4-18-789/6

4-18-789 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 11. mail 2018. a Tallinnas Liivalaia kohtumajas Väärteoasja number 4-18-789 Kohtukoosseis Kohtunik Velmar Brett Kaebuse sisu V.D (V.D) kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi 29.01.2018. a üldmenetluse otsuse peale väärteoasjas nr 2302,18,000102 LS § 224 lg 2 järgi Kaebuse esitaja (menetlusalune isik) V.D (isikukood: xxx), Eesti Vabariigi kodanik, aadress: xxxx, e-post: xxxx, töökoht: xxxx OÜ, kriminaalkorras karistamata, kehtivaid väärteokaristusi 3 Kohtuväline menetleja Politsei- ja Piirivalveamet (registrikood: 70008747), Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupp, aadress: Rahumäe tee 6/1 Tallinn Harjumaa 11316 E-post: pohja@politsei.ee Menetluse liik Kirjalik menetlus VTMS § 120 lg 1 alusel RESOLUTSIOON Juhindudes V™S § 132 p-st 2 kohus otsustas: 1. Rahuldada osaliselt V.D (V.D) kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi 29.01.2018. a üldmenetluse otsuse peale väärteoasjas nr 2302,18,000102. 2. Tühistada Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi 29.01.2018. a üldmenetluse otsus väärteoasjas nr 2302,18,000102 osaliselt, s.t lisakaristuse kohaldamise osas. 3. Tühistada täielikult V.D-le LS § 224 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemise eest LS § 224 lg 3 p 1 alusel kohaldatud lisakaristus, s.t mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine 3 (kolmeks) kuuks. 4. Muus osas jätta kohtuvälise menetleja otsus muutmata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsiooni Riigikohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättesaamise päevast. Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isikul advokaadist kaitsja 4-18-789 vahendusel, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal. 1. KAEVATAV OTSUS 29.01.2018. a koostas Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palits üldmenetluse otsuse väärteoasjas nr 2302,18,000102 V.D suhtes (KVM tl 11-13). Otsusega karistati V.D liiklusseaduse (edaspidi: LS) § 224 lg 2 järgi kvalifitseeritud väärteo toimepanemise eest põhikaristusena 150 trahviühiku ehk 600 euro suuruse rahatrahviga ning LS § 224 lg 3 p 1 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks. Menetlusalust isikut karistati LS § 224 lg 2 järgi selle eest, et ta 07.01.2018. a kell 08:25 Harjumaal Tallinnas xxxx suunaga xxx poole juhtis mootorsõidukit Mercedes-Benz C 180 registreerimismärgiga nr XXXXXX isikuna, kelle ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,27 mg. Tõendusliku alkomeetri mõõtetulemus 0,32mg/l +/- 0,05 mg/l. Väärteoprotokolli ja -otsuse kohaselt rikkus V.D sellise tegevusega LS § 69 lg-s 3 sätestatut ja pani toime LS § 224 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo (KVM tl 1, 11). 2. KAEBUS 13.02.2018. a esitas menetlusalune isik V.D kaebuse koos lisadega (kohtu tl 1-29) Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi 29.01 .2018. a üldmenetluse otsuse peale väärteoasjas nr 2302,18,000102. Menetlusalune isik taotles temale määratud rahatrahvi vähendamist 100 trahviühiku ehk 400 euroni, enamtasutud rahatrahvi tagastamist ning lisakaristuse tühistamist. Alternatiivselt taotles menetlusalune isik rahatrahvi vähendamist 100 trahviühiku ehk 400 euroni, enamtasutud rahatrahvi tagastamist ning lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist 1 kuuks. Menetlusalune isik oli nõus kaebuse lahendamisega ilma kohtuistungit pidamata. Kaebaja nõustub sellega, et ta juhtis 07.01.20108. a hommikul kell 08:25 mootorsõidukit joobeseisundis, sest mõõteseadmega tuvastati alkoholisisaldus tema väljahingatavas õhus 0,27mg, milline tegu vastab LS § 224 lg-le 2. Selles paragrahvis sätestatud süüteo eest ei ole teda varem karistatud. Kaebaja nõustub, et sõiduki juhtimine alkoholipiirmäära ületavas seisundis on üks raskemaid liiklusalaseid rikkumisi ning tegemist on enamohtliku väärteoga. Riigikohtu otsuse 3-1-1-122-13 p 9 järgi lisakaristust nagu põhikaristustki tuleb mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele. See tähendab, et karistamise aluseks on süü, arvestades karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidiselt süütegude toimepanemisest hoiduma ja õiguskorra kaitsmise huve. Lisakaristuse mõistmisel tuleb arvestada selle kahetise iseloomuga: lisakaristus ei täida mitte ainult süüd heastavat, vaid ka ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet Väärteoprotokollile esitatud vastulauses on kaebaja selgitanud, et ta ei tundnud end alkoholijoobes olevat ja tõepoolest arvas sõitma hakates, et on kaine, s.t hommikul sõitma hakates oli tavaline tunne ja ei osanud arvata, et on veel siiski joobes. Alkoholi tarbis