§-st 337 lg 1 p 1 jätta Tartu Maakohtu 10. augusti 2007 kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-04-239 muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. Advokaat Aivar Kello poolt M.F-ile ringkonnakohtu istungil osutatud õigusabi eest tasumisele kuuluv summa 7198 krooni jätta
Advokaat Valli Murde poolt J.I-le ringkonnakohtu istungil osutatud õigusabi eest tasumisele kuuluv summa 7198 krooni jätta
Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates
lg 5 sätestab, et tunnistaja ütlus tõendamiseseme nende asjaolude kohta, millest ta on saanud teadlikuks teise isiku vahendusel, on tõendiks üksnes juhul, kui vahetut tõendiallikat ei saa üle kuulata. Käesoleval juhul saaks tapmise asjaolude osas vahetuks tõendiallikaks olla üksnes süüdistatav M.F kui isik, kes jutu järgi viibis sündmuskohal ning vahetult tajus tõendamiseseme asjaolusid. Anonüümne tunnistaja „Kuusk“ on seega vahendlik tõendiallikas, kusjuures antud juhul ei oma tähtsust see, kas anonüümne tunnistaja kuulis tapmise kohta otse M.F-ilt või tema kambrikaaslaselt. Kuivõrd M.F-i on terve menetluse jooksul olnud võimalik üle kuulata, siis tuginedes
lg-le 5 ei ole anonüümse tunnistaja „Kuuse“ ütlused tapmise asjaolude tõendamise osas lubatavaks tõendiks. Anonüümse tunnistaja ütlustega saab aga tõendada seda, et süüdistatav M.F rääkis talle tapmisest, st et süüdistatav M.F võttis M.K. tapmise omaks. Kuivõrd aga M.F-i vähesed kohtus andnud ütlused on vastuolude tõttu tervikuna ebausaldusväärsed, siis ei oma anonüümse tunnistaja „Kuuse“ ütlused käesolevas asjas tõenduslikku kaalu. Anonüümse tunnistaja „Ivanovi“ (V.T. ) avaldatud ütluste kohaselt viibis ta 2003 oktoobris ühes kambris koos M.F-iga , kes rääkis temale, kuidas ta koos J.I-ga antiiki varastama minnes oli löönud talle peale sattunud vanamutti. Anonüümse tunnistaja „Ivanovi“ ütlused on aga lubatavad ainult selles osas, kuivõrd nendega saaks kontrollida süüdistatava M.F-i kohtus antud ütluste usaldusväärsust. Kuna M.F-i ütlused on ebausaldusväärseks tunnistatud, siis ei oma „Ivanovi“ ütlused samuti tõenduslikku väärtust. Isegi juhul, kui anonüümsete tunnistajate „Kuuse“ ja „Ivanovi“ ütlused oleksid lubatavaks tõendiks, oleks nende alusel välistatud isiku süüdimõistmine tulenevalt
§-st 15 lg 3, mille kohaselt ei või kohtulahend tugineda üksnes anonüümseks muudetud tunnistajate ütlustele. Teisi tõendeid, mis seoks M.F-i talle esitatud mõrvasüüdistusega, ei ole. Kuigi anonüümse tunnistaja „Ivanovi“ isiku avalikustas prokurör kohtuistungil seoses tema surmaga ning tunnistaja ütlused on avaldatud seetõttu
Tegemist on tõendiga, mida ei olnud kohtul võimalik kohtuistungil vahetult kontrollida. Tunnistaja O.Y. ütluste kohaselt rääkis A.O. temale, et 28.04.2003 hommikul, kui toimus mööbli vedu, olevat A.O. koos süüdistatavatega käinud tunnistaja sõiduautoga Puhja lähedal vana mõisa juures. M.F võttis ukse ees oleva mati alt võtme ning tegi ukse lahti. Süüdistatavad olid koos käinud mõisas. Tagasi tulles oli J.I hakanud oksendama ja nutma. A.O. le tundus, et kedagi võidi maha lüüa. 08.05.2003 isiku fotode järgi äratundmiseks esitamise protokollist nähtuvalt tundis O.Y. M.F ära noormehe, kellel ta aitas koos J.I-ga 25.04.2003 Puhja kandi mõisamajast Tallinnasse mööblit vedada. Tunnistaja O.Y. kuulis eelnevat A.O. käest. Seega ei ole ta vahetu tõendiallikas. Vahetut tunnistajat, st A.O. t ennast ei olnud võimalik kohtus üle kuulata. Tuginedes
ütluste näol tegu lubatava tõendiga. Arvestades ülaltoodut on jäänud püsima erinevad kahtlused, mida kohtumenetluse käigus ei ole olnud võimalik kõrvaldada. Kohtus kõrvaldamata jäänud kahtlused tuleb
Kuna puuduvad ka muud M.F-i ning J.I otseselt süüstavad tõendid, siis välistab see nende süüdimõistmise neile esitatud süüdistuses KarS § 114 p-de 1, 5 ja KarS § 200 lg 2 p-de 4, 7, 9 järgi. Tõendamist leidis üksnes mõlema süüdistatava puhul M.K. le kuulunud televiisori ning mootorsae vargus, mis oli toime pandud isikute grupis ja sissetungimisega. 