4-17-3146 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 14. juuni 2017. a Tallinn Väärteoasja number 4-17-3146 (2302,17,005477) Kohtunik Märt Toming Kohtuistungi se

§ 227

lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks. Kohtuvälise menetleja esindaja: Enel Kuiv Väärteoasi Menetlusest osa võtnud isikud Menetlusalune isik: V.Z; elukoht: Xxxx ik: xxx; RESOLUTSIOON 1. Jätta V.Z-i (V.Z) kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse juhtivspetsialist Aivar Hirsi 16.05.2017 otsusele nr 2302,17,005477 V.

§ 227

lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks rahuldamata. 2. Jätta Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse juhtivspetsialist Aivar Hirsi 16.05.2017 otsus nr 2302,17,005477 V.

§ 227

lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks muutmata ja tühistamata. 3. Kui kohtuotsusele kassatsioonkaebust ei esitata, algab määratud põhikaristuse, s.o mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise 6 kuuline tähtaeg kohtuotsuse jõustumisest, so 15.07.2017 ning lõpeb 6 kuulise tähtaja möödumisel, so 14.01.2018. 4. Vastavalt LS § 127 sätetele tuleb pärast otsuse jõustumist viie tööpäeva jooksul juhiluba loovutada Maanteeametile. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama maakohtule seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse avalikult teatavakstegemise päevast. Kui üks kohtumenetluse pool on 1 seitsmepäevase tähtaja jooksul teatanud kassatsiooniõiguse kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud kohtumenetluse pooltel kassatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad ise on kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kohtuotsus on Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis Liivalaia 24 tutvumiseks kättesaadav alates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o alates 14.06.2017. Kassatsiooni esitamise viimane tähtaeg on 14.07.2017. Kui kassatsiooni kassatsioonitähtaja jooksul ei esitata, jõustub kohtuotsus 15.07.2017. Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas: Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse juhtivspetsialist Aivar Hirsi 16.05.2017 otsusega nr 2302,17,005477 karistati V.Z-i LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks selles, et V.Z juhtis 23.04.2017 kella 16:39 paiku Kõue vallas, Harju maakonnas, Tallinn – Tartu – Võru - Luhamaa tee 49. km-l mootorsõidukit asulavälisel teel kiirusega 131 km/h +/- 4 km/h, lubatud suurim sõidukiirus sellel teelõigul 90 km/h, ületades seega lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 37 km/h, millega rikkus LS § 15 lg 1 p 1 nõudeid ja pani toime LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo. Otsusele esitas menetlusalune isik kaebuse Kaebuse esitaja vaidlustab otsuse määratud karistuse suhtes. Määratud karistus on ebaproportsionaalselt suur. Kuupäeval 23.04.2017 liikles Tallinn – Tartu maanteel rahulikus tempos, spidomeetri järgi 90-95 km/h (kuna spidomeeter eksib, siis GPS järgi kiirus pidevalt lubatud määras). Ühel hetkel märkas, et ees sõidab aeglasema kiirusega rivi autosid. Kuna ilm ja teeolud olid ilusad, tee oli sirge ja vastutulevaid autosid esialgu märgata ei olnud, siis alustas sõidukite rivist möödasõitu. Möödasõidul võis kiirus olla pisut üle lubatu, kuid mitte olulisel määral, kui lõpuks radariga tuvastati. Järgneval hetkel nägi, et kauguses paistis auto, mis lähenes vastassuunas ning soovis