Obsah (8)

§ 63§ 56§ 12§ 15§ 16§ 18§ 2§ 47

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Viru Maakohus Kohtunik Heli Väinaste Otsuse tegemise aeg ja koht 20. jaanuar 2017, Rakvere kohtumaja Väärteoasja number 4-16-7831 Väärteoasi B.L väärteoasi liikl

§ 63

lg 1 määrati B.L-ile liiklusseaduse § 227 lg 4 alusel karistuseks rahatrahv 155 trahviühiku ulatuses, s.o 620 eurot ja liiklusseaduse § 227 lg 5 p 3 alusel lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmine 6 kuuks, muutmata. Määratud rahatrahv 620 eurot tuleb tasuda hiljemalt 21.04.2017 Rahandusministeeriumi arvele EE891010220034796011 SEB Pangas, arvele EE932200221023778606 Swedbankis, arvele EE403300333416110002 Danske pangas või arvele EE701700017001577198 Nordea pangas. Kohustuslik on märkida viitenumber

1. 1 Vastavalt liiklusseaduse §-le 127 tuleb juhiluba 5 tööpäeva jooksul pärast otsuse jõustumist loovutada Maanteeameti liiklusregistri büroole. Edasikaebamise kord: Kohtuotsuse peale on õigus esitada kassatsioon Riigikohtule. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul kohtuotsuse kättesaamisele järgnevast päevast arvates. VTMS § 155 lg 2 kohaselt on kassatsiooni esitamise õigus menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK.
2. 23.08.2016 koostas Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liikluspolitseinik Kristjan Jaaska väärteoprotokolli nr 20160823095302 väärteoasjas nr: 2302,16,012055 B.L suhtes. Väärteoprotokolli kohaselt B.L 23.08.2016 kell 13.48 Lääne-Viru maakonnas Tallinn-Narva mnt
3. km-l, liikudes Tallinna suunas, juhtis mootorsõidukit xxxx registreerimismärgiga xxxx isikuna, kelle ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,29 mg. Tõendusliku alkomeetri mõõtetulemus 0,34 mg/l, +/- 0,05 mg/l. Juhtis mootorsõidukit kiirusega 182 km/h +/- 6 km/h. Suurim lubatud kiirus sellel teelõigul 110 km/h. Ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 66 km/h. Sellega rikkus menetlusalune isik liiklusseaduse § 69 lg 3 ja § 50 lg 5 p 3 nõudeid ning väärteod kvalifitseeriti liiklusseaduse § 227 lg 4 ja § 224 lg 2 järgi. Menetlusalune isik B.L esitas 08.09.2016 väärteoprotokollile vastulause, milles selgitas ja puhtsüdamlikult kahetses juhtunut. Otsuse tegemisel palus menetlusalune isik arvestada asjaoluga, et ta pole kunagi varem analoogse rikkumise eest karistada saanud ega samalaadset õigusrikkumist sooritanud. Ta tunnistas, et tegemist oli tema eksimusega, sest ta hindas valesti oma organismi seisundit ning istudes rooli tundis end täiesti kainena, enne seda oli tarvitanud vähest vahuveini. Põhjuseks, et ta üldse rooli istus, oli tema looma terviseseisundi järsk halvenemine ning ta kiirustas loomapolikliinikusse, et tema elu päästa ja osutada meditsiinilist abi. Eeltoodust lähtudes palus ta mitte määrata karistuseks juhtimisõiguse äravõtmist ja piirduda rahatrahviga, võimaldades selle tasumist ositi. Palve oli seotud sellega, et tema igapäevased tööülesanded on seotud sõiduki kasutamisega ning juhilubade äravõtmine jätab ta sissetulekuta.
4. Politsei- ja Piirivalveameti Ida prefektuuri Rakvere politseijaoskonna ennetus- ja menetlustalituse menetlusteenistuse vanemväärteomenetleja Aulis Vahula 15.09.2016 otsusega väärteoasjas nr: 2302,16,012055 määrati menetlusalusele isikule B.L-ile liiklusseaduse § 227 lg 4 alusel karistuseks rahatrahv 155 trahviühiku ulatuses, s.o 620 eurot ja liiklusseaduse § 227 lg 5 p 3 alusel lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmine 6 kuuks. Otsuse kohaselt B.L 23.08.2016 kell 13.48 Lääne-Viru maakonnas Kadrina vallas Tallinn-Narva mnt
5. km-l juhtis mootorsõidukit isikuna, kelle ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,29 mg. Tõendusliku alkomeetri mõõtetulemus 0,34 mg/l, +/- 0,05 mg/l. Juhtis mootorsõidukit kiirusega 182 +/- 6 km/h. Suurim lubatud kiirus sellel teelõigul 110 km/h. Ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 66 km/h. Kuna LS § 227 lg 4 ja LS § 224 lg 2 järgi kvalifitseeritud väärteod on toime pandud ühe teoga, määratakse nende eest

§ 63lg 1 kohaselt karistus LS § 227 lg 4 järgi.

