KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 24. september 2007. a, Tallinn Kriminaalasja number 1-07-2690 Kohtukoosseis Eesistuja Paavo Randma, liikmed M

§ 201

lg 2 p 1, § 199 lg 2 p 4,7,8 § 200 lg 2 p 7; S.M-i süüdistuses

§ 200

lg 2 p 4,7; H.L-i süüdistuses

§ 215lg 2 p 1,3, § 201 lg 2 p 1, § 200 lg 2 p 7; lühimenetluses.

Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu

1. aprilli
2. a otsus Apellatsiooni esitaja Süüdistatavad S.M, H.L ja A.R Prokurör Kristine Tamm Süüdistatav A.R , isikukood xxx, sünd. 20.06.1968 a. Pärnu maak. x, Eesti Vabariigi kodanik, rahvuselt eestlane, keskeriharidusega, abielus, ülalpidamisel 5 alaealist last, elukoht x, ei tööta. Varem kohtulikult kriminaalkorras karistatud viiel korral, viimati 29.03.2006 a. Pärnu Maakohtu poolt

§ 215

lg 2 p 1 ja § 424 alusel 2 aastase vangistusega tingimisi 2 aastase katseaja kohaldamisega ühes mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 1 aastaks. Väärtegude eest karistatud kokku 4 korral. Tõkend vahistamine, viibib vahi all alates 12.11.2006 a. S.M , isikukood xxx, sünd. 05.10.1968 a. x, Eesti Vabariigi kodanik, rahvuselt eestlane, keskharidusega, vallaline, elukoht x, ei tööta. 1 Varem kohtulikult kriminaalkorras karistatud viiel korral, viimati 12.03.2003 a. Tallinna Linnakohtu poolt KrK § 15 lg 2 ja § 139 lg 2 p 1,2,3,

§ 200lg 2 p 7 alusel 3 aastase vangistusega, mille kandmiselt vabanes 07.08.2006 a.

Väärtegude toimepanemise eest karistatud 4-l korral. Tõkend vahistamine, viibib vahi all alates 13.11.2006 a. H.L, isikukood xxx, sünd. 06.01.1969 a. x, Eesti Vabariigi kodanik, rahvuselt eestlane, keskharidusega, lahutatud, ülalpidamisel 2 alaealist last, elukoht x, töökoht AS G, aknapaigaldaja Varem kohtulikult kriminaalkorras karistatud kahel korral, viimati 17.01.2006 a. Pärnu Maakohtu poolt

§ 199

lg 2 p 4,7,8, § 266 lg 2 p 1,3 alusel 1 aasta ja 6 kuulise vangistusega tingimisi 18 kuulise katseaja kohaldamisega. Väärtegude toimepanemise eest karistatud 7-l korral. Tõkend vahistamine, viibib vahi all alates 13.11.2006 a. Kaitsja A.R ja H.L-i kaitsja advokaat Talvi Vaske, Mati S.M-i kaitsja vandeadvokaat Rein Kiviloo RESOLUTSIOON

1. Tühistada Pärnu Maakohtu
2. aprilli
3. a otsus kriminaalasjas asitõendiks tunnistatud sularaha suhtes võetud meetme osas. Asitõendiks tunnistatud sularaha summas 1284.- (üks tuhat kakssada kaheksakümmend neli) krooni tagastada kannatanu R. R (x).
4. Pärnu Maakohtu
5. aprilli
6. a otsus tühistada ka süüdistatavatelt kannatanu R. R kasuks välja mõistetud tsiviilhagi osas. A.R-ilt, S.M-ilt, H.L-ilt ja P.Z-ilt mõista solidaarselt kannatanu R.R kasuks välja tsiviilhagi summas 1416.- (üks tuhat nelisada kuusteist) krooni.
7. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.
8. Apellatsioonid jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatavatel ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 2
9. Pärnu Maakohtu
10. aprilli
11. a otsusega tunnistati A.R süüdi

§ 201

lg 2 p 1 järgi ning karistati teda (6 k) kuue kuulise vangistusega,

§ 199

lg 2 p 4,7,8 järgi ning karistati teda (9 k) üheksa kuulise vangistusega,

§ 200

lg 2 p 7 järgi ning karistati teda (4 a) nelja aastase vangistusega.

