4-16-983 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 24.03.2016.a, Tallinnas Liivalaia kohtumaja Väärteoasja number 4-16-983 (2302,15,019694) Kohtunik Violetta Kõvask Väärteoasi H.S 09.02.2016.a kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja Triinu Riigor’i 18.01.2016.a otsusele väärteoasjas nr 2302,15,
- Kaebuse esitaja isikukood: XXX; H.S , elukoht: XXX; e-mail: XXX. Kohtuväline menetleja Politsei- ja Piirivalveameti Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalitus. Menetluse liik Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON Jätta H.S 09.02.2016.a kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja Triinu Riigor’i 18.01.2016.a otsusele väärteoasjas nr 2302,15,019694 kohtuvälise menetleja otsuse tühistamiseks ja põhikaristuseks rahatrahvi määramiseks rahuldamata. Jätta Politseija Piirivalveameti Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja Triinu Riigor’i 18.01.2016.a otsus väärteoasjas nr 2302,15,019694 muutmata. Vastavalt LS § 127 on H.S kohustatud 5 (viie) tööpäeva jooksul otsuse jõustumisest arvates loovutama oma juhiloa Maanteeametile. Kohtuotsuse ärakiri saata H.S-ile ning Politsei- ja Piirivalveameti Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalitusele. 1 4-16-983 Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsiooni advokaadist esindaja vahendusel Riigikohtule Harju Maakohtu kaudu 30 (kolmekümne) päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada kirjalikult Harju Maakohtule 7 (seitsme) päeva jooksul, alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. Kui üks kohtumenetluse pool on 7 (seitse) päeva jooksul teatanud kassatsiooniõiguse kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud kohtumenetluse pooltel kassatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad ise on kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatamise korral on kohtuotsuse terviktekst kohtumenetluse pooltele Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis tutvumiseks kättesaadav 15 (viieteistkümne) päeva möödumisel alates kassatsiooniteate esitamisest. VAIDLUSTATAVA OTSUSE SISU Kaevatava otsusega karistati H.S Liiklusseaduse (edaspidi LS) § 227 lg 2 alusel mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks. Otsusega tehti kindlaks, et H.S juhtis mootorsõidukit, kontrollija nõudel ei olnud juhil esitamiseks kaasas Eestis väljastatud mootorsõiduki juhtimisõigust tõendavat dokumenti. Samuti ei olnud esitamiseks kaasas isikut tõendavat dokumenti. Juhtis mootorsõidukit kiirusega 81+/-5 km/h. Lubatud suurim kiirus sellel teelõigul 50 km/h. Ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 26 km/h. Väärteo toimepanemine on tõendatud väärteoasjas kogutud materjalidega, s.h kiirusmõõturi kasutamise protokolliga, mis on asendatud heli- ja videosalvestusega. Menetlusalune isik vastulauset esitanud ei ole. Oma sellise tegevusega rikkus H.S LS § 15 lg 1 p 2 /Suurim lubatud sõidukiirus on asulasisesel teel 50 kilomeetrit tunnis/ nõudeid, pannes toime väärteo, milline on kvalifitseeritav LS § 227 lg 2 /Mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21–40 kilomeetrit tunnis – karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni/ järgi. Samuti H.S rikkus oma tegevusega LS § 88 lg 1 /Juhil peavad mootorsõiduki juhtimisel olema kaasas juhiluba või muu juhtimisõigust tõendav dokument, mootorsõiduki registreerimistunnistus ja selle haagise registreerimistunnistus või haagise registreerimistunnistuse koopia, mille on tõendanud selle väljastanud asutus, ja muud dokumendid, mida nõuab seadus. Eestis registreeritud mootorsõiduki või selle haagise puhul võib registreerimistunnistuse asendada koopiaga/ ja LS § 38 lg 2 /Mootorsõiduki- ja trammijuhil peavad olema kaasas ning ta peab esitama liiklusjärelevalve teostaja nõudel käesoleva seaduse §-s 88 ja § 145 lõikes 2 loetletud