KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 29. juuni 2007. a, Tallinn Kriminaalasja number 1-04-13 Kohtukoosseis Eesistuja Paavo Randma, liikmed Ene Ran

§ 74lg 1 ja 3 alusel täies ulatuses täitmisele pööramata, kui M.H

§ 75

lg 1 ettenähtud käitumiskontrolli nõudeid ja kohustusi.

§ 68lg 1 arvati M.H kahtlustatavana vahi all viibitud aeg 18.09.2001 a.

kuni 08.10.2001 a., s.o. 21 päeva karistusaja hulka ning loeti tema karistus selles osas kantuks. Tõnis Laud tunnistati süüdi KrK § 17 lg 6 ja § 143 lg 2 p 1,1',2 järgi ning mõisteti talle karistuseks

§ 74lg 1 ja 3 alusel täies ulatuses täitmisele pööramata, kui Tõnis Laud

§ 75

lg 1 ettenähtud käitumiskontrolli nõudeid ja kohustusi.

§ 68

lg 1 alusel arvati Tõnis Laudil kahtlustatavana vahi all viibitud aeg 19.09.2001 a. kuni 21.09.2001 a., s.o. 3 päeva karistusaja hulka ning loeti tema karistus selles osas kantuks. Süüdistuses KrK § 143 lg 2 p 2 järgi mõisteti Tõnis Laud õigeks. H.P tunnistati süüdi KrK § 143 lg 2 p 1,1' järgi ning mõisteti talle karistuseks (3a 6k) kolm aastat ja kuus kuud vangistust, milline aga jäeti

§ 74lg 1 ja 3 alusel täies ulatuses täitmisele pööramata, kui H.P

§ 75

lg 1 ettenähtud käitumiskontrolli nõudeid ja kohustusi.

§ 68lg 1 alusel arvati H.P kahtlustatavana vahi all viibitud aeg 19.09.2001 a.

kuni 21.09.2001 a., s.o. 3 päeva karistusaja hulka ning loeti tema karistus selles osas kantuks. Meelis Rosenstein mõisteti seoses kuriteokoosseisu puudumisega õigeks Tsiviilhagi jäeti läbi vaatamata. 5 Kohtuotsuses märgitakse, et käesolevas kriminaalasjas puudub vaidlus selle kohta, kas kohtualustele süüdistuses etteheidetud tehingud tegelikult aset leidsid. Otsuses kajastatakse kõigi vaatluse alla olevate tehingute sõlmimise asjaolusid ning märgitakse, et tehingute objektiks olevat vara ühelgi korral tegelikkuses ei eksisteerinud, sellest tulenevalt ei antud seda mitte kordagi reaalselt ka üle ega võetud vastu. Otsuses märgitakse, et neid tuvastatud asjaolusid ei vaidlustanud ühegi episoodi osas ka kohtualused. Kohtualused on vaidlustanud üksnes tehingutele antud õigusliku hinnangu. Tehingute fiktiivsust tõendasid kohtu arvates ka Ants Žukovitši ütlused, kelle osas kohus lõpetas kriminaalasja menetluse seoses tema surmaga ning kelle ütlused kohus vastavalt KrMK § 242 lg 1 p 3 avaldas (IV kd. tl. 95-99, V kd. tl. 97-102), Nimetatud ütlustest tulenes, et 2000 aastal vormistas Tsentrum OK AS Hansaliising Eesti AS-ga liisinglepingud puidutöötlemisseadmete kapitalirendile võtmiseks. Seadmed müüdi Transit -M OÜ poolt (esindajaks M.H ) Hansaliising Eesti AS-le ning liisingufirma sõlmis seadmete kapitalirendilepingud Tsentrum OK AS-ga (esindajaks Tõnis Laud). Kuna oli vaja kiiresti raha äriplaani käivitamiseks, kuid Tsentrum OK AS-1 raha puudus, kasutati liisimisel võõra juriidilise isiku Wind Trans raha. A.Žukovitš selgitas Tõnis Laudile millised dokumendid on vaja allkirjastada ning viimane tegi seda A.Žukovitši veenmise peale. A.Žukovitš on kinnitanud, et tema poolt „ettesöödetud" skeemi kohaselt sõlmisid OÜ Maardu Tekstiil, N-Puidugrupp ja Tsentrum OK kapitalirendi lepingud seadmetele, mis olid küll osaliselt olemas Tudulinna saeveskis, kuid ei olnud müügi hetkel OÜ Transit -M omanduses. Samuti oli planeeritud, et algselt väljapetetud summade eest tasutakse liisingumaksed, käivitatakse uus saetööstus ja soetatakse tegelikkuses puidutöötlemise seadmed vastavalt sellele nimekirjale, mis oli Hansaliisingust liisitud. Veel tulenes Ants Žukovitši ütlustest, et ta tegi ettepaneku H.P-le olla veoautode ja haagiste müügil vahendajaks, millega viimane ka nõustus. H.P väljastas OÜ Printaka nimel veoautode ja haagiste müüki, milliseid tegelikkuses ei eksisteerinud. Tõnis Laud aga kirjutas alla autode ostmise ja liisimisega seonduvatele dokumentidele . Tehingute põhjal kanti OÜ-le Printaka üle ca 2,3 miljonit krooni, mille H.P kandis üle Tsentrum OK AS arvele Merita pangas. Samuti käskis A.Žukovitš märkida maksekorraldusele „ettemaks puidu eest" kuigi tegelikult ei ole Tsentrum OK AS kunagi OÜ-le Printaka puitu müünud. Tehingute fiktiivsuse põhistamisel viidatakse otsuses veel tunnistajate Ülo Kallaste, Andrus Kallaste, Paul Lepa, Mati Lipu, Valdeko Sibula, Toivo Ratasepa, Maimo Poomi ja Sulev Vahari ütlustele (lk 2627). KrK § 143 lg 2 p 1 ja 1' koosseisu objektiivse külje moodustab petmine, mille puhul teeb kannatanu varakäsutuse ning saab varalist kahju olulise kahju piiri ületavas määras, süüdlane saab aga varalist kasu. KrK § 143 lg 2 p 1 ja 1' subjektiivne koosseis eeldab vähemalt kaudset tahtlust koosseisu kõigi asjaolude suhtes. KrK § 8 lg 3 kohaselt on tegemist kaudse tahtlusega, kui isik saab aru oma tegevuse või tegevusetuse laadist ja tähendusest, näeb ette, et tema tegu põhjustab tagajärje, mille saabumisega käesoleva koodeksi järgi loetakse tegu lõpule viiduks ja kuigi ta ei soovi tagajärge, möönab ta teadlikult selle saabumist. Eeltoodust järeldub, et KrK § 143 lg 2 p 1 ja 1' koosseisu subjektiivse külje suhtes esitatud nõuete täitmiseks peab olema tuvastatud, et kohtualused said tehingute tegemise ajal aru, et nad tekitasid kannatanu esindajal ebaõige ettekujutuse tegelikest asjaoludest eesmärgiga mõjutada kannatanut seeläbi tegema tema kasuks varakäsutust, millega kaasneb kannatanule varaline kahju olulise kahju ulatuses ning möönma teadlikult selle saabumist. Oluline on seega, kuidas teo toimepanija teo toimepanemise ajal tajus enda teo loomulikku tähendust (sisu) ning sellega kaasnevaid või kaasneda võivaid tagajärgi ning millise intensiivsusega oli tema tahe sellise teo toimepanemisega või sellise teoga kaasnevate tagajärgedega seotud. 6 Kohus kordab, et kõik sooritatud tehingud olid fiktiivsed, sest vaatamata müüja, AS Hansa Liising Eesti ja ostja poolt allkirjastatud vara üleandmise - vastuvõtmise aktidele, mille kohaselt läks vara valdus, juhusliku hävimise riisiko ja suurema ohu allika valdaja vastutus üle Maardu Tekstiil OÜ-le (episoodid nr. 1-15) või OÜ-le Tsentrum OK (episoodid nr. 16-27) tegelikult reaalset varade üleandmist ei toimunud, kuna müüja omandis sellist vara ei olnud. Kõikidel AS-le Hansa Liising Eesti nimetatud, tegelikkuses mitteeksisteerinud vara müügi eest OÜ Transit -M poolt esitatud arvetel oli M.H , OÜ Printaka poolt esitatud arvetel aga H.P allkiri. Episoodides nr. 1-15 ja 20-23 käsitletud tehingutes oli erinevate juriidiliste isikute (Maardu Tekstiil OÜ, AS Tsentrum OK, N -Puidugrupp OÜ) vahendusel tegelikkuses mitteeksisteeriva vara kapitalirendile võtmiseks tahteavalduse (liisingutaotlus juriidilisele isikule) esitaja, kapitalirendilepingu sõlmija ja varade reaalset üleandmist kinnitava üleandmise – vastuvõtmise aktide allkirjastaja kapitalirendile võtja poolt Tõnis Laud. M.H (episoodid 1-15) ja H.P (episoodid 16-27) tekitasid AS-le Hansa Liising Eesti esindajale Meelis Rosensteinile pettuse teel väärkujutluse, et nad müüvad AS-le Hansa Liising varad, millised viimane saab kohe enda majandustegevuse raames kasumi teenimiseks edasi rentida Maardu Tekstiil OÜ-le, OÜ-le Tsentrum OK ja N -Puidugupp OÜ-le, mida esindas Tõnis Laud. Selleks tegi AS Hansa Liising Eesti 11 251 009.79 krooni suuruse varakäsutuse OÜ Transit -M ja 2 760 775.20 krooni suuruse varakäsutuse OÜ Printaka kasuks. Tõnis Laud Maardu Tekstiil OÜ, OÜ Tsentrum OK ja N -Puidugrupp OÜ vahendusel aitas kuritegude täideviimisele kaasa sellega, et avaldas valmidust võtta kapitalirendile tegelikkuses mitteeksisteerinud vara, mis oli eelduseks AS Hansa Liisingu poolt tehingusse astumiseks. Tulenevalt liisingutehingute eripärast ei oleks liisinguandja ostnud vara, mille rendilevõtmiseks ei oleks temale konkreetset tahteavaldust esitatud. Tõnis Laudi tegevuse luges kohus seetõttu kelmusele kaasaaitamiseks KrK§ 17 lg 6 mõttes. M.H ja H.P tegelikkuses mitteeksisteerinud vara müümisel ja Tõnis Laud tegelikkuses mitteeksisteerinud vara rendile võtmisel kannatanule tahteavalduse esitamisel ja vastavate fiktiivsete toimingute tegemisel, mis väljendusid tegelikkuses mitteeksisteerinud vara suhtes kapitalirendilepingute sõlmimises ja vara üleandmise - vastuvõtmise aktides vara vastuvõtmise avaldamises pidid teadma, et nad tekitasid kannatanu esindajal ebaõige ettekujutuse tegelikest asjaoludest. Taolise tegevuse eesmärgiks oli mõjutada kannatanut seeläbi tegema nende kasuks varakäsutust, millega kaasnes kannatanule varaline kahju olulise kahju ulatuses. Kohtualused pidid möönma teadlikult selle saabumist. Kohtu hinnangul on sellega täidetud KrK § 143 lg 2 p 1 ja 1' subjektiivse koosseisu tunnused. Lähtudes eeltoodust, tuleb M.H ja H.P täideviijatena, Tõnis Laud aga kaasaaitajana tunnistada süüdi KrK § 143 lg 2 p 1 ja 1' järgi. Nende puhul toimepandud kuriteo näol on tegemist nn. „kolmnurkkelmusega", kus pettuse teel viidi eksimusse juriidilise isiku tehinguõiguslik esindaja ning selle tulemusena tegi ta juriidilise isiku nimel varakäsutuse kuriteost osavõtjate kasuks. Meelis Rosensteini kui petetud AS Hansa Liising Eesti poolt volitatud esindaja varakäsutuslik tegu tuleb omistada AS-le Hansa Liising Eesti.

