4-16-3845/23

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. oktoober
2. a, Tallinn Väärteoasja number 4-16-3845 Kohtukoosseis Pavel Gontšarov, Ivi Kesküla, Urmas Reinola Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 21.06.2016 otsus, millega mõisteti J.H süüdi LS § 242 lg 2 järgi ja karistati mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 2 kuuks Apellatsiooni esitaja Menetlusalune isik J.H (ik XXX, elukoht XXX) Asja läbivaatamise viis Istungimenetlus RESOLUTSIOON
3. Jätta Harju Maakohtu 21.06.2016 otsus muutmata.
4. Jätta menetlusaluse isiku apellatsioon rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsiooni Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
5. Politsei- ja Piirivalveameti Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo 11.05.2016 koostatud väärteoprotokolli nr AB1264115 kohaselt juhtis J.H 5.05.2016 kella 17.00 ajal Harjumaal Tallinnas Laagna teel Pallasti tn ja Võidujooksu tn, liikudes Võidujooksu tn suunas, mootorsõidukit Kia Sorento, registrimärgiga XXX XXX, reastus paremale sõidurajale, andmata kohustuslikku suunamärguannet ning ületas teekattemärgist pidevjoon (teekattemärgis nr 912) veendumata manöövri ohutuses. J.H reastus ette sõiduautole Volkswagen Passat, registrimärgiga XXX XXX, seejärel pidurdas järsult, peatas oma sõiduki keset sõidurada, tekitades liiklusohtliku olukorra, mis seisnes selles, et mootorsõiduk Volkswagen Passati juht oli sunnitud ohu ja kokkupõrke vältimiseks järsult pidurdama ja sõiduki peatama. Protokolli kohaselt peatas J.H mootorsõiduki kohas, kus tegi võimatuks teiste sõidukite liikumise, samuti rikkus J.H avalikus kohas käitumise üldnõudeid, väljudes mootorsõidukist pesapallikurikat meenutava esemega, ähvardas oma taga liikunud mootorsõiduki Volkswagen Passat, registrimärgiga XXX XXX, juhti (koputades kurikaga vastu auto akent, käskides aken avada), ühtlasi ähvardades viimast ettevaatlikkusele edaspidi liikluses osaledes. Protokolli kohaselt rikkus J.H LS § 16 lg 2, MKM 22.02.2011 määruse nr 12 § 25 lg 3 p 2; § 39 lg 1, § 21 lg 1 p 5, § 14 lg 7 nõudeid ja pani toime LS § 242 lg 1, § 241 lg 1, KarS § 262 lg 1 järgi kvalifitseeritavad väärteod.
6. Kohtuväline menetleja taotles Harju Maakohtult J.H süüdi tunnistamist KarS § 262 lg 1 järgi ja karistamist arestiga 15 päeva, lisaks süüdi tunnistamist LS § 242 lg 2 järgi ja karistamist sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 5 kuuks. MAAKOHTU OTSUS
7. Harju Maakohtu 21.06.2016 otsusega mõisteti J.H süüdi LS § 242 lg 2 järgi ja karistati mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 2 kuuks. Sama otsusega lõpetati väärteoasi KarS § 262 lg 1 järgi J.H teos kuriteotunnuste esinemise tõttu. 3.
8. Esmalt analüüsis maakohus J.H vastuväiteid, mis puudutasid kohtule esitatud videosalvestuse lubatavust ning selle võimalikku võltsitust. Maakohus ei nõustunud J.H-ga , et videosalvestis ei ole lubatav tõend. J.H väitel isik keda filmiti, ei ole andnud selleks luba. Maakohus selgitas, et VtMS § 2, KrMS § 63 lg 1 kohaselt on tõendiks mh ka foto, film või muu teabetalletus. Kohtu hinnangul on mootorsõiduki pardakaamera salvestus lubatav tõend – IKS § 14 lg 2 p 1 kohaselt on isikuandmete töötlemine lubatud andmesubjekti nõusolekuta, kui isikuandmeid töödeldakse seadusega ettenähtud ülesande täitmiseks. Maakohtu hinnangul paigutub sinna alla politseile pardakaamera väljavõtte edastamine kriminaal- või väärteomenetluse alustamiseks. Samuti märkis maakohus, viitega Riigikohtu lahendile 3-1-1-33-11, et ka nt eraelulise telefonivestluse salvestus on lubatav tõend ning selle kogumisel ei rikutud KrMS § 64 sätestatud nõudeid. 3.
9. Maakohus möönas, et kohtuväline menetleja ei ole vormistanud väärteoasjale lisatud videosalvestust kooskõlas KrMS
10. ptk
11. jaoga (vt RKKKo lahendid nr 3-1-1-21-09, 3-1-1-7409), kuid tegemist ei ole olulise rikkumisega, mis tingiks salvestuse tõendina kasutamise lubamatuse. Maakohus viitas, et Riigikohus on märkinud, et väärteomaterjalidest peab olema näha, kuidas ning millal on kõnealune salvestis saadud. Vajadusel tuleb astuda erinevaid täiendavaid menetluslikke samme selleks, et tõendusliku tähendusega teave muutuks tajutavaks. Maakohus märkis, et tunnistaja DV on nii kohtueelses kui kohtumenetluses kinnitanud, et kohtule esitatud ja kohtus korduvalt vaadatud videosalvestus on tema sõiduki pardakaamera salvestus. Videosalvestus on kopeeritud andmekandjale ning olukorras, kus kohus on varustatud salvestise vaatamiseks vajaliku tehnikaga, ei saa maakohtu arvates lugeda etteheidetavaks eraldi vaatlusprotokolli koostamata jätmist. 3.
12. Järgnevalt leidis maakohus, et J.H taotlus videole ekspertiisi tegemiseks ei ole põhjendatud. Maakohus märkis, et J.H on taotlenud ekspertiisi, et teha kindlaks, kas videot on töödeldud. J.H hinnangul võib tegemist olla lavastusega. Maakohus leidis, et kohtus vaadatud videosalvestuselt ei nähtu, et seda oleks monteeritud ning selle tuvastamine ei nõua konkreetsel juhul eriteadmisi. Maakohus märkis, et monteerimise korral peaksid üksikud videolõigud olema järjestatud ja seostatud, kuid istungil vaadatud videosalvestis on saadud katkematu filmimise tagajärjel. Tunnistaja DV on eitanud videosalvestise lõikamist. Maakohus leidis, et J.H versioon, et tegemist on lavastusega, kuna filmirežissöör AT ja AT-ga sotsiaalmeedias ühiseid kontakte omav DV varustasid ennast rekvisiitidega (hõbedane Kia Sorento, võltsitud registreerimismärk) ja näitlejaga (J.H-ga äravahetamiseni sarnanev isik) ning lavastasid kohtus vaadatud videolõigu eesmärgiga õhutada rahvuste vahelist vaenu, ei vääri selles sisalduvate ebaloogilisuste tõttu põhjalikku käsitlemist. 3.
