1-05-948\1

(05231800777)Kohtunik Märt Toming Kohtuistungi sekretär Eda Loor Tõlk Maksim Tšurkin Kriminaalasi R.N süüdistus KarS § 209 lg 2 p 1 Prokurör Veera Kremez Süüdistatav R.N , venelane, kodakondsuseta, keskeriharidus, töökoht: IR Takso, Varasem karistatus: 1) Tallinna Linnakohtu 14.03.2002 otsusega KrK § 186 alusel rahatrahv 4000 krooni; 2) Tallinna Linnakohtu 03.06.2003 otsusega KarS § 424 alusel vangistus 2 kuud tingimisi katseaeg 2 aastat, juhtimisõiguse äravõtmine 6 kuuks. Kaitsja Advokaat Milvi Söörd RESOLUTSIOON

1. R.N süüdi tunnistada KarS § 209 lg 2 p 1 ettenähtud kuriteo toimepanemises ning mõista talle karistuseks tähtajaline vangistus 1 (üks) aasta ja 3 (kolm) kuud.
2. KarS § 65 lg 2 alusel, liites käesoleva otsusega mõistetud karistusele, so vangistusele 1 aasta ja 3 kuud, eelmise, so Tallinna Linnakohtu 03.06.2003 otsusega mõistetud ja ärakandmata karistus 2 kuud vangistust täies ulatuses, mõista R.Nle liitkaristuseks tähtajalise vangistuse 1 (üks) aasta ja 5 (viis) kuud.
3. R.Nle mõistetud tähtajalise vangistuse 1 aasta ja 5 kuud ärakandmist arvestada alates R.N poolt karistuse kandmisele asumisest või tema kinnipidamisest.
4. R.N suhtes kohaldatud tõkend elukohast lahkumise keeld muuta kohtuotsuse jõustumisel 1
9. kohtuotsuse täitmise tagamiseks tõkendiks vahistamine. R.Nlt välja mõista KrMS §de 173 lg 1 p 1 ja lg 2; 175 lg 1 p 9; 179 lg 1 p 2 alusel sundraha 4500 (neli tuhat viissada) krooni, mis tuleb tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele nr 10220034800017 SEB Eesti Ühispangas või nr 221023778606 Hansapangas, viitenumbriga
10. R.Nlt välja mõista KrMS § 173 lg 1 p 1 ja lg 2; 175 lg 1 p 4 alusel määratud kaitsjale makstud tasu 4816 (neli tuhat kaheksasada kuusteist) krooni ja 79 senti, mis tuleb tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele nr 10220034800017 SEB Eesti Ühispangas või nr 221023778606 Hansapangas, viitenumbriga
11. I.M esitatud tsiviilhagi 52 125 krooni nõudes rahuldada täies ulatuses ning R.Nlt välja mõista I.M kasuks 52 125 (viiskümmend kaks tuhat ükssada kakskümmend viis) krooni, mis tuleb tasuda I.M arvelduskontole nr 10010245047015 SEB Eesti Ühispangas viitega kohtuotsuse numbrile. A.O esitatud tsiviilhagi 30 000 krooni nõudes rahuldada täies ulatuses ning R.Nlt välja mõista A.O kasuks 30 000 (kolmkümmend tuhat) krooni, mis tuleb tasuda A.O arvelduskontole nr 1105367689 Hansapangas viitega kohtuotsuse numbrile. Kriminaalmenetluse kulude ja tsiviilhagide tasumist tõendavad maksekorraldused esitatakse otsuse teinud kohtu kantseleile Liivalaia 24 Tallinnas. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib KrMS § 318 ja 319 alusel 15 päeva jooksul esitada apellatsiooni, mille kasutamise soovist teatatakse otsuse teinud kohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse või selle resolutiivosa kuulutamisest. Apellatsioon esitatakse otsuse teinud kohtule kirjalikult 15 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik kohtus tutvuda kohtuotsusega. Vahistatud süüdistatav või tema kaitsja võivad esitada apellatsiooni süüdistatavale kohtuotsuse koopia kätteandmisele järgnevast päevast alates viieteistkümne päeva jooksul. Kriminaalasja kohtuliku uurimisega kohus tuvastas: R.Nt süüdistatakse selles, et tema varalise kasu saamise eesmärgil, tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel 26.10.2004 ja 15.11.2004 A.O ja OÜ Luksus Varaga, aadressil Kaarli pst 11 Tallinnas, kavatsuste protokollide sõlmimisel esitles ennast Rukki 24-1 Tallinnas asuva korteri omanikuna ja esitas nimetatud korterile omandiõiguse tõestuseks ning nimetatud korteri eest ettemaksu saamiseks teadvalt kehtivuse kaotanud ostumüügilepingu 19.12.1994 (mis oli kehtivuse kaotanud pärast 06.11.1996 kinkelepingu sõlmimist R.N ja Valentina Ni vahel). 26.10.2004 sai R.N A.O käest ettemaksuna 10 000 krooni ja 15.11.2004 sai R.N A.O käest ettemaksuna 20 000 krooni, kokku sai R.N A.O käest ettemaksuna 30 000 krooni. Hiljem selgus, et aadressil Rukki 24-1 Tallinnas asuvat korterit müüb Ragina N samaaegselt ka teisele isikule ja nimetatud korter ei kuulu tegelikult R.Nle. Seega sai R.N varalist kasu summas 30 000 krooni. Samuti süüdistatakse R.Nt selles, et tema olles isikuks, kes on varem toime pannud kelmuse, varalise kasu saamise eesmärgil, tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel 12.11.2004 I.Mga aadressil Tallinn, Hobujaama 5 (Coca-Cola Plaza hoones) Rukki 24-1 Tallinnas asuva korteri ostmiseks kirjaliku eellepingu sõlmimisel esitles ennast Rukki 24-1 Tallinnas asuva korteri omanikuna ja esitas I.Mle nimetatud korterile omandiõiguse tõestamiseks ning nimetatud korteri eest ettemaksu saamiseks teadvalt kehtivuse kaotanud ostu-müügilepingu 19.12.1994 (mis oli kehtivuse kaotanud pärast 06.11.1996 kinkelepingu sõlmimist R.N ja Valentina Ni vahel). Vastavalt antud eellepingule maksis I.M R.Nle 12.11.2005 ettemaksu 50 000 krooni. Pärast seda esitas I.M korteri ostu-müügilepingu sõlmimiseks nimetatud eellepingu ja kehtivuse kaotanud ostu-müügilepingu Marika Rei notaribüroosse, kus selgus, et aadressil Rukki 24-1 Tallinnas asuvat korterit müüb R.N 2 samaaegselt ka teisele isikule ja nimetatud korter ei kuulu tegelikult R.Nle. Seega sai R.N varalist kasu summas 50 000 krooni. Seega pani R.N toime varalise kasu saamise tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel isiku poolt, kes on varem toime pannud kelmuse, so KarS § 209 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Kohtuistungil süüdistatavana üle kuulatud R.N end temale inkrimineeritud kuriteo toimepanemises süüdi ei tunnistanud ja seletas, et korteri kinkimist emale ei mäletanud. Pidi sõitma välismaale kuskil 1990ndatel ja ema ütles, et tehku korter tema nimele. Tegigi seda, kuid meeles ei olnud. Korteri vahetamise mõte tekkis väga ammu, kuskil 5 aastat tagasi. Oli jutt, et kellel on aega, see sellega ka tegeleb. Tegelema hakkas asjaga
12. aastal. Emaga oli kokkulepe, et ema saab ühetoalise korteri, pidi leidma ostja ja emale korteri ostust rääkima. Leidis ostjad, A.O ja I.M. Sõlmis I.Mga tavalise lepingu ostja ja müüja vahel ning sai 50