Otsuse kohaselt pani menetlusalune isik nimetatud teod toime tahtlikult/ettevaatamatult. Karistust kergendavate asjaoludena on kohtuväline menetleja märkinud, et isik tunnistab süüd ja kahetseb juhtunut. 2 Menetlusalune isik on 08.09.2016 esitanud vastulause, milles veelkord selgitab ja kahetseb juhtunut. Palub karistusena juhtimisõigust mitte ära võtta, kuna tööolesanded on seotud sõiduki kasutamisega. Juhtimise õigusest ilma jäämine tähendab ka töö kaotust. Karistuseks palub määrata rahatrahvi ning võimaldada rahatrahvi tasuda ositi. Palub esitatud vastulauset lahendi tegemisel arvestada. Esitatud vastulauset arvestatakse osaliselt. Kohtuvälise menetleja otsuse peale kaebuse esitamise viimane tähtaeg oli 07.10.

2. 29.09.2016 saatis menetlusalune isik B.L Viru Maakohtu e-posti aadressile virumk.info@kohus.ee kaebuse kohtuvälise menetleja otsusele väärteoasjas nr: 2302,16,
3. Saadetud kaebus liikus automaatselt rämpsposti alla ning menetlust ei registreeritud. 28.10.2016 helistas Viru Maakohtu Rakvere kohtumajja menetlusaluse isiku kaitsja ning uuris menetluse kohta, mille tulemusena kaebus rämpsposti hulgast avastati. Menetlus registreeriti 28.10.
4. Viru Maakohtu 04.11.2016 määrusega kaebetähtaeg ennistati. Kaebuse kohaselt esitab B.L kaebuse kohtuvälise menetleja otsuse peale karistuse ranguse tõttu. Isik tunnistab süüd ja kahetseb toimepandut ning on juhtunust õppust võtnud. Varem ei ole isikut karistatud liiklusalase väärteo toimepanemise eest, seega ei ole põhjendatud rangema karistuse määramine ja juhtimisõiguse äravõtmine. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikas (3-1-1-99-06, 3-1-1-76-07) on osutatud sellele, et kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Kaebuse esitaja käitus enne liiklussüüteo toimepanemist väga korrektse liiklejana, millist fakti kohtuväline menetleja pole arvestanud. Riigikohtu kriminaalkolleegium sätestas otsuses 3-1-1-122-13 p 9, et lisakaristust nagu põhikaristustki tuleb mõista

§ 56alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele.