§ 5

lg 2 kohaselt on seadusel, mis välistab teo karistatavuse, kergendab karistust või muul viisil leevendab isiku olukorda tagasiulatuv jõud. Seega tuleb kontrollida kas käesoleval ajal kehtiv Karistusseadustik välistab M.H-le , Tõnis Laudile ja H.P-le omistatud teo karistatavuse, kergendab karistust või leevendab muul viisil nende olukorda. Isikute grupi poolt suures ulatuses varalise kasu saamine tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel kelmusena on karistatav ka kohtuotsuse tegemise ajal kehtiva

§ 209lg 2 p 2,3 järgi.

Kohtualuseid süüdistatakse kuriteo toimepanemises

§ 209

lg 2 p 2 ja 3 järgi, milline karistusõigusnorm kaitseb õigushüvena vara ning selle objektiivseks tunnuseks on petmine, mille tulemusena kannatanu teeb varakasutuse ning 7 saab varalist kahju, süüdlane aga varalist kasu. Kuivõrd

209 lg 2 p 2,3 ja KrK § 143 lg 2 p 1 ja 1' objektiivse koosseisu tunnused langevad kokku ning kohus on nendel juba KrK § 143 lg 2 p 1 ja 1' objektiivse koosseisu tunnuseid analüüsides peatunud, ei pea kohus vajalikuks neid siin korrata ning on seisukohal, et antud juhul on

§ 209

lg 2 p 2,3 teokoosseisu objektiivsed tunnused täidetud.

§ 209

lg 2 p 2,3 subjektiivse koosseisu realiseerimiseks peab tegu olema toime pandud vähemalt kaude tahtlusega.

§ 16

lg 4 kohaselt paneb isik teo toime kaudse tahtlusega, kui ta peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ja möönab seda. Tahtluse hindamisel on oluline, kuidas teo toimepanija teo toimepanemise ajal tajus enda teo loomulikku tähendust (sisu) ning sellega kaasnevaid või kaasneda võivaid tagajärgi ning millise intensiivsusega oli tema tahe sellise teo toimepanemisega või sellise teoga kaasnevate tagajärgedega seotud. Kuivõrd M.H ja H.P tegelikkuses mitteeksisteeriva vara müümisel ja Tõnis Laud tegelikkuses mitteeksisteeriva vara rendile võtmiseks kannatanule tahteavalduse esitamisel ja vastavate fiktiivsete toimingute tegemisel - kapitalirendilepingute sõlmimine ja vara üleandmise -vastuvõtmise aktides vara vastuvõtmiste avaldamine, pidid pidama võimalikuks AS-i Hansa Liising Eesti pettuse teel eksimusse viimist eesmärgiga kallutada tegema varakäsutust nende kasuks, milline asjaolu vastab

§ 209

lg 2 p 2,3 süüteokoosseisule, pidid nad ka pidama võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ja möönma seda. Lähtudes eeltoodust, on kohtu hinnangul täidetud ka

§ 209lg 2 p 2 ja 3 subjektiivse koosseisu tunnused.

Kohus ei tuvastanud kohtualuste puhul õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid. Lähtudes eeltoodust, tuleb lugeda nende käitumine koosseisupäraseks ka

§ 209lg 2 p 2,3 tunnustele. Kr

K § 143 lg 2 p 1 ja 1' näeb sanktsioonina ette kuni kuue aastast vabadusekaotust,

§ 209lg 2 p 2,3 aga ühe kuni viieaastast vangistust, milline on kergem karistusmäär võrreldes Kr

K § 143 lg 2 p 1 ja 1' sätestatud karistusmääraga ja milline omab tagasiulatuvat jõudu karistuse kohaldamisel. Kohtu hinnangul ei oma tähendust asjaolu, et kohtualused M.H, H.P ja Tõnis Laud ei ole oma väidete kohaselt toimepandud tegudest saanud varalist kasu. Kelmuse koosseisu esinemiseks on oluline, et nad oleks teadlikud enda teo varalist tähendust omavast sisust. Antud juhul on tuvastatud, et M.H , Tõnis Laud ja H.P olid teadlikud, et nende tegevus kutsub esile AS Hansa Liising poolt varakasutuse tegemise nende mõju all olevate äriühingute kasuks, nad soovisid seda ja viisid vastavate lepingute sõlmimisega teo lõpuni. Asjaolu, et M.H ja H.P saadud vara - AS Hansa Liising Eesti poolt nende mõju all olevate äriühingute arveldusarvetele kantud raha andsid edasi kolmandatele isikutele, ei oma kelmuse koosseisu välistamiseks tähendust, sest raha edasiandmise hetkeks oli kannatanu juba teinud nende kasuks varakasutuse. Raha edasiandmine kolmandale isikule pärast kelmuse tulemusena varakasutuse saamist, ei välista kuriteokoosseisu esinemist. Käesoleval juhul oli Tõnis Laud kõikides süüdistuse järgsetes kuriteoepisoodides liisinguvõtja rollis, millest tulenevalt AS Hansa Liising Eesti ei teinud tema mõju all olevate äriühingute kasuks varakäsutust, samuti ei saanud ta varalist kasu liisinglepingute alusel vara omandamise tulemusena, kuivõrd liisinglepingute esemeks olevat vara tegelikkuses ei eksisteerinud ning seetõttu ka reaalselt temale üle ei antud. Samas osales Tõnis Laud kelmuse toimepanemises isikute grupis, kuna avaldas AS-le Hansa Liising tahet, et ta soovib osta konkreetset vara just M.H ja H.P mõju all olevatelt äriühingutelt ning enda tahteavalduse vormistamisega nõuetekohasteks liisingutaotlusteks ja hiljem kapitalirendilepinguteks, kallutas ta AS-i Hansa Liising Eesti tegema varakäsutust M.H ja H.P mõju all olevate äriühingute kasuks. Ilma tema vastava tahte avaldamiseta ei oleks AS Hansa Liising Eesti M.H ja H.P mõju all olevatelt äriühingutelt tegelikkuses mitteeksisteeriva vara omandamiseks varakäsutust teinud. Seega osales Tõnis LaudAS Hansa Liising Eesti vastu suunatud kelmuse toimepanemises isikute grupis koos M.H , H.P ja Ants Žukovitšiga, kelle osas on kriminaalmenetlus lõpetatud. Tõnis Laudi suhtes ei välista kelmuse koosseisu varalise kasu väidetav mittesaamine, sest teo toimepanemisel isikute grupis ei ole oluline, et iga grupi liige saaks varalist kasu otse kannatanult, vaid on oluline kannatanu poolt varakasutuse tegemine grupi poolt soovitud viisil. Kelmuse eesmärgiks oli antud juhul varakasutuse tegemine M.H ja H.P mõju all olevate 8 äriühingute kasuks ning kuidas grupi liikmed saadud vara edasi kasutasid, s.h. saadud hüvesid enda vahel jagasid, ei ome kelmuse koosseisu tuvastamise suhtes tähendust. Samas saab kelmuse teel saadud varaliseks kasuks lugeda vahendustasu, mille saamist teadvalt endale mittekuuluva vara võõrandamise eest on M.H tunnistanud. Veel leidis kohus Tõnis Laudile esitatud süüdistuse KrK § 143 lg 2 p 2 osas järgmist: nimetatud säte näeb ette erisubjekti ehk isiku, kes on varem toime pannud kas KrK § 143 või § -des 139, 142, 207', 2084 või 210-3 ettenähtud kuritegusid. Karistusregistri väljavõtte kohaselt ei ole Tõnis Laudi eeltoodud kuritegude toimepanemise eest karistatud, millest tulenevalt ei saa teda süüdi tunnistada KrK § 143 lg 2 p 2 järgi ning tuleb selles osas õigeks mõista. M. Rosensteini süüdistuse osas märgib kohus, et ta oli ametiisikuks nii KrK kui ka

