4-15-11172/28

(940015000501)Kohtunik Inna Kirsipuu Kohtuistungi sekretär Merike Erisalu Väärteoasi kaebemenetluses 1 D.O Kalapüügiseaduse § 23 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemises, milles D.O 1 tunnistati süüdi KPS § 23 lg 2 järgi ja karistati rahatrahviga summas 2000 eurot Menetlusalune isik D.O, registrikood xxx vandeadvokaat Urmas Kõrgesaar vandeadvokaat Tambet Laasik Kaitsjad Kohtuvälise menetleja esindaja Keskkonnainspektsiooni esindaja volituse alusel jurist Madis Piirla RESOLUTSIOON VTMS § 29 lg 1 p 1, 132 p 2, § 133-135 kohus OTSUSTAS: D.O kaebus Keskkonnainspekstsiooni keskkonnakaitse juhtivinspektor Ixxx Vxxx09.12.2015 üldmenetluse otsuse peale väärteoasjas nr. 940015000501 rahuldada osaliselt. Tühistada 09.12.2015 üldmenetluse otsus väärteoasjas nr. 940015000501 osaliselt, D.O esitatud süüdistuses osas, nimelt kalapüügieeskirja § 14 lg 1 rikkumises ja loa nõudeid rikkudes kalapüügi faktis ning karistuse osas. Lõpetada väärteomenetlus kalapüügieeskirja § 14 lg 1 rikkumises ja loa nõudeid rikkudes kalapüügi faktis VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel – isiku tegevuses väärteotunnuste puudumise tõttu. Teha kalapüügieeskirja § 32 lg 3 järgi ettenähtud rikkumises uus otsus karistuse osas, raskendamata menetlusaluse isiku olukorda. 1 Mõista D.O fakti eest, et xxx m, ehk ületas õigusaktiga lubatud 700 m pikkust, rikkudes sellega kalapüügieeskirja § 32 lg 3 nõuet, kalapüügiseaduse § 23-1 lg 2 alusel ( kehtivas kalapüügiseaduse redaktsioonis § 81 lg 2 alusel- kalapüügi muude nõuete rikkumine) karistuseks rahatrahv 1000 ( üks tuhat) eurot. Rahatrahvi tuleb tasuda 30 päeva ehk edasikaebamistähtaja jooksul Rahandusministeeriumi arveldusarvele EE891010220034796011 SEB pangas kood 401, kohustuslik viitenumber 4100064625. Asitõendid: võrgud, pakendatud kilekottidesse, kokku 5 kilekotti, plommid B502556, B502557, B502344, B502343, B502341, samuti kaks ankrut ja tähislipp nöörtega, mis on hoiul keskkonnainspektsioonis ( Kolkja kordon, ladu), - tagastada menetlusalusele isikule D.O . V™S § 23 alusel hüvitada menetlusalusele isikule D.O (registrikood xxx, juhatuse liige Sergey Andreev ) valitud kaitsjatele makstud tasu summas 6888 (kuus tuhat kaheksasada kaheksakümmend kaheksa) eurot 44 senti riigi eelarvest. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on õigus esitada kassatsioon Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest Viru Maakohtule kirjalikult teat ama seitsme päeva jooksul, alates kohtuotsuse või selle lõpposa kuulutamisest ehk hiljemalt 28.03.2016 Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal. Kohtuotsuse terviktekst on kohtu kantseleis kättesaadav 18.03.2016 kl 09.30 Kohtuotsus jõustub alates kohtuotsuse tervikteksti kättesaadavusest 30-päevase tähtaja möödumisel (ehk 19.04.2016) juhul kui ükski menetlusepool ei ole kassatsiooni esitanud. MENETLUSE KÄIK 12.11.2015 koostas Keskkonnainspektsiooni Tartumaa büroo juhtivinspektor Ixxx Vxxxväärteoprotokolli väärteoasjas nr 940015000501 menetlusaluse isiku D.O suhtes, mille kohaselt xxx ning juhatuse liige Sxxxy Axxx xxx lahes kaluri kalapüügiloa TA150062 alusel nakkevõrkudega kala. Kaluri kalapüügiluba TA150062 annab õiguse kaldast arvates kuni 1 km püüda kümne nakkevõrguga kala, kuid Sxxx Axxxoli püügile asetatud 21,28 arvestuslikku nakkevõrku, mis asetsesid sirgelt ühes liinis nii üla-, kui ka alanöörid omavahel kokkuseotuna jadamisi. Seega oli püügile asetatud 11,28 arvestuslikku nakkevõrku lubatust rohkem. Nakkevõrgu liini pikkus oli 1489,42 m, lubatud on aga püüda nakkevõrgu jadaga, mis ei ületa pikkust rohkem kui 700 m. Nakkevõrgu liin oli püügile asetatud piki Pedaspää lahte kagu-loode suunaga. Liini loodepoolne e Peipsipoolne ots oli tähistamata ja ka märgistamata Nimetatud tegevusega rikkus menetlusalune isik KPS § 13 lg 3, § 134 lg 1, 6, KPE § 14 lg 1, 16 lg 2, § 32 p 2, nõudeid (väärteotoimik 15-19). 09.12.2015 ( otsuses on kuupäeva osas ilmne näpiviga 09.12.2013 – kohtu märkus) koostas Keskkonnainspektsiooni Tartumaa büroo juhtivinspektor Ixxx Vxxx otsuse väärteoasjas nr 2 1 940015000501, milles D.O tunnistati süüdi KPS § 23 lg 2 järgi ja juhindudes KarS § 47 lg 2, karistati rahatrahviga summas 2000 eurot. (väärteotoimik 1-14) 22.12.2015 esitasid D.O kaitsjad vandeadvokaat Urmas Kõrgesaar ja vandeadvokaat Tambet Laasik Viru Maakohtule kaebuse, milles vaidlustavad Keskkonnainspektsiooni 09. detsembri 2015. a otsuse ning paluvad see tühistada, kuna Keskkonnainspektsioon on menetluse kestel oluliselt rikkunud menetlusõigust, samuti ei vasta otsuses toodud faktikäsitlused ja järeldused asjas kogutud tõenditele, vaid on nendega olulisel määral vastuolus. (tl 2-13) Kaebuses esitatud seisukohad olid kokkuvõtlikult järgnevad: 1. Sxxx Axxx ei ole rikkunud KPS § 13 lg 3, § 134 lg 1, 6, kuna tegemist on avaliku võimu kandjale adresseeritud normide, mitte normidega, mis kohustavad halduse adressaati. Seega oleks võimalik hinnata vaid KPE § 32 p 3, § 14 lg 1, § 16 lg 2 sätestatud kohustuste rikkumist. Püüki teostati püügilubade nr JÕ150033 ja nr TA150062 alusel, mistõttu ei saa väita, et püüki teostati ilma püügiloata. 2. Mõõtmine ei ole olnud jälgitav ega vasta nõuetele kuna väärteotoimikus puuduvad dokumendid mõõtmise käigu ja mõõtetulemuste kohta. a. Mõõdulindi kalibreeritus ei ole tõendatud b. Mõõtemetoodikat ei ole järgitud 3. Võrguliini pikkus ei olnud 1,5km kuna selle kohta puuduvad dokumentaalsed tõendid. Asitõendi vaatlusprotokolliga tuvastati küll võrkude kogupikkus (liites need aritmeetiliselt kokku), kuid see ei tõenda, et tegemist oleks olnud ühe võrgujadaga. Seda oleks pidanud näiteks fotografeerima või videosalvestama. a. Tunnistajad (Sxxx, xxx on menetleja ametkonnaga seotud ja need kattuvad sõnasõnalt, mistõttu ei peaks nende ütlusi eelistama kalurite ( xxx, xxxž) ütlustele. Tunnistaja Pxxxütlused ei kinnita ühe võrgujada olemasolu ja on vastuolus teiste tunnistajate ütlustega. b. 1,5 km pikkuse võrgujada kasutamine ei ole eluliselt usutav kuna tegemist on väikese veekoguga ja särjepüügi kõrghooajal asetseb seal palju teisi püügivahendeid ning seetõttu on oht nendega segamini minna. c. Ekslik on menetleja väide, et menetlusalune isik teostas püüki ilma püügiloata, et hoida kokku püügiõiguse taotlemise kulusid kuna menetlusalusele isikule on väljastatud hulgaliselt kehtivaid püügilube. Püüki teostati kehtivate püügilubade alusel lubatud püügivahenditega. Lisaks on käsitlemata jäetud kaitsjate poolt vastulauses tõenditena esitatud rannapüügipäevikud. 4. Sxxx Axxx ei ole rikkunud võrgu märgistamise nõudeid. Ta tähistas mõlemad võrgujadad vajalike lippudega, kontrollis neid regulaarselt, kuid lipud puudusid temast olenematutel põhjustel. Vaadeldud lippude nöörid olid mõnekümne sentimeetri kauguselt katki lõigatud. Tähtis on ka asjaolu, et menetleja ei teavitanud võrkude väljavõtmisest ja algatatud menetlusest. a. Võrgud võisid katkeda loodusjõudude tõttu (jää liigub ja viib võrgud kaasa ning kisub lippe välja). b. Seda võisid teha teised kalurid, kes panevad võrke ilma tähistuseta. c. SxxxAxxx kontrollis võrke regulaarselt ja tähistas võrgud tavapärase hoolsusega, mistõttu puudub käesolevas väärteoasjas subjektiivne koosseis. Kui ta oleks tahtnud teostada röövpüüki, poleks ta üleüldse võrke tähistanud. 5. Menetleja võttis ebaseaduslikult ära menetlusalusele isikule kuuluva kalasaagi. a. Ei ole esitatud ühtegi põhjendust, miks on menetlusalusele isikule kuuluvat vara kahjustatud kõikide ühendusnööride katkilõikamisega ning võrke pole käesoleva ajani tagastatud. b. Vormistatud ei ole asitõendi hävitamise protokolli, kuna menetleja pidas saaki väheoluliseks – tegelikult on sellel hooajal saak alati suur. 3 c. Asitõendi vaatlusprotokoll ei vasta tegelikkusele ja märkusi pole kantud protokolli. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD Kohtuistungil jäid kaebuse esitaja ja kaitsjad oma kaebuse juurde. Kaitsjad leidsid, et rikkumine on tõendamata. Kaitsjad esitasid oma seisukoha ka kirjalike teesidena, mille sisu on kokkvõtlikult järgnev: 1. Lubatust pikema võrgujada kasutamise kohta puudub igasugune eluline usutavus. Kui isik oleks teadlikult jätnud võrgujada tähistamata, oleks ta riskinud väär - või kriminaalvastutusega. Samuti ei annaks asjatundja sõnul lubatust pikema jada kasutamine suuremat saaki. 2. Pole kogutud tõendeid, mis kinnitaksid menetlusaluse isiku poolt lubatust pikema tähistamata võrguliini kasutamist. Ainsateks tõenditeks on tunnistajate A. Sxx ja E. Uxxxütlused. Samas on tunnistajad näinud võrke alles kilekottidesse p akendatuna ega pole tuvastanud, kas võrgud olid sellisel viisil võrgujadasse sõlmitud. 3. 28.03.2015 oli kõrghooaeg ja pole eluliselt usutav, et ühtegi võrgutähist näha ei olnud. 4. Pole eluliselt usutav, et PPA ametnikud tulid kontrollima võimalikku piirirežiimi rikkumist, kui samas oli kontrollitav koht jäävaba. 5. PPA ametnike sõnul võeti võrgud välja katkematult, ühtse tööprotsessina ja nende sõnul ristus võrgujadana veel teinegi võrgujada. Samas pole asjatundja V. V xxsõnul võimalik alumist võrku ülemisest muul viisil võimalik välja saada kui, et võrgujadad tuleb lahti sõlmida ja harutada ristumiskohast lahti. Seega ei ole tööprotsess objektiivselt võimalik. 6. PPA ametnike sõnul raputasid nad võrkudes olnud vähese saagi võrgust välja. Asjatundja sõnul aga ei ole see tehniliselt võimalik. 7. PPA ametnike sõnul olid võrkudes vaid üksikud kalad. Samas oli teiste tunnistajate sõnul tegemist püügi kõrghooajaga, mistõttu pole eluliselt usutav, et võrgujadasse ei jäänud kolme tööpäeva jooksul kalu. 8. Võrkude omavahelised ühendused lõigati PPA ametnike poolt lahti, olgugi, et tunnistajate S. Šxxx, A. Bxxx, asjatundja V. Vaino ja menetlusaluse isiku sõnul sõlmitakse võrgud enne püügile asetamist viisil, et nende lahtisõlmimine oleks lihtne, kuivõrd vastasel korral kahjustaks see eraldamisel võrke. 9. Tegevus lahel on salvestamata – ei ole võimalik väita, et tegemist oli ühe võrgujadaga. Asitõendi vaatlus on läbi viidud peaaegu kolm kuud hiljem, olukorras, kus võrgud olid juba järvel lahti lõigatud ning järjekord PPA poolt KKI-le üleandmisel lootusetult sassis ning tuvastamatu. Tunnistaja M. Gxxxsõnul nägi ta vähemalt kolme ankrut, mis viitab üheselt kahele võrgujadale, kuid asitõendi vaatlusprotokollis see info ei kajastu. Kohtuväline menetleja leidis, et kaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Kohtuväline esitas oma kohtukõne ka kirjalikult, mille sisu on kokkvõtlikult järgnev: 1. Kuna püügile oli asetatud 1489,42 m pikkune püügivahend, siis sellise püügivahendi püügile asetamiseks isikul püügiõigus puudus. Samuti ei tohi KPE kohaselt olla Peipsi järve seisevvõrgujada pikkus üle 700 m. 2. Tunnistaja A. Sxxxi ütlustega on tõendatud, et võimaliku korrarikkumise kontrollimiseks visati sisse tragi, mille otsa haakus tähistamata ja märgistamata püügivahend nakkevõrk. Kuna ümbruskonnas püügivahendeid näha ei olnud, tehti otsus korrarikkumine kõrvaldada ja püügivahend eemaldada. Püügivahend oli katkematu, ühes jadas ning ankurdatud mõlemast otsast ühe ankruga, kogupikkusega ligi 1,5 km. Kaldapoolses otsas oli lisaks püügivahendi ankrule ka üksik tähis, tunnusega TA-62. 