lg 2 p-de 7 ja 8 järgi, S.K süüdistus
lg 2 p-de 7, 8 ja 9 järgi N.L süüdistus
lg 2 p-de 7, 8 ja 9 järgi Lühimenetluses Prokurör Annika Vanatoa Süüdistatav I.F Kaitsja Ik: XXX, Eesti Vabariigi kodanik, keskharidus, emakeel: vene keel, töökoht: XXX OÜ, elukoht: XXX Tõkend: peeti kahtlustatavana kinni 14.02.2013 kuni 15.02.2013, alates 15.02.2013 kohaldatud tõkendina elukohast lahkumise keeldu. Varasem karistatus: Eelnevalt kriminaalkorras karistamata, väärteokorras karistatud kaks korda. Advokaat Argo Küünemäe Süüdistatav S.K Ik: XXX, Vene Föderatsiooni kodanik, keskeriharidus, emakeel: vene keel, töökoht: XXXOÜ, elukoht: XXX. Tõkend: peeti kahtlustatavana kinni 14.02.2013 kuni 15.02.2013, alates 15.02.2013 kohaldatud tõkendina elukohast lahkumise keeldu. 1 Varasem karistatus: Kriminaalkorras karistatud kolm korda, viimati: Harju Maakohtu 09.02.2012 otsusega
lg 2 p-de 7, 8 ja 9 alusel vangistus 6 kuud,
Vabanes karistuse ärakandmiselt 31.12.
lg 2 p-de 7, 8 ja 9 alusel vangistus 4 kuud,
09.07.2013 kohtumäärusega pöörati karistus täitmisele, lugedes karistusaja alguseks 12.06.2013 (tl 201). Kaitsja Advokaat Dmitri Školjar RESOLUTSIOON 1. I.F süüdi tunnistada
lg 2 p-des 7 ja 8 ettenähtud kuriteo toimepanemises ja mõista temale karistuseks rahaline karistus 120 (ükssada kakskümmend) päevamäära, arvestusega 19 eurot päevamäär, so 2280 (kaks tuhat kakssada kaheksakümmend) eurot. 2. KrMS § 238 lg 2 kohaselt vähendada I.F-ile mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra, mõistes tasumisele kuuluvaks rahaliseks karistuseks 80 (kaheksakümmend) päevamäära, arvestusega 19 eurot päevamäär, so 1520 (üks tuhat viissada kakskümmend) eurot. 3.
lg 1 alusel arvata karistuse hulka eelvangistuses viibitud aeg 14.02.2013 kuni 15.02.2013, so 2 päeva, mis vastab rahalise karistuse 6 päevamäärale, lugedes tasumisele kuuluvaks rahaliseks karistuseks 74 (seitsekümmend neli) päevamäära, arvestusega 19 eurot päevamäär, so 1406 (üks tuhat nelisada kuus) eurot. 4.
lg-te 1 ja 3 alusel määrata rahalise karistuse tasumine ositi 10 kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest igakuistes võrdsetes osades vähemalt 140 (ükssada nelikümmend) eurot ja 60 (kuuskümmend) senti. Rahaline karistus tuleb tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele nr 10220034796011 SEB pangas või nr 221023778606 Swedbankis viitenumbriga 4100064939, märkides selgitusena „I.F , 1-13-7628, rahaline karistus, ositi tasumine“. 5. I.F-i suhtes kohaldatud tõkend elukohast lahkumise keeld tühistada kohtuotsuse jõustumisel. 6. S.K süüdi tunnistada
lg 2 p-des 7, 8 ja 9 ettenähtud kuriteo toimepanemises ja mõista temale karistuseks tähtajaline vangistus 8 (kaheksa) kuud. 7. KrMS § 238 lg 2 kohaselt vähendada S.K-le mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra, mõistes ärakandmisele kuuluvaks karistuseks tähtajalise vangistuse 5 (viis) kuud ja 10 (kümme) päeva. 8.
lg 1 alusel arvestada karistusaja hulka eelvangistus, so kahtlustatavana kinnipidamise aeg 14.02.2013 kuni 15.02.2013, so 2 päeva, lugedes ärakandmata karistuseks tähtajalise vangistuse 5 (viis) kuud ja 8 (kaheksa) päeva. 2 9.
lg-te 1 ja 3 alusel jätta S.K-le mõistetud ja ärakandmata tähtajaline vangistus 5 (viis) kuud ja 8 (kaheksa) päeva kohaldamata, jättes selle täies ulatuses täitmisele pööramata tingimusel, et S.K temale määratud 2 (kahe) aastase katseaja kestel ei pane toime uut kuritegu ja täidab
lg-s 1 ettenähtud kontrollnõudeid Tallinna Vangla Harju Kriminaalhooldusosakonna juhataja määratud kriminaalhooldaja järelevalve all (Tartu mnt 85, Tallinna, tel 612 7742). 10.
lg 1 p-de 1, 2, 3, 4, 5 ja 6 kohaselt kohustada S.K järgima katseajal kontrollnõudeid: elama alalises elukohas: XXX; ilmuma kriminaalhooldaja määratud ajavahemike järel Tallinna Vangla Harju Kriminaalhooldusosakonda registreerimisele; alluma kriminaalhooldaja kontrollile oma elukohas ning esitama talle andmeid oma kohustuste täitmise ja elatusvahendite kohta; saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elukohast lahkumiseks Eesti territooriumi piires kauemaks kui 15 päevaks; saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elu-, töö- või õppimiskoha vahetamiseks; saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa Eesti territooriumilt lahkumiseks ja väljapool Eesti territooriumi viibimiseks. 11.
p 1 alusel arvestada S.K-le määratud 2 (kahe) aasta pikkuse katseaja kulgemist alates kohtuotsuse kuulutamisest, so alates 08.10.
lg 2 p-des 7, 8 ja 9 ettenähtud kuriteo toimepanemises ja mõista temale karistuseks tähtajaline vangistus 1 (üks) aasta. 14. KrMS § 238 lg 2 kohaselt vähendada N.L-ile mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra, mõistes ärakandmisele kuuluvaks karistuseks tähtajalise vangistuse 8 (kaheksa) kuud. 15.
lg 2, § 74 lg 5 alusel, suurendades mõistetud karistust Harju Maakohtu 03.09.2012 otsusega mõistetud ja ärakandmata karistuse võrra, so tähtajalise vangistuse 3 (kolme) kuud ja 29 (kakskümmend üheksa) päeva võrra, mõista kohtuotsuste kogumis liitkaristuseks tähtajaline vangistus 11 (üksteist) kuud ja 29 (kakskümmend üheksa) päeva. 16.
lg 1 alusel arvestada karistusaja hulka eelvangistus, so kahtlustatavana kinnipidamise aeg 08.10.2012 kuni 09.10.2012 ja 14.02.2013 kuni 15.02.2013, so 4 päeva, lugedes ärakandmata karistuseks tähtajalise vangistuse 11 (üksteist) kuud ja 25 (kakskümmend viis) päeva, millise karistuse ärakandmist arvestada alates N.L karistuse kandmisele asumisest, so alates 12.06.
lg 2 p 9 järgi, uuesti 14.02.2013 päevasel ajal grupis koos N.L ja S.K-ga XXX võttis ebaseadusliku omastamise eesmärgil XXX kuuluvat vallasvara, so garaažiuksed väärtusega 100 eurot ja tünni väärtusega 40 eurot, vara koguväärtuses 140 eurot. Samuti võttis ta ebaseadusliku omastamise eesmärgil grupis koos N.L ja S.K-ga 14.02.2013 päevasel ajal XXX ukse lõhkumise teel kuuri sissetungimisega erinevaid metallesemeid koguväärtuses 350 eurot, so tööpingi väärtusega 50 eurot, malmist paja väärtusega 50 eurot, vana muruniiduki väärtusega 50 eurot, metallist voodijalad väärtusega 50 eurot, metallist voodipõhja väärtusega 50 eurot, kaks metallist korvi väärtusega 25 eurot/tükk, kokku 50 eurot ja metallist ahju väärtusega 50 eurot. Seega pani I.F tahtlikult toime kuriteo, mis oli suunatud võõra vallasasja äravõtmisele, selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil sissetungimisega ja grupis, so
S.K süüdistatakse selles, et tema, olles varem karistatud
lg 2 p 9 järgi, uuesti 14.02.2013 päevasel ajal grupis koos I.F-i ja N.L-iga XXX võttis ebaseadusliku omastamise eesmärgil XXX kuuluvat vallasvara, so garaažiuksed väärtusega 100 eurot ja tünni väärgusega 40 eurot, vara koguväärtuses 140 eurot. Samuti võttis ta ebaseadusliku omastamise eesmärgil grupis koos I.F-i ja N.L-iga 14.02.2013 päevasel ajal XXX ukse lõhkumise teel kuuri sissetungimisega erinevaid metallesemeid koguväärtuses 350 eurot, so tööpingi väärtusega 50 eurot, malmist paja väärtusega 50 eurot, vana muruniiduki väärtusega 50 eurot, metallist voodijalad väärtusega 50 eurot, metallist voodipõhja väärtusega 50 eurot, kaks metallist korvi väärtusega 25 eurot/tükk, kokku 50 eurot ja metallist ahju väärtusega 50 eurot. Seega pani S.K tahtlikult toime kuriteo, mis oli suunatud võõra vallasasja äravõtmisele, selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil ning isikuna, kes on varem toime pannud vargusi süstemaatiliselt, sissetungimisega grupis, so
N.L süüdistatakse selles, et tema, olles varem karistatud
lg 2 p 9 järgi, uuesti 14.02.2013 päevasel ajal grupis koos I.F-i ja S.K-ga XXX võttis ebaseadusliku omastamise eesmärgil XXX kuuluvat vallasvara, so garaažiuksed väärtusega 100 eurot ja tünni väärtusega 40 eurot, vara koguväärtuses 140 eurot. Samuti võttis ta ebaseadusliku omastamise eesmärgil grupis koos I.F-i ja S.K-ga 14.02.2013 päevasel ajal XXX ukse lõhkumise teel kuuri sissetungimisega erinevaid metallesemeid koguväärtuses 350 eurot, so tööpingi väärtusega 50 eurot, malmist paja väärtusega 50 eurot, vana muruniiduki väärtusega 50 eurot, metallist voodijalad väärtusega 50 eurot, metallist voodipõhja väärtusega 50 eurot, kaks metallist korvi väärtusega 25 eurot/tükk, kokku 50 eurot ja metallist ahju väärtusega 50 eurot. 5 Samuti võttis ta ebaseadusliku omastamise eesmärgil grupis koos Aleksandr Babenko ja Roman Brussiloviga ajavahemikul 21.09.2012 – 22.09.2012 aadressilt XXXseitse 200-liitrist metalltünni koguväärtusega 100 eurot, kanalisatsiooniluugi väärtusega 10 eurot, toruposti väärtusega 3 eurot, 2 toruposti väärtusega 7 eurot, 2-meetrise metallist lati väärtusega 50 eurot, 4 metallkaart koguväärtusega 10 eurot, 2 tsingitud vanni väärtusega 15 eurot, metallkatla väärtusega 15 eurot, so vara koguväärtuses 210 eurot. Seega pani N.L tahtlikult toime kuriteo, mis oli suunatud võõra vallasasja äravõtmisele, selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil ning isikuna, kes on varem toime pannud vargusi süstemaatiliselt, sissetungimisega, grupis, so
