KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 26.jaanuar 2011.a Tallinn (Liivalaia kohtumaja) Väärteoasja number 4-10-3499 Kohtukoosseis Kohtunik Aulike Salo Kohtuistungi sekretär Evelin Tuur Kohtuasi N.J-i (isikukood xxx, kodakondsus Eesti Vabariik, elukoht xxx, töökoht puudub) väärteoasi Liiklusseaduse § 7422 lg 2 ja lg 4 järgi Vaidlustatud lahend Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo 13.09.2010.a. otsus väärteoasjas nr. 2373,10,004869 Asja läbivaatamise kuupäev
- jaanuar 2011.a Istungil osalenud isikud kaebuse esitaja N.J kohtuvälise menetleja, PPA Põhja Prefektuuri, esindajad Triinu Riigor ja Enel Reegat RESOLUTSIOON Juhindudes KarS § 47 lg 1, § 66 lg 2, 3, V™S § 132 p 2, § 133-135, kohus otsustas: Tühistada Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo 13.09.2010.a. otsus väärteoasjas nr. 2373,10,004869 osaliselt põhikaristuse mõistmise osas ning teha selles osas uus otsus. 22 Karistada N.J-i LS § 74 lg 2 alusel rahatrahviga 60 trahviühiku ulatuses, s.o summas 229.80 (kakssada kakskümmend üheksa eurot ja 80 senti). KarS § 66 lg 2 alusel määrata rahatrahvi tasumine ositi. Kohustada N.J-i tasuma mõistetud rahatrahv osade kaupa 6 kuu jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest, s.o igakuiselt 38.60 (kolmkümmend kaheksa eurot ja 30 senti) kuu viieteistkümnendaks kuupäevaks. Rahatrahvi esimene osa tasuda edasikaebamise tähtaja jooksul arvates otsuse kättesaadavaks tegemise päevast Rahandusministeeriumi arveldusarvele nr 10220034796011 SEB või arveldusarvele nr 221023778606 Swedbank, viitenumber
- Kohtuotsus pööratakse täitmisele, kui päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav, on möödunud edasikaebamise tähtaeg ja menetlusalune isik ei ole rahatrahvi esimest osa tasunud või kui menetlusalune isik või tema kaitsja ei ole otsuse peale kaebust esitanud. Lisakaristuse osas jätta Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo 13.09.2010.a. nr. 2373,10,004869 muutmata. otsus väärteoasjas Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib menetlusalune isik edasi kaevata Riigikohtule advokaadist kaitsja vahendusel, kohtuväline menetleja ise või tema advokaadist esindaja, teatades kirjalikult kassatsiooni esitamisest Harju Maakohtu Liivalaia kohtumajale 7 päeva jooksul alates lõpposa kuulutamisest ning esitades kassatsiooni 30 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav. Asjaolud, menetluse käik Põhja Prefektuuri Lääne-Harju PJ patrullpolitseinik Ainar Lillemaa koostas 20.08.2010.a väärteoprotokolli AB 1175048 selle kohta, et N.J juhtis 20.08.2010.a kell 09.10 Harjumaal, Saku vallas Tallinn-Rapla-Türi mnt. 17.-km suunaga Tallinna poole mootorsõidukit Opel Omega Caravan, reg. märgiga xxx kiirusega, mis ületas lubatud sõidukiirust 31 km/h võrra, sõites kiirusega 125 ± 4 km/h. Suurim lubatud sõidukiirus 90 km/h. Menetlusalune isik rikkus seega LS § 47 lg 1 nõudeid, pannes sellega toime väärteo, milline on kvalifitseeritav LS § 7422 lg 2 järgi. Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse 13.09.2010.a otsusega väärteoasjas 22 nr 2373,10,004869 karistati N.J-i LS § 74 lg 2 alusel põhikaristusega rahatrahviga 100 trahviühiku ulatuses, s.o 6000 krooni ja § 7422 lg 4 alusel võeti lisakaristusena juhtimisõiguse ära 1 kuuks. N.J esitas Harju Maakohtule kaebuse, milles vaidlustas Põhja Prefektuuri eelpool märgitud otsuse, paludes tühistada see otstarbekuse kaalutlusel. Kaebuse kohaselt on kirjeldatud väärtegu toime pandud seoses kaasliikleja poolse möödasõidunõuete rikkumisega. Mainitud sõiduki juht keeras kõrvalteelt peateele ette nii, e tema oleks pidanud pidurdama, ta otsustas mööduda, sest tegu oli aeglasemalt liikuva sõidukiga. Alustas möödasõitu kiirust lisamata liikudes püsikiiruse hoidjat kasutade spidomeetri järgi 90 km/h. Sõiduk, millest oli möödumas, lisas kiirust. Tema taga sõitva sõiduki liikumisest järeldas, et ka tema plaanib möödasõidule minna. Situatsioonis, ku möödasõidetav oli lisanud kiirust, ei olnud ta veendunud möödasõidu katkestamise ohutuses sest tema taga liikuv sõiduk oli talle lähenenud ja kõrval olev sõiduk võib koos temaga aeglustuda. Antud situatsioonis juhindus põhimõttest, et tuleb võimalikult kiiresti oh likvideerida. Otsustas lisada kiirust, teades, et isegi kui kõrval liikuv sõiduk seda teeb, jõuab ohutu pikivahega reastuda tema ette ja vältida nii võimalikku liiklusohtlikku olukorda ja võimalikke kahjustusi. Kirjeldatud situatsioonis ületas küll kiirust, kuid ema t valitud vahend oli vajalik ning kahjustatav huvi oli vähemoluline kaitstavast huvist. Tegi kõik endast oleneva, et vältida liikluskahju. Temapoolne lahendus probleemsele situatsioonile sai eduka lahenduse Politseiametnik mõõtis kiirust vahetult peale oma sõiduritta tagasi reastumist. Olles pärisuunavööndisse tagasi reastunud, vähendas sõidukiiruse lubatud tasemele ja hetk hiljem peatas ametnik ta kinni ja vormistas väärteoprotokolli. Kiirusmõõteseade Stalker MDR ol seadistatud mõõtma kõige kiirema sõiduki kiirust. Ta ei väida, et ta kiirust ei ületanud, kuid ka 2 just sellises ulatuses. Jääb selgusetuks mille alusel ametnik 400-500 m distantsi pealt otsustab milline sõidukitest kolonnis kõige kiiremini liigub. Üks ametnikest istus kõrvalteel pargitu sõidukis ja teine mõõtis kiirust. Seoses ametniku võimaliku eksimusega kõige kiirema sõiduk määramisel mõõtehetkel, taotleb isegi juhul, kui kohus leiab, et tema tegu oli õigusvastane vähemalt karistuse vähendamist 60 trahviühikuni. Karistamise korral palub arvestada majandusliku olukorraga, on hetkel töötu ja eelnevatest rikkumistest on korrektuurid tehtud j sõidab pigem aeglasemalt, kui lubatud, mitte kiiremini. Seda võiks järeldada ka sellest, et tema järgi oli kogunenud sõidukite kolonn, mille esimene ta oli. Kohtuistungil jäi kaebaja N.J kaebuse juurde. Kaebaja ütluste kohaselt ü letas kiirust, kuna teine liikleja takistas möödasõitu. Kui ta hoiab ära suurema rikkumise, siis väiksem e oma tähtsust, see on kohustuste kollisioon. Möödasõitu ei katkestanud, kuna taga olika auto. Peeglist nägi, et ka viimane on alustanud möödasõitu. Kuna tema sõidukil oli käru, siis ei näinud