-i mõttes, samuti tuvastas kohus, et ta jättis täitmata enda ametialased kohustused. Analüüsinud juba eelpool Meelis Rosensteini käitumist ning tema poolt toimepandud rikkumisi, leidis kohus, et kriminaalmenetlusega ei ole tuvastatud, et Meelis Rosensteinil oleks esinenud tahe jätta enda ülesanded täitmata eesmärgiga saavutada enda ametiseisundi tahtliku ärakasutamise tulemusena mingi konkreetse tagajärje saabumine. Lähtudes eeltoodust asus kohus seisukohale, et Meelis Rosenstein jättis enda ametiülesanded täitmata mugavusest, laiskusest, mõne ametiülesande ebaoluliseks liigitamisest, liigsest usaldamisest vm. ajendist. Eeltoodust tulenevalt ei vasta tema käitumist iseloomustavad faktilised asjaolud KrK § 161 tunnustele. Samas vastavad aga tema käitumist iseloomustavad faktilised asjaolud KrK § 162 koosseisu tunnustele, mistõttu tuleb tema tegu juhindudes KrMK § 263 lg 1 p 3 ja § 215 lg 4 alusel ümber kvalifitseerida KrK §162 järgi. Vastavalt

§ 5

lg 2 on seadusel, mis välistab teo karistatavuse, kergendab karistust või muul viisil leevendab isiku olukorda tagasiulatuv jõud. Seega tuleb hinnata kas kohtuotsuse tegemise ajal kehtiv Karistusseadustik välistab Meelis Rosensteinile omistatud teo karistatavuse, kergendab karistust või leevendab muul viisil tema olukorda. Kohtuotsuse tegemise kuupäeva seisuga ei ole ametiseisundi kuritarvitamise (

§ 289

) ega ametialase lohakuse (

§ 290) faktilistele asjaoludele vastavad teod enam kriminaalkorras karistatavad.

Vastav dekriminaliseeriv muudatud jõustus 15.03.2007 a. Eeltoodu alusel on välistatud Meelis Rosensteinile etteheidetava teo karistatavus ning selline asjaolu omab tagasiulatuvat jõudu. Lähtudes eeltoodust, tuleb Meelis Rosenstein KrMK § 5 lg 1 p 4 ja § 268 lg 3,

RS § 3 lg 1 ja

§ 5

lg 2 õigeks mõista kuriteokoosseisu puudumise tõttu tema käitumises, kuivõrd temale etteheidetavatele faktilistele asjaoludele vastav käitumine on Karistusseadustiku ja selle muutmisega seonduvate seaduste muutmise seaduse § 9 p 41 ja § 17 alusel dekriminaliseeritud alates 15.03.2007 a. Käesolevas kriminaalasja esitatud tsiviilhagi osas asus kohus seisukohale, et see tuleb jätta kriminaalmenetluse raames läbi vaatamata, kuivõrd tsiviilhagile lisatud nõuet põhistavad tõendid ei ole piisavalt selged, võimaldamaks nõude õiget lahendamist kriminaalmenetluse raames. Kohus saab lahendada tsiviilhagi kriminaalmenetluse raames, kui esitatud nõue on selge ja tõenditega põhistatud. Arvestades kohtualuste poolt tsiviilhagile esitatud vastuväiteid ning asjaolu et tsiviilhagi summades ei ole piisavalt selgust, on kohus seisukohal, et tsiviilhagi õigeks lahendamiseks kriminaalmenetluse raames ei ole esitatud piisavalt tõendeid, millest tulenevalt tuleb tsiviilhagi jätta läbi vaatamata.

1. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsiooni M.H kaitsja vandeadvokaat Natalia Suvorova, Tõnis Laud, H.P kaitsja vandeadvokaat Rein Kiviloo, ringkonnaprokurör Sirje Hunt ja kannatanu/tsiviilhageja esindaja vandeadvokaat Tarmo Pilv. 3.1 M.H kaitsja Natalia Suvorova palub maakohtu otsuse tühistada ja M.H esitatud süüdistuses õigeks mõista. 9 3.1.1 Apellant ei nõustu kohtu väitega, et M.H võttis ettenähtud vahendustegevuselt laekunud 0,5% sularahas välja ja sai sellega varalist kasu. Nimetatud asjaolu kohta ei ole kriminaalmenetluses tõendeid kogutud. Samuti olid nimetatud vahendustasu saamiseks sõlmitud lepingud, see oli Transit M OÜ põhikirjaliseks tegevuseks ning sellelt on tasutud ka maks. Tõendatud ei ole, et M.H oleks füüsilise isikuna saanud pettuse teel varalist kasu. 3.1.2 Apellatsioonis väidetakse, et kelmuse toimepanemine eeldas KrK järgi toimepanijalt kõigi asjaolude suhtes otsest tahtlust. Pettus peab looma väärkujutluse tegelikest faktidest – ning tuvastatud ei ole, et M.H oleks midagi sellist teinud. M.H tegutses heas usus ning oli veendunud puidutöötlemisseadmete olemasolus, milles A. Zukovitš teda usutavalt veenis. Liiatigi oli M.H näinud seadmeid Tudulinnas, mille olemasolu kinnitas kohtuistungil ka tunnistaja T. Ratassepp. Samuti tuleb arvestada, et A. Zukovitši firma tasus 1,5 aasta vältel graafikujärgseid makseid. 3.1.3 Esimene episood on tõendamata, kuna arve-saateleht on koostatud 17.05.
2. a, vara vastuvõtmise-üleandmise akt kannab aga viis päeva varasemat kuupäeva. Sama kehtib süüdistuse teise episoodi kohta. Samuti märgib apellant, et episoodis üheksa ja kuus on märgitud sama saateleht, kuid erineb üleandmise-vastuvõtmise päeva osas.
3. episoodis märgitud arve-saatelehte ei ole samuti olemas. Samuti on alusetu süüdistus arve-saatelehe allkirjastamises Valdeko Sibula nimel – kõik dokumendid allkirjastas M.H, mida ta ka tunnistas. 3.2 Tõnis Laudi apellatsioonis palutakse maakohtu otsus tühistada ja süüdistatav õigeks mõista. 3.2.1 Apellant väidab, et T. Laudi käitumises puuduvad kelmuse objektiivse külje tunnused. Ei ole tõendatud, et ta oleks viinud või hoidnud kannatanut ja tema esindajat eksimuses, mille tagajärjel viimane sõlmis tehingu. Seejuures viitab apellant liisinglepingu iseärasustele ja leiab, et kui rääkida pettusest, siis pandi see toime ostu-müügi lepingu, mitte aga liisinglepingu sõlmimisel. Osalust pettuses ei saa kinnitada ka vara üleandmise-vastuvõtuaktile allakirjutamine, kuna see ei kinnita vara olemasolu. Kokkuvõtvalt leiab apellant selles osas, et T. Laudi käitumises puudub kelmuse objektiivse külje element – pettuslik tegu – kõigis talle inkrimineeritud episoodides. Samuti ei ole tõendatud, et T. Laud oleks saanud varalist kasu, mis on samuti kelmuse objektiivse külje tunnuseks. Kohtu väide, et varalist kasu ei peagi saama, ei põhine seadusel – esinema peavad nii varakäsutus kui ka varalise kasu saamine. 3.2.2 Samuti on ekslik kohtu seisukoht, et T. Laud pani toime kaasaaitamise kelmusele. Liisinglepingu saab sõlmida siis, kui on sõlmitud vara ostu-müügi leping. T. Laudi valmisolek võtta vara kapitalirendile ei olnud seega AS Hansa Liising Eesti tehingusse astumise eelduseks. Samuti oli süüdistataval kindel arusaam, et varad on tegelikkuses olemas, kuna seda kinnitas M. Rosensteini tegevus lepingute sõlmimisel. 3.2.3 Samuti ei ole tõendatud, et T. Laud oleks osalenud kelmuse toimepanemises isikute grupis, isikute paljusus tulenes käesoleval juhul tsiviilõigusliku tehingu iseloomust. Samuti on kohtuotsus vastuoluline – motiividest tulenevalt mõisteti T. Laud süüdistuses KrK § 143 lg 2 p 2 järgi õigeks, samas sisaldub viide sellisele kvalifikatsioonile siiski kohtuotsuse resolutiivosas. 3.2.4 Apellant leiab sedagi, et tõendatud ei ole kelmuse subjektiivne külg. Süüdlane peab looma tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse, kuid T. Laudil puudus selleks võimalus, seega ka tahtlus. Samuti on süüdistatav kestvalt kinnitanud, et ta ei teadnud pettusest midagi ning oli valmis seadmete saabumise korral nende eest ka tasuma vastavalt äriplaanile. Apellant leiab, et tõendatud on kelmus, mis piirdus fiktiivsete ostu-müügi lepingute sõlmimisega ja nende alusel varakäsutuse tegemisega müüjate kasuks. Nimetatud asjaolu ei ole keegi vaidlustanud. 10 3.
4. H.P kaitsja Rein Kiviloo apellatsioonis palutakse samuti süüdistatav õigeks mõista. 3.3.1 Kelmus on tahtlik süütegu, kuid tõendid kaudse tahtluse olemasolu kohta H.P käitumises puuduvad. Tõendatud ei ole ka kelmuse objektiivne külg ehk see, et H.P oleks ühiselt ja kooskõlastatult teiste isikutega pannud grupis toime kuriteo. Samuti eeldab kelmuse toimepanemine varalise kasu saamist pettuse teel – H.P ei ole aga mingit kasu saanud. 3.3.2 Apellant ei vaidlusta iseenesest asjaolu, et tehingute tegemise ajal ei olnud H.P juhitud ettevõtte OÜ Printaka omandis lepingute objektiks olevat vara, kuid leiab, et see ei saa tõendada süüteokoosseisu esinemist H.P käitumises. Samuti ei ole kohus arvestanud H.P süüd välistavaid asjaolusid. Nimelt soostus H.P osalema tehingus heauskselt ja põhjusel, et A. Zukovitš lubas saada Venemaalt puidujäätmeid, mis olid H.P isikliku äriprojekti jaoks olulise tähtsusega. Ka A. Zukovitši ütlustest tuleneb, et H.P oli nõus osalema äriplaanis tingimusel, kui saab puidutöötlemises tekkivad jäätmed omale purustamiseks ja briketi tootmiseks. Et autod kunagi ei tule, seda H.P ei teadnud. 3.3.3 Kohus on jätnud ka tähelepanuta, et H.P võttis A. Zukovitšilt kirjaliku kinnituse selle kohta, et viimane vastutab tehingu reaalsuse eest ja võtab endale kõik vajalikud asjaajamiskohustused. 3.4 Prokurör Sirje Hunt’i apellatsioonis taotletakse maakohtu otsuse tühistamist M. Rosensteini õigeksmõistmise osas. Apellant palub M. Rosenstein süüdi tunnistada ja karistada KrK § 162 järgi. 3.4.1 Prokurör ei vaidlusta maakohtu seisukohta selles, et M. Rosensteini käitumine vastab KrK § 162 tunnustele, kuid leiab erinevalt maakohtust, et nimetatud kuritegu ei ole käesolevaks hetkeks dekriminaliseeritud. Prokuröri hinnangul vastaks süüdistatava käitumine käesoleval hetkel