Kohtuistungil seletas süüdistatav I.F , et süüdistus on talle arusaadav, kuid esitatud süüdistuses ennast süüdi ei tunnista. Nõustub kriminaalasja arutamisega lühimenetluses. Ristküsitlusel selgitas, et tutvus teiste süüdistatavatega pärast seda kui talle helistati ja määrati kohtumine veo osas. Helistati tema kuulutusele transpordivedude teenuse osutamise kohta, mis on okidoki.ee üleval ja mida ta uuendab. S.K helistas samal päeval kui kinni peeti. Lepiti kokku kohtumine nende nimetatud kohas Nissi vallas. Järgis kohale sõites nende juhatusi ja nad ei valgustanud teda selles osas kellele kuulub vara ja miks on vaja minna. Ise autost ei väljunud ega näinud, mida autosse pandi. Ei olnud alust kahelda, et objektid või asjad ei kuulunud teistele süüdistatavatele. Pärast politseipatrulli poolt kinnipidamist sai teada, et ei kuulunud. Kui politseipatrull järgi sõitis, siis keegi ütles ja nad palusid tõtt mitte rääkida. Kuna oli roolis, siis esimesena oleks küsitud temalt. Pärast kinnipidamist viisid osa asju tagasi sinna, kuhu Igor ja Jevgeni näitasid. Üks osa viidi tagasi, teine osa viidi järgmisel päeval metallikokkuostu. Teenuse eest tasuti talle 40 eurot, metalli müügi eest ei tasutud. Kuu aega varem helistas talle ka Jevgeni ja vedas ehitusmaterjale X t Punasele tänavale. Ülekuulamisel andis selliseid ütlusi seetõttu, et oli Jevgeni ja Igori surve all ja andis ebaõigeid ütlusi, hiljem mõtles järgi. Võimalik, et ei saanud ka uurija küsimustest aru, ülekuulamine oli eesti keeles. Kinnipidamisel metalli päritolu kohta selgitusi andes järgis teiste juhiseid, mis anti enne kinnipidamist. Selgitati, et kui nii öelda, siis lastakse minema, siis ei arvanud, et on varastatud asjad. Kui helistati, siis öeldi aadress, kuid ei öeldud, mida tuleb vedada. Kui kästi üks osa kannatanule tagasi viia, siis sai aru, et on ebaõigel teel saadud, kuid teise osa viis Jevgeni ja Igori juhatusel metallikokkuostu. Ülekuulamine toimus vene keeles, kuid protokoll koostati eesti keeles ja tõlgiti. Kaitsja asus seisukohale, et kohtueelse menetluse käigus ei ole süüdistatava süü tõendamist leidnud. Ühel ülekuulamisel on süüdistatav süüd tunnistanud, teisel mitte. Loodetavasti selguvad kohtulikul uurimisel täiendavad asjaolud. Kohtuistungil seletas süüdistatav S.K, et süüdistus on talle arusaadav ja tunnistab end temale inkrimineeritud kuritegude toimepanemises süüdi. Samuti nõustus kriminaalasja lahendamisega lühimenetluses. Ülekuulamist ei taotlenud. Kaitsja asus seisukohale, et süüdistatav S.K käitumisele antud karistusõiguslik hinnang on põhjendatud ning süüdistatava poolt süütegude toimepanemine kriminaalasjas kogutud tõenditega tõendatud. Kohtuistungil seletas süüdistatav N.L , et süüdistus on talle arusaadav ja tunnistab end temale inkrimineeritud kuritegude toimepanemises süüdi. Samuti nõustus kriminaalasja lahendamisega lühimenetluses, ülekuulamist ei taotlenud. Kaitsja asus seisukohale, et süüdistatav N.L käitumisele antud karistusõiguslik hinnang on põhjendatud ning süüdistatava poolt süütegude toimepanemine kriminaalasjas kogutud tõenditega tõendatud, jääb lühimenetluse juurde. Kohus, kuulanud ära kohtu alla antud süüdistatavate S.K ja N.L süü tunnistamise, I.F-i süüd eitavad ütlused ning kontrollinud kriminaalasjas kogutud kirjalikke tõendeid, sealhulgas kohtueelsel menetlusel kahtlustatavatena üle kuulatud I.F-i süüd tunnistavaid ja süüd eitavaid ütlusi, S.K ja N.L süüd 6 tunnistavaid ütlusi, kannatanute XXX, XXX(X ) ja XXX ütlusi, tunnistaja XXX ütlusi, kahtlustatavate Roman Brussilovi ja Aleksandr Babenko ütlusi, sündmuskoha vaatlusprotokolli koos fototabeliga, isikusamasuse tuvastamise protokolle, kahtlustatavana kinnipidamise protokolle, kaubiku Renault reg nr-ga XXX vaatlusprotokolli fototabeliga, äratundmiseks esitamise protokolli koos fototabeliga, tõendeid isiku maksustatava tulu kohta, teatiseid süüdistatavate keskmise päevasissetuleku ja elatustaseme kohta, Harju Maakohtu otsust kriminaalasjas nr 1-12-131, otsust kriminaalasjas nr 1-12-6332, määrust kriminaalasjas nr 1-12-6332 ja karistusregistri väljavõtteid, asub alljärgnevale seisukohale. Enne kriminaalmenetluse käigus kogutud tõendikogumile hinnangu andmist märgib kohus, et
näeb ette vastutuse võõra vallasasja äravõtmise eest selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil. Eelöeldu tähendab, et
koosseisu realiseerimiseks tuleb tuvastada nii võõras vallasasi, selle äravõtmine aga ka ebaseadusliku omastamise eesmärk. 14.02.2013 episood (XXX vara vargus) Hinnates tõendikogumit 14.02.2013 episoodi, so XXX vara vargusesse puutuvalt, leiab kohus, et tõendikogum kinnitab süüdistatavate poolt XXX kuuluva vara varguse toimepanemist. Sellesisulisele seisukohale asumist põhistab kohus järgmiselt. Kannatanu XXX ütluste kohaselt käis ta viimati oma suvilas 2013 jaanuari esimesel nädalal. Sealt lahkudes lukustas ta maja, saunamaja ja garaaži uksed ning kõik oli korras. Tulles taas 14.02.2013 kella 18 paiku suvilasse, avastas ta, et garaaži uksi ei ole ning talle tundus ka, et garaaži seest on varastatud plekk-plaate. Garaaži uksed olid paksust metallist karkassil, mille peal oli hall plekk. Samuti koosnesid garaaži uksed kahest lehest, mis avanesid väljapoole. Garaažiuste väärtus on vähemalt 100 eurot. Saunamajas avastas ta, et garaaži ukse külge kinnitatud tala, väärtusega 50 eurot, on varastatud. Saunamaja uks oli avatud asendis, tabaluku aasa oli painutatud ning uksel olid sissemurdmise jäljed. Saunamaja leiliruumist on varastatud keris väärtusega vähemalt 150 eurot, kerise kivid olid aga mööda sauna laiali. Peamaja uksed ja lukud olid välisel vaatlusel terved, samuti olid terved peamaja aknaklaasid. Peamaja sees oli samuti kõik korras ja asjad samadel kohtadel. Saunamaja taga, räästa all asuv tünn on samuti varastatud. Tegemist oli umbes 300 liitrise metallist pruuni värvi tünniga, väärtusega vähemalt 40 eurot (tl 2-4). Kannatanu XXX täiendava ülekuulamisprotokolli kohaselt (tl 100-102) on ta politseist kätte saanud tema suvila territooriumilt varastatud garaaživäravad väärtusega 100 eurot ning tünni väärtusega 40 eurot ning nende esemete osas tsiviilhagi ei esita. Kannatanu ütlusi hinnates leiab kohus, et need annavad informatsiooni selle kohta, et kannatanu kui esemete omaniku nõusoleku ja heakskiiduta on tema valdus esemetele tema tahte vastaselt lõpetatud. Sündmuskoha vaatlusprotokolli kohaselt, kus vaadeldavaks objektiks oli XXXasuv XXX /kinnistu, nähtub mh, et peamaja aknad ning välisuks on suletud asendis ja lukustatud ning vigastusi ei avastatud ka ukselehe pinnalt ega ukselengilt. Samuti oli välisel vaatlusel terve ukseluku südamik (foto nr 2). Saunamaja esiküljel olev välisuks on avatud asendis (foto nr 4). Välisukse ees on ripplukuga lukustatav ukseriiv. Välisel vaatlusel on ripplukk ja ukseriiv terved, väliste vigastusteta (foto nr 5). Välisukse ukselengil olev ukseriivi aas on deformeeritud; puidust ukselengi parempoolses osas, ukseriivi aasa kõrval on näha vigastusi/murdmisriista jälgi (foto nr 6). Vaatluse hetkel on leiliruumi uks avatud asendis (fotod 10-11) ning nii leili- kui pesuruumi põrandal on laialilaotatud maakivid (fotod 10-11). Minnes tagasi ja suundudes saunamaja vasakpoolsele küljele, on seal näha puidust garaaži uks. Garaažiukse ukselehel on näha puidust kinnitusosa (foto nr 14). Suundudes garaažihoone esiküljele, on seal näha otsaseina laiune garaažiukse ukseava (foto nr 18). Ukselengi vasakpoolses osas on näha ülemise uksehinge osa ja alumise uksehinge osa (fotod 21-23). Samuti on garaažihoone esiküljel lume pinnal kahes kohas näha lainelise kujuga ala, mõlemad mõõtmetega ca 140 cm x 140 cm (fotod 18-20). Garaaži sees on näha ehitusmaterjali – eterniiti, telliskive, plekki (foto nr 27) (tl 7-22). 7 Kõrvutades kannatanu XXX ütlusi sündmuskoha vaatlusprotokollist nähtuvaga, tuleb nentida, et tõendid haakuvad omavahel täielikult, kinnitades kannatanu ütlusi selle kohta, millises olukorras ta talle kuuluva suvila leidis. Vaatluse all oleva kuriteoepisoodi toimepanemises on kahtlustatavatena kinni peetud I.F, S.K ja N.L, kes peeti kinni 14.02.2013 kell 18.00 XXX . kilomeetril (tl 79-82, 37-40, 66-69). Seega nähtub, et I.F, S.K ja N.L peeti kinni mitte kaugel kohast, kust vargus toime pandi. Kahtlustatavana ülekuulamisel on S.K tunnistanud talle inkrimineeritava süüteo toimepanemist osaliselt ja selgitanud, et nädal aega töötas ta Riisiperes ning autoga koju sõites nägi ta tee ääres vana maja, mille akende eest klaasid puudusid. Sellest järeldas ta, et keegi seal ei ela. Mingil päeval tegi ta oma tuttavale Jevgenile ettepaneku sõita sinna kontrollima. Kuna neil autot ei olnud, helistas ta oma tuttavale Kirillile, selgitades, et tal on vaja vanametalli tuua. Kirill ei küsinud, mis või kelle see metall on. Kirill nõustus ettepanekuga, kuna oli neil korduvalt aidanud metalli äraviimisel. 14.02.2013 kella 12.00 paiku hakkasid nad sõitma. Kirillile ütles ta, et sõita tuleb Riisipere suunas ning pärast näitab ta, kuhu edasi, sest täpsemat aadressi ta ei tea. Kohale jõudes jäi Kirill autosse istuma. Tema läks koos Jevgeniga talu, mis ei kuulu ei talle ega Jevgenile, hoovi. Alguses võtsid nad sealt garaažiuksed, mille panid sõidukisse, seejärel võtsid plekkplaadi. Sauna nad ei läinud, kuna oli palju lund. Sauna uksed olid aga lahti ja nemad mingit tala ega kerist sealt ära ei võtnud. Samuti polnud tala ega kerist autos, kui nad koos metalliga kinni peeti. Hoovist võtsid nad veel tünni. Kõnealused esemed panid nad autosse ja sõitsid ära. Teel koju pidas nad kinni politseipatrull, kes palus kontrolli käigus näidata kaubiku kongi. Politseiametnikud pildistasid metalli ja palusid näidata, kust nad selle võtsid. Kirill sõitis tagasi tallu, natuke hiljem tulid sinna ka omanikud ning neid toimetati politseijaoskonda (tl 84-86). Kahtlustatav N.L on kahtlustatavana ülekuulamisel selgitanud, et tunnistab samuti süüd osaliselt. Mingil päeval pakkus talle Igor kontrollida üht maja, mis asub kusagil Harjumaal. Kuna neil autot ei olnud, helistas Igor oma tuttavale Kirillile, öeldes, et tal on vaja vanametalli tuua. Kirill nõustus sellega, kuna oli neid korduvalt vanametalli äraviimises aidanud. 14.02.2013 kella 12-13 paiku hakkasid nad sõitma. Igor ütles Kirillile, et ta sõidaks Riisipere suunas. Pärast näitas Igor, kuhu on vaja keerata ja sõita. Enne seda nad selles talus käinud ei olnud. Kohale jõudes jäi Kirill autosse istuma. Tema läks koos Igoriga talle ja Igorile mittekuuluva talu hoovi. Sealt võtsid nad garaažiuksed, mille panid sõidukisse ja pärast võtsid plekkplaadi. Saunas nad ei käinud, kuna lund oli palju, ent sauna uks oli lahti. Sauna suunas puudusid ka nende jäljed. Hoovist võtsid nad veel tünni. Osutatud esemed panid nad autosse ja sõitsid ära. Teel koju peatati nad politseipatrulli poolt, kes palus kontrolli käigus näidata kaubiku kongi. Politseiametnikud pildistasid ka metalli ja palusid näidata, kust kohast see oli võetud. Kirill sõitis tagasi tallu, natuke hiljem tulid sinna ka omanikud, neid aga toimetati politseiosakonda. N.L nõustus ülekuulamisel sellega, et varastatud esemed tagastatakse omanikule (tl 88-90). 