13. Maakohus nõustus kohtuvälise menetlejaga, et J.H ei ole usaldusväärne tõendiallikas, kuna ta on andnud kohtueelses menetluses ja kohtus diametraalselt erinevaid ütlusi. Maakohus märkis, et J.H ei eitanud kohtueelses menetluses, et viibis väärteoprotokollis märgitud ajal ja kohas ning möönis videol kajastatud intsidendi toimumist, samuti esitas J.H kohtuvälisele menetlejale tunnistaja DV sõidukist ja tunnistajast tehtud pildid. Samal päeval on J.H esitanud kohtuvälisele menetlejale avalduse, mis sisaldab 7 taotlust. Taotluste sisust nähtub, et J.H ei eita intsidendi toimumist. 2.06.2016 istungil taotles J.H oma 11.05.2016 avalduste tagasivõtmist. Fotode osas märkis ta, et need on tema tehtud, kuid ta ei mäleta, millal need tegi. Tunnistaja AT kinnitas istungil, et nägi, kuidas J.H-ga sarnanev isik filmis või pildistas teist autot ja autojuhti. Maakohus märkis, et tulenevalt VtMS § 2 ja KrMS § 15 lg-st 1 saab kohus asja lahendades tugineda otsuses vaid tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel suuliselt esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud. Seetõttu tuleb lahendi tegemisel lähtuda menetlusaluse isiku poolt istungil antud ütlustest. Samas on menetlusalune isik tõendiallikaks, kohus peab isiku ütlusi hindama ning välistama kahtluse tõendi usaldusväärsuses, sest otsuse saab rajada üksnes usaldusväärsetele tõenditele. Maakohus leidis, et seetõttu omavad J.H kohtueelses menetluses antud ütlused tähtsust üksnes isikulise tõendiallika ütluste usaldusväärsuse hindamisel. Maakohus märkis, et ei saa jätta tähelepanuta J.H 11.05.2016 väljendatud positsiooni põhjusel, et see ei sobi enam isiku poolt valitud kaitsetaktikaga, mis seisnes kohtus enda täielikus distantseerimises väärteosündmustest. Maakohtu hinnangul ei ole õige menetlusaluse isiku seisukoht, et ta ei viibinud väärteoprotokollis märgitud ajal ja kohas. Maakohus osundas faktile, et J.H on esitanud tunnistaja DV-st fotod. Fotode tegemise faktile menetlusalune isik vastu ei vaidle, kuid J.H ei mäletanud, millal ta fotod tegi. Tunnistaja DV selgitas kohtus, et ta ei tunne J.H, tunnistaja ütlustest nähtub, et enne intsidenti ei olnud ta J.H-ga kokku puutunud. Tunnistaja AT andis ütlusi selle kohta, et nokamütsiga mees tema arvates kas filmis või pildistas teist juhti. Maakohus märkis, et sõiduki, kus asus video salvestanud pardakaamera pildistamine/filmimine nähtus ka kohtus vaadatud videolt. DV oli kohtus kindel, et J.H on isikuks, keda on kujutatud tema pardakaamera videol. J.H selgitas, et videol kujutatud isik on nokamütsi tõttu halvasti identifitseeritav. Maakohus J.H seisukohaga ei nõustunud ning märkis, et kuigi videol kujutatud isik kannab nokamütsi, ei takista see tema tuvastamist. Lisaks näojoontele sarnaneb videol kujutatud isik J.H-ga maakohtu hinnangul kehakuju ja hääle poolest. Samuti märkis maakohus, et J.H on videol kujutatud sõiduauto Kia Sorento r/n XXX XXX üks kasutajatest (vt Maanteeameti Liiklusregistri väljavõte); 11.05.2016 isiku kinnipidamise protokollis on fikseeritud J.H-lt tema kinnipidamisel ära võetud esemed, mh on esemete loetelus nokkmüts. Maakohus leidis, et menetlusaluse isiku ütlused tuleb tunnistada ebausaldusväärseks ning jätta need täielikult tõendikogumist välja. 3.
14. Maakohus leidis, et tunnistajad DV ja AT on usaldusväärsed tunnistajad. Maakohus osundas, et kuigi J.H väitel on mõlemad tunnistajad esinenud erinevatel aegadel erinevate nimedega, siis on kohus kontrollinud ja tuvastanud mõlema isiku samasuse kehtivate isikut tõendavate dokumentide alusel. Menetlusealuse isiku väited maakohtu hinnangul tunnistaja ütluste usaldusväärsust ei kõiguta. Lisaks võttis maakohus arvesse, et tunnistaja DV ütlused on järjepidevad, tema poolt räägitu vastab kohtus vaadatud videosalvestises kajastatule. Tunnistaja DV ütlustest ei nähtu, et isik oleks videot eelnevalt töödelnud selliselt, et ta on tegelikkust moonutades sealt eemaldanud või lisanud olulisi nähtusi, esemeid, isikuid vms. Tunnistaja AT selgitas kohtus, et rääkis sündmustest nii nagu ta tol hetkel tajus. Tunnistaja täpsustas, et auto marki ja asjaolu, et isikul oli ka kurikas käes, nägi ta alles hiljem – internetis levinud videolt, AT selgitas, et ei näinud nokamütsiga isiku nägu. Kohtu arvates ei viita miski AT ütlustes asjaolule, et ta annaks J.H alusetult süüstada soovides tõde moonutades valeütlusi või oleks kirjeldatud sündmuse hoopis välja mõelnud. Maakohus leidis, et tunnistaja AT poolt kohtus esitatud kirjeldus sündmusest riimub tunnistaja DV kirjeldusega ja kohtuistungil vaadatud videosalvestisega. 3.
