) § 227 lg 4 alusel rahatrahv 150 trahviühiku ulatuses, so 600,00 (kuussada) eurot. G.P peab rahatrahvi maksma ühele Rahandusministeeriumi arveldusarvele, kas nr EE891010220034796011 AS SEB Pank või nr EE932200221023778606 Swedbank AS, või nr EE403300333416110002 Danske Bank A/S Eesti filiaal või nr EE701700017001577198 Nordea Bank AB Eesti Filiaal (viitenumber 10220175060185). Selgitusse märkida „G.P , väärteoasi 2510,17,000756, rahatrahv“.
lg 4 alusel rahatrahviga 200 trahviühikut, so 800 eurot ning
Menetlusalust isikut karistati selle eest, et tema 22.03.2017 kell 16.05 xxxxx maakonnas Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa mnt xx km-l juhtis mootorsõidukit xxxxxxxxxxxx x xxx registreerimismärgiga xxxxxx kiirusega 171+-6 km/h asulavälisel teel, kus lubatud suurim sõidukiirus 90 km/h, ületades seega lubatud suurimat sõidukiirust mitte vähem kui 75 km/h. Sellega rikkus G.P
lg 1 p-s 1 sätestatud nõuet ja pani toime
KAEBUSE NÕUE JA MOTIIVID G.P vaidlustas kohtuvälise menetleja eelmärgitud otsuse. G.P tunnistas kaebuses lubatud sõidukiiruse ületamist ning seda, et temale koostati väärteoprotokoll kiiruseületamise eest. Kaebaja märkis et kahetseb siiralt lubatud sõidukiiruse ületamist ja palus karistada teda rahatrahviga, Väärteoasi nr 4-17-2539 mitte võtta ära juhtimisõigust. Lisakaristuse mittekohaldamist põhjendas kaebaja asjaoludega, et ta ühendab tööd õppimisega ja tema töö on seotud mootorsõiduki kasutamisega. Samuti on juhtimisõigus vajalik, kuna ema pole trauma tõttu võimeline iseseisvalt liikuma ning teda tuleb iga päev viia autoga füsioteraapiale, gümnastikale ja massaažile. Isal ei ole võimalik ema aidata, kuna tal on töö ja ta käib pidevalt komandeeringutes. Kaebaja märkis, et temale määrati kaks karistust ning rahatrahv ja juhtimise õiguse äravõtmine on väga karmid. Tema ainsaks sissetulekuks on töö õppimise kõrvalt (õpib gümnaasiumis) ning täismahuses rahatrahvi ta maksta ei suuda. Kaebaja kinnitas, et sai selle rikkumisega oma õppetunni ning ei riku enam liiklusreegleid kunagi. Kaebaja palus alandada rahatrahvi ning annulleerida otsus juhtimisõiguse äravõtmisest (tl 2). 12.05.2017 edastas kaebaja kohtule kaebuse juurde lisamiseks OÜ SMS Perearstid tõendi IS kohta (tl 11). Kohtuistungil jäi kaebuse esitaja oma kaebuses esitatud lisakaristuse tühistamise ja rahatrahvi vähendamise nõude juurde. Kaebaja ütluste kohaselt soovib ta, et temalt ei võetaks ära juhiluba, kuna see teeks lisaks temale kahju ka teistele inimestele. Juhtimisõigus on kaebajale vajalik, kuna ta on noor ettevõtja, kelle ettevõttes ˇx OÜ on 9 töötajat. Maksta tuleb arveid ja seetõttu peab ta käima iga päev pan-gas. Kui ta ei saa oma äri juhtida, siis kaotavad 9 inimest töö. Ta vajab autot ka kulleriteenuse osutamisel. Lisaks vajab ta juhtimisõigust selleks, et viia ema arsti juurde ja füsioteraapiasse. Kaebaja tunnistas, et pani toime sellise teo nagu otsuses kirjas. Kiiruseületamise