lg 2, § 63 lg 1, § 66 lg 1, § 68 lg 2, § 280 lg 4 sisu ja leiab, et seaduse kohaselt on J.K ütlused tõendiks ja nendega mittearvestamine kohtu poolt on ebaseaduslik. J.K on korduvalt üle kuulatud ning tema poolt antud ütlused on muutumatud. Süüdistatava ja J.K ütlustega mittearvestamine on vastuolus süütuse presumtsiooniga ega ole ka korrektne kuna prokuratuuril ja kohtul on kooskõlas KarS § 320 lg 1 kohustus teadvalt valeütluste andmise eest isiku suhtes alustada kriminaalmenetlust. Kui kohus ei leia, et tunnistaja oleks andnud valeütlusi, peab ta hindama kogutud tõendeid oma siseveendumuse kohaselt. Kriminaalasjast ilmneb, et prokuratuur ega kohus ei ole asunud seisukohale, et J.K on andnud valeütlusi, seega tuleb nendele anda hinnang koos teiste tõenditega. Asjaolu, et autol purunes esirehv on tuvastamist leidnud. Süüdistatav arvas, et kuuldud pauk tähendas nende pihta tulistamist ja seetõttu põgenes kiiresti ka auto juurest. Sündmus toimus öösel ja seetõttu võisid eemal viibivad politseitöötajad sündmust ekslikult hinnata. Süüdistatavat ei saa pidada kõhnaks meheks nagu on juhi kohta andnud kirjelduse tunnistaja K.P, kes võis ka eksida auto esi- ja tagaukse suhtes. Kaitsja leiab, et
lg 3 mittejärgimine on käsitatav
lg 2 kohaselt kui kriminaalmenetluseõiguse muu rikkumisena, millega kaasnes ebaseaduslik ja põhjendamatu kohtuotsus. Apellatsioonikohtu istungil apellant- kaitsja toetas esitatud apellatsiooni, palus maakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja tagastamist esimese astme kohtule uuesti arutamiseks. Süüdistatav toetas kaitsja poolt esitatud apellatsiooni ja palus taotlus rahuldada. 2 Prokuröri arvamuse kohaselt maakohus ei rikkunud menetlusõigusnorme. Palus jätta kohtuotsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. RINGKONNAKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS: Apellatsioonis on leitud, et maakohus on rikkunud
lg 3 sätteid kuna kõrvaldamata kahtlused ei ole tõlgendatud süüdistatava kasuks ja kaitsja leiab, et selline rikkumine on käsitatav
lg 2 ettenähtud muu rikkumisena ning kaitsja on taotlenud sellel alusel kohtuotsuse tühistamist ning asja saatmist uueks arutamiseks maakohtule teises kohtukoosseisus. Kohtukolleegium osutab
lg 2, mille kohaselt ringkonnakohus tühistab kohtuotsuse ja saadab kriminaalasja esimese astme kohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus vaid siis kui
lg 2 korras tuvastatud kriminaalmenetluse olulist rikkumist ei ole võimalik kõrvaldada apellatsioonikohtu istungil. Vastavalt Riigikohtu 3-1-1-110-05 otsuses sedastatule tuleb tähelepanu pöörata asjaolule, et kui kohus tuvastab kriminaalmenetlusõiguse rikkumise
lg 2 mõttes ning leiab, et seda saab kõrvaldada teise astme kohtumenetluses, siis on
Selles mõttes on
lg 1 sama seaduse § 340 suhtes erinormiks, mis kinnitab täiendavalt, et viite korral kriminaalmenetlusõiguse olulisele rikkumisele tuleb esitatud väiteid ka kontrollida. Ülaltoodu alusel ja ka apellatsiooni esitatud mõningatest väidetest tulenevalt peab kohtukolleegium vajalikuks märkida alljärgnevat: Kaitsja on leidnud, et kohus on ebaseaduslikult jätnud tõendina arvestamata süüdistatava T.Mi ja tunnistaja J.K poolt kohtuistungil antud ütlused, mis on vastuolus süütuse presumptsiooniga.
lg 1 ja lg 2 kehtestavad, et ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu ja kohus hindab tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt.