oma sõiduritta tagasi reastuda, kuid järsku ei olnud see enam võimalik, sest mingil põhjusel, millest varsti teada sai, hakkasid tema sõidurajal liigelnud autod hoogu veel vähendama ning talle ei jäänud ruumi tagasi reastuda. Ajendatuna sellest, et autos viibisid elukaaslane ja laps, valis ohutuma võimaluse, lisas natuke gaasi ning reastus järgmise auto ette, kus oli vaba ruumi. Kui oli reastumise lõpetanud, viis kiiruse kohe tagasi lubatud määra ja sai kohe teada ka põhjuse miks eessõitvad sõidukid nõnda kiirust olid vähendanud, nimelt oli ennast tee äärde sisse seadnud politseipatrull. Järgmisel hetkel oli talle selge, et teda kohe-kohe peatatakse ning mõned sekundid hiljem see ka juhtus. Tema sõiduki kiiruseks mõõdeti 131 +/- 4 km/h, mis tõesti, on vähemalt 37 km/h üle lubatud määra. Samas mainiks ära, et selle hetkelise möödasõidul tekkinud kiiruseületamisega selle sõidukiga ta kellelegi suuremat ohtu ei tekitanud kui oleks tekitanud 90 km/h sõitev keskmine Eesti teedel liikuv auto, sest keraamiliste piduritega on selle sõiduki pidurdusteekond isegi 150 km/h sõites lühem kui näiteks 2007 aasta Volkswagen Passatil 90 km/h sõites. Saab aru, et kiiruseületamine on toime pandud, kuid paluks kohtul ülaltoodud asjaolusid hinnata ning asendada juhtimisõiguse peatamise rahatrahviga. Kohtulikul arutamisel kaebuse esitaja jäi kaebuse juurde ja selgitas, et see on 10 aasta jooksul esimene kord kui kohaldatakse juhtimisõiguse äravõtmist. Kohe esimesel korral 6 kuuks on liiga pikk aeg. Juhtimisõigusest sõltub see, kas saab tööd teha või mitte. Töö on seotud igapäevaselt roolis olemisega. Sõidab keskmisest rohkem. Seetõttu võib kiiruse ületamisi olla rohkem kui teistel. Tegeleb ettevõtlusega ja pakub veel viiele inimesele tööd. Kohus võiks sellega arvestada. On peres ainuke juhtimisõigusega isik, last on vaja viia lasteaeda. Kahetseb seda intsidenti, et see juhtus. Peale seda on järginud kiirust, ei ole rohkem ületanud. Alustas rivist möödasõitu, ei mäleta kui palju autosid rivis oli. Rivi liikus kiirusega 80-90 vahel. Kui lähenes kiirusega 95 km/h, siis jäid nad ette ja pidi möödasõitu alustama. Soovis liikumist jätkata selle kiirusega, millega eelnevalt liikus. Pidas võimalikuks, et peab kiirust lisama. Kui on möödasõidule läinud, siis tavaliselt ületab 10-15 km/h võrra üle lubatu, et ohutumalt läbi viia. Auto võimsus on suur, võib juhtuda, et kui on ekstreemne olukord, siis läheb suuremaks. Teab, et ületada ei tohi. Arvamus on tõesti, et möödasõit on manööver, mis 2 tuleks võimalusel teha lubatud sõidukiirusega, kui tekib vajadus ületada, siis pigem ületada. Ei katkestanud möödasõitu, sest rivi vahele ei olnud võimalik reastuda. On tihti kohanud olukordi, kus ei võimaldata tagasi reastuda. Tänasel päeval ei olegi enam möödasõitu alustanud. On kehtivaid karistusi, kuid osa peaks olema aegunud. Liiklus on selline koht, kus kõigil tuleb ette tähelepanematust. Aga sõidab teistest keskmiselt rohkem. Igapäevased sõidud on linnas 150 km, päevas võib tulla ka 500-600, kui sõidab välismaale, siis veel rohkem. Eksimuste võimalus on suurem. Üritab järgida liiklusseadust. Ei väida, et tahtlikult pidevalt rikub. Möödasõidu alustamisel nägi spidomeetrit, oli 105 km/h, kui tagasi reastus, siis suure tõenäosusega ei jälginud. Kui tagasi reastus, siis mõni hetk hiljem nägi politseid. 