3. Menetlusaluse isiku ja asitõendi vaatlusprotokolliga on tõendatud, et püügilt eemaldati püügivahend, mille kogupikkus on ligi 1,5 km. 4 4. Tunnistajate xxx Bxxx ja Gxxxütlused ei kajasta väärteo toimepanemise tehiolusid ja tuleb seetõttu jätta tõendite kogumist kõrvale. 5. Tunnistajad Sxxx, Uxxx ja Pxxx ning asjatundja Vxxx ütluste kohaselt ei esinenud veekogul jääd. 6. Tunnistaja I. Vxxr ja asitõendi vaatlusprotokolliga on tõendatud, et püügivahendid ei ole liikunud ega nende tähised eemaldatud loodusjõu tõttu. Pole eluliselt usutav, et võrgud oleks kokku triivinud, sest näha ei ole rebimis- ega katkemisjälgi. 7. Väide, et PPA eemaldas kaks püügijada ja esitas need KKI-le kui ühe püügivahendina ning omastas võrgust saadud kala, ei ole kinnitamist leidnud. Seda saaks kontrollida näiteks kaebemenetluses (esitades kaebuse uurimisasutusele) ning sellise väite kontrollimiseks tuleks luua reaalne võimalus seda kontrollida. Kui püügivahendis oleks olnud kala, oleks nimetatud teoga tekitatud keskkonnale kahju, mida oleks menetlusalune isik pidanud hüvitama. 8. Asitõendi vaatlus on teostatud jälgitavalt. Mõõtemetoodikat puuduvatavad küsimused on ümber lükatud kohtumenetluses esitatud ja avaldatud vastuväidetega. 9. 17.02.2016 (märgitud kui 17.02.15, aga ilmselt kirjaviga – kohtu märkus) toimunud asitõendi vaatlusega leidis kinnitust, et ankrud, mida kasutati püügivahendi kinnitamisel, olid kohandatud selliselt, et ühes võrgujada otsas oli püügitähis, teises mitte. Tuvastatav oli võrgujada alguspunkt, kus ankruots oli läbilõigatud ning ühel vaadeldavalt nakkevõrgul oli sarnaselt ankruotsale sama mustri ja tunnustega kinnitusnöör. PPA tunnistajate kohaselt eemaldati nakkevõrgud läbilõikamise teel. Va kaks võrgujada otsa, millest ühel olid kõik aasad terved ja ühel üks kinnitusaas. Kaks nakkevõrku olid teineteisega ühenduses ja sõlmitud. KOHTU TUVASTATUD ASJAOLUD JA PÕHJENDUSED Sõltumata kohtule esitatud ja täpsustatud kaebuse sisust ja mahust lähtub kohus VTMS § 123 lg 2 sättest, mille kohaselt arutab kohus väärteoasjas täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Kui võtta süüdistus kokkuvõtlikult, on isikule süüdistus esitatud järgmises. Isik püüdis xxx alusel. Nimetatud kalapüügiluba annab aluse püüda kala mitte rohkem kui 10 nakkevõrkudega. Isik püüdis kala nimetatud kohas ja ajal arvestusliku 21,28 võrguga, mis oli ühes jadas pikkusega 1489,42 m. Jada loodepoolne ots on tähistamata ja märgistamata. Teisisõnu, isiku rikkumine on selles, et kalapüügil kasutas ta rohkem kui 10 võrku ühe loa alusel, asetatud jada pikkus oli 1489,42 m ( lubatud pikkus on 700

1. m)ja isik jättis võrgujada ühe otsa tähistamata, kuigi see on kohustuslik. Kohus väljendab eeskätt oma seisukohta, millised on kohtuvälise menetleja osutused kalapüüki reguleeritavatele õigusaktidele on vähemalt formaalses mõttes asjakohased ja millised tuleb kõrvale jätta kui asjasse mittepuutuvad. Väärteoprotokolli ja kohtuvälise menetleja otsuses on tehtud hulk viiteid õigusaktide normidele, seda arvestades soovib kohus väärteoprotokolli ja otsuse teksti endale ja kohtuotsuse lugejale selgemaks teha ja teksti sisu korrastada. Nimelt, väärteoprotokollis on märgitud, et isik rikkus kalapüügiseaduse § 13 lg 3 normi. Kalapüügiseaduse § 13 lg 3 sätestab, et õigus kutselisele kalapüügile annab kalapüügiluba. Vaidlust ei ole, et S. Axxxv on kutseline kalur, samal ajal D.O juhatuse liige ja OÜ -le 5 D.O on välja antud arvukalt kalapüügilubasid, mille hulgas on kalapüügiluba TS150062. Seega ei ole kalapüügiseaduse § 13 lg 3 sätet millegagi rikutud. Juhul kui kohtuväline menetleja soovis tegelikult juhtida tähelepanu asjaolule, et isik püüdis kala kalapüügiloa alusel, mille üheks tingimuseks on kalapüügil kasutamine 10 (mitte rohkem) nakkevõrku, isiku asetatud jadas oli aga üle 20 võrku, siis tuleb rääkida kalapüügiloa tingimuse rikkumisest, mis on otseselt karistatav kalapüügiseaduse § 23-1 lg 2 alusel- kalapüük loa nõudeid rikkudes. Siinjuures märgib kohus, et kaitsjad ega kohtuväline menetleja pole kohtule teinud ettepaneku kontrollida, kas isikule esitatud tegu on karistatav ka kohtuliku arutamise seisuga kehtiva kalapüügiseaduse alusel. Käesoleva ajal kehtib kalapüügiseaduse uus redaktsioon, mille regulatsioon, paragrahvid ja vastutuse sisu ja maht erinevad eelmisest, 28.03.2015 seisuga kehtinud redaktsioonist. Kohus kontrollib seda oma algatusel. Kalapüük loa nõudeid rikkudes on karistatav ka uue kalapüügiseaduse redaktsiooni kohaselt, seda § 75 lg 3 alusel. Väärteoprotokollis märgitakse, et isik on rikkunud kalapüügiseaduse § 13 -4 lg 1 sätet, mille kohaselt kutselise kalapüügi luba antakse püügivahendite arvu piires. Kalapüügiloa TA150062 alusel on lubatud püügivahendite (võrk) arv 10 ( kohtutoimik lk 92). Kohus kordab, et juhul, kui kohtuväline menetleja soovib heita isikule ette, et isik püüdis kala püügivahendite suurema arvuga, nimelt arvestuslikult 21,28 võrku, on tegemist kalapüügiga loa nõudeid rikkudes, mis on karistatav kalapüügiseaduse § 23-1 lg 2 alusel ja käesoleval ajal kalapüügiseaduse kehtiva redaktsiooni kohaselt § 75 lg 3 alusel. Seega kalapüügiseaduse §§-le 13 lg 3 ja 13-4 lg 1 osutamine ei ole tegelikult vajalik, kuna vastav konkreetne tegu iseenesest on keelatud kalapüügiseaduses sätestatud sanktsiooniga. Väärteoprotokollis on märgitud, et rikutud on kalapüügiseaduse § 13-4 lg 6 sätet, mille kohaselt lubatud püügivahend on kalapüügiloaga määratud. Asjas ei ole vaidlust, et isik püüdis kala lubatud püügivahendiga- nakkevõrguga, omaette küsimus, kas loa nõudeid rikkudes. Loa nõuete rikkumise kohta on kohus seisukohta väljendatud. Seega, ei ole vajalik osutamine kalapüügiseaduse §-le 13-4 lg 6. Väärteoprotokollis on märgitud, et isik rikkus kalapüügieeskirja § 32 lg 3 nõuet, et Peipsi järves ei tohi seisevvõrgujada pikkus ületada 700 m. Viide õigusaktile on asjakohane. Ka käesoleval ajal kehtiva kalapüügieeskirja § -ga 32 lg 3 on sätestatud sama nõue. 28.03.2015 seisuga kehtinud kalapüügiseaduse alusel oli selline tegu karistatav kalapüügiseaduse § 23-1 lg 2 alusel - kalapüügi muude nõuete rikkumine ( juriidilise isiku puhul). Käesoleva ajal kehtiva kalapüügiseaduse järgi on kalapüügi eest püügivahendite kohta esitatud muid nõudeid rikkudes on vastutus ette nähtud kalapüügiseaduse § 81 lg 2 alusel. Väärteoprotokollis on märgitud, et isik rikkus kalapüügieeskirja § 14 lg 1 sätet, mille kohaselt peavad seisevpüünised ja nende jadad olema tähistatud avaveepoolses otsas kahe ühele vardale ülestikku asetatud lipuga, teises otsas ühe lipuga. Viide on asjakohane. Sisuliselt sama nõue on sätestatud ka käesoleval ajal kehtiva kalapüügieeskirja §-ga 14 lg 1. 28.03.2015 kehtinud kalapüügiseaduse § 23-1 lg 2 sätestas lisaks kalapüügi eest nõudeid rikkudes veel vastutust muude kalapüügi nõuete rikkumiste eest. 6 Püügivahendi tähistamise, märgistamise nõuete rikkumine on käesoleval ajal karistatav kalapüügiseaduse § 80 lg 2 alusel. Väärteoprotokollis on märgitud, et on rikutud kalapüügieeskirja § 16 lg 1 nõuet, mille kohaselt püügivahendite märgistus peab võimaldama kohapeal ( veekogul ) või loa väljaandja juures kalapüügiomanikku kindlaks teha. Väärteoprotokollis kirjeldatud süüdistuse tekstist ei nähtu, et isikule oleks ette heidetud püügivahendi nimelt võrgujada mittenõukohane tähistamine-märgistamine. Süüdistuse tekstist ei tulene, et isikut on süüdistaud selles, et ta tähistaks võrgujada küll, aga mittenõukohaselt, ja selliselt, et veekogul ega loa andja juures ei olnud omaniku kindlakstegemine võimalik. Süüdistusest tuleneb ainult see, et võrgujada loodepoolne ots on tähistamata, ehk isik jättis võrgujada loodepoolse otsa lipuga tähistamata. Seega, ei ole isikule kalapüügieeskirja § 16 lg 1 järgi ettenähtud rikkumist süüdistusena esitatud ja seoses sellega ei anna kohus teole faktilist ega õiguslikku hinnangut. Võttes süüdistuse kokku, väärteoprotokolli kohaselt, oma tegudega ( mis on üleval kokkuvõtlikult kirjeldatud) rikkus juriidiline isik D.O: kalapüügieeskirja § 32 lg 3 nõuet, kuna kalapüügil isiku asetatud võrgujada pikkus ületas 700 m, mis on karistatav kalapüügiseaduse § 23-1 lg 2 alusel ( käesoleval ajal kalapüügiseaduse § 81 lg 2 alusel); kalapüügieeskirja § 14 lg 1 nõuet, kuna jättis võrgujada loodepoolne ots märgistamatatähistamata, mis on karistatav kalapüügiseaduse § 23-1 lg 2 alusel (käesoleval ajal kalapüügiseaduse § 80 lg 2 alusel); ning kalapüügil kasutas ta ühe TA150062 kalapüügiloa alusel rohkem kui 10 võrku ( mis on loa alusel lubatud), aetades arvestuslikult 21.28 võrku ehk rikkus loa nõudeid, mis on karistatav kalapüügiseaduse § 23-1 lg 2 alusel ( käesoleval ajal kalapüügiseaduse § 75 lg 3 alusel). Ülalnäidatud süüdistust asub kohus nüüd kontrollima ja teeb kindlaks faktilised asjaolud. Pärast seda kontrollib kohus, kas kohtuliku arutamise tulemina tuvastatud faktid vastavad esitatud süüdistusele. Kohus peab tuvastama kohtuliku arutamise käigus: kas püügile asetatud vähemalt ühe võrgujada pikkus ületas 700 m, kas vähemal üks võrgujada ots oli jäetud tähistamata lipuga, kas ühe kalapüügiloa kohta asetati püügile rohkem kui 10 võrku, kas toimepanija on menetlusalune isik. Vaidlust ei ole järgmistes faktilistes asjaoludes. Seisuga 28.03.2015 püüdis S. Axxx, kes on D.O juhatuse liige ja kutseline kalur, kala xxx. D.O omas muuhulgas kalapüügiload TA150062 ja JÕ150033 (kohtutoimik lk 91 92). Igaühe loa alusel püügivahendiks on võrk ja püügivahendite lubatud arv on 10, seega kokku 20 võrku. Kohtueelse ja kohtuliku uurimise käigus ei ole menetlusalune isik ennast süüdi tunnistatud talle esitatud süüdistuses ja avaldas, et süüdistuses toodud faktilised asjaolud ei vasta tõele. Nimelt, selgitas menetlusalune isik, et 25.03.2015 asetas ta Pedaspää lahes kalapüügiks kaks võrgujada, igaühes on 10 võrku, ja seda kahe loa alusel TS150062 ja JÕ150033. Tema arvates ei ületanud iga jada lubatud 700 m. Jadad olid asetatud ühe liini peal üks teisest mitte vähem kui 100 m kaugusel. Igaühe jaga alguses ja lõpus on kinnitatud ankur ja ülestikku liputähis, seega kokku 4 ankrut ja neli lippu. Järv on alles jääst vabanenud ja jää mõned massid ja üksikud jäätükid võisid 7 järvel liikuda, muuhulgas Pedaspää lahes kohas, kus olid asetatud võrgujadad. Lahes liikuvad paatidega teised kalurid ja püüavad seal kala erinevate püügivahenditega. 