1-99-1 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 19 mai 2006. a Tallinn Kriminaalasja number 1-99-1 (98752772) Kohtunik Märt Toming Kohtuistungi sekretär Eda Lo

§ 139

lg 2 p 1, 3 järgi 6 kuulise vabadusekaotusega tingimisi, 1 aasta ja 6 kuulise katseajaga; 2) 25.01.1999

§ 139

lg 2 p 2 järgi rahatrahviga 1800 krooni; 3) 24.07.2001

§ 139

lg 2 p 1, 2, 3; § 185 lg 2;§ 176 lg 1 alusel vabadusekaotus 2 aastat ja 1 kuu; 4) 01.06.2004

§ 139lg 2 p 2, 3; § 175 lg 1; Kar

S § 63 lg 2; § 64 lg 1 alusel vangistus 2 aastat, § 74 lg 2 alusel vangistus 10 kuud, KarS § 74 lg 1 alusel tingimisi vangistus 1 aasta ja 2 kuud, katseaeg 2 aastat; 5) 22.09.2005 Tallinna Linnakohtu otsusega KarS § 199 lg 2 p 1, 4, 6, 8 ja 65 lg 2 alusel liitkaristus 3 a 2 k vangistust. Kaitsja Advokaat Helen Tomberg 1 RESOLUTSIOON

1. V.A süüdi tunnistada KrK § 197 lg 1 ettenähtud kuriteo toimepanemises ning mõista talle karistuseks tähtajaline vangistus 8 (kaheksa) kuud.
2. V.A süüdi tunnistada KrK § 139 lg 2 p 2, 3 ettenähtud kuriteo toimepanemises ning mõista talle karistuseks tähtajaline vangistus 6 (kuus) kuud.
3. KarS § 64 lg 1 alusel, lugedes kergema karistuse kaetuks raskema karistusega, mõista kuritegude kogumis V.Aile karistuseks tähtajaline vangistus 8 (kaheksa) kuud.
4. KarS § 64 lg 1 ja 65 lg 1 alusel, lugedes käesoleva kohtuotsusega mõistetud kergema karistuse kaetuks eelmise kohtuotsusega, so Tallinna Linnakohtu 22.09.2005 otsusega mõistetud raskema karistusega, so vangistusega 3 aastat ja 2 kuud, lugedes lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks liitkaristuseks tähtajalise vangistuse 3 (kolm) aastat ja 2 (kaks) kuud, mille ärakandmist arvestada alates 11.03.
6. V.Ailt välja mõista KrMS § 173 lg 1 p 1 ja lg 2; 175 lg 1 p 4 alusel määratud kaitsjale makstud tasu 2301 (kaks tuhat kolmsada üks) krooni, mis tuleb tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele nr 10220034800017 SEB Eesti Ühispangas või nr 221023778606 Hansapangas, viitenumbriga
8. Jelena Pavljutšenko esitatud tsiviilhagi 12 900 krooni nõudes rahuldada osaliselt, so 8825 krooni ulatuses ning V.Ailt välja mõista Jelena Pavljutšenko kasuks 8825 (kaheksa tuhat kaheksasada kakskümmend viis) krooni.
9. I.Ki tsiviilhagi 1750 krooni nõudes rahuldada täies ulatuses ning V.Ailt välja mõista I.Ki kasuks 1750 (üks tuhat seitsesada viiskümmend) krooni.
10. Kriminaalmenetluse kulude tasumist tõendavad maksekorraldused esitatakse Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleile Liivalaia 24 Tallinnas. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib KrMS § 318 ja 319 alusel 15 päeva jooksul esitada apellatsiooni, mille kasutamise soovist teatatakse otsuse teinud kohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse või selle resolutiivosa kuulutamisest. Apellatsioon esitatakse otsuse teinud kohtule kirjalikult 15 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik kohtus tutvuda kohtuotsusega. Vahistatud süüdistatav või tema kaitsja võivad esitada apellatsiooni süüdistatavale kohtuotsuse koopia kätteandmisele järgnevast päevast alates viieteistkümne päeva jooksul. Kriminaalasja kohtuliku uurimisega kohus tuvastas: V.Ait süüdistatakse selles, et tema 26 novembril 1998 ärandas ajutise kasutamise eesmärgil Harjumaal, Vasalemma vallas Ämari asulas I.Kile kuuluva auto Žaporozets 968M registreerimismärgiga 181 ADJ, milline asus tema garaažis (numbrita), tungides sinna tabaluku lõhkumise teel. Kasutas ärandatud autot kella 17.30-ni 27 novembril ning tegi avarii Vasalemma karjääris. Seega V.A pani oma tahtliku tegevusega toime KrK § 197 lg 1 ettenähtud kuriteo kvalifitseerivatel tunnustel, so mehaanilise transpordivahendi ärandamine selle ajutise kasutamise eesmärgil. Samuti tema, isikuna, kes on varem toime pannud KrK § 139 ettenähtud kuriteo, tungis 13 jaanuaril 1999 taas ukseluku