p 1 ja § 266 lg 1 järgi Andrus Talviste süüdistuses
p 1 ja § 266 lg 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu (Viljandi kohtumaja)
p 1 ja § 117 lg 1 järgi ning
2. Andrus Talviste tunnistada süüdi
Samuti jätta muutmata Andrus Talvistele
3. Meinhard Suur tunnistada süüdi
Süüdistusakti kohaselt A. Talviste, M. Suur ja A.L , viibides
Kohus leidis, et süüdistatavatel puudus tapmistahtlus ning seetõttu kvalifitseeris süüdistatavate käitumise ümber. 1.3 Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsiooni prokurör ja süüdistatavate kaitsjad. 1.4 Tartu Ringkonnakohus tühistas 09.12.2011 määrusega Tartu Maakohu otsuse süüdistatavate A. Talviste, M. Suure ja A.L süüditunnistamise ja karistuse mõistmise motiivide osas ning saatis kriminaalasja Tartu Maakohtule samas kohtukoosseisus uue kohtuotsuse tegemiseks. 1.5 A.L surma tõttu 19.01.2012 lõpetati tema osas menetlus. 1.6 Tartu Maakohtu 19.04.2012 otsusega mõisteti A. Talviste süüdi elule ohtliku raske terviskahjustuse tekitamises
lg 1 järgi ja surma põhjustamises ettevaatamatusest
A. Talvistele mõisteti
lg 1 alusel mõistetud üksikkaristustest kergema karistuse raskemaga kaetuks lugemisega liitkaristusena vangistus 8 aastat;
alusel arvati eelvangistuses viibitud aeg vangistuse aja hulka ja loeti vangistuse kandmise alguseks 06.12.2010. Tõkend vahistamine jäeti vangistusena mõistetud kohtuotsuse täitmise tagamiseks muutmata ja loetakse tühistatuks kohtuotsuse jõustumisel või vangistuse kandmise lõppemisel. 1.7 M. Suur tunnistati süüdi elule ohtliku raske terviskahjustuse tekitamises
lg 1 ja surma põhjustamises ettevaatamatusest
lg 1 järgi.
lg 1 alusel mõisteti talle
p 1 järgi karistusena vangistus 8 aastat.
alusel arvati eelvangistuse aeg mõistetud vangistuse aja hulka ja loeti Tartu Maakohtu 19.05.
Kohus ei tuvastanud, et ükski süüdistatavatest oleks reaalselt tegutsenud peksmise lõpetamiseks, pigem süüdistatavad oma vägivaldse tegevusega innustasid üksteist. Kohus märkis, et objektiivselt on tuvastatud, et kannatanu surm saabus peksmise tagajärjel. Piiritlemaks omavahel
ja § 118 p 1 mõttes tahtlikku elule ohtlikku raske tervisekahjustuse tekitamist, millega ettevaatamatusest põhjustatakse surm, kaudse tahtlusega tapmist
kohaselt ja surma ettevaatamatut põhjustamist
tähenduses, tuleb objektiivsete tunnuste poolest teokirjelduste tõttu kokkulangevaid tegusid eristada subjektiivse külje alusel. Iga tervist kahjustav käitumine võib endast kujutada ohtu kõige raskema tagajärje saabumiseks ning sellest ei saa teha automaatselt järeldust toimepanijal esinenud tapmistahtluse kohta. Käte ja jalgadega kannatanu peksmine ei ole selliseks tegevuseks, mis annaks automaatselt alust rääkida toimepanija tapmistahtlusest. Juhtudel, mil isiku käitumine on küll põhjustanud konkreetse ohu elule, kuid välise teopildi alusel ei saa teha tõsikindlaid järeldusi tapmistahtluse 4 kohta, tuleb iseäranis hoolikalt kontrollida nn sisemise teopildi asjaolusid, täpsemalt seda, millele toimepanija tahtlus oli suunatud. Kohus märkis, et arvestada tuleb kuriteosündmuse kausaalsusahela kulgu. Mingil hetkel süüdistatavad lõpetasid peksmise ja otsustasid kutsuda välja kiirabi. Seega süüdistatavate tegevus oli suunatud sellele, et katkestada peale kannatanule eluohtliku tervisekahjustuse tekitamist sellele vahetult järgnevat ja surmani viinud põhjuslikku ahelat. Süüdistatavad ise on kannatanu tapmise tahtlust kogu kriminaalmenetluse vältel eitanud ja selgitanud, et peksid kannatanut üksnes selleks, et teda ebasündsa käitumise pärast korrale kutsuda. Teiste tõendite puudumisel ja lähtudes süütuse presumptsioonist tuleb süüdistatavate ütlusi arvestada kui kõrvaldamata kahtlust süüdistuses esitatud versiooni kohta. Arvestada tuleb asjaoluga, et aru saanud peksmise tagajärgede tõsidusest otsustasid süüdistatavad kutsuda kiirabi. Eeltoodust nähtub, et süüdistatavad tahtlikult tekitasid kannatanule eluohtlikke tervisekahjustusi
p 1 mõttes, kuid ettevaatamatusest ei näinud ette kannatanu surma saabumise võimalikkust. Ettevaatamatus seisnes kergemeelsuses, s. o süüdistatavad pidasid võimalikuks kannatanu surma saabumist, kuid tähelepanematuse ja kohusetundetuse tõttu lootsid seda vältida. 2.2 Kohus lähtus karistuse määramisel
§-st 56. A. Talviste ja M. Suur panid toime ideaalkonkurentsis tervist kahjustava süüteo
p 1 järgi ohuga elule, mis on karistatav nelja- kuni kaheteistaastase vangistusega ja eluvastase süüteo
lg 1 järgi, mis on karistatav rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega.