7 Apellatsioonides esitatud taotluste sisu Lõuna Ringkonnaprokuratuur esitas apellatsiooni, milles palub tühistada maakohtu otsuse M.F-i ja J.I süüditunnistamises KarS § 199 lg 2 p 4, 7, 8 järgi ning tunnistada M.F süüdi KarS § 114 p-de 1, 5 järgi ja karistada teda vangistusega 15 aastat. KarS § 65 lg 1 alusel mõista M.F-ile liitkaristuseks 16 aastat vangistust, suurendades talle mõistetud karistust Tartu Maakohtu 09.02.2006 otsusega mõistetud 2-aastase vangistuse arvelt. KarS § 65 lg 1 alusel suurendada mõistetud karistust osaliselt Tallinna Linnakohtu 21.04.2005 otsusega mõistetud 3 aasta 7 kuu ja 9 päeva pikkuse vangistuse arvelt ja mõista M.F-ile liitkaristuseks 19 aastat vangistust. Mõistetud liitkaristusest lugeda kantuks ajavahemik 21.04.2005-17.09.2007, s.o 2 aastat 4 kuud ja 29 päeva vangistust ning mõista M.F-ile lõplikuks liitkaristuseks 16 aastat 7 kuud ja 1 päev vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvata karistusest maha tema eelvangistuses viibitud aeg 12.05.2003-20.04.2005, s.o 1 aasta 11 kuud ja 9 päeva vangistust ning mõista M.F-ile lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 14 aastat 7 kuud ja 22 päeva. Tunnistada J.I süüdi KarS § 200 lg 2 p-de 4, 7, 9 järgi ning karistada teda vangistusega 8 aastat. KarS § 65 lg 1 alusel mõista J.I-le liitkaristuseks 9 aastat vangistust, suurendades mõistetud vangistust temale Tartu Maakohtu 09.02.2006 otsusega mõistetud 2 aastase vangistuse arvelt. KarS § 68 lg 1 alusel lugeda eelvangistuses viibitud aeg 2 aastat 8 kuud ja 23 päeva karistusaja hulka ning mõista J.I-le lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 6 aastat 3 kuud ja 7 päeva vangistust. Apellatsiooni kohaselt on Riigikohus oma 19.03.2007 lahendis nr 3-1-1-113-06 leidnud, et kriminaalmenetluse prioriteediks on tõendamiseseme asjaolude tuvastamisel tuginemine vahetule, mitte aga vahendlikule tunnistajale, põhjusel, et mingi ütluse väärtus tõendina on põhimõtteliselt seda tugevam, mida lähemal asub tema allikas tõendamiseseme asjaoludele. Nimetatud lahendis analüüsib Riigikohus olukorda, kus üks tunnistaja räägib edasi teavet kuriteo asjaolude kohta, milliseid ta kuulis teiselt isikult, kes ei olnud ise kuriteoga seotud, kuid kuulis seda omakorda väidetavalt kuriteoga seotud isikult. Riigikohus leidis, et vahetuks tõendiallikaks sellises olukorras oleks just esmane tunnistaja, s.t. isik, kes kuulis tõendamiseseme seisukohalt olulisi asjaolusid kuriteoga seotud isikult. Seega on Riigikohus nimetatud lahendis leidnud, et kui tunnistaja kuuleb tõendamiseseme asjaolusid kuriteo toimepanemisega seotud isikult endalt, on selline tunnistaja käsitletav vahetu tõendiallikana ning tema ütlusi saab kasutada tõendamiseseme asjaolude kindlakstegemisel ja vastuolu
§-ga 68 lg 5 puudub. Käsitletavas kriminaalasjas avaldas M.F kinnipidamiskohas temaga ühes kambris viibivatele isikutele ning hilisematele anonüümsetele tunnistajatele „Kuusk“ ja „Ivanov“, et just tema tappis M.K. ning temaga oli kaasas J.I . Anonüümsetele tunnistajatele rääkimise ajal ei nimetanud ta küll tapetu nime ja tapmise kohta, kuid ütluste konteksti ja teiste kriminaalasja materjalide järgi on alus just M.F-i seostada Aru mõisas toimunud M.K. tapmisega ning J.I Aru mõisast asjade röövimisega. Põhjalikku selgitust teo toimepanemise asjaolude kohta sai anonüümne tunnistaja „Kuusk“ kuulda ainult teo toimepanijalt endalt. Anonüümse tunnistaja ütlusi kinnitab ka asjaolu, et 29.04.2003 sündmuskoha vaatluse käigus leiti Aru mõisast põrandalt mobiiltelefon, millel oli eraldatud korpus ja aku osa. Anonüümset tunnistajat „Ivanov“ ei olnud kohtulikult uurimisel võimalik vahetult üle kuulata, kuna ta oli selleks ajaks surnud. Riikliku süüdistaja taotlusel ning
§-st 291 p 1 tulenevalt avaldas kohus kohtuliku uurimise käigus anonüümse tunnistaja „Ivanov“ kohtueelsel uurimisel antud ütlused. Ka need kinnitavad anonüümse tunnistaja „Kuusk“ poolt 8 räägitut. Anonüümne tunnistaja „Ivanov“ väitis, et 2003 oktoobris avaldas kinnipidamiskohas ühes kambris viibides M.F temale, et on seotud ühe tapmisega. Ka tunnistajate A.O. ja N.M. kohtueelsel uurimisel antud ütlused ning viimase poolt ütluste olustikuga seostamise protokoll kinnitavad anonüümse tunnistaja „Kuusk“ ütlusi selle kohta, et M.K. tapmine toimus sellel päeval, kui A.O. ja N.M. ootasid Aru mõisas käinud M.F-i ja J.I mõisa lähedal. Kaudsete tõendite ahelas on nimetatud tunnistajate ütlustel oluline osa. Tunnistajate poolt märgatud M.F-i ja J.I käitumine Aru mõisast tuleku hetkel võrreldes sinna mineku eelse ajaga oli nii kardinaalselt erinev (tagasi tulles esimene naeris hüsteeriliselt ning teine oli näost valge), et see äratas tunnistajate tähelepanu. A.O. ütlustest nähtuvalt arvas ta, et midagi erilist juhtus seoses O. Kivrähki ja J.I mõisa juures käimisega. Samuti nähtub tunnistaja ütlustest, et M.F ei välistanud võimalust, et mõisahoone juures kohtab ta vanemat naisterahvast. Kuriteo toimepannud isikute eeldatavat käitumist sündmuse ajal on võimalik hinnata ka läbi nende käitumise vahetult sündmuse eelselt või järgselt. Sellisel hindamisel on tunnistajate A.O. ja N.M. ütlused olulised, kuna nad annavad teavet J.I ja M.F-i käitumisest vahetult kuriteo eelsel ja järgsel ajal. Ka Riigikohus viitab oma lahendis nr 3-1-1-16-04, et kuriteo toimepanemine on küll ajaliselt piiritletud käitumisakt, mis on samas aga seotud süüdlase käitumisega nii enne kui ka pärast kuriteosündmust. Süüdlase käitumine kuriteosündmusele eelnenud või sellele järgnenud ajal võib anda kaudset teavet, mis aitab tuvastada ka seda, milline oli isiku käitumine kuriteosündmuse ajal. Antud kriminaalasjas ei ole anonüümsete tunnistajate ütlused ainsateks tõenditeks, mis annavad teavet M.K. tapmise asjaolude kohta. Laiba kohtuarstliku ekspertiisi akt nr 236 ja molekulaargeneetilise ekspertiisi akt nr 675 koos anonüümsete tunnistajate „Kuusk“ ja „Ivanov“ ning tunnistajate A.O. ja N.M. ütlustega viitavad M.F-i ja J.I seotusele M.K. tapmisega ning sellel ajal viibimisega Aru mõisas. M.F oli motiiv tappa M.K. . Anonüümse tunnistaja „Kuusk“ ütlustest nähtuvalt tundis M.K. M.F-i ning J.I Aru mõisas varguse toimepanemise hetkel ära ning siit tulenes ka tema vajadus enda isiku paljastamise kartuses M.K. tappa. M.F tappis M.K. metallist tõmmitsaga varguse toimepanemise käigus ning vargusel kaasas olnud J.I jätkas koos temaga peale M.K. tapmist viimase asjade äravõtmist. J.I ise M.K. vahetult ei tapnud, kuid kasutas M.K. vastupanu mahasurumisele ja tapmisele järgnenud olukorda tema asjade hõivamiseks, mistõttu tema poolt toimepandav vargus kasvas üle röövimiseks. Kannatanu R.K. esindaja esitas apellatsiooni, milles palub tühistada maakohtu otsuse osas, millega mõisteti M.F süüdistuses KarS § 114 p-de 1, 5 järgi ning J.I KarS § 200 lg 2 p-de 4, 7, 9 järgi õigeks ning tunnistada M.F süüdistuses KarS § 114 p 1, 5 järgi ning J.I KarS § 200 lg 2 p-de 4, 7, 9 järgi süüdi. Apellatsiooni kohaselt on
lg 5 valesti tõlgendatud.
lg 5 mõtte kohaselt ei oma tähtsust see, kas menetluslikult on võimalik tõendiallikat üle kuulata või mitte. Tõendiallikat ei saa üle kuulata ka juhul, kui tõendiallikas kasutab seadusest tulenevat õigust ütluste andmisest keelduda. Seega ei olnud võimalik antud juhul vahetut tõendiallikat M.F-i üle kuulata, kuna ta keeldus ütluste andmisest ning anonüümsete tunnistajate „Kuusk“ ja „Ivanov“ ütlusi tuleb lugeda lubatud tõenditeks. Viide
§-le 15 lg 3 ei ole asjakohane, sest kohtulahend ei tugine üksnes anonüümsete tunnistajate ütlustele. Enamikus menetluse jooksul üle kuulatud tunnistajatest ei ole anonüümsed tunnistajad. Kohtu käsutuses on kaudseid tõendeid, mis võimaldavad süüdistatavad neile esitatud süüdistuses süüdi mõista. Uuritud tõenditest lähtudes puuduvad andmed selle kohta, et mõrvapaigal oleks viibinud teisi isikuid. Riigikohus on 07.05.2007 9 lahendis nr 3-1-1-12-07 leidnud, et Põhiseaduse §-s 22 lg 2 sätestatud in dubio pro reo põhimõttest ei tulene, et isikut süüstavaid järeldusi saaks teha üksnes otseste tõendite pinnalt ja et süü tuvastamisel ei tohiks tugineda kaudsetele tõenditele. Otseste tõendite puudumine ei tähenda veel kahtluste olemasolu, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks. Kohtualused viibisid tapmise ajal sündmuskohal ning puuduvad andmed teiste isikute kohta, kes oleksid võinud mõrva sooritada või oleksid viibinud mõrva sooritamise ajal sündmuskohal. J.I on kinnipidamisel tunnistanud, et M.F tappis M.K. . M.F on anonüümsetele tunnistajatele andnud ütlusi selle kohta, et tema tappis M.K. . Seega ei esine kõrvaldamata kahtlusi, mida tuleks või saaks tõlgendada süüdistatavate kasuks. Lubamatu on õigusruumis lasta tekkida olukorral, kus kõik kaudsed tõendid viitavad süüdistatavatele kui kuriteo toimepanijatele, kuid kuna nad end kohtus süüdi ei tunnista mõistetakse nad õigeks. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohtus apellandid toetasid apellatsioone neis toodud motiividel. Süüdistatav M.F, tema kaitsja ja süüdistatava J.I kaitsja palusid apellatsioonid jätta rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus, olles uurinud ja hinnanud kriminaalasjas kogutud tõendeid, kuulanud ära süüdistatava, kaitsjad, kannatanu esindaja ja prokuröri, leiab, et apellatsioonid on põhjendamatud, rahuldamisele ei kuulu ja maakohtu otsus tuleb jätta muutmata selles toodud põhjendustel, milliseid ringkonnakohus ei pea vajalikuks üle korrata vastavalt