15. Maakohus märkis, et tunnistaja DV ütlused ning videosalvestus asetavad J.H vastuvaidlematult sündmuskohale. Maakohus ei nõustunud menetlusaluse isikuga, et ei ole võimalik tuvastada väärteo toimepanemise aega. Väärteoprotokolli kohaselt pani J.H teod toime 5.05.2016 kella 17.00 paiku. Kohtus vaadatud tunnistaja DV sõiduki pardakaamera videosalvestise üleval, paremas nurgas olev kellaaeg, kuupäev, aasta ja koordinaadid ei ole tunnistaja DV sõnul õiged. Tunnistaja DV ütlustega on tõendatud, et kohtus vaadatud videolõik on filmitud 5.05.2016 kella 17.00 paiku; tunnistaja AT kinnitas samuti, et tema poolt kirjeldatud sündmus toimus 5.05.2016, kellaaja osas märkis AT, et see oli pealelõunane aeg – peale kolme või nelja. Kohus märkis, et mainitud, mõnetine vastuolu AT ja DV ütlustes võib olla tingitud sellest, et sündmuse juhuslik tunnistaja AT ei pööranud ülemäära suurt tähendust kellaajale. Samas on mõistlik maakohtu hinnangul eeldada, et sündmuses vahetult osalenud isik talletab enda jaoks selle toimumise aja märksa hoolikamalt. Lisaks oli DV veendunud, et sündmus oli ca 17.00, kuid AT selles veendunud ei olnud (s.o pealelõunane aeg, kella 15.00 – 16.00 paiku). Maakohtu arvates on menetleja põhjendatult teo toimepanemise aja määratlemisel lähtunud tunnistaja DV ütlustest. 3.
16. Maakohus märkis, et J.H-le heidetakse ette LS § 242 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemist, s.o mootorsõidukijuhi poolt liiklusnõuete rikkumist, kui puudub LS §des 201-203, 205-207, 209, 211, 212, 214-219, 221-224 ja 226-241 sätestatud väärteokoosseis, kui sellega on tekitatud liiklusoht. J.H suhtes koostatud väärteoprotokollis sisalduva teokirjelduse kohaselt seisnes temapoolne liiklusnõuete rikkumine järgnevas: 1) juhtis mootorsõidukit, reastus paremale sõidurajale, andmata kohustuslikku suunamärguannet ning ületades teekattemärgist pidevjoon (teekattemärgis nr 912) veendumata manöövri ohutuses; 2) reastus ette sõiduautole VW Passat r/n XXX XXX, seejärel pidurdas järsult ja peatas oma sõiduki keset sõidurada, tekitades oma teoga liiklusohtliku olukorra, mis seisnes selles, et VW Passati juht oli sunnitud ohu ja kokkupõrke vältimiseks sõidukiga järsult pidurdama ja oma sõiduki peatama; 3) juhtis mootorsõidukit, peatas mootorsõiduki kohas, kus peatatud sõiduk tegi võimatuks teiste sõidukite liikumise. 3.
17. Tunnistaja DV ütlustega on tõendatud, et ta sõitis 5.05.2016 kella 17.00 paiku Laagna teel paremas reas kiirusega 70 km/h. Ta pidi paremale pöörama. Ta pani suunatule sisse, hakkas paremale pöörama, et kanalist välja sõita. Kui ta sinna lähenes, hakkas Kia Sorento ümber reastuma – kolmandast reast paremale, üle pideva joone ning sõitis talle ette. Ta andis sõiduki juhile signaali, näitamaks, et viimane rikub. Ta ei mäleta, kui palju oli eessõitva juhiga pikivahe, ta ei arva, et võis kiirust ületada. Tema jaoks oli see ohtlik olukord, ta pidi tegema äkilise pidurduse. Edasi blokeeris Kia Sorento juht liikluse. Maakohus märkis, et istungil vaadatud videosalvestis vastab üks-ühele tunnistaja DV ütlustele. Maakohus märkis salvestiuse põhjal, et Kia Sorento ei andnud enne manöövri sooritamist suunatulega märku. Salvestiselt nähtub, et Kia Sorento sõitis üle pidevjoone tunnistaja sõiduki ette. Pardakaamera salvestiselt on näha, et tunnistaja pidurdab koos signaali andmisega hoo järsult maha. Kohus nõustus täielikult tunnistaja DV-ga, et tema kirjeldatud ning videolt nähtuv situatsioon on ohtlik. Fakt, et J.H tegi oma mootorsõiduki peatamisega võimatuks teiste sõidukite liikumise on tõendatud tunnistaja AT, DV ütlustega ning videosalvestisega – viimase lõpus on kuulda, et kui J.H selgitab toimunut läbi oma vaatevinkli kolmandatele isikutele. 3.
18. Maakohtu arvates on J.H-le tema suhtes koostatud väärteoprotokolli teokirjelduses etteheidetavad liiklusalased rikkumised tõendatud. Maakohus pidas võimalikuks, et manöövri ohutuses jäi J.H veendumata hooletusest, kuid sellele järgnevad tegevused on kohtu hinnangul tahtlikud. 3.
19. Karistuse mõistmisel leidis maakohus, et J.H süü on suur, kuna ta pani toime mitu rikkumist. Karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid maakohus ei tuvastanud. Samuti võttis maakohus arvesse, et J.H on varem liiklusrikkumise eest karistatud rahatrahviga, mis on tasutud. Maakohus leidis, et karistuse eesmärgid on saavutatavad J.H puhul üksnes tema ajutise eemaldamisega liiklusest. Maakohus leidis, et kuna liiklusregistri andmetel on J.H puhul tegemist võrdlemisi staažika juhiga võib talle karistuse kohaldada alla keskmist määra, võttes temalt ära mootorsõiduki juhtimise õigus 2 kuuks. 3.
20. Maakohus ei nõustunud kohtuvälise menetlejaga selles, et J.H on toime pannud KarS § 262 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo. Maakohus leidis, et väärteomenetlus tuleb selles osas lõpetada VtMS § 29 lg 1 p 4 kohaselt, kuna tema teos esinevad kuriteo tunnused. Maakohus viitas, et videosalvestuselt nähtuv J.H kasutatud pesapallikurikas on käsitatav relvana kasutatava esemena KarS § 263 lg 1 p 2 mõttes. Seejuures leidis maakohus, et videosalvestuselt nähtuv on käsitatav olukorrana, kus üks isik elab välja oma liiklusraevu teist osapoolt kurikaga ähvardades. Maakohus viitas tunnistaja DV ütlustele, mille kohaselt tundis ta hirmu, kurikat nähes. Seejuures on maakohtu hinnangul tegemist J.H puhul käitumisviisiga, mis tekitaks hirmu igas keskmises liikluses osalevas sõidukijuhis. APELLATSIOON
21. 6.07.