lg 1 kohaselt, kui isik on toime pannud ühe teo, mis vastab mitmele eri süüteokoosseisule, siis määratakse või mõistetakse talle üks karistus seadusesätte alusel, mis näeb ette raskeima karistuse. Kohus märkis, et
Talvistet ja M. Suurt karistada
Karistust raskendavaks asjaoluks pidas kohus süüteo toimepanemist abitus seisundis isiku suhtes. Nähtuvalt ekspertiisiaktist oli kannatanud raske alkoholijoove (veres 2,46 mg/g ja uriinis 3,71 mg/g), mistõttu pidas kohus sellises olukorras isikut abitus seisundis olevaks. Süüdistatavate vastutust kergendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Kohus leidis, et süüdistavaid tuleb karistada
o vangistusega 8 aastat. Ühesuguse karistuse mõistmisel pidas kohus silmas seda, et ei tuvastanud olulist erinevust kaastäideviijatena teopanuses. Asjaolu, et M. Suur kutsus peale peksmise lõpetamist välja telefonitsi kiirabi ei ole asjaoludest tulenevalt arvestatav karistuste mõistmisel. Otsus kiirabi väljakutsumiseks oli süüdistatavatel ühine, M. Suur oli üksnes telefoni kasutaja kiirabi kutsumisel. Apellatsioonides esitatud taotluste sisu 3. Ringkonnaprokurör Marja-Liina Talimaa esitas apellatsiooni, milles palub tühistada Tartu Maakohtu otsuse osaliselt A. Talviste ja M. Suure süüdimõistmises
lg 1 ja § 118 järgi ning tunnistada nad süüdi
Ringkonnaprokurör ei vaidlusta otsust A. Talviste süüdimõistmises
3.1 Ringkonnaprokurör vaidleb vastu maakohtu otsuse järeldusele, mille kohaselt süüdistatavad tekitasid kannatanule eluohtlikke tervisekahjustusi
p 1 mõttes, kuid ettevaatamatusest ei näinud ette kannatanu surma saabumise võimalust, mistõttu kvalifitseeris süüdistatavate käitumise
Ringkonnaprokurör leiab, et antud juhul on võimalik välise teopildi alusel teha järeldusi süüdistatavatel esinenud tapmistahtluse kohta. Sellist 5 järeldust toetab Riigikohtu lahend 3-1-1-128-
p 1 näeb vastutuse tapmise eest, kui see on toime pandud piinaval või julmal viisil. Pekstes kannatanut I.S. i mitmel korral tugevajõuliste rusika- ja jalalöökidega ning visates teda televiisoriga, põhjustasid A. Talviste, M. Suur ja A.L kannatanule kauakestvat valu ja piina. Süüdistatavad jätsid läbipekstud kannatanu maha lamama ning ise jätkasid teises toas alkoholi tarvitamist, naastes mõne aja möödudes kannatanu juurde ja jätkasid peksmist. Riimuvalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsusega nr 3-1-1-80-02 leiab prokurör, et kriminaalõiguse teoorias ja praktikas kasutatakse kuriteo subjektiivse külje tõendamisel objektiivse külje analüüsi. Tahtluse küsimuse lahendamine ei seisne lihtsalt vastuses küsimusele, kas isik nägi ette või pidi ette nägema tagajärge. Tahtluse sisusse kuulub ka põhjusliku seose ettekujutamine tavalise elukogemuse tasemel. Lüües teist inimest, näeb süüdlane ette mistahes vigastust, mis tekib löögi tagajärjel. Seega on süüdlase tahtlusega vähemalt kaudse tahtluse vormis hõlmatud kõik vigastused, mis tekivad vahetult löögist. Prokurör leiab, et süüdistatavad panid toime I.S. i mõrva kaudse tahtlusega. 3.3 Prokurör ei nõustu maakohtuga selles, et süüdistatavate tegevus oli suunatud sellele, et katkestada peale kannatanule eluohtliku tervisekahjustuse tekitamist sellele vahetult järgnevat ja surmani viinud põhjuslikku ahelat, kui nad mingil hetkel süüdistatavad lõpetasid peksmise ja otsustasid välja kutsuda kiirabi. Prokuröri arvates nähtub see M. Suure ütlustest, et kannatanut vaatama läks ta alles siis, kui riided olid ära vahetatud. Nähes, et kannatanu ei liiguta, otsustati kutsuda kiirabi. Eelnevast nähtub, et peksmise katkestamise põhjuseks ei olnud süüdistatavatele ootamatusena selgunud kannatanu raske seisund. Süüdistatavad lõpetasid kannatanu peksmise, vahetasid verised riided ja alles siis, kui selgus, et vereloigus lamav kannatanu ei liiguta, peitsid nad oma verised riided ning jalatsid ja helistasid kiirabisse. Asjaolu, et süüdistatavad, hinnates pärast kannatanu peksmist olukorda, millesse nad oma tahtliku tegevuse tulemusena olid jõudnud, otsustasid kutsuda kiirabi, ei ole prokuröri arvates põhjuseks hinnata nende tegevust vaid raskete vigastuste tekitamisele suunatuks. Olles olukorras, kus ühe süüdistatava korteris on surnuks pekstud süüdistatavate tuttav, oleks raske leida teisi käitumisviise. Tähelepanuta ei saa jätta fakti, et süüdistatavad peitsid oma verised riided ja jalanõud, et endalt kahtlust kõrvaldada. Kui hinnata kiirabi kutsumist tegevkahetsuseks, siis tegevkahetsus pärast peksmise lõpetamist ei välista tahtlust tappa peksmise ajal. 4. Süüdistatava A. Talviste kaitsja vandeadvokaat M. Sikut palub tühistada Tartu Maakohtu otsus ning teha uus otsus, kergendades A. Talvistele mõistetud karistust, mis on liiga karm ja ei vasta kuriteo raskusele ja süüdimõistetu isikule. Muus osas apellant otsust ei vaidlusta. 4.1. Kaitsja arvates ei ole kohus arvestanud
