Obsah (5)

§ 223§ 46§ 35§ 14§ 50

4-15-10371 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 17. detsembril 2015.a, Tartu kohtumajas, Kalevi 1 Väärteoasja number 4-15-10371 (2780,15,007539) kirjalikus

§ 223lg 1 järgi karistuseks rahatrahv 75 trahviühiku ulatuses, s.o 300 eurot.

Rahatrahv on määratud tasumisele 15 päeva jooksul, hiljemalt 03.12.2015. a. Karistus määrati 16.09.2015.a kella 12.30 ajal Tartu linnas Narva mnt 3 juures toimunud liiklusnõuete rikkumise eest. Otsuse põhjenduste järgi J.F , juhtides mootorsõidukit Volkswagen Golf reg.nr XXX, ei hoidnud vastavalt sõiduki kiirusele eesliikuva sõidukiga piisavat pikivahet ega kohandanud oma sõidukiirust liiklusoludele vastavaks, mis võimaldaks vältida otsasõitu ees ootamatult pidurdavale sõidukile, mille tagajärjel sõitis külge reguleerimata ülekäiguraja ees peatunud sõidukile Škoda Octavia reg.nr XXX. Liiklusnõuete rikkumise tagajärjel põhjustas J.F varalise kahju L.J.sõiduki Škoda tagaosa kahjustamise näol. Sellega rikkus J.F

§ 46

lg 1 ja § 50 lg 3 p 1 nõudeid pani toime

§ 223lg 1 sätestatud väärteo.

Otsuse kohaselt on J.F-i poolt väärteo toimepanemine tõendatud vaatlusprotokolliga, tunnistaja L.J.ütluste ja menetlusaluse isiku ütlustega ning teatisega liiklusõnnetuses kannatada saanud isiku saabumisest. J.F esitas väärteoprotokolli peale 31.10.2015.a vastulause, mille kohaselt menetlusaluse isiku ees liikunud sõiduk ei seisnud ülekäiguraja ees, vaid pidurdas niivõrd ootamatult ja järsult, et auto tagumised rattad tõusid teepinnalt kõrgemale. Menetlusalune isik heidab kohtuvälisele menetlejale ette tõendite ebapiisaval määral kogumist, kuna oleks tulnud üle kuulata ka teed ületanud jalakäija ning korraldada ekspertiis, selgitamaks välja, kas tema ees sõitnud sõiduk Škoda seisis või liikus liiklusõnnetuse toimumise ajal. Menetlusaluse isiku hinnangul esinevad segasüü elemendid tema ja Škoda juhi tegevuses, kes ülekäiguraja ees jalakäijale tee andmiseks peatudes lõi olukorra liiklusõnnetuse tekkimiseks. Menetlusalune isik palub karistuse mõistmisel arvestada asjaoluga, et temal tekkis märkimisväärselt suurem varaline kahju kui Škoda juhil ning seda, et tal ei ole varasemaid karistusi. Menetlusalune isik õpib XXXX ning tema sissetulekuks on toitjakaotuspension ja koolistipendium. Kohtuvälise menetleja 17.11.2015.a otsuse põhjenduste kohaselt seda vastulauses esitatud väidet nagu sõiduki rehvid pidurdamisel, sealhulgas ka järsu ja ootamatu pidurduse korral teepinnast õhku tõuseksid, ei pea kohtuväline menetleja eluliselt usutavaks ega vajalikuks täiendavalt kommenteerida. Kohtuvälise menetleja seisukohalt on käesolevas väärteoasjas lahendi tegemiseks vajalikud menetlustoimingud läbi viidud ning tõendid kogutud. Ekspertiiside läbiviimist asjaolu tuvastamiseks, kas sõiduk Škoda kokkupõrke ajal liikus või seisis, ei pidanud kohtuväline menetleja antud kaasuse juures vajalikuks. Kohtuväline menetleja ei pea õigeks menetlusaluse isiku seisukohta, nagu ei olnuks Škoda juhil kohustust/vajadust teed ületavale jalakäijale teeületamise võimalust pakkuda.

