1-05-1173\8

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel

1. märtsil 2006.a. 1- 05- 1173 Harju Maakohus koosseisus kohtunik Külli Iisop, sekretäri Vilja Liigi juureso lekul, tõlgi Nadežda Pauksoni, prokuröri Katrin Suti ja kaitsja Märt Leedu osavõtul arutas avalikul kohtuistungil
2. veebruaril 2006.a. Tallinnas Tartu mnt.85 kohtumajas kriminaalasja Aleksand r L.L-i süüdistuses KarS § 331 järgi. Süüdistatav L.L - isikukood XXXXXXX, kodakondsuseta, haridus 9 klassi, elukoht : XXXXXXX; varem kriminaalkorras karistatud: 1) 30.08.1996.a. Kohtla-Järve Linnakohtu otsusega KrK § 101 p 2, § 207 lg 1 järgi – 13 aastat vangistust; 2) 07.10.2003.a. Harju Maakohtu otsusega KarS § 331 järgi – 2 kuud vangistust; liitkaristus KarS § 65 lg 2 alusel 3 aastat 9 kuud 10 päeva vangistust algusega 07.10.2003.a. ; karistust kannab Ämari Vanglas. Süüdistus. L.L kinnipeetavana Ämari Vanglas karistust kandes, ilma arsti ettekirjutuseta narkootilise ja psühhotroopse aine tarvitamiseks, tarvitas vanglas narkootilist ainet amfetamiini. Kahtlustatuna narkootilise aine tarvitamises toimetati ta 01.10.2004.a. vangla raviosakonda, kus ta kella 09.22 ajal keeldus uriiniproovi andmisest narkotesti läbiviimiseks. 01.10.2004.a. kella 11 ajal temalt võetud vereproovist leiti kohtukeemilise ekspertiisi käigus 18.-19.20.2004.a. amfetamiini (akt nr.132 I). Sellega pani L.L toime KarS § 331 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o. kinnipeetavana narkootilise aine tarvitamise arsti ettekirjutuseta. Kohtuliku arutamise järeldused. Süüdistatav L.L ennast kohtuistungil süüdi ei tunnistanud ja väitis, et tema vereproovist leitud amfetamiin võis sinna sattuda vaid kogemata, kuna kasutas tee joomiseks pesemata kruusi. Eeluurimisel on ta esialgu (ülekuulamisel 03.12.04.a.) keeldunud ütluste andmisest (tl. 4748); ülekuulamisel 08.03.2005.a. (tl.54-56) ta väitis, et koos kinnipeetavate A. Smolini ja Sõgotiniga jõi ta 01.10.2004.a. hommikul kella 8 ajal ühest klaasist teed ning mõni tund hiljem vangla raviosakonnas antud vereanalüüs osutus positiivseks vaid seetõttu, et kinnipeetav A. Grišin oli samas kruusis varem endale seganud amfetamiini. Selles ülekuulamises väidab L.L, et amfetamiini tarvitamisest rääkis Grišin talle kuu hiljem, siis kui ekspertiisist tulnud vastused neile teatavaks tehti; kohtuistungil aga kinnitas, et A. Grišin olevat seda neile öelnud kohe hommikul raviosakonnast tulles. Kohus peab L.L-i ütlusi amfetamiini tarvitamise kohta ettevaatamatusest ebausaldusväärseteks ning leiab, et need on antud soovist vabaneda kriminaalvastutusest. L.L-i süü talle inkrimineeritud kuriteo toimepanemises on tõendamist leidnud järgmiste kohtuistungil kontrollitud tõenditega: 1) tunnistaja Janek Tambergi ütlustega selle kohta, et laekunud informatsiooni kohaselt tuli tal vangla raviosakonda kontrollimiseks toimetada kinnipeetav L.L, kes olevat tarvitanud narkootikume. Algselt keeldus L.L raviosakonnas igasuguste proovide andmisest, kuid vestluse tagajärjel nõustus andma vereproovi. Tunnistaja järeldas, et uriiniproovist keeldus L.L sellepärast, et kinnipeetavatel on tekkinud arvamus, mille kohaselt verest kaovad kasutatava aine tunnused kiiremini kui uriinist. Samuti nähtub tunnistaja ütlustest, et kambrites ei pea kinnipeetavad teed jooma ühest kruusist, kuna kõigile on lubatud isiklikud jooginõud. 