südamiku väljamuljumise teel Harju maakonnas, Vasalemma valla Ämari asulas Lennu tänav maja nr 26 Jelena Pavljuthenkole kuuluvasse korterisse nr 27 ja varastas kullast graveeringuga abielusõrmuse maksumusega 1000 krooni, kullast safiiriga sõrmuse maksumusega 2200 krooni, kullast rubiiniga sõrmuse maksumusega 2200 krooni, kullast roosa kiviga sõrmuse maksumusega 1500 krooni, kuldketi koossüdamekujulise 2 medaljoniga kogumaksumusega 1500 krooni, 1000 krooni sularaha. Kokku on Jelena Pavljushenkole tekitatud kahju 9400 krooni. Seega V.A pani oma tahtliku tegevusega toime KrK § 139 lg 2 p 2, 3 ettenähtud kuriteo kvalifitseerivatel tunnustel: võõra vara salajane vargus, korduv, vara asukohta pääsemist takistanud tõkke või lukustuse kõrvaldamisega. Kuivõrd süüdistatavale inkrimineeritavad teod on toime pandud 1998 ja 1999 aastal, siis lähtub kohus KrMSRS § 2 lg 1 sätetest, mille kohaselt enne kriminaalmenetluse seadustiku jõustumist kohtusse saadetud kriminaalasja arutatakse maakohtus kriminaalmenetluse koodeksi sätteid järgides. Kohtuistungil süüdistatavana üle kuulatud V.A tunnistas I.Kile kuulunud sõiduki ärandamist, kuid seletas, et üksikasju ei mäleta. Mäletab põhiliselt vaid avariid, mis on eluks ajaks meelde jäänud. N tegi ettepaneku sõiduk põlema panna et ei jääks sõrmejälgi. Kahetseb toimepandut. Varguse episoodist ei tea midagi. Ka oma varasemaid ütlusi, mis kohtuistungil avaldati, ei mäleta. Allkirjad ja käekiri on küll protokollidel tema omad, kuid ka seda, et oleks turul sõrmused maha müünud, ei mäleta. Kannatanu I.K seletas, et süüdistatav käis garaažis ja teadis kõiki asju. Lõikas luku läbi ja sõitis autoga minema, sõitis ringi Ämaris ja keeras masina katusele. Auto läks põlema. Teine poiss N andis pool raha ära, süüdistatava ema aga ütles, et tema poeg on hea, isegi vabandust ei palunud. Varalist kahju on hüvitamata 1750 krooni, mis on hüvitamata ja seda nõuab välja A.Ailt. Kõik küla peal teadsid, et V.A ja V.N seda tegid. Väike kohta ja kõik tunnevad üksteist. Tunnistaja V. N seletas, et suurt midagi ei mäleta, see oli kaua aega tagasi. Uuroija kaudu isa maksis 1500 krooni kannatanule ära. Ise pani auto põlema, sai teada, et see oli ärandatud. Sõitsid autoga Vasalemma karjääris. Seal olid veel V.A ja Ženja Zahharov, teisi ei mäleta. Autot oli enne näinud ja teadis ka kelle oma oli. Kõik võis olla ka nii nagu kohtueelses menetluses kirjas, ei mäleta enam. Kohus kutsus kohtuistungile ka tunnistajad Pavel Ait, Tatjana Ivanovat ja Jevgeni Zahharovit, kuid nimetatud tunnistajad kohtuistungile ei ilmunud. Ka ilmunud tunnistaja V.N ei teadnud tunnistajate T.Ivanova ja J.Zahharovi elukohta, teadis vaid seda, et nad on Ämarist lahkunud. Kohtu käsutuses olnud andmebaasid samuti ei andnud tunnistajate asukoha kindlakstegemisel tulemusi, mistõttu ei ole kohtule tunnistajate asukohad teada ning kohus lähtub seejuures KrMK § 246 lg 1 p 3 sätetest ja avaldab tunnistajate kohtueelses menetluses antud ütlused. Kohus avaldab ka KrMK § 214 alusel kannatanu Jelena Pavljutšenko ütlused, kuivõrd kannatanul ei ole võimalik tervise seisundi tõttu kohtuistungil osaleda, kuigi on kohtuistungist teadlik. Samuti peab kohus vajalikuks avaldada KrMK § 242 lg 1 p 2 alusel süüdistatava ütlused kohtueelsel menetlusel, kuivõrd ühes episoodis andis süüdistatav ütlusi, mis olid vastuolus kohtueelsel menetlusel antud ütlustega, teises episoodis ei osanud süüdistatav aga midagi seletada, kuivõrd väitis, et ei mäleta sündmust. Kohus kontrollis kriminaalasjas kogutud kirjalikke tõendeid: 27.11.1998 koostatud avaldus, millest nähtuvalt I.K avaldas politseile, et 26.11.1998 Ämaris olevast garaažist ärandati temale kuuluv isiklik sõiduauto ZAZ 968 valget värvi, registreerimismärk 181 ADJ. Bensiinipaagis oli bensiini umbes 30 liitrit. Sõiduki maksumus 3000 krooni. Garaaži ukse lõhkumisega tekkis varaline