lg 1 nõudeid, millega pani toime
Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo Kesklinna politseijaoskonna menetlusteenistuse vanemväärteomenetleja T. Keskküla karistas I.S väärteoasjas nr. 2316,12,010097 08.10.2012.a. koostatud otsusega, juhindudes KarS § 56 lg-st 1,
Samuti mõisteti temalt välja menetluskulud (ekspertiisitasu) summas 35 eurot. Harju Maakohtule esitatud kaebuses palub kaebuse esitaja tühistada kohtuvälise menetleja otsus täies ulatuses. Kaebuse kohaselt on asjas kogutud tõendid vastuolulised ning väärteoprotokolli märgitud ütlust ei saa isiku süüdistamisel aluseks võta, kuna tegemist on lubamatu tõendiga, mis tuleb kõrvale jätta. Kaebuses on leitud, et eksisteerib vastuolu kiirabikaardil, isikusamasuse tuvastamise protokollis ja tunnistaja ütlustes märgitud kellaaegades sündmuse kohta, mis ei võimalda teha ühest järeldust selle osas, millal on väärteoprotokolli kantud kaebuse esitaja ütlused. Kaebuse kohaselt viitavad isiku ütlused „tarvitasin fentanüüli“ sellele, et need on antud politseiametniku dikteerimisel, mida kinnitab sõnakasutus, kuivõrd tavainimesel puudub teave narkootiliste ainete spetsiifiliste nimetuste osas. Kaebuse kohaselt on selle esitaja ennekõike vene keelt kasutav isik, ta on andnud allkirja venekeelsetele õigustele ja kohustustele ning joobeseisundi tuvastamise saatekirjale märkinud omakäelise venekeelse kinnituse analüüside andmise kohta. See kinnitab samuti, et väärteoprotokolli kantud eestikeelne lause on kirjutatud menetleja dikteerimisel ega ole käsitletav isiku ütlustena. Kaebuses on leitud, et väärteoprotokolli kantud ütlused kujutavad endast lubamatul viisil kogutud tõendit, kuivõrd isikule koostati väärteoprotokoll vahetult pärast tema koomaseisundist väljumist, mil ta ei olnud võimeline aru saama talle formaalselt tutvustatud kohustuste ja õiguste sisust sh õigusest keelduda ütluste andmisest ja nõuda kaitsja osalemist menetluses. Kaebuses on ka leitud, et ebaselge on, kuidas saab isikut karistada väärteokirjelduses märgitud eelneva (s.o enne fikseeritud kellaaega toimunud) narkootikumide tarvitamise eest. Seega ei saa eelnevalt narkootikumide tarvitamise ajaks olla väärteoprotokollis märgitud kellaaeg. Niisamuti ei ole tuvastamist leidnud, et isik oleks tarvitanud narkootikume, kaebuses on viidatud, et Riigikohtu praktikast tulenevalt tuleb eristada narkootilise aine tarvitamist ja manustaja pärastist viibimist tarvitamise tagajärjel tekkinud narkojoobes. Seega ei ole joobeseisund
Kaebuses on leitud, et kaebuse esitaja poolt narkootikumide tarvitamine ei ole väärteomenetluses tuvastamist leidnud. Samuti on leitud, et rikutud on Vabariigi Valitsuse 17.12.2009 määrusega nr 204 vastu võetud „Vere- ja bioloogilise vedeliku proovi võtmise, säilitamise, uuringuks edastamise, uuringu tegemise ning nende toimingute tasustamise ja uuringutulemustest teavitamise korra“ § 19 lg 1 nõudeid. Rikutud on uuringutulemiste isikule tutvustamise nõuet. Kaebuse kohaselt kannab joobeseisundi tuvastamise saatekiri märget, mis viitab kehtetule Vabariigi Valitsuse määrusele ning saatekirjale on lisamata ka materjali saatja nimi, allkiri, kuupäev ja telefoninumber. Andmete puudumine ei võimalda teha järeldusi selle kohta, kas