lg.2 p.1,2,3 järgi rahatrahviga 2050 krooni; 2) 19.06.2000.a.
lg.2 p.2,3 järgi 1-aastase vabadusekaotusega tingimisi katseajaga 1 aasta; 3) 27.01.2003.a. Tallinna Linnakohtu poolt KarS § 199 lg.2 p.4,8, KrK § 139 lg.2 p.2,3 järgi 1-aastase vangistusega; 4) 09.04.2003.a.
S § 199 lg.2 p.4,7,8 järgi 6-kuulise vangistusega, ärakandmisele kuulus 5 kuud 21 päeva alates 15.03.2005.a. Tõkend – vahistamine alates 22.02.2005.a. Süüdistuses KarS § 200 lg.2 p.7,8, § 199 lg.2 p.4,8 järgi Ja R.S, elukoht, EV kodakondsus, kesk-eriharidus, töökoht AS Sumar, varem kriminaalkorras karistamata Tõkend – vahistamine alates 22.02.2005.a. Süüdistuses KarS § 200 lg.2 p.7,8 järgi. Vastavalt süüdistusaktile I.O’it süüdistatakse selle, et tema, olles Tallinna Linnakohtu 27.01.2003 otsusega süüdi mõistetud varguste toimepanemise eest, 22.11.2004 aastal ajavahemikul 00.30 kuni 11.30 võõra vallasasja äravõtmise selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil tungis kasutades valevõtit D.M’ile kuuluvasse sõiduautosse Honda Prelude reg.märgiga 312 MBO, mis oli pargitud Tallinnas Paekaare 28 maja juurde, kust varastas järgmised esemed: kassettmagnetofoni Pioneer, maksumusega 500 krooni, telefoni Motorola V50 autolaadija, maksumusega 150 krooni, telefoni Motorola V50 kodulaadija, maksumusega 100 krooni, mobiiltelefoni kõrvaklapid, maksumusega 100 krooni, nahast mobiiltelefonikoti, maksumusega 150 krooni, maksumuseta välipudeli, lõhnaõli Hugo Boss, maksumusega 500 krooni, foroaparaadi Nikon, maksumusega 1000 krooni, tulemasina Zippo, maksumusega 500 krooni, tekitades D.M’ile varalise kahju kogusummas 3000 krooni. Seega pani I.O toime võõra vallasasja äravõtmise selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil isikuna, kes on varem toime pannud varguse ning mis on toime pandud sissetungimisega, s.o. pani toime KarS § 199 lg.2 p.4,8 järgi kvalifitseeritava kuriteo. I.O’ilt ja R.S’it süüdistatakse selles, et nemad koos 22.02.2005.a. kella 00.30-01.00 paiku, viibides Tallinnas Punane tänaval maja 17a ees, võõra vallasasja äravõtmise selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil nõudis tundmatult Roman Reino’lt raha, esialgu nõudis R.S kannatanult 10 krooni ning seejärel nõudis I.O kannatanult 50 krooni, seejuures ähvardas R.S kannatanut noaga ning kui kannatanu hakkas võtma kotist raha, siis ähvardasid R.Reino’t tulirelvaga, mispeale R.Reino andis I.Oi kätte 50 krooni. Seega panid R.S ja I.O toime võõra vallasasja äravõtmise selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, mis on toime pandud grupi poolt ja vägivallaga – relvaga ähvardades, s.o. KarS § 200 lg.2 p.7,8 järgi. R.S tunnistas ennast süüdi täielikult, seletades, et 21.02.2005.a. kohtus O’iga baari Zanzibar juures, tahtsid koos minna õlut jooma, kuid 10 krooni oli puudu. Küsis Ogordonikov’ilt nuga vaadata, seejärel, nähes kioski juures kannatanut, tuli tema juurde ja küsis 10 krooni, kannatanu vastas, et ei saa selles aidata, seejärel võttis S põuest noa välja, näitas selle kannatanule ja kui kannatanu hakkas midagi kotist välja võtma, ütles O’ile, et viimane paneks igaks juhuks tukk valmis. O samuti küsis kannatanult 50 krooni. Kannatanu võttis rahakotist kaks 25-kroonist kupüüri välja ja andis S’ile. Saadud raha eest ostsid nad koos O’iga