§ 64

lg 1 alusel kohaldati liitkaristust, lugedes kergem karistus kaetuks raskeima karistusega ning mõisteti talle karistuseks (4

1. a)neli aastat vangistust. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati A.R-ile mõistetavat karistust ühe kolmandiku võrra ning mõisteti karistuseks (2 a 8
2. k)kaks aastat ja kaheksa kuud vangistust.

§ 68lg 1 alusel aravati A.R eelvangistuses alates 12.11.2006 a.

kuni 26.04.2007 a. viibitud aeg, s.o. 5 kuud ja 15 päeva karistusaja hulka ning loeti temal kohtuotsuse kuulutamise, s.o. 26.04.2007 a. päeva seisuga veel kandmisele kuuluvaks karistuseks (2 a 2 k 15 p) kaks aastat kaks kuud ja 15 päeva vangistust.

§ 65

lg 2 alusel kohaldati A.R-ile liitkaristust, suurendades uue kuriteo eest mõistetud karistust Pärnu Maakohtu 29.03.2006 a. otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa 2 aastase vangistuse võrra ning ning mõisteti talle karistuseks (4 a 2 k 15 p) neli aastat kaks kuud ja viisteist päeva vangistust. S.M tunnistati süüdi

§ 200lg 2 p 4,7 järgi ning karistati teda (4 a) nelja aastase vangistusega. Kr

MS § 238 lg 2 alusel vähendati S.M-ile mõistetavat karistust ühe kolmandiku võrra ning mõisteti talle karistuseks (2 a 8 k) kaks aastat ja kaheksa kuud vangistust

§ 68lg 1 alusel arvati S.M eelvangistuses alates 13.11.2006 a.

kuni 26.04.2007 a. viibitud aeg, s.o. 5 kuud ja 14 päeva karistusaja hulka ning loeti tal kohtuotsuse kuulutamise, s.o. 26.04.2007 a. seisuga veel kandmisele kuuluvaks karistuseks (2 a 2 k 16 p) kaks aastat kaks kuud ja kuusteist päeva vangistust. H.L tunnistati süüdi

§ 215

lg 2 p 1,2 järgi ning karistati teda (6 k) kuue kuulise vangistusega,

§ 201

lg 2 p 1 järgi ning karistati teda (9 k) üheksa kuulise vangistusega,

§ 200

lg 2 p 7 järgi ning karistati teda (4 a) nelja aastase vangistusega.

§ 64

lg 1 alusel kohaldati liitkaristust kergema karistuse raskeima karistusega kaetuks lugemise teel ning mõisteti talle karistuseks (4

1. a)neli aastat vangistust. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati H.L-i karistust ühe kolmandiku võrra ning mõisteti talle karistuseks (2 a 8
2. k)kaks aastat ja kaheksa kuud vangistust.

§ 68lg 1 alusel arvati H.L eelvangistuses ajavahemikus 13.11.2006 a.

kuni 26.04.2007 a. viibitud aeg s.o. 5 kuud ja 14 päeva karistusaja hulka ning loeti tal kohtuotsuse kuulutamise, s.o. 26.04.2007 a. seisuga veel kandmisele kuuluvaks karistuseks (2 a 2 k 16 p) kaks aastat kaks kuud ja kuusteist päeva vangistust.

§ 65

lg 2 alusel kohaldati H.L-ile liitkaristust, suurendades uue kuriteo eest mõistetud karistust Pärnu Maakohtu 17.01.2006 a. otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa 1 aasta ja 6 kuulise vangistuse võrra ning mõisteti talle karistuseks (3 a 8 k 16 p) kolm aastat kaheksa kuud ja kuusteist päeva vangistust. Kohtuotsusega tunnistati süüdi ja karistati

§ 199

lg 2 p-de 4,7,8 järgi veel H.S ja

§ 200lg 2 p 7 järgi P.Z.