22. a registreeriti Tallinna Ringkonnakohtus menetlusaluse isiku apellatsioon, milles ta sisuliselt taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja enda õigeksmõistmist. 4.
23. Apellant leiab, et kohtuotsuses arvesse võetud videosalvestus on võltsitud. Videol on valed kuupäevad, kellaajad, mis peaks olema piisav tõend video võltsimisest ja tõendina kõlbmatuks tunnistamisest. Samuti palub apellant kaaluda võimalust, et videol on kujutatud J.H-ga sarnane mees, sõidukilt KIA Sorento XXX XXX on ära kustutatud parempoolne suunatuli ning videol on isiku kätte monteeritud laste mänguasi, mitte kurikas. 4.
24. Apellant taotleb videole ekspertiisi, tuvastamaks, et tegemist on võltsinguga ning seda, kas videol on kujutatud J.H. Samuti on ekspertiisiga vajalik tuvastada tunnistaja DV juhitud auto kiirus. Apellant leiab, et see on tehniliselt võimalik. 4.
25. Apellant märgib, et tunnistaja AT esines oma tunnistuses vale nime all, s.o AT nime all. Seetõttu on isik identifitseerimata ja andnud vale nime all valetunnistusi. Isegi, kui toimus intsident videol märgitud kohas, siis AT seal ei osalenud. Apellandi hinnangul on kummaline, et AT ei suutnud oma ütlustest nähtuvalt ära tuvastada auto margina KIA Sorentot, kuigi tegemist on pikaajalise taksojuhiga. Samuti palub apellant leida üles AT taksos viibinud kliendid, kes annaksid omapoolsed ütlused, kuna AT väitel sõitis ta taksot. Apellant osutab, et ajaleheartiklites on käsitletud tunnistaja AT kui Putini pressisekretäri, režissööri Eestis. 4.
26. Apellant leiab, et maakohtu otsus põhineb meediakanalite survel, kuna temast on kujundatud negatiivne meediapilt. Kaebaja hinnangul on rikutud tema inimõiguseid. Samuti selgitab apellant, et ta võiks tuua välja veel mitmeid rikkumisi, kuid jäägu see järgneva istungi jaoks. MENETLUSE VAHEPEALNE KÄIK
27. Tallinna Ringkonnakohtu 1.08.2016 määrusega jäeti menetlusaluse isiku apellatsioon käiguta ja anti tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks kuni 8.08.2016, kuna apellatsioonist ei selgunud, kas apellant soovib asja läbivaatamist ringkonnakohtu istungil, kaitsja osavõttu. Samuti kohustas ringkonnakohus apellanti esitama apellatsioonis kogu J.H taotluste sisu ja põhjendused, kuivõrd ringkonnakohtus arutatakse väärteoasja üksnes esitatud apellatsiooni piirides.
28. 11.08.2016 seisuga ei õnnestunud Tallinna Ringkonnakohtul menetlusalusele isikule kätte toimetada 1.08.2016 käiguta jätmise määrust.
29. Tallinna Ringkonnakohtu 11.08.2016 määrusega anti menetlusalusele isikule apellatsioonis esinevate puuduste kõrvaldamiseks uueks tähtajaks aega kuni 29.
32. 14.09.2016 seisuga ei olnud apellant käiguta jätmise määrust võtnud vastu apellatsioonis märgitud e-posti aadressil ega ka e-posti aadressilt, millelt oli apellatsioon edastatud. Menetlusaluse isiku telefon on olnud välja lülitatud. Samuti ei õnnestunud käiguta jätmise määrust ringkonnakohtul edastada korduvalt tema elukohas allkirja vastu. Tallinna Ringkonnakohtu 14.09.2016 määrusega määrati J.H apellatsioon läbivaatamisele 27.09.2016 istungil. RINGKONNAKOHTU ISTUNG
33. Tallinna Ringkonnakohtu 27.09.2016 istungile ilmus kohtuvälise menetleja esindaja. Menetlusalune isik istungile ei ilmunud. Kohtuväline menetleja leidis, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning palus jätta apellatsiooni rahuldamata. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
34. Ringkonnakohus, tutvunud maakohtu otsuse ja selle peale esitatud apellatsiooniga, leiab, et kohtuotsus on seaduslik ja põhjendatud ning J.H apellatsioon jääb tagajärjetuks. Oma seisukohta põhjendab kohus järgmiselt.
35. Esmalt peab kolleegium vajalikuks selgitada menetlusaluse isiku apellatsiooni esitamise ja läbivaatamisega ringkonnakohtus järgmist. J.H esitatud apellatsioonist jäi ringkonnakohtule selgusetuks, kas apellant soovib asja läbivaatamist ringkonnakohtu istungil ja kaitsja osavõttu. Menetlusalune isik märkis oma apellatsiooni kokkuvõttes, et “siinkohal võin välja tuua veel mitmeid rikkumisi, aga jäägu see järgneva kohtuistungi jaoks.” Nimetatud lauset arvestades pidas ringkonnakohus vajalikuks eelmenetluses apellandile selgitada, et kui U. Einroos on “järgneva kohtuistungi” all pidanud silmas ringkonnakohtu istungit, siis VTMS § 146 lg 4 kohaselt on kohtumenetluse poolel ringkonnakohtus keelatud väljuda apellatsiooni piiridest. Seetõttu oli ringkonnakohtu hinnangul vajalik apellandile selgitada, et ta märgiks apellatsiooni kõik enda taotlused ja põhjendused, millele ta soovib ringkonnakohtus tugineda. Eelmärgitud kaalutlusi arvestades jättis Tallinna Ringkonnakohus 1.08.2016, viidetega VTMS § 139 lg 3 p-dele 1,2 ja § 139 lg 1 p-le 8 ja § 142 lg-le 1, J.H apellatsiooni käiguta, selgitas menetluslikku korda ja palus teha apellatsioonis vastavad täpsustused, kõrvaldades apellatsiooni puudused hiljemalt 8.08.
