← Eesti

1-04-99\9

Obsah (4)§ 74§ 64§ 49§ 56

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 31. mai 2006, Tartu Kriminaalasja number 1-04-99 Kohtukoosseis Tiit Lõhmus, Ago Kutsar, Mati Kartau Kohtuistungi

§ 74

alusel määrata, et mõistetud vangistust ei pöörata täielikult täitmisele kui Z.B 3 aasta pikkuse katseaja jooksul ei pane toime uut tahtlikku kuritegu ja täidab talle

§-s 75 sätestatud käitumiskontrolli ajaks pandud kontrollnõudeid ning kohustusi. Vastavalt

§-le 75 on Z.B kohustatud järgima järgmisi kontrollnõudeid : 1) elama kohtu määratud alalises elukohas; 2) ilmuma kriminaalhooldaja määratud ajavahemike möödumise järel kriminaalhooldusosakonda registreerimisele; 3) alluma kriminaalhooldaja kontrollile oma elukohas ning esitama talle andmeid oma kohustuste täitmise ja elatusvahendite kohta; 4) saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elukohast lahkumiseks kauemaks kui 15 päevaks; 5) saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elu-, töö- või õppimiskoha vahetamiseks. Süüdi tunnistada Z.B KrK § 186 järgi Eesti Ühispanga kirja nr 14/15-1299 (28.12.1998) võltsimises ja mõista rahaline karistus 50 päevamäära, so summas 1800 krooni riigituludesse, mis tuleb

§ 64

lg 2 alusel täide viia iseseisvalt.

§ 49

alusel mõista Z.B-le lisakaristuseks tegutsemiskeeld, võttes temalt 2 aastaks ära õiguse töötada kinnisvaramaaklerina. Välja mõista Z.B-lt sundraha 1,5 2 palga alammäära ulatuses, so 4500 krooni. Välja mõista Z.B-lt KrMS § 175 lg 1 p 3 alusel ekspertiiside maksumus summas 2390 krooni, mis tuleb tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele 10220034800017 viitenumbrile

  1. AS SEB Eesti Ühispank tsiviilhagi rahuldada ja mõista Z.B-lt välja AS SEB Eesti Ühispank kasuks 470 000 krooni. Jätta N.A. tsiviilhagi läbi vaatamiseks tsiviilkohtupidamise korras, mille tagamiseks OÜ-le Peepar kuuluv ning N.A. kasuks arestitud korter Tartus X jätta arestituks. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata. Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Kaire Hänilese apellatsioon rahuldada. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates 01.juunist
  2. Kassatsiooniõiguse kasutamisel on kohtuotsus tutvumiseks kättesaadav ringkonnakohtu kantseleis alates 20.juunist
  3. Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates 21.juunist
  4. Esimese astme kohtu otsuse sisu Tartu Maakohtu
  5. veebruari 2006 otsusega mõisteti Z.B süüdistuses KrK § 186 ja § 143 lg 2 p 11, 2 järgi õigeks süü tõendamatuse tõttu. KrMS § 310 alusel jäeti Eesti Ühispanga ja N.A. poolt esitatud tsiviilhagid läbi vaatamata. 3 Maakohus arutas Z.B-le KrK § 186 järgi esitatud süüdistust selles, et tema
  6. a eeluurimisel tuvastamata kohas koostas ja allkirjastas A.K. nimel AS Eesti Ühispank kirja nr 14/15-1299 28.12.1998 Tartumaa Hooneregistrile, millega Eesti Ühispank annab nõusoleku ja palub Tartumaa Hooneregistril kustutada pandimärke Z.B-le kuuluvatelt Tartus asuvatelt korteritelt X , XX ja XXX , eesmärgiga esitada kiri Tartumaa Hooneregistrile. 1 Veel arutas maakohus Z.B-le KrK § 143 lg 2 p 1 , 2 järgi esitatud süüdistust selles, et tema - sai ajavahemikul 29.12.-30.12.1998 varalist kasu pettuse teel, milleks esitas 29.12.1998 Tartumaa Hooneregistrile eelnevalt võltsitud Eesti Ühispanga kirja nr 14/15-1299, millega Eesti Ühispank andis nõusoleku ja palus vabastada pandinõudest Z.B-le kuuluvad ning pangale notariaalse pandilepingu alusel AS Eesti Ühispank poolt AS-le Maltar antud 2 000 000 krooni suuruse laenu tagatiseks 18.07.1997 panditud korterid asukohaga Tartu linnas X (väärtusega 160 000 krooni), XX (väärtusega 160 000 krooni), XXX (väärtusega 150 000 krooni) ja kustutada Tartumaa Hooneregistrist ka pandimärge. Võltsitud Eesti Ühispanga teatise alusel kustutas Tartumaa Hooneregister pandimärke eelpool loetletud korteritelt, millega tekkis Z.B võimalus korterid võõrandada ja Z.B võõrandas 30.12.1998 P.K. korterid asukohaga Tartus XX hinnaga 12 600 krooni, XXX a hinnaga 110 000 krooni ja X hinnaga 20 000 krooni. Nimetatud korterite seadusevastase võõrandamisega vähendas Z.B AS-le Maltar antud laenu tagatist 470 000 krooni väärtuses ja ta sai varalist kasu pettuse teel 470 000 krooni suuruses summas, s.o põhjustas suure varalise kahju AS-le Eesti Ühispank; -
  7. a sügisel OÜ Peepar Kinnisvara esindajana sõlmis suulise kokkuleppe N.A. ja N.V. N.A. le kuuluva korteri asukohaga Tartus X vahetamiseks korteri vastu asukohaga Tartu maakonnas XXXX . Z.B tegi ettepaneku vormistada korterite vahetus ostu-müügina ning sõlmida notari juures vastav leping. Tehtud ettepaneku põhistamiseks andis Z.B N.V. notariaalse volikirja, mille kohaselt on N.V. 1 aasta jooksul õigus vallata, kasutada, käsutada ja müüa M.K. korteriomandit asukohaga XXXX . Sellega tekitas Z.B N.V. ja N.A. l pettekujutluse, et N.V. on võimalik ühe aasta jooksul endale sobival ajal teostada notariaalne tehing ning vormistada korter asukohaga Tartumaa XXXX enda nimele. Kasutades ära N.V. ja N.A. le tekitatud pettekujutlust sõlmisid N.A. ja Z.B OÜ Peepar Kinnisvara esindajana 19.10.2000 Tartus Munga 18 notar Mati Alliku büroos ostu-müügilepingu, millega N.A. müüs korteri asukohaga Tartus X 3-2 50 000 krooni eest OÜ-le Peepar Kinnisvara. Tegelikult jättis Z.B ettekavatsetult N.A. le saadud korteri eest tasumata ja tühistas ka 13.11.
  8. N.V. eelnevalt 19.10.2000 väljastatud volituse, millest N. V ei teavitanud. Seega sai Z.B pettuse teel Tartus X asuva N.A. le kuuluva korteri väärtusega 50 000 krooni. Z.B eitas oma süüd täielikult. Kohtuotsuse motiivide kohaselt ei ole kohtualuse Z.B süü täielikult tõendamist leidnud ning ta tuleb esitatud süüdistustes õigeks mõista. 4 Esimese episoodi puhul leidis kohus, et täielikult on tõendamist leidnud, et Eesti Ühispanga kiri Hooneregistrile võltsiti ja ka esitati hooneregistrile, kuid kahtlusteta ei ole tõendamist leidnud, et võltsimise pani toime ja kirja hooneregistrile esitas just Z.B . Ekspertiisiaktidest nähtus, et kirjutajaks võis olla Z.B , kuid selle võis olla kirjutanud ka keegi teine. Kuna kohtu seisukoha kohaselt ei ole leidnud tõendamist Z.B poolt Ühispangast väidetavalt väljastatud kirja võltsimine ja hooneregistrile esitamine, ei ole tõendatud Z.B süü korterite teadlikult seadusevastaselt võõrandamises. Kohus, hinnates R.J. ütlusi nende kogumis, leidis, et tegemist on tunnistajaga, kes on oma ütlusi mitmel korral muutnud ning seega ei saa tema ütlusi käsitleda usaldusväärsetena. Esimesel ülekuulamisel rääkis tunnistaja, et ta kirjutas kirjad AS Maltar nimel võla tasumise ja korterite pandi alt vabastamise kohta. Kohtu arvamuse kohaselt järgmisel ülekuulamisel on tunnistaja asunud eitama sellistele kirjadele alla kirjutamist, kinnitades, et ta on kirjutanud alla paberile, mis lubas neid kortereid rentida. Kuivõrd kohtuistungil ei leidnud tõendamist Z.B poolt Ühispangast väidetavalt väljastatud kirja võltsimine ja hooneregistrile esitamine, ei ole tõendatud ka Z.B süü nende teadlikult seadusvastaselt võõrandamises. Teise episoodi puhul leidis kohus, et ka selles episoodis ei ole Z.B süü tõendamist leidnud. Kohus pidas kannatanu N.A. ja tunnistaja N.V. ütlusi omavahel vastuolus olevateks ja ebaloogilisteks ning pidas mitteusaldusväärseteks tunnistaja T.K. i ütlusi. Kohus pidas usaldusväärseks kohtualuse Z.B ütlusi N. A korteri eest raha tasumise kohta ning leidis, et Z.B selliseid ütlusi kinnitab ostu-müügileping (19.10.2000, II kd tl 7173), tunnistaja M. Alliku ütlused ning OÜ Peepar kassa väljamineku order nr 24 29.09.2000 kuupäevaga. Kannatanu N.A. ja tema tütre ütlused olevat vastuolulised selles, et kannatanu väitel pidi toimuma Tartus X korteri ostu-müügitehing ning mingisugusest korterite vahetamiseset ei olnud üldse juttu, kuid N.V. väitel pidi tegelikult toimuma korterite vahetus, millest oli teadlik ka tema ema. N.A. ütlustest nähtuvalt oli ta küll teadlik, et tema tütar sai volituse, mis pidi tütrele andma õiguse XXXX asuvale korterile, kuid mingisugusest vahetustehingust ta teadlik ei olnud. Asjaolu, et korteri müüja N.A. tahe oli suunatud oma korteri müümisele olevat tõendiks, mis viitab asjaolule, et tegemist ei olnud korterite vahetamistehinguga. Kohus leidis, et T.K. i näol ei ole tegemist usaldusväärse tunnistajaga. Ta on oma ütlusi mitmel korral muutnud ja ütluste muutmise kohta käivad ütlused on ebaloogilised. Eeluurimisel 29.10.2002 avaldas T.K. , et algusest peale oli kavas korterite Tartus X ja XXXX vahetamine, aga kohtuistungil kinnitas, et 19.10.2000 notar Mati Allik juures toimus N.A. korteri müümine OÜ-le Peepar ja tegemist ei olnud korteri vahetamisega XXXX korteri vastu. T.K. kinnitas, et Z.B maksis N. A ka raha. Kahtlusteta ei lükatud ümber Z.B ütlusi selle kohta, et ta maksis N.A. Tartus X korteri eest kokkulepitud summa. Z.B selliseid ütlusi kinnitavad ostu-müügileping 19.10.2000 (II kd, lk 71-73) ja Mati Alliku ütlused. Z.B 5 ütlusi firma kassast raha väljavõtmise kohta kinnitab kaudselt ka kassa väljamineku order nr 24, 29.09.2000, mis tõendab, et Z.B võttis kassast 47 000 krooni majanduskulu avansina kinnisvara ostmiseks (III kd, lk 186). Asjaolu, et raha väljavõtmine toimus 3 nädalat enne notari juures lepingu sõlmimist, ei lükka ümber Z.B ütlusi selles, et raha võttis ta välja just Tartus X korteri ostmiseks. Ebaloogilised on kannatanu ütlused ka selles, et kuigi Z.B talle väidetavalt raha ei maksnud, ei pöördunud ta abi saamiseks politsei poole ega esitanud ka hagi tsiviilkohtupidamise korras. Kannatanu ütlused tunduvad otsitud ka selle poolest, et tema väitel ei olnud isegi mitte kokkulepet selles, kuna kohtualune peaks raha ära maksma ja kas raha maksmine toimub temale või tütrele. N.A. ütlused selle kohta, et ta ütles notarile, et on korteri eest raha kätte saanud Z.B survel, ei ole loogilised, kuna kannatanu enda ütlustest nähtub, et notari kabinetti sisenedes ta Z.B ees mingit hirmu ei tundnud. Samuti ei ole N.A. osanud seletada, milles see väidetav surve avaldamine väljendus. Ka N.V. ütlused on mitmeti ebaloogilised ning vastuolulised. XXXX asetsevat korterit vajas ta oma sõnade kohaselt sellepärast, et ta oli rase ning tal oli vaja elamispinda, kuhu lapsega elama minna. Samas nähtub tunnistaja ütlustest, et korter oli elamiskõlbmatu ja vajas kapremonti. Korteri seisukorra kohta on ütlusi andnud nii T.K. kui Z.B ning mõlemad on korterit kirjeldanud kui remonti vajavat. Ebaloogiliseks hindas kohus N.V. käitumist ka selles, et oma õigusi asus ta kaitsma alles rohkem kui poolteist aastat peale seda, kui ta n.ö jäi ilma XXXX korterist. Kohus on Z.B iseloomustava materjalina avaldanud tema iseloomustused. Korteriühistu X, Tartu liikmed on teda iseloomustanud positiivselt kui printsipiaalset ja korrektset esimeest, kes seisab aktiivselt maja heaolu eest ning on väga usaldusväärne ja kohusetundlik (III kd, lk 188). Ka korteriühistust Tareva Kalda tee 30, Tartu väljastatud iseloomustus on positiivne. Selles kirjeldatakse Z.B kui korrektset ja head suhtlejat, isikut, kes on avatud ja alati abivalmis, lojaalne ja usaldusväärne inimene (III kd, lk 189). Kohus, hinnates kõiki kriminaalasjas kogutud tõendeid, oli seisukohal, et kriminaalasjas esineb kahtlusi, mida ei ole võimalik kõrvaldada. Z.B süü ei ole kohtuistungil täielikult kinnitamist leidnud ning esineb asjaolusid, mis tõendavad just Z.B ütlusi toimunud sündmuste kohta. Tõlgendades asjas esinevad kahtlused kohtualuse kasuks, tuleb Z.B tema süü tõendamatuse tõttu õigeks mõista. Apellatsioonis esitatud taotluste sisu Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör palub tühistada Tartu Maakohtu
  9. veebruari 2006 otsuse osaliselt Z.B õigeksmõistmises KrK § 143 lg 2 p 11, 2 ja 186 järgi Eesti Ühispanga kirja nr 14/15-1299 võltsimises ning mõista Z.B süüdi KrK § 143 lg 2 p 1, 2 järgi ning karistada teda 2 aasta ja 6 kuu pikkuse vangistusega; mõista Z.B süüdi KrK § 186 järgi ja karistuseks mõista rahaline karistus 50 päevamäära (1 päevamäär on 36 krooni) suuruses 6 summas, s.o 1800 krooni riigituludesse, mis viia

