järgi Prokurör Kaire Hänilene Süüdistatav U.S Elukoht: xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx, isikukood xxx, Eesti Vabariigi kodanik, kesk-eri haridus, emakeel-eesti, kuriteo toimepanemise ajal töötas Lõuna Prefektuuris patrullteenistuse välijuhina, praegune töökoht: OÜ Aviator, autojuht, kriminaalkorras ja väärtegude toimepanemise eest varem karistamata, tõkendit ei ole kohaldatud Kaitsja Vandeadvokaat Marina Valge RESOLUTSIOON Süüdi tunnistada U.S
järgi ja karistuseks mõista rahaline karistus 90 päevamäära.
lg 2 alusel vähendada karistust 1/3 võrra ja lõplikuks karistuseks U.S-ile mõista rahaline karistus 60 (kuuskümmend) päevamäära, s.o 888 (kaheksasada kaheksakümmend kaheksa) eurot.
lg 1, 3 alusel määrata rahaline karistus tasumisele ositi ühe aasta jooksul, kohustades U.S-i tasuma igakuiselt hiljemalt 28-ndaks kuupäevaks alates kohtuotsuse jõustumisele järgnevast kuust rahalise karistuse katteks vähemalt 74 (seitsekümmend neli) eurot kuus kuni kogu summa tasumiseni. Rahaline karistus tuleb tasuda Rahandusministeeriumi a/a-le (SEB 10220034796011, Swedbank 221023778606 või Danske Bank AS Eesti filiaal 333416110002), märkides viitenumbriks
tähenduses, kellel on ametiseisund riigiasutuses ja kellele on pandud võimuesindaja ülesanded, toimetades 14. märtsil 2011.a. kella 3:00 kuni 3:30 paiku Jõgeva linnas oma tööülesannete täitmise raames kainenema xxxxxxxxxxxxxxxxx, lõi Jõgeva politseijaoskonna kainestuskambris (Pargi 1, Jõgeva linn) sinna enda poolt kainenema paigutatud xxxxxxxxxxxxxxxxlahtise käega näkku (nina ja silmade piirkonda), põhjustades talle valu. 29 Eeltoodud tegevusega rikkus U.S Politsei- ja piirivalve seaduse (edaspidi PPVS) § 7 lg 7 ja 30 lg 2 sätteid, mille kohaselt on politseiametnikul õigus isiku kainenema toimetamisel kasutada vahetut sundi nii kaua, kui see on eesmärgi saavutamiseks vältimatu ning politseiametnik võib kohaldada vahetut sundi juhul, kui isikule kehtiva haldusaktiga ohu tõrjumiseks või korrarikkumise kõrvaldamiseks pandud kohustuse täitmise tagamine muu haldussunnivahendiga ei ole võimalik või ei ole õigel ajal võimalik. Vägivalla kasutamine oli ebaseaduslik seetõttu, et löömise hetkel ja enne seda ei osutanud xxxxxxxxxxxxxT. U.S-ile füüsilist vastupanu ega rünnanud U.S-i. Seega pani U.S toime
järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o ametialaseid ülesandeid täitva ametiisiku poolt vägivalla ebaseadusliku kasutamise. II ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Kohtuistungil esitas süüdistatava kaitsja taotluse lühimenetluse kohaldamiseks. Süüdistatav U.S kinnitas, et soovib kriminaalasja arutamist lühimenetluses ning talle on selge, millised tagajärjed on kriminaalasja arutamisel lühimenetluses. Prokurör nõustus 2 kriminaalasja arutamisega lühimenetluses. Kohus leidis, et lühimenetluse kohaldamise alused on olemas ning kriminaalasja on võimalik lühimenetluse korras arutada. Seega tegi kohus vastavalt KrMS §-le 2351 protokollilise määruse süüdistatav U.S-i kohtu alla andmiseks lühimenetluses. Prokurör leidis kohtuistungil kokkuvõtlikult, et süüdistatav U.S-i poolt
järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemine on tõendatud ja süüdistatav U.S kasutas ametiülesandeid täites kannatanu suhtes ebaseaduslikult vägivalda. Prokurör taotles süüdistatav U.S-i süüdimõistmist
MS § 238 lg 2 alusel vähendada ning süüdistatav U.S-ile mõista lõplikuks karistuseks rahaline karistus 60 päevamäära, s.o 880 eurot. Kaitsja leidis, et erilist tähelepanu tuleb pöörata asjaoludele, mis leidsid aset 13.11.2011 öösel enne arestimajas toimunut, kuna politsei väljakutse tingis kannatanu xxxxxxxxxxxxx vägivaldne käitumine. Ühtlasi viitas kaitsja kannatanu xxxxxxxxxxxxxx tuvastatud alkoholijoobele. Kaitsja asus seisukohale, et juhul, kui isik on agressiivne ja ei allu korraldustele, on väheusutav, et isik muutuks taltsaks arestimajas. Kaitsja leidis, et tunnistaja xxxxxxxxxx erinevatel aegadel antud ütlused on vastuolulised ja ei ole usaldusväärsed. Lisaks on tunnistaja xxxxxxx ütlused vastuolus xxxxxxxxxxxxx ütlustega vägivalla kasutamise osas, kuna tunnistaja xxxxxxx ütluste kohaselt kukkus kannatanu löögist pikali ja lõi pea vastu puulavatsit, kuid kannatanu seda ei kinnita. Kaitsja märkis, et süüdistatav U.S on kinnitanud, et kui kannatanu xxxxxxxxxxxx keeldus jalatseid jalast võtmast, tegi ta seda ise ja kui ta kannatanule selja pööras, tahtis kannatanu tõusta ja nõudis enda väljalaskmist, misjärel süüdistatav U.S pööras end ümber ja lükkas kannatanu istuma. Kaitsja arvates ei saa seda käsitleda löömisena. Kaitsja hinnangul kinnitavad objektiivsed tõendid, et süüdistatav U.S ei kasutanud liigset vägivalda, vaid tema käitumine oli tavapärane politseitöötaja käitumine. Kohtuistungil kinnitas süüdistatav U.S, et talle on süüdistus arusaadav ning süüdi ta ennast talle esitatud süüdistuses ei tunnista. III KOHTU SEISUKOHT Kohus, tutvunud ja uurinud kriminaalasja materjale ning kuulanud ära süüdistatav U.S-i , tema kaitsja ja prokuröri, leiab, et süüdistatav U.S-i süü talle esitatud süüdistuses
järgi on tõendatud ning õigesti kvalifitseeritud.
kohaselt on karistatav ametiülesandeid täitva ametiisiku poolt relva, erivahendi või vägivalla ebaseaduslik kasutamine. Kuna eelnimetatud kuriteokoosseisu saab kohaldada üksnes erisubjekti suhtes, on esmalt oluline tuvastada, kas süüdistatav U.S on ametiisik
mõttes ning seejärel hinnata, kas kogutud tõenditest nähtuvalt on süüdistatav U.S kasutanud ametiülesandeid täites talle esitatud süüdistuse kohaselt kannatanu xxxxxxxxxxxxx suhtes ebaseaduslikult vägivalda (
§-s 291 sätestatud kolmas alternatiiv). Kohus on seisukohal, et süüdistatav U.S on käsitletav ametiisikuna
mõttes, kuna süüdistatav U.S oli süüdistuses märgitud ajal ametiseisund riigiasutuses ja ta täitis võimuesindaja ülesandeid (Tartu Maakohtu 01.04.2011 määrusega 3 kõrvaldati kahtlustatav U.S Lõuna prefektuuri Jõgeva politseijaoskonna korrakaitsebüroo patrullteenistuse välijuhi ametikohalt – tl 37–38). Kuigi süüdistatav U.S ja tema kaitsja ei esitanud vastupidiseid väiteid süüdistatav U.S-i ametiisikuks olemise osas, peab kohus vajalikuks osundada, et süüdistatav U.S-i ametiisikuks olemist kinnitavad Lõuna Politseiprefektuuri politseiprefekt Aivar Otsalti