§ 2172lg 1 tunnustele, seega ei ole välistatud M. Rosensteini süüditunnistamine ja karistamine Kr

K § 162 järgi. 3.5 AS Hansa Liising Eesti esindaja Tarmo Pilve apellatsioonis palutakse maakohtu otsus tühistada M. Rosensteini õigeksmõistmise, samuti tsiviilhagi läbi vaatamata jätmise osas – viimane palutakse rahuldada täies ulatuses. Uue otsusega palutakse M. Rosenstein süüdi tunnistada ja karistada KrK § 17 lg 6 - § 143 lg 2 p 1, 1 1 järgi, selle rahuldamata jätmisel teha süüdimõistev otsus kas KrK § 161 või § 162 järgi. 3.5.1 Apellandile jääb arusaamatuks, millisel õiguslikul alusel kohus M. Rosensteini õigeks mõistis. Kohus luges tuvastatuks, et süüdistatava käitumises esinevad kõik vähemalt KrK §-le 162 vastavad tunnused. Kohus, menetledes kriminaalasja KrMK sätete järgi, oleks

§ 290dekriminaliseerimist silmas pidades pidanud Kr

MK § 268 lg 3 ja § 5 lg 1 p 4 alusel M. Rosensteini süüdi mõistma ja ta üksnes vabastama karistuse kandmisest, kuna amnestiaakt kõrvaldas karistuse kohaldamise tema poolt toimepandud teo eest. Seega oli M. Rosensteini õigeksmõistmine kuriteokoosseisu puudumise põhjendusel seadusevastane. 3.5.2 Samas leiab apellant, et M. Rosensteini käitumine vastab KrK § 161 tunnustele, sh subjektiivse külje osas. Ta sai vähemalt kaudse tahtluse vormis aru, et tema käitumisega kaasneb tööandja seadustega kaitstud huvidega mittekooskõlas olev tagajärg ning ta möönis selle saabumist. Samuti on tööalased minetused tuvastatud vaid käesoleva kriminaalasja raames – teiste klientidega suheldes järgis M. Rosenstein protseduurireegleid piinliku põhjalikkusega. 3.5.3 Apellandi hinnangul on kohus jätnud põhjendamatult kohaldamata KrK § 17 lg 6 - § 143 lg 2 p 1, 1 1 sätted. Maakohus on ka ise leidnud, et M. Rosenstein aitas kaasa kelmuse toimepanemisele. Selles osas on põhjendamatult jäänud M. Rosensteinile süüdistus esitamata. Apellandi arvates on piisavalt 11 tõendatud, et M. Rosenstein tegutses koostöös teiste kohtualustega, aidates kaasa kelmuse toimepanemisele. Seega on kohus jätnud kohaldamata asjakohased materiaalõiguse normid. 3.5.4 Maakohus on jätnud seadusevastaselt läbi vaatamata tsiviilhagi. KrMK § 269 lg-st 2 tuleneb, et süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel rahuldab kohus tsiviilhagi täielikult või osaliselt või jätab selle rahuldamata. Tsiviilhagi on võimalik läbi vaatamata jätta vaid juhul, kui tehakse õigeksmõistev kohtuotsus. Kolme isiku suhtes tegi maakohus süüdimõistva otsuse, seega tulnuks tsiviilhagi kas rahuldada või jätta üldse rahuldamata. Apellant ei nõustu ka sellega, nagu oleks kannatanu nõue piisavalt tõendamata, põhistamata ja ebaselge. Kaebuses tuuakse välja täpsed arvutused, kui palju tuleks kohtualustelt solidaarvastutuse raames tekitatud kahju välja mõista.

