Obsah (9)

§ 205§ 227§ 234§ 127§ 38§ 76§ 15§ 33§ 242

4-16-6244 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 14. detsember 2016, Tallinn Väärteoasja number 4-16-6244 (2317,16,007022) Kohtunik Märt Toming Kohtuistungi

§ 205

ja

§ 227lg 3 ettenähtud väärtegude toimepanemise eest Kar

S § 63 lg 1 ja

§ 227

lg 3 alusel mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 4 kuuks ja

§ 234

lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 100 trahviühiku ulatuses, s.o 400 eurot. Kohtuvälise menetleja esindaja: Enel Kuiv Menetlusest osa võtnud isikud Menetlusalune isik: S.J , ik XXX, elukoht: XXXX RESOLUTSIOON 1. Jätta S.J-i kaebus Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja Triinu Riigori 29.07.2016 otsusele nr 2317,16,007022 S.J-i karistamises

§ 205

ja

§ 227lg 3 ettenähtud väärtegude toimepanemise eest Kar

S § 63 lg 1 ja

§ 227

lg 3 alusel mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 4 kuuks ja

§ 234

lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 100 trahviühiku ulatuses, s.o 400 eurot rahuldamata. 2. Jätta Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja Triinu Riigori 29.07.2016 otsus nr 2317,16,007022 S.J-i karistamises

§ 205

ja

§ 227lg 3 ettenähtud väärtegude toimepanemise eest Kar

S § 63 lg 1 ja

§ 227

lg 3 alusel mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 4 kuuks ja

§ 234

lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 100 trahviühiku ulatuses, s.o 400 eurot muutmata ja tühistamata.

1. Määratud lisakaristuse, s.o mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise 4 kuuline tähtaeg algab kohtuotsuse jõustumisest (14.01.2017) ning lõpeb 4 kuulise tähtaja möödumisel (13.05.2017)
2. Vastavalt

§ 127

sätetele tuleb pärast otsuse jõustumist viie tööpäeva jooksul juhiluba 1 loovutada Maanteeametile.

1. Kohtuvälise menetleja otsusega määratud rahatrahv 100 trahviühiku ulatuses, s.o 400 eurot tuleb tasuda 30 päeva jooksul, s.o hiljemalt 13.01.2017 vaidlustatud otsuses märgitud Rahandusministeeriumi arvelduskontole, märkides ära kohustusliku viitenumbri
3. V™S § 204 lg 3 kohaselt, kui süüdlane ei järgi rahatrahvi tasumise tähtaegu, saadab vastavalt V™S §-le 202 lahendit täitmisele pöörav asutus kümne päeva jooksul kohtutäiturile lahendi koopia, millele on tehtud märge jõustumise kohta.
4. V™S § 202 lg 3 kohaselt pöörab kaebemenetluses tehtud jõustunud kohtuotsuse täitmisele samas väärteoasjas esmakordselt lahendi teinud kohtuväline menetleja. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama maakohtule seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. Kui üks kohtumenetluse pool on seitsmepäevase tähtaja jooksul teatanud kassatsiooniõiguse kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud kohtumenetluse pooltel kassatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad ise on kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kohtuotsus on Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis Liivalaia 24 tutvumiseks kättesaadav alates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o alates 14.12.
5. Kassatsiooni esitamise viimane tähtaeg on 13.01.
6. Kui kassatsioonkaebuse esitamisest teatamise järgselt kassatsiooni ei esitata, jõustub kohtuotsus 14.01.
7. Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja Triinu Riigori 29.07.2016 otsusega nr 2317,16,007022 karistati S.J-i

§ 205

ja

§ 227lg 3 ettenähtud väärtegude toimepanemise eest Kar

S § 63 lg 1 ja

§ 227

lg 3 alusel mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 4 kuuks ja

§ 234

lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 100 trahviühiku ulatuses, s.o 400 eurot selles, et menetlusalune isik 10.07.2016 kell 18:02 juhtis Tallinn - Pärnu – Ikla mnt 37. km mootorsõidukit kiirusega 151 km/h +/-5 km/h, millega ületas antud teelõigul liikluskorraldusvahendiga lubatud suurimat sõidukiirust (90 km/h) mitte vähem kui 56 km/h võrra. Samuti eiras politseiametniku poolt antud sõiduki kohustusliku peatamismärguannet, millega rikkus

§ 38

lg 1 nõuet ning pani toime

§ 234lg 1 ettenähtud väärteo.

Lisaks eelnevale juhtis mootorsõidukit, millel puudus riiklik registreerimisnumber, millega rikkus

§ 76

lg 1 ja 13 nõudeid ja millega pani toime

§ 205ettenähtud väärteo.

Otsusele esitas menetlusalune isik kaebuse Kaebuses menetlusalune isik selgitas, et juhtis 10.07.2016 mootorratast numbrimärgiga XXXXTallinn-Pärnu maanteel suunaga Tallinna suunas. Möödasõidul aeglasest autost ületas lubatud liikumiskiirust. Möödasõidul kahjuks ei pööranud tähelapanu spidomeetrile ning kiirus kasvas kiiresti. Käitumine antud olukorras oli vastutustundetu ja kahetsusväärne. Mõistab, et piirkiiruse ületamine igasugusel määral ohustab nii tema kui ka kaasliiklejate elu ja tervist. Patrullpolitseiniku esmast peatumismärguannet eiras tahtmata, saades aru oma veast, reageeris koheselt ning peatas oma sõiduki. Möödasõidul patrullist ei olnud võimalik aru saada kellele oli peatumismärguanne antud, kuna kolonnis sõitis mitmeid sõidukeid. Sõiduki registreerimismärki ja sõiduki üldist tehnilist korrasolekut kontrollis enne sõidu algust Sindi linnas, siis oli registreerimismärk olemas. Tunneb sügavat kahetsust antud juhtumi osas. Antud kaebus on motiveeritud järgmistel asjaoludel:

