Väärteoasi nr. 4-11-1905 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel 06.juunil 2011.a Tartu kohtumajas Tartu Maakohtu kohtunik Anneli Tanum sekretär Kristi Martin juuresolekul, kohtuvälise menetleja Lõuna Prefek

) § 20 lg 1 nõudeid, millega pani toime

§ 7419lg 2 ja § 741 lg 2 sätestatud väärteod (tl 2).

Kohtuistungil O.P tunnistas oma rikkumisi ning selgitas, et oli vahetult enne rooli istumist joonud 3-4 õlut ning kuigi tal juhtimisõigust ei ole ja ta ei ole ka autokoolis käinud, siis otsustas ta juhtima asuda, kuna oli vaja, et keegi autoga Võnnust Tartusse sõidaks. Menetlusalune isik tunnistas, et teda on ka varasemalt juhtimisõiguseta ja alkoholijoobes olekus juhtimise eest karistatud. Varasemalt määratud rahatrahvid on osaliselt tasumata ning ühel korral on rahatrahv ka arestiga asendatud. Kohtuvälise menetleja esindaja leidis, et O.P-le tuleks talle mõista karistuseks kokku mõlema rikkumise eest neliteist päeva aresti. O.P poolt 21.aprillil 2011.a mootorsõiduki juhtimine ilma vastava kategooria mootorsõiduki juhtimise õiguseta, olles varasemalt mootorsõiduki juhtimiselt kõrvaldatud, ning seisundis, kus tema ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholi sisaldus vähemalt 0,60 mg, on tõendamist leidnud: - tema enda ütlustega, milles ta tunnistab nimetatud rikkumiste toimepanemist; - 21.aprilli 2011.a indikaatorvahendi ja tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolliga (tl 4) koos tõendusliku alkomeetri väljatrükiga (tl 3), mille kohaselt mõõdeti Ivo - - Kesasel 21.aprillil 2011.a kell 16.21 alkomeetriga Alcoquant 6020 alkoholi sisaldus väljahingatavas õhus 0,66 mg/l ning peale seda Männi tänaval tõendusliku alkomeetriga kahe mõõtmistulemuse arvestuses alkoholisisaldus väljahingatavas õhus 0,65 mg/l, millest arvati maha mõõtemääramatus 0,05 mg/l ning lõplikuks tulemiks loeti 0,60 mg/l; 21.aprilli 2011.a sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsusega (tl 6), mille kohaselt kõrvaldati O.P 21.aprillil 2011.a kell 16.21 mootorsõiduki juhtimiselt kuni vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõiguse saamiseni, kuna tal vastav õigus puudus ja oli ka alust arvata, et ta veres või väljahingatavas õhus oli alkoholi üle lubatud piirmäära või ta oli joobeseisundis; 10.märtsi 2008.a sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsusega (tl 10), mille kohaselt kõrvaldati O.P 10.märtsil 2008.a kell 16.15 mootorsõiduki juhtimiselt kuni vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõiguse saamiseni, kuna tal vastav õigus puudus ning oli ka alust arvata, et ta oli joobeseisundis.

§ 20

lg 1 kohaselt ei või mootorsõidukit juhtida isik, kellel ei ole vastava kategooria mootorsõiduki juhtimise õigust. LE § 70 p 1 kohaselt peavad mootorsõidukijuhil olema kaasas ning ta peab politseiametniku või muu selleks seadusega volitatud isiku nõudel esitama seadusest tulenevalt juhtimisõigust tõendava dokumendi. LE § 76 p 3 kohaselt ei tohi juht olla seisundis, mille puhul alkoholisisaldus ühes liitris juhi väljahingatavas õhus on 0,1 milligrammi või rohkem või mille on põhjustanud alkoholisisaldus juhi veres 0,2 promilli või rohkem. Kuna eeltooduga on tõendamist leidnud O.P poolt mootorsõiduki juhtimine 21.aprillil 2011.a ning asjaolu, et seejuures puudus tal mootorsõiduki juhtimise õigus, siis rikkus O.P sellega

§ 20lg 1 ja LE § 70 p 1 nõudeid.

Kuna tõendamist on leidnud ka see, et O.P oli enne nimetatud rikkumise toimepanemist 10.märtsil 2008.a Lõuna Prefektuuri vanemkonstaabel S.L poolt mootorsõiduki juhtimiselt vastava kategooria juhtimisõiguse puudumise ja alkoholijoobe tunnuste tõttu kõrvaldatud, siis pani ta oma teoga toime

§ 741lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo.