tagatulijat koguaeg, kuna käru nurk varjas vaatevälja. Arvas, et tagatulija on hästi ligidal. Pidas ohtlikumaks pidurdada ja oma ritta tagasi minna, sest isik kellest ta mööda sõitis, oleks ka võinud pidurdada, kuna see möödasõit oli juba pikale veninud. Otsustas kiirus lisada ja mööda sõita, sest lähenemas oli lauge kurv. Järsk pidurdus oleks võinud olla ootamatu tagasõitjale. Enne möödasõitu sõitis püsikiirusega umbes 90 km/h ja kiirust ei lisanud. Teis autot märkas vahetult, siis kohe alustas möödasõitu. Teine auto kiirendas, kuigi nägi, et on möödasõidul. 200 meetri kauguselt nägi teist autot, aga ta arvas, et teine ei keera ette. Kaalus pidurdamist, aga pidurdada ei üritanud, kuna vastu ei tulnud kedagi, kiirus oli väike. Nähtavus oli väga hea - 350-400m. Eesliikuv auto tuli kõrvalteelt aeglaselt ta kõrvale. Tema auto oli juba möödas, ta oli käruga kohakuti. Ettekeeraja jäi kõrvale sõitma sama kiirusega. Ta teadis et ettekeeraja vana auto ei kiirenda väga kiiresti, et isegi kui ta lisab kiirust, jõuab tast mööda Möödasõitu sooritas ühest autost. Ei tea kui suur oli kiirus möödasõidul, käru pärast olikiirus suurem, kui ainult autoga sõites. Arvab, et 120-130 km/h. Tunnistab rikkumist, aga ei pea karistamist vajalikuks. Teab, et kiiruse ületamine möödasõidul ei ole lubatud, aga möödasõitu takistati ja ta pidas ohutumaks mööda sõita. Ei pidurdanud, kuna ei näinud peeglist seda autot, mis taga oli. Nägi vaid, et ta oli ka alustanud möödasõitu. Ei õigusta oma rikkumist, aga tal ei jäänud muud üle, kui möödasõit lõpetada. Pidurdus oleks ohtlik olnud. Umbes 200 m kaugusel nägi ka politseiautot. See võis olla 400 m laugest kurvist, kus ta lõpetas möödasõidu. Kiiruse näitu tutvustati, teoreetiliselt võis see kiirus temale kuuluda, kuna ta ületas kiirust, aga kindel t pole. Ta pole kindel, et oli ainus, kes kiirust ületas. Temast keegi mööda ei sõitnud, aga keegi võis tema taga teha möödasõitu, aga seda ta ei tea. Sissetulek on 0 krooni, naine käib tööl, vanemad ka toetavad. Loodab suveks oma ettevõtte teha. Käesolev rikkumine oli möödunud aastal viies rikkumine, kuna auto ei vahetanud käiku Linna vahel läheb kiirus üles, kuna muidu ei vaheta auto käiku ära. On seda ka selgitanud politseile. Käigukast sai seetõttu ära vahetatud. Kõik rikkumised olid sellega seoses. Rohkem pole rikkumisi olnud. Suvine läbisõit oli 50 000 km. Kui see ära jagada, siis seda nii palju polegi. Ta pole mingi padurikkuja. See rikkumine on põhjendatud, kahetseb. Tunnistaja JO andis kohtus ütlusi, mille kohaselt kaebajat ta ei tunne. Ei mäleta, mida tegi 20.08.2010.a Arvatavasti oli tööl politseis. Stalkeri on radar, mis saadab välja lained ja võtab neid vastu vastavalt objektilt peegeldamisele. Mõõdab vastavalt režiimile, mõõdab kas lähima või kiireimat objekti. Kui näit on kuvatud aknas TARGET, siis see on lähima objekti kiirus Radari töökorrasolekut kontrollitakse helihargiga iga kord, kui vahetus algab. Mõõtmise kohas lülitatakse seade sisse, teeb testi, teostatakse kontrollmõõtmine, kas on segavaid asjaolusid Kontrollimata