proovimaterjal on edastatud nõuetekohaselt ja selleks volitatud isiku poolt ja kas materjali säilitamine ja toimetamine 2 laborisse toimus nõuetekohaselt või mitte. Kaebuses on viidatud ka Terviseameti uriiniproovivõtmise juhendile, mille kohaselt tuleb proov saata viivitamatult laborisse või hoida seda külmikus ning üle kahe tunni toatemperatuuril hoitud proov on kõlbmatu. Kuivõrd proovi säilitamise nõuete täitmine ja andmete puudumine ei võimalda järeldada, kas täidetud olid proovi säilitus- ja transporditingimused, on põhjust kahelda tulemuste õigsuses. Kohtuistungil jäi kaebuse esitaja oma kaebuse juurde. Isik kinnitas, et saab aru eesti keelest ja tõlki ei soovi. Ta kinnitas, et sel päeval ta teadlikult narkootikume ei tarvitanud. Ta kinnitas, et on kunagi ammu fentanüüliga kokku puutunud ja teda on karistatud ecstasy ja amfetamiini kasutamise eest, narkootikumid ei ole talle võõrad. Ta arvab, et sel korral võisid seltskonnas teised narkootilisi aineid tarvitada. Nimetus „fentanüül“ ei olnud talle enne tuttav, uuringutulemustest ei ole teda teavitatud ei posti ega telefoni teel. Tema sõnul politsei dikteeris talle eestikeelse lause „Tarvitasin fentanüüli.“ Teda ei sunnitud lauset kirjutama, talle dikteeriti see ette, pärast lauset öeldi talle, et ta lisaks kuupäeva ja allkirja. Varasemad rahalised karistused on tal tasumata, töökohta tal ei ole, ta on töötu alates 2011. aasta juunist. Ta ei oska seletada, miks tal on pidevalt probleeme narkootiliste ainetega, tal on vormistatud ka 07.12.2012 protokoll ühe rikkumise osas. Kaebuse esitaja kaitsja jäi täielikult kaebuses toodud seisukohtade juurde ja leidis, et isiku poolt narkootiliste ainete eelnev tarvitamine on tuvastamata. Joobe esinemine on samuti kahtluse alla seatud. Puuduvad andmed proovi säilitamis- ja saatmistingimuste kohta. Kaitsja palub väärteootsus tühistada ja väärteomenetlus lõpetada ning hüvitada menetluskulud. Kohtuvälise menetleja esindaja leidis, et puudub alus väärteootsuse tühistamiseks ning palus jätta kohtuvälise menetleja otsus muutmata. Esindaja leidis, et väärteo toimepanemine I.S poolt on tõendatud. Kohtuvälise menetleja esindaja leidis, et isik oli kiirabikaardile kantud andmete kohaselt pärast vastumürgi süstimist adekvaatne, samuti viitas esindaja, et politseiametnikud puutuvad kokku narkootikume tarvitanud isikutega igapäevaselt ja oskavad hinnata, kas isik saab ümbritsevast ja toimuvast aru või mitte. Kui isiku seisund oleks olnud ebaadekvaatne, poleks kiirabi teda politseile üle andnud, samuti oli isik suuteline omakäeliselt kirjutama. Isikut on ka varasemalt
järgi karistatud, seega pole alust väita, et ta ei teaks oma õigusi ja kohustusi. Kohtuvälise menetleja esindaja leidis, et isikul tuvastatud välised joobetunnused viitavad sellele, et ta oli tarvitanud narkootilisi või psühhotroopseid aineid, samuti oli tal üledoos, mis tekib pärast aine liigset tarvitamist. Asjaolu, et üldjuhul ei saa konkreetselt tuvastada, millisel hetkel isik narkootikume tarvitas, ei muuda seda materiaalõiguse ebaõigeks kohaldamiseks. Esindaja viitas ka, et tõend on lubamatu üksnes siis, kui selle kogumise korda on oluliselt rikutud. Esindaja rõhutas, et isik ei tundnud mingisugust huvi tema kohta