1. Tema hinnangul täidab mõistetud rahaline karistus oma eesmärgi ka ilma juhtimisõiguse äravõtmiseta. 2
2. Esmast peatumismärguannet eiras tahtmatult, ei saanud aru, et oli mõeldud talle.
3. Kohtuväline menetleja ei ole arvestatud palvet mitte määrata karistuseks juhtimisõiguse äravõtmist.
4. Ilma juhtimisõiguseta ei ole võimalik töökohustusi täita ning antud töökohal jätkata, mis omakorda kaasaks õpingute katkemise halva majandusliku olukorra tõttu. Kohtuväline menetleja jättis käsitlemata tema (22.07) väite väärteoprotokollile nr.
5. Samuti jäeti analüüsimata tema poolsed ütlused osas, mis puudutavad peatumismärguande eiramist. Lisaks määras kohtuväline menetleja juhtimisõiguse äravõtmise neljaks kuuks viidates eripreventiivsele eesmärgile. Just eripreventiivsetel kaalutustel tuleb arvestada, kui rängalt juhtimisõiguse äravõtmine iseenesest ja karistuse aeg isikule mõjub, sealjuures arvestades, kas tegemist on harjumus- või juhusesüüteoga. Antud juhul on tegemist viimasega. Leiab, et kohtuväline menetleja on oma otsust põhistades eksinud, lähtudes üksnes ühiskonnas liiklusalaste süütegude toimepanemise piiramise vajadusest. Kaebuse esitaja näol ei ole tegemist isikuga, kes on allumatu kehtestatud korrale ning puudub alus arvata, et ta uue samalaadse rikkumise toime paneb. Seega on selgusetu, millistel asjaoludele tuginevalt kohtuväline menetleja sellise ohu tuvastatuks loeb. Palub kohtul tühistada juhtimisõiguse äravõtmine. Kohtuistungil selgitas menetlusalune isik, et sõitis
6. juulil Pärnust Tallinna poole, oli pühapäev, käib Tallinnas tööl. Autokolonnist möödudes ületas kiirust oma hooletusest, peale möödasõitu jätkas oma sõitu, kus ei ületanud kiirust. Märkas tee ääres patrulli, see ei olnud arusaadav, et peatamismärguanne oli temale, sõitis mööda, keegi seisma ei jäänud. Siis mõtles, kas tõesti oli temale ja siis peatus. Samal sõidul numbrimärk kadunud sõidu ajal, pole üles leidnud, on soetanud uue. Kaebuses leiab, et antud karistuse suurus ei vasta rikkumisele, ei olnud patrulli märguande eiramine tahtlik, vaid tähelepanematusest. Kahetusväärne, et ei arvestatud vastulauset, miks juhtimisõiguse äravõtmine, pärsib töölkäimist, on suureks piiranguks, tooks kaasa sissetuleku vähenemise. Õpib täiskoormusel XXXX, käib poole kohaga tööl, et see saaks jätkuda. Kolonn, millest mööda sõitis, liikus aeglasemalt kui 80 km/h. Kiirust ületamata oleks kolonnist mööda saanud, kuid oleks kauem aega võtnud. Pärast sõideti järgi, kui sai aru, siis peatus kohe. Peatumismärguanne oli mäletamist mööda, üks käsi üleval, teine liikluse poole, tema jaoks arusaamatu, kas käsi suunatud tema poole. Raske öelda kas suunatud tema poole. Võis arvata, et soovib kellegi peatamist, ei arvanud, et temale, ei leidnud, et midagi valesti teinud, möödasõit oli kaugemal. Ei arvanud, et märguanne on temale, tol hetkel küll kui mööda sõitis, kui nägi, et keegi ei pidanud kinni. Ei oska öelda, miks kinni ei pidanud, oli piisavalt kaugel, eeldas, et annavad uuesti märku, ei olnud endas kindel. Et mõni teine sõiduk oleks kinni pidanud, tema hinnangul mitte, väga kaugele taha ei märganud, ei pruugi olla 100% tõde. Vahemaa politseinikuga võis olla 100 meetrit. Sai aru, et möödub politseinikust. Kas möödumisel ka osutas samas suunas, ei oska öelda. Politseiametnik oli kõrvaltee otsa peal, vahe 10 meetrit. Kuidas käsi märguandeks möödumise hetkel oli, ei oska öelda, tol hetkel, kuna nägi enne, siis tunne, et ei ole temale mõeldud. Kuidas möödumise hetkel oli käsi, ei oska öelda. Millal aru sai, et märguanne on, väga keeruline meetrites öelda, kui esimest korda märkas, mingil hetkel näha, et annab märguande, et ei ole temale mõeldud. Ei oska öelda kas politseiametnik möödumisel oma poosi muutis. Ei oska öelda, kas astus lähemale või et oleks osutanud temale. Tol hetkel pidas tõenäoliseks, et märguanne kellelegi teisele, see oli niivõrd palju eemal, et politseiametnik ei olnud seda näinud, et on antud kellelegi teisele, osaliselt tema tähelepanematusest. Möödasõitu tegi kahest sõidukist. Et kiirus üle lubatu, tol hetkel kui mootorrattaga sõidab, ei vaadanud tõesti, tema jaoks suur üllatus. Ei arvanud, et kiirus nii suur. Ei oska kiirust arvata. Politseinikust möödudes nägi politseiautot, politseiauto oli eemal. Politseiametnikust 10 - 20 meetri kaugusel. Jõudis edasi sõita mõne minuti kui peatati. Kui järele sõideti sai aru, et antakse märguanne. Peatumiseks läks vähe aega. Tol hetkel jah oli loogiline järeldus, jäi seisma, siis järeldas, et oli eksinud. On arvestanud sellega, et vajab juhiluba. Pärast seda kuupäeva on veel politseiga kokkupuudet olnud, sõitis Tartu mnt mööda eravärvides politseiautost, kiiruse ületamine. Antud olukord on väga väike osa, kui osaleb liikluses igapäevaselt, see ei iseloomusta käitumist, juhuslik käitumine, ei näita üldist käitumist. Halb kokkusattumus, see 3 ei iseloomusta käitumist. Möödasõites kiirust ületada ei või. Põhjuseid on mitmeid, saab aru, et ei ole õige. Peatamisel läks tee äärde, politsei sõitis kõrvale, peatamine hakkas enne. Tunnistaja Otto Karl Grünberg selgitas, et kaebuse esitaja ei tule tuttav ette. Mäletab
7. juunil Tallinn-Pärnu-Ikla mnt 37 km mootorratta intsidenti. Tuleb meelde, et toimus kiiruse mõõtmine, oli tõsisem rikkumine, möödasõidul ületas sõidukiirust oluliselt. Andis käega peatamismärguande, seistes politseivormis vestiga tee ääres, suunas ühe käe mootorratta peale, teise kõrgele üles. Mootorrattur vaatas talle otsa ja sõitis edasi, ei kiirendanud, sõitsid järgi, andsid uue peatamismärguande vilkuritega. Mootorrattal ei olnud registreerimismärki. Sõidukeid oli päris palju, kõik on siiani aru saanud, oli aega reageerida märguandele. Seisis vahetult teepeenral. Sõitis mööda. Möödasõidul võis nende vahele jääda, kui oli tema kõrval, oli 1 meeter võib olla. Ei saanud olla, et käsi oleks suunatud mitme sõiduki suunas. Kui mootorrattur otsa vaatas, oli poos sama, selle erisusega, et sõidukiirust ei alandanud, viibutas käega, et tõepoolest sina pead seisma jääma, mõju ei avaldanud. Patrullsõiduki roolis oli Võrno. Oli eemal patrullsõiduki juures, 10-20 m, tegeles kiirusemõõturiga, salvestamisega, ei