13. On samamoodi korteri omanik, elavad koos emaga ja korter on ühine. Esitas erastamislepingu, sest ei teadnud, et kinkeleping on olemas. Oli hulk pabereid ja unustas kinkelepingu. Temal on ka õigus sellele korterile. Kahele inimesele korterit üheaegselt ei müünud. Kui hakati dokumente kontrollima, siis ilmnes, et Luksus Vara viis juba dokumendid notarile, millest tema midagi ei teadnud. A.Ole ei andnud raha tagasi, sest ei olnud raha. Oli konkreetne jutt, et kui kuulis summat, siis ei ole sellega kiiret. See oli oktoobris-novembris. Kui I.M oli notari juurde läinud, siis ilmnes, et Luksus Vara oli A.O asjad ka notarile viinud. Ostja leidmisest pidi emale ütlema siis kui tõepoolest tehing toimub. Notari juurde minek ei ole veel müügi tehing, vaid dokumentide kontrollimine, kas kõik on olemas. Ema volitust ei olnud, sest on perekonna usaldus, isegi ei mõelnud sellest. Maaklerilt Olgalt küsis, milliseid dokumente on vaja ja ta ütles, et rohkem pole vaja dokumente, sellepärast kirjutaski, et korter tema oma. Kui oleks midagi juurde küsinud, siis oleks toonud. Eesti keelt hästi ei mõista. Seda, et oli kirjas, et ei müü samaaegselt teistele, seda punkti ei lugenud. Raha võttis A.Olt, sest ta oli esimene ostja. Midagi on seal valesti. I.Mga tegi kaks korda lepingut. Tahtis müüa I.Mle, kuid Olga ütles, et parem müüa A.Ole. Ei mäleta, et oleks teist korda raha küsinud kannatanult, küsis kas saab teha ettemaksu. Tagasi maksnud ei ole, sest A.O ütles, et raha pole vaja, tahab teda vangi panna. I.Mle tahtis maksta, kuid ei saanud laenu, sest maa ei olnud erastatud. Kannatanu I.M seletas, et 2004 aasta sügisel tahtis osta korterit ja ajalehest leidis kuulutuse Rukki 24-1 kohta. Helistas sellel numbril ja teatas, et on huvitatud sellest korterist. Sai vist räägitud telefoni teel omanikuga, kuid ei tea kas oli R.N või keegi teine. Läks korterit vaatama ühe naisterahvaga, kes ei olnud R.N. Näidati korterit ja oli nõus ostma. Sai Coca Cola Plazas kokku R.Nga et sõlmida eelkokkulepe ja ära maksta käsiraha. Kohapeal esitas R.N ostumüügilepingu, mis oli pärit 90ndate algusest, et näidata, et korter kuulub talle. Siis sõlmiti seal kirjalik ostu-müügi eelkokkulepe ja andis R.Nle käsiraha. Hiljem, kui oli notariaeg kokku lepitud ja pidi toimuma tehing, helistati pangast ja teatati, et samal päeval on sama notari juures sama korteri ost-müük teise ostjaga. Helistas notarile ja sai teada, et tehing toimub sama korteriga. Siis kui läksid ostu-müügi lepingut notariaalselt kinnitama, tuli ka R.N kohale. Enne oli temaga rääkinud, et kuidas saab müüa kahele. R.N vastas, et ei müü kahele. Küsis R.Nlt, kas korter kuulub temale, see vastas, et kuulub küll, kuid andmebaasist ilmnes, et kuulub tema emale, tal ei olnud üldse õigust ostu-müügi tehingut korraldada. Ka ema ei olnud nõus müüma kokku lepitud summa eest. Samuti ei olnud ta nõus tagasi maksmisega. R.N ütles, et kannatanu ootaks, maksab kasvõi osade kaupa. Kannatanu ütles, et pöördub politseisse. Tulemust sellel ei olnud, ta ei olnud huvitatud tagasimaksmisest. Tegigi avalduse politseisse ning teatas sellest ka R.Nle, kes teatas selle peale, et enam raha tagasi ei saa. Korterit näitas mingi Olga, kuid miks R.N ise ei näidanud korterit, seda ei mäleta, ehk R.N ise ei saanud tulla. R.Nga omanikust ei olnud juttu, küsis tema õigusi ja R.N esitas abielulahutuse tunnistuse, öeldes, et ta on omanik. R.N põhjendas raha tagasi maksmata jätmist sellega, et tal ei ole raha, tahtis korterit osta ja tegi ettemakse. Osade kaupa tagasi maksmise kohta kindlat kokkulepet ei olnud, R.N ütles vaid, et oota, küll ma maksan. V.Nit teab seetõttu, et käis R.N juures kodus ja nägi V.Nit. Käis arutamas, kuidas raha tagasi saada. Esimene kord V.N väitis, et ei tea midagi selle kohta, et 3 raha antud, hiljem rääkis ka telefoni teel. Küsis V.Nilt, et kas saab raha tagasi või saab korteri, kuid V.N ütles, et tema ei müü. Korteri teise ostja nime ei teadnud enne kui läks notari juurde ja kui tekkis arusaamatus. Notaribüroost anti selle inimese telefoninumber, kellega oli kokkulepe. Helistas talle. Notaribüroos küsis R.Nlt kas korter kulub talle, see ütles, et kuulub. Tuli välja, et on kinkelepinguga kingitud emale. R.N küsis siis, et kas tema ei tohigi müüa. Notar selgitas R.Nle, et kui korter on kingitud emale, siis on omanikuks ema. Notari juurde läksid vormistama ostu-müüki, mitte kontrollima. Haldur helistas pangast ja teatas, et teine tehing toimub samuti. Notari juurde ei mindud midagi kontrollima. Kui oli alguses R.Nga kokku saanud, siis oli R.Nl kaasas ostu-müügi leping, mis näitas, et korter kuulub talle. Kuna tegemist oli vallasasjaga, siis küsis hooneregistri tõendit. See tuli vahetult pärast seda kui pangast helistati ja tekkis kahtlus. R.N hakkas viivitama ja seletama, et ei saa, pole aega. Ülejäänud summa pidi maksma pärast reaalse lepingu sõlmimist. Kui rääkis V.Niga korteri hinnast, siis V.N ütles, et tema ei müü korterit. Kui oli kokku saanud R.Nga, siis R.N helistas kellelgi ja ütles, et kahju küll, aga müüs teisele inimesele. R.Nle ütles, et tal on vaba raha 100 000 krooni, millest saab ettemaksu teha. Leppisid kokku väiksema summa peale. R.Nle maksis ettemaksu osade kaupa. Esimene kord siis kui said kokku Coca Cola Plazas, teist korda siis kui said linnas kokku ja siis kolmas kord. R.N ütles teise korra kohta, et temalt küsitakse raha ja kas kannatanu ei saaks anda. Esimene kord oli ostu-müügi eelkokkuleppe juures dokument. Tehti akt, millele kirjutas alla. Pärast avalduse tegemist politseisse R.N ühendust võtnud ei ole, samuti ei ole midagi hüvitatud. Võttis pangalaenu, tagatiseks oli sama korter. Lepinguni ei jõutud, kuivõrd kõik oli ühe ja sama notari juures ja see tuli välja. Toimikus on sama ostu-müügi eelkokkulepe, millele kirjutas alla, kinnitas, et on saanud ettemaksu. Akti seega ei olnud. Pärast
14. novembrit ei ole R.N ühtegi dokumenti esitanud. Täiesti võimalik, et olid hinnas 430 000 krooni kokku leppinud. Ei mäleta. Varaline kahju on 52 125 krooni, mis seisneb ettemaksus ja hindamistasus. Kannatanu A.O seletas, et kõik toimus sama skeemi järgi. Kuulutus oli ajalehes, oli kokku lepitud kohtumine. Korterit näitas Olga S, R.N viibis ka juures. Leppisid hinnas kokku. Sama päeva õhtul kohtusid Kaarli puiesteel Luksus Varas, see oli 26.10.