1. Ringkonnakohtu istungil loobus prokurör esitatud apellatsioonist, kõik teised apellandid jäid esitatud taotluste juurde. Süüdistatavate huvides esitatud apellatsioonid palus prokurör jätta rahuldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
2. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja apellatsiooni väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused, leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata ja esitatud apellatsioonid rahuldamata. Enda seisukohta põhistab kriminaalkolleegium järgmiselt. I
3. Käesolevas kriminaalasjas on peamise tähendusega, kuidas mõtestada pettuslik tegu, aga ka varaline kahju/kasu kelmuse koosseisu mõttes. Pettuslik tegu (petmine) seisneb selles, kui toimepanija enda käitumisega või väidetega mõjutab teise poole intellektuaalset kujutluspilti teatud esinevatest asjaoludest. Sellisest pettuslikuks teoks saab karistusõiguse mõttes olla ka väliselt täiesti tavapärane äritehing ehk teisisõnu – teatud tehingu väline legaalsus ei ole asjaoluks, mis vääraks pettusliku teo karistusõiguslikus mõttes. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsuses nr 3-1-1-124-00 märkinud, et piiritlemaks tsiviilõiguslikku vastutust kuriteokoosseisu realiseerimisest süüdlase poolt tuleb silmas pidada, et sageli on KrK § 143 kirjeldatud kuriteokoosseis maskeeritud tsiviilõigusliku lepinguga ning määravaks on asjaolu, millal tekkis süüdlasel tahtlus lepingu tingimusi rikkuda. Kui on tuvastatud, et süüdlasel ei olnud juba enne lepingu sõlmimist plaanis selle tingimusi täita ning varakäsutuse teostamiseks viidi kannatanu pettuse teel eksitusse, on teiste kuriteokoosseisu elementide olemasolul tegemist kelmusega (p 6.2). M.H , T. Laudi ja H.P puudutavates apellatsioonides ning ka kohtuistungil esitatud argumentides väidetaksegi sisuliselt, et tegemist oli tavapärase äritehinguga, mis neist mitteolenenud asjaoludel lihtsalt ebaõnnestus. Selles osas märgib kriminaalkolleegium järgmist.
4. Silmas tuleb pidada seda, et teatud äritehingu sõlmimisel kinnitatakse samaaegselt ka nende asjaolude esinemist, mis on antud äritehingule iseloomulikuks, st on just aluseks konkreetse äritehingu sõlmimisele. Nii näiteks juhul, kui keegi väidab, et ta soovib midagi müüa ja ta kutsub teist poolt üles seda asja ostma koos konkreetse lepingu sõlmimisega, siis sisaldub selles üleskutses ühtlasi ka väide, et see asi on tal tegelikkuses olemas. Peamise tähendusega on just see, et väidetakse teatud asjaolude esinemist vahetult tehingu sõlmimise ajal – pettusliku teo olemuses ei muutu midagi, kui isik loodab/arvab, et tema poolt tõesena väidetud asjaolud tulevikus ikkagi saabuvad; tehingu teisele poolele väidab ta juba tehingu sõlmimise hetkel nende asjaolude esinemist, mis mõjutab vahetult tema (s.t teise poole) vaba tahtekujundust. Nii näiteks võib isikul isegi tehingu sõlmimisel olla põhimõtteline valmisolek saadu eest ka tasuda, kuid kui ta petab teist poolt enda maksevõimes (näiteks lootes, et tema majanduslik seis aja jooksul paraneb, mis võimaldab tal täita võetud kohustusi), on karistusõiguslikult 12 teise poole jaoks tegemist pettusliku teoga. Tähendust ei oma seega teo toimepanija ettekujutuses olevad tulevikulised asjaolud, mis tema hinnangul mõjutavad tehingu sõlmimist – hinnata tuleb teo toimepanemise hetkel reaalselt olemas olnud faktilisi asjaolusid, mida teisele poolele väidetakse ning mis kallutavad teise poole astuma tehingusse.
5. Äritehingu aluseks saab olla ka nn lepingu objekti kasutamise eesmärk – kui isik taotleb näiteks pangast laenu enda eluaseme renoveerimiseks, siis sisaldub lepingu sõlmimises ka ühtlasi kinnitus, et saadud raha kasutatakse vaid sellel eesmärgil (teistel asjaoludel ei oleks tehingu teine pool sellega võibolla soostunud). Kui raha kasutatakse teistel eesmärkidel, on põhimõtteliselt tegemist pettusliku teoga tehingu sõlmimisel (nii näiteks juhul, kui teatud kaupade soetamiseks saadud raha kulutatakse hoopis vanade võlgade kustutamiseks; ettevõtte majandamiseks mõeldud raha kasutatakse hoopis enda elukoha renoveerimiseks). Seejuures ei oma põhimõttelist tähendust, kas isik võetud kohustused ka täidab või mitte (ikkagi muutub krediidiandja nõude kvaliteet). Riigikohtu kriminaalkolleegium on enda praktikas (RKKKo 3-1-3-00) kelmusena käsitlenud ka olukorda, mil isikud taotlesid pangast (õppe)laenu, olemata samal ajal ise tudengid. Nimetatud käitumise kvalifitseerimist kelmusena ei vääranud ka asjaolu, et põhimõtteliselt võetud kohustusi ka täideti – ning seda just peamiselt väitel, et neid asjaolusid, mille esinemist süüdistatavad väitsid (õppimine kõrgkoolis), tegelikkuses ei esinenud. Seejuures märgib Riigikohtu kriminaalkolleegium otseselt, et „KrK § 143 mõttes ei ole oluline, kas saadud summat kavatsetakse kunagi hakata tagasi maksma või mitte“ (p 6.1). Äritehingud sõlmitakse teatud tingimustel, ning kuna kelmuse koosseisuga kaitstakse vara kui tervikut, on tegemist pettusliku teoga ka siis, kui saadud vara saadakse väidetuga võrreldes valel alusel või kasutatakse saadut hoopis teisel eesmärgil ning sel viisil kahjustatakse nt rahastaja huve. Sisuliselt omistab tehingu üks pooltest teise poole teadmata tehingule hoopis teise iseloomu või sõlmib selle teistel, vaid talle teadaolevatel alustel ning kahjustatud saab nt krediidiandja nõude kindlus/realiseeritavus. Teisel poolel tekkinud väärkujutus asjaoludest viib ta sisuliselt väära (tulevikku suunatud) prognoosi tegemisele, mis motiveeribki teda tegema edasiselt varakäsutust.
6. Seejuures tuleb tulenevalt apellatsioonidest ja ka kohtus väidetust tähelepanu pöörata ka sellele, kas ja millise intensiivsusastmega peab esinema petetul esinenud eksimus. Õiguspraktikas ollakse üldiselt seisukohal, et nn eksimuse intensiivsuse skaala piirneb ühelt poolt kindla teadmisega/usuga teatud väidetud asjaolude tõesuse kohta ning teiselt poolt „peaaegu võimatuga“. Määravaks on, et eksimusse viidu vaatamata tõusetunud kahtlustele laseb end motiveerida varakäsutuse tegemisele, sarnaselt kaudse tahtlusega ei ole seega eksimuse intensiivsus põhimõttelise tähendusega. Eksimusega kelmuse koosseisu mõttes ei ole tegemist seega mitte ainult siis, kui isik suhtub väidetud asjaolusse kindla teadmisega, vaid ka siis, kui ta väidetud asjaolus kahtleb, kuid vaatamata sellele kahtlusele võtab siiski ette varakäsutuse tegemise. Arutamisele ei tule nn viktimodogmaatilised seisukohad, mis asetavad teatud osa süüst petetule endale – kannatanu huvid ei ole vähem kaitsmisväärt seetõttu, et ta teatud osas võtab toimepanija poolt väidetud asjaolud kriitilise vaatluse alla (kuid tähelepanu tuleb pöörata sellele, et kuigi see ei oma tähendust eksimuse kui koosseisulise tunnuse seisukohalt, võib see teatud elualal tegutseva majandusorganisatsiooni seisukohalt piirata neile tekitatud kahju mõistet või täpsemalt, selle jaotust suhtes toimepanija-kannatanu). Eksimusega ei ole tegemist aga enam siis, kui varakäsutuse tegijal on ükskõik, kas väidetud asjaolu on tõene või mitte.
7. Käesoleva kriminaalasja raames tuleb tähelepanu pöörata ka varalise kasu mõistele, mis kujutab endast varalise kahju pöördmõistet (nn samasuse põhimõte). Varaline kasu selles tähenduses on varalise seisundi suurenemine/paranemine võrreldes varasemaga. Samasuse põhimõte on realiseeritud, kui saadud kasu ja tekkinud kahju põhinevad ühel varakäsutusel. Kelmus on lõpule viidud hetkest, mil kannatanule on tekkinud kahju - seega hetkest, mil varakäsutus on kaasa toonud kannatanu vara vähenemise ja toimepanija varalise seisundi vastavas osas suurenemise. Varaline kasu kelmuse koosseisu mõttes on olemas ka siis, kui täideviija ei võta saadud raha endale. Selline on valitsev seisukoht ka kujunenud kohtupraktikas: „Süüdlane ei peagi vara vahetult endale 13 võtma, see võib minna ka kolmandate isikute vara hulka. Asjaolu, et isikul oli kellegi kolmanda isikuga võlavahekord, ei oma kelmuse koosseisu seisukohalt mingit tähtsust“ (RKKKo 3-1-1-70-98).
8. Käesolevas kriminaalasjas tuleb tehioludest tulenevalt sisustada ka liisinglepingu olemus. Liising on laenuliik, mille käigus liisingu andja ostab liisingu võtja ülesandel ja/või huvides kolmandalt isikult mingi (püsi)väärtusega vara ja annab selle liisinguvõtjale renditasu eest kasutada. Peamise tähendusega on siin just vara reaalne olemasolu, kuna antud laen on just vara kaudu laenuandjale garanteeritud.
9. Kriminaalkolleegiumi hinnangul tuleb p-des 6-11 kirjeldatud asjaolude alusel otsustada, kas süüdistatavate käitumine vastab pettusliku teo mõistele karistusõiguses. Ning nagu tuleneb eelpool öeldust, teeb küsimuse lahendamise suhteliselt lihtsaks just ühe asjaolu tuvastamine – vara reaalne olemasolu või selle puudumine. Ning nagu nähtub järgnevast (p 13), saab sellele asjaolule vastata ainult üheselt ning seda ka suhteliselt lühidalt. II
10. Käesolevas kriminaalasjas tuvastatu alusel ei ole põhimõttelist alust kahelda selles, et süüdistatavad M.H , T. Laud ja H.P panid kannatanu suhtes toime pettuslikud teod kelmuse koosseisu mõttes. Maakohtu otsuses on piisava põhjalikkusega käsitletud kõiki süüdistuse episoode ning üheselt on iga episoodi juures tuvastatud, et mitte ühelgi korral ei olnud müüja omandis tehingu sõlmimise hetkel väidetud vara, mille tulemusel ei toimunud mitte ühelgi korral ka vara reaalset üleandmist ega ka vastuvõtmist (otsuse lk 19-26), s.t reaalset liikumist. Nagu sedastab kohus, ei ole ka kohtualused nimetatud asjaolusid vaidlustanud ning ka teised tõendid kogumis kinnitavad tehingute fiktiivsust. Et tehingute tegemise hetkel vara ei olnud, ei eita ka süüdistatavad ise – see on objektiivne reaalsus, mille osas ei ole põhjust kahelda. Seega on üheselt tuvastatud, et vara, mida M.H (15 korral) ja H.P (12 korral) Hansaliising Eesti AS-le n.ö müüsid, tegelikkuses neil ei olnud. Samuti ei saanud T. Laud mitte ühelgi korral vara, kuid vaatamata sellele sõlmis ta korduvalt kapitalirendi lepingud liisingfirmaga ning tema juhitud firma asus teatud ajahetkeni nende eest ka tasuma. Nagu öeldud, tuleb pettuslikku tegu kelmuse koosseisu tähenduses lepingute sõlmimisel mõtestada viisil, et mida teadis isik enda poolt väidetud asjaolude esinemise kohta tehingu sõlmimise hetkel – ning süüdistatavad teadsid vägagi hästi, et vara tegelikkuses olemas ei ole, sisuliselt ei eitata ka apellatsioonides sellise teadmise olemasolu. Tehingusse astus liisingfirma aga omakorda teadmises, et varad on reaalselt olemas, mis tõi ka kaasa temapoolse varakäsutuse tegemise. Tulevikulised asjaolud – (l)ootus, et olemasolevaks väidetud vara teatud hetkel ka saabub, ei oma, nagu öeldud, pettuse kui kelmuse koosseisulise tunnuse realiseerituse seisukohalt tähendust. Sellise tõdemusega haakub täiel määral maakohtu otsuses väidetu, et oluline on, kuidas teo toimepanija teo konkreetselt vaatluse all oleva tehingu sõlmimise ajal tajus enda teo loomulikku tähendust (sisu) ning sellega kaasnevaid/kaasneda võivad tagajärgi (otsuse lk 29). Varade reaalne puudumine toob ühtlasi kaasa selle, et raha saadi liisingfirmalt valedel alustel, mis omakorda põhistab pettuslikku tegu karistusõiguse mõttes. Keegi kolmest nimetatud isikust ei vaidlusta edasiselt asjaolu, et liisingfirma tegi nende poolt esitatud väidete alusel varakäsutuse, mille tulemusel kanti raha üle vara müüjatena esinenud firmadele. Ülekantud summad on aga käsitletavad kahjuna ning see raha, mis laekus süüdistatavate M.H ja H.P firmade kontole, on vastavalt samasuspõhimõttele käsitletav toimepanijate kasuna. Tegemist oli pettuslikul teel saadud varaga ning kelmuse koosseisu realiseerituse seisukohalt ei oma tähendust, kuidas edasiselt seda vara kasutati (nagu mitte ka see, kas raha võeti välja sularahana või teostati pangaülekanne). Nagu öeldud, on kelmuslikuks teoks käesolevas kriminaalasjas lepingute sõlmimine väärate väidete esitamisega ning kuna peale nende esitamist ja ka nende alusel tegi kannatanu varakäsutuse, on kasuna käsitletav vahetult selle toimel süüdistatavate firmade kontole laekunud raha. 14 Ning täpselt sellisele seisukohale on asunud ka maakohus, millega ringkonnakohus täiel määral soostub – „asjaolu, et arveldusarvetele kantud raha andsid M.H ja H.P edasi kolmandatele isikutele, ei oma /…/ tähendust, sest raha edasiandmise hetkeks oli kannatanu juba teinud nende kasuks varakäsutuse. Raha edasiandmine kolmandale isikule pärast kelmuse tulemusena varakäsutuse tegemist ei välista kuriteokoosseisu“ (otsuse lk 31). Seega on kriminaalkolleegiumi hinnangul täidetud kõik kelmuse koosseisu iseloomustavad tunnused ning apellatsioonides esitatud väited ei anna alust eitada kelmuse toimepanemist selles osalenud süüdistatavate M.H, H.P ja T. Laudi poolt. Konkreetselt esitatud apellatsioonide osas märgib kriminaalkolleegium järgmist.
11. M.H kaitsja apellatsiooniväited (p 3.1.1-3.13) ei ole aluseks maakohtu otsuse tühistamisele. Maakohus ei ole varalise kasuna nimetanud üksnes nn vahendustegevuselt saadud 0,5% M.H firmale laekunud summadelt. Maakohus on selle vaid välja toonud kui ühe osa kogukasust, mille M.H sai teadvalt endale mittekuuluva vara võõrandamise eest (otsuse lk 32). Nagu öeldud, omavad pettuslikud teod karistusõiguses sageli väliselt tsiviilõiguslikku vormi. Ning kriminaalkolleegium on – nagu eelpool väljendatud – märkinud sedagi, et pettuslikuks teoks oli käesoleval hetkel valede väidete esitamine varade olemasolu kohta, mitte aga M.H firma põhimõtteline vahendustegevus. Aktsepteeritav ei ole ka väide, et kelmuse toimepanemine eeldas KrK kohaselt kõigi asjaolude suhtes otsest tahtlust (