Stalkeriga ei töötata. Doppleri signaali annab mõõtjale kinnitust sellest, et mõõtmise ajal pole tekkinud katkestusi või takistusi, see signaal peab olema ühtlane. Siis on mõõtmine korrektne. Stalkeril pole jäädvustamisseadet. Kui möödasõitu alustatakse, siis sead näitab algul mööda sõidetava auto kiirust, möödasõidu ajal näitab TARGET möödasõidetava auto kiirust ja FAST aknas möödasõitva auto kiirust ning järgmine hetk, kui möödasõitev auto satub lähimaks, siis ta kiirus on aknas TARGET. 3 Kohtuvälise menetleja esindaja asus seisukohale, et isik pani toime ohtliku väärteo ületade kiirust sõites 125 ± 4 km/h, kui lubatud oli 90 km/h. Karistusregistrist nähtub, et tegu on isikuga, kes paneb järjepidevalt toime rikkumisi kiiruse ületamise valdkonnas. Varasemad karistused pole mõju avaldanud, isik on teadlik LE nõuetest, seega ei saanud talle tulla ootamatuna asjaolu, et taaskord rikkumist toime pannes karistatakse teda eelnevast karmima karistusega ja et võidakse kohalda juhtimisõiguse äravõtmist. Selleks, et ebameeldivaid tagajärgi ei tekiks, peab ta ise olema hoolikas, valima sellise viisi, mis tagaks talle soodsa majandusliku olukorra. Antud juhul pole isik sellist käitumisviisi valinud. Isiku karistusregistrist võib järeldada, et tegu on isikuga, kes suhtub hoolimatult kaasliiklejatesse isik peab aru saama, et kiiruse ületamine on lubamatu ja et see on hoolimatu teiste suhtes. Antud asjas on tehtud õige otsus, palub jätta kaebus rahuldamata. Arvestades isiku majanduslikku olukorda, kus tal puudub töökoht, ei vaidle vastu, kui kohus määrab trahv tasumise ositi ühe aasta jooksul. Kohus avaldas järgmised väärteotoimikus sisalduvad dokumendid: 20.08.2010.a väärteoprotokoll, liiklusjärelevalve kiirusmõõteseadme kasutamise protokoll, otsu väärteoasjas, karistusregistri teatis. Kohtuotsuse põhjendused Kohus, kuulanud kohtuliku arutamise käigus ära kaebuse esitaja ja tunnistaja, samuti kohtuvälise menetleja seisukoha ning hinnanud väärteoasjas kogutud kirjalikke tõendeid, asub alljärgnevatele seisukohtadele: V™S § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Asjas ei ole vaidlust ning nii kaebaja ütlustega kui kiirusmõõteseadme kasutamise protokolli märgituga on üheselt tõendatud, et N.J juhtis 20.08.2010.a kell 09.10 Harjumaal, Saku vallas Tallinn-Rapla-Türi mnt. 17.- km suunaga Tallinna poole mootorsõidukit Opel Omega Caravan, reg. märgiga XXX. Vaidlust ei ole ka selle üle, et sellel teelõigul on suurim lubatud sõidukiirus 90 km/h. Vaidlus on käesolevas väärteoasjas kaebaja liikumiskiiruses ning lubatud sõidukiiruse ületamise põhjuses. Kaebaja hinnangul on teda liiga karmilt karistatud just kiiruse ületamise asjaolusid arvestades. 20.08.2010.a koostatud liiklusjärelevalve kiirusmõõteseadme kasutamise protokolli vtl