menetlusalune isik eelmise päeva õhtul. Tegemist sai olla alkoholi tarbimise j ääknähtudega, millisest seisundist ei pruukinud kaebaja mootorsõidukit juhtima asudes aru saada. Kaebaja ei pannud tegu toime tahtlikult ega teadlikult. Kaebaja ei olnud sõidukit juhtima asudes teadlik juhile keelatud seisundist. Menetlusalune isik kahetseb puhtsüdamlikult ja sügavalt sõiduki juhtimist alkoholipiirmäära ületavas seisundis. Riigikohus on lahendis nr 4-17-5410, 15.12.2017. a, lk 5, ülalt kuuendas lõikes leidnud, et .... LS § 224 lg 2 järgi inkrimineeritava süüteo toimepanemisel tuleb süü suurust hinnata numbrilise näidu alusel. Põhjendatud on eeldada, et seadusandja on juba sõltuvalt selle 2 4-18-789 enimohtliku liiklusalase väärteo eri- ja üldpereventiivsete eesmärkide saavutamiseks kehtestanud ka sõltuvalt süü suurusest karistuse määrad. Menetlusaluse isiku süü suurust LS § 224 lg 2 järgi kvalifitseeritava süüteo toimepanemisel tuleb hinnata numbrilise näidu alusel. Arvestades kaebajal tuvastatud alkoholisisalduse määra 0,27 mg/l väljahingatava õhu kohta, mida saab LS § 224 lg 2 järgi lugeda alkoholipiirmäära keskmise määra järgi (liitris väljahingatavas õhus alkoholisisaldus piirmääras 0,25-0,74), tuleb siiski tõdeda, et tegemist on seaduses sätestatud keskmise piirmäära madalamale näitajale (alkoholisisaldus 0,25 mg/l väljahingatavas õhus) lähedase numbrilise näitajaga (on sellest suurem vaid 0,02 mg/

1. l)ja samas ka madalama määraga järgi (LS § 224 lg 1 järgi liitris väljahingatavas õhus alkoholisisaldus 0,10-0,24
2. mg)vastavalt kõrgemale numbrilisele näitajale, s.o 0,24 mg/l lähedase näitajaga (on sellest suurem vaid 0,03 mg/l). Arvestades nimetatud numbriliste näitajatega, on kaebaja süü keskmisest määrast oluliselt alla keskmise ja isegi lähedane madalama määra kõrgemale numbrilisele näitajale. Samas on aga kohtuväline menetleja, lähtudes karistuseks rahatrahvi määramisel LS § 224 lg-s 2 sätestatud määrast, millest on kuni 300 trahviühikut, rahatrahvi määranud keskmises määras, s.o 150 trahviühikut. Arvestades süü suurusega ei ole kaebajale põhikaristusena rahatrahvi määramine sanktsiooni keskmises määras põhjendatud. Eeltoodust järeldub, et kohtuväline menetleja on menetlusalusele isikule määranud karistuse ebaproportsionaalselt suuremana arvestades tema süü suuruse numbrilise näitajaga. Põhikaristus ja lisakaristus koosmõjus ei tohiks aga ületada isiku süü suurust, mis antud juhul esineb. Põhikaristus 600 eurot täidab antud juhul ka eripreventiivset eesmärki ning mõjutab kaebajat edaspidi hoiduma uute süütegude, sh samalaadsete süütegude toimepanemisest. Põhikaristus on suurem kaebaja igakuisest reaalpalgana saadavast sissetulekust (töölepingu järgi on töötasu brutos 601,66 eurot). Kaebaja on temale põhikaristusena määratud rahatrahvi summas 600 euro tasunud 09.02.2018. a. Eeltoodut arvestades oleks põhjendatud põhikaristusena rahatrahv 100 trahviühiku ehk 400 euro suuruses summas. Preventiivsetel eesmärkidel ei ole menetlusaluse isiku suhtes lisakaristuse määramine põhjendatud. Lisakaristuse määramisel tuleb seda eraldi kaaluda ja põhistada. Kohtupraktika kohaselt täidab lisakaristus nii süüd heastavat kui ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet. Riigikohus on oma 13.detsembri 2013 lahendi nr 3-1-1-122-13 p-s 11 alates teises lausest ja järgnevalt leidnud, et Võttes arvesse, et sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise eesmärk on tagada, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna, tuleb kohtul lisakaristuse mõistmisel näidata, millistele asjaoludele tuginevalt ta sellise ohu olemaolu tuvastatuks loeb. Üksnes abstraktne võimalus, et isik asub taas alkoholi piirmäära ületades sõidukit juhtima, ei ole lisakaristuse kohaldamiseks piisav. Kui korduvalt rikkumise toimepannud isiku puhul on ohu olemaolu tuletatav juba korduvast faktist, siis esmakordse rikkumise puhul peaksid esinema ka isiku süüd (nt piirmäära oluline ületamine, täiendavate liiklusnõuete rikkumine) või tema isikut (hoolimatu suhtumine oma teosse) iseloomustavad asjaolud, mis muudavad selle võimaluse tavapärasest suuremaks. Kuivõrd samalaadse süüteo toimepanemise eest ei ole kaebajat varem karistatud, siis ei ole põhjust arvata, et menetlusalune isik paneks sama rikkumise tõenäoliselt uuesti toime. Seega tuleb toimepandud rikkumine lugeda juhusüüteoks. Põhikaristuse määramine ebaproportsionaalselt suuremana menetlusaluse isiku süüga võrreldes juba täidab eripreventiivset eesmärki. Selleks, et vältida edasiselt alkoholijoobes auto juhtimist, s.o vältida enamohtliku väärteo toimepanemist ja toimepanemisega teiste kaasliiklejate elu, tervise ja vara (kaalukate põhiseaduslike huvide) ohtu seadmist ning tagada ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet, on menetlusalune isik, sealjuures vastavuses väärteoprotokollile 09.01.2018. a vastulauses kohtuvälisele menetlejale antud lubatule, soetanud endale alkomeetri. Kuna kaebaja on soetanud endale alkomeetri eesmärgil, et vältida igal juhul alkoholijoobes mootorsõiduki juhtimisele asumist, ei ole eeltoodut arvestades põhjendatud eripreventiivsuse abinõuna igal juhul juhtimisõiguse äravõtmine. 