25.02.2013 teostatud ülekuulamisel on I.F esmalt eitanud talle inkrimineeritava süüteo toimepanemist, ent 05.04.2013 toimunud ülekuulamisel on ta tunnistanud, et pani toime talle inkrimineerivad süüteod, sh süüteo, mis puudub XXX vara vargust. Ta selgitas, et töötab X müüjana, kuid lisatöös kasutab ta sama kaubikut, millega neid politsei poolt kinni peeti. Tal oli üleval kuulutus transporditeenuse osutamise kohta ning 2013 alguses leidsid teda kuulutuse kaudu Igor ja Jevgeni. Neil oli omavaheline kokkulepe, et kui on vaja, siis tuleb ta vanametalli järgi. Tema mäletamist mööda on ta teenust Igorile ja Jevgenile osutanud ainult paar korda. Viimane kord, so 14.02.2013 helistas talle Igor, kes palus vanametalli äraviimist. Lepiti kokku, et sõidetakse kolmekesi, so Igor, tema ja Jevgeni. Igor ütles talle, et sõita tuleb Riisipere poole ning pärast ütles ta, kuhu keerata ja kuhu edasi sõita. Sõideti mingi vana talu juurde. Tema ei küsinud, mis talu see on ja kelle see metall on, kuna tal polnud kunagi Igori ja Jevgeniga probleeme olnud. Kohale jõudes väljusid Igor ja Jevgeni autost ja läksid hoovi. Tema jäi aga autosse ootama. Mõne aja pärast tõid Igor ja Jevgeni midagi hoovist ja panid kaubikusse. Tema ise ei kontrollinud, mis metall seal oli. Ta ei tea, kas Igor ja Jevgeni olid ise selle metalli omanikud või oli neil omanikuga vastav kokkulepe. Pärast 8 metalli kaubikusse panemist sõitsid nad ära ning suundusid Tallinna poole. Keila lähedal peatas neid politseipatrull ja selgus, et tema sõidukil puudub tehniline ülevaatus. Ühtlasi palus politseiametnik ette näidata kaubiku kongi. Tema tegi uksed lahti ja politseiametnik pildistas metalli. Kahtlustatavana ülekuulamisel tunnistas I.F politseile tõele mittevastava jutu ajamist, kuid märgib, et tegi seda lootuses, et tal lubatakse ära sõita. Kuna seda ei juhtunud ja politseiametnik küsis, kust see metall oli võetud, siis lubas ta näidata. Nad sõitsid tallu ning mõne aja pärast jõudsid kohale ka omanikud. Tema tõenäoliselt ei teadnud, et Igor ja Jevgeni metalli varastasid. Vastasel juhul poleks ta neile veoteenust osutanud. Tal on olemas töökoht ning probleeme tal vaja ei ole. On nõus, et varastatud esemed tagastatakse omanikule (tl 92-94,125-127). 15.02.2013 koostatud vaatlusprotokolli kohaselt, kus vaadeldavaks objektiks oli sinist värvi kaubik Renault reg nr-ga XXX , asus kaubikus vaatluse momendil tühi sinist värvi tünn ja halli värvi metallist uksed. Lisaks asusid vaatluse momendil kaubikus erinevad metallist esemed, kuid esemete omanikke menetlustoimingu tegemiseks ajaks polnud õnnestunud tuvastada (tl 96-99). Osutatud tõendeid kogumis hinnates, leiab kohus, et lisaks süüdistatavate S.K ja N.L süüd tunnistavatele ütlustele ja I.F-i erinevates menetlusstaadiumites antud erinevatele ütlustele, annab tõendikogum aluse rääkida I.F-i , S.K ja N.L poolt
Nagu kannatanu R. Šchwartzi ütlustest tuleneb, kuulusid süüdistuses nimetatud esemed, so garaažiuksed ja tünn temale. Seega on sedastatav, et garaažiuksed ja tünn olid süüdistatavate jaoks võõras vara. Märgitud olgu ka see, et seda asjaolu pole süüdistatavad ka vastusutanud. Samas nähtub, et eseme äravõtmisega lõpetasid süüdistatavad esemete senise valdaja valduse, kehtestasid sellele uue, so enda valduse ning kannatanu ütlustest johtuvalt tuleb nentida esemete valduse ülemineku tahtevastasust ja vastava nõusoleku puudumist. Seega leiab kohus, et käesoleval juhul on tuvastamist leidnud varguse objektiivse koosseisu realiseerimine I.F-i, S.K ja N.L poolt. Kohtu hinnangul tuleb tõendikogumi pinnalt jaatada sedagi, et garaažuste ning tünni äravõtmine I.F-i, S.K ja N.L poolt toimus ebaseadusliku omastamise eesmärgil. Nii on põhjendatud osutada, et lisaks vaatluse all olevale kuriteoepisoodile on süüdistatavatele esitatud süüdistus ka vara varguses Nissi vallas, Munalaskme külas, Kase talust, mis toimus vaatluse all oleva kuriteoepisoodiga samal päeval. Selle ülekuulamise raames on kõik süüdistatavad ühetaoliselt avaldanud, et peale kinnipidamist ja politseist vabanemist ning sõiduki tagastamist, tagastati neile ka metall, mis asetses sõidukis, kuid mis oli eelnevalt varastatud. Peale vabanemist suundusid nad aga koheselt Suur-Sõjamäele, kus nende poolt müüdi autos asetsenud ning nende poolt eelnevalt varastatud metall ettevõttele Hasfer (tl 118-120, 122-124, 129-131). Seda asjaolu kinnitab ka kriminaaltoimiku lehel nr 128 asuv väljavõte, mille kohaselt on S.K 15.02.2013 müünud OÜle Hansfer vanametalli 220,62 euro väärtuses. Märgitu tähendab kohtu hinnangul seda, et kui politsei ei oleks süüdistatavaid kinni pidanud ega koheselt tuvastanud kohta, kust garaažiuksed ja tünn varastati, oleks süüdistatavad ka need esemed koheselt vanametalli kokkuostu võõrandanud. Neist asjaoludest järeldab kohus, et kannatanu, so R. Schwartz sooviti garaažiustest ja tünnist kestvalt ilma jätta. S.t et õiguslikus mõttes on sedastatav võõra vallasasja äravõtmine selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil. 14.02.2013 episood (XXXvara vargus): Hinnates tõendikogumit 14.02.2013 episoodi, so XXX vara vargusesse puutuvalt, leiab kohus eelmise episoodiga sarnaselt, et tõendikogum kinnitab süüdistatavate poolt XXX kuuluva vara varguse toimepanemist. Sellesisulisele seisukohale asumist põhistab kohus järgmiselt. Kannatanu XXX ülekuulamisprotokollide kohaselt ta talvel tihti oma sünnikodus aadressil XXX ei käi ning ta ei mäletagi, millal seal viimati viibis. Tal on kokkulepe mitme inimesega, et kui nad näevad maja juures jälgi, siis nad helistavad talle. 07.02.2013 kusagil lõunasel ajal helistas talle naaber ning ütles, et tema maja juurde viivad jäljed. Kohe polnud tal võimalik sinna minna ja seetõttu läks ta Kase tallu laupäeval, so 09.02.2013 lõuna ajal. Sinna jõudes 9 nägi ta, et tema majal on aken eest ära võetud, kuna ust pole lahti saadud. Majal on ka kõrvalhoone, mille uks oli lahti tehtud ja sealt oli ära võetud mingeid metallesemeid. Mida ja kui palju täpselt võeti, seda ta öelda ei oska. Äravõetud esemed kuulusid tema surnud abikaasale ning tema ei tea, mis seal täpselt seisid. Sel hetkel ta politseid kohale ei kutsunud, vaid parandas akna lihtsalt ära ning läks koju. 14.02.2013 lõuna ajal helistas talle uuesti naaber, kes ütles, et tema maja juurde viib teerada. Koheselt ta jällegi sinna minna ei saanud, minnes oma sünnikodu vaatama 17.02.2013. Kohale jõudes oli naaber Priit juba kõik ära parandanud. Seekord oli ära lõhutud uks. Samuti oli kadunud metallist tööpink väärtusega 50 eurot ja malmist pada väärtusega 50 eurot, üks vanem, kuid töökorras muruniiduk väärtusega 50 eurot. Veel võeti ära alumiiniumist toole ning väiksemaid metallist tööriistu, mida ta täpsemalt nimetada ei oska. Täpset kahjusummat ta samuti öelda ei oska, kuid arvab, et see jääb umbes 150 euro kanti. Kannatanu politseid kohale ei kutsunud ning teiste külaelanikega rääkides selgus, et tema maja juures oli 14.02.2013 päevasel ajal seisnud sinist värvi buss, mille marki ega registreerimisnumbrit ta öelda ei oska. Külainimestega vesteldes sai ta teada ka seda, et 14.02.2013 peeti seesama buss kinni ja selle seest oli leitud ka temale kuuluvaid esemeid. Kannatanu märgib sedagi, et talle 8-l lehel näidatud piltide põhjal võib ta öelda, et osad esemed on väga sarnased tema asjadega. Näiteks malmist pada, voodi jalad ja põhi (metallist valget värvi), laua osa (metallist), traadist korvid (kaks tükki), rauast ahi (burzuika). Kõik need esemed olid kuuris ja iga ese on väärtusega 50 eurot, kokku esemeid väärtusega 350 eurot. Piltide järgi tundis ta ära küll oma asjad, kuid 100%-liselt seda väita ei saa (tl 112117). Kahtlustatavana ülekuulatud S.K ütluste kohaselt tunnistab ta talle inkrimineeritava varguse toimepanemist ja märgib, et 14.02.2013 peale esimese varguse toimepanemist panid nad toime ka teise varguse ja see pandi toime samal päeval, kui politseipatrull nad paar tundi hiljem kinni pidas. Kaks talu, kus nad vargused toime panid, asusid lähestikku, so teineteisest 2-3 kilomeetri kaugusel. Kui nad politsei poolt kinni peeti, otsustasid nad koos Jevgeniga, et politseile räägitakse vaid ühest vargusest. Sellest teavitasid nad ka autojuht Kirilli. Nad leppisid kokku, et ülejäänud autos olnud esemete kohta ütlevad nad politseis, et said need esemed Suur-Sõjamäelt. Seega rääkisid nad politseile vaid ühest vargusest. Tegelikult oli aga nii, et nad sõitsid piirkonnas ringi ning näitasid Kirillile kuhu sõita ning erinevatest kohtadest võtsid nad palju metalli, mis hiljem nende sõidukist leiti. S.K mäletamist mööda oli kaks aadressi, kus nad käisid ja metalli võtsid. Täpsemaid aadresse ta öelda ei oska. Ta mäletab, et teine maja oli kas kollast värvi või mingi hele. Esemed olid kuuris ning sealt need ka võeti. Ainult ahi (bursuika) oli õues. Ta mäletab, et asjade hulgas oli ahi (bursuika), vist olid ka mingid torud ja voodi otsad. Midagi oli veel aga mis, seda ta ei mäleta. Peale ülekuulamist politseis tagastati neile sõiduk metalliga. Peale vabastamist sõitsid nad SuurSõjamäele, kus müüsid sõidukis olnud varastatud metalli vana-metalli kokkuostu. Kõnealune kokkuostupunkt asub Suur-Sõjamäe tänaval ja tegemist on ettevõttega Hansfer. Dokumendid vormistati tema tuttava XXX nimele, kes ise elab №rras, kuid volikiri on vormistatud tema õe, kahtlustatava elukaaslase X nimele. Pangakaart oli tema käes. X kokkuostupunktis käinud ei ole. Tema vormistas kõik dokumendid ja teatas pangakonto numbri, kuhu pärast raha üle kanti (tl 122-124). Kahtlustatav I.F-i ülekuulamisprotokolli kohaselt on talle esitatud kahtlustuse sisu arusaadav ning ta tunnistab talle inkrimineeritava süüteo toimepanemist, selgitades, et selle varguse pandid nad toime samal päeval, kui nad paar tundi hiljem