dokumendid/ nõudeid, pannes toime väärteo, milline on kvalifitseeritav LS § 242 lg 1 /Mootorsõiduki- või trammijuhi poolt liiklusnõuete rikkumise eest, kui puudub käesoleva seaduse §-des 201–203, 205–207, 209, 211, 212, 214–219, 221–224 ja 226–241 sätestatud väärteokoosseis – karistatakse rahatrahviga kuni 20 trahviühikut/ järgi. Väärteootsusest nähtub, et karistust kergendavaks asjaoluks on kahetsus, raskendavad asjaolud puuduvad. Samas nähtub, et kuivõrd LS § 227 lg 2 ja LS § 242 lg 1 järgi kvalifitseeritud 2 4-16-983 väärteod pandi toime ühe teoga, määratakse nende eest KarS § 63 lõike 1 kohaselt karistus LS § 227 lg. 2 järgi. Kohtuväline menetleja, olles tutvunud väärteoasjas kogutud materjalidega asus seisukohale, et H.S on toime pannud temale LS § 227 lg 2 ja LS § 242 lg 1 järgi inkrimineeritud väärteod ja protokoll on koostatud õigesti. H.S pani toime teo, mida riik taunib ning mida ilmestavad sagedased meediakajastused. Karistusregistri andmetel oli H.S väärteo toimepanemise ajal 6 kehtivat väärteokaristust. Kohtuväline menetleja asus seisukohale, et kuigi antud väärteoasjas karistust raskendavaid asjaolusid ei esine, on isiku süü LS § 227 sätestatud väärteokoosseisu silmas pidades keskmine, kuid süüd oluliselt suurendavaks asjaoluks on rikkumise toimepanemise koht – 50 km/h kiiruspiirangu ala. Kohtuväline menetleja hinnates menetlusaluse isiku kahetsuse siirust asus seisukohale, et see ei ole tõsiselt võetav ega siirana käsitletav ning jätab sellega, kui kergendava asjaoluga karistuse määramisel arvestamata. Lähtudes eelpool toodust on kohtuväline menetleja seisukohal, et käesoleval juhul on põhikaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse ära võtmise kohaldamine sanktsiooni keskmises määras põhjendatud nii eri- kui ka üldpreventiivsetel kaalutlustel. Võttes arvesse ülaltoodut määras kohtuväline menetleja H.S'le karistuseks juhindudes KarS § 56 lg 1 ja § 481 lg 1 LS § 227 lg 2 alusel mootorsõiduki juhtimisõiguse ära võtmise 3 (kolmeks) kuuks. Juhtimisõiguse äravõtmise tähtaeg algab otsuse jõustumise päevast ja lõpeb 09.05.2016.a. KAEBUSE SISU 09.02.2016.a esitas H.S kaebuse Politsei- ja Piirivalveameti Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja Triinu Riigor’i 18.01.2016.a otsusele väärteoasjas nr 2302,15,019694 kohtuvälise menetleja otsuse tühistamiseks ning põhikaristuseks rahatrahvi määramiseks. Kaebuse kohaselt ei nõustu kaebaja kohtuvälise menetleja otsusega ning soovib otsust vaidlustada. Kaebaja leiab et kohtuväline menetleja ei arvestanud menetlusaluse isiku materiaalse seisundiga otsuse tegemisel. Menetlusaluse isiku tegevus on otseselt seotud mootorsõiduki juhtimisega, ettevõttel puudub võimalus palgata varustajaid, kes saaksid täita menetlusaluse isiku asemel ettevõttega seonduvaid ülesandeid. Mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine on ülemäära suur karistus, kuivõrd see viiks olukorrani, et isik kaotab võimaluse olla varustaja, mis omakorda tooks kahju söögikohtadele. Mootorsõiduki juhtimisõigus on vältimatult vajalik. Kaebaja on seisukohal, et kohtuvälise menetleja väide, et süüd oluliselt suurendav asjaolu on rikkumise toimepanemise koht, on alusetu. Kaebaja on seisukohale, et arvestades ülaltoodud põhjendusi on alust määrata põhikaristuseks rahatrahv, mille abil on võimalik täita karistuse eesmärke. Kaebaja palub kergendada karistust, kuivõrd esineb karistus kergendav asjaolu, raskendavad asjaolud puuduvad. Kaebaja taotleb kirjaliku menetlust. 