2017. aastal on olnud kokkupuude politseiga seoses kiiruse ületamisega, kuid selles osas on kohus alles 16.08.2017. Selles asjas määrati juhtimisõiguse äravõtmine 2 kuuks, ei pidanud seda õigustatuks. Kui karistus määrati, siis ei olnud eelnev veel jõustunud. Last viib lasteaeda Tabasallu, lapse ema elab Viimsis. Laps on sisse kirjutatud Harku valda. Lapse ema töötab teises suunas. Laps on nädal ema juures Viimsis ja nädal tema juures. Tegeleb ka aktiivselt müügitööga, kliendisuhete loomisega, kohtub klientidega üle Eesti, samuti Lätis, Leedus. Ei olnud soovi kedagi ohtu seada, kahetseb et juhtus. Pigem seetõttu, et kiirelt ja ohutult ära lõpetada. Juhtimisõigus on vajalik tööülesannete täitmiseks. Ettevõte maksab kümneid tuhandeid makse, pakub inimestele tööd. Soovib, et see saaks edasi toimida, saaks tööd jätkata. Pigem maksaks trahvi ära, on muutunud tunduvalt eeskujulikumaks liiklejaks kui kunagi varem. Repliigis leidis kaebuse esitaja, et kui alustas möödasõitu, siis ei olnud tegemist maksimaalse kiirusega, oli 80-90 km/h. Tunnistab, et on valesti käitunud, saab aru. Tahtis enda vaatenurgast seletada, miks see juhtuda võis. Nii agaralt enam möödasõidule ei lähe, kui pole tungivat vajadust. Kui põhjendamatult aeglane sõiduk on ees, siis, kuid seal ei olnud põhjendamatult aeglast sõidukit. Kohtuvälise menetleja esindaja seisukoht Kohtuvälise menetleja esindaja jäi otsuses toodud seisukohtadele. Karistuse aluseks on eelkõige süü. Vaadates ületamise määra, siis on see LS § 227 lg 2 mõttes peaaegu maksimum kiiruse ületamine. Süü on väga suur. Kohtuväline menetleja on arvestanud asjaoluga, et ületas suurimat lubatud sõidukiirust, sooritades ohtlikku manöövrit liikluses. Möödasõidu puhul on tegemist liikluses väga ohtliku manöövriga. Mootorsõiduki juht sõidab vastassuuna vööndisse. Ei ole keelatud manööver, kuid on seotud väga raskete tagajärgedega. Liiklusseaduse kohaselt on juht kohustatud möödasõidu manöövri katkestama kui ilmnevad takistused, mis ei lase manöövrit lõpetada. Liiklusseadus ütleb ka seda, et kiirus peab olema valitud vastavalt olukorrale, kuid ei tohi ületada suurimat sõidukiirust. Tänase teo puhul on tegemist reaalse ohuga liikluses. V.Z on kirjeldanud, et tavaliselt möödasõidu manöövrit tehes ületab 10 – 15 km/h võrra. Ka käesoleval juhul ei olnud möödasõiduks suurt vajadust. Juba liikudes lubatud sõidukiirusega otsustas veelgi kiirust lisada, seega on väärtegu toime pandud kavatsetult. Kaebajat on korduvalt liiklusalaste väärtegude eest karistatud, määratud rahatrahvid ei ole mõju avaldanud, jätkab väärtegude toimepanemist. Kohtuväline menetleja leidis õigesti, et rahatrahv kui karistuse liik on end tema puhul ammendanud. 2016. aastal on teda karistatud maksimaalse rahatrahviga 400 eurot, kuid see ei mõjutanud seaduskuulekusele. Arvestades suurima lubatud sõidukiiruse ületamise määra, teo tehiolusid, liiklustihedust, menetlusaluse isiku suhtumist teosse teo toimepanemise ajal, arvestades suhtumist ka täna, so teo toimepanemise järgselt, on põhjendatud V.Z-i karistamine juhtimisõiguse äravõtmisega määras nagu on kohtuväline menetleja seda teinud. On avaldanud täna kahetsust, kuid kohtuvälise menetleja arvates ei ole see kahetsus siiras. Kui inimene kahetseb, siis ta ka tunnistab oma viga, oskab leida alternatiivseid käitumisi kui peaks sattuma samasse olukorda. See viitab sellele, et on teo peale mõelnud. Käesoleval juhul ta mitte ainult ei selgita, vaid ka õigustab seda. Kohtuväline menetleja leiab, et V.Z on