← Eesti

1-05-665\4

Kriminaalasi nr. 1-05-665 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja Otsuse tegemise aeg ja koht 19. juunil 2008.a Tallinnas Kriminaalasja number 1-05-665 Kohtukoosseis

§ 73

sätteid, määrata, et mõistetud vangistust ei pöörata täielikult täitmisele, kui H.O ei pane katseaja – 3 /kolme/ aasta jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. 3. Tõkend – elukohast lahkumise keeld süüdistatava H.O suhtes jätta muutmata kuni kohtuotsuse jõustumiseni, siis tühistada. 4.

§ 68

lg.1 sätteid lugeda karistuse täitmisele pööramisel ära kantuks eelvangistuses viibitud aeg 27.02.2005.a. – 01.03.2005.a., s.o. 3 /kolm/ päeva.

  1. Katseaja kulgemist arvestada kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamise päevast s.o. 19.juunist 2008.a..
  2. Süüdi tunnistada U.D KarS § 293 lg.2 p.3 järgi ning karistada teda 4 /nelja/ kuulise vangistusega. 7.

§ 73

sätteid, määrata, et mõistetud vangistust ei pöörata täielikult täitmisele, kui U.D ei pane katseaja – 3 /kolme/ aasta jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. 8. Tõkend – elukohast lahkumise keeld süüdistatava U.D suhtes jätta muutmata kuni kohtuotsuse jõustumiseni, siis tühistada. 9.

§ 68

lg.1 sätteid lugeda karistuse täitmisele pööramisel ära kantuks eelvangistuses viibitud aeg 27.02.2005.a. – 01.03.2005.a., s.o. 3 /kolm/ päeva.

  1. Katseaja kulgemist arvestada kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamise päevast s.o. 19.juunist 2008.a..
  2. Asitõenditena antud kriminaalasjas olevad kiirmenetluse otsus nr 113087541 (2 eksemplari), mis asub kinnises ümbrikus kriminaalasja juures ning salvestised 2 CDplaadil, mis asuvad kinnises ümbrikus kriminaalasja juures, jätta kohtuotsuse jõustumisel kriminaalasja materjalide juurde.
  3. Asitõenditena antud kriminaalasjas olevad rahatähed summas 300 krooni (nr CR161686, CV339181, CK344252), mis antud hoiule Põhja Politseiprefektuuri Teenistusosakonna politseikontrollitalituse ülemkomissar M. Tanielile, tagastada Põhja Politseiprefektuuri Teenistusosakonna politseikontrollitalitusele.
  4. Määratud kaitsjatele makstud tasusid süüdistatavatelt mitte välja mõista, vaid jätta need riigi kanda.
  5. Välja mõista H.O-lt ja U.D-lt võrdsetes osades tasu Kohtuekspertiisi ja Kriminalistika Keskuses teostatud hääleekspertiisi eest summas 2300.-EEK-i, mis tuleb tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele nr 10220034800017 SEB Eesti Ühispangas , viitenumbriga 2800049777 või nr. 221023778606 Hansapangas, viitenumbriga
  7. H.O-lt välja mõista KrMS §-de 173 lg 1 p 1 ja lg 2; 175 lg 1 p 9; 179 lg 1 p 2 alusel sundraha 6525 (kuus tuhat viissada kakskümmend viis ) krooni, mis tuleb tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele nr 10220034800017 SEB Eesti Ühispangas , viitenumbriga 2800049777 või nr. 221023778606 Hansapangas, viitenumbriga
  9. U.D-lt välja mõista KrMS §-de 173 lg 1 p 1 ja lg 2; 175 lg 1 p 9; 179 lg 1 p 2 alusel sundraha 6525 (kuus tuhat viissada kakskümmend viis ) krooni, mis tuleb tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele nr 10220034800017 SEB Eesti Ühispangas , viitenumbriga 2800049777 või nr. 221023778606 Hansapangas, viitenumbriga
  11. Kviitung esitada Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kriminaalkantseleile. Selgitusse märkida isiku nimi kelle eest makstakse ja kohtuasja number 1-05-
  12. Edasikaebamise kord 2 Kohtumenetluse pool, kes soovib käesolevat otsust vaidlustada apellatsiooni korras on kohustatud sellest Harju Maakohtu Liivalaia kohtumajale kirjalikult teatama 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisest. Otsusele võib esitada apellatsioonkaebuse 15 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik kohtus tutvuda kohtuotsusega Tallinna Ringkonnakohtule Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kaudu. Apellatsiooniteate esitamise korral on kohtuotsuse terviktekst kantseleis kättesaadav maakohtule apellatsiooniõiguse kasutamise soovi teatamisest alates viieteistkümne päeva jooksul. SÜÜDISTUSE SISU H.O süüdistatakse selles, et tema, töötades alates 01.01.2004.a Põhja Politseiprefektuuri Ida Politseiosakonna korrakaitsetalituse nooremkonstaabli ametikohal, kellele on pandud järelevalve ja võimuesindaja ülesanded, s.o olles ametiisik KarS § 288 mõistes, grupis sama talituse konstaabel U.D-ga pani toime pistise võtmise alljärgnevatel asjaoludel: 27.02.2005.a. kella 12.20 paiku Tallinnas Rummu tee 2 asuvas kaupluses Pirita Selver pidas turvatöötaja R L kinni pisivarguse sooritanud Aleksandr Leontjev’i ja andis õigusrikkuja üle kohale kutsutud politseitöötajatele- Põhja Politseiprefektuuri Ida Politseiosakonna korrakaitsetalituse konstaabel U.D-le ja nooremkonstaabel H.O-le . Kaupluse juurde pargitud politseisõidukis Xxxreg. märgiga xxxA. Leontjevile KarS § 218 lg 1 ettenähtud väärteo eest kiirmenetluse otsuse koostamise käigus nõustusid U.D ja H.O tasu eest määrama A. Leontjevile väärteo toimepanemise eest seaduses ettenähtud minimaalse karistuse, s.o rahatrahvi 3 trahviühikut-180 krooni. Konstaabel U.D koostas A. Leontjevile kiirmenetluse otsuse nr 113087541, määrates karistuseks rahatrahvi 180 krooni ja nooremkonstaabel H.O U.D juuresolekul võttis kuriteo matkijalt A. Leontjevilt vastutasuna minimaalse rahatrahvi määramise eest pistise summas 300 krooni. Seega H.O, grupis, ametiisikuna talle vara lubamisega nõustumisega ning vara vastuvõtmisega vastutasuna selle eest, et ametiisik ametiseisundit kasutades pani toime seadusega lubatud teo, pani toime KarS § 293 lg. 2 p. 3 ettenähtud kuriteo. U.D süüdistatakse selles, et tema, töötades alates 01.01.2004.a Põhja Politseiprefektuuri Ida Politseiosakonna korrakaitsetalituse konstaabli ametikohal, kellele on pandud järelevalve ja võimuesindaja ülesanded, s.o olles ametiisik KarS § 288 mõistes, grupis sama talituse nooremkonstaabel H.O-ga pani toime pistise võtmise alljärgnevatel asjaoludel: 27.02.2005.a. kella 12.20 paiku Tallinnas Rummu tee 2 asuvas kaupluses Pirita Selver pidas turvatöötaja R L kinni pisivarguse sooritanud Aleksandr Leontjev’i ja andis õigusrikkuja üle kohale kutsutud politseitöötajatele- Põhja Politseiprefektuuri Ida Politseiosakonna korrakaitsetalituse konstaabel U.D-le ja nooremkonstaabel H.O-le . Kaupluse juurde pargitud politseisõidukis Xxxreg. märgiga xxx A. Leontjevile KarS § 218 lg 1 ettenähtud väärteo eest kiirmenetluse otsuse koostamise käigus nõustusid U.D ja H.O tasu eest määrama A. Leontjevile väärteo toimepanemise eest seaduses ettenähtud minimaalse karistuse, s.o rahatrahvi 3 trahviühikut-180 krooni. Konstaabel U.D koostas A. Leontjevile kiirmenetluse otsuse nr 113087541, määrates karistuseks rahatrahvi 180 krooni ja nooremkonstaabel H.O U.D juuresolekul võttis kuriteo matkijalt A. Leontjevilt vastutasuna minimaalse rahatrahvi määramise eest pistise summas 300 krooni. Seega U.D, grupis, ametiisikuna talle vara lubamisega nõustumisega ning vara vastuvõtmisega vastutasuna selle eest, et ametiisik ametiseisundit kasutades pani toime seadusega lubatud teo, pani toime KarS § 293 lg. 2 p. 3 ettenähtud kuriteo. 