(2)kohaselt tuvastati kell 09.10 N.J-i juhitud mootorsõiduki kiiruseks kiirusmõõteseadmega Stalker MDR AS003963 (taatlustunnistuse nr TTRSS-09/00118) mõõtmisel 125 km/h. Arvestades lubatud sõidukiirust teelõigul, kus kiiruse mõõtmine toimus (90 km/h) ja kiiruse mõõtmise laiendmääramatust (± 4 km/h), ületas N.J seega kiirusmõõteseadme kasutamise protokolli kohaselt lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 31 km/h. Kohtus kaebaja tunnistas oma rikkumist. Ta kinnitas, et enne möödasõitusõitis püsikiirusega umbes 90 km/h ja kiirust ei lisanud. Ei tea kui suur oli kiirus möödasõidul, arvab, et 120-130 km/h. Seega lisaks liiklusjärelevalve kiirusmõõteseadme kasutamise protokollis märgitule tõendavad kiiruse ületamist ka kaebuse esitaja ütlused. Arvestades kaebaja kinnitusi lubatud kiiruse ületamise fakti kohta,puudub kohtul käesolevas väärteoasjas vähimgi kahtlus, et kiirusmõõteseadme kasutamise protokolli kantud mõõdetud sõidukiirus on kaebaja sõiduki liikumisel mõõdetud kiirus. 4 Kuigi N.J väitis kohtus, et kuigi teoreetiliselt võis temale tutvustatud kiirus kuuluda tema sõidukile, kuna ta ületas kiirust, aga kindel ta selles pole, siis kohtul puudub alus eeldada, et politseiametnik oleks liiklusjärelevalve käigus teadlikult fikseerinud ebaõigeid andmeid ja sellist kahtlust ei tekkinud kohtul ka väärteoasja kohtuliku uurimise käigus. Kaebuse esitaja ei ole toonud väärteoasja kohtulikus menetluses esile ühtegi põhjendatud mõistlikku kahtlust, miks oleks politseiametnik pidanud soovima koostada temale ebaseaduslikku väärteoprotokolli. Ka ei pea kohus võimalikuks, et ametnik oleks omistanud kaebaja sõidukile kiiruse, mis tegelikult kuulus mõnele teisele sõidukile, kuivõrd väärteoasj materjalidest, sh ei kaebaja enda ütlustest ei nähtu, et samal ajal oleks keegi teine tema sõidukist möödasõitu teinud või tagasõitvatest sõidukitest keegi möödasõitu sooritanud. Ka e ole andmeid selle kohta, et kaebaja taga olev sõiduki juht oleks koos N.J-iga möödasõidu manöövri lõpetanud. Asjaolu, et kiirusmõõteseadmega Stalker II MDR fikseeritud kiirust ei salvestata ning et seade ei seosta kiirust konkreetse sõidukiga, ei mõjuta sellise mõõtjaga saadud teabe usaldusväärsus ega seda teavet kandva tõendi kõlblikkust. Mõõtmistulemused on fikseeritud nõuetekohaselt kiiruse mõõtmise aktis, s.o kiirusmõõteseadme kasutamise protokollis ehk menetlustoimingu protokollis, mis vastab V™S § 49 sätestatud nõuetele ja milles on muude asjaolude kõrval ka märgitud andmed mõõtmiseks kasutatud mõõtevahendi kohta, selle taatlemine, mõõtmise teostanud isiku nimi ja amet, mõõtmise aeg ja koht, millise sõiduki kiirust mõõdeti ning mõõtmise tulemus. Samuti on protokolli osas täidetud V™S § 19 lg 1 p 6 nõuded. Vastavalt Mõõteseaduse § 5 lg 2 p 2 sätetele peab mõõtetulemuste jälgitavus olema tõendatud riikliku järelevalve käigus kui mõõtetulemuste alusel tehakse ettekirjutus, määratakse karistu väärteoasjas või piiratakse eriõigust. Vastavalt sama seaduse sama paragrahvi lõike 1 sätetele on mõõtetulemuse jälgitavus tõendatud, kui mõõtmised on teinud pädev mõõtja, kes kasutab kalibreeritud või taadeldud mõõtevahendeid, järgides asjakohast mõõtemetoodikat. Kohtul puudub igasugune alus kahelda 20.08.2010.a. koostatud liiklusjärelevalve kiirusmõõteseadme kasutamise protokollis fikseeritud mõõtmistulemuses ja seetõttu