protokolliga on ta tutvunud, kõik on õige. See toimus kusagil Tallinna Tartu vahel. Ta tuli Tartust ja sõitis Tallinnasse. See oli kohas, kus oli 2 rida sõidusuunas ja 2 rida vastassuunas. Load sai ta augustis 2016. See juhtus aprillis, load olid olnud umbes 8 kuud. Auto on võimas. Sellesama autoga sõitis ta igapäevaselt. Ta ei tunnetanud seda kiirust, kuna sõitis iga päev ainult linnas, mitte kiirteel. Möödasõidu tegi seetõttu, et eessõitva auto rataste alt lendasid kivid tema auto klaasi, autoklaasil on märk kivitäkkest. Varasem rikkumine oli 2017 märtsis xxxxxxxx xxxxxx xxxx, kus ta sõitis kolonnis ja ületas möödasõidul kiirust 10 km. Siis ei võetud juhtimisõigust ära. Esimene rahatrahv on tasutud, see oli kõvasti väiksem. Kaebaja kinnitas, et saab aru oma süüst, kahetseb oma tegu ning lubas, et ei ületa kiirust enam kunagi (tl 62-63). KOHTUVÄLISE MENETLEJA SEISUKOHAD Vastuses kaebusele oli kohtuväline menetleja seisukohal, et kaebaja taotlus lisakaristuse tühistamiseks tuleb jätta rahuldamata, kuid võimaldada kaebajal tasuda määratud rahatrahv ositi 6 kuu jooksul. Menetlusalusele isikule on karistuseks määratud põhikaristusena rahatrahv 200 trahviühikut so 800 eurot, mis on üle keskmise määra ja lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmine 6 kuuks, mis on määratud lisakaristuse minimaalses määras. Karistuse määramisel on kohtuväline menetleja arvestanud asjaoluga, et tegu on toime pandud tahtlikult, kergendava asjaoluna on arvestatud kahetsust ning raskendavaid asjaolusid ei ole tuvastatud. Otsuses on põhjendatud, miks menetleja just sellise karistusliigi ja -määra valis ning et kohtuväline menetleja jääb nende põhjenduste juurde. KarS 50 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimis e õigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab seda sõidukit liikumispuude tõttu. Seega juhtimisõiguse äravõtmisel ei ole esmane hinnata, millised kohustused on menetlusalusel isikul eraelus, vaid tuleb vaadelda väärteo toimepanemisega seotud asjaolusid – süü suurust, resotsialiseerimise väljavaateid karistuse eripreventiivsest seisukohast jms. Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa maantee on üks suurema liiklusega põhimaanteid ning juhi poolt nii suures ulatuses lubatud sõidukiiruse ületamine on tahtlikult toime pandud süütegu, üks raskemaid liiklusalaseid rikkumisi ning tegemist on enamohtliku väärteoga – nii suures ulatuses lubatud sõidukiirust ületades seab juht reaalsesse ohtu nii enda kui ka teiste kaasliiklejate elu, tervise ja vara. Lubatud sõidukiiruse ületamine tuvastatud määras on ohtlik, mida näitab ka seadusandja poolt