politsei poolt kinni peeti. Kinnipidamisel leppisid nad poistega kokku, et räägitakse vaid ühest vargusest ning ülejäänud esemete kohta räägivad nad, et said need Suur-Sõjamäelt. Seega rääkisidki nad uurijale ühest vargusest. Tegelikult oli aga nii, et nad sõitsid piirkonnas ringi ning poisid näitasid talle, kuhu sõita ning erinevatest kohtadest võtsid nad metalli, mis hiljem nende sõidukist leiti. Tema mäletamist mööda oli kokku kolm aadressi, kus käidi ja metalli võeti. Täpsemaid aadresse ta öelda ei oska. Peale kinnipidamist kuulati nad järgmisel päeval üle ning poisid palusid, et neid vabastataks ning tagastataks sõiduk, kuna tema pidi järgmisel päeval tööle minema. Uurija nõustus sellega ja tagastas ka sõiduki selles olnud metalliga. Peale vabastamist sõitsid nad Suur-Sõjamäele, kus müüsid sõidukis olnud vanametalli metalli kokkuostu. Kokkuostupunkt asub Ääsi ja Suur-Sõjamäe tänavate piirkonnas aadressil 10 Valukoja 14a ning kokkuostjaks on firma Hansfer. Kassapidajaga rääkis Igor ja tema ei tea, kas metalli müüs Igor enda või kellegi võõra nime alt. Ta nõustub sellega, et pidi kinnipidamisel uurijale ütlema, kust metalli pärineb, kuid oli tol ajal Igori ja Jevgeni surve all ja kuulas neid, mida on vaja rääkida. Tema oli lihtsalt autojuht, kes pidi konkreetsele aadressile sõitma. Tema kusagilt metalli võtnud ei ole, metalli pandid autosse poisid. Talle ei räägitud, mis metall see on ja kellele see kuulub. Teda paluti lihtsalt sõita ja metall ära viia (tl 118-120, 125-126). Kahtlustatav N.L ülekuulamisprotokolli kohaselt on talle kahtlustuse sisu arusaadav ning ta tunnistab talle inkrimineeritava varguse toimepanemist. Ta selgitab, et teise varguse panid nad toime samal päeval, kui nad paar tundi hiljem politsei poolt kinni peeti. Seda sündmust ta täpsemalt ei mäleta, kuna sellest on palju aega möödas, kuid kinnitab, et sel päeval käisid nad koos Igori ja autojuht Kirilliga vargusi toime panemas. Peale politseiosakonnast vabanemist sõitsid nad kohe Suur-Sõjamäe tänava lähedal asuvasse metalli kokkuostupunkti, kus müüsid varastatud metalli ära. Dokumendid vormistati kokkuostupunktis Igori tuttava neiu nimele, tüdrukut ennast kohal ei olnud (tl 129-131). Osutatud tõendikogumit hinnates leiab kohus, et lisaks süüdistatavate S.K ja N.L süü omaksvõtule ja I.F-i erineva sisuga ütlustele erinevates menetlusstaadiumites tõendab tõendikogum I.F-i , S.K ja N.L poolt
Tuleb viidata, et kannatanu on ülekuulamisel ära märkinud need konkreetsed esemed, mida temale kuuluvast elumaja kõrvalhoonest varastati. Seejuures annavad kannatanu ütlused ja tema kuriteoavaldusega politsei poole pöördumine aluse seisukohaks, et talle kuuluvate esemete äraviimiseks ta süüdistatavatele nõusolekut andnud ei olnud ning puuduvad igasugused tõendid, et kannatanu oleks sellise tegevuse hilisemalt heaks kiitnud. Küsitavusi pole ka selles, et esemete äraviijateks ja varguse toimepanijateks olid just I.F, S.K ja N.L . Sellise veendumuse kujunemisel võtab kohus esmalt arvesse süüdistatavate endi ütlusi, et panid toime Kase talus süüdistuses märgitud ajal varguse. Teiseks on kannatanu viidanud, et külaelanikelt saadud informatsiooni kohaselt oli varguse toimepanemise päeval ehk 14.02.2013 päevasel ajal tema maja juures seisnud sinist värvi buss. Kuigi kannatanul puudus informatsioon bussi margi, registreerimisnumbri või muude iseäralike tunnuste kohta, siis pole võimalik kõrvale jätta sedagi, et süüdistatavad peeti politsei poolt 14.02.2013 kinni just sinist värvi kaubikuga ning mitte kaugel kohast, kust vargused toime pandi (tl 79-82, 3740, 66-69). Märkimistväärivaks on ka see, et kannatanult varastati esemed, mis olid sarnased esemetele, millised olid kujutatud politsei poolt tehtud ja kannatanule esitatud fototabelitel (tl 27-35) ja millised esemed asusid sinist värvi kaubikus, mis oli I.F, S.K ja N.L kasutuses. Seega arvestades sündmuste ajalist järjestust, kaubikust leitud esemeid, millede seas on kannatanu ära tundnud temale kuuluvad esemed, mis olid just vahetult tema sünnikodu kuurist varastatud, kannatanu ja süüdistatavate ütlusi, leiab kohus, et tõendamist on leidnud varguse objektiivse koosseisu realiseerimine I.F-i , S.K ja N.L poolt. Kohtu hinnangul tõendab tõendikogum sedagi, et kannatanule kuuluvate esemete äravõtmine I.F-i, S.K ja N.L poolt toimus ebaseadusliku omastamise eesmärgil. Süüdistatavate kinnipidamise järgselt teostatud sõiduki reg nr-ga XXX vaatlusprotokolli kohaselt on vaatluse momendil asunud kaubikus veel erinevad metallist esemed, so muruniiduki osad, raudvõre), millede omanikke vaatluse läbiviimise ajaks ei õnnestunud tuvastada (tl 96). Süüdistatavad on aga andnud ühetaolisi ütlusi selle kohta, et peale politseist vabanemist said nad politseist tagasi nii sõiduki, kui ka selles olnud eelnevalt varastatud esemed, so Kase talust varastatud esemed. Vabanemise järgselt suundusid nad aga koheselt vanametalli kokkuostu, kus võõrandasid varastatud esemed ettevõttele Hasfer (tl 118-120, 122-124, 129-131). Seda asjaolu kinnitab ka kriminaaltoimiku lehel nr 128 asuv väljavõte, mille kohaselt on S.K 15.02.2013 müünud OÜle Hansfer vanametalli 220,62 euro väärtuses. Neist asjaoludest kohus järeldab, et kannatanu sooviti temalt äravõetud esemetest kestvalt ilma jätta, s.t et õiguslikus mõttes on sedastatav võõra vallasasja äravõtmine selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil. 11 22.09.2012 episood (XXX vara vargus) N.L-ile on esitatud süüdistus ka selles, et ta varastas 21.09.2012 kuni 22.09.2012 grupis koos A. Babenko ja R. Brussiloviga Tallinnas, X X seitse 200-liitrist metalltünni väärtusega 100 eurot, ühe kanalisatsiooniluugi väärtusega 10 eurot, toruposti väärtusega 3 eurot, 2 toruposti väärtusega 7 eurot, 2-meetrise metallist lati väärtusega 50 eurot, neli metallkaart koguväärtusega 10 eurot, kaks tsingitud vanni väärtusega 15 eurot, metallkatla väärtusega 15 eurot, seega vara koguväärtuses 210 eurot. Vaatluse all oleva kuriteoepisoodi analüüsimisel osutab kohus kannatanu XXX ütlustele (tl 140-142), millede kohaselt kuulub tema perele vana talumaja aadressil X X , Tallinn. Ajavahemikul 21.09.2012 kell 16.30 kuni 22.09.2012 kell 14.00 siseneti talumaja aiaväravate avamise teel talumaja territooriumile ja sealt varastati talle kuuluvad esemed, so seitse 200liitrist metalltünni koguväärtusega 100 eurot, kanalisatsiooniluuk väärtusega 10 eurot, üks torupost - aiapost väärtusega 3 eurot, kaks aiaposti koguväärtusega 7 eurot, 2-meetri pikkune metallist riba väärtusega 50 eurot, neli metallkaart koguväärtusega 10 eurot, metallvann väärtusega 15 eurot ja metallist keedunõu väärtusega 15 eurot. Vargusega tekitati talle kogukahju 210 eurot. Kannatanu selgitab, et antud juhtumist sai ta teada 22.09.2012 kell 14.00 siis, kui talle helistas Alfastari turvatöötaja X , kes teatas, et tema talumaja aiaväravad on lahti ja väravate läheduses maas on tööjope. Samuti ütles X , et ka kasvuhoone uksed on avatud ning metalltünnid on puudu. Jõudes kohale samal päeval umbes kella 20 paiku, avastas ta, et tema talumaja territooriumil on toimunud vargus. 24.09.2012 kell 15 käis kannatanu Alexers OÜ vanametalli kokkuostupunktis ja avastas, et temalt varastatud esemed asuvad nende territooriumil, so X , Tallinn. Kuna 24.09.2012 ettevõtte juhatajat kohal ei olnud, siis ta oma esemeid tagasi võtta ei saanud. Ettevõtte töötajad pakkusid talle, et ta tuleks tagasi 25.09.2012 hommikul, rääkimaks juhataja XXX . 25.09.2012 umbes kella 09.30 paiku helistas ta numbrile 110 ja teatas vargusest, mis toimus tema talumajas, so aadressil X X , Tallinn. Pärast seda sõitis ta vanametalli kokkuostupunkti, kuhu tuli ka politseipatrull. Vanametalli kokkuostupunktis fikseeris politseipatrull antud juhtumi ja pildistas tema poolt äratuntud esemed. Kõik eelnevalt tema poolt ära märgitud ja varastatud esemed asusid Alexers OÜ vanametalli kokkuostupunktis aadressil X , Tallinn (tl 140-142). Täiendaval ülekuulamisel selgitas kannatanu, et kui leidis kokkuostupunktist oma asjad, siis olid need kõik ühes kohas ja ta märkas neid koheselt. Seal olid kõik esemed, mille kohta ta eelnevalt ütlusi andis. 25.09.2012 tagastati talle kõik varastatud asjad ning kõik esemed olid samas seisundis, milles need olid enne vargust. Ta täpsustab ka, et varastatud oli kaks tsinkplekkvanni väärtusega 15 eurot. Algselt kaaluti seal auto-kaubik ning pärast kaaluti auto metalliga, metalli oli 160 kg. Materiaalset kahju tal ei tekkinud. Annab välja ka tööjope, mille leidis oma talumaja aiaväravate juurest vahetult pärast vargust (tl 163-165). Tunnistaja XXX ütluste kohaselt töötab ta Alexers OÜs metalli vastuvõtjana aadressil X , Tallinn. 