15. Seal olid Olga S ja Ljudmilla Hga. R.N esitas dokumendid omandiõiguse kinnitamiseks. Maakleritelt sai ka kinnituse, et andmed on õiged. Sõlmisid eelmüügilepingu ja R.N sai 10 000 krooni ettemaksu. 15.11.2004, so järgmine kord väitis R.N, et tal on raskused ja ei saa teha ettemaksu endale ostetava korteri jaoks. Kohtusid kokkulepitud ajal kontoris Olga S juuresolekul ja ta andis R.Nle veel 20 000 krooni. R.Nl oli veel katse küsida juurde 20 000 krooni, kuid ta keeldus sellest. Oli selge, et toimub pettus. Et R.N ei ole korteri omanik, sai teada pangas, sest võttis ka laenu. R.N müüs korterit kahele inimesele. Pärast seda, kui sai teda kuidas on tegelikud asjaolud, siis R.N telefon enam ei vastanud. Seejärel võttis ühendust O.Sga ja lubati, et võetakse laenu ja kindlasti ema maksab. Tahtis võtta pangalaenu. Et jutu õigsuses veenduda, läks Rukki 24 maja juurde, kuid trepikoja uks oli lukus. Koputas aknale ja küsis V.Nilt, et kas ta teab, et korterit müüakse. Ütles, et teab, kuid ei tea millise hinnaga. Ütles V.Nile, et maksis 30 000 krooni käsiraha ja küsis, kas V.N kavatseb tagasi maksta. V.N ütles, et pole mingit raha kätte saanud ega kavatse ka tagasi maksta. Seejärel kirjutas avalduse politseisse. Keegi pole raha tagasi pakkunud, pole ka rahast keeldunud. Kolmas kord kui R.N raha küsis, oli ka tunnistaja kaasas. Korteri kohta sai informatsiooni O.Slt, kes andis ruutmeetrid ja muud tavalised andmed. Telefoni teel ei olnud mõtet korteri omanikust rääkida. Esimene kohtumine oli 26.10.2004 ja sõlmiti ostueelne kokkulepe. Luksus Vara esitas erastamise dokumendid. Hooneregistri või kinnistusregistri tõendeid pidi ajama maakler, kes kinnitas, et kontrollis kõike. R.N rääkis, et elab seal korteris koos emaga. Kas seletas, millisel alusel seal elatakse, seda ei mäleta. Järgmine kord andis uuesti eelkokkuleppe sõlmimisel 15.11.2004 juurde 20 000 krooni. Lepingus oli punkt, et R.N sai temalt summa kätte ja kirjutas alla. Kui aga hakkas veel raha küsima, siis oli juba selge, et petab. Oli sel hetkel tööl kui R.N helistas ja R.N oli ebakaines olekus. R.N tahtis, et nad kohtuksid maakleri juuresolekuta, sest maaklerid töötavad vaid iseendale. Nüüd oli tal juba autoga probleem. Summat R.N ei öelnud, kohtumisel ütles. Pidi pooleks tunniks töölt ära minema, et R.Nga kohvikus kohtuda. R.N oli väga enesekindel, ütles, et on vaja seda raha, peaaegu et nõudis raha. Ütles R.Nle, et kuni tehingut toimunud ei 4 ole, summat ei anna. R.N andis mõista, et tehing võib toimumata jääda. Pärast seda helistas O.Sle, kuid see rahustas, öeldes, et kõik on hästi ja tehing toimub. R.N olevat ka temalt raha küsinud. Notari juurde läks 6ndal kuupäeval üksinda, teadis, et R.N ei tule. Kui pangast helistati, siis teadis, et R.Naidjonva ei tule kohale. Pangast öeldi, et on sõlmitud kinkeleping. Notari kontor oli Tatari tänaval, pärast seda jättis sekretärile oma telefoninumbri, et teine ostja helistaks. Küsis teiselt ostjalt, kas temal ka tehingut ei toimunud ja kirjutasid politseisse avaldused. Seda, et tehing võib ära jääda teatas R.N 26.11.
16. Teab seda, et kui tehing müüja süül ära jääb, saab esitada nõude kahekordses summas. Siis veel seda ei teadnud, fakte ka ei olnud kuni ilmnes, et tehingut ei toimu. Et tehing ära jääb ei uskunud, sest R.N oli purjus kui seda ütles. Tunnistaja Valentina N seletas, et ta on R.N ema. On Rukki 24-1 korteri omanik kuskil 1996st aastast. Regina tahtis välismaale ära sõita ja otsustas korteri talle kinkida. Vormistati see notari juures kinkelepinguga. Korterisse on registreeritud tema ise, R.N ja pojatütar. Oli plaanis korter vahetada kaheks korteriks ja elada eraldi. Jutuajamine võis olla oktoobris. Rääkisid sel teemal eelmisel aastal. Konkreetselt ei määratletud kes asjaga tegeleb. Tegeleb see, kelle on aega ja kellel parem variant. Volitust ei olnud, sest kui pidi toimuma konkreetselt ost-müük, siis pidi notari juurde kaasa minema. R.N leidis endale midagi, mis oli linnast väljas. Ei küsinud täpsemalt. Temale ei olnud veel korterit leitud. Kui R.N ütles, et leidis midagi, siis teadis, et müüs. Ostjaid ei näinud, ei olnud kodus. R.N võttis nendelt raha. Enne seda ei teadnud, et võttis nendelt raha. Kui tuli Indrek, siis sai teada, et võttis ettemaksu. Indrek tuli vist novembris, nimetas 50 000 krooni. Kavatses müüa 520 000ga, ütles, et ei ole nõus. 650 000le ei ole ka vastu. Siis Indrek keeldus. Rohkem kellegagi kohtunud ei ole. Tuli üks naine, ta ise aga oli haige ja ei saanud kohtuda ega temaga rääkida. R.N saadud rahast midagi endale ei saanud. R.N ei varjanud, ütles, et temalt nõutakse ettemaksu, kuid raha näinud ei ole. Sellest, mis hinnaga müüki panna, just ei rääkinud. Kavatses 650 000 krooniga. Kui tuleb selline pakkumine, siis on nõus müüma. I.Mle ei oleks selle summa eest nõus olnud müüma, liiga madal hind. Selles korteris elab praegu koos lapselapsega. R.N üüris endale korteri. Ei tea kuhu üüris, see ei ole esimene kord. Poeg sõitis Ukrainasse, seal on raske olukord. Kohtu loal anti talle õigus lapselast kasvatada. Tunnistaja Ljudmilla Hga seletas, et kohtus R.Nga eellepingu sõlmimiseks, et R.N korterit müüa. Kokkulepe oli