3 4-16-983 Kohtuvälise menetleja kirjalik seisukoht saabus Harju Maakohtusse 07.03.2016.a. Kohtuväline menetleja nõustub kaebuse lahendamisega kirjalikus menetluses. Kohtuväline menetleja olles tutvunud H.S kaebusega ning väärteoasja materjalidega, jääb otsuses toodud seisukohtade juurde ning palub jätta kaebus rahuldamata. KOHTU SEISUKOHT Kohus leiab, et H.S 09.02.2016.a kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja Triinu Riigor’i 18.01.2016.a otsusele väärteoasjas nr 2302,15,019694 kohtuvälise menetleja otsuse tühistamiseks ja põhikaristuseks rahatrahvi määramiseks tuleb jätta rahuldamata järgnevatel põhjustel. V™S § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama V™S § 133 loetletud küsimused. V™S § 133 kohaselt peab kohus välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas V™S § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele V™S § 30 sätestatud alustel (p 9) ning kas lõpetada väärteomenetlus ja kohaldada karistusseadustiku §s 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile. Kaebusest nähtub, et H.S ei vaidlusta kiiruse ületamist kohtuvälise menetleja otsuses näidatud ajal ja kohas. Samas ei nõustu H.S karistuse määraga ning palub põhikaristuseks määrata rahatrahv. H.S-ile inkrimineeritud väärtegu on tõendamist leidnud järgmiste uuritud tõenditega: väärteoprotokolliga 20151225438302, mille kohaselt rikkus H.S oma tegevusega LS § 38 lg 2, § 88 lg 1 ja § 15 lg 1 p 2 nõudeid pannes toime väärteod, mis on kvalifitseeritavad LS § 242 lg 1 ja § 227 lg 2 järgi; menetlusaluse isiku õiguste ja kohustustega; isikusamasuse tuvastamise õiendiga, mille alusel nähtub, et X-tee alusel tuvastati isikuna H.S (foto abiga); menetlusaluse isiku ülekuulamise protokolliga, mille kohaselt leiab isik, et rikkumine ei ole põhjendatud, kahetseb tegu. Dokument jäi koju, kuna sõit oli kiire. Isik tunnistab oma süüd. Samuti märgib isik, et on teadlik eelmistest samalaadsetest rikkumistest, kiirustab põhjendamatult, samas oskab olla ettevaatlik, avariisid ei ole olnud; mõõtevahendi taatlustunnistusega nr TTRSS15/00158, mille kohaselt on kiirusmõõtur Stalker DSR 2X KC064130, KR020039 taadeldud 21.07.2015.a ning vastab MKM 12.12.2006.a määruse nr 104 lisa 2 p 8.2 nõuetele; Maanteeameti liiklusregistri väljavõttega, mille kohaselt kehtib H.S juhiluba kuni 12.01.2024.a; karistusregistri väljavõttega, millest nähtuvalt on isikul 6 kehtivat väärteokaristust, s.h 3 karistust, mis seonduvad suurima lubatud sõidukiiruse ületamisega ning salvestusega, millest nähtub H.S juhitud sõiduauto r/n XXX kiiruse ületamine. Kiiruseks mõõdetu 81 km/h. 4 4-16-983 Seega kohus leiab, et väärteoasja materjalidega on täielikult tõendatud, et H.S poolt juhitud mootorsõiduki BMW 320D 2008 A r/n XXX kiiruse näit on õige ning H.S ületas sõidukiirust mitte vähem kui 26 km/h. Kohus on seisukohal, et H.S poolt toimepandud väärtegu on tuvastamist leidnud ning tema tegu vastab LS § 227 lg 2 sätestatud väärteo objektiivsetele tunnustele /Mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21–40 kilomeetrit tunnis – karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni/. Samuti vastab H.S tegu LS § 242 lg 1 sätestatud väärteo objektiivsetele tunnustele /Mootorsõiduki- või trammijuhi poolt liiklusnõuete rikkumise eest, kui puudub käesoleva seaduse §-des 201–203, 205–207, 209, 211, 212, 214–219, 221–224 ja 226–241 sätestatud väärteokoosseis – karistatakse rahatrahviga kuni 20 trahviühikut/. Kohus leiab, et H.S pani väärteo (suurima lubatus sõidukiiruse ületamine) toime otsese tahtlusega, sest ta otsustas ületada suurimat lubatud sõidukiirust. Kohus leiab, et kaebajal ei olnud alust arvata, et Tallinna linnas (Ehitajate tee ja Mustamäe tee vahel) ei kehti 50 km/h piirang. Suurima lubatud kiiruse ületamine on alati tahtlik tegu, mida ei ole võimalik toime panna ettevaatamatusest. Kohus leiab, et kaebaja pani väärteo (juhtimisõigust tõendava dokumendita sõitmine) toime ettevaatamatusest, kuna on eluliselt usutav, et kaebajal oli kiire ning selle tulemusena ununes juhiluba koju. Kohus on seisukohal, et õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid ei esine ning kohtuväline menetleja ei ole rikkunud