) § 15 lg 3 kohaselt on väärteona karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu.
lg 1 kohaselt on tahtluse vormideks kavatsetus, otsene ja kaudne tahtlus ning
Sealjuures on väärteo toimepanemise vormidest kõige kergem hooletus ning kõige raskem kavatsetus. Subjektiivse koosseisu osas leiab kohus, et B.N pani väärteo toime otsese tahtlusega
lg 2 mõttes, mis sätestab, et isik paneb teo toime otsese tahtlusega, kui ta teab, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu, ja tahab või vähemalt möönab seda. Eelnevalt on tõendamist leidnud, et B.N ületas suurimat lubatud sõidukiirust teel, kus oli lubatud sõita kuni 50 km/h, vähemalt 25 km/h võrra. Kõikidele sõidukijuhtidele, sh B.N-ile on teada, et asulasisesel teel ehk antud juhul Tallinna linnas on üldine kiirusepiirang 50 km/h ning selle ületamisel pannakse toime väärtegu. Kohtu hinnangul ületas B.N lubatud 50 km/h kiirusepiirangut sellises määras (25 km/h võrra ehk 50% võrra lubatust enam), mis ei saanud juhtuda kogemata ehk ettevaatamatusest ning jääda juhile märkamatuks. Tunnistaja XXX ütlustest nähtub, et B.N sõitis mööda teist sõidurada möödudes kõrval sõidurajal sõitvatest sõidukitest (tl 3). Seega nähtub tunnistaja ütlustest, et B.N sõitis märgatavalt kiiremini üldisest liiklusvoost. Lisaks nähtub kiirusmõõteseadme kasutamise protokollist, et B.N juhitud sõiduauto kiirendas intensiivselt ja möödus kõrval sõidurajal liikuvatest sõidukitest (tl 4 pöördel). Sealjuures on B.N nii kohtuvälises menetluses antud ütlustes kui kohtuistungil antud ütlustes läbivalt väitnud, et tal oli kiire, sest ei tahtnud №rdea panga krediidikomisjoni istungile hiljaks jääda (tl 2, kohtu tl 27 pöördel). Arvestades nii kiiruse ületamise määra kui ka asjaolu, et B.N sõitis tunnistaja ütluste kohaselt üldisest liiklusvoost märgatavalt kiiremini, kiirendas intensiivselt ja ta ka ise tunnistab, et tal oli kiire, siis pidi ta teadma, et ületab kiirust ning ka möönis seda. 4 4-16-2391 Eeltoodud põhjustel on kohus seisukohal, et B.N pani LS § 227 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo toime otsese tahtlusega. Seega on B.N täitnud
3.1.
lg-st 1, mille kohaselt on rahatrahvi minimaalne määr 3 trahviühikut.
Seega peab B.N-ile mõistetav rahatrahv jääma vahemikku 3-100 trahviühikut (12-400 eurot) ehk sanktsiooni keskmine oleks ca 50 trahviühikut (ca 200 eurot).
Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. B.N süü suurust mõjutab esmalt kiiruse ületamise määr. Arvestades, et LS § 227 lg 2 kohaselt karistatakse kiiruse ületamise eest 21-40 km/h võrra ning B.N ületas kiirust vähemalt 25 km/h võrra, on tema süü LS § 227 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemises väike. Teiseks mõjutab B.N süü suurust väärteo toimepanemise subjektiivne külg. Arvestades, et väärtegu saab toime panna tahtlikult või ettevaatamatusest ning B.N pani antud väärteo toime tahtlusega, täpsemini otsese tahtlusega, mis on peaaegu kõige raskem väärteo toimepanemise vorm, on tegemist asjaoluga, mis viitab isiku keskmisest suuremale süüle. B.N süüd suurendab ka asjaolu, et ta ületas lubatud kiirust oluliselt määral (50% üle lubatu) Eesti kõige tihedama liiklusega piirkonnas – Tallinna kesklinnas ja seda päevasel ajal, mil liikluskoormus on samuti tavapärasest suurem. Seega kokkuvõtlikult tuleb B.N süüd lugeda keskmiseks. Kohtuväline menetleja on leidnud, et B.N puhul esineb karistust kergendav asjaolu – kahetsus (tl 2). Kohus on seisukohal, et B.N puhul ei esine nimetatud karistust kergendavat asjaolu. Olukorras, kus isik kaebuses (kohtu tl 2-2 pöördel) eitab isegi väärteo toimepanemist, ei saa rääkidagi puhtsüdamliku kahetsuse esinemisest. Siinkohal märgib kohus lisaks, et ka ainuüksi väärteo toimepanemise tunnistamist ehk süü tunnistamist ei saa lugeda karistust kergendavaks asjaoluks
Karistust kergendavaks asjaoluks saab olla näiteks
lg 1 p 3 alt 1 mõttes süü ülestunnistamisele ilmumine, kuid seda ainult siis, kui isik läheb vabatahtlikult pärast teo toimepanemist ametiasutusse ning tunnistab oma süüteo üles. Sealjuures on veel oluline, et enne isiku poolt süü ülestunnistamist ametiasutus (nt politsei) ja avalikkus kas üldse ei teagi, et süütegu on toime pandud või ei ole teada, et konkreetne isik nimetatud süüteo toime pani. Käesoleval juhul sellisest olukorrast rääkida ei saa, sest 5 4-16-2391 politseiametnikud, kes teostasid liiklusjärelevalvet, said väärteo toimepanemisest – kiiruse ületamisest – teada juba enne seda, kui menetlusalune isik andis ütlusi (milles ta algselt kinnitas süüteo toimepanemist - tl 2, kuid kohtule kaebust esitades eitas süüteo toimepanemist – kohtu tl 2-2 pöördel, kohtuistungil möönis, et võis kiirust ületada, kuid mitte etteheidetud määras – kohtu tl 28 pöördel). Kohus rõhutab, et
lg 1 p 3 alt 2 mõttes puhtsüdamlik kahetsus ei ole samastatav süü tunnistamisega. Kuivõrd B.N ei ole avaldanud toimepandud süüteo osas kahetsust ei koheselt pärast kiiruse ületamist antud ütlustes (tl 2) ega hiljem kohtule esitatud kaebuses (kohtu tl 2-2 pöördel) ega toimunud kohtuistungil (kohtu tl 27 pöördel-29), on kohus seisukohal, et B.N puhul ei esine karistust kergendavat asjaolu
Kohus leiab, et B.N puhul ei esine ka mitte ühtegi teist karistust kergendavat asjaolu
Ühtlasi leiab kohus, et B.N puhul ei esine ka karistust raskendavaid asjaolusid
Eeltoodust nähtuvalt on B.N süü keskmine ning teda tuleks karistada keskmise määra suuruse karistusega. Karistuse mõistmisel arvestab kohus ka eripreventiivseid kaalutlusi ehk lähtub sellest, kuidas on võimalik B.N mõjutada edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. B.N on karistusregistri kohaselt kolm kehtivat kriminaalkaristust, kuid nendest ükski ei ole mõistetud liiklusalase kuriteo toimepanemise eest (tl 5-5 pöördel). Kehtivaid väärteokaristusi on B.N üks ning see on talle määratud LS § 242 lg 1 ehk mootorsõiduki- või