kahju: Ukseluku ja väravahingede maksumus on 100 krooni. (t/l 3) 27.11.1998 koostatud sündmuskoha vaatlusprotokollist nähtuvalt vaadeldi Harju Maakonnas Vasalemma vallas rallikrossi rajal põiki asetsevat ja tules hävinud sõiduautot ZAZ 968M. Sõidukil on säilinud numbrimärgid 181 ADJ. Salongi sisustus hävinud 3 täielikult, tagumised rehvid, mootor hävinud, katus deformeerunud, kõik klaasid, juhtmed hävinud. (t/l 5-7) 27.11.1998 koostatud sündmuskoha vaatlusprotokollist nähtuvalt vaadeldi Harju Maakonnas Vasalemma vallas Ämari asulas katlamaja lähedal asuvas garaažide kompleksis asuvat ja I.Kile kuuluvat garaaži. Garaaži metalluste kinnitusaas on läbi saetud, sisemine lukk puudub. (t/l 9-11) 01.12.1998 koostatud tunnistaja I.Ki ülekuulamisprotokollist nähtuvalt pani tunnistaja 25.11.1998 tunnistajale kuulunud sõiduauto ZAZ 968 registreerimismärgiga 181 ADJ garaaži. Autos oli bensiini 30 liitrit, samuti lülitas tunnistaja välja massilüliti. Lukustas garaaži uksed. 27.11.1998 avastas, et garaaži ukse luku aasad olid läbi saetud ja auto varastatud. 30 liitri bensiini väärtus oli 150 krooni, lõhkumisega tekitati kahju 100 krooni ning vargusega 3000 krooni. Avariilist autot keeldub vastu võtmast. Kokku varaline kahju 3250 krooni. (t/l 12-13) Koopia sõiduauto ZAZ 968M registreerimismärgiga 181 ADJ registreerimistunnistusest. (t/l 15) 27.01.1998 koostatud allkiri, millest nähtuvalt on selleks volitatud Polina Kopajeva saanud V. Nlt saanud kahju hüvitamiseks 1500 krooni. (t/l 18) 05.01.1999 koostatud tunnistaja V.Ai ülekuulamisprotokollist nähtuvalt seletas V.A, et tema garaažide viimasest boksist ärandas õhtul auto ZAZ. Hommikul sõitsid nad sellega ringi koos venna Pavel Ai ja sõbra Vovaga. Sõitsid karjääri Vasalemmas ja tahtsid teha mäelt hüpet, kuid hakkas kõrvale vedama. Püüdsid tagasi keerata, kuid põrkasid vastu mäge ja auto läks kummuli. Kui autost välja ronisid läks auto põlema. Autot kustutada ei suutnud ja jooksid minema. Pärast läksid Murrangu peatusesse ja sõitsid bussiga koju. (t/l 19) 11.01.1999 koostatud tunnistaja V.Ai ülekuulamisprotokollist nähtuvalt seletas tunnistaja, et novembri lõpus tuli tunnistaja juurde koju V. N ja küsis rauasaagi. Järgmisel hommikul kella 10 paiku tõi ta sae tagasi ja ütles, et leidis katlamaja juurest Zaporoožetsi ning tegi ettepaneku sõitma minna. Läks koos N ja oma venna Paveliga autot vaatama. See seisis metsas katlamaja taga. Auto oli valget värvi, võtmed olid süütelukus ja auto oli terve. N istus rooli ja nad hakkasid sõitma. Alguses sõideti metsateel, seejärel mindi tee peale ja kohtasid seal tunnistaja naabreid Tatjanat ja tema õde. Neile ütles N, et see on tema auto. Sõideti edasi ja õhtul jäeti auto õmblustsehhi juurde ja mindi koju. Õhtul tuli jälle N ja mindi uuesti sõitma koos venna, Tatjana ja tema õega. Teadis, et Nl ei ole Zaporoožetsit, vaid et neil on Moskvitš. Sellele vaatamata sõitsid. Siis sõitsid Vasalemmasse karjääri. Nendega oli kaasas ka Ženja. Karjääris sõitsid N ja Ženja korda-mööda ning tema koos venna ja tüdrukutega vaatas pealt. Siis tahtis N mäest alla sõita, kuid keeras auto katusele. Jooksid ligi, N käskis eemale minna, võttis pudeliga bensiini, valas kaltsu bensiiniga kokku ja süütas auto. Siis läksid nad minema. N ütles, et kui keegi midagi räägib, siis sellel läheb halvasti. (t/l 20-21) 14.01.1999 koostatud tunnistaja V. N ülekuulamisprotokollist nähtuvalt oli tunnistaja 1998 aasta novembri lõpus külas V.Ail, kodus oli ka tema vend Pavel. Jutt läks autodele ja V.A rääkis, et tahtis osta Zaporoožetsit 2000 krooniga. Siis tegi V.A ettepaneku auto ärandada, et see siis endale võtta. Siis tuli ema tuppa ja jutt jäi pooleli. Samal ööl kuulis Zaporoožetsi häält ja arvas, et kas V.A ärandas auto või tuli keegi Rummust. Järgmisel hommikul nägi aknast Pavel Ait, kes kutsus teda ja tema külalisi katlamaja