1-10-12262/18

(09760000116)Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Mati Kartau, Tiit Lõhmus Kriminaalasi Lembit Allikmets süüdistuses KarS § 344 lg 1 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu (Tartu kohtumaja)

1. detsembri 2011 otsus Apellatsiooni esitaja süüdistatava Lembit Allikmetsa kaitsja advokaat Marko Paabumets Prokurör ringkonnaprokurör Kristiina Laas Süüdistatav Lembit Allikmets elukoht: XXX, Tartu; kodakondsus: XXX varasem karistatus: karistamata isikukood: kriminaal- 33606182711; ja väärteokorras tõkend: puudub Kaitsja advokaat Marko Paabumets (kokkuleppel) RESOLUTSIOON: Juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1 jätta Tartu Maakohtu
2. detsembri 2011 kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-10-12262 muutmata ja Lembit Allikmetsa kaitsja Marko Paabumetsa apellatsioon rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsus tehakse teatavaks ringkonnakohtu kantselei kaudu
3. märtsil 2012 ja samast kuupäevast on kohtumenetluse poolel sellega võimalik tutvuda. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates
4. märtsist
5. Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates
6. märtsist
7. Esimese astme kohtu otsuse sisu Tartu Maakohtu 05.12.2011 otsusega tunnistati Lembit Allikmets süüdi KarS § 344 lg 1 järgi ja karistati rahalise karistusega 80 päevamäära, s.o 1524 eurot. Maakohus arutas L. Allikmetsale KarS § 344 lg 1 järgi esitatud süüdistust selles, et tema ajavahemikul 03.11.2008 kuni 04.12.2008 Tartus A.S. kihutamisel võltsis A.S. poolt
8. aastal läbiviidud ravimi kliinilise uuringu „spinal 2-chloroprocaine: effective dose for ambulatory surgery“ jaoks T Ü inimuuringute eetika komitee loa, milleks koostas ja allkirjastas ning kallutas ka oma sekretäri E-M.S. allkirjastama ehk võltsima tagantjärgi 24.03.2003 kuupäeva kandva loa, asendades komitee poolt 24.03.2003 antud loal nr 114/6 esialgse uuringu nimetuse „minimum effective local anaesthetic dose of isobaric bupivacaine and bupivacaine with morphine administered via a spinal catheter for hip replacement surgery“ nimetusega „spinal 2-chloroprocaine: effective dose for ambulatory surgery“, et viia
9. aastal ebaseaduslikult läbiviidud ravimi 2-kloroprokaiin kliiniline uuring vastavusse ravimiseaduses ja sotsiaalministri määrustes nr 23 17.02.2005 „Ravimi kliinilise uuringu teostamise tingimused ja kord“ ja nr 17 17.02.2005 „Kliiniliste uuringute meditsiinieetika komitee töökord, kooskõlastuse saamiseks esitatavate andmete loetelu, komitee otsuse tegemise kord ja kooskõlastuse avalduse vorm“ kliinilistele uuringutele esitatavate nõuetega ja näiliselt seadustada ebaseaduslik ravimi kliiniline uuring. Süüdistatav L. Allikmets ei tunnistanud end maakohtus esitatud süüdistuses süüdi. Maakohus, asja arutanud ja hinnanud kogumis kõiki kriminaalasjas kogutud tõendeid, asus seisukohale, et L. Allikmetsa süü temale esitatud süüdistuses on täielikult tõendamist leidnud ja ta tuleb süüdi mõista KarS § 344 lg 1 järgi. Käesolevas asjas ei olnud maakohtu hinnangul kahtlust selles, et süüdistatav võltsis A.S. soovil tagantjärgi inimuuringute eetikakomitee 24.03.2003 loa nr 114/6, vahetades eetikakomitee poolt dr. S. 24.03.2003 väljastatud loal nr 114/6 uuringu nimetuse ja allkirjastas selle ning kallutas võltsitud dokumendile allkirja andma ka E.-M. S. Kriminaalasjas oli vaidlus selles, kas eetikakomitee luba annab õiguse kliinilise uuringu läbiviimiseks. Maakohus tuvastas, et ravimiga 2-kloroprokaiin