ostja ja müüja vahel, kuid nimesid ei mäleta, Anžela ja Regina. R.N müüs kahetoalist korterist põhja rajoonis, aadressi ei mäleta. Eellepingule kirjutati alla üks kord ja seda tehti Luksus Varas, see võis olla 2004 aasta sügisel. R.N seletas, et tal on vaja endale teist korterit osta ja kiiresti on raha vaja. Sai 35 000 ja siis veel. Korteri kohta esitas ostu-müügi lepingu, see oli erastamisleping, kõik oli korras. Andmete õigsust ei saanud kuidagi rohkem kontrollida, hooneregister oli juba praktiliselt suletud. Tehing jäi katki, sest Regina keeldus edasi müümast. Pidi juba notari juurde minema, kuid oli kadunud. Ütles, et ema keeldus müümast. Ema oli kolmandaks osapooleks. Dokumentidest vormistati eelleping, millesse olid märgitud kõik tingimused, kohustused, tähtajad ja see, et ostja ostab. Müüja andis allkirja, et müüb ühele inimesele. Ostjaks oli A.O. Toimikus toimiku lehel 98 asuv kavatsuste protokoll ongi eelleping. See koostati ja kirjutati alla. Vahendusleping kirjutatud vahendaja ja ostja vahel, et maksab vahendustasu, vahendajaks oli Luksus Vara. R.N ei tulnud lepingut sõlmima, ütles, et ta loobub. R.Nt hoiatati mitu korda, et dokumendid notari juurde viidud, kuid R.Nt ei saadud kätte. Kontrollisid neid andmeid korteri kohta, mida oli võimalik kontrollida. Kui pank ei saanud informatsiooni, kuidas siis nemadki oleks saanud. Hooneregister oli ka juba suletud. Teine tehing selle korteriga ei toimunud Luksus Vara kaudu. Korteris käies olid korteris Olga S ja perenaine ise. Korteri omanikku sai kontrollida ostu-müügi lepingu järgi ja saigi aru, et korter kuulub R.Nle ja et ta on ainuke omanik. Ostu-müügi lepingul oli notari allkiri, see ei olnud koopia, vaid oli originaal. R.Nt ei saanud kätte seetõttu, et ta ei võtnud telefoni, kohal ka ei olnud. Proovisid R.N juures ka käia, kuid kedagi teist ka ei olnud ning sinna sisse ei saanud. See, et pealkirjaks on protokoll ja tekstis leping, võib olla ortograafiline viga. Kohustuste all on mõeldud seda, et tema kohustused on kõik, millele alla kirjutab. Arvab, et R.N sai aru sellest millele alla kirjutas. Kavatsuste protokoll oli selleks, et tingimused välja selgitada, so ostmise 5 hind, korteri vabastamise aeg, et korter kuulub just sellele inimesele ja et ta ei müü mitmele inimesele. Leping ja eelleping peavad olema vormistatud notari juures, kuid see on kokkulepe. Ei saa arvata, et kõik petavad, ostu-müügi lepingu alusel oli omanik näha. Tunnistaja Olga S seletas, et R.Nga tutvus juhuslikult. A.O tehing kestis poolteist kuud vist 2004 aasta sügisel. Kohtudes oli jutuks, et tegeleb kinnisvaraga ja siis helistas Regina ja ütles, et soovib korterit müüa. Seejärel kohtusid. R.N tahtis korterit vahetada, tema ja tema ema. Umbes nädal hiljem läks jutt konkreetseks. Pani reklaami üles ja esimesel päeval helistas A.O. Korteri aadress oli vist Rukki
17. Omaniku kindlakstegemiseks palus ostu-müügi lepingut. Samas oli R.N lahutatud ja tahtis kindlaks teha, kas pole vaja abikaasa nõusolekut. Kahtlusi ei tekkinud, teadis, et seal elavad R.N ja tema ema. Korter oli vallasvara, sel ajal oli hooneregister juba kinni ja kontrollimine oli küllalt keeruline. R.N oli lahutatud ja uuris millal lahutus oli toimunud. R.N ütles, et tema on omanik. Nägi ostu-müügi lepingut. Eellepingut teha ei saanud, sest äriühing ei saanud raha deponeerida. R.N kirjutas alla eellepingu, kus oli fikseeritud, et tahab müüa ja tema on omanik. Täpselt ei tea kuidas seda lepingut nimetatakse, tema ise alla ei kirjuta. See oli sõlmitud R.N, A.O ja Luksus Vara vahel. Seda tehti kaks korda. Mitu korda R.N raha sai, seda ei tea, kuid summa oli 20 või 30
18. Miks tehing ära jäi, selle kohta on vaid subjektiivne arvamus. R.N valis kahe ostja vahel, kes maksab rohkem. Üks ostjatest võttis pangast laenu, teine võttis laenu ning mõlemad lepingud jõudsid notari juurde. R.N tahtis siiski müüa A.Ole. Mõlemad dokumendid jõudsid ühe notari juurde. Helistas R.N ema V.N ja ütles, et Indrek terroriseerib. Seda, et korter on ema oma, sai teada notar, kellel oli kontrollimise võimalus. See oli nendevaheline leping, seetõttu ka raha maksti. Varem võis kinnisvara eest raha võtta, kuid nüüd mitte. Kavatsuste protokollis olid fikseeritud summa, tähtajad, millal korter vabastatakse. Äriühingul ei ole õigust raha deponeerida, see õigus on vaid notaril. Maaklerisummasid võib vastu võtta. Kohus kontrollis kriminaalasjas kogutud kirjalikke tõendeid: 12.11.2004 koostatud ostu-müügi eelkokkuleppest nähtuvalt on ostja I.M ja müüja R.N alla kirjutanud kokkuleppele, millest nähtuvalt on pooled kokku leppinud notariaalselt tõestatud ostu-müügilepingu sõlmimises selles, et müüja müüb ja ostja ostab korteriomandi Rukki 24-1 Tallinnas ja objekti müügihinnaks on 430 000 krooni ning müüja kohustub võõrandamiseks vajalikud dokumendid esitama mitte hiljem kui 15.11.
19. Peale selle on kokku lepitud selles, et notariaalselt tõestatud ostu-müügileping sõlmitakse mitte hiljem kui 06.12.
20. Sama kokkuleppe kohaselt kohustub ostja müüjale lepingu sõlmimisel tasuma 50 000 krooni, mida müüja tõendab oma allkirjaga sama lepingul ning objekt antakse ostja valdusesse alates 13.12.