tõestanud, et ei suuda liiklusnõudeid täita. Selline juht on liikluses ohtlik ning tuleb ohutuma liikluse tagamiseks liiklusest kõrvaldada, vähemalt selleks ajaks kui ta kannab karistust. Karistuse eripreventiivsest eesmärgist saab loota, et ta tajub vahepeal, et tema tegudel on 3 isiklikud tagajärjed, mis mõjutavad tema igapäeva elu ja elukorraldust. Kaebus tuleks jätta rahuldamata. Maakohtu seisukoht Kohus, tutvunud esitatud kaebusega, kuulanud ära kaebuse esitaja selgitused, kohtuvälise menetleja arvamuse ning tutvunud kohtule edastatud väärteoasja kirjalike materjalidega, samuti vaadanud kohtuistungil videosalvestist, asub alljärgnevale seisukohale. Tulenevalt asjaolust, et V™S § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama V™S § 133 loetletud küsimused. V™S § 133 kohaselt peab kohus välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas V™S § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele V™S § 30 sätestatud alustel (p 8) ning kas lõpetada väärteomenetlus ja kohaldada karistusseadustiku §-s 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile (p 9), kuidas lahendada taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse kohaselt (p 10). Kiirusmõõturi salvestuse andmetest nähtub, et menetlusaluse isiku V.Z-i juhitud sõiduki registreerimismärgiga 557BTF sõidukiiruse mõõtmiseks kasutati 23.04.2017 kell 16:39 mõõteseadet LaserCam 4, milline oli taadeldud (taatlustunnistus TTRS-16/00182). Mõõteseadme näidu kohaselt oli menetlusaluse isiku juhitud sõiduki suurimaks sõidukiiruseks 131 km/h asulavälisel teel, kus suurimaks lubatud sõidukiiruseks oli 90 km/h. Vastavalt mõõtemetoodikale arvestati mõõtmisel laiendmääramatust +/- 4 km/h menetlusaluse isiku kasuks, mistõttu oli lubatud sõidukiiruse ületamise määraks seega mitte vähem kui 37 km/h. Mõõtmist teostas politseiametnik Margit Männik, kes on läbinud pädeva mõõtja koolituse. Taolistest andmetest saab tulla järeldusele, et mõõtetulemus on mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes jälgitav, kuivõrd mõõtmist on teostanud pädev mõõtja, kasutades taadeldud mõõtevahendit, järgides seejuures mõõtemetoodikat. Kohus leiab, et väärteomenetluses tehtud mõõtmise tulemusega on väärteokoosseisu olemasolu menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud ning mõõtetulemusest sõltuvalt on menetlusaluse isiku käitumine õigesti kvalifitseeritud LS § 227 lg-s 2 ettenähtud väärteona. Seega puuduvad väärteoasjas V™S § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud V™S § 133 p 1 mõttes. Samuti on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu on aset leidnud (§ 133 p 2) ning selle on toime pannud menetlusalune isik (§ 133 p 3), mida on ta ka ise tunnistanud. Kuna menetlusalune isik juhtis sõidukit kiirusega, mis ületas juhile lubatud suurimat sõidukiirust (90 km/

1. h)mitte vähem kui 37 km/h, siis rikkus menetlusalune isik LS § 15 lg 1 p 1 nõudeid ja tegemist on väärteoga LS § 227 lg 2 mõttes ning see süütegu on õigesti kvalifitseeritud (§ 133 p 4). Vaidlustatud otsusest nähtuvalt määras menetlusalusele isikule karistuse Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse juhtivspetsialist Aivar Hirs, kes on täidesaatva riigivõimu volitustega asutuse ametnik V™S § 9 p 1 ja § 10 lg 1 mõttes, mistõttu on vaidlustatud otsuse koostaja pädev otsust koostama (§ 133 p 5). Väärteoasja materjalidest ei ilmnenud, et kohtuväline menetleja oleks kohtuvälises menetluses väärteoasja menetledes või otsust koostades jätnud järgimata väärteomenetlusõiguse nõudeid (§ 133 p 6). 