allkirjastatud 06.04.2006 käskkiri nr 140 p (tl 69) ja Lõuna Prefektuuri kriminaalbüroo juhi prefekti ülesannetes politseileitnant Vallo Koppeli allkirjastatud 29.12.2010 käskkiri nr 150 ametijuhendite kinnitamise kohta ning U.S-i poolt allkirjastatud välijuhi ametijuhend (tl 70–73), nagu kaudselt ka kannatanu xxxxxxxxxxxxx ütlused (tl 7–10), tunnistaja xxxxxxxxütlused (tl 25–27), süüdistatav U.S-i ütlused (tl 33–36), patrullileht (tl 21– 22), ettekanded prefekt politseikolonelleitnant Tarmo Kohvile (tl 23–24). Kohtu hinnangul ei ole käesoleval juhul vaidlust ka asjaolus, et süüdistuses märgitud ajal, s.o 14.03.2011 ajavahemikul 3.00 kuni 3.30 täitis süüdistatav U.S koos liikluspolitseinik xxxxxxxxx ametiülesandeid ning seda kinnitab patrullileht (tl 21–22). Süüdistatav U.S-i ametiülesannete täitmisele viitavad ka kannatanu xxxxxxxxxxxxx ütlused (tl 2–5, 7–10), kannatanu xxxxxxxxxxxxi suhtes läbiviidud ütluste ja olustiku seostamise protokoll (tl 11–17), tunnistaja xxxxxxxxxütlused (tl 18–20), tunnistaja xxxxxxx ütlused (tl 25–32), süüdistatav U.S-i ütlused (tl 33–36), ettekanded prefekt politseikolonelleitnant Tarmo Kohvile (tl 23–24). Järgnevalt on oluline tuvastada, kas süüdistatav U.S kasutas kannatanu suhtes vägivalda, mis vastaks
§-s 120–122 sätestatud süüteokoosseisudele. Süüdistuse kohaselt kasutas süüdistatav U.S 14.03.2011 kella 3.00 kuni 3.30 paiku politseijaoskonna kainestuskambris kannatanu xxxxxxxxxxxxxxsuhtes vägivalda, lüües talle lahtise käega näkku ning põhjustades sellega kannatanu xxxxxxxxxxxxxxxxvalu. Süüdistuses toodud kirjeldus süüdistatav U.S-i käitumisele vastab
§-s 121 sätestatud süüteokoosseisule. Käesolevas kriminaalasjas on peamiseks vaidlusaluseks asjaoluks, kas süüdistatav U.S on kannatanu xxxxxxxxxxxxx suhtes kasutanud süüdistuses kirjeldatud ajal, kohas ja viisil vägivalda, kuna süüdistatav U.S-i , kannatanu xxxxxxxxxxxxx ja kriminaalmenetluses ülekuulatud tunnistajate ütlused on üldjoontes kokkulangevad ja kooskõlas sündmuste osas, mis leidsid aset enne süüdistuses kirjeldatut. Ütlused toimunu kohta pärast kannatanu xxxxxxxxxxxxx arestimaja kambrisse paigutamist ja tema jalanõude äravõtmist süüdistatav U.S-i poolt. Süüdistatav U.S-i poolt vägivalla kasutamist kinnitavad tunnistaja xxxxxxx ja kannatanu xxxxxxxxxxxxxxütlused. Seevastu süüdistatav U.S eitab kannatanu suhtes vägivalla kasutamist. Seega taandub käesolevas kriminaalasjas kogutud isikuliste tõendite puhul küsimus suuresti ütluste usaldusväärsuse hindamisele. Kannatanu xxxxxxxxxxxxx ütlustest nähtuvalt süüdistuses toodud asjaolude kohta viidi tema meespolitseiniku poolt arestimaja kambrisse. Meespolitseinik lükkas ta plate peale istuma ja võttis tal botased jalast ära, misjärel lõi teda lahtise käega näkku. Löök tabas tema nina ja silmi. Löögi tagajärjel tundis ta valu. Pärast lööki liikus ta keha tahapoole, kuid päris ümber ta ei vajunud. Seda, kas naispolitseinik oli juures, xxxxxxxxxxxx täpselt ei tea (tl 4, 8–9). Kui U.S kannatanu xxxxxxxxxxxxx plate peale tõukas, jäi ta sinna istuma ega liigutanud rohkem. Tal ei olnud selleks võimalustki, kuna U.S hakkas talt botaseid jalast kiskuma. U.S oli xxxxxxxxxxxxxxkambrisse toimetades konkreetselt närvis, mida oli aru saada käitumisest ja kehakeelest (tl 9). 