Ka Maanteeameti poolt aastaid korraldatud kampaaniad sõidukiiruse lubatud piirides hoidmiseks räägivad kiiruse ületamise tagajärgedest. Menetlusalune isik omab kehtivat väärteokaristust samalaadse rikkumise eest. Asjaolu, et käesolev rikkumine on korduv, viib kohtuvälise menetleja arusaamisele, et varasem karistus rahatrahvina ei ole suutnud G.P mõjutada seadusekuulekalt käituma ning käitumise muster näitab, et kergematelt liiklusrikkumistelt on menetlusalune isik jõudnud raskema rikkumiseni, mis võib fataalseid tagajärgi kaasa tuua. Rahaline karistus on täidetud, kuid isik jätkab samalaadsete rikkumiste toimepanemist, mille tõttu on kohtuvälise menetleja eesmärk kohaldada G.P suhtes lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist eripreventiivsel kaalutlusel tema seadusekuulekale käitumisele mõjutamiseks. Karistus ei saagi olla selle kandjale mugav. Samas juhtimisõigust omava isikuna pidi menetlusalusele isikule olema teada, et korduv samalaadiline rikkumine viib lõpptulemusena raskema tagajärjeni, milleks võib olla juhtimisõiguse äravõtmine. Tulenevalt eeltoodust lei dis kohtuväline menetleja, et määratud karistus on proportsionaalne isiku süüga (tl 26-27). Kohtuistungil esitas kohtuväline menetleja kaebaja kohta karistusregistri teatise, millest nähtub, et kaebaja omab kehtivat karistust
lg 2 järgi kvalifitseeritud väärteo eest ning liiklusregistri väljavõtte, millega soovis tõendada, et kaebajal on esmane juhtimisõigus. Kohus võttis eelnimetatud tõendid asja juurde (tl 6062). 2
Kaebaja ületas lubatud kiirust aga 75 km/h. See on väga suur lubatud kiiruse ületamine. Pealegi on kaebaja varem pannud toime analoogse rikkumise (07.03.2017
Otsuse tegemisel arvestati ka asjaolu, et tegemist on esmast juhiluba omava isikuga (omas juhtimisõigust 7 kuud) , kes paar nädalat varem oli samuti toime pannud kiiruseületamise, mille eest määratud rahatrahv oma mõju ei avaldanud. Arvesse on võetud ka isiku kahetsust, kuid seda ei võetud kui puhtsüdamlikku kahetsust, kuna see tundus pigem õigustamisena. Rahalise karistuse osas on kiiruse ületamised jagatud lõigete kaupa ja antud juhul on tegemist 4.lõike kiirusega. Karistuse määramisel on kohtuvälisel menetlejal põhimõte, et rahaline karistus ei saa olla väiksem, kui maksimum eelmise lõike järgi. Juhtimisõigus e äravõtmisel on kohaldatud miinimummäära. Ema terviseseisund oli kaebajale teada ja sellele oleks tulnud varem mõelda (tl 63). KOHTU TUVASTATUD ASJAOLUD JA JÄRELDUSED
lg 1).
15 lg 1 p 1 kohaselt on suurim lubatud sõidukiirus asulavälisel teel 90 km/h. Asjas uuritud tõendid (kiirusmõõturi Stalker II MDR nr AS005403 kasutamise protokoll, menetlusaluse isiku kohtuistungil antud ütlused) kogumis kinnitavad ja selles pole ka vaidlust, et menetlusalune isik otsuses märgitud ajal ja kohas, juhtides mootorsõidukit xxxxxxxxxxx x xxx registreerimismärgiga xxxxxxx, rikkus
lg 1 p 1 nõuet sellega, et ületas asulavälisel teel liiklusseadusega lubatud suurimat sõidukiirust 90 km/h ja seda mitte vähem kui 75 km/h võrra. 3.
lg 1 kohaselt peab juht järgima
§-s 15 sätestatud suurimat lubatud sõidukiirust. Sama paragrahvi 3.lõige sätestab, et juht peab kohandama oma sõiduki kiiruse olukorrale vastavaks, kuid ei tohi ületada suurimat lubatud kiirust.