3 4-18-789 Menetlusalune isik puhtsüdamlikult kahetseb, et ei suutnud koheselt tasuda karistuseks määratud rahatrahve. Tema ainus sissetuleku allikas on brutotöötasu 601,66 eurot kuus. Lisaks enda ülalpidamisele peab menetlusalune isik kandma ka oma poja, kellega ta elab kahekesi koos, ülalpidamiskulud. Kaebaja on väärteoasjades nr 2315,17,006639 ja 2317,17,010227 rahatrahvid tasunud 01.02.2018. a. Kõik rahatrahvid on kaebaja tasunud võetud laenuga. Sellega on menetlusalune isik näidanud mõistvat ja vastutustundlikku suhtumist oma õigusvastasesse teosse. Kaebajal on laenu tagasimaksmise vastutus laenuandja ees. Menetlusalune isik annab endale täielikult aru sellest, et osalemine liikluses tähendab endale vastutuse võtmist nii teiste kaasliiklejate, elu tervise ja vara kui sealjuures oma lapse ees ning ka määratud karistuse tasumisega laenu arvel võlausaldaja ees. Juhtimisõiguse äravõtmisega ei suuda ta võlausaldaja ees oma kohustust tähtaegselt täita, ennast ja oma last ülal pidada. Kaebaja palub kohtul asja lahendamisel arvestada ka oma tööandja xxxx OÜ taotluses toodud asjaolude ja taotlusega (tööandjal ei ole pakkuda tööd, mis ei vajaks juhtimisõigust; laenu rahatrahvide tasumiseks andis tööandja). Põhjendatud on arvestada ka asjaoluga kui rängalt juhtimisõiguse äravõtmine iseenesest ja karistuse aeg menetlusalusele isikule mõjub. Kaebaja palub arvestada oma majandusliku olukorraga. Kaebaja ei oma sissetuleku saamiseks muid erialaseid oskusi. Tööandjal puudub võimalus talle anda tööd, mis ei nõuaks mootorsõiduki juhtimisõigust. Seetõttu puuduvad tal mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kolmeks kuuks täielikult sissetulekud enda ja oma poja ülalpidamiseks. Kaebaja, vaatamata sellele, et ta oli algaja juhina eksinud liiklusnõuete vastu, on oma tegude õigusvastasusest või ohtlikkusest täielikult aru saanud, kahetseb seda puhtsüdamlikult ja sügavalt ning edasiselt teeb endast kõik oleneva, et käituda liikluses liiklusohutusse ja liiklusreeglitesse täie hoolikusega suhtuva isikuna. 3. KOHTUVÄLISE MENETLEJA SEISUKOHT 02.03.2018. a saabus Harju Maakohtule Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi juhtivuurija Oleg Lodeikin’i seisukoht V.D esitatud kaebusele (kohtu tl 35-36). Kohtuväline menetleja nõustus kirjalikus seisukohas kaebuse läbivaatamisega kirjalikus menetluses. Kohtuväline menetleja ei nõustunud kaebuses toodud seisukohtadega ja V.D-le määratud lisakaristuse tühistamisega ning jäi väärteoasjas tehtud otsuses toodud seisukohtade juurde. Ka kaebuses esitatud alternatiivsetele taotlusele vaidles kohtuväline menetleja vastu. Kohtuväline menetleja palus jätta kaebus rahuldamata ning kohtuvälise menetleja otsus muutmata. Riigikohtu kriminaalkolleegium on lahendis nr 3-1-1-40-04 märkinud, et KarS § 56 lõiget 1 ei saa tõlgendada kitsalt. Nimetatud normi kohaselt on karistamise aluseks ja seega ka põhiliseks kriteeriumiks tõepoolest üksnes isiku süü. Sama lõike teisest lausest aga selgub, et karistuse mõistmisel tuleb peale aluse arvestada ka teisi asjaolusid, sh. ka võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Seega tuleb kohtutel karistuse mõistmisel silmas pidada ka karistuse kohaldamise eesmärke. Igasugune mõjustamine toimub läbi isiksuse, tema hoiakute muutmise kaudu. Seetõttu peab karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks - prognoosimaks, milline karistus on efektiivseim, mõjustamaks süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma - arvestama ka süüdlase isikut. Riigikohtu üldkogu on lahendis nr 3-4-1-2-05 asunud seisukohale, et karistus kujutab endast õiguserikkumise ja selle toime pannud isiku riiklikku hukkamõistu, mis avaldub isiku õiguste ja vabaduste kitsendamises. Karistuse raskuse määravad süü ulatus ning eri- ja üldpreventiivsed vajadused. Teisisõnu peab karistus vastama toimepandud teo ebaõigusele, mõjutama isikut edaspidi rikkumistest hoiduma ning kaitsma õiguskorda. Käesoleval juhul pani menetlusalune isik toime enamohtliku liiklusalase väärteo. Väärteomenetluses tehtud mõõtmise tulemusega on LS § -s 224 sätestatud väärteokoosseisu olemasolu menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud ning mõõtmistulemustest