4 Süüdistatav U.S-i poolt vägivalla kasutamist kannatanu suhtes kinnitavad kannatanu antud ütlused tema suhtes läbiviidud ütluste ja olustiku seostamisel (11–17). Tunnistaja xxxxxxx ütlustest nähtub, et kui tema kainestuskambri ukse juurde jõudis, nägi ta, et xxxxxxxxxxxxxistub lavatsil ning tema ees seisis U.S , kes kamandas xxxxxxxxxxxxx jalatseid jalast võtma. xxxxxxxxxxxxxomakorda kaebles põranda ja kambri puhtuse üle. Pärast lühikest sõnavahetust jalanõude teemal võttis U.S xxxxxxxxxxxxxx botased jalast ja tõi need kainestuskambri ukse taha. xxxxxxxxxxxx jäi lavatsile istuma. Ukse juurest vaatas U.S veel korra xxxxxxxxxxxxx suunas ning siis tal sõitis ilmselt katus jälle ära ja ta astus äkitselt xxxxxxxxxxxxi juurde ning lükkas talle hooga vastu nägu (kuhugi nina ja otsmiku piirkonda). Selle löögi peale kukkus xxxxxxxxxxxx selili peaga vastu puulavatsit. Tunnistaja hinnangul oli see, et U.S-i jõuliselt vastu nägu lükkas, põhjendamatu, kuna xxxxxxxxxxxx istus rahulikult ega hakanud kuidagi vastu (tl 26). Süüdistatav U.S eitab arestimajja paigutatud xxxxxxxxxxxxx suhtes vägivalla kasutamist ning tema löömist süüdistuses kirjeldatud viisil. Süüdistatava ütlustest nähtub, et kui U.S pärast jalanõude äravõtmist minema hakkas ja selja pööras, hakkas tõusma ka xxxxxxxxxxxx, öeldes, et tema sinna ikkagi ei jää. Kuna xxxxxxxxxxxx püsti tõusma hakkas, tõukas U.S talle peopesaga otsaette, et ta tagasi platele istuks. Tema tõuke tulemusena vajus xxxxxxxxxxxx tahapoole, aga mitte päris selili. U.S-i hinnangul ei olnud tegemist löömisega. Ja kui oleks haiget saadud, siis oleks seda ju öeldud (tl 35). Eelnevast nähtuvalt on tunnistaja xxxxxxx ja kannatanu xxxxxxxxxxxxxxütlused vastuolus süüdistatav U.S-i ütlustega. Kohus osundab, et ütluste usaldusväärsuse temaatikat on käsitletud korduvalt ka Riigikohtu praktikas (sh Riigikohtu lahendid kriminaalasjades nr 3-11-74-05, nr 3-1-1-61-08 ja nr 3-1-1-3-10), milles on väljendatud seisukohta, et ütluste usaldusväärsuse hindamisel on oluline esmalt kõrvutada neid teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega ning seejärel anda hinnang ka ütlustes väljendatud asjaoludele, nende „elulisele usutavusele“. Kohus, hinnates tõendeid nende kogumis ja oma siseveendumuse kohaselt on seisukohal, et süüdistatav U.S-i ütlused, mille kohaselt ei ole ta kannatanu xxxxxxxxxxxxx löönud, ei ole usaldusväärsed ning tulevad tõendikogumist välja jätta, kuna need ei ole kooskõlas teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega. Kannatanu ja tunnistajate ütluste usaldusväärsuses ei ole kohtu arvates põhjust kahelda, kuna nimetatud tõendid on omavahel kooskõlas. Nii kannatanu kui ka tunnistaja kinnitavad, et pärast süüdistatav U.S-i poolt kannatanu xxxxxxxxxxxxxxx jalanõude äravõtmist lõi süüdistatav kannatanut lahtise käega. Seega ei ole kohtu arvates ka eluliselt usutav süüdistatav U.S-i väide selle kohta, et ta üksnes tõukas kannatanu xxxxxxxxxxxxi otsmikust, et ta lavatsile istuks ning