See tähendab, et karistamise aluseks on isiku süü, arvestades karistust kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Lisakaristuse mõistmisel tuleb arvestada selle kahetise iseloomuga: lisakaristus ei täida mitte ainult süüd heastavat, vaid ka ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet. Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Lisakaristuse seisukohalt olulistel eripreventiivsetel kaalutlustel tuleb arvestada, kui rängalt juhtimisõiguse äravõtmine iseenesest ja karistuse aeg isikule mõjub (võttes seejuures arvesse, kas tegemist oli harjumus- või juhusesüüteoga). Ehkki ka lisakaristuse kohaldamisel tuleb vaieldamatult arvestada üldpreventiivsete kaalutlustega, ei tohi need anda põhjust kohaldada juhtimisõiguse äravõtmist üle piiri, mis on kindlaks määratud süü suuruse ja eripreventiivsete vajadustega. Käesolevas asjas lähtus kohtuväline menetleja lisakaristuse mõistmisel üksnes ühiskonnas liiklusalaste süütegude toimepanemise piiramise vajadusest, s.o õiguskorra kaitsmise huvidest. Oma otsust põhjendab kohtuväline menetleja sellega, et tegemist on enamohtliku väärteoga – sellise käitumisega seab juht reaalsesse ohtu nii enda kui ka teiste kaasliiklejate elu, tervise ja vara. B.L-ile lisakaristuse mõistmisel on jäetud täielikult kõrvale toimepandud süüteo asjaolud ja süüdlase isik ning on lähtutud asjaolust, et kuivõrd samalaadseid süütegusid pannakse ühiskonnas toime massiliselt, tuleb nende piiramiseks määrata süüdlastele rangemaid karistusi ning kohaldada lisakaristusi. Kaebaja ei nõustu kohtuvälise menetleja seisukohaga, et B.L karistamisel toimepandud väärteo eest tuleb kohaldada lisaks põhikaristusele ka lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist. Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsuses nr 3-1-1-59-15 asunud seisukohale, et kui isikule on mõistetud nii põhi- kui ka lisakaristus, peavad need oma koosmõjus vastama isiku süüle. Kui isikult soovitakse juhtimisõigust ära võtta, peab talle mõistma aga põhikaristuse, mis on tema süüst väiksem, sest vastasel juhul ei ole võimalik isiku kogukaristust lisakaristusega raskemaks muuta. Käesoleval juhul on kaebaja põhikaristus - rahatrahv 155 trahviühikut - määratud sanktsiooni keskmist määra ületavana ning lisaks on 3 kaebajale määratud ka lisakaristus kestusega 6 kuud. Tuginedes Riigikohtu kriminaalkolleegiumi eelpooltoodud suunistele, leiab kaebaja, et määratud keskmisest rangem põhikaristus ning veel ka lisakaristus oma koosmõjus ei ole proportsionaalne tema süü suurusega. Riigikohtu otsuse 3-1-1-122-13 p 11 järgi, iseenesest ei ole ka esmakordse rikkumise toime pannud isiku puhul välistatud temalt sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine. Nii sisaldab LS § 227 lg 5 p 3 ka eraldi alapunkte lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmise määrade kohta vastavalt sellele, kas isikut on varem nimetatud paragrahvis sätestatud väärteo eest karistatud või mitte. Võttes arvesse, et sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise esmane eesmärk on tagada, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna, tuleb kohtul lisakaristuse mõistmisel näidata, millistele asjaoludele tuginevalt ta sellise ohu olemasolu tuvastatuks loeb. Üksnes abstraktne võimalus, et isik taaskord ületab kiirust, ei ole lisakaristuse kohaldamiseks piisav. Kui korduvalt rikkumise toime pannud isiku puhul on ohu olemasolu tuletatav juba korduvuse faktist, siis esmakordse rikkumise puhul peaksid esinema kas isiku süüd või tema isikut (hoolimatu suhtumine oma teosse) iseloomustavad asjaolud, mis muudavad selle võimaluse tavapärasest suuremaks. B.L juhib tähelepanu, et kiiruse ületamise põhjuseks oli looma terviseseisundi järsk halvenemine ja kaebaja kiirustas loomakliinikusse. Antud väite kinnitamiseks lisab kaebaja tõendina loomakliinikust võetud kviitungi (Lisa 1). Kaebaja ei ole nõus kohtuvälise menetleja väitega, et „Videosalvestusest on üheselt arusaadav, et menetlusalune isik jäi peale me menetlustoimingute lõppu ootama millal ta võib sõidukit juhtima hakata. Siis ei olnud menetlusalusel isikul enam kuhugi kiiret.“ Kõigepealt, kaebaja ei olnud varem politseiga kokku puutunud ning selline olukord oli tema jaoks uudne ning võttis aega juhtunust aru saamiseks. Samuti oli kaebaja kohtuvälise menetleja otsusega kõrvaldatud sõiduki juhtimiselt, mis juba välistab õigusliku võimaluse sõidukiga edasi liikuda, et mitte olla teistkordselt karistatud. Seaduskuuleka inimesena täitis kaebaja menetleja otsust, ning ootas mõne aja alkoholi jääkide aurustumiseni, kuna alkomeetri näit oli minimaalne ning näitas jääknähtude olemasolu ainult peale alkomeetri kolmandat korda kasutamist. Ülaltoodust tulenevalt palub kaebuse esitaja tühistada kohtuvälise menetleja otsus ning määrata leebem karistus. Kaebuse esitaja taotleb asja lahendamist kirjalikus menetluses. Samuti palub lubada maksta määratud rahatrahv osade kaupa.

