(5)ööpäeva. Tunnistada süüdi M.

(1)ööpäev. Tunnistada süüdi M.

(10)ööpäeva. Arest kokku kuusteist

(16)ööpäeva tuleb kanda kohtu poolt määratud ajal, mil M.A on 1 kohustatud ilmuma Politsei ja Piirivalveameti Lääne Prefektuuri Rapla politseijaoskonna arestikambrisse Raplas Savi t.

1. Karistuse tähtaega arvestatakse selle kandmisele asumise ajast ja mitteilmumise korral kohaldatakse sundtoomist. Liiklusseaduse § 232 järgi väärteoasja menetlus lõpetada väärteo koosseisu puudumise tõttu. Kohtuotsusele võib esitada apellatsiooni Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul, arvates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav. Apellatsiooniõiguse kasutamisest tuleb 7 päeva jooksul, arvates otsuse lõpuosa kuulutamisele järgnevast päevast, maakohtule teatada. Kui apellatsiooniõiguse kasutamisest on teatanud üks kohtumenetluse pool, siis on apellatsiooni esitamise õigus ka teisel kohtumenetluse pooltel olenemata ise apellatsiooniõiguse kasutamisest teatamisest. Apellatsiooniõiguse kasutamisest mitteteatamise korral motiveerivat osa kohtuotsusele ei lisata. Apellatsiooniteate saabumise korral koostab kohus täies mahus otsuse ja otsus on
2. päeval pärast teate esitamist menetlusosalistele kohtus tutvumiseks kättesaadav. Asjaolud Väärteoprotokolli kohaselt juhtis M.A 13.oktoobril 2015.a. kella 23.28 paiku Rapla maakonnas Juuru-Rapla tee 12.kilomeetril sõiduautot Volkswagen Golf registrimärgiga xxx xxx, eiras raudteeülesõidukohas foori keelavat tuld, ei jäänud tõkkepuu ees seisma tee andmiseks RaplaTüri liinil liikunud Eesti Liinirongid AS-i reisirongile StalerFlirt nr. 2432 ja sõitis rongile külje pealt otsa, millega põhjustas varalise kahju. Seejärel lahkus sündmuskohalt ja jättis liiklusõnnetusest politseile teatamata, kuigi liiklusõnnetuses osalenud juhid ja varalise kahju saaja ei olnud juhtumi põhjusi hinnates varalise kahju tekitamise vastutuse küsimuses ühel meelel ja liiklusõnnetuse asjaolud olid kirjalikult vormistamata. M.A rikkus Liiklusseaduse §§ 17 lg. 1, 59 lg. 1 ja 2; 7 lg. 7; 169 lg. 4 p. 5 ja 169 lg. 1 p.1 nõudeid. Kohtuväline menetleja on kvalifitseerinud M.A teod vastavalt Liiklusseaduse §§ 223 lg. 1, 232, 236 lg. 1 ja 237 lg. 1 järgi ette nähtud väärtegudena ja saatnud väärteoasja lahendamiseks kohtusse. Kohtuväline menetleja taotleb aresti kohaldamist ja lisakaristusena mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist neljaks