seda tõukamist ei oleks võimalik löömisena käsitleda. Nii tunnistaja kui ka kannatanu said aru, et süüdistatav U.S-i nimetatud „tõukamine“ oli käsitletav löömisena. Ühtlasi on oluline, et tunnistaja K. Mägi ja kannatanu xxxxxxxxxxxxx ütluste kohaselt ei proovinud kannatanu pärast temalt jalanõude äravõtmist lavatsilt püsti tõusta ning ei andnud põhjust tema suhtes füüsilise vägivalla kasutamiseks süüdistatav U.S-i poolt. Ühtlasi kinnitab kohtu hinnangul löömist asjaolu, et kannatanu xxxxxxxxxxxxx ütluste kohaselt tundis ta valu. Siinjuures osundab kohus, et vastavalt SA Jõgeva Haigla tervisekaardile (haigusjuht nr A4047 2011 – tl 6) ei tuvastatud 17.03.2011 kannatanu xxxxxxxxxxxxxx nähtavaid tervisekahjustusi, mis viitab sellele, et U.S-i löök ei olnud sedavõrd intensiivne, et kannatanu näo piirkonnas 5 oleks tuvastatud löömisele viitavaid jälgi. Nimetatud asjaolu ei anna põhjust olla veendunud, et vägivalla kasutamist ei oleks reaalselt toimunud. Kohus ei nõustu kaitsja poolt kohtuistungil leituga, et kannatanu xxxxxxxxxxxxx ütlused ei ole usaldusväärsed. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt on kannatanu tõepoolest varasemalt toime pannud rikkumisi, sh ka
järgi kvalifitseeritava kuriteo (tl 53–55), kuid see ei tähenda ega viita mingil moel sellele, justkui kannatanu ütlused oleksid seetõttu ebausaldusväärsed ning tegelikult tema suhtes vägivalda ei tarvitatud. Kohus rõhutab, et karistusõiguslikult kaitstakse igaühe õigusi tervise kaitsele ning seda ka juhul, kui tegemist on varasemalt karistatud isikutega või isikutega, keda on toimetatud kainenemisele. xxxxxxxxxxxxx suhtes koostati 14.03.2011 väärteokorras kiirmenetluse otsus selles, et 13.03.2011 kella 19.00 paiku keeldusxxxxxxxxxxxxx täitmast valdaja poolt esitatud lahkumise nõuet, korteri omanik xxxxxxx (tl 60). Kohus on seisukohal, et nimetatud kiirmenetluse otsus tõendab, et xxxxxxxxxxxx on 13.03.2011 kella 19.00 paiku toime pannud rikkumise, kuid seda ei ole võimalik seostada süüdistatav U.S-ile esitatud süüdistusega. Ühtlasi ei ole vaidluse all asjaolu, et kannatanu xxxxxxxxxxxxxtülitses ka 14.03.2011 öösel elukaaslasega, kes tõepoolest palus tal korterist lahkuda ning xxxxxxxxxxxxx keeldumise peale tegi xxxxxxx väljakutse politseile. Seega ei muuda kohtu hinnangul kannatanu xxxxxxxxxxxxx varasem karistatus ega tema suhtes 14.03.2011 koostatud väärteootsus tema ütlusi ebausaldusväärseks. O lenemata eelnimetatud asjaoludest rõhutab kohus, et kannatanu ütlusi kinnitavad ka tunnistajate ütlused, sh süüdistatav U.S-iga samal päeval ametikohustusi täitnud liikluspolitseiniku xxxxxxx ütlused. Kohus, erinevalt kaitsja seisukohast, on arvamusel, et ka tunnistaja xxxxxxx ütlused on usaldusväärsed ning neile on võimalik otsuses tugineda. Siinjuures möönab kohus, et kohtuistungil on avaldatud tunnistaja xxxxxxx allkirjastatud ettekanne politseiprefekt A. Otsaltile (tl 24), kuid ettekandes sisalduvatele xxxxxxxxütlustele kui tõenditele ei ole kohtul võimalik tugineda. Nimetatud temaatikat on käsitletud Riigikohtu senises praktikas (muuhulgas lahendid kriminaalasjades 3-1-1-127-06 ja 3-1-1-105-06) ning