3 KOHTUS TUVASTATUD ASJAOLUD JA KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED Kohtuistungil süüdistatavana üle kuulatud H.O seletas, et nii süüdistusakti kui ka süüdistuse sisu on talle arusaadav, üldse ta ennast süüdi ei tunnista. Andes kohtuistungil ütlusi selle kohta, et politseis töötas ta 1984.aastast kuni aprillini 2005.a.. Tema viimane ametikoht oli nooremkonstaabel. Tema ametikohustuseks oli kinni pidada kodanikke õigusrikkumiste eest, võtta seletusi jne. 27.02.2005.a. said nad väljakutse linnakorrapidajalt, et kaupluses on kinni peetud varas, kes ei allu korraldustele ja keeldub turvakontrollist. Kohale jõudes, tegid kindlaks, et pisivargaks osutus Aleksandr Leontjev. Mida viimane konkreetselt varastas, seda ta enam ei mäleta. Turvaruumis nad selgitasid Aleksandr Leontjevile, et turvakontroll tehakse nagu nii. Turvakontroll leidis aset kaupluse turvaruumis. Turvakontrolli tegi turvatöötaja L , võttis kotist asju välja ning vaatas millised asjad kuuluvad kauplusele. Millised isiklikud asjad olid Aleksandr Leontjevil, seda ta ei mäleta. Peale turvakontrolli viisid nad Aleksandr Leontjevi patrullautosse isikuandmete selgitamiseks. Tema oli autol roolis, paarimees tema kõrval kõrvalistuja koha peal, Aleksandr Leontjev taga. Autos selgitasid nad Aleksandr Leontjevile viimase teo tagajärgi. Aleksandr Leontjevile selgitasid trahvide summasid 180 – 6000.-EEK-i. Kuna Aleksandr Leontjevil oli kaasas pass, Aleksandr Leontjevil mingeid korduvaid rikkumisi ei olnud, siis tegid nad kerge otsuse, konkreetse trahvisumma määras U.D. Aleksandr Leontjev palus neil lahendada küsimus protokolli mitte koostamata, nad ei nõustunud. Kiirmenetluse otsuse Aleksandr Leontjevile vormistas U.D. Aleksandr Leontjev sai kätte kiirmenetluse otsuse koopia, edasi viisid nad Aleksandr Leontjevi bussipeatuse lähedusse, kus Aleksandr Leontjev väljus autost. Olles tagasi teel osakonda, hakkas ta tagaistmelt vett võtma ja siis leidis ta tagaistmelt 3 saja kroonilist kupüüri. Alguses mõtles, et see on Aleksandr Leontjevi raha. U.D veel küsis tema käest, et kas ta on kindel, et see on Aleksandr Leontjevi raha. Nad pöörasid auto ringi ning sõitsid tagasi, kuid Aleksandr Leontjevit nad ei leidnud. Seejärel mõtlesid nad, et raha on nende töötajate oma, autos olid ka nende kaastöötajad olnud, ka vedasid nad operatiivtöötajat ning raha võis viimaste oma olla. Aga raha võis ka eelmisest vahetusest autosse jääda. Kuid raha leidmisest nad kellelegi teatada ei jõudnud, sest nad peeti kinni. Temal oli 100.-EEK-i, ülejäänud raha oli U.D. Esiistmete vahel veepudeli juures ja kuulivesti all oli raha 300.-EEK-i. 100.-EEK-i rahaga maksis U.D hamburgerikioskis. Raha ta U.D-ga ei ole jaganud. Enne vahetuse algust vaatas ta auto üle , et kas kummid on täis ja kas mootor läheb käima, mitte midagi kriminaalset ta seest ja väljast ei leidnud. Kuulikindel vest oli talle 2001 aastast väljastatud ja see oli politseiosakonnas tema kapis. 27.02.2005.a. enne vahetuse algust ta võttis enda kapist kuulikindla vesti ning tõi autosse. Vahetuse vanemaks oli U.D. Uurija juures ülekuulamisel ta kirjeldas matkijaga rahast vestlust. Aleksandr Leontjev küsis kas tõendi eest piisab 300.-EEK-ist, täiendaval ülekuulamisel on ta selgitused olemas, sõna „aitab“ ta pole öelnud. Peale t.l. 95 kahtlustatavana ülekuulamisel antud ütluste – Leontjev palus, et määraksime talle minimaalse trahvi, ma ütlesin, et minimaalseid trahve määratakse vaid pensionäridele ja invaliididele, aga kuna tema ilmselt pensionär ei ole, aga kui näitab meile invaliidsustõendit, siis määrame talle kohapeal minimaalse trahvi. Seejärel Leontjev küsis, kui palju selline invaliidsustõend maksab, ma ütlesin, et ei tea. Ta küsis minult „Kas 300-st piisab?“. Ma ütlesin : „Muidugi piisab“. - avaldamist kinnitas, et sellist vestlust ei olnud. Enne seda ülekuulamist oli tal 1,5 tunnine vestlus Prefektuuris, ta oli šoki seisundis. Ei tundnud ennast süüdi ning soovis selgitusi anda, mis juhtus. Lisades viimases sõnas ka seda, et selline menetlustoiming „kuriteo matkimine“ on läbi viidud KrMS rikkumisega. Tema jaoks jääb arusaamatuks järgmine asjaolu, et politseikontrolli büroo (sisekontrolli talituse) ametnikud pidasid neid kinni mitte kohe peale „raha saamist“, vaid 30 minuti möödudes. Tundub, et kohe ja viivitamatult, jalamaid kinni pidada, siis, kui raha on käes, kuna iga viivitatud minuti võib altkäemaksu võtnud inimene vabalt kasutada selleks, et peita raha või 4 selleks, et rahast lahti saada. Kuid nende puhul sisekontrolli ametnikud võimaldasid politseiautole, kus on oletatavad „kurjategijad“, sõita „kuriteo“ toimepanemise sündmuskohalt ära rohkem kui 2 kilomeetri kaugusele (linnametsas) ning pidasid kinni vaid poole tunni möödudes, kui auto koos oletatavate „kurjategijatega“ jõudis kohale tagasi. Miks. Kui oletada, et raha oli politseisõidukisse sokutatud, siis politseikontrolli talituse ametnike taoline käitumine saab selgeks - neile lihtsalt anti aega raha leidmiseks. Raha, mis lihtsalt asub autos, ei ole tõend. Kui raha oleks leitud siis, kui oletatav „kurjategija“ hoiaks seda käes – on hoopis teistsugune asi. Sest autos olev raha, ei ole mingi mürkmadu. Suure tõenäosusega võib arvata, et inimene, kes leiab rahakupüürid, võtab neid endale kätte ja isegi paneb endale tasku. Järgmine tõend – rahakupüürid. Tunnistaja A. Leontjev, vastates tema küsimustele, tunnistas kohtus, et raha kuriteo matkimise jaoks sai ta uurija A. Afanasjevilt, kriminaalasjas aga kuriteo matkijale raha üleandmise aktist(lk. 20) nähtub, et rahakupüürid A. Leontjev sai juhtivinspektor D. Sillaki käest. Kui tunnistaja ütles kohtus tõtt ning tõesti sai raha A. Afanasjevi käest, siis ei ole meile teada ega nähtu ka kriminaalasja materjalidest, millised konkreetsed rahakupüürid sai A. Leontjev (ei ole teada rahakupüüride seerianumbrid, kas oli raha spetsiaalse ainega läbi töötatud või mitte). Juhul, kui aga tunnistaja valetas kohtus ning