28.03.2015 sai ta teada keskkonnainspektsioonilt, kas ei ole tema omad võrgud lahest eemaldatud. Saabudes kohale keskkonnainspektsioonisse, nägi ta, et eemaldatud on talle kuuluvad võrgud. Ta tundis võrgud ära. Keskkonnainspektsiooniametnik selgitas talle, et võrgud olid piirivalvurite poolt eemaldatud veest, sest võrgujada olid tähistatud ainult ühes otsas ühe kalapüügiloa alusel, võrgujadas oli 20 võrku ja võrgujada pikkus 1,5 km, mis on keelatud. Menetlusalune isik selgitab, et iseenesest ta ei välista, et 28.03.2015 võrkude eemaldamisel võis võrkude asukoht ja seisund olla nö muutunud või muudetud, seda kasvõi jää liikumise tõttu või teiste isikute tegevuse tagajärjel, mitte aga tema tahtliku tegevuse või hoolimatuse tõttu. Menetlusaluse isiku ütluste kohaselt, 28.03.2015 seisuga võis olla nii, seda tema tahtest olenemata, et tähislipud on ilma tõttu ära ujunud, see juhtub vahepeal, samuti kaks eraldi võrgujada võisid olla nihutatud oma algsest asukohast samuti kasvõi jää liikumisega või teiste isikute paatidega sõitmise tagajärjel. Kohus märgib, et sisuliselt sama selgituse ( et võrgud olid nihutatud ja lipud ära kadunud) andis menetlusalune isik juba kohtueelse uurimise käigus 11.04.2015. Sellele on tuginenud kaitsjad oma kaebuses ja sama positsioonile jäi menetlusalune isik ka kohtulikul arutamisel. Algul peab kohus vajalikuks tuletada menetlusosalistele meelde, et süütuse presumptsioon ei ole eesti õigusest ära kadunud. Kohus lähtub KrMS §-st 7 lg 1 ja 2, et keegi ei käsita süüdi o levana enne kui olemas jõustunud süüdimõistev kohtuotsus ja keegi ei ole kohustatud tõendama oma süütust. Kohus analüüsib, millised tõendid on kohtul esitatud süüdistuse kinnitamiseks või menetlusaluse isiku positsiooni tõendamiseks. Vaidlust ei ole asjaolus, et 28.03.2015 piirivalvurid E. xxx A. Sxxx ja M. xxx olles tööülesannete täitmisel xxx, mille külge oli kinnitatud tragi. M.Pxxxjuhtis mootorpaati. Süüdistuses esitatud faktiliste asjaolude tõendamiseks on tõendina esitatud E. U xxx ja A. Sxxxütlused, mida täiendavalt kinnitatakse M. Pxxxütlustega. A.xxxndis tunnistajana kokkuvõtlikult järgmised ütlused. 28.03.2015 tema ise, E. Uxxxja M. Pxxx sõitsid mootorpaadiga xxx lahe piirkonda. Oli täheldatud, et piirkonnas liikuvad perioodiliselt paadid. Sõidu eesmärk oligi kontrollida, miks seal toimub liikumine, kas ei ole piirirežiimi rikkumisi. Piirkonnas 1 kilomeetri kaugusel ei olnud täheldatud ühtegi võrgutähist. Kontrollimine toimus tragimise teel eesmärgiga teha kindlaks, kas vette on asetatud tähistamata võrgud. Tragimisel jäi kinni nakkevõrk ja selle 10 m pikkusel oli avastatud võrgu lõpp, külge on kinnitatud nööriga metallist ankur. Tähislipp puudus. Läheduses, nii palju nagu visuaalselt oli tuvastatav, ei ujunud ühtki tähist. Sel juhul kohapeal võrgu omaniku tuvastamine ei ole võimalik. Sel juhul loetakse, et tegemist on rikkumisega. Otsustati, et kõrvaldatakse võrk püügilt. Võrgu kõrvaldamine toimus järgmisel viisil. Võrk selle pikkuse järgi võeti veest välja, kuni järgmise võrguga kokkusidumise kohani, lõigati sõlm läbi, võrk raputati, et vabastada kalast, kalasaaki oli vähe, ja siis sõlmede kohtades läbilõigatud võrgud ladustati pardale eraldi kottidesse. Väljavõtmise järjekorda, milline võrk on välja võetud esimesena, teisena, kolmandana ja ne, eraldi ei fikseeritud. Ühes kohas ristus väljavõetav võrguliin teise võrguliiniga, mis oli asetatud nimetatud võrguliini peale. See ristuv võrguliin oli muu värvi ja rakendusega. Seda tähistati ja jätkati nimetatud võrguliini väljavõtmisega. Kõik võrgud olid omavahel kokku seotud, sõlmed tuli läbi lõigata. Võrgud olid seotud nii ülemise kui ka alumise selise järgi. Kuskilt võrguliini pikkuse järgi ei tulnud rebitud sõlme või midagi 8 sellist, mis viitaks tähislipu ja/või ankru kunagisele olemasolule- katki rebitud nööre või nende otsi, mis oleksid kinnitatud võrkude külge, visuaalselt tuvastatud ei olnud. Kõik võrgud olid ühes jadas, omavahel sõlmedega kinni seotud, sõlmed tuli veest väljavõtmiseks läbi lõigata. Võrguliini lõpus oli avastatud võrgujada külge kinnitatud tähislipp tähisega TA0062, samuti kinnitatud ankur. Võrgud olid kõik ühes võrgujadas, kokkuseotuna, jada pikkus oli 1,5 km. Võrgud olid viidud piirivalv e xxx teenistusse, kuhu hiljem tulid keskkonnaametnikud ja võtsid võrgud hoiule. Vastates kohtu täpsustavale küsimustele, kas võrkude väljavõtmisel nägi ta midagi sellist, mis võiks osutada võrkude nihutamisele kas ilma, jää liikumise või teiste isikute paadiga sõitmise tõttu, näiteks katkirebitud sidumisnöörid või muu selline, vastas tunnistaja, et seda ei olnud. Võrgud tulid välja üks teise järgi, tüüpiliselt üks teisega kokku seotud, sõlmed lõigati läbi. Tunnistajad E. xxxb kinnitas A. Sxxx ütlused täielikult. Tema oli A. Sxxxa tegelenud võrkude väljavõtmisega. Võrkude väljavõtmist kirjeldas tunnistaja E. Uxxx sarnaselt tunnistaja A. Sxxxütlustega. Vastuolusid tunnistajate ütluste vahel tuvastatud ei ole. Tunnistaja M. Pxxxoli mootorpaadi juht. Ise ta ei tegelenud võrkude väljavõtmisega ja nägi, kuidas A. xxxx E. xxx võtsid võrgud välja. Kohus peab vajalikuks märkida, et kohus ei omista piirivalvuritest tunnistajate ütlustele suuremat kaalu kui menetlusaluse isikule ütlustele. Nii menetlusaluse isiku kui ka tunnistajate ütlusi tuleb kontrollida ja seostada teiste tõenditega. KrMS § 61 lg 1 kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu. Faktide tuvastamise küljest märgib kohus, et iseenesest võimalikule rikkumisele osutavate faktide avastamine, antud juhul tähistamata võrgujada xxx, ei tähenda veel automaatselt, et võrgu omanik on rikkumise toime pannud. Järelevalve teostaja, aimates, et tegemist on rikkumisega ja võimalik ka süüteo toimepanemine, peab astuma samme asjaolude kontrollimiseks ja fikseerimiseks, samuti nii õigustavate kui ka süüstvate toendite kogumiseks ja fikseerimiseks. Tunnistajate A. Sxxxi ja E. Uxxxütlustest tuleneb, et kontrolli käigus tulid ilmseks asjaolud, mis osutasid rikkumisele - nimelt võrgujada oli nõuetekohaselt tähistamata ja selle pikkus oli ilmselt lubatust pikem - 1,5 km ( lubatud on 700 m). Kohus peab osutama asjaolule, et pärast seda, kui ilmsiks tulid võimalikule rikkumisele viitavad faktilised asjaolud ( näiteks juba kontrolli alguses ankruga varustatud kuid lipuga tähistamata võrguliini olemasolu), ei võtnud järelevalve teostaja meetmeid võimalikku süütegu puudutavate tõendite fikseerimiseks. Kohus selgitab, et teatud juhtudel loob selline järelevalve teostaja käitumine riski, et hilisemate tõenditega ei olegi võimalik tõendada, et toime pandud on süütegu ja toimepanija on menetlusalune isik. Järelevalve teostaja võttis endale riski sellega, et võrkude väljavõtmist ei olnud fikseeritud mitte millegagi - videosalvestamise, fotografeerimise ega korrektse ja piisavalt põhjaliku sündmuskoha vaatlusega. Seega võrkude seisundit selle väljavõtmise ajal on kohtulikul arutamisel võimalik kontrollida ja faktilised asjaolud tuvastada üksnes tunnistajate ( A. xxxxa E. xxx. Teatud juhtudel võib see osutuda ebapiisavaks, eriti siis, kui menetlusalune isik eitab rikkumist ja esitab oma kaitseversiooni. Ei saa jätta tähelepanuta asjaolu, et kogu nii kohtuvälise kui ka kohtuliku arutamise käigus väitis menetlusalune isik, et ta pani võrgud püügile 25.03.2015, mis on kooskõlas kalapüügipäevikutega ( kohtutoimik lk 91-92), mille järgi 25.03.2015 olid võrgud kontrollitud, kalasaak pardale võetud. Piirivalvurid teostasid kontrolli 28.03.2015. Seega võr gud asusid vees ilma kontrollita kolme ööpäeva kestel. Kolmepäevase ajavahemiku kestel ei ole välistatud võrkude 9 seisundi muutmine erinevate sündmuste tagajärjel – kas ilmastikuolude tõttu, jää liikumise tõttu, inimtegevuse tõttu. Arvestades viimast asjaolu tuleb kohtu arvates hoolikalt kontrollida, kuidas tunnistajate A. Sxxx ja E. Uxxx ütlused ühtivad teiste tõenditega. Tunnistajate A. Xxxi ja E. Xxx ütlused on kinnitatud vahendi äravõtmise protokolliga nr 6 ((väärteotoimik lk 51), millest nähtub, et keskkonnajärelevalve seaduse alusel on A. Xxx koostas protokolli selle kohta, et 28.03.2015 kl 15.10 Pedaspää lahes oli teostatud võrkude väljavõtmine, fikseeritud on võrguliini algus ja selle lõpp koordinaatidega. Võrguliini lõpus on kaldapoolne lipp tähisega TA-62 ja ankur. Võrguliinis on 20 nakkevõrku. Võrguliini pikkus on 1,5 km. Protokolli kohaselt on järelevalve teostaja tuvastanud kohapeal kalapüügieeskirja § 14 lg 1, 16 lg 2 ja 32 lg 3 nõuete rikkumise, sest nakkevõrk on nõuetekohaselt tähistamata ja kohapeal ei ole omanik tuvastatav. Võrgud on pakendatud kilekotti. Protokolli kohaselt, 30.03.2015 võrgud olid üle antud keskkonnainspektsioonile, kes pakendas võrgud uuesti ja pani plommid, kokku 5 pakendit ja 5 plommi. Võrkude hoiukohaks on Kolkja ladu. Siinjuures peab kohus vajalikuks märkida taas, et kuigi menetlusalune isik oli üle kuulatud 11.04.2015 ja andis menetlejale konkreetsed ütlused ja edastas menetlejale oma versiooni juhtunust kontrollimiseks ja versiooni sisust oli selge edasiste uurimistoimingute vajadus, asus menetleja võrkude vaatlusele alles juunis 2015. Nagu selgus kohtuliku arutamise käigus, keskenduti võrkude vaatlusel võrkude pikkuse mõõtmisele. Kalapüügieeskirja § 32 lg 3 rikkumine Nüüd kohus juhib menetlusosaliste tähelepanu järgmisele asjaolule. Kalapüügieeskirja § 32 lg 3 sätestatud nõude täitmise kontrollimise seisukohalt käesolevas juhtumis pole oluline, kas 20 võrku olid asetatud püügile ühes või kahes jadas. Süüdistus lähtub asjaolust, et 20 võrku kogupikkus on 1489,42 m. Tegelikult, kalapüügieeskirja § 32 lg 3 rikkumise puhul on piisav tõendada, et võrkude vähemalt ühe jada pikkus ületab 700 m. Juhul, kui kohus jõuab seisukohale, et mõõtmine on jälgitav ja usaldusväärne, on alust tõdeda, et isegi kui üks võrgujada on lubatud pikkusega ehk 700m, siis igal juhul teise võrgujada pikkus on vähemalt 789,42 m. Sel juhul tuleb sedastada kalapüügieeskirja § 32 lg 3 nõude rikkumist. Kohus veel märgib, et kalapüügieeskirja § 32 lg 3 nõude rikkumise puhul ei olegi vaja tõendada, mille võrra püügile asetatud võrgujada pikkus ületas lubatud 700 m. Piisab, kui on tõendatud, et igal juhul ületas vähemalt üks võrgujada lubatud 700 m. Nüüd kohus analüüsibki võrkude pikkuse mõõtmist kajastava asitõendi vaatlusprotokolli ja selle menetlustoimingu läbiviimisega seoses ülekuulatud tunnistajate ütlusi. Asjaolu tõendamiseks, et võrguliini pikkus ületas õigusaktidega lubatud 700 m, on kohtule esitatud asitõendi vaatlusprotokoll ( väärteotoimik lk 29-31). Protokolli kohaselt oli lahtilõigatud võrgud mõõdetud igaüks eraldi ja tulemusena saadi võrkude kogupikkus 1489,42 m. Menetlusalune isik ja kaitsjad seadsid kahtluse alla mõõtmise tulemust põhjendusel, et mõõtmine ei ole jälgitav, selle läbiviimisel kasutati metsajärelevalves kohaldatavat metoodikat, mis ei ole lubatav. 