koostatud materjalide vastu enne väärteootsuse koostamist. Isik pole välja toonud ühtegi asjaolu, mis takistanuks tal väärteotoimikuga tutvuda. Kohtuväline menetleja leidis, et joobeseisundi tuvastamise saatekirjal märgitud kehtetu määruse lisa ei ole oluline rikkumine, kuivõrd kehtiva määruse lisa on sisult samasugune ning seisundi tuvastamisel on siiski lähtutud kehtivast määrusest ja korrast. Terviseameti uriiniproovivõtmise juhend ei laiene politseiasutusele ning Kesklinna politseijaoskonnas on olemas nõuetekohane külmik. Esindaja ei pea oluliseks rikkumiseks seda, et saatekirjas pole märgitud materjalisaatja andmeid, kuivõrd see ei mõjuta ekspertiisi tulemusi. Kohtuistungil kuulati tunnistajana üle politseiametnikud Aleksei Mihhalevski ja Leonid Stepanov, kelle ütlused on kajastatud edasiselt, kohtu järeldustes. Kohus kohtuistungil uuris järgmisi kirjalikke tõendeid: - kohtuvälise menetleja otsust (tl 30; väärteotoimik lk 1); - väärteoprotokolli (tl 31-32; väärteotoimik lk 2); 3 - isikusamasuse tuvastamise protokolli (tl 34; väärteotoimik lk 4); - kiirabikaarti (tl 35; väärteotoimik lk 5); - joobeseisundi tuvastamise saatekirja (tl 36; väärteotoimik lk 6); - väärteotoimiku materjalidega tutvustamise protokolli (tl 37; väärteotoimik lk 7); - karistusregistri väljavõtet (tl 38-42; väärteotoimik lk 8-12); - Terviseameti proovivõtu juhendit (tl 18). Kõigi nimetatud tõendite avaldamist pidasid pooled lubatavaks. Kohtu järeldused: Kohus, tutvunud esitatud kaebusega, kohtule esitatud materjalidega, samuti kohtuistungil poolte esitatud seisukohtadega, uurinud ja hinnanud tõendeid kogumis, jõudis järeldusele, et esitatud kaebus ei kuulu rahuldamisele. Kohus nõustub kohtuvälise menetleja seisukohaga, et väärteoasja tühistamiseks kaebuse esitaja seisukohtade põhjal puudub alus. Kaebuse esitaja oma kaebuses ja kohtus väitis, et ta ei ole teadlikult narkootilist ainet tarvitanud, ta ei välista, et võis seda juhuslikult peol teiste isikute klaasidest tarbida. Kaebuse esitaja ja kaitsja seisukohtadest tulenevalt on vaidlusalusteks küsimusteks see, kas I.S 1 tuvastatud seisund on üldse karistatav
järgi, samuti isik on väitnud, et ei ole teadlikult narkootilist ainet tarvitanud ning samuti on vaidlustatud joobeseisundi tuvastamise korda ja leitud, et asjas esineb menetluslikele rikkumisi. Kohus ei pea usaldusväärseks I.S kohtus antud ütlusi ja seda põhjusel, et need olid vastuolus teiste kohtus uuritud ja omavahel riimuvate ja usaldusväärsete tõenditega, ka leidsid need ümberlükkamist kohtus. I.S väitis kohtus, et tema pole 16.09.2012.a. teadlikult narkootilist ainet tarvitanud. Samuti väitis I.S, et kinnipidamisel oli tal halb olla ja ta ütles seda ka politseile, ta küsis, mida väärteoprotokolli kirjutama peab ja kirjutas politseiametnike dikteerimisel, narkootilise aine nimetus fentanüül ei olnud talle tuttav. Kohus märgib esmalt, et nähtuvalt I.S-ile kutsutud kiirabibrigaadi poolt täidetud kiirabikaardist oli isik küll esmalt koomaseisundis, kuid hilisemalt, pärast Narconti (ehk opioidide üledoosiga patsientidele antava ravimi, nö vastumürgi) manustamist tuli isik teadvusele ja hingas rahulikult (tl 35). Kiirabikaardist nähtub seegi, et teostati isiku seisundi hindamine