21. Muude tingimuste osas on p 5.3 märgitud, et müüja kinnitab oma allkirjaga, et on objekti omanik, et objektile pole seatud panti ning kolmandatel isikutel ei ole objekti suhtes teisi asja- või muid õigusi. Samuti kohustub müüja mitte sõlmima kuni omandiõiguse üleminekuni eelpoolnimetatud tehinguid ega tegema teisi tegusid, mis annaksid kolmandatele isikutele objekti suhtes mingeid õigusi ning mitte tegutsema muul viisil, mis takistaks omandiõiguse üleminekut. (t/l 9-10) Tallinna notari Peeter Tehveri tõestatud ja 06.11.1996 koostatud kinkelepingust nähtuvalt kinkis R.N V.Nile kahetoalise korteri nr 1, milles kasulikku pinda 47,7 m2, mis moodustab 12,82% suuruse mõttelise osa ehitisest, kahekorruselisest elamust, milles elamispinda 217,9 m2, kasulikku pinda 369,6 m2, asukohaga Rukki tn majas nr kakskümmend neli. Nimetatud lepinguobjekt kuulub kinkijale vastavalt Tallinna Hooneregistri Munitsipaalettevõtte õiendile nr 10668 4 novembrist
22. (t/l 29) Luksus Vara OÜ arveldusarve väljavõttest nähtuvalt on 10.12.2004 Ljudmilla Hga teinud sissemakse 8000 krooni ja seejärel on tehtud väljamakse 8000 krooni, millise makse selgitusest nähtuvalt on Anzhela Ole tagastatud korteri ostu ettemaksu tagatis aadressil Rukki 24-
23. (t/l 86) Luksus Vara OÜ arveldusarve väljavõttest nähtuvalt on 09.12.2004 Ljudmilla Hga teinud sissemakse 7000 krooni ja seejärel tehtud väljamakse 7000 krooni, millise makse selgitusest nähtuvalt on Anzela O korteri ostu ettemaksu tagatis Rukki 24-
24. (t/l 87) 6 26.10.2004 koostatud kavatsuste protokollist nähtuvalt R.N müüjana, Anzela O ostjana ja OÜ Luksus Vara esindaja Ljudmilla Hga isikus vahendajana sõlmisid lepingu selles, et R.N kohustub müüma Rukki 24-1 korteri Tallinnas ja A.O kohustub selle korteri ostma hinnaga, milline on märgitud lepingu punktis 2, so 425 000 krooniga. Sama dokumendi kohaselt kohustus müüja tõendama, et korter kuulub omandiõiguse alusel temale, esitades selle tõestuseks enne lepingu allakirjutamist notariaalselt vormistatud korteri ostu-müügi lepingu. Protokollile on alla kirjutanud R.N, L.Hga ja A.O. R.N on andnud allkirja selle kohta, et on 26.10.2004 saanud ettemaksuna 10 000 krooni. A.O kohustus lepingu allakirjutamise päeval 26.10.2004 tasuma ettemaksu 20 000 krooni, millega tõendab korteri ostu-müügi lepingu sõlmimist notari juures ja selle täitmist. Seejuures koosneb ettemaks kolmest osast, mille järgi esimese osa moodustab käsiraha müüjale, so 10 000 krooni, teine osa on 10 000 krooni, mis on tagatisrahaks ja antakse hoiule vahendajale ja makstakse müüjale välja peale kõigi temapoolsete lepingu tingimuste täitmist, mitte hiljem kui 27.10.2004, kolmas osa on 15 000 krooni, mis on tasu vahendaja teenuste eest. Korteri ostu-müügi lepingu notariaalse vormistamise päeval kohustub ostja maksma müüjale korteri eest ülejäänud summa, so 400 000 krooni. Samuti kohustus ostja tasuma riigilõivu korteri registreerimise eest Hooneregistris ja Kinnisvararegistris. Kui korteri ostu-müügi tehing jääb ära müüja süül, siis on ta kohustatud otsekohe tagastama ostjale käsiraha kahekordses ulatuses tema esimesel nõudmisel ning vahendaja tagastab ostjale tagatisraha. (t/l 89, 91, 92) 15.11.2004 koostatud vahenduslepingust nähtuvalt sõlmisid A.O ostjana ja L.Hga Luksus Vara OÜ esindaja vahendajana lepingu selles, et A.O broneerib Luksus Vara OÜ juures 2 toalise korteri asukohaga Rukki 24-1 Tallinnas hinnaga 425 000 krooni ning vahendaja kohustub vormistama ostu-müügi lepingu eelkokkuleppe, ette valmistama tehingu juriidilise vormistamise, kontrollima müüja poolt eelkokkuleppe tingimuste täitmist ja arvelduste korrektsust. Samuti garanteerib ostja poolt ettemaksuna makstud käsiraha säilimise. Kui müüja keeldub tehingu sõlmimisest vahendajast sõltumatutel asjaoludel tagastatakse kogu ettemaksu summa ostjale. Ostja omakorda kohustub mitte astuma lepingulistesse suhetesse müüjaga eirates vahendaja huve ja maksma ettemaksu summas 15 000 krooni, mis jääb firmasse maakleritasuna. Ostja keeldumise korral ostu-müügi eelkokkuleppe sõlmimisest kaotab ta õiguse ettemaksuna tasutud summa tagastamisele. (t/l 90, 93) 15.11.2004 koostatud kavatsuste protokollist nähtuvalt on R.N müüjana, A.O ostjana ja L.Hga Luksus Vara esindajana vahendajana sõlminud lepingu selles, et vastavalt punktile 1 müüja kohustub müüma ja ostja kohustub ostma korteri aadressil Rukki 24-1 Tallinnas ning poolte kokkuleppel on vastavalt punktile 2 korteri hinnaks 425 000 krooni. Punkti 3 kohaselt Müüja kohustub seejuures tõendama, et korter kuulub talle omandiõiguse alusel, esitades selleks enne lepingu allakirjutamist notariaalselt vormistatud korteri ostu-müügi lepingu. Vastavalt punktile 4 kohustub ostja lepingu allakirjutamise päeval 15.11.2004 tasuma ettemaksu 45 000 krooni (kakskümmend tuhat) ulatuses, millega ostja tõendab korteri ostu-müügi lepingu sõlmimist notari juures ja selle täitmist. Seejuures koosneb ettemaks kolmest osast, kusjuures 30 000 krooni tasutakse müüjale käsirahana, 15 000 krooni tasuna vahendajale teenuse osutamise eest ning korteri ostu-müügi lepingu notariaalse vormistamise päeval kohustub ostja müüjale maksma korteri eest 400 000 krooni. Täiendava kokkuleppena on punktis 7.5 kokku lepitud selles, et ostu-müügi lepingu notariaalne vormistamine toimub hiljemalt 07.12.
25. Lõppsätete punktis 8.1 on märgitud, et müüja garanteerib, et korter ei ole tagatiseks, aresti all, puuduvad kolmandate isikute õigused korterile, seda ei müüda üheaegselt mitmele füüsilisele ja juriidilisele isikule. Dokumendile on alla kirjutanud R.N, A.O ja L.Hga. Viimasele lehele on R.N omakäeliselt kirjutanud, et on 15.11.2004 saanud ettemaksu 30 000 krooni. (t/l 94-97) Koopia Luksus Vara kassa sissetuleku orderist, millest nähtuvalt on kviitung nr 30 koostatud selles, et A.O on 15.11.2004 tasunud 5000 krooni. Koopia Luksus Vara kassa sissetuleku orderist, millest nähtuvalt on kviitung nr 29 koostatud selles, et A.O on korteri ostu ettemaksu Rukki 24-1 tasunud 10 000 krooni. (t/l 98) 7 Koopia 19.12.1994 koostatud notariaalselt kinnitatud ostu-müügi lepingust, millest nähtuvalt on RAS Elumaja volitatud esindaja Alar Kondratjev müüja esindajana ja R.N ostjana sõlminud ostu-müügi lepingu selles, et müüja müüs ja ostja ostis korteri koos sellele vastava muu osaga elamust, mis asub Tallinnas Rukki 24-1 ja koosneb kahest toast üldpinnaga 47,7 m