§ 64

lg 2 alusel täide iseseisvalt.

§ 74

alusel määrata, et mõistetud vangistust ei pöörata täielikult täitmisele, kui Z.B 3-aastase katseaja jooksul ei pane toime uut tahtlikku kuritegu.

§ 49

alusel mõista Z.B-le lisakaristuseks tegutsemiskeeld ning võtta temalt 2-ks aastaks ära õigus töötada kinnisvaramaaklerina. KrMS § 179 alusel mõista Z.B-lt välja sundraha 4500 krooni. Z.B-lt mõista välja menetluskulud. Rahuldada AS SEB Eesti Ühispank tsiviilhagi ja mõista Z.B-lt AS SEB Eesti Ühispank kasuks välja 470 000 krooni. OÜ-le Peepar kuuluv ja N.A. kasuks arestitud korter Tartus X jätta arestituks kohtuotsuse täitmise tagamiseks. Apellatsiooni põhjenduste kohaselt ei vasta kohtu järeldused kriminaalasjas kogutud tõenditele, mis on kaasa toonud materiaalõiguse ebaõige kohaldamise. Esimese süüdistuse episoodi puhul on kohus kogutud tõendeid hinnates jõudnud valele järeldusele, et kohtualune Z.B ei ole kirja Eesti Ühispanga nimel võltsinud ja võltsitud dokumenti hooneregistrile esitanud. Kohus on ebaõigesti pidanud R.J. ütlusi ebausaldusväärseteks, kuna sisuliselt on tunnistaja R.J. andnud kõikidel ülekuulamistel ühesuguseid ütlusi, seletades nende kirjade allkirjastamise põhjuseid. Kohtulikul uurimisel on tuvastatud, et AS Maltar võttis EÜP-st laenu 11.07.1997 ja laenu tagatiseks sõlmis Z.B 18.07.1997 pandilepingu, millega pantis 3 korterit. Nende korteritega tagati kõik Eesti Ühispanga nõuded, mis tulenevad Eesti Ühispanga ja AS Maltar vahelisest laenulepingust. Laenulepingu alusel oli AS Maltar võlaks panga ees 2 miljonit krooni. Seisuga 06.10.2000 oli AS Maltar põhivõla suuruseks 1 752 527 krooni, millele lisandus viivis ja võlgnevus kokku ületas 7 miljonit krooni. Z.B andis kohtus ütlusi selle kohta, et R.J. ütles temale, et võlg pangale on tasutud. Seda väidet Z.B ei uskunud. Kuna Z.B ei uskunud võla tasumist, kirjutas R.J. temale iga korteri kohta eraldi vastava teate, et võlg on tasutud. Pandilepingu kohaselt oli üheks pantija, s.o antud juhul Z.B kohustuseks pandi eset, s.o kortereid pandipidaja nõusolekuta mitte võõrandada. Pantija võis võõrandada pandi eset ainult koos võla üleandmisega. Lepingu, mille on pantijana allkirjastanud Z.B , p 10.3 kohaselt tuleb pandiõiguse lõppemise kohta teha huvitatud isiku nõudel märge Tartumaa Hoonregistrisse ja nimetatud märke aluseks on pandipidaja kirjalik teatis. Kohtuistungil kogutud tõendite kohaselt Z.B küll ei uskunud R.J. suulisi väiteid võla tasumise kohta, kuid uskus R.J. poolt allkirjastatud samasisulist dokumenti, samas ei käinud ega kontrollinud Z.B AS Maltar võla tasumist üle Eesti Ühispangast. Võltsitud EÜP teatis on koostatud 28.12.