Nende osas ei ole apellatsiooni esitatud. 2.1 A.R tunnistati

§ 201

lg 2 p 1 järgi selles, et tema, olles varem toime pannud varguse, leidis M.R elukohast toodud kottidest M. R kuuluva mootorsae väärtusega 6800.- krooni ning olles teadlik, et saag kuulub M.R, ei tagastanud ta mootorsaagi omanikule ega teatanud leiust, vaid müüs mootorsae 29.05.2006 a. edasi tuvastamata isikule, tekitades omastamisega M.Rle 6800.krooni suuruse varalise kahju. 3 A.R tunnistati

§ 199

lg 2 p-de 4,7,8 järgi süüdi selles, et ta koos H.S-iga , olles varem toime pannud varguse ning olles seega

§ 199lg 2 p 4 tähendatud isikuks, ajavahemikul 30.07.2006 a.

kell 17.00 kuni 01.08.2006 a. kell 18.20, tungisid aknaklaasi ja ukselukustuse purustamise teel sisse U.H kuuluvasse tallu ning võtsid sealt ebaseadusliku omastamise eesmärgil ära U.H kuuluvaid vallasasju 3027.20 krooni väärtuses. 2.2 H.L tunnistati

§ 215

lg 2 p-de 1, 2 järgi süüdi selles, et tema, olles toime pannud varguse ning olles seega

§ 215lg 2 p 1 tähendatud isikuks, ajavahemikul 13.10.2006 a.

kuni 14.10.2006. a kasutas koos Jüri Tomsoniga omavoliliselt ajutise kasutamise eesmärgil, omaniku teadmata ja loata E.T kuuluvat sõiduautot, sõites sellega Pärnu linnas ringi kuni autos lõppes bensiin. H.L tunnistati

§ 201

lg 2 p 1 järgi süüdi veel selles, et tema, olles varem toime pannud varguse ning olles seega

§ 201lg 2 p 1 tähendatud isikuks, 15.10.2006 a.

kella 14.00-15.00 paiku, olles teadlik, et Jüri Tomson oli eelnevalt võtnud E. T kuuluva sõiduauto omavoliliselt ajutiseks kasutamiseks, omastas E.T kuuluva ja tema valduses oleva sõiduauto väärtusega 34 000.krooni, müües sõiduauto S.R. 2.3 A.R , S.M , H.L ja P.Z tunnistati süüdi veel selles, et nemad koos, ööl vastu 12.11.2006 a., täpselt tuvastamata kellaajal Pärnus, mahajäetud maja teisel korrusel, tungisid võõra vallasasja äravõtmise eesmärgil kallale R. R. Nad lõid teda tuvastamata arv kordi käte ja jalgadega pea, keha ja jalgade piirkonda. Peksmise käigus kukkus R.R pikali, misjärel H.L , A.R , P.Z ja S.M jätkasid käte ja jalgadega R.R löömist pea, keha ja jalgade piirkonda, põhjustades peksmisega R.Rle peaaju vapustuse, põrutushaavad peanahal, ulatuslikud nahaalused verevalumid pea ja kaela piirkonnas ning rindkere põrutuse, s.o. lühiajalise tervisekahjustuse. Peksmise käigus võtsid H.L, A.R, S.M ja P.Z R.Rlt ära 3780.- krooni eest asju. A.R , H.L ja P.Z tunnistati süüdi selles, et nemad võõra vallasasja äravõtmisega selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, kui see on toime pandud vägivallaga ja grupi poolt, panid toime

§ 200lg 2 p 7 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

S.M tunnistati süüdi

§ 200

lg 2 p 4,7 järgi võõra vallasasja äravõtmises selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, kui see on toime pandud vägivallaga, grupis ja isiku poolt, kes on varem toime pannud röövimise. 3. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid H.L, A.R ja S.M. 3.1 H.L kinnitab apellatsioonis, et tema ei ole kannatanu R. R löönud ning röövimist toime pannud, seetõttu peab ta süüdistust

§ 200lg 2 p 7 järgi alusetuks.

E. T varastatud autoga sõitmist ja selle hilisemat müüki ta tunnistab, paludes mõista talle selle eest rahaline karistus. 3.2 A.R ei nõustu samuti enda süüditunnistamisega

§ 200lg 2 p 7 järgi.

