1-06-5045\9

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. septembril 2006.a Tallinn, avalik kohtuistung Kriminaalasja number 1-06-5045 Kohtukoosseis Eesistuja Malle Preimer, liikmed Ivi Kesküla ja Jüri Paap Kohtuistungi sekretär Tatjana Derkatš Tõlk Kriminaalasi V.L. süüdistus KarS § 329 järgi Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu
2. juuni
3. a otsus Apellatsiooni esitaja Lääne Ringkonnaprokuratuuri Rapla osakonna ringkonnaprokurör Aarne Pruus Prokurör Aarne Pruus Süüdistatav V.L. Kaitsja Adv. Natalia Suvorova RESOLUTSIOON
4. Lugeda Pärnu Maakohtu V.L.e süüdimõistva kohtuotsuse kuupäevaks
5. juuni 2006.a.
6. Tühistada Pärnu Maakohtu
7. juuni 2006.a. otsus osaliselt V.L.ele mõistetud karistuse osas. Teha uus otsus: Mõista V.L.ele KarS § 329 järgi karistuseks rahaline karistus sada päevamäära s.o 6400 krooni (kuus tuhat nelisada). Muus osas jätta kohtuotsus muutmata. Apellatsioon rahuldada osaliselt. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav võib kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK V.L. tunnistati süüdi KarS § 329 järgi ja karistati rahalise karistusega viiekümne päevamäära ulatuses s.o 3215 krooni. Ta tunnistati süüdi selles, et olles 21.10.2005.a. Rapla Maakohtu poolt KarS § 424 järgi karistatud mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 5 kuuks, juhtis 13.02.2006.a. Raplas Koidu tänavalt Mahlamäe tänavale sõiduautot Citroen Berlingo reg märgiga 520 MDC, millega rikkus talle kohtuotsusega pandud keeldu mootorsõidukeid juhtida ja hoidus kõrvale kohtuotsusega mõistetud karistuse täitmisest. APELLATSIOONI SISU Prokurör vaidlustab kohtuotsuse üksnes V.L.ele mõistetud karistuse osas. Apellatsiooni põhjendatakse järgmiselt. Kohus on leidnud, et süüdistatavale mõistetud karistus võiks jääda allapoole selle karistusliigi võimalikust määrast. Mõistetud karistusest ja kohtu sellisest seisukohast jääb arusaamatuks, mida on kohus mõelnud rahalise karistuse keskmise määra all. KarS § 44 lg 1 sätestab, et kuriteo eest võib kohus mõista rahalise karistuse 30 kuni 500 päevamäära. Seega on antud karistusliigi piirmäärad fikseeritud ja keskmiseks karistuseks on eelnevast tulenevalt 265 päevamäära. Kohus leidis, et V.L.e osas puuduvad vastutust kergendavad ja raskendavad asjaolud ning kuritegu on toime pandud otsese tahtlusega. Nendest andmetest lähtuvalt peaks mõistetava karistuse määr vastama rahalise karistuse keskmisele määrale, s.o 265 päevamäära. Kohus on mõistetavat karistust põhjendanud sellega, et V.L. ei ole varem mootorsõiduki juhtimise eest juhtimisõigust omamata karistatud ja ta on tasunud varasema kohtuotsusega mõistetud rahalise karistuse. Nimetatud asjaolud ei saa prokuröri arvates kuidagi mõjutada rahalise karistuse määra, sest kohus ei ole neid asjaolusid vastutust kergendatavatena käsitlenud. Nimetatud faktidega saab üksnes põhjendada, miks V.L.e suhtes on kohaldatud vangistuse asemel rahalist karistust. Prokurör taotleb mõistetud karistuse tühistamist ja uue otsusega V.L.e karistamist rahalise karistusega 265 päevamäära, s.o 16 960 krooni. Vastuses prokuröri apellatsioonile taotleb V.L. kohtuotsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata jätmist. POOLTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 2 Prokurör toetas apellatsiooni ja taotles kohtuotsuse tühistamist karistuse mõistmise osas ning V.L.e karistamist rahalise karistusega 265 päevamäära ulatuses. Süüdistatav ja tema kaitsja vaidlesid apellatsioonile vastu ja palusid kohtuotsuse muutmata jätmist. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT Kohtukolleegium, tutvunud süüdistusasja materjalide ja apellatsiooni sisuga, kuulanud ära kohtumenetluse pooled, leiab, et prokuröri apellatsioon on osaliselt põhjendatud. Esmalt peab kohtukolleegium sõltumata apellatsioonist vajalikuks rõhutada järgmist. Kohtuistungi protokolli kohaselt on kohus
