4-17-600 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 23. veebruar 2017. a Tallinn Väärteoasja number 4-17-600 (2302,16,017686) Kohtunik Märt Toming I.R-i kaebus P

§ 227

lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 60 trahviühiku ulatuses, s.o 240 eurot. Kohtuväline menetleja: Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalitus. Väärteoasi Menetlusest osa võtnud isikud Menetlusalune isik: I.R; ik: xxx; elukoht: xxxx Kirjalik menetlus V™S § 120 korras RESOLUTSIOON 1. Jätta I.R-i kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja Hannes Küünarpuu 05.01.2017 otsusele nr 2302,16,017686 I.

§ 227

lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 60 trahviühiku ulatuses, s.o 240 eurot rahuldamata. 2. Jätta Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja Hannes Küünarpuu 05.01.2017 otsus nr 2302,16,017686 I.

§ 227

lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 60 trahviühiku ulatuses, s.o 240 eurot muutmata ja tühistamata. 3. Vaidlustatud otsusega määratud rahatrahv 240 (kakssada nelikümmend) eurot tuleb edasikaebe tähtaja, s.o 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemise päevast tasuda vaidlustatud otsuses märgitud Rahandusministeeriumi arveldusarvele, märkides ära kohustusliku viitenumbri 10220175002622. 4. V™S § 204 lg 3 kohaselt, juhul, kui süüdlane ei ole tasunud rahatrahvi täies ulatuses kohtuotsuse peale edasikaebamise tähtaja jooksul, saadab lahendit täitmisele pöörav asutus, antud juhul kohtuväline menetleja, kümne päeva jooksul kohtutäiturile lahendi koopia, millele on tehtud märge jõustumise kohta. 1 Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama maakohtule seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse avalikult teatavakstegemise päevast. Kui üks kohtumenetluse pool on seitsmepäevase tähtaja jooksul teatanud kassatsiooniõiguse kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud kohtumenetluse pooltel kassatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad ise on kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kohtuotsus on Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis Liivalaia 24 tutvumiseks kättesaadav alates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o alates 23.02.2017. Kassatsiooni esitamise viimane tähtaeg on 27.03.2017. Kui kassatsiooni kassatsioonitähtaja jooksul ei esitata, jõustub kohtuotsus 28.03.2017. Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas: Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja Hannes Küünarpuu 05.01.2017 otsusega nr 2302,16,017686 karistati I.R-i LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 60 trahviühiku ulatuses, s.o 240 eurot selles, et I.R juhtis 16.12.2016 kella 17:01 paiku Pirita teel, Tallinnas mootorsõidukit asulasisesel teel kiirusega 74 km/h +/3 km/h, millega ületas juhile lubatud suurimat sõidukiirust 50 km/h mitte vähem kui 21 km/h võrra, millega rikkus LS § 15 lg 1 p 2 nõudeid ja pani toime LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo. Otsusele esitas menetlusalune isik järgneva kaebuse 16.12. 2016 koostas Vahur Tulper väärteoprotokolli nr: 20161216378901 seoses kiiruseületamisega (lisa 9). Politseist saadud info kohaselt tegeles asja menetlemisega Annika Raaga. Saatsin vastulause 22.12.2016 meilile: annika.raaga@politsei.ee. kus selgitasin juhtunut (lisa 1). 