§ 35

lg 4 nõuete kohaselt peab reguleerimata ülekäigurajale lähenedes juht sõitma sellise kiirusega, mis on piisavalt väike, et mitte ohustada jalakäijat, kes on astunud või astumas ülekäigurajale. Vajaduse korral peab juht seisma jääma, et võimaldada jalakäijal sõiduteed ületada. Muuhulgas on reguleerimata ülekäiguraja ees pidurdamine ja seismajäämine igakülgselt 2 õigustatud jalakäijale teeületamise võimaldamiseks, kuna sellega tagatakse jalakäijate elu ja tervise kaitse. Kuigi menetlusalune isik ei viita kordagi asjaoludele, mis takistasid teda vastavate liikluskorraldusvahenditega tähistatud ülekäigurajale lähenemisel oma sõiduki kiirust korrigeerima selliseks, mis arvestaks kaasliiklejate tegevusega.

§ 14

lg 2 kohaselt peavad kõik liiklejad ja muud isikud järgima liiklusalaste õigusaktide nõudeid, olema liikluses hoolikad ja ettevaatlikud ning tagama liikluse sujuvuse, et vältida ohtu ja kahju tekkimist.

§ 223

lg 1 sätestatud väärteo toimepanemise eest karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni. Väärteona on karistatav nii tahtlik kui ka ettevaatamatusest toime pandud tegu (KarS § 15 lg 3), mistõttu mõjutab tahtluse liik süüteokoosseisu subjektiivse tunnusena süü suurust. Karistuse määramisel on kohtuväline menetleja arvestanud menetlusaluse isiku varasema käitumisega. Menetlusalusel isikul puuduvad kehtivad samalaadsed rikkumised. Kohtuväline menetleja leiab, et kohaldatud karistus on kooskõlas menetlusaluse isiku süü raskuse ja karistuse eesmärgiga.