  1. See laekus Hooneregistrile 29.12.
  2. Juba 31.12.1998 on Z.B kõik korterid ühe lepinguga edasi müünud P.K. 142 600 krooni eest. Ostu-müügilepingutest lähtuvalt on P.K. korterid paar kuud hiljem edasi müünud. Tunnistaja L.K. ütluste kohaselt ostis ta endale korteri P.K. e nimeliselt isikult, kuid nägi teda ainult ühel korral notari 7 juures. Tegelikult ajas korterimüügi asju Z.B , kes oli kaasas ka notari juures ning kellele ta tasus ka osa korteri rahast. Korterite müügitehingute kohene toimumine näitab, et Z.B tegutses sooviga võimalikult kiiresti Eesti Ühispangale panditud korterid võõrandada enda kontrolli all olevale isikule, et Eesti Ühispangal ei oleks võimalik võltsitud dokumendi esitamisest teada saamisel korterite võõrandamist takistada. Z.B väited selle kohta, et ta oli P.K. võlgu 300 000 krooni ja P.K. e nõudel müüs ta need korterid temale naeruväärse hinna eest, on ümber lükatud toimikus olevate materjalidega P.K. e sissetulekute kohta: üldiselt tulud puuduvad,
  3. a on töötanud AS-s Kemotar valvurina 3 kuud, mille eest on kokku palka saanud 4857 krooni. Kohus on asunud seisukohale, et eelpooltoodud tõendid ei kinnita P.K. e tegelikku rahalist seisu, tema võimalikke sissetulekuid ja ei välista võimalust, et tal oli piisavalt sularaha laenude andmiseks. Samas ei ole kohus põhjendanud, millistele tõenditele ta sellisele järeldusele jõudes on tuginenud. Tunnistaja R.J. poolt eeluurimisel antud ütlustest nähtub, et tema ei ole võlga pangale tasunud ega Hooneregistrile tõendit selle kohta esitanud, nagu oleks laen tagastatud. Sellised R.J. ütlused on kooskõlas eksperdiarvamusega, mille kohaselt ei ole allkirju EÜP teatisel A.K. nimel kirjutanud ei A.K. ega ka R.J. , allkiri võib olla kirjutatud Z.B poolt. Kohus on leidnud, et ekspertiisiakti ei saa käsitleda kindla Z.B süüd kinnitava tõendina. Samas on kohus otsuse tegemisel rikkunud KrMK §-s 50 sätestatud kohustust hinnata kõiki kogutud tõendeid kogumis. Arvestades asjaolu, et R.J. Eesti Ühispanga nimel kirja ei esitanud ja seda ei allkirjastanud, R.J. ei saanud Z.B-le kuuluvate korterite pandi alt vabastamisega kasu, Z.B oli teadlik, et võlg, mille tagatiseks on tema korterid panditud, ei ole tagastatud, Z.B müüs korterid väga madala hinna eest edasi inimesele, kelle tegevust ta sai suunata ja seda juba kaks päeva pärast võltsitud panga kirja esitamist hooneregistrile, saab ka eksperdiarvamust selle kohta, et allkiri A. Kolu nimelt Eesti Ühispanga teatisel võib olla kirjutatud Z.B poolt, käsitleda Z.B süüd kinnitava tõendina. Kohtuistungil kogutud tõenditega on tuvastatud, et Z.B võltsis Eesti Ühispanga kirja nr 14/15-1299 28.12.1998 Tartumaa Hooneregistrile ja esitas 29.12.1998 võltsitud dokumendi Hooneregistrile, mille alusel eemaldas Hooneregister kolmelt korterilt keelumärke, misläbi sai Z.B oma korterid võõrandada. Kuna selleks ajaks tegelikult AS Maltar oma võlga EÜP-le tasunud ei olnud ja pandiõigus ei olnud lõppenud, vähendas Z.B panga poolt AS-le Maltar antud laenu tagatist 470 000 krooni väärtuses. Kuna AS Maltar oma võlga ei tasunud, siis vastavalt pandilepingule oleks olnud võimalik pandipidaja nõuded rahuldada Z.B poolt panditud korterite arvelt. Kuna Z.B müüs ebaõigesti pandi alt vabastatud tagatiseks olevad korterid maha, sai ta pettuse teel varalist kasu 470 000 krooni suuruses summas, s.o põhjustas suure varalise kahju AS-le Eesti Ühispank. Panga kirja võltsimise eesmärgiks oli varalise kasu saamine: et hooneregister kustutaks keelumärke, korterid vabastataks koormatise alt ning Z.B saaks korterid maha müüa. Teise süüdistuse episoodi osas on kohus ebaõigesti pidanud kannatanu N.A. ja tunnistaja N.V. ütlusi mitteusaldusväärseks ja ebaloogilisteks. Kannatanu N.A. on kogu kriminaalmenetluse vältel andnud ütlusi selle kohta, et korter asukohaga Tartus X kuulus küll temale, aga seal elas tema tütar ja seda korterit tahtis ta müüa 8 seetõttu, et tema tütar N.V. ei sõltuks enam emast ning tütar saaks osta endale korteri. Eeltooduga on ka põhjendatud asjaolu, et N.A. ei olnud kursis kõikide korteri müüki või vahetust puudutavate nüanssidega, sest tehinguga tegeles peamiselt tunnistaja N.V. kui isik, kes pidi saama endale uue korteri. Kannatanu N.A. eesmärk oli suunatud tütre elu parandamisele ning ta on saanud kohtus anda ütlusi temale teadaolevate asjaolude kohta. N.V. on kohtus andnud ütlusi selle kohta, et XXXX korteris ei olnud võimalik elada, kuna seal oli vaja remonti teha ning pärast X tn korteri müüki ta kolis oma elukaaslase juurde. Samuti on tunnistaja N.V. selgitanud, et kohtualune Z.B seletas temale pärast X tn korteri müügitehingut ning volituse vormistamist, et ta saab ühe või kahe kuu jooksul XXXX korteri omanikult M.K. kirja ja nõusoleku XXXX korteri N.V. nimele kirjutamiseks. Ta ootas M.K. nõusolekut ja temale räägitu põhjal sai aru, et siis saab vormistada samasuguse ostu-müügilepingu kui X tn korteri kohta. N.V. ütlustest nähtub, et XXXX korteri eest ta ei oleks K ega Z.B-le pidanud midagi maksma. Kohtus on tunnistaja N.V. seletanud, et politseisse ta kohe ei pöördunud, sest ootas korteriomanikult kirjalikku vastust ja ta ei olnud teadlik sellest, et temale antud volitus XXXX korteri kasutamiseks, käsutamiseks jne on tühistatud. Volituse kehtetuks tunnistamisest sai teada alles pärast seda kui pöördus politseisse. Eeltoodust tulenevalt on ei saa nõustuda sellega, et kohus on ilma konkreetset põhjendust andmata tunnistanud N.V. ja N.A. ütlused ebaloogilisteks ja mitteusaldusväärseteks. Kohus on jätnud kannatanu N.A. ja tunnistaja N.V. ütlusi hinnates arvesse võtmata, et nende näol on tegemist vaid põhiharidust omavate isikutega, kelle jaoks korterimüük ja -vahetus ei ole igapäevane tegevus. T.K. i näol ei olnud kohtu arvates tegemist usaldusväärse tunnistajaga, kuna ta on oma ütlusi mitmel korral muutnud ning ütluste muutmise kohta käivad ütlused on kohtu arvates ebaloogilised. Kohtuliku arutamise käigus andis tunnistaja T.K. algselt tõepoolest ütlusi selle kohta, et tegemist ei olnud korterite vahetamisega ning Z.B maksis X korteri eest raha N.A. . Teisel korral on T.K. kohtus kinnitanud, et tal esimesel korral kohtus ütlusi andes läksid mõtted segamini ja seetõttu ei andnud tegelikkusele vastavaid ütlusi. Kahe istungi vahelisel ajal ta värskendas oma mälu ja seetõttu tuli talle meelde, et tegelikult raha tasumist ei toimunud ja ta on andnud eeluurimisel uurija juures õigeid ütlusi. Eeluurimisel tunnistaja T.K. i poolt antud ütlused on kooskõlas tunnistaja N.V. ütlustega – klientide soov oli vahetada linnas asuv korter maal asuva korteri vastu. Kinnisvarabüroo ettepanek oli tehing vormistada ostu-müügina, mitte vahetusena. Samas kinnitas T.K. , et mingisugust rahade liikumist ei toimunud ega pidanudki toimuma. Tunnistaja T.K. kinnitas eeluurimisel, et N.A. selgitati, et notari juures tuleb kinnitada raha kätte saamist, vastasel korral ei saa tehingut toimuda. T.K. i eeluurimisel antud ütlused oleks tulnud kohtuotsuse tegemisel arvesse võtta, kuna need on kooskõlas teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega. Seega on N.V. ja T.K. i ütlustega tõendamist leidnud, et N.A. ja N.V. soov oli vahetada Tartu linnas asuv korter korteri vastu maakonnas ning tehing vormistati ostu-müügina Z.B ja T.K. i ettepanekul. Kohtuistungil uuritud tõendite kohaselt ostis korteri N.A. OÜ Peepar, keda esindas Z.B kui OÜ Peepar omanik ning ainus juhatuse liige. 9 Kohtuistungil uuritud tõenditega ei ole kinnitust leidnud, et N.A. või N.V. oleks saanud Z.B-lt raha X korteri eest. Kohus on ebaõigesti tuvastanud, et raha üleandmine on tõendatud M. Alliku ütlustega. Tunnistaja M. Allik, tehingut tõestanud notar, andis kohtuistungil ütlusi selle kohta, et ta ei mäleta konkreetsest tehingust midagi, raha loetakse notari juuresolekul üle väga-väga harva ning lepingu sõnastusest raha üleandmise kohta nähtub, et raha on müüjale antud enne notari juurde tulemist. Seega ei tõenda M. Alliku ütlused Z.B versiooni raha üleandmise asjaolude kohta. Kohus on ebaõigesti usaldusväärseks pidanud Z.B ütlusi N.A. korteri eest raha tasumise kohta ning leidnud, et Z.B selliseid ütlusi kinnitab ostumüügileping, mille p-st 3 nähtub, et korter on müüdud OÜ-le Peepar 50 000 krooni eest, milline summa on ostja poolt müüjale enne lepingu sõlmimist täielikult tasutud ning millise summa kättesaamist müüja tõendab lepingul oma allkirjaga. Z.B väide selle kohta, et kui raha üleandmist ei oleks toimunud, siis poleks seda ka kajastanud notariaalses lepingus, on ümber lükatud tunnistaja M.K. ütluste ja toimikus oleva ostu-müügi lepinguga, kus müüjaks OÜ Peepar, esindaja Z.B ja ostjaks M.K. (II kd tl 60-65 ja tl 67-70) ning samuti ostu-müügi lepinguga, kus müüjaks Z.B ja ostjaks P.K. . Nii P.K. e kui ka M.K. sõlmitud lepingutest nähtub, et lepinguobjektide eest on müüjale täielikult tasutud enne lepingu sõlmimist ja mille saamist tõendab müüja oma allkirjaga lepingul. P.K. ega sõlmitud lepingu kohta on Z.B ise kohtus kinnitanud, et mingit rahasumma üleandmist tegelikult ei toimunud. M.K. sõlmitud lepingute puhul on andnud ütlusi tunnistaja M.K. , kelle ütluste kohaselt oli ta nõus abistama Z.B ja mitmed korterid enda nimele võtma ja pärast jälle kellelegi edasi müüma, aga tegelikult tema korterite eest raha ei maksnud ja ka temale raha ei antud. Seega nähtub eeltoodust, et Z.B tegevuses oli tavaline näidata lepingutes, et müüdavate objektide eest on tasumine toimunud, kuigi tegelikult ostja müüjale raha üle ei andnud. Järelikult ei tõenda OÜ Peepar ja N.A. vahel sõlmitud ostu-müügileping raha üleandmist. Kuna OÜ Peepar tegevusalaks on kinnisvaratehingud, siis väljaminekuorder nr 24 ei tõenda, et orderil näidatud rahasummat on kasutatud X tn korteri eest tasumiseks. Z.B ei pidanud kinni ka oma teisest lubadusest, et volituse alusel võib N.V. teha XXXX asuva korteriga mida iganes ja ükskõik millal, kuna Z.B tühistas volituse vähem kui kuu aja möödudes selle andmisest (13.11.2000). Seega sai Z.B pettuse teel N.A. X tn korteri, kuna andes 19.10.2000 (s.o samal päeval, mil N.A. müüs korteri OÜ-le Peepar) N.V. volituse käsutada, kasutada ja vallata XXXX korterit tekitas ta N.V. ja N.A. pettekujutluse, et on vahetatud 2 korterit ja et nemad on saanud X tn korteri vastu korteri asukohaga XXXX. Tegelikult aga Z.B kavatsust XXXX asuvat korterit N.V. anda ei olnud, kuna ta tühistas 13.11.2000 volituse. Z.B väited selle kohta, et ta andis volituse N.V. selleks, et N.V. saaks ise notari juures sõlmida ostu-müügi tehingu, on asjakohatud ja mitte tõsiselt võetavad, kuna Z.B ei osanud kohtule öelda kuidas, kui palju, kellele ja millal oleks pidanud N.V. selle korteri eest maksma. Samuti nähtub N.V. ja T.K. i ütlustest, et N.V. selle korteri eest midagi täiendavalt tasuma ei pidanud. 10 Z.B on väitnud kohtule, et XXXX korter oli tunduvalt kallim kui X tn korter ja seega oleks nende korterite vahetus olnud mõeldamatu. Tehingu pooled on X tn korteri väärtuseks kokku leppinud 50 000 krooni. Z.B kaitsja on esitanud kohtule Haabersti maja arvamuse, millest nähtuvalt võis korter XXXX
  4. a maksta 70 000 krooni. Samas ei nähtu arvamusest, milliste andmete alusel milliseid meetodeid aluseks võttes on selline arvamus
  5. a antud.
  6. a lõpus, s.o 2 aastat enne tehingut N. A, on Z.B selle sama XXXX korteri müünud M.K. 6000 krooniga. T.K. , kes töötas ka OÜ-s Peepar kinnisvaramaakler-konsultandina, on avaldanud ülekuulamisel
  7. a, et XXXX korteri väärtus
  8. a võis olla 30 000 krooni. Seega ei ole Z.B ütlused XXXX asuva korteri suurema väärtuse kohta millegagi tõendamist leidnud. Asitõendiks on kriminaalasjas N.A. välja petetud korter asukohaga X tn. Kriminaalasjas kogutud tõenditega on tuvastatud, et korter on N.A. omandist välja läinud tema tahte vastaselt, seega on endiselt korteri omanikuks N. A. Z.B poolt toimepandud kuriteod on õigesti kvalifitseeritud KrK § 186 ja 143 lg 2 p 11, 2 järgi. Z.B on kelmusega põhjustanud suure varalise kahju.
  9. a oli miinimumpalgaks 1100 krooni. Suur oluline kahju on põhjustatud juhul, kui see ületab miinimumpalga 100 kordselt, s.o peab ületama 110 000 krooni. Laenu tagatist vähendas Z.B 470 000 krooni suuruses summas, seega on Z.B tekitanud suure varalise kahju. Z.B poolt toimepandud teod on kuriteod ka praegu kehtiva karistusseadustiku mõttes vastavad kuriteod on sätestatud

§-des 209 ja 344. Karistuse mõistmisel tuleb arvestada isiku süü suurust, mis väljendub eelkõige kuriteo raskuses. Kuna Z.B poolsed rikkumised on toime pandud seoses temale pandud ametikohustuste kuritarvitamisega, siis tuleb lisaks põhikaristusele kohaldada tema suhtes ka