10 Kui kohus teeb kindlaks, et mõõtmine ei ole jälgitav, langeb vajadus analüüsida selles küsimuses muid tõendeid, rikkumist ei saa sel juhul isikule omistada. Seetõttu analüüsibki kohus eeskätt mõõtmise jälgitavust. Tõepoolest mõõtetulemuste jälgitavus peab olema tõendatud riikliku järelevalve käigus, kui selle alusel määratakse väärteokaristus ( mõõteseadus § 5 lg 2 p 2). Mõõteseaduse § 5 lg 1 alusel on mõõtetulemuse jälgitavus tõendatud, kui mõõtmised on teinud pädev mõõtja, kes kasutab taadeldud või jälgitavalt kalibreeritud mõõtevahendit, järgides asjakohast metoodikat. Kohtuliku arutamise käigus ei tekkinud vaidlust, et keskkonnainspektsioon on pädev mõõtja kalajärelevalves. Protokolli kohaselt (väärteotoimik lk 29) on mõõtmisel kasutatud mõõdulint nr 674, mis on kalibreeritud. Kalibreerimistunnistuse koopiast nähtub ( kohtutoimik lk 45-46), et mõõdulint nr 674 on kalibreeritud 15.05.2012, kalibreerimistunnustuse koopiast ei nähtu tähtaega, kuni kalibreerimine kehtib. Mõõteseadus ei sätesta kalibreerimise tähtaegu. Keskkonnainspektsiooni kirjast nähtub ( kohtutoimik lk 44), et kalibreerimise tunnistuse kehtivus on 5 aastat. See asjaolu ei olnud kellegi poolt vaidlustatud. Kalibreerimistunnistuse koopiast nähtub, kuidas kalibreerimine toimus, milliste vahenditega ja millist metoodikat kasutades. Kalibreerimise käik on tunnistuse kohaselt arusaadav ja jälgitav. Seega leiab kohus, et mõõtmist teostati jälgitavalt kalibreeritud mõõtevahendiga. Metoodikast peab kohus märkima järgmist. Kohus on tutvunud keskkonnainspektsiooni mõõtemetoodikatega keskkonnajärelevalvel tehtavatel mõõtmistel (kohtutoimik lk 47-90). Dokument näeb ette eraldi metoodikad metsajärelevalves, kalajärelevalves ja looduses ja siseruumides tehtavate mõõtmiste puhul. Väär oleks kaitsjate seisukoht, et puudub metoodika kalavõrkude pikkuse mõõtmiseks. Tõepoolest mõõtemetoodika kalajärelevalves ( kohtutoimik lk 64-72) näeb ette terve hulga kalajärelevalves vajalikke spetsiifilisi mõõtmisi- nimelt kala mõõdulisuse hindamine, kalade massi määramine, massi määramine veoste ja lossimiste korral, kilu ja räimi osakaalu määramine jms. Mõõtmiste olemusest on nähtav, et kalajärelevalvemetoodikaga on eraldi regileeritud spetsiifilisi mõõtmisi, mis võivad esineda ainult kalajärelevalves. Samas on selge, et ka kalajärelevalves võivad osutuda vajalikuks mõõtmised, mis olemuselt ei ole spetsiifilised- näiteks looduses või siseruumis oleva eseme pikkuse mõõtmine. Keskkonnajärelevalvel tehtavate mõõtmiste metoodikate dokumendis, selle 2. jaotuses paiknevast mõõtemetoodikast looduses ja siseruumide tehtavate mõõtmiste puhul ( kohtutoimik lk 63) nähtub, et käesolevat metoodikat tuleb järgida järelevalvetöös kõikide mõõtmiste puhul, mida tehakse looduses, kasutades mõõdulinti, sellisteks juhtumiteks on muuhulgas märgitud just kalapüügivahendite mõõtmete määramine. Kui mõõta tuleb suuremõõdulist eset, käesoleval juhul on tegemist võrkudega, mille üldpikkus võib ulatuda 1,5 km, tuleb lähtuda metsajärelevalves kasutatavast mõõtmismetoodikast „Mõõdulindiga joonte pikkuse mõõtmine“. Selline metoodika asub nimetatud dokumendis (kohtutoimik lk 58-59). Metoodika kohaselt tuleb määrata otspunktid, millede vahel on kaugust soovitakse mõõta, neid otspunktid tuleb mõõtmise ajal tähistada, et oleks tagatud nende püsivus kohapeal. Asitõendi vaatlusprotokolli kohaselt ( väärteotoimik lk 29) nähtub, et püügivahendite pikkuse mõõtmiseks laotatakse võrk võimalikult sirgelt täispikkuses lahti. Võrgu pikkuse mõõtmine toimub võrgu ülemise selise järgi. Pikkust mõõdetakse 50 m lõikude kaupa, mis märgistatakse punase lindiga. Kohtu arvates on vaatlusprotokollis kirjeldatud mõõdulindiga mõõtmise protsess jälgitav ja vastab metoodikale. Kaitsjatele selgitatakse, et loomulikult, kui mõõdetav objekt ei ole loodusobjektiga nüüd enam-vähem püüsivalt seotud, ehk võrgud on veest välja võetud ja osadeks läbi lõigatud, ei tekki vajadust määrata eraldi otspunkt ja neid otspunkte mõõtmisel tähistada. Võrgul on ülemine (ja alumine) selis, mille pikkust tegelikult mõõdetakse ja selisel on visuaalselt tuvastatav algus ja lõpp, arusaadav, et mõõta tulebki kahe otsa vahel ehk selise alguse ja lõpu vahel. Kohus leiab, et ei ole oluline, kas vaatlusprotokolli tekstis on protokolli koostaja kirjutanud, et mõõtmist teostatakse 11 mõõdulindi lahti rullides, selle pingutades ja sirgestades ja lugedes lõpp-punktis näidu ( just nii metoodika kohaselt peab toimuma mõõdulindiga mõõtmisel, kohtutoimik lk 58). Kas mõõtja rullis mõõdulindi lahti, pingutas ja sirgestas ja kas ta nägi näitu, võiksid kaitsjad soovi korral mõõtja ülekuulamisel üle küsida. Omaalgatuslikult selgitas tunnistaja I. Vxxx kohtuliku arutamise käigus ( kohtuistungi protokoll lk 30), et tema ülesanne oli mõõtmisel laotada võrgud laiali teekattele koos tunnistaja R. Ojxxx, ta hoidis mõõdulindi alguspunktist ja Grxxxmõõtis ja pani mõõtetulemusi kirja. Metoodika näeb ette, et kui mõõdetava joone pikkus on pikem kui mõõdulindi mõõteulatus, liiguvad mõlemad mõõtjad piki joont linditäie kaupa edasi kuni kogu mõõdetav vahemik on mõõdetud. Vaatlusprotokollis ongi märgitud, et mõõdeti 50 m lõikude kaupa, mida märgistati õunase lindiga. Mõõtmisel osalevad vähemalt 2 inimest, sätestab metoodika. Vaatlusprotokolli kohaselt osalesid vaatluses keskkonnaametnikud I. Vxxx R. xxxxa vaatlusprotokolli koostas M. Grxxx. I. Vxxxütlustes kohtuistungil ( kohtuistungi protokoll lk 30) nähtub, et võrkude mõõtmist teostasid kolmekesi- tema, Mxxx Gxxxja R. xxx M. xxxani näidud kirja. Üldmetoodikas looduses ja siseruumides tahtevate mõõtmiste puhul ( kohtutoimik lk 64) on märgitud, et mõõtetulemused vormistatakse peamiselt objekti või sündmuskoha vaatlusprotokollis või selle lisana. Metoodikas on toodud, kuidas mõõtetulemust tuleb dokumenteerida ja milline on see miinimumstandart, mis peab olema protokollis kajastatud. Kohtu uuritud asitõendi vaatlusprotokoll vastab ka selles osas metoodikale. Vaatlusprotokollis on märgitud, milline kalibreeritud mõõtevahend on kasutatud, näidatud on laiendmääramatused ja lõpptulemus. Kohus leiab, et arvestades kohtu poolt toodud metoodikate nõudeid, seda, kuidas mõõtmine on vaatlusprotokollis kajastatud, samuti tunnistaja I. Vxxx toodud ütlusi, ei ole kohtul tekkinud ühtegi kahtlust kalapüügivahendite mõõtmiste määramise jälgitavuses. Mõõtmise protsess on vaatlusprotokollis kajastatud lühidalt aga piisava detailsusega, see vastab sisuliselt metoodika nõuetele, mõõtmine on läbi viidud pädeva mõõtja poolt – keskkonnaametliku poolt, ja mõõtmisel kasutati kalibreeritud mõõdulinti. Kaitsjaid häiris muuhulgas asjaolu, et mõõtmiseks laotati võrgud laiali käru pealt, nagu see rikuks metoodikat nii oluliselt, et seab kahtluse alla mõõtmiste tulemused. Kohus sellega nõus ei ole. Kohus ei leia, et võrkude pinnale laotamine käru pealt (vaatlusprotokollis on märgitud, et seda tehti võrkude kahjustamise vältimiseks) oleks mõjutanud mõõtmise käiku ja lõpuks ka mõõtmiste tulemusi. Kohtupraktika kohaselt peab mõõtmine olema mitte ainult jälgitav vaid ka usaldusväärne. Kohtupraktikas on rõhutatud, et „ei tähenda mõõtetulemuse jälgitavuse tõendatus veel seda, et mõõtetulemus on samal ajal ka usaldusväärne. Isegi kui mõõtmised on teinud pädev mõõtja, kes kasutas nõuetekohaselt taadeldud või kalibreeritud mõõtevahendit või sertifitseeritud etalonaineid, järgides asjakohast mõõtemetoodikat, ei saa mõõtmisel täielikult välistada inimlikku eksimust või muid tegureid, mis mõjutavad mõõtmise tulemust. See tähendab, et mõõtetulemuse jälgitavus on üksnes vältimatu eeltingimus, mis võimaldab suurema tõenäosusega pidada mõõtmise tulemust usaldusväärseks ja omistada see konkreetsele objektile või isikule. Vastasel juhul antaks tõendatud mõõtetulemuse jälgitavusele ette kindlaksmääratud tõenduslik jõud ja isik ei saaks ennast talle tehtud karistusõigusliku etteheite vastu kaitsta. Kirjeldatu satuks vastuollu kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 61 lg-s 1 sätestatud põhimõttega, mille kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu.“ ( Riigikohtu lahend 3-1-1-39-15, p 6.2). Seega, peab kohus veenduma ka mõõtmise usaldusväärsuses. Kohtuliku arutamise käigus ei tekkinud kohtul kahtlusi, et mõõtmisel esineksid asjaolusid, inimlikku eksimust või muid tegureid, mis võiksid mõjutada mõõtmise usaldusväärsust. Samas Riigikohtu lahendis on osutatud sellele, et mõõtmise usaldusväärsuse kontrollimiseks on võimalik üle kuulata tunnistajana kaasatud teine sündmuskohal viibinud politseinik. Nimetatud lahend puudutas liiklusjärelevalvet. Järelikult keskkonnajärelevalves on tunnistajana keskkonnaametnik, kes võib anda ütlusi tema poolt tajutud asjaolude või menetlustoimingu 12 läbiviimise kohta. Kohtuliku arutamise käigus olid ülekuulatud kohtuvälise menetlejana kohtuvälises menetluses osalenud M. G xxx ja I. Vxxxmõõtmiste asjaolude selgitamiseks. Samuti VTMS § 31-3 lg 1 järgi on lubatuks tõendiks kohtuvälise menetleja ütlused asjaolude kohta, mida on ta vahetult tajunud ja neid väärteoprotokollis kirjeldanud ( käesoleval kohtumenetluses oli üle kuulatud väärteoprotokolli koostanud M. Grxxx), vt Riigikohtu mainutud lahend, p 7. M. Gxxx ja I. Vxxxi ülekuulamisel kohtuliku arutamise käigus ei ole kohus tuvastanud asjaolusid, mille tõttu saaks seada kahtluse alla võrkude pikkuse mõõtmise käiku. Nimetatud tõenditega, nimelt osaliselt menetlusaluse isiku ütlustega, et keskkonnainspektsioonisse üle antud võrgud kuuluvad talle ja tema poolt oli 25.03.2015 püügile asetatud vähemalt 20 võrku, kahes jadas, igaühe jada on 700 m pukkune ja koosnes 10 võrgust, tunnistajate M. Gxxxja I. Vxxxütlustega, et nende poolt veel R. Oxxx osalemisega olid nimetatud võrgud mõõdetud ja mõõtetulus on asitõendi vaatlusprotokollis, asitõendi