10. aastal läbi viidud uuringu näol oli tegemist ravimi kliinilise uuringuga RavS § 87 lg 1 mõttes, milleks on RavS § 91 lg 1 kohaselt nõutav uuringus osaleja kirjalik nõusolek. Kliinilist uuringut ei või RavS § 93 lg 1 kohaselt alustada enne kooskõlastuse saamist kliiniliste uuringute meditsiinieetika komiteelt. Kui üks neist eeldustest on täitmata, ei tohi alustada ravimi kliinilist uuringut. Eeltoodud asjaoludel leidis maakohus, et RavS § 93 lg 1 kohaselt on eetikakomitee kooskõlastus kohane dokument ravimi kliinilise uuringu läbiviimise õiguse omandamiseks. Seega dokument, mille L. Allikmets võltsis ja mille võltsimisele ta kallutas ka E.-M. S, annab uuringu läbiviijale õiguse kliinilise uuringu teostamiseks. 2 Kuriteokoosseisu subjektiivse külje osas märkis maakohus, et koosseisu täitmiseks piisab sellest, kui isik teab või vähemalt peab võimalikuks, et võltsitav dokument on kohane õiguse omandamiseks, s.o tegutseb vähemalt kaudse tahtlusega. Kuigi eetikakomitee ei olnud enne ravimi 2-kloroprokaiin uuringu läbiviimist arutanud vastava loa andmist dr. S., koostas süüdistatav teadlikult võltsitud dokumendi, et jätta mulje, justkui olnuks dr. S.l enne uuringu läbiviimise alustamist eetikakomitee luba olemas. Asjaolu, et ta kallutas dokumendi võltsimisele ka komitee sekretäri E.-M. S., kinnitab lisaks süüdistatava enda ütlustele ka 29.06.2010 E.-M. S. suhtes kriminaalmenetluse lõpetamise määrus, mille järgi viimane nõustus dokumendi võltsimisega. Maakohus ei nõustunud kaitsja väitega, et kuna süüdistustes puudub kvalifikatsiooni viide KarS § 22 lg-le 2, mis sätestab kuriteole kihutamise, siis episood, mis puudutab võltsimisele kallutamist, tuleb jätta kohtu poolt tähelepanuta. Maakohus oli seisukohal, et kui süüdlane on kuriteo toime pannud nii täideviija kui ka osavõtjana kitsamas mõttes ehk kihutaja või kaasaitajana, siis kvalifitseeritakse süüdlase tegu ainult täideviijana ilma viiteta KarS § 22 lgle
11. Eeltooduga leidis maakohtu arvates tõendamist, et süüdistatav võltsis dokumendi ja kallutas E.-M. S. dokumendi võltsimisele eesmärgiga viia dr. S. poolt läbi viidud ebaseaduslik uuring vastavusse ravimiseaduses ja sotsiaalministri määrustes nr 23 ja nr 17 kliinilistele uuringutele esitatavate nõuetega ja näiliselt seadustada ebaseaduslik ravimi kliiniline uuring. Maakohus ei tuvastanud õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid. Karistuse mõistmisel võttis maakohus, juhindudes KarS § 56 lg-st 1, arvesse, et L. Allikmets pani toime teise astme kuriteo. Maakohus ei tuvastanud karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid. Oma teoga õigustas L. Allikmets patsientide kehalise puutumatuse teadlikku rikkumist ning püüdis seda asjaolu varjata, mis on maakohtu hinnangul äärmiselt taunitav. Lähtudes süüdistataval varasema kriminaalkaristuse puudumisest ning toime pandud teo raskusest, leidis maakohus, et süüdistatavat on võimalik mõjutada edaspidi hoiduma kuritegude toimepanemisest rahalise karistusega sanktsiooni alammäära lähedal. Seetõttu mõistis maakohus L. Allikmetsale rahalise karistuse 80 päevamäära, s.o 1524 eurot. Apellatsioonis esitatud taotluste sisu Maakohtu otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse süüdistatava kaitsja, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega mõista L. Allikmets õigeks tema käitumises kuriteokoosseisu puudumise tõttu. Kaitsja põhiseisukohad on lühidalt järgmised. Kaitsja leiab, et süüdistusaktis puudub täielikult süüteokoosseisu objektiivse külje käsitlus. Kui süüdistusaktis on märgitud, et dokumendi võltsimine on toimunud, et näiliselt seadustada ebaseadusliku ravimi kliiniline uuring, oleks süüdistusaktis pidanud kirjeldamist leidma ka see, kuidas väidetavalt võltsitud dokumendiga on