23.12.2016 järelpärimise peale, kas kiri on nendeni jõudnud, öeldi et Annika Raaga on puhkusel ja saatku ma meil protokollil ära märgitud aadressile pohja.lmt@politsei.ee . Saatsin sama kirja sellele meilile (lisa 2). 5.01.2017 sain kätte otsuse, kus selgus, et minu vastulauset ei ole arvestatud (lisa 3). Kirjavahetus otsuse tegija Hannes Küünarpuuga (lisa 4 ja 5 ). Telia ( solo.ee serveri haldaja) kinnitus minu kirja välja saatmisest (lisa 6). Politsei vastused selle kohta, miks minu vastulause ei ole nendeni jõudnud õigeaegselt (lisa 7 ja 8). Seoses eelkirjeldatuga palun tühistada minule määratud otsus Väärteoasjas nr: 2302,16,017686. Kohtuvälise menetleja esindaja kohtule saadetud kirjalik seisukoht 16.12.2016.a. koostas Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklustalituse liikluspolitseinik Vahur Tulper väärteoprotokolli nr 2302,16,017686 selle kohta, et I.R juhtis 16.12.2016.a. kella 17:01 ajal mootorsõidukit Chrysler Grand Voyager registreerimismärgiga xxxx Harjumaal Pirita teel kiirusega 74+/-3 km/h. Suurim lubatud kiirus sellel teelõigul oli 50 km/h. Seega ületas menetlusalune isik lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 21 km/h võrra. Liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja Hannes Küünarpuu otsusega nr 2302,16,017686 karistati I.R-i LS § 227 lg 2 alusel rahatrahviga 60 trahviühiku ulatuses, s.o. 240 eurot. Väärteo toimepanemine on tõendatud kiirusmõõteseadme LaserCam 4 LE0276 salvestusandmete väljatrüki ja videosalvestusega. I.R palub oma kaebuses Harju Maakohtule tühistada otsus väärteoasjas nr 2302,16,017686 ja lõpetada väärteomenetlus. Taotlust põhjendab Kaebaja asjaoluga, et esitas 22.12.2016 kohtuvälisele menetlejale vastulause aadressil annika.raaga@politsei ja sama vastulause uuesti 23.12.2016 aadressil põhja.lmt@politsei.ee. 05.01.2016 sai Kaebaja kätte otsuse, millest nähtus, et tema vastulausega otsuse tegemisel ei arvestatud. 2 Kohtuväline menetleja ei nõustu väärteootsuse nr 2302,16,017686 tühistamise ja väärteomenetluse lõpetamisega. V™S § 150 lg 2 kohaselt võib kohus võib tunnistada oluliseks ka väärteomenetlusõiguse muu rikkumise, kui see on toonud kaasa ebaseadusliku või põhjendamatu kohtuotsuse. Kohtuvälise menetleja hinnangul ei ole asjaolu, et menetlejal ei olnud tehnilistel põhjustel võimalik tutvuda menetlusaluse isiku vastulausega ja seetõttu sellega otsuse tegemisel arvestada, väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine V™S § 150 lg 2 mõttes. Menetlusalune isik on esitatud vastulauses selgitanud juhtunu asjaolusid ja tunnistanud väärteo toimepanemist. Vastulauses ei ole märgitud selliseid asjaolusid, millised oleksid tinginud karistuse kergendamise. Samuti ei ole vastulausega mittearvestamine kaasa toonud ebaseaduslikku või põhjendamatut otsust. Tulenevalt eeltoodust jääb kohtuväline menetleja väärteootsuses nr 2302,16,017686 toodud seisukohtadele ja palub jätta kaebus rahuldamata ja kohtuvälise menetleja ostus muutmata. Maakohtu seisukoht kirjaliku menetluse võimalikkuse ja süüteokoosseisu osas: Menetlusalune isik on saatnud e-maili, et ta kohtuistungist osa võtta ei soovi. Seetõttu leiab kohus, et kuivõrd menetluse pooled ei ole soovinud kohtuistungist osa võtta, lahendatakse kaebus kirjalikus menetluses. Kohus, tutvunud kohtule esitatud kaebuse, kohtuvälise menetleja kirjaliku seisukoha ja kohtule edastatud väärteotoimikuga, asub alljärgnevale seisukohale. Tulenevalt asjaolust, et V™S § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama V™S § 133 loetletud küsimused. V™S § 133 kohaselt peab kohus välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas V™S § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele V™S § 30 sätestatud alustel (p 8) ning kas lõpetada väärteomenetlus ja kohaldada karistusseadustiku §-s 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile (p 9), kuidas lahendada taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse kohaselt (p 10). Kiirusmõõteseadme LaserCam 4 LE0276 salvestusandmete väljatrükist ning videosalvestusest nähtub, et kaebuse esitaja I.R juhitud sõiduki sõidukiiruse mõõtmiseks kasutati 16.12.2016 ajavahemikul kella 17:01:35st kuni kella 17:01:43ni lasertüüpi mõõteseadet LaserCam4 LE0276, milline oli taadeldud (taatlustunnistus TTRSS16/00157). Mõõteseadme näidu kohaselt oli mõõtmise toimumise ajal menetlusaluse isiku juhitud sõiduki sõidukiiruseks mõõdetud 71 km/h kuni 74 km/h ning 74 km/h oli suurim mõõdetud kiirustest asulasisesel teel, kus suurimaks lubatud sõidukiiruseks oli 50 km/h. Vastavalt mõõtemetoodikale (Vabariigi Valitsuse määruse „Nõuded kiirusmõõturi ja kiirusmõõtesüsteemi mõõteprotseduurile ning mõõtetulemuste töötlemisele” lisa 1) arvestati mõõtmisel laiendmääramatust +/- 3 km/h menetlusaluse isiku kasuks, mistõttu oli lõplikuks mõõtetulemuseks 71 km/h ja lubatud sõidukiiruse ületamise määraks oli seega mitte vähem kui 21 km/h. Mõõtmist teostas politseiametnik Dmitri Kalinin, kes on läbinud pädeva mõõtja koolituse. Taolistest andmetest saab tulla järeldusele, et mõõtetulemus on mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes jälgitav, kuivõrd mõõtmist on teostanud pädev mõõtja, kasutades taadeldud mõõtevahendit, järgides seejuures mõõtemetoodikat. Kohus leiab, et väärteomenetluses tehtud mõõtmise tulemusega on väärteokoosseisu olemasolu menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud ning mõõtetulemusest sõltuvalt on menetlusaluse isiku käitumine õigesti kvalifitseeritud LS § 227 lg-s 2 ettenähtud väärteona. Seega puuduvad väärteoasjas V™S § 3 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud V™S § 133 p 1 mõttes. Samuti on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu on aset leidnud (§ 133 p 2) ning selle on toime pannud menetlusalune isik (§ 133 p 3), mida on ta ka ise tunnistanud. Kuna menetlusalune isik juhtis sõidukit kiirusega, mis ületas juhile lubatud suurimat sõidukiirust (50 km/

1. h)mitte vähem kui 21 km/h, siis rikkus menetlusalune isik LS § 15 lg 1 p 2 nõudeid ja tegemist on väärteoga LS § 227 lg 2 mõttes ning see süütegu on õigesti kvalifitseeritud (§ 133 p 4). Vaidlustatud otsusest nähtuvalt määras menetlusalusele isikule karistuse Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja Hannes Küünarpuu, kes on täidesaatva riigivõimu volitustega asutuse ametnik V™S § 9 p 1 ja § 10 lg 1 mõttes ning kuivõrd tegemist on politseiametnikuga, siis V™S § 10 lg 3 1 mõttes on vaidlustatud otsuse koostaja pädev otsust koostama (§ 133 p 5). Kaebuses on taotletud väärteootsuse tühistamist põhjusel, et menetlusaluse isiku saadetud vastulause ei ole politseisse kohale jõudnud, kuna domeen solo.ee on blokeeritud ja seega ei ole menetlusaluse isiku vastulausega otsuses arvestatud. Kohus juhib tähelepanu V™S § 150 lg-le 1, kus on sätestatud väärteomenetlusõiguse olulised rikkumised. Väärteoasja materjalidest ei ilmnenud, et kohtuväline menetleja oleks kohtuvälises