Rahatrahv tasuda edasikaebamise tähtaja jooksul arvates otsuse kättesaadavaks tegemise päevast Rahandusministeeriumi arveldusarvele 10220034796011 SEB Pank, nr 221023778606 Swedbank, 333416110002 Danske Bank. Maksekorraldusele tuleb märkida viitenumber 10220034796011 ning selgitus „HST, väärteoasi 4-12-314, rahatrahv“. Välja mõista HST kasuks õigusabi eest makstud tasu hüvitamiseks 213.67 (kakssada kolmteist eurot ja kuuskümmend seitse senti) riigi eelarve vahenditest. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib menetlusalune isik edasi kaevata Riigikohtule advokaadist kaitsja vahendusel, kohtuväline menetleja ise või tema advokaadist esindaja, teatades kirjalikult kassatsiooni esitamisest Harju Maakohtu Liivalaia kohtumajale 7 päeva jooksul alates lõpposa kuulutamisest ning esitades kassatsiooni 30 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav. Kassatsiooniteate esitamisel koostatakse kohtuotsus tervikuna 08.03.2013.a ning on samast päevast kättesaadav kohtu kantseleis. Kui kassatsiooniteadet ei esitata, jõustub kohtuotsus 7 päeva möödumisel lõpposa kuulutamisest. Kaebuse arutamisel kohus tegi kindlaks: Politsei- ja Piirivalveameti Korrakaitsepolitseiosakonna liikluspolitseinik Martin Runno koostas 11.12.2011.a. väärteoprotokolli 20111112812803 HST selle kohta, et tema 11.12.2011.a. kella 14.50 ajal juhtis Harjumaal, Rae vallas, Tallinna ringtee 4. km.-l sõidukit VW Land Rover, registreerimismärk/tehasetähis: XXX, kasutas sõidu ajal telefoni ilma käsi vabaks jätva abivahendita, sõiduki liikumise ajal hoidis telefoni käes; mootorsõiduk oli kehtestatud korras ümberregistreerimata. Kirjeldatud tegevusega rikkus HST
lg 11 p 1 ja § 76 lg 1; MKM 03.03.2011 määruse nr 19 § 6 lg 1 ja lg 4 nõudeid, pannes sellega toime väärteod, mis on kvalifitseeritavad liiklusseaduse § 242 lg 1 ja § 203 järgi. Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse juhtivspetsialist Aivar Hirs karistas 02.01.2012.a väärteoasjas nr 2230,11,060653 tehtud otsusega HST
S § 63 lg 1 rahatrahviga 50 trahviühiku ulatuses, s.o 200 eurot. HST esitas Harju Maakohtule kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse 02.01.2012.a otsusele väärteoasjas nr 2230,11,060653. Kaebuse esitaja taotleb kõnealuse otsuse tühistamist ja väärteomenetluse lõpetamist, kuna ta ei ole temale süüksarvatavaid väärtegusid toime pannud. Kaebuse esitaja ja tema kaitsja jäid kohtus esitatud kaebuse juurde. Kohtuvälise menetleja esindaja loobus kohtus süüdistusest osas, mis puudutab kehtestatud korras registreerimata sõiduki juhtimist. Küll aga menetleja leidis, et kaebaja on pannud
lg 11 p 1 sätestatud väärteo ning palus kaebajat karistada nimetatud teo eest
Kohtuotsuse põhjendused 2 Kohus, kuulanud kohtuliku arutamise käigus ära kaebuse esitaja, kaitsja ja kohtuvälise menetleja esindaja seisukohad, kuulanud üle tunnistajad ning uurinud väärteoasjas kogutud kirjalikke tõendeid ja hinnanud kõiki kogutud ja uuritud tõendeid kogumis, leiab, et PPA Põhja Prefektuuri KKB LMT 02.01.2012.a. üldmenetluse otsus nr. 2230,11,060653 tuleb tühistada täies ulatuses ning teha uus otsus. Väärteomenetluse seadustiku (V™S) § 123 lg 2 kohaselt arutab kohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt kasutas menetlusalune isik sõidu ajal telefoni ilma käsi vabaks jätva abivahendita ja sõiduki liikumise ajal hoidis telefoni käes. Kohtuistungil selgitas kaebaja, et teda peatati politseireidi „kõik puhuvad“ raames. Kuna esimeste autodega oli probleem, siis