4 Menetlusalust isikut karistati LS § 227 lg-s 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest põhikaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks. LS § 227 lg 2 kohaselt karistatakse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21 kuni 40 kilomeetrit tunnis rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni 6 kuuni ning LS § 227 lg 5 p 1 kohaselt võib kohaldada ka lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist 1 kuust kuni 3 kuuni. Seega järeldub, et kohtuvälise menetleja määratud põhikaristus on määratud ettenähtud sanktsioonimäära ülemmääras ning lisakaristust määratud ei ole. Seega kohus leiab, et karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistamise kohaldamise alustega (p 7) ja süü suurust arvestades puudub ka alus väärteomenetluse lõpetamiseks V™S § 30 alustel (§ 133 p 8). Väärteoasja materjalidest ja menetlusaluse isiku isikuandmetest nähtuvalt on menetlusaluse isiku puhul tegemist täisealise isikuga, mistõttu puuduvad ka alused väärteomenetluse lõpetamiseks ja alaealisele kohaldatavate mõjutusvahendite kohaldamiseks V™S § 133 p 9 mõttes. Ja kuna puudub taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju, siis puudub ka vajadus lahendada küsimust süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks (§ 133 p 10). Arvestades süüteo asjaolusid, s.h seda, et kiiruse ületamine mitte vähem kui 37 km/h ei saanud menetlusalusele isikule kuidagi jääda märkamata, siis leiab kohus, et antud süütegu pandi toime teadlikult. Menetlusalune isik selgitas, et ta ületas suurimat lubatud kiirust kuna tegi möödasõitu aeglasemalt liikuvate sõidukite rivist ja ei saanud tagasi oma sõidurajale, kuivõrd talle ei jäänud selleks ruumi, sest sõidukid hakkasid veelgi rohkem aeglustama. Kohus leiab, et taoline väide ei riimu väärteoasjas leiduva salvestisega. Nimelt on näha salvestiselt, et kaebuse esitajaga samas suunas liigub neli sõidukit, kusjuures ajal, mil kaebuse esitaja sõiduki kiiruseks on mõõdetud 131 km/h, on kaebuse esitaja möödumas kahest lähestikku liikuvast sõidukist, kuid enne seda on sõidukite vahel suur vahemaa ja kaebuse esitajal oli piisavalt võimalusi tagasi reastumiseks. Kaebuse esitaja on aga hoopis kiirust lisanud. Seejuures reastus kaebuse esitaja just kahe teineteisele lähestikku liikuva sõiduki vahele, mitte eelmisesse vahesse, kus ruumi oli kordades rohkem. Seejuures oli kaebuse esitaja väidete kohaselt möödasõitu alustades eesliikuvate sõidukite kiirus 80-90 km/h, st sõidukid liikusid suurima lubatud sõidukiiruse ülemise piirmäära lähedase kiirusega ning möödasõit ei oleks olnud vajalik. Seega oli kaebuse esitaja sooviks mööda sõita kõigist samas suunas liikuvatest sõidukitest ja seda sõltumata sellest kui suurel kiirusel ta seda teeb. Eeltoodust lähtuvalt leiab kohus, et antud väärtegu on toime pandud kavatsetult. Süüd välistavaid ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Seega on kohtu arvates tuvastamist leidnud, et menetlusalune isik ületas asulavälisel teel mootorsõiduki juhile lubatud suurimat sõidukiirust (90 km/