leitud, et selleks, et menetlejale antav informatsioon oleks tõendamisel kasutatav, peab see olema mõne menetlusseadustikus lubatud tõendiliigi kujul. Kohus leiab, et ettekanne, milles sisalduvad tunnistaja ütlused ei ole lubatud tõendiliigiks, kuna tunnistaja ütlused tuleb vormistada ülekuulamise protokollis. Kohus peab samas vajalikuks osundada, et tunnistaja xxxxxxx ülekuulamistel andnud ütlusi ettekande koostamise aluseks olevate asjaolude kohta põhjalikke ütlusi, st mida ja miks ta ettekandesse kirjutas nii, nagu see tegelikult aset ei leidnud ning kohus, arvestades, et süüdistatav U.S ja kannatanu xxxxxxxxolid tol õhtul koos tööülesandeid täitmas, peab eluliselt usutavaks, et ettekannete kirjutamise kohustuse korral kooskõlastasid süüdistatav ja tunnistaja oma ettekanded nii, nagu tunnistaja oma ütlustes on ka kirjeldanud. Tunnistaja xxxxxxxx ütlustest nähtuvalt rääkis talle kannatanu xxxxxxxxxxxxxpärast 14.03.2011 kainenemast vabanemisel, mida politseinikud temaga teinud olid, sh seda, et kui teda kambrisse pandi, lõi meespolitseinik kannatanule niisama lahtise käega vastu nägu (tl 20). Kohus leiab, et nimetatud tunnistaja ütlustele ei ole võimalik süüdistatav U.S-i poolt vägivalla tuvastamisel tugineda, kuivõrd nimetatud asjaolu osas on tunnistaja xxxxxxx saanud teadlikuks teise isiku, s.o kannatanu xxxxxxxxxxxxx, vahendusel ning KrMS § 66 lg 21 kohaselt ei ole tunnistaja ütlus tõendamiseseme asjaolude kohta, millest on ta saanud teadlikuks teise isiku vahendusel tõend, v.a vahetut tõendiallikat ei saa üle kuulata KrMS § 291 lg-s 1 nimetatud põhjusel (p 1), tunnistaja ütluste sisuks on teiselt isikult kuuldu vahetult 6 enne rääkimist tajutud asjaolude kohta juhul, kui nimetatud isik oli rääkimise ajal veel tajutu mõju all ning puudub alus arvata, et ta moonutas tõde (p 2), tunnistaja ütluste sisuks on teiselt isikult kuuldu, milles sisaldub kuriteo toimepanemise omaksvõtt või mis oli muul viisil ilmselgelt vastuolus rääkija huvidega (p 3) või tunnistaja ütluste sisuks on ühiselt toimepandud kuriteo asjaolud (p 4). Kuna käesoleval juhul KrMS § 66 lg 21 p-des 1–4 sätestatud alused puuduvad, ei ole võimalik süüdistatava U.S-i poolt kannatanu xxxxxxxxxxxxxxsuhtes vägivalla kasutamise osas tunnistaja xxxxxxxx ütlustele tugineda. Kohus on kaitsja taotlusel avaldanud ka tunnistaja xxxxxxxx 14.03.2011 ülekuulamise protokolli. Kohus on seisukohal, et nimetatud tõend ei ole käesoleval juhul tõendina usaldusväärne ning see tuleb tõendikogumist kõrvale jätta. Esmalt osundab kohus xxxxxxxx ütlustele, mille kohaselt tulid politseiametnikud pärast kannatanu xxxxxxxxxxxxx kainenemisele paigutamist tema juurde (tl 19). Süüdistatav U.S koostas siis tunnistaja ülekuulamise protokolli (tl 62–63). Kohtu hinnangul ei ole põhjendatud tugineda olukorras, kus tunnistaja ülekuulamises on olnud menetlejaks süüdistatav, nendele tunnistaja ütlustele. Kohus peab vajalikuks osundada asjaolule, et tunnistaja xxxxxxxxxülekuulamise ajaks oli süüdistatav U.S juba teadlik ilmselt kannatanu xxxxxxxxxxxxx kavatsusest esitada kaebus teda löönud politseiametniku vastu. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et süüdistatav U.S-i poolt vägivalla kasutamine on leidnud eelkäsitletud tõenditega tõendamist. Kohus on arvamusel, et süüdistatav U.S-i poolt kannatanu xxxxxxxxxxxxx suhtes kasutatud vägivald oli ebaseaduslik
