lg 1 p 2 järgi on sundtoomise kulud erikuludeks.
lg 1 p 2 kohaselt on erikulud kriminaalmenetluse kulud ja
lg 1 tulenevalt hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu, antud juhul süüdlane.
lg 2 sätestab, et erikulude arvutamise korra ja suuruse määrab Vabariigi Valitsus. Vabariigi Valitsuse 22.07.2004. a määruse nr 258 „Kriminaalmenetluse erikulude suurus ja arvestamise kord“ § 2 näeb ette, et erikulud hüvitatakse menetleja määruse või kohtuotsusega
ja § 190 punkti 2 kohaselt huvitatud isiku või asutuse taotluse ning kulusid tõendavate dokumentide alusel. N.P-le oli kohtuotsusega määratud tähtaeg, milliseks peab ta aresti ära kandma, s.o osade kaupa kahel nädalavahetusel (2x2 päeva) ja ühel korral reedest kuni pühapäevani (3 päeva). Otsusega määrati, et kogu arest peab olema kantud 30.oktoobriks 2012.a. Eelnevast tulenevalt oli viimane võimalik tähtaeg, kui süüdlane oleks pidanud ilmuma karistust kandma, 13.10.2012.a. N.P karistust kandma ei asunud, mistõttu esitati 15.10.2012.a. kohtule taotlus tema suhtes sundtoomise kohaldamiseks. Kohus määras 17.10.2012.a määrusega sundtoomise ja see täideti politsei poolt 22.10.2012.a. 23.10.2012.a esitas Lõuna Prefektuur taotluse N.P-lt sundtoomise kulude, kokku summas 18,38 eurot, sissenõudmiseks. Eelnevast nähtub, et süüdlane ei täitnud kohtuotsust nõutud viisil s.o ei asunud määratud ajal karistust kandma. Otsuse täitmise tagamiseks tuli N.P suhtes kohaldada sundtoomist, millega kaasnesid kulud. Nimetatud kulud tuleb sisse nõuda süüdlaselt. Kohus lähtub määruse tegemisel VTMS § 38 lg 1 ja
Kohtunik:
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.