26. (t/l 99) Kohus, ära kuulanud R.N süüd eitavad ütlused, kannatanute A.O ja I.M ning tunnistajate Valentina Ni, Olga S ja Ljudmilla Hga ütlused ning kontrollinud kriminaalasjas kogutud kirjalikke tõendeid, so 19.12.1994 koostatud notariaalselt kinnitatud ostu-müügi lepingut, 06.11.1996 koostatud ja notariaalselt kinnitatud kinkelepingut, 26.10.2004 koostatud kavatsuste protokolli, 12.11.2004 koostatud ostu-müügi eelkokkulepet, 15.11.2004 koostatud vahenduslepingut, 15.11.2004 koostatud kavatsuste protokolli, Luksus Vara OÜ kassa sissetuleku ordereid ja Luksus Vara OÜ arveldusarvete väljavõtteid, asub seisukohale, et R.N süü temale inkrimineeritud kuritegude toimepanemises on tõendamist leidnud kogu esitatud süüdistuse mahus. R.N on seletanud, et tema koos emaga plaanis korterit vahetada ning juhul kui ühel neist on aega, siis tegeleb asjaga. Emaga oli kokkulepe, et ema saab ühetoalise korteri, pidi leidma ostja ja sellest emale rääkima. Tunnistajana üle kuulatud V.Ni selgitustest nähtuvalt oli korteri vahetamise plaan, kuid konkreetselt ei määratletud, kes asjaga tegeleb. Pidi tegelema see, kellel on aega ja kellel parem variant. Volitust ei olnud sellepärast, et kui pidi toimuma ost-müük, siis pidi kaasa minema. Seega riimuvad süüdistatava ja tunnistaja ütlused omavahel üldjoontes selles osas, mis puudutab korteri müügiga tegelemist ja vahetusvariandi leidmist, kuid R.N selgituse kohaselt oli ta kinkelepingu unustanud, V.Ni jutu järgi aga pidi V.N tehingus osalema alles siis kui läheb tehingu sõlmimiseks. Kohus leiab, et selles osas on süüdistatava ja tunnistaja ütlused omavahel vastuolus. Nii V.Ni kui ka I.M ja A.O ütlustest nähtuvalt sai V.N korteri müügist teada alles I.Mlt, kes tuli V.Nilt küsima seda, kas saab raha tagasi või müüakse korter temale. I.M pöördumine V.Ni poole aga toimus vahetult enne 06.12.2004 määratud notaribüroosse minekut, kuivõrd I.M sai alles 02.12.2004 teada seda, et 07.12.2004 on sama notari juures ostu-müügi lepingu sõlmimine sama korteri osas teisele ostjale. I.M sõnade kohaselt aga ei teadnud V.N korteri müümisest ega ettemaksust midagi. Sama kinnitas ka V.N, et müügist sai teada I.Mlt ning oma õigust käis nõudmas ka üks naisterahvas. Sellistest ütlustest võib teha järelduse, et R.N tegeles korteri müügiga ema teadmata ning võttis ka ettemaksu ja vormistas dokumente korteri müügiks ema teadmata. Seega ei tegutsenud ta V.Ni huvides, kuivõrd ta ei olnud V.Niga, kes oli korteri omanikuks, kokku leppinud sõlmitava tehingu olulisimates punktides, so müüdava korteri hinnas ja müügi kuupäevas. Taoline asjaolu ilmnes V.Ni selgitustest selle kohta, et kui ta sai I.Mlt teada ostu-müügi summa, keeldus ta korteri müügist, pidades summat liialt väikeseks. Seega ei olnud ta teadlik R.N sõlmitud kokkulepetest ja maakleri juures koostatud kavatsuste protokollidest, samuti R.N poolt kahelt ostjalt saadud ettemaksudest ning sellest, et tehingu sõlmimiseks olid ka notariajad kokku lepitud. R.N väitis, et ta pidas end tehingut sõlmima õigustatud isikuks, kuivõrd elas koos emaga samas korteris ja kasutas korterit emaga ühiselt ning alles notari juures sai teada, et ta ei saa korterit müüa. Kinkelepingu olemasolu aga unustas. Kohus asub seisukohale, et taoline versioon ei ole tõsiseltvõetav ning R.N tegutses tahtlusega viia I.M, A.O, O.S ja L.Hga eksitusse tegelikest asjaoludest, saavutamaks vähemalt makstud ettemaksude omastamise. Kohus lähtub seejuures R.N enese aktiivsest käitumisest korteri müügil. R.N võttis ühendust O.Sga ja avaldas soovi müüa korterit. O.S sõnade kohaselt tundis O.S huvi selle vastu kas R.N on korteri omanik ja kuna sai teada, et R.N on lahutatud, siis tundis huvi ka selle vastu kas endisel abikaasal on mingeid õigusi müüdavale korterile. Tõendamaks korteri omanikuks olemist esitas R.N O.Sle korteri ostu-müügi lepingu, milline oli sõlmitud 19.12.1994, kuigi tegelikkuses oli ta kinkinud kaks aastat hiljem korteri oma emale. Kohtuistungil R.N väitis, et kuna erinevaid dokumente oli terve hunnik, siis ei teadnud kinkelepingut vaadata. Ometigi oskas ta leida selle lepingu, millega ta ise omandas korteri, kuid ei pidanud vajalikuks leida seda lepingut, millega kinkis 8 korteri ära. Notariaalselt kinnitatud ja korteri omandamist ning võõrandamist puudutavaid lepinguid sai korterit puudutavate dokumentide hulgas olla vaid kaks, seega esitamise võimalusi samuti vaid kaks: kas esitada leping, millega omandas korteri või esitada leping, millega võõrandas korteri emale. R.N esitas varasema lepingu, millega omandas, kuid jättis esitamata lepingu, millega võõrandas korteri. Kohus ei loe taolist R.N seletust unustamise kohta usaldusväärseks, kuivõrd V.Ni kohtuistungil antud seletuse järgi pidi V.N korteri müügi teostumisel ilmuma ka ise notari juurde. Seega oli V.N teadlik sellest, et ta on korteri omanik ja ka R.N pidi sellest teadlik olema. Eriti veel juhul, kui nad väidetavalt mõlemad soovisid korterit müüa ja kui väidetavalt pidi notari juurde minema ka V.N. Ometigi tõestas R.N erinevatele isikutele kahe kuu jooksul korduvalt seda, et just tema on korteri omanik ja seda V.Ni teadmata. A.Ole korterit müües ja kokkuleppeid sõlmides kinnitas ta O.Sle ja L.Hgale korduvalt, et korter on tema oma, samuti kinnitas ta seda A.Ole. Selline asjaolu on leidnud tõendamist 26.10.2004 koostatud ja ka R.N allkirjastatud kavatsuste protokollist, milles ta kinnitab, et korter kuulub temale. Sama asjaolu on R.N kinnitanud ka järjekordses 15.11.2004 koostatud ja allkirjastatud kavatsuste protokollis. Mõlemal juhul kohustus R.N tõendama oma omandiõigust, mille kinnituseks esitas ostu-müügi lepingu. Samas sai ta mõlemal kuupäeval A.Olt ka ettemaksu kokku 30 000 krooni. R.N käitumise tõttu sõlmis A.O 15.11.2004 ka vahenduslepingu Luksus Vara OÜga, mis näitab ilmselgelt seda, et nii A.O kui ka Luksus Vara OÜ esindajad olid veendunud selles, et müüdav korter kuulub just nimelt R.Nle, kuivõrd selle tõestuseks oli esitatud notariaalselt tõestatud ostu-müügi leping, mille ehtsuses kahtlemiseks alus puudus. Samal ajal, kui toimusid eelläbirääkimised Luksus Vara OÜ ja A.Oga, sõlmis R.N 12.11.2004 sama korteri ostu-müügi eelkokkuleppe I.Mga ja kohustus hiljemalt 15.11.2004 esitama I.Mle dokumendid, mis kinnitavad R.N omandiõigust korterile. Seda õigust R.N I.Mle ka tõestas, esitades ka I.Mle 19.12.1994 koostatud ja notariaalselt kinnitatud ostu-müügi lepingu, jättes samas esitamata 06.11.1996 koostatud ja notariaalselt kinnitatud kinkelepingu, viies sellega eksitusse ka I.M. Ka notari juures kokku saades küsis I.M viimast korda R.Nlt, kas korter ikka kuulub R.Nle ning R.N kinnitas ka siis, et korter temale kuulub. R.N väitis kohtuistungil, et I.Mga pabereid vormistades ei saanud ta piisavalt aru eelkokkuleppe sisust, kuivõrd see oli koostatud eesti keeles, mida ta ei valda. Kohus ei pea taolist väidet tõsiseltvõetavaks, kuivõrd eelkokkulepe sisaldas täpselt samu sätteid, milliseid sisaldas A.O ja Luksus Vara OÜga sõlmitud kavatsuste protokoll. Mõlemal juhul kohtus R.N nende isikutega selleks, et müüa korterit ja mõlemal juhul esitas ta tulevastele ostjatele ostu-müügi lepingu, tõendamaks omandiõigust korterile. Seega oli R.N eesmärk täpselt ühesugune: tõestada ostjale seda, et ta müüb temale kuuluvat korterit ja tahab saada ettemaksu. Mõlemal juhul pani ta tulevased korteri ostjad uskuma seda, et korter kuulub temale ja mõlemal juhul sai ta ettemaksu kätte. Samas kinnitas ta oma allkirjaga ka mõlemale ostjale, et ta on korteri omanik ja et kolmandatel isikutel ei ole korteri suhtes teis asja- ega muid õigusi. Seega sai ta väga hästi aru ka I.Mga kohtumise iseloomust ja eesmärgist ning sellest, et I.M on huvitatud korteri ostust. Vastasel juhul poleks kohtumist toimunud. R.Nt aga huvitas ettemaksu kättesaamine. Selleks aga, et ettemaksu saada, pidi ta I.M uskuma panema seda, et ta on korteri omanik. Vastasel juhul poleks eelkokkulepet sõlmitud ja ta poleks ettemaksu saanud. 15.11.2005 sai R.N A.Olt teise osa ettemaksust ja 12.11.2004 I.Mlt ettemaksu korteri müügist ja kinnitas mõlemale, et müüb korteri just temale. Alles siis kui A.O keeldus novembri lõpus raha juurde maksmast väitis R.N A.Ole, et tehingut ei pruugi toimuda. I.Mga sõlmitud eelkokkuleppes lepiti kokku ka asjaolu, et notariaalselt tõestatud ostu-müügileping sõlmitakse mitte hiljem kui 06.12.