nii enne kui pärast isiku koomast väljumist Glasgow koomaskaalal (GKS), kus esialgu oli isik täiesti teadvusetu, kuid hilisemalt täiesti adekvaatne (GKS maksimaalne skoor). Seega tuleb asuda seisukohale, et pärast kiirabi sekkumist oli isik koomaseisundist täielikult väljunud ning ta oli adekvaatne. Kohus märgib, et vastavalt Riigikohtu poolt väljendatud seisukohale, ei ole põhimõtteliselt välistatud menetleja ametniku ülekuulamine tunnistajana mingi menetlustoimingu täpse käigu kohta (RKKKo 3-1-1-29-05, p 5). Kohus seda ka tegi ja täpsustas tunnistaja ülekuulamisega väärteoasja materjalides ja väärteoprotokollis fikseeritut. Kohtuistungil kuulati tunnistajana üle politseiametnik A. Mihhalevski, kes viibis sündmuskohal ja kelle ütlustes puudub kohtul igasugune alus kahelda, kuivõrd tunnistajal puudub isiklik puutumus I.S-iga . Tunnistaja ütluste kohaselt viibis ta sündmuskohal, kus oli üledoosi saanud narkomaan, kellega tegeles kiirabi, kohale jõudes andis kiirabi selle isiku politseile üle, isik oli teadvusel, sai aru sellest, mis toimub ja ta jalutas ise autosse (tl 62). Niisamuti kuulati kohtuistungil tunnistajana üle politseiametnik L. Stepanov, kes viibis sündmuskohal ning koostas väärteoprotokolli ja kelle 4 ütlustes puudub kohtul igasugune alus kahelda, kuivõrd tunnistajal puudub isiklik puutumus I.S-iga . Tunnistaja L. Stepanov’i ütluste kohaselt oli isik väärteoprotokolli koostamise ajal normaalses seisundis, sai kõigest aru kinnipidamisel ja politseijaoskonnas, rongist väljatoomisel teadvustas isik selle põhjust (tl 63). Samuti kinnitas tunnistaja L. Stepanov, et ta ei ole isikule ütlusi dikteerinud, isikule tutvustati tema õigusi ja kohustusi ning talle anti lugeda materjale ja selgitati, et küsimuste tekkimisel seletatakse talle juurde, isiku poolt kehva enesetunde üle kurtmist ta ei mäleta (tl 63). Eelpool refereeritud tunnistajate ütlustest nähtub üheselt, et I.S oli menetlustoimingute tegemise ja väärteoprotokolli koostamise ajal adekvaatne, kuivõrd ta sai ümbritsevast aru, oli võimeline liikuma, talle selgitati tema õigusi ja kohustusi ning vajadusel oli tal võimalus küsida seletusi. Tunnistajate ütlustest nähtuv selle kohta, et isik oli adekvaatne ja võimeline toimuvast aru saama on kokkulangev ka eelpool kajastatud kiirabikaardist nähtuvaga, mille kohaselt oli isik täiesti teadvusel (tl 35). Kohus rõhutab, et politseiametnikud said menetlusaluse isikuga tegeleda alles pärast kiirabi poolt toimingute lõpetamist, s.o pärast seda, kui isik oli kiirabi poolt täiel teadvusel olevaks tunnistatud. Seega on tuvastamist leidnud, et I.S oli võimalik oma seisundist tulenevalt, olles täie teadvuse juures, ka reaalselt oma õiguste ja kohustustusega tutvuda, mida ta on oma allkirjaga kinnitanud (tl 32). Antud juhul on I.S näol tegemist täisealise õigusvõimelise isikuga, kes pidi aru saama tema poolt õiguste ja kohustuste tutvumise kohta ja väärteoprotokollile antavate allkirjade tähendusest ning see võime ei olnud piiratud temal varasemalt esinenud narkojoobest, koomaseisundist ega muudest meditsiinilistest teguritest tulenevalt. Kohtuistungil isiku poolt esitatud väited temal esinenud halva enesetunde kohta väärteoprotokolli koostamise ajal on paljasõnalised, ta