juurde. Läksid sinna ja nägid Zaporoožetsit. Sai aru, et vennad Aid olid sellega sõitnud ja auto oli ärandatud. Sõitsid sellega Vasalemmas ringi, siis edasi metsateel ning Leholas. Tunnistaja ja V.A olid roolis korda-mööda. Pärast sõitsid Vasalemma karjääri. Seal ei tulnud V.A auto juhtimisega toime ning keeras auto katusele. Otsustasid Vassiliga, et panevad auto põlema ning võtsid bensiinipaagist bensiini ja panid auto põlema ning läksid minema. Tanja ja Ženja olid eemal ja ilmselt kuulsid nende juttu, kuid nägid vaid seda, et auto läks põlema. (t/l 22-23) 14.01.1999 koostatud vastastamisprotokollist nähtuvalt seletas V. N, et oli novembri lõpus V.Ai juures külas ning neil oli juttu sellest kuidas ärandada Zaporoožetsit. V.A küsis 4 temalt rauasaagi ja ta teadis, et V.A tahtis endale sellist autot 2000 krooni eest osta. Siis tuli V.Ai ema ja jutt lõppes ning ta läks koju. Öösel kuulis Zaporoožetsi häält ning mõtles, et V.A ongi Zaporoožetsi ärandanud või tuli keegi Rummust. Hommikul oli koos Ženja ja Tanja Ivanovaga ja nägi aknast Pavel Ait, kes kutsus neid katlamaja taha. Seal seisis valge Zaporoožets ja sai aru, et Vassili oli selle ärandanud. Kõik läksid sõitma, kordamööda V.Aiga oli roolis. Vasalemma karjääris keeras V.A auto katusele ja siis otsustas ta auto põlema panna. Tegi bensiinist raja ja süütas selle. Auto läks põlema. V.A kinnitas V.N ütlusi ning lisas, et pani toime sõiduki varguse või ärandamise. Läks garaaži juurde üksinda ja saagis lukuaasa läbi saega, mille sai Tatjana Ivanovalt. Teadis kus autos oli süütevõti, see oli juhiistme tagataskus. Sõitis autoga välja. Pärast nägi venda, kes hakkas teda sõimama, sest oli aru saanud, et ta oli auto ärandanud. Pärast seda peitis auto metsa. Järgmisel hommikul kutsus vend metsa ka N. Pärast seda läksid autoga sõitma ja ta sõitis auto katusele. Kui auto võttis, siis mõtles, et sõidab autoga ja pärast viib auto garaaži tagasi. (t/l 24-25) 14.01.1999 koostatud tunnistaja Pavel Ai ülekuulamisprotokollist nähtuvalt seletas tunnistaja, et novembri lõpus oli külas neil N, kuid millest Vassili ja N rääkisid, seda ei tea. Öösel ajas teda üles ema ja käskis minna venda otsima. Kohtas venda tänaval ja vend kutsus maja nr 26 taha vaatama. Seal nägi Zaporoožetsit ja sai aru, et vend on selle ärandanud, sest vennal raha ei olnud. Enne seda tahtis just seda sama autot osta 3500 krooniga ning peremees oli näidanud neile kus võtmed asuvad. Vend ütles, et võttis auto vaid sõitmiseks ja pärast oleks auto garaaži tagasi viinud. Soovitas vennal auto tagasi viia, kuid vend ei nõustunud, vaid tahtis sellega sõita. Viisid auto pumbajaama taha. Hommikul viis vend auto katlamaja taha ning tunnistaja kutsus sinna Ženja ja Tanja. Läksidki lõpuks sõitma ning roolis olid korda-mööda Vassili ja V.. Vasalemma karjääris sõitis mäest alla alguses V. ja seejärel Vassili, kes auto kummuli keeras. Jooksid sinna juurde. Vassili ronis välja ning nad jooksid mäe peale. Vassili ja N jäid aga alla. Pärast seda nägi, et auto läks põlema ning kõik läksid koju. (t/l 26-27) 14.01.1999 koostatud tunnistaja Jevgeni Zahharovi ülekuulamisprotokollist nähtuvalt seletas tunnistaja, et novembri lõpus 1998 oli ta külas Nl ning nägid aknast Pavel Ait, kes kutsus katlamaja taha. Mõne aja pärast jõudsid sinna ning seal olid Vassili ja Pavel Aid ning valge Zaporoožets. Sellest juttu, kust see auto pärit on, ei olnud, kuid võis arvata, et see oli ärandatud. Läksid kõik koos selle autoga sõitma, roolis olid korda-mööda Vassili ja V.. Pärast sõitsid Vassili ja V. mäest alla ning Vassili keeras auto katusele. Läksid sinna juurde ja Vassili tuli välja autost. Autost hakkas bensiini välja voolama ja V. ning Vassili käskisid neil ära minna. Mõne aja pärast nägi auto poolt suitsu. Siis läksid nad Ämarisse. Kes auto oli ärandanud, seda ta ei tea. (t/l 28) 18.01.1999 koostatud