Kohus ei ole küllaldaselt analüüsinud asjas esinevat faktoloogiat ega arvestanud süüaluse isikuga. A. Talvistet on küll kriminaalkorras karistatud, ent viimati aastate eest ühel korral varguse ning ühel korral
Viimati karistati teda üldkasuliku tööga. Seega ei ole tegemist isikuga, kes oleks oma loomult jõhker või retsidiivne. Maakohus jättis arvestamata, et A. Talviste poolt kuriteo toimepanemine oli tingitud joomakaaslaste ja joomise käigus tekkinud omavahelisest tülist ning ka kannatanu varasemast mitteõiguspärasest käitumisest. Kohus ei ole analüüsinud kõiki asjas tähtsust omavaid asjaolusid ning on otsuse langetanud vaid üldist iseloomustavat materjali silmas pidades, lähtumata iga süüdistatava indiviidist ja isikuomadustest. 4.2 Kaitsja märgib, et A. Talviste on end toimepandud tegudes süüdi tunnistanud ja kahetseb siiralt oma käitumist, mida tuleb käsitleda
Kaitsja märgib, et pikaajalise vabadusekaotuse kohaldamine ei kanna A. Talviste puhul karistuse mõistmise eesmärke ning tema ümberkasvatamine oleks võimalik ka lühemaajalisema karistusega mitte enam kui kuus aastat. 5. Süüdistatava M. Suure kaitsja vandeadvokaat M. №rmann palub mõista M. Suur õigeks
lg 1 järgi ja kergendada talle
5.1 Maakohus pidanuks M. Suure käitumise kvalifitseerima üksnes
p 1 järgi, ent on ekslikult lugenud tuvastatuks ka
Kohus on teinud ekspertiisiaktist valed järeldused, kui leidis, et see välistab asjaolu, et kannatanu näovigastused võivad olla põhjustatud A.L poolt televiisori kukutamisest kannatanu näole. Kaitsja märgib, et on raske ette kujutada, et televiisori kukutamine pea piirkonda ei saa põhjustada aju-kolju tömptraumat peaajupõrutusega ja näokolju luude murdudega, mille tüsistusena tekkis peaaju turse. Televiisori kukutamine pea piirkonda on kaitsja arvates eluliselt tõenäolisem surma põhjustanud tegevuse tulemus kui kängitsetud jala ja rusikatega löömine. Televiisor, eriti nurgaga kukutades, on samuti kõva tömbi piiratud pinnaga ese ja ei saa olla käesolevas asjas välistatud esemena, mis surmavad vigastused tekitas. Asjaolu, et ekspert kirjeldas raske eseme hooga kukkumist ainult rindkere võimalike vigastuste osas, ei välista elulise usutavuse seisukohalt võimalust, et kannatanu surma põhjustanud vigastused tekitas A.L , kes kukutas televiisori (2 korda) kannatanule pähe. Ekspertiisiakti järeldustega ei ole üldse välistatud, et rindkerevigastused on tekitatud elustamisel. Seega kohtu järeldus, et kohtu käsutuses olevatest tõenditest lähtuvalt ei ole võimalik tuvastada, kelle löögi või löökide tagajärjel tekkis kannatanul ajukolju tömptrauma ja näokolju luude murd ja tüsistusena tekkinud surma põhjustanud peaaju turse, ei ole õige. Ekspertarvamuse p-s 1 on aju-kolju kinnise tömptrauma piirkonnaks määratletud parem otsmik. Seega said surma põhjustavad vigastused olla tekitatud paremalt poolt. Vigastuste asukoht võimaldab välistada Meinhard Suure tegevuse surmavate kehavigastuste tekkimisel, sest on tuvastatud, et tema asus kannatanust vasakul pool. Selline järeldus on kinnitamist leidnud ka sündmuskoha vaatluse protokolliga. 5.2 Kriminaalasjas kogutud tõendid ei kinnita ühist ja kooskõlastatud tegevust, seega kaastäideviimist. Ebaõige on kohtu seisukoht, et olemasolevate tõendite alusel puudub võimalus tuvastada, millise intensiivsusega keegi lõi. Puudub alus kõnelda M. Suure poolt kannatanu grupis peksmisest, kuna süüdistatavad lõid kannatanut erinevatel aegadel. Arusaamatuks jääb, miks pidi M. Suur kannatanu surma saabumist võimalikuks pidama või möönma. M. Suur ei löönud kannatanut jõuliselt, seetõttu ei pidanud ta ka võimalikuks, et kannatanu kellegi hilisema löögi tagajärjel ohtu satub. Asudes kannatanust 7 vasakul ja arvestades kannatanu asendit sündmuskohal, ei ole tõenäoline, et M. Suure löögid kannatanule oleks sooritatud suure jõuga. Tuvastatud on, et M. Suur kutsus kiirabi ja aitas hoida kiirabiarstil tarvilikke instrumente esmaabi osutamiseks, seega võimaldab tema hilisem käitumine tuvastada tema eelneva käitumise eesmärke ja see hilisem käitumine ei osunda kavatsusele eluohtlikke vigastusi tekitada või veelgi vähem põhjustada kannatanu surma. Kaitsja leiab, et maakohus, tunnistades süüdistatavad süüdi surma põhjustamise kaastäideviimises, pole kriminaalasjas kogutud tõenditega seostatult põhjendanud, miks nende tegevust tuleb käsitada grupilisena