sõltuvalt on 4 4-18-789 menetlusaluse isiku käitumine õigesti kvalifitseeritud LS § 224 lg-s 2 ettenähtud väärteona. Menetlusalusel isikul tuvastati alkoholisisaldus ühes liitris väljahingatavas õhus peale laiendmääramatuse mahaarvamist 0,27mg/l. Karistuse määramisel on kohtuväline menetleja arvestanud ka asjaoluga, et vaadeldav väärtegu on menetlusalusel isikul, kellele omistati mootorsõiduki juhtimise õigus 08.11.2016. a (algaja juht) juba kolmas liiklusalane väärtegu. Sealjuures näeb V.D poolt 05.09.2017. a, s.o 4 kuud varem toimepandud LS § 227 lg 2 alusel kvalifitseeritava väärteo sanktsioon samuti ette võimaluse kohaldada karistusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist nii põhi- kui lisakaristusena. Varasemad rahatrahvid jättis kaebaja seaduses ettenähtud tähtaegade jooksul tasumata. Neid asjaolusid arvestades on põhjendatud kohtuvälise menetleja otsuses väljendatud seisukoht, et V.D käitumine näitab tema üleolevat suhtumist liiklusohutusse ja liiklusreeglitesse, samuti tema hoolimatut suhtumist. Seetõttu ei nõustu kohtuvälise menetleja kaebajaga ka selles, et praegune väärtegu oleks juhusüütegu. Asjaolu, et menetlusalune isik on varasemad rahatrahvid kohtutäituri vahendusel tasunud, ei vähenda tema süü suurust. Varasemate kohustuste täitmine on seadusest tulenev kohustus, mitte karistust kergendav asjaolu, mida saaks arvestada järgmise süüteo toimepanemise eest karistuse määramisel. Puutuvalt lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kohaldamisse on Riigikohus väljendanud seisukohta, mille kohaselt on mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmine abinõu, millega eemaldatakse liiklusnõuete rikkuja mootorsõiduki juhina ajutiselt liiklusest ning see seondub reeglina rikkuja üldise liiklusalase käitumise ja hoiakutega (3-1-126-10). Riigikohtu selline seisukoht kõneleb kohtuvälise menetleja arvates selgesti sellest, et kaaludes karistusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kohaldamist, tuleb vaadelda rikkuja poolt liiklusseaduse nõuete ja eeskirjade täitmist tervikuna. Varasemad isiku poolt toime pandud liiklusalased süüteod iseloomustavad rikkuja liiklusalast käitumist ja hoiakuid. Seejuures viitab varasemate rahatrahvide tähtaegselt tasumata jätmine ning süütegude toimepanemise jätkamine sellele, et üksnes rahatrahv ei täida isiku puhul karistuse eripreventiivset eesmärki ning kohaldada on vaja ka lisakaristust. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et määratud põhikaristus koosmõjus lisakaristusega on proportsionaalne toimepandud süüteoga. Kaebuse argumentides puuduvad osutused sellistele minetustele, millega võiks kaasneda kohtuvälise menetleja otsuse muutmine või tühistamine. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et isik peab tegema kõik enesest oleneva, et tema, temast tööalaselt sõltuvate kõrvaliste isikute ja tema lähedaste olukord tema enese tahtliku süülise käitumise tõttu ei halveneks ja et tema senine mugav elulaad säiliks. Ka varasem kohtupraktika viitab sellele, et töökoha kaotamise võimalus ei ole mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist välistav asjaolu. 4. KOHTU PÕHJENDUSED Kohus, tutvunud menetlusaluse isiku esitatud kaebuse, kohtuvälise menetleja kirjaliku seisukohaga ning väärteoasja materjalidega, leiab, et menetlusaluse isiku kaebus tuleb rahuldada osaliselt ning kohtuvälise menetleja otsus tuleb tühistada osaliselt, s.t lisakaristuse kohaldamise osas. 4.1. Väärteo koosseis, õigusvastasus ja süü Objektiivne koosseis LS 224 lg 2 kohaselt on karistatav mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimine isiku poolt, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50-1,49 mg või kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25-0,74 mg. Väärteoprotokolli kohaselt heidetakse V.D-le ette mootorsõiduki juhtimist isikuna, kelle väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,27 mg/l (KVM tl 1). Seega peab kohus analüüsima, kas V.D juhtis mootorsõidukit ning kas ta tegi seda alkoholijoobe 5 4-18-789 seisundis. Politseiametnikust tunnistaja Marek Vähi ütlustest (KVM tl 5 -5 pöördel) nähtuvalt peatas ta 07.01.2018. a kella 08:25 ajal Tallinnas xxxx suunaga xxxx suunas liikunud mootorsõiduki Mercedes-Benz C180 registreerimisnumbriga XXXXXX. Kontrollimisel selgus, et sõidukit juhtis V.D, kes viibis sõidukis üksinda. Kontrollides juhti indikaatorvahendiga, tuli näiduks 0,22 mg/l. Juht suunati seejärel tõendusliku alkomeetri kontrolli. Seega nähtub tunnistaja ütlustest, et indikaatorvahendi näidu tõttu oli alust arvata, et V.D võib olla juhtinud mootorsõidukit alkoholijoobes. Seda tunnistaja kahtlust kinnitab ka sõiduki juhtimisel kõrvaldamise