tunnistaja Tatjana Ivanova ülekuulamisprotokollist nähtuvalt seletas tunnistaja, et 1998 aasta novembri lõpus ühel hommikul kella 10 ajal oli ta külas V. Nl ja seal olid veel Jevgeni Zahharov ja õde Leena. Zahharov vaatas aknast välja ja märkas väljas Pavel Ait, kes kutsus neid metsa. Poole tunni pärast läksidki neljakesi metsa katlamaja taha ning nägid seal valget Zaporoožetsit. Seal olid ka Pavel ja V.Aid. Küsis kelle auto see on ja Vassili ütles, et tema isa oma. Pealegi käivitus auto süütevõtmest. Kõik kuuekesi istusid autosse ja mindi sõitma. Roolis olid Vassili ja V.. Küsis miks nad kõrvalisi teid pidi sõidavad ja Vassili ütles, et tal ei ole juhiluba. Siis sõitis Vassili mäest alla ja auto läks ümber. Jooksid sinna, kuid Vassilil oli kõik korras. Siis käskis N neil eemale minna ja tema koos Leena ja Zahharoviga eemaldus. Pärast ütlesid Vassili ja V., et auto põles maha. (t/l 29-30) 21.01.1999 koostatud ütluste olustikuga seostamise protokollist nähtuvalt selgitas V.A, et viibis 26.11.1998 kodus ja tal tuli mõte ärandada Zaporoožets ja ta tahtis sellega sõita. Läks välja ja suundus garaažide juurde. Ühe garaaži ukse juures saagis rauasaega läbi aasa, sisenes garaaži, avas lukustamata sõiduki ukse ning võttis vutlarist võtme ning käivitas mootori. Üksinda sõita ei tahtnud ning peitis auto Lennu 26 maja taha. Koju minnes kohtas venda koridoris ja vend käskis auto tagasi viia. Tema keeldus ning viis auto metsa. Järgmisel päeval sõitis sellega Vasalemmas ja karjääris mäest alla sõites ei tulnud 5 auto juhtimisega toime ning keeras auto katusele. Pärast pani koos Nga auto põlema et jälgi maha ei jääks. (t/l 37-38) 13.01.1999 koostatud avalduse vastuvõtmise protokollist nähtuvalt avaldas Jelena Pavljutšenko, et 13.01.1999 ajavahemikul kella 08.50st kuni 18.45ni on sisse murtud avaldaja elukohta Lennu 26-27 Ämaris ning varastati ehteid ja sularaha kokku 9400 krooni ulatuses ning lõhkumisega tekitati varaline kahju 3500 krooni ulatuses. (t/l 42) 13.01.1999 koostatud sündmuskoha vaatlusprotokollist nähtuvalt vaadeldi korterit asukohaga Lennu 26-27 Ämari asulas. Alumise ukseluku viimistlusplaat on eemale painutatud, lukukeele piirkonnas puitosad murtud. Ukse siseküljel olev pulkvõtmega lukk on terve, koridori poolt on lukuauku topitud paberitükk. (t/l 43-45) 21.01.1999 koostatud tunnistaja Jelena Pavljutšenko ülekuulamisprotokollist nähtuvalt lahkus tunnistaja 13.01.1999 hommikul oma korterist kella 08.50 ajal. Lukustas ukse alumise snepperluku, ülemine lukk jäi lukustamata. Tagasi tuli kella 18.45 ajal ja märkas, et korteri uks on lahti murtud ja elutoast kapi pealt alustassist varastatud kuldehted ja sularaha 1000 krooni ulatuses, kokku varastatud 9400 krooni ulatuses. Lõhkumisega tekitati kahju 3500 krooni. (t/l 46-48) 27.01.1999 koostatud tunnistaja V.Ai ülekuulamisprotokollist nähtuvalt seletas tunnistaja, et 13.01.1999 kella 17.00 ajal läks ta Lennu 26-27 asuvasse korterisse, vaatas, et seal tuld ei põle ja seega pole kedagi kodus ning sealt võiks midagi varastada. Surus lukusüdamiku naaskliga sisse ja läks korterisse. Suures toas oli sektsioonkapil kulda, võttis kuus sõrmust, ühe keti ja 425 krooni sularaha. 16.01.1999 sõitis Keilasse ja müüs turul kogu kulla maha ühele naisterahvale 1000 krooni eest. (t/l 49) 28.01.1999 koostatud süüdistatava V.Ai ülekuulamise protokollist nähtuvalt tunnistas süüdistatav end temale KrK § 139 lg 2 p 2, 3 ja 197 lg 1 järgi inkrimineeritud kuritegude toimepanemises täies ulatuses süüdi, täpsustades, et 26.11.1998 pani Ämaris garaažist toime auto ärandamise, soovides sellega vaid sõita. Järgmisel päeval sõitsid ringi koos V. Nga, venna Paveli, Jevgeni Zahharovi ja Tatjana Ivanovaga. Pärast olid karjääris ja tegi avarii. Selleks, et ei jääks sõrmejälgi otsustasid Nga auto põlema panna. 