tegelikult saigi raha D. Sillakilt, siis on teada rahakupüüride seerianumbrid ja see, et raha oli märgistatud erilise pastaga. Kuid kriminaalasjas ei ole kusagil mainitud, kuidas nimelt olid need rahakupüürid märgistatud; kriminaalasja materjalidesse ei ole lisatud rahakupüüride erivalguses tehtud pilte, et oleks näha märgisi. Tunnistaja R. P aga vastates advokaat Tederi küsimustele, tunnistas kohtus, et politsei sisekontrolli talituse ametnikud, valides aadressil Rummu tee 2 asuva kioski kassas olemasolevatest kupüüridest vajalikku kupüüri, otsisid seda mitte seerianumbri järgi, vaid eripasta jälgede järgi. Kui hiljem, sealsamas Rummu tee 2 asuvas kioskis, samad politseiametnikud näitasid temale seda kupüüri spetsiaalse valgustuse all, siis ei näinud ta mingeid eripastaga tehtud märgisi. Politsei sisekontrolli talituse töötajad lubasid temale, et kui nad saabuvad Põhja Politseiprefektuuri, siis ekspert teeb kaabise tema kätelt ja kupüürilt ning teeb vastavasisulise ekspertiisiakti. Kuid nagu kriminaalasja materjalidest nähtub, seda ei olnud tehtud. Asitõendite – rahakupüüride – vaatluse protokollis (l.k. 57) ei ole mainitud sõnagi spetsiaalse pastaga tehtud märgistest. Seega, isiklikult tema jaoks, jääb ebaselgeks vastused järgmistele küsimustele: - Milliste rahakupüüridega viis A. Leontjev läbi kuriteo matkimise? - Kuidas nimelt olid need kupüürid märgistatud? - Kas need rahakupüürid, mis olid temalt ja U.D-lt ära võetud, on kuriteo matkija oma? - Kas rahakupüür, millega U.D maksis kioskis hamburgerite eest, on kuriteo matkija oma või mitte? Politseisõidukis tehtud politseiametnike vestluse stenogrammis (lk. 11) uurija A.Afanasjev kirjutas teksti vahele kaks fraasi, millist ei ole lindistuses, ning omistas need fraasid temale. Arvestades seda, et vahele kirjutatud fraasid muutsid tema ja tunnistaja A. Leontjevi vahelise vestluse tähenduse ja lisasid stenogrammile, kui tõendile süüdistatava tähenduse, tema arvab, et uurija A.Afanasjev tegi seda tahtlikult, kuna ei ole teisi tõendeid selle kohta, et tema nõustub võtma tasu minimaalse rahatrahvi määramise eest, välja arvatud tunnistaja A. Leontjev ütlused. Mis puudutab tunnistaja A. Leontjevi ütlusi, siis tuleb võtta arvesse asjaolu, et uurija A.Afanasjev ja tunnistaja A. Leontjev tunnevad üksteist ning peavad sõprust lapsepõlvest, õppisid koos ühes klassis ning käesoleva ajani sõbrustavad. Seega ta palub kohtul lugeda tunnistaja A. Leontjev asjast huvitatud isikuks ning kohtuotsuse tegemisel tema tunnistusi mitte arvesse võtta. Omalt poolt ta kategooriliselt avaldab, et A. Leontjev valetab. Ta ei võtnud temalt raha, mingeid ettepanekuid tasu kohta ei kuulnud, ning loomulikult ei nõustunud ka nende ettepanekutega (juhul, kui tema on neid teinud). Võttes arvesse eelesitatut, palub ta end õigeks mõista. Kaitsja Leelo Viil asus seisukohale, et esitatud süüdistus ei ole põhjendatud ja süü ei ole 5 tõendatud. Lisades kohtulike vaidluste käigus ka seda, et tema kaitsealusele süüks arvatud tegu ei ole tõendamist leidnud. Selles asjas tõendid on need, mis on saadud jälitustegevuse käigus. Jälitustegevusega kogutud teave peab olema seaduse raames, tegemist on lubamatu tõendiga. Isegi kui tegemist oleks lubatava tõendiga, siis jälitustegevuse tulem ei ole jälgitav ega tajutav. Kirjapandu on meelevaldne ega ole kooskõlas salvestisel olevaga, stenogrammi ei saa arvestada tõendina. Tõendid peavad olema tajutavad ja aru saadavad. Küsimus on selles, et info ei olnud tajutav. Lisaks teabe salvestusele, muid usaldusväärseid tõendeid ei ole. Leontjev räägib invaliidsus tõendist, muudest vihjetest. Kui raha leiti rahakotis, siis ei ole selles mitte midagi imelikku. Ei olnud kavatsust omastada võõrast 300.-EEK-i. Riigikohus on rõhutanud, et kohtueelses menetluses süüdistatava poolt antud ütlusi ei saa otsuse tegemisel arvesse võtta. Küll aga saab arvestada süüdistatava poolt kohtuistungil antud ütlusi. Nii pistise kui ka altkäemaksu puhul on vaja ära tõendada mitte ainult raha üle andmine, vaid on oluline ka see, et oli sellele eelnev kokkulepe raha üle andmiseks. Autos toimus tavaline tegevus, koostati protokoll, määrati karistus. 180.-EEK-ine karistus on tavapärane. Küsimus ka, kui kaugele võib minna kuritegu matkides ning provotseerides. Seega tahtlust kuritegu toime panna H.O ja U.D ei olnud. Matkija ei tohtinud provotseerida kuriteo toimepanemist. Kohtuistungil süüdistatavana üle kuulatud U.D seletas, et nii süüdistusakti kui ka süüdistuse sisu on talle arusaadav, üldse ta ennast süüdi ei tunnista. Andes kohtuistungil ütlusi selle kohta, et politseis töötas ta 1991 aastast nooreminspektorina, tema teenistus kestis kuni vallandamiseni 04.04.2005.a.. №oremkonstaablina täitis ta patrullpolitseiniku töökohustusi. Tal oli õigus kinni pidada, koostada protokolle ja koostada muid vajalikke dokumente. 27.02.2005.a. kontrolltalitus pidas nad kinni Rummu teel mitte kaugel kauplusest Punane Selver. 27.02.2005.a. said nad väljakutse, et kaupluses Pirita Selver on kinni peetud varas, kes keeldus turvakontrollist. Neid kutsuti välja, et teostada turvakontroll ja vormistada vajalikud dokumendid. Õigusrikkujaks oli Aleksandr Leontjev. Kaupluses nad Aleksandr Leontjevile selgitasid, et viimase tahtest olenemata teostatakse talle turvakontroll. Aleksandr Leontjevi läbivaatusel, leiti viimase seljakotist asjad, mille kohta turvamees ütles, et need on varastatud kauplusest. Edasi viisid nad õigusrikkuja autosse kontrolliks ja otsustamiseks, mis edasi teha. Autos istus ta juhi kõrvalistmel, kinnipeetu istus tagaistmel. Aleksandr Leontjevi isikuandmeid kontrollisid nad nii arvuti kui ka raadiosaatja teel. Tegid kindlaks, et Aleksandr Leontjevil ei olnud kehtivaid karistusi. Millest Aleksandr Leontjeviga nad konkreetselt rääkisid, seda ta ei mäleta. Aleksandr Leontjevile tuli selgitada, millisel põhjusel ta on kinni peetud, ka kinnipidamise tagajärgi. Aleksandr Leontjevile ta selgitas, et viimane rikkus seadust. Ta vormistas Aleksandr Leontjevile kiirmenetluse otsuse väärteoasjas. Paarimees H.O samal ajal kontrollis raadio teel õigusrikkuja andmeid. Õigusrikkujat karistas ta rahatrahviga 180.-EEK-i ning seda sellepärast, et Aleksandr Leontjevil ei olnud kehtivaid rikkumisi. Seejärel Aleksandr Leontjev väljus autost ning läks minema. Aleksandr Leontjevi väljumine autost toimus mitte kaugel kauplusest Pirita Selver bussipeatuse lähedal, kuna vestluse käigus selgus, et Aleksandr Leontjevil oli vaja bussipeatusse ning nemad suundusid osakonda, siis viisid nad Aleksandr Leontjevi sinna lähemale ära. Mingil moel 300.