8. juunil 2006.a. kuulutanud vaidlusaluses süüdistusasjas kohtuotsuse resolutiivosa ning teatanud, et motiveeritud kohtuotsus kuulutatakse
9. juunil 2006.a. /II kd tl 45/. Motiveeritud kohtuotsus kannab
10. juuni 2006.a. kuupäeva. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma lahendites korduvalt rõhutanud, et ka motiveeritud kohtulahend peab kandma resolutiivosa kuulutamise kuupäeva ( otsused nr 3-11-43-03 – RT III 2003, 18, 169; 3-1-1-13-05 – RT III 2005, 13, 133; 3-1-1-149-05 – RT III 2006, 4, 34). Seega tuleb vaidlustatud kohtuotsuse kuupäevaks lugeda
11. juuni 2006.a, s.o kohtuotsuse resolutsiooni kuulutamise päev. Mis puutub prokuröri apellatsiooni, siis kohtukolleegium möönab, et kohtuotsuse põhiosa lõpus olev lause, mille kohaselt kohus peab võimalikuks mõistetava karistuse määramise V.L.ele alla poole selle karistusliigi võimalikust määrast, ei ole selgelt mõistetav, kuid kohtuotsusest tervikuna ja KarS §-s 44 lg 1 sätestatust on ilmne, et kohus on V.L.ele mõistnud rahalise karistuse selle karistusliigi miinimumi lähedaselt. Apellatsioonis rõhutatakse põhjendatult, et kohus ei tuvastanud V.L.e vastutust kergendavaid asjaolusid. V.L.ele süüksarvatud kuriteo toimepanemine esmakordselt ja varem mõistetud rahalise karistuse tasumine on aga käsitletavad asjaoludena, mis tingisid maakohtu poolt süüdistatavale mõistetava karistuse liigi valiku, kuivõrd KarS § 329 näeb ette nii vangistuse kui rahalise karistuse mõistmise. Seega kohtu poolt tuvastatut ja kohtuotsuses esitatud põhistusi silmas pidades jagab kohtukolleegium apellandi seisukohta, mille kohaselt ei vasta mõistetud karistus V.L.e poolt toimepandud kuriteo raskusele ja tema isikule. Mõistetud karistus on ilmselt leebe. Kohtukolleegium ei nõustu aga apellatsioonis esitatud seisukohaga, et olukorras, kus karistuse mõistmisel arvestatavaid vastutust raskendavaid ega kergendavaid asjaolusid ei tuvastata, tuleb automaatselt mõista süüdlasele karistus, mis vastaks tema poolt toimepandud kuriteo eest seaduses ettenähtud sanktsiooni keskmisele suurusele. Sellist seisukohta ei ole järgitud ka kohtupraktikas. Kohtukolleegium leiab, et V.L.ele mõistetav karistus võib sõltuvalt tema süü suurusest jääda allapoole rahalise karistuse keskmist määra. Lisaks eelnevale peab kohtukolleegium vajalikuks rõhutada, et maakohus on rahalise karistuse suuruse arvestamisel jätnud tähelepanuta KarS §-s 44 lg 4 sätestatu, mille kohaselt väljendatakse päevamäära suurus täiskroonides. Maakohus on aga päevamäära suuruseks lugenud 64.30 krooni. Seadusest tulenevalt on V.L.ele mõistetava rahalise karistuse päevamäära suuruseks 64 krooni. Eelnevast lähtudes ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 4, 338 p 4, 340 lg 4 p 4 tühistab ringkonnakohus Pärnu Maakohtu
12. juuni 2006.a. otsuse V.L.ele mõistetud karistuse osas 3 ning mõistab talle uue otsusega KarS § 329 järgi rahalise karistuse 100 päevamäära ulatuses, s.o 6400 krooni. Malle Preimer Ivi Kesküla 4 Jüri Paap