baaris õlut. I.O ei tunnistanud oma süüd ei röövimise ega varguse toimepanemises, seletades, et kohtumisel tegi S ettepaneku koos õlut juua ja juttu ajada. Enne seda küsis S, mis O’il kotis on ning palus vaadata viimasel kaasas olnud nuga. Noa pani S endale põue. O ostis kioskist šokolaadi ning nägi, et S räägib kannatanuga, O tuli nende juurde ja, arvates, et nad on omavahel tuttavad küsis, kas neil on 50 krooni. S keeras Oi poole ja ütles, „vennas pane tukk valmis“, seejärel kannatanu andis S’ile 50 krooni. Varguse osas seletas O, et tundis D.M’it kooliajast, teadis, kus ta elab ja millega tegeleb. 22.11.2004.a. teel koju nägi O, et kannatanule kuuluva auto uksed on lahti auto kõrval vedelesid kassetid. Arvates, et M unustas auto uksed lukustada, võttis kassetikarbi kätte, pani selle juhiistmele ja pani auto uksed kinni. Autost midagi ei varastanud. Hinnanud kõiki kogutud tõendeid kogumis, asub kohus seisukohale, et süüdistatavate süü neile inkrimineeritud süüdistuses on täielikult tõendamist leidnud. Kannatanu D.Mi ütlustest nähtuvalt parkis ta oma auto maja ette, sulges auto uksed ning järgmisel päeval avastas sissetungimise autosse, auto uksed olid kinni, audiokassett RUKI VVERH, millel olid värsked sõrmejäljed, asus juhi ja kõrvalistuja istme vahel, süüdistatava I.O’it ei tunne. Kannatanu ütlusi kinnitavad kriminaalasjas kogutud samuti kirjalikud tõendid: sündmuskoha vaatlusprotokoll (t.l.115-117), mille kohaselt sündmuskohalt on leitud ja äravõetud sõrmejälje fragmendid, daktüloskoopia ekspertiisiakt nr.SS-1676-04/9606, mille kohaselt sõiduautost leitud RUKI VVERH audikasseti 2.tõmmiskilel oleva identifitseerimiskõlbliku sõrmejälje fragmendi on jätnud I.O parema käe keskmise sõrmega (t.l.131). Süüdistatava I.Oi seletust antud süüdistuse osas ei pea kohus usaldusväärseks järgmistel põhjustel. Kahtlustatavana 2 kohtueelsel uurimisel 22.02.2005.a. kell 13.15 ülekuulatud I.O kasutas ära oma õiguse mitte anda ütlusi varguses esitatud kahtlustuse kohta, kuigi kohtuistungil esitas kohtule oma versiooni, kuidas sattusid tema sõrmejäljed kannatanu autost leitud kassetile. Kohtueelse menetluse staadiumil ütluste andmisest keeldumist seletas O sellega, et uurija oli talle juba varem lubanud panna Oi kinni, mistõttu igasugused seletused olid mõttetud. Samas aga kriminaaltoimiku materjalidest nähtub, et samal päeval, 22.02.2005.a. kell 11.00 kuulas Oi üle sama uurija ning röövimise osas esitatud kahtlustuse kohta andis O põhjalikud, üksikasjalikud ütlused, kusjuures oma süüd samuti ei tunnistanud. Samuti ei osanud O kohtus põhjendada, miks ta ei teavitanud kannatanut juhul, kui ta teadis kannatanu elukohta ja nägi, et viimase auto uksed on lahti, asjad on maas laiali paisatud, võimalik, et autosse oli toime pandud sissemurdmine. Kaudse tõendina arvestab kohus ka asjaolu, et I.O’ on varem kriminaalkorras karistatud 2004.aasta juulis toimepandud varguste eest autodest autouste lahti murdmise teel. Seega hinnanud arutatavas süüdistuses osas kogutud tõendeid, käsitleb kohus I.Oi kaitsepositsiooni kavatsusena vabaneda vastutusest ning leiab, et tema süü on selles kuriteos on täielikult tõendatud kannatanu D.Mi ütlustega, sündmuskoha vaatlusprotokolliga, daktüloskoopia ekspertiisiaktiga ja teiste toimiku