Maakohtus uuritud tõendite pinnalt on näidatud, et M. Suur, A. Talviste ja A.L lõid I.S. i erineval ajal ja ajendatuna erinevatest põhjustest, tegutsedes seega teineteisest sõltumatult. Seega ei saa rääkida ühisest teootsusest. Asjaolu, et kõik süüdistatavad peksid sama kannatanut ja et peksmine toimus samas kohas, ei anna veel automaatselt alust käsitada nende tegevust kaastäideviimisena. M. Suure, A. Talviste ja A.L käsitamine kaastäideviijatena eeldanuks maakohtu otsuses nende ühise ja kooskõlastatud tegevuse tuvastamist kannatanu surma põhjustamise osas. Seda aga maakohtu otsuses tehtud ei ole, mis kujutab materiaalõiguse ebaõige kohaldamiseni viinud kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist KrMS § 339 lg 1 p 7 tähenduses. Kaitsja on seisukohal, et M. Suure käitumine tuleb kvalifitseerida ainult
Löök pähe võib olla ohtlik tervisekahjustus, kuid raske televiisori kukutamine kannatanule pähe kaks korda ületab olulisel määral M. Suure ning A. Talviste ründe intensiivsuse. M. Suur ei saanud eeldada, et rünnakusse sekkub iseseisvalt A.L, kes viskab kannatanule kahel korral televiisori pähe. Arvestades vanema nõukogudeaegse televiisori kaaluks vähemalt 20 kg, on see piisav ja ainus põhjus, miks kannatanul tekkisid vigastused, mille tõttu saabus surm. M. Suur ei saanud arvestada A.L käitumisega ja seega ei saanud kuidagi möönda ega võimalikuks pidada ka kannatanu surma saabumist. 5.3 Kaitsja leiab, et M. Suurele mõistetud karistus on liiga karm. Arvestamata on jäetud, et M. Suur lõi kannatanut vähema intensiivsusega, kutsus kannatanu abistamiseks kiirabi ja aitas meedikuid sündmuskohal, aitas kaasa kohtueelsele menetlusele ja kahetses puhtsüdamlikult tehtut. Arvestama peaks sellega, et M. Suur on väljakujunemata keerulise lapsepõlvega noor mees, kelle karistamise eesmärgid täidaks ka lühiajalisem karistus. Kirjalikud seisukohad 6. Ringkonnaprokurör jääb apellatsioonis toodud seisukohtade juurde ning leiab, et A. Talviste ja M. Suure kaitsjate apellatsioonid on põhjendamatud ning ei kuulu rahuldamisele. 7. M. Suur nõustub karistusega 5 aastat, millest ärakandmisele kuuluks 2 aastat. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused 8. Ringkonnakohus, tutvunud kriminaalasja materjalidega, leiab, et Tartu Maakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu, s.o M. Suure ja A. Talviste süüditunnistamises
Ringkonnakohus leiab, et M. Suure ja A. 8 Talviste poolt kannatanu I.S. i suhtes toimepandu on hinnatav tahtliku tapmisena
järgi. § 113 8.1 Maakohus tuvastas, et 06.12.2010 Viljandi linnas XXX korteris ühise alkoholi tarvitamise käigus tekkinud tüli tõttu A. Talviste, M. Suur ja A.L (menetlus lõpetatud seoses isiku surmaga) peksid alkoholijoobes I.S. i. Esialgseteks peksjateks olid A. Talviste ja M. Suur. Esmalt lõi A. Talviste kannatanut kätega, mille tagajärjel viimane kukkus. Seejärel peksid A. Talviste ja M. Suur kannatanut jalgadega. Mõni aeg hiljem liitus nendega ka A.L, kes samuti peksis kannatanut jalgadega. Süüdistatavad on kannatanu peksmise omaks võtnud, püüdes oma ütlustes vaid vähendada igaüks enda poolt kasutatud vägivalla intensiivsust. Maakohus luges veel tõendatuks, et süüdistatav A.L kukutas maaslamava kannatanu rindkerele televiisori. Surnu ekspertiisi aktis toodud ekspertarvamuse kohaselt tuvastati kannatanu I.S. il hulgaliselt vigastusi põhiliselt peas, samuti tuvastati rindkere kinnine tömp trauma hulgaliste roidemurdudega. Kõik tuvastatud vigastused olid tekitatud korduvatest jalaga või rusikatega löökidest valdavalt selili asendis olnud kannatanu pea piirkonda. Käelabal ja paremal küünarvarrel tuvastati