Samuti on tõendamist leidnud, et 21.aprillil 2011.a mootorsõiduki juhtimiselt peatamise järgselt mõõdeti O.P tõendusliku alkomeetriga ühes liitris väljahingatavas õhus alkoholisisalduseks 0,65 mg, millest arvestati maha mõõtemääramatus 0,05 mg/l ning lõplikuks mõõtmistulemuseks loeti 0,60 mg/l. Seega rikkus 19 O.P oma teoga LE § 76 p 3 nõudeid, milline rikkumine kujutab endast

§ 74lg 2 järgi kvalifitseeritavat väärtegu.

1 Subjektiivsest küljest tegutses O.P

§ 74

lg 2 ja § 7419 lg 2 sätestatud väärteokoosseisude toimepanemisel otsese tahtlusega. Ta teadis, et tal puudub mootorsõiduki juhtimise õigus, ta on varasemalt mootorsõiduki juhtimiselt kõrvaldatud ja ta ei ole vahepeal vastavat juhtimisõigust omandanud. Kuna O.P on ka varasemalt korduvalt juhtimisõiguseta sõitmise eest karistatud, siis teadis ta ka seda, et ilma juhtimisõiguseta mootorsõidukit juhtima hakates täidab ta oma tegevusega vastava süüteokoosseisu tunnused, kuid asus siiski mootorsõidukit juhtima. Samuti on O.P varasemalt korduvalt karistatud alkoholi piirmäära ületavas olekus juhtimise eest, mistõttu teadis ta asjaolu, et mootorsõidukit juhtides ei tohi juhi väljahingatavas õhus olla rohkem kui 0,1 milligrammi alkoholi ning alkoholi tarvitanuna mootorsõidukit juhtima asudes täidab ta vastava süüteokoosseisu tunnused, kuid juhtis siiski mootorsõidukit olekus, mil ta teadis, et alkoholi sisaldus tema väljahingatavas õhus ületab lubatud piirmäära. Kuivõrd O.P teos puuduvad ka õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud, siis tuleb ta

§ 741lg 2 ja § 7419 lg 2 järgi süüdi tunnistada.

Kohus, arvestades menetlusaluse isiku ja kohtuvälise menetleja esindaja seisukohtadega ning 1 hinnates kõiki tõendeid nende kogumis, leiab, et O.P tuleb süüdi tunnistada

§ 74lg 2 ja § 7419 lg 2 järgi kvalifitseeritavate väärtegude toimepanemises ning karistusseadustiku (edaspidi Kar

S) § 63 lg 1 kohaldades mõista talle karistuseks neliteist päeva aresti. Karistuse mõistmisel arvestab kohus kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

§ 741lg 2 sätestab karistuseks rahatrahvi kuni 300 trahviühikut või aresti. Kar

S § 48 kohaselt võib kohus väärteo eest mõista aresti kuni 30 päeva.

§ 7419

lg 2 sätestab karistuseks rahatrahvi kuni 300 trahviühikut või aresti või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise kuni ühe aastani. KarS § 63 lg 1 kohaselt kui isik on toime pannud ühe teo, mis vastab mitmele eri süüteokoosseisule, siis määratakse või mõistetakse talle üks karistus seadusesätte alusel, mis näeb ette raskeima karistuse. Kuna O.P pani 21.aprillil 2011.a mootorsõidukit juhtides faktiliselt toime ühe teo, kuid realiseeris sellega samaaegselt kaks eraldi kvalifitseeritavat väärtegu, siis tuleb talle mõista üks karistus lähtuvalt KarS § 63 lg-st 1. O.P käitumises kohus tema karistust raskendavaid ega kergendavaid asjaolusid ei tuvastanud. Tema poolt kohtuistungil avaldatud põhjendused alkoholi tarvitanuna ja juhtimisõiguseta autojuhtimisele asumise kohta on ennastõigustavad ja lapsikud ning ta on ka varasemalt korduvalt samalaadsete rikkumiste eest karistatud, mis ilmestab isiku ükskõikset suhtumist on tegudesse ja võimalikesse karistustesse. Eeltoodut arvestades on kohus seisukohal, et O.P-le tuleb karistuseks mõista arest. Varasemalt on O.P väärteokorras karistatud rahatrahvidega, sealhulgas juhtimisõiguseta ja alkoholi lubatud piirmäära ületavas olekus sõiduki juhtimise ning muude liiklusrikkumiste eest. Määratud rahatrahvid on osaliselt tasumata ning ühel korral on rahatrahv ka arestiga asendatud. Arvestades eeltoodut ja asjaolu, et O.P-le tuleb mõista karistus kahe toimepandud rikkumise eest, siis leiab kohus, et on põhjendatud mõista talle karistus, mis jääks sanktsiooni keskmise piiridesse. Juhindudes väärteomenetluse seadustiku § 107-111, § 113, kohtunik o t s u s t a s: Süüdi tunnistada ja mõista O.P-le karistuseks liiklusseaduse § 74 järgi, kohaldades Kars § 63 lg 1, arest neliteist