22.09.2012 andis Aleksandr Babenko (ik 39004050315) metallipunkti 495 kg musta metalli, so tünnid ja muu vanaraud. A. Babenko polnud üksi ning temaga oli koos veel kaks tema vanuses isikut, neist üks kiilaspäine. Tema poolt antakse ülekuulamise juurde lepingu koopia. Ülalmainitud vanametalli, so selle, mis on alles jäänud, annab ta üle politseile. Kokku on vanametalli 160 kg (tl 147-153). Täiendavalt märgib tunnistaja, et isikud, kes A. Babenkoga koos olid, olid mõlemad 20-22 aasta vanused, 175 cm pikad, normaalse kehaehitusega, neist üks kiilaspäine. Võib-olla suudab ta need isikud ära tunda, kuid nende nimesid ega muid andmeid ta ei tea. Eelnevalt on ta kõnealuseid isikuid mitmel korral näinud, kui nad on toonud ja andnud nende vastuvõtupunkti vanametalli. Kellega koos nad seda tegid, seda tunnistaja ei mäleta. Metalli, mille tol korral tõi A. Babenko koos kahe noormehega, laadisid nad maha ühisesse metallihunnikusse. Toodu hulgas oli tünne ja erinevat vanametalli. Mis täpsemalt oli, seda tunnistaja ei mäleta. Metalli laadisid maha kaks noormeest, A. Babenko oli autos. Kui kannatanu käis vanametalli ära viimas, siis ta valis hunnikust metalli, sest see oli üleval ja seda polnud jõutud kuhjata muu vanametalliga. Kannatanu saabus esmaspäeval, A. Babenko koos poistega tõi metalli laupäeval (tl 154-157). Äratundmiseks esitamise protokolli kohaselt tehti tunnistaja A. Fjodorovile ettepanek vaadata talle esitatud objekti või objekte ja selgitada, kas ta tunneb uuritava sündmusega seotud 12 objekti ära ning kas ta nendib selle sarnasust teiste objektidega või erinevust nendest. Tunnistaja märkis, et fototabelilt olevalt fotolt nr 1 tunneb ta ära mehe, kes sarnaneb noormehega, kes 22.09.2012 tõi koos A. Babenko ja teise noormehega metalli ja kelle kohta on ta andnud ütlusi ülekuulamisprotokollis. See noormees laadis autost metalli maha. Tunnistaja tunneb isiku ära vanuse, näo üldjoonte ja näoilme järgi. Äratundmiseks esitamise protokolli kohaselt on fotol nr 1 N.L (tl 158-162). A. Babenko kahtlustatavana ülekuulamise protokolli kohaselt on kahtlustuse sisu talle arusaadav ning ta tunnistab oma süüd talle inkrimineeritava süüteo toimepanemises. Ta selgitas, et tegeleb transportvedudega ning teenust pakub ta punast värvi autoga Peugeot reg nr-ga XXX , mis on registreeritud tema venna nimele, kuid faktiliselt kuulub auto temale. Täpset kuupäeva mäletamata, kuid võis olla, et 22.09.2012 helistas talle tema endine klient Roman, kelle perekonnanimi on vist Brussilov. Roman helistas kella 14 paiku ja ütles, et tal on olemas töö ning töö sisuks on metalli äraviimine ja selle äraandmine. Roman ütles talle, et ta peab minema Suur-Sõjamäe tänavale, autobussi lõpp-peatuses asuva punase hoone juurde. Tema saabus kokkulepitud kohta 30 minuti jooksul. Seal oli ka Jevgeni, kelle perekonnanimeta ta ei mäleta, kuid kellega koos olid nad menetlusosalised ühises kriminaalasjas, kui temale määrati karistuseks üldkasulik töö. Seal oli kolm mahajäetud hoonet ning kogu kahtlustuses nimetatud metall oli tee lähedal ühes hunnikus. Tema sõitis metalli juurde, avas mikrobussi tagaukse, istus autosse ning Jevgeni ja Roman laadisid kogu metalli peale. Ta mäletab täpselt, et seal oli metalltünne, mida võis olla ligi seitse, erinevat väikest metalli, mida konkreetselt, seda ta öelda ei oska. Kas oli ka vann, seda ta ei mäleta. Ta ei küsinud neilt, kust metall pärineb, kuid ta teadis, et see pole nende metall ja et nad varastasid selle. Kust nad varastasid, seda ta ei teadnud. Seda, et Roman ja Jevgeni tegelevad metallivargustega, teadis ta juba varem. Edasi sõitsid nad sealt otse Peterburi maanteel Väo karjääri juures asuvasse vastuvõtupuntki. Tema sõitis kaalu peale ning auto kaaluti ära. Roman palus tal esitada enda dokumendid, kuna Romani enda konto on arestitud. Tema nõustus sellega ja läks kontorisse. Roman ja Jevgeni hakkasid aga metalli tema autost maha laadima. Vastuvõtja Alekseid teab ta hästi, kuid perekonnanime ei tea. Aleksei vormistas tema nimele arve summas ligi 102 eurot ning raha kanti üle tema pangakontole. Umbes 15 minuti pärast võttis ta raha kontolt välja ja kohe kaupluse Mustakivi Selver kõrval oleva pangaautomaadi juures andis ta Romanile 80 eurot. Endale jättis ta 22 eurot. Päris alguses leppisid nad kokku, et talle makstakse 20 eurot. Sealsamas läksid nad lahku. Roman on umbes 23-24 aasta vanune, ligi 180 cm pikk, kõhna kehaehitusega, kiilaspäine ja viltuse ninaga. Jevgeni on 23-24 aasta vanune, ligi 170 cm pikk, kõhna kehaehitusega ning tal on hiljuti murtud lõualuu. A. Babenko märgib, et sai aru, et paneb toime varastatu müümise. Kahetseb tehtut (tl 172-177). R. Brussilovi kahtlustatava ülekuulamisprotokolli kohaselt on ka talle kahtlustuse sisu arusaadav ning ta tunnistab talle inkrimineeritava kuriteo toimepanemist. Ta selgitab, et 22.09.2012 oli laupäev ja ta kohtus N.L-iga Suur-Sõjamäe teel olevas autobussi lõpppeatuses. N.L tunneb ta juba ammu, kuid koos pole nad varem vargusi toime pannud. Samas teadis ta, et N.L on vastutusele võetud vanametalli varguste eest. Nad otsustasid, et koguvad vanametalli Suur-Sõjamäe mahajäetud territooriumilt. Punastest tellistest maja juurest korjasid nad vanametalli umbes 300 kg. Siis helistas ta A. Babenkole, kes tegeleb veostevedudega. A. Babenko saabus tema palvel punase hoone juurde ning tema ütles A. Babenkole, et metalli on vaja vedada. A. Babenko ja N.L on olnud süüdistatavad ühes kriminaalmenetluses, vanametalli varguses. Metall, mida nad SuurSõjamäelt korjasid polnud kusagilt varastatud. Pärast seda, kui metall oli laetud A. Babenko autosse, ütles N.L, et A. Babenkol tuleb sõita Betooni ja Peterburi tee kaudu metalli võtma. Ta täpsustab, et A. Babenko Suur-Sõjamäel metalli pealelaadimisega ei tegelenud, vaid istus autos ning peale laadis tema koos N.L-iga . Teed Peterburi teele näitas Jevgeni. Peterburi teele kohale jõudes oli metall juba ette valmistatud, so oli kraavis, põõsaste vahel. Sellest kohast umbes 50-60 m kaugusel paistis talu, mille ümber oli aed. Kõrval olid mahajäetud aiad. Tema ei täpsustanud, kes metalli ette valmistas, kuid arvas, et metall võis pärineda talust. Metalli vahel olid 200-liitrised metallist tünnid, mida oli ligi seitse; metallist pesukausid; erinevad sarrused ja väiksed metallesemed. Ta ei oska küll täpselt öelda, kuid 13 pigem olid need kahtlustuses märgitud esemed, mida oli umbes 150-160 kg. Nad läks autost välja ja hakkasid metalli autosse laadima. A. Babenko laadimisega ei tegelenud, vaid seisis ja vaatas, kuidas nad laadisid. See oli päeval kella 3 paiku. Nad laadisid kõik autosse ja viisid selle kohe Peterburi teel asuvasse vastuvõtupunkti. Metalli andsid nad seal ära A. Babenko nimel, sest temal ja Jevgenil olid pangakontod suletud. Metalli laadisid nad maha koos Jevgeniga, A. Babenko oli autos. Kokku andsid nad ära metalli 495 kg, sest ära anti kahest kohast võetud metall. Raha kanti üle A. Babenko arvele, kes selle kohe Peterburi tee Selveri juures oma kontolt välja võttis, andes neile 80 eurot. A. Babenko sai 20 eurot. N.L-iga jagasid nad raha ära võrdselt, so nad mõlemad said 40 eurot. R. Brussilov avaldab ka arvamust, et A. Babenko mõistis, et nad panevad toime varguse, sest ta on varem olnud süüdistatav koos N.L-iga varguse asjas. Mida rääkis N.L tol päeval metalli päritolu kohta, seda ta ei tea, küll aga kinnitab ta, et pole krundi territooriumil käinud. Ta ise tegeleb metallivargustega ammu ja saab aru, et maa kuulub kellelegi ja peremehetuid maid ei ole ning seetõttu kuulub ka metall kellelegi. Suur-Sõjamäel korjavad aga paljud metalli, sest seal on mahajäetud aiad ja vanad omanikud jätsid enda maatükid maha koos esemetega, mida nad kaasa ei võtnud. Peterburi teel mahajäetud aedu pole. Kahetseb tehtut. Samuti märgib ta, et talle politseis näidatud musta värvi jope tema oma pole ning samuti ei tea ta selle võimalikku kuuluvust. Talu juures tema ei käinud, vaid sõitis sealt üksnes autobussiga mööda, kui metalli järgi sõitsid. Samuti ei näinud ta seda jopet talu juures. A. Babenkol ja N.L ta samuti sellist jopet näinud pole (tl 166-171). N.L kahtlustatavana ülekuulamise protokollide kohaselt tunnistab N.L talle inkrimineeritava kuriteo toimepanemist ja märgib, et 2012 septembri lõpus täpset kuupäeva mäletamata umbes kella 13-14 paiku korjasid nad R. Brussiloviga metalli Suur-Sõjamäe ümbruses ja ladusid seda ühte hunnikusse. Nad käisid jalgsi üle kogu ümbruskonna, st Betooni tänava, mis läheb Suur-Sõjamäest üle tee. Möödudes mingist Peterburi tee lähedal asuvast talust märkasid nad selle territooriumil sinist värvi metalltünne pealiskirjaga Addinol. Seda nähes otsustasid nad tünnid varastada. Nad ronisid Romaniga üle aia ning tema tegi väravad seestpoolt lahti, et oleks mugavam tünne välja võtta. Seejärel hakkasid nad tasakesi tassima metalli värava taha eemale. Territooriumil kedagi polnud ja seepärast korjasid nad kokku kogu metalli, mis oli ümbruses märgatav. Asjade täpset loetelu ta ei mäleta, kuid talle jäid meelde just tünnid. Võimalik, et kõik olid kahtlustuses nimetatud asjad. Pärast seda helistas ta oma tuttavale A. Babenkole, paludes abi seoses transpordiga. Selleks ajaks olid nad territooriumilt juba ära läinud ning metall oli kohast, kus nad selle võtsid, juba eemal. Umbes poole tunni pärast saabus nende juurde Aleksandr ja kolmekesi laadisid nad metalli tema autosse, so punast värvi autobussi, mudeliks tema meelest Peugeot. Pärast seda sõitsid nad Suur-Sõjamäe teel oleva koha juurde, kuhu olid eelnevalt pannud metalli, laadisid selle autosse ja sõitsid Peterburi tee vanametalli kokkuostu, kus müüsid kogu metalli maha, vormistades selle A. Babenko nimele. Nad palusid A. Babenkol vormistada metall oma nimele, kuna neil Romaniga olid kõik kontod arestitud. Kogu metalli eest said nad ligi 100 eurot, sellest 20 eurot andsid nad A. Babenkole abi eest. A. Babenko metalli päritolu kohta ei küsinud, sest teadis, et nad tegelevad kuritegeliku tegevusega ja teda huvitas ainult raha. Ta teadis, et saab igast teemast raha, millega ta aitaski ja samuti oli tal vaba konto. Paar päeva hiljem sattus ta juhuslikult samasse vastuvõtupunkti ja vastuvõtutöötaja ütles, et ta on võlgu 200 kg metalli, sest politsei võttis ära asjad, mille nad olid sinna eelnevalt toonud. Tema sai aru, milles asi ja ootas politsei väljakutset. Kahetseb tehtut, kuid rahata olukord sundis teda vargust toime panema (tl 183-188). Täiendaval ülekuulamisel on N.L täpsustanud, et Suur-Sõjamäelt korjasid nad ligi 300 kg vanametalli. Tema helistas oma telefonilt A. Babenkole ja palus A. Babenkol Suur-Sõjamäele sõita. Ta saabus autoga ja tema koos Romaniga laadis metalli A. Babenko autosse. A. Babenko ise metalli peale ei laadinud, tema üldse kusagil metalli maha või peale ei laadinud, vaid seda tegi tema koos Romaniga. Ta ei mäleta, kes tegi ettepaneku sõita Peterburi teele, et sealt metalli võtta. Nad sõitsid mööda ühest puumajast ja peatusid seal, et vaadata sealt metalli. Tema läks selle maja juurde. Maja ühel pool olid põõsad, teisel pool aed. Tema läks koos Romaniga territooriumile ja viisid mitmel korral kahtlustuses märgitud metalli välja ja laadisid selle A. Babenko autosse. A. Babenko nägi, et nad tassisid metalli maja territooriumilt. Metalli oli ligi 200 kg, võib-olla 14 pisut vähem. Kohe viisid nad kogu metalli ära vastuvõtupunkti, kus see ära kaaluti. Kokku oli metalli ligi 500 kg. Raha metalli eest kanti A. Babenko kontole ning tema andis neile kohe ka raha ära, võttes endale 20 eurot. N.L avaldab, et teda on ka varem vanametalli varguste eest vastutusele võetud ja saab aru, et pealtnäha majajäetud aladel on ka omanikud olemas. Kahetseb tehtut (tl 178-182). Hinnates osutatud tõendeid kogumis, leiab kohus, et need annavad aluse rääkida N.L , A. Babenko ja R. Brussilovi poolt