jäi seisma ning ootas kuni eesolevate autode juhid lõpetavad puhumise ja minema lastakse. Seismise ajal rääkis telefoniga. Kui läbi akna öeldi, et sõida viaduktist üle ja jää paremale tee äärde seisma, siis lõpetas kõne ära, pani käigu sisse, pani telefoni ära ja hakkas liikuma. Autos oli hands-free, mis käib kõrva külge. Kasutas seda parema kõrva küljes. Telefon helises, kui ta seisis puhumist läbiviiva politseiniku juures. Kõne ajal sõiduk ei liikunud. Esimest korda võttis telefoni kätte ajal, kui oli kohakuti politseinikuga, kes andis puhuda, enne seda ei teinud telefoniga midagi. Telefonikorpus oli must. Tunnistaja Peeter Laasi sõnul oli tema ülesandeks peatada sõidukeid enne posti ja siis edasi juhatada puhumispostide juurde. Kui kaebaja tuli viadukti peal tema nägemisulatusse, siis ta juba silmaga eristas juhti ning siis oli näha, et ta hoiab mobiiltelefoni kõrva juures. Auto oli Leedu transiitnumbriga. Vahemaa oli umbes 100 meetrit, kui esimest korda nägi kõnealust autot. Tundus, et juht vestleb telefonis kellegagi. Kas ta reaalselt ka rääkis, ei tea, aga telefon oli tal käes. Sel hetkel, kui kaebaja temast möödus, oli tal mobiiltelefon käes. Auto peatus korraks tema juures, 10-20 sekundit seisis kohapeal ning terve see aeg rääkis juht telefoniga. Tema juures seistes ei pannud autojuht hetkekski telefoni käest ära. Ta ei näinud juhi pea või kõrvade küljes mingisuguseid seadmeid. Välistab seadmete olemasolu, kuna eeldab, et kui inimesel on seade, siis ei ole tal vajadust mobiiltelefoni kõrva ääres hoida. Arvas, et juht paneb liikuma hakates telefoni ära, aga kuna juht seda ei teinud, siis edastas kõnealuse info ka raadio teel teistele ametnikele. Telefonikorpus oli tumedat värvi. Tunnistaja Indrek Tibar selgitas kohtus, et olles üks kontrollijatest politseioperatsioonil Tallinna ringteel, ütles Peeter Laas raadiojaama kaudu, et tuleb üks sõiduk Leedu trandsiitnumbritega ja juht räägib mobiiltelefoniga. Kui see juht temani jõudis, siis ta endiselt rääkis mobiiltelefoniga. Käsi oli kõrva juures. Kõne lõpetamist ei näinud, aga peale peatumismärguande saamist, kui auto tee äärde seima jäi ning kui tema auto juurde jõudis, siis juhil enam mobiiltelefoni kõrva juures ei olnud. Käed vabad süsteemi juhi kõrva ääres ei näinud. On kindel, et seda ei olnud, kuna juht hoidis mobiiltelefoni käes. Eeldab, et paremas käes. Põhjus sõiduki suunamiseks teepervele oli juhi rääkimine sõidu ajal mobiiltelefoniga ja transiitnumbrimärgid. Telefonikorpus oli tema meelest tumeroheline. On täiesti veendnud, et tegemist oli telefoniga ja see oli juhil käes, kuna auto sõitis temast väga lähedalt mööda ning peatamise ajal oli vahemaa meeter-poolteist ning auto kiirus oli väike. Tunnistaja Reigo Savolainen andis ütlusi, mille järgi Tallinna ringteel anti politseiptarulli poolt peatumiseks. Ei tea, miks neid peatati, ei mäleta, kas juht pandi puhuma või mitte. Peatusid ja ootamise ajal oli Svenil telefonikõne. Ei mäleta, kas Sven helistas või talle helistati. Kui liikuma hakkasid, siis Sven pani telefoni kinni. Kõne toimus siis, kui nad ootasid oma järjekorda, et nendega menetlemist alustada. Nad oli veel järjekorras ja selleks ajaks polnud nad veel politseiga suhelnud. Kõne võis kesta mõned minutid, mitte rohkem kui 5 minutit. Kui teine auto eest ära 3 sõitis, siis pani kaebaja telefoni kinni, aga see oli tal veel käes. Sõiduki liikumise ajal oli telefon käes. Ei mäleta hands-free süsteemi, kuna see juhtus ammu. Telefoni värvi ei mäleta.