1. Kaebuse esitaja taotlus ja põhjendused. J.F esitas 01.12.
2. a Tartu Maakohtule kaebuse Lõuna prefektuuri 17.11.
3. a otsuse peale. Kaebuse põhjenduste kohaselt kohtuvälise menetleja poolt määratud karistus ei ole süüle vastav ega ka õiglane nii õiguskorra kaitsmise huve kui konkreetset rikkumist arvestades, samuti ei arvesta antud karistus süüdlase isikuga seonduvaid asjaolusid. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Menetlusalune isik palub kohtul arvestada asjaoluga, et menetlusalune isik ei pannud liiklusalaste nõuete rikkumist toime tahtlikult, vaid ettevaatamatusest ning puuduvad raskendavad asjaolud. Karistuse määramisel peab juhinduma KarS § 56 lõikest
4. Menetlusalune isiku arvates saab menetlusalust isikut mõjutada hoiduma süütegude toimepanemisest, võttes samas arvesse õiguskorra huvisid, ka läbi kergema karistuse määramise, mis mõjutaks isiku elukorraldust ja suunaks isikut edaspidi rikkumisi mitte toime panema. Menetlusalusel isikul puuduvad samalaadsed rikkumised ning kehtivad väärteokaristused, seega saab menetlusalust isikut pidada seaduskuulekaks liiklejaks ning tõenäoline ei ole ka samasuguse teo korduvuse riski. KarS § 57 lg 2 alusel palub menetlusalune isik võtta arvesse, et liiklusõnnetuse tagajärjel sai vigastada üksnes menetlusalune isik, tal oli labakäe põrutus ning ta koges suurt hingelist erutust õnnetuse järgselt. Lisaks tekkis menetlusalusele isikule oluline kahju sõiduauto kahjustumise näol. Ainuüksi liiklusõnnetusega saabunud tagajärjed on menetluslusele isikule niivõrd rasked, et mõjutavad isiku liiklusalast käitumist korrigeerima ning olema liikluses tähelepanelikum. Menetlusune isik soovib, et kohus võtaks arvesse asjaolu, et menetlusaluse sissetulekuks on toitjakaotuspension ning koolistipendium. Lähtudes eeltoodust taotleb kaebaja Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna prefektuuri 17.11.2015.a otsuse nr 2780,15,007539 osalist tühistamist ja uue otsuse tegemist.
5. Kohtuvälise menetleja kirjalik seisukoht Lõuna prefektuur esitas Tartu Maakohtule 03.12.2015.a kirjaliku seisukoha, milles leiab, et J.F-i kaebus Lõuna prefektuuri 17.11.2015.a otsusele nr 2780,15,007539 tuleb jätta rahuldamata ning otsus muutmata. Kohtuvälise menetleja hinnangul on menetlusalusele isikule määratud rahatrahv õiglane kõiki konkreetse liiklusõnnetuse asjaolusid silmas pidades Kohtuvälises menetluses ei ole tuvastatud nagu oleks J.F liiklusõnnetuse põhjustanud tahtlikult, vaid ettevaatamatusest käitumisest.Vajalik on märkida, et sündmus leidis aset Tartu linna mõistes äärmiselt tiheda liiklusega tänavalõigul ning kellaajal, kui liikvel on sõidukijuhtide kõrval ka hulgaliselt teisi liiklejaid. Olukorrad, milles mootorsõiduki juht, kes on suurema ohuallika valdaja, heade sõidu- ja nähtavustingimuste korral on sedavõrd ettevaatamatu ja hindab oma sõidukiirust sedavõrd ebaõigelt, millega kaasneb üksnes ohu teke, on iseenesest taunimisväärne 3 Seda enam kui suurema ohuallika valdaja tegevuse tagajärjel tekib juba varaline kahju või kahju tervisele, ei ole enam tegemist juhtumiga, mida võiks keskmise liikleja seisukohalt pidad tavapäraseks. Iga liikleja kohustus on liiklusalaste nõuete täitmine, seeläbi vältides konfliktsituatsioonide tekitamist. Ainuüksi kokkupõrke toimumise koht (vahetult enne ülekäigurada) viitab teeliikluses piirkonnale, millele lähenemine eeldab liiklusnõudeid tundval kaasliiklejatega arvestavalt ning kaitsvat sõidustiili harrastavalt juhilt kõrgendatud tähelepanu j ettevaatlikkust. Ainult soodsate asjaolude kokkulangevuse tõttu ei tekkinud sündmuse käigus raskemakujulist kahju. Kahjud oleksid teoreetiliselt võinud olla palju suuremad. Kui Škoda ee oleks olnud ülekäigurada ületavaid jalakäijaid, oleks sellele tagant otsasõidu tagajärjel võinud sõiduk paiskuda jalakäijatele külge ning neid vigastada. Kohtuväline menetleja leiab, et ainuüksi süüteo toimepanija kehv majanduslik olukord ei saa olla tingimuseks temale võimalikult soodsa karistuse määramisel. Kohtuvälisele menetlejale jääb arusaamatuks seos võimalikult leebe karistusmäära ja võimalike uute süütegude toimepanemise vahel segaseks. Kohtuväline menetleja on rahatrahvi määramisel arvesse võtnud J.F kehtivate karistuste puudumist. Karistuse määramisel on peetud ülekaalukaimaks argumendiks konkreetset tegu ja sellest tulenevat ohtlikkust. Kohtuväline menetleja on pidanud võimalikuks karistada J.F-i

§ 223

lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemise eest kergemaliigilise karistuse, s.o rahatrahviga, mis jääb esimesse kolmandikku sanktsioonimäärast. 4. Tõendid. 13.10.2015.a väärteoprotokolli kohaselt 16.09.2015.a kell 12.30 juhtis J.F mootorsõidukit Volkswagen Golf reg.nr XXX Tartumaal Tartu linnas Narva mnt 3 juures Raatuse tänava poolt Võidu silla suunas, ei hoidnud vastavalt sõiduki kiirusele eesliikuva sõidukiga piisava pikivahet ega kohandanud oma sõidukiirust liiklusoludele vastavaks, mis võimaldaks vältida otsasõitu ees ootamatult pidurdavale sõidukile, mille tagajärjel sõitis külge reguleerimata ülekäiguraja ees peatunud sõidukile Škoda Octavia reg.nr XXX.Liiklusnõuete rikkumise tagajärjel põhjustas J.F varalise kahju L. J. sõiduki Škoda tagaosa kahjustamise näol. R ikkus

§ 46

lg 1 ja § 50 lg 3 p 1, väärteo kvalifikatsioon

§ 223lg 1.