Nagu kannatanu ütlustest tuleneb, kuulus vara, mis oli aadressil X X Tallinnas, temale ning sellega on sedastatav, et süüdistuses märgitud erinevad metallist esemed olid süüdistatavate jaoks võõras vara. Märgitud olgu ka see, et seda asjaolu pole vastusutanud ka süüdistatavad ise. Samas nähtub, et eseme äravõtmisega lõpetasid süüdistatavad asja senise valdaja valduse, kehtestasid sellele uue, so enda valduse ning kanntanu ütlused annavad aluse järeldusele, et eseme valduse üleminek toimus tema tahte vastaselt ja vastava nõusolekuta. Kohtu veendumuse kohaselt pole küsitavusi ka selles, et süüdistuses märgitud metallesemete varguse panid toime just N.L, A. Babenko ja R. Brussilov. Sellise seisukoha kujunemisel on esmalt põhjendatud osutada süüdistatavate endi süüd tunnistavatele ütlustele, mida täiendavad tunnistaja A. Fjodorovi ütlused metalli vastuvõtmise asjaolude kohta, samuti selle kohta, kelle nimele vanametalli ost sõlmiti ning kes müüjaga kaasas viibisid. Lisaks on tunnistaja A. Fjodorov ära tundnud N.L isiku, kes A. Babenkoga metalli müümisel kaasas oli ja kes metalli maha laadis. Seega leiab kohus, et käesoleval juhul on tuvastamist leidnud varguse objektiivse koosseisu realiseerimine N.L, A. Babenko ja R. Brussilovi poolt. Kohtu hinnangul tuleb tõendikogumi pinnalt jaatada sedagi, et metallesemete äravõtmine N.L, A. Babenko ja R. Brussilovi poolt toimus selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil. Nii on põhjendatud osutada, et lisaks kuriteo toimepanemise üksikasjade kirjeldamisele on süüdistatavad kohtueelsel menetlusel andnud ühetaolisi ütlusi, et äravõetud metallesemed võõrandati koheselt vanametalli kokkuostupunkti, mida tõendab ka Alexers OÜ müügileping (tl 153). Selline tegevus viitab üheselt sellele, et esemete võõrandamisega sooviti nende omanik jätta esemetest ilma kestvalt ja ühtlasi on sellega realiseeritud ebaseadusliku omastamise eesmärk. Süüdistatavate selgitusi teo toimepanemise asjaolude ja põhjuste kohta hinnates, samuti arvestades teo tehiolusid leiab kohus, et tegemist on kavatsetusega toimepandud süüteoga. Kohtueelsel menetlusel on I.F-i tegevus kvalifitseeritud
I. Belozervovi ja N.L tegevusele on lisaks
lg 2 p-dele 7 ja 8 lisandunud kvalifitseeriva tunnusena p 9 ehk varguse süstemaatilisus. Kehtiva kohtupraktika kohaselt tähendab isikute tegutsemine grupis kaastäideviimist.
lg 2 näeb kaastäideviimist määratledes ette omistamisnormi, mille kohaldamiseks tuleb teha kindlaks, et isikud tegutsevad ühiselt ja kooskõlastatult selliselt, et igaüks neist valitseb tegu ja eeldab, et süüteokoosseisu realiseerimine sõltub igast toimepanijast. See tähendab, et muu hulgas peavad süüdistatavad langetama ühise teootsuse ja tegutsema ühtse teoplaani järgi vastavalt oma teopanusele või rollijaotusele Hinnates süüdistatavate antud ütlusi, sh ka I.F-i kohtuistungil antud ütlusi, milledele kohus ka eelnevalt viitas, tuleb asuda seisukohale, et süüdistatavate antud ütlused ja objektiivne käitumine annavad aluse ühese järelduse tegemiseks sellest, et vargusi toime pannes tegutseti ühiselt ja kooskõlastatult, so süüdistatavatel oli varguste toimepanemisel langetatud ühine teootsus, mida asuti koos täide viima. Nii tuleb 14.02.2013 varguste puhul märkida, et vastavalt S.K ütlustele oli tema see, kes tegi N.L-ile ettepaneku minna kontrollima maju Nissi vallas. Samuti on süüdistatavate ütlustest tuletatav, et S.K ja N.L olid nendeks isikuteks, kes varastamiseks vajalikud/sobilikud esemed välja valisid ning autosse panid. Hinnates I.F-i teopanust, siis vaatamata sellele, et ta on kohtueelsel menetlusel ja kohtulikul menetlusel püüdnud ennast näidata vaid kui transporditeenuse osutajat, tõusetub tema esitatud verisooni puhul kahtlus selles, et vahetult peale politseipatrulli poolt kinnipidamist ja politseiametnikele kaubiku uste avamist on I.F andnud ebamääraseid selgitusi tema sõidukis olnud esemete päritolu 15 kohta. I.F on seda põhjendanud teistest süüdistatavatelt saadud juhiste saamisega ja nende juhiste kohaselt loodeti, et neil lubatakse ära sõita. Seda aga ei juhtunud ja politsei andis korralduse viia metall kohta, kust see oli võetud. Kohtu arusaama kohaselt olukorras, kus isik teostas pelgalt transporditeenust, oli tal võimalus seda vähimate kõhklusteta ka politseile öelda. Samuti oli tal võimalus suunata politseiametnik vastuste saamiseks temaga kaasas olnud S.K ja N.L poole. I.F seda võimalust ei kasutanud, vaid pidas asjakohaseks tegevuseks politseiametnikele vara päritolu kohta ebamääraste vastuste andmist, jättes tõele vastavad selgitused andmata. Seejuures järgis ta teiste süüdistatavate soovitust jätta avaldamata osa metalli päritolu, mis viitab sellele, et vaatamata kinnipidamisele ja ühe kahest toimepandud kuriteo avastamisele pidas ta vajalikuks säilitada valdust ülejäänud varastatu üle, et see realiseerida. Politseile auto tagaluugi juures selgitusi andes aga ei saanud ta olla teiste süüdistatavate surve all. Kohtu arvates näitab selline objektiivne käitumine seda, et I.F tegutses koos teiste süüdistatavatega ühise teoplaani kohaselt, jätkates selle teoplaani realiseerimist ka pärast seda kui ühe kuriteo toimepanemine oli avastatud ja ühele kannatanule varastatu tagastatud. Lisaks sellisele objektiivsele käitumisele ilmneb S.K ja N.L ütlustest ka seda, et I.F on neile varem metalli vedamisel korduvalt veoteenust osutanud, I.F aga eitab seda ning kohtuistungil väitis, et on vaid ühe korra eelnevalt vedanud ehitusmaterjali N.L-ile. Kohtu arvates näitab kohene nõustumine S.K ettepanekuga seda, et metallivedu ei toimunud esimest korda ning tõeseks tuleb lugeda S.K ja N.L väiteid korduvate metallivedude kohta, mille tõttu ta ei hakanud ka huvi tundma metalli omaniku kohta ja teised ei pidanud vajalikuks seda ka selgitada. Selline vaikimisi tegutsemine viitab kohtu arvates üheselt ühisele kooskõlastatud tegevusele ja soovile selles osaleda. Kohtuistungil väitis I.F, et sai teistelt süüdistatavatelt 40 eurot tasu veoteenuse eest, mitte varastatu müümise eest. Kohus suhtub taolisesse väitesse kriitiliselt. Kriminaaltoimikust nähtuvalt puudus N.L ja S.K legaalne sissetulek, mis tingis nende poolt süüdistuses märgitud majapidamistest varguse toimepanemist. Ainukesena oli kolmest süüdistatavast sissetulek I.F. Kriminaaltoimikust nähtuvalt peeti J.Krjutsenko, S.K ja I.F kinni koos sõidukiga, milles asus varastatud metall. Kahtlustatavana kinnipidamise protokollist (tl 37-40) nähtuvalt oli S.K kinnipidamise hetkel kaasas mobiiltelefon, mobiiltelefoni kott, jalgrattalamp, võtmed, huulepulk, pangakaart XXX nimele ja sularaha 0,16 eurot. Kahtlustatavana kinnipidamise protokollist (tl 66-69) nähtuvalt oli N.L kinnipidamise hetkel kaasas pass, mobiiltelefon, tööraamat, püksirihm, kindad, sigaretid, pangakaardid, sularaha 0,26 eurot, 1 rubla ja 1 kroon. Seevastu I.F-i kahtlustatavana kinnipidamisel leiti protokolli (tl 79-82) kohaselt I.F-ilt võtmed, kaks mobiiltelefoni, erinevaid dokumente, pangakaart, kliendikaardid ja sularaha 135 eurot. Seega saanuks S.K ja N.L maksta I.F-ile enne teenuse osutamise lõpuleviimist 0,42 eurot, 1 rubla ja 1 katkise krooni jagu teenustasu. Kuivõrd mõlema kontod olid arestitud ja raha tuli metallikokkuostus pärast osa varastatud metalli müüki kanda võõra isiku arvele, mida süüdistatavad kasutasid, siis alles pärast varastatu müüki sai I.F-ile tasu maksta, so tasu maksti varastatu müügist saadud rahast, millest I.F oli teadlik. Sellest saab teha järelduse, et varastatu müügi eest saadud raha jagati teo toimepanijate vahel vastavalt nende teopanusele ning kuivõrd I.F-i osa oli kõige väiksem ja tema metalli tassimise ja laadimisega ennast vaevama ei pidanud, oli tema tulu vargusest kõige väiksem. Sellest tulenevalt leiab kohus, et I.F oli teadlik, mida süüdistuses märgitud Nissi valla kinnistutele tegema minnakse ja missugusel otstarbel sinna sõidetakse, ta andis teo toimepanemiseks oma vajaliku panuse ja sai selle teo toimepanemisest ka varalist kasu. Seega oli süüdistatavate tegevus kooskõlastatud, vastas konkreetsele rollijaotusele ja vastab kaastäideviimise tunnustele ehk
Mis puudutab N.L-ile inkrimineeritud XXX vara vargust grupis koos A.Babenko ja R.Brussiloviga, siis nähtub nähtub nii N.L kui ka R.Brussilovi ütlustest, et talu territooriumilt tassisid nad metalli ära koos ning tegutseti varguse toimepanemise eesmärgil. 16 Seejuures kutsuti metalli ära vedama A.Babenko, kes sai aru sellest, et veetakse ära varastatud esemeid ning A.Babenko enese ütlustest nähtuvalt oli ta teadlik, et teda kutsuti ära vedama varastatud metalli, kuivõrd tundis N.L seoses varasema ühise kriminaalmenetlusega ja ta teadis ka seda, et N.L tegeleb metalli varastamisega. Sellest teeb kohus järelduse, et ka selles episoodis oli N.L, R.Brussilovi ja A.Babenko tegevuses kooskõlastatus ja rollide jaotus ning igaüks neist sai aru oma rolli olulisusest teo lõpuleviimisel. Küll peab kohus võimalikuks, et A.Babenko roll oli oma teopanuse osutamine süüteo lõpuleviimisel, so varastatu äraviimisel ja metalli kokkuostus mahamüümisel ning teda kaasati juba toime pandavasse vargusesse. Küll oli tema roll oluline selleks, et kuritegu saaks lõpule viia. Seega on ka selles episoodis N.L käitumine hinnatav varguse toimepanemisena grupis koos teiste isikutega, keda ei ole käesolevas kriminaalmenetluses kohtu alla antud ning N.L käitumine on kvalifitseeritav
lg 2 p 7 järgi.