36. 1.08.2016 käiguta jätmise määrus edastati menetlusaluse isiku e-posti aadressile XXX, milliselt aadressilt J.H oli 6.07.2016 edastanud Tallinna Ringkonnakohtule enda apellatsiooni. Kuigi kohtusekretär palus J.H-le saadetud e-kirjas kinnitada viivitamatult 1.08.2016 määruse kättesaamist, siis niisugust kinnitust ei ole J.H edastanud ringkonnakohtule tänaseni. Täiendavalt saatis ringkonnakohus 1.08.2016 määruse J.H aadressile XXX, Tallinn, 4.08.2016 tähtsaadetisena. Tegemist on väärteotoimiku materjalide kohaselt ringkonnakohtule ainsa teadaoleva J.H aadressiga. Väljastusteade koos määrusega on kohtule tagastatud hoiutähtaja möödumisel postiasutuses, kuna mõlemad kättetoimetamise katsed nimetatud aadressile ebaõnnestusid. Kuna ringkonnakohtul ei õnnestunud saada J.H-lt kinnitust 1.08.2016 määruse kättesaamise kohta, ei pidanud ringkonnakohus võimalikuks tema apellatsiooni läbivaatamata jätmist VTMS § 142 lg 2 p 4 alusel, vaid apellatsioonikohus tegi 11.08.2016 uue määruse, millega andis J.H-le 1.08.2016 määruses äratoodud asjaolude selgitamiseks aega kuni 29.08.
37. Ringkonnakohtu kohtuistungi sekretär edastas uue määruse taas menetlusaluse isiku e-posti aadressile XXX, aga ka aadressile, mis on ära toodud apellatsioonis, s.o XXX. Kinnitusi J.H-lt määruse kättesaamise kohta ei ole ringkonnakohus tänaseni saanud. Lisaks edastas ringkonnakohus 11.08.2016 määruse tähtsaadetisena tema teadaolevale elukoha aadressile, kuid mõlemad kättetoimetamise katsed 15.08.2016 ja 19.08.2016 ebaõnnestusid. Tekkinud olukorda ning apellatsioonis esinenud ebaselguste kerget iseloomu arvestades, leidis ringkonnakohus, et apellatsiooni läbi vaatamata jätmine VTMS § 142 lg 2 p 4 alusel ei oleks proportsionaalne, kuivõrd apellatsioonikohtul on võimalik esitatud apellatsiooni siiski sisuliselt lahendada. Tõlgendamaks esitatud apellatsioonis esitatud asjaolusid menetlusaluse isiku huvides, määras ringkonnakohus 14.09.2016 tema apellatsiooni läbivaatamise 27.09.2016 istungil. Istungile kutsuti J.H ja kohtuvälise menetleja esindaja. Kutse istungile edastas ringkonnakohus mõlemale eelpooltoodud J.H e-posti aadressile, kuid kinnitusi kutsete kättesaamise kohta ei ole ringkonnakohtul õnnestunud J.H-lt saada. Kutse edastati samuti väljastusteatega tähtkirjana, kuid 16.09.2016 ega 20.09.2016 ei õnnestunud postiasutusel kutset kätte toimetada ning väljastusteade koos kutsega tagastati ringkonnakohtule hoiutähtaja möödumisel. Ringkonnakohus märgib, et eeltoodud asjaoludega seonduvalt on pärast iga 1.08.2016, 11.08.2016, 14.09.2016 ringkonnakohtu määruse tegemist nii kohtuistungisekretär kui kohtujurist püüdnud korduvalt J.H-ga kontakteeruda tema apellatsioonis märgitud telefoninumbril (XXXXXXXX), kuid telefon on olnud terve selle aja jooksul välja lülitatud. Ringkonnakohus on täiendavalt kontrollinud rahavastikuregistri andmeid, milledest nähtuvalt on J.H elus, lisaks teinud päringu kinnipidamisasutustele, millest nähtuvalt ei ole ta viibinud vaadeldaval ajaperioodil üheski kinnipidamisasutuses. Kolleegium on tutvunud maakohtu istungiprotokolliga, millest nähtub, et menetlusalune isik oma käitumisega venitas maakohtus asja arutamist. Nii nähtub ringkonnakohtule, et 12.05.2016 istungiaeg kulus suures osas erinevate J.H taotluste läbivaatamisele: mh soovis ta saada istungil enda antud seletuskirja koopiat, kuigi pidi olema teadlik selles esitatud asjaoludest; lisaks on palunud kohtuvälisel menetlejal korduvalt selgitada, kas tunnistaja DV ja DR on üks ja sama isik, kuigi DR-st on J.H vaid ise rääkinud; esitas ebamääraseid taotluseid selle kohta, et soovib kaitsjat, kuid on seejärel siiski ümber mõelnud; 2.06.2016 istungil avaldas soovi rääkida korralagedusest Siseministeeriumis. Arvestades apellandi obstruktsionistlikku käitumist maakohtus ning eelpool käsitletud ringkonnakohtu eelmenetluse asjaolusid, on ringkonnakohtul piisavalt põhjust arvata, et see käitumisviis on jätkunud J.H poolt seoses ringkonnakohtule esitatud apellatsiooniga. Seetõttu on ringkonnakohtul põhjust arvata, et kutse kättetoimetamine J.H-le ei ole saanud toimuda VTMS §-s 41 sätestatud viisil, tulenevalt tema hoiakust hoiduda apellatsioonikohtuga suhtlemisest. Ringkonnakohus leiab, et on J.H kui apellandi huve arvestades loonud kõik tingimused tema kaebuse igakülgseks läbivaatamiseks ringkonnakohtus J.H osavõtul, kuigi apellatsioonis märgitut arvestades ei ole apellant seda ise selgesõnaliselt taotlenud. Ringkonnakohtu istungil selgitas kolleegium välja kohtuvälise menetleja seisukoha, kes leidis, et J.H ilmumata jäämine ei takista apellatsiooni arutamist. Kirjeldatud olukorda arvestades leiab kolleegium, et VTMS § 90 lg 1 eesmärk ei ole takistada asja arutamist ja lahendi tegemist, kui kolleegium on tuvastanud piisavad asjaolud, mille tõttu on põhjust arvata, et isik oma passiivsuse ja kohtupoolse kontakti vältimisega on asunud takistama asja läbivaatamist mõistliku aja jooksul ning seejuures olnuks esitatud apellatsiooni pinnalt põhimõtteliselt võimalik asja arutamine ka kirjalikus menetluses. Eelnevaid kaalutlusi arvestades peab ringkonnakohus võimalikuks lahendada esitatud apellatsiooni sisuliselt.
38. Hinnates apellatsiooni väiteid, selgub, et menetlusalune isik on samad argumendid esitanud juba maakohtu istungil ning vaidlustatud kohtuotsuses on kohus neile ka vastanud. Kuivõrd apellatsioonikohus jätab käesolevalt esimese kohtuastme otsuse muutmata, ei pea kolleegium juhindudes VTMS § 153 lg 4 p-st 1 vajalikuks maakohtu otsuse põhiosa kõiki asjaolusid korrata ja vastab üksnes apellatsioonis esitatud kaitseväidetele.