lg 11 p 1 kohaselt juhil on keelatud tegeleda juhtimise ajal toimingutega, mis võivad segada juhtimist või liiklusolude tajumist, sealhulgas kasutada telefoni, sõiduki liikumise ajal hoida telefoni käes.
lg 11 p 1 sätestab otseselt, et juhil on keelatud juhtimise ajal tegeleda toimingutega, mis võivad segada juhtimis või liiklusolude tajumist.
lg 11 p 1 sõnastusest järeldab kohus, et telefoni võib sõidki juhtimise ajal kasutada vaid käsi vabaks jätva vahendiga. Kohus asub seisukohale, et asjaolul, kas mootorsõidukit juhtides juht vestleb telefoni teel või teeb telefoniga midagi muud, ei ole tähtsust. Mobiiltelefonil on funktsioone enam kui ainult helistamise võimalus ning ükskõik millise funktsiooni kasutamine telefonil on mobiiltelefoni kasutamine. Seega juhul, kui telefoni ükskõik millist funktsiooni kasutatakse käed vabaks jätva abivahendita, on tegemist
Sõidukit juhtides on eriti oluline, et juht ei tegeleks kõrvaliste asjadega, mis võivad koondada juhi tähelepanu kõrvale kõige olulisemalt, s.o mootorsõiduki juhtimiselt. Rääkimisel ilma käsi vabaks jätva vahendita kasutab juht üht kätt telefoni käsitsemisel, mistõttu on juhi tähelepanu rääkimmise ajal suunatud juhtimiselt kõrvale ning üks käsi on hõivatud muude toimingutega ega osale enam mootorsõiduki liikumise ohutus juhtimises. Maakohus, asudes vastust otsima küsimusele, kas HSTon rikkunud
lg 11 p 1 nõudeid, leiab, et asja kohtulikul uurimisel ilmnesid olulised vastuolud ühelt poolt kaebuse esitaja HST ning teiselt poolt tunnistajate Peeter Laasi ja Indrek Tibari ütlustes. Kaebuse esitaja väitis, et tema ole ei sõiduki liiklumise ajal telefoni käes hoidnud ega sellega rääkinud. Hindamaks HST esitatud süü tõendatust, tuleb kohtul hinnata, kelle ütlusi lugeda usaldusväärseteks. Kohus leiab, et tunnistajate Peeter Laasi ja Indrek Tibari ütlused on usutavad. Puudub alus kahelda kõnealuste tunnistajate ütluste õigsuses, kes nägid pealt kuidas kaebaja kasutas sõidu ajal telefoni ilma käsi vabaks jätva abivahendita ning sõiduki liikumise ajal hoidis telefoni käes. Tunnistajad Peeter Laas ja Indrek Tibar kinnitasid kohtus, et nägid telefoni kasutamist ehk siis rääkimist mobiiltelefoniga väga lähedalt, s.o ajal, mil sõiduk neist möödus. Peeter Laasi sõnul peatus auto tema juures 10-20 sekundit ja ka sel ajal oli juhil telefon käes. Kui uskuda kaebaja väidet, et enne puhumiskohale jõudmist ta ei hoidnud telefoni kordagi käes ega kasutanud seda, siis poleks Peeter Laasil olnud võimalust näha HST käes telefoni, kuna Peeter Laasi ja Indrek Tibari asukohad ei olnud kõrvuti. Peeter Laasi sõnul oli tema ülesandeks sõidukite peatamine enne puhumisposti ja siis sõidukid edasi juhatada postide juurde. Sama kinnitas ka tunnistaja Indrek Tibar, kelle sõnul suunas Peeter Laasi sõidukeid kontrollijate juurde ning vahemaa võis olla umbes 7 korda 2,5 m, kus 7 on ametnike arv nende kahe vahel ja 2,5 auto pikkus. Kohtu hinnangul puudub loogiline selgitus, miks peaks Peeter Laas edastama raadio teel enda kolleegidele teadvalt valeteate tema jaoks võõra autojuhi poolt telefoni kasutamise kohta. Raadio teel teate edastamist kinnitab ka tunnistaja Indrek Tibar, mistõttu järeldab kohus, et Peeter Laas tõepoolest nägi HST poolt telefoni