ei pöördunud selle kaebusega arsti juurde, selline väide on ka vastuolus tunnistajate ütlustega selle kohta, et isik oli võimeline autosse jalutama ja enesetunde üle ei kaevanud. Kohus on seisukohal, et isikule selgitati nõuetekohaselt tema õigusi ja kohustusi väärteomenetluses, ta oli teadlik sellest, millist rikkumist ja millise väärteo toimepanemist talle süüks pannakse ning väärteoasjas koostatud dokumendid on vormistatud korrektselt. Kohus leiab, et isiku poolt venekeelse kinnituse andmine joobeseisundi tuvastamise saatekirjale, venekeelsete õiguste ja kohustuste tutvumisega kinnitamine ning ütluste andmine väärteoprotokollile eesti keeles, ei tähenda, et isik ei oleks oma õigustest ja kohustustest aru saanud, kuivõrd isik ise kohtuistungil kinnitas, et valdab mõlemat keelt (tl 47, 50), tõlgi abi ta kohtuistungil ei vajanud. Eelpool kajastatud tunnistajate ütlustega ei ole kinnitust leidnud, et isikule oleks dikteeritud ütlusi, sõna „fentanüül“ leiab sagedast kasutust ka narkootiliste ainete kohta käivates ajaleheartiklites jt kajastustes, seega on tegemist üldteada sõnaga. Veelgi enam, kuivõrd I.S-ist on varem korduvalt narkootikumidega seonduvate süütegude toimepanemise eest karistatud (tl 38-40), on ka tõenäolisem, et isik sellist väljendit teab, ka teadis isik kohtuistungil näiteks nimetada samavõrd spetsiifilist narkootilist ainet „MDMA“ (tl 50). Kuivõrd I.S ise kinnitas kohtuistungil, et ütluste andmiseks teda ei sunnitud (tl 50), tuleb asuda ka seisukohale, et antud tõendi (isiku ütluste) kogumine oli seaduslik. Kõike eeltoodut arvesse võttes tuleb järeldada, et väärteoprotokoll on vormistatud korrektselt ning kaebuse esitaja viited selle mittenõuetekohase koostamise kohta on asjakohatud. Kohtus I.S väitis, et ta ei tarvitanud teadlikult narkootikume, ta võis peol olles juhuslikult tarvitada narkootilist ainet, juues teiste isikute klaasidest. Kaebuses esitaja kaitsja viitas Riigikohtu poolt kohtuasjas nr 3-1-1-49-09 järeldatule ja leidis, et kuivõrd tuvastamist ei ole leidnud isiku tegevus ehk narkootilise või psühhotroopse aine tarvitamine, ei ole koosseisupärase teo toimepanemine tõendamist leidnud, sest narkojoove ei ole antud süüteo koosseisuliseks tunnuseks. Kaebuses on viidatud ka asjaolule, et tuvastatav ei ole narkootilise aine eelnev tarvitamine. Kohus selliste seisukohtadega ei nõustu. Käesoleval juhul on isiku poolt narkootilise aine tarvitamine, mille vältimatuks tulemiks oli narkojoove, leidnud tuvastamist nii kiirabikaardist, kui joobeseisundi tuvastamise saatekirjast nähtuvaga. Kiirabikaardist nähtub, et kiirabi hinnangul oli isikul opioidi, heroiini (millede hulka kuulub ka fentanüül) tekitatud üledoos, mille vastu manustati ravimit Narcanti, milline ka soovitud mõju avaldas (tl 35). 