1. 13.12.2016 kohtule saabunud vastuskirjas B.L kaebusele on kohtuväline menetleja Politsei- ja Piirivalveameti Ida prefektuuri Rakvere politseijaoskond seisukohal, et B.L on toime pannud temale inkrimineeritud väärteod ja protokoll on koostatud õigesti. Menetlusalune isik juhtis mootorsõidukit, kui tema väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,29 mg/l kohta ning ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 66 km/h. Nii suures ulatuses kiiruse ületamine on raskeim liiklusalane väärtegu, oma teoga seab isik ohtu nii enda kui teiste liiklejate elud. Menetlusaluse isiku süüd suurendab fakt, et ületades suurimat lubatud kiirust oli isik ka alkoholi piirmäära ületavas seisundis. Need kaks tegu kokku annavad väga suure teoohtlikkusega teo. Kui alkoholi tarvitanud isik ületab suurimat lubatud sõidukiirust on nii tema kui kaasliiklejad väga suures ohus. Kuna alkohol vähendab oluliselt isiku võimet reageerida ohu olukorras, siis on õnnetused kerged tekkima ja tagajärjed võivad olla väga rasked, eriti veel sellistel kiirustel. Menetlusalune isik oma antud ütlustes ütleb, et ta tarvitas eelmisel õhtul sõbra juures olles alkoholi. Autot juhtima asus ta sellepärast, et sõitis loomaga arstile, sellest ka kiiruse ületamine, oli vaja ruttu loomaga arsti juurde jõuda. Esitatud vastulauses veelkord selgitab ja kahetseb juhtunut. Ütleb, et juhtima asudes tundis ennast täiesti kainena. Põhjuseks, et üldse juhtima hakkas ja kiirust ületas oli looma terviseseisundi järsk halvenemine, mistõttu kiirustas loomakliinikusse. Palub karistusena juhtimisõigust mitte ära võtta, kuna tööülesanded on seotud sõiduki kasutamisega. Juhtimisõigusest ilma jäämine tähendab ka töö kaotust. Karistuseks palub määrata rahatrahv ning võimaldada rahatrahvi tasuda ositi. Palub esitatud vastulauset lahendi tegemisel arvestada. 4 Kohtuväline menetleja on seisukohal, et menetlusalune isik pani LS § 227 lg 4 järgi kvalifitseeritud teo toime tahtlikult. Menetlusaluse isiku süüd ei vähenda asjaolu, et isikul oli vaja väidetavalt kiirustada loomaga arsti juurde. Videosalvestusest on üheselt arusaadav, et menetlusalune isik jäi peale me menetlustoimingute lõppu ootama, millal ta võib sõidukit juhtima hakata. Siis ei olnud menetlusalusel isikul enam kuhugi kiiret. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et menetlusalune isik oleks pidanud hoolsama suhtumise korral aru saama, et ta ei tohi sõidukit juhtida, kuna alkohol ei ole organismist kadunud. Menetlusalune isik seadis oma teoga suurde ohtu nii enda kui ka kaasliiklejate elu ja tervise. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikas (RKL 3-1-1-99-09, 3-1-1-76-07) on osutatud sellele, et kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks (prognoosimaks milline karistus võiks efektiivsemalt välistada edaspidi süütegude toimepanemist) arvestama ka süüdlase isikut. Liikluskasvatuse eesmärk on kujundada üksteisega arvestavaid liiklejaid, kellel on ohutu liiklemise harjumused ja kes tajuvad liikluskeskkonda ning hoiduvad käitumast teisi liiklejaid ohustavalt ja liiklust takistavalt. Iga õigusvastase teo toimepanemine ohustab üldist turvalisust. Üldohtlike süütegude kaitsvaks õigushüveks on eelkõige inimese elu. Üheks vahendiks selle eesmärgi täitmisel on rikkujate mõjutamine läbi selliste karistuste määramiste, mis mõjutavad nende elukorraldust ja suunavad neid edaspidi rikkumisi mitte toime panema. Vastulauses toodud selgitused, et juhtimisõiguse olemasolu on vajalik tööga, ei saa olla aluseks lisakaristuse kohaldamata jätmiseks. Isik, kellele juhtimisõiguse omamine on igapäevaselt vajalik, peab ka ise käituma seda õigust säilitaval viisil, st järgima igapäevaselt liikluseeskirju, mitte aga lootma, et rikkumisi kas ei märgata või neile seaduses ettenähtud rangusega ei reageerita. Kohtuväline menetleja leiab, et vastulauses toodud põhjendus sõiduki kasutamise vajaduse kohta ei vähenda