enesekaitsele viitavaid vigastusi, mis võisid olla saadud näkku ja rindkeresse suunatud löökide tõrjumisel. Samuti märgitakse aktis, et arvestades rindkere piirkonna vigastuste morfoloogilisi iseärasusi ja paiknemist, võivad need olla tekitatud raske eseme hooga kukkumisest vastu rindkere vasakut poolt või elustamiskatse käigus südame kaudse massaaži ajal. I.S. i surma põhjuseks on aju-kolju tömp trauma peaajupõrutuse ja näokolju luude murdudega, mille tüsistusena tekkis peaajuturse. Lähtudes ekspertuuringute kirjeldustest, fotodest ja ekspertarvamusest, asus maakohus seisukohale, et kannatanu pea piirkonnas on arvukalt vigastusi, mille tekkepõhjusteks saavad olla kõigi süüdistatavate jalalöögid. Samuti leidis maakohus, et kogutud tõendid ei võimalda tuvastada, kelle löögi või löökide tagajärjel tekkisid kannatanud surma põhjustanud vigastused. 8.2 M. Suure kaitsja kohtu eeltoodud järeldustega ei nõustu. Kaitsja arvamuse kohaselt said kannatanu näovigastused olla põhjustatud A.L poolt teleri kukutamisest kannatanu näole. Televiisor, eriti nurgaga kukutades, on samuti kõva tömbi piiratud pinnaga ese, mida ei saaks kannatanu surma põhjustanud esemena välistada. Samuti leiab kaitsja, et ekspertiisiakti järeldustega ei ole välistatud, et rindkere vigastused on tekitatud elustamisel. Samuti on kaitsja arvates asjaolu, et A.L kukutas televiisori kannatanule kahel korral just nimelt pähe, kooskõlas sündmuskoha vaatlusprotokolliga. Ringkonnakohus leiab, et kaitsja eeltoodud väited on oletuslikud ega lükka ümber maakohtu seisukohti. Esmalt märgib ringkonnakohus, et apellandi arvamus kannatanul rindkere vigastuste tekkimisest elustamise käigus ei lange kokku tõenditest tulenevaga. Nimelt andis maakohtus ütlusi kiirabibrigaadi arst, tunnistaja T. R., mille kohaselt kannatanu kaotas elutegevuse ja elustamisvõtteid nad ei kasutanud. Seega saab nõustuda maakohtu järeldusega, et kannatanul rindkerevigastuste tekkimine elustamisel on välistatud. Sellest tulenevalt on võimalik asuda seisukohale, et nimetatud vigastused on tekkinud raske eseme hooga kukutamisest vastu rindkere vasakut poolt, nii nagu on ekspertarvamuses ühe võimalusena ka märgitud. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kaitsja seisukoht sellest, et kannatanu näovigastused võisid olla tekkinud televiisori kukutamisest kannatanu näole, kooskõlas ekspertarvamusega. 9 Ekspertarvamuse kohaselt võivad kannatanu pea piirkonna vigastused olla tekitatud korduvatest löökidest kõvade tömpide piiratud pinnaga esemetega, näiteks kängitsetud jala või rusikatega. Ringkonnakohus ei jaga kaitsja arvamust sellest, et ka televiisor on hinnatav kõva tömbi piiratud pinnaga esemena, kuna televiisori kui materiaalse objekti kuju ja suuruse tõttu ei ole seda võimalik hinnata tömbiks piiratud pinnaga esemeks. Samuti puuduvad objektiivsed ja ümberlükkamatud tõendid selle kohta, et kannatanut oleks televiisoriga löödud. Asjaolu, et sündmuskoha vaatluse protokollist ning selle juurde lisatult fotodelt nähtuvalt asus televiisor kannatanu laibast paremal pool põrandal ei kinnita asjaolu, et televiisor oli A.L poolt kannatanu pähe kukutatud (1 kd, tl 1-19). Eeltoodust tulenevalt nõustub ringkonnakohus maakohtu järeldusega, et tõendite kogum ei võimalda tõsikindlalt tuvastada, kelle löögi või löökide tagajärjel tekkis kannatanul surma põhjustanud peatrauma. Seonduvalt süüdistatavate ütlustega tuleb märkida, et A. Talviste, M. Suur ja A.L on ringkonnakohtu hinnangul kannatanule tekitatud vigastuste osas püüdnud igaüks vähendada oma osaluse astet, mistõttu on võimalik väita, et objektiivsema pildi kannatanu suhtes kasutatud vägivalla intensiivsusest annavad sündmuskoha vaatluse protokoll koos fotodega ning surnu ekspertiisiaktis kajastatu, millele ringkonnakohus juba eelnevalt viitas. Oluline on märkida veel sedagi, et süüdistatavate poolt antud ütluste usaldusväärsust vähendab ka asjaolu, et kõik korteris viinud isikud olid pika aja jooksul tarvitanud alkoholi, mistõttu nende poolt maakohtus antud selgitustesse toimunu asjaolude kohta tuleb suhtuda kriitiliselt. Sellest tulenevalt ei ole võimalik ja põhjendatud lähtuda kaitsja apellatsioonis toodud seisukohtadest M. Suure väidetavast asukohast kannatanu suhtes talle kehavigastuste tekitamise ajal ning jalalöökideks n.