← Eesti

1-11-9582/13

Obsah (9)§ 263§ 200§ 199§ 65§ 68§ 121§ 74§ 69§ 78

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Otsuse tegemise aeg ja koht Tallinna Ringkonnakohus 11.01.2012. a, Tallinn Kirjalikus menetluses Kohtuasja number 1-11-9582 Kohtukoosseis Eesistuja Sten Lind, li

§ 263p 1, 4 järgi lühimenetluses Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 24.10.2011.a.

otsus Apellandid süüdistatavad Prokurör Algis Sepp G.F Ik: xxx, kodakondsuseta, põhiharidus, töökoht: xxxxxxxxxxx xxxxxxxxxxxxx xxxx xxxxxxxxx, elukoht: xxxxxxxxx xxx-xx, xxxxxx, Tõkend: kahtlustatavana kinni peetud 19.04.2011, vahistatud 21.04.2011 Varasem karistatus: Süüdistatavad 1. Harju Maakohtu 11.12.2009 otsusega

§ 200

lg 2 p 4, 7; § 199 lg 2 p 5, 7 ja § 320 lg 1 järgi vangistus 3 aastat kaseajaga 3 aastat (katseaja lõpp 10.12.2012); 2. Harju Maakohtu 18.10.2010 otsusega

§ 199lg 2 p 7, 9 ja § 25 lg 2 järgi vangistus 4 kuud 10 päeva.

3. Harju Maakohtu 18.01.2011 otsusega

§ 199

lg 2 p 8, 9 järgi vangistus 2 kuud 20 päeva,

§ 65lg 1 alusel vangistus 4 kuud 10 päeva.

Korduvalt väärteokorras karistatud, sh viimati 22.05.2010 ühistranspordiseaduse § 54’7 lg 1 alusel rahatrahviga 300 krooni. Z.J 1

(5)ik: xxx, kodakondsuseta, põhiharidus, töökoht: puudub, elukoht: xxxxxxx xx-xxxx, xxxxxxx, tõkend: kahtlustatavana kinni peetud 19.04.2011, vahistatud 21.04.2011 Varem 5 korral kriminaalkorras karistatud, viimati Harju Maakohtu 21.09.2009 otsusega

§ 199

lg 2 p 9 alusel vangistus 6 kuud tingimisi katseajaga 2 aastat (katseaja lõpp 20.09.2011). Ärakandmata karistus 5 kuud ja 26 päeva. Korduvalt väärteokorras karistatud. Kaitsjad advokaadid Urmas Simon ja Vladimir Sadekov RESOLUTSIOON Jätta Harju Maakohtu 24.10.

  1. a otsus muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  2. Harju Maakohtu 24.10.
  3. a otsusega mõisteti G.F ja Z.J süüdi

§ 263punktide 1, 4 järgi ja mõlemale mõisteti karistuseks 6 kuud vangistust. Kr

MS § 238 lg 2 alusel vähendas kohus G.F-ile ja Z.J-ile mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra, mõistes ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 4 kuud vangistust. G.F-ile mõistetud karistusele liitis kohus

§ 65

lg 2 ja § 73 lg 4 alusel Harju Maakohtu 11.12.2009 otsusega mõistetud ja ärakandmata karistuse 3 aastat vangistust, mõistes kohtuotsuste kogumis liitkaristuseks 3 aastat ja 4 kuud vangistust. Ka Z.J-ile mõistetud karistusele liitis kohus

§ 65

lg 2 ja § 74 lg 5 alusel varasema kohtuotsusega mõistetud ja ära kandmata karistuse, milleks oli Harju Maakohtu 21.09.2009 otsusega mõistetud vangistus 5 kuud ja 26 päeva. Z.Jliitkaristus on seega 9 kuud ja 26 päeva vangistust.

§ 68

lg 1 alusel luges kohus karistusaja hulka G.F-i ja Z.J eelvangistuses viibitud aja, arvestades mõlema karistuse kandmise alguseks 19.04.

  1. Maakohus mõistis G.F-i ja Z.J süüdi selles, et nad tungisid 19.04.2011 kella 20.25 paiku Tallinnas Võistluse 9 maja juures kallale Y R W Kile, paiskasid ta pikali ning kui kannatanu püsti sai, haaras Z.J kannatanul selja tagant kinni ning lõi ühe korra rusikaga vastu pead, samal ajal kui G.F kobas läbi kannatanu taskuid. Kannatanu hüüdis appi ning tal õnnestus lahti rabeleda ja eemale bussipeatuse juures seisvate inimeste juurde joosta, kellega koos ta läks taas Z.J ja G.F otsima. Nähes inimesi nende poole tulemas, võtsid Z.J ja G.F maast poolikud tellised ning hoidsid neid ähvardavalt viskevalmis, et keegi neile läheneda ei saaks. Kuna keegi neid kinni pidada ei julgenud, siis põgenesid Z.J ja G.F üle piirdeaia Keskturu suunas.
  2. Mõlemad süüdistatavad esitasid maakohtu otsuse peale apellatsioonid. 2

(5)2.1 G.F taotleb apellatsioonis teo ümberkvalifitseerimist

§ 121järgi ja vangistuse asemel karistamist rahalise karistuse või üldkasuliku tööga.