materjalidega. Süüdistatavate S’i ja O’i süü neile esitatud süüdistuses – röövimises on samuti täielikult tõendamist leidnud. Kannatanu R.Reino ütlustest nähtub, et S nõudis temalt 10 krooni ja näitas talle noa, selle juures viibis ka O, kellele S ütles“ pane tukk valmis“. Seejärel nõudis O kannatanult 50 krooni. Kannatanu andis 50 krooni O’i kätte. Kannatanu on andnud samasisulisi ütlusi ka kohtueelsel uurimisel ning tema ütlused raha nõudmise, noaga ähvardamise ja relva võimaliku kasutamise osas langevad täielikult kokku süüdistatava R.Si ütlustega. Kaudselt tema ütlusi kinnitavad kirjalikud tõendid: Põhja PP Ida Politseiosakonna konstaabli ettekanne (t.l.4) ja noa vaatlusprotokoll (t.l.6). Seega kohtul ei alust kahelda kannatanu ütlustes. Kannatanu ütlusest järeldub, et teda ähvardati relva kasutamisega ning temal oli reaalne oht karta oma elu ja tervise pärast, ta nägi nuga Si käes, tal oli alust arvata, et tema vastu võivad süüdistatavad kasutada relva. Seega on üheselt tuvastatud, et kannatanu vastu kasutasid S ja O psüühilist vägivalda ning et viimasele kuuluv 50 krooni oli süüdistatavate poolt saadud vägivalla kasutamise tulemusena. Samuti järeldub kannatanu ütlustest, et S ja O tegutsesid ühiselt ja kooskõlastatult ühise tahtlusega, siinjuures R.S kasutas kannatanu suhtes psüühilist vägivalda ning I.O võttis ära kannatanule kuuluva vallasasja - raha selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil ning süüdistatavate tegevusele on antud õige juriidiline hinnang. Karistuse mõistmisel kohus arvestab süüdistatavate süü suurust toimepandud kuritegudes, kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ja nende isikut. R.S on toime pannud esimese astme kuriteo, kuid tema puhul tuleb arvestada tema karistust kergendava asjaoluna puhtsüdamlikku kahetsust ning tema isikut iseloomustavaid andmeid – ta on varem kriminaalkorras karistamata, tal oli alaline töökoht ja sisetulek ning teda iseloomustatakse töökohalt positiivselt. Seda arvestades, kohus leiab, et, mõistes talle karistusena vangistus, on otstarbekohane kohaldada KarS § 74 sätteid, vabastades teda tingimisi osaliselt mõistetud karistusest ning pärast reaalsele kandmisele kuuluva karistuse ärakandmist allutada teda käitumiskontrollile. I.O on toime pannud 2 kuritegu, millest üks kuulub esimese astme kuritegude hulka. Teda on samuti varem korduvalt karistatud varavastaste kuritegude toimepanemise eest, arutatavad kuriteod pani ta toime vahetult enne eelmise kohtuotsuse tegemist. Toimiku materjalidest nähtuval tarvitab I.O narkootilisi aineid, mille eest teda on samuti korduvalt karistatud väärteokorras. Tema puhul puuduvad karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud. Seda arvestades, ei pea kohus võimalikuks ja põhjendatuks kohaldada tema suhtes KarS § 74 sätteid 3 ning leiab, et teda tuleb karistada vangistusega. Arvestades siinjuures Oi mitteolulist osalust röövimise toimepanemises, raskete tagajärgi puudumist, peab kohus võimalikuks mõista vangistus KarS § 200 lg.-s 2 ettenähtud sanktsiooni alammäära piirides. Kannatanute poolt esitatud tsiviilhagid on põhjendatud ja kuuluvad rahuldamisele. Juhindudes KrMS § 306, 311-313, kohus 1) elama kohtu määratud alalises elukohas
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.