menetlusalusele isikule inkrimineeritud rikkumise ulatust. Seetõttu jäetakse taotlus juhtimisõiguse kohta rahuldamata ning lähtudes õiguskorra kaitsmise huvidest tuleb menetlusaluse isiku suhtes kohaldada lisakaristust. Arvestades teo ohtlikkust ning õiguskorra kaitsmise huve, peab kohtuväline menetleja õiglaseks sellise rikkumise korral määrata sanktsiooni keskmise määra lähedane rahatrahv. Arvestades isiku poolt avaldatud kahetsust, kohaldatud lisakaristust sanktsiooni miinimummääras. Kohtuväline menetleja leiab, et kohaldatud karistus on kooskõlas menetlusaluse isiku süü raskuse ja karistuse eesmärgiga. Rahatrahvi tasumine võimaldati ositi. Tuginedes eeltoodule, palub kohtuväline menetleja jätta vanemväärteomenetleja Aulis Vahula otsus väärteoasjas 2302,16,012055 muutmata ja B.L kaebus rahuldamata. KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED.
2. Väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 117 lg 1 p 4 kohaselt maakohtunik lahendab asja kirjalikus menetluses vastavalt käesoleva seadustiku §-le
3. VTMS § 120 lg 1 kohaselt võib maakohtunik kohtuistungit korraldamata lahendada kaebuse kirjalikus menetluses ja teha lahendi käesoleva seadustiku § 132 sätteid järgides, kui kohus on saatnud kaebuse koopia kohtumenetluse teisele poolele ning selgitanud tema seisukoha kaebuse suhtes ning kohtumenetluse pooled on kaebuses või selle vastuses teatanud, et nad ei soovi kohtuistungist osa võtta. Antud juhul on kohtumenetluse pooled nõustunud asja lahendamisega kirjalikus menetluses, mistõttu kuulub käesolev asi lahendamisele kirjalikus menetluses.
4. Menetledes väärteoasja kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebuse alusel, ei kontrolli maakohus üksnes kohtuvälise menetleja tegevuse õiguspärasust väärteoasja 5 lahendamisel, vaid kontrollib ka kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Vastavalt VTMS §-le 133 peab kohus käesolevat kaebust lahendades otsustama järgmised küsimused: 1) kas väärteoasjas ei esine VTMS §-s 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid; 2) kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse; 3) kas teo on pannud toime menetlusalune isik; 4) kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud; 5) kas karistus väärteo eest määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt; 6) kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust; 7) kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega; 8) kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele VTMS §-s 30 sätestatud alustel.
5. Liiklusseaduse (LS) § 50 lg 5 p 3 kohaselt ei tohi juht sõita kiiremini liikluskorraldusvahendiga lubatud kiirusest. LS § 227 lg 4 näeb ette vastutuse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest üle 60 kilomeetri tunnis. LS § 69 lg 3 kohaselt mootorsõidukijuhi, trammijuhi ja maastikusõidukijuhi ühes grammis veres ei tohi olla alkoholi 0,20 milligrammi või rohkem või ühes liitris väljahingatavas õhus 0,10 milligrammi või rohkem. LS § 224 lg 2 näeb ette vastutuse mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest isiku poolt, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50–1,49 milligrammi või kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25–0,74 milligrammi. Isiku käitumises karistatava teo olemasolu või puudumise kontrollimisel tuleb alustada süüteokoosseisust, seejuures lõpuleviidud delikti korral süüteokoosseisu objektiivsest küljest, liikudes selle tuvastamise korral subjektiivse koosseisu juurde, edasiselt õigusvastasuse ning süü tasandite kontrollimisele. Kui ühel kontrollitasandil tuvastatakse mõne nõutava tunnuse puudumine, puudub alus siirduda järgmisele kontrollitasandile (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-7410). Kohus süüteokoosseisu olemasolu kontrollimisel peab seega alustama süüteokoosseisu objektiivsest küljest. Menetlusalusele isikule B.L-ile on väärteoasjas nr: 2302,16,012055 määratud