kasutamist sõidu ajal. Peeter Laasi poolt viidatud juht jätkas rääkimist ka edasi sõites ning ka Indrek Tibar kinnitas kohtus, et kui HST jõudis temani, siis ta endiselt rääkis telefoniga. Kuna HST poolt juhitud mootorsõiduk kandis Leedu transiitnumbrimärke, siis seetõttu eristus kõnealune sõiduk teistest autodest, mistõttu on kohtu arvates ka eksimine sõidukis ning seeläbi ka sõiduki juhis välistatud. Ka mõlemad kõnealused tunnistajad kinnitasid, et tegemist oli tumedat värvi telefoniga. Kui kaebuse esitaja ei oleks telefoni käes kõrva juures hoidnud, siis ei oleks politseinikud ka telefoni näinud, mistõttu ei oskaks nad ka öelda, et tegemist oli tumeda telefoniga. Kuigi Indrek Tibar 4 arvas, et tegemist oli tumerohelise telefoniga, kuid kaebaja sõnul oli telefon must, siis tumeda tooni suhtes annavad kõik eelpool nimetatud 3 isikut kattuvaid ütlusi. Väärteoprotokolli kohaselt oli tegemist päevase ajaga ning kuna tegu oli politseioperatsiooniga, siis kohtu hinnangul on ilmselge, et operatsiooni läbiviimiseks oli valitud aeg ning koht, kus nähtavus oli hea ning ka ametnike vaatevälja miski ei seganud. Kuna tegemist oli organiseeritud politseioperatsiooniga, siis kohtu hinnangul tähendab see, et selles osalenud ametnikud, sh Laas ja Tibar, ei tegelenud kõrvaliste asjadega ning kogu tähelepanu oli suunatud sõidukitele ja autojuhtidele. Mis puudutab hands-free süsteemi olemasolu ja selle kasutamist, siis kohus leiab siinkohal, et antud juhul ei oma kõnealuse süsteemi olemasolu või puudumine tähtsust, kuivõrd kohus juba eelpool tuvastas, et kaebuse esitaja kasutas telefoni hoides seda käes ning süüdistus on esitatud telefoni kasutamises käsi vabaks jätva vahendita, mitte hands-free süsteemi puudumises. Kohus ei pea usutavaks tunnistaja Reigo Savolaineni ütlusi HST poolt telefoni kasutamise kohta ajal, mil auto ootas oma järjekorda, kuivõrd need on ümber lükatud tunnistajate Laasi ja Tibari ütlustega. Reigo Savolaineni ütlused on vastuolus ka kaebaja poolt antud ütlustega. Kaebaja kinnitas kohtus, et kõne oli ajal, mil ta seisis puhuja juures, kõne kestis 30 sekundit ja ta ütles emale, kes oli talle helistanud, et ta on juba ära puhunud, on Lagedi viadukti peal ning kohe hakkab liikuma. Reigo Savolainen seevastu selgitas, et kõne oli ajal, mil nad ootasid oma järjekorda, et nendega menetlemist alustada. Nad olid veel järjekorras, politseiga polnud veel suhelnud, kõne võis kesta mõned minutid, kuid mitte rohkem kui 5 minutit. Ka esineb vastuolu kaebaja ja tema kaasreisija ütlustes selles, et Reigo Savolaineni ütluste kohaselt hoidis HST sõiduki liikumise ajal veel telefoni käes, kuid kaebaja väitel kõne lõpetades pani ta käigu sisse, telefoni pani ära ja siis hakkas liikuma. Imestust tekitab veel tunnistaja Reigo Savolaineni lünklik mälu, kus suuri asju ta ei mäleta, küll on aga üksikasjad meeles. Isik ei mäleta, missuguse politseioperatsiooniga tegemist oli, ta ei tea, mis oli sõiduki peatamise põhjus, samuti ei mäleta, kas HSTpuhus politseioperatsiooni käigus. Ka ei mäleta ta telefoni värvi ega ka hands-free olemasolu või selle puudumist, küll aga on meeles telefoni kasutamine kaebaja poolt ajal, mil auto seisis. Kohtu hinnangul ei ole tunnistaja Reigo Savolaineni