lg 2 p-ga 8 seoses tuleb viidata, et tõendikogumist nähtuvalt panid süüdistatavad varguse Kase talust toime kuuriukse lõhkumisega eesmärgiga kõrvaldada võõrastele vallasasjadele ligipääsu takistav tõke. Seega, kuna selliselt on sedastatav ebaseaduslik ja omavoliline sisenemine kuuri, on kohtueelsel menetlusel süüdistatavate käitumine õigesti kvalifitseeritud varguse toimepanemisena sissetungimisega. Kohus soostub riikliku süüdistajaga ka selles, et ajaoludest tulenevalt tuleb S.K ja N.L tegevus kvalifitseerida ka
Kehtiva kohtupraktika kohaselt eeldab süstemaatiline vargus, et isik on toime pannud vähemalt kolm vargust ja seejuures ei oma tähendust, kas teod subsumeeritakse üksikult võetuna
N.L-ile inkrimineeritakse käesoleva kriminaalasja raames kolme varguse episoodi toimepanemist ning ka Harju Maakohtu otsusega nr 1-12-6332 on teda karistatud
S.K-le inkrimineeritakse käesoleva kriminaalasja raames kahe varguse episoodi toimepanemist, ent Harju Maakohtu otsusega nr 1-12-131 on teda karistatud samuti
Tutvudes eelosutatud kohtuotsustega, tuleb nentida sedagi, et ka eelmised inkrimineeritavad süüteod seonduvad vanametalli varastamisega ning selle võõrandamisega ehk on sarnased käesoleval juhul vaatluse all olevate vargustega. Arvestades süüdistatavate S.K ja N.L selgitusi kuritegude toimepanemiste kohta, sh seda, et varastatu on tasu eest võõrandatud, samuti seda, et kumbki neist ei tööta, siis leiab kohus, et sellised asjaolud ning käitumismuster viitavad, et varastamine on süüdistatavate elustiiliks ja selliselt tegutsedes tagatakse endile elatusvahendid. Esiletõstetu sisustab kehiva õiguspraktika kontekstis varguse süstemaatilisust
Osutatust tulenevalt leiab kohus, et S.K ja N.L käitumine on kohtueelsel menetlusel õigesti kvalifitseeritud võõra vallasasja äravõtmisena, selle vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil, mis on toime pandud grupis, sissetungimisega ja süstemaatiliselt, so
lg 2 p-des 7, 8 ja 9 ettenähtud kuriteona ning I.F-i tegevusele õigusliku hinnangu andmisel on kohaselt jäetud kvalifitseeriva tunnusena märkimata tema eelneva karistatuse puudumise tõttu p 9. Kohtueelsel menetlusel on XXX esitanud tsiviilhagi 500 euro nõudes. Kohus asub seisukohale, et kriminaalasja materjalidega on tõendatud, et kannatanule kuuluvad esemed varastasid süüdistatavad. Seega on esitatud tsiviilhagi kui kahjunõue iseenesest põhjendatud. Samas leiab kohus, et kriminaalmenetluse käigus on tõendamist leidnud XXX vara väärtuse vähenemine varguse toimepanemise tõttu 350 euro väärtuses, kuna kannatanu on ise oma ülekuulamistel selgitanud, et varastatu koguväärtus oli 350 eurot. Millest tulenevalt on nõue suurenenud 150 euro võrra, seda kannatanu hagiavalduses avaldanud pole (tl 135). Sellest tulenevalt leiab kohus, et rahuldamisele kuulub nõue 350 euro suuruses summas ning see summa kuulub ka süüdistatavalt kannatanu kasuks väljamõistmisele. KrMS § 37 lg 1 kohaselt on kannatanu füüsiline või juriidiline isik, kellele on kuriteoga või süüvõimetu isiku poolt õigusvastase teoga vahetult tekitatud füüsilist, varalist või moraalset kahju. Kriminaaltoimiku materjalidest nähtuvalt on tsiviilhagi aluseks oleva varalise kahju tekkimine otseselt seotud süüdistatavate poolt kavatsetult toime pandud kuriteoga. Kriminaalasjas kontrollitud 17 tõenditega on tuvastatud, et süüdistatavate süülise käitumise tagajärjel on tekitatud varaline kahju. Kohtu hinnangul on varaline kahju tekkinud süüdistatavate õigusvastase käitumise tõttu, kuivõrd see on tekkinud kannatanu omandi rikkumisega VÕS § 1045 lg 1 p 5 mõttes. VÕS § 1043 kohaselt peab teisele isikule õigusvastaselt kahju tekitanud isik kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi. Kuna kriminaalasja kohtuliku uurimisega on tõendatud süüdistatavate süü kahju tekkimises, siis tuleb kohaldada VÕS § 1043 sätteid ning varaline kahju tuleb hüvitada kahju kannatanud isikule süüliselt kahju tekitanud isikutele kuuluvate varaliste vahendite arvelt, st varaline kahju tuleb VÕS § 137 lg 1 kohaselt välja mõista solidaarselt I.F-ilt, S.K-lt ja N.L-ilt kannatanu kasuks. Karistuse mõistmisel arvestab kohus süüdistatavate süü suurust, toimepandud kuritegude laadi ja ohtlikkust, süüdistatavate isikut ning karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid. Seadusandja on
lg 2 p-de 7, 8 ja 9 järgi inkrimineeritud kuriteo toimepanemise eest ette näinud karistusena rahalise karistuse või vangistuse kuni 5 aastat. Kuivõrd tegemist on alternatiivselt sätestatud karistusliikidega, kujundab kohus enne süü suuruse hindamist seisukoha selle kohta, kas süüdistatavate suhtes on võimalik kohaldada kergemaliigilist karistust rahalise karistuse näol. Hinnates kriminaalmenetluse käigus kogutud andmeid I.F-i isiku kohta, tuleb märkida, et süüdistatava ankeetandmete kohaselt on tal olemas nii kindel töökoht kui ka sissetulek. Karistusliigi valikul võtab kohus arvesse sedagi, et I.F on eelnevalt kriminaalkorras karistamata ning väärteokorras mõistetud rahatrahvid on kohaselt ja vabatahtlikult tasunud. Sellest tulenevalt leiab kohus, et kohaseks ja õiglaseks karistusliigiks I.F-i puhul tuleb pidada rahalist karistust. Hinnates süüdistatav I.F-i süü suurust varavastaste kuritegude toimepanemisel, leiab kohus kuritegudega tekitatud kahju suurust ning tegude tehiolusid arvestades, et süü pole kuigi suur. Silmas tuleb aga pidada, et I.F-i tegevuses on sedastatav kahe kvalifitseeriva tunnuse olemasolu, mis muudab süü suuremaks. Samuti võtab kohus arvesse, et vargused pole olnud juhuslikku laadi. Kohtueelsel menetlusel on I.F avaldanud kahetsust toimepandus, kohtuistungil aga eitas süüdistatav kuriteo toimepanemist. Sellest tulenevalt tuleb asuda seisukohale, et süüdistatava I.F-i puhul ei esine ei karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid. Karistuse määra valikul arvestab kohus süüdistatava süü suurust, episoodide arvu ja tekitatud kahju suurust, karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumist ning leiab, et süüdistatava süü ei ole sedavõrd suur, et tingiks karistuse mõistmise ettenähtud sanktsiooni keskmises määras. Kohus võtab arvesse sedagi, ühel juhul õnnestus kannatanul oma vara tagasi saada, kuigi see ei olnud süüdistatava eesmärgiks. Seega, arvestades isiku süü suurust, episoodide arvu, vargustega tekitatud kahju suurust, samuti karistuse mõistmise üld- ja eriperventatiivseid eesmärke, sh seda, et I.F on eelnevalt kriminaalkorras karistamata, peab kohus võimalikuks mõista süüdistatavale karistuse oluliselt alla ettenähtud sanktsiooni keskmist määra. Hinnates kriminaalmenetluse käigus kogutud andmeid süüdistatav S.K kohta, tuleb märkida, et süüdistatava ankeetandmete kohaselt tal töökoht kohtueelsel menetlusel puudus. Kohtuistungil teatas süüdistatav, et ta on 01.10.2013 asunud tööle, töötuna suunatud koolitusele ning saanud eriala. Edasiselt osutab kohus karistusregistri väljavõttele, millest nähtuvalt on S.K korduvalt kriminaalkorras karistatud ning oma viimase vabadusekaotusliku karistuse kandmiselt on ta vabanenud 31.12.2012. Karistusregistri väljavõte ning kriminaaltoimikus kajastuv kohtuotsus asjas nr 1-12-131 annavad informatsiooni ka selle kohta, et I. Beložerovi on eelnevalt karistatud varavastaste süütegude toimepanemise eest. Seejuures on ta jätnud tasumata aastate jooksul erinevate väärtegude toimepanemise eest määratud rahatrahvid. Nende andmete pinnalt tuleb tõdeda, et vaatamata eelnevalt tema suhtes kohaldatud karistusliikidele ei ole isiku suhtes eelnevalt kohaldatud põhiõigusi enim riivav karistusliik S.K õiguskuulekust taganud. Oma aktiivset kuritegelikku käitumist on S.K jätkanud pea koheselt pärast vabadust piirava 18 karistuse kandmiselt vabanemisest. Eelneva pinnalt leiab kohus, et olukorras, kus süüdistataval on puudunud minimaalsemadki isiklikud ja legaalsed rahalised vahendid enda ülalpidamiseks ning eelnevad karistused ei ole taganud tema edasist õiguskuulekat käitumist, pole võimalik kohaldada rahalist karistust, kui põhiõigusi vähem riivavat karistusliiki. Ühtlasi tähendab see, et S.K suhtes tuleb kohaldada vabadust piiravat karistust vangistuse näol. Hinnates süüdistatav S.K süü suurust varavastaste kuritegude toimepanemisel, leiab kohus kuritegudega tekitatud kahju suurust ning tegude tehiolusid arvestades, et süü pole kuigi suur. Silmas tuleb aga pidada, et S.K tegevuses on sedastatav kolme kvalifitseeriva tunnuse olemasolu, mis muudab süü suuremaks. Samuti võtab kohus arvesse, et vargused pole olnud juhuslikku laadi. Samas on tegemist kahe kuriteoga, millised pandi toime lühikese ajavahemiku jooksul, so 1 päeva jooksul. Süüdistatav S.K on kohteelsel menetlusel väljendanud kahetsust toimepandu suhtes, samuti avaldas ta kahetsust kohtuistungil, mistõttu vajab vaagimist küsimus, kas tegemist on