kontekstis oleks tegemist kavatsetusega) – arusaamatuks jääb, millel põhineb apellandi selline väide. Märkida tuleb ka seda, et kuigi maakohus on nimetanud kelmuse toimepanemise miinimumeeldusena kaudset tahtlust (otsuse lk 29), siis tuvastanud on kohus samal ajal, et süüdistatavad „teadsid, et nad tekitasid kannatanu esindajal ebaõige ettekujutuse tegelikest asjaoludest. Taolise tegevuse oli mõjutada kannatanut tegema nende kasuks varakäsutust“ (otsuse lk 30). Seega on kohus asunud sisuliselt seisukohale, et ka KrK kontekstis tegutsesid süüdistatavad otsese tahtlusega. Samuti väidab apellant, et tegelikkuses on M.H teadlik seadmete olemasolus, kuna ta oli neid näinud ka Tudulinnas. Selles osas märgib kriminaalkolleegium, et tehingud, milles M.H väitis enda firmal olevat teatud seadmed, sõlmis ta ajavahemikus mai-juuli

1. a. Samas seadmeid, mis väidetavalt tekitasid tal arusaama nende olemasolust, nägi M.H enda sõnutsi alles augustis 2000 a., seega juba peale tehingute sõlmimist liisingfirmaga (kd 7, tlk 50). Rääkida ei saa ka süüdistuses kirjeldatud episoodide tõendamatusest, nagu seda väidab apellant. Nimelt on M.H-le esitatud süüdistus selles, et ta 15 korral esitas liisingfirmale teadlikult asjaolusid varjates tegelikkusele mittevastava arve. Et lepinguid oli just sellisel hulgal, nagu väidetakse süüdistuses, ei eita ka M.H ise: „Stabiilselt maist augustini sai sõlmitud lepinguid“ (kd X, tlk 50). Samuti ei eita süüdistatav ka seda, et nende arvete eest talle süüdistuses nimetatud summad tasuti – ning nagu kriminaalkolleegium märkis p-s 10, on just need summad tulenevalt samasuspõhimõttest käsitletavad tekitatud kahjuna. Kriminaalkolleegium peab vajalikuks seonduvalt apellatsioonis esitatud väitega, et M.H nõustus A. Zukovitši palvel välja ostma mitmesuguseid seadmeid, vajalikuks veelkord märkida seda tuvastatud asjaolu, et tegelikkuses mingit varade väljaostmist ei toimunud. Viide AS-ga Lepe esimehe Paul Lepaga sõlmitud lepingule ei ole samuti asjakohane, kuna viimane väidab omakorda, et „ma otseselt ise ei tegelenud asjaga, mina olin kui vahendaja./…/mina neid seadmeid ei näinud“ (kd 7, tlk 47). Seega ei saanud ka see leping olla väite esitamise aluseks, et M.H firmal on müüa konkreetsed vahendid, mille olemasolu oli aga sõlmitud tehingute eelduseks.
2. T. Laudi apellatsioonis (p-d 3.2.1-3.2.4) esitatud väidetest kuulub rahuldamisele üks. Tõepoolest esitati T. Laudile süüdistus ka KrK § 143 lg 2 p 2 järgi, kuid selles osas on ta maakohtu otsusega õigeks mõistetud (otsuse lk 32). Viide sellele sättele sisaldub aga vaatamata eeltoodule kohtuotsuse resolutiivosas (otsuse lk 37). 15 Kriminaalmenetluse seadustiku § 337 lg 1 p 2 annab ringkonnakohtule õiguse jätta esimese astme kohtuotsus sisuliselt muutmata, tehes sellesse täpsustusi. Olemuslikult tähendab see ringkonnakohtu võimalust parandada maakohtu otsuses esinevaid pisivigu (sh tehnilised vead vm) juhtumil, kui puudub vähimgi õiguslik etteheide maakohtu otsuse sisule. Tuleb arvestada, et nn pisivigade parandamine ei tohi muuta otsuse sisulist õiguslikku tähendust ega tuua kaasa kohtumenetluse pooltele uusi/üllatuslikke õiguslikke tagajärgi (RKKKo 3-1-1-14-07, p 7). Ringkonnakohus leiab, et tegelikkuses on T. Laud süüdistuse selles osas arusaadavalt õigeks mõistetud ning maakohtu otsuse resolutiivosa on selles osas võimalik KrMS § 337 lg 1 p 2 alusel täpsustada, jättes sellest välja viite KrK § 143 lg 2 p-le
3. Muus osas leiab kriminaalkolleegium, et apellatsiooni väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Apellatsioonis väidetakse, et T. Laudi käitumises puuduvad kelmuse objektiivse koosseisu tunnused – täpsemalt pettuslik tegu ja varalise kasu saamine. Selles osas märgib kriminaalkolleegium, et nimetatud teod peavad esinema süüteo toimepanija ehk täideviija käitumises, mitte aga põhiteole kaasaaitaja tegevuses. Tõepoolest, nimetatud asjaolusid ei ole maakohus tuvastanud ning seetõttu ongi T. Laudi käitumine kvalifitseeritud põhiteole ehk kelmusele kaasaaitamisena, mitte aga selle täideviimisena (otsuse lk 30). Käesoleval hetkel puudub alus arutlemaks, kas osutatud teopanus – valmiduse avaldamine võtta kapitalirendile tegelikkuses mitteeksisteerinud vara – on käsitletav olulise teopanusena teovalitsemise teooria tähenduses, kuna selles osas puudub prokuröri apellatsioon ning omal initsiatiivil puudub ringkonnakohtul võimalus muuta isikule süüksarvatavat toimepanemisvormi. Põhimõtteliselt kehtib sama ka varalise kasu saamise osas – selle saamise korral oleks T. Laud käsitletav täideviija, mitte pelgalt kaasaaitajana. Soostuda võiks apellandiga selles, et pettuslik tegu seisnes valedel asjaoludel tehingu sõlmimises müüja ja liisingfirma vahel. Kuid kriminaalkolleegiumile jääb arusaamatuks apellandi viidatud liisinglepingu iseärasus, kus liisinglepingu enda sõlmimine oleks justkui täiesti teisese tähendusega. Liisingleping sõlmitaksegi just liisingu võtja huvides, valmisolek soetada (liisida) teatav vara oligi selleks asjaoluks, miks AS Hansa Liising Eesti tehingusse müüjaga astus. Erinevalt apellandist leiab ringkonnakohus seega, et T. Laudile süüks arvatav käitumine oli ka ostu-müügi tehingu hädavajalikuks eelduseks, samuti vältimatuks eelduseks sellele järgnenud varakäsutusele tegemisele. Isikute grupp moodustub karistusõiguslikult siis, kui põhiteo panevad toime ühiselt ja kooskõlastatult kaks isikut. Käesoleval hetkel on nende põhitegude toimepanijatena kohtuotsuses käsitletud vastavalt A. Zukovitš ja M.H (aastal 2000) ja A. Zukovitš ja H.P (aastal 2001). Kuigi A. Zukovitš on käesolevaks hetkeks surnud, et välista see tema käsitlemist grupi liikmena (tõendatud peab olema tema oluline teopanus ning kooskõlastatud tegevus teise täideviijaga, mis käesoleval hetkel on tehtud). Seega ei ole karistusõiguslikult tehtud minetusi T. Laudi käsitlemisel grupiviisilisele kelmusele kaasaaitajana. Arvestatavad ei ole ka apellandi väited subjektiivse külje puudumise osas. Sisuliselt on väited taandatavad argumendile, et kui seadmed oleks saabunud, oleks nende eest ka vastavalt äriplaanile tasutud. Siinkohal peab kriminaalkolleegium vajalikuks märkida olukorra teatatavat ebaloogilisust. Sisuliselt võttis T. Laud enda juhitud firmadele liisinglepingute sõlmimisega kohustusi enam kui 14 miljoni krooni eest. Samal ajal on tuvastatud, et tema juhitud firmal puudusid sellised rahalised vahendid (vt ka ütlused kd X, tlk 53: „tahtsime liisida suuri tööstusseadmeid, kuid firma ei võtnud meid jutule“). Samuti tuleneb A. Zukovitši ütlustest, mille õigsust ei ole keegi vaidlustanud, et kuna Tsentrum OK ASl raha puudus, kasutati liisimisel võõra juriidilise isiku Wind Trans raha (otsuse lk 26). Selles kontekstis saab põhimõtteliselt ka arusaadavaks kogu nn äriplaani olemus, nagu seda kirjeldatakse maakohtu otsuse lk 26: algselt liisingfirmalt saadud summade eest tasutakse liisingmaksed, käivitatakse uus saetööstus ja alles siis soetatakse seadmed vastavalt nimekirjale, mis olid liisitud. 16
4. Ka H.P kaitsja apellatsioonis (p-d 3.3.1-3.3.3) esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Kriminaalkolleegium kordab veelkord põhimõttelist seisukohta, et teatud äritehingu sõlmimisel kinnitatakse samaaegselt ka nende asjaolude esinemist, mis on aluseks konkreetse, antud juhul ostumüügi lepingu sõlmimisele liisingfirmaga. Pettusliku teo sisustamisel tuleb lähtuda rangelt sellest, mida väidetakse vahetult tehingu sõlmimise ajal, milliste asjaolude esinemist kinnitatakse konkreetsel ajahetkel ning tähendust ei oma tulevikulised asjaolud, mille saabumisele isik teatud väite esitamisel loodab. Kriminaalkolleegium toonitab samuti, et vastavuses peavad olema taotletud/saadud summade väidetud ning ka tegelikkuses asetleidnud kasutamine, et oleks kaitstud krediidiandja nõude kindlus ja realiseeritavus. Apellatsioonis ei eitata vastuvaidlematult tuvastatud asjaolu, et tehingu sõlmimise ajal ei olnud H.P juhitud ettevõtte omandis (ega ka valduses) lepingute objektiks olevat vara – kuid tähelepanu tulebki pöörata just sellele, et sellise tegelikkuses mitteeksisteerinud asjaolu esinemist H.P väitis. Nagu öeldud, ei oma seejuures tähendust asjaolu, kas H.P arvamuse/lootuse kohaselt need masinad tulevikus oleks pidanud siiski saabuma. Et need väited esitati ühiselt ja kooskõlastatult A. Zukovitšiga, ei ole samuti vaieldav – ning see on ka tinginud H.P käitumise kvalifitseerimise grupiviisilise kelmusena. Tähendust ei oma ka motiivid, mis ajendasid isikut osalema selliste valeväidete esitamisel. Nagu väidab apellant, nõustus H.P osalema äriprojektis, kuna tal olid huvid isikliku majandustegevuse suhtes – et saada Venemaalt puidujäätmeid. Nendel argumentidel saab küll arusaadavaks, millistel ajenditel soostus H.P valeväiteid esitama, kuid need ei muuda mingilgi määral isiku teadmist nende väidete tegelikkusele vastavuse/mittevastavuse kohta. Varalise kasuna on aga kelmuse koosseisu mõttes tulenevalt samasuspõhimõttest vaadeldavad need summad, mis laekusid sõlmitud ostu-müügi lepingute alusel H.P juhitud ettevõtte arvetele. Kriminaalkolleegium toonitab ühtlasi, et tähendust omab vaieldamatult ka saadud rahasummade edasine kasutamine. Ning apellant ei vaidlusta seda, et saadud rahasummad kandis H.P edasi AS Tsentrum OK arveldusarvele kui ettemaksu saematerjalide ostu eest, mida taaskord tegelikkuses kunagi ei toimunud. Kriminaalkolleegiumi hinnangul kinnitab ka see põhimõttelist seisukohta nn äriplaani kohta – esmaseks eesmärgiks oli kätte saada rahalised vahendid teatud majandustegevuse käivitamiseks ning sellel eesmärgil esitati liisingfirmale ka väärandmeid. Tulenevalt eelnevast ei ole seega ka tähendust asjaolul, et vastavalt lepingule pidi tehingu reaalsuse eest vastutama A. Zukovitš – raha kanti üle H.P juhitud ettevõttele ning kuna varakäsutus tehti väärate väidete alusel, oli sellega kelmuse koosseis KrK § 143 mõttes ka realiseeritud.
5. Ringkonnakohtu istungil loobus prokurör enda apellatsioonist. Vastavalt KrMS § 333 lg-le 1 on apellatsioonist loobumine ringkonnakohtule siduv, ning kuna maakohtu otsusega on M. Rosenstein õigeks mõistetud, ei tõusetu ka küsimust KrMS § 333 lg 6 alustest. Seega tuleks prokuröri apellatsioon jätta põhimõtteliselt otsuses käsitlemata. Vaatama sellele märgib kriminaalkolleegium järgmist. Prokuröri apellatsioonis (p 3.4.1) esitatud seisukohad ei ole õiguslikult arvestatavad – prokurör ei vaidlusta, et M. Rosensteini käitumine vastab KrK § 162 tunnustele, kuid leiab, et see tegu ei ole dekriminariseeritud ning vastab