Tal oli kannatanuga küll konflikt, kuid viimane lahkus majast enda asju maha jättes ning keegi teda ei röövinud. Kuigi esialgses apellatsioonis tunnistab A.R end süüdi M. R kuulunud mootorsae omastamises (

§ 201

), siis apellatsiooni lisas eitab ta ka selle süüteo toimepanemist – saag on küll tema valduses, kuid ta võttis selle sooviga tagastada see omanikule ning seni pole see lihtsalt õnnestunud. 4 Samuti ei nõustu A.R enda süüditunnistamisega

§ 199lg 2 p-de 4,7,8 järgi kannatanu U.H kuulunud asjade varguses.

Ta aitas küll H.S asju auto peale tõsta ja neid hilisemalt müüa, kuid seda, et need asjad on varastanud, ta ei teadnud. 3.3 Ka S.M kinnitab enda apellatsioonis, et tema ei ole röövimist toime pannud, tema osales vaid seal toimunud joomingus. Ja üldse ei saa rääkida röövimisest, kuna P.Z oli kannatanuga kokkulepe tema asjade kasutamiseks – toimus küll lööming, kuid selle käigus ei võetud midagi vägivaldselt ära. Tema selles löömingus ka ei osalenud, kuna tema käsi oli sel ajal vigane. Kogu tema süü seisneb selles, et ta tõukas hommikul kannatanut endast eemale ja lasi tal põrandat koristada.