lg 3 p-de 4 ja 5 kohaselt peab juht enne möödasõidu alustamist veenduma et sõidurada, millele juht suundub, on piisavas ulatuses vaba ning et sõiduki, millest alustatakse möödasõitu, suhteline kiirus võimaldab sellest mööda sõita piisavalt lühikese ajaga. Eelosundatud liiklusseaduse sätetest tuleneb selgelt ja ühemõtteliselt, et juht ei tohi mingil juhul, sh ka möödasõidul, ületada
sätestatud suurimat lubatud sõidukiirust (antud juhul asulavälisel teel 90 km/h). Vastupidi. Liiklusseaduse mõttest tulenevalt peab juht ka möödasõitu teostama lubatud suurimat sõidukiirust järgides. Võimalikult kiire möödasõidu tagamiseks peab juht enne möödasõidule asumist hindama eesliikuva sõiduki kiirust, mitte möödasõitu tehes suurendama enda juhitava sõiduki kiirust lubatust suuremaks. Menetlusalune isik tunnistas kiiruseületamist, põhjendades seda vajadusega sõita mööda eesliikuvast sõidukist, mille rataste alt lendasid kivid tema auto klaasi. Niivõrd suurt kiiruseületamist põhjendas kaebaja asjaoluga, et ta ei tunnetanud kiirust. Kaebaja põhjendused annavad tunnistust et tema, soovides jõuda mööda eesliikuvast sõidukist teadis, et ületab lubatud sõidukiirust (kaebaja ei ole ka väitnud, et eesliikuv sõiduk liikus lubatust väiksema kiirusega) ja paneb sellega toime õiguserikkumise (lubatud suurima kiiruse ületamise). Kaebaja avaldas kohtuistungil, et on seda autot kasutanud igapäevaselt ning teab, et auto on võimas. Seetõttu ei pea kohus usutavaks kaebaja väidet, et ta ei teadnud lubatud sõidukiiruse niivõrd suurest ületamisest. Pealegi on juhil olukorras, kus ta sõiduki liikumiskiirust ei oska tunnetada, võimalik jälgida sõiduki 3
4.
lg 4 kohaselt mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest üle 60 kilomeetri tunnis – karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kahekümne nelja kuuni. Lisaks põhikaristusele võib kohus või kohtuväline menetleja eelnimetatud väärteo eest kohaldada ka lisakaristust, st sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kuuest kuust kuni kaheteistkümne kuuni (
Vaidlustatud otsusega on kohtuväline menetleja karistanud menetlusalust isikut
lg 4 järgi kvalifitseeritava väärteo tahtliku toimepanemise eest rahatrahviga 200 trahviühiku ulatuses ning lisakaristusena võtnud ära juhtimisõiguse tähtajaga kuus kuud. Otsusest nähtuvalt on menetleja sellise karistuse määramisel arvestanud, et isik pani teo toime tahtlikult ning puuduvad karistust raskendavad asjaolud. Karistust kergendava asjaoluna on arvestatud menetlusaluse isiku kahetsust. Samas on kohtuväline menetleja arvestanud, et menetlusalune isik on varasemalt pannud toime samalaadse rikkumise (sõidukiiruse ületamise), mille eest määratud karistus ei ole teda mõjutanud seadusekuulekalt käituma ning G.P jätkab lubatud suurima sõidukiiruse ületamist. Menetlusalune isiku arvates on talle määratud karistus liiga karm, arvestades süüteo toimepanemise asjaolusid ja tema majanduslikku olukorda. Kaebaja väitel on ta oma veast aru saanud ja tunnistab seda. Juhtimisõiguse äravõtmise korral ei saaks kaebaja oma firma asju ajada, tema firma töötajad kaotaksid töökoha ning kaebaja ei saaks oma ema viia arsti juurde ja taastusravile. Kohus on tuvastanud, et menetlusalune isik ületas tahtlikult lubatud suurimat sõidukiirust ja seda 75 km/h võrra, seega väga suures ulatuses. Lubatud suurima sõidukiiruse ületamine, seda enam nii olulises määras, kujutab endast alati ohtu liikluses osalejate turvalisusele ja seda isegi siis, kui sellega ei põhjustatud mingeid tagajärgi. Seda põhjusel, et lubatud sõidukiiruse ületamine suurendab liiklusõnnetusse sattumise tõenäosust ning võib liiklusõnnetuse korral põhjustada raskemaid tagajärgi. Juhil on kohustus sõidukiiruse valikul veenduda, et see ei ületaks lubatud piirnorme ning arvestada lisaks isiklikele juhtimisvõimetele ka muude muutlike oludega (mh ootamatult teele jooksvad loomad, kaasliiklejate poolt tema sõiduki kiiruse ebaõige tajumine, sõiduki võimalikud rikked jms). Antud asjas on oluline ja tuleb arvestada, et menetlusalune isik pani rikkumise (väga olulises määras kiiruse ületamise) toime põhimaanteel, kus liiklustihedus ei ole sugugi madal. Nimetatud asjaolu vaid suurendab rikkumise ohtlikkust ning menetlusaluse isiku süüd. 5.