ütlused usaldusväärsed eelpool märgitud põhjustel ning kohus jätab need täies ulatuses tähelepanuta. Tähelepanuta ei saa kohtu hinnangul jätta ka vastuolu kaebaja ja politseinikest tunnistajate ütlustes järjekorras ootavate sõidukite hulga kohta. Kaebaja kinnitas, et järjekorras liikus ta 2 või 3 korda, üks liikumine oli 7 või 10 autot, tema oli 17-25 auto kaugusel ametnikust, kui esimest korda peatus. Tunnistaja Peeter Laasi ütluste kohaselt sel hetkel, kui kaebaja tuli, oli ees 5-6 sõidukit, mille järgi kaebaja pidi ootama ning puhujate ja kaebaja vahel autode kolonni ei olnud. Sama kinnitas ka tunnistaja Indrek Tibar öeldes, et sel konkreetsel korral tema meelest järjekorda ei olnud. Seega järeldab kohus, et kaebuse esitaja tahab oma ütlustega kohut eksitada ning neis on täheldatav tugev ennastõigustav tendents. Kuigi kaebaja väidab, et tema ei ole
lg 11 p 1 sätestatud nõudeid rikkunud, siis kohus leiab, et nimetud väide on otsitud ning esitatud väitega püüab HST vabaneda vastutusest. Seega ei ole HST ütlused tõendina usaldusväärsed ning kohus neile tugineda ei saa. Kohus leiab, et HST väited, et ta sõidukit juhtides 11.12.2011.a. ei hoidnud käes mobiiltelefoni ega ei rääkinud sellega, on ümber lükatud tunnistajate Peeter Laasi ja Indrek Tibari ütlustega. 5 Järgnevalt käsitleb kohus HST poolt
järgi kvalifitseeritavat väärtegu, mille järgi juhtis kaebaja mootorsõidukit, mis oli kehtestatud korras registreerimata. V™S § 2 kohaselt, kui samas seadustikus ei ole sätestatud teisiti, kohaldatakse väärteomenetluses kriminaalmenetluse sätteid, arvestades väärteomenetluse erisusi. Vastavalt kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 301 sätestatule, kui prokurör kohtuvaidluses loobub süüdistusest, teeb kohus menetlust jätkamata õigeksmõistva otsuse. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendi nr 3-1-1-94-07 p 8 kohaselt „väärteomenetluse seadustik ei reguleeri, kuidas peab kohus toimima olukorras, kus kohtuvälise menetleja esindaja vähendab kohtuistungil väärteoprotokollis algselt kirjeldatud süüdistuse mahtu, loobudes menetlusalusele isikule osaliselt või täielikult ette heitmast talle süükspandud tegusid. Kolleegiumi hinnangul tuleb kohtul sellises olukorras juhinduda V™S §-st 2, mis näeb ette kriminaalmenetlusõiguse kohaldamise väärteomenetluses, kui väärteomenetluse seadustik ise ei sätesta teisiti. Seega teeb kohus KrMS §-s 301 kohaselt menetlust jätkamata õigeksmõistva otsuse (resp lõpetab väärteomenetluse), kui prokurör (resp kohtuvälise menetleja esindaja) loobub kohtuvaidluses süüdistusest.“ Kuna kohtuväline menetleja on esitatud kaebusega osaliselt nõustudes loobunud menetlusalusele isikule ette heitmast kehtestatud korras registreerimata mootorsõiduki juhtimist (
järgi kvalifitseeritav väärtegu), on kohus seisukohal, et PPA Põhja Prefektuuri KKB LMT 02.01.2012.a. üldmenetluse otsus nr. 2230,11,060653 tuleb tühistada ja menetlus nimetatud väärteos lõpetada V™S § 29 lg 1 p 1 alusel, s.o seoses HST teos väärteo tunnuste puudumisega. Kohus on kohtuistungil uuritud tõendite kogumis hindamise tulemusena jõudnud järeldusele, et HST poolt toime pandud väärtegu
lg 11 p 1 rikkumise kohta on tõendatud ning õigesti kvalifitseeritud
lg 1 järgi.