mõttes ning oma tegevusega rikkus 29 süüdistatav U.S PPVS § 7 lg 7, mille kohaselt on kainenema toimetamisel õigus kasutada vahetut sundi nii kaua, kui see on eesmärgi saavutamiseks vältimatu, ning § 30 lg 2, mille kohaselt võib politseiametnik kohaldada vahetut sundi juhul, kui isikule kehtiva haldusaktiga ohu tõrjumiseks või korrarikkumise kõrvaldamiseks pandud kohustuse täitmise tagamine muu haldussunnivahendiga ei ole võimalik või ei ole õigel ajal võimalik. Kohus on seisukohal, et süüdistatav U.S-i poolt kainenema toimetatud kannatanu xxxxxxxxxxxxxxsuhtes vägivalla kasutamine ei olnud mingisuguse eesmärgi saavutamiseks vältimatu ning kannatanu füüsilist mõjutamist ei olnud vaja ohu tõrjumiseks või korrarikkumise kõrvaldamiseks. Kaitsja leidis kohtuistungil, et oluline on hinnata ning arvestada kannatanu xxxxxxxxxxxxx tegevust enne süüdistuses kirjeldatut. Kohus kaitsja sellesisulise arvamusega täielikult ei nõustu ning osundab, et iseenesest puudub vaidlus selles, et kannatanu xxxxxxxxxxxxx käitumise tõttu kutsus tunnistaja xxxxxxs välja politsei ning kohale tulnud politsei toimetas kannatanu xxxxxxxxxxxxi kainenemisele (tl 64–65). Tõendid on mõnevõrra lahknevad selles, kas kannatanu xxxxxxxxxxxx oli vägivaldne ja agressiivne kui politsenikud väljakutsele jõudsid või mitte. Kannatanu xxxxxxxxxxxxx ning tunnistajate xxxxxxx ja xxxxxxx ütlused ei kinnita, et kannatanu oleks olnud agressiivne või vägivaldne. Kogutud tõenditest nähtuvalt kestis väljakutsele saabudes arutelu politseiametnike (peamiselt süüdistatav U.S-i) ja kannatanu xxxxxxxxxxxxx vahel korterist lahkumise osas ligikaudu 30 kuni 40 minutit. Vaidlust ei ole asjaolus, et kannatanu xxxxxxxxxxxxxoli tüütu, ei lahkunud tunnistaja xxxxxxxx palvel tema korterist, mistõttu oli vajalik politsei sekkumine ning politseiametnikega sõnakalt üleolev. Samas ei tähenda eelkirjeldatu, justkui süüdistatav U.S oleks olnud seadusest tulenev õigus kannatanu xxxxxxxxxxxxx suhtes füüsilist vägivalda arestimaja kambris kasutada. Küll aga on seda, s.o kannatanu eelnevat käitumist, võimalik arvestada karistuse mõistmise juures. 7 Kohus on seisukohal, et süüdistatav U.S pani
§-s 291 sätestatud kuriteo toime otsese tahtlusega, st U.S teadis, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu, st kasutab lubamatult xxxxxxxxxxxxx suhtes füüsilist vägivalda, ja tahtis seda. Kohus leiab, et U.S politseiametnikuna oli teadlik kehtivatest õigusaktidest ning nende alusel politseiametnikele antud pädevusest ning kahtlemata ka sellest, et vahetu sunni kasutamine isikute suhtes peab toimuma väga erandlikel juhtudel ja pädevus sellise vahetu sunni kasutamiseks peab tulema seadusest. Seega olukorras, kus politseiametnik on toimetanud isiku kainenemisele, teostanud vajalikud toimingud tema ohutuse tagamiseks ning isik ei ole osutanud vastupanu, ei ole millegagi põhjendatud vägivalla rakendamine.