saanud peatama tulla. Võrno ütles, et peatada, ise nägi kuidas tegi möödasõitu, nägi kiirusmõõturi näitu, suundus teepeenrale. Sel hetkel teisi autosid ei liikunud, mõni teine seisma ei jäänud. Isik selgitas kohapeal, et ei näinud, selgitas oma versiooni, siis mõne aja pärast tunnistas üles oma rikkumise. Ei põhjendanud. Numbrimärgi puudumise kohta ütles, et oli sõitu alustades olnud mootorratta küljes. Esimest korda nägi, et numbrimärki ei olnud, siis kui mööda sõitis, see oli eritunnus, et vaja peatada üldse. Patrullsõidukist peatumismärguandele reageeris väikese viivitusega, jäi seisma mõistliku aja jooksul. Oli veendumus, et isiku tahe oli edasi sõita, märguannet eirata. Kiiruse mõõtmise hetkel oli paarilise selja taga, jälgis üle õla kiirusemõõtja displeid. Oli möödasõidu ajal 1 - 2 meetri kaugusel, ei ole muud valikut, väga lähedal. Milline oli mõõdetud kiirus, seda ei tea, lahkus kiirusmõõturi juurest. Patrullist möödumisel oli kiirus liiklusega võrdne. Nägi, möödus, andis käega peatamismärguande, silmad vaatasid tema poole, pea pööratud, vähem kui 45o. Ei oska silma järgi hinnata kui kaugel oli mootorratturist, mõistlikult, et jõuaks reageerida, et seisma jääda. Kiivrit ei mäleta, palju aega möödas. Nägu nägi selgelt. Sõidukeid ei peatunud. Patrullist mööda sõites kiirus ei kasvanud. Mootorratta kiirus ei olnud suurem üldisest liikumiskiirusest, möödasõidul, kui nägi patrulli oletab, et pärast võttis hoo maha. Peale teist märguannet peatus mõistliku aja jooksul, kerge viivitusega. Suhtluses nende vahel politseisõidukis tunnistas rikkumist, mitte peatumist. Kui suur oli vahemaa peatamisele määratud mootorratta ja sellele järgneva sõiduki vahel ei mäleta. Arvestades, et suunas ühe käe mootorratta peale, ei olnud võimalik, et oleks arvanud, et taga sõitvale on märguanne antud. Märguanne säilis kuni hetkeni, mil möödus temast. Raputas veel kätt, et saaks aru, et suunatud temale. Tunnistaja Gunnar Võrno selgitas, et on kaebuse esitajaga kokku puutunud seoses rikkumisega, varasemad kokkupuuted puuduvad. Kohtus 10 juuni Tallinn-Pärnu- Ikla mnt-l. Teostasid liiklusjärelevalvet, kiiruse mõõtmine, mõõdetud suund Tallinna poole, suurim lubatud kiirus oli 90 sellel kohal. Üks hetk mõõtis läheneva mootorratta kiirust, sooritas möödasõitu, kiirus võis olla 150 või rohkemgi, ei mäleta. Andis info edasi vasakul käel olevale paarimehele, et paarimees Otto-Karl Grünberg peataks. Paarimees möödus tema tagant, tema jätkas kiirusemõõtmist. Paarimees läks tee äärde ja hüüdis paarimehele, et numbrimärki ka ei ole, võib mitte peatuda. Sel hetkel Otto, kui sõitis mööda karjus, et numbrimärki pole. Pakkis varustuse kokku, sõitsid patrullsõidukiga järgi. Jõudsid mõne kilomeetri pärast järgi, andsid sireeniga märguande. Ei peatunud, sõitsid kõrvale, samamoodi vilkurid põlesid, sireen käis, said lõpuks sõiduki tee äärde. Paariline läks tema juurde, kutsus autosse, näitasid video ära, vormistasid ametlikult ära, oligi kõik. Isik hakkas Tallinna poole sõitma. Mõõtis LaserCamiga. Sellega ei ole võimalik mõõta teisi sõidukeid, laserkiir on suunatud. Isik tunnistas kiiruse ületamist, näitasid videot, LaserCam kiirusemõõtmise videot. Kui paarimees läks andma märguannet, jätkas filmimist. Peale seda kui oli Ottole öelnud, suurel kiirusel, et peata, läks andma peatamismärguannet, siis nägi, et mootorrattur vaatas nende poole, pidi nägema neid. Selgelt näha, et kiiver liikus sinnapoole, pöördus ka pea. Mõõtis Tallinn-Pärnu-Ikla tee ääres 2 m kaugusel teest, seal on väike kõrvaltee, mõne 4 meetrine hoolduslõik, kus saavad autod seista. Oli patrullsõiduki tagaotsas. Mõõtis kiirust, kas 80 paiku viimane kiirus. Milline kiirus oli temast möödumisel, seda ei mõõtnud. Märguande andmise momendil teisi sõidukeid ei peatunud. Kui andsid vilkuritega, sireeniga märguande, siis mootorratta piduritule süttimist ei olnud näha. Kas oli suunatuli, ei oska öelda. Kindel, et ei alustanud peatumisega enne, kui olid kõrval. Möödus mootorratas, kiirus suur, puudub tagumine registreerimismärk, see annab võimaluse hinnanguks, et valmis kiirust lisama ja põgenema. Ei peatunud käega ega tuledega märguande peale. Mootorrattakiiver pea küljes, kui pöörab pead, on näha, et pea liigub, läbi displei on näha. Möödumise hetkel ei filminud, mõõtja ei võimalda. Videol on tema hääl, et jäta number meelde kui pidama ei jää. Vaatas läbi displei, et vaatas nende poole. Kui vaatas, täpset kaugust ei mäleta, suht lähedal. Mis põhjusel valge auto peatus, ei oska öelda, põhjus temaga tegelemiseks puudus. Kohtulikus vaidluses leidis kaebuse esitaja, et antud asjas on rakendatud vaenulikku suhtumist, otsitud põhjusi karistamiseks, ebaloogilised väited. Väide: eiras tahtlikult peatamismärguannet, põgeneb ilmselt, oleks kiirust suurendanud, ebaloogiline. Gunnar Võrno tunnistas, et silmad vaatasid nende poole. Kui arvestada sõiduki kiirust, tõendatud, et eksis. Samuti Võrno väited, ei pidi nägema, paarimees ütles. Võrno ajab sassi enda ja paarimehe väited. Videolt näha, et peatunud on Nissan maastur. Grünberg tunnistas kohtus, kas liikus veel vastus, et ei, kas mõni teine jäi seisma – ei jäänud, kas oli peatunud enne – ei, rohkem sõidukeid ei olnud. Järeldub, et ei mäleta korrektselt. Tsiteerides Grünbergi ülekuulamist – andis puna-siniste vilkuritega märguande, juht võttis kiiruse maha, sõitsid kõrvale, ümber lükatud videomaterjaliga. Kas peatus mõistliku ajaga, viivitusega. Märguande eiramine oli mitte tahtlik. Piirkiiruse ületamine ei olnud tahtlik ja kahetseb viga. Eiranud tahtmata, reageeris koheselt ja peatas sõiduki. Kohtuvälisele menetlejale
8. juulil saadetud vaide protokolli ja analüüsimata ütlused, mis puudutavad eiratud peatamismärguannet, kohtuväline menetleja on eksinud põhistustes. Äärmiselt kahetusväärne, et suhtuvad vaenulikult ja proovivad karistada igal viisil. Võtta arvesse eluviis ja et õpib täiskoormusel lennuakadeemias, töötab osalise tööajaga, leibkonna moodustab ainuisikuliselt, vajab Bkategooria juhiluba, vaadata üle määratud karistus Kohtuväline menetleja jäi kohtulikus vaidluses jääb väärteootsuses toodud seisukohadele. Tõendatud S.J-i poolt nii