trammijuhi poolt liiklusnõuete muu rikkumise toimepanemise eest. Nimetatud rikkumise eest määratud rahatrahvi on B.N tasunud neli päeva peale otsuse tegemist. Seega arvestades, et B.N ei ole kriminaalkorras karistatud liiklusalaste rikkumiste eest ning väärteokorras on karistatud teda muu liiklusalase rikkumise eest, mille eest määratud rahatrahv on tasutud, leiab kohus, et on alust uskuda, et B.N edaspidi liiklusalaseid õigusrikkumisi toime ei pane, mistõttu kohtu hinnangul on talle võimalik mõista väiksem karistus võrreldes sellega, mis vastaks tema süü suurusele. Seega on B.N-ile lähtudes eripreventiivsetest kaalutlustest võimalik mõista karistus mõnevõrra alla sanktsiooni keskmise määra. Eripreventiivsete kaalutluste kõrval arvestab kohus karistuse mõistmisel ka üldpreventiivseid kaalutlusi ehk lähtub õiguskorra kaitsmise huvidest. Siinkohal märgib kohus, et isikule mõistetav karistus peab eelkõige lähtuma tema süü suurusest ja eripreventsioonist. Vaid väga erandlikel juhtudel võib isikule mõista karmima karistuse võrreldes tema süü suuruse ja eripreventiivse vajadusega. Vastasel korral võib liiga range karistus, mis on mõistetud peamiselt üldpreventiivsetest kaalutlustest ehk õiguskorra kaitsmise huvidest lähtudes, olla isiku jaoks hoopis negatiivse eripreventsiooniga, sest isik ei tunne, et teda on karistatud õiglaselt, mistõttu kaotab ta ka usalduse õiguskorra vastu. Kuigi kiiruse ületamine on joobes ja juhtimisõiguseta juhtimise kõrval üks kõige ohtlikum liiklusrikkumine, ei pea kohus siiski antud juhul üldpreventiivsetest kaalutlustest lähtuvalt vajalikuks mõista isikule rangemat karistust võrreldes sellega, mis vastab tema süü suurusele ega suuremas määras võrreldes sellega, milline karistusmäär avaldaks isikule piisavat eripreventiivset mõju. Siiski peab kohus antud juhul oluliseks arvestada ka asjaolu, et LS § 227 lg 1 kohaselt on kiiruse ületamise eest kuni 20 km/h võrra võimalik rikkujat karistada kuni 30 trahviühiku suuruse rahatrahviga. Maksimaalse karistuse tooks kaasa üldjuhul kiiruse ületamine maksimaalses määras või selle lähedases määras, teo toimepanemine tahtlikult ning eripreventiivsed vajadused juhtudel, mil isikut on varasemalt samalaadse(te) rikkumise eest karistatud. Eelnevalt on tuvastatud, et B.N pani toime LS § 227 lg-s 2 sätetatud väärteo ehk ületas sõidukiirust vahemikus 21-40 km/h ning tegi seda tahtlikult (otsese tahtlusega). Kohus leiab, et LS § 227 lg-s 2 sätestatud tahtliku kiiruse ületamise eest peaks karistus olema vähemalt LS § 227 lg-s 1 ettenähtud maksimummääras. Vastasel korral kaotaks LS § 227 ülesehitus oma mõtte, mis seisneb selles, et mida suurem on tahtlik kiiruse ületamise määr, seda rangem on ka 6 4-16-2391 karistus. Eeltoodud põhjustel leiab kohus, et kuigi B.N süü on keskmise suurusega ning eripreventiivsetest kaalutlustest lähtudes oleks võimalik temale mõistetava karistuse määra mõnevõrra vähendada ning mõista karistus alla sanktsiooni keskmise määra, siis antud juhul lähtudes LS § 227 mõttest, ei saa B.N-ile mõistetav karistus jääda alla 30 trahviühiku. Kohus on seisukohal, et kohtuvälise menetleja mõistetud rahatrahvi määr – 40 trahviühikut ehk karistus mõnevõrra alla sanktsiooni keskmist määra – vastab nii B.N süü suurusele kui ka eri- ja üldpreventiivsetele eesmärkidele. Seetõttu jätab kohus B.N kaebuse rahuldamata ning kohtuvälise menetleja otsuse muutmata. Velmar Brett kohtunik (allkirjastatud digitaalselt) 7
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.