Obsah (5)

1-12-8219 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 22. mail 2013. a Tallinn Kriminaalasja number 1-12-8219 Kohtukoosseis Kriminaalasi Eesistuja Pavel

§ 268lg 1 ja 5.

3.2. Kaitsja leiab, et maakohus on eksinud asjaolude tuvastamisel. Kohus on tõendeid analüüsides (aga ka analüüsimata jättes) teinud ebaõigeid järeldusi aset leidnud asjaolude kohta. Need on toonud kaasa kohtu eksimuse süüdistatava käitumise kuriteokoosseisule vastavaks järeldamises. Asjaolude õigel tuvastamisel ei oleks süüdistus põhjendatud ja süüdistatav tuleks talle esitatud süüdistuses õigeks mõista. Kaitsja märgib, et Süüdistatava Andrus Herküli ja P Ni teadmised, tegevus ja tahe ei ole samastatavad. Jälitusprotokolle analüüsides torkab silma, et maakohus samastab süüdistatava ja P. Ni teadmised, tegevuse ja tahte. Ometi on tegemist kahe täiesti erineva isikuga, kellest üks on varasemalt kriminaalkorras karistamata, ametliku sissetulekuga inimene, kes töötab ametis, mis näitab teda teadvate inimeste usaldust tema suhtes, teisel on varasemad kriminaalkaristused, sh KarS § 202 alusel. Kohus käsitleb asjaosaliste vahelist infovahetust viisil, kus eeldab, et kõik mis räägiti tunnistaja F. Ti ja P. Ni vahel, oli teada ka süüdistatavale. Sellise eelduse tegemiseks puudusid maakohtul tõendid. Jälitusprotokolle analüüsides ei saa jääda märkamatuks see, et P. N ei käitunud süüdistatava suhtes lõpuni ausalt. Lisaks nähtub jälitusprotokollidest P. Ni telefonide pealtkuulamine kriminaalasja seisukohalt olulisel perioodil. Vastavate telefonikõnede mittekajastumine jälitusprotokollis tõendab nende mittetoimimist P. Ni ja süüdistatava vahel. Pealtkuulamise korral puudub maakohtul põhjus toimunud infovahetuse osas midagi kahtlustada või eeldada, kuna kogu toimunud infovahetus on seal kirjas. Seega lähtub kohus ekslikust eeldusest, mida asjas tõendina arvestatav jälitusprotokoll ümber lükkab. Kõik kriminaalasja materjalidest nähtuvad asjaolud osundavad P. Ni, mitte süüdistatava seotusele F. Ti poolt varastatud asjadega: P. Ni taust, F. Tiga suhtles ja ajas asju (juba oluliselt enne kaubiku üürile andmist süüdistatava poolt) P. N, väidetavalt varastatud asjadest tehtud fotod leiti P. Ni telefonist, F. Ti varguses süüdi tunnistanud kohtuotsusest nähtub väide, et ta müüs varastatud asjad P. Nile, asjad leiti P. Ni isa elukohast, jne. Ei saa unustada, et P. N sõlmis talle esitatud süüdistuses (mis sisaldas ka F. Ti varastatud asjade omandamist) vabatahtlikult kokkuleppe ja selle alusel tehti tema suhtes süüdimõistev kohtuotsus. P. N ei ole ei süüdistatava ega F. Ti suhtes aus, vaid üritab viimast suunata süüdistatava vastu – s.h. teeb P. N 30.12.2011 kell 14.09 F. Tile kõne, kus väidab, et on just süüdistatavaga rääkinud (kuigi ilmselt ei ole, sest jälitusandmed selle kohta puuduvad) ja suhtleb F. Tiga nagu oleks süüdistatav midagi „asjadest“ rääkinud. Jälitusprotokolli väline infovahetus süüdistatava ja P. Ni vahel on välistatud, kuna P. N asus väljaspool Tallinna ja süüdistatav oli Tallinnas. Kui uurida jälitusprotokollist viidatud kõnele eelnenud tegelikku telefonisuhtlust P. Ni ja süüdistatava vahel, ei maini viimane kordagi asjade olemasolu, vaid väidab nende puudumist (kaubik KIA olevat olnud öösel vaatamas käies koormatud ja hommikul teisaldamisel enam mitte). P. N räägib mitmel korral F. Tile (nt 30.12.2011 kell 14.03; 30.12.2011 kell 16.14), et helistab süüdistatavale ja küsib temalt midagi või ütleb talle midagi, aga kõnesid jälitusprotokolli kohaselt ei järgne. Täielikku infovahetust süüdistatava, F. Ti ja P. Ni vahel seega ei toimunud, mistõttu ei saa eeldada infovõrdsust asjaosaliste vahel, nagu on seda teinud maakohus. 3