§-s 49 sätestatud tegutsemiskeeldu. Z.B kaitsja palub esitatud vastuväidetes prokuröri apellatsiooni jätta rahuldamata ja Tartu Maakohtu

  1. veebruari 2006 otsuse muutmata. Vastuväidete kohaselt on ebaõige seisukoht, et tunnistaja R.J. on kõikidel ülekuulamistel andnud ühesuguseid ütlusi ja neis vastuolusid ei esine. Maakohus, hinnates R.J. ütlusi nende kogumis, on õigesti leidnud, et tunnistaja R.J. ütlusi ei saa käsitleda usaldusväärsetena, kuna tunnistaja on oma ütlusi mitmel korral muutnud. Apellant on ette heitnud, et Z.B ei käinud ega kontrollinud AS Maltar võla tasumist Eesti Ühispangas, vaid uskus AS Maltar juhataja R.J. poolt allkirjastatud dokumente võla tasumise kohta. Samas ei olnud Z.B endal võimalik saada informatsiooni pangast, kuna ta ei olnud AS Eesti Ühispank ja AS Maltar vahelise laenulepingu järgi laenusaajaks, samuti puudusid tal volitused AS-ilt Maltar pangalaenuga seotud informatsiooni hankimiseks. Seetõttu usaldas ta AS Maltar juhatuse poolt antud selgitusi ega püüdnudki saadud informatsiooni pangas üle kontrollida. Arusaamatu on seisukoht, et R.J. Eesti Ühispanga nimelt kirja ei esitanud ega seda ei allkirjastanud. Ekspertiisiaktidega nr DK-408-00/2263 04.07.2000 ja nr DK11 0241-02/1927 10.05.2002 ei ole eksperdid täielikult välistanud ka võimalust, et EÜP kirjal olev allkiri A.K. nimelt võib olla kirjutatud tunnistaja R.J. poolt, andes arvamuse R.J. osas mitte kategoorilises eitavas vaid tõenäolises eitavas vormis. Samuti ei saa nõustuda apellatsioonis esitatud väitega, et R.J. il ei olnud võimalik saada kasu panditud korterite pandi alt vabastamisega. Võimalik kasu olnuks näiteks vabanemine Z.B hilisematest varalistest nõuetest, kuna AS-il Maltar olnuks kohustus korterid tagastada (või nende väärtus hüvitada). Apellatsioonis esitatud väidete tõenduseks on viited tunnistaja T.K. i ütlustele. Samas avaldas 04.01.2006 toimunud kohtuistungil tunnistaja T.K. , et ta on teadvalt andnud valeütlusi. Seega tuleb T.K. i ütlustesse suhtuda kriitiliselt. Ebaõige on väide, et Z.B ei osanud kohtule öelda, kui palju oleks pidanud N.V. XXXX korteri eest maksma. Z.B on vastanud kohtule 04.01.2006 kohtuistungil, et XXXX korter maksis 70 000 krooni. Samas on Z.B kinnitanud, et N.V. puudus õigus anda korterit üürile. Kuna aga N.V. andis korteri üürile ja sellega rikkus kokkulepet, siis kadus Z.B usaldus N.V. suhtes, mis omakorda tõi kaasa N.V. antud volikirja tühistamise 13.11.
  2. Õige ei ole väide, et OÜ Peepar 29.09.2000 kassa väljamineku orderit nr 24 summas 47 000 krooni ei saa seostada X tn korteri eest tasumisega N.A. . Eelmärgitud dokumendi alusel on kassast väljastatud raha tõepoolest 20 päeva varem, kuna ei olnud tol perioodil võimalik varem registreeruda notari vastuvõtule. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohtus vaidlesid süüdistatav ja kaitsja prokuröri apellatsioonile vastu ja palusid maakohtu õigeksmõistva otsuse jätta muutmata. Prokurör taotles maakohtu otsuse tühistamist apellatsioonis märgitud osas. Ringkonnakohus, olles eelnevalt tutvunud kriminaalasja materjalidega, kuulanud ära süüdistatava, kaitsja ja prokuröri, leiab, et apellatsioon on põhjendatud, kuulub rahuldamisele ja maakohtu otsus tuleb tühistada Z.B õigeksmõistmises KrK § 143 lg 2 p 11, 2 järgi ja KrK § 186 järgi Eesti Ühispanga kirja nr 14/15-1299 (28.12.1998) võltsimises, Eesti Ühispanga tsiviilhagi läbi vaatamata jätmise osas, OÜ-le Peepar kuuluva ning N.A. kasuks arestitud korteri Tartus X arestist vabastamise osas kohtuotsuse jõustumisel. Ringkonnakohus leiab, et Z.B tuleb süüdi tunnistada KrK § 143 lg 2 p 11, 2 järgi ja KrK § 186 järgi Eesti Ühispanga kirja nr 14/15-1299 (28.12.1998) võltsimises. Muus osas (kahel korral võltsitud dokumendi kasutamine) tuleb maakohtu õigeksmõistev otsus jätta muutmata, sest seda pole vaidlustatud. Ringkonnakohus leiab, et prokuröri apellatsioonis esitatud põhjendused maakohtu õigeksmõistva otsuse tühistamiseks on õiguslikult motiveeritud ja sisukohased. Ringkonnakohus ei nõustu samuti maakohtu otsuse motiveeriva osa 12 seisukohtadega Z.B õigeksmõistmisel ning leiab, et mitmeid kaalukaid tõendeid (sealhulgas kaudseid tõendeid) on hinnatud ekslikult mitteusaldusväärseteks. Ringkonnakohus peab maakohtu otsuse tühistamisel vajalikuks märkida, et vastavalt KrMS §-le 61 lg 2 hindab kohus tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Z.B on eitanud kriminaalasja menetluses süüd süüdistuses märgitud kuritegudes. Ta kinnitas ringkonnakohtus, et pole Hooneregistrile esitatud kirja võltsinud ega valedokumente esitanud. Samas peab võimalikuks, et kirja võis võltsida AS Maltar juhatuse liige R.J. . Kriminaalasjas teostatud kirjaekspertiis ei andvat allkirja kirjutaja osas kindlat vastust. R.J. olevat talle teatanud, et kolm panditud korterit on pandilepingust vabastatud ja kõik on korras. Süüdistus KrK § 186 järgi Eesti Ühispanga kirja nr 14/15-1299 (28.12.1998) võltsimises. Maakohus leidis põhjendatult, et Eesti Ühispanga kiri nr 14/15-1299 kuupäevaga 28.12.1998 on võltsitud, kuid ekslikult järeldas, et seda pole teinud Z.B. Nimelt leidis maakohus, et kahtlusteta pole tõendamist leidnud, et võltsimise pani toime ja kirja esitas hooneregistrile just Z.B. 18.07.1997 oli Z.B pantinud AS Maltar laenu tagamiseks AS SEB Eesti Ühispanga kasuks kolm Tartu linnas asuvat korterit: X , XX ja XXX (1 kd tl 7579). Nimetatud faktilist asjaolu on kinnitanud Z.B se, samuti maakohtus ütlusi andnud tsiviilhageja AS SEB Eesti Ühispanga esindaja Tanel Saar ja eeluurimisel ütlusi andnud AS Maltar asutaja ja ainuomanik R.J. ( 1kd tl 208- 209, 211-213, 214-219). Eeluurimisel antud ütlustes on tunnistaja R.J. kinnitanud, et tema pole Z.B-le mingeid kirjalikus vormis teateid pangast edastanud ega allkirjastanud. Esmakordselt nägi tunnistaja Eesti Ühispanga 28.12.1998 teatist 22.11.1999 uurija juures. Tunnistaja eitas, et tema on taolise pangapoolse teatise Z.B-le edastanud. Võltsitud EÜP teatis kannab kuupäeva 28.12.
  3. See laekus Hooneregistrile 29.12.
  4. Kaitsja on pidanud võimalikuks, et teatis võltsiti pangasutuses, kuid selle väite osas ei sisalda kriminaalasja materjalid mingeid faktilisi asjaolusid. Tunnistaja A.K. on ütlustes kinnitanud, et töötades aastatel 1995-1999 AS Eesti Ühispank Tartu kontori direktori asetäitjana, oli tema üheks tööülesandeks Hooneregistrile adresseeritud pandimärke kustutamise taotluste allkirjastamine. Tunnistajale näidatud kriminaalasjas asitõendiks tunnistatud kirja osas arvas ta, et see polnud Ühispangas kasutusel olnud paberil, samuti ei vastanud kirja number Tartu kontoris kasutusel olnud kirja numeratsioonile ( 1kd tl 202). Samuti on faktilise asjaoluna tõendamist leidnud, et nimetatud kirja alusel vabastati pandi alt Z.B-le kuulunud kolm korterit, millistega oli tagatud AS 13 Maltar laen ning kaks päeva peale väidetavalt pangast Hooneregistrile kirja saatmist müüs Z.B korterid. Tunnistaja R.J. poolt eeluurimisel antud ütlustest nähtub, et tema ei ole võlga pangale tasunud ega Hooneregistrile tõendit selle kohta esitanud, nagu oleks laen tagastatud. Sellised R.J. ütlused on kooskõlas eksperdiarvamusega, mille kohaselt ei ole allkirja Eesti Ühispanga teatisel A.K. nimel kirjutatud A.K. ja tõenäoliselt ka R.J. poolt. Samas on viiteid, et allkiri A.K. nimelt võib olla kirjutatud Z.B poolt (1 kd tl 196). Maakohus on leidnud, et ekspertiisiakti ei saa käsitleda kindla Z.B süüd kinnitava tõendina. Ringkonnakohus ei nõustu siinkohal maakohtu põhjendusega ja leiab, et olukorras, kus kirjaekspert ei väida kategoorilises vormis, et allkirja EÜP teatisel A.K. nimel on kirjutanud Z.B, ei saa automaatselt järeldada, et ekspertiisakti arvamuses nimetatut ei saa käsitleda süüstava tõendina. Ekspertiisiks on käesoleval juhul esitatud üks allkiri kirjal, mille puhul ongi ilmselt vähetõenäoline, et ekspert saab anda arvamuse allkirja kirjutamises Z.B poolt kategoorilises vormis. Samuti tuleb arvestada asjaolu, et Z.B, asudes teadlikult võltsima allkirja dokumendil, tegi endast oleneva, et võltsija isik poleks tuvastatav. Ringkonnakohus leiab, et kiri, mis esitati Hooneregistrile ja mis kandis A.K. allkirja, ei olnud allkirjastatud A.K., vaid Z.B poolt. Käesolevas kriminaalasjas tuleb tähelepanu omistada toimunule ka nende ajalises järgnevuses, mis on Z.B poolt kavatsetult toimepandud kuritegudes omavahel lahutamatult seotud. Nimelt, kelmuse toimepanek sai võimalikuks eelnevalt teostatud dokumendi võltsimisele. Ka on mõlemat kuritegu tõendavad tõendid paljuski kattuvad. Dokumendi võltsimise kui süüteokooseisu puhul on kaitstav õigushüve dokumendi puutumatus ja sellega seotud õiguskäibe valdkond. Pole kahtlust, et käesoleval juhul oli AS Eesti Ühispanga kiri Tartumaa Hooneregistrile kirjalik akt, mis sisaldas inimese mõtteväljendust, olles mõeldud õiguskäibes tõendama juriidilise tähtsusega asjaolusid ning millest sõltub tema väljaandja ühes garantiifunktsiooniga. Käesoleval juhul oli tegemist dokumendi materiaalse võltsimisega ehk järeletegemisega, kus dokumendi valmistamine pandi toime isiku poolt, kellel ei ole õigust teksti koostada või allkirja anda ja võltsimine oli Z.B poolt toime pandud kavatsetult. Teo õigusvastasus seisneb Z.B teos, milles ta koostab panga rekvisiitidega dokumendi, milleks tal õigust pole. KrK § 186 dispositsioonis sisaldus ka dokumendi kasutamine eesmärgiga omandada õigusi või vabaneda kohustustest, käesoleval ajal on