§ 2172

koosseisule.

§ 2172

kriminaliseerib usalduse kuritarvitamise kui seadusest või tehingust tuleneva teise isiku vara käsutamise või teisele isikule kohustuse võtmise õiguse ebaseadusliku ärakasutamise või teise isiku varaliste huvide järgimise kohustuse rikkumise, kui sellega on tekitatud suur varaline kahju. Karistusseadustiku § 15 lg-st 1 tulenevalt on kuriteona karistatav üksnes tahtlik tegu, kui käesolev seadustik ei sätesta karistust ettevaatamatu teo eest. Seega on

§ 2172

koosseisu realiseerimiseks 17 vajalik minimaalselt kaudne tahtlus

§ 16lg 4 mõttes. Samas on Kr

K § 162 ettevaatamatusdelikt, mis välistab edasise vaagimise, kas antud tegu on paigutatav

§ 2172

koosseisu alla või mitte ning isegi juhul, kui prokurör ei oleks apellatsioonist loobunud, puuduks võimalus anda sisuline hinnang apellatsioonis esitatud väidetele (vt ka RKKKo 3-1-1-16-06, p 22). 18. Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei anna maakohtu otsuse tühistamiseks alust ka AS Hansa Liising Eesti esindaja T. Pilve apellatsioonis esitatud väited (p 3.5-3.5.4). Apellant on esitanud põhimõtteliselt kaks taotlust – teha süüdismõistev kohtuotsus M. Rosensteini suhtes ja rahuldada tsiviilhagi täies ulatuses. Selles osas märgib kriminaalkolleegium järgmist. Esmalt peab kriminaalkolleegium viitama p-s 17 märgitule, et prokurör loobus ringkonnakohtus apellatsioonist, mis on põhimõtteliselt käsitletav süüdistuses loobumisena. Koostoimes KrMS §-dega 301 ja 14 lg 2 on tegemist automaatse alusega tegemaks süüdistatava suhtes õigeksmõistev kohtuotsus, kuna süüdistust esindab kohtus prokuratuur, mitte aga kannatanu. Juba see asjaolu teeb põhimõtteliselt võimatuks kannatanu taotlusel süüdimõistva otsuse tegemise M. Rosensteini suhtes, kuna vastupidine seisukoht tooks kaasa sisuliselt erasüüdistusmenetluse tekke, millest on aga meie menetluskorras loobutud. Vaatamata eeltoodule käsitleb ringkonnakohus siiski apellatsioonis esitatud väiteid täies mahus. Apellandi esimese taotluse rahuldamine sõltub esmalt sellest, kas apellatsioonimenetluses on käesoleval ajal süüdimõistva otsuse tegemine M. Rosensteini suhtes üleüldse õiguslikult võimalik vormis, nagu seda taotleb apellant. Kriminaalkolleegiumi hinnangul selline võimalus puudub ja seda järgnevatel põhjustel. 18.1 Esmalt märgib apellant, et tulenevalt KrMK regulatsioonist oleks maakohus pidanud M. Rosensteini süüdi tunnistama (kas KrK § 161 või 162 järgi) ning tingituna riigipoolsest amnestiast üksnes vabastama karistuse kandmisest. Vastavasisulise taotlusega pöördub apellant ka ringkonnakohtu poole. Kriminaalkolleegium peab vajalikuks märkida, et siinkohal ajab apellant segi mõisted amnestia ja dekriminaliseerimine. Amnestia tähendab, et isikule süüksarvatav tegu kui selline on jätkuvalt karistatav (teoebaõigus säilib), kuid teatud kaalutlustel võetakse vastu otsustus loobuda konkreetse süüteo eest karistuse kohaldamisest või vabastatakse isikud juba mõistetud karistuse kandmisest. Sel juhul tehakse tõepoolest isiku suhtes süüdimõistev otsus (kuna teoebaõigus on jätkuvalt olemas) ning loobutakse pelgalt õiguslike järelmite (sanktsiooni) rakendamisest. Dekriminaliseerimine seevastu tähendab, et karistatav ei ole enam ka tegu kui selline, st leitakse, et puudub ka teoebaõigus kui selline – isikule ei heideta enam õiguslikult ette ühel või teisel viisil käitumist, seda kriminaliseerinud süüteokoosseis tühistatakse ehk siis teatud käitumine dekriminaliseeritakse. Eelnevast tulenevalt on käesoleval hetkel ainetu maakohtule ette heita seda, et ta mõistis M. Rosensteini õigeks seoses süüteokoosseisu puudumisega – tegemist ei olnud amnestia, vaid dekriminaliseerimisega. Et tunnistada M. Rosenstein süüdi kas KrK § 161 või 162 järgi oleks kohus pidanud tuvastama, et nimetatud tegevus on käesoleval hetkel jätkuvalt karistatav ka

-i järgi. Nendeks võimalikeks säteteks, millele M. Rosensteini KrK järgi kvalifitseeritud teod oleksid vastanud, oleksid

-is olnud §-d 289 ja

1. Karistusseadustiku ja selle muutmisega seonduvate seaduste muutmise seaduse (RT I 2007, 13, 69, jõustunud
2. märtsil
3. a) § 9 p 41 muu hulgas ette, et

§ 289

(ametiseisundi kuritarvitamine) ja

§ 290(ametialane lohakus) tunnistatakse kehtetuks.