võimalik seadustada ebaseaduslik kliiniline ravimiuuring, viitega õigusnormile, millega niinimetatud võltsitud dokument seadustaks väidetava ebaseadusliku kliinilise ravimiuuringu. Pelgalt viide süüdistusaktis ravimiseadusele ja sotsiaalministri määrustele nr 23 ja nr 17 ei taga süüdistatava kaitseõigust ega kinnita süüdistuse põhjendatust, mis omakorda välistab isiku süüdimõistmise esitatud süüdistusakti kohaselt. Kaitsja on seisukohal, et maakohus, rahuldades prokuratuuri taotluse ja eraldades A.S. kriminaalasja uude toimikusse, rikkus KrMS § 216 lg-s 2 sätestatud kriminaalmenetluse igakülgsuse, täielikkuse ja objektiivsuse nõuet. Maakohus ei saanud käesolevas asjas võtta seisukohta ravimi kliinilise uuringu ebaseaduslikkuse ja selle läbiviimise kohta A.S. poolt, 3 samuti selle seadustamiseks väidetavalt võltsitud dokumendi kohta, kuivõrd A.S. süüdistust arutati eraldi ning sisulist arutamist L. Allikmetsa süüdistuses selles osas ei toimunud. Kaitsja leiab eeltoodust lähtudes, et maakohus on rikkunud KrMS § 268 lg-s 5 sätestatut ning kohus oleks pidanud süüdistuse puudulikkusest ja kriminaalmenetlusõiguse rikkumisest (kriminaalasjade eraldamisest) lähtuvalt tegema L. Allikmetsa suhtes õigeksmõistva otsuse. Veel leiab kaitsja, et maakohus on jätnud kaitsja argumendid täielikult analüüsimata, mis kujutab endast kriminaalmenetluse seaduse olulist rikkumist AKKS § 39 lg 3 p 7 mõttes. Samuti pole maakohus kaitsja hinnangul analüüsinud tunnistaja A.I. ja süüdistatava ütlusi ega asjas kogutud dokumentaalseid tõendeid. Kaitsja on seisukohal, et kuna otsuses puudub igasugune tõendite ja õiguslike küsimuste analüüs, on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes. Kaitsja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et käesolevas asjas puudub vaidlus selles, et süüdistatav on kallutanud võltsitud dokumendile allkirja andma ka E.-M. S. Seda juba seetõttu, et S.st süüdistust ei ole L. Allikmetsale esitatud. Vastupidiselt maakohtule on kaitsja seisukohal, et süüdistatava ütlused selle kohta, et ta oli veendunud, et ei andnud väljakirjutatud dokumendiga dr. S. mingeid õigusi, ei ole ennastõigustavad. Maakohus ei ole enda sellekohast arvamust põhjendanud. Samuti on maakohus kaitsja hinnangul põhjendamatult jätnud käsitlemata küsimuse, kas võltsitud dokument oli kohane õiguste omandamiseks või kohustustest vabanemiseks. Kaitsjale jääb arusaamatuks, kuidas maakohus jõudis seaduse tõlgendamisel selleni, et RavS § 93 lg-st 1 tuleneb uuringu läbiviijale õigus kliinilise uuringu teostamiseks. Uuringu läbiviimise õigus tuleneb hoopis RavS §-st
12. Seega on väär maakohtu seisukoht, et eetikakomitee luba on kohane dokument ravimi kliinilise uuringu teostamiseks. Kaitsja leiab veel, et maakohtu hinnang kuriteokoosseisu subjektiivsele küljele on põhjendamatu ning vastuolus süüdistatava ütlustega. Veel jääb kaitsja kindlaks oma seisukohale, et kui süüdistusaktis puudub viide KarS § 22 lg-le 2, on ka põhjendamatu süüdistatava selles osas süüdimõistmine. Siinkohal viitab kaitsja asjaolule, et A. S. oli süüdistus esitatud KarS § 22 lg 2 – § 344 lg 1 järgi, L. Allikmetsale aga ainult KarS § 344 lg 1 järgi. Kaitsja taotleb lisaks süüdistatava õigeksmõistmisele ka Eesti Vabariigilt L. Allikmetsa kasuks menetluskuluna Tartu Maakohtus kaitsjale makstud tasu summas 3834,7 eurot väljamõistmist. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Tartu Ringkonnakohtu 19.01.2012 määrusega määrati kriminaalasi KrMS § 331 lg 11 alusel apellatsiooni korras arutamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti enda seisukohtade esitamiseks aega kuni 01.02.