39. Apellandi keskne väide on jätkuvalt see, et maakohtu istungil korduvalt vaadatud tunnistaja DV juhitud sõiduautos olnud videoregistraatori salvestis on võltsitud. Apellandi hinnangul on ilmselgeks võltsimistunnuseks, et videosalvestusel on väärteoprotokollis kajastatud 5.05.2016 kella 17.00 ajal toimunud sündmusega võrreldes erinev kuupäev ja kellaaeg. Ringkonnakohus märgib, et nimetatud asjaolu osas on maakohtu 12.05.2016 istungiprotokollist nähtuvalt tunnistaja DV vastanud kohtu küsimusele, et tegemist on tema pardakaamera videosalvestusega, kuid sellel kajastatud kuupäev ja kellaaeg ei ole õiged. Maakohus on selgitanud tunnistaja DV küsitlemisel, mis põhjusel see nii on, millele tunnistaja on vastanud, et kuupäev ja kellaaeg sõltuvad sellest, kas GPS andur on sisse lülitatud – kui seda sisse või välja lülitada, siis lähevad kellaaeg ja kuupäev sassi. Veel selgitas tunnistaja DV maakohtu küsimuse vastuseks, et ta ei ole leidnud võimalust kuupäeva ja kellaaega õigeks panna, kuid tegelikkuses pole ta seda ka üritanud. Protokollist nähtuvalt küsitles maakohtu istungil seejärel menetlusalune isik DV, kuid videol kajastatud kuupäeva ja kellaaja osas tal küsimusi ei olnud. Maakohus on oma otsuses tuvastanud, et DV ütlused vastavad oma sisus üks-ühele kohtus vaadelduga kõnealusele videosalvestusele ning sündmuskohal samuti viibinud kõrvalisest isikust tunnistaja DT kirjeldus sündmusest riimub istungil vaadatud videosalvestusega. Ringkonnakohtule on istungiprotokollide alusel samuti tuvastatav, et mõlemad tunnistajad on istungil andnud ütlusi seonduvalt väärteoprotokollis 5.05.2016 kajastatud sündmusega, näinud videosalvestust ja kinnitanud selles esinenud asjaolude esinemist. Apellatsioonis ei ole täpsemalt selgitatud, miks peaks eelmärgitud asjaolusid arvestades, mis on olnud apellandile teada, eeldama, et pelgalt vale kuupäeva ja kellaaja tõttu videosalvestisel, mille osas tunnistaja DV on andnud kolleegiumi hinnangul eluliselt usutava selgituse ja maakohus on tõendeid põhjalikult hinnates leidnud, et see on kooskõlas usaldusväärsete isikuliste tõenditega, on tegemist võltsinguga. Seega jääb apellandi väide, et video on võltsing, sellel kajastatud kuupäeva ja kellaaja tõttu, põhjendamatuks.
40. Apellant on palunud kolleegiumil kaaluda võimalust, et videosalvestisel on kujutatud J.H-ga sarnanevat meest, sõidukilt KIA Sorento XXXXXX on kustutatud ära suunatuli ning videol on isikule kätte monteeritud laste mänguasi, mitte kurikas. Ringkonnakohus märgib, et niisuguse versiooni esitas menetlusalune isik maakohtu istungil, tuginedes sellele, et tegemist on lavastusega, kuna tunnistaja AT on filmirežissööri taustaga ning video on loodud eesmärgiga õhutada rahvustevahelist vaenu. Ringkonnakohus märgib, et kõnealust videosalvestust vaadeldi maakohtu istungil korduvalt, seejuures vaadati videosalvestust maakohtus täiendavalt üle üksnes menetlusaluse isiku enda soovil, et tal oleks võimalik paremini näha kurika kohta (tl 36-pö). Ringkonnakohus, olles samuti tutvunud videosalvestusega nõustub maakohtuga, et kuna istungil vaadatud videosalvestis on filmitud katkematult ning monteerimine eeldab üksikute lõikude järjestamist ja seostamist, siis ei ole alust pidada videosalvestust monteerituks. Asjaolu, et videosalvestusel on kujutatud J.H, on tuvastatav tunnistajate DV ja AT ütlustega. DV on seejuures andnud tunnistajana ütlusi selle kohta, et menetlusalust isikut ta enne 5.05.2016 sündmust näinud ei ole ning on kindel, et istungil viibinud J.H on sama isik, kes videosalvestuselt nähtuvalt väljus kurikaga eesolevast sõidukist. Tunnistajate DV ja AT ütlustega on tuvastatav, et liikluse peatanud mees, kes autost väljus, tegi DV sõidukist ja DV-st pilte. Väärteotoimiku materjalide hulgas sisalduvad J.H poolt kohtuvälisele menetlejale esitatud kirjalik avaldus koos fotodega, millest nähtub samuti, et menetlusalune isik esitas politseile DV sõidukist VW Passat XXXXXX ning seda juhtinud DV-st pilte (tl 6-8). Seda asjaolu on põhjendatult arvestanud ka maakohus. Seega seovad J.H 5.05.2016 sündmusega lisaks isikulistele tõenditele, mis riimuvad videosalvestusega, ka tema enda poolt esitatud kirjalikud tõendid. Asjaolu, et tegemist on kurikaga, on tõendatud tunnistajate AT, DV ja videosalvestuselt nähtuvaga. J.H väide, et tegemist oli mänguasjaga, ei ole tuvastatud asjaoludel tõsiseltvõetav. J.H on täies elujõus, keskmise kehaehitusega meesterahvas, kes haaras liiklusohtlikus olukorras, olles sundinud enda taga olevad autod peatuma, ootamatult enda autost puidust kurika, liikus seda käes hoides DV sõiduki juurde ja toksis sellega vastu tema sõiduki klaasi. Maakohus on viimatinimetatud asjaolud tuvastanud DV ütluste ja videosalvestiselt nähtuva-kuulduvaga. Need asjaolud on ka ringkonnakohtule tuvastatavad. Menetlusalune isik ei ole apellatsioonis eelpool käsitletud ja maakohtu poolt tuvastatud asjaoludele esitanud vastuväiteid. Kuna ringkonnakohtu hinnangul on maakohus kõnealust apellandi versiooni piisavalt põhjalikult kaalunud, maakohtu seisukohad vastavad väärteotoimiku materjalidele, siis leiab kolleegium, et apellandi versiooni on kaalutud, kuid see ei vasta asjas kogutud tõenditele.