(11)Jälitusprotokollis kajastuvas 14.02.2012 kell 09.55 toimunud kõnes F. Tiga osundab P. N süüdistatavale kui asjade äravõtjale. Samal päeval kell 10.34 helistab süüdistatavale, räägib kõnest F. Tiga, aga esitab asju taas erinevas võtmes. Ta ei maini seejuures, kuidas „asjade“ küsimust süüdistatava arvele üritas kirjutada ja süüdistatavale ohtliku kurjategĳa kallale ässitas. Ka F. T teeb süüdistatava ja P. Ni vahel selgelt vahet. Jälitusprotokollis kajastuvas 14.02.2012 kell 09.55 toimunud kõnes (samuti 30.12.2011 kell 20.44 kõnes) osundab F. T, et tema ajas asju just P. Ni, mitte süüdistatavaga ja tahab klaarida just P. Niga. See näitab süüdistatavat kui mistahes kuritegelike küsimuste lahendamise seisukohalt kõrvalist isikut. Kaitsja märgib, et kaubikus ei olnud selle teisaldamisel 30.12.2011 süüdistuses nimetatud süüteoga omandatud asju. Kohus on jätnud analüüsimata ja arvestamata tõendid, mis näitavad varastatud asjade puudumist kaubikus selle teisaldamisel süüdistatava poolt (st ei haaku kohtu tehtud järeldustega). Jälitusprotokollis kajastuvate süüdistatava poolt 30.12.2011 kell 10.28 ja 10.54 tehtud kõnedest P. Nile nähtub, et süüdistatav käis teisaldamisel kaubiku juures (st Sinimäe tänaval) kaks korda, kusjuures esimesel korral (üle vaatamisel veendumaks, et sõiduk on olemas ja puksiiri kulu põhjendatud) oli kaubik ilmselgelt koormatud, teisel korral (äraviimisel) enam mitte. Süüdistatav on andnud vastava sisuga ütlusi ka kohtus. Tunnistaja F. T on samuti andnud ütlusi, mille kohaselt paigutas ta varastatud asjad kaubikust garaaži. Need ütlused (mille kohus on ebausaldusväärsetena kõrvale jätnud) haakuvad samuti süüdistatava väitega, et kaubikus süüdistuses nimetatud asju ei olnud. Jälitusprotokollis kajastatud 30.12.2011 kell 13.52 toimunud kõnes muretseb süüdistatav, kuidas saada kaubiku võtmed ja puksiiri maksumuse (ca 50 €) endiselt üürnikult kätte. Selline tegevus ei iseloomusta inimest, kes on just omastanud või omastamas kaubikutäit kalleid seadmeid, küll kedagi, kes tahab eelkõige taastada võimaluse oma sõidukit kasutada. Maakohus leidis, et süüdistatav ei suutnud kohtuistungil arukalt põhjendada, miks ta ise kaubikusse ei vaadanud, kui seda koos P. Niga vaatamas käis. Selline seisukoht on ülekohtune, kuna süüdistatav selgitas, et tema rolliks oli kaubiku asukoht P. Nile näidata, kes pidi ukse avama (võti oli jäänud endise üürniku kätte). Samuti selgitas süüdistatav, et plats oli libe ja kohtule ei saanud menetluse käigus jääda märkamatuks, et süüdistatav on liikumispuudega. Süüdistatava seda isikupära arvestades on soov libedaga mitte kukkuda ja autosse jääda arusaadav. P. Ni kõne „Saaremaaga“ ei kinnita samuti asjade olemasolu kaubikus selle äravõtmisel. Kriminaalasjas on esitatud alternatiivne versioon, et varastatud asjad (seega miks mitte ka fotod või muu info esemete kohta) võisid sattuda P. Ni valdusse F. Tilt. Kaitsja märgib, et mitmed tõendid osundavad P. Nile kui F. Ti varastatud asjade kokkuostjale, sh: 1)12.10.2012 kohtuotsus kriminaalasjas 1-12-7367 F. Ti süüditunnistamise kohta; 2) 06.02.2013 läbiotsimisprotokoll P. Ni isa kodus, st asjade paiknemine seal ja 3) jälitusprotokollis kajastuvas 14.02.2012 kell 09.55 toimunud kõnes märgib P. N, et F. T lubas talle „kaupa antud bussist“. Viimane tõend näitab infovahetuse olemasolu P. Ni ja F. Ti vahel. Välistatud ei ole, et juttu oli juba varem olnud betoonilihvĳast kui võimalikust asjast, mille P. N F. Tilt omandab. Süüdistatav ei oska öelda, mis kokkulepped või jutud P. Ni ja F. Ti vahel võisid olla (tal puudub viimaste tehingutega puutumus), kuid ta vaidlustab ennatlikud järeldused, et vaid süüdistuse versioon seletab P. Ni osavõtul toimunud kõnesid. Maakohus on otsustavaks tõendiks lugenud asjade teisaldamise ajal kaubikus olemise kohta lugenud jälitusprotokollis kajastuvad F. Ti kõned P. Nile. Kohus ei ole aga seejuures arvestanud, et neist kõnedest ei nähtu, mis asjadest üldse jutt käib, samuti et tegu oleks süüteoga omandatud varaga. F. Ti eemärgiks ja pahameele põhjuseks võib muuhulgas olla lihtsalt soov oma „töövahend“ (st kaubik) tagasi saada või saada tagasi mingid talle kuuluvad esemed, millega ta oma „tööd“ teeb. Isegi kui kaubikus oli süüdistuses nimetatud esemeid, ei ole teada, milliseid. F. T on jälitusprotokollis 4