§ 227lg 3, § 234 lg 1, § 205 järgi inkrimineeritud väärteo toimepanemine.

Kiiruse ületamise lg 3 vastavalt tõendatud nii Gunnar Võrno ütluste kui LaserCam 4 andmete väljatrüki videosalvestusega. Asjaolu, et sõidukil ei olnud nõuetekohaselt registreerimismärki, tunnistajate ütlustega, fotodega sõidukist. Mis puudutab peatamismärguande tahtlikku eiramist, siis 6 oktoobril istungil andis menetlusalune isik ütlused, loeb valikuliselt: märkas tee ääres patrulli, see ei olnud arusaadav, et peatamismärguanne oli temale, sõitis mööda, vastas küsimusele, kas ei saanud aru, millist märguannet anti vastas: jah, võis aru saada, et soovib kellegi peatamist. Isik on öelnud, et vahemaa tema ja patrulli vahel oli 100m, on ilmne, et kaebaja nägi patrulli ja nägi, et üks patrulltoimkonna liige annab peatamismärguannet. Tunnistaja Otto Karl Grünberg on kohtus visualiseerinud lausa sellise poosi, millega märguande kaebaja sõidukile andis. Samuti kirjeldanud, et seisis vahetult teepeenral ja märguanne säilis ka siis, kui mootorratas temast möödus meetri kauguselt. Küsis Otto-Karl Grünbergi käest, kas võis olla suunatud mitme sõiduki poole, vastas: ei ja lisas hiljem, et liigutas ka sõidukile suunatud kätt, raputas, et teha see veelgi nähtavaks. Kui nähtavaks saab teha veel meetri kauguselt, kui seda tegi Otto Karl Grünberg. Mis puudutab kaebaja püüdu tunnistajate ütlused kahtluse alla seada, siis peab meelde tuletama, et videokaamera vaateväli on kitsam kui inimese oma, teades, milline seade on LaserCam seade, peab sisse vaatama, halvab ümbruse tunnetuse. Ei näita tõsiasi, et Võrno vastab ei mäleta, seda, et ütlused ei ole usaldusväärsed, vaid et soovib anda tõeseid ütlusi. Rääkides veendumusest, siis ka asjaolu, et kaebaja järel liikunud sõiduk peatus, ei näita seda et peatamismärguanne anti sellel valgele maasturile, vaid seaduskuuleka juhi käitumist juhul, kui ei ole kindel ja näeb, et teine juht ei peatunud. Ei ole nõus sellega ja saab aru, miks kaebaja sellised kaitseargumendid loonud, et saab eirata ainult pööraselt kihutades nagu ameerika filmis. Arvestades seda, millise meelekindlusega väljendas Grünberg, et oli silmside kaebajaga, tahtlikult seisma ei jäänud, siis tundub, kui kaebaja liikus edasi lootes, et 5 liiklusvoos mitte peatudes oma rikkumisest, karistusest pääseb on sama moodi mitte peatumine tahtlik. Peaks justkui iga kord sõltuma see väärteo tõendamine ainult kaebaja enda ütlustest. Kohtuväline menetleja leiab, et käesolevas asjas on tõendatud, et kaebaja eiras tahtlikult peatamismärguannet. Mis puudutab karistusi, mis määratud isikule, on proportsionaalsed isiku süüga, on § 227 lg 3 alusel mõistetud karistus, kui ka § 234 lg 1 alusel rahatrahv. Kohtuväline menetleja palub jätta kaebus rahuldamata. Maakohtu seisukoht süüteokoosseisu osas Kohus, tutvunud kohtule esitatud kaebusega, kohtule edastatud väärteotoimikuga, vaadanud kohtuistungil videosalvestust ning kuulanud ära tunnistajate ütlused ja kaebuse esitaja selgitused ning kohtuvälise menetleja esindaja seisukoha, asub alljärgnevale seisukohale. Tulenevalt asjaolust, et V™S § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama V™S § 133 loetletud küsimused. V™S § 133 kohaselt peab kohus seega välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas V™S § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele V™S § 30 sätestatud alustel (p 8) ning kas lõpetada väärteomenetlus ja kohaldada karistusseadustiku §-s 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile (p 9), kuidas lahendada taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse kohaselt (p 10). Antud juhul inkrimineeritakse menetlusalusele isikule väärteoprotokolli ja vaidlustatud otsuse kohaselt

§-is 205, § 227 lg-s 3 ja § 234 lg-s 1 ettenähtud süütegude toimepanemist.

§ 227lg 3 Kiirusmõõturi Laser

Cam4 LE0024 salvestusandmete väljatrükist ning videosalvestuse andmetest nähtub, et kaebuse esitaja S.J-i juhitud mootorratta Suzuki sõidukiiruse mõõtmiseks kasutati 10.07.2016 kell 18:02 kiirusmõõturit LaserCam4 LE0024. Mõõteseadme näidu kohaselt oli menetlusaluse isiku juhitud sõiduki sõidukiiruseks 151 km/h asulavälisel teel, kus suurimaks lubatud sõidukiiruseks oli 90 km/h. Vastavalt mõõtemetoodikale arvestati mõõtmisel laiendmääramatust +/- 5 km/h menetlusaluse isiku kasuks, mistõttu oli lõplikuks mõõtetulemuseks 146 km/h ja lubatud sõidukiiruse ületamise määraks oli seega mitte vähem kui 56 km/h. Taolistest andmetest saab tulla järeldusele, et mõõtetulemus on mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes jälgitav, kuivõrd mõõtmist on teostanud pädev mõõtja, kasutades taadeldud mõõtevahendit, järgides seejuures mõõtemetoodikat. Kohus leiab, et väärteomenetluses tehtud mõõtmise tulemusega on väärteokoosseisu olemasolu menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud ning mõõtetulemusest sõltuvalt on menetlusaluse isiku käitumine õigesti kvalifitseeritud

§ 227lg-s 3 ettenähtud väärteona.

Seega puuduvad väärteoasjas V™S § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud V™S § 133 p 1 mõttes. Samuti on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu on aset leidnud (§ 133 p 2) ning selle on toime pannud menetlusalune isik (§ 133 p 3), mida on ta ka ise tunnistanud. Kuna menetlusalune isik juhtis sõidukit kiirusega, mis ületas juhile lubatud suurimat sõidukiirust (90 km/h) mitte vähem kui 56 km/h, siis rikkus menetlusalune isik

§ 15

lg 1 p 1 nõudeid ja tegemist on väärteoga

§ 227

lg 3 mõttes ning see süütegu on õigesti kvalifitseeritud (§ 133 p 4).