16.09.2015.a sündmuskoha vaatlusprotokolli ja liiklusõnnetuse skeemi kohaselt on Tartumaal Tartu linnas Narva mnt 3 juures toimunud liiklusõnnetus, kus osalesid J.F, kes juhtis sõidukit VW Golf reg.nr XXX ja L.J., kes juhtis sõidukit Škoda Octavia reg.nr XXX. Liiklusõnnetuse esmase kirjelduse kohaselt reguleerimata ülekäiguraja ees peatunud Škodale sõitis tagant otsa VW Golf. Kahjude kirjelduse kohaselt VW Golf esiosa deformeerunud; Škoda tagaosa muljutud, värvikahjustused. Vaatlusprotokolli andmetel on kell 13.00 teostatud sündmuskoha vaatlust ning kasutatud on tehnikavahendeid: fotoaparaat Canon D80, mõõteratas Gottlieb Nestle 593000 ja mõõtelatt Hultafors

1. Sündmuskoht asub Tartu linnas Narva mnt 3 juures Narva mnt-l kesklinna, st Võidu sillale suunduval kahe sõidurajaga sõidutee osal. Sündmuskohta vaadeldakse kesklinna suunas. Mõõdistuste 0-punktiks võeti sõidutee vasakpoolsel serval olev kõnnitee nurk (reguleerimata ülekäiguraja ristumiskoht). Narva mnt on kesklinna suunas 6,6 m lai, st kaks sõidurada 3,3 m laiad. Pärisuunavööndi parempoolse sõiduraja parempoolse serva lähedal paikneb sõiduauto VW Golf reg.nr XXX. Sõiduki pikitelje parempoolne külg on sõidutee servaga paralleelne ning on parempoolset sõiduraja äärt tähistavast pidevjoonest 0,65 m kaugusel ning kõnnitee äärekivist 2 m kaugusel. Sõiduki esiosa on tugevasti salongi poole deformeerunud. Sõiduki esiosa on sõidukist ettepoole jääval teeosal reguleerimata ülekäiguraja teekattemärgise lähemast servast 4,5 m kaugusel. Ülekäiguraja teekattemärgis on sõidusuunas 3,7 m pikk. Ülekäigurada on tähistatud liiklusmärkide nr 543/544-ga. Pärisuunavööndi parempoolse sõiduraja parempoolse serva ääres paikneb sündmusosaline sõiduk Škoda reg.nr XXX. Sõiduk on esiosaga kesklinna poole, sõiduki pikitelg on sõiduteega paralleelne. Sõiduki parempoolsed rattad on 4 parempoolset sõidutee äärt tähistaval teekattemärgisel. Sõiduki parempoolne külg on kõnnitee äärekivist 0,3 m kaugusel, pärisuunavööndi parempoolset äärt tähistava pidevjoone ja kõnnitee äärekivi vaheline kaugus on sõiduki Škoda tagaosa juurest 0,8 m, esiosa juurest 0,7 m. Škoda tagaosal esinevad värvikahjustused, põrkeraud on paigast nihkunud. Sõidutee on sõidukorras, vihmamärg, nähtavus hea. Sündmuskoht on fotografeeritud. Sündmuskoha vaatlusprotokollile lisatud fotodelt nähtub sõidukite paiknemine peale liiklusõnnetust. Fotol nr 1 on vaade Narva mnt-le Raatuse tn suunas, millelt nähtub vasakul olev sõiduauto Škoda ning tema taga sõiduauto VW Golf. Fotol nr 2 on vaade sündmuskohale Võidu silla suunas ning parempoolsel sõidurajal on näha sõidukit VW Golf ja temast eespool paremal