Seega käitus maakohus täielikult õigesti, mõistes M. Rosensteini õigeks seoses süüteokoosseisu puudumisega. Eeltoodu muudab sisutuks ka arutelu teemal, millisele sättele konkreetselt oleks pidanud maakohus õigeksmõistva kohtuotsuse tegemisel viitama. 18 Eelnevast tulenevalt on põhjendamatu ka apellandi taotlus teha M. Rosensteini suhtes süüdimõistev otsus kas

§ 161

või § 162 järgi, kuna sõltumata sellest, milline oleks ringkonnakohtu poolt tuvastatav faktiliste asjaolude kogum, ei muudaks see midagi reaalses õiguslikus olukorras, et käesoleval hetkeks on nimetatud süüteod karistusõiguslikult dekriminaliseeritud. Apellant ei selgita ka, kuidas saaks sellisele tulemusele jõuda KrMS-i sätete kohaselt, mille järgi ringkonnakohus erinevalt maakohtust kriminaalasja menetleb. 18.2 Samuti ei ole õiguslikult realiseeritav apellandi taotlus teha M. Rosensteini suhtes süüdimõistev otsus KrK § 17 lg 6 - § 143 lg 2 p-de 1, 11 järgi. Väär on apellandi seisukoht, nagu oleks maakohtu hinnangul M. Rosenstein tegutsenud kui kaasaaitaja kelmuse toimepanemisele. Maakohus on lihtsalt tuvastanud, et M. Rosensteini ametialased minetused aitasid kaasa kelmuse kui sellise toimepanemisele (otsuse lk 34), st et kelmuse toimepanemine oli ametialasest lohakusest tulenevalt objektiivselt lihtsam. Kohus ei ole aga kuidagi väitnud, et M. Rosenstein aitas kaasa kelmuse toimepanemisele tahtlikult ehk teisisõnu, ta oleks olnud teadlik liisingfirma suhtes toime pandavast kelmusest. Kaasaaitamine põhiteole aga sellise tahtluse tuvastamist eeldab. Ringkonnakohtule jääb edasiselt arusaamatuks, kuidas peaks kriminaalkolleegium reageerima väitele, et on piisavalt tõendeid selle kohta, et süüdistatav tegutses koostöös teiste kohtualustega ning selles osas on jäänud põhjendamatult M. Rosensteinile süüdistus esitamata. Kriminaalasja arutamine toimub kohtus esitatud süüdistuse järgi, mis on ühtlasi ka kohtuliku arutamise piiriks. Faktiks on see, käesolevas kriminaalasjas ei ole kohtu jaoks süüdistuse tasandil tõstatud kahtlust selle kohta, et M. Rosenstein tegutses kooskõlastatult teiste süüdistatavatega. Temale on inkrimineeritud süütegu iseseisvalt, st mitte teadlikus koostoimes teiste isikute poolt sooritatud kelmusega. Juba see välistab tema nö „liitmise“ kelmuse kui täiesti iseseisva süüteoga. Nimetatud järelduse tegemine eeldaks tõepoolest täiesti uue süüdistuse esitamist, nagu seda põhimõtteliselt näib väitvat ka apellant ise. Nagu öeldud, saab kohus teha järeldusi isiku süü kohta vaid piires, mis on määratletud süüdistusega, mis on isiku kaitseõiguse tagamise garantiiks. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegium on enda praktikas korduvalt selgitanud, et kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks, ning olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada sõltumata sellest, milline on kohtu tuvastatud faktiliste asjaolude kogum (vt nt RKKKo 3-1-1-130-05, p 9). Ning vastutuse eelduseks kaasaaitamisel kelmusele on see, et isik oli teadlik sooritatavast kelmusest – sellist süüdistust ei ole M. Rosensteinile aga esitatud ning juba sellise tõdemuse otsimine tähendaks süüdistuse piiridest väljumist. Igal juhul eeldaks sellise karistusõigusliku etteheite tegemine seega uue süüdistuse esitamist ning selles osas puuduvad ringkonnakohtul menetluslikud võimalused. Kriminaalasja lahendaval kohtul puudub võimalus tagada uue, kohtu arvates adekvaatse süüdistuse esitamine, millist väärarusaama näib apellant aga esindavat. Riigikohtu kriminaalkolleegium on enda praktikas otsesõnu selgitanud, et sellist võimalust ei olnud ega ka ole kohtul Kriminaalmenetluse koodeksi ega Kriminaalmenetluse seadustiku alusel, ei kriminaalasja esmakordsel ega teistkordsel arutamisel. Kriminaalmenetluse seadustiku § 14 lg 1 sätestab üheselt, et kohtumenetluses täidavad süüdistus- ja kaitsefunktsioone ning kriminaalasja lahendamise funktsioone eri menetlussubjektid. Ükski seadus ei anna kriminaalasja lahendavale kohtule õiguslikku alust nõuda prokurörilt uue süüdistuse esitamist või olemasoleva süüdistuse muutmist. Olukord, kus kohus esitaks prokurörile nõude või ka kõigest ettepaneku uue - kohtu hinnangul 19 vettpidava - süüdistuse esitamiseks, ei oleks lisaks KrMS § 14 lg-le 1 kooskõlas ka EIKonv art 6 lg-st 1 tuleneva kohtu erapooletuse nõudega (RKKKo 3-1-1-139-05, p 18). Seega ei ole apellandi taotlused M. Rosensteini suhtes süüdimõistva otsuse tegemiseks õiguslikult realiseeritavad ning vastavasisuline taotlus tuleb jätta rahuldamata. 18.3 Ringkonnakohus soostub maakohtuga ka selles, mis puudutab tsiviilhagi läbi vaatamata jätmist. Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei ole nõuet käesoleval hetkel võimalik õigelt lahendada kriminaalmenetluse raames ning seda järgnevatel põhimõttelist laadi argumentidel. Esmalt peab viitab kriminaalkolleegium juba apellandi enda taotluses toodule, kus solidaarvastutajana on viidatud ka M. Rosensteinile (vastutab solidaarselt nii H.P, M.H kui ka T. Laudiga). Nagu tuleneb eelnevates punktides märgitust, puudub aga käesoleval hetkel tulenevalt seadusemuudatustest võimalus teha M. Rosensteinile karistusõiguslikku etteheidet, mis välistab ühtlasi ka temalt kriminaalmenetluse raames tekitatud kahjude väljamõistmise. Eeltoodu ei tähenda aga, et M. Rosenstein ei saaks vastutada tsiviilõiguslikult, kus vastutuse alused on karistusõigusega võrreldes laiemad. Teisalt peab kriminaalkolleegium vajalikuks viidata p-s 9 väljendatud seisukohale, et kahju hüvitamise suuruse seisukohalt omab vaieldamatult tähendust ka teatud elualal professionaalselt tegutseva majandusettevõtte enda poolt ülesnäidatud hoolsuskohustus. M. Rosensteinile tehtud etteheites sisaldub muuhulgas väide, et tal oli keelatud ainuisikuliselt vastu võtta otsuseid, mil liisingfirma finantseering ulatus üle teatud summa. On aga täielikult lahendamata küsimus, kuidas said sellised väljamaksed siiski toimuda, kui selliseid summasid puudutav dokumentatsioon oli vormistatud ilmselgelt puudulikult (ning on selge, et neid rahalisi ülekandeid ei teinud M. Rosenstein isiklikult). On arusaamatu, kuidas sai keegi ainuisikuliselt korraldada selliste summade liikumist, ilma et keegi täiendavalt oleks kontrollinud nende korrektsust; see kõik viitab kriminaalkolleegiumi arvates üheselt majandusettevõtte poolt äärmiselt kergekäelisele rahaliste vahendite jagamisele, kus kontroll laenu taotlejate suhtes oli majandussituatsioonist tulenevalt minimaalne. Kriminaalkolleegiumi hinnangul viitab see üheselt minetustele majandusettevõtte enda organisatsioonilises toimimises, mis vaieldamatult omandab tähenduse ka tekitatud kahju jaotuses. Võlaõigusseaduse § 139 lg 1 sätestab, et kui kahju tekkis osaliselt kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik vastutab, vähendatakse kahjuhüvitist ulatuses, milles need asjaolud või oht soodustasid kahju tekkimist. VÕS § 140 lg 1 täiendab, et kohus võib kahjuhüvitist vähendada, kui kahju hüvitamine täies ulatuses oleks kohustatud isiku suhtes äärmiselt ebaõiglane või muudel põhjustel mõistlikult vastuvõtmatu. Seejuures tuleb arvestada kõiki asjaolusid, eelkõige vastutuse iseloomu, isikutevahelisi suhteid ja nende majanduslikku olukorda, sealhulgas kindlustuse olemasolu. Nimetatud küsimusi ei ole võimalik lahendada käesoleva kriminaalmenetluse raames, kuna vastavasisulist küsimust ei ole ka tõstatatud, asjassepuutuv teave puudub kriminaalasja materjalides ning ringkonnakohtul puudub võimalus võtta selles osas seisukoht.. Seetõttu leiab kriminaalkolleegium, et KrMS § 310 lg-te 1 ja 3 alusel tuleb tsiviilhagi jätta läbi vaatamata, mis ei võta aga ära õigust esitada hagi uuesti tsiviilkohtumenetluse korras. 19. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohtu kriminaalkolleegium Pärnu Maakohtu 23. märtsi 2007. a otsuse sisuliselt muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. KrMS § 337 lg 1 p 2 alusel teha maakohtu otsuse resolutiivossa täpsustus ning jätta Tõnis Laudile süüks arvatu kvalifikatsioonist välja viide KrK § 143 lg 2 p-le 2. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata. 20 Paavo Randma Malle Preimer Ene Randmäe 21