(11)sisalduvas 30.12.2011 kell 16.14 tehtud kõnes kinnitanud, et „teised asjad“ on tema käes (jutt „teistest asjadest“ ei sisaldu jälitusprotokolli tekstis, aga ilmnes salvestuste kuulamisel kohtus ja kajastati kohtuistungi protokollis). See haakub tema poolt kohtus antud ütlustega, et vähemalt suurema osa tema poolt varastatud asjadest oli ta juba enne kaubiku süüdistatava poolt teisaldamist garaaži ladustanud. Hinnates F. Ti ebausaldusväärseks tunnistajaks, samuti olles teadlik tema kuritegelikust taustast, võtab maakohus F. Ti telefonĳuttu kui absoluutset tõde, arvestamata võimalusega, et ka F. T võib sarnaselt P. Niga ebaaus olla. Kaitsja on seisukohal, et Süüdistatav ei olnud teadlik kaubikus väidetavalt olnud vara kuritegelikust päritolust. Maakohus omistas süüdistatavale teadmise kaubikus väidetavalt olnud asjade kuritegelikust päritolust, kuna jälitusprotokollis kajastatud telefonikõnedes räägitakse „teema asjadest“, asjade müügist ja raha P. Nile andmisest F. Ti poolt. Samuti osundab kohus valedele, mida P. N (mitte süüdistatav) Tile räägib. Maakohus ei ole aga osundanud mitte ühelegi süüdistatava osalusel tehtud kõnele, kust nähtuks üheselt süüdistatava teadmine asjade olemasolust kaubikus või nende omandamisest süütegude tulemusena. Kõik sellistena käsitleda võidavad vestlused on toimunud eranditult F. Ti (ühel juhul kellegi „Saaremaa“) ja P. Ni vahel süüdistatava osavõtuta. Kohtu väljendatav veendumus, et nii P. N kui süüdistatav olid mõlemad teadlikud asjade olemasolust kaubikus ja nende kuritegelikust päritolust, on süüdistatava osas põhjendamata, oletuslik. Arvestades süüdistatava sidemete puudumist kuritegevusega, ei saa ka kuidagi eeldada, et ta pidi P. Ni jutust välja lugema seoseid kuritegevusega. Kohtuotsuses jõutakse põhjendamatult järelduseni, et süüdistatav teadis või pidi teadma, et F. T on kurjategĳa. Kohtu poolne analüüs sellise järelduse tegemisel ei ole jälgitav. Sealhulgas ei ole kohus pööranud tähelepanu jälitusprotokollist nähtuvatele asjaoludele: P. Ni 14.02.2012 kell 10.34 toimunud kõne alguses ei saa süüdistatav aru, keda peetakse silmas „mafﬁa“ ja „mafﬁa sõbra“ all. Süüdistatav seega ei seosta F. Ti isikut kuritegevusega; Süüdistatav ei pööra üldse tähelepanu F. Ti ähvardustele (vt jälitusprotokollis kajastuv 30.12.2011 kell 17.38 toimunud kõne), mille täideviimist viimase tausta teades oleks kindlasti olnud põhjust karta. Ainus mõistlik seletus süüdistatava muretusele on, et ta ei teadnud, kellega tegemist on ja et ta polnud nimetatud isiku suhtes teinud ka midagi sellist (nt kurjategĳatelt varastatud asjade äravõtmine), mis andnuks põhjust pidada nende ähvarduste täideviimist reaalseks. Kohus ei ole ümber lükanud nii tunnistaja F. Ti kui süüdistatava väiteid, et viimase roll kaubikuga seoses piirdus selle üürile andmises. Kohus ei ole näidanud, kust süüdistatav sai või pidi saama info, et F. T kasutab kaubikut kuritegude toimepanemiseks. Kohtuotsuses osundatud jälitusprotokollis sisalduv 28.12.2011 kell 20.14 tehtud kõne ei tõenda süüdistatava teadlikkust kaubiku kasutamisest õigusvastastel eesmärkidel. Süüdistatava kasutatud väljend „äkki on peal ka midagi veel“ ei tähenda, et see „midagi“ peaks tingimata varastatud kraam olema. Süüdistatav pidas võimalikuks, et kaubikus võib olla mingisugune koorem, kuna kaubik kui selline ongi mõeldud eeskätt kauba vedamiseks. Arvestades, et F. T ei olnud veel süüdistuses nimetatud asju selleks hetkeks varastanud, ei saanud süüdistatava „midagi“ muidugi ka neid esemeid tähistada. Kaitsja leiab, et süüdistatav ei tegelenud F. Ti varastatud asjade turustamisega mistahes vormis. Kohus tugines jälitusprotokollis kajastatud 16.02.2012 kell 16.13 toimunud kõnele, kus süüdistatav küsib P. Nilt fotosid „asjadest sealt valgest“. Jälitusprotokollist ei tulene, millest täpselt jutt käib. Samas on teada (kohtule esitati vastav Maanteeameti tõend), et süüdistatavale kuulus mitmeid valgeid kaubikuid (jälitusprotokolli „valge“ ei pea seejuures üldse sõidukit tähendama) ja süüdistatavalt ei võtnud kohus vastu tõendit selle kohta, et tema valduses oli umbes samal ajal puulõhkumismasin jms valget värvi kaubikus. Viidatud kõnes räägitakse nii „bussist“ kui „Fordist“, jutt võib käia süüdistatavale kuuluvast kaubikust Ford Transit. Lisaks tuleb arvestada, et jälitustoimingud on tehtud oluliste ajaliste vahedega, mida maakohus ei ole arvestanud. Maakohus 5