-EEK-i sattus nende autosse, ilmselt tõi selle sinna kuriteo imiteerija Aleksandr Leontjev. Selle raha avastas tema paarimees ning selgus, et selle raha jättis autosse Aleksandr Leontjev. Raha leidis tema paarimees ning see oli autos istme peal. Nähes seda raha paarimehe käes, küsis ta mis raha see on. See moment ta oletas, et see võis olla Aleksandr Leontjevi raha, aga ka operatiivtöötaja raha, keda nad korrapidaja korraldusel sel päeval sõidutasid. Nad otsustasid välja selgitada, et kas selle raha jättis Aleksandr Leontjev ja pöördusid tagasi, kuid ristmikul Aleksandr Leontjevi ei olnud. Edasi pani ta raha enda rahakotti. Nad sõitsid hamburgeri kioskisse, kus ta ostis 2 hamburgerit 100.-EEK-i eest. Ka sel päeval oli tal kaasas ka isiklikku raha, ka oli 500.-EEK-nine kupüür. Ta ei ole kindel, et ta maksis kioskis just nimelt autost leitud rahaga. Hamburgerite eest maksis ta kokku 50.-EEK-i, kumbki hamburger oli 25.-EEK-i. Müüa käest sai ta tagasi 50.-EEK-i ning pani selle rahakotti. Paarimehega ta seda 300.-EEK-i raha jaganud ei ole. Ta ei tea millised 6 rahatähed võeti ära tema paariliselt. Konkreetseid juhiseid raha leiu korral käitumiseks ei ole, nad oleksid ise välja selgitanud kelle raha see on ning kui nad raha omanikku ei oleks leidnud, siis oleksid nad andnud selle raha korrapidajale. Kui H.O selle raha leidis, siis sai ta sellest teada. Tööauto oli mikrobuss kaubik ning selle tagumisel istmel olevat raha on esiistmelt praktiliselt võimatu näha. Vahetuse algus on hommikul kella 08.00 -09.00.. Sel päeval tal asja auto tagaistmele ei olnud. Enne vahetuse algust pidi mootorsõiduki üle vaatama H.O , sest viimane oli autojuht. Kuidas H.O raha roolis olles nägi, seda ta ei tea. Peale t.l. 133 kahtlustatavana ülekuulamisel antud ütluste - Umbes poolel teel võttis H.O kuskilt välja raha 300 krooni ja ütles, et võib – olla jättis selle kinnipeetu. Küsisin, kas ta on selles kindel, kuna läbivaatuse ajal kaupluses ma tal 100-krooniseid kupüüre ei näinud, aga sellel korral oli H.O käes kolm sajakroonist kupüüri. Ma ütlesin, et peab täpsustama, kas see oli ikka tema raha, seejärel pöördusime tagasi bussipeatuse juurde, kuid meest seal enam ei olnud. H.O tegi ettepaneku einetada velotreki kõrval asuvas kioski juures. H.O ütles, et juhul kui noormees välja ilmub, lisame puuduoleva asemele oma raha ja tagastame talle 300 krooni, käesoleval hetkel tegi ta ettepaneku võtta raha sellest 300 kroonist ja osta süüa. Ta andis mulle 200 krooni, ma panin selle rahakotti. Ostsin kioskist kaks pita – kebabi hinnaga a ` 25 kr/tk, mulle jäi alles 150 krooni. Tagasi antud rahast andsin talle 25 krooni, endale jätsin 25 krooni. Selle tagajärjel jäi kinnipeetu rahast H.O-le 125 krooni ja mulle 125 krooni. Kui hakkasime sööma, siis peeti meid kinni sisekontrollitöötajate poolt. Enne seda, kui kioski juurde sõitsime, oli mul kaasas isiklikku raha 535 krooni. Spetsiaalselt ma kinnipeetu rahaga hamburgerite eest maksta ei tahtnud, lihtsalt võtsin rahakotist esimese kättejuhtunud kupüüri. Oleksime saanud kinnipeetule igal juhul esimesel võimalusel raha tagastada, ma ei oska selgitada, miks ma andsin H.O-le just – nimelt 25 krooni. Ta ütles, et annaksin talle tagasisaadavast summast, ma andsin talle 25 krooni ning meile mõlemale jäi võrdselt. Täiendan, et ei kuulnud, et kannatanu oleks autos vestluse ajal maininud summat 300 krooni. - avaldamist kinnitas, et need ütlused ei vasta täielikult tõele, sest uurija esitas suunavaid küsimusi ning tema olles šoki seisundis vastas igale uurija küsimusele jaatavalt. Sellel ülekuulamisel osales ka kaitsja. Aleksandr Leontjev pakkus kuidagi kokkuleppida. Ta ei püüdnudki Aleksandr Leontjevist aru saada, sest ta tegeles oma asjaga protokolli koostamisega. Lisades viimases sõnas ka seda, et toimiku materjalidest ei nähtu tõendeid, mis tõestaksid tema ja H.O vahel kokkuleppe olemasolu ega pistise võtmiseks nõusoleku andmise fakti. Kui lugeda tähelepanelikult A. Leontjevi tunnistajana ülekuulamise protokolli, siis nähtub, et A. Leontjevi tunnistab, et tema on kindel, et mina kuulsin politseisõidukist aset leidnud tema ja paarimees H.O vahelist vestlust raha kohta. Samuti tunnistab A. Leontjev, et mina isegi segasin vestlusse vahele sõnadega „Mitte siin“. Lugedes kriminaaltoimikus oleva vestluse stenogrammi, ta ei leidnud seda fraasi ega sellele sarnast fraasi. Kohtuistungil tunnistaja A. Leontjev vastates minu küsimusele „Miks tema on kindel selles, et mina kuulsin tema ja H.O vahel toimunud vestlust raha kohta“ tunnistas kohtule, et juhtunut tema täpselt ei mäleta ega tea, miks ta andis tunnistaja ülekuulamise protokollis ütlused selle kohta, et tema on kindel minu osaluse kohta nende vahelises vestluses. Lähtudes ülaltoodust ta julgeb oletada, et A. Leontjevi tunnistaja ülekuulamise protokoll oli koostatud ja kirja pandud uurija Afanasjevi dikteerimise (etteütlemise) järgi. Selline asjaolu on võimalik, kuna temale on täpselt teada, et tunnistaja A. Leontjev ja uurija A. Afanasjev õppisid koos ühes koolis ja ühes klassis, tunnevad üksteist hästi ja peavad sõbralikke suhteid. Seetõttu palub ta kohtul lugeda A. Leontjev asjast huvitatud isikuks ning kohtuotsuse määramisel mitte arvesse võtta. Oma poolt avaldab, et ta ei ole kuulnud paarimehe ja A. Leontjevi vahel just nagu toimunud vestlust raha kohta, kuna ta tegeles kiirmenetluse otsuse kirjutamisega. Rahatrahvi määramisel lähtus ta isiklikust kaalutlusest: toetus politseipraktikale ja arvestas seda, et kinnipeetu A. Leontjev tunnistas oma süüd üles ning kahetses. Vastavalt politsei andmebaasidele ei olnud A. Leontjevil fikseeritud kehtivaid õigusrikkumisi. Arvestades ülalpool toodut, leiab, et ta ei ole süüdi temale inkrimineeritava kuriteo 7 toimeopanemises. Et mitte korduda, nendib, et ta on täiesti nõus H.O viimase sõnaga ja ühineb tema seisukohaga antud asjas. Kaitsja Jaan Tedder asus seisukohale, et esitatud süüdistus on formaalselt põhjendatud, kuid sisulist põhjendust ta ei näe. Välja selgitamata on jäetud kõik asjaolud, mis tõendaksid tema kaitsealuse poolt selle kuriteo toimepanemist. Lisades kohtulike vaidluste käigus ka seda, et selle väärteo eest, mida kuriteo matkija toime pani, ei keela ükski seadus 180.