otsus, mille kohaselt on V.D kõrvaldatud 07.01.2018. a kell 08:25 sõiduki Mercedes-Benz C 180 registreerimismärgiga XXXXXX juhtimiselt Harjumaal Tallinnas xxxx LS § 91 lg 2 p 2 alusel kuni kainenemiseni põhjusel, et on alust arvata, et ta veres või väljahingatavas õhus on alkoholi üle lubatud piirmäära või et ta on joobeseisundis (KVM tl 1 6). Tõendusliku alkomeetri kasutamise väljatrüki kohaselt (KVM tl 2) on 07.01.2018. a kell 08:3208:37 toimunud mõõtmisel olnud V.D alkoholijoobeks väljahingatavas õhus 0,32 mg/l, arvestades laiendmääramatust 0,05 mg/l, oli lõplikuks mõõtetulemuseks 0,2 7 mg/l. Sealjuures nähtub tõendusliku alkomeetri väljatrükist ka see, et alkomeetri Dräger Alcotest 7110 EST seeria nr-ga ARAF-0007 järgmine hooldus oli määratud 2018. a aprillikuuks ning seadme taatlustunnistuse nr on TTRC-17-00143 (KVM tl 2). Väärteoasja materjalides sisaldub ka taatlustunnistus nr TTRC-17/00143, mille kohaselt on tõenduslikku alkomeetrit Alcotest 7110 Typ MKIII EST numbriga ARAF-0007 taadeldud 13.10.2017. a (KVM tl 7). Seega kinnitab lisaks tõendusliku alkomeetri kasutamise väljatrükile ka taatlustunnistus, et kasutatud tõenduslik alkomeeter on kehtivalt taadeldud ning töökorras, mistõttu ei ole alust kahelda antud mõõteseadme näidu õigsuses. Seetõttu on tõendamist leidnud, et V.D oli 07.01.2018. a kella poole üheksa ajal hommikul alkoholijoobe seisundis ning tema 1 liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus vähemalt 0,27 mg. Menetlusaluse isikuna ülekuulamisel (KVM tl 4-4 pöördel), mis toimus vahetult peale rikkumise toimepanemist 07.01.2018. a-l kella 08:48-st kuni kella 08:57-ni, kinnitas V.D, et osales liikluses sõiduki Mercedes-Benz registreerimismärgiga nr XXXXXX juhina. Sõitu oli V.D enda ütluste kohaselt alustanud Pärnust ja tahtis sõita koju Tallinnasse. Enne kinnipidamist jõudis ta liikluses osaleda umbes 80 minutit. V.D selgitas, et ta arvas, et ei ole joobes, sest polnud sellist tunnet. Vastaselt juhul ei oleks ta autot puutunud. Sealjuures ei vaidlusta V.D ka kohtule esitatud kaebuses temale etteheidetava rikkumise toimepanemist ehk mootorsõiduki juhtimist joobeseisundis, kuid kordab, et ta ei olnud teadlik sellest, et ta ei olnud veel kaineks saanud (kohtu tl 3). Seega nähtub eeltoodud tõenditest, et V.D on 07.01.2018. a kella 08:25 ajal juhtinud mootorsõidukit (Mercedes-Benz C180 registreerimisnumbriga XXXXXX) Harjumaal Tallinnas xxxx alkoholijoobes, täpsemalt oli tema ühes liitris väljahingatavas õhus alkoholisisaldus vähemalt 0, 27 mg. Seega on V.D täitnud LS § 224 lg-s 2 sätestatud väärteo objektiivse koosseisu. Subjektiivne koosseis Karistusseadustiku (edaspidi: KarS) § 15 lg 3 kohaselt on väärteona karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu. KarS § 16 lg 1 kohaselt on tahtluse vormideks kavatsetus, otsene ja kaudne tahtlus ning KarS § 18 lg 1 kohaselt on ettevaatamatuse vormideks kergemeelsus ja hooletus. Sealjuures on väärteo toimepanemise vormidest kõige kergem hooletus ning kõige raskem kavatsetus. Subjektiivse koosseisu osas leiab kohus, et V.D pani väärteo toime kergemeelsusest KarS § 18 lg 2 mõttes, mis sätestab, et isik paneb teo toime kergemeelsusest, kui ta peab võimalikuks 6 4-18-789 süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist, kuid tähelepanematuse või kohusetundetuse tõttu loodab seda vältida. V.D on kohtuvälises menetluses menetlusaluse isikuna ülekuulamisel selgitanud, et ta arvas, et ei ole joobes ning ta sõitis Pärnust Tallinnas asuvasse koju, olles jõudnud enne kinnipidamist sõidukit juhtida umbes 80 minutit (KVM tl 4 -4 pöördel). Väärteoprotokollile esitatud vastulauses on V.D selgitanud, et ta arvas sõitma asudes, et ta on kaine (KVM tl 10). Kohtule esitatud kaebuses lisas menetlusalune isik, et ta tarvitas alkoholi eelmise päeva õhtul (kohtu tl 3). Kella 08:30 paiku tuvastati V.D alkoholijoove 0,27 mg/l. Menetlustoimingute käigu videosalvestuselt nähtuvalt ütles V.D politseiametnikule, et ta tarvitas 4-5 õlut ning alkoholi tarbimise lõpetas kella 12 ajal öösel, seejärel jõi vett ja kohvi, sõi ning magas ka natukene (videofail nimega 00014.MTS, 05:04-05:28). Vahetult peale politsei poolt kinnipidamist oli V.D alkoholijoobe 0,27 mg/l ning ta oli selleks hetkeks sõidukit juhtinud enam kui tund. Eeldades, et V.D peale kella 12 öösel enam alkoholi ei tarbinud, siis oli Pärnust sõitu alustades tema alkoholijoove oluliselt suurem, kui 80 minutit hiljem kinnipidamisel tuvastatud 0,27 mg/l. Arvestades ka seda, et V.D peeti kinni kell 08:25 (KVM tl 6, 5) ning ta oli sõidukit juhtinud enda sõnul umbes 80 minutit, siis oli ta asunud sõidukit juhtima hommikul kella 07:15 ajal. Seega oli alkoholi