KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 22 detsember 2006, Tallinn Kriminaalasja number 1-06-6998 Kohtukoosseis Eesistuja Ivi Kesküla, liikmed Igor A

§ 25

lg 2 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 24 oktoobri 2006 lühimenetluse otsus Apellatsiooni esitaja Süüdistatav V.M Prokurör Ringkonnaprokuröri abi Peeter Pool Süüdistatav V.M, varem korduvalt kriminaalkorras karistatud, vahistatud alates 25.09.2006 Kaitsja Vandeadvokaat Imbi Seimar RESOLUTSIOON 1/ Harju Maakohtu 24 oktoobri 2006 otsus kriminaalasjas nr 1-06-6998 V.M’i süüdistuses KarS §

§ 25lg 2 järgi jätta muutmata.

2/ Apellatsioon jätta rahuldamata Edasikaebamise kord 1 Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul, alates 27 detsembrist 2006 Tallinna Ringkonnakohtu kaudu. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatada ringkonnakohtule kirjalikult 7 päeva jooksul, alates

3. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK:
4. V.M tunnistati süüdi selles, et ta isikuna, kes on varem vargusi toime pannud, ajavahemikul 09.01.2006 kuni 25.09.2006, pani Tallinna erinevatest kauplustest toime neli võõra vara varguse katset.
5. Harju Maakohus tunnistas V.Mi süüdi KarS §

§ 25lg 2 järgi ja karistas 9 kuulise vangistusega. Kr

MS § 238 lg 2 alusel vähendas karistust 1/3 võrra ja mõistis karistuseks 6 kuud vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendas mõistetud karistust Harju Maakohtu 30.03.2006 otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra ja liitkaristuseks mõistis 1 aastat vangistust. Karistuse kandmise alguseks luges 25.09.2006 APELLATSIOONI SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD:

1. Apellatsioonis V.M palub asja uuesti arutamist. Märgib, et pretensioone uurimisele ei ole ja vahistamisega on nõus. Oma taotlust põhistab halva tervise ja sooviga veeta järgmise suve viimane kuu vabaduses kuna kõigi eelduste kohaselt on see viimane suvi tema elus. Tal on välja kujunemas HIV nakkus ja progresseerunud maohaigus. Seoses sellega taotleb tema karistamist 10 kuu ja 15 päevase reaalse vangistusega, ülejäänud osa pikendamist ja sellest tingimisi vabastamist.
2. Apellatsioonikohtu istungil apellant- süüdistatav toetas esitatud taotlust, palus karistuse kergendamist ja vangistuse lühendamist pooleteise kuu võrra. Kaitsja toetas kaebust, leidis, et arvestades väljakujunenud kohtupraktikat on mõistetud 9 kuuline vangistus liialt range. Prokuröri arvamuse kohaselt on kohtuotsus seaduslik ja apellatsiooni alusel tühistamisele ei kuulu. RINGKONNAKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHISTUS:
3. Apellandi taotlus karistusest osaliselt tingimisi vabastamiseks rahuldamisele ei kuulu kuna see on vastuolus kehtiva seadusega. V.M on karistatud Harju Maakohtu 30 märtsi 2006 otsusega/ I kd. t.lk. 72-73/ KarS §

§ 25lg 2 järgi 9 kuulise vangistusega, mida on Kr

MS § 238 lg 2 alusel vähendatud ja 2 karistuseks mõisteti 6 kuud vangistust, kohaldati KarS § 74, 75 sätteid ja määrati katseajaks 2 aastat. Kohtuotsuses selgitati KarS § 74 ja 75 sisu. Vaidlustatud kriminaalasjas oli V.M tahtlikud kuriteod toime pannud 07.09.2006 ja 13.09.2006 ja 25.09.2006, seega määratud katseaja kestel. KarS § 74 lg 5 kehtestab, et kui süüdimõistetu paneb katseajal toime uue tahtliku kuriteo, mille eest teda karistatakse vangistusega, pööratakse karistus täitmisele. Liitkaristus mõistetakse vastavalt KarS § 65 lg 2 sätestatule. Seega ei ole V.M katseaja kestel toimepandud kuritegude eest mõistetud karistusest enam võimalik tingimisi vabastada vaid see tuleb kohustuslikult pöörata täitmisele nagu on maakohus seaduslikult ka teinud. Eeltoodust lähtuvalt apellatsioonis esitatud V.M vastavasisuline taotlus rahuldamisele ei kuulu.

1. Mõistetud 9 kuuline vangistus on kooskõlas seadusega ja apellatsioonis esitatud taotlus lühemajalise karistuse mõistmiseks rahuldamisele ei kuulu. Kohtukolleegiumi veendumuse kohaselt on süüdistatavale mõistetud karistuse kergendamine ringkonnakohtus lubatav vaid juhul, kui tuvastatakse, et esimese astme kohtu poolt temale mõistetud karistus ei vasta kuriteo raskusele või süüdimõistetu isiksusele või kui tema suhtes on mõnel muul viisil kohaldatud ebaõigesti kriminaalseadust. KarS § 56 lg 1 kohaselt on isiku karistamise esmaseks aluseks tema süü, kusjuures karistuse mõistmisel arvestatava süü suurus oleneb kuriteo toimepanemisel ilmnenud kergendavatest ja raskendavatest asjaoludest ning muudest süü suurust näitavatest asjaoludest. Lisaks sellele võetakse karistuse mõistmisel arvesse võimalust mõjutada süüdi tunnistatud isikut edaspidi hoiduma süütegude toimepanemistest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Maakohus on arvestanud karistust kergendava asjaoluna süüdistatava puhtsüdamlikku kahetsust. Karistust raskendavaid asjaolusid ei ole kohus tuvastanud ega neid arvestanud. Apellatsioonis ei ole süüdistatav viidanud KarS § 57 ettenähtud karistust kergendavatele asjaoludele, millised oleks maakohus jätnud arvestamata või tähelepanuta. V.M on vaidlustatud otsusega süüdi mõistetud korduvate varguskatsete toimepanemiste eest. Raskusastmelt on tegemist teise astme kuritegudega ja vastavalt kohtuotsuse põhistusele on antud asjaolu karistuse mõistmisel ka arvestatud. Samuti on arvestatud fakti, et kuriteod jäid katsestaadiumisse. Arvestades karistuse kohaldamisel võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma kuritegude toimepanemistest oli maakohus õigustatud arvestama ka asjaoluga, et V.M on varem korduvalt kriminaalkorras karistatud ja seda enamus varavastaste kuritegude toimepanemiste eest ning uued kuriteod pani ta toime katseaja kestel. Selline süüdistatava käitumine näitab negatiivset suhtumist õiguskorda ning annab seadusliku aluse temale range karistuse mõistmiseks. Antud juhul on kohus piirdunud 9 kuulise vangistusega, mis faktiliselt on miinimumkaristuse lähedane karistus kuna KarS § 199 lg 2 sanktsioon näeb ette kuni 5 aastase vangistuse. Kohtukolleegium leiab, et esitatud apellatsioon ei sisalda viiteid asjaoludele, mis annaksid aluse maakohtu otsusega mõistetud karistuse muutmiseks ehk siis kohtuotsuse osaliseks tühistamiseks, selliseks asjaoluks ei ole antud juhul ka süüdistatava väited tema halva tervisliku olukorra kohta. 3
2. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1, § 342 lg 3 p 1 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 24 oktoobri 2006 otsuse V.Mi süüdistusasjas muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata. IVI KESKÜLA IGOR AMANN JÜRI PAAP 4