(11)on, sidudes „valge“ ja „asjad“ just konkreetse kaubikuga KIA Pregio ja F. Ti varastatud asjadega, lähtunud järgmistest ekslikest eeldustest: 1) Kuigi süüdistatavale kuulus mitmeid valgeid kaubikuid, siis neid eesmärgipäraselt ei kasutatud. Kaubiku funktsioon on juba nime järgi asjade vedu, mistõttu kaubikutes tihtipeale leidub koormana asju; 2) Kui süüdistatav ja P. N rääkisid 30.12.2011 telefonis valgest kaubikust, siis poolteist kuud hiljem (16.02.2013) said nad rääkida ainult sellest samast kaubikust. Ajaline distants on jäänud tõendite hindamisel kohtu poolt arvestamata; 3) kuna jälitusprotokollis ei kajastu infot, et süüdistataval oleks veel mõni valge kaubik ja see asju täis, siis järelikult sai valgeks kaubikuks olla vaid KIA Pregio ja asjad vaid F. Ti varastatud esemed. Kohus eitas põhjendamatult võimalust, et inimesed võivad suhelda telefoniside väliselt ja asjaolud võivad tegelikus elus eksisteerida telefonikõnedes kajastumata. Vaidlust ei ole F. Ti poolt varastatud asjade toomise kohta Sinimäe 6 hoovi, kust süüdistatav selle ära viis. Varastatud asjade olemine kaubikus selle teisaldamise ajal on olnud selgelt vaidlusalune küsimus. Maakohus on ülaltooduga põhjendamatult pannud süüdistatavale kohustuse tõendada, et 16.02.2013 kõne käigus ei tegelenud viimane kuritegelikult omandatud vara turustamisega. Lõpuks tuleb märkida, et väidetavalt süüdistatava osavõtul realiseeritud esemed leiti P. Ni isa elukohast. Seega neid esemeid üldse ei võõrandatud, mistõttu oli ebaõige süüdistatava süüditunnistamine turustamises kui lõpule viidud kuriteos. Kaitsja on seisukohal, et süüdistataval puudus tahe F. Ti poolt varastatud asjade omandamiseks. Süüdistusakti kohaselt on omastamise etteheite aluseks: 1) kaubiku äravõtmine (üürilepingut rikkunud üürnikult) ja 2) süüdistatav samaaegne teadlikkus seal olevatest süüteoga omandatud asjadest. Maakohus on jõudnud õigele järeldusele, et kaubiku äravõtmisel ei olnud süüdistatav teadlik seal väidetavalt asunud süüteoga omandatud asjadest (isegi, kui need olid seal). Seega ei ole süüdistuses kirjeldatud tegu (süüteoga omandatud vara teadlik äravõtmine vargalt) kohtu arvates tõendamist leidnud. Ometi ei ole maakohus teinud sellest lähtuvalt loogilist õigeksmõistvat otsust. Süüdistus ei ole ära näidanud ega tõendanud süüdistatava poolset süüteoga omandatud vara omastamistahet. Sõlmitud üürilepingu kohaselt (ja asjaosalised ei vaidle, et selline leping sõlmiti) oli süüdistataval õigus leping selle rikkumise korral (mis ka vaieldamatult toimus) üles öelda. Nii ülesütlemise kui tähtaja lõppemise korral on üürileandjal õigus saada oma vara tagasi. Kui süüdistatav oma kaubiku tagasi võttis, oli tema tahe suunatud omandiõiguse teostamisele, mitte seal väidetavalt olnud vara omandamisele. Isegi kui süüdistatav oleks keeldunud F. Tile viimase vara (sest süüdistataval ei oleks olnud mingit põhjust pidada asju süüteoga saaduks või F. Tile mittekuuluvaks) tagastamisest, oleks tegu olnud VÕS § 110 järgse õiguskaitsevahendiga: õigus keelduda oma kohustuse (vara väljaandmine) täitmisest kuni võlgnik likvideerib üürivõlgnevuse. Vara kinnipidamine ei tähendaks soovi seda enda kasuks pöörata. Kaitsja märgib, et süüdistataval puudub seos F. Ti varastatud asjade toimetamisega P. Ni isa koju. Maakohus jõudis põhjendamatult järelduseni, et F. Ti poolt varastatud asjad toimetas P. Ni isa juurde süüdistatav. P. Ni isa väide, et asjad viisid tema juurde „P sõbrad“, ei määratle asjade sinna viĳana süüdistatavat. Kui tegu on sõpradega, siis süüdistatav ei pruugi olla P. Ni ainus sõber. Samuti on alusetu kohtu seisukoht, et süüdistatav oli ainsaks isikuks peale P. Ni, kes kaubikus väidetavalt olnud asjadest teadis. Võtmata omaks ülal juba vaidlustatud asjaolusid (asju kaubikus ei olnud, süüdistatav ei vallanud kohtu väidetud infot nende päritolu kohta, jne), tuleb märkida, et telefoni teel suhtlemine ei ole sugugi ainus viis infot vahetada. Seetõttu ei ole jälitusprotokoll tõendiks selle kohta, et keegi kolmas ei võinud olla teadlik kaubikus väidetavalt olnud asjadest. Kohus eeldas põhjendamatult, et P. N ei kasutanud info vahetamisel SMS-i, e-posti, näost näkku suhtlemist, jms, mis on täiesti tavapärased suhtlemisviisid. Kohtu järeldus, et kui suhtlus ei kajastu jälitusprotokollis, siis ei saanud suhtlus üldse aset leida, on ilmselt ekslik. Kokkuvõttes ei seo kohtu 6

(11)viidatud tõendid süüdistatavat F. Ti varastatud asjade toimetamisega P. Ni isa juurde. Kohtu järeldus asjade sinna toimetamisest süüdistatava abiga on alusetu. Maakohus asus seisukohale, et P. Ni mobiiltelefonis tehtud fotod on esemetest, mis olid kaubikus KIA Pregio ja seega olid need esemed samas kaubikus ka selle äravõtmisel 30.12.

