KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 17.aprill 2017 Võru kohtumaja Põlvas, Võru tn 12 Väärteoasja number 4-17-322 Kohtukoosseis Kohtunik Rita Kulberg Sekre
) § 74 lg 1 järgi rahatrahviga 100 trahviühiku ulatuses s.o 400 eurot. Kaevatava otsuse kohaselt seisneb G.Z väärtegu selles, et ajavahemikul 01.-30.06.2015 ( samas märgitud ka 2016 juunis) Põlva maakonnas Kanepi vallas Rebase külas G.Z-ile ja M. K. kuuluval xxxxxxx kinnistul katastritunnusega xxxxx:xxx:xxxxx ehitis, mis paikneb Uiakatsi järvest 16 m kaugusel, jäädes seega Uiakatsi järve ehituskeeluvööndisse, mis vastavalt
§-le 38 on nimetatud kohas 50 meetrit. Kaebaja nõue ja põhjendused G.Z palub kaevatava otsuse tühistada. Kaebuses märgitud põhjenduste kohaselt vajab menetlusalune isik järve ääres riietusruumi oma tervisliku seisundi tõttu. Ujumiskoht on talust kaugel. Vereringe puudulikkuse tõttu on menetlusalusel isikul peale ujumist vaja koheselt oma varbaid ja sõrmi soojendada. Vastasel korral tekivad valud ja krambid. Kohtuistungil täiendas menetlusalune isik oma kaebuse motiive veel asjaoluga, et järve ääres olev objekt ei olegi ehitis, vaid jalastega saan, mistõttu sellele ei laiene ehituskeeluvööndiga seonduvad piirangud. Määratud trahv on menetlusalusele isikule üle jõu käiv, kuna ta on 80 %-lise töövõimekaotusega isik, kelle sissetulekuks on ainult 180 eurot. Kohtuvälise menetleja seisukoht Kohtuvälise menetleja esindaja vaidleb kaebusele vastu, paludes selle jätta rahuldamata ning kaevatava otsuse muutmata. Uiakatsi järve ääres xxxxxxx kinnistul oleva objekti näol on tegemist ehitisega, seda nii paigaldamise ajal kehtinud ehitusseaduse kui käesoleval ajal kehtiva ehituseadustiku mõttes. Asjaolu, et käesolevaks ajaks on vaidlusalusele ehitisele paigaldatud jalased, ei muuda õiguslikku hinnangut G.Z poolt toimepandule. G.Z süütegu seisneb selles, et ta paigaldas ehitise Uiakatsi järve ehituskeeluvööndisse. Karistus on määratud Keskkonnainspektsiooni keskmise karistuse piires. Arvestada võiks asjaolu, kui G.Z oleks ehitise ära viinud. Kuid G.Z pole seda teinud ning ei ole oma rikkumisest käesoleva ajani aru saanud. Kohtu poolt tuvastatud asjaolud, otsuse põhjendused V™S § 123 lg 2 sätestab, et maakohus arutab väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Seega tuleb kohtul võtta seisukoht kõigis V™S §-s 108 nimetatud küsimustes. G.Z-ile on 29.11.2016 koostatud väärteoprotokoll selles, et 2015 juunis ( samas märgitud ka 2016 juunis) tuvastati Põlva maakonnas Kanepi vallas Rebase külas G.Z-ile ja M. K. kuuluval xxxxxxx kinnistul katastritunnusega xxxxx:xxx:xxxxx, mis paikneb Uiakatsi järvest 16 m kaugusel, jäädes seega Uiakatsi järve ehituskeeluvööndisse, mis vastavalt
§-le 38 on nimetatud kohas 50 meetrit. 2
(7)V™S § 69 sätestab nõuded väärteoprotokolli sisule. Osundatud paragrahvi lg 2 p 1 kohaselt väärteoprotokolli põhiosas märgitakse muu hulgas väärteo lühike kirjeldus ning teo toimepanemise aeg ja koht. Riigikohtu kriminaalkolleegium on 09.06.2011 otsuses nr 3-1-1-45-11 (punktis 9) leidnud, et „Väärteomenetluses kannab väärteoprotokoll samasugust funktsiooni, nagu süüdistusakt kriminaalmenetluses. Seda ülesannet saab väärteoprotokoll täita vaid juhul, kui selles on kajastatud andmed, mille alusel on võimalik hinnata, kas objektiivne ja subjektiivne süüteokoosseis on täidetud. Väärteoprotokolli tuleb märkida kõik need faktilised asjaolud, mille alusel on menetleja arvates võimalik lugeda süüteokoosseis täidetuks. Vastasel juhul on rikutud V™S § 19 lg 1 p-s 1 sätestatud menetlusaluse isiku õigust teada, millist väärteoasja tema suhtes menetletakse. /…/).“ Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20.04.2015 otsuses asjas 3-1-1-23-15 ( punktis 49) on asutud seisukohale, et väärteomenetlusõiguse olulist rikkumist tuleb eitada, kui väärteoprotokolli puudused ei takista kokkuvõttes selle mõistmist, millist tegu kohtuväline menetleja menetlusalusele isikule ette heidab. Tuleb nentida, et süüteo toimepanemise aeg on nii väärteo protokollis kui kaevatavas otsuses märgitud vastuoluliselt. Esmalt on süüteo toimepanemise ajana märgitud 2015 juuni, kuid sellele järgnevas väärteo kirjelduses on märgitud, et ehitis on tuvastatud 2016 juunis. Samas nähtub väärteoasja toimikust, et tõendeid on koguma hakatud juba 2016 jaanuaris (kui on üle kuulatud tunnistaja S. K. - P. ). Viimane kinnitas ka kohtuistungil, et keskkonnainspektsiooni ametnikud avastasid ebaseadusliku ehitise Uiakatsi järve ääres 2015 kevad-suvel. Kohtuistungil kohtuvälise menetleja esindaja möönis, et nii protokollis kui kaevatavas otsuses märgitud aastaarvu 2016 puhul on tegemist eksitusega ja õige peab olema 2015. Kuna nii protokollis kui kaevatavas otsuses on lisaks eksitavale aastaarvule 2016 märgitud ka õige aastaarv 2015, mis on kooskõlas ka muude tõenditega, ei pea kohus asjaolu, et süüteo toimepanemise aeg on vastuoluliselt märgitud, siiski sedavõrd suureks puuduseks, mis iseenesest peaks kaasa tooma kaevatava otsuse tühistamise ja menetluse lõpetamise süüteo tõendamatuse tõttu. Kohtuistungil kohtuvälise menetleja esindaja selgitas, et G.Z süütegu seisneb selles, et ta paigaldas ehitise ehituskeeluvööndisse. Samas ei ole sellist tegu sõnaselgelt protokollis ega kaevatavas otsuses G.Z-ile ette heidetud. Kohus saab lähtuda üksnes väärteoprotokollis märgitud süüteo kirjeldusest. Väärteoprotokolli ja kaevatava otsuse kohaselt seisneb G.Z süütegu sisuliselt selles, et 2015 juunis oli temale kaasomandina kuuluval xxxxxxx kinnistul Uiakatsi järve ääres 16 m kaugusel järvest s.o ehituskeeluvööndis ehitis. Kuna väärteoprotokolli sisu ei takista siiski mõistmast seda, millist tegu kohtuväline menetleja G.Z-ile ette heidab, puudub alus kaevatava otsuse tühistamiseks ja menetluse lõpetamiseks asjaolu tõttu, et väärteoprotokolli puuduste tõttu pole võimalik süüteo toimepanemist tuvastada. Registriosa väljatrükk ( kohtuvälise menetleja toimik tl 7) tõendab, et G.Z ja M. K. kaasomandisse kuulub Põlva maakonnas Kanepi vallas Rebaste külas asuv xxxxxxx kinnistu katastritunnusega xxxxx:xxx:xxxxx 1,2 ha. Tunnistaja S. K. - P. ütluste kohaselt kontrollisid keskkonnainspektsiooni ametnikud 2015 kevadsuvel Uiakatsi järve äärset piirkonda ja avastasid järve veepiirist 16 m kaugusel asuva puidust katusega ehitise suurusega 2 x2 m. Ehitis asus ehituskeeluvööndis. Tunnistaja mäletamist mööda oli ehitis paigutatud plokkide peale, kuid võis olla ka metallvaiadel. Kuna sündmusest on palju aega möödas, S. K. - P. seda täpselt ei mäleta, kas olid vaiad või plokid. Sündmuskohal tehtud fotodel on ehitis selliselt, nagu see oli ehitise avastamise ajal. Fototabelitest nähtuvalt (kohtuvälise menetleja toimik tl 5-6) on Põlva maakonnas Kanepi vallas Rebaste külas asuval xxxxxxx kinnistul järve lähistel puidust nelja seinaga ja katusega objekt, mis asetseb maasse löödud metallvaiadel. 3