§ 63

lg 1 kohaldades, LS § 227 lg 4 ja LS § 227 lg 5 p 3 alusel karistus selle eest, et ta 23.08.2016 kell 13.48 juhtis Lääne-Viru maakonnas Kadrina vallas Tallinn-Narva mnt

1. kml mootorsõidukit isikuna, kelle ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,29 mg ning et ta juhtis mootorsõidukit kiirusega 182 +/- 6 km/h, millega ületas sellel teelõigul lubatud suurimat sõidukiirust 110 km/h mitte vähem kui 66 km/h võrra.
2. Väärteomenetluses lasub tõendamiskoormis kohtuvälisel menetlejal. VTMS § 69 lg 2 p 3-7 kohaselt tuleb väärteoprotokollis märkida tõendid, millest tulenevalt loetakse väärtegu tuvastatuks. Kohtuväline menetleja on lugenud menetlusaluse isiku B.L poolt väärteo toimepanemise tõendatuks väärteoprotokollis esitatud tõenditega, millisteks on menetlusaluse isiku ülekuulamise protokoll, tõendusliku alkomeetri kasutamise protokoll, tõendusliku alkomeetri tulemuse väljatrükk, sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsus ning tunnistaja ülekuulamise protokoll, kiirusmõõturi kasutamise protokoll asendati heli- ja videosalvestusega.

§ 12

lg 2 kohaselt on süüteokoosseisu objektiivsed tunnused seaduses kirjeldatud tegevus või tegevusetus ja seaduses sätestatud juhtudel sellega põhjuslikus seoses olev tagajärg. 6 Antud juhul tuleb kohtul hinnata, kas tõendamist on leidnud B.L poolt mootorsõiduki juhtimine lubatud alkoholi piirmäära ning liikluskorraldusvahendiga lubatud suurimat sõidukiirust ületades. Tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollist ja sellele lisatud tõendusliku alkomeetri tulemuse väljatrükist (tl 16) nähtub, et 23.08.2016 kell 14.05 kuni 14.10 allutati kontrollile (joobeseisundi tuvastamisele) B.L ning kasutades tõenduslikku alkomeetrit Dräger Alcotest 7110 Typ MKIII EST nr JLT3, seerianumber ARBK-0035, mõõdeti B.L väljahingatavas õhus alkoholisisalduse lõplikuks lugemiks 0,34 mg/l laiendmääramatusega 0,05 mg/l, mis teeb lõplikuks mõõtetulemuseks 0,29 mg/l. Sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsusest 23.08.2016 (tl 17) nähtub, et Lääne-Viru maakonnas Tallinn-Narva mnt

1. km-l Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liikluspolitseinik Kristjan Jaaska otsustas liiklusjärelevalve teostamise käigus kõrvaldada LS § 91 lg 2 p 2 alusel B.L sõiduki xxxx reg märgiga xxxx juhtimiselt alates 23.08.2016 kella 13.48 kuni kainenemiseni, kuna on alust arvata, et ta veres või väljahingatavas õhus on alkoholi üle lubatud piirmäära või et ta on joobeseisundis. Tunnistaja E V ülekuulamise protokollist (tl 18 ja tl 18 pöördel) nähtub, et ta teostas 23.08.2016 liiklusjärelevalvet – kontrolli sõidukijuhtide üle piirkiirusest 110 km/h kinnipidamisel koos liikluspolitseinik Kristjan Jaaskaga autopatrullis kutsungiga 3786 Lääne-Viru maakonnas Tallinn-Narva tee
2. km-l. Kell 13.48 mõõtis liikluspolitseinik Kalev Savi antud teelõigul Tallinna poole liikuva xxxx liikumise kiiruseks 182 km/h +/- 6 km/h. Antud sõiduki peatas liikluspolitseinik Siim Tikerpuu, kes suunas sõiduki Kristjan Jaaska juurde menetlusse. Juhiks osutus B.L. Juhiga oli kogu aeg silmside peale peatamist. Ta kontrollis juhti kell 13.54 indikaatorvahendiga AlcoQuant 6020 nr 41L, mis andis positiivse tulemi 0,40 mg/l kohta. Juht eitas, et oli sellel päeval alkoholi tarvitanud, ainult vett ja hotdogi. Hilisemalt rääkis, et oli eelmisel päeval 22.08.2016 joonud veini. Juht suunati joobe tuvastamiseks tõendusliku alkomeetri juurde. Menetlusaluse isiku B.L ülekuulamise protokollist (tl 19 ja tl 19 pöördel) nähtub, et 23.08.2016 osales ta liikluses juhina sõidukiga xxxx registreerimismärgiga xxxx, mis kuulub talle. Tema marsruut oli Tallinn-Jõhvi-Tallinn. Enne politsei poolt peatamist oli ta liikluses osalenud 2 tundi. Ta sõitis kiiresti kassi ravima. Jõi eelmisel õhtul veini, sellel päeval ei olnud joonud. Ta tunnistas kiiruse ületamist. Politsei tegevuse kohta tal märkusi ei olnud. B.L palus, et temalt juhtimisõigust ära ei võetaks. Kiirusmõõturi kasutamise salvestuse andmetest (tl 21) nähtub, et seadmega LaserCam 4 LE0273, salvestuse ID 000690, salvestati 23.08.2016 kell 13:48:14 Kalev Savi poolt sõiduki xxxx reg märgiga xxxx maksimaalseks kiiruseks 182 km/h, kiiruse piirang 110 km/h. Seega on tõendatud, et menetlusalune isik B.L rikkus LS § 69 lg 3 ja LS § 50 lg 5 p 3 nõudeid, pannes toime LS § 224 lg 2 ja LS § 227 lg 4 järgi kvalifitseeritavad väärteod.