tarbimisest möödas V.D vaid ca 7 tundi. Tervise Arengu Instituudi lehekülge www.alkoinfo.ee kohaselt kulub keskmisel meesterahval ühe 0,5-liitrise 4,5%-lise õlle joomise puhul kaineks saamisele 4 tundi ning viie sellise õlle joomise korral 18 tundi. Kuigi V.D enda sõnul tundis end hästi ja nagu tavaliselt ehk ei saanud aru, et ta ei ole veel kaineks saanud, leiab kohus, et V.D pidi võimalikuks pidama, et ta ei pruugi olla veel kaine. Kohus on seisukohal, et kui ka peale 80 minutit sõiduki juhtimist on isiku joove 0,27 mg/l, siis pidi see joove olema sõidukit juhtima asudes oluliselt suurem. Isegi kui selline joove ei olnud V.D-le kehaliselt tuntav, siis on alust arvata, et V.D pidi aru saama, et alkoholi tarbimise lõpetamise ning sõiduki juhtima asumisele vahele jäänud aeg ei ole olnud piisav täielikult kaineks saamiseks. Samas oleks saanud V.D kohustundliku suhtumise korral veenduda selles, et joove on tõepoolest möödunud, mitte tugineda vaid enda subjektiivsele enesetunde hinnangule. Näiteks oleks saanud V.D kontrollida enda olukorda alkomeetriga. Samuti oleks saanud V.D adekvaatsema hinnangu andmiseks võtta aluseks alkoinfo.ee lehel oleva info selle kohta, kui palju aega kulub keskmiselt kainenemisele mingi alkoholikanguse ja koguse eelneva tarbimise korral. Sellest tulenevalt oleks saanud V.D lükata Pärnust kojusõidu hilisemale ajale või kasutada muud transpordivahendit, mida ta ise juhtima ei oleks pidanud (nt buss või rong). Eeltoodut arvesse võttes leiab kohus, et V.D käitus kergemeelselt KarS § 18 lg 2 tähenduses. Seega on V.D täitnud LS § 224 lg-s 2 sätestatud väärteo koosseisu. Õigusvastasus ja süü Õigusvastasust ning süüd välistavaid asjaolusid V.D teos ei esine. Samuti on V.D süüvõimeline, s.t ta oli väärteo toimepanemise ajal ja on ka käesoleval ajal süüdiv ja vähemalt 14-aastane (sündinud 1998. aastal – KVM tl 1, 4, 6, 8, 14). Eeltoodud põhjustel nõustub kohus kohtuvälise menetlejaga selles, et V.D on pannud toime koosseis ulise, õigusvastase ning süülise väärteo, mis on kvalifitseeritav LS § 224 lg 2 järgi. 4.2. Karistus LS § 224 lg 2 näeb põhikaristusena ette rahatrahvi kuni 300 trahviühikut, aresti või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni 12 kuuni. Lisaks võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada isiku suhtes lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist LS § 224 lg 3 p 1 alusel 3-9 kuuni, kui isikut ei ole varem LS §-s 224 sätestatud süüteo eest karistatud ning LS § 7 4-18-789 224 lg 3 p 2 alusel 3-12 kuuni, kui isikut on varem LS §-s 224 sätestatud süüteo eest karistatud. V.D ei ole varem LS § 224 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemise eest karistatud (KVM tl 14). Kohtuväline menetleja on V.D karistanud põhikaristusena 150 trahviühiku ehk sanktsiooni keskmises määras oleva rahatrahviga ning lisaks ka miinimummääras lisakaristusega, milleks on LS § 224 lg 3 p 1 kohaselt 3 kuud mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist. KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. V.D süü suurust mõjutab esmalt alkoholijoobe määr, milles ta sõidukit juhtis. Arvestades, et LS § 224 lg 2 kohaselt karistatakse isikut alkoholijoobes sõiduki juhtimise eest olukorras, kus isiku ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25-0,74 mg ja V.D oli alkoholijoobe määraks 0,27 mg/l, oli tema joove antud sätte kohaselt minimaalse määra lähedal. Nimetatud asjaolu viitab isiku väiksele süü suurusele. Lisaks mõjutab V.D süü suurust väärteo toimepanemise subjektiivne külg. Arvestades, et väärtegu saab toime panna tahtlikult ja ettevaatamatusest ning V.D pani teo toime ettevaatamatusest, täpsemalt kergemeelsusest, siis on tegemist asjaoluga, mis viitab samuti isiku v äiksele süüle. V.D süüd suurendab mõnevõrra aga asjaolu, et ta juhtis mootorsõidukit joobeseisundis pikka aega (isiku enda sõnul umbes 80 minutit), sealhulgas ka maanteel (Pärnust Tallinnasse). Neid kolme V.D süü suurust mõjuvaid asjaolu kogumis arvestades leiab kohus, et tema süüd tuleb lugeda keskmisest väiksemaks. Kohus nõustub kohtuvälise menetlejaga sellest, et V.D puhul esineb karistust kergendava asjaoluna kahetsus (KVM tl 11), täpsemalt puhtsüdamlik kahetus KarS § 57 lg 1 p 3 teise alternatiivi mõttes. Nimelt on V.D kahetsust avaldanud väärteoprotokollile esitatud vastulauses (KVM tl 10), samuti kohtule esitatud kaebuses (kohtu tl 5). Kohus nõustub kohtuvälise menetlejaga ka selles, et V.D puhul ei esine karistust raskendavaid asjaolusid KarS § 58 mõttes (KVM tl 11). Eeltoodut arvestades leiab kohus, et V.D süü on alla keskmise, jäädes pigem sanktsiooni alammäära lähedale kui keskmise poole. Karistuse mõistmisel arvestab kohus