1. Ringkonnakohtu istungil jäid apellandid esitatud taotluste juurde, seda toetasid ka nende kaitsjad. Prokurör leidis, et maakohtu otsus apellantide süüditunnistamises ja karistamises on täies mahus seaduslik ning põhjendatud ja kohtuotsuse tühistamiseks apellatsioonides toodud motiividel puudub alus. Samas soostus prokurör, et maakohus on vääralt käitunud asitõendiks tunnistatud ja tuvastatult kannatanule kuulunud sularaha konfiskeerimisel ja riigi tuludesse kandmisel ning selles osas tuleks maakohtu otsus tühistada, samuti tuleks vähendada kannatanu R. R kasuks süüdistatavatelt välja mõistetud tsiviilhagi summat. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
2. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja apellatsioonide väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused, leiab, et maakohtu otsus apellantidele süüksarvatud kuritegude toimepanemise osas on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks puudub alus apellatsioonis esitatud väidetel. Küll tuleb maakohtu otsus tühistada asitõendi – tuvastatult kannatanule kuulunud raha – osas võetud meetme osas (KrMS § 313 lg 1 p 11 ja § 340 lg 2 p 6), millest tulenevalt tuleb korrigeerida ka kannatanu R. R kasuks välja mõistetud tsiviilhagi summat. Enda seisukohti põhistab kriminaalkolleegium järgmiselt. I
3. Maakohus on kriminaalasja vaadanud läbi lühimenetluses, hinnanud kõiki kriminaalasjas olemasolevaid tõendeid äärmise tähelepanelikkusega, asetanud need omavahelisse konteksti ning teinud enda siseveendumuse kujunemise kajastamisel äärmise põhjalikkusega motiveeritud otsuse, nagu seda nõuab Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kestev praktika. Kriminaalkolleegiumi hinnangul puudub alus teha põhimõttelisi etteheiteid maakohtule faktiliste asjaolude tuvastamise osas, mille alusel on lõppeks jõutud süüdistatavate käitumises kuriteokoosseisude tõsikindla tuvastamiseni neile igaühele esitatud süüdistuse mahus. Apellatsioonides esitatud väidetele vastab kriminaalkolleegium järgmiselt.
4. Kõigis apellatsioonides vastustatakse maakohtu järeldust kannatanu R. R suhtes toimepandud röövimises. Kõigi süüdistatavate kaitsetaktika on seejuures hinnatav vähemalt ühes aspektis üheselt – nemad ise konkreetselt kannatanut röövimise toimepanemisel ei löönud ning vägivallaga temalt mingeid asju ära ei võtnud. Kriminaalkolleegium märgib esmalt, et analoogiline oli süüdistatavate kaitsetaktika ka maakohtus ning neile vastuväidetele on maakohus piisava põhjalikkusega ka vastanud. Kohtuotsuse lk 12-16 5 leidub antud kuriteoepisoodi tõendite kajatamine, omavaheline hindamine ning analüüs, ning kriminaalkolleegiumi hinnangul on maakohtu järeldused toimepandud kuriteo osas veatud. Maakohus on hinnanud kõiki tõendeid kogumis ning kriminaalkolleegiumi hinnangul jõudnud sel tulemusel õigele järeldusele, et usaldusväärset teavet majas toimunu kohta annab just kannatanu R. R.
5. Kannatanu ütlustest tuleneb, et ühise alkoholitarvitamise ajal tungisid majas viibinud neli meest talle kallale, pekstes teda käte ja jalgadega, samuti keedupotiga vastu pead. Seejärel võeti kannatanult ära nahktagi, botased, ID kaart, mobiiltelefon №kia 3410 ning 2000 krooni sularaha. Hommikul tuli majja veel viies mees, kes aga kannatanut ei peksnud, vaid püüdis teda peksjate eest kaitsta. Kannatanu ütlustega kokkulangevaid ütlusi andis eeluurimisel ka kaassüüdistatav P.Z. Neile ütlustele on viidanud ka maakohus. Majas tarvitati kannatanu poolt ostetud alkoholi ning mängiti kaarte. Kui viin otsa sai, tehti kannatanule ettepanek viina juurde tuua, sest teistel majas viibinutel raha ei olnud. Kuna kannatanu keeldus viina juurde toomast, hakati teda peksma. P.Z on seejuures kirjeldanud, kuidas keegi kannatanut peksis – nii lõi A.R lõi kannatanut rusikaga näkku ja võttis põuetaskust ära tema rahakoti, seejärel nõuti kannatanult pangakaardi PIN koodi, kuid kuna ta seda ei öelnud, hakkasid kõik kannatanut peksma. A.R lõi kannatanut rusikate ja jalgadega, S.M rusikatega ja H.L rusikatega umbes kuuel korral näkku. Peksmine toimus just kannatanult vallasasjade äravõtmise eesmärgil.