§-le 342 lg 3 p 1. Ringkonnakohus ei tuvastanud kriminaalmenetlusõiguse olulisi rikkumisi, nagu seda prokurör ja kannatanu esindaja apellatsioonides välja tõid, väites, et maakohus on teinud põhjendamatud järeldused kohtuliku uurimise käigus kontrollitud tõenditest ning rikkunud
§-de 68 lg 5 ja 15 lg 3 sätteid, mis aitas kaasa põhjendamatu kohtuotsuse tegemisele. Ringkonnakohus ei nõustu kannatanu esindaja apellatsioonis toodud väitega, et maakohtu otsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele ja et otsus on puudulikult motiveeritud. Apellatsioonides ei ole esitatud uusi sisulisi tõendeid, vaid taotletakse olemasolevate tõendite veelkordset hindamist ja sellest tulenevalt õigeksmõistmise tühistamist ja süüdimõistva otsuse tegemist. Tõendite veelkordse hindamise taotlusest lähtudes ringkonnakohus leiab, et apellatsioonides ei ole esitatud selliseid asjaolusid, mis tingiksid maakohtu järelduste ümberhindamist. Vajalik on märkida, et antud kriminaalasjas Riigikohtu kriminaalkolleegium tegi 19.03.2007 kohtuotsuse nr 3-1-1-113-06, millega kriminaalasi saadeti Tartu Maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus.
lg 1 p 1 kohaselt Riigikohtu otsuses esitatud seisukoht on seaduse kohaldamisel kohustuslik maakohtule ning ringkonnakohtule sama kriminaalasja arutamisel. Maakohus on eeltoodust juhindunud ning on tõendeid kogumis hinnates otsuses näidanud motiivid, miks M.F tuleb süüdistuses KarS § 114 p 1 ja 5 ning J.I KarS § 200 lg 2 p 4, 7, 9 järgi õigeks mõista (IV kd lk 94-97). Seejuures on otsuses antud hinnang prokuröri taotlusele süüdistatavad eelpool toodud süüdistustes süüdi tunnistada, mis esitati kohtulikes vaidlustes (IV kd lk 55-59). Sama taotlust korratakse ka apellatsioonis (IV kd lk 125-129), kus leitakse, et kohtuotsus ei ole seaduslik, kuna kohus on teinud põhjendamatud järeldused kohtuliku uurimise käigus kontrollitud tõenditest, andes tõenditele ebaõige hinnangu. Prokurör leiab, et maakohtu järeldused on vastuolus kohtuistungil tuvastatud faktiliste asjaoludega. Prokurör on seisukohal, et maakohus on alusetult M.F-i ja J.I õigeks mõistnud, sest kohtus uuritud tõendid kinnitavad neile esitatud süüdistust. Samasisuline taotlus ja analoogsed põhjendused on esitatud ka kannatanu esindaja apellatsioonis. 10 Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonides esitatud väidetega. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjenduste ja järeldustega (IV kd lk 94-97) M.F-ile ja J.I-le esitatud süüdistuse tõendamatuse kohta, sest need vastavad faktilistele asjaoludele. Maakohtu otsus vastab
p 1 ja 2 nõuetele, sest otsuses on esitatud kohtulikul uurimisel tõendatuks tunnistatud asjaolud ja tõendid, millele tuginetakse, samuti on esitatud tõendid, mida kohus ei pea usaldusväärseks ja on toodud põhjendused, miks ta neid usaldusväärseks ei pea. Vastuseks apellatsioonides toodud väidetele tõendite hindamise kohta ringkonnakohus märgib järgmist:
lg 1 annab tõendite loetelu ja lg 2 sätestab, et kriminaalmenetluse asjaolude tõendamiseks võib kasutada ka lõikes 1 loetlemata tõendeid.
lg 1 kohaselt ühelgi tõendil ei ole ette kindlaksmääratud jõudu ja lg 2 sätestab, et kohus hindab tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt.
lg 1 kohaselt kohus tugineb kriminaalasja lahendades asjaoludele, mis ta on tunnistanud tõendatuks või üldtuntuks.
lg 2 kohaselt tõendatus on kohtul tõendamise tulemusena kujunenud veendumus, et tõendamiseseme asjaolud on olemas või puuduvad.
sätestab kohtueelses menetluses tunnistaja poolt antud ütluste avaldamise alused ristküsitlusel.
sätestab kohtueelses menetluses tunnistaja antud ütluste avaldamise alused kohtumenetluses.
sätestab kohtueelses menetluses süüdistatava antud ütluste avaldamise alused.