5 Niisamuti, joobeseisundi tuvastamise saatekirjast nähtuvalt on I.S-ilt 16.09.2012.a. võetud uriiniproovis tuvastatud narkootiline aine fentanüül. Seejuures tuleb tähele panna, et fentanüül on tugevatoimeline narkootikum, millist valdavalt süstitakse ja seetõttu hakkab see mõju avaldama kiiresti. Asjaolu, et isiku poolt antud asukohas koomaseisundis viibimine oli seotud opioidi üledoosiga, leidis käsitlemist juba eelnevalt ja on tõendatud väljakutse kohta täidetud kiirabikaardiga. Seega tuleb asuda seisukohale, et I.S poolt opioidse narkootilise aine, fentanüüli, tarvitamine sai toimuda antud asukohas vahetult enne tema koomasse langemist ja fentanüüli tarvitamine on lahutamatult seotud I.S esinenud seisundiga. Kuivõrd fentanüülile iseloomulikuks manustamisviisiks ei ole selle jookidesse lahustamine, on eluliselt ebausutav ka I.S poolt kohtuistungil väidetu selle kohta, et ta võis narkootikume tarvitada enesele teadmata, peol teiste isikute jooke juues. Kohus asub eeltoodu põhjal seisukohale, et I.S käitumises on tuvastamist leidnud
§-s 151 sätestatud koosseisupärane, s.o. narkootilise aine tarvitamine, mille all tuleb mõista narkootikumi sellist manustamist, mis tekitab narkootilise aine piisava koguse korral manustajal narkojoobe. Niisamuti kohus rõhutab, et ka kaitsja poolt viidatud Riigikohtu otsusest kohtuasjas nr 3-1-1-49-09 tuleneb, et teatud juhtudel võib joobeseisund olla üks oluline tõend, mis viitab sellele, et isik on realiseerinud
koosseisu - eelkõige olukorras, kus eluliselt pole usutav, et isiku joove on tekkinud muul moel kui narkootikumi tarbides või et isik ei saanud aru sellest, et tarbitav aine on narkootiline. Kohus on seisukohal, et antud juhul ei ole eluliselt usutav, et I.S, kes on ka varasemalt narkootiliste ainetega kokku puutunud ja nende tarvitamise eest karistatud, tekkinuks fentanüülist (kui üldteada asjaoluna süstivate narkomaanide poolt tarvitatavast narkootikumist) tingitud joove, mis tipnes isiku koomaseisundiga, muul moel, kui selle aine tarvitamise tagajärjel. Niisamuti tuleb arvesse võtta, et isiku käitumises avaldub iseloomulik käitumismuster, mida tuleb samuti arvestada (RKKKo 31-1-87-09) – isikut on korduvalt (3 kehtivat karistust)
alusel karistatud (tl 9-11), selline käitumine ei saa olla juhuslik, vaid iseloomustab just antud toimepanijat. Kohus viitab ka, et antud juhul saabki narkootilise aine tarvitamine üksnes isiku joobeseisundile eelneda, seega on väärteo kirjeldus asjakohane. Väärteoprotokolli tuleb märkida väärteo toimepanemise kellaaeg rikkumise fikseerimise seisuga. Kohus juba eelnevalt põhistas oma seisukohta, miks isik on realiseerinud
koosseisu ning miks saab joobeseisundit koosseisupärase teo toimepanemisel tõendina arvestada – väärteoprotokollis märgitud väärteo toimepanemise aeg ühtib selle esitatud põhjendusega. Kohtus isiku kaitsja vaidlustas ka joobeseisundi tuvastamise korda ja leidis, et pole teada, millised olid proovi hoidmise ja transportimise tingimused ning samuti viitas, et pole teada, kes proovi EKEI-le edastas. Kohtu hinnangul ei anna proovi võtmise ja saatekirjaga seoses kaitsja poolt viidatu alust kahelda proovi tulemuse õigsuses. Kohus on seisukohal, et uriiniproovi võtmise, säilitamise ja ekspertiisiasutusse toimetamise nõudeid ei ole rikutud, lähtutud on kehtivast Vabariigi Valitsuse 17.12.2009.a. määrusest nr 204 „Vere- ja bioloogilise vedeliku proovi võtmise, säilitamise, uuringuks edastamise, uuringu tegemise ning nende toimingute tasustamise ja uuringu tulemustest teavitamise kord“ (edaspidi ka Kord). Nimetatud Korra § 14 lg 2 kohaselt on lubatav, et kui uriiniproovi ekspertiisiasutusse toimetamine 24 tunni jooksul ei