lg 1 kohaselt mootorsõiduki- või trammijuhi poolt liiklusnõuete rikkumise eest, kui puudub käesoleva seaduse §-des 201-203, §-des 205-207, §-des 209, 211 ja 212, §-des 214-219, §-des 221-224 või §-des 226-241 sätestatud väärteokoosseis, - karistatakse rahatrahviga kuni 50 trahviühikut. KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise alus isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. HST puhul on tegemist inimesega, kes pani väärteo toime täisealisena, s.t isikuna, kes peaks aru saama, et liiklusnõuded on kehtestatud kõikide liiklejate sh tema enda huvides. HSTit on varem korduvalt karistatud väärteokorras, sh liiklusalaste rikkumiste eest, kuid ta ei ole teinud temale mõistetud karistustest järeldusi, seega ei ole kaebaja puhul tegemist õiguskuuleka kodanikuga. Kohus ei ole tuvastanud HST puhul vastutust kergendavaid ega ka raskendavaid asjaolusid, samuti nagu ka õigusvastasust, süüvõimet ega süüd välistavaid asjaolusid. Käesoleval juhul karistab kohus kaebuse esitanud isikut rahatrahviga 25 trahviühiku ulatuses, s.o 100 eurot, mis on sanktsiooni keskmises määras. Arvestades kaebuse esitanud isiku isikut ja süü suurust, leiab kohus, et määratav karistus vastab teo raskusele ja süüdlase isikule. Vaatamata kaitsja poolt alternatiivselt esitatud taotlusele
lg 1 järgi kvalifitseeritavas väärteos menetluse lõpetamiseks V™S § 30 lg 1 p 1 alusel, siis kohus selleks alust ei näe. Kuivõrd väärteomenetluse lõpetamine otstarbekuse kaalutlusel saab toimuda menetlusaluse isiku vähese süü ja avaliku menetlushuvi puudumise tõttu, kuid arvestades, et telefoniga 6 rääkimine sõiduki juhtimise ajal on ilma abivahendit kasutamata ohtlik, kuna juhi tähelepanu on hajutatud ning asjaolu, et sellise rikkumise puhul on tegemist levinud liiklusalase õiguserikkumisega, ei saa käesolevas asjas rääkida ei kaebaja eriliselt väikesest süüst ega avaliku menetlushuvi puudumisest. Menetluskulud V™S § 23 kohaselt hüvitatakse väärteomenetluse lõpetamise korral V™S § 29 lg 1 p 1 sätestatud alusel menetlusalusele isikule tema taotlusel valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu kohtu määruse alusel riigi- või kohaliku eelarve vahenditest. V™S § 38 lg 1 kohaselt järgitakse menetluskulude arvestamisel kriminaalmenetluse sätteid. KrMS § 183 kohaselt hüvitab kriminaalmenetluse lõpetamise korral menetluskulud riik, kui samas seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kaebuse esitaja kaitsja on esitanud taotluse HST õigusabikulude hüvitamiseks summas 427.34 eurot. Kohtule on esitatud Advokaadibüroo Luberg & Päts poolt 04.02.2013.a väljastatud arve nr 034a eelpool märgitud summa kohta. Õigusabikulude väljamõistmisel arvestab kohus asja keerukust, mahtu ja vaidluse iseloomu. Samuti arvestab kohus õigusabikulude hüvitamisel üleastumise raskust, isikule mõistetud rahatrahvi suurust ning vastaspoole tegevust. Hinnates kaitsjale makstud tasu suuruse mõistlikkust, arvestab kohus selle tasu maksmise vajalikkust ja põhjendatust kõnealuses väärteoasjas ning väärteoasja keerukust. Kohus leiab, et väärteoasi on keskmise keerukusega ja õigusabikulude väljamõistmisel võtab kohus arvesse fakti, et kohtuistungil loobus kohtuvälise menetleja esindaja osaliselt esitatud süüdistusest. Kohus on seisukohal, et taotlus valitud kaitsjale maksmisele kuuluva summa hüvitamiseks riigi poolt on põhjendatud osaliselt. Kuna kohus rahuldab kaebuse osaliselt ning lõpetab väärteomenetluse V™S § 29 lg 1 p 1 alusel HST suhtes vaid
järgi, siis kuulub taotlus õigusabikulude hüvitamisele vaid pooles ulatuses taotletud summast ehk siis summas 213.67 eurot. Aulike Salo Kohtunik 7
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.