6. Kriminaalkolleegium märgib samas, et kohtuistungil on P.Z-i enda senistest ütlustest sisuliselt loobunud. Süüdistatav tunnistab küll, et ta lõi kannatanut, kuid teiste osaluse kohta väidab ta, et ei tea sellest midagi, öeldes samas, et jääb eeluurimisel antud ütluste juurde (kd 2, tlk 178). Kriminaalasja on lahendatud lühimenetluses, KrMS 237 lg 5 kohaselt järgitakse süüdistatava ülekuulamisel KrMS § 293 sätteid, mis omakorda teeb viite KrMS §-dele 288-
7. KrMS § 289 kohaldamise praktikas on aga asutud seisukohale, et tuvastada tuleb isiku usaldusväärsus (kui esinevad vastuolud kohtueelses menetluses ja kohtumenetluses antud ütluste vahel) ning vastuolude püsimise korral tuleb lähtuda kohtumenetluses antud ütlustest või ütlused tervikuna kui ebausaldusväärsed tõendikogumist kõrvaldada. Käesoleval juhul on P.Z küll kinnitanud, et jääb ütluste juurde, mis ta andis eeluurimisel, kuid vastuvaidlematu on, et tema kohtus antud ütlused ei haaku eeluurimisel räägituga (kd 2, tlk 178). Kriminaalkolleegium leiab, et sel juhul tulnuks usaldusväärsete tõendite loetelust kõrvaldada ka P.Z-i ütlused. Samas leiab kriminaalkolleegium, et maakohus on süüdistatavate süü tuvastamisel tulnud nende toimepandu ning rollide osas õigele järeldusele – seega menetlusõiguse rikkumine KrMS § 339 lg 2 tähenduses ei toonud kaasa ebaseaduslikku kohtulahendit ning tuvastatud rikkumine on võimalik kõrvaldada ringkonnakohtu istungil (KrMS § 341 lg 2). Vägivalla tarvitamist kannatanu suhtes ei eita sisuliselt mitte ükski süüdistatavatest. A.R seletas kohtuistungil, et peksmine toimus, kuid tema „ei olnud kakluse alustaja“ ja tüli tekkis „ütluse käigus“ (kd 2, tlk 177), M. Lutsisus kinnitab samuti, et nägi vägivalla tarvitamist (samas), ka H.L tunnistab, et toimus peksmine, kusjuures tema „vist tõukas kannatanut“ (kd 2, tlk 178). 6 Samas on kõik ennast distantseerinud vahetust peksmisest, samuti ei osuta nad teistele isikutele peksmise toimepanemisel. Samas haakuvad apellantide ütlused maakohtu poolt tuvastatuga, et grupiviisiline peksmine toimus just kannatanult vallasasjade äravõtmise eesmärgil. A.R seletab, et peksmine toimus omavahelise konflikti tulemusel. Konflikti olemuse on aga avanud S.M , öeldes, et kannatanu lubas kohe, kui viin lõpeb, uue tuua, kui oli aga vaja poodi minna, siis oli kõik teisiti (kd 2, tlk 177). Ka H.L seletab, et „kannatanu ärples, et tema on tegija“ (kd, tlk 5). Samuti oli süüdistatavatele teada, et kannatanul on kaasas raha, sest ta ise ütles seda (P.Z-i ütlused kd 2, tlk 178). Eeltoodu annab kriminaalkolleegiumi hinnangul sarnaselt maakohtule aluse järelduse tegemiseks, et kannatanut hakati peksma, kuna ta keeldus toomast juurde viina, mis päädis ka temalt vallasasjade äravõtmisega. Seetõttu ei pea kriminaalkolleegium usutavaks süüdistatavate versiooni selle kohta, et kannatanu andis enda vallasasjad, sh raha, ära vabatahtlikult. Kriminaalkolleegium soostub selles osas täiel määral maakohtu seisukohaga, et apellantide ütlused enda rolli vähendamisel ning toimunu terviklikul kirjeldamisel on ennastõigustavad ning ei ole seetõttu usaldusväärsed. Kannatanu ütlused on kogu kriminaalasja vältel olnud tuvastatult sarnased ning kohtu poolt tuvastatud ajaolud haakuvad tema poolt antud ütlustega toimunu kohta (vt RKKKo 3-1-1-89-03, mis lubab tugineda süüdimõistva otsuse tegemisel ka üksnes kannatanu ütlustele). Tõendite analüüsi tulemusel loeb ringkonnakohus sarnaselt maakohtule tuvastatuks, et ööl vastu 12.11.2006 a. peksid kannatanut R.Rd A.R , S.M , H.L ja P.Z . Peksmise ja vägivalla kasutamise tulemusena võeti kannatanult ära talle kuulunud isiklikud asjad ja sularaha, samuti tekitati kannatanule kehavigastusi. Eeltoodu alusel leiab ringkonnakohus, et maakohtu otsus apellantide süüditunnistamises ja karistamises kannatanu R. R suhtes toimepandud röövimises on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks puudub alus. II
8. H.L kirjutab apellatsioonis, et tema ei ole kannatanu E. T autot varastanud, tunnistades enda süüd