13. Nimetatud kuupäevaks keegi apellatsioonimenetluse pooltest kohtule enda kirjalikke seisukohti ei esitanud. Esmalt osundab ringkonnakohus menetlusõiguslikule arusaamale, mille kohaselt ei ole apellatsioonimenetlus sama asja teistkordne käsitlemine teises kohtukoosseisus, vaid eelkõige esimese astme kohtu tegevuse kontrollimine apellatsioonkaebuse piires. Käesoleval juhtumil ei taotle süüdistatava kaitsja apellatsioonis mingite uute tõendite lisamist, vaid kohtutoimikus sisalduvate ning maakohtus uuritud tõendite alusel esimese astme kohtust erineva, s.o õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonis esitatud väited ei anna alust maakohtu seisukohtade ümberhindamiseks, kuna need ei lükka ümber maakohtu otsuses esitatud asjakohaseid põhjendusi. 4 Maakohus on toimunu tehiolude kindlakstegemisel lähtunud kriminaalmenetlusõiguse sätetest ja kohtuotsuse põhjendustest tulenevalt on kohtu seisukohad selged, ammendavad ning põhimõtteliste vastuoludeta. Käesolevas kriminaalasjas on maakohus tuvastanud loogiliselt ja arusaadavalt, et L. Allikmets pani toime KarS § 344 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Maakohus on käsitlenud kõiki kriminaalasjas uuritud tõendeid, asetanud erinevatest tõenditest tuleneva teabe ning süüdistatava esitatud selgitused omavahelisse konteksti ning sellest tulenevalt teinud põhjendatud järelduse, et need kinnitavad süüdistuse versiooni toimunust, s.o kuriteo toimepanemist L. Allikmetsa poolt. Kuivõrd ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ei pea kohus tulenevalt KrMS §-st 342 lg 3 p 1 vajalikuks selles toodu põhjendusi käesolevas otsuses korrata. Vastuseks apellatsioonis väljatoodud menetlusõiguslike normide rikkumisele märgib ringkonnakohus järgmist. Apellatsioonis leiab kaitsja, et L. Allikmetsale esitatud süüdistusaktis puudub täielikult süüteokoosseisu objektiivse külje käsitlus. Oma väidet põhistab kaitsja sellega, et kuivõrd süüdistusaktis on märgitud dokumendi võltsimise eesmärgiks ebaseadusliku ravimi kliinilise uuringu näiline seadustamine, siis tulnuks süüdistusaktis ka kirjeldada kuidas väidetavalt võltsitud dokumendiga on võimalik seadustada ebaseaduslik kliiniline ravimiuuring. Seega on kaitsja arvates L. Allikmetsale esitatud süüdistusakt ebakonkreetne ning välistab isiku süüdimõistmise. Esmalt märgib ringkonnakohus, et KarS § 344 lg 1 süüteokoosseisu objektiivne külg ei hõlma koosseisulise asjaoluna dokumendi võltsimise eesmärki ning seega puudus käesolevas kriminaalasjas ka vajadus süüdistuses kirjeldada, kuidas on isikul võltsitud dokumendiga võimalik saavutada tema poolt soovitud tulemust. Samas leiab ringkonnakohus, et L. Allikmetsale esitatud süüdistusaktis on äratoodud kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma otsustes tõepoolest korduvalt rõhutanud, et kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks, ning olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada sõltumata sellest, milline on kohtus tuvastatud faktiliste asjaolude kogum. KarS § 344 lg 1 näeb ette vastutuse dokumendi, pitsati või plangi, mille alusel on võimalik omandada õigusi või vabaneda kohustustest, võltsimise eest. Ringkonnakohus leiab, et just materiaalõigusest tuleneva kuriteokoosseisu olemus (koosseisutüüp, selles sisalduvate üksikute tunnuste laad jne) määrab ära nõuded sellele, millises ulatuses ja viisil tuleb süüdistuses süüdistatava käitumist kirjeldada s.t esitada faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks. L. Allikmetsale esitatud süüdistusest nähtub, et teda süüdistatakse selles, et tema ajavahemikul