41. Apellant on jätkuvalt taotlenud videosalvestisele ekspertiisi tegemist. Ringkonnakohus selgitab, et VTMS § 102 lg 1 kohaselt võib kohus ekspertiisi määrata omal algatusel või poolte taotlusel. Seega on kohtul ekspertiisi määramisel vajalik kaaluda, kas ekspertiisi määramine on põhjendatud, seejuures on aluseks tõendamisvajadus. Apellant on jätkuvalt põhjendanud ekspertiisi tegemise vajadust seoses kahtlusega video võltsituse osas. Kolleegium märgib, et sel alusel ei ole ekspertiisi tegemine vajalik, kuna eelpool tuvastas ka ringkonnakohus, et väärteomenetluses kogutud materjalid riimuvad videosalvestusega ning ei esine niisuguseid asjaolusid, mille pinnalt oleks põhjust pidada salvestist võltsituks. Seega sel alusel ekspertiisi määramine ei ole põhjendatud. Teiseks soovib apellant ekspertiisi videole, et tuvastada, et videol on kujutatud J.H. Ringkonnakohus leiab, et ka see asjaolu on üheselt nii maa- kui ringkonnakohtu poolt tuvastamist leidnud, mistõttu eraldi ekspertiisi määramine ei ole selle jaoks vajalik. Kolmandaks soovib apellant ekspertiisi videosalvestisele selleks, et määratleda tunnistaja DV juhitud sõiduauto kiirust. Apellant ei ole selgitanud, milles seisneb selle asjaolu väljaselgitamise tähtsus. Seetõttu jääb ringkonnakohtule põhjendamatuks, kuidas vajadus selgitada DV sõiduki kiirust seondub või võiks ümber lükata väärteoprotokollis J.H-le etteheidetavat käitumist – s.o J.H juhitud sõidukiga pidevjoone ületamist, suunamärguannet andmata ümberreastumist, sõiduki järsku peatamist keset sõidurada, mootorsõidukist pesapallikurikat meenutava esemega väljumist ja sellega DV juhitud sõiduki juurde minemist ning ähvardamist. Ringkonnakohtule jääb kokkuvõttes apellandi taotlus ekspertiisi tegemiseks videole põhjendamatuks.
42. Apellant väidab, et tunnistaja AT isik on jäänud ütluste andmisel tuvastamata, on andnud ütlusi vale identiteedi all, mistõttu tuleb tema ütlusi käsitleda valetunnistustena. Maakohtu 12.05.2016 istungiprotokollist nähtuvalt tuvastas maakohus istungile ilmunud AT isikusamasuse juhiloa alusel (tl 32). Sama nimega isik andis tunnistajana ütlusi ka kohtueelses menetluses (tl 9). Seega jääb nimetatud apellatsiooni väide ainetuks ega tingi tunnistaja AT ütluste tõendina arvestamata jätmist. Seonduvalt tõendite usaldusväärsusega märgib kolleegium kokkuvõtvalt, et maakohus on väga põhjalikult käsitlenud nii menetlusaluse isiku ütluste usaldusväärsust, samuti tunnistajate DV ja AT ütluste usaldusväärsust. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et kuna J.H kohtueelses menetluses ei eitanud 5.05.2016 sündmuses osalemist, maakohtu istungil aga asus diametraalselt vastupidisele positsioonile, siis oli tegemist niisuguste vastuoludega, mis tingisid tervikuna menetlusaluse isiku ütluste ebausaldusväärsuse ning nende arvestamata jätmise. Tunnistajate DV ja AT ütlustes maakohus vastuolusid ei tuvastanud ning ka ringkonnakohtu hinnangul on need samuti olnud järjepidevad ja kogutud tõenditega riimuvad. Seetõttu on need isikulised tõendid usaldusväärsed ja arvestatavad.
43. Apellant leiab, et kuna AT oli KIA Sorentost väidetavalt 5 m kaugusel, siis tekitab kahtlusi AT ütlustes, et ta arvas selle olevat teise automargi, s.o Jeepi. Apellandi hinnangul esineb seetõttu kahtlus, et AT s ündmuskohal ei viibinudki. Ringkonnakohus märgib, et tunnistaja AT on andud maakohtu 12.05.2016 istungil selles osas üksikasjalikud ütlused, milles ta on kirjeldanud sõitmist mööda Laagna teed Paekaare tänavale, seejuures paiknes tema auto kõige paremas reas, asus sõitma üles Võidujooksu sillale, seejärel enne silda eespool sõitis hõbedane auto silla peale, nende auto ette. AT ütlustest nähtuvalt tuli teha selle sõiduki tõttu äkkpidurdus, minut aega istus ta autos, ees oli veel 3-4 autot. J.H kasvu ja kehaehituse järgi tundis AT ära menetlusaluse isiku. AT selgitas, et auto marki ta öelda ei oska, kuid tema ütlustest nähtuvalt sõiduk, mis liikluse kinni pidas ja millest J.H meenutav isik väljus, oli hõbedane džiip. Toimikumaterjalide hulgas sisalduvat maanteeameti liiklusregistri väljavõttest nähtuvalt on KIA Sorento, mille kasutajaks on registri kohaselt ka J.H, halli värvi universaal. Ringkonnakohus leiab, et asjaolu, et AT taksojuhina ei osanud nimetada täpset automarki, ei muuda tema ütlusi kuidagi ebausaldusväärseks, arvestades, et kõnealune olukord oli liiklusohtlik, kujunes tunnistaja AT jaoks samuti ootamatult ning AT kirjeldatud sõiduk osundab sarnase värvusega suuremat sorti mootorsõidukile, mis langeb üldjoontes kokku J.H juhitud sõiduki kirjeldusega. Väärib samuti märkimist, et üldteada kasutatakse vene keeles kõigi maasturite kohta üldnimetust „džiip“, mis ei viita automargile „Jeep“. Eelnevat arvestades hindab kolleegium perspektiivituks apellandi taotluse selgitada välja isik, keda AT taksojuhina sõidutas, et see kinnitaks üleüldse AT viibimist sündmuskohal.