vaatlusprotokolliga, et võrkude kogupikkus on 1489,42, on tõendatud, et Menetlusalune isik D.O , S. Axxxi isikus, püüdis kala väärteoprotokollis nimetatud kohas ja ajal, kasutades püügivahendit- võrku, ja vähemalt ühe jada pikkus oli 789,42, arvestades, et veel ühe jaga pikkus oli lubatud ega ületanud 700 m. Nimetatud tegevusega rikkus menetlusalune isik nii teo toimepanemise ajal kehtinud kui ka käesoleval ajal kehtiva kalapüügieeskirja § 32 lg 3 nõuet, et Peipsi järvel kalapüügil ei tohi ühe jada pikkus ületada 700 m, mis on karistatav eelmise kalapüügiseadise § 23-1 lg 2 alusel ja käesoleval ajal kehtiva redaktsiooni kohaselt § 81 lg 2 alusel. Kohus leiab, et rikkumine on menetlusaluse isiku poolt toime pandud ettevaatamatusest selle hooletuse vormis KarS § 18 lg 3 mõttes. KarS § 15 lg 3 näeb ette, et väärteona on karistatav nii tahtlik kui ka ettevaatamatu tegu. Kohus tuleb seisukohale, et menetlusalune isik ei teadnud, et vähemalt ühe jada pikkus ületab lubatud 700 m. Kohus märgib, et ületatud on 89 m võrra. Iseenesest 89 m on oluline number. Kui 89 m suhestada võrgu lubatud pikkusega, mis on 700 m, siis ületamine on veidi rohkem kui 10% lubatud pikkusest, mis iseenesest ei ole oluline ületamine, samas ei saa öelda, et see oleks tühine. Keskmiselt ühe võrgu kohta on ületamine 8-9 m, arvestades ühe võrgu pikkusena 70 m. Looduses ei ole 8-9 m pikkus, arvestades, et tegemist on pikkuselt suuremõõtmelise esemega, alati visuaalselt tajutav. Kohus möönab, et kalur, seda enam keskmine inimene võib eksida, kas tema võrgu pikkus on 70 või 80 m. Menetluselane isik on kogu aega väitnud, et tema arvates temale kuuluvate ühes jadas olevate 10 võrku rikkus ei ületanud 700 m, ehk ühe võrku kohta keskmiselt 70 m. Kohtu seisukohta, et menetlusalune isik ei teadnud, et tema püügile asetatud vähemalt ühe jada pikkus ületab 700 m, toetavad tunnistaja I. Vxxxütlused ( kohtuistungiprotokoll lk 33), mille kohaselt peale mõõtmist sai ta aru, et menetlusalune isik ise ei teadnudki, et iga võrk on tal üle 70 m. Tõepoolest, vaatlusprotokollist nähtub ( väärteotoimik lk 30), et iga võrgu pikkus on 72-74 m, välja arvatud kahest võrgust ühendatud osa, mille pikkus on 103 m. Kutselisele kalurile langeb kalapüügiseadusest hoolsuskohustus, mis tähendab, et tema peab olema eriti hoolikas kutselisel kalapüügil ja lähtuda õigusaktides t. Kalapüügieeskirja § 32 lg 3 norm on kutselisele kalurile kohustuslik ja kuulub täitmisele. Seega peab kutseline kalur astuma mõistlikke samme veendumiseks, kas ta asetab püügile lubatud püügivahendid, lubatud ajal, lubatud kohas, vastavalt nõuetele ja kalapüügiloa nõudeid järgides. Kui menetlusalune isik oleks tähelepanelikum ja kohusetundlikum, siis oleks ta pidanud ette nägema, et esimesel korral uute võrkude ( võrkude kohta selgitas menetlusalune isik ise, kohtuistungiprotokoll lk 3) kalapüügile asetamisel võib võrkude pikkus ühes 10 võrgust koosnevas jagas ületada 700 m. Kohus märgib, et menetlusalune isik on ülekuulamisel kohtus väitis 8 kohtuistungiprotokoll lk 6), et ta ise ju ütles keskkonnaametlikule, milliste pikkustega tema võrgus on kas 70 või isegi 69,5 m ühe võrgu kohta, tal isegi olid kaasas tootja dokumendid, mõõta võib ju ujukist ujukini. Kohus vastab sellele, et kui isik soovib ennast petta ja arvata, et võrgu pikk us on 13 70 m kui seda mõõta ujukist ujukini, ei pruugi see olla veenev mõõtjale ja kohtule, kes kontrollis mõõtmise jälgitavust ja usaldusväärsust. Tähelepanu väärt on asjaolu, et kohtuvälise menetluse ega kohtuliku arutamise käigus kaitsjad ega menetlusalune isik ise pole kordagi taotlenud, et kohus tutvuks võrkude tootja dokumentidega, kus on väidetavalt kõik andmed võrkude suuruse kohta märgitud. Kohtul on alust arvata, et midagi sellist ei olegi menetlusalusel isikul esitada ja oma väiteid kohtule veenvalt kinnitada. Kohus nõustub, et juhul kui menetlusalusel isikule oleks kohtule esitada võrkude tootja dokumendid, milles oleks kajastatud ühe võrku pikkus selle selise järgi ja see oleks 70 m ja vähem, peaks kohus nõustuma, et isiku käitumine on piisavalt kohusetundlik ja ta veendus püügivahendi lubatud pikkuses tootja dokumendi alusel. Selle kohta ei ole aga kohtule midagi esitatud, kuigi lubatud pikkuse ületamine on üks süüdistuse punktidest. Kohtuliku arutamise käigus ei ole kaitsjad ega menetlusalune isik kohtule esitanud andmeid, kuidas menetlusalune isik täitis hoolsuskohustuse ja veendus, kas ühe jada pikkus on õigusaktidega lubatud ega ületa 700 m. Kohusetundlikuma käitumise korral peaks isik astuma samme, et vältida võimalikku rikkumist- näiteks asetada püügile ühes jadas vähem kui 10 võrku või võtta tarvitusele meetmed ühe võrgu keskmise pikkuse kontrollimiseks. Vastates kohtuvälise menetleja küsimusele ( kohtuistungiprotokoll lk 40) selgitas menetlusalune isik, et tema arvates asetas ta püügile võrgujada, mille igaühe pikkus ei ületanud 700. Võrgud on valmistatud 70 m pikkune igaüks, aga võivad ju välja venida. Kui pingutada, võib venitada 70m pikkust võrku kuni 80 m. Kohus leiab, et menetlusalune isik püüab ennast õigustada ja tema argument ei ole tõsiseltvõetav. Nimelt, juhul kui isik siiski kindel, et igaks võrk on pikkusega 70 m ja ta asetab vette 10 võrku, siis ta teab ju et rohkem kui 700 m pikkust jada ei tohi püügile asetada. Sel juhul ei tohiks ta võrke veelgi pingutada ja nende pikkust suurendada- seda enam, et ütlustes menetlusalune isik väitis, et võrgud olid uued ( kohtuistungiprotokoll 3 ). Kui menetlusalune isik vihjab, et menetleja suurendas võrkude mõõtmisel pikkust kunstlikult, pingutades iga võrku 8 -9 m võrra, siis suhtub kohus sellesse väitesse väga kriitiliselt. Asitõendi vaatluse juures viibisid vähemalt ühe tunni jooksul menetlusalune isik ja kaitsjad. Asitõendi vaatlusprotokollist nähtub, et juba esimeste võrkude mõõtmisel ehk siis, kui kaitsjad ja menetlusalune isik viibisid juures, ületas iga võrgu pikkus 70 m. Hiljem ei seoses asitõendi vaatlusprotokolliga ega vastulauses, kaebuses pole pooled kordagi osutanud sellele, et menetleja pingutas ja venitas kunstlikult välja võrkude pikkust 89 m võrra. Tegemist on menetlusaluse isiku enda versiooniga, mis tekkis tal kohtuliku arutamise lõpus viimase vahendina ennast kuidagi õigustada. Menetlusaluseks isikuks on käesolevas väärteoasjas juriidiline isik OÜ- D.O. KarS § 14 lg 1 järgi vastutab juriidiline isik seaduses sätestatud juhtudel teo eest, mis on toime pandud tema organi, selle liikme, juhtivtöötaja või pädeva esindaja poolt juriidilise isiku huvides. S. Axxx on D.O juhatuse liige. Kohus on tuvastanud, et kala püüdis ja pani rikkumise toime D.O S . Axxxi isikus. S. Axxxise ei eita, et tema ise on see, kes püüdis kala D.O lubade alusel. Püüdes kala ( ja rikkudes selle juures kalapüügieeskirja § 32 lg 3 nõuet), tegutses S. xxuriidilise isiku nimelt D.O huvides, kuna D.O tegutsebki kalapüügi valdkonnas - püüab kala majanduslikul eesmärgil. Seega, vastutab kalapüügiseaduse § 23-1 lg 2 alusel juriidiline isik D.O. D.O tegu on õigusvastane ja õigusvastasus välistavaid asjaolusid kohus tuvastanud ei ole. D.O süüd välistavaid asjaolusid kohus tuvastanud ei ole. KarS § 37 alusel on süüvõimeline õigusvõimeline juriidiline isik. D.O õigusvõimes ei ole kohtul kahtlusi tekkinud. 14 Kalapüügieeskirja § 14 lg 1 rikkumine ning kalapüük loa nõudeid rikkudes Kalapüügieeskirja norm sätestab, et võrgujada peab olema tähistatud, avaveepoolses kohas kahe lipuga, ja teine ots peab olema tähistatud vähemalt ühe lipuga. Kalapüügiseaduse § 23 -1 näeb ette sanktsiooni kalapüügi eest loa nõudeid rikkudes. Käesoleva juhtumi puhul tähendab loa nõuete rikkumisega toimepandud kalapüük seda, et süüdistuse kohaselt asetas menetlusalune isik püügile ühe loa nimelt TA150062 rohkem kui 10 võrku, kuigi loa alusel on lubatud 10 võrku. Selle süüdistuse osas ei tunnistanud menetlusalune isik ennast ka süüdi ja selgitas, et 25.03.2015 asetas ta võrgud püügile kahes jadas kahe loa alusel ja märgistas seda vastavalt lippudega. Kohtulikul arutamisel ülekuulatud A. Sixx ja E. Xxx selgitasid, et 28.03.2015 võrkude väljavõtmisel oli avastatud ainult kaks ankrut, jada alguses ja selle lõpus , ja jada kaldapoolne ots oli tähistatud lipuga. Peipsipoolne ots oli tähistamata. 20 võrku olid ühes jadas. Võrkude väljavõtmisel avastatud ankrud ja lipp on vaadeldud asitõendi vaatlusprotokolliga (väärteotoimik lk 29-31). Samuti kohtuliku arutamise käigus teostas kohus asitõendi vaatlust ja veendus ise, et asitõendite hulgas on keskkonnainspektsioonis hoiul kaks ankrut ja üks lipp ( kohtuistungi protokoll lk 41). Menetlusaluse isiku selgituste kohaselt ( kohtuistungiprotokoll lk 2-9) on tema arvates paigaldatud lipud kas ära ujunud või hävitatud ilmastikuolude ja jää liikumise tõttu, mis juhtub järvel muutliku ilma puhul, kui vana jää liigub eemale ja tekib uus ( kohtuistungiprotokoll lk 3). Kohus märgib, et juhul, kui tuvastatakse, et menetlusalune isik täitis oma kohustuse piisava hoolsusega ehk kinnitas lippe nõuetekohaselt, siis ei vastuta ta kalapüügieeskirja § 14 lg 1 rikkumise eest. Loa nõuete rikkumisega kalapüügi tuvastamiseks tuleb kindlaks teha, et menetlusalune isik asetas püügile väärteoprotokollis näidatud ajal ja kohas rohkem kui 10 võrku ja ühe loa alusel. Kohus on asitõendi vaatlusel veendunud, et vähemalt üks lipp on nööriga kinnitatud ankru külge, ankru külge on kinnitatud ja teine kirju nöör, mille ots on lahtine ( kohtuistungiprotokoll lk 41) . See ankruga lipp oli piirivalveametniku poolt järvel tuvastatud ja veest eemaldatud- selles osas vaidlust ei ole. A. Xxxi ütluste järgi (kohtuistungiprotokoll lk 9) kaldapoolne ots oli tähistatud ja loa numbriga märgistatud. Kui lippudega tähistamise nõue oli täidetud kahe jada osas ja iga ots oli tähistatud , siis puudub menetlusaluse isiku käitumise kalapüügieeskirja § 14 lg 1 rikkumine. Süüdistuse mõte seisneb selles, et menetlusalune isik asetas püügile võrgud nii, nagu nad olid 28.03.2015 avastatud- ühes jadas pikkusega 1489,42 m ja tähistatud oli ainult üks kaldapoolne ots lipuga. Kohus märgib, et sellisele kohtuvälise menetleja väitele, et võrkude kalapüügile asetamisel oli tähistatud üks kaldapoolne ots ja isik jättis tähistamata avaveepoolse võrguotsa ja rohkem kui 10 võrku olid asetatud kalapüügile ühe loa alusel ehk loa nõudeid rikkudes, ei leidu tõenditest toetavat argumentatsiooni. Menetlusaluse isiku positsioonist lähtudes, tuleb kontrollida ja kas jaatada või ümber lükata, kas tähislipud olid ära ujunud või hävitatud ilmaolustiku või/ja jää liikumise tõttu. Samuti tuleb veenvalt ümber lükata menetlusaluse isiku väidet ( kohtuvälise menetleja positsioonist lähtudes), et ta asetas 20 võrku kahes jadas kahe loa alusel ja tõendada, et ta asetas kalapüügile rohkem kui 10 võrku ühes jadas ühe loa alusel. 