Kohtutoimikus on olemas fotod ka kõnealusest kaubikust ja nende võrdlemisel P. Ni telefonis olnud piltidega on võimalik näha, et tegu ei ole sama sõidukiga. Fotod asjadest ei ole tehtud kaubikus KIA Pregio ja sel puudub mistahes loogiline seos asjaoluga, et kannatanu Boris Degtyar arvas fotodelt ära tundvat temalt varastatud asju. Kannatanule Boris Degtyar’ist rääkides ei mõista apellant, mis tähendust omab viimase poolt antud arvamus, et 90% tõenäosusega on P. Ni telefonist leitud fotod tehtud tema asjadest. Kannatanule esitati ainult P. Ni telefonist leitud fotod mistahes võrreldavate fotodeta. Kannatanu poolsete asju identiﬁtseerida võimaldavate dokumentide (ostutšekid, arved, vms) puudumisel on „90% tõenäosus“ hinnatav, kui et asjad olid tema asjadele sarnased, aga lõpuni ei ole ta selles kindel. 3.
Apellant ei nõustu maakohtuga tunnistaja F. Ti istungil antud ütluste kui tõendi mittearvestamise küsimuses. Maakohus on põhjendamatult leidnud, et just kohtus antud ütlused on teadvalt valed ja tunnistaja tõendiallikana ebausaldusväärne. Tõsi on, et nimetatud ütlused ei kinnitanud süüdistuse esitatud versiooni toimunust, aga maakohtu järeldus, et kohtueelses menetluses antud ütlused haakuvad kõigi tõenditega ei ole põhjendatud. Tunnistaja selgitas, millest olid tingitud ütluste erinevused (menetleja surve) ja F. Ti tunnistus varastatud asjade garaaži paigutamise kohta on ainus tõend, mis otseselt kinnitab süüdistatava poolt juba kaubiku teisaldamisel esitatud väiteid, et kaubik ei olnud selle Sinimäe 6 maja juurest äraviimisel enam koormatud. 3.
Apellant palub ringkonnakohtul võtta asja juurde 10.11.2011 laenulepingu Andrus Herküli ja Marko Tammehoid vahel, mille süüdistatav esitas tõendina maakohtus, kuid mida kohus keeldus kohtutoimikusse võtmast. Tõend näitab täiendavalt võimalikkust, et süüdistatava valduses oli valge kaubik tagatisena koos teatud asjadega, mis ei olnud süüdistuses käsitletav KIA Pregio. Maakohus ei võtnud süüdistatava esitatud dokumenti tõendina asja juurde, sellele vaatamata tegi otsuses etteheiteid, kuna süüdistatav ei ole tõendanud asjaolusid, mida ta oma tõendiga näidata sooviski. Kohus nimelt leidis, et ainus „valge“ koos „asjadega“ sai olla süüdistatava kaubik KIA Pregio F. Ti varastatud varaga. Apellant palub ringkonnakohut Harju maakohtu otsus tühistada ning teha Andrus Herküli suhtes õigeksmõistev kohtuotsus. PROKURÖRI VASTUS ESITATUD APELLATSIOONILE
Prokuratuur leiab, et vaidlustatud Harju Maakohtu 26.02.2013.a. otsus, millega Andrus Herkül mõisteti süüdi KarS § 202 lg 2 p 1 järgi, on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks puudub alus. Prokuratuur nõustub täielikult maakohtu motiivide ja järeldustega. Kaitsja apellatsioonist ei nähtu uusi asjaolusid, mida kaitsja ei oleks avaldanud kohtuvaidluste käigus või millega kohus ei oleks otsuse tegemisel arvestanud. Seetõttu märgib prokurör apellatsiooni sisust tulenevalt järgmist: Kaitsja esitab oma apellatsioonis kolm põhiväidet: 1) süüdistusakt ei vastanud seaduse nõuetele, kohus väljus süüdistuse raamidest; 2) maakohus on eksinud asjaolude tuvastamisel ning 3) tõendite mittearvestamine kohtu poolt, taotlus tõendi võtmiseks asja juurde. 4.
Andrus Herkülile oli esitatud süüdistus lisaks süüteo toimepanemise tulemusena saadud vara omandamisele ka selles, et Andrus Herkül koos P Niga asus neid esemeid turustama. Nimetatud puudusele süüdistuses viitas kaitsja juba ka kohtuliku arutamise käigus. Sellest tulenevalt täiendas 7

(11)prokurör protokolliliselt kohtulike vaidluste käigus faktiliste väidetega süüdistuses märgitud turustamisele asumise osa

§ 268lg 3 alusel süüdistust muutmata.

Tulenevalt

§-st 268 lg 3 ei ole faktiliste või õiguslike väidete täiendamine või parandamine, ilma et muudetaks süüdistuse aluseks olevaid põhilisi asjaolusid süüdistuse muutmine

§ 268lg 2 mõttes, mida peaks tegema enne kohtuliku uurimise lõpetamist.

Seega faktiliste väidete täiendamine kohtuvaidluste käigus on kooskõlas

§ 268lg 3 mõttega ning kohus ei väljunud süüdistuse raamidest.