2. h)mitte vähem kui 37 km/h võrra, millega rikkus LS § 15 lg 1 p 1 nõudeid ja pani toime LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo. Karistuse määramine Kohus nõustub kohtuvälise menetleja määratud karistuse liigi ja karistuse määraga ning põhjendab seda järgnevalt. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Seadusandja on LS § 227 lg 2 ette nähtud väärteo toimepanemise eest ette näinud karistuseks rahatrahvi kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni 6 kuuks. LS § 227 lg 5 p 1 alusel võib kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist ühest kuust kuni kolme kuuni. Käesoleval juhul on menetlusalune isik lubatud suurimat sõidukiiruse ületamise määra, LS § 227 lg-s 2 nimetatud vahemikku, s.o 21-40 km/h ületanud mitte keskmises määras, vaid 5 peaaegu maksimummääras s.o 37 km/h võrra. See omakorda tähendab, et karistuse määra valikul tuleks lähtuda ettenähtud sanktsiooni mitte enam keskmisest määrast, vaid seda ületavast määrast, kuivõrd kehtiva kohtupraktika kohaselt võetakse karistuse mõistmisel lähtepunktiks vastava seadustiku (käesoleval juhul liiklusseaduse) sanktsiooni keskmine määr, mille järgselt tuvastatakse menetlusaluse isiku süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Väärteootsusest nähtuvalt karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad. Kohtuistungil avaldas kaebuse esitaja kahetsust, kuid kohus suhtub sellesse kahetsusse kriitiliselt ega saa seda kahetsust hinnata siirana. Kaebuse esitaja selgitustest saab järeldada, et tavaliselt teebki ta möödasõitusid teadvalt suurimat lubatud sõidukiirust ületades ning põhjendab kehtivate karistuste rohkust sellega, et ta sõidab sõidukiga rohkem kui tavaline liikleja. Kohus leiab, et ka suurem läbisõidetud kilomeetrite arv ei ole liiklusseadusest tulenevalt asjaoluks, mis annaks õiguse liiklusnõudeid eirata. Kohtu arvates peaks suurema läbisõiduga juht olema seda enam seaduskuulekas, kuivõrd ta osaleb juhina liikluses teistest rohkem. Seejuures on juht, kes läbib rohkem kilomeetreid ka enam teadlik juhtimisõiguse vajalikkusest, mis on saavutatav liiklusnõuete täitmisega. Vastasel juhul võib ta temale vajalikust juhtimisõigusest ilma jääda. Seetõttu leiab kohus, et kaebuse esitaja kahetsus on paljasõnaline ega riimu tema kohtuistungil antud õigustavate põhjendustega, millised sisuliselt välistavad kahetsuse tõsiseltvõetavuse. Arvestades nimetatud asjaolusid leiab kohus, et väärteomenetluses ei ole tuvastatud ei kergendavad ega raskendavaid asjaolusid, mis saaks karistust mõjutada. Seega arvestades lubatud suurima sõidukiiruse ületamise määra tuleb kaebuse esitaja süüd LS § 227 lg 2 mõttes lugeda suureks, kui mitte maksimaalseks. Karistuse määramisel tuleb arvestada ka võimalusega, et karistus sunnib isikut hoiduma uute süütegude toimepanemisest. Puutuvalt eripreventiivsesse eesmärki peab kohus vajalikuks märkida, et kaebuse esitajal on karistusregistri andmete kohaselt viis kehtivat karistust liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest. Seejuures on nendest karistustest neli määratud kaebuse esitajale 2016. aastal ja kaks neist on määratud LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest. Seejuures on kaebuse esitajale juba määratud LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo eest maksimaalne rahatrahv, mille ta oli suuteline tasuma mitte seaduses ettenähtud 15 päevase tähtaja jooksul, vaid poole aasta möödudes. Lisaks sellele on Harju Maakohtu menetluses kaebuse esitaja kaebus kohtuvälise menetleja 24.04.2017 otsusele nr 2317,17,002814, millega karistati kaebuse esitajat taas LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo eest, milline oli toime pandud 30.03.2017. Seega eelmistest karistustest samalaadsete ja teiselaadsete liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest kaebuse esitaja oodatud järeldusi teha suutnud ei ole ja ta on jätkanud samalaadsete süütegude toimepanemist ja liikluse ohustamist. Kaebuse esitajale määratud erineva suurusega rahatrahvid on osaliselt tasutud seaduses ettenähtud tähtaegadel, osa aga oluliselt hiljem ning vaatamata sellele ei ole eelnenud karistuste rangus ega liik oma eesmärki täitnud. Seega on rahatrahv kui karistusliik ennast juba ammendanud ning kohaldada tuleb teiseliigilist karistust mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise näol. Omaksvõetud karistuspraktika kohaselt võib ka keskmise süü korral määrata või mõista karistust ettenähtud sanktsiooni keskmist määra ületavas määras kui varem karistatud isikus on vaja kinnistada arusaama keelunormi kehtivusest. Käesoleval juhul on üheselt tuvastatud kaebuse esitaja suur süü ning ilmselge eripreventiivne vajadus karistuse kohaldamiseks maksimummääras. Kohtuväline menetleja ongi määranud karistuse ettenähtud sanktsiooni ülemmääras ning kohus peab seda põhjendatuks ja kooskõlas olevaks nii karistuse määramise aluste kui ka karistuste kohaldamise praktikaga ning riigikohtu seisukohtadega. Karistuse määramisel tuleb lisaks lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõidukijuhid, kes ei täida liikluskorda tagavaid õigusnorme korrektselt. Kaebuse esitanud isiku väärteoasja materjalidest nähtuvalt eiras kaebuse esitaja teadlikult liiklusnõudeid, mida näitab ka sõidukiiruse ületamine märkimisväärses ulatuses, s.o 37 km/h 6 asulavälisel teel. Seetõttu, arvestades menetlusaluse isiku poolt toimepandud teo iseloomu, leiab kohus, et kohtuväline menetleja on põhjendatult asunud seisukohale, et ka õiguskorra kaitsmise huvidest lähtuvalt rahaline mõjutamine kaebuse esitajat liikluses õiguskuulekalt ja teiste ohustamist vältivalt käituma ei sunni ja kaebuse esitaja suhtes tuleb kohaldada mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist. Üldpreventsiooni arvestades, leiab kohus, et teadmine, et ohtlikud juhid kõrvaldatakse liiklusest, võib suurendada ka teiste liiklejate turvalisust. Neil asjaoludel on kohus seisukohal, et kohtuvälise menetleja poolt kohaldatud karistus, s.o mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine on peale süü suuruse põhjendatud ka eri- ja üldpreventiivsetest kaalutlustest lähtudes. Kaebusest nähtub, et kaebuse esitaja on taotlenud juhtimisõiguse asendamist rahatrahviga, kuid ei ole põhjendanud, miks ta sellise taotluse on esitanud. Kohtuistungil aga väitis kaebuse esitaja, et talle on juhtimisõigus vajalik lapse lasteaeda viimiseks ja sealt toomiseks ning lisaks sellele on juhtimisõigus vajalik ka töö tegemiseks. Kohus peab puutuvalt lapse lasteaeda viimise ja sealt toomise kohta vajalikuks märkida, et lapse ülalpidamiskohustus, samuti lasteaeda viimise või sealt toomise kohustus on igal lapsevanemal ja seda sõltumata sellest, kas lapsevanemal on juhtimisõigus või mitte. Last peavad lasteaeda viima ja sealt ka ära tooma ka need lapsevanemad, kellel juhtimisõigus puudub. Seega juhul, kui lapsevanem leiab, et tal on last mugavam viia lasteaeda ja sealt ära tuua autoga, siis peab ta ka kõik tegema selleks, et tal see võimalus oleks ja säiliks. Kui see lapsevanem ei suuda liikluses olla õiguskuulekas, siis