15 Kohus märgib, et sel juhul ei saa piirduda kohtuvälise menetleja tõdemusega kohtus, et jääd ega erilist tormilist ilma kalapüügi ajal esinenud ei ole. Samuti ei piisa ainult sedastamist, et 28.03.2015 olid võrgud avastatud piirivalvurite poolt ja sellistena nagu piirivalvurid kirjeldavadühes jadas rohkem kui 10 võrku ühe tähislipuga ühe loa alusel. Asjaolu, et 28.03.2015 avastasid piirivalvurid, et võrgud on püügile asetatud ühes jadas rohkem kui 10 võrku ja ühe loa alusel, ühe tähislipuga, ei tähenda automaatselt, et 25.03.2015 on menetlusalune isik võrgud püügile asetanud just sellisel viisil. Faktilised asjaolud tuleb kohtule esitada neid tõen dades. Kohus selgitab korduvalt, et kahtlused, mis ei ole kõrvaldatavad, tõlgendatakse alati süüdistatava kasuks. Kohtuistungil ülekuulatud tunnistaja D. Gxxx kinnitas kaudselt menetlusaluse isiku ütlus i, et tema oli koos menetlusaluse isikuga kalapüügil märtsis 2015 ja nad asetasid püügile nimelt kaks võrgujada, ühes jadas 10 võrku ( kohtuistungiprotokoll lk 18). Nad tähistasid võ rke lippudega. Samuti lasid vette ankrud, kahe jada peale 4 ankrut. Tunnistaja ei mäleta, kas see juhtum, mille kohta ta andis ü tlusi, toimus 25.03.2015, või mingil muul päeval märtsis. Laiemas mõttes fakti, et tähislipud võivad püügile asetatud püügivahendi puhul ära ujuda, see juhtub, seda eriti muutliku, tuulise ilmaga, jää liikumise tõttu, kinnitasid kohtuistungil mitmed kutselised kalurid- S. Šxxx ja A. Bxxx. A.Bxxselgitas ütlustes ( kohtuistungiprotokoll lk 20 -21), et märtsis lõpus 2015 ta püüdis samuti kala nagu S. xxx Menetlusaluse isiku võrgujada, mida tema nägi, oli tähistatud kahe lipuga, üks ots ja teine ots. Teine ots oli halvasti nähtav, see võis olla 500-600 m kaugusel. See ütlus kinnitab kaudselt menetlusaluse isiku ja D. Gxxx ütlused, et võrgujada(
2. d)olid tähistatud mõlemas otsas. Erinevus ütlustes seisneb selles, et tunnistaja A. Bxxi nägi üht võrgujada. See ei kahjusta A. Bxx, menetlusaluse isiku ega D. xxxtluste kvaliteeti ega nende usaldusväärsust. Erinevus ütlustes on mõistetav ja seda võimalik selgitada. Samas ütlustes selgitas tunnistaja A. Bxxxi, et teisi tähistatud liine ta ei näinud. Kui arvestada A. Xxxi ütlusi, et nemad ka ei näinud (kohtuistungiprotokoll lk 9) võrguliini lõppu tähistavat lippu, kuigi lõpuks see oli tuvastatud ja veest eemaldatud, siis ei ole välistatud, et tunnistaja A. B xxxei näinudki kaugemale asetatud teist võrguliini. Kohtuistungiprotokoll lk 21 kinnitas kutseline kalur A. Bxx, et sellises kohas mõjutavad ilmastikuolud ja jää liikumine võrgujadade tähistamist ja jadade paigutamist. Tal endalgi oli samas kohas juhtum, mil tema arvates jääga ujus liputähis ära. Ta teab, et selles kohas on jõgi ja põhi on ebaühtlane, tuulega tekib tugev vool. Just märtsi kuus on ilm selline, et järvel veel liigub jää ja tuulega see liigub edasi tagasi. Samas tunnistaja selgitas, et kui märtsi lõpus 2015 asetas ta oma võrgud püügile S. Axxxvõrkudest 100-200 m kaugusel, siis ilmastikuolud juba rahulikumad, jääd ei liikunud, vähemalt tal endal probleeme lippude kadumisega tekkinud ei ole. Nagu nähtub tunnistaja A. B xxi ütluste sisust, kinnitatakse menetlusaluse isiku väidet, et iseenesest võrgujadade tähislippude äraujumine või hävitamine märtsikuus 2015 ei ole välistatud. Kuigi tunnistaja endal probleeme võrkude ja tähislippudega just märtsis 2015 tekkinud ei ole, ei välista see tähislippude äraujumist või hävitamist ilmastikuolude tõttu nii nagu seda väidab menetlusalune isik. Selge, et kalurid asetavad püügile erinevad püügivahendeid, erinevate tähislippudega ( kas omatehtud või tehases toodetud), asetavad ja võtavad püügivahendid välja erinevatel aegadel. Seega kalapüügile asetatud püügivahendite edasine seisund ei pruugi olla erinevatel kaluritel täiesti sarnane. Seega, tunnistaja A. xxxtlused toetavad pigem menetlusaluse isiku väidet. Kohtuistungil oli tunnistajana üle kuulatud kutseline kalur S. Šxx (kohtuistungiprotokoll lk 22-24). 16 Tunnistaja avaldas, et eelmisel aastal, nimelt märtsi lõpp-aprilli algus oligi kõige aktiivsem püügiperiood kevadel Pedaspää lahes. Ühtlasi tunnistaja kinnitas, et ta nägi korduvalt menetlusaluse isiku püügile asetatud võrgud ja see oli alati tähistatud ja mõlemast otsast. Tunnistaja ei oska öelda märtsi kuupäevi, mille kohta ta saaks öelda konkreetselt, mida millal ta nägi. Tunnistaja kinnitas, et tal endal kaldapoolsete tähistega oli kõik korras, aga oli juhtumeid, et avaveepoolseid lippe oli küll ära viidud. Tunnistajas kinnitas, et lahes on vool, sest seal on kaks jõgi. Tunnistaja kinnitas, et tol ajal märtsis 2015 oli järvel veel jääd liikumas ja jää nihkus edasi tagasi (kohtuistungiprotokoll lk 23). Tema arvates tol ajal oli jääd ka Pedaspää lahes, kuid see ei takistanud püüki. Tal endal Pedaspää lahes lippe ära ujunud või püügivahendite nihkumist ei olnud, aga järve kohal kõrgemal viidi lipud ja võrgud ära. Samuti vastates kaitsja küsimustele, selgitas tunnistaja, et kutselise kaluri puhul on täiesti rumalus asetada Pedaspää lahes võrgud püügile ja jätta neid tähistamata. Kindel, et võrgud võetakse välja. Sel juhul on suur risk, et võrkudest sõidetakse läbi, see tähendab võrkude kahjustamist. Kohus märgib, et ka tunnistaja S. Šxx ütlused pigem toetavat menetlusaluse isiku positsiooni ja väidet, et tähislippude äraujumine või hävitamine ja võrkude nihutamine on ilmastikuolude tõttu võimalik. Kohus peab märkima, et tunnistajate S.Šxxx ja A. Bxxxi puhul on tegemist kutseliste kaluritega, kes tunnevad kalapüügiasjaolusid ja omavad vastavat kogemust. Seetõttu ei saa jätta nende ütlused tähelepanuta pelgalt põhjendusega, et tegemist on kutseliste kalurite ringkaitsega. Süüdistus toetub sisuliselt tunnistajate A. Xxxi ja E. Xxxi ütlustele. Kohus analüüsib neid kogumis ja võrdleb ütluste andmisel saadud andmeid kohtuläbiviidud asitõendi vaatluse andmetega. A.Xxxi ütlustest nähtub (kohtuistungiprotokoll lk 9), et võrguliin oli ühes järjest ühenduses, võrgud olid ühendatud sõlmedega. Nöörijupid, mis ühendasid võrke, lõikasid nad läbi. Kohas, kus võrguliiniga ristus peal asetsev teine muu võrguliin, tuli see pealne võrguliini ühes ühenduskohas läbi lõigata, et paat sõidaks edasi ja pärast ühendatu otsad jälle kokku. Küsimusele vastates, kas püügivahend oli vees kas puntras, sirgi, kuhjunud (kohtuistungiprotokoll lk 11), kinnitas tunnistaja A. Xxx, et liikudes mööda võrguliini, oli see kogu aeg sirge. Samuti kinnitas tunnista, et ankru küljes ei olnud otsi, mis oleksid purunenud või või rebenenud, mis annaksid mõista, et lipp on ära ujunud. Tunnistaja selgitas, et ta ei mäleta, et oleks selliseid nööre. Vastates kohtu küsimustele ( kohtuistungiprotokoll lk 13) selgitas tunnistaja, et kui võrgud olid välja võetud ja nendest igaüks pandud kilekotti, siis enam ei olnud teada, millises järjestuses olid võrgud ehk ei saa öelda, milline konkreetne võrk oli 10. võrk jadas ja milline 11. võrk. Võrgud olid kõik omavahel kokku tüüpiliselt, sarnaselt seotud, erinevusi võrkude vahel ei olnud. E. Xxx ütlustest ja kohtu küsimustele vastustest ( kohtuistungiprotokoll lk 17) nähtub, et võrkude väljavõtmisel tekkis tal mulje, et tegemist on ühe mitte kahe võrguliiniga. Selgitades, millest lähtudes, milliste faktide või andmete alusel ta leiab, et tegemist on ühe võrguliiniga 20 võrgust, vastas tunnistaja, et võrgud olid kõik järjestikus ja eripärasid ei olnud. Kohtu küsimusele, kas see viis, kuidas võrgud olid kinni seotud, sõlme tüüp oli kogu aeg sama, selgitas tunnistaja, et seda ei julge ta väita, talle tundub, et kõik oli ühesugune. Võttes kokku tunnistajate E. Xxx ja A. Xxxi ütlused, võib öelda, et süüdistus rajaneb sisuliselt argumendil, et nende kahe tunnistaja ütlustest on tuvastatav fakt, et 28.03.2015 avastatud võrgud olid kinni seotud kenasti ühes jadas, sõlmed olid tavapärased, sõlmed oli läbi lõigatud võrkude pardale võtmisel, midagi erilist avastatud ei olnud. See annab aluse arvata, et 25.03.2015 olid 17 võrgud kalapüügile asetatud just ühes jadas ühe loa alusel ja võrk koosnes vähemalt 20 võrgust, tähistatud kaldapoolsest ühe lipuga. Kohus märgib, et võrkude kõrgus on 1,5-2,4 m ( kohtuistungiprotokoll lk 6), kohtu teostatud vaatluse käigus võrgu mõõdetud kõrgus on 2 m ( kohtuistungiprotokoll lk 42), kalapüügile asetamisel ühendatakse võrkude nöörid nii ülemise kui ka alumise selise järgi ehk sõlmed on üleval ja all. Kohus juhib tähelepanu asjaolule, et juhul kui kontrollimise käigus tehakse kindlaks, et tõepoolest kõik võrgud on kenasti nähtavad, ei ole puntras, alumised ja ülemised nöörid on läbi lõigatud ja sõlmed või sõlmede kohad on tuvastatavad, siis tuleb tunnistada, et sellest tuleneb kindlaksmääratult, et võrgud olid asetatud vette just sellisel viisil nagu väidab süüdistus. Kohus selgitab, et jää, jõevoolu liikumise tõttu, samuti tuulega või muude ilmastikuolude tõttu ei ole võimalik, et 10. ka 11. võrk ( kui lähtuda menetlusaluse isiku ütlustest et oli kaks eraldi jada 10 võrku ja veel 10 võrku vahemikuga vähemalt 100