§ 201lg 2 p 1 järgi.

Selles osas märgib kriminaalkolleegium vaid, et H.L-ile ei olegi süüks arvatud sõiduauto varastamist (

§ 199

), küll aga selle omavolilist kasutamist (

§ 215

) ning hilisemalt omastamist (

§ 201). H.L-ile etteheidetavad teod on materiaalõiguslikult kvalifitseeritud õigesti.

Kuna H.L vaidlustas apellatsioonis selle episoodi osas vaid süüditunnistamise

§ 215järgi, piirdub kriminaalkolleegium selle episoodi õigusliku käsitlemisega.

H.L kinnitas ka ringkonnakohtu istungil, et ta sõitis autoga, mis oli talle teadaolevalt võõras vallasasi. Väite kohta, et sõiduautot ta ei varastanud, märgib kriminaalkolleegium järgmist. Vastavalt kohtupraktikale on ka kaassõitjana mootorsõidukis sõitmine käsitatav mootorsõiduki kasutamisena

§ 215tähenduses. Erinevalt Kr

K §-s 197 sätestatud kuriteokoosseisust (mootorsõiduki ärandamine), mille puhul oli karistatav üksnes aktiivne tegevus, mis oli suunatud mootorsõiduki hõivamisele ajutise kasutamise eesmärgil (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 1. novembri 1994. a otsus nr III-1/3-92/94), näeb

§ 215

ette vastutuse võõra vallasasja (sealhulgas mootorsõiduki) omavolilise kasutamise eest. Seejuures tuleb asja kasutamise all mõista selle kasutamist Asjaõigusseaduse § 68 lg 1 teise lause tähenduses, mis seisneb asja omaduste tarbimises või asjalt vilja saamises. Riigikohtu kriminaalkolleegium on leidnud, et ka mootorsõidukis kaassõitjana sõitmine on käsitatav sõiduki kasulike omaduste tarbimisena ja seega ka sõiduki kasutamisena

§ 215mõttes (vt RKKKo 3-1-1-33-04).

Nimetatud teo on H.L ka toime pannud. 7 Apellatsioonis on H.L taotlenud ka talle rahalise karistuse mõistmist. Kriminaalkolleegium märgib selles osas, et kuriteod pani H.L toime talle kohtu poolt mõistetud katseajal. Maakohus on seda ka arvestanud ning kriminaalkolleegium soostub täiel määral seisukohaga, et sellisel juhul on sisuliselt välistatud rahalise karistuse mõistmine katseajal toimepandud süüteo eest. Seda võiks tingida esmajoones süüdistatava isikut ning teo toimepanemist iseloomustavad erandlikud asjaolud, kuid kriminaalkolleegiumi hinnangul puuduvad käesolevas kriminaalasjas neist mõlemad. Seetõttu tuleb H.L-i taotlus mõista talle süütegude eest rahalised karistused jätta tähelepanuta. 11. A.R ei tunnista enda süüd

§ 201lg 2 p 1 järgi mootorsae omastamises.

Nimetatud süüteoepisoodi sisustavate tõendite analüüs leidub maakohtu otsuse lk 8, millest tuleneb üheselt, et A.R omastas tema valdusesse sattunud kannatanu vara. Samuti andis A.R selles osas maakohtu istungil ütlusi, et M. R kuulunud mootorsae omastamisel tunnistab ta ennast täiel määral süüdi (kd 2, tlk 177). Soostudes täiel määral maakohtu otsuses sisalduvate tõendite omavahelisel kõrvutamisel ja hindamisel tulenevate järeldustega, peab kriminaalkolleegium apellatsioonis esitatud kaitseversiooni, et A.R toimetas kannatanule kuulunud vara kõrvale lihtsalt selleks, et see hilisemalt tagastada, tuvastatud asjaoludega vastuolevaks ning ümberlükatuks. Kriminaalkolleegiumi hinnangul on selline kaitseversioon tekkinud alles peale maakohtu istungit, sest ka varasema kriminaalmenetluse käigus ei ole miski takistanud A.R avaldamast väidetavalt jätkuvalt tema valduses oleva kannatanule kuuluva vara asukohta. Kummatigi ei ole A.R seda aga teinud, ta ei tee seda ka apellatsioonis, samuti ei avaldanud ta seda ringkonnakohtu istungil. Kriminaalkolleegium peab vajalikuks märkida, et omastamise koosseis tähendab enda valdustahte manifesteerimist. Käesoleval juhul pandi omastamine toime 28. mail 2006. a, A.R peeti aga kinni 12. november 2006. a. Seega on ainetu apellandi väide, et tal puudus lihtsalt sobiv võimalus kannatanule sae tagastamiseks. 12. Täielikult on ümber lükatud ka apellant A.R väide, et ta ei pannud koos H.S-iga toime kannatanu U.H kuuluvate vallasasjade vargust (

§ 199lg 2 p-d 4,7,8).