(7)Asukoha skeem (kohtuvälise menetleja toimik tl 3) tõendab, et maaüksusel katastritunnusega xxxxx:xxx:xxxxx Uiakatsi järve veepiirist 16,2 m kaugusel neljakandiline objekt. Kuigi fototabelilt ega skeemilt ei nähtu nende tegemise aeg, annavad tunnistaja S. K. - P. ütlused kogumis menetlusaluse isiku enda ütluste ja tunnistaja M. K. ütlustega alust järelduseks, et skeemilt ja fototabelitelt nähtuv objekt on just 2015 juunis G.Z ja tema abikaasa M. K. kaasomandisse kuuluval ja Uiakatsi järve ääres asuval xxxxxxx kinnistul asunud objekt. Tunnistaja S. K. - P. ütluste kohaselt avastasid keskkonnainspektsiooni ametnikud vaidlusaluse objekti Uiakatsi järve ääres 2015 kevad-suvel. Menetlusaluse isiku ütluste kohaselt pani ta 2015 suvel Uiakatsi järve ääres kokku neljast seinast ja katusest koosneva saani. Tunnistaja M. K. ütluste kohaselt tellis tema Hansapostist kokkupandava kuuri, mille panid abikaasa ja poeg järve ääres 2015 jaanipäevaks kokku. Seega on tõendid on kokkulangevad asjaolus, et 2015 juunis paiknes G.Z ja tema abikaasa M. K. kaasomandisse kuuluval ja Uiakatsi järve ääres asuval xxxxxxx kinnistu katastriüksusel katastritunnusega xxxxx:xxx:xxxxx 16 m kaugusel veepiirist puidust objekt, mis koosneb neljast seinast, katusest ja millel on ka põrand. Tunnistaja M. K. ütluste kohaselt kuuri sisse minnes jalad palja maa peal ei ole. Tunnistaja K. ütlused annavad alust järelduseks, et vaidlusalusel objektil on ka põrand. Kuigi tunnistaja M. K. ütluste kohaselt oli kuur paigutatud lihtsalt maapinnale, nähtub muudest tõenditest (eelkõige fototabelid), et vaidlusalune objekt oli 2015 juunis paigaldatud maasse löödud metallist vaiadele. Et vaidlusalune objekt oli 2015 juunis vaiadega maa küljes kinni, kinnitas kohtuistungil ka G.Z ise. G.Z ja tunnistaja M. K. ütluste kohaselt tekkis mingil ajal järve ääres oleva objekti pärast probleem, et see on keeluvööndis. Seejärel pani G.Z vaidlusalusele objektile alla metallist rööbastest jalased. G.Z kinnitusel soovitas rattad või jalased alla panna Keskkonnainspektsiooni ametnik J. , kelle väitel sellisel kujul võib objekt järve ääres olla. Tunnistaja M. K. ütluste kohaselt oli järve ääres oleval objektil jalased all 2016 aasta jaani ajaks. Asjaolu, et hiljemalt 2016 sügisel toetub vaidlusalune objekt enam mitte maasse löödud vaiadele, vaid maapinnal olevale metallist alusraamile, nähtub ka G.Z kohtuistungil esitatud fotolt ( fotol kuupäev 06.11.2016- tl 43). G.Z ja M. K. kinnitusel on vaidlusalune objekt Uiakatsi järve ääres sellisel kujul käesoleva ajani. Ka ei ole seda kordagi kohalt liigutatud. M. K. arvates ei saagi kuuri liigutada, kuna siis võib see katki minna. G.Z ütluste kohaselt on vaidlusalust objekti maastiku tõttu raske ühest kohast teise liigutada ja tegelikult ta seda ei teisalda. Jalased pani alla ainult seaduse täitmiseks. Kohus, erinevalt menetlusalusest isikust ja nõustudes kohtuvälise menetleja esindajaga leiab, et vaidlusaluse objekti näol on nii selle esialgsel kujul kui ka praegu tegemist just ehitisega, mitte millegi muuga (ammugi mitte G.Z väidetud saaniga). Süüteo toimepanemise ajal kehtinud ehitusseaduse (mis kehtis kuni 30.06.2015) § 2 lg 1 kohaselt ehitis on aluspinnasega kohtkindlalt ühendatud ja inimtegevuse tulemusena ehitatud terviklik asi. Ehitised jagunevad hooneteks ja rajatisteks. Ehitusseaduse § 2 lg 2 kohaselt hoone on väliskeskkonnast katuse ja teiste välispiiretega eraldatud siseruumiga ehitis. Ehitusseaduse § 2 lg 6 p 1 kohaselt on ehitamine muuhulgas ehitise püstitamine. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 19.06.2006 otsuses 3-1-1-44-06 (punktis 9) on selgitatud järgmist. Selleks, et otsustada, kas mingi inimtegevuse tulemusena valminud asi, millel on katus, siseruum ja välispiirded, on ehitis või mitte, tuleb ES § 2 lg 1 kohaselt tuvastada objekti aluspinnasega ühendatuse kohtkindlus. Viidatud norm ei ole ühetähenduslik ja selle mõistmiseks tuleb tõlgendada selle sisu. Sõnaühend "kohtkindel" koosneb kahest sõnast, millest esimene tähistab paika, aset, platsi, teine aga iseloomustab selle koha stabiilsust, konstantsust, muutumatust. Järgides tõlgendatava seaduseteksti üldkeelelist tähendust, leiab Riigikohus, et ka kividele püstitatud 4
(7)aiamaja võib olla ehitis ES § 2 lg 1 mõttes, sest selle koht on omaniku poolt kindlaks määratud ja see püsib tänu ehitise raskusele muutumatuna seni, kuni omanik seda abivahendite abil ei muuda. Taolise ehitise püstitamine on vaieldamatult ehitamine ES § 2 lg 6 mõistes. Seetõttu Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et ehitisena ES § 2 lg 1 mõttes tuleb mõista inimtegevuse tulemusena ehitatud terviklikku asja, mille asukohta ei suuda selle omanik omal jõul muuta ja mille teisaldamine on võimalik üksnes abivahendeid kasutades. Vaidlusalune objekt on väliskeskkonnast katuse ja teiste välispiiretega eraldatud siseruumiga ehitis, mis oli 2015 juunis ka maapinnaga kohtkindlalt ühendatud. Ka ei olnud seda ilma abivahenditeta võimalik teisaldada. Seega oli see ehitis kuni 30.06.2015 kehtinud ehitusseaduse mõttes. Alates 01.07.2015 kehtiva ehitusseadustiku § 3 lg 1 kohaselt ehitis on inimtegevuse tulemusel loodud ja aluspinnasega ühendatud või sellele toetuv asi, mille kasutamise otstarve, eesmärk, kasutamise viis või kestvus võimaldab seda eristada teistest asjadest. Vaidlusalune objekt on ehitis ka käesoleval ajal kehtiva ehitusseadustiku mõttes, kuna jätkuvalt toetub aluspinnasele ning selle teisaldamine ilma abivahenditeta pole võimalik. Nagu nähtub G.Z enda ütlustest ja tunnistaja M. K. ütlustest, et kuigi käesoleval ajal oleks ehitist jalaste olemasolu tõttu iseenesest võimalik teisaldada, pole seda kordagi järve äärest ära viidud. Seetõttu ei ole asjakohased G.Z ja tunnistaja M. K. ütlused, et nad on üritustel näinud samalaadseid objekte. Ei ole eluliselt usutav, et mõnele kalapeole vms üritusele kohale viidud jalastega aiamaja või kuur jäetaks sinna ka peale ürituse lõppemist. xxxxxxx kinnistul asuv Uiakatsi järve äärne ehitis on G.Z ja tunnistaja M. K. ütluste kohaselt tegelikult mõeldud seal alaliseks kasutamiseks ( peale ujumist sooja saamiseks ja riiete vahetamiseks).
§ 38
lg 1 p 4 kohaselt ehituskeeluvööndi laius rannal või kaldal on üle kümne hektari suurusel järvel ja veehoidlal ning üle 25 ruutkilomeetri suuruse valgalaga jõel, ojal, maaparandussüsteemi eesvoolul 50 meetrit. Pooltel ei ole vaidlust, et Uiakatsi järve pindala on 19 ha. Seega ehituskeeluvöönd
§-st 38 lg 1 p 4 tulenevalt on antud järve ääres 50 meetrit.