§ 205

6

§ 76

lg 1 kohaselt mootorsõiduk ja selle haagis peavad olema kehtestatud korras registreeritud ning neil peavad olema riiklikud registreerimismärgid. Liikluses kasutatav mootorsõiduk või selle haagis tuleb registreerida viie tööpäeva jooksul pärast sõiduki Eestis kasutusele võtmist.

§ 76

lg 13 kohaselt mootorsõiduki ja selle haagise registreerimise tingimused ja korra, sealhulgas registreerimisel nõutavate andmete ja dokumentide loetelu, registreerimiseelse tehnonõuetele vastavuse kontrolli läbiviimise korra, registreerimistunnistuse vormi ning nõuded riiklike registreerimismärkide valmistamisele ja sõiduki tunnusmärkidele kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega. Riiklik registreerimismärk peab vastama Majandus- ja kommunikatsiooniministri määruse nr 42 „Mootorsõiduki ja selle haagise tehnonõuded ning nõuded varustusele“ Lisa 1 „Nõuded alates

1. jaanuarist
2. a liiklusregistrisse kantud või kantavale sõidukile, välja arvatud enne
3. jaanuari
4. a valmistatud või esmakordselt kasutusele võetud sõidukid ning 30-aastased ja vanemad sõidukid“ kood 101 toodud nõuetele. Eeltoodust tulenevalt on kohustuslik mootorsõiduk maanteeameti registris registreerida ja paigaldada mootorsõidukile eeltoodud määruse kohaselt riiklik registreerimismärk. Maanteeameti liiklusregistri väljavõttest nähtub, et menetlusesemeks olev mootorratas Suzuki on registris olev sõiduk, mille omanik on S.J ja mille registreerimismärk on XXXX. Tunnistajate Otto Karl Grünbergi ja Gunnar Võrno ütlustest lähtuvalt mootorrattal registreerimismärk puudus. Seda asjaolu kinnitavad ka fotod mootorrattast. Menetlusaluse isiku ütluste kohaselt oli registreerimismärk alles, kui ta Sindist sõitma hakkas. Kohus leiab, et tunnistajate ütlustega, samuti menetlusaluse isiku enda kinnitusega, et registreerimismärk mootorrattal puudus, kui patrull ta kinni pidas, on väärteokoosseisu olemasolu menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud ning menetlusaluse isiku käitumine õigesti kvalifitseeritud

§ 205ettenähtud väärteona.

Et mootorrattal registreerimismärk puudus, on üheselt tõendamist leidnud ning asjaolu, et menetlusalune isik ei tea millal registreerimismärk ära võis kaduda, ei oma antud juhul mingit tähtsust.

§ 33

lg 2 p 3 kohaselt peab juht veenduma muu hulgas ka selles, et tuled ja registreerimismärgid on puhtad. Seda saab aga teha vaid juhul, kui sõiduki juht veendub mitte ainult nende puhtuses, vaid ka olemasolus. Lisaks sellele peab juht veenduma ka sõiduki korrasolekus ning jälgima seda teel olles, st juht peab ka teel olles olema veendunud, et tema sõiduk vastab sõidukile esitatud nõuetele. Kaebuse esitaja ei ole oma selgitustes andnud ka ütlusi, mis võinuks tingida registreerimismärgi kadumise teel olles mingi erakorralise asjaolu tõttu, nt august läbisõitmine, kukkumine jne. Kaebuse esitaja väide registreerimismärgi olemasolu kohta sõitu alustades on kaebuse esitaja väide, kuid seda ei ole võimalik ei tõendada ega kontrollida. Küll on tõendatud see, et lubatud suurimat sõidukiirust ületades kaebuse esitaja juhitud sõidukil registreerimismärk puudus. Seega puuduvad väärteoasjas V™S § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud V™S § 133 p 1 mõttes. Samuti on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu on aset leidnud (§ 133 p 2) ning selle on toime pannud menetlusalune isik (§ 133 p 3). Kuna menetlusalune isik juhtis sõidukit, millel puudus registreerimismärk, siis rikkus menetlusalune isik

§ 76

lg 1 ja 13 nõudeid ja tegemist on väärteoga

§ 205mõttes ning see süütegu on õigesti kvalifitseeritud (§ 133 p 4).

Vaidlustatud otsusest nähtuvalt määras menetlusalusele isikule karistuse Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja Triinu Riigor, kes on täidesaatva riigivõimu volitustega asutuse ametnik V™S § 9 p 1 ja § 10 lg 1 mõttes ning kuivõrd tegemist on politseiametnikuga, siis V™S § 10 lg 3 1 mõttes on vaidlustatud otsuse koostaja pädev otsust koostama (§ 133 p 5). Väärteoasja materjalidest ei ilmnenud, et kohtuväline menetleja oleks kohtuvälises menetluses väärteoasja menetledes või otsust koostades jätnud järgimata väärteomenetlusõiguse nõudeid (§ 133 p 6). Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut

§ 205ja § 227 lg 3 ettenähtud väärtegude toimepanemise eest Kar

S § 63 lg 1 ja

§ 227

lg 3 alusel juhtimisõiguse äravõtmisega 4 kuuks.

§ 205

kohaselt karistatakse riikliku registreerimismärgita mootorsõiduki või maastikusõiduki või sellele mootorsõidukile või maastikusõidukile 7 mittekuuluva riikliku registreerimismärgiga sõiduki juhtimise eest rahatrahviga kuni 200 trahviühikut.

§ 227

lg 3 kohaselt karistatakse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest üle 41 kuni 60 kilomeetrit tunnis rahatrahviga kuni 200 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni 12 kuuni ning