14. november kuni
15. detsember 2008 võltsis A.S. poolt 2006 läbiviidud kliinilise uuringu jaoks T Ü inimuuringute eetikakomitee loa, milleks koostas ja allkirjastas ning kallutas ka oma sekretäri allkirjastama ehk võltsima tagantjärgi
16. märtsi 2003 kuupäeva kandva loa, asendades komitee poolt
17. märtsil 2003 antud loal nr 114/6 uuringu nimetuse. 5 Nimetatud võltsimise teostas süüdistatav selleks, et viia 2006 läbiviidud ravimi 2kloroprokaiin kliiniline uuring vastavusse kliinilistele uuringutele esitatavate nõuetega ja näiliselt seadustada ebaseaduslik ravimi kliiniline uuring. Lähtudes KarS § 344 lg 1 teokoosseisust ning kõrvutades seda L. Allikmetsale esitatud süüdistusega leiab ringkonnakohus, et süüdistatavale esitatud süüdistuses on piisava selguse ja täpsusega ära toodud kõik faktilised asjaolud, mis olid tema karistusõigusliku vastutuse eelduseks. Nii on L. Allikmetsale esitatud süüdistuses ära näidatud teo toimepanemise aeg ja koht. Ka on süüdistuses näidatud, millise dokumendi L. Allikmets võltsis ja milles seisnes süüdistuses nimetatud dokumendi võltsimine. Samuti on süüdistuses ringkonnakohtu arvates ära toodud milliseid õigusi L. Allikmetsa poolt võltsitud dokumendiga on võimalik omandada. Siinjuures märgib ringkonnakohus, et nimetatud õigusena on ringkonnakohtu arvates vaadeldav ravimi kliinilise uuringu läbiviimine. Ringkonnakohus leiab, et nimetatud õigus, ravimi kliinilise uuringu läbiviimine, on otseselt mõistetav ka L. Allikmetsale esitatud süüdistuse väitest „viia uuring vastavusse kliinilistele uuringutele esitatavate nõuetega“, sest nimelt nimetatud nõuetest tuleneb vajadus taotleda uuringute läbiviimiseks eetikakomitee vastav luba. Ülaltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et L. Allikmetsale esitatud süüdistuses kajastuvad kõik faktilised asjaolud, mis olid eelduseks tema vastutusele võtmiseks KarS § 344 lg 1 järgi. Apellatsioonis leiab kaitsja, et arutades L. Allikmetsa ja A.S. kriminaalasju eraldi menetlustes, on maakohus rikkunud KrMS § 216 lg-s 2 sätestatud kriminaalmenetluse igakülgsuse, täielikkuse ja objektiivsuse arutamise nõuet. Ringkonnakohus leiab esmalt, et viidates oma apellatsioonis KrMS § 216 lg 2 rikkumisele maakohtu poolt, ei ole kaitsja arvestanud KrMS § 216 redaktsiooni muudatustega, mis kehtivad alates
18. septembrist
19. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt on A.S. kaitsja esitanud
20. novembril 2011 toimunud kohtuistungil kohtule taotluse anda A. S. võimalus kokkuleppeläbirääkimiste pidamiseks riikliku süüdistuse esindajaga ning võimalusel lahendada kriminaalasi kokkuleppemenetluses. Seoses sellega taotles kaitsja ka A.S. osas kriminaalasja eraldamist. Prokurör nõustus nimetatud taotlusega. L. Allikmets ja tema kaitsja kokkuleppemenetlusega nõus ei olnud. Samas nõustus L. Allikmetsa kaitsja A.S. osas kriminaalasja eraldamisega (I kd tl 44). KrMS § 216 lg 2 p 3 kohaselt kriminaalasjades, milles isikuid süüdistatakse kuriteo ühises toimepanemises võidakse eraldada kriminaalasi ühe süüdistatava suhtes, kui isik pärast kohtueelse menetluse lõpuleviimist taotleb kriminaalasja lahendamist kokkuleppemenetluses ning kokkuleppemenetluse kohaldamine ei ole võimalik KrMS § 239 lg 2 p 3 nimetatud asjaolude tõttu. Ringkonnakohtu arvates tuleneb nimetatud sättest, et juhul kui üks süüdistatav taotleb pärast kriminaalasja kohtuliku uurimise lõpuleviimist tema suhtes asja lahendamist kokkuleppemenetluses, teine(sed) kuriteo toimepanemisel osalenud isik(ud) sellega aga ei nõustu ning kokkuleppemenetluse kohaldamine kokkuleppemenetlust taotlenud isikuga ei ole tulenevalt KrMS § 239 lg 2 p 3 samas asjas võimalik, siis on kokkulepet taotlenud isiku suhtes võimalik kriminaalasja eraldamine. 