lg 1 kohaselt on tõendiks muuhulgas ka kahtlustatava, süüdistatava ja tunnistaja ütlused.
p 1,2 alusel lasub kohtul kohustus kohtuotsuse põhiosas esitada kohtulikul uurimisel tõendatuks tunnistatud asjaolud ja tõendid, millele tuginetakse ning tõendid, mida kohus ei pea usaldusväärseteks ning põhjendus, miks ta neid usaldusväärseteks ei pea. Kohtuotsuses on kohus välja toonud nii süüdistatava kui ka tunnistaja J.K poolt antud ütluste sisu ning on märkinud, et süüdistatava ja tunnistaja J.K kohtuistungil antud ütlusi juhi isiku kohta kohus tõendina ei arvesta. Kohtukolleegium leiab, et sisuliselt on otsusest üheselt mõistetav, et tuvastamaks kuriteokoosseisu olemasolu süüdistatava T.Mi käitumises ning T.Mi süüd temale inkrimineeritud kuriteo toimepanemises, on kohus, andes kogumis koos teiste tõenditega ülalnimetatud isikute ütlustele hinnangu, leidnud, et J.K ja T.Mi kohtuistungil antud ütlused ei ole usaldusväärseteks tõenditeks. Seejuures kohus on põhistanud miks ta neid usaldusväärseteks, arvestatavateks tõenditeks ei pea ning kohtukolleegium leiab, et maakohus on teinud seda arusaadavalt ning kohtu siseveendumuse kujunemine on selgelt jälgitav. Kohtukolleegium leiab, et maakohus on järginud ülalnimetatud seaduse nõudeid ja apellatsiooni vastupidised väited on ekslikud. Kooskõlas Riigikohtu seisukohtadega märgib kolleegium, et ringkonnakohtul on apellatsioonimenetluse olemusest tulenevalt õigus hinnata tõendeid teisiti ja jõuda faktiliste 3 asjaolude tuvastamisel esimese astme kohtust erinevale seisukohale, kuid tõendite radikaalseks ümberhindamiseks peavad olema eriti kaalukad põhjused. / Riigikohtu otsus nr 3-1-1-47-03/. Kohtukolleegium leiab, et antud juhul ei ole kohtukolleegiumil alust seada kahtluse alla tunnistaja K.P / t.lk. 62- 62/ kohtuistungil antud ütlusi sellest, et nähes ohtliku liiklusolukorra tekitanud sõiduautot, sõitis patrullautoga sellele järgi. Sõiduauto peatus laterna all ning juhiuksest hüppas välja tumedas nahktagis kõhnemapoolne noormees ja jooksis ära. Ta läks auto juurde ja nägi et salongis juhi kõrvalistmel istub noormees, kes oli end ülakehaga heitnud juhipoolse istme peale ja teeskles magamist. Teisele kohalekutsutud patrullile andis ta ärajooksnud isiku kirjelduse ja mõne aja möödudes tõigi patrull kohale noormehe, kelles ta tundis ära sõiduautost lahkunud juhi. Selle isiku taskutest leiti nii auto võtmed kui ka autodokumendid. Kinnitab, et nägi selgesti et noormees tuli välja just juhiuksest. Ülaltoodud tunnistaja ütlustega analoogseid ütlusi on kohtuistungil andnud ka tunnistaja L.O/ t.lk. 74-76/, kes jõudis patrullautoga sündmuskohale peale juhi lahkumist. Autos olev isik algul teeskles, et magab, hiljem oli nõus temaga vestlema. Siis helistas talle keegi ja peale seda küsis autos olev isik, et mis saab siis kui ta võtab süü enda peale. Küsis noormehelt, et kas tema oli roolis, mille peale viimane vastas eitavalt. №ormees helistas kellelegi ja teatas, et ei võta süüd enda peale. Kohtukolleegium märgib, et ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel on, peale kontrollitavate ütluste kõrvutamist teiste kriminaalasjas leiduvate tõenditega, oluline muu hulgas ka hinnata ütlustes väljendatud asjaolude "elulist usutavust" ehk seda, milline on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus. Kohtukolleegium, pidamata vajalikuks uuesti korrata maakohtu otsuses piisava üksikasjalikkusega analüüsitud T.Mi ja J.K ütlusi, nõustub maakohtu poolt nendele antud hinnanguga. Nende poolt kajastatu alusel pidasid nad pauguga rehvi purunemist, tulistamiseks. J.K, kes räägib, et tervisehäirest tulenevalt ei suuda ta ehmumisel ennast liigitada, viskab aga samas auto võtmed tagaistunud T.Mi kätte, kes omakorda autost väljub, seega seab ennast n.