ö mitte hoogu võtmisest. 8.3 M. Suure kaitsja on seisukohal, et kriminaalasjas kogutud ja hinnatud tõendid ei kinnita, et M. Suur, A. Talviste ja A.L oleks tegutsenud ühiselt ja kooskõlastatult, seega kaastäideviijatena. Kaitsja hinnangul puudub alus kõnelda kannatanu grupis peksmisest, kuna süüdistatavad lõid kannatanut erinevatel aegadel ning erinevatel põhjustel. Samuti ei saanud M. Suur kannatanu surma saabumist võimalikuks pidada ega möönda, kuna ta ei löönud kannatanut jõuliselt ning ta kutsus ka kiirabi. Vastupidiselt kaitsjale nõustub ringkonnakohus maakohtuga selles, et süüdistatavate tegevus kannatanu peksmisel on hinnatav kaastäideviimisena
Nimetatud sättest tuleneb, et kaastäideviimise puhul üks isik vastutab ka teise poolt faktiliselt tehtu eest nii nagu ta oleks seda ise teinud. Maakohus jõudis tõendite analüüsimise tulemina veendumusele, et A. Talviste, A.L ja M. Suur tegutsesid koos. Esmalt peksid kannatanut A. Talviste ja M. Suur ning hiljem liitus ka A.L . Puuduvad tõendid selle kohta, et keegi süüdistatavatest oleks teise tegutsemist kannatanule kehavigastuste tekitamisel püüdnud takistada, vastupidi, soostuti üksteise tegevusega. Seonduvalt asjaoluga, et süüdistatavatel olid erinevad põhjused kannatanu peksmiseks, märgib ringkonnakohus, et süüdistatavate ütlustest nähtub, et kõiki süüdistatavaid ajendas kannatanu suhtes vägivalda tarvitama kannatanu varasem käitumine (M. Suure ema ja A.L elukaaslase solvamine, toidukoti võtmine), mille tõttu soovisid nad kannatanut n.ö karistada, ehk siis tegemist oli omakohtuga. Ringkonnakohtu hinnangul ei pea grupis tegutsejad omama samasugust ajendit, piisab, kui isikud on seadnud endale ühise eesmärgi kannatanu suhtes vägivalda tarvitada. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole süüdistatavate poolt kannatanu suhtes vägivalla tarvitamine hinnatav oluliselt erinevatel aegadel peksmisena. Süüdistatavate endi 10 ütluste kohaselt peksid alguses A. Talviste ja M. Suur ning mõni minut hiljem liitus ka A.L , kellele samuti meenus n.ö põhjus, miks on vaja kannatanut peksta (A.L ise tunnistas kannatanu jalgadega löömist, eitades aga teleri kannatanule peale kukutamist). Ringkonnakohtu hinnangul tuleb asuda seisukohale, et kõikide süüdistatavate poolt tekitatud vigastused kogumis põhjustasid kannatanu surma, mistõttu on nende vastutus võrdne. Seega on õige maakohtu hinnang A. Talviste, M. Suure ja A.L tegevusele kaastäideviijatena. 9. Tuvastades kogutud tõendite pinnalt õigesti toimunud sündmuse asjaolud, leidis maakohus, et objektiivselt on tuvastamist leidnud kannatanu I.S. i surma saabumine peksmise tagajärjel. Sellise järeldusega nõustub ka ringkonnakohus. Edasiselt asus maakohus tahtliku tapmise teokoosseisu (
) ja tahtlikult raske tervisekahjustuse tekitamise, mille tagajärjel põhjustatakse ettevaatamatusest isiku surm (
ja § 118 kogum) teokoosseisu analüüsi tulemina seisukohale, et süüdistatavad tekitasid kannatanule eluohtlike tervisekahjustusi
p 1 mõttes, kuid ettevaatamatusest ei näinud nad ette kannatanu surma saabumise võimalikkust. Sellest tulenevalt kvalifitseeris maakohus süüdistatavate poolt toimepandu
9.1 Maakohtu eeltoodud seisukohad vaidlustas prokurör, leides, et antud juhul on võimalik üksnes välise teopildi alusel järeldada süüdistatavatel tapmistahtluse olemasolu. Ringkonnakohus nõustub apellandiga ning leiab samuti, et A. Talviste, M. Suur ja A.L tegevuses on tuvastatav tapmistahtlus juba välise teopildi alusel. Käesoleval juhul on tuvastatud, et süüdistatavad peksid kannatanut korduvalt põhiliselt pähe, kusjuures A. Talvistel ja M. Suurel olid jalas saapad, mis ilmselgelt intensiivistas löögijõudu. Siinkohal tuleb veelkord osundada surnu ekspertiisiaktile, millest nähtuvalt tuvastati kannatanul rohkearvuliselt väliseid vigastusi, samuti hulgaliselt sisemisi vigastusi, mis enamuses paiknesid pea piirkonnas (1 kd, tl 22-33, 175-182). Seega on võimalik asuda seisukohale, et süüdistatavate tegu ei olnud ühekordne, vaid koosnes mitmetest kannatanu elu ohustavatest tegudest elutähtsasse piirkonda – pähe. Kasutatud vägivalla intensiivsus nähtub ilmekalt ka sündmuskoha vaatluse protokollis kirjeldatust ning protokolli juurde lisatud fotodelt (1 kd, tl 1-19). Samuti osundab kasutatud vägivalla intensiivsusele asjaolu, et kannatanu katsed end kaitsta (vigastused labakätel ja paremal küünarvarrel) osutusid tagajärjetuteks. 