ole võimalik, hoiustatakse seda piiratud ligipääsuga ruumis külmkapis temperatuuril +2 kuni +8 °C. Seega ei ole asjakohane kaitsja väide selle kohta, et pole teada, kus proov asus ja kus seda hoiti, kohtuväline menetlejal oli lubatud proovi hoiustada politseijaoskonnas külmkapis. Asjaolu, et proov pitseeriti ja see pandi külmkappi, kinnitas ka kohtuistungil tunnistaja üle kuulatud tunnistaja L. Stepanov (tl 62). Väärteoasja materjalidest ei nähtu ka andmeid selle kohta, et sellist nõuet ei oleks täidetud ja kohtul puudub alus tunnistaja ütlustes kahelda. Antud põhjusel on lubatav ka see, et proovi toimetamine ekspertiisiasutusse toimus 17.09.2012.a. Isikule uuringu tulemuste tutvustamise osas märgib kohus, et isik ei tundnud huvi tema suhtes koostatud materjalide suhtes, kuni 19.10.2012.a., mil kohtuvälise menetleja otsus oli kättesaadav ja kaitsja nendega tutvus. Isiku poolt väärteoasja materjalidega tutvumisel oleks ta saanud tutvuda ka 6 uuringuakti tulemusega. Eelnevalt on juba leidnud käsitlemist see, et isik tarvitas fentanüüli ja ta pidi sellest ka teadlik olema, seega võib järeldada, et antud asjaolust tulenevalt lootis isik kuni väärteoasjas lahendi tegemiseni väärteomenetlusest pääseda. Kohus möönab, et joobeseisundi tuvastamise saatekirjale ei ole märgitud materjali saatja andmeid, kuid leiab, et nende andmete puudumine ei mõjuta uuringu tulemust ning selle alusel tehtud järeldusi. Kohus viitab, et ka Riigikohus on leidnud, et tõend on lubamatu üksnes siis, kui tõendi kogumise korda on oluliselt rikutud (RKKKo 3-1-1-19-05 p 7.4). Kohus leiab, et antud juhul ei ole tegemist olulise rikkumisega, mis tingiks tõendi lubamatuse ning mõjutanuks ekspertiisi tulemust. Kohus märgib ka, et saatekirja vormilt nähtub, et selles on viidatud Korra eelmisele redaktsioonile, kuid uuringu teostamine on toimunud kehtiva korra nõuetest lähtuvalt, saatekirjas märgitavad andmed on ka kehtiva Korra alusel samad ning seega on uuringu tulemus jälgitav ja korrektne. Käesoleva väärteoasja materjalidest ei nähtu õigusvastasust välistavaid asjaolusid. I.S on täisealine, süüvõimeline isik, ei esine ka tema süüd välistavaid asjaolusid. Kohus leiab, et I.S on talle süüks pandud väärteo toime pannud otsese tahtlusega. I.S pidi fentanüüli tarvitades mõistma, et rikub narkootilise aine käitlemise nõudeid ja tal puudub vastav arsti ettekirjutus, millega paneb toime väärteo. Eelpool analüüsitud väärteo toimepanemise asjaoludest nähtuvalt on ilmne, et tugevat sõltuvust tekitava aine, fentanüüli, tarvitamine oli kantud üksnes isiku soovist endale narkojoove tekitada. Isik teadis, et teostab süüteokoosseisule vastavat asjaolu (narkootilise aine tarvitamise ilma arsti ettekirjutuseta) ja soovis seda. 1 Eeltoodut arvesse võttes asub kohus seisukohale, et I.S poolt
järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemine on väärteootsuses õigesti tuvastatud, tema tegevus õigesti kajastatud ning isiku süü tuvastamist leidnud. Süüd välistavaid asjaolusid väärteoasja materjalidest ei nähtu. Kohus on seisukohal, et karistamisel on lähtutud KarS § 56 sätetest ja 1 kohtuvälise menetleja otsusega I.S-ile määratud rahatrahv
alusel 50 1 trahviühiku ulatuses, s.o summas 200 eurot, on põhjendatud.