Ta kordab apellatsioonis varasemat väidet, et ründas kannatanut, kuna arvas, et tegemist oli narkomaaniga, kes oli varem teda peksnud. Ta ei tahtnud avalikku korda rikkuda, see oli isiklik asi. Tellistega ähvardasid nad koos Z.J-iga nende poole tulnud inimesi sellepärast, et kartsid peksa saada. 2.2 Z.J aotleb vangistuse asendamist üldkasuliku tööga. Lisaks taotleb ta menetluskulude tasumise kohustuse edasilükkamist vangistuse ajaks. Z.J leiab apellatsioonis, et maakohus ei arvestanud kergendavate asjaoludega. Ta tunnistas oma süüd ja kahetses puhtsüdamlikult, Harju Maakohtu otsuse kohaselt ei esinenud aga kergendavaid asjaolusid. Maakohus põhjendas reaalset karistust sellega, et kuritegu on pandud toime katseajal, aga maakohus ei arvestanud sellega, et apellant ei teadnud, et tal on katseaeg. 20.03.2011. a teatas kriminaalhooldusametnik Viktoria Danipova Z.J-ile, et katseaeg on lõppenud. Hiljem selgus, et katseaeg lõppes 20.09.2011. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 3. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonides esitatud argumendid ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. 4. G.F taotleb teo ümberkvalifitseerimist

§ 121

järgi, põhjendades seda väitega, et pidas kannatanut narkomaaniks, kellelt oli ise hiljuti peksa saanud. Sama moodi põhjendas ta toimepandud tegu ka kahtlustatavana antud ütlustes (tl 39). Maakohus on oma otsuses teo kvalifitseerimise küsimust, sh väidet, et tegemist oli isikliku konfliktiga, põhjalikult käsitlenud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega pea vastavalt KrMS § 337 lg 1 p 1 vajalikuks neid korrata. Kohtukolleegium leiab, et maakohus on põhjendatult valinud karistusliigiks vangistuse. Karistusliigi valikut põhjendades võttis kohus arvesse, et G.F oli töökoht, kuid arvestas ka seda, et otsuse tegemise ajaks oli G.F viibinud juba 6 kuud vahi all. Samas ei ole isiku püsiva sissetuleku olemasolu või puudumine ainus asjaolu, mis otsustab karistusliigi valiku. Ringkonnakohtu hinnangul on olulised ka maakohtu otsuses esile toodud G.F-i varasemat karistatust puudutavad asjaolud: süüdistatavat on varem kolmel korral karistatud, kusjuures viimase kohtuotsuse kuulutamine oli 3 kuud enne käesoleva kriminaalasja esemeks oleva kuriteo toimepanemist. Asjaolu, et isik pani uue kuriteo toime hoolimata sellest, et tal oli katseaeg ning, et viimasest süüdimõistvast otsusest oli möödunud vaid mõni kuu, räägivad karistusliigina just vangistuse kasuks. Ka ei ole G.F-i süü nii väike, et see vangistuse välistaks. G.F ja Z.J panid teo toime grupis, rünne jäi lühiajaliseks, kuna kannatanul õnnestus lahti rabeleda ja sekkusid kolmandad isikud. Maakohtu mõistetud karistust ei saa kuidagi pidada ebaproportsionaalselt raskeks, kuivõrd tegemist on sanktsiooni alammäära lähedase vangistusega. Liitkaristuse mõistetud vangistuse muudab pikaks varasema otsusega mõistetud ära kandmata vangistus. Kuna tegu on pandud toime katseajal, pidi maakohus vastavalt

§ 74

lg-le 5 mõistma liitkaristuse, kusjuures tahtliku kuriteo puhul ei või kohus uuesti jätta karistust tingimisi täitmisele pööramata. Kohus võib küll ka liitkaristuse mõistmisel asendada vangistuse üldkasuliku tööga, kuid

§ 69lg 1 kohaselt võib üldkasuliku tööga asendada ainult kuni 2-aastast vangistust.