menetluses väärteoasja menetledes või otsust koostades jätnud järgimata väärteomenetlusõiguse nõudeid (§ 133 p 6). Lisaks eeltoodud loetelule võib V™S § 150 lg 2 alusel kohus tunnistada oluliseks ka väärteomenetlusõiguse muu rikkumise, kui see on toonud kaasa ebaseadusliku või põhjendamatu kohtuotsuse. Seega vastulausega mittearvestamise põhjenduste puudumine väärteootsuses oleks otsuse tühistamise aluseks ainult sellisel juhul, kui see on kaasa toonud ebaseadusliku või põhjendamatu otsuse. Edasi analüüsibki kohus, kas asjaolu, et menetlejal ei olnud tehnilistel põhjustel võimalik tutvuda menetlusaluse isiku vastulausega ja seetõttu sellega otsuse tegemisel arvestada, tõi kaasa ebaseadusliku või põhjendamatu otsuse. Nagu juba eelpool on tõendamist leidnud, siis süüteo toimepanemine on tõendatud kiirusmõõteseadme LaserCam 4 LE0276 salvestusandmete väljatrüki ning videosalvestusega, seega mitte vastulauses esitatuga. Vastulauses on menetlusalune isik tunnistanud 16.12.2016 Pirital kiiruse ületamist, mida ta ei õigusta. Samuti on toodud kiiruse ületamise põhjus, s.o menetlusalune isik kiirustas teda Balti jaamas ootavale nutvale tütrele järele. Vastulausest ei ilmne ühtegi muud asjaolu, ei süüd vähendavaid, ei karistust kergendavaid ega raskendavaid, samuti muid süüteo tehiolusid või süüteo toimepanemise tõendamisel tähtsust omavaid asjaolusid. Sellest lähtuvalt leiab kohus, et kohtuväline menetleja oleks ka vastulause õigeaegsel kättesaamisel teinud just täpselt samasuguse otsuse kui ta tegi. Seega vastulausega mittearvestamise põhjenduste puudumine väärteootsuses ei ole kaasa toonud ebaseaduslikku ega põhjendamatut otsust ning seega puudub otsuse tühistamiseks seaduslik alus. Lisaks juhib kohus tähelepanu ka menetlusaluse isiku ülekuulamise protokollile, kus menetlusalune isik on kirjutanud vaid 3 sõna, s.o ei oska seletada. Vastulauses on vastavat põhjendust selgitatud sellega, et ta tahtis aega võita ja seletused hiljem anda. Sellisel juhul jääb kohtule aga arusaamatuks, miks menetlusalune isik ülekuulamise protokolli ei kirjutanud, et põhjenduse annan hiljem, vaid kirjutas, et ei oska selgitada. Selline asjaolu viitab pigem sellele, et isikul oli hiljem aega rahulikult kiiruse ületamise põhjus välja mõelda. Seda kinnitab seegi, et menetlusalune isik ei ole esitanud ei kohtuvälisele menetlejale ega lisanud kohtule esitanud kaebusele ka mitte ühtegi tõendit oma versiooni tõendamiseks. Seega on hiljem esitatud põhjendus lubatud suurima sõidukiiruse ületamise kohta tõendamata. Isegi juhul, kui kaebuse esitaja oleks kiiruse ületamist tinginud põhjust tõendanud, ei muuda see põhjendus kaebuse esitajale inkrimineeritud teo karistatavust ega kvalifikatsiooni. Liiklusseaduse sätted kehtivad igal ajahetkel ja on kohustuslikud iga liikleja jaoks ning 4 liiklusseaduse nõuetest kõrvalekaldumise võimalused ja tingimused on sätestatud samas seaduses või selle seaduse alusel kehtestatud teistes normatiivaktides sätestatud erinormidega. Menetlusaluse isiku poolt liiklusseaduse nõuetest kõrvalekaldumine ja selle põhjendus ei ole aga ei liiklusseaduse ega ka selle seaduse alusel kehtestatud normatiivaktide sätetega lubatav, vaid on õigusvastane. Menetlusalust isikut karistati LS § 227 lg-s 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest põhikaristusena rahatrahviga 60 trahviühiku ulatuses, s.o 240 eurot. LS § 227 lg 2 kohaselt