§ 15

lg 3 kohaselt on väärteona karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu.

§ 16

lg 1 kohaselt tahtlus on kavatsetus, otsene ja kaudne kahtlus.

§ 16

lg 3 sätestab, et isik paneb teo toime otsese tahtlusega, kui ta teab, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu, ja tahab või vähemalt möönab seda.

§ 18

lg 1 kohaselt on ettevaatamatus kergemeelsus ja hooletus.

§ 18

lg 3 kohaselt paneb isik teo toime hooletusest, kui ta ei tea süüteokoosseisule vastava 7 asjaolu esinemist, kuid oleks seda tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral pidanud ette nägema. LS § 224 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo pani B.L toime hooletusest. Menetlusaluse isiku ütlustest nähtub, et ta jõi eelmisel õhtul veini. Kohtuväline menetleja leidis ning kohus nõustub sellega, et kohusetundliku suhtumise korral oleks isik pidanud ette nägema, et alkohol ei ole veel tema organismist kadunud ning enne rooli istumist veenduma, et ta ei ole joobeseisundis. Samas menetlusaluse isiku poolt esitatud vastulauses (tl 22) märgib B.L , et rooli istudes tundis ta end täiesti kainena, enne seda oli tarvitanud vähest vahuveini. Seega jääb selgusetuks, kas menetlusalune isik tarvitas alkoholi väärteo toimepanemisele eelneval päeval või samal päeval, kuid mõlemal juhul oleks isik pidanud enne rooli istumist veenduma, et tema organismis ei ole enam alkoholi ning ta tohib mootorsõidukit juhtida. LS § 227 lg 4 järgi kvalifitseeritava väärteo pani B.L toime otsese tahtlusega, kuna menetlusaluse isiku ütlustest nähtub, et ta ületas lubatud piirkiirust, sest kiirustas loomaga polikliinikusse. Kaebusele ei ole lisatud loomakliiniku kviitungit, millele menetlusalune isik kaebuses viitab. Kohus peab siiski usutavaks, et menetlusalune isik võis kiirustada loomaarstile, kuid ei leia, et see asjaolu õigustaks kiiruse ületamist. Seega on täidetud ka nimetatud väärtegude subjektiivse koosseisu tunnused. Kohus on seisukohal, et antud juhul ei esine VTMS §-s 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid, samuti ei kuulu väärteomenetlus lõpetamisele VTMS §-s 30 lg 1 p 1 sätestatud alusel. 9.

§ 2

lg 2 sätestab, et karistatakse teo eest, kui see vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi. Tõendamist leidis, et LS §-des 224 lg 2 ja 227 lg 4 sätestatud väärteod on süüliselt ja õigusvastaselt toime pannud menetlusalune isik B.L.

§ 56lg 1 kohaselt on karistamise alus isiku süü.

Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. LS § 224 lg 2 näeb karistusena ette rahatrahvi kuni 300 trahviühikut, aresti või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni kaheteistkümne kuuni. LS § 227 lg 4 näeb karistusena ette rahatrahvi kuni 300 trahviühikut, aresti või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni kahekümne nelja kuuni.

§ 63

lg 1 sätestab, et kui isik on toime pannud ühe teo, mis vastab mitmele eri süüteokoosseisule, siis määratakse või mõistetakse talle üks karistus seadusesätte alusel, mis näeb ette raskeima karistuse. Seega tuleb menetlusalusele isikule määrata karistus LS § 227 lg 4 järgi.