sätestab uurimistoimingu protokolli või kriminaaltoimiku muu dokumendi avaldamise korra. Seega on kohtu otsustada, lähtudes seaduses sätestatud tõendite loetelust ja nende avaldamise alustest, kuidas ta neid hindab ja kas loeb konkreetse tõendiga midagi tõendatuks või ei. Riigikohtu otsustes nr 3-1-1-55-06 ja 3-1-1-106-06 on rõhutatud, et kohtuotsuse legitiimsuse tagamiseks peab see olema üheselt mõistetav ega tohi sisaldada vastuolusid. Kohtuotsuse resolutiivosa järeldused peavad vastama tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Seega kohtuotsuse põhiosa ja resolutiivosa ei tohi olla omavahel vastuolus. Kui nad on omavahel vastuolus, siis on tegemist
§-s 339 lg 1 p 8 kirjeldatud rikkumisega, st kohtuotsuse põhiosas kohtu poolt tuvastatuks loetud asjaoludest on resolutiivosas tehtud objektiivselt ebaõige järeldus. Nimetatud rikkumisega ei ole aga tegemist olukorras, kus kohtumenetluse pool ei nõustu kohtu seisukohaga. Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-106-06 toodud seisukohtadest tulenevalt saab järeldada, et kui apellatsioonis loetletakse rida tõendeid, mille alusel apellandi hinnangul tulnuks süüdistatav talle esitatud süüdistuses süüdi tunnistada, kuid kohus seda ei teinud, siis see ei tähenda automaatselt, et kohtu järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Teiste sõnadega on tegemist apellandi väitega, et kohus on tõendeid valesti hinnanud ning need tuleb ümberhinnata. Kas seda tuleb teha või ei, see selgub kriminaalasja apellatsiooni korras arutamise tulemustest. Käesolevas kriminaalasjas tuleb seoses apellatsioonidega lahendada küsimus, kas M.F pani toime M.K. mõrva seoses röövimisega ning J.I M.K. asjade röövimise. Süüdistuse kohaselt M.F ja J.I tungisid 25.04.2003 hommikupoolikul võõra vallasasja äravõtmiseks selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil Aru mõisa hoonesse, kus M.F lõi mõisahoone köögis asjade äravõtmisele peale sattunud M.K. le mitmel korral metallist traktoritõmmitsaga pea piirkonda, tekitades kannatanule pea tömp trauma koljulaening põhimikuluude murdude, peaajupõrutuse ning koldeliste traumaatiliste ämblikvõrkkestaaluste verevalumitega, see on eluohtlikud vigastused, millistesse M.K. suri. Eelnevalt piinas M.F M.K. , kägistades teda televiisoriantenniga ning lõigates kaelapiirkonnast noaga. Seejärel röövisid nad mõisahoonest M.K. värviteleri ja mootorsae kokku 10 500 krooni väärtuses. Vastus sellele küsimusele sõltub maakohtus ja ringkonnakohtus uuritud tõenditest. Maakohus leidis, et esitatud süüdistus ei ole tõendatud. Ringkonnakohus on samal seisukohal. 11 Riigikohtu otsustes (näiteks nr 3-1-1-89-06) on öeldud, et tõendite esitamise kohustus lasub süüdistajal ja kaitsjal ning kohus peab üldjuhul tegema otsuse talle esitatud tõendite pinnalt. Seega on selgepiiriliselt määratletud tõendid, millele tuginevalt saab kohus ühe või teise faktilise asjaolu lugeda tõendatuks. Riigikohtu eelpool viidatud otsuse punkt 11 kohaselt on kohtu jaoks määrava tähtsusega just kohtuistungil antud ütlused. Kohus peab erilise tähelepanelikkusega arvestama kõigi asjaoludega, mis on olemuselt kriminaalasja õigeks lahendamiseks asjakohased ning mis võivad mõjutada tõendite hindamist, sh nende usaldusväärsust. Riigikohtu viidatud otsuse punktis 12 on öeldud, et avaldades tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütlusi
lg 1 alusel, ei tule kohtul lahendada küsimust, milliseid sama tunnistaja vastuolulistest ütlustest (erinevatest tõenditest) teineteisele eelistada, vaid otsustada, kas sellist tunnistajat saab tõendiallikana usaldada. Eitava vastuse korral tuleb konkreetne tunnistaja tõendikogumist tervikuna välja jätta. Riigikohus märgib, et kohtuotsuse rajamine ebausaldusväärse tunnistaja ütlustele on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena, mis toob endaga kaasa kohtuotsuse tühistamise. Süüdistust on vaja tõendada ja see koormis lasub prokuröril. Süüdistusaktis on esitatud tõendite loetelu, mis prokuröri arvates peavad süüdistust tõendama. Maakohus on andnud neile tõenditele hinnangu ja on põhjendanud, miks ta mõlema süüdistatava ütlused tõendite kogumist tervikuna välja jätab (IV kd lk 94). Seejärel on otsuses põhjendatud, miks tunnistajate N.M. ja A.O.