13.01.1999 läks korterisse Lennu 26-27 ja naaskliga surus ukseluku keele sisse. Korterisse sisenedes võttis ainult 6 sõrmust, keti ja raha 425 krooni. Kulla müüs maha Keila turul. (t/l 66-67) Kohus, kuulanud ära süüdistatava osaliselt süüd tunnistavad ütlused, samuti kohtuistungil üle kuulatud kannatanu I.Ki ning tunnistaja V. N ütlused, samuti kontrollinud kriminaaltoimiku kirjalikke materjale, sealhulgas sündmuskohtade ja sõiduki vaatlusprotokolle, V.Ai tunnistajana ja süüdistatavana antud ütlusi kohtueelses menetluses, kohtueelsel menetlusel antud V. N ütlusi ning vastastamisprotokolli, kannatanute I.Ki ja Jelena Pavljutšenko ütlusi, tunnistajate Pavel Ai, Jevgeni Zahharovi, Tatjana Ivanova ütlusi ja V.Ai osalemisel koostatud sündmuste olustikuga seostamise protokolli, asub seisukohale, et V.Aile inkrimineeritud kuritegude toimepanemine on tõendamist leidnud. Süüdistatavat süüdistatakse KrK § 197 lg 1 ettenähtud kuriteo toimepanemises, so mootorsõiduki ärandamises selle mootorsõiduki ajutise kasutamise eesmärgil. Kohtueelses menetluses ja kohtuistungil on süüdistatav seletanud, et tungis garaaži ja võttis I.Ki sõiduauto selleks, et sellega ringi sõita ja seejärel auto tagasi viia. Ringisõitmist autoga kinnitavad ka kohtueelsel menetlusel üle kuulatud tunnistajad T.Ivanova, J.Zahharov, P.A ja V.N ning kohtuistungil üle kuulatud V. N. Sõiduki põlemist ja varalise kahju tekkimist kinnitas ka kannatanu I.Kopajev. Kuivõrd V.A ei tulnud sõiduki juhtimisega lõpuks toime, läks sõiduki kummuli ning sõiduk süüdati. Arvestades süüdistatava enese ütlusi ning tema ja kriminaalasja materjalidest ilmnevat tunnistajate objektiivset käitumist asub kohus seisukohale, et süüdistatava käitumine on õigesti kvalifitseeritud KrK § 197 lg 1 järgi. Kriminaalasja kohtulik arutamine toimub ajal, mil kehtib Karistusseadustik ning vastavalt KarS § 215 lg 1 sätetele on karistatav võõra vallasasja omavoliline kasutamine selle vallasasja omastamise eesmärgita. Kuivõrd mootorsõiduk oli inkrimineeritava teo toimepanemise ajal ja on ka käesoleval ajal vallasasi ning selle garaažist äraviimise ja kasutamise, ehk sellega sõitmise ajal kuulus sõiduk I.Kile, oli vaidlusalune sõiduk V.Ai jaoks võõras ning süüdistataval puudus omaniku, so 6 I.Kopajevi luba selle kasutamiseks. Seega oli kasutamine omavoliline. Samas on tuvastatud, et süüdistataval puudus tahtlus sõidukit omastada, vaid soov oli seda ajutiselt sõitmiseks kasutada. Taolistel asjaoludel asub kohus seisukohale, et süüdistatavale inkrimineeritav tegu on ka käesoleval ajal karistatav KarS § 215 lg 1 järgi. Kuivõrd tegu on toime pandud ajal, mil kehtis Kriminaalkoodeks, siis lähtub kohus KarSRS § 3 lg 2 sätetest, mille kohaselt enne karistusseadustiku jõustumist toime pandud tegu, mis on kuriteona karistatav ka karistusseadustiku kohaselt, kvalifitseeritakse selle toimepanemise ajal kehtinud kriminaalkoodeksi vastava paragrahvi järgi. Seega tuleb süüdistatav süüdi tunnistada KrK § 197 lg 1 järgi. Süüdistatavat süüdistatakse ka KrK § 139 lg 2 p 2, 3 ettenähtud kuriteo toimepanemises, so võõra vara salajases varguses, mis on toime pandud isiku poolt, kes on varem toime pannud KrK § 139 ettenähtud kuriteo ja mille toimepanemine oli seotud vara asukohta pääsemist takistanud lukustuse kõrvaldamisega. Kohtuistungil süüdistatav seletas, et ta ei mäleta sellise kuriteo toimepanemist ega ütluste andmist sellise sündmuse kohta, mistõttu ei oska ta ka võtta seisukohta selles osas kas ta tunnistab kuriteo toimepanemist või mitte. Kohtuistungil avaldatud kriminaalasja materjalidest nähtuvalt on süüdistatav tunnistanud ukseluku lõhkumist ja seda, et lõhkus selleks, et pääseda korterisse ja seejärel varastada omaniku teadmata omaniku kuldehteid ja sularaha. Peale selle on süüdistatav kohtueelsel menetlusel korduvalt seletanud seda, et müüs varastatu maha ja saadud raha kulutas oma tarbeks. Süüdistatav oma