riskib ta sellega, et ta kõigepealt seab ohtu oma lapse ja võib jääda ilma ka senist elu mugavaks teinud juhtimisõigusest. Puutuvalt aga juhtimisõiguse vajalikkusesse seoses tööga, peab kohus vajalikuks märkida, et kaebuse esitaja oli teadlik sellest, et talle on juhtimisõigus tööülesannete täitmiseks eluliselt vajalik. Juhtimisõiguse saanud ja korduvalt liiklusnõuete rikkumise eest karistatud isikuna pidi ta teadma ka seda, et lubatud sõidukiiruse ületamine on karistatav ning sellisele teole võivad järgneda nii rahatrahv kui ka juhtimisõiguse äravõtmine kas põhi- või lisakaristusena, samuti sellest tingitud ebamugavused edasise elu korraldamisel. Selline teadmine ei ole aga menetlusalusele isikule olnud takistuseks ning ta jätkab liikluse ohustamist. Kohus on seisukohal, et isik peab tegema kõik enesest oleneva, et tema ja temast sõltuvate isikute, sh lähedaste olukord tema enese tahtliku süülise käitumise tõttu ei halveneks ning senine mugav elulaad säiliks. Seega saanuks kaebuse esitaja säilitada väärteo toimepanemisele eelnenud olukorra vaid juhul, kui oleks hoidunud temale inkrimineeritud järjekordse väärteo toimepanemisest. Käesoleval juhul seadis ta ohtu ka kaasreisijatena sõidukis viibinud elukaaslase ja lapse, rääkimata siis teistest liiklejatest. Kohus leiab, et kuivõrd kaebuse esitajat on juba viimase aasta jooksul korduvalt rahatrahvidega karistatud ja selline karistusliik ei ole ennast õigustanud ega oodatud mõju avaldanud, leiab kohus, et esitatud taotlus rahatrahvi kohaldamiseks jääb tagajärjetuks motiividel, mis on toodud juba ülalpool. Kaebuse esitaja on oma süsteemse liiklusnõuete eiramisega korduvalt tõestanud oma ohtlikkust liikluses ning ta ei ole ise sellest aru saanud. Seda saab järeldada ka esitatud kaebusest, kus kaebuse esitaja on märkinud, et „möödasõidul võis kiirus olla pisut üle lubatu“. Selline suhtumine lubatud sõidukiiruse ületamisse mitte vähem kui 37 km/h võrra näitab kaebuse esitaja üleolevat suhtumist liikluskorda ja –nõuetesse. Puutuvalt kaebuse esitaja kaebuses märgitusse, et selle sõidukiga kiirust ületades ta kellelegi suuremat ohtu ei tekitanud ja pealegi on keraamiliste piduritega ka 150 km/h sõidukiiruse juures peatumisteekond väiksem kui 2007 aasta VW Passatil 90 km/h kiiruse juures näitab seda, et kaebuse esitaja peab liiklusohutuse tagatiseks sõiduki marki, mitte aga juhti, kes seda sõidukit juhib. Selline suhtumine näitab, et kaebuse esitaja lähtub eelkõige juhitava sõiduki margist ja omadustest, mistõttu on temale ka liiklust ohustav käitumine muutunud omaseks ja süsteemseks. Seetõttu teenib kaebuse esitaja liiklusest kõrvaldamine eelkõige eripreventiivset eesmärki, millega välistatakse vähemalt juhtimisõiguse äravõtmise ajal kaebuse esitaja poolt uute liiklusalaste süütegude toimepanemine. Seejuures täidab selline karistuse liik kaudselt ka üldpreventiivse 7 eesmärgi, kuivõrd hoiab ära ka teiste liiklejate, sh ka kaebuse esitaja juhitud sõidukis viibivate kaasreisijate elu ja tervise ohustamise. Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlus- või materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse esitaja argumentides ei osutatud sellistele minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtuvälise menetleja otsuse muutmine või tühistamine. Seega puudub õiguslik alus kohtuvälise menetleja seadusliku ja põhjendatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 8