-EEK-ist rahatrahvi kohaldada. Leiab, et tema kaitsealune ei ole teinud midagi valesti. Kuritegu tuli ilmsiks kuriteo matkimise käigus. Kehtiv seadus, ka KrMS näeb ette, et kuritegu võib matkida kuriteo avastamise eesmärgil, ka et kuriteo toimepanijat välja selgitada. Selleks, et midagi selgitada, peab olema kuritegu toime pandud. Altkäemaksu andmine ja vahendus ei ole kõik sama. Polegi selge, et mida Leontjev teha võis, mida mitte. KrMS § 12 lg.3 ja § 114 järgi organ, kes jälitustegevuse meetme kohaldamist taotleb, peab endale selgeks tegema, mida tahab, kuid ei ole selge, mida taheti matkida ja saavutada. Matkija näol on tegemist provokaatoriga. Ta kaitsealune tegeles igati seadusliku tegevusega protokolli koostamisega. Riigikohus on seisukohal, et pistist võtta kaudse tahtlusega ei saa. Kuritegu ei tee kuriteoks see, kui raha eest ostetakse hamburger, inimesel oli kõht tühi, tahtis süüa. Seega kohtuliku menetluse ja ka uurimise käigus ei ole leidnud tõendamist see, et tema kaitsealusel oli tahtlus toime panna KarS XVII peatükis ettenähtud kuritegu ning ta palub U.D õigeks mõista. Kohtuistungil andis tunnistaja R P ütlusi selle kohta, et süüdistatavad andsid tema kätte selle raha. Enne seda ta süüdistatavatega kokku puutunud ei olnud. Täpselt ta ei mäleta, kuid see võis olla 27.02.2005.a.., kui ta töötas müüjana velotreki kioskis väravas Rummu tee
  13. Süüdistatavad politseinikud andsid talle selle raha. Kuidas süüdistatavad politseinikud kioski juurde saabusid, seda ta ei mäleta. Arvab, et nad tulid kahekesi, ostsid tema käest pitakebabi. Mitu tüki ostsid, seda ta ei mäleta, kuid politseinikud maksid 100.-EEK-isega. Ta andis 100.EEK-ist 50.-EEK-i tagasi. Samal päeval tuldi ja võeti tema käest teiste politseinike poolt see raha 100.-EEK-i asitõendiks ära. Kassas oli sel päeval ka teist raha, ka teisi 100.-EEK-iseid. Politseinikud vaatasid rahatähti sinise pliiatsimoodi asjaga ning siis ütlesid, et võtavad selle 100.EEK-ise asitõendiks. See 100.-EEK-ine kupüür erines teistest 100.-EEK-istest kupüüridest selle poolest, et valguse käes olid selle peal triibud. Kassast võttis kõik raha tema välja ning andis selle politseinikele, kes vaatlesid 100.-EEK-iseid rahatähti sinise valguse käes, aga mitte numbrite järgi. Mitmes rahatäht see 100.-EEK-ine oli seda ta ei mäleta. Vahepeal käis kioskis ka veel teisi kliente. Kohtuistungil andis tunnistaja Aleksandr Leontjev ütlusi selle kohta, et süüdistatavad said tema käest raha peale seda, kui ta oli kinni peetud kaupluses. Enne seda ta süüdistatavatega kokku puutunud ei ole. See oli veebruaris 2005.a.. Pirita Selveris, kus ta kinni peeti. Ta sel päeval pani Pirita Selveris toime varguse, teda pidasid turvatöötajad kinni, ta keeldus turvakontrollist. Seejärel kutsuti politsei, tuli politsei ekipaaž, teda viidi autosse ning vestluse käigus politseinikega leppis ta kokku, et maksab trahvi kohapeal ära, kirjutati välja üks summa, aga tema maksis teistsuguse summa. Politseinike oli kaks. Vanem mees H.O oli roolis, aga noorem mees U.D istus juhi kõrvalistmel, tema istus tagaistmel. Politseinikud selgitasid talle, et kui teda viiakse politseiosakonda, siis määrab komissar talle suurema rahatrahvi kui 180.-EEK-i. Miinimum rahatrahv 180.-EEK-i määratakse vanuritele ja invaliididele. Ta küsis politseinikelt, et kuidas on võimalik väiksemat rahatrahvi saada, talle selgitati, et vaja on invaliiditõendit. Siis ta küsis, et palju see maksab, et kas 300.-EEK-ist piisab. Piisas küll ning see raha võeti vastu. Invaliidsusest oli juttu H.O-ga , vahepeal rääkis U.D ka midagi. U.D koostas otsuse. Invaliidsuse jutust sai ta aru nii, et politseinikud tahavad raha saada. Tema nimetas summa 300.EEK-i, et kas sellest piisab. Ta andis 300.-EEK-i selle eest, et talle määrataks miinimum karistus ning et teda ei viidaks vestlusele komissari juurde osakonda. Politseisõiduk seisis vestluse ajal kaupluse Pirita Selver juures. Edasi sõitsid nad kauplusest eemale ning 8 istmete vahelt andis ta H.O-le kolmsada krooni (kolm 100.-EEK-ist rahatähte), pistes selle viimasele pihku. Raha ei andnud ta poe ees sellepärast, et seal oli turvakaamera ning U.D ütles, et parem on turvakaamera vaateväljast eemale sõita. Sel ajal kui ta H.O-le raha andis, istus U.D viimase kõrval ning nägi raha andmist kindlasti pealt. Raha summas 300.-EEK-i, mis ta andis politseinikele, selle raha andis politseis talle tema tuttav Artur Afanassjev. Raha üleandmisel temale, oli seal juures veel üks inimene. Peale raha anti temale politseist veel ka elektronmärkmik – diktofon kaasa. Invaliidsustõendi jutust sai ta aru kui vihjest politseinikele raha andmiseks. Diktofon oli tal kogu aeg sisse lülitatud. Talle anti politseist raha kokku 500.-EEK-i, oli viis 100.-EEK-ist kupüüri. Politseinikud ei öelnud talle, et mida varastada kauplusest, vaid tõid ta Pirita Selveri juurde. Pirita Selverist varastas ta šampust jne. Kui talle anti politseis raha, siis andis ta ka allkirja raha kätte saamise kohta. Talle koostati kiirmenetluse otsus ning sellel olevad allkirjad on tema poolt kirjutatud, kuid oma õigusi ta ei lugenud ning politseinikud suuliselt neid õigusi talle ka ei tutvustanud. Ta isiklikult ei lugenud, mis otsuses on kirjas, sest see otsus lubati pärast hävitada. Kohus kuulanud üle süüdistatavad, tunnistajad, uurinud toimiku materjale, analüüsinud ja hinnanud kõiki tõendeid kogumis, leiab, et tõendamist on leidnud, et süüdistatav H.O töötades alates 01.01.2004.a Põhja Politseiprefektuuri Ida Politseiosakonna korrakaitsetalituse nooremkonstaabli ametikohal, kellele on pandud järelevalve ja võimuesindaja ülesanded, s.o olles ametiisik KarS § 288 mõistes, grupis sama talituse konstaabel U.D-ga pani toime pistise võtmise alljärgnevatel asjaoludel: 27.02.2005.a. kella 12.20 paiku Tallinnas Rummu tee 2 asuvas kaupluses Pirita Selver pidas turvatöötaja R L kinni pisivarguse sooritanud Aleksandr Leontjev’i ja andis õigusrikkuja üle kohale kutsutud politseitöötajatele- Põhja Politseiprefektuuri Ida Politseiosakonna korrakaitsetalituse konstaabel U.D-le ja nooremkonstaabel H.O-le . Kaupluse juurde pargitud politseisõidukis Xxxreg. märgiga xxx A. Leontjevile KarS § 218 lg 1 ettenähtud väärteo eest kiirmenetluse otsuse koostamise käigus nõustusid U.D ja H.O tasu eest määrama A. Leontjevile väärteo toimepanemise eest seaduses ettenähtud minimaalse karistuse, s.o rahatrahvi 3 trahviühikut-180 krooni. Konstaabel U.D koostas A. Leontjevile kiirmenetluse otsuse nr 113087541, määrates karistuseks rahatrahvi 180 krooni ja nooremkonstaabel H.O U.D juuresolekul võttis kuriteo matkijalt A. Leontjevilt vastutasuna minimaalse rahatrahvi määramise eest pistise summas 300 krooni – seega on tõendamist leidnud, et H.O , grupis, ametiisikuna talle vara lubamisega nõustumisega ning vara