puudub ka alus kahelda selles, et N.J on rikkunud LS § 47 lg 1 nõudeid, kuivõrd mõõtmistulemuse jälgitavus on tõendatud Mõõteseaduse § 5 sätete kohaselt. Kuna mõõteseade, mida kasutati kiiruse mõõtmisel, on taadeldud, on ka mõõtevahendi mõõtetulemuse jälgitavus tõendatav, s.t on olemas kindlus, et mõõtetulemus on õige ning on usaldusväärsed ka mõõteseadme kasutamise tulemusel saadud tõendid. Eest Akrediteerimiskeskus on 01.01.2010.a. Põhja Prefektuurile välja andnud tunnistuse erialase kompetentsuse kinnitamise kohta ning selle tunnistuse kohaselt on see asutus hinnatud erialaselt pädevaks liiklusjärelevalve mõõtmise alal. Kohus ei tuvastanud, et mõõtmised teostanud pädev mõõtja ei oleks mõõtmisel järginud asjakohast mõõtemetoodikat. Subjektiivsest küljest pani kaebaja väärteo kohtu hinnangul toime otsese tahtlusega. Vaidluse all ei ole, et N.J teadis teelõigul kehtivat suurimat lubatud kiirust ning kohus loeb tõendatuks, et ta seda ületas. Kaebaja on nii kaebuses kui kohtumenetluses läbivat väitnud, et kiiruse ületamist tingis ettekeeranud sõiduki juht kes takistas kaebajal endast mööduda Kaebuse esitaja ütlustes on täheldatav tugev ennastõigustav tendents. See ilmneb näiteks selles kuidas N.J püüdis kohut veenda selles, nagu oleks möödasõidu sooritamine ja seeläbi kiiruse ületamine olnud tema jaoks möödapääsmatu. Kohus ei nõustu aga kaebajaga, nagu ta ei oleks olnud muid valikuid ohutuks liikluseks. Kuivõrd kaebaja valis möödasõidu, mille käigus kiirendas auto liikumist 120-130 km/h, siis selline kiirus ei saa juhile tulla ootamatult, mis tähendab, et kaebaja valis teadlikult lubatust suurema kiiruse. Samas on kaebuse esitaja ise andnud vastuolulisi ütlusi, väites esialgu, et ta teist autot märkas vahetult, siis kohe alustas möödasõitu, kuid hiljem kinnitas ta, et teist autot nägi 200 meetri kauguselt, aga ta arvas, et see ei keera ette. Kohus leiab, et nähes 200 m kauguselt teist sõidukit ei saa öelda, et tegemist oleks vahetu märkamisega ning kaebaja ütlused on antud 5 kavatsusega vabaneda süüst ning vastutusest, mida kinnitab ka N.J-i poolt kohtus väljaöeldud seisukoht, et tema karistamine pole vajalik. Kuna N.J otsustas iga hinna eest sooritada möödasõitu ning ei üritanud olukorda lahendada teistsuguseid meetmeid valides, siis ta võttis täie teadmisega ka vastutuse võimaliku rikkumise ees ning tem käitumine ei ole mingil moe vabandatav. 22 Kuivõrd kohus on tuvastanud N.J-i käitumises nii LS § 74 lg 2 objektiivsed kui subjektiivsed tunnused, isiku süüd ja teo õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohtu hinnangu väärteoasja materjalidest ei nähtu, on kohtuväline menetleja menetlusalust isikut väärteo toimepanemise eest põhjendatult karistanud. Kaebuses palus N.J menetluse lõpetamist V™S § 30 lg 1 p 1 alusel, mille kohaselt võib menetleja väärteomenetluse lõpetada otstarbekuse kaalutlusel. Kohus peab vajalikuks märkida, et kõnealusel juhul puudub alus väärteomenetluse lõpetamiseks otstarbekuse kaalutlusel. Riigikohus on korduvalt osundanud, et väärteomenetluse lõpetamine V™S § 30 