9.2 Maakohus asus seisukohale, et kannatanu surm oli põhjustatud kergemeelsusest, s.t nad pidasid võimalikuks kannatanu surma saabumist, kuid tähelepanematuse ja kohusetundetuse tõttu lootsid seda vältida. Samuti lähtus maakohus asjaolust, et süüdistatavad tapmistahtlust eitasid. Sellise järeldusega ei saa nõustuda. Ringkonnakohtu hinnangul I.S. i suures osas pähe pekstes pidasid süüdistatavad võimalikuks mistahes tagajärje (sh. ka surma) põhjustamist. Nimetatud tagajärjega soostumisele osundab ka süüdistatavate käitumine – kahe peksmise vahepeal tarvitati jätkuvalt alkoholi. Seega on võimalik asuda seisukohale, et süüdistatavad panid toime I.S. i tapmise kaudse tahtlusega, s.t süüdlane näeb ette ja möönab tagajärjena ka surma saabumist. 9.3 Maakohtu hinnangul tuleb lähtuda kuriteosündmuse kausaalahela kulgemisest. Nimelt mingil hetkel süüdistatavad lõpetasid peksmise ja otsustasid kutsuda kiirabi. Seega oli süüdistatavate tegevus suunatud sellele, et katkestada peale kannatanule eluohtliku tervisekahjustuse tekitamist sellele vahetult järgnevat ja surmani viivat põhjuslikku ahelat. 11 Ringkonnakohus sellist järeldust ei pea õigeks. Asjaolu, et kannatanu peksmise järel, mingil hetkel kannatanut vaatama minnes, otsustati kutsuda kiirabi (süüdistatavad ise ei osanud öelda, kes otsustas kiirabi kutsuda, kuid helistajaks oli M. Suur, kasutades A. Talviste telefoni), ei katkesta põhjuslikku seost kannatanule eluohtliku tervisekahjustuse põhjustamise ning kannatanu surma saabumise vahel. Ringkonnakohus hindab kiirabi kutsumist süüdistatavate teadvustamisena asjaolust, et nende endi tegevusest tingituna võib kannatanu surra. Kiirabiarst tunnistaja T. R. ütlustega on tõendatud, et kannatanu I.S. suri sündmuskohal, mistõttu kinnitab ka nimetatud asjaolu järeldust, et süüdistatavate tegutsemine kannatanu peksmise ajal oli kantud kaudsest tapmistahtlusest. Lisaks tuleb märkida sedagi, et süüdistatavad A. Talviste ja M. Suur vahetasid ära peksmisest määrdunud riided ja jalatsid, mis peideti voodikasti ning alles siis otsustati kutsuda kiirabi. Ringkonnakohtu hinnangul osundab eelnimetatud käitumine eesmärgile juhtida endalt kõrvale kahtlus kannatanu surmaga lõppenud peksmises. Samuti jääb mõistetamatuks, millisel tasemel peaks olema süüdistatavate n.ö tavapärane elukogemus, et neil võiks eksisteerida tõsikindel lootus sellele, et kannatanu nende endi poolt intensiivselt jalgadega ja rusikatega põhiliselt pähe peksmine ei tooks kaasa kannatanu surma. Eeltoodust tulenevalt tuleb ringkonnakohtu hinnangul kvalifitseerida A. Talviste ja M. Suure tegevus I.S. i suhtes tahtliku tapmisena
9.4 Prokurör on seisukohal, et A. Talviste ja M. Suure tegu on hinnatav
i mitmel korral tugevajõuliste jala- ja rusikalöökidega ning visates teda televiisoriga, põhjustasid süüdistatavad A. Talviste, M. Suur ja A.L kannatanule kauakestvat valu ja piina. Tapmine on piinav, kui see põhjustab ohvrile suurt valu või kauakestvaid muid füüsilisi vaegusi. Ringkonnakohus prokuröri seisukohaga ei nõustu ning süüdistatavate tegu tuleb kvalifitseerida teise inimese tapmisena
Siinkohal tugineb ringkonnakohus ekspertarvamusele, mille kohaselt on kõik vigastused tekitatud lühikest aega enne surma saabumist korduvatest löökidest kõvade tömpide piiratud pinnaga esemetega (rusikad, kängitsetud jalad), rindkere vigastused raske eseme hooga kukkumisest vastu rindkere vasakut poolt või elustamiskatse käigus (nimetatud asjaolu on kohtuotsuse punktis 8.2 toodud põhjustel välistatud) ning vigastused labakätel ja paremal küünarvarrel võivad olla saadud enesekaitse käigus. Sellest tulenevalt on võimalik järeldada, et süüdistatavate poolt kauakestvate füüsiliste vaeguste tekitamine ei ole tõendatud. Tõepoolest loetakse tapmine piinavaks, kui see põhjustab ohvrile suurt valu ja kauakestvalt muid füüsilisi vaegusi. Õige on ka see, et tapmise võib piinaval viisil moodustada ka ohvri surnukspeksmine. Sellisel juhul on vajalik hinnata löökide tugevust, hulka ja kestust, kohta kannatanu kehal, kuhu löögid olid suunatud, tekitatud vigastuste hulka ja laadi ning valutunde kestust. Piinavaks hinnatavate asjaolude suhtes peab olema tuvastav vähemalt kaudne tahtlus. Käesoleval juhul on kannatanu I.S. i surm saabunud peksmise tulemusena ning kannatanule tekitati peksmise käigus hulgaliselt vigastusi peamiselt rindkeres ja peas. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul on välistatud kannatanu piinaval viisil surnuks peksmine, kuna ekspertiisi aktis toodud ekspertarvamusele tuginevalt tekitati kannatanul tuvastatud vigastused lühikest aega enne surma. Lisaks tuleb märkida sedagi, et kannatanu oli raskes joobes (veres 2,64 mg/g ja uriinis 3,71 mg/g etanooli), mistõttu võib järeldada, et kannatanu valutunnetus oli seetõttu 12 pärsitud. Seega ei ole võimalik asuda seisukohale, et kannatanule oleks põhjustatud kauakestvaid füüsilisi kannatusi. 10. A. Talviste kaitsja M. Sikut taotles apellatsioonis mõistetud karistuse kergendamist, samuti on M. Suure kaitsja M. №rmann seisukohal, et M. Suurele mõistetud karistus on liiga karm. 10.1 Ringkonnakohus, tunnistades A. Talviste ja M. Suure süüdi raskemas kuriteos, s.o
i tapmises, leiab, et süüdistatavatele maakohtu poolt
lg 1 ja § 118 p 1 alusel mõistetud karistus - 8 aastat vangistust, tuleb jätta muutmata.
süüteokoosseisu puhul on tegemist raske isikuvastase kuriteoga, mille sanktsioon näeb karistusena ette 6 kuni 15 aastase vangistuse. Mõlemad süüdistatavad on varem kriminaalkorras korduvalt karistatud. Oluline on märkida sedagi, et mõlemaid süüdistatavaid on kohane karistada sama pika karistusega, kuna olulist erinevust nende teopanuses kaastäideviijatena tegutsemisel ei esine. 10.2 A. Talviste kaitsja osundab apellatsioonis asjaolule, et kuigi süüdistatavat on varem kriminaalkorras karistatud, et ei ole tegemist raskete kuritegudega, millest saavat järeldada, et A. Talviste näol ei ole tegemist isikuga, kes oma loomult oleks jõhker või oleks tal kalduvus retsidiivsele kuritegevusele. Ringkonnakohus märgib, et vaidlust ei ole selles, et nii A. Talviste kui ka M. Suure poolt varem toimepandud kuriteod olid kergemaliigilised (vargused, kehaline väärkohtlemine). Tulenevalt sellest on neile mõistetud karistused olnud leebemad. Samas on käesoleval juhul tegemist teise inimese tapmisega, mille sanktsiooni raskusele ringkonnakohus eelnevas punktis osundas. Lähtudes käesoleval juhul toimepandud süüteo raskusest on võimalik väita, et A. Talviste ja M. Suure poolt toimepandud kuriteod on muutunud raskemaks, mis vältimatult tingibki nende rangema karistusõigusliku kohtlemise. 10.3 Nii A. Talviste kui ka M. Suure kaitsja osundavad asjaolule, et süüdistatavad on toimepandud tegu kahetsenud, mistõttu seda tuleks karistuse mõistmisel arvestada. M. Suure kaitsja märgib veel, et kuna M. Suur kutsus kiirabi, aitas aktiivselt kaasa kohtueelsele menetlusele ning nii pikk reaalne vangistus on esmakordne, vääriks ta lühemaajalisemat vangistust. Ringkonnakohus märgib, et maakohus, mõistes süüdistatavad süüdi, ei ole tuvastanud nende karistust kergendavat kahetsust. Ringkonnakohus on seisukohal, et kuna mõlemad süüdistatavad on maakohtu protokolli kohaselt toimepandud tegu kahetsenud, on võimalik seda karistust kergendava asjaoluna
Samuti on võimalik hinnata M. Suure poolt kiirabi kutsumist kahetsusena. Samas ei saa ringkonnakohtu hinnangul jätta tähelepanuta, et mõlema süüdistatava karistust raskendab kuriteo toimepanemine abitus seisundis isiku suhtes
Nimetatud asjaolu on arvesse võtnud maakohus ning selle tuvastatust ei ole kaitsjad apellatsioonides vaidlustanud. Seega võttes arvesse karistust kergendava ning raskendava asjaolu olemasolu süüdistatavate käitumises, samuti nende poolt sisuliselt võrdset teopanust saabunud tagajärge ning nende varasemat karistatust, peab ringkonnakohus võimalikuks jätta maakohtu poolt mõistetud karistus - 8 aastat vangistust muutmata, hinnates selle
13 11. Eeltoodust tulenevalt tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse osaliselt, s.o A. Talviste ja M. Suure süüditunnistamises
lg 1 ja § 118 p 1 järgi ja
Suure ja A. Talviste süüdi
Talvistele mõistetud 8 aastat vangistust ning
Samuti jääb muutmata M. Suurele mõistetud 8 aastat vangistust. Prokuröri apellatsioon tuleb rahuldada osaliselt, kaitsjate apellatsioonid jäävad rahuldamata.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.