1-06-10327\6

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. november 2006.a Tallinn, avalik kohtuistung Kriminaalasja number 1-06-10327 Kohtukoosseis Eesistuja Malle Preimer, liikmed Igor Amann ja Julia Katškovskaja Kohtuistungi sekretär Alina Koop Tõlk Marina Lepiksoo Kriminaalasi I.Gi süüdistus KarS § 25 lg 2, 22 lg 3 – 199 lg 2 p 4 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu
2. septembri
3. a otsus Apellatsiooni esitaja Süüdistatava kaitsja Vladimir Kuznetsov Prokurör Alar Lehesmets Süüdistatav I.G sünd xx.xx.xxxx.a kodakondsuseta, elukoht x, töötab ehitajana AS-s * karistatud 23.03.2006.a. Pärnu Maakohtu poolt KarS § 200 lg 2 p 4,7,8, 209 lg 2 p 1,3 järgi 3 aasta ja 4 kuulise vangistusega tingimisi 3 aastase katseajaga, vahistatud 12.07.2006.a. Kaitsja Vladimir Kuznetsov RESOLUTSIOON Jätta Harju Maakohtu
4. septembri 2006.a. otsus I.Gi süüditunnistamises ja karistamises muutmata. Apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav võib kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK I.G tunnistati süüdi KarS § 199 lg 2 p 4 -§ 25 lg 1, 2 - § 22 lg 3 järgi ja karistati 4 kuulise vangistusega, mida KrMS § 238 lg 2 alusel ühe kolmandiku võrra vähendati, kandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti 2 kuud ja 20 päeva vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust eelmise otsusega mõistetud kandmata karistuse – 3 aasta ja 4 kuu võrra ja lõplikuks liitkaristuseks mõisteti 3 aastat 6 kuud ja 20 päeva vangistust. Karistuse kandmise alguseks loeti tema vahistamise päev 12.07.2006.a. I.G tunnistati süüdi selles, et tema varem röövimise toime pannud isikuna 12.07.2006.a. Tallinnas x kaupluses osutas tahtlikult vaimset ja füüsilist kaasabi O. M tahtliku õigusvastase teo – varguse katse – toimepanemisele, aidates eraldada sandaalid teineteisest ning eemaldada sandaalilt turvaelement, peale mida O. M väljus kauplusest kauba eest tasumata, kuid peeti turvatöötajate poolt kinni. Sama kohtuotsusega tunnistati KarS § 25 lg 2 – 199 lg 2 p 4, 7 järgi süüdi O.M, kuid tema suhtes ei ole kohtuotsust vaidlustatud. APELLATSIOONI SISU I. Gi kaitsja taotleb kohtuotsuse tühistamist ja õigeksmõistva otsuse tegemist. Kaitsja märgib, et ainsaks objektiivseks tõendiks asjas on kahtlustatavate tegevuse videosalvestus, millest siiski ei saa teha järeldusi, nagu oleks I. G kuriteos kaasosaline. G rebis pooleks ühe plätupaari nööri, milline kinnitab turvaelementi. Seejärel tegi seda M, kes pani plätud jalga, jalutas müügisaalis ringi ja väljus kauplusest kassast möödudes, jättes maksmata, seoses millega peeti kinni. Sel ajal ostis G teises osakonnas õlut ja ei näinud M kinnipidamist. G läks M juurde ja teda peeti samuti kinni. M on avaldanud, et G pidi talle plätud ostma, aga kaupluses tekkis tal mõte need varastada, G andis talle plätusid proovida, turvaelemendid rebis ta ise ära. G ei teadnud, et ta tahab jalanõusid varastada, läks hoopis õlle järele. G on kinnitanud, et M küsis temalt raha võlgu plätude ostmiseks. Ta andis ühed ilma turvaelemendita plätud M proovida, kes panigi plätud jalga. Ta ütles M, et viimane võtaks ära kassajärjekorra, ise aga läks õlut ostma. Kui ta väljapääsu poole läks, nägi, et M on kinni peetud. Ka teda peeti