vastuvõtmisega vastutasuna selle eest, et ametiisik ametiseisundit kasutades pani toime seadusega lubatud teo, pani toime KarS § 293 lg. 2 p. 3 ettenähtud kuriteo. Samuti on tõendamist leidnud, et süüdistatav U.D töötades alates 01.01.2004.a Põhja Politseiprefektuuri Ida Politseiosakonna korrakaitsetalituse konstaabli ametikohal, kellele on pandud järelevalve ja võimuesindaja ülesanded, s.o olles ametiisik KarS § 288 mõistes, grupis sama talituse nooremkonstaabel H.O-ga pani toime pistise võtmise alljärgnevatel asjaoludel: 27.02.2005.a. kella 12.20 paiku Tallinnas Rummu tee 2 asuvas kaupluses Pirita Selver pidas turvatöötaja R L kinni pisivarguse sooritanud Aleksandr Leontjev’i ja andis õigusrikkuja üle kohale kutsutud politseitöötajatele- Põhja Politseiprefektuuri Ida Politseiosakonna korrakaitsetalituse konstaabel U.D-le ja nooremkonstaabel H.O-le . Kaupluse juurde pargitud politseisõidukis Xxxreg. märgiga xxxA. Leontjevile KarS § 218 lg 1 ettenähtud väärteo eest kiirmenetluse otsuse koostamise käigus nõustusid U.D ja H.O tasu eest määrama A. Leontjevile väärteo toimepanemise eest seaduses ettenähtud minimaalse karistuse, s.o rahatrahvi 3 trahviühikut-180 krooni. Konstaabel U.D koostas 9 A. Leontjevile kiirmenetluse otsuse nr 113087541, määrates karistuseks rahatrahvi 180 krooni ja nooremkonstaabel H.O U.D juuresolekul võttis kuriteo matkijalt A. Leontjevilt vastutasuna minimaalse rahatrahvi määramise eest pistise summas 300 krooni – seega on tõendamist leidnud, et U.D , grupis, ametiisikuna talle vara lubamisega nõustumisega ning vara vastuvõtmisega vastutasuna selle eest, et ametiisik ametiseisundit kasutades pani toime seadusega lubatud teo, pani toime KarS § 293 lg. 2 p. 3 ettenähtud kuriteo. Kuigi kohtuistungi süüdistatavatena üle kuulatud H.O ja U.D endid kohtuliku arutamise käigus neile inkrimineeritava kuriteo toimepanemises süüdi ei tunnistanud. On süüdistatavate H.O ja U.D süü neile KarS § 293 lg. 2 p. 3 järgi inkrimineeritava kuriteo toimepanemises leidnud täielikult tõendamist tunnistajate Aleksandr Leontjevi ja R P poolt kohtuistungil antud ütlustega; samuti jälitustoimingu protokolliga koos stenogrammiga ja sinna juurde kuuluva salvestisega (t.l. 4 – 19); aktiga kuriteo matkijale raha üleandmise kohta koos sinna juurde kuuluvate fototabelitega (t.l. 20, 21 – 28); H.O isiku läbivaatuse protokolliga (t.l. 44-45); U.D isiku läbivaatuse protokolliga (t.l. 46-47); asitõendite – rahatähtede vaatlusprotokolliga ja sinna juurde kuuluvate fototabelitega (t.l. 57, 58 – 59); asitõendikiirmenetluse otsuse nr 113087541 – vaatlusprotokolliga (t.l. 60); asitõendi - 2 CD plaadi salvestistega- vaatlusprotokolliga ja sinna juurde kuuluvate fototabelitega (t.l. 67, 68 – 69); Tallinna politseiprefekti 23.12.2003.a käskkirjaga nr 3705p (t.l. 84); H.O ametijuhendiga (t.l. 85 – 87); Põhja politseiprefekti 02.01.2004.a käskkirjaga nr 79p (t.l. 121); U.D ametijuhendiga (t.l. 122 – 124); Kohtuekspertiisi ja Kriminalistika Keskuse hääleekspertiisi aktiga nr. IF – 0020 - 05/1668 02.08.2005.a. (t.l. 160). Kohtuistungil tunnistajana üle kuulatud Aleksandr Leontjevi ütlustest on näha, et süüdistatavad said tema käest raha peale seda, kui ta oli kinni peetud kaupluses. Enne seda ta süüdistatavatega kokku puutunud ei ole. See oli veebruaris 2005.a.. Pirita Selveris, kus ta kinni peeti. Ta sel päeval pani Pirita Selveris toime varguse, teda pidasid turvatöötajad kinni, ta keeldus turvakontrollist. Seejärel kutsuti politsei, tuli politsei ekipaaž, teda viidi autosse ning vestluse käigus politseinikega leppis ta kokku, et maksab trahvi kohapeal ära, kirjutati välja üks summa, aga tema maksis teistsuguse summa. Politseinike oli kaks. Vanem mees H.O oli roolis, aga noorem mees U.D istus juhi kõrvalistmel, tema istus tagaistmel. Politseinikud selgitasid talle, et kui teda viiakse politseiosakonda, siis määrab komissar talle suurema rahatrahvi kui 180.-EEK-i. Miinimum rahatrahv 180.-EEK-i määratakse vanuritele ja invaliididele. Ta küsis politseinikelt, et kuidas on võimalik väiksemat rahatrahvi saada, talle selgitati, et vaja on invaliiditõendit. Siis ta küsis, et palju see maksab, et kas 300.-EEK-ist piisab. Piisas küll ning see raha võeti vastu. Invaliidsusest oli juttu H.O-ga , vahepeal rääkis U.D ka midagi. U.D koostas otsuse. Invaliidsuse jutust sai ta aru nii, et politseinikud tahavad raha saada. Tema nimetas summa 300.-EEK-i, et kas sellest piisab. Ta andis 300.-EEK-i selle eest, et talle määrataks miinimum karistus ning et teda ei viidaks vestlusele komissari juurde osakonda. Politseisõiduk seisis vestluse ajal kaupluse Pirita Selver juures. Edasi sõitsid nad kauplusest eemale ning istmete vahelt andis ta H.O-le kolmsada krooni (kolm 100.-EEK-ist rahatähte), pistes selle viimasele pihku. Raha ei andnud ta poe ees sellepärast, et seal oli turvakaamera ning U.D ütles, et parem on turvakaamera vaateväljast eemale sõita. Sel ajal kui ta H.O-le raha andis, istus U.D viimase kõrval ning nägi raha andmist kindlasti pealt. Raha summas 300.-EEK-i, mis ta andis politseinikele, selle raha andis politseis talle tema tuttav Artur Afanassjev. Raha üleandmisel temale, oli seal juures veel üks inimene. Peale raha anti temale politseist veel ka elektronmärkmik – diktofon kaasa. Invaliidsustõendi jutust sai ta aru kui vihjest politseinikele raha andmiseks. Diktofon oli tal kogu aeg sisse lülitatud. Talle anti politseist raha kokku 500.EEK-i, oli viis 100.-EEK-ist kupüüri. Politseinikud ei öelnud talle, et mida varastada kauplusest, 10 vaid tõid ta Pirita Selveri juurde. Pirita Selverist varastas ta šampust jne. Kui talle anti politseis raha, siis andis ta ka allkirja raha kätte saamise kohta. Talle koostati kiirmenetluse otsus ning sellel olevad allkirjad on tema poolt kirjutatud, kuid oma õigusi ta ei lugenud ning politseinikud suuliselt neid õigusi talle ka ei tutvustanud. Ta isiklikult ei lugenud, mis otsuses on kirjas, sest see otsus lubati pärast hävitada. Kohtuistungil tunnistajana üle kuulatud R P ütlustest on näha, et süüdistatavad andsid tema kätte selle raha. Enne seda ta süüdistatavatega kokku puutunud ei olnud. Täpselt ta ei mäleta, kuid see võis olla 27.02.2005.a.., kui ta töötas müüjana velotreki kioskis väravas Rummu tee