väärteomenetluse sätteid. Kohus märgib, et määratud karistus on kooskõlas karistuse kohaldamise alustega. Karistuse mõistmisel arvestatakse süüdlase isikut, süü suurust, kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalusega mõjutada isikut edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Karistusseadustiku §-st 56 lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü suurusest lähtuvalt andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole. Karistusseadustiku mõtte kohaselt tuleb sellise hinnangu andmisel keskenduda põhiliselt teole ja üldjuhul ei tohi süüdistatava isik kuriteost lahutatult olla iseseisvaks karistuse liigi ning määra valiku aluseks. Samas peab kohus vajalikuks selgitada mõnda kaebuses esitatud väidet. Kaebaja on märkinud, et talle on juhtimisõiguse omamine eluliselt vajalik, kuna ilma selleta ei ole ta võimeline täitma varustaja ülesandeid ning selle tulemusena kannavad ettevõtted kahjumit. Kohus märgib, et kaebaja teadis, et tal on 6 kehtivat väärteokaristust, milledest 3 on talle määratud suurima lubatud sõidukiiruse ületamise eest. Viimane kord karistati kaebajat suurima lubatud sõidukiiruse ületamise eest 12.12.2015.a, mille eest määrati talle karistuseks rahatrahv 51 trahviühiku ulatuses, s.o 204 eurot. Enne seda karistati kaebajat 17.05.2015.a suurima lubatud sõidukiiruse ületamise eest, antud korral sai isik karistuseks rahatrahvi 50 trahviühiku ulatuses, s.o 200 eurot. Kõik suurima lubatud sõidukiiruse ületamised, kvalifitseeriti LS § 227 lg 2 alusel, s.t et isik ületas suurimat lubatud sõidukiirust 21-40 km tunnist. Käesoleva süüteo pani kaebaja toime 25.12.2015.a, s.o eelmise karistuse saamisest oli möödas 13 päeva. Kusjuures oluline on märkida, et käesoleva väärteo toimepanemise hetkel ei olnud 12.12.2015.a otsus veel jõustunud (otsus jõustus 29.12.2015.a). Määratud rahatrahvi tasus kaebaja 27.12.2015.a, s.o 2 päev pärast käesoleva väärteo toimepanemist. Seega ei ole põhjendatud põhikaristusena rahatrahvi määramine, kuivõrd see on ennast ilmselgelt ammendanud. Isik on lühikese ajavahemikul pannud toime 3 samalaadset rikkumist, see näitab tema suhtumist kehtivasse korda ja 5 4-16-983 reeglitesse. Isik on ülekuulamise protokollis märkinud, et ta järgnes kiirabi autole (seda kinnitab ka salvestus), kiirustab põhjendamatult, on teadlik eelmistest rikkumistest. Kaebaja ilmselgelt üleolev suhtumine tõi kaasa temale ebameeldiva karistuse määramise. Kaebaja olles teadlik, et talle on vajalik juhtimisõiguse omamine ning olles 13 päeva varem juba saanud karistada suurima lubatud sõidukiiruse ületamise eest, pidi olema eriti ettevaatlik, et tema seadusega vastuolus käitumine ei tooks kaasa talle ebameeldivat karistust. Kohtu hinnangul kaebaja tagajärgedest ei hoolinud ja otsustas ikkagi ületada 50 km/h alas suurimat lubatud kiirust, mitte vähem kui 26 km. Kaebaja oleks pidanud sellele mõtlema juhtimisõiguse omamise olulisusele enne, kui ta pani korduvalt toime samalaadseid rikkumisi. Kaebaja ei mõelnud, et uue väärteo toimepanemisel võib kaasneda temalt juhtimisõiguse äravõtmine, ometi oli kaebaja teadlik, et tal on 6 kehtivat karistust. Ikkagi otsustas ta teadlikult ja tahtlikult ületada suurimat lubatud kiirust. Seega on määratud karistus igati proportsionaalne. Kaebaja on asunud seisukohale, et kohtuvälise menetleja väide, et süüd oluliselt suurendav asjaolu on väärteo toimepanemise koht, on alusetu. Kohus leiab, et kaebaja selline seisukoht on ekslik. Tallinnas on palju selliseid jalakäijate ülekäiguradasid, mis on reguleerimata, s.t jalakäija peab hindama läheneva auto kiirust ning mõtlema enda jaoks valmis, kas tee ületamine on ohutu või mitte. Kui lähenev mootorsõiduk ületab kiirust mitte vähem kui 26 km/h, saab sellest järeldada, et jalakäijal ei oleks isegi hea tahtmise korral võimalust läheneva auto kiirust