Maakohus on väga põhjalikult oma otsust motiveerinud ja jõudnud tõendite hindamisel nende kogumis õigele järeldusele. Jälitusprotokoll P Ni mobiiltelefoni pealtkuulamise kohta on kriminaalasjas üks kaalukamaid tõendeid, mille sisust on üheselt aru saada, et Andrus Herkül sai peale kaubiku ära toomist Sinimäe tänavalt teada kaubikus olevatest asjadest ja samuti sai teada nende päritolust, mistõttu ta omandas süüteo toimepanemise tulemusena saadud vara. Samuti on jälitusprotokolliga üheselt tõendatud, et Andrus Herkül ja P N töötavad ja planeerivad kõike koos. Nad organiseerivad kaubiku äratoomist, mõtlevad välja valesid, mida F Tile rääkida, vaatavad koos kaubiku üle, uurivad hindasid ning otsivad kaubikus olevatele ja F Ti poolt varastatud esemetele võimalikke ostjaid. Teise variandina planeerivad oma äri püsti panna. Kokkuvõtvalt saab öelda, et Andrus Herkül ja P N, sõltumata nende taustast ja isikuandmetest tegutsesid koos, st grupis. 4.
Maakohtus esitas A.Herküli kaitsja sama tõendi ja taotles kohtult selle tõendi vastuvõtmist. Kohus ei võtnud peale pikka diskussiooni nimetatud tõendit vastu, kuivõrd leidis, et selle tõendiga ei ole midagi võimalik antud süüdistuses ümber lükata ning samuti leidis, et A.Herkül jättis oma kaitsja teadmatusse ja teavitas kaitsjat selle lepingu olemasolust alles päev enne kohtuistungit. /30.01.2013 kohtuistungi protokoll lk 25-26/. Prokurör toetab sama seisukohta, mida avaldas kohtuistungil maakohtus ning leiab, et lisatud laenuleping ei ole kuidagi asjasse puutuv ning palub seda mitte vastu võtta. Kokkuvõtvalt prokuratuur leiab, et Harju Maakohtu 26.02.2013 otsus Andrus Herküli süüdi tunnistamises KarS § 202 lg 2 p 1 järgi on igati seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks puudub alus. Prokuratuur palub maakohtu otsus jätta muutmata ja apellatsioon rahuldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide, apellatsiooni ning sellele esitatud vastuse väidetega, prokuröri vastusega apellatsioonile leiab, et apellatsioon kohtuotsuse tühistamiseks alust ei anna, sest kohtuotsus on seaduslik ja põhjendatud.
Vastates apellandi etteheitele, et maakohus on väljunud süüdistuse piiridest, tunnistades süüdistatava süüdi KarS § 202 lg 2 p 1 järgi kvaliﬁtseeritava kuriteo toimepanemises, kuna süüdistuse järgi süüdistati A. Herküli nii süüteo toimepanemise tulemusena saadud vara omandamises, kui ka turustamises, kuid süüdistusest ei loe välja milles konkreetselt seisnes vara turustamine, märgib kohtukolleegium järgmist. Riigikohtu kriminaalkolleegium on varasemas praktikas asunud seisukohale, et ei saa juhul, mil kohus loeb kohtuliku arutamise tulemina välistatuks süüdistatava süüditunnistamise talle süüdistusakti järgi inkrimineeritud karistusseaduse sätte järgi, automaatselt järgneda süüdistatava õigeksmõistmist, vaid kohus peab nõupidamistoas oma algatusel kontrollima, kas süüdistatava käitumine ei vasta mõne muu sellise kuriteokoosseisu tunnustele, mis ei ole süüdistusaktis märgitud kuriteost oluliselt erinev ega raskenda süüdistatava olukorda. Lisaks peab kohus kirjeldatud olukorras oma algatusel kontrollima sedagi, kas süüdistatava käitumine ei ole kvaliﬁtseeritav süüdistusaktis märgitud kuriteo või sellest oluliselt mitteerineva ja mitteraskema 8