3. m)osutusid omavahel kenasti kinni seotud kalurite poolt rakendatava sõlmega ülemise ja alumise selise järgi. Kohus vaatles võrgud üle välitingimustes. Menetlustoiming on kajastatud kohtuistungiprotokollis lk 41-43. Menetlustoimigu käigus olid tehtud fotod, lisana on kohtutoimikus CD-plaat. Vaadeldud olid kaks ankrut. Tulemusena on tuvastatud, et ühe ankru külje on kinnitatud üks valge nöör, mille teisel otsal on kinnitatud lipp. Teine kirju nöör, mille ots on lahtine. Teisel ankrul on ainult üks kirju nöör, teist nööri, mis viiks lipu poole, ja lippu ei ole. Avastatud on üks võrk, ( vaatlusel see on võrk nr 3, kott plommiga B502600), alumised ja ülemised nöörid on läbi lõigatud ja ülemisele nöörile on kinni seotud kirju nöör, mis on sama mustriga nagu nöör, mis on kinni seotud ankruga. Menetlusalune isik tegi märkuse, et ta näeb kirju mustriga nööril sõlme jälge, mis on loomulikud sõlmele, kui nööriga sõlmitakse pudel, seda on vaja siis, kui lipunööri rikutakse ja lipu asemel seotakse pudel. Veel vaatluse käigus avastati võrk ( võrk nr 3, kott plommiga B502599 , mis tegelikult ilmselt oli puntras ja koosnes mitmest võrgust. Alumised ja ülemised nöörid algul ja lõpul on tuvastatavad ja läbi lõigatud. Vaatluse käigus kohtul ei õnnestunud sedastada, mida kujutab ennast puntras olev koht võrkudes. Küll on nähtav, et ühte kohta on seotud võrgu alumine ja ülemine osa. See koht on eraldi fotografeeritud. Menetlusalune isik selgitas vaatlusel, et see näitabki, et kas võrk oli katki tehtud ja kaks jada läksid kokku või kellegi poolt on katki rebitud koht seotud teise võrgu keskele. Menetlusalune isik juhis tähelepanu asjaolule, et nii ülemine kui ka alumine selis on seotud teise võrgu külge. Veel oli vaatluse käigus avastatud, et võrgul nr 2, kott plommiga B502598, ühel poolel on sõlmed läbi lõigatud ja teisel poolel otsad on terved ehk lahti sõlmitud. Menetlusalune isik selgitas, et ongi võrk ühelt poolt lahti sõlmitud mitte läbi lõigatud, siin ilmselt peaks olema ankrunöör. Veel on avastatud võrk nr 1, kott plommiga B502596, jällegi ühelt poolt on alumine ja ülemine selise nöörid on läbi lõigatud, aga teisel poolel ülemine nöör on terve, lahti sõlmitud, alumine ots on läbi lõigatud. Samas kottis on avastatud võrk nr 4, mille ühelt poolt ülemine ja alumine selise nöör on läbi lõigatud ja teisel pooled on mõlemad, alumine ja ülemine, otsad on terved ehk lahti sõlmitud. Kohus teeb asitõendi vaatlusest järgmised järeldused. Kindlasti ei ole võrkude seisukoht selline, nagu esitlesid seda kohtule tunnistajad A. Xxx ja E. Xxx. Nagu näitab eeltoodu kirjeldus, kolme võrgu puhul ei ole võrgud läbi lõigatud vaid siiski kenasti lahti sõlmitud ( kahel korral võrgu ühel poolel ja ühel korral ülemine nöör ühel poolel). Samas võrk nr 2, kott plommiga B502590, ja võrk nr 4, kott plommiga B502596, võivad moodustada oma vahel kinni sõlmitud võrgu kooslust, kuna mõlema võrgu üks pool on lahti sõlmitud, ehk need kaks võrgu võisid olla ühes jadas kinni seotuna. See tundub kõrvaltvaataja seisukohalt loogiline 18 olevat ja sellele osutas oma seisukohas ka kohtuväline menetleja ( kohtuotsuse lk 5). Kuigi menetlusalune isik selgitab, et võrgule nr 2 tundub kinnitatud olnud ankrunöör. Võrgule nr 1, kott plommiga B502596, millel on ühe poole ülemine nöör on terve ehk lahti sõlmitud, ei ole nö paarilist võrku, et oleks avastatud võrk, mille ühe poole ülemine nöör oleks samuti terve, aga alumine läbi lõigatud. Sellele asjaolule kohtul selgitust ei ole. Samas võrk nr 3, kott plommiga B502599, ilmselt koosneb mitmest võrgust ja on puntras, võrgu alumine ja ülemine osa on kinni seotud võrgu muu kohale. Ei ole välistatud, et võrgu nr 1, kott plommiga B502596, nö paariline asub puntras olevas võrgus, nr 3, kott plommiga B502599. See kinnitab menetlusaluse isiku väidet, et võrke nihutati või on nihutatud. Samas võrgule nr 3 , kott plommiga B502600, on avastatud kinni seotuna kirju nöör ja see nöör on sarnane sellega, millega on kinni seotud mõlemad ankrud. Sellest tulenevalt võib kohtul tekkida põhjendatud kahtlus, kas avastatud kirju nööri olemasolu osutab sellele, et ka siin pidi tegelikult olema veel üks ankur. Kuigi kohtuvälise menetleja seisukoha järgi ( kohtuotsuse lk 5), moodustas võrgu nr 3 kirju nöör ühist asitõendina oleva ankruga, millele on kinnitatud sama mustriga kirju nöör ( kuigi ankrut on ju avastatud 2, mõlemad ankrud on kirju nööriga, kus on sel juhul veel üks kirju nööriga võrk, seda vaatlusel avastatud ei ole- kohtu märkus). Kohtu kahtlust kinnitab menetlusaluse isiku tehtud märkus vaatlusele, et sellel nööril on sõlme jäljed, mis on iseloomulikud , kui kinni seotakse pudel rikutud lipu asemele. See asjaolu osutab vähemalt sellele, et ei ole välistatud menetlusaluse isiku poolt korduvalt esitatud väide, et ta asetas püügile kaks võrgujada, mis teeb neli lippu ja neli ankrut. Kohtu poolt läbiviidud asitõendi vaatluse tulemused ei kinnita tunnistajate A. Xxxi ja E. Xxxi ütlusi selles osas, et võrgud olid kenasti oma järjestikus, eripärasid ei ole ja kõik sõlmed võrkude vahel olid läbi lõigatud. Kohus on mitmel korral küsis tunnistajatelt üle, kas võrkude pardile võtmisel oli võrkude seisundis avastatud midagi sellist, mis võis osutada, et võrgud olid nihutatud või liikunud või katki rebitud. Tunnistaja väitsid korduvalt, et ei ole. Kohus leiab, et mitu võrku puntras olemist, samuti kolmel võrgul lahti sõlmitud nööride avastamist, ühel võrgul muu, eeldatavasti ankrunööri, avastamist, ei saa kuidagi pidada selliseks, et kõik sõlmed oli läbi lõigatud, eripärasid ei olnud ja võrgud olid kenastu järjestikus. Antud väärteoasjas realiseerub kohtuväline menetleja risk, et ebapiisava kohtueelse uurimistöö tõttu ei ole enam süütõendite kogumine või mõnede asjaolude kontrollimine võimalik. Jättes võrkude väljavõtmise protsessi kajastamata ( näiteks videosalvestamine, fotografeerimine, põhjalikum sündmuskoha vaatlus), piirdudes ainult järelevalvetoimingu läbiviimise protokolliga (väärteotoimik lk 51), asetas kohtuväline menetleja ennast olukorda, kus süüdimõistmist teatud ulatuses saavutada ei ole võimalik. Fakt, et võrkude väljavõtmisega tegelesid piirivalvurid, kohtuvälist menetlejat ei õigusta. Juhul, kui kohtuväline menetleja teeb koostööd ebaseadusliku kalapüügi avastamiseks muu riigiasutusega, siis tuleks järelevalve- ja menetlustoimingute läbiviimisel arvestada hilisemat süüteomenetlu st ja hakata koguma kohtus püsimajäävaid tõendeid. Võrgud olid veest välja võetud, sidumisnöörid läbi lõigatud, võrgud eraldi pakendatud kilekottidesse. Käesoleval ajal ei ole enam võimalik tuvastada, millises järjekorras võrgud olid vees ega seda konstrueerida. Kui kohtule oleks teada, millises järjekorras olid võrgud vees, siis täiendavalt saaks kohus kontrollida, kuidas teatud järjestikus vees olnud võrgud välja näevad ja kuidas see seostub nende järjestikuses paiknemisega vees ning menetlusaluse isiku ütlustega. Kui oleks kontrollitav, et järjestikus veest väljavõetud 10. ja 11 . võrk olid kinni seotud ja nende sõlmed on läbi lõigatud ja sõlmed on vaatluse käigus tuvastatavad, siis tuleks seda hinnata menetlusaluse isiku ütlustega kogumis ja teha järelduse, kas õigus on menetlusaluse isikul või süüdistajal. 19 Kalapüügieeskirja § 14 lg 1 rikkumises ja loa nõuete rikkudes kalapüügi faktis ei ole kohtumenetluses võimalik koguda täiendavaid tõendeid. Kohus selgitab, et kohaldamisele kuulub KrMS § 7 lg 3 säte, mille kohaselt kohus tõlgendab kõrvaldamata kahtluse süüdistatava kasuks. Kalapüügieeskirja § 14 lg 1 rikkumises ja loa nõudeid rikkudes kalapüügi faktis on kohtuliku arutamise käigus usaldusväärselt tuvastatud ainult see, et 25.03.2015 asetas menetlusalune isik kalapüügile võrgud Pedaspää lahes, 28.03.2015 võtsid piirivalvurid võrgud veest välja ja edastasid kohtuvälise menetlejale, võrkude kogu pikkus on 1489, 42 m. Ülejäänute süüteo toimepanemise seisukohalt tähtsate asjaolude esinemise või mitteesinemise kohta ei saa kohus teha usaldusväärset järeldust ja sel juhul kohaldub KrMS § 7 lg 3 - kahtlused tõlgendatakse isiku kasuks. Nimelt ei saa teha usaldusväärset järeldust ja koguda täiendavat teavet, kas võrgud, arvuga 20, olid menetlusaluse isiku poolt asetatud kalapüügile 25.03.2015 ühes jadas ühe loa alusel ja kas jada oli jäetud avaveepoolselt lipuga tähistamata. Kohtuistungil asjatundjana ülekuulatud mereteadur V. Vxxx (kohtuistungiprotokoll lk 24-29) andis ütlusi, milles kirjeldas, milline on Pedaspää laht kui kalapüüdmise koht, kinnitas, et mereinstituut korraldab seal teadusliku eesmärgiga kalapüüki, kinnitas, et märts -aprill ongi särje kalapüügi tipphooaeg, selgitas, milline saak võib olla – 10-15 kg 27 m võrgu kohta, kinnitas ka sedagi, et juhtub, et võrgud on nihutatud seda jää liikumise tõttu, selgitas, et kohas, kus Emajõgi suubub, vool on suurem, võrgud võivad põhja minna sodi täis. Kohas, kus suubub Kaevandu jõgi, vool on rahulikum, hullmaid asju võrkudega ei juhtu. Veel mereteadur selgitas, mis võib juhtuda, et erinevad võrgud on risti asetatud. Samuti kuidas näiteks võrkude väljavõtmisel kalu võrkudest välja pigistada. Kohus märgib, et asjatundja ütlused eeltoodu kohta ei anna olulist teavet menetlusaluse isikule süüdistuses esitatud süüteokoosseisu kontrollimiseks ja asjaolude kindlakstegemiseks. Kaudselt kattuvad asjatundja ütlused menetlusaluse isiku ütlustega ilmastikuolude kohta, et Pedaspää lahes märtsikuu lõpu poole 2015. aastal oli mereinstituudi korraldaval kalapüügil võrgud sodi täis, väga mustad, ilmselt tugeva tuule pärast ( kohtuistungiprotokoll lk 28). Samas mereteadur märkis, et mereinstituut ei korralda kutselist kalapüüki, ei viibi järvel pidevalt ja samadel asjaoludel nagu kutseliste kalurite puhul. Kohus märgib, et kutseliste kalurite ja mereinstituudi korraldava kalapüügi eesmärgid on erinevad- mereinstituut uurib kalavarusid, mitte kalapüügi ebaseaduslikkust. Arvestades kohtuliku arutamise käigus kalapüügieeskirja § 14 lg 1 rikkumises ja loa nõudeid rikkudes kalapüügi faktis kindlakstehtud asjaolude sisu, leiab, kohus, et menetlusaluse isiku tegevuses, mis seisnes selles, et 25.03.2015 asetas menetlusalune isik kalapüügile võrgud Pedaspää lahes, 28.03.2015 võtsid piirivalvurid võrgud veest välja ja edastasid kohtuvälise menetlejale, võrkude kogupikkus on 1489, 42 m., puudub kalapüügiseaduse § 23-1 lg 2 järgi ettenähtud väärteokoosseis. Väärteomenetlus kalapüügieeskirja § 14 lg 1 rikkumises ( võrgujada nõuetekohaselt tähistamata jätmine) ja loa nõudeid rikkudes kalapüügi faktis ( kalapüük ühe loa alusel, käsitades 20 võrku, kuigi ühe loa alusel on lubatud 10 võrku) tuleb lõpetada VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel väärteokoosseisu tunnuste puudumise tõttu. Nüüd kohus vastab kohtuotsus lk 2-3). kaitsjate kaebuses toodud argumentidele punktide järgi ( vt käesolev 20 1. punktis 1 toodud argumentidele on kohus vastanud kohtuotsuse lk 6 ja sisuliselt nõustus kaitsjatega, mõnedele õigusakti paragrahvidele osutamine ei ole põhjendatud. 2. kaitsjad vaidlustasid võrkude pikkuse mõõtmist ja sellest tulenevalt mõõtmise tulemusi. Kaitsjate argumentidele on kohus vastanud kohtuotsuse lk 10-12. Kohus jõudis järeldusele, et mõõtmine ja selle tulemused on jälgitavad ja usaldusväärsed. 3. kaitsjad väitsid, et ei ole tuvastatud, et võrgud olid isiku poolt kalapüügile asetatud ühes jadas pikkusega 1,5 km. Kohtuliku arutamise tulemina on kohus kaebuses toodud väitega nõus ja kohtu argumentatsioon on toodud kohtuotsuses lk 14-20. 4. kaitsjad väitsid kaebuses, et ei ole tõendatud fakt, et menetlusalune isik oleks jätnud võrgujada nõuetekohaselt tähistamata. Kohtuliku arutamise tulemine on kohus väitega sisuliselt nõustunud ja jõudnud järeldusele, et rikkumise fakt ei ole tõendatud. Kohtu põhjendused ja arutluskäik on kohtuotsuse lk 14-20. 