karistatakse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21 kuni 40 kilomeetrit tunnis rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni 6 kuuni ning LS § 227 lg 5 p 1 kohaselt võib kohaldada ka lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist 1 kuust kuni 3 kuuni. Seega järeldub, et kohtuvälise menetleja määratud põhikaristus on määratud ettenähtud sanktsioonimäära keskmises määras ja lisakaristust kohaldatud ei ole. Seega kohus leiab, et karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7) ja puudub ka alus väärteomenetluse lõpetamiseks V™S § 30 alustel (§ 133 p 8). Väärteoasja materjalidest ja menetlusaluse isiku isikuandmetest nähtuvalt on menetlusaluse isiku puhul tegemist täisealise isikuga, mistõttu puuduvad ka alused väärteomenetluse lõpetamiseks ja alaealisele kohaldatavate mõjutusvahendite kohaldamiseks V™S § 133 p 9 mõttes. Ja kuna puudub taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju, siis puudub ka vajadus lahendada küsimust süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks (§ 133 p 10). Arvestades süüteo asjaolusid, s.h seda, et kiiruse ületamine mitte vähem kui 21 km/h ei saanud menetlusalusele isikule kuidagi jääda märkamata ja menetlusaluse isiku ütlusi, et ta ületas suurimat lubatud kiirust kuna kiirustas lapsele järgi, kes ootas Balti jaamas, siis leiab kohus, et antud süütegu pandi toime eesmärgipäraselt ja kavatsetult. Menetlusaluse isiku selgituste kohaselt ületas ta kiirust, kuna oli mures oma nutva lapse pärast, kes oli kaotanud ära rahakoti ja ei saanud ise koju. Kohus juhib tähelepanu asjaolule, et kiirusepiirang kehtib kõigile isikutele ühetaoliselt ning ei tee erandeid, millal võib kiirust ületada ja juhtimisõigust omav, seega ka liikluseeskirju tundev isik pidi seda teadma. Kiiruse ületamine olenemata selle põhjusest ei ole ka süüd välistavaks ega õigusvastasust välistavaks asjaoluks. Süüd välistavaid ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Seega on kohtu arvates tuvastamist leidnud, et menetlusalune isik ületas asulasisesel teel mootorsõiduki juhile lubatud suurimat sõidukiirust (50 km/
2. h)mitte vähem kui 21 km/h võrra, millega rikkus LS § 15 lg 1 p 2 nõudeid ja pani toime LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo. Karistuse määramine Kohus nõustub kohtuvälise menetleja määratud karistuse liigi ja karistuse määraga ning põhjendab seda järgnevalt. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Seadusandja on LS § 227 lg 2 ette nähtud väärteo toimepanemise eest ette näinud karistuseks rahatrahvi kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni 6 kuuks. LS § 227 lg 5 p 1 alusel võib kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist ühest kuust kuni kolme kuuni. Käesoleval juhul võib lubatud suurima sõidukiiruse ületamise määra arvestades öelda, et menetlusaluse isiku süü LS § 227 lg 2 mõttes on alla keskmise, kuna lubatud suurimat sõidukiirust on LS § 227 lg-s 2 nimetatud vahemikku, s.o 21-40 km/h, silmas pidades ületatud alammääras, s.o 21 km/h võrra. See omakorda tähendab, et karistuse määra valikul tuleks 5 lähtuda ettenähtud sanktsiooni keskmisest määrast, kuivõrd kehtiva kohtupraktika kohaselt võetakse karistuse mõistmisel lähtepunktiks vastava seadustiku (käesoleval juhul liiklusseaduse) sanktsiooni keskmine määr, mille järgselt tuvastatakse menetlusaluse isiku süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Väärteootsusest