Menetluse käigus uuritud tõendite pinnalt tuleks asuda seisukohale, et süüdistatava kahetsus ei ole siiras ning kahetsusse tuleb suhtuda kriitiliselt. Nagu kohus eelnevalt viitas, pole arutuse all olevad kuriteoepisoodid olnud juhuslikku laadi, vaid on hinnatavad eesmärgipärase planeeritud tegevusena. Vaatamata sellele, et süüdistatavat on eelnevalt kriminaalkorras karistatud teiste isikute vara kahjustava käitumise eest, jätkas S.K oma kuritegelikku ja teiste isikute vara kahjustatavat tegevust vaid ca 1,5 kuu möödumisel kinnipidamisasutusest vabanemisest. Seejuures pani ta toime sarnase kuriteo, mille eest ta vangistust kandis. Samas tuleb tõdeda, et süüdistatavale inkrimineeritud kuritegude toimepanemisest on möödas 8 kuud ja süüdistatava suhtes ei ole alustatud uusi kriminaalmenetlusi. Seejuures arvestades varasematest kohtuotsustest ilmnevat kuritegude toimepanemise intensiivsust ja rohkust võib teha järelduse, et avaldatud kahetsust võib hinnata siirana. Seda eriti olukorras, kus süüdistatav on võtnud ennast töötuna arvele, läbinud erialase koolituse ja saanud töökoha. Muude karistust kergendavate või raskendavate asjaolude esinemist kohus menetluse käigus ei tuvastanud. Karistuse määra valikul arvestab kohus süüdistatava süü suurust, episoodide arvu ja tekitatud kahju suurust, karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumist ning leiab, et süüdistatava süü ei ole sedavõrd suur, et tingiks karistuse mõistmise ettenähtud sanktsiooni keskmises määras. Kohus võtab arvesse sedagi, ühel juhul õnnestus kannatanul oma vara tagasi saada. Seega, arvestades isiku süü suurust, episoodide arvu, vargustega tekitatud kahju suurust, samuti karistuse mõistmise üld- ja eriperventatiivseid eesmärke, peab kohus võimalikuks mõista süüdistatavale karistus alla ettenähtud sanktsiooni keskmist määra, kuid ei pea võimalikuks mõista karistust alamääras või alammäära lähedasena. Mis puudutab mõistetava karistuse ärakandmist või kohaldamata jätmist, siis leiab kohus, et kuigi varasema kohtuotsusega kohaldamata jäetud karistus pöörati täitmisele katseajal toime pandud uute kuritegude tõttu, oli varasemate otsuste pinnalt võimalik järeldada süüdistatava järjekindlust varavastaste kuritegude toimepanemisel. Käesolevas kriminaalmenetluses süüdistatakse süüdistatavat vaid kahe kuriteo toimepanemises ning pärast kinnipidamist ei ole süüdistatav kuritegude toimepanemist jätkanud. Küll on ta läbinud koolituse ja asunud tööle, mis kohtu arvates peaks näitama süüdistatava suhtumise muutumist ja järelduste tegemist. Selline asjaolu annab kohtule aluse anda süüdistatavale võimalus jätkata õiguskuulekat elu järelevalve tingimustes, mille vältel süüdistatav suudaks tõestada oma soovi ka edaspidi olla õiguskuulekas. Arvestades aga süüdistatava karistusandmeid, leiab kohus, et süüdistatavale tuleb vangistuse tingimisi kohaldamata jätmisel määrata pikem katseaeg. Hinnates kriminaalmenetluse käigus kogutud andmeid süüdistatav N.L kohta, tuleb märkida, et süüdistatava ankeetandmete kohaselt tal töökoht puudub. Samuti pole süüdistatav ei kohtueelsel menetlusel ega kohtus avaldanud, et talle oleks tagatud igakuine legaalne sissetulek ning elatusvahendid muul seaduslikul viisil. Karistusregistri väljavõtte kohaselt on N.L eelnevalt korduvalt kriminaalkorras karistatud ning karistusliikidena on kohaldatud nii rahalist karistust kui ka tingimisi vangistust, mis on aga täitmisele pööratud. Karistusregistri väljavõtte analüüs N.L isiku kohta koos Harju Maakohtu 1-12-6332 19 otsusega näitab ka seda, et eelnevalt on N.L karistatud varavastase kuriteo toimepanemise eest, mis oli sarnane käesoleval juhul vaatluse all olevate kuriteoepisoodidega. Tähelepanu väärib ka see, et väärtegude eest mõistetud rahatrahvid on N.L jätnud tasumata. Selliste andmete pinnalt tõdeb kohus, et vaatamata eelnevalt tema suhtes kohaldatud erinevatele karistusliikidele ei ole eelnevalt kohaldatud karistusliigid taganud N.L õiguskuulekust ning oma aktiivset kuritegelikku käitumist on N.L jätkanud katseajal olles. Seejuures on üks episoodidest toime pandud vaid paari nädala möödudes tema suhtes tehtud süüdimõistva kohtuotsuse tegemisest. Käesolevaks ajaks on aga N.L-ile eelmise otsusega mõistetud karistus täitmisele pööratud. Eelneva pinnalt leiab kohus, et olukorras, kus süüdistataval puuduvad minimaalsemadki isiklikud ja legaalsed rahalised vahendid enda ülalpidamiseks ning kus eelnevad karistused ei ole taganud N.L edasist õiguskuulekat käitumist, pole võimalik kohaldada rahalist karistust, kui põhiõigusi vähem riivavat karistusliiki. Märgitu tähendab, et N.L suhtes on võimalik kohaldada vaid isiku põhiõigusi enimriivavat karistusliiki, so karistust vangistuse näol. Hinnates süüdistatav N.L süü suurust varavastaste kuritegude toimepanemisel, leiab kohus kuritegudega tekitatud kahju suurust ning tegude tehiolusid arvestades, et süü pole eriti suur, kuid võrreldes teiste süüdistatavatega tuleb asuda seisukohale, et N.L süü on suurem, kuivõrd N.L tegevuses on sedastatav kolme varavastase kuriteo toimepanemine ja kolme kvalifitseeriva tunnuse olemasolu, mis muudab isiku süü teiste süüdistatavatega võrreldes suuremaks. Seejuures pole kuriteoepisoodid olnud ka juhuslikku laadi. Süüdistatav N.L on kohteelsel menetlusel väljendanud kahetsust toimepandu suhtes, samuti avaldas ta kahetsust kohtuistungil, mistõttu vajab vaagimist küsimus, kas tegemist on
Menetluse käigus uuritud tõendite pinnalt leiab kohus, et süüdistatava kahetsus ei ole siiras ning kahetsusse tuleb suhtuda kriitiliselt. Nagu kohus eelnevalt viitas, pole arutuse all olevad kuriteoepisoodid olnud juhuslikku laadi, vaid on hinnatavad eesmärgipärase planeeritud tegevusena. Vaatamata sellele, et süüdistatavat on eelnevalt kriminaalkorras karistatud teiste isikute vara kahjustava käitumise eest, jätkas süüdistatav oma kuritegelikku ja teiste isikute vara kahjustatavat tegevust ka katseajal. Seejuures ei saa jätta märkimata, et süüdistatava kuritegelik käitumine on olnud intensiivne. Kohtu hinnangul näitab taoline käitumine igasuguse kahetsuse puudumist ja pühendumist kavatsetusega toimepandavate varguste toimepanemisele saamaks elatusvahendeid kõrvaliste isikute arvelt. Muude karistust kergendavate või raskendavate asjaolude esinemist kohus menetluse käigus ei tuvastanud. Karistuse määra valikul arvestab kohus süüdistatava süü suurust, episoodide arvu ja tekitatud kahju suurust, karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumist ning leiab, et süüdistatava süü ei ole sedavõrd suur, et tingiks karistuse mõistmise ettenähtud sanktsiooni keskmises määras. Kohus võtab arvesse sedagi, et kahel juhul õnnestus kannatanul oma vara tagasi saada. Seega, arvestades isiku süü suurust, episoodide arvu, vargustega tekitatud kahju, samuti karistuse mõistmise üld- ja eriperventatiivseid eesmärke peab kohus võimalikuks mõista süüdistatavale karistus alla ettenähtud sanktsiooni keskmist määra, kuid ei pea võimalikuks mõista karistust alamääras või alammäära lähedasena. Kriminaaltoimikust nähtuvalt pani N.L temale inkrimineeritud kuriteod toime eelmise, so Harju Maakohtu 03.09.2012 otsusega määratud katseajal ning selle otsusega mõistetud karistus on osaliselt ärakandmata. Käesolevaks ajaks on mõistetud karistus täitmisele pööratud. Sellest tulenevalt tuleb süüdistatavale
lg 1, § 65 lg 2 ja § 75 lg 5 alusel mõista kohtuotsuste kogumis liitkaristus, liites käesoleva otsusega mõistetavale karistusele eelmise otsusega mõistetud ja ärakandmata karistus täies ulatuses. Puutuvalt KrMS § 180 lg 1 alusel väljamõistetavatesse menetluskuludesse, leiab kohus, et süüdistatavatelt tuleb välja mõista nii kriminaaltoimikust koopiate tegemise kulu, määratud kaitsjale makstud tasu kui ka sundraha. N.L puhul möönab kohus, et töökoht või muu legaalne sissetulek, mis tagaks temale igakuised legaalsed elatusvahendid, puuduvad, kuid siinkohal ei saa jätta märkimata, et 20 süüdistatava näol on tegemist täisealise ja töövõimelise isikuga, kelle puhul kohus eeldab tööle asumist. Seejuures puuduvad kriminaalasjas tõendid selle kohta, et kohtuotsusega väljamõistetud summade tasumine käiks süüdistatavale ilmselt üle jõu. I.F-i ankeetandmete kohaselt on ta hõivatud tööga ning kohtuistungil esitas S.K kohtule töölepingu töötamise kohta, samuti erialase koolituse läbimise kohta, mistõttu järeldab kohus sellest asjaolust igakuise legaalse sissetuleku olemasolu. Nagu N.L puhul, ei tuvastanud kohus ka K. Temebrulatovi ja S.K puhul, et kohtuotsusega väljamõistetud summade tasumine käiks süüdistatavatele ilmselt üle jõu. Kõigi kolme süüdistatava puhul tuleneb tõdeda, et süüdistatavaid süüdistatakse tahtlike kuritegude toimepanemises, mis tähendab, et kuriteo toimepanek on olnud süüdistatavate endi vaba ja teadlik valik. Seejuures olid N.L ja S.K eelnevalt kriminaalkorras karistatud isikutena teadlikud, et kuritegude toimepanemiste ning kriminaalasja(de) menetlemisega kaasnevad vältimatult tema enda kanda jäävad menetluskulud. Samuti ei tule seaduse kohaselt menetluskulude väljamõistmisel pidada silmas mitte ainult isiku faktilist maksevõimet, vaid selle küsimuse lahendamisel tuleb lähtuda ka süüdimõistetud isiku resotsialiseerumisväljavaadetest. Senine kohtupraktika on olnud kestvalt seda meelt, et vaatluse all oleva menetluskulude kandmisest vabastamise aluse korral tuleb esmajoones silmas pidada selle meetme võimalikku positiivset eripreventiivset toimet. Isiku poolt toimepandud süütegu võib olla nö juhuslikku laadi ning kui menetluskulude riigi kanda jätmine annab täiendava positiivse tõuke isiku seaduskuulekusele, on alust selle põhimõtte rakendamiseks. Käesoleval juhul tuleb seda aga eitada. N.L ja S.K on korduvalt kriminaalkorras karistatud ning käesolevas kriminaalasjas vaatluse all olevad kuriteod on samaliigilised eelmisel korral toimepandud kuritegudega. Seega leiab kohus, et menetluskulude riigi kanda jätmisel ei oleks käesoleval juhul positiivset toimet süüdistatavate resotsialiseerumisväljavaadetele ja seetõttu tuleb need jätta süüdistatavate endi kanda. Samuti leiab kohus N.L puhul, et töökoha ning sissetuleku puudumine ning isiku vabadust piirava karistuse kandmine viitavad sellele, et süüdistatavatel puuduvad lähiajal sissetulekud. Süüdistatava karistusandmed näitavad ka seda, et pärast vabanemist ja ka katseajal olles on ta asunud uusi kuritegusid toime panema elatusvahendite saamiseks. Seetõttu ei pea kohus võimalikuks anda N.L-ile võimalust hüvitada menetluskulu KrMS § 180 lg 3 ja KrMS § 313 lg 1 p-des 7 ja 12 alusel pikema aja jooksul, kuivõrd on küllaldane alus eeldada, et vabatahtlikult jäetakse menetluskulu hüvitamata. Seetõttu peab kohus vajalikuks määrata menetluskulude hüvitamiseks minimaalne tähtaeg, võimaldamaks tähtaja möödumisel pöörata lühima aja jooksul nõuded võlgniku võimalikule varale. K. Temebrulatovi ja S.K puhul peab aga kohus põhjendatuks menetluskulude suurust arvestades võimaldada nende hüvitamist KrMS § 180 lg 3 ja KrMS § 313 lg 1 p-des 7 ja 12 alusel kohtuotsuse jõustumisest 10 kuu jooksul. Koopiate tegemise kulu kohustuvad I.F ja S.K hüvitama kohtuotsuse jõustumisest 30 päeva jooksul. Märt Toming kohtunik 21
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.