p 1 ja 4 alusel avaldatud ütlused (IV kd lk 41) ei ole kasutatavad tõendina selle kohta, et süüdistatavad kasutasid M.K. kallal vägivalda (IV kd lk 94-95). Järgnevalt märgitakse, et käesolevas kriminaalasjas on tehtud mitmeid ekspertiise, kuid ükski eksperdiarvamus ei tõenda süüdistatavate seotust M.K. le tekitatud kehavigastustega (IV kd lk 95). Seejärel on antud hinnang anonüümsete tunnistajate ütlustele ja
Eeltoodud tõendeid kogumis hinnates jõudis maakohus järeldusele (IV kd lk 97), et selles osas, kes ja millist vägivalda M.K. kallal kasutas, on jäänud püsima erinevad kahtlused, mida kohtumenetluse käigus ei ole olnud võimalik kõrvaldada. Kohtus kõrvaldamata jäänud kahtlused tuleb
Maakohus leidis, et kuna puuduvad ka muud M.F-i ja J.I otseselt süüstavad tõendid, siis see välistab nende süüdimõistmise KarS §-de 114 p 1 ja 5 ning 200 lg 2 p 4, 7, 9 järgi. Apellatsioonides leitakse, et antud kriminaalasjas esineb küllaldaselt kaudseid tõendeid, mis kinnitavad esitatud süüdistust. Tuginetakse nii anonüümsete tunnistajate kui ka avaldatud tunnistajate N.M. ja A.O. ütlustele ning kirjalikele tõenditele (laiba kohtuarstliku ekspertiisi akt nr 236, molekulaargeneetilise ekspertiisi akt nr 675, sündmuskoha vaatlusprotokoll). Ringkonnakohus leiab, et tegelikult taandub kõik sellele, kas süüdimõistmiseks piisab ainult kaudsetest tõenditest, mille kohaselt süüdistatav rääkis kellelegi midagi sellest, mida ta olevat toime pannud, või keegi nägi süüdistatavate käitumist pärast väidetavat kuriteosündmust ja tegi sellest mingeid järeldusi või on vaja ikkagi otseseid tõendeid (kuriteo toimepanemise vahetuid pealtnägijaid, süüdistatavate sõrmejälgi, nende DNA esinemist, nende poolt sündmuskohale jäetud muude võimalike jälgede tuvastamist, asitõendeid). Ringkonnakohus leiab, et antud kriminaalasjas ei oma apellatsioonides viidatud kaudsed tõendid sellist tõenduslikku jõudu, et ainult nende alusel saaks M.F-i röövmõrvas ja J.I röövimises süüdi tunnistada. Prokuröri apellatsioonis viidatud ekspertiisiaktid ja sündmuskoha vaatlusprotokoll ei sisalda andmeid süüdistatavate poolt sündmuskohale jäetud kuriteo toimepanemise jälgede kohta ning ei tõenda kuidagi süüdistatavate seotust M.K. le tekitatud kehavigastustega
lg 1 kohaselt maakohtu kohtulahend võib tugineda vaid tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel suuliselt esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud. 12
lg 2 kohaselt ringkonnakohtu kohtulahend võib tugineda tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel ringkonnakohtus suuliselt esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud, aga ka tõenditele, mida on maakohtus vahetult uuritud ja mis on apellatsioonimenetluses avaldatud.
§-st 15 lg 3 tulenevalt kohtulahend ei või tugineda üksnes
Maakohtus uuriti enne 10.08.2007 kohtuotsuse tegemist järgmisi tõendeid: Vahetult kuulati üle kannatanud J.K. ja R.K. , tunnistajad A.A. ja O.Y. , anonüümne tunnistaja „Kuusk“, süüdistatavad M.F ja J.I. Avaldati anonüümse tunnistaja „Ivanov“, tunnistajate A.O. ja N.M. ütlused ning uuriti kirjalikke tõendeid. Ringkonnakohtu istungil M.F mingeid sisulisi ütlusi ei andnud, palus jätta maakohtu otsuse muutmata. Küsimusi talle ei esitatud. J.I oli saatnud avalduse, milles palus asja arutada ilma tema osavõtuta. Kohtumenetluse pooled olid sellega nõus. Ringkonnakohus avaldas
Kohtumenetluse pooltel sellelt pinnalt mingeid taotlusi ei olnud. Eeltoodust tulenevalt ringkonnakohtus tõendite uurimine piirdus maakohtus uuritud tõenditele veelkordse hinnangu andmisega. Apellatsioonides on suurt tähelepanu osutatud
§-s 68 lg 5 sätestatud nõude, mille kohaselt tunnistaja ütlus tõendamiseseme nende asjaolude kohta, millest ta on saanud teadlikuks teise isiku vahendusel, on tõend üksnes juhul, kui vahetut tõendiallikat ei saa üle kuulata, tõlgendamisele. Antud juhul puudutab see anonüümseid tunnistajaid „Kuusk“ ja „Ivanov“, kes olid M.F-i nn. kambrikaaslased. Väidetavalt M.F avaldas neile, et just tema oli see, kes tappis M.K. ning et J.I oli ka mõisas kaasas. Samas ei ole M.F anonüümsetele tunnistajatele midagi rääkinud sellest, kuidas tekkis kannatanu kaelale torke-lõike haav või kuidas teda kägistati. Ometi need on süüdistuse üks osa. Apellandid leiavad, et kuna M.F keeldus ütlusi andmast, siis tuleb seda lugeda kui olukorda, kus vahetut tõendiallikat ei saa üle kuulata ja sellest tulenevalt anonüümsete tunnistajate ütlusi saab lugeda lubatud tõenditeks. Ringkonnakohus leiab, et kui isegi eeltoodut aktsepteerida ja lugeda anonüümsete tunnistajate ütlused antud olukorras, kus süüdistatav keeldub ütlusi andmast, lubatud tõendiks, ei piisa ainult nendest, et lugeda süüdistus tõendatuks. Seda keelab