ka eripreventiivseid kaalutlusi ehk lähtub sellest, kuidas on võimalik V.D mõjutada edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. V.D on karistusregistri kohaselt 3 kehtivat väärteokaristust, milledest 2 on seotud liiklusrikkumistega – kiiruse ületamine vahemikus 21-40 km/h üle lubatu ning muu mootorsõidukijuhi poolt toimepandud liiklusrikkumine (KVM tl 14). Seega on V.D varasemalt liiklusrikkumiste eest küll karistatud, kuid mitte samalaadse rikkumise ehk mootorsõiduki joobe juhtimise eest. Samas arvestab kohus eripreventsiooni juures kohtuvälise menetleja poolt väljatoodud asjaoluga, et V.D on algaja juht, kellele on juhtimisõigus omistatud 08.11.2016. a (KVM tl 8), kuid kes on 05.09.2017. a ja 16.12.2017. a (KVM tl 14) ning nüüd ka 07.01.2018. a toime pannud erinevad liiklusrikkumised. Nimetatud asjaolude tõttu tuleks V.D-le mõista karistus, mis on suurem kui tema süüle vastav karistus. Samas arvestab kohus siinkohal ka V.D positiivselt iseloomustavaid asjaolusid. Nimelt on V.D algusest peale tunnistanud, et ta rikkumise toime pani, kuigi see tuli talle üllatusena ning tahtlikult ta seda rikkumist toime ei pannud. V.D on avaldanud juhtunu osas kahetsust. Kohus nõustub kohtuvälise menetlejaga küll selles, et väärtegude toimepanemise eest määratud rahatrahvide tasumata jätmine viitab sellele, et selline karistuse liik ei ole isikule suutnud mõju avaldada, mistõttu oleks põhjendatud kas lisakaristuse või rangemaliigilise põhikar istuse mõistmine. Seda eriti olukorras, kus isik jätkab liiklusrikkumiste toimepanemist. Samas leiab kohus, et kuigi praegusel juhul võib menetlusalune isik olla varasemad trahvid tasunud (kohtu 8 4-18-789 tl 17, 19, 21-22) eelkõige eesmärgist lisakaristuse tühistamine saavutada, siis on V.D võtnud siiski samme näitamaks, et ta soovib oma toimepandud rikkumisi heastada ning tõestada, et ta on suuteline olema õiguskuulekas inimene. Samas tuleb märkida, et praeguses episoodis politsei poolt kinnipidamisel selgitas V.D politseiametnikule, et tal on üks kiiruse ületamise rahatrahv tasumata, mis tuleb tasuda selle kuu jooksul, et see täiturile ei läheks, aga kuna ta vahetas töökohta ning kiirmenetluse otsus jäi eelmise tööandja autosse ja sealt viskas koristaja selle ära, siis küsis V.D seda, kust ta saaks teada viitenumbrit, millega on vajalik trahvisumma tasuda (menetlustoimingu videosalvestuse fail nimega 00015.MTS, 01:16-02:42). Seega ei saa öelda, et menetlusalune isik ei oleks hoolinud enda kohustustest. Oluliseks peab kohus ka asjaolu, et sarnase olukorra vältimiseks, kus isik enda teadmata juhib alkoholijoobe seisundis sõidukit, on V.D soetanud endale isikliku alkomeetri, mida kinnitab menetlusaluse isiku poolt kohtule esitatud ostuarve (kohtu tl 24, 26) ning kaudselt ka tööandja selgitus (kohtu tl 28). V.D on samuti korduvalt kinnitanud, et ta taunib ka ise mootorsõiduki juhtimist joobeseisundis ning saab aru selle ohtlikkusest (KVM tl 10; kohtu tl 5). Lisaks kontrollis kohus isiku karistusregistrist ka otsuse tegemise seisuga ning sellest nähtub, et V.D-le ei ole lisandunud uusi rikkumisi, ei liiklusalaseid ega muid (kohtu tl 37). Seetõttu on alust arv ata, et V.D samalaadset rikkumist tulevikus toime ei pane. Kuivõrd menetlusalune isik mootorsõidukit varem joobeseisundis juhtinud ei ole, ta saab aru rikkumise ohtlikkusest, kahetseb toimunut, ei pannud tegu toime tahtlikult ning on võtnud samme selliste rikkumiste edaspidiseks vältimiseks, siis võiks temale mõistetavat karistust üldjuhul eripreventsiooni tõttu vähendada. Eelnevalt on kohus leidnud, et V.D süü jääb alla keskmise ehk praegusel juhul võiks kohus temale mõista karistuse samuti alla keskmise määra. Arvestades aga seda, et V.D on algaja juht, kellel on 05.09.2017. a - 07.01.2018. a perioodi ehk 4 kuu jooksul olnud koguni 3 erinevat liiklusrikkumist, siis peab kohus põhjendatuks tema puhul põhikaristusena mõista rahatrahvi sanktsiooni keskmises määras ehk määras, mis ületab isiku süü suurust. Eripreventiivsete kaalutluste kõrval arvestab kohus karistuse mõistmisel ka üldpreventiivseid kaalutlusi ehk lähtub õiguskorra kaitsmise huvidest. Kohus märgib siinkohal, et isikule mõistetav karistus peab eelkõige lähtuma tema süü suurusest ja eripreventsioonist. Vaid väga erandlikel juhtudel võib isikule mõista karmima karistuse võrreldes tema süü suuruse ja eripreventiivse vajadusega. Vastasel korral võib liiga range karistus, mis on mõistetud peamiselt üldpreventiivsetest kaalutlustest ehk õiguskorra kaitsmise huvidest lähtudes, olla isiku jaoks hoopis negatiivse mõjuga, sest isik ei tunne, et teda on karistatud õiglaselt, mistõttu kaotab ta ka usalduse õiguskorra vastu. Kuigi