kinni. Gi ütlused langevad kokku nii M ütluste kui videosalvestusega, välja arvatud turvaelemendi rebimine. Kohtus tunnistas G ennast osaliselt süüdi selles, et turvaelementi rebis, kuid ta ei teadnud ettevalmistatud vargusest ja ei soovinud selles osaleda. M tunnistas ennast süüdi ja kinnitas kohtus, et neil ei olnud G mingit kokkulepet. Kaitsja leiab, et asjas ei ole tõendatud, et G turvelemendi katki rebis. On tõendatud, et enne kauplusse minekut palus M Gil endale plätud osta ja G raha oli. Kohtuotsus on oletuslik. Turvaelemendi katkirebimine oli väga lihtne, seda tõendab asjaolu, et plätud polnud rikutud, need tagastati kauplusele ja tsiviilhagi ei ole. G pole kuidagi aidanud M kauplusest varastatuga väljuda ega näinudki seda hetke. Miski ei seganud M vargusest loobuda ja kaup tagasi panna või oodata Gi ja arutada jalanõude eest maksmise küsimust. G on kinnitanud, et sai vargusest teada siis, 2 kui nägi kinnipeetud M. Asjas ei ole tõendatud, et G alustas turvaelemendi rebimist ja soovis sellega kaasa aidata M kuriteo toimepanemisel. G läks hoopis kaupluse teise osakonda, millega tema tegevus langeb KarS § 40 ja 41 alla – loobumine lõpetamata süüteokatsest. Tema tegevuses puudub süü ja ta tuleb õigeks mõista. Kohtuotsus peab tuginema KrMK § 15 kohaselt tõenditele, mis on kohtu poolt uuritud ja protokolli kantud. Peale G ei ole keegi ütlusi andnud. Tema ütluste põhjal aga ei osalenud ega soovinud osaleda M poolt toimepandud varguses. POOLTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS Prokurör leidis, et maakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik, apellatsioon rahuldamisele ei kuulu. Süüdistatav ja tema kaitsja toetasid apellatsiooni ja taotlesid õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT Kohtukolleegium, tutvunud süüdistusasja materjalide ja apellatsiooni sisuga, kuulanud ära kohtumenetluse pooled, leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Maakohus on KrMS § 61 lg 2 kohaselt kõiki tõendeid siseveendumuse kohaselt hinnanud, neist tulenevad järeldused on põhjalikult motiveeritud. Kohtukolleegium nõustub maakohtu otsuse põhiosa asjaoludega ega pea nende täies mahus kordamist vajalikuks. Esmalt märgib kohtukolleegium, et vaidlusalust süüdistusasja arutas maakohus lühimenetluses, s.o kriminaalmenetluse seadustiku
5. peatüki
6. jaos sätestatud korras. Lühimenetluse erisuseks ongi see, et KrMS § 233 lg 1 kohaselt võib kohus kriminaalasja lahendada tunnistajaid ja eksperte välja kutsumata kriminaaltoimiku materjalide põhjal. KrMS § 236 lg 1 kohaselt kutsutakse kohtuistungile prokurör, süüdistatav, kaitsja, kannatanu ja tsiviilkostja. Seega ei ole apellandi viide KrMS §-le 15 päris asjakohane. Maakohus viitas oma otsuses õigustatult tunnistaja N. D ütlustele, millised on kohtueelses menetluses protokollitud ja kohtuistungil nõuetekohaselt avaldatud /tl 5-10, 116/. Et kohtuistungil avaldati ka mõlema süüdistatava kohtueelsel uurimisel antud ütlused, siis maakohus oli õigustatud ka neid analüüsima /tl 32-34, 44-46, 67-69, 116/. Nagu kohtuotsuses põhjendatult märgitakse, on O. M kohtueelsel uurimisel antud ütlused vastuolulised ning olulised vastuolud esinevad ka I. Gi kohtueelsel uurimisel ja kohtuistungil antud ütluste