(4)kuuks. 14.detsembriks 2015.a., 21.detsembriks 2015.a. ja 28.detsembriks 2015.a. määratud kohuistungitele M.A ei tulnud, kuigi oli kohtukutsed kätte saanud ja kohtuistungi aegadest teadlik. 14.detsembriks 2015.a. määratud kohtuistungile mitteilmumise põhjusena teatas M.A jala väljaväänamise, 21.detsembri 2015.a. istungile mitteilmumise põhjuseks selja põletamine ja 28.detsembri 2015.a. istungile mitteilmumise põhjuseks jala vigastamise. Ühtegi arstitõendit M.A ei esitanud. Seepärast lahendas kohus asja Väärteomenetluse seadustiku § 90 kohaselt ilma menetlusaluse isiku osavõtuta. Kohtuvälisele menetlejale 03.novembril 2015.a. antud ütlustes tunnistab M.A väärtegude toimepanemist. Ütlustest nähtub, et ta alustas sõitmist Nõmme kõrtsi juurest ja tahtis sõita Kehtnasse. Auto oli talle andnud kasutamiseks RJ. Raudteeülesõidule lähenedes nägi ta valgusfooris punast tuld ja et tõkkepuu oli all. M.A soovis pidurdada, aga pidurid autol ei töötanud. Käsipiduri abil õnnestus auto peatada, kuid auto põrkas auto vastu Rapla poolt tulnud rongi. Selleks ajaks oli auto kiirus väga väike. Rong liikunud edasi ja M.A tahtnud sõita Keava jaama, et rongijuhiga juhtunust rääkida. Keava jaama aga rong ei tulnud. Algul palus M.A auto omanikul R. J süü enda peale võtta. Hiljem otsustas M.A ikka ise vastutada. 2 Kohtu seisukoht Süüks arvatud väärtegude objektiivsed ja subjektiivsed tunnused on M.A tegevuses tõendatud. Küsimust süüd ja õigusvastasust välistavate asjaolude esinemisest antud juhul ei tõusetu. Liiklusseaduse § 7 lg. 7 kohaselt keelavad ülesõidu foori vilkuvad punased tuled edasisõidu, 17 lg. 1 kohaselt peab liikleja tee andmisel juhinduma liikluskorraldusvahendi nõuetest, § 59 lg. 1 ja 2 kohaselt peab juht raudteeülesõidukohale lähenedes olema eriti tähelepanelik ja sõitma sellise kiirusega, et oleks võimalik sõiduk sujuvalt seisma jätta tõkkepuu ees või selle puudumisel vähemalt viie meetri kaugusel esimesest rööpast. Nende nõuete täitmata jätmise tagajärjel liikus M.A juhtimisel olnud auto vastu rongi ja põhjustas varalise kahju. Rongi kahjustus nähtub fotodelt. (t.l. 3) Seega on M.A tegevuses Liiklusseaduse §§ 223 lg. 1 ette nähtud väärteo objektiivsed ja subjektiivsed tunnused. Asjaolu, et teadmata on kahju rahaline suurus s.o. vaguni taastamisremondi maksumus, ei välista selle väärteo koosseisu. Rongile tahtliku otsasõidu kohta tõendid puuduvad. Sündmuskoha vaatluse käigus fikseeriti teekattel sõiduki rehvi libisemisele viitavad jäljed, mis kinnitab M.A soovi auto peatada. Kohus leiab, et tegemist oli M.A ettevaatamatusega, mis seisnes hooletuses vastavalt KarS § 18 lg. 3. Tõendatuks ei saa lugeda M.A väidet auto pidurite ootamatu rikke kohta, sest 14.oktoobril 2015.a. kell 10.20 koostatud vaatlusprotokolli kohaselt olid selle auto pidurid töökorras. Küll aga olid deformeerunud esimene põrkeraud, parempoolne esitiib ja esilaternad. Sündmuskohale jäämise ja politseile teatamise kohustusest pärast rongile otsasõitu pidi M.A olema teadlik. Ebaõige on M.A väide rongi mittepeatumise kohta. M.A oli Liiklusseaduse § 169 lg. 1 p.1 kohaselt kohustatud pärast kokkupõrget võimalikult kiiresti peatuma ja täitma muid selles punktis ette nähtud kohustusi. Miski ei saanud viidata Liiklusseaduse § 169 lg. 6 ette nähtud õigusele sõiduki asukoha muutmiseks pärast liiklusõnnetust. M.A pidi saama aru ka varalise kahju tekkimisest rongile ja et sündmuskohalt ärasõidu tagajärjel ei ole võimalik täita Liiklusseaduse § 169 lg. 4 ette nähtud tingimusi, millised oleksid andnud aluse liiklusõnnetusest politseile mitte teatada. Ärasõit sündmuskohalt vastab Liiklusseaduse § 237 lg. 1 ette nähtud väärteo objektiivsele koosseisule ja liiklusõnnetusest mitteteatamine Liiklusseaduse § 236 lg. 1 objektiivsele koosseisule. Need väärteod tuleb lugeda toimepanduks KarS § 16 lg. 2 mõttes kavatsetult. Karistust raskendavaid ega kergendavaid asjaolusid menetlusaluse isiku tegevuses ei ole. KarS § 63 lg. 3 kohaselt tuleb antud juhul mõista iga väärteo eest eraldi karistus. Liiklusseaduse (LS) § 223 lg 1 ette nähtud väärteo eest on põhikaristustena ette nähtud rahatrahv kuni 300 trahviühikut, arest või mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine kuni 6 kuuks; LS § 236 lg 1 ette nähtud väärteo eest rahatrahv kuni 300 trahviühikut, arest või juhtimisõiguse äravõtmine kuni 12 kuuks ja LS § 237 lg 1 ette nähtud väärteo eest rahatrahv kuni 300 trahviühikut, arest või juhtimisõiguse äravõtmine kuni 24 kuuks. Kohus leiab, et ühegi väärteo eest ei vastaks rahatrahv M.A süüle s.o. raudtee ülesõidule lähenemisel vajaliku hoolsuse puudumisele, millele järgnes seaduse teiste nõuete tahtlik mittetäitmine. Rahatrahviga on M.A karistatud liiklusalase väärteo eest juba 17.aprillil 2015.a. ja 09.aprillil 2014.a. Esimesel juhul oli tegemist mootorsõiduki juhtimisega alkoholi piirmäära ületavas seisundis ja teisel juhul liiklusõnnetuse põhjustamisega. 03.novembril 2014.a. on M.A karistatud arestiga mootorsõiduki juhtimise eest alkoholi piirmäära ületavas seisundis. Kaks korda on M.A karistatud KarS § 424 järgi s.o. mootorsõiduki juhtimise eest alkoholijoobe seisundis. Kohtu menetluses on kriminaalasi, milles M.A süüdistatakse muuhulgas samuti mootorsõiduki juhtimises alkoholijoobe seisundis. Kriminaalasi on 3 kokkleppemenetluses ja kokkulepe näeb ette lisakaristusena mootorsõiduki juhtumise õiguse äravõtmise. Sama karistusliigi kohaldamine arutatavate väärtegude eest ei avaldaks seega enam mingit mõju. Seega on õiguskorra huvides ja M.A poolt uute liiklusalaste süütegude ärahoidmiseks vajalik mõista iga väärteo eest arest. Kuna tegemist on kõige raskema karistuse liigiga, siis ei pea karistuse määrad olema suured ja võivad jääda ühe kolmandiku piiresse aresti võimalikust suurimast määrast. Kõige raskemaks väärteoks tuleb lugeda sündmuskohalt lahkumine, mistõttu peab selle eest mõistetav karistus olema ülemmäärast üks kolmandik. M.A tegevus ei vaja kvalifitseerimist väärteona Liiklusseaduse § 232 järgi, mis näeb ette vastutuse raudteeülesõidu ületamise nõuete rikkumise eest. Viimane on antud juhul küll vaieldamatu, kuid kõigi eespool nimetatud sätete rikkumine on juba hõlmatud Liiklusseaduse § 223 lg. 1 ette nähtud väärteo koosseisuga. Seepärast tuleb menetlus Liiklusseaduse § 232 järgi lõpetada selle väärteo koosseisu puudumise tõttu. (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Saar Kohtunik 4