§ 38
lg 3 kohaselt ranna või kalda ehituskeeluvööndis on uute hoonete ja rajatiste ehitamine keelatud. Kuna Uiakatsi järve pindala on 19 ha ja xxxxxxx kinnistul asuv ehitis asub veepiirist umbes 16 m kaugusel, on see
§-s 38 lg 1 p 4 sätestatud ehituskeeluvööndis, mistõttu selle sinna 2015 suvel püstitamine oli
§-st 38 lg 3 tulenevalt keelatud. Kuigi kohtuistungil kohtuvälise menetleja esindaja selgitas, et tegelikult on piiranguvöönd antud paikkonnas isegi suurem ( 100 m), kuna tegemist on metsamaaga, ei ole vastavasisulist etteheidet (et rikutud oleks mingit muud
-st tulenevat piirangut) väärteoprotokollis esitatud. Seega saab kohus hinnangu anda üksnes asjaolule, kas rikutud on
§ 38
säteteid.
§-s 74 lg 1 on ette nähtud vastutus ranna või kalda kasutamise või kaitse nõuete rikkumise eest. Ranna või kalda ehituskeeluvööndis uute hoonete ja rajatiste ehitamine on vaadeldav ranna või kalda kasutamise või kaitse nõuete rikkumine. Ehitamist ehituskeeluvööndisse ei kohtuväline menetleja G.Z-ile sõnaselgelt aga ette heitnud. Nagu kohus eespool leidis, seisneb protokolli kohaselt süütegu üksnes selles, et menetlusalusele isikule kuuluval kinnistul oli 2015 juunis ehituskeeluvööndis paiknev ehitis. Ehitise olemasolu ehituskeeluvööndis eeldab selle eelnevat sinna ehitamist või sinna kohale viimist. Nagu kohus ka eespool tuvastas, on G.Z ehituskeeluvööndisse ehitise püstitamisega ise vahetult seotud. Seetõttu kohus leiab, et G.Z kinnisasja kaasomanikuna saab käesoleval juhul kanda vastutust
§ 74lg 1 järgi selle eest, et temale kuuluval kinnistul paiknes ehituskeeluvööndis 2015 juunis ebaseaduslik ehitis. 5
(7)G.Z väitel ehitise püstitamise ajal tema ehituskeeluvööndi olemasolust teadlik ei olnud. KarS § 17 lg 3 kohaselt seaduse mittetundmine ei välista tahtlust ega ettevaatamatust. Vaidlusalust väärtegu on võimalik toime panna nii tahtlikult kui ettevaatamatusest. Kohus leiab, et G.Z on süüteo toime pannud ettevaatamatusest hooletuse vormis. Kinnisasja kaasomanikuna lasus G.Z kohustus enne kinnisasjale ehitise paigutamist veenduda selle seaduslikkuses. Eeltoodu alusel kohus leiab, et G.Z on süüdi selles, et 2015 juunis Põlva maakonnas Kanepi vallas Rebase külas temale kaasomandina kuuluval xxxxxxx kinnistul katastritunnusega xxxxx:xxx:xxxxx Uiakatsi järvest umbes 16 m kaugusel s.o
§-s 38 lg 1 p 4 sätestatud ehituskeeluvööndis ehitis, millega on rikutud
§ 38lg 3.
G.Z süüd ja teo õigusvastasust välistavad asjaolud puuduvad. Kohtu arvates ei välista teo õigusvastasust ega menetlusaluse isiku süüd asjaolu, et ta vajab järveäärset ehitist peale ujumast tulekut sooja saamiseks oma tervisliku seisundi tõttu. Kohtu arvates on G.Z toimepandu kaevatavas otsuses õigesti kvalifitseeritud
§ 74lg 1järgi. Kar
S § 56 lg 1 kohaselt karistamise alus on isiku süü ja arvestada tuleb karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohus loeb G.Z süüd keskmisest väiksemaks. G.Z poolt toimepandul ei ole olnud raskeid tagajärgi. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, et G.Z oleks varem mingeid süütegusid toime pannud. Seega on alust eeldada, et tegemist on seni õiguskuulekelt elanud isikuga. Süütegu on toime pandud ettevaatamatusest. Samas G.Z käitumine (ilmselgelt ehitiseks oleva objekti järjekindlalt saaniks nimetamine) osutab asjaolule, et G.Z ei ole oma käitumise õigusvastasusest aru saanud käesoleva ajani. Kohtu arvates ei saa siiski välistada, et selles on oma osa ka asjaolul, et G.Z kinnitusel on ta Keskkonnainspektsiooni erinevatelt ametnikelt saanud vastukäivat tea vet. G.Z väitel soovitas tal vaidlus alusele objektile alla panna rattad või jalased just üks Kekskonnainspektsiooni ametnik. G.Z faktiline käitumine ( et ta mingil ajal seda tegigi) teeb eluliselt usutavaks menetlusaluse isiku väite, et ta sai kuskilt vastavasisulise juhise. G.Z karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad.