vahel. Seega ei saa süüdistatavate ütlused tõenditena arvestatavad olla. Eelnevat arvestades ei ole apellandi seisukoht, mille kohaselt tuleks käsitleda I. Gi süüasja lahendamisel tõenditena üksnes tema enda kohtus antud ütlusi ja turvakaamera videosalvestust, põhjendatud. Maakohus tugines oma järeldustes põhjendatult tunnistaja N. D ütlustele ja turvakaamera videosalvestusele, mis on omavahel haakuvad. Neist tõenditest tuleneb üheselt, et I. G eemaldas sandaalidelt turvaelemendi ja ulatas need O. M, kes jalanõud jalga pani. Koos jalutasid süüdistatavad kaupluses ringi, kuni I. G õlle eest alkoholikassas tasus, O. M aga möödus kassadest tal jalas olnud sandaalide eest tasumata. 3 Seega on tuvastatud I. G inkrimineeritud kuriteo objektiivne koosseis – kaubalt turvaelemendi eemaldamine, mis lihtsustas ja kergendas oluliselt varguse toimepanemise alustamist O. M poolt. Kohtukolleegium osundab, et kaasaitamistegu ei tarvitse olla põhiteoga kuigi tugevas põhjuslikus seoses, kaasaitaja ei valitse tegu, ta üksnes toetab võõrast tegu. Põhjuslik seos kaasaitamisteo ja põhiteo vahel ei tähenda ka seda, et kaasaaitamine peaks olema üks neid tingimusi, ilma milleta põhitegu ära jääks. Põhjuslikkus on piisav, kui kaasaaitamine teeb põhiteo võimalikuks, kergendab või kiirendab põhitegu. I. G omistatud teo subjektiivsesse koosseisu puutuvalt rõhutab kohtukolleegium, et kaasaaitaja tahtlus peab hõlmama täideviija poolt toimepandava teo koosseisu ning ulatuma välja selle objektiivse ja subjektiivse ebaõiguse olulisemate elementideni vähemalt kaudse tahtluse tasemel. Kui kaasaaitaja peab vähemalt võimalikuks, et täideviija paneb teo tema poolt osutatud kaasabi arvestades tõenäoliselt toime, ongi tegemist kaasaaitamisega kaudse tahtluse vormis. Kaasaaitamine on tahtlik, kui isik peab võimalikuks, et toetab võõrast tegu, mis viiakse lõpule tema teopanuse toel ja seda isegi juhul kui ta ei kiida seda heaks (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-150-03). Käesolevas süüdistusasjas pidas I. G võimalikuks, et O. M alustab varguse toimepanemist, kuivõrd ta oli jalanõudelt turvaelemendi eemaldanud, ta nägi, et kaassüüdistataval olid kauplusest võetud jalanõud jalas ning teadis, kassat läbides turvaväravad ei reageeri. I. Gi väide, mille kohaselt otsustanud tema pärast sandaalidelt turvaelemendi eemaldamist vargust mitte toime ei panna, et temal pole vargust tarvis, ei muuda tema käitumisele antud õiguslikku hinnangut. Apellandi väide, nagu oleks I. Gi käitumine käsitatav KarS § 40 ja 41 alusel loobumisena lõpetamata süüteokatsest, ei ole asjakohane. KarS § 41 järgi saab süüteokatsest loobuda ainult üksiktäideviija, kes otsustades tegu mitte jätkata, saab ka aru, et süüteo tagajärg ei saa saabuda. Kaasaaitaja loobumist süüteokatsest käsitleb KarS § 43, mis on aga kohaldatav üksnes juhul, kui süüteokatsest loobuja käitumine on põhjuslikus seoses süüteo lõpuleviimise ärajäämisega. Kohtukolleegium on seisukohal, et apellatsioon on põhjendamatu ega anna kohtuotsuse tühistamiseks alust. Eelnevast lähtudes ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu
7. septembri 2006.a otsuse I. Gi suhtes muutmata ja apellatsiooni rahuldamata. Malle Preimer Igor Amann 4 Julia Katškovskaja