Seega G.F-ile liitkaristusena mõistetud vangistuse puhul on selle asendamine üldkasuliku tööga seadusest tulenevalt välistatud. 5 Z.J leiab apellatsioonis, et maakohus on jätnud tähelepanuta kergendava asjaolu – 3

(5)puhtsüdamlikku kahetsuse. Kohtukolleegium nendib, et Z.J on tõepoolest avaldanud maakohtu istungil süüdistatava viimases sõnas kahetsust. Samas ei ole kergendavaks asjaoluks avaldatud kahetsus iseenesest, vaid puhtsüdamlik kahetsus. See tähendab, et kohus peab hindama, kas avaldatud kahetsus on siiras. Maakohus ongi seda teinud, seda tõsi küll G.F-ile mõistetava karistuse põhjendamise raames, leides, et G.F-i avaldatud kahetsus ei ole puhtsüdamlik. Z.J puhul esinevad sarnased asjaolud nendele, mille alusel maakohus luges G.F-i avaldatud kahetsuse ebasiiraks – ka Z.J on korduvalt kriminaalkorras karistatud ja käesoleva kriminaalmenetluse esemeks oleva kuriteo pani ta toime katseajal. Kriminaaltoimikus olevatest varasemate kohtuotsuste koopiatest nähtuvalt on Z.J ka varasematel kordadel avaldanud kahetsust ja seda on arvestatud kergendava asjaoluna. Et sellest hoolimata on Z.J jätkanud uute kuritegude toimepanemist, on põhjendatud kohtu skeptilisus avaldatud kahetsuse siiruse osas. 6. Z.J väidab esitatud apellatsioonis veel, et tema teada oli tal kuriteo toimepanemise ajal – 19.04.2011. a – katseaeg lõppenud. See väide on usutav, kuna apellatsioonile on lisatud Harju kriminaalhooldusosakonna kiri, milles nenditakse, et infosüsteemis oli katseaja lõpuks märgitud ekslikult 20.03.2011. a ning vastav viga avastati alles prokuröri esitatud järelepärimise alusel, seega pärast seda, kui Z.J oli pannud toime uue kuriteo. Kohtukolleegium leiab siiski, et kuritegu tuleb lugeda katseajal toime panduks. Harju Maakohus jättis 21.09.2009. a otsusega Z.J-ile mõistetud vangistuse

§ 74

lg 1 ja 3 alusel tingimisi täitmisele pööramata, määrates katseaja pikkuseks kaks aastat. Katseaja algus ei ole kohtu ega ka kriminaalhooldaja märata, vaid on karistusseadustikus üheselt määratletud –

§ 78

p 1 kohaselt hakkab

§-s 74 sätestatud juhul katseaeg kulgema kohtulahendi kuulutamisest. Seega hakkas katseaeg kulgema 21.09.

  1. a ja kaheaastane katseaeg pidi seega lõppema 20.09.
  2. a. Kriminaalhooldaja pädevuses ei ole maakohtu otsusega määratud katseaja lühendamine. Seega ei olnud Z.J katseaeg kuriteo toimepanemise ajaks lõppenud, isegi, kui kriminaalhooldaja seda väitis.

§ 74

lg 5 kohaselt mõistetakse liitkaristus juhul, kui isik paneb katseajal toime uue kuriteo. Seega ei seo karistusseadustik liitkaristuse mõistmist sõnaselgelt küsimusega, kas süüdimõistetu oli teadlik sellest, et ta katseaeg kestab. Tulenevalt katseaja olemusest on isiku teadlikkus sellest siiski oluline – et katseaeg eeldab süüdimõistetult tingimuste täitmist, peab isik olema teadlik sellest, et tal on katseaeg. Seejuures peab olema isikul võimalik usaldada järelevalveametniku antud infot. Samas tuleb arvestada sellega, et käesoleval juhul eksis kriminaalhooldaja katseaja lõpu osas mitte päevade või nädalatega, vaid tervelt poole aasta võrra. Z.J endal oli võimalik kohtuotsuse alusel selgelt aru saada, et kaheaastane katseaeg ei saa olla lõppenud. Sellest tulenevalt leiab kohtukolleegium, et maakohus lähtus põhjendatult sellest, et Z.J pani uue kuriteo toime katseajal ning mõistis vastavalt liitkaristuse. 7. Mis puutub Z.J taotlusse peatada menetluskulude tasumise kohustus karistuse kandmise ajaks, siis ringkonnakohtul sellist pädevust ei ole. Kohtuotsust tehes võib kohus KrMS § 180 lg 3 kohaselt määrata üksnes menetluskulude tasumise osade kaupa. Menetluskulude tasumise tähtaega võib oma määrusega KrMS § 423 ja § 424 kohaselt süüdimõistetu taotluse alusel pikendada üksnes maakohtu täitmiskohtunik. 8. Eelnevast tulenevalt ja tuginedes KrMS § 337 lg 1 p 1 jätab ringkonnakohus apellatsioonid rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Sten Lind Malle Preimer Urmas Reinola 4

(5)5
(5)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.