§ 227

lg 5 p 2 kohaselt võib kohaldada ka lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist 3 kuust kuni 6 kuuni. Seega järeldub, et kohtuvälise menetleja määratud põhikaristus on määratud alla ettenähtud sanktsiooni keskmist määra, so sanktsiooni alumises kolmandikus ja lisakaristust kohaldatud ei ole. Seega kohus leiab, et karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistamise kohaldamise alustega (p 7) ja puudub ka alus väärteomenetluse lõpetamiseks V™S § 30 alustel (§ 133 p 8). Väärteoasja materjalidest ja menetlusaluse isiku isikuandmetest nähtuvalt on menetlusaluse isiku puhul tegemist täisealise isikuga, mistõttu puuduvad ka alused väärteomenetluse lõpetamiseks ja alaealisele kohaldatavate mõjutusvahendite kohaldamiseks V™S § 133 p 9 mõttes. Ja kuna puudub taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju, siis puudub ka vajadus lahendada küsimust süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks (§ 133 p 10). Arvestades süüteo asjaolusid, s.h seda, et kiiruse ületamine mitte vähem kui 56 km/h ei saanud menetlusalusele isikule kuidagi jääda märkamata ja menetlusaluse isiku ütlusi, et ta ületas suurimat lubatud kiirust kuna tegi möödasõitu eesseisvast autost, siis leiab kohus, et antud süütegu pandi toime eesmärgipäraselt ja kavatsetult. Kaebuse esitaja väidet, et möödasõitu tehes ei pannud ta tähele kiiruse kasvamist üle lubatu, ei pea kohus usaldusväärseks, kuivõrd möödasõidu sooritamiseks tuleb paratamatult sõidukiirust suurendada ning seega peab möödasõidu sooritaja arvestama ka kiiruse tõusuga ning mida kiiremini tal õnnestub teistest sõidukitest mööduda, seda suuremat sõidukiirust peab ta arendama. Sellest tulenevalt peab ta ka suurimat lubatud sõidukiirust ületama. Vastasel juhul ei õnnestuks tal teistest sõidukitest mööda sõita. Seega on tegemist teadliku ja eesmärgipärase käitumisega ning väärteo toimepanemine ettevaatamatusest on välistatud. Sõidukiiruste erinevus lubatu ja tegeliku vahel oli niivõrd suur, et selline erinevus ei saa jääda juhile märkamatuks. Kui aga juhile jääb selline kiiruste erinevus tähele panemata, on tegemist juhiga, kes ei tohiks tähelepanuvõime puudumise, seega juhile sobimatu terviseseisundi tõttu liikluses osaleda. Süüd välistavaid ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Seega on kohtu arvates tuvastamist leidnud, et menetlusalune isik ületas mootorsõiduki juhile lubatud suurimat sõidukiirust (90 km/h) mitte vähem kui 56 km/h võrra, millega rikkus

§ 15

lg 1 p 1 nõudeid ja pani toime

§ 227lg 3 ettenähtud väärteo.

Samuti rikkus

§ 76

lg 1 ja 13 nõudeid ja pani toime

§ 205

ettenähtud väärteo.

§ 234

lg 1 kohaselt on ette nähtud karistus sõidukijuhi poolt sõiduki kohustusliku peatamise märguande tahtliku eiramise eest.

§ 38

lg 1 kohaselt on juht kohustatud sõiduki peatama kui selleks on kehtestatud korras märguande andnud politseiametnik, abipolitseinik või muu isik, kelle pädevus selleks tuleneb seadusest või seaduse alusel antud muust õigusaktist. Kui kontrollija pole peatumiseks kohta näidanud, peab juht peatama sõiduki sõidutee parempoolsel teepeenral, selle puudumisel sõidutee parempoolse ääre lähedal. Tunnistaja Otto Karl Grünbergi ütluste kohaselt mõõtis G. Võrno läheneva mootorratta sõidukiiruseks 151 +/- 5 km/h ja ta astus sõiduteele lähemale ning andis aegsasti käega peatumismärguande. Enda nähtavuse suurendamiseks ja liiklusohutuse tagamiseks oli seljas erkkollane ohutusvest. Samuti oli parem käsi kõrgele üles tõstetud ja vasaku käega osutas sõidukile. Kuna mootorrattur ei vähendanud kiirust, siis astus pool sammu veel lähemale ja lehvitas vasaku käega. Mootorrattur vaatas talle otsa, aga sõidukiirust ei muutnud. Seejärel nähtuvalt tunnistajate O.-K.Grünbergi ja G.Võrno ütlustest lõpetas G.Võrno mõõtmise, panid mõõtevahendi autosse ja järgnesid politseisõidukiga mootorratturile. Andsid sõidukile punasiniste märgutuledega uue peatumismärguande, mille peale juht võttis hoogu maha, kuid ei peatunud. Alles siis kui sõitsid mootorrattale kõrvale, jäi see tee äärde seisma. Sama asjaolu 8 nähtub ka videosalvestuselt, kus on näha, et töötavate vilkurite ja sisselülitatud helisignaaliga politseisõiduk järgneb teel mootorrattale ja eessõitvad sõidukid võtavad paremale tee äärde, et politseisõiduk mööda lasta. Ainult mootorrattur ei saa aru ei peatamismärguandest ega ka teeandmise kohustusest. Kui politseisõiduk sõidab juba mootorratta kõrval, otsustab mootorrattur tee äärde võtta. Menetlusaluse isiku ütluste kohaselt ei saanud ta politseist mööda sõites aru, et peatumismärguanne just talle mõeldud oli. Samas pidanuks menetlusalune isik märguannet nähes peatuma paremal tee ääres ja kui ta saab veendumuse sellest, et see märguanne ei olnud temale mõeldud, siis alles seejärel politseilt sellekohase loa saamisel võinuks ta edasi sõita. Menetlusalune isik aga jätkas sõitu. Kohus peab oluliseks viidata ka asjaolule, et kiirusmõõteseadme videosalvestuselt nähtuvalt liikusid sõidukid kolonnis ühtlase kiirusega ja ainus, kes teistest mööda sõitis, oli menetlusalune isik. Kui teised sõidukid sõitsid kiirusega, mis oli mõningal määral alla lubatud suurima sõidukiiruse ja menetlusalune isik möödus neist lubatud suurimat sõidukiirust ületades, siis rikkus ainukesena liiklusnõudeid menetlusalune isik ja sellest pidi menetlusalune isik ka aru saama. Seega ainsaks peatumismärguande adressaadiks sai olla vaid menetlusalune isik ja teiste sõidukite peatamiseks mingit vajadust ei olnud. Kui menetlusalune isik väidab, et tema ei saanud aru, et märguanne oli temale adresseeritud, siis ei muuda see väide olematuks seda, et O.-K.Grünberg just menetlusalust isikut peatas, tehes seda üheselt arusaadaval viisil. Kui menetlusalune isik väidab, et mootorratturi kiivri tõttu ei kuule ta nii hästi ja vaateväligi on kiivri tõttu piiratud, siis menetlusaluse isiku käitumine liikluses näitab seda, et ta ei ole võimeline tajuma ei temale antud märguandeid ega ka muid tema poolt toime pandavaid liiklusnõuete rikkumisi. Sellisel juhul aga ei tohiks menetlusalune isik juhina liikluses osaleda, sest ta on teistele ja ka iseendale ohtlik. Kohus leiab, et väärteomenetluses kogutud tõenditega on väärteokoosseisu olemasolu menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud ning menetlusaluse isiku käitumine on õigesti kvalifitseeritud

§ 234lg-s 1 ettenähtud väärteona.

Seega puuduvad väärteoasjas V™S § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud V™S § 133 p 1 mõttes. Samuti on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu on aset leidnud (§ 133 p 2) ning selle on toime pannud menetlusalune isik (§ 133 p 3). Kuna menetlusalune isik rikkus

§ 38

lg 1 sätestatud nõuet, siis on tegemist väärteoga

§ 234lg 1 mõttes ja see süütegu on õigesti kvalifitseeritud (§ 133 p 4).

Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut

§ 234

lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahvi 100 trahviühiku ulatuses.

§ 234

lg 1 kohaselt karistatakse sõidukijuhi poolt sõiduki kohustusliku peatamise märguande tahtliku eiramise eest rahatrahviga kuni 200 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kahekümne nelja kuuni.