lg 4 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemise eest on seadusandja pidanud põhjendatuks karistada rikkujat väga karmilt, sh nii põhi- kui lisakaristusega ning põhikaristusena isegi arestiga. See annab tunnistust, et seaduseandja peab lubatud suurima sõidukiiruse ületamist üle 60 kilomeetri tunnis ülimalt ohtlikuks liiklusnõuete rikkumiseks, mille toimepanijal tuleb arvestada ka väga karmi karistusega. Vaidlustatud otsusega on kohtuväline menetleja karistanud menetlusalust isikut
lg 4 järgi kvalifitseeritava väärteo tahtliku toimepanemise eest rahatrahviga 200 trahviühiku ulatuses. Lisaks on kohtuväline menetleja kohaldanud lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist kuueks kuuks, st
Sellise karistuse määramisel on menetleja arvestanud kergendava asjaoluna menetlusaluse isiku kahetsust, raskendavate asjaolude puudumisega, samuti asjaoluga, et menetlusalust isikut on eelnevalt karistatud (rahatrahviga) samalaadse rikkumise (lubatud suurima sõidukiiruse ületamise) eest. 5.1. G.P ületas sõidukiirust mitte vähem kui 75 km/h.
lg 4 näeb lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest üle 60 kilomeetri tunnis ette rahatrahvi kuni 300 trahviühikut. Kohtuväline menetleja on menetlusalusele isikule määranud rahatrahvi 200 trahviühikut. Kohtuväline menetleja on rahatrahvi määramisel lähtunud põhimõttest, et
lg 4 järgi määratav rahatrahv ei oleks väiksem kui
lg 3 (kiiruse ületamise eest 41-60 kilomeetrit tunnis) sanktsioonis ettenähtud rahatrahvi ülemmäär, so 200 trahviühikut. Kohus kohtuvälise menetleja sellise põhimõttega ei nõustu. Kohtupraktikas välja kujunenud seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr (vt ka Riigikohtu lahend 3-1-1-6-17). 4
Eelmärgitud karistuse on menetlusalune isik küll täitnud, kuid see karistus ei ole kustunud. Kohus on seisukohal, et G.P-le varasemalt määratud karistus on kahtluseta samalaadne praeguse menetluse esemeks oleva süüteoga ja seda pidi kohtuväline menetleja iseloomustavate andmetena karistuse määramisel arvestama. Samas on kohtuväline menetleja arvestanud karistust kergendava asjaoluna menetlusaluse isiku kahetsust. Ka kohtumenetluses avaldas G.P, et kahetseb oma tegu (tl 63). Kohtu arvates tuleb G.P kahetsust arvestada karistust kergendava asjaoluna ning kohtuväline menetleja on sellega ka arvestanud. Kuna karistuse määramisel on arvestatud nii kergendava asjaoluna kahetsust kui iseloomustava asjaoluna eelnevat karistust samalaadse rikkumise eest ning võttes aluseks
lg 4 sanktsiooni keskmise määra (150 trahviühikut) leiab kohus, et G.P-le määratud sanktsiooni keskmisest määrast oluliselt suurem põhikaristus ei ole põhjendatud, mistõttu kohtuvälise menetleja otsus põhikaristuse (rahatrahvi 200 trahviühiku) osas tuleb tühistada ja määratud rahatrahvi vähendada. Kohus, arvestades menetlusaluse isiku poolt toimepandud väärteo ohtlikkust, tema süü suurust, kergendava asjaoluna kahetsust ning varasemat samalaadilise rikkumise toimepanemist, samuti rahatrahvi koosmõju lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega leiab, et põhjendatud on G.P karistada põhikaristusega