Järelikult on vaja veel teisi tõendeid, mis kinnitaks anonüümsete tunnistajate ütlusi, sest nemad on ainult midagi kuulnud, kuid pole ise toimunut pealt näinud. Arvatavasti sellest tulenevalt ongi apellatsioonides viidatud sellele, et kaassüüdistatav J.I on eeluurimisel andnud ütlusi, et M.F tappis M.K. . Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et J.I on eeluurimisel ja maakohtus andnud mitmesuguseid erinevaid ütlusi. Maakohtus on J.I algul eitavalt vastanud prokuröri küsimusele, et kas teel Tallinna M.F talle avaldas mingeid asjaolusid perenaise tapmisest (IV kd lk 47). Peale eeluurimisel antud ütluste (I kd lk 143) avaldamist, mille kohaselt M.F teel Tallinna ise hakkas rääkima, et oli majas naisele mingi metallasjaga vastu pead löönud ja ta niimoodi ära tapnud, vastas J.I, et ei mäleta sellist juttu, kuna peale infarkti on tal väga halb mälu (IV kd lk 49). Küsimusele, kas ta on eeluurimisel andnud ütlusi, et hoopis ta ise tappis M.K. , vastas J.I eitavalt (IV kd lk 49). Seejärel prokuröri taotlusel avaldati J.I eeluurimisel antud ütlused (I kd lk 146), mille kohaselt ta oli majas kui naine äkki tuppa tuli. Ta lõi naist mingi metallesemega vastu pead, mille peale naine põrandale kukkus. Seda, kas M.F löömist pealt nägi või ei, J.I ei mäleta. Nad viisid majast välja televiisori ja mootorsae ning andsid need Andrei (A.O. ) kätte. Seejuures J.I ütles Andreile, et lõi majas naise maha. Peale eeltoodud ütluste avaldamist J.I eitas, et ta oleks naist löönud (IV kd lk 49) või Andreile öelnud, et lõi naise maha (IV kd lk 50). Kuna J.I oli eeluurimisel avaldanud esimesel ülekuulamisel, et M.F tappis ühe naise ja teisel ülekuulamisel, et seda tegi hoopis ta ise, siis küsiti 13 maakohtus ta käest, kas M.F tappis selles majas kedagi? J.I vastas nii: „Ma ei tea täpselt, ta kiitles, ma ei näinud. Seda ei mäleta, kus ta hakkas kiitlema. Justkui mäletan, et kiitles tapmisega“ (IV kd lk 52). Algul J.I maakohtus kinnitas (IV kd lk 48) oma eeluurimisel antud ütlusi (I kd lk 142), et M.F-i kutsumise peale läks majja Andrei ning tõi sealt televiisori ja mootorsae välja, kusjuures J.I siis enam majas ei käinud. Eelnevalt oli maja juurde tulnud üks vanem lühikest kasvu naine, kelle J.I saatis majja, öeldes, et poiss on majas ja ootab sind. Hiljem J.I ütles (IV kd lk 49), et nägi naist alles majas. Seejärel on ta vastanud kohtu küsimusele, et kui saag ja teler olid välja toodud, kas pärast seda läks keegi majja, et naine läks (IV kd lk 53). Küsimusele, kus M.F oli sel hetkel ja kus ta ise, kui naine majja läks, on ta vastanud, et tema ise oli väljas ning majas olid M.F ja naine (IV kd lk 54). Küsimusele, kui kaua olid M.F ja naine majas, enne kui keegi sealt välja tuli, on ta vastanud, et mitte kaua, umbes 15 minutit, siis tuli M.F välja ja nad sõitsid ära (IV kd lk 54-55). Eeltoodu on välja toodud illustreerimaks J.I ütluste vastuolulisust ning ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega (IV kd lk 94), et J.I ütlustele kui ebausaldusväärsetele ei saa tugineda ning seetõttu tuleb tema ütlused tõendite kogumist tervikuna välja jätta. Järelikult ei ole asjakohane apellatsioonides toodud väide, et J.I ütlused kinnitavad anonüümsete tunnistajate ütlusi selles, et M.F tappis M.K. . Ringkonnakohus märgib, et süüdistuse tõendamiseks ei piisa sellest, et M.F on väidetavalt anonüümsetele tunnistajatele ja kaassüüdistatavale J.I-le avaldanud, et tema oli see, kes tappis M.K. . Nagu eelpool viidatud J.I ütlustest nähtub, on ka väidetud, et tapjaks oli J.I või et majas käis ka A.O. . Asitõendeid või eksperdiarvamusi või muid tõendeid, mis tuvastaks kuriteo toimepanemise jälgi ja näitaks, kes oli see isik, kes eelnevalt piinas M.K. , kägistades teda televiisoriantenniga ning lõigates kaelapiirkonnast noaga ja lüües seejärel teda mitmel korral metallist traktoritõmmitsaga pea piirkonda, tekitades nii M.K. le surmavaid kehavigastusi, antud asjas esitatud ei ole. Antud asjas ei ole vaidlust, et süüdistatavad viibisid sündmuskohal, kuid pole tõendeid, kes algul piinas ja seejärel tappis M.K. . Sellekohane süüdistus on esitatud M.F-ile ja J.I-le on esitatud ainult röövimise süüdistus. Millest selline süüdistuste erinevus tuleneb, pole tõendite uurimise käigus selgunud. Ringkonnakohus leiab, et selliseks aluseks ei saa lugeda süüdistatavate ütlusi, kus M.F on anonüümsetele tunnistajatele rääkinud, et tema oli see, kes tappis M.K. ja seda on M.F-i kohta ühel korral eeluurimisel väitnud ka J.I . Ainult süüdistatavate endi ütlustele ei saa tugineda, sündmuskohal on vaja tuvastada kuriteo toimepanemise jälgi, mida saab seostada