§ 234

lg 2 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kolmest kuust kuni kaheteistkümne kuuni. Sellest järeldub, et kohtuvälise menetleja määratud põhikaristus on määratud ettenähtud sanktsiooni keskmises määras ja lisakaristust kohaldatud ei ole. Kohus leiab, et karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistamise kohaldamise alustega (p 7) ja puudub ka alus väärteomenetluse lõpetamiseks V™S § 30 alustel (§ 133 p 8). Eelpool on kohus juba asunud seisukohale, et väärteomenetluses on järgitud V™S § 133 p 5-6 ja 9-10 sätteid. Puutuvalt subjektiivsesse külge leiab kohus, et väärtegu on toime pandud kavatsetult. Nii tunnistaja O.-K.Grünbergi ütlustest kui väärteo toimepanemise asjaoludest nähtub menetlusaluse isiku suhtumine liiklusjärelevalvesse ja temale antud märguannetesse ning kohus leiab, et menetlusalune isik tahtlikult ei järginud politseivormis ja märguriietuses politseiametniku peatumismärguannet. Süüd ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. 9 Seega on tõendamist leidnud, et menetlusalune isik rikkus

§ 38

lg 1 nõudeid ja pani toime

§ 234lg 1 ettenähtud väärteo. Karistuse määramine Vastavalt Kar

S § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Antud juhul on menetlusalune isik toime pannud kolm erinevat väärtegu, s.o

§ 227

lg 3,

§ 205

ja

§ 234lg 1 ettenähtud väärteod.

Kuna

§ 227

lg 3 ja

§ 205järgi kvalifitseeritud väärteod on toime pandud ühe teoga, määratakse nende eest Kar

S § 63 lõike 1 kohaselt karistus

§ 227lg 3 kui raskeimat karistust ette nägeva sätte järgi. Kohus leiab, et Kar

S § 63 lg 1 sätete kohaldamine on karistuspraktikast ja seaduse mõttest tulenevalt olnud õige ja põhjendatud nagu ka karistuse määramine KarS § 227 lg 3 ettenähtud sanktsiooni alusel. KarS § 63 lg 3 alusel määratakse

§ 234

lg 1 ettenähtud väärteo eest eraldi karistus.

§ 227

lg 3 ja

§ 205

järgi Käesoleval juhul võib lubatud suurima sõidukiiruse ületamise määra arvestades öelda, et menetlusaluse isiku süü

§ 227

lg 3 mõttes on väga suur, kuna lubatud suurimat sõidukiirust on

§ 227

lg-s 3 nimetatud vahemikku silmas pidades ületatud ülemmäära lähedasena, s.o 56 km/h võrra, mis on

§ 227lg 3 järgi süüteo kvalifitseerimise ülemmäära 60 km/h lähedal.

Antud väärteo eripära arvestades sõltub süü suurus isiku lubatud piirmäära ületavast sõidukiiruse ületamise määrast ehk mida rohkem lubatud suurimat sõidukiirust ületatakse, seda suurem on ta süü ja seda suurem peab olema ka määratud karistus. See on tuletatav juba seadusest endast, kus on sätestatud karistuse määrad diferentseeritult vastavalt lubatud piirmäära ületamisele. Arvestades

§ 227

lg 3 piirmäärasid, milleks on 41-60 km/h, siis menetlusaluse isiku lubatud piirmäära ületamine oli 56 km/h ehk sätestatud piirmäära ülemmäära lähedane. Samuti arvestab kohus sellega, et menetlusalune isik pani ühe teoga toime 2 erinevat väärtegu, mis suurendab isiku süüd veelgi. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Väärteotoimiku materjalide kohaselt on menetlusalune isik avaldanud kahetsust nii menetlusaluse isiku ülekuulamise protokollis, vastulauses väärteoprotokollile kui kohtule esitatud kaebuses. Kohtuistungil asendus kahetsus aga etteheodetega kohtuvälises menetluses tehtud otsusele. Seega peab kohus võimalikuks kahetsusega arvestada vaid kohtuvälises menetluses avaldatud kahetsuse osas. Karistuse valikul tuleb lähtuda ka võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise esmane eesmärk on tagada, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna. Eripreventiivse eesmärgi tuvastamiseks tuleb karistuse liigi ja määra määratlemisel tuvastada ka süüdlase käitumine enne süüteo toimepanemist kui ka pärast süüteo toimepanemist, hindamaks isiku allumist või allumatust õiguskorrale. Kuigi isikul puudusid väärteo toimepanemise ajal varasemad karistused samalaadsete süütegude toimepanemise eest, siis on isikul kehtiv karistus 06.01.2016 toime pandud liiklusalaste (

§ 242lg 1, § 221 lg 1) süütegude toimepanemise eest ja karistuseks määrati rahatrahv.

Kohtuistungil esitas kohtuvälise menetleja esindaja karistusregistri väljatrüki, millest nähtuvalt on menetlusalust isikut karistatud ka 13.09.2016

§ 227lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest taas rahatrahviga.