varasemaid ütlusi kinnitada ei osanud. Samas tunnistas, et protokollidele on tema alla kirjutanud ja käsikirjaline tekst protokollidega tutvumise kohta on tema kirjutatud. Taolistel asjaoludel on kohus veendunud, et selles kuriteoepisoodis on süüdistatavat üle kuulatud ja ta on andnud ütlusi kuriteo toimepanemise kohta ka ütlusi. Seejuures on antud süüd tunnistavaid ütlusi ning kaitsja juuresolekul. Need ütlused aga riimuvad kannatanu selgitustega varastatud esemete liigitunnuse ja sularaha osas. Erinevused on vaid sõrmuste koguses ja sularaha hulgas. Ka süüdistatava poolt kohtueelsel menetlusel antud kirjeldus ukse avamise viisi kohta riimub sündmuskoha vaatlusprotokollis fikseerituga. Taolistel asjaoludel asub kohus seisukohale, et süüdistatava süü temale inkrimineeritud varguse toimepanemises on tõendamist leidnud. Varguse toimepanemise hetkel oli süüdistatav isikuks, keda on varem varguse eest karistatud, kuivõrd eelmise otsusega mõistetud karistuse aegumine oli katkenud uue varguse toimepanemisega 07.02.1998, seega eelmise otsusega määratud katseajal ja mille eest teda ei olnud veel süüdi tunnistatud ning millele järgnes käesolevas kriminaalasjas menetlusesemeks olev uus vargus. Seejuures 07.02.1998 toime pandud varguse eest karistati teda 25.01.1999 otsusega. Peale selle tungis süüdistatav korterisse välisukse luku lõhkumise teel. Taolistel asjaoludel asub kohus seisukohale, et süüdistatavale inkrimineeritav tegu on õigesti kvalifitseeritud KrK § 139 lg 2 p 2 ja 3 ettenähtud kuriteona, kuivõrd peale süüdistatava enese kohtueelsel menetlusel antud ja süüd tunnistavate ütluste on ka sündmuskoha vaatlusprotokolliga J.Pavljutšenko korterisse tungimine ja vara vargus tõendamist leidnud. Ka käesoleval ajal on selline tegu kuriteona karistatav KarS § 199 lg 2 p 4 ja 8 järgi, so võõra vallasasja äravõtmine selle vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil, mis on toime pandud isiku poolt, kes on varem toime pannud varguse ja mis on toime pandud sissetungimisega. Süüdistatava poolt kuldesemete vargus ja nende mahamüümine näitas ilmselgelt nende esemete ebaseadusliku omastamise soovi, mistõttu on tegemist vallasasjade äravõtmisega ebaseadusliku omastamise eesmärgil ning kuivõrd süüdistatav oli varem varguse toime pannud isikuks ning ta lõhkus luku selleks, et siseneda korterisse, on tegemist ka sissetungimisega. Kuivõrd tegu on toime pandud ajal, mil kehtis Kriminaalkoodeks, siis lähtub kohus KarSRS § 3 lg 2 sätetest, mille kohaselt enne karistusseadustiku jõustumist toime pandud tegu, mis on kuriteona karistatav ka karistusseadustiku kohaselt, kvalifitseeritakse selle toimepanemise ajal kehtinud kriminaalkoodeksi vastava paragrahvi järgi. Seega tuleb süüdistatav süüdi tunnistada KrK § 139 lg 2 p 2, 3 järgi. 7 Kohtueelsel menetlusel on I.K esitanud tsiviilhagi 3250 krooni nõudes, mis sisaldas endas lukuaasa maksumust 100 krooni ulatuses, 30 liitri bensiini maksumust 150 krooni ulatuses ja sõiduki maksumust 3000 krooni ulatuses. Kriminaalasja materjalidest ja kohtuistungil antud I.Kopajevi ja V.N ütlustest nähtuvalt on V. N hüvitanud I.Kopajevile Polina Kopajeva kaudu 1500 krooni. Senini on hüvitamata varaline kahju 1750 krooni ulatuses. Kohus asub seisukohale, et kuivõrd süüdistatava tahtliku käitumise tulemusena tekkis olukord, mis põhjustas varalise kahju tekkimise, siis on esitatud rahaline nõue põhjendatud ning esitatud tsiviilhagi tuleb hüvitamata osas, so 1750 krooni ulatuses välja mõista süüdistatavalt. Jelena Pavljutšenko on esitanud tsiviilhagi 9400 krooni ulatuses, mis sisaldab endas varastatu väärtust ning 3500 krooni ulatuses, mis seisneb lõhkumisega tekkinud varalises kahjus. Kriminaalasjas on süüdistatav tunnistanud kuldesemete vargust, samuti raha vargust, kuid süüdistatava kohtueelsel menetlusel antud ütluste kohaselt varastas ta sularaha vaid 