(11)kuriteo katsena (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

aprilli
a otsus kriminaalasjas nr 3-11-101-07, p 16.2). Käesoleva kaasuse puhul on tegemist ühe ja sama paragrahvi kahe erineva koosseisulise tunnusega, mis on süüdistatavale inkrimineeritud – süüteo toimepanemise tulemusena saadud vara omandamisega ja turustamisega. Kuigi süüdistusest tõepoolest ei tulene faktiliste asjaolude kirjeldamist, milles konkreetselt seisneb vara turustamine, on üksikasjalikult kirjeldatud A. Herkül’ile tehtav kriminaalõiguslik etteheide, milles seisneb süüteo toimepanemise tulemusena vara omandamine. Seetõttu on ekslik kaitsja seisukoht, et süüdistuses puudulikult kirjeldatud vara turustamise koosseisu tagajärjena, oleks pidanud maakohus Andrus Herküli KarS § 202 lg 2 p 1 ettenähtud kuriteos õigeks mõistma.
Esitatud apellatsioonis taotleb süüdistatava kaitsja esmajoones maakohtu poolt käsitletud tõenditest tehtud järelduste ümberhindamist ning süüdistatava õigeksmõistmist KarS § 202 lg 2 p 1 järgi. Eelkõige kohtukolleegium märgib, et asjaolu, et apellant ei nõustu maakohtu poolse tõendite hindamisega ja tõendite analüüsist ning nende hindamisest tehtud järeldustega, ei tähenda, et maakohus oleks tõendeid hinnanud ebapiisavalt või ühekülgselt. Kohtukolleegium leiab, et apellatsioonis esitatud väited ei anna alust maakohtu seisukohtade ümberhindamiseks, kuna need ei lükka ümber maakohtu otsuses esitatud enam kui veenvaid põhjendusi süüdistatava süüküsimuses ja tema käitumisele antud juriidilise hinnangu osas. Maakohus on põhjalikult ja veenvalt põhjendanud ka omapoolset tõendite eelistust ja nimelt seda, miks kohus üheselt järeldab tõendite kogumile, kuid eelkõige jälitusprotokollile tuginedes, et Andrus Herkül võttis vastavalt kokkuleppele ja eelnevale kooskõlastusele P Niga F Tile renditud kaubiku ära, kus olid sees F Ti poolt varastatud esemed; telefoni vestluste põhjal said nii Andrus Herkül kui P N aru, et tegemist on F Ti poolt varastatud asjadega. Peale asjade nägemist hakkasid nad juba kohe uurima nende eseme hindu ja otsima neile ostjaid. Seejuures osundab kriminaalkolleegium ühele järgnevale tõendite hindamise põhinõudele, mis on kinnistunud kohtupraktikas: kui erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel süüdistatav talle inkrimineeritud kuriteos süüdi ja teisel juhul nende samade tõendite alusel õigeks (või vastupidi), peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust, mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (RKKKo nr 3-1-1-77-05). Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole sellised vead maakohtu vaidlustatud otsuses aga tuvastatavad. Maakohus on hinnanud kõiki kogutud tõendeid kogumis, neid omavaheliselt kõrvutanud ning usaldusväärselt lükanud ümber nii süüdistatava kaitseversiooni toimunust kui ka kaitsja väiteid Andrus Herküli õigustavate asjaolude kohta, mis justkui jätavad kõrvaldamata kahtlusi tema süüdiolekus. Kohtukolleegium osundab, et kaitsja oma apellatsioonis kordab samu väiteid ja seisukohti, millega ta esines oma kaitsealuse huvides ka maakohtus. Maakohus on põhjalikult vaaginud kõiki kaitsja poolt nimetatud süüdistatava väidetavalt õigustavaid asjaolusid ning asunud õigustatult seisukohale, et isegi kui Andrus Herkül ei aimanud, mis põhjusel ta kaubiku F T’ile välja rentis, jälitusprotokollide pinnalt ei teki kahtlust, et kaubiku äraviimise päeval 30.12.2011.a. Andrus Herkül juba eeldas, et midagi on sõidukis veel ja nimelt asjad, mis on sinna saadud ebaseaduslikult. Seda enam ei kiirustanud Andrus Herkül nende tagastamisega, vaid hoopis tuvastas kaubikus olevad esemed koos P N’iga ning asus otsima võimalusi nende realiseerimiseks. Maakohus leidis õigesti, et Andrus Herkül pani süüksarvatav teo toime kavatsetult. Maakohus on kohtukolleegiumi arvates olnud tõendite hindamisel ning enda siseveendumuse kujunemise kajastamisel enam kui põhjalik, maakohtu siseveendumuse tekkimise käik on lugejale selge ja jälgitav, mistõttu kohtukolleegium ei pea vajalikuks korrata maakohtu otsuses esitatud põhjendusi ja lisab vastuseks apellatsioonidele järgmist. 9

(11)