süüdistatavate tegevusega. Antud juhul sündmuskohal selliseid jälgi ei tuvastatud, neid ei tuvastatud ka süüdistatavate riietelt ega jalatsitelt. Prokuröri apellatsioonis on küll ühe tõendina välja toodud see, et sündmuskoha vaatluse käigus leiti Aru mõisas põrandalt mobiiltelefon, millel oli eraldatud korpus ja aku osa. Anonüümse tunnistaja „Kuusk“ ütluste kohaselt oli M.F talle rääkinud, et J.I tahtis endaga võtta ka mobiiltelefoni, kuid M.F rabas selle ta käest ja viskas vastu seina puruks. Ringkonnakohus leiab, et eeltoodud tõend ei kinnita mitte kuidagi seda, et M.F eelnevalt piinas ja seejärel tappis M.K. . Kuigi väidetavalt M.F viskas seda mobiili, ometi ekspertiisi akti kohaselt mobiiltelefoni korpuselt saadud DNA profiil pole samastatav M.F-i DNA profiiliga (II kd lk 38). See näitab veelkord, et ei piisa ainuüksi anonüümse tunnistaja ütlustest, vaid neid tuleb kontrollida teiste usaldusväärsete tõendite kaudu. Maakohus selliseid usaldusväärseid tõendeid ei tuvastanud ja leidis, et süüdistuse tõendatuse osas esinevad kahtlused, mida kohtumenetluse käigus ei ole olnud võimalik kõrvaldada. Kohtus kõrvaldamata jäänud kahtlused tuleb tõlgendada süüdistatavate kasuks. Eeltoodust tulenevalt mõistis maakohus M.F-i süüdistuses KarS § 114 p 1 ja 5 ning J.I KarS § 200 lg 2 p 4, 7, 9 järgi tõendamatuse tõttu õigeks. Kannatanu esindaja apellatsioonis 14 on leitud, et käesolevas kriminaalasjas ei esine selliseid kõrvaldamata kahtlusi, mida tuleks või saaks tõlgendada kohtualuste kasuks. Edasi märgitakse, et „lubamatu on õigusruumis lasta tekkida olukorral, kus kõik kaudsed tõendid viitavad kohtualustele kui kuriteo toimepanijatele, kuid kuna nad end kohtus süüdi ei tunnista ja ütlusi kas ei anna või ei anna loogiliselt usutavaid ütlusi, nad seetõttu õigeks mõistetakse“ (IV kd lk 135). Ringkonnakohus ei nõustu väitega, et antud kriminaalasjas ei esine kõrvaldamata kahtlusi ning et kõik kaudsed tõendid annaks aluse teha süüdimõistev otsus. Kannatanu esindaja apellatsioonis on viide Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-12-07 punktile 8, mille kohaselt põhimõtteliselt pole välistatud, et süüdimõistev kohtuotsus tuginebki üksnes kaudsetele tõenditele, kui need oma kogumis võimaldavad rääkida süü tõsikindlast tuvastatusest. Ringkonnakohus märgib, et kannatanu esindaja ei ole viidatud punkti 8 lõpuni käsitlenud. Nimelt on selles punktis edasi öeldud, et alles tõendamisprotsessi lõppetapil, siis, kui kõigi, nii otseste kui kaudsete tõendite kogumi tervikhinnangu tulemina pole õnnestunud kõrvaldada kahtlusi süüdistatava süüs, tuleb pöörduda in dubio pro reo põhimõtte poole. Vaatamata viimatimärgitule tuleb tunnistada, et kõnealuste kahtluste püsimajäämise tõenäosus on suurem siis, kui tõendite kogum hõlmab eranditult vaid kaudseid tõendeid. Eeltoodust tulenevalt tuleb arvestada, et süüdimõistev kohtuotsus võib küll tugineda üksnes kaudsetele tõenditele, kuid nende kogum peab võimaldama rääkida süü tõsikindlast tuvastatusest ja et kahtluste püsimajäämise tõenäosus on suurem siis, kui tõendite kogum hõlmab eranditult vaid kaudseid tõendeid. Antud asjas ei saa rääkida süü tõsikindlast tuvastatusest, sest kahtlused jäid püsima vaatamata sellele, et Riigikohus oli saatnud kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks. Vastav tõendite analüüs on maakohtu otsuses üksikasjalikult välja toodud ja ringkonnakohus eelpool juba põhjendas, miks ta nõustub maakohtu järeldustega ning miks ei saa ainult kaudsete tõendite alusel süüdistatavaid neile esitatud süüdistuses süüdi mõista. Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-106-06 toodud seisukohtadest tulenevalt saab järeldada, et kui apellatsioonis loetletakse rida tõendeid, mille alusel apellandi hinnangul tulnuks süüdistatav talle esitatud süüdistuses süüdi tunnistada, kuid kohus seda ei teinud, siis see ei tähenda automaatselt, et kohtu järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Teiste sõnadega on tegemist apellandi väitega, et kohus on tõendeid valesti hinnanud ning need tuleb ümberhinnata. Kas seda tuleb teha või ei, see selgub kriminaalasja apellatsiooni korras arutamise tulemustest. Antud juhul ei ole apellatsioonides esitatud selliseid asjaolusid, mis annaks alust maakohtu järelduste ümberhindamiseks ja otsuse tühistamiseks. Määratud kaitsjate adv A. Kello ja V. Murde poolt osutatud õigusabi eest tasumisele kuuluv summa kummalgi 7198 krooni tuleb jätta
lg 2 alusel riigi kanda, sest ringkonnakohus tegi
§-s 337 lg 1 p 1 märgitud lahendi ja apellatsiooni esitajaks oli prokuratuur. Maili Lokk Üllar Roostoja 15 Mati Kartau
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.