  14. Süüdistatavad politseinikud andsid talle selle raha. Kuidas süüdistatavad politseinikud kioski juurde saabusid, seda ta ei mäleta. Arvab, et nad tulid kahekesi, ostsid tema käest pitakebabi. Mitu tüki ostsid, seda ta ei mäleta, kuid politseinikud maksid 100.-EEKisega. Ta andis 100.-EEK-ist 50.-EEK-i tagasi. Samal päeval tuldi ja võeti tema käest teiste politseinike poolt see raha 100.-EEK-i asitõendiks ära. Kassas oli sel päeval ka teist raha, ka teisi 100.-EEK-iseid. Politseinikud vaatasid rahatähti sinise pliiatsimoodi asjaga ning siis ütlesid, et võtavad selle 100.-EEK-ise asitõendiks. See 100.-EEK-ine kupüür erines teistest 100.-EEKistest kupüüridest selle poolest, et valguse käes olid selle peal triibud. Kassast võttis kõik raha tema välja ning andis selle politseinikele, kes vaatlesid 100.-EEK-iseid rahatähti sinise valguse käes, aga mitte numbrite järgi. Mitmes rahatäht see 100.-EEK-ine oli seda ta ei mäleta. Vahepeal käis kioskis ka veel teisi kliente. Jälitustoimingute protokollist koos stenogrammiga ja sinna juurde kuuluvast salvestisest nähtub 27.02.2005 vestluse sisu süüdistatavate ja Aleksandr Leontjevi vahel politseisõidukis Aleksandr Leontjevi küsimusele, et kas kuidagi ilma protokollita ei saa kuna esmakordselt juhtus, vastab H.O , et „kuna turvamehed püüdsid su kinni, me olema kohustatud. Kui me ise oleksime püüdnud, võiksid olla teised variandid. kõik oleneb ainult trahvi suurusest“ Sellele järgnevad selgitused, kui suuri trahve määrab komissar ja kuidas nemad võivad. Edasi küsib Aleksandr Leontjev, mis on kõige väiksem trahv ja kas seda saab, millele järgneb jutt sellest, et minimaalne on 180 krooni ja seda määratakse invaliididele, kas sul on invaliidustõend, H.O räägib anekdoodi tõendi toomisest jne. Aleksandr Leontjevi küsimusele ja milline on siis trahv, järgneb dialoog: „minimaalne trahv tuleb ainult siis kui on invaliidsustõend. palju tõend? ise otsusta. kas kolmesajast piisab? piisab.“ (t.l. 4 – 19). Aktist kuriteo matkijale raha üleandmise kohta ja sinna juurde kuuluvast fototabelist on näha, et Aleksandr Leontjevile on Tallinnas kuriteo matkimiseks antud kokku raha summas 850.-EEK-i (kaheksasada viiskümmend krooni), kupüüre on pildistatud ja töödeldud UV pastaga. (t.l. 20, 21 – 28). H.O isiku läbivaatuse protokollist on näha, et H.O olid kinnipidamise hetkel kätel kollast värvi UV-pasta jäljed, mida on näha UV – lambi kasutusel. H.O-lt leiti taskust üks märgistatud 100.-EEK-ine rahatäht. (t.l. 44-45). U.D isiku läbivaatuse protokollist on näha, et U.D leiti üks märgistatud 100.-EEK-ine rahatäht rahakotist. (t.l. 46-47). Asitõendite – rahatähtede - vaatlusprotokollist ja sinna juurde kuuluvatest fototabelitest on näha, et H.O-lt ja U.D-lt isiku läbivaatuse käigus ära võetud rahatähed 2 pangatähte Lydia Koidula portree kujutisega 100.-EEK-ise nimiväärtusega, ühtivad Aleksandr Leontjevile kuriteo matkimiseks antud 2 pangatähe Lydia Koidula portree kujutisega 100.-EEK-ise nimiväärtusega seerianumbritega. Samuti ühtib hamburgeri kioskist ära võetud 1 pangatäht Lydia Koidula portree kujutisega 100.-EEK-ise nimiväärtusega, Aleksandr Leontjevile kuriteo matkimiseks antud pangatähe Lydia Koidula portree kujutisega 100.-EEK-ise nimiväärtusega seerianumbriga.(t.l. 57, 58 – 59). Asitõendi- kiirmenetluse otsuse nr 113087541 – vaatlusprotokollist on näha, et Aleksandr Leontjevile koostati 27.02.2005.a. Põhja PP Ida PO konstaabel U.D poolt kiirmenetluse otsus nr. 113087541 KarS § 218 lg.1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest. (t.l. 60). Tallinna politseiprefekti 23.12.2003.a käskkirjast nr 3705p (t.l. 84) ja H.O ametijuhendist (t.l. 85 – 87) on näha, et kuriteo toimepanemise ajal töötas H.O 11 Põhja PP Ida PO korrakaitsetalituse nooremkonstaabli ametikohal, omades seega järelevalve ja võimuesindaja ülesandeid ning olles seega ametiisikuks KarS § 288 mõistes. Põhja politseiprefekti 02.01.2004.a käskkirjast nr 79p (t.l. 121) ja U.D ametijuhendist (t.l. 122 – 124) on näha, et kuriteo toimepanemise ajal töötas U.D Põhja PP Ida PO korrakaitsetalituse konstaabli ametikohal, omades seega järelevalve ja võimuesindaja ülesandeid ning olles seega ametiisikuks KarS § 288 mõistes. Kohtuekspertiisi ja Kriminalistika Keskuse hääleekspertiisi aktis nr. IF – 0020 - 05/1668 02.08.2005.a. antud eksperdiarvamusest nähtub, et eksperdile esitatud CD – plaadil olevat helisalvestist töödeldi parema arusaadavuse saavutamiseks programmiga Sound Forge. Parandatud versioon salvestati CD – plaadile audioformaadis. (t.l. 160). Seega tunnistajate Aleksandr Leontjevi ning R P ütlused haakuvad täielikult jälitustoimingu käigus saadud tõenditega ning teiste eespool nimetatud ja analüüsitud kirjalike tõenditega ning nendega on täielikult tõendatud H.O ja U.D poolt grupis pistise võtmine minimaalse rahatrahvi määramise eest. Aleksandr Leontjevi ütlustest kooskõlas matkimise käigus saadud audiosalvestise ja stenogrammiga nähtub, et Aleksandr Leontjevi küsimustele protokollist pääsemise või siis võimalikult väikese trahvi määramisele reageerisid süüdistatavad korduvate vihjetega invaliidustõendile ning nende käest võib kergemalt pääseda kui komissari juures. Protokolli vormistamise käigus Aleksandr Leontjevi konkreetsele küsimusele, milline tuleb trahv, ei nimeta politseinikud trahvisummat vaid jätkub jutt invaliidustõendist. Samuti nimetatakse summat 300 krooni, et sellest piisab. Samasisulist vestlust on kirjeldanud ka H.O kohtueelses menetluses (t.l. 95) andes ütlusi selle kohta, et Leontjev palus, et määraksime talle minimaalse trahvi, ma ütlesin, et minimaalseid trahve määratakse vaid pensionäridele ja invaliididele, aga kuna tema ilmselt pensionär ei ole, aga kui näitab meile invaliidsustõendit, siis määrame talle kohapeal minimaalse trahvi. Seejärel Leontjev küsis, kui palju selline invaliidsustõend maksab, ma ütlesin, et ei tea. Ta küsis minult „Kas 300-st piisab?“. Ma ütlesin : „Muidugi piisab“. (kohtuistungil peale eelpool nimetatud kahtlustatavana ülekuulamisel antud ütluste avaldamist kinnitas, et sellist vestlust ei olnud. Enne seda ülekuulamist oli tal 1,5 tunnine vestlus Prefektuuris, ta oli šoki seisundis. Ei tundnud ennast süüdi ning soovis selgitusi anda, mis juhtus). Ei saa eeldada, et pistisevõtjad-andjad kasutaks on vestluses juriidilisi termineid ning otsesõnu lepiks kokku toimepandavas kuriteos. Antud teo iseloomus arvestades on tavaline, et kokkulepped raha võtmise kohta sõlmitaksegi vihjete või n.ö. mõistukõne teel. Süüdistatavate ja Aleksandr Leontjevi vestluses on üheselt mõistetav, et minimaalse trahvi määramise eest soovitakse Aleksandr Leontjevilt tasu saada. Hiljem äravõetud 300.-EEK-i haakub ka vestluses nimetatava summaga. Süüdistatavate tegevuses kuriteokoosseis objektiivsete ja subjektiivsete tunnuste tuvastamisel tuleb kindlasti arvestada ka kuriteo toimepanemisel järgnevat vahetut käitumist. Asjaolu, et matkijalt saadud 300.