2) tunnistaja Roza Parfentjeva (vangla arst) kinnitas oma ütlustes, et L.L-ile polnud välja kirjutatud ravimeid, mis oleksid sisaldanud narkootilisi aineid (seda kinnitab ka kirjalik tõend tl.13). L.L-i meditsiinilisel läbivaatusel 01.10.04.a. kliiniline pilt ei kinnitanud narkootikumide tarvitamist ning uriinianalüüsi keeldus ta andmast. Ca 1,5 tundi hiljem (kell 11.00) andis ta vereproovi, mis hilisema keemiaekspertiisi käigus näitas amfetamiini tarvitamist. Tunnistaja ütlustest nähtub, et narkootilise aine leid tarvitaja veres või uriinis ajalises ulatuses sõltub iga inimese organismi eripärast ja tarvitatava aine kogusest. Tema praktika näitab, et kinnipeetavad loodavad, et verest kaovad tarvitamise jäljed kiiremini kui uriinist, mistõttu uriiniproovi andmisest ka keeldutakse. 3) keemiaeksperdi M. Liivi arvamuse kohaselt leiti L.L-i vereproovist amfetamiini, mis kuulub narkootiliste ja psühhotroopsete ainete I nimekirja, mille käitlemine Eestis on keelatud, v.a. erijuhud (tl.15 - 16); 4) toksikoloogiaekspert M. Tõnisson leiab, et pesemata anumast, milles eelnevalt oli segatud amfetamiini, pole võimalik saada narkootilist joovet (tl. 21-22). Teadlikult narkootilist ainet manustanud inimesed annavad sageli bioloogiliste vedelike uuringuteks narkootilisele ainele uriini asemel verd, sest narkootilise aine sisaldus veres väheneb kiiresti ümbertöötluse tõttu maksas. Amfetamiini võib leida verest ka pärast joobetunnuste möödumist ning seda amfetamiini pika poolväärtusaja tõttu (5-20 tundi). 5) tunnistaja A. Grišini ütluste kohaselt oli ta septembrikuu lõpus üksinda kambris olles tarvitanud amfetamiini, mida oli 1 doos (ca 1/8 grammi) ning mis lahustus umbes 70 ml vees normaalselt. Lahus jõi ise kõik ära ning 0,3-liitrisse kruusi võis jääda vaid mõni tilk vedelikku. Järgmisel hommikul andis ta raviosakonnas uriinianalüüsi ja selles tehtud ekspresstest kinnitas amfetamiini tarvitamist. Kuna ka teiste kambrikaaslaste analüüsid olid positiivsed, olevat ta teistele raviosakonnast tulles rääkinud, et seda tassi, kust teised hiljem teed jõid, oli tema eelnevalt kasutanud lahuse tegemiseks. Kohus leiab, et kui üldkasutatavasse tassi oleks jäänud mingeid narkootilise aine jääke, mida teised tarvitasid vaid ettevaatamatusest, ning see asjaolu selgus juba 01.10.04.a., oleksid kinnipeetavad sellise avaldusega koheselt pöördunud ka vangla administratsiooni või arsti poole. Idee rääkida pesemata anumast, mis sisaldas amfetamiini, tekkis kinnipeetavatel aga alles neli kuud hiljem, mida kinnitab A.Grišini puhtsüdamlik ülestunnistus, mis koostatud 05.02.2005.a.( tl.29). Kui selles ülestunnistuses räägib ta klaasi jäänud amfetamiinist, siis ütluste andmisel eeluurimisel ning kohtuistungil räägib A. Grišin kruusi tehtud lahusest ja selle ärajoomisest ning põhja jäänud mõnest võimalikust tilgast. Kohus leiab, et isegi siis, kui teised kinnipeetavad kasutasid loputamata kruusi tee joomiseks, millesse A. Grišini ütluste kohaselt võis tema tehtud lahusest jääda mõni tilk, siis amfetamiini kontsentratsioon oli selles olematu ega saanud anda näitu narkootilise aine tarvitamisest nende uriinis või veres (A. Grišin tegi tassi lahuse umbes 70 ml ühest doosist amfetamiinist, mille ise kõik ära jõi ning neli isikut jõid hiljem teed ca 0,3 liitrit). 