õigesti hinnata. Liikluses kehtib hea usu põhimõtte, see tähendab, et kõigil liiklejatel on alust eeldada, et teised liiklejad järgivad kehtestatud reegleid. Kaebaja seda ei teinud ning kui tema teele oleks sattunud ootamatult takistus, nt jalakäija näol ei oleks ta suutnud hoiduda liiklusõnnetuse põhjustamisest ning sellega kaasnevalt oleks ta võinud põhjustada raskeid tagajärgi vastaspoolele. Siinkohal on oluline märkida, et väärteo toimepanemise ajal oli pime, mis omakorda halvendas nähtavust. Paljud jalakäijad ei kasuta helkurit või kasutavad seda valesti, mis muudab nende märkamise veelgi raskemaks. Seega kohus nõustub, et süüd oluliselt suurendav asjaolu on väärteo toimepanemise koht. Kaebaja selline väide on alusetu ja põhjendamatu. Kaebaja väide, et kohtuvälise menetleja eespoolt toodud väide annab alust eeldada, et kiiruse ületamine 70 km/h või 30 km/h kiiruspiirangu aladel on rohkem teretulnud ning sellega ei kaasne süüd oluliselt suurendav asjaolu. Kohus selgitab kaebajale, et kiiruse ületamine olenemata alast, on alati raske tegu. Kaebaja poolt kohtuvälise menetleja väite moonutamine, näitab kaebaja suhtumist üleüldisesse korda. Kohtu hinnangul on asunud kaebaja otsima võimalusi enda tegevuse õigustamiseks, et seeläbi saavutada endale soodsam tulemus. Kaebaja on märkinud kaebuses, et esineb karistust kergendav asjaolu, Samas pole kaebaja avaldanud kahetsust. Kohtuväline menetleja on oma otsuses veenvalt selgitanud, miks kaebaja poolse kahetsusega ei saa arvestada. Nimelt on kohtuväline menetleja asunud seisukohale, et kaebaja avaldatud kahetsus ei ole siiras. Kuivõrd kohtuväline menetleja ei arvestanud kahetsusega kui kergendava asjaoluga ning kaebaja pole kaebuses kahetsust avaldanud, ei saa kohus kergendava asjaoluga arvestada. Kohtul ei ole võimalik arvestada karistus kergendava asjaoluga ning sellele tuginedes vähendada mõistetavat karistust, kui isik ei ole ilmutanud oma käitumise või hoiakutega kahetsust. See oleks oluline väärteomenetluse sätete rikkumine. Oluline on veel selgitada, et kaebaja poolt toimepandud teod pandi toime ühe teoga. KarS § 63 lg 1 kohaselt kui isik on toime pannud ühe teo, mis vastab mitmele eri süüteokoosseisule, siis määratakse või mõistetakse talle üks karistus seadusesätte alusel, mis näeb ette raskeima karistuse. Käesoleval juhul ületas kaebaja suurimat lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 26 km/h ning tal polnud kaasas juhtimisõigust tõendavat dokumenti. Raskeima karistuse näeb ette LS § 227 lg 2, mille alusel on võimalik karistuseks määrata rahatrahvi kuni 100 trahviühikut 6 4-16-983 või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni. Keskmine rahatrahv oleks 50 trahviühikut. Kuivõrd kaebajale on eelnevalt määratud juba keskmises määras rahatrahve ning isik pani 13 päeva hiljem toime samalaadse rikkumise on H.S süü üle keskmise, seega peab ka karistus olema süüle vastav. Seega kohus leiab, et kuivõrd rahatrahv on ennast ammendanud, karistust kergendavaid asjaolusid ei esine, on õigustatud põhikaristusena juhtimisõiguse äravõtmine sanktsiooni keskmises määras. Seega kohus leiab, et määratud karistus ei kuulu tühistamisele. Karistus ei ole kohtu hinnangul arvestades tegu liialt karm. Kohus on seisukohal, et H.S-ile mõistetud karistuse näol ei ole tegemist ebaproportsionaalse karistusega, õiguserikkumise iseloomu arvestades. Kohus leiab, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlus- või materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuses ei osutatud sellistele minetustele, millega võiks kaasneda kohtuvälise menetleja otsuse muutmine või tühistamine. Kohtul puudub seega alus tühistada kohtuvälise menetleja seaduslik ja põhjendatud otsus. Kohus juhindus V™S § 132 p 1, § 133, § 134, § 135, § 155, § 120, LS §
- Violetta Kõvask Kohtunik /Digitaalselt allkirjastatud/ 7