-EEK-i oli jagatud pooleks ja taskusse ja rahakotti ära pandud, lükkab ümber samuti vaatamata muu raha olemasolule, mille eest saanuks endale süüa osta, maksti hamburgeriputkas just Aleksandr Leontjevilt saadud 100 kroonisega, annab ilmselgelt tunnistust sellest, et teadlikult maksti hamburgerite eest Aleksandr Leontjevilt saadud 100.-EEK-isega, et raha lahti vahetada ja 300.-EEK-i võrdselt ära jagada nii, et kumbki sai 125.-EEK-i. See haakub ka U.D esmaste ütlustega kohtueelses menetluses (t.l. 133), kus U.D andis ütlusi selle kohta, et umbes poolel teel võttis H.O kuskilt välja raha 300 krooni ja ütles, et võib – olla jättis selle kinnipeetu. Küsisin, kas ta on selles kindel, kuna läbivaatuse ajal kaupluses ma tal 100-krooniseid kupüüre ei näinud, aga sellel korral oli H.O käes kolm sajakroonist kupüüri. Ma ütlesin, et peab täpsustama, kas see oli ikka tema raha, seejärel pöördusime tagasi bussipeatuse juurde, kuid meest seal enam ei olnud. H.O tegi ettepaneku einetada velotreki kõrval asuvas kioski juures. H.O ütles, et juhul kui noormees välja ilmub, lisame puuduoleva asemele oma raha ja tagastame talle 300 krooni, käesoleval hetkel tegi ta ettepaneku võtta raha sellest 300 kroonist ja osta süüa. Ta andis mulle 200 krooni, ma panin selle rahakotti. Ostsin kioskist kaks pita – kebabi hinnaga a ` 25 kr/tk, mulle jäi alles 150 krooni. Tagasi antud rahast andsin talle 25 krooni, endale jätsin 25 krooni. Selle tagajärjel jäi kinnipeetu 12 rahast H.O-le 125 krooni ja mulle 125 krooni. Kui hakkasime sööma, siis peeti meid kinni sisekontrollitöötajate poolt. Enne seda, kui kioski juurde sõitsime, oli mul kaasas isiklikku raha 535 krooni. Spetsiaalselt ma kinnipeetu rahaga hamburgerite eest maksta ei tahtnud, lihtsalt võtsin rahakotist esimese kättejuhtunud kupüüri. Oleksime saanud kinnipeetule igal juhul esimesel võimalusel raha tagastada, ma ei oska selgitada, miks ma andsin H.O-le just – nimelt 25 krooni. Ta ütles, et annaksin talle tagasisaadavast summast, ma andsin talle 25 krooni ning meile mõlemale jäi võrdselt.. (kohtuistungil kinnitas, et need ütlused ei vasta täielikult tõele, sest uurija esitas suunavaid küsimusi ning tema olles šoki seisundis vastas igale uurija küsimusele jaatavalt. Sellel ülekuulamisel osales ka kaitsja.). Nimetatud tuvastatud objektiivne tegevus lükkab ümber ka süüdistatavate ennastõigustavad väited, nagu leidnuks nad raha autost ja tahtnuks hiljem teatada raha leidmisest ning raha korrapidajale üle anda. Kuigi vestluses aktiivsem pool oli H.O ja füüsiliselt võttis raha vastu H.O , siis kuna vestlus ja pistise andmine toimus väikesel suletud territooriumil (kolmekesi politseiautos), mõlemad politseinikud osalesid vestluses, keelelisi takistusi jutust arusaamisel olla ei saanud, Aleksandr Leontjev kinnitas, et U.D nägi raha andmist, lisaks ühine tarbimine kebabi ostmise näol ja raha jagamine kinnitab H.O ja U.D ühist kooskõlastatud tegevust ja nende asjaoludega on tuvastatud, et mõlemad ametiisikuna ühiselt nõustusid vara lubamisega nõustumisega ning vara vastuvõtmisega vastutasuna selle eest, et ametiisik ametiseisundit kasutades pani toime seadusega lubatud teo matkija poolt (mis on KarS § 293 üheks objektiivseks koosseisu tunnuseks) ning seetõttu on põhjendatud nende tegevuse kvalifitseerimine grupilise tegevusena. Seega süüdistavate poolt kohtuistungil antud ütlused on ennastõigustavad, vastuolulised ning ebaloogilised nii raha leidmise/saamise, toimunud vestluse, raha jagamise asjaolude osas. Ning on ümber lükatud eelpool nimetatud ja analüüsitud tõenditega. Puutuvalt H.O poolt esitatud taotlusesse tunnistada jälitustegevusega kogutud tõendid ebaseaduslikuks ja lubamatuks, leiab kohus, et läbiviidud matkimine on toimunud seaduse nõudeid järgides ja kogutud tõendid on lubatavad. Altkäemaks ja pistise pakkumine/andmine on olemuselt sarnased koosseisud, millest altkäemaks on ametniku äraostetavuse raskem vorm. Pistise pakkumise koosseisu elemendid on suures osas samased, erinevus kahe koosseisu vahel tuleb vaid ametniku reaktsioonist- kas siis seaduslik või ebaseaduslik toiming. Kuriteo matkimine tuleb vaadelda tervikliku protsessina, mis antud juhul algas väärteo toimepanemisest kuni ametnikule raha maksmiseni, seda ei ole võimalik sõnadeks, lauseteks hakkida ning siis igale sõnale ja liigutusele eraldi õiguslikku hinnangut anda. Kohtu luba jälitustegevuse läbiviimiseks antakse matkija teo õigusvastasuse välistamiseksolemuselt õigusvastase teo õiguspäraseks tunnistamiseks, seetõttu on oluline, et matkija tegevus jääks kohtu loa raamidesse. Antud juhul mahtus matkija tegevus § 298(altkäemaksu andmise) loa piiridesse, kuna tema tegevus oli suunatud altkäemaksu pakkumisele ja andmisele- tasu eest väärteo toimepanemisest karistusest pääseda. Asjaolu, et politseiametnike tegevuses vastusena matkija tegevusele realiseerus vähemohtliku tagajärjena pistise võtmine, ehk siis tasu eest ei oldud nõus küll ebaseaduslikult toimima (üldse materjale vormistamata jätta ja karistust määramata jätta), vaid reageerima õigusrikkuja jaoks maksimaalselt kergelt ja soodsalt, ei muuda matkimise protsessi ja selle tulemina saadud tõendeid lubamatuteks. Tsiviilhagi kriminaalasjas puudub. Karistuse mõistmisel arvestab kohus süüdistatavate isikuid, süü suurust, toimepandud kuriteo laadi ja ohtlikkust, vastutust kergendavate asjaolude ja vastutust raskendavate asjaolude puudumist, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid silmas pidades. Süüdistatavat H.O varem kriminaalkorras karistatud ei ole.(t.l. 70). Süüdistatavat H.O varem väärtegude toimepanemise eest karistatud ei ole.(t.l. 70). 13 Süüdistatavat U.D varem kriminaalkorras karistatud ei ole.(t.l. 110). Süüdistatavat U.D varem väärtegude toimepanemise eest karistatud ei ole.(t.l. 110). Süüdistatavad on toime pannud teise astme kuriteo. Kuna süüdistatavad kuriteoga materiaalset kahju tekitanud ei ole, samuti arvestades seda, et süüdistatavaid ei ole varem karistatud ei kriminaalkorras ega ka väärtegude toimepanemise eest, siis asub kohus kõik eeltoodut arvesse võttes seisukohale, et süüdistatavatele võib mõista karistusena lühiajalise vangistuse ning seda KarS § 73 sätete kohaldamisega tingimisi 3 aastase katseajaga. Kohus juhindub KrMS §-dest 173 lg 1 p 1; 175 lg 1 p. 9; 180 lg 1,2,3; 311; 312; 313; Kohtunik:/allkiri/ Koopia õige Kohtunik: 14

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.