Seega on menetlusalune isik, vaatamata sellele, et teda 10.07.2016 peatati

§ 227

lg 3 ettenähtud väärteo toimepanemise tõttu ja teda karistati juhtimisõiguse äravõtmisega, pani ta kahe kuu möödudes, so ajal, mil menetlusaluse isiku kaebus oli kohtu menetluses, toime uue samalaadse väärteo. Sellised karistusandmed viitavad sellele, et menetlusalune isik on 2016 aasta jooksul toime pannud kolm liiklusalast väärtegu ja viimaste väärtegude vaheline ajavahemik on vaid kaks kuud. Kohtu arvates näitab see menetlusaluse isiku järjekindlat allumatust kehtestatud korrale ning tegemist ei ole enam juhusüüteoga, vaid teadva süsteemse 10 õigusvastase käitumisega liikluses. Seega leiab kohus, et antud juhul ei ole otstarbekas mõista rahalist karistust, kuna see ei kannaks piisavat karistuse eesmärki ega anna oodatud tulemust, st ei sunni menetlusalust isikut loobuma uute süütegude toimepanemisest. Kaebuse esitajale süüks arvatud määral suurimat lubatud sõidukiirust saab ületada vaid teadlikult ja tahtlikult, kuivõrd kiiruste vahe lubatu ja tegeliku vahel on niivõrd suur. Kohus leiab, et kuna antud juhul on tuvastatud nii piirmäära oluline ületamine kui ka menetlusaluse isiku hoolimatu suhtumine oma teosse, saab juba eripreventiivsetest kaalutlustest lähtuvalt asuda seisukohale, et juhtimisõiguse äravõtmine põhikaristusena on põhjendatud. Karistuse määramisel tuleb lisaks lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõidukijuhid, kes ei täida liikluskorda ja –ohutust tagavaid õigusnorme korrektselt. Kaebuse esitanud isiku väärteoasja materjalidest nähtuvalt eiras kaebuse esitaja teadlikult liiklusnõudeid. Kaebuse esitaja ütluste kohaselt ületas ta lubatud piirkiirust, kuna möödus aeglasest autost ja ei pannud spidomeetrit tähele. Kohus juhib siinkohal tähelepanu asjaolule, et suurim lubatud piirkiirus kehtib ühetaoliselt iga juhi jaoks, liiklusseadus ei tee erandeid lubatud sõidukiiruse suuruse kohta seoses eessõitvast mootorsõidukist möödumiseks. Seega ei ole kaebuse esitaja ennast õigustavad väited ei süüd vähendavad ega õigusvastasust välistavad, vaid vastupidi, näitavad, et menetlusalune isik ei ole aru saanud oma teo ohtlikkusest ega süü suurusest. Samas piirkiiruse ületamisega niivõrd märkimisväärses ulatuses nagu seda on 56 km/h pani kaebuse esitaja ohtu nii tema enda kui ka kõigi teiste kaasliiklejate elu ja tervise, mis aga näitab juhi ükskõiksust liiklusnõuete täitmisesse ja hoolimatust kõigi teiste liiklejate ning liiklusohutuse suhtes. Kohus leiab, et kohtuväline menetleja on põhjendatult asunud seisukohale, et ka õiguskorra kaitsmise huvidest lähtuvalt rahaline mõjutamine kaebuse esitajat liikluses õiguskuulekalt ja teiste ohustamist vältivalt käituma ei sunni ja kaebuse esitaja suhtes tuleb kohaldada teiseliigilist põhikaristust, mille tulemusena ohtlik liikleja liiklusest kõrvaldatakse. Üldpreventsiooni arvestades, leiab kohus, et teadmine, et ohtlikud juhid kõrvaldatakse liiklusest, võib suurendada ka teiste liiklejate turvalisust. Eeltoodud asjaoludel on kohus seisukohal, et kohtuvälise menetleja poolt põhikaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine on peale süü suuruse põhjendatud ka eri- ja üldpreventiivsetest kaalutlustest lähtudes. Seonduvalt kaebuses osutatud juhtimisõiguse vajalikkusega tehtava töö iseloomu ja õppimise tõttu märgib kohus, et see on küll inimlikust aspektist vaadatuna mõistetav, kuid ei ole aluseks juhtimisõiguse ära võtmata jätmiseks. Senise kohtupraktika kohaselt ei ole töökoha kaotamise võimalus iseenesest mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist välistav asjaolu, sest KarS § 50 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab seda sõidukit liikumispuude tõttu (RK 3-1-1-26-10). Menetlusalusel isikul liikumispuude olemasolu kohta aga kohtule andmeid esitatud ei ole. Seega kaaludes riivatavaid õigushüvesid, asub kohus seisukohale, et antud olukorras kaaluvad kollektiivsed õigushüved kaasliiklejate ning ka kaebuse esitaja enda elu ja tervise näol üles kaebuse esitaja võimaliku muutuse edaspidise töökoha valikul. Kohus peab vajalikuks märkida, et juhtimisõiguse olemasolu ei saa olla töötamise või õppimise eeltingimus. Kui aga isik leiab, et temal on töö tegemine ja sissetuleku saamine ning õppimine võimalik vaid juhtimisõiguse olemasolul, siis peab isik ka liikluses käituma viisil, mis juhtimisõiguse säilimise tagab, s.o käituma liikluses õiguskuulekalt ja liiklusnõudeid järgides, mistõttu peaks isik piisava huvi ja hoolsuse ülesnäitamisel tegema kõik enesest oleneva, et tema olukord tema enese tahtliku õigusvastase käitumise tõttu liikluses ei halveneks. Menetlusesemeks oleva väärteo toimepanemine aga viitab üheselt sellele, et kaebuse esitaja suhtub nii võimalikesse karistustesse kui ka enese ja teiste ohutusse ükskõikselt ning kaebuses toodud asjaolud ja menetlusaluse isiku tegelik objektiivne käitumine on omavahel vastuolus, s.t töökoha kaotamise võimalus ei sundinud kaebuse esitajat liikluses õiguskuulekalt käituma. Seda eriti veel olukorras, kus menetlusalune isik oli esitanud maakohtule kaebuse vaidlustamaks kohtuvälise menetleja otsust ning kaebuse esitamisest kolme nädala möödudes pani toime uue samalaadse väärteo. Seega teadmine, et 11 eelmise otsusega juba võeti menetlusalusel isikult karistusena juhtimisõigus, ei takistanud see asjaolu teda toime panemast uut samalaadset, so

§ 227

lg 2 ettenähtud väärtegu, mille eest on nii põhi- kui ka lisakaristusena ette nähtud samuti juhtimisõiguse äravõtmine. Seega ka teadmine, et uue väärteo eest võidakse samuti juhtimisõigus ära võtta, et suutnud menetlusalust isikut õiguserikkumise toimepanemisest hoiduma. Kohtuväline menetleja on kohaldanud kaebuse esitaja suhtes karistust alla ettenähtud sanktsioonimäära keskmist määra, kuigi süü suurus eeldanuks karistuse määramist oluliselt rangemana, so ettenähtud sanktsiooni keskmist määra ületavas määras. Sellest saab järeldada, et kohtuvälise menetleja jaoks on olnud kergendav asjaolu oluliseks teguriks karistuse kergendamisel vaatamata süü suurusele. Seega on karistus juba niigi leebe ja väärteoasjas ei ole tuvastatud asjaolusid, mis peaks tingima sellise leebe karistuse veelkordse kergendamise.

§ 234

lg 1 järgi

§ 234

lg 1 kohaselt karistatakse sõidukijuhi poolt sõiduki kohustusliku peatamise märguande tahtliku eiramise eest rahatrahviga kuni 200 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kahekümne nelja kuuni. Karistuse määra valikul tuleb lähtuda ettenähtud sanktsiooni keskmisest määrast, kuivõrd kehtiva kohtupraktika kohaselt võetakse karistuse mõistmisel lähtepunktiks vastava seadustiku (käesoleval juhul liiklusseaduse) sanktsiooni keskmine määr, mille järgselt tuvastatakse menetlusaluse isiku süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Väärteotoimiku materjalide kohaselt menetlusalune isik antud süüteo puhul kahetsust avaldanud ei ole, vastupidi, tema ütluste kohaselt ta süütegu tahtlikult toime pannud ei ole. Eelpool on aga kohtus tõendamist leidnud, et tegu on toime pandud teadlikult ja tahtlikult. Kohus karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid ei tuvastanud. Kohtuväline menetleja on põhikaristuse määranud ettenähtud sanktsiooni keskmises määras ning kohus peab seda eeltoodud põhjustel proportsionaalseks menetlusaluse isiku süüga. Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlus- või materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse argumentides ei osutatud sellistele minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtuvälise menetleja otsuse muutmine või tühistamine. Seega puudub õiguslik alus kohtuvälise menetleja seadusliku ja põhjendatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata. Märt Toming kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ 12