6) Harju Maakohtu 07.10.2003.a. otsusest (tl. 41-42) nähtub, et vanglas narkootilise aine – amfetamiini - omandamise, valdamise ja tarvitamise eest juulis 2003.a. on L.L-i kriminaalkorras karistatud. Oma süüd tunnistas ta täielikult ning karistus mõisteti lihtmenetluse kokkuleppe alusel (2 kuud vangistust). Praegusel kohtuistungil esitatud väited, et ka siis ei tarvitanud ta amfetamiini tahtlikult, vaid jõi seda endale kogemata sisse kellegi pesemata mahlaklaasist, on kohtu arvates alusetud, paljasõnalised ja antud soovist vabaneda järjekordsest kriminaalvastutusest. Kohtuistungil kontrollitud tõendeid kogumis hinnates kohus leiab, et õigesti on kvalifitseeritud L.L-i käitumine, tema süü on tõendamist leidnud narkootilise aine tahtlikus tarvitamises ning ta tuleb süüdi tunnistada KarS § 331 järgi. Karistuse mõistmisel lähtub kohus süüdistatava süüst. L.L-i karistus kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad. Samuti arvestab kohus teo toimepanemise tehiolusid ja L.L-i isikut. Ämari Vanglast on teda iseloomustatud rahuliku ja tasakaaluka isikuna, kes vanglatöötajatega on suhelnud viisakalt, kuid kes ei suuda täita vangla sisekorra eeskirju (15 režiimirikkumist). Kuna teda on varem juba karistatud samalaadse teo toimepanemise eest, poleks põhjendatud tema karistamine sanktsiooni alammäära piires. Kuna L.L-i süüdistatakse vaid narkootilise aine tarvitamises, mitte aga selle käitlemise teistes vormides (valmistamine, omandamine, valdamine), peab kohus võimalikuks teda karistada alla sanktsiooni keskmist määra. KrMS § 175 lg 1 p 3, 4, 9 ja § 180 kohaselt tuleb kohtualuselt välja mõista ka menetluskulud, s.o. ekspertiisitasu, määratud kaitsjale makstud tasu ning süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha : teise astme kuriteos süüdimõistmise korral on sundraha § 179 lg 1 p 2 alusel 1,5 palga alammäära. Eeltoodust lähtudes ning juhindudes KrMS §-dest 175, 179 180, 311, 313, 315, 319, kohus otsustas:
3. Süüdi tunnistada L.L KarS § 331 järgi ning karistuseks mõista 11 (üksteist) kuud vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendada mõistetavat karistust (11 kuud vangistust) 07.10.2003.a. Harju Maakohtu otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa (1 aasta 4 kuud 15 päeva vangistust) võrra ning liitkaristuseks mõista 2 (kaks) aastat 3 (kolm) kuud ja 15 (viisteist) päeva vangistust algusega
4. märts 2006.a.
5. Välja mõista L.L-ilt menetluskulud riigieelarve tuludesse (Rahandusministeeriumi arveldusarve 10220034800017 Ühispangas, viitenumber 2800049777) – ekspertiisitasu 1 200 (üks tuhat kakssada) krooni; määratud kaitsjale makstav tasu 7 139 (seitse tuhat ükssada kolmkümmend üheksa) krooni ning süüdimõistva otsusega kaasnev sundraha 4 500 (neli tuhat viissada) krooni. Otsuse peale on õigus esitada apellatsioon Tallinna Ringkonnakohtule Harju Maakohtu kaudu. Apellatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb Harju Maakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul resolutiivosa kuulutamisest (02.03.06.a.). Kohtuotsus tervikuna koostatakse apellatsiooniteate esitamisest 15 päeva jooksul. Kinnipeetaval on õigus esitada apellatsioon 15 päeva jooksul tõlgitud kohtuotsuse koopia kättesaamisele järgnevast päevast. Kohtunik