Nimetatud episoodi kajastavaid tõendeid ning nende analüüsi sisaldab maakohtu otsus lk 8-10, mis on kriminaalkolleegiumi hinnangul veatu. Täielikult on ümber lükatud apellandi väide, nagu ei oleks ta olnud teadlik sellest, et kannatanu majast võetud asjad on varastatud. Kriminaalkolleegium peab vajalikuks märkida, et nimetatud versioon on taaskord tekkinud peale maakohtu istungit, sest maakohtu istungil annab A.R enda kaitsja küsimusele „kas saite aru asjade auto peale tõstmisel, et tegemist on varastatud asjadega“ vastuseks „jah“ ning leiab, et ta käitus vääralt (kd 2, tlk 177). Seejuures peab teatud versiooni usaldusväärsuse üle otsustamisel hindama ka ütlustes väljendatud asjaolude "elulist usutavust" ehk seda, milline on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus (RKKKo 3-1-1-74-05). Tuvastatud on, et U. H kuuluvas majas olid lõhutud aknaklaasid ja välisuksel olid murdmisjäljed. Sellistel asjaoludel on A.R väide, et ta ei teadnud, et asjad on varastatud, enam kui ebausutav. III

1. Küll leiab kriminaalkolleegium, et maakohtu otsust tuleb osaliselt tühistada, seda asitõendi osas võetud meetme ja sellest tulenevalt ka A.R-ilt , S.M-ilt , H.L-ilt ja P.Z-ilt kannatanu kasuks välja mõistetud tsiviilhagi osas. 8
2. Maakohus on kannatanu R. R suhtes toimepandud röövimise episoodi osas märkinud, et kinnipidamise käigus on A.R-ilt, S.M-ilt, P.Z-ilt ja H.L-ilt ära võetud sularaha järgmistes kupüürides – kaks 500 kroonist rahatähte, kaks 100 kroonist rahatähte, viis 10 kroonist rahatähte, neli 5 kroonist rahatähte ning seitse 2 kroonist rahatähte. Kannatanu on ülekuulamise käigus avaldanud, et temalt võeti ära sularaha 2000 krooni väärtuses ning et raha oli tal viiesaja ja sajalistes kupüürides (I kd. t.l. 6). Asitõendite hulgas on ka viiesaja- ning sajakrooniseid rahatähti, kuid ka väiksemaid rahatähti, kokku sularaha 1284.- krooni väärtuses. Kuna kohtu hinnangul kellelgi süüdistatavatest isiklikult raha ei olnud, pärineb nimetatud raha kannatanult. Asjaolu, et teda on vähem kui 2000 krooni, on kohtu hinnangul seletatav sellega, et juba algul, enne tühja majja minekut ostis kannatanu oma raha eest viina ning konjakit, samuti käis hiljem kannatanu raha, tagi ja botastega poes P.Z. Kannatanu on oma rahalist seisu hinnanud ilmselt selle momendi seisuga kui ta veel ei olnud alkoholi ostnud. Tulenevalt sellest ongi seletatav, et kinnipidamisel oli 2000 kroonist veel alles 1284.- krooni (otsuse lk 13-14). Seega tuvastas maakohus üheselt, et kriminaalasjas asitõendiks tunnistatud sularaha kuulus kannatanule.
3. Kriminaalmenetluse seadustiku § 126 lg 3 p 2 sätestab, et asitõend, mille kuuluvust ei ole vaidlustatud, tagastatakse omanikule või seaduslikule valdajale. Kaubandusliku väärtusega asitõend, mille omanikku või seaduslikku valdajat ei ole tuvastatud, antakse riigi omandisse (KrMS § 126 lg 3 p 3). Kohtuotsuse resolutiivosas on maakohus aga märkinud, et sularaha kogusummas 1284.- krooni tuleb konfiskeerida ning kanda riigi tuludesse (kohtuotsuse lk 5). Kriminaalkolleegium leiab, et käesolevas kriminaalasjas puudub alus asitõendiks tunnistatud raha konfiskeerimiseks, samuti tema riigi omandisse andmiseks, kuivõrd otseselt on tuvastatud selle raha kuulumine kannatanule, mis võeti temalt ära röövimise käigus – seetõttu puudub alus ka KrMS § 126 lg 3 p 6 rakendamiseks. Seetõttu tuleb raha tagastada kannatanu R. R kui temale kuulunu. Eelnevast tulenevalt tuleb korrigeerida ka süüdistatavatel kannatanu R. R kasuks välja mõistetud tsiviilhagi. A.R-ilt, S.M-ilt, H.L-ilt ja P.Z-ilt on maakohus mõistnud solidaarselt