44. Kolleegium märgib, et apellant on esitanud apellatsiooni lisana erinevaid väljavõtteid internetilehekülgedelt, mis ta on kogunud otsingumootorit kasutades tunnistaja AT isiku kohta. Apellant soovib sellega näidata, et AT ei ole usaldusväärne, kuna tal on režis sööri taust ning tegemist võib olla venemeelse isikuga. Ringkonnakohus märgib, et need väited ja taotlused jäävad väärteomenetluses asjakohatuteks ja tähelepanuta. Tunnistaja ütluste usaldusväärsus on küsimus sellest, kas isiku ütlused võimaldavad anda tõendamiseseme asjaolude kohta teavet või mitte. Alus kahtlusteks esineb siis, kui ütlustes esinevad vastuolud või need ei riimu ülejäänud, tõendamiseset kajastavate tõenditega. Apellatsioonile lisatud materjal tõendamiseseme asjaolusid ei kajasta.
45. Viimasena on apellant leidnud, et maakohus tegi otsuse Eesti meediakanalite survel ning tegemist on inimõiguste rikkumisega. Ringkonnakohus märgib, et maakohus on motiveerinud oma otsust jälgitavalt, tuginenud väärteoasjas kogutud materjalidele, hinnanud tõendeid kogumis, mistõttu saab maakohtu seisukohti pidada objektiivseks. Seejuures nähtub maakohtu 2.06.2016 istungiprotokollist, et maakohus selgitas menetlusalusele isikule võimalust esitada kohtu suhtes taandamisavaldus, mida J.H ei pidanud aga vajalikuks (tl 46-pö).
46. Kokkuvõttes on tuvastatud tunnistaja DV ütluste, maakohtu istungil vaadatud videosalvestuse, tunnistaja AT ütlustega, et J.H pani toime väärteoprotokollis nimetatud liiklusnõuete rikkumised, mis seisnesid: ümberreastumises ilma suunamärguannet andmata, pidevjoone ületamises, manöövri ohutuses veendumata, sõiduauto VW Passat XXXXXX ette reastumist ja järsult pidurdamist ning mootorsõiduki peatamise kohas, kus tegi võimatuks teiste sõidukite liikumise. Liiklusseaduse § 242 lg 2 näeb ette väärteovastutuse mootorsõidukijuhi poolt liiklusnõuete rikkumise eest, kui puudub LS §-des 201–203, 205–207, 209, 211, 212, 214–219, 221–224 ja 226–241 sätestatud väärteokoosseis, ning on tekitatud liiklusoht. Ringkonnakohus märgib, et tekitatud liiklusohust annab aimdust see, et tunnistaja DV ütlustest nähtuvalt liikus ta Laagna teel kiirusega võrdlemisi suure kiirusega, 70 km/h, ning menetlusaluse isiku juhitud ootamatu ümberreastumise tõttu tema ette oli ta sunnitud tegema äkkpidurduse. Tunnistaja AT ütlustest nähtub samuti, et kuigi ta sõitis J.H-st ja DV-st tagapool, oli temagi sunnitud tegema äkkpidurduse. Menetlusaluse isiku poolt toime pandud erinevate liiklusnõuete rikkumine on kvalifitseeritav LS § 242 lg 2 järgi ning tema süü selles on tõendatud.
47. Ringkonnakohus leiab, et J.H-le LS § 242 lg 2 järgi toime pandud väärteo eest mõistetud karistus, s.o juhtimisõiguse äravõtmine 2 kuuks, on seaduslik ja kooskõlas kohtupraktikaga. Maakohus võttis arvesse, et J.H oli enne kõnealust rikkumist üks kehtiv liiklusrikkumine, mille eest talle määrati rahatrahv. Seetõttu oli maakohtul põhjendatud arvata, et uute liiklusrikkumiste eest rahatrahvi kohaldamine ei omaks talle piisavat mõju ning J.H tuleb toimepandud tegude eest ajutiselt kõrvaldada liiklusest, saavutamaks karistuse eesmärke. Maakohtu mõistetud karistus on lisaks eripreventiivsetele kaalutlustele kooskõlas karistuse üldpreventiivsete eesmärkidega. J.H seadis terve rea liiklusreeglite rikkumisega reaalsesse ohtu nii enda kui ka teiste kaasliiklejate elu ja tervise. Riigikohus on toonitanud vajadust anda positiivse üldpreventsiooni põhimõtteid arvestades riigipoolne signaal, et liiklusõigusrikkumiste puhul on tegemist riigi poolt rangelt karistatavate õigusrikkumistega (RKKKo nr 3-1-1-26-03, p 5). Arvestades, et LS § 242 lg 2 näeb ette juhtimisõiguse äravõtmise kuni 6 kuuks, on maakohtu otsus mõista talle juhtimisõiguse äravõtmine alla sanktsiooni keskmist määra, s.o 2 kuuks, igati proportsioonis J.H süüga, mis on suur. Seega jääb maakohtu mõistetud karistus muutmata.
48. Väärteomenetluse lõpetamise osas KarS § 262 lg 1 järgi ning maakohtu põhjalikule käsitlusele, et J.H tegevuses võivad esineda KarS § 263 lg 1 p 2 kuriteo tunnused, ei ole apellatsioonis ühtegi sisulist seisukohta esitatud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu käsitlusega, et sündmuskohaks olnud üldkasutatav sõidutee Tallinnas Laagna teel on KarS § 263 lg 1 p 2 koosseisu tähenduses käsitatav avaliku kohana ning sündmuskohal kasutatud puidust kurikas on selle mõõtmeid arvestades käsitatav sama koosseisu mõttes relvana kasutatava esemena, kuna võimaldab teise isiku tervist tõsiselt kahjustada. Maakohus on näidanud põhjalikult ära, et kõnealuse sündmuse teopilt on käsitatav ähvardamisena. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et liiklusreeglite ootamatu ja ulatuslik rikkumine, millele järgnevalt rikkuja peatas terves sõidureas liikluse, väljus seejärel sõidukist, haarates enda autost kaasa kurika, toksis sellega kaasliikleja sõiduki uksele, on olukord, mis tekitab keskmises inimeses põhjendatult hirmutunnet. Tunnistaja DV on kinnitanud oma ütlustes, et kui kurikaga mees tuli tema auto juurde rääkima, oli ta tugevalt hirmunud. Asjaolu, et menetlusalune isik mõjus ohtlikult, kinnitab tunnistaja AT ütlustest nähtuv, et ta pidas vajalikuks olukorda selgitama minnes võtta kaasa gaasiballoon.
49. Eeltoodud asjaoludel ja juhindudes V™S 147 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/