Karistuse määra puudutavalt märgib kohus, et õigusteooria ja senise kohtupraktika kohaselt on kõrvalekaldumised keskmistest karistusmääradest põhjendatud üksnes siis, kui isiku süü ei ole kooskõlas vastava sanktsiooni raamest tuleneva keskmise karistusega või karistust vähendavate või raskendavate asjaoludega. Käesoleval juhul ei ole tuvastatud karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid. Kohus leiab, et isikut on karistatud alla
§-s 151 ettenähtud sanktsiooni keskmist määra. Karistusregistri väljavõttest nähtuvalt on isikut karistatud 1-l korral kuriteo toimepanemise eest KarS § 184 lg 2 p 1 alusel (tl 38) ja 3-l korral
§-s 15 1 alusel, seega on isik ka varasemalt narkootikumidega seotud süütegusid toime pannud. Narkootikumide käitlemine (sh tarvitamine
lg 1 ja § 2 p 3 kohaselt) mis tahes moel on kahtlemata väga ebasoovitav nähtus ühiskonnas ning seega ei saa uue narkootilise aine käitlemisega seotud süüteo eest
alusel määratud karistus olla sanktsiooni miinimumi lähedane, seda isegi juhul, kui käideldi väikest kogust vaid enese jaoks. Lisaks kriminaalkaristustele on isikul 10 kehtivat väärteokaristust, 3 neist
järgi kvalifitseeritavate väärtegude eest, need asjaolud iseloomustavad tema suhtumist õiguskorda üldisemalt ning avaldub isikule iseloomulik käitumismuster, mis seondub narkootiliste ainete käitlemisega. Karistuse määr on põhjendatud ka põhjusel, et varasemad väiksemas määras
alusel määratud karistused (100, 60 ja 24 eurot) ei ole karistuse eesmärke täitnud. Seega, kohtuvälise menetleja poolt määratud karistus arvestab ka karistuse eri- ja üldpreventiivsete eesmärkidega, s.o võimaldab tagada nii konkreetse isiku hoidumise uute süütegude toimepanemisest, kui ka tagab õiguskorra kaitsmise 7 eesmärki. Kuivõrd kohtuvälise menetleja poolt määratud karistus on seaduslik ja põhjendatud, siis puudub kohtul alus kohtuvälise menetleja otsuste tühistamiseks ka karistuse osas. Kohus viitab, et V™S § 38 lg 1 kohaselt järgitakse väärteoasja kohtuvälises menetluses ja kohtumenetluses menetlustähtaegade ja menetluskulude arvestamisel ning menetlustähtaja ennistamisel kriminaalmenetluse sätteid. Seetõttu, lähtudes KrMS § 180 lg-st 1, on põhjendatud ka väärteootsuses sisalduv menetluskulude otsustus, millega jäeti menetluskulud summas 35 eurot (joobeseisundi tuvastamise uuringu maksumus) menetlusaluse isiku kanda. I.S kaitsja taotlus kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks tuleb jätta V™S §-st 23; § 38 lg-st 1, KrMS § 175 lg-st 1 ja § 180 lg-st 1 lähtuvalt rahuldamata, kuivõrd kaebust ei rahuldata ja menetlust ei lõpetata ning see kulu tuleb jätta kaebuse esitaja kanda. Kohus juhindub V™S § 109-111, § 132 p 1, § 133-135, § 155-156. Merle Parts Kohtunik 8
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.