27. Sellel päeval R.N ka ilmus notari juurde, kus R.N endiselt kinnitas I.Mle oma omandiõigust korterile, kuid büroos R.Nle öeldi, et korter ei kuulu temale. Selle kohta väitis R.N, et ta arvas, et notari juures hakatakse alles asja uurima. Kohus ei pea taolist väidet asjakohaseks, kuivõrd I.M sõnade kohaselt mindi notari juurde selleks, et tehing sõlmida ning ka eelkokkulepe sisaldas sama sätet ja kui isegi uskuda seda, et R.N ei saanud piisavalt aru sellest, et I.Mga sõlmitud kokkuleppes märgitud kuupäev 06.12.2004 tähistab tehingu notariaalse vormistamise kuupäeva, siis A.Oga 26.10.2004 koostatud kavatsuste protokoll sisaldas samuti sellist sätet kuupäeva täpsustamiseta ning kahel korral koostatud ja allkirjastatud kavatsuste protokoll oli koostatud nii eesti kui ka vene keeles. Seega R.Nle arusaadavas keeles ning dokumentide sisu oli R.Nle arusaadav. Sellele vaatamata kinnitas R.N korduvalt, et korter kuulub temale. Samas 9 on R.N sama korteriga teinud varem juba kaks tehingut ning mõlemal juhul on need tehingud tehtud notari juures. Seega ei käinud eelmisel kahel korral R.N notari juures mitte asja uurimas, vaid lepinguid sõlmimas. Sellest teeb kohus järelduse, et R.N väidete puhul on tegemist katsega välistada süüteokoosseisu tuvastamist tema käitumises ja põhjendada oma käitumist korduva eksimusega. Kohus asub seisukohale, et R.N käitumine oli kantud soovist viia korteri müügikuulutuse peale reageerivaid isikuid eksitusse sellest, et ta on korteri omanik ja et tal on õigus seda korterit müüa, saades ise samal ajal võimalikult palju varalist kasu, kasutades selleks kõiki võimalusi. Varaliste pretensioonide ilmnemisel väitis R.N nii A.Ole kui ka I.Mle, et tal ei ole raha, mida tagastada. Sellist eksitusse viimise eesmärki kinnitab R.N järjekindel püüd esialgselt O.Sle ja L.Hgale ning seejärel A.Ole ja mõni aeg hiljem ka I.Mle suure järjekindlusega tõestada, et tema on korteri omanik. Kuivõrd O.Sl ja L.Hgal, kes tegelesid eluruumide ostu ja müügiga, ei olnud võimalik Hooneregistrist andmeid kontrollida selleks ligipääsu puudumise tõttu, siis sai omandi kuuluvuse osas usaldada vaid müüjat, lootes müüja aususele ja soovile järgida häid tavasid. Kuivõrd R.N esitas kõigile asjaosalistele notariaalselt kinnitatud ostu-müügi lepingu, mis näitas seda, et R.N on korteri seaduslikul alusel omandanud ning muid võimalusi müüdava vara edasise saatuse ja võimalike järgmiste omanike tuvastamiseks 19.12.1994 sõlmitud ostu-müügi lepingu ja O.Sle müügi ettepaneku tegemise vahel ei olnud võimalik kindlaks teha. Samas oli I.Mga kokku lepitud notari juures lepingu sõlmimine 06.12.2004 ja Luksus Vara OÜ esindaja oli korteri ostu-müügi tehingu aja notari juures kinni pannud järgmiseks päevaks, so 07.12.