§-s 345 eraldi sätestatud vastutus võltsitud dokumendi kasutamise eest. Z.B esitas võltsitud dokumendi (AS Eesti Ühispanga kiri) ehtsa pähe vastavalt ehtsa dokumendi otstarbele, eesmärgiga pandimärke kustutamiseks Z.B-le kuuluvatelt korteritelt, milleks tal õigust polnud. 14 Pärast Hooneregistrile võltsitud panga kirja esitamist oli Z.B võimalikult kiiresti vaja teostada seejärel pandinõudest vabastatud ja temale kuuluvate korterite müük enne võimalikku kuriteo avastamist. Maakohus on leidnud, et selles pole mingeid vastuolusid ja ebaloogilisust kui Z.B müüs kolm korterit maha juba 30.12.1998, so kahe päeva jooksul pärast panga kirja dateeringut. Ringkonnakohus ei nõustu selle järeldusega, samuti maakohtu järeldusega, et isik, kellele korterid edasi müüdi (P.K. ) omas piisavalt rahalisi vahendeid. Z.B väidab, et oli P.K. võlgu ja P.K. hakkas tagasi nõudma Z.B-le laenatud rahasummat. Kriminaalasja materjalid ei sisalda mingeid usaldusväärseid tõendid, et ajutiselt ainult valvurina töötanud P.K. oleks omanud rahalisi vahendeid, sealhulgas veel laenude andmiseks. Seda ei kinnita ka Tartu Linna Maksuameti teatised (2 kd tl 17, 19). Tartu Linna Maksuameti õiendist 13.05.2002 nähtuvalt ei ole P.K. esitanud aastatel 1999 kuni 2001 tuludeklaratsiooni ning 2000 aastal on juriidiliste isikute poolt deklareeritud maksustatavat tulu 4857 krooni, millelt on peetud kinni tulumaks 639 krooni ( 2kd tl 17). AS Kemotar töölepingu kohaselt oli P.K. 04.07.2000 võetud ajutiselt äraoleva töötaja asendamiseks valvurina tööle ( 2 kd tl 22). Kriminaalasja materjalidest nähtub, et P.K. müüs Tartus X korteri 02.03.1999 edasi L.K. 125 000 krooni eest (1 kd tl 124-128), Tartus XXX korteri müüs 29 01.1999 edasi Raivo Tammele 138 000 krooni eest ( 1kd tl 145) ja Tartus XX korteri müüs 16.03.1999 edasi M.M. 120 000 krooni eest ( 1 kd tl 154). Asjaolu, kuidas täpselt (käsitsi, posti teel) võltsitud kiri Hooneregistrisse jõudis pole võimalik hilisemalt tuvastada, sest 1998 aastal Hooneregistris ei arhiveeritud nimetatud kirja saabumise viis. Samas ei oma see asjaolu dokumendi võltsimise ja selle kasutamise seisukohast tähendust. Tunnistaja T.V. , kes töötas 1998 detsembris Hooneregistris juristina, on maakohtus kinnitanud ( 3 kd tl 198-199), et Ühispanga kirju toodi nii isiklikult kui ka posti teel. 1998 aasta lõpul ei olnud nõuet ega kohustust kontrollida, kas allkirja on andnud õige isik. Süüdistus KrK § 143 lg 2 p 11 , 2 järgi Eesti Ühispanga petmises Maakohus pidas ekslikult tunnistaja R.J. ütlusi ebausaldusväärseteks, leides, et R.J. on ütlusi muutnud ja neid ei saa arvestada. Ringkonnakohus leiab, et R.J. puhul tuleb arvestada tema poolt kohtueelsel uurimisel antud ütlusi ning neid tuleb pidada usaldusväärseteks, sest maakohtus polnud teda võimalik üle kuulata, kuna ta on olemasolevatel andmetel Eestis lahkunud. Maakohus on avaldanud R.J. i eeluurimisel antud ütlused, mille kohaselt 1997 tekkis AS-l Maltar, mille tegevjuht ta oli, vajadus äritegevuse laiendamiseks uue laenu järgi. Eelnevalt oli AS Maltar võtnud juba Z.B-lt laenu summas 500 000 krooni. Ühel päeval 1997 aastal tuli Z.B tunnistaja juurde ja ütles, et talle on kohe vaja AS Maltar paigutatud rahast 150 000 krooni. Tunnistaja oli selgitanud, et firmal sularaha hetkel ei ole, kuid kui oleks võimalik pantida kortereid, saaks pangast laenu ja Z.B saaks oma nõutud summa. Z.B oli seejärel koheselt välja pakkunud oma kolm korterit, millised vormistati laenu tagatiseks notar Mati Alliku büroos. Tunnistaja oli imestanud, et miks Z.B talle kortereid pakub, aga kuna raha oli vaja, siis ta nõustus sellega. Seejärel, 15 nädala pärast sai AS Maltar pangast 300 000 või 400 000 krooni laenu, millest tunnistaja maksis Z.B-le ligi 60 000 krooni, kuna Z.B oli öelnud, et talle ei ole vaja enam 150 000 krooni. R.J. i ütluste kohaselt Z.B valetas talle, et tahab nimetatud kolme korterit välja rentida ning selleks olevat tal vaja temalt dokumente nagu ei oleks korterid panditud. „Korterite XXX ja XX kohta olid tal vastavad kirjad juba eelnevalt valmis trükitud, mida tõendab juba see, et minu eesnime R asemel oli kirjutatud eesnimeks R, mida ei ole kirjutatud ühelgi ametlikul dokumendil. Neile kahele kirjale ma kirjutasin alla (panin ka AS Maltar templi) ning kolmanda korteri X kohta kirjutasin samalaadse kirja, allkirjastasin ja panin firma templi. Need kõik kolm kirja sai Z.B minu käest kontoris.“ Tunnistaja kinnitas, et ta ei ole allkirjastanud kolme korteri pandi alt vabastamise teatist, vaid kirjutas alla dokumendile, mis lubas kortereid rentida. Maakohus on nimetatud kirju ( 2 kd tl 28-30) käsitlenud, kuid pole seejuures arvestanud R.J. i ütlusi nende vormistamise asjaoludest usaldusväärsetena. Samas pole esitatud veenvat põhistust, miks ei saa tunnistaja ütlusi arvestada. Ringkonnakohus leiab, et nimetatud kirjadega püüdis Z.B vältida hilisemat järgneda võivat vastutust kavatsetava pettuse eest ning seetõttu oli vajalik, et R.J. oleks omakäeliselt allkirjastanud kirjad korterite pandinõudest vabastamise osas. Z.B poolt eksimine R.J. i eesnimes eelnimetatud kirjadel (temalt vajaliku allkirja kättesaamisel), kinnitab ühe detailina ja tõendab kaudse tõendina tema järjepidevat tegutsemist pettuseskeemi ettevalmistamisel ja läbiviimisel, samas ka asjaolu, et kirjad koostas ta eelnevalt R.J. iga kooskõlastamata ja teadmata ise tema täpset eesnime. Et kindlustada pettuseskeemi, siis talitas Z.B järgmiselt. Esitas valmis trükitult (2 kd tl 28, 29) AS Maltar teatised temale endale adresseerituna selle kohta, et AS Maltar on tasunud osaliselt võlgnevuse Eesti Ühispangale ja sellega vabanesid Z.B poolt panditud korterid Tartus XXX ja XX pandinõudest. Samuti lasi Z.B analoogse teatise koostada R.J. il endal omakäeliselt X korteri osas ( 2kd tl 30). Kohtulikul uurimisel maakohtus tuvastati, et AS Maltar võttis EÜP-st laenu 11.07.1997 ja laenu tagatiseks sõlmis Z.B 18.07.1997 pandilepingu, millega pantis 3 korterit ( 1kd tl 75-79). Nende korteritega tagati kõik Eesti Ühispanga nõuded, mis tulenevad Eesti Ühispanga ja AS Maltar vahelisest laenulepingust. Laenulepingu alusel oli AS Maltar võlaks panga ees 2 miljonit krooni. Seisuga 06.10.2000 oli AS Maltar põhivõla suuruseks 1 752 527 krooni, millele lisandus viivis ja võlgnevus kokku ületas 7 miljonit krooni. 18.07.1997 sõlmitud pandilepingus, mille allkirjastas pantijana Z.B, on pantija kohustustes p 6.1.6 all märgitud, et pantija on kohustatud pandi eset pandipidaja nõusolekuta mitte võõrandama, pantima, rentima üürima või muul viisil kasutama ja käsutama, kui see tooks kaasa kolmandatele isikutele kuuluvate õiguste tekkimise lepinguobjektile. Eesti Ühispanga kirjas Tartu Politseiprefektuurile 17.10.2000 ( 1kd tl 104) on märgitud, et Z.B-le kuulunud ja Ühispangale panditud korterid omasid tagatisena väärtust summas 470 000 krooni ja korterite seadusvastase võõrandamisega on laenu tagatis vähenenud nimetatud summa võrra ja 470 000 krooni suuruses summas on seega tekitatud pangale kahju. Nimetatud summa osas on Eesti Pank tunnistatud tsiviilhagejaks ( 1kd tl 111). 16 Süüdistatavana ülekuulamisel 27.12.2001 (2 kd tl 39) on Z.B-lt küsitud, miks ta lasi R.J. il allkirjastada korterite pandilepingu alt vabastamise teated ning ta vastas sellele, et tema ei tea sellest midagi ning mingil ajal R.J. ütles talle, et pangale on võlad tasutud. Z.B andis maakohtus ütlusi selle kohta, et R.J. ütles temale, et võlg pangale on tasutud. Seda väidet Z.B ei uskunud. Kuna Z.B ei uskunud võla tasumist, kirjutas R.J. temale iga korteri kohta eraldi vastava teate, et võlg on tasutud. Pandilepingu kohaselt oli üheks pantija, s.o antud juhul Z.B kohustuseks pandi eset, s.o kortereid pandipidaja nõusolekuta mitte võõrandada. Pantija võis võõrandada pandi eset ainult koos võla üleandmisega. Lepingu, mille on pantijana allkirjastanud Z.B, p 10.3 kohaselt tuleb pandiõiguse lõppemise kohta teha huvitatud isiku nõudel märge Tartumaa Hoonregistrisse ja nimetatud märke aluseks on pandipidaja kirjalik teatis. Z.B küll ei uskunud R.J. suulisi väiteid võla tasumise kohta, kuid uskus R.J. poolt allkirjastatud samasisulist dokumenti, samas ei käinud ega kontrollinud Z.B AS Maltar võla tasumist üle Eesti Ühispangast. Veel on Z.B maakohtus ( 3 kd tl 250) paljasõnaliselt rõhutanud, et dokumendi võltsimise panga kirja näol organiseeris Hooneregistrile R.J. , samas aga ei oska ta seletada kuidas koheselt järgnevalt asuti teostama tehinguid temale kuuluvate ja pandist vabastatud korteritega. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsja väheveenva seisukohaga, et Z.B ei olnud soovil korral võimalik pädevat informatsiooni saada panditud korterite osas ja R.J. i poolt võla tasumisest ning seetõttu ta usaldas väidetavalt R.J. i poolt antud selgitusi. Kriminaalasjas pole tõendeid sellest, et Z.B oleks üldse olnud soov ja vajadus eelnimetatud asjaolu kontrollida. Z.B tegutses kavatsetult ja tema kuritegeliku tegevuse ja pangale kahju tekkimise vahel on põhjuslik seos. Kuriteo lõpptulemina sai Z.B varalist kasu. Kelmuse objektiks oli varaline õigus. Oma tegevusega pani Z.B toime pettuse, sest moonutas asjaolusid ja lõi Hooneregistri töötajas pettekujutluse kirja õiguspärasusest ja õiguskindlusest, mille tulemusena Hooneregistri töötaja teostas kande ja vabastas pandinõudest süüdistuses märgitud korterid. Petetu on käesoleval juhul Hooneregister, kahju saajaks aga Ühispank. Selleks, et saada panditud korterite keelumärke kustutamine Hooneregistris oligi vajalik esmalt teostada Ühispanga õiendi võltsimine, ja selle esitamine Hooneregistrile ning ühes sellega pettuse teel Hooneregistri eksitusse viimine, et korterid pole panditud ja nendega on võimalik teostada tehinguid. Tegeliku olukorra moonutamise ja olematu asjaolu esitamisega süüdistatava poolt toimus petmine, mille tulemusena eksimusse viidud Hooneregister tegi võimalikuks varakäsutuse AS-le Eesti Ühispank panditud korteritega, mille tulemusena panditud korterid väljuvad panga kontrolli alt ja pank saab sellega varalist kahju, süüdistatav aga laenu tagatiseks panditud korterite viivitamatu müügiga varalist kasu. Õigusteoorias käsitletakse taolist pettuse mehhanismi nn kolmnurk kelmusena. Z.B sai varalise õiguse kolm korterit maha müüa ja Ühispank sai varalise kahju, kuna AS Maltar ei hüvitanud oma võlga Ühispangale. Tuleb rõhutada, et pärast võltsitud teatise esitamisest Hooneregistrile sai tema järgnevast tegevusest kasu Z.B, kes järgnevatel päevadel asus koheselt kortereid realiseerima. 17 Z.B ütlused üürnike olemasolus panditud korterites on olnud vastuolulised ning mitteusaldusväärsed. Ringkonnakohtus väitis ta, et pole teadlik kas pandipidaja oli üürnikest teadlik. Seejärel leidis, et ta pole teadlik kas ta üürnikest üldse rääkis. Võltsitud EÜP teatis on koostatud 28.12.