§ 74
lg 1 kohaselt karistatakse ranna või kalda kasutamise või kaitse nõuete rikkumise eest rahatrahviga kuni 300 trahviühikut või arestiga. Kohtupraktikas omaksvõetud põhimõtte kohaselt tuleb karistamisel lähtuda sanktsiooni keskmisest. G.Z on karistatud sanktsiooni keskmisest väiksemas määras. Arvestades asjaolusid, et süü ei ole väga suur, puuduvad raskendavad asjaolud, on põhjendatud on G.Z karistamine sanktsiooni keskmisest väiksemas määras. Samas puuduvad ka karistust kergendavad asjaolud. Vaatamata asjaolule, et süüteo avastamist kuni käesoleva ajani on möödunud juba pikk aeg, ei ole G.Z ehituskeeluvööndis olevat ehitist likvideerinud. Seetõttu ei saa karistus olla sanktsiooni alamääras ega alamäärale väga lähedases määras. G.Z kinnitusel käib rahatrahvi tasumine majanduslikel põhjustel temale üle jõu. Asjaolu, et G.Z regulaarsed sissetulekud on äärmiselt väiksed, tuvastas kohus juba oma 7.02.2017 määruses ( tl 23-24) G.Z-ileriigi õigusabi andmise kohta. Samas määruses tuvastas kohus siiski ka seda, et G.Z on muud vara - kaasomandina 10,3 ha suurune kinnistu, mitmed mootorsõidukid. Maatulundusmaa suurust arvestades oleks võimalik selle majandmisel tulu teenida. Samuti saab võõrandada mõne mittevajaliku mootorsõiduki. Seetõttu kohus leiab, et karistusmäära 6
(7)vähendamine ei ole põhjendatud ka G.Z majandusliku olukorra tõttu. tasumise ajatamist menetlusalune isik kohtuistungil ei soovinud. Rahatrahvi Seoses menetlusaluse isiku kohtuistungil avaldatuga, et trahvi tasumise asemel oleks ta pigem nõus vanglas olema, märgib kohus järgmist.
§ 74lg 1 sanktsioonis on karistusliigina ette nähtud ka arest.
See on võrreldes rahatrahviga raskemaliigilisem karistus. Kohtu arvates ei saa menetlusaluse isiku kaebuse alusel tema olukorda raskendada ja mõista raskemaliigilist karistust. Seda enam asjaolu valguses, et tegemist on varem karistamata isikuga, kelle puhul raskemaliigilise karistuse mõistmine ei olegi põhjendatud. Rahatrahvi ei saa menetluse praeguses staadiumis ka asendada arestiga. Asenduskaristuse kohaldamine toimub V™S § 211 sätetest tulenevalt alles kohtuvälise menetleja lahendi täitmise käigus. V™S § 132 p 1 alusel jätab kohus kohtuvälise menetleja otsuse muutmata ja kaebuse rahuldamata. Kuna kaebus jääb rahuldamata, tuleb menetluskulud jätta menetlusaluse isiku kanda. Asjas on menetluskuluks G.Z-ile menetluse käigus riigi õigusabi osutanud kaitsja tasu 72 eurot ( tl 34). Tartu Maakohtu 7.02.2017 määruse kohaselt on G.Z-ile riigi õigusabi antud kohustusega hüvitada riigi õigusabi tasu ja kulu täielikult osamaksetena. Kuna õigusabi tasu ei ole eriti suur, määrab kohus selle tasumise võrdsete osamaksetena nelja kuu jooksul. /allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik Rita Kulberg 7
(7)