nähtuvalt karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad ning neid ei tuvastanud ka kohus. Asjaolu, et kiirust ületati, kuna nuttev laps ootas Balti jaamas, ei ole karistust kergendavaks asjaoluks, sest suurim lubatud piirkiirus kehtib ühetaoliselt iga juhi jaoks ja seda sõltumata sihtkohast ja sinna suundumise põhjustest. Arvestades väärteo toimepanemise ajal vaidlusalusel teelõigul tavapärast liiklustihedust peab kohus vajalikuks märkida, et kaebuse esitaja kui abi osutama tõttav isik kujutas liiklusnõudeid rikkudes teistele liiklejatele ja enesele ohtu ning situatsiooni üle kontrolli kaotades võinuks ta tekitada olukorra, kus abivajajaid võib olla juba rohkem ning appi tõttajast enesest võib vastu tema tahtmist saada ise abivajaja, kes vajalikku sihtkohta kunagi ei jõua. Edasi, karistuse määramisel tuleb arvestada ka võimalusega, et karistus sunnib isikut hoiduma uute süütegude toimepanemisest. Puutuvalt eripreventiivsesse eesmärki peab kohus vajalikuks märkida, et kaebuse esitaja on samalaadse väärteo toimepanemiselt kinni peetud ka 16.08.2016, s.o vaid 4 kuud varem kui käesoleva väärteo toimepanemine ning teda on karistatud samuti rahatrahviga. Samas ei saa ka tähelepanuta jätta tõsiasja, et eelmisest karistusest samalaadse süüteo toimepanemise eest kaebuse esitaja oodatud järeldusi teha suutnud ei ole, kuivõrd eelmine rahatrahv ei sundinud teda edaspidi uue samalaadse süüteo toimepanemisest hoiduma, s.t eelmise karistuse rangus ei täitnud oma eesmärki. Seejuures tasus kaebuse esitaja eelmise rahatrahvi 23.09.2016 ja menetlusesemeks oleva väärteo pani ta toime juba 16.12.2016. Omaksvõetud karistuspraktika kohaselt võib ka keskmise süü korral määrata või mõista karistust ettenähtud sanktsiooni keskmist määra ületavas määras kui varem karistatud isikus on vaja kinnistada arusaama keelunormi kehtivusest. Antud juhul kohtuväline menetleja seda vajalikuks pidanud ei ole ja on määranud karistuse ettenähtud sanktsiooni keskmises määras. Kohus aga kaebemenetluses karistust raskendada ei saa. Karistuse määramisel tuleb lisaks eelmärgitule lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõidukijuhid, kes ei täida liikluskorda tagavaid õigusnorme korrektselt. Kaebuse esitanud isiku väärteoasja materjalidest nähtuvalt eiras kaebuse esitaja teadlikult liiklusnõudeid. Antud juhul ületas menetlusalune isik asulasisesel teel ning tipptunnil sõidukiirust 21 km/h, millega pani ohtu nii tema enda kui ka kõigi teiste kaasliiklejate elu, tervise ja vara, mis näitab juhi hoolimatust nii liiklusohutusse kui ka kõigisse teistesse liiklejatesse. Kõike eelnevat arvesse võttes nõustub kohus kohtuvälise menetlja määratud karistusega ning leiab, et karistust võib pidada proportsionaalseks nii isiku süü suurusest kui üld- ja eripreventiivsetest kaalutlustest lähtuvalt ning arvestab võimalusega, et keskmises määras karistus sunnib isikut edaspidi hoiduma uute süütegude toimepanemisest. Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlus- või materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse esitaja argumentides ei osutatud sellistele minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtuvälise menetleja otsuse muutmine või tühistamine. Seega puudub õiguslik alus kohtuvälise menetleja seadusliku ja põhjendatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata. Märt Toming kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ 6