§ 47

lg 1 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja väärteo eest kohaldada rahatrahvi kolm kuni kolmsada trahviühikut, kusjuures trahviühik on rahatrahvi baassumma, mille suurus on neli eurot. LS § 227 lg 5 p 3 sätestab, et kohus või kohtuväline menetleja võib käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatud süüteo eest kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kuuest kuust kuni kaheteistkümne kuuni. Kohtuväline menetleja on LS § 227 lg 4 alusel karistanud menetlusalust isikut B.L rahatrahviga 155 trahviühiku ulatuses, s.o 620 eurot, milline karistus on ettenähtud sanktsiooni keskmise määra lähedane ning LS § 227 lg 5 p 3 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuueks kuuks, milline karistus vastab ettenähtud sanktsiooni miinimummäärale.

§ 56

lg 1 teise lause kohaselt karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja 8 õiguskorra kaitsmise huvisid. Menetlusaluse isiku B.L karistust kergendavad asjaolud on süü tunnistamine ja puhtsüdamlik kahetsus. Karistusregistri väljavõttest (tl 24) nähtub, et menetlusalust isikut B.L on varem 1 korral karistatud LS § 203 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 10 trahviühikut, s.o 40 eurot (väärtegu on toime pandud 04.08.2016), rahatrahv on tasutud 04.09.2016 ja kohtuvälise menetleja otsus jõustus 21.09.

1. Seega ei ole B.L varem samalaadsete rikkumiste eest väärteokorras karistatud. Samas märgib kohus, et lubatud suurimat sõidukiirust ületav juht ohustab oma teoga nii ennast kui ka teisi liiklejaid, kuna juhil ei ole võimalik õigeaegselt ja ohutult reageerida ootamatult tekkivatele olukordadele, seda eriti olukorras, kus lubatud suurimat sõidukiirust ületatakse nii suures ulatuses. Samuti seab juht, kes on asunud mootorsõidukit juhtima alkoholi piirmäära ületades oma sellise tegevusega ohtu nii enda kui ka kaasliiklejate elu ja tervise. Nimetatud kaks rikkumist koostoimes võivad kaasa tuua väga raskeid tagajärgi ning seetõttu ei saa sellistesse rikkumistesse suhtuda kergekäeliselt. Kohtu hinnangul on kohtuvälise menetleja poolt määratud karistus proportsionaalne menetlusaluse isiku süüga. Kohus on seisukohal, et kohtuväline menetleja on menetlusalusele isikule B.L-ile ettenähtud sanktsiooni keskmise määra lähedase rahatrahvi määramisega ning lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks, s.o sanktsiooni miinimummääras, arvestanud karistuse määramise üld- ja eripreventiivseid eesmärke ning võimalust teda just sellise karistusega mõjutada hoidumaks edasistest LS nõuete rikkumistest. Kohus märgib, et kaebuses viidatud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses nr 3-1-1-59-15 on asutud seisukohale, et kui isikut on karistatud keskmisest raskema põhikaristusega, siis tuleb lisakaristust kohaldada selle alumises määras, kui puuduvad kaalukad eripreventiivsed kaalutlused lisakaristuse kohaldamiseks suuremas määras. Antud juhul aga ei ole menetlusalust isikut karistatud keskmisest raskema põhikaristusega, sest rahatrahv 155 trahviühiku ulatuses on sanktsiooni keskmise määra lähedane ning lisakaristust on kohaldatud ettenähtud sanktsiooni miinimummääras. Kohus nõustub kohtuvälise menetlejaga selles osas, et juhtimisõiguse vajalikkus seoses tööülesannetega ei saa olla aluseks lisakaristuse kohaldamata jätmisel, sest isik, kellele juhtimisõiguse omamine on igapäevaselt vajalik, peab ka ise käituma seda õigust säilitaval viisil, mitte lootma, et rikkumisi kas ei märgata või neile seaduses ettenähtud rangusega ei reageerita. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et LS § 227 lg 4 alusel B.L-ile määratud rahatrahv 155 trahviühiku ulatuses, s.o 620 eurot ning LS § 227 lg 5 p 3 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine 6 kuuks vastab isiku süü suurusele ega kuulu tühistamisele. Kohtuvälise menetleja otsuse nr: 2302,16,012055 kohaselt tuleb määratud rahatrahv 620 eurot tasuda hiljemalt 21.04.
3. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes VTMS § 120 lg-st 1, § 132 p-st 1, § 133-134 jätab kohus Politsei- ja Piirivalveameti Ida prefektuuri Rakvere politseijaoskonna ennetus- ja menetlustalituse menetlusteenistuse vanemväärteomenetleja Aulis Vahula 15.09.2016 otsuse väärteoasjas nr: 2302,16,012055 muutmata ja B.L kaebuse rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ Heli Väinaste Kohtunik 9