5. kaitsjad juhtisid kaebuses ja kohtulikus arutamises piisavalt palju tähelepanu asjaolu tuvastamiseks, kas võrkudes oli kalasaak, milline see oli, kuidas kalasaaki saab võrkudest välja võtta, ja kuhu see võimalik kalasaak jäi. Kohus märgib, et nimetatud faktilised asjaolud ei oma vähimatki tähtsust isikule esitatud süü teokoosseisu kontrollimise seisukohalt. Kohus jätab nimetatud teema tähelepanuta ja analüüsimata. Kohus analüüsis kohtuvälise menetleja kohtulikul arutamisel esitatud argumente ( kohtuotsuse lk 4-5) ja leiab, et kohtuvälise menetleja argumentide hulgast ei ole ühtki, mis mõjutaks kohtu arutluskäiku ja tingiks kohtu põhjenduste ja järelduste muutmist. Kohus on selgitanud, miks I. Veideri ja E. Xxxi ütlusi ja kohtueelses menetluses koostatud asitõendi vaatlusprotokolli ei piisa menetlusaluse isiku süüditunnistamiseks. Kohtu korraldatud asitõendi vaatlust välitingimustes taotles kohtuväline menetleja aga ise, mis näitabki, et isegi kohtuvälise menetleja jaoks ei oln ud kohtueelses menetluses koostatud asitõendi vaatlusprotokoll kogumis I. Veideri ja E. Xxxi ütlustega piisav usaldusväärsete järelduste tegemiseks. Kohus on ka selgitanud, miks kohtu korraldatud vaatluse tulemusena ei saa menetlusalust isikut süüdi tunnistada. KARISTUS KarS § 56 lg 1 alusel karistamise alus on isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohus selgitab, et karistuse määra valimisel on kohtupraktika välja kujunenud. Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-58-13 on märgitud, et kohtupraktikas välja kujunenud seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr (vt nt RKKKo 3-1-1-77-11, p 11 ja 3-1-1-52-13, p 19). Lisaks isiku süüle tuleb KarS § 56 kohaselt isikule karistuse mõistmisel arvestada ka eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, so võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid (vt ka RKKKo 3-1-1-76-12, p 7 ja 3-1-1-52-13, p 19). Kui isiku käitumisele pole senised karistused mõju avaldanud ja normi rikkumisele on vaja reageerida rangemalt, et kinnistada keelunormi kehtivust, saab isikule mõista karistuse ka üle sanktsiooni keskmise määra, vaatamata sellele, et tema süü on keskmine (vt ka nt RKKKo 3-1-1-26-03, p 5). Kohus märgib, et menetlusalune isik pole kordagi kogu kohtueelse ega kohtuliku arutamise käigus oma süüd tunnistanud ega kahetsenud. Ka selles osas, milles kohus peab isiku poolt väärteo 21 toimepanemist usaldusväärselt tõendatuks, ei väljendanud isik kuidagi on taunitavat suhtumist, vaid vastupidi asus ennast õigustama sellega, et võrgud on algusest õige pikkusega, aga hiljem võiks neid pikemaks venitada. Sellest tulenevalt leiab kohus, et puuduvad isiku karistust kergendavad asjaolud KarS § 57 lg 1 p 3 mõttes, ka muid kergendavaid asjaolusid ei ole kohus tuvastanud. Karistust raskendavad asjaolud ka puuduvad. Kohus leiab, et menetlusaluse isiku süü ei ole talle esitatud süüdistuses suur, keskmisest alla poole. Kalapüügiseaduse § 23 -1 lg 2 nägi karistusena ette seaduse (redaktsioonis seisuga märts 2015 ) muuhulgas kalapüügi muude nõuete rikkumise eest rahatrahv kuni 3200 eurot. Keskmine määr on seega 1600 eurot. Kohtuväline menetleja määras karistusena kolme rikkumise eest rahatrahv summas 2000 eurot ehk veidi üle keskmise määra. Kohus tegi kindlaks, et isik pani toime ühe rikkumise, mis seisnes selles, et vähemalt ühe kalapüügile esitatud võrgujada pikkus oli 789,42 m, ületades lubatud 700 m, seega ületamine on 79 m mis on veidi üle 10%. Kohtu arvates ei ole rikkumine väga tõsine. Teo toimepanemisele ei kaasnenud kahju keskkonnale. Sel juhul on põhjendatud mõista isikule karistuse suuruses, mis jääb sanktsiooni keskmisest alla poole. Kohus arvestab karistuse mõistmisel menetlusaluse isikut. Kohtul ei ole andmeid, et isik oleks varem süüteo eest karistatud. Seega on põhjendatud asuda seisukohale, et menetlusaluse isiku puhul on süüteo toimepanemine pigem juhuslikku laadi. Samas arvestab kohus, et kutselise kalapüügi puhul eeldatakse isikult suuremat hoolsust ja suuremat ausust keskkonnareeglite järgimisel. Kohus leiab, et käesolevas väärteoasjas peab karistus olema tasakaalus menetlusaluse isiku süü ebaolulise suuruse ja tema isikuga. Arvestades kalapüügiseaduse § 23 -1 lg 2 järgi ettenähtud sanktsiooni keskmist- 1600 eurot, leiab kohus, et põhjendatud karistuse määr D.O on 1000 eurot. MENETLUSKULUD Kaitsjad U. Kõrgesaar ja T. Laasik esitasid kohtule taotluse, samuti arved ja maksekviitungid (lk 129-147), isikule menetluskulude hüvitamiseks summas 10332,66 eurot ( käibemaksuta). VTMS § 23 sätestab, et väärteomenetluse lõpetamise korral § 29 lg 1 p 1 alusel hüvitatakse menetlusalusele isikule tema taotlusel valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu riigi või kohaliku eelarvest. Kohtupraktika kohaselt (vt RKKKo lahend 3-1-1-99-11) tuleb menetluskulude hüvitamise küsimuse lahendamisel arvestada mitu aspekti: „Küsimus kaitsjale makstava tasu suuruse mõistlikkusest on seega otseselt seotud ausa ja õiglase menetluse põhimõtte tagamisega. Kaitsjale makstava tasu mõistlik suurus peab väljendama tasakaalu ühelt poolt menetlusalusele isikule enda kaitse korraldamiseks vajalike sammude astumiseks piisavalt avara võimaluse loomise ja teiselt poolt avaliku huvi vahel kasutada riigi raha kokkuhoidlikult.“ „Kaitsjatasu suuruse mõistlikkuse otsustamise juures tuleb silmas pidada nii kaitsja ühe tööühiku hinda (nt õigusabi tunnihind) kui ka osutatud õigusteenuse vajalikkust." „Õigusabikulude suurus ei ole otseses sõltuvuses võimaliku väärteokaristuse raskusest, vaid nende suurus peab olema põhjendatud sisuliselt. Siiski saab teo eest maksimaalselt ähvardav 22 karistus õigusabikulude suuruse määramisel arvesse tulla ühe kriteeriumina -sanktsiooni väikse ülemmääraga väärteo asjaolude tuvastamine ning sellega seonduvate õiguslike küsimuste lahendamine on üldjuhul väiksema töömahuga. Sanktsiooni ülemmäär iseenesest ei või aga olla keskne argument, mille alusel tasu suuruse mõistlikkus kindlaks määratakse.“ „Määrates kindlaks kaitsjale makstud tasu suuruse mõistlikkust konkreetses väärteoasjas, on vaja hinnata lisaks ka osutatud õigusabi vajalikkust.“ „Nii on Riigikohtu kriminaalkolleegium varasemalt asunud seisukohale, et tasu suuruse mõistlikkuse üle otsustamisel tuleb muu hulgas arvesse võtta kriminaalasja keerukust ja süüdistuse mahtu (vt 2. juuni 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-28-11, p 18). Ühtlasi viitab kriminaalkolleegium Riigikohtu tsiviilkolleegiumi seisukohale, mille kohaselt on kohtul võimalus hinnata esindaja töö mahtu muu hulgas selle kaudu, kuivõrd tema koostatud menetlusdokumendid asjas erinevad või sarnanevad (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 18. mai 2010. a otsus asjas nr 3-2-1-43-10, p 14).“ Kohus leiab, et kaitsja poolt on esitatud kõik vajalikud dokumendid menetluskulude tekkimise ja suuruse kohta - tunnihind 120, 130 eurot, mis on vägagi mõistlik kaasaaegse õigusteenuste turul. Kohus leiab, et kulu suurus ise on mõistlik. Tegemist on väärteomenetluses tavalisest mahukama, keskmise keerukuse väärteoasjaga, milles tuli teha õiguslik analüüs kolmele rikkumisele. Menetluskulu 10332,66 eurot menetlusaluse isiku puhul ületab sanktsiooni ülemmäära ( 3200 eurot) kolmekordselt. Samas märgib kohus, et alates 01.07.2015 kehtima hakanud kalapüügiseaduse uue redaktsiooni kohaselt on isikule süüks etteheidetud teo toimepanemise eest on maksimu mmäärana ette nähtud rahatrahv 32000 eurot, ehk trahvi maksimummäär kümnekordistus. Selles valguses ei tundu käesolevaks ajaks isikule osutatud õigusabi tasu suurus 10332,66 eurot ebaõiglane või ebaproportsionaalne. Menetluses osalesid kaks kaitsjat, tegemist on kolme päeva kestel toimunud kohtuistungiga, kaitsjatel tekkisid sõidukulud ( büroo on Tallinnas), kaitsjate poolt on esitatud vastulaused ( kahel korral), kaebus, kohtukõne kirjalikud teesid. Koostatud kirjalikud dokumendid on piisava mahukusega ja asjassepuutuvad. Osutatav õigusabi oli vajalik- kaitsjad püüdsid vaidlustada faktilisi asjaolusid ja menetlusõiguse küsimusi oma argumentatsiooniga. Kohus on teatud juhtudel soostus kaitsjate seisukohtadega. Seaduse ja kohtupraktika kohaselt ei ole oluline, kes ja kas on menetluskulusid tegelikult kandnud. Vastavalt kohtupraktikale (vt RKKKo lahend 3-1-1-61-08) tuleb hüvitada menetlusalustele isikutele valitud kaitsjale makstud tasu proportsionaalselt osale, milles väärteomenetlus on lõpetatud. Nagu kohus märkis, sisuliselt arutleti kohtuliku arutamise käigus kolme rikkumise üle - kalapüük loa nõudeid rikkudes, püügivahendi nõuetekohaselt tähistamata jätmine ning kalapüügieeskirja § 32 lg 3 rikkumine. Kohus on väärteomenetluse lõpetanud osas, mis puudutas loa nõudeid rikkudes kalapüüki ja püügivahendi tähistamata jätmises ehk kohtu arvates väärteomenetlus on lõpetatud proportsionaalselt 2/3 süüdistuse ulatuses. Selles proportsioonis tuleb isikule hüvitada kaitsjatasu summa, mis on summast 10332,66 eurot kaks kolmandikku - 6888,44 eurot. KOHTU MEE™ED D.O kaebus Keskkonnainspektsiooni keskkonnakaitse juhtivinspektor Ivar Veideri 09.12.2015 üldmenetluse otsuse peale väärteoasjas nr. 9400150005 01, millega karistati D.O rahatrahviga 2000 eurot, tuleb rahuldada osaliselt, nimelt kalapüügieeskirja § 14 lg 1 rikkumises ja loa nõudeid rikkudes kalapüügi faktis ja kohtuvälise menetleja otsus selles osas tühistada ja väärteomenetlus lõpetada VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel – isiku tegevuses väärteokooseisu puudumise tõttu. 23 Kohtuvälise menetleja otsus tuleb tühistada ka karistuse osas, arvestades seda, et püsimajääva süüdistuse maht vähenes seoses väärteomenetluse osalise lõpetamisega, ning teha karistuse osas uus otsus, D.O süüdi kalapüügiseaduse § 23 -1 lg 2 järgi rikkumises ( uue kalapüügiseaduse redaktsiooni kohaselt § 81 lg 2- kalapüügi muude nõuete rikkumine) fakti kohta, et 25.03.2015 Pedaspää lahes Peipsi järvel püüdis D.O kala püügivahendiga, võrgujada pikkus oli 789,42 m, ehk ületas õigusaktiga lubatud 700 m pikkust, rikkudes sellega kalapüügieeskirja § 32 lg 3 nõuet, mõistes karistusena D.O kalapüügiseaduse õ 23-1 lg 2 alusel rahatrahv 1000 (üks tuhat) eurot. Muus osas jäetakse otsus muutmata. Asitõendid, võrgud, mis on hoiul keskkonnainspektsioonis ( Kolkja kordon, ladu), pakendatud kilekottidesse, pärast kohtu korraldatud vaatlust on uuesti ära plommitud, kokku 5 kilekotti, plommid B502556, B502557, B502344, B502343, B502341, samuti kaks ankrut ja tähislipp nöörtega- tagastada menetlusalusele isikule- D.O. /allkirjastatud digitaalselt/ Inna Kirsipuu kohtunik 24