6 Tulenevalt L. Allikmetsa suhtes tehtud kohtuotsuse ajal kehtinud KrMS § 216 lg 2 p 3 redaktsioonist, leiab ringkonnakohus, et maakohus on kriminaalasjade eraldamisel järginud seadust ning pole seejuures rikkunud kriminaalmenetlusõiguse norme. Apellatsioonis leiab kaitsja, et kuivõrd A.S. kriminaalasja arutati käesolevast kriminaalasjast eraldi, siis ei saanud maakohus võtta seisukohta A.S. poolt läbiviidud kliinilise uuringu ebaseaduslikkuse kohta. Samuti ei saanuks kohus otsustada selle üle, kas A. S. püüdis oma ebaseaduslikke uuringuid seadustada väidetavalt võltsitud dokumendiga. Kaitsja leiab eeltoodust lähtudes, et maakohus on rikkunud KrMS § 268 lg-s 5 sätestatut. Ringkonnakohus kaitsja taolise väitega ei nõustu. Vastavalt KrMS § 268 toimub kohtulik arutamine süüdistatava suhtes ainult süüdistusakti järgi. L. Allikmetsale esitati süüdistus KarS § 344 lg 1 järgi, s.o dokumendi, mille alusel on võimalik omandada õigusi või vabaneda kohustustest, võltsimise eest. Esitatud süüdistusest nähtuvalt pidi maakohus L. Allikmetsa süüküsimuse lahendamisel vastama küsimusele, kas süüdistatav on võltsinud taolist dokumenti, mille abil on võimalik omandada õigusi või vabaneda kohustustest. Ringkonnakohus leiab, et nimetatud küsimusele vastamiseks puudus maakohtul igasugune vajadus hinnata, kas A. S. pani toime või ei pannud ebaseadusliku kliinilise uuringu ja kas ta püüdis võltsitud dokumenti kasutades seda seadustada, sest L. Allikmetsa süüküsimuse üle otsustamisel puudub nimetatud asjaoludel tähtsus. Nimetatud asjaolule on ringkonnakohtu arvates viidanud ka maakohus, märkides kohtuotsuses, et KarS § 344 lg 1 toodud kuriteo objektiivse koosseisu omistamisel ei oma tähtsust kas võltsitud dokumendiga tegelikult mõni õigus omandati või mitte. Seega ei ole maakohus rikkunud ka KrMS § 268 lg 5 sätteid. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsja väitega nagu puuduksid kohtuotsuses põhjendused ning seetõttu on tegemist KrMS § 339 lg 1 p 7 rikkumisega. Esmalt märgib ringkonnakohus, et kaitsja taoline etteheide on vastuoluline. KrMS § 339 p 7 toodud põhjenduste puudumine kohtuotsuses on käsitletav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena ning tulenevalt KrMS § 341 lg 1 tühistatakse taolise menetlusõiguse olulise rikkumise korral kohtuotsus ja saadetakse see uueks arutamiseks esimese astme kohtule. Apellatsioonis aga taotletakse L. Allikmetsa õigeksmõistmist, mitte aga kriminaalasja saatmist esimese astme kohtule uueks arutamiseks. Samas leiab ringkonnakohus, et väide nagu puuduksid kohtuotsuses põhjendused, on alusetu. Ringkonnakohus leiab, et motiivide puudumisega on esmalt tegemist siis, kui kohus ei ole mingit oma seisukohta või järeldust üldse põhjendanud. Antud juhul on maakohus kohtuotsuses esitanud kriminaalasjas kogutud tõendite analüüsile tuginedes omapoolsed põhistused, miks ta leiab, et L. Allikmetsa süü on tõendamist leidnud ( III kd tl 236-237). Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on motiivide puudumisest alust rääkida ka siis, kui kohus on otsuses küll püüdnud mingit seisukohta või järeldust põhjendada, kuid selle põhjenduse kujunemine ei ole kohtuotsuse lugejale jälgitav. Ringkonnakohtu arvates ei ole maakohus ka nimetatud menetlusõigusliku põhimõtte vastu eksinud. Erinevalt apellatsioonis väidetule leiab ringkonnakohus, et maakohtu otsus ei ole 7 deklaratiivne ning kohtupoolset tõendite hindamist ning põhistusteni jõudmist on kohtuotsuse lugejal võimalik jälgida. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsja väitega nagu oleks maakohus L. Allikmetsa süüditunnistamisele KarS § 344 lg 1 järgi kohaldanud vääralt materiaalõigust. KarS § 344 lg 1 objektiivne süüteokoosseis seisneb dokumendi võltsimises, kusjuures võltsitud dokument peab olema kohane õiguse omandamiseks või kohustusest vabanemiseks. Ringkonnakohus leiab, et kriminaalasjas ei ole vaidlust selle üle, et L. Allikmetsa poolt väljastatud T Ü inimuuringute eetikakomitee luba on vaadeldav dokumendina. Samuti puudub asjas vaidlus selle üle, et asendades teadlikult A.S. kihutamisel eetikakomitee poolt väljaantud loal nr 114/6 esialgse uuringu nimetuse teise uuringu nimetusega, kandis L. Allikmets nimetatud dokumenti andmed mis ei olnud sisuliselt õiged, s.o valeandmeid, pani seega toime võltsimise. Otsustamaks kas L. Allikmetsa tegevuses esineb KarS § 344 lg 1 süüteokoosseis tuleb seega vastata küsimusele, kas süüdistatava poolt võltsitud dokument on kohane õiguste omandamiseks või kohustustest vabanemiseks. Seejuures ei ole ringkonnakohtu arvates süüteokoosseisu objektiivse külje tuvastamisel tähtsust, kas võltsitud dokumendiga ka õigusi omandati või kohustustest vabaneti. Samuti ei oma tähtsust asjaolu millisel eesmärgil dokumendi võltsimine toimus. Ravimiseaduse § 93 lg 1 kohaselt ei või ravimi kliinilist uuringut alustada enne kooskõlastuse saamist komiteelt. Ravimiseaduse § 96 lg 1 kohaselt annab loa ravimi kliinilise uuringu teostamiseks Ravimiamet. Nimetatud paragrahvide koostoimest saab teha järelduse, et juhul kui soovitakse läbi viia ravimi kliinilisi uuringuid on vajalik nii Ravimiameti vastav luba kui ka kliiniliste uuringute meditsiinieetika komitee kooskõlastus selleks. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt andis L. Allikmets T Ü inimuuringute eetika komitee kooskõlastuse ravimi kliinilisteks uuringuteks, mis koostoimes Raviameti loaga annab õiguse ravimi kliinilise uuringu teostamiseks. Seega on inimuuringute eetika komitee kooskõlastuse alusel võimalik omandada õigusi, s.o alustada ravimi kliiniliste uuringutega. Üllatoodu alusel leiab ringkonnakohus, et kuivõrd L. Allikmets võltsis dokumendi, mille alusel on võimalik omandada õigusi, siis on täidetud KarS § 344 lg 1 ettenähtud kuriteo objektiivne külg. Asjaolu, et L. Allikmets võltsis loa juba pärast ravimi kliinilise uuringu läbiviimist ei muuda ringkonnakohtu arvates tema tegu eetikakomitee loa väljastamisel seaduslikuks. Ringkonnakohus, nõustudes maakohtuga, leiab, et tõendamist on leidnud ka kuriteo subjektiivne külg, s.o L. Allikmets võltsis tahtlikult dokumenti, millega on võimalik omandada õigusi. L. Allikmets olles T Ü inimuuringute eetika komitee esimees oli teadlik, et ühtegi ravimiuuringute läbiviimist ei tohi alustada ilma eetikakomitee vastava loata. Seega teadis L. Allikmets, et tema poolt võltsitud dokument on kohane õiguse omandamiseks, s.o ravimiuuringute läbiviimiseks. 8 Ülaltoodust tulenevalt on maakohus L. Allikmetsa õigustatult süüdi tunnistanud KarS § 344 lg 1 järgi. Kuivõrd ringkonnakohus jätab Tartu Maakohtu otsuse L. Allikmetsa süüditunnistamises muutmata, s.o on teeb KrMS § 337 lg 1 ettenähtud otsuse, siis jäävad menetluskulud L. Allikmetsa kanda. Aarne Sarjas Mati Kartau 9 Tiit Lõhmus