425 krooni ulatuses. Seega on vaid kannatanu ja süüdistatava ütlused. Muid tõendeid aga kogutud ei ole ning uusi tõendeid koguda ei ole võimalik. Seega on kohtul tekkinud kahtlus varastatud sularaha summas ning kuivõrd kõik kahtlused tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks asub kohus seisukohale, et tõendatuks tuleb lugeda sularaha vargust summas 425 krooni ja kuldesemete vargust 8400 krooni väärtuses, seega kokku on kohtu arvates tõendatud vargusega tekitatud varaline kahju 8825 krooni. Tsiviilhagis on märgitud ka varalise kahju tekkimine seoses lõhkumisega, kuid kriminaalasjas ei ole ühtegi märget ega tõendit selle kohta, milles seisnes lõhkumisega tekitatud kahju. Summa suurust arvestades võiks väita, et tegemist on uue ukse ja luku hinnaga, kuid seda, et kannatanu oleks lõhkumise tõttu ukse ja lukud vahetanud, kriminaalasjas tõendatud ei ole. Seetõttu leiab kohus, et esitatud tsiviilhagi on põhjendatud vaid 8825 krooni ulatuses, milline summa tuleb ka süüdistatavalt kui kahju tekitajalt kannatanu kasuks välja mõista. Karistuse määra ja liigi valikul arvestab kohus süüdistatava süü suurust, inkrimineeritud kuritegude iseloomu ja eesmärki ning toimepanemise tehiolusid, samuti süüdistatava isikut iseloomustavaid andmeid ja karistust raskendavate asjaolude puudumist. Süüdistatavat süüdistatakse kahe teise astme kuriteo toimepanemises, millised on toime pandud seitse aastat tagasi. Kuritegude toimepanemisega tekitati varaline kahju kannatanutele, milline on süüdistatava poolt senini hüvitamata. Karistust kergendava asjaoluna arvestab kohus süüdistatava poolt kuritegude toimepanemist alaealisena. Karistust raskendavaid süüteokoosseisu väliseid asjaolusid kohtuliku arutamisega tuvastatud ei ole. Kuritegude toimepanemise ajaks oli süüdistatavat varem karistatud ja sel ajal oli menetluses ka teine kriminaalasi tema süüdistuses varavastase kuriteo toimepanemises. Kuivõrd kohus peab vastavalt Karistusseadustiku rakendamise seaduse sätetele kvalifitseerima inkrimineeritud kuriteod toimepanemise ajal kehtinud Kriminaalkoodeksi sätete järgi ning arvestama ka kuritegude eest ette nähtud karistuste määrasid ja liiki, siis oli KrK § 139 lg 2 p 2, 3 ning 197 lg 1 ettenähtud kuritegude toimepanemise eest ette nähtud vabadusekaotuse kõrval ka rahatrahv. Samas aga nähtub kriminaalasja materjalidest, et süüdistatavat on kriminaalasja kohtuliku arutamise ajaks korduvalt karistatud varavastaste kuritegude toimepanemise eest ja temalt on eelmiste kohtuotsustega välja mõistetud tsiviilhagid, millised ulatuvad sadadesse tuhandetesse. Selline asjaolu ja tegude iseloom ja toimepanemise eesmärk näitavad ilmekalt, et süüdistataval puuduvad vahendid rahalise karistuse tasumiseks, mistõttu asub kohus seisukohale, et alternatiivse karistuse, so rahatrahvi mõistmine on välistatud. Seetõttu tuleb kohaldada süüdistatava suhtes isiku vabaduse piiramisega seotud karistust. Karistuse määra valikul lähtub kohus asjaolust, et kuriteod on toime pandud ajal, mil süüdistatav oli alaealine, mistõttu tuleb karistused mõista alla ettenähtud sanktsiooni keskmist määra. Liitkaristuse mõistmisel asub kohus seisukohale, et kuivõrd süüdistatavat on nüüdseks juba korduvalt karistatud varavastaste kuritegude toimepanemise eest ja ka käesoleval ajal kannab ta pikaajalist isiku vabadust piiravat karistust, tuleb käesoleva otsusega mõistetav karistus kui kergem karistus KarS § 65 lg 1 alusel lugeda kaetuks eelmise kohtuotsusega mõistetud raskema karistusega. Kohus ei pea ka võimalikuks süüdistatavalt välja mõista sundraha, 8 kuivõrd teda on vahepeal juba korduvalt süüdi tunnistatud ja temalt on sundraha välja mõistetud eelmiste otsustega, mistõttu pidanuks käesoleva kriminaalasja menetluse ühendama mõne eelmise kriminaalasja menetlusega ja arutama kriminaalasja ühises menetluses. Märt Toming Kohtunik 9