mootorsõiduki juhtimine alkoholijoobes on üks raskeimaid liiklusalaseid rikkumisi ning tegemist on hetkel seadusandja ja korrakaitseorganite huviorbiidis oleva rikkumisega, ei pea kohus siiski antud juhul üldpreventiivsetest kaalutlustest lähtuvalt vajalikuks mõista isikule rangemat karistust võrreldes sellega, mis vastab tema süü suurusele ega suuremas määras võrreldes sellega, milline karistusmäär avaldaks isikule piisavat eripreventiivset mõju. Eeltoodud asjaolusid arvestades leiab kohus, et kohtuvälise menetleja poolt V.D-le määratud 150 trahviühiku ehk 600 euro suurune rahatrahv, mis on pool maksimaalsest rahatrahvi määrast, vastab V.D süü suurusele ning üld- ja eripreventiivsetele vajadustele. Riigikohtu kriminaalkolleegium on selgitanud, et nii põhi- kui lisakaristus kogumis peavad vastama nii isiku süü suurusele kui ka üld- ja eripreventiivsetele kaalutlustele (vt nt 16.05.2017. a otsuse nr 3-1-1-18-17, p 13; 18.06.2015. a otsuse nr 3-1-1-59-15, p 12 ning 13.12.2013. a otsuse nr 3-1-1-122-13, p 9). Riigikohtu kriminaalkolleegium on 13.12.2013. a kohtuotsuse nr 3-1-1-122-13 punktis 11 märkinud järgmist (rõhutused lisatud maakohtu poolt), et võttes arvesse, et sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise esmane eesmärk on tagada, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna, tuleb kohtul lisakaristuse mõistmisel näidata, millistele asjaoludele tuginevalt ta sellise ohu olemasolu tuvastatuks loeb. Üksnes abstraktne võimalus, et isik asub 9 4-18-789 taas alkoholi piirmäära ületades sõidukit juhtima, ei ole lisakaristuse kohaldamiseks piisav. Kui korduvalt rikkumise toime pannud isiku puhul on ohu olemasolu tuletatav juba korduvuse faktist, siis esmakordse rikkumise puhul peaksid esinema kas isiku süüd (nt piirmäära oluline ületamine, täiendavate liiklusnõuete rikkumine) või tema isikut (hoolimatu suhtumine oma teosse) iseloomustavad asjaolud, mis muudavad selle võimaluse tavapärasest suuremaks Samuti on Riigikohtu kriminaalkolleegium 20.03.2017. a otsuse nr 3-1-1-6-17 punktis 16 selgitanud järgmist: Sõiduki juhtimise õiguse äravõtmine teenib eeskätt eripreventiivseid eesmärke: see peab tagama, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna. Kuna korduva rikkuja puhul on tõenäolisem võimalus, et ta paneb tulevikus uuesti toime samaliigilise süüteo, on see ka üks alus, mille põhjal saab hinnata sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise vajalikkust. Kohus on seisukohal, et V.D-le kohtuvälise menetleja poolt kohaldatud põhikaristus eraldiseisvalt vastab süü suurusele ning eri- ning üldpreventsiooni vajadusele ning puudub täiendav vajadus lisakaristuse kohaldamiseks. V.D on varem karistatud küll liiklusrikkumiste eest, kuid mitte kunagi alkoholijoobes sõiduki juhtimise eest. Käesoleval juhul ei olnud V.D puhul alkoholijoobe piirmäära ületamine samuti suur (0,27 mg/l). Kohus leidis, et isiku süü ei ole praeguse rikkumise puhul suur. Väärteotoimikust ei nähtu, et V.D oleks pannud 07.01.2018. a toime lisaks alkoholijoobes sõiduki juhtimisele ka muid liiklusrikkumisi või muul viisil liikluses ohtlikult käitunud. Ühtlasi on V.D kogu menetluse kestel enda süüd tunnistanud ning toimepandut kahetsenud ja soetanud ka alkomeetri, mistõttu ei saa rääkida ka tema hoolimatust suh tumisest oma teosse. Samuti leiab kohus, et praegusel juhul on kohtuvälise menetleja poolt menetlusalusele isikule põhikaristuseks määratud keskmises määras rahatrahv ning minimaalses määras ehk 3 kuuks mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine lisakaristuse näol tekitanud V.D-le piisava šokiefekti, mille tulemusena on menetlusalune isik hakanud oma käitumist korrigeerima. Nimelt on V.D tasunud ära vanad rahatrahvid ning soetanud samalaadsete rikkumiste vältimiseks ka alkomeetri. Seega ei esine praegusel juhul mitte ühtegi asjaolu, mille pinnalt saaks arvata, et V.D oleks jätkuvalt ühiskonnale ohtlik ning tema puhul oleks põhjendatud ohtlikkusest tulenevalt lisakaristuse kohaldamine. Kohus on seisukohal, et praegusel juhul täidab V.D-le mõistetud 150 trahviühiku suurune rahatrahv täielikult karistuse eesmärgid. Seetõttu tühistab kohus täielikult V.D-le kohtuvälise menetleja poolt määratud lisakaristuse ehk mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise 3 kuuks. Siiski juhib kohus tähelepanu sellele, et kui menetlusalune isik siiski õiguskuuleka käitumisega ei jätka, siis järgmise liiklusalase rikkumise korral, kui karistussätte sanktsioon seda võimaldab, võib olla põhjendatud määrata talle juba põhikaristusena või lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse tähtajaline äravõtmine. Velmar Brett kohtunik (allkirjastatud digitaalselt) 10