Kohtukolleegium leiab, et asjakohatu ja kriminaalasja materjalidega vastuolus olev on kaitsja seisukoht, et F T ja P N võisid omavahel suhelda erinevatel aegadel erinevatest valgetest kaubikutest, kuna Andrus Herkülil oli neid mitu. Nähtuvalt 14.02.2012 kell 09.55 toimunud telefonivestlusest F Ti ja P Ni vahel suhtlevad nad ikka valgest kaubikust, mis oli „teemast“ asju täis ja mida detsembris Andrus (Herkül) ära võttis. F T lubab minna ise Andrus Herküliga rääkima (T I lk 166). Kohtukolleegium märgib, et vaidlust ei ole, et kõnealuseks kaubikuks oli Kia Pregio. Sama päeva kell 10.34 helistab P N edasi Andrus Herkülile ning räägib talle edasi „mafﬁa sõbraga“ (F T’iga) äsja toimunud telefonikõnest, kes on „see Kia rentnik“ ja nõuab omad valges kaubikus olnud asjad tagasi, vastasel juhul lubab aga garaaži põlema panna (T I lk 168). Sellest nähtub üheselt, et ka peale pika perioodi peale A. Herküli poolt kaubiku äravõtmist 30.12.2011 suheldakse ikka F Ti, P Ni ja Andrus Herküli vahel sellest samast valgest Kia Pregiost, mis oli „teemast“ saadud asju täis. Andrus Herküli reaktsioon ja vastused P Ni poolt edastatud informatsioonile ei jätta kohtukolleegiumi veendumusel vähimatki kahtlust selles, et Andrus Herkül ei teadnud, et bussis olid varastatud asjad. Lisaks sellele kohtukolleegium märgib, et 28.12.2011 kell 20.14 asetleidnud kõnest P N’i ja Andrus Herküli vahel tuleneb üheselt ka nende teadmine, et kaubikut kasutatakse ebaseaduslikuks tegevuseks ning kaubiku kättesaamisel peaks sellest veel midagi leiduma – nimelt arutades Kia Pregio äraviimise küsimust teatab P N, et kõige sobilikum aeg selleks on hommik, kuna „vennad „sustriitavad“ (otseselt ebaseaduslikule tegevusele viitav väljend) öösel ja hommikul nad magavad.“ Andrus Herkül avaldab lootust, et kaubikus „äkki on veel peal ka midagi“. (T I lk 151) Ükski kaitsja apellatsioonis toodud seisukohtadest ei lükka ümber maakohtu põhjendatud järeldust, et F T oli P Ni ja Andrus Herkül’i poolt petetud ning F Ti poolt varastatud asjad koos kaubikuga sattusid süüdistatava Andrus Herküli kätte.
Kaitsja poolt koos apellatsiooniga esitatud taotlus võtta tõendina vastu 10.11.2011 laenuleping Andrus Herküli ja Marko Tammehoid vahel, mis näitab täiendavalt võimalikkust, et süüdistatava valduses oli valge kaubik tagatisena koos teatud asjadega, mis ei olnud süüdistuses käsitletav Kia Pregio, rahuldamisele ei kuulu. Kohtukolleegium peab vajalikuks osundada Riigikohtu seisukohale asjades nr. 3-1-1-104-05, 3-1-1-112-99 et mõistetavalt ei pea kohtualune tõendama enda süü puudumist. Kuid juhul, mil kohtualune otsustab end kaitsta aktiivselt, peab ta kas ise esitama tõendid oma väidete õigsuse kinnitamiseks või vähemalt looma menetlejale reaalse võimaluse nende väidete kontrollimiseks. Kui end aktiivselt kaitsev kohtualune jätab esitamata oma väidete õigsust kinnitavad tõendid ega loo reaalset võimalust nende väidete kontrollimiseks, pole alust rääkida süüdistusversiooni suhtes tekkinud kahtlustest, mida tuleks tõlgendada kohtualuse kasuks. Kohtukolleegium märgib, et ei Andrus Herkül ega tema kaitsja ei esitanud nimetatud laenulepingut ei eeluurimisele ega maakohtule kuni kohtuliku uurimise lõppemiseni maakohtus. Olles tutvunud kriminaalasja materjalidega ei avaldanud kaitsja taotlust selle tõendi vastuvõtmiseks 07.09.2012 kohtule esitatud kaitseaktis ega kohtumenetluse jooksul kuni 30.01.2013, kuigi see tõend oli Andrus Herkülile teada alates laenulepingu väidetavast sõlmimisest 10.11.
Lisaks kohtukolleegium märgib, et olles tutvustatud kaitsja poolt kriminaalasja materjalidega, oleks pidanud Andrus Herkül olema võimeline koheselt reageerima, et kriminaalasjas olevas jälitusprotokollis on juttu hoopis teistest valget värvi sõidukitest ning teistest instrumentidest, mida töös kasutati. Sellist versiooni avaldati aga vahetult enne kohtuvaidlust maakohtus, mis on selgelt hilinenud taotlus, kuna praktiliselt välistab reaalse võimaluse sellise väite kontrollimiseks. Sellest tulenevalt jätab kohtukolleegium nimetatud tõendi vastu võtmata ja tähelepanuta ning sarnaselt maakohtuga asub seisukohale, et 16.02.2012 asetleidnud Andrus Herküli ja P Ni telefonikõnes vestlevad nad ikka samast Kia Pregio valgest bussist ja seal olnud asjadest, millest Andrus Herkül palub endale pilte saata, kuna tal on asjadele ostja olemas. Kohtukolleegiumi veendumust selles kinnitab ka asjaolu, et viimane vestlus P Ni ja F Ti vahel toimus varastatud asjade teemal 14.02.2012, vestlus P Ni ja Andrus Herküli vahel nende asjade piltidest ning nende võimalikust müügist toimus 16.02.2012 ning sellest järgmine vestlus samadest asjadest toimus 17.02.2012, kui P N avaldas Andrus Herkül’ile, ilmselt 10

(11)kahtlustades, et teda võidakse jälitada, et ta „ei taha neid pilte eriti saata, parema meelega annaks neid otse bluetoothiga“ (T I lk 171). Eeltoodust lähtuvalt võib teha ainuvõimaliku järelduse, et nii P N, kui ka Andrus Herkül saavad üheselt aru, et räägivad varastatud asjadest. Kuna Andrus Herkül soovis pilte nende asjade müümise eesmärgil, siis põhjendatud on maakohtu seisukoht, et Andrus Herkül on süüdi teadvalt süüteo toimepanemise tulemusena saadud vara omandamises ja turustama asumises. 10.

§ 45lg 4 kohaselt on kaitsja osavõtt kohtumenetlusest kohustuslik.

Andrus Herkül’i kaitsja advokaat Risto Käbi taotles apellatsiooni koostamise eest kaitsjatasu väljamõistmist, koos käibemaksuga, summas 259,20 eurot. Kohtukolleegium pidas taotluse põhjendatuks ning rahuldas selle.

§ 175

lg 1 p 4 kohaselt on määratud kaitsjale makstav tasu menetluskulu.

§ 185

lg 2 alusel, kui apellatsioonimenetluses jätab ringkonnakohus esimese astme kohtuotsuse muutmata, siis jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kellel need on tekkinud. Ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse muutmata, seega jäävad Andrus Herkül’i apellatsioonimenetluses tekkinud kulud tema kanda. 11. Et kohtukolleegium ei tuvastanud ühtegi apellandi poolt nimetatud ja

§-s 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes

§ 337lg 1 p-st 1, § 344-345 lg-st 1 ja 2, jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu 26.

veebruari 2013 otsuse Andrus Herkül’i suhtes muutmata ja apellatsiooni rahuldamata. Pavel Gontšarov Ivi Kesküla Meelika Aava 11