lg 1 sätestab, et isikut saab õigusvastase teo eest karistada üksnes siis, kui ta on selle toimepanemises süüdi. Isik on teo toimepanemises süüdi, kui ta on süüvõimeline ja puudub süüd välistav asjaolu.
kohaselt on isik süüvõimeline, kui ta on teo toimepanemise ajal süüdiv ja vähemalt 14-aastane. Kohtule teadaolevalt oli U.S talle süüks arvatavate kuritegude toimepanemise ajal süüvõimeline. Kohus ei ole tuvastanud ka süüd välistavaid asjaolusid. Eeltoodust tulenevalt on U.S süüdi talle
järgi süüks arvatava kuriteo toimepanemises, ta tuleb vastavalt süüdi tunnistada ja karistada. Karistuse mõistmisel juhindub kohus
Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.
sanktsiooni kohaselt võib isikule mõista karistuseks rahalise karistuse või kuni 5aastase vangistuse. Kohus leiab, et U.S-i süü on suur, kuna oma ebaseadusliku tegevusega on U.S toime pannud võimu kuritarvitamise ning pannes toime ametialase süüteo, on U.S kahjustanud täitevvõimu kui sellist üldist toimivat süsteemi. Kohus ei tuvastanud U.S-i suhtes karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid
Samas peab kohus oluliseks U.S-ile karistuse mõistmisel arvestada, et kannatanu suhtes rakendatud ebaseadusliku vägivalla tagajärjel puudusid kannatanul vigastused, mistõttu ei olnud tema suhtes kasutatud vägivald intensiivne ja piirdus valu tundmisega. Ühtlasi arvestab kohus, et U.S lõi kannatanut ühel korral, mis viitab juhuslikule ja ilmselt emotsioonide ajendil tegutsemisele. Kohus on seisukohal, et sarnaste kuritegude edasine toimepanemine U.S-i poolt on välistatud juba tema ametist kõrvaldamisega ning kuna tema edasine töötamine politseiteenistuses pärast seda, kui teda on süüdi mõistetud tahtliku kuriteo toimepanemise eest, on samuti välistatud, ei ole U.S võimalust enam samalaadseid kuritegusid toime panna. Eeltoodut ja
lg-s 2 sätestatut arvestades on kohus seisukohal, et U.S-i on võimalik karistada kergemaliigilisema karistusega, s.o rahalise karistusega 90 päevamäära. Selleliigilise karistuse mõistmisega on kohtu hinnangul arvestatud ka õiguskorra kaitsmise huvisid. Kuna kohus arutas kriminaalasja lühimenetluses, tuleb vastavalt KrMS § 238 lg-le 2 vähendada mõistetavat karistust ühe kolmandiku võrra ning U.S-ile lõplikuks karistuseks mõista rahaline karistus 60 päevamäära. Lähtudes vastavalt
lg-le 2 U.S-i keskmisest päevasissetulekust, s.o 14,80 eurot (tl 43), on 60 päevamäära 888 eurot. 8 Arvestades mõistetava rahalise karistuse suurust ja ka seda, et süüdimõistva kohtuotsusega kaasnevad menetluskulud, on kõigi sissenõutavate rahaliste kohustuste korraga tasumine ühe kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest U.S-ile ilmselt ülejõukäiv ja seaks ta põhjendamatult raskesse olukorda. Eelnevast tulenevalt peab kohus võimalikuks määrata
MS § 175 lg 1 p-le 9 ja § 179 lg 1 p-le 2 tuleb U.S-ilt välja mõista süüdimõistva kohtuotsusega kaasneva menetluskuluna sundraha summas 435 eurot. Lisaks tuleb U.S-ilt KrMS § 175 lg 1 p 5 ja § 180 lg 1 kohaselt U.S-ilt välja mõista paljunduskulu 3,17 eurot. Kohus leiab, et ka eelnimetatud menetluskulu on KrMS § 180 lg 3 alusel võimalik määrata tasumisele osade kaupa ühe aasta jooksul samadel põhjendustel, millistel kohus ajatab rahalise karistuse maksmise. Kohtunik 9
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.