) § 3 punkt 2 kohaselt tekib võlaõigussuhe muuhulgas ka kahju õigusvastasest tekitamisest.
lg 1 sätestatu kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud.
lg 2 kohaselt on varaline kahju eelkõige otsene varaline kahju ja saamatajäänud tulu.
lg 1 kohaselt on asja hävimisest või kaotsiminekust tekkinud kahju suuruseks hüvitis, mis vastab uue samaväärse asja soetamiseks tehtavatele mõistlikele kulutustele.
kohaselt tuleb teisele isikule tekitatud kahju hüvitada, kui kahju tekitaja on kahju tekkimises süüdi.
Aomandit või sellega sarnast õigust. Ülaltoodut sätete alusel leiab kohus, et süüdistatavad M.E ja T.B on tekitanud kannatanutele kahju ning on kahju tekitamises süüdi, sest nad tegutsesid tahtlikult
S § 56 lg 1 sätestatu kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel peab kohus arvestama karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohus leiab, et süüdistatava M.E karistust kergendavaks asjaoluks tuleb lugeda tema kahetsust, raskendavad asjaolud puuduvad. Kriminaaltoimiku andmetel puudub süüdistataval alaline sissetulek. Varavastaste kuritegude toimepanemine näitab juba iseenesest rahaliste vahendite puudumist. Seega tuleb karistuse liigi valikul lähtuda asjaolust, et rahalise karistuse kohaldamine süüdistatava suhtes on välistatud. Seetõttu tuleb süüdistatava suhtes kohaldada isiku vabadust piiravat karistust. M.E süüdistatakse 12 kuriteo toimepanemises, mis on toime pandud 1 aasta ja 6 kuu jooksul. Enamus neist on vargused, millega on kannatanutele tekitatud oluline kahju. M.E süü suurusele mõjub ka asjaolu, et kõik tema poolt toimepandud kuriteod on seotud eluruumidesse sissetungimisega, mis kujutab endast suuremat ohtu ning üldpreventsiooni poolest väärib rangemat karistamist. Samuti iseloomustab M.E süü suurust asjaolu, et ta jätkas varguste toimepanemist hoolimata sellest, et teda peeti kahel korral sündmuskohal kinni ja vabastati, andes sellega võimalust muuta oma eluviisi ja loobuda kuritegude toimepanemisest. Karistusseadustiku mõtte kohaselt ei tohi karistuse kohaldamisel lisaks süü suurusele jätta täiendavalt arvestamata süüdistatava isikut. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikas on osutatud sellele, et kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse 12 eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks (prognoosimaks, milline karistus võik efektiivseimalt välistada edaspidi süütegude toimepanemist) arvestama ka süüdlase isikut (RKL 3-1-1-99-06). M.E on varem korduvalt, 6-l korral kriminaalkorras karistatud isik. M.E on viimase kohtuotsusega 19.02.2008.a. karistatud samalaadse kuriteo toimepanemise eest, kuid peale vabanemist (18.12.2008) on ta toime pannud 12 uut süütegu. Sellisest tema käitumisest järeldab kohus, et karistusest vabastamist ning käitumiskontrollile allutamist ei saa M.E puhul pidada otstarbekaks. Isiku vabastamine karistusest tingimisi on võimalik vaid juhul, kui kohtul tekib veendumus, et süüdlase suunamine õiguskuulekale teele on saavutatav sotsiaaltööga. Arutatavas kriminaalasjas sellist veendumust kohtul ei tekkinud. Vastupidi iseloomustavad kriminaaltoimiku materjalid M.E kui isikut, kes ei suuda vabaduses hoiduda kuritegude toimepanemisest ning kelle jaoks varguste toimepanemine on ainuvõimalik sissetuleku allikas endale elatusvahendite hankimiseks. Arvestades karistuse mõistmise põhimõtteid, leiab kohus, et M.E tuleb karistada KarS § 199 lg 2 p 7,8,9 järgi kvalifitseeritavate kuritegude eest vangistusega sanktsiooni keskmist määra lähedasena ning KarS § 266 lg 2 p 1 järgi sanktsiooni alammäära piirides. Kohus leiab, et süüdistatava T.B karistust kergendavaks asjaoluks tuleb lugeda tema kahetsust, raskendavad asjaolud puuduvad. T.B on varem korduvalt, 7-l korral kriminaalkorras karistatud isik ning kannab käesoleval ajal vanglakaristust. Arutatavas kriminaalasjas süüdistatakse teda kahe varguse toimepanemises. Kuna süüdistataval puudub alaline sissetulek, tuleb tema suhtes kohaldada isiku vabadust piiravat karistust. Karistuse määra valikul KarS § 199 lg 2 p 7,8,9 järgi lähtub kohus asjaoludest, et süüdistatavat süüdistatakse 2 varguse/varguse katse toimepanemises, mis on toimepandud 2 kuud peale 12.11.2010 Harju Maakohtu süüdimõistvat otsust. Seega, arvestades karistuse mõistmise põhimõtteid ning karistuse üld- ja eripreventiivseid eesmärke, leiab kohus, et T.B tuleb karistada KarS § 199 lg 2 p 7, 8, 9 järgi vangistusega alla sanktsiooni keskmist määra sanktsiooni alammäära lähedasena. Kuivõrd aga inkrimineeritavad kuriteod on toime pandud enne viimasena mõistetud karistuse ärakandmist, siis kuulub käesoleva otsusega mõistetav karistus suurendamisele eelmise otsusega mõistetud ja ärakandmata karistuse võrra. Kohtunik Julia Vernikova
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.