lg 1 p 1 saab toimuda menetlusaluse isiku vähese süü ja avaliku menetlushuvi puudumise tõttu (RKKKo nr 3-1-1-50-08 p 6.3; 3-1-1-81-06, p 6; nr 3-1-1-146-03, p 8). Väärteomenetluse lõpetamine otstarbekuse kaalutlustel lähtub menetlusökonoomilistest kaalutlustest, kuid võimaldab lisaks ka proportsionaalsuse põhimõttest tulenevalt välistada karistuse kohaldamise juhtudel, mil see oleks teo asjaolusid silmas pidades ilmselgelt mittemõõdukas (RKKKo nr 3-1-1-85-04, punktid 15 ja 16). Kohus leiab, et käesolevas asjas puuduvad menetlusökonoomilised argumendid menetluse lõpetamiseks isiku karistamiseta, samuti ei ole N.J-i karistamine ilmselgelt mittemõõdukas silmas pidades toime pandud teo asjaolusid. Olukorras, kus isik ületab kiirust enam kui 30 km/h, ei saa rääkida vähesest süüst. Kuna kiiruse sellise ületamise puhul on tegemist levinud liiklusalase õiguserikkumisega, ei saa ka viidata avaliku menetlushuv puudumisele. LS § 7422 lg 2 järgi võib isikut karistada rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni. Kaebajat on karistatud rahatrahviga sanktsiooni maksimummääras. Kohtu hinnangul on N.J-ile kohtuvälise menet leja poolt määratud 100 trahviühiku suurune rahatrahv sanktsiooni maksimummääras liiga suur ja seda järgmistel põhjustel. Kohus nõustub kohtuvälise menetleja põhjendusega, et tegemist on enamohtliku väärteoga ja isikut on varem sarnaste väärtegude eest karistatud, kuid karistusregistri teatisest nähtuvalt onN.J-i küll eelnevalt korduvalt karistatud LS § 7422 järgi, kuid kõik 2010.a. määratud rahatrahvid on jäänud oluliselt alla sanktsioonide keskmise määra ja menetlusalune isik on need trahvid tähtaegselt tasunud (vtl 6-7). Seega kohus, võttesse arvesse, et karistust raskendavad asjaolud KarS § 58 järgi menetlusaluse isiku käitumises puuduvad, karistust kergendava asjaoluna arvestab kohus kohtuistungi avaldatud kahetsust toime pandud teo suhtes leiab et on põhjendatud vähendada N J ile määratud rahalist karistust . Kaebaja poolt kohtus väidetud raskes majanduslikus olukorras ei ole kohtul alust kahelda, mistõttu kohus võimaldab trahvi tasumist ositi, s.o. võrdsetes osades 6 kuu jooksul. LS § 7422 lg 4 järgi võib kohaldada sama paragrahvi lõikes 2 sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist ühest kuust kuni kolmekuuni, kohtuväline menetleja on kohaldanud lisakaristust kestvusega 1 kuu. Kiiruse ületamine niivõrd suurel määral, kui kaebaja seda tegi, on enamohtlik rikkumine, millega N.J seadis ohtu nii enda kui ka teiste liiklejate elu, tervise ja vara. Samuti on 6 menetlusalune isik pannud samalaadseid rikkumisi toime ka varem ja varasemad rahatrahvid ei ole teda õigusrikkumisi lõpetama mõjutanud. Seega nõustub kohus kohtuvälise menetlejaga lisakaristuse määramisel. Arvestades sõidukijuhtide hoolimatut suhtumist kaasliiklejatess ning liikluskorda tervikuna ning vajadust kaitsta teiste liikluses osalejate õigusi ja vabadusi, on lisakaristuse mõistmine liikumisvabaduse piiranguna põhjendatud ja vajalik, arvestades ka karistuse üldpreventiivset eesmärki. Aulike Salo Kohtunik 7