  1. See laekus Hooneregistrile 29.12.
  2. Juba 30.12.1998 on Z.B kõik korterid ühe lepinguga edasi müünud P.K. 142 600 krooni eest (1kd tl 129). Ostu-müügilepingutest lähtuvalt on P.K. korterid paar kuud hiljem edasi müünud (1kd tl 145,154). Tunnistaja L.K. ütluste kohaselt ostis ta endale korteri P.K. e nimeliselt isikult, kuid nägi teda ainult ühel korral notari juures. Tegelikult ajas korterimüügi asju Z.B, kes oli kaasas ka notari juures ning kellele ta tasus ka osa korteri rahast. Korterite müügitehingute kohene toimumine pärast Hooneregistrile võltsitud teatise esitamist näitab, et Z.B tegutses sooviga võimalikult kiiresti Eesti Ühispangale panditud korterid võõrandada enda kontrolli all olevale isikule, et Eesti Ühispangal ei oleks võimalik võltsitud dokumendi esitamisest teada saamisel korterite võõrandamist takistada. Z.B väited selle kohta, et ta oli P.K. võlgu 300 000 krooni ja P.K. e nõudel müüs ta need korterid temale alla turuhinda, on ümber lükatud toimikus olevate materjalidega P.K. e sissetulekute kohta: üldiselt tulud puuduvad,
  3. a on töötanud AS-s Kemotar valvurina 3 kuud, mille eest on kokku palka saanud 4857 krooni. Nimetatud asjaolusid on käsitletud otsuses dokumendi võltsimise motiveerimisel eespool. Nõustuda tuleb prokuröriga selles, et kohus on otsuse tegemisel rikkunud KrMK §-s 50 sätestatud kohustust hinnata kõiki kogutud tõendeid kogumis. Arvestades asjaolu, et R.J. Eesti Ühispanga nimel kirja ei esitanud ja seda ei allkirjastanud, ei saanud R.J. Z.B-le kuuluvate korterite pandi alt vabastamisega ka kasu. Z.B oli teadlik, et võlg, mille tagatiseks on tema korterid panditud, ei ole tagastatud ja müüs korterid väga madala hinna eest edasi isikule (P.K. ), kelle tegevust ta sai suunata (osutub käesolevas asjas nn „tankistiks“). Edasise ostumüügi tehingu kiirus (juba kaks päeva pärast võltsitud panga kirja esitamist Hooneregistrile) kinnitab kaudselt Z.B soovi võltsitud teatise ja kavandatud pettuse ilmsikstuleku kartuses võimalikult ruttu teostada võõrale isikule korterite ostu-müügitehing, et väljutada panditud korterid Ühispanga kontrolli alt. Seega leiab ringkonnakohus, et eksperdiarvamust selles, et allkiri A.K. nimelt Eesti Ühispanga teatisel võib olla kirjutatud Z.B poolt, tuleb käsitleda Z.B süüd kinnitava tõendina tõendite kogumis. EÜP blanketil olev teatis nr 14/15-1299 28.12.1998 (1 kd tl 107), milline oli adresseeritud Tartumaa Hooneregistrile on nõuetekohaselt tunnistatud asitõendiks ja seda on vaadeldud asitõendina (1 kd tl 105-106). Nimetatud teatisel on märgitud allkirjastajana AS Eesti Ühispanga Tartu kontori direktori asetäitja A.K. ja kasutatud ka panga Tartu kontori templit. Teatise nelja realise sisu kohaselt annab AS Eesti Ühispank nõusoleku ja palub vabastada Tartumaa Hooneregistril pandinõudest hr. Z.B-le kuuluvad ning pangale notariaalse pandilepingu alusel 18.07.1997 panditud korterid asukohaga Tartu linnas, X , XX , XXX . 18 Kriminaalasjas kogutud tõendid kinnitavad seega, et Z.B võltsis Eesti Ühispanga kirja nr 14/15-1299 28.12.1998 Tartumaa Hooneregistrile ja esitas 29.12.1998 võltsitud dokumendi Hooneregistrile, mille alusel eemaldas Hooneregister kolmelt korterilt keelumärke, misläbi sai oma korterid võõrandada. Kuna selleks ajaks tegelikult AS Maltar oma võlga EÜP-le tasunud ei olnud ja pandiõigus ei olnud lõppenud, vähendas Z.B panga poolt AS-le Maltar antud laenu tagatist 470 000 krooni väärtuses. Kuna AS Maltar oma võlga ei tasunud, siis vastavalt pandilepingule oleks olnud võimalik pandipidaja nõuded rahuldada Z.B poolt panditud korterite arvelt. Kuna Z.B müüs ebaõigesti pandi alt vabastatud tagatiseks olevad korterid maha, sai ta pettuse teel varalist kasu 470 000 krooni suuruses summas, s.o põhjustas suure varalise kahju AS-le Eesti Ühispank. Panga kirja võltsimise eesmärgiks oli varalise kasu saamine: et hooneregister kustutaks keelumärke, korterid vabastataks koormatise alt ning Z.B saaks korterid maha müüa. Ajendiks kelmuse toimepanekul oli olukord, kus Z.B, saades teada AS Maltar majandusraskustest ja situatsioonist, kus AS-l Maltar pole ilmselt võimalik pangalaenu tagastada ning panditud korterid võivad minna vabatahtlikult või sundkorras müüki, otsustas pettusega, panga teadmata, korteritega teostada müügitehingu, et pangal poleks võimalik kortereid realiseerida. Panditud korterite valdaja oli kuni pandi kustutamiseni AS Eesti Ühispank. Pank oli kindlas teadmises, et panditud korterid garanteerivad Eesti Ühispanga ja AS Maltar vahelisest laenulepingust tuleneva kohustise täitmise. Pank poleks enne AS Maltar poolt võetud laenu tagasimaksmist nõustunud keelumärke kustutamisega Hooneregistris. Eesti Ühispank töötas teadmises, et ilma pangapoolse nõusolekuta ei saa keegi panditud korteritega tehinguid teha. Süüdistus KrK § 143 lg 2 p 11, 2 järgi Tartus X asuva N.A. le kuuluva korteri väljapetmises Kriminaalasja materjalidest nähtub, et 19.10 2000 sõlmiti Tartu notar Mati Alliku büroos ostu-müügileping, millega N.A. müüs OÜ-le Peepar (esindaja Z.B isikus) Tartus X korteri. Lepingu punkti 3 kohaselt on lepinguobjekt müüdud ostjale 50 000 krooni eest, milline summa on ostja poolt müüjale enne käesoleva lepingu sõlmimist täielikult tasutud ning millise summa kättesaamist müüja tõendab lepingul oma allkirjaga ( 2kd tl 71-73). Ringkonnakohus loeb tõenditega (eelkõige kannatanu ja tunnistaja T.K. ütlused) tuvastatuks, et OÜ Peepar poolt teostati korteri vahetus ostu-müügina, st tegelikult toimus vahetus aga dokumentatsiooni järgi ost-müük. N.A pidi saama korteri XXXX ja kohe kui oli vormistatud notari juures X korteri müük OÜ-le Peepar, tehti samal päeva volitus tema tütre N.V nimele, et ta võib XXXX korterit käsutada ja 1 aasta jooksul sõlmida ostu-müügilepingu XXXX korteri kohta. Z.B aga tühistas nimetatud volituse vähem kui 1 kuu pärast ning N.V. ei saanud nimetatud korterit enda nimele ja seega ka X korteri asemel korterit XXXX. Tõendamist on leidnud, et Z.B OÜ Peepar esindajana, ainsa juhatuse liikme ja omanikuna N.A 50 000 krooni suurust korterihinda ei maksnud ja pettis temalt välja X korteri, mille väärtus oli 50 000 krooni. 19 Maakohus on ekslikult pidanud kannatanu N.A. ja tunnistaja N.V. ütlusi mitteusaldusväärseks ja ebaloogilisteks. Kannatanu N.A. on kogu kriminaalmenetluse vältel andnud ütlusi selle kohta, et korter asukohaga Tartus X kuulus küll temale, aga seal elas tema tütar ja seda korterit tahtis ta müüa seetõttu, et tema tütar N.V. ei sõltuks enam emast ning tütar saaks osta endale korteri. Kannatanuna ülekuulamisel 12.05.2002 (2 kd tl 87) on N.A kinnitanud, et 19.10.2000 läks ta notar Mati Alliku büroosse, kus müüs korteri OÜ-le Peepar, keda esindas Z.B. №tari juurde minnes käskis Z.B öelda, et ta on 50 000 krooni kätte saanud Z.B-lt, muidu ei saavat tehingut vormistada. Raha pole Z.B käest saanud tema ega ka tütar. Peale tehingu vormistamist ta lahkus, arvates, et kõik on korras. Paar kuud hiljem kuulis, et tütrel on probleemid Z.B-ga, kuna ei vormistanud korterit tütre nimele ning lubatud korterisse XXXX olid kolinud teised isikud. Maakohtus ta kinnitas, et tema ja tütar pole saanud Z.B-lt mingit raha. Ta on aastatega sellest juhtunust tüdinenud ning tütar elab praktiliselt tänaval. X korteri müüs ta Z.B-le. Kannatanu tahtis algselt raha, kuid Z.B raha ei andnud ja andis hiljem mingi dokumendi, mis oli volitus. Kannatanule avaldas Z.B survet, sundides teda notarile ütlema nagu oleks ta korteri eest raha kätte saanud. Viimane mõjutamine oli veel notari juures koridoris. Kannatanu väitis, et kartis Z.B isikut ja ei oska tagantjärele öelda, miks ta sellele surveavaldusele allus. Kannatanu soovib, et talle korter tagastataks, sest ta on palju kannatanud, kaotanud korteri ja rahast ilma jäänud. Ka kohtuistungil on N.A. avaldanud, et X tn korteri tahtis ta müüa selleks, et teine korter „tütrele teha". Eeltooduga on ka põhjendatud asjaolu, et N.A. ei olnud kursis kõikide korteri müüki või vahetust puudutavate nüanssidega, sest tehinguga tegeles peamiselt tunnistaja N.V. kui isik, kes pidi saama endale uue korteri. Kannatanu N.A. eesmärk oli suunatud tütre elu parandamisele. Tunnistajana ülekuulamisel 25.10.2002 (2 kd tl 79-80) on N.V. seletanud, et 19.10.2000, sõites notar Mati Alliku büroosse rääkis sõidu aja OÜ Peepar esindaja T.K. N.A. , et korteri (X ) vormistamine toimub ostu-müügi vormistamisena ning notari juures tuleb N.A. öelda, et korteri eest on sularahas OÜ Peepar juba maksnud talle 50 000 krooni, mida selgitas enne M. Allikuga kokkusaamist veel Z.B, kes sõitis notari juurde oma autoga. №tari juures vormistati korter OÜ Peepar nimele ning N.A. kinnitas, et on saanud korteri eest 50 000 krooni, kuigi vastavalt eelnevale suusõnalisele kokkuleppele N.A. mingit raha korteri eest ei olnud saanud. Samal päeval tõi T.K. tunnistaja kätte Tartus X korteris volituse, milles Z.B volitas tunnistajat valdama, käsutama ja kasutama M.K omandiõiguse alusel kuuluvat korterit Tartu maakonnas XXXX . Volituse kehtivusaeg oli 1 aasta ning selle aja jooksul lubas T.K., et korter vormistatakse tunnistaja nimele. Hiljem, kui N.V. tahtis XXXX korterit müüa, siis selgus, et korter ei kuulu talle ning Z.B poolt tehtud volitus oli annuleeritud. Z.B lubas, et lahendab probleemi, kuid mingit lahendust pole tulnud ning tunnistaja leiab, et teda on petetud ja Z.B teda korterist ilma jätnud. N.V. on kohtus andnud ütlusi selle kohta, et XXXX korteris ei olnud võimalik elada, kuna seal oli vaja remonti teha ning pärast X tn korteri müüki ta kolis oma elukaaslase juurde. Samuti on tunnistaja N.V. selgitanud, et kohtualune Z.B seletas temale pärast X tn korteri müügitehingut ning volituse vormistamist, et ta 20 saab ühe või kahe kuu jooksul XXXX korteri omanikult M.K. kirja ja nõusoleku XXXX korteri N.V. nimele kirjutamiseks. Ta ootas M.K. nõusolekut ja temale räägitu põhjal sai aru, et siis saab vormistada samasuguse ostu-müügilepingu kui X tn korteri kohta. N.V. ütlustest nähtub, et XXXX korteri eest ta ei oleks M.K ega Z.B-le pidanud midagi maksma. Kohtus on tunnistaja N.V. seletanud, et politseisse ta kohe ei pöördunud, sest ootas korteriomanikult kirjalikku vastust ja ta ei olnud teadlik sellest, et temale antud volitus XXXX korteri kasutamiseks, käsutamiseks jne on tühistatud. Volituse kehtetuks tunnistamisest sai teada alles pärast seda kui pöördus politseisse. Seega ei saa nõustuda sellega, et kohus on ilma konkreetset põhjendust andmata tunnistanud N.V. ja N.A. ütlused ebaloogilisteks ja mitteusaldusväärseteks. Kohus on jätnud kannatanu N.A. ja tunnistaja N.V. ütlusi hinnates arvesse võtmata, et nende näol on tegemist vaid põhiharidust omavate isikutega, kelle jaoks korterimüük ja -vahetus ei ole igapäevane tegevus. Seetõttu pöördusid nad kvalifitseeritud abi ja pädeva nõu saamiseks kinnisvaratehingutega tegeleva firma poole. N.V. on kohtule selgitanud, et tal puudub juriidiline haridus ja ta usaldas kinnisvaramaaklerit. Kannatanu ja tunnistaja ei saanud ega pidanud eeldama, et nad saavad kinnisvarabüroost vale nõu ja langevad pettuse ohvriks. Z.B leidis ringkonnakohtus, et tunnistaja T.K. on andnud kriminaalasjas mitteusaldusväärseid ütlusi. Käesoleval ajal tahab N.A. teda petta ja X tänava korterit kätte saada ning äriideena edasi müüa. Tuleb nõustuda, et tunnistaja T.K. on ütlusi muutnud kriminaalasja menetlemisel kohtus, kuid esitanud ka sellekohase selgituse. Nii on ta eeluurimisel kinnitanud, et N.A X tänava korteri müügi eest raha ei makstud. Maakohtus väitis ta esimesel istungil, et raha korteri müügi eest siiski maksti. Seejärel pöördus maakohtusse tagasi omal initsiatiivil ning kinnitas, et raha korteri müügi eest ei makstud. Maakohtu arvates ei olnud T.K. i näol tegemist usaldusväärse tunnistajaga, kuna ta on oma ütlusi mitmel korral muutnud ning ütluste muutmise kohta käivad ütlused on kohtu arvates ebaloogilised. Kohtuliku arutamise käigus andis tunnistaja T.K. algselt tõepoolest ütlusi selle kohta, et tegemist ei olnud korterite vahetamisega ning Z.B maksis X korteri eest raha N.A. . Teisel korral on T.K. kohtus kinnitanud, et tal esimesel korral kohtus ütlusi andes läksid mõtted segamini, kuna siis oli väga töörohke aeg ja seetõttu on tema ütlustes ebakõla. Kahe istungi vahelisel ajal ta värskendas oma mälu ja seetõttu tuli meelde, et tegelikult raha tasumist ei toimunud ja ta on andnud eeluurimisel uurija juures õigeid ütlusi. Eeluurimisel tunnistaja T.K. i poolt antud ütlused on kooskõlas tunnistaja N.V. ütlustega – klientide soov oli vahetada linnas asuv korter maal asuva korteri vastu. Kinnisvarabüroo ettepanek oli tehing vormistada ostumüügina, mitte vahetusena. Samas kinnitas T.K. , et mingisugust rahade liikumist ei toimunud ega pidanudki toimuma. Tunnistaja T.K. kinnitas eeluurimisel, et N.A. selgitati, et notari juures tuleb kinnitada raha kätte saamist, vastasel korral ei saa tehingut toimuda. T.K. i eeluurimisel antud ütlused oleks tulnud kohtuotsuse tegemisel arvesse võtta, kuna need on kooskõlas teiste tõenditega. T.K. poolt maakohtu teisel istungil antud ütlusi pidas Z.B mitteusaldusväärseteks ja leidis, et tunnistajal olevat vihavaen tema vastu ( 3kd tl 251). Samas ei osanud Z.B oma sellekohast üldsõnalist väidet millegagi 21 usutavalt selgitada või tõendada, küll peab aga võimalikuks, et T.K. organiseeris N.V. ja N.A. politseisse mineku, et talle kätte maksta töökohalt lahtilaskmise eest. Ringkonnakohus leiab, et puudub alus kahelda T.K. sellekohaste ütluste usaldusväärsuses, mis kattuvad kannatanu ütlustega raha mittesaamise kohta. Vastupidiselt maakohtule leiab ringkonnakohus, et T.K. ütluste muutmises pole midagi ebaloogilist. Ta on kohtus veenvalt põhjendanud ütluste muutmist ( 3kd tl 316) ja selgitanud, et tema mõttetegevuses oli esimesel istungil töörohkuse tõttu tõrkeid ning keegi pole teda mõjutanud ütluste andmisel ja polegi millegagi mõjutada. T.K. on lisanud, et Z.B vastu tal vihavaenu ei ole ja OÜ-st Peepar lahkus ta töösuhete lõppedes rahumeelselt. Seega on N.V. ja T.K. i ütlustega tõendamist leidnud, et N.A. ja N.V. soov oli vahetada Tartu linnas asuv korter korteri vastu maakonnas ning tehing vormistati ostu-müügina Z.B ja T.K. i ettepanekul. Kohtuistungil uuritud tõendite kohaselt ostis korteri N.A. OÜ Peepar, keda esindas Z.B kui OÜ Peepar omanik ning ainus juhatuse liige. Süüdistatavana ülekuulamisel (2 kd tl 97-98) on Z.B kaitseversioonina väitnud, et maksis N.A X korteri eest 50 000 krooni ja raha maksmist nägi ka notar Mati Allik raha maksmise päeval. Maakohus on lugenud ekslikult raha üleantuks notar M.Alliku ütlustega, kuid M.Allik pole kinnitanud, et tema juuresolekul oleks raha üle antud ning pole ka OÜ Peepar Kinnisvara kassaorderit, et raha oleks väljamakstud kannatanutele. Seega ringkonnakohus ei nõustu notar M.Alliku ütlustele antud järeldusega, et lepingu sõlmimine toimus korrektselt ja hilisemalt keegi pretensioonidega tema poole ei pöördunud. Kohus on ebaõigesti tuvastanud, et raha üleandmine on tõendatud M. Alliku ütlustega. Tunnistaja M. Allik, tehingut tõestanud notar, andis kohtuistungil ütlusi selle kohta, et ta ei mäleta konkreetsest tehingust midagi, raha loetakse notari juuresolekul üle vägaväga harva ning lepingu sõnastusest raha üleandmise kohta nähtub, et raha on müüjale antud enne notari juurde tulemist. Seega ei tõenda M. Alliku ütlused Z.B versiooni raha üleandmise asjaolude kohta. Süüdistatavana ülekuulmisel on Z.B selgitanud veel, et tegi N.V. nimele üldvolikirja XXXX korteri kohta, et ta leiaks nimetatud korterile ostja. Umbes kolme nädala pärast tühistas volikirja, sest hakkas kahtlema N.V. aususes. Ringkonnakohus leiab, et Z.B eelnimetatud üldsõnaline ennastõigustav väide pole kriminaalasjas tõendamist leidnud ning N.V. isiku mitteusaldusväärsuse, kohta ei sisaldu mingeid tõendeid ega faktilisi asjaolusid. Maakohus on ebaõigesti usaldusväärseks pidanud Z.B ütlusi N.A. korteri eest raha tasumise kohta ning leidnud, et Z.B selliseid ütlusi kinnitab ostumüügileping, mille p-st 3 nähtub, et korter on müüdud OÜ-le Peepar 50 000 krooni eest, milline summa on ostja poolt müüjale enne lepingu sõlmimist täielikult tasutud ning millise summa kättesaamist müüja tõendab lepingul oma allkirjaga. Ringkonnakohus leiab, et Z.B ja N.A. vahel toimunud kinnisvaratehing, kus rahasummat müüjale polnud eelnevalt üle antud, ei sisaldanud Z.B jaoks midagi erakordset. Z.B väide selle kohta, et kui raha üleandmist ei 22 oleks toimunud, siis poleks seda ka kajastanud notariaalses lepingus, on ümber lükatud tunnistaja M.K. ütluste ja toimikus oleva ostu-müügi lepinguga, kus müüjaks OÜ Peepar, esindaja Z.B ja ostjaks M.K. (II kd tl 60-65 ja tl 6770) ning samuti ostu-müügi lepinguga, kus müüjaks Z.B ja ostjaks P.K. . Nii P.K. e kui ka M.K. sõlmitud lepingutest nähtub, et lepinguobjektide eest on müüjale täielikult tasutud enne lepingu sõlmimist ja mille saamist tõendab müüja oma allkirjaga lepingul. P.K. ega sõlmitud lepingu kohta on Z.B ise kohtus kinnitanud, et mingit rahasumma üleandmist tegelikult ei toimunud. M.K. sõlmitud lepingute puhul on andnud ütlusi tunnistaja M.K. , kelle ütluste kohaselt oli ta nõus abistama Z.B ja mitmed korterid enda nimele võtma ja pärast jälle kellelegi edasi müüma, aga tegelikult tema korterite eest raha ei maksnud ja ka temale raha ei antud. Seega nähtub eeltoodust, et Z.B tegevuses oli tavaline näidata lepingutes, et müüdavate objektide eest on tasumine toimunud, kuigi tegelikult ostja müüjale raha üle ei andnud. Järelikult ei tõenda OÜ Peepar ja N.A. vahel sõlmitud ostu-müügileping raha üleandmist. Kuna OÜ Peepar tegevusalaks olid kinnisvaratehingud, siis väljaminekuorder nr 24 ei tõenda, et orderil näidatud rahasummat on kasutatud X tn korteri eest tasumiseks. Sellel on lihtsalt üldsõnaline märge „maj.kulu avanss kinnisvara ostmiseks“. Lisaks orderi üldsõnalisusele märgib ringkonnakohus, et nimetatud order ( 3kd tl 186) ei ärata usaldusväärsust ka väliselt (täidetud eri värvi kirjutusvahenditega) ning orderi kohaselt on raha väljastatud 29.09.2000, ostumüügitehing sõlmiti aga 19.10.
  4. Seega on tõendamist leidnud, et Z.B ei tasunud OÜ Peepar esindajana X korteri eest ei N.A. ega N. V. Z.B ei pidanud kinni ka oma teisest lubadusest, et volituse alusel võib N.V. teha XXXX asuva korteriga mida iganes ja ükskõik millal, kuna Z.B tühistas volituse vähem kui kuu aja möödudes selle andmisest (13.11.2000). Seega sai Z.B pettuse teel N.A. X tn korteri, kuna andes 19.10.2000 (s.o samal päeval, mil N.A. müüs korteri OÜ-le Peepar) N.V. volituse käsutada, kasutada ja vallata XXXX korterit tekitas ta N.V. ja N.A. pettekujutluse, et on vahetatud 2 korterit ja et nemad on saanud X tn korteri vastu korteri asukohaga XXXX. Tegelikult aga Z.B kavatsust XXXX asuvat korterit N.V. anda ei olnud, kuna ta tühistas 13.11.2000 volituse. Z.B väited selle kohta, et ta andis volituse N.V. selleks, et N.V. saaks ise notari juures sõlmida ostu-müügi tehingu, on asjakohatud ja mitte tõsiselt võetavad, kuna Z.B ei osanud kohtule öelda kuidas, kui palju, kellele ja millal oleks pidanud N.V. selle korteri eest maksma. Samuti nähtub N.V. ja T.K. i ütlustest, et N.V. selle korteri eest midagi täiendavalt tasuma ei pidanud. Z.B on väitnud kohtule, et XXXX korter oli tunduvalt kallim kui X tn korter ja seega oleks nende korterite vahetus olnud mõeldamatu. Tehingu pooled on X tn korteri väärtuseks kokku leppinud 50 000 krooni. Z.B kaitsja on esitanud kohtule Haabersti maja arvamuse, millest nähtuvalt võis korter XXXX
  5. a maksta 70 000 krooni. Samas ei nähtu arvamusest, milliste andmete alusel ja milliseid meetodeid aluseks võttes on selline arvamus
  6. a antud.
  7. a lõpus, s.o 2 aastat enne tehingut N.A. , on Z.B sama XXXX korteri müünud 23 M.K. 6000 krooniga. T.K. , kes töötas ka OÜ-s Peepar kinnisvaramaaklerkonsultandina, on avaldanud ülekuulamisel
  8. a, et XXXX korteri väärtus
  9. a võis olla 30 000 krooni. Seega ei ole Z.B ütlused XXXX asuva korteri suurema väärtuse kohta millegagi tõendamist leidnud. Asitõendiks on kriminaalasjas N.A. välja petetud korter asukohaga X tn. Kriminaalasjas kogutud tõenditega on tuvastatud, et korter on N.A. omandist välja läinud tema tahte vastaselt, seega on endiselt korteri omanikuks N.A. . Ringkonnakohus leiab, et pole alust kahelda N.V. ütluste usaldusväärsuses, kes on kinnitanud, et tal polnud soov Tartus X tänavas asuv korter maha müüa, vaid vahetada korter Tartu maakonnas asuva korteri vastu. Asjaolu, et õiguskaitseorganite poole pöörduti alles ca 1,5 aastat hiljem, ei pea kahtluse alla seadma N.V. ja N.A. ütluste usaldusväärsust. Vastupidiselt maakohtule ei tekita ringkonnakohtus kahtlusi asjaolu, et N.V. pöördus politseisse alles poolteist aasta hiljem. Oma õiguste kaitse teostamine ei ole ajaliselt kategoorilises vormis piiritletud, seda enam, et pöördumise ajendiks oli asjaolu, et N.V. jäi ilma XXXX asuvast korterist. Nõustuda tuleb prokuröriga selles, et N.V. ja N.A. näol oli tegemist tavaliste kodanikega, kelledel polnud süvateadmisi kinnisvaratehingutest ning selles osas nad pöördusidki abi saamiseks maakleri kui eriteadmisi omava isiku poole. Nad ei pidanud eeldama, et neid ei nõustata asjakohaselt ja neid petetakse. Kriminaalkoodeksis märgitud kuriteod §-de 143 lg 2 p 11 ja 186 järgi on karistatavad ka Karistusseadustiku §-de 209, 344 järgi. Z.B on kelmusega põhjustanud suure varalise kahju.
  10. a oli miinimumpalgaks 1100 krooni. Suur oluline kahju on põhjustatud juhul, kui see ületab miinimumpalga 100 kordselt, s.o peab ületama 110 000 krooni. Laenu tagatist vähendas Z.B 470 000 krooni suuruses summas, seega on Z.B tekitanud suure varalise kahju. Karistus

§ 56

kohaselt arvestab kohus karistuse mõistmisel peale isiku süü veel kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Z.B karistust raskendavad ja kergendavad mittekoosseisulised asjaolud puuduvad. Arvestades asjaolu, et Z.B on süüvõimeline, samuti puuduvad tema süüd ja õigusvastasust välistavad asjaolud, siis tuleb talle kuritegude eest mõista karistus. Süü suuruse puhul arvestab ringkonnakohus, et tegemist oli kelmusega, millega põhjustati suur varaline kahju. Z.B on varasemalt karistatud nii väärteokui kriminaalkorras. Z.B kohta on väljastatud küll positiivsed iseloomustused ( 3kd tl 188, 189) kahest korteriühistust, kuid nende olemasolu ei saa mõjutada karistusmäära valikut, sest karistuse mõistmise aluseks on ennekõike Z.B süü. Süüdistuses KrK § 143 lg 2 p 11 ja 2 järgi on põhjendatud vangistuse mõistmine sanktsiooni keskmises määras.

§ 74

alusel määrata, et mõistetud vangistust ei pöörata täielikult täitmisele kui Z.B 3 aasta pikkuse katseaja jooksul ei pane toime uut tahtlikku kuritegu ja täidab talle

§-s 75 sätestatud käitumiskontrolli ajaks pandud kontrollnõudeid ning kohustusi. 24 KrK §-s 186 ettenähtud kuriteo eest on võimalik karistada Z.B kergemaliigilise, so rahalise karistusega ja seega peab ringkonnakohus põhjendatuks mõista rahaline karistus 50 päevamäära, so summas 1800 krooni riigituludesse, mis tuleb

§ 64lg 2 alusel täide viia iseseisvalt.

Ringkonnakohus peab prokuröri taotlust põhjendatuks ning vajalikuks

§ 49

alusel mõista Z.B-le lisakaristuseks tegutsemiskeeld, võttes temalt 2 aastaks ära õiguse töötada kinnisvaramaaklerina. AS SEB Eesti Ühispank tsiviilhagi kuulub rahuldamisele ja Z.B-lt tuleb välja mõista AS SEB Eesti Ühispank kasuks 470 000 krooni, kuivõrd korterite seadusvastase võõrandamisega AS-le Maltar antud laenu tagatised vähenesid summas 470 000 krooni. Ringkonnakohus leiab, et kaitsja põhjendused AS SEB Eesti Ühispank tsiviilhagi vaidlustamisel pole veenvad. Seejuures rõhutab kaitsja asjaolu, et AS Tõnisson Kinnisvarakonsultant poolt 06.12.2005 antud ekspertarvamuse kohaselt (Z.B tellimusel) oli analoogsete korterite keskmine hind (turuväärtus) 115 000 krooni, mis kolme korteri puhul annab tsiviilhagi summaks 345 000 krooni Seega olevat panga tsiviilhagi põhjendamatult suuremana esitatud 125 000 krooni võrra. Ringkonnakohus leiab, et tsiviilhageja esindaja on maakohtus põhjendatult leidnud, et eelnimetatud hindu ei saa arvesse võtta, kuna nende väärtuste arvestamisel on korterite hindu võrreldud väga väheste sel ajal müügis olnud korteritega. Ringkonnakohtul ei ole alust kahelda AS SEB Eesti Ühispank antud arvamusega tagatisena panditud korterite väärtuse osas, kuna pank tegeles süstemaatiliselt ka arvamusega korterite väärtuste osas seonduvalt tehingutega (sealhulgas eluasemelaenude andmine, pantimine). Samuti on tsiviilhageja esindaja T.Saar kinnitanud maakohtus, et tüüpkorterite hinnad olid pangale teada ja need olid pigem keskmiselt konservatiivsed ning kinnitas, et korterite väärtus oli 1998 seisuga nende võõrandamise ajal 470 000 krooni, millise summa palus Z.B-lt välja mõista. N.A. tsiviilhagi tuleb jätta läbivaatamiseks tsiviilkohtupidamise korras, mille tagamiseks OÜ-le Peepar kuuluv ning N.A. kasuks arestitud korter Tartus X jätta arestituks. Ringkonnakohtu sellist otsustust ajendab eelkõige asjaolu, et kannatanu pole olnud oma nõudmistes järjekindel, sest kord on ta soovinud korteri, siis aga rahasumma tagastamist tekitatud kahju katteks. Seetõttu on otstarbekas õigusliku selguse saamiseks tsiviilhagi jätta lahendamiseks tsiviilkohtupidamise korras. Käesolevas kriminaalasjas esinevad veel järgmised menetluskulud : süüdimõistva otsusega kaasnev sundraha 1,5 palga alammäära ulatuses, so 4500 krooni, ekspertiiside maksumus summas 2390 krooni. Tiit Lõhmus Mati Kartau 25 Ago Kutsar

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.