ö tulejoonele, lukustab autouksed ja jookseb minema. Salongis ikka veel ehmunud ja enda sõnul liikumisvõimetu J.K ronib üle käigukangi kõrvalolevale istmele, viskab ennast pikali nii, et pea jääb juhiistmele ja teeskleb magamist. Kohtukolleegium leiab, et nende ütlused ei ole loogilised ega ka usutavad, ringkonnakohtul puuduvad põhjused hinnata tõendeid maakohtust erinevalt ja selliseid aluseid ei anna ka esitatud apellatsioon. Apellatsioonis on maakohtule ette heidetud, et kohus, jättes arvestamata tunnistaja J.K poolt kohtuistungil antud ütlused, ei ole tema suhtes kriminaalmenetlust alustanud, kuigi KarS § 320 lg 1 sellise kohustuse ette näeb. Kohtukolleegium osutab siinkohal Riigikohtu otsusele nr 3-1-1-81-00, 29 augustist 2000, kus on selgelt väljendatud, et tulenevalt KrMK § § 274 p-s 3 / kehtiva
p 2/ on kohus pädev sedastama, et ta ei loe tunnistaja ütlusi usaldusväärseteks, kuid mitte seda, et tunnistaja annab valeütlusi. Valeütluste andmise tuvastamine peab olema iseseisva kriminaalmenetluse esemeks, kus vaidlustatud kohtuotsus, aga näiteks ka selle kohtuotsuse tegemisele eelnenud kohtuistungi protokoll, on käsitatavad "muu dokumendina" KrMK § 48 lg 2 /kehtiv
Kuid nende dokumentidega saab põhimõtteliselt tuvastada üksnes mingite ütluste lahknemist nendest tõenditest, millele tuginevalt loeti kohtuotsusega tuvastatuks kuriteosündmuse toimumine, mitte aga kellegi poolt valeütluste andmist. 4 Seega kohtukolleegium leiab, et maakohtu poolt vaidlustatud otsusega J.K poolt valeütluste andmise või mitteandmise tuvastamata jätmine on kooskõlas nii seaduse kui ka kohtupraktikaga. Kriminaalkolleegium rõhutab, et
lg-s 3 sätestatud süütuse presumptsiooni põhimõtte kohaselt peab kohus kriminaalmenetluses tõlgendama süüdistatava kasuks vaid sellise kahtluse, mille kõrvaldamine kriminaalmenetluses ei ole enam võimalik. Kohtukolleegium leiab, et antud juhul puuduvad sellised kõrvaldamata kahtlused, milliseid peaks tõlgendama süüdistatava kasuks. Ülaltoodust lähtuvalt kohtukolleegium leiab, et kohus ei ole apellatsioonis äratoodud tõenditele oma hinnangu andmisel oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust, ning ringkonnakohtul puudub seaduslik alus kaitsja poolt esitatud motiividel maakohtu otsuse tühistamiseks. Mõistetud karistuse osas kohtukolleegium leiab, et karistus on kooskõlas
sätetega, on arvestatud nii karistuse mõistmisel arvestamisele kuuluva süü suurusega kui ka süüdistatava isikuga ning õiguskorra kaitsmise huvidega. Kohtukolleegium leiab, et ka mõistetud karistuse osas puuduvad ringkonnakohtul seaduslikud alused kohtuotsuse tühistamiseks. Eeltoodu alusel ja juhindudes
lg 1 p 1 ja § 342 lg 3 p 1 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 22 märtsi 2006 kohtuotsuse T.M’i süüdistusasjas muutmata ja apellatsiooni rahuldamata. IVI KESKÜLA JULIA KATŠKOVSKAJA ENE RANDMÄE 5
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.