Selline põhikaristus on kohtu hinnangul väärteo asjaolusid ning menetlusaluse isiku süüd arvestades õige, õiglane ja proportsionaalne. Menetlusaluse isiku põhjendused oma süüteo õigustamiseks ja süü vähendamiseks ei välista ega vähenda menetlusaluse isiku poolt toime pandud teo õigusvastasust ega tema süüd. Pealegi on analoogse rikkumise eest menetlusaluse isiku suhtes varasemalt kohaldatud väiksemat rahatrahvi, milline ei ole aga mõjutanud kaebajat liiklusnõudeid täitma (lubatud piirkiirusest kinni pidama). Menetlusaluse isiku võimalik halb majanduslik olukord pole iseenesest karistust kergendav asjaolu KarS § 57 lg 2 mõttes. Lisaks oli menetlusalusele isikule tema enda majanduslik olukord teada ajal, mil ta otsustas toime panna õiguserikkumise. Samuti oli menetlusalusele isikule õigusrikkumist toime panema asudes teada, et sellele võib järgneda karistus, sealhulgas ka suur rahatrahv. Kõigist neist asjaoludest teadlikuna oli menetlusalusel isikul võimalus jätta õiguserikkumine toime panemata. Seda menetlusalune isik ei teinud. Vastupidi. Vaatamata võimalikele tagajärgedele asus menetlusalune isik väärtegu toime panema. Sellega võttis menetlusalune isik endale ise täieliku vastutuse võimalike rikkumisega kaasnevate tagajärgede eest. 5.2. G.P suhtes on kohtuväline menetleja kohaldanud ka lisakaristust - juhtimisõiguse äravõtmine kuueks kuuks. Eeltoodu tähendab, et menetleja kohaldanud kaebajale lisakaristuse sanktsiooni minimaalmääras. Lisakaristuse kohaldamisel on kohtuväline menetleja arvestanud, et menetlusalune isik ületas lubatud sõidukiirust olulisel määral, tegi seda tahtlikult ning et nii suures ulatuses lubatud kiiruse ületamise näol on tegemist enamohtliku väärteoga, mille toimepanemisega seadis menetlusalune isik reaalsesse ohtu nii enda kui ka teiste liiklejate elu, tervise ja vara. Lisaks omab menetlusalune isik ka kehtivat karistust samalaadse rikkumise (lubatud suurima sõidukiiruse ületamise) eest, mis ei ole mõjutanud teda seadusekuulekalt käituma ja rikkumisi vältima. Menetlusaluse isiku puhul ei ole tegemist ka isikuga, kes kasutab mootorsõidukit enda liikumispuude tõttu, mis välistaks temalt juhtimisõiguse äravõtmise. Kohus jagab kohtuvälise menetleja seisukohta, et võimalik takistus töö tegemisel või teiste töötajate töökoha kaotus, samuti vajadus abistada võimaliku liikumispuudega perekonnaliiget, ei ole iseenesest juhtimisõiguse äravõtmist välistavad asjaolud. Nimelt KarS § 50 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimisõigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab seda sõidukit liikumispuude tõttu. Kaebaja ei ole tuginenud asjaolule, et temal esineb liikumispuue. Kaebajal sellise puude esinemine ei ilmnenud ka kohtuistungil. Riigikohus on lahendis nr 3-1-1-26-10 muuhulgas märkinud, et sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise esmane eesmärk on tagada, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna ning kohtul tuleb juhtimisõiguse äravõtmise mõistmisel näidata, millistele asjaoludele tuginevalt ta sellise ohu olemasolu tuvastatuks loeb. Samas on Riigikohus leidnud, et korduvalt rikkumise toime pannud isiku puhul on ohu olemasolu tuletatav juba korduvuse faktist. Kohus on eelnevalt tuvastanud, et kaebaja omab kehtivat väärteokaristust samalaadsete rikkumise eest, mis on määratud 07.03.2017, st vähem kui kaks kuud enne vaidlusaluse rikkumise toimepanemist. Käesolevas asjas vaidlustatud rikkumine on korduv ning seejuures on seekordne lubatud sõidukiiruse 5
Muus osas jätab kohus kohtuvälise menetleja otsuse muutmata. 6. VTMS § 38 ja KrMS § 180 lg 1 alusel tuleb menetluskulud jätta menetlusaluse isiku (kaebuse esitaja) kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Sirje Lahesoo Kohtunik 6
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.