28. Seejuures sai I.M juhuslikel asjaoludel 02.12.2004 teada sellest, et sama korterit müüakse ka teisele ostjale ning müüja ei ole müüdava vara omanik. Seejuures ei teadnud tegelik omanik Valentina N ei korteri müügi kohta sõlmitud kokkulepetest, notari juures tehingu sõlmimise kuupäevadest, tehingu summast ega makstud rahadest nagu ka sellest, et R.N on end esitlenud korteri omanikuna. Taolistel asjaoludel asub kohus seisukohale, et R.N lõi O.Ss, L.Hgas, A.Os ja I.Ms ebaõige ettekujutuse tegelikest asjaoludest, näidates end vara omanikuna ja isikuna, kellel on õigus vara müüa, mille kinnituseks väitis ta seda korduvalt suuliselt ja esitas selleks ka korduvalt notariaalselt tõestatud ostu-müügi lepingu, milline oli sõlmitud 19.12.1994, jättes samas esitamata 06.11.1996 sõlmitud kinkelepingu, jättes ka ütlemata selle, et tegelikkuses on korteri omanikuks V.N, viies sellega O.S, L.Hga, A.O ja I.M eksitusse tegelikest asjaoludest, so sellest, et nad sõlmivad kokkuleppeid isikuga, kellel selleks õigus puudub ja makstes raha isikule, kellel puudub selle saamise õigus, kuivõrd R.N ei saanud olla isikuks, kellega saanuks korteri ostu-müügi osas kokku leppida ega tehingut sõlmida. Sellest eksitusest tulenevalt tegi A.O varakäsutuse, tasudes kahes osas R.Nle rahalisi väljamakseid kokku summas 30 000 krooni ja sõlmis Luksus Vara OÜga vahenduslepingu, makstes vahendustasu 15 000 krooni. Samasugustel asjaoludel tegi I.M varakäsutuse, makstes R.Nle 50 000 krooni, tõestamaks seda, et ta soovib tehingut sõlmida. Selle tulemusena vähenes A.O vara 30 000 krooni võrra ning R.N sai varalist kasu 30 000 krooni. Samadel asjaoludel vähenes I.M vara 50 000 krooni võrra ning R.N sai varalist kasu 50 000 krooni. Seetõttu leiab kohus, et R.N käitumises on kelmuse tunnused. Kriminaaltoimiku materjalidest ja kohtuistungil ülekuulatud isikute ütlustest nähtuvalt tasus pettuse tulemusena A.O 26.10.2004 10 000 krooni ja 15.11.2004 20 000 krooni ning I.M 12.11.2004 50 000 krooni. Kui A.Olt pettuse teel raha saamist võib lugeda jätkuva kuriteona, kuivõrd kannatanu poolt varakäsutuse tegemine toimus sama pettuse raames, siis I.M varakäsutuse puhul on tegemist R.N uue tahtlusega, mistõttu leiab kohus, et tegemist on kelmuse korduva toimepanemisega. Kohtueelsel menetlusel on R.N käitumine kvalifitseeritud KarS § 209 lg 2 p 1 ettenähtud kuriteona, so varalise kasu saamisena tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse loomise teel, mis on toime pandud isiku poolt, kes on varem toime pannud kelmuse. Kohus leiab, et R.N käitumisele antud karistusõiguslik hinnang on põhjendatud ning alus selle muutmiseks puudub. Kohus asub seisukohale, et R.N ja A.O ning R.N ja I.M vahel ei olnud tegemist tsiviilõigusliku suhtega, millega tekivad pooltel õigused ja kohustused, kuivõrd käesoleval juhul puudus üks lepingupool, sest R.N ei olnud müüdava korteri omanik, mistõttu ei saanud ta ka korterit müüa ega müügiraha vastu võttu. Nii süüdistatava kui ka kannatanute, samuti tunnistajate, sealhulgas 10 ka tunnistaja V.Ni ütlustest nähtuvalt ei olnud R.Nl volitusi tegutseda V.Ni nimel, seega puudus tal ka esindusõigus. Kriminaalasjast nähtuvalt aga kinnitas R.N kõigile kannatanutele ja kahele tunnistajale, so O.Sle ja L.Hgale, et on ise korteri omanik. Seega viis ta need isikud tahtlikult eksitusse, mistõttu on tegemist käitumisega, milline on hinnatav KarS § 209 ettenähtud kuriteona ning selle hindamine tsiviilõigusliku vaidlusena on välistatud. Kohtueelsel menetlusel on A.O esitanud tsiviilhagi 30 000 krooni nõudes. Nõude sisuks on pettuse tulemusena tehtud varakäsutus, mida senini ei ole R.N hüvitanud. Kohus asub seisukohale, et esitatud tsiviilhagi on põhjendatud, kuivõrd A.O vara vähenes 30 000 krooni võrra R.N kuritegeliku käitumise tulemusena ning R.N sai kasu 30 000 krooni. Viimaks kannatanu varalist seisukorda endisesse seisundisse, milline see oli enne R.N poolt kuriteo toimepanemist, tuleb tsiviilhagi rahuldada täies ulatuses, mõistes tsiviilhagi summas 30 000 krooni välja R.Nlt kui kahju tekitajalt kannatanu A.O kasuks. Kohtueelsel menetlusel on I.M esitanud tsiviilhagi 52 125 krooni nõudes. Nõude sisuks on pettuse tulemusena tehtud varakäsutus 50 000 krooni ulatuses, mida senini ei ole R.N hüvitanud ning 2 125 krooni, millises ulatuses tegi I.M kulutusi tehinguks vajalike dokumentide vormistamisel, milline summa on samuti R.N poolt hüvitamata. Kohus asub seisukohale, et esitatud tsiviilhagi on põhjendatud, kuivõrd I.M vara vähenes 50 000 krooni võrra R.N kuritegeliku käitumise tulemusena ning R.N sai kasu 50 000 krooni. Peale selle I.M, olles R.N poolt viidud eksitusse, tegi kulutusi vajalike dokumentide vormistamiseks, eeldades, et R.N on korteri omanik ja R.Nga kokku lepitud tehing toimub kokku lepitud kuupäeval. Kohus leiab, et juhul, kui R.N ei oleks kuritegu toime pannud, ei oleks ka I.Ml tekkinud varalist kahju 2 125 krooni ulatuses. Seega on ka 2 125 krooni ulatuses tekkinud varaline kahju tekitatud R.N kuritegeliku käitumise tulemusena. Viimaks kannatanu varalist seisukorda endisesse seisundisse, milline see oli enne R.N poolt kuriteo toimepanemist, tuleb tsiviilhagi rahuldada täies ulatuses, mõistes tsiviilhagi summas 52 125 krooni välja R.Nlt kui kahju tekitajalt kannatanu I.M kasuks. Karistuse määra valikul arvestab kohus süüdistatava süü suurust, inkrimineeritud kuritegude iseloomu ja eesmärki ning toimepanemise tehiolusid, samuti süüdistatava isikut iseloomustavaid andmeid. R.Nt süüdistatakse teise astme varavastase kuriteo toimepanemises, millise toimepanemise eest on karistusena ette nähtud eranditult vangistus, mille alammääraks on 1 aasta. Inkrimineeritud kuritegudega on süüdistatav tekitanud kahele kannatanule olulist varalist kahju. R.Nt on varem kahel korral kohtulikult karistatud ning inkrimineeritavad kuriteod on R.N toime pannud kohtu poolt määratud katseajal. Peale selle nähtub Karistusregistri andmetest, et süüdistatavat on liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest karistatud rahatrahvidega enam kui 39 000 krooni ulatuses, millistest karistustest on tasutud vaid tühine osa. Peale selle on teda karistatud ka KrK § 186 ettenähtud kuriteo toimepanemise eest rahalise karistusega. Taolised asjaolud viitavad ilmselgelt asjaolule, et isegi juhul, kui sanktsioon näeks ette rahalise karistuse mõistmine, oleks selleliigilise karistuse kohaldamine võimatu, kuivõrd süüdistataval on suured rahalised kohustused tasumata rahatrahvide näol. Kohus ei pea võimalikuks mõistetavat karistust jätta ka kohaldamata, kuivõrd KarS § 209 lg 2 p 1 ettenähtud kuriteo toimepanemise eest on ette nähtud karistusena vaid vangistus. Kuivõrd Tallinna Linnakohtu 03.06.2003 otsusega KarS § 424 ettenähtud kuriteo toimepanemise eest mõistetud karistus 2 kuud vangistust jäeti R.N suhtes KarS § 74 alusel kohaldamata, siis vastavalt KarS § 74 lg 5 sätetele juhul, kui süüdimõistetu paneb katseajal toime uue tahtliku kuriteo, mille eest teda karistatakse vangistusega, pööratakse karistus täitmisele ning liitkaristus mõistetakse vastavalt KarS § 65 lg 2 sätetele. Seetõttu tuleb vastavalt KarS § 74 lg 5 ja 65 lg 2 sätetele ka mõista liitkaristus vangistusena, mis kuulub reaalsele ärakandmisele. Karistuse määra valikul lähtub kohus asjaolust, et süüdistatav ei ole varem varavastaste kuritegude toimepanemise eest karistatud, mistõttu peab kohus ka võimalikuks mõista karistuse alla ettenähtud sanktsiooni keskmist määra. Samas ei pea aga kohus süüdistatava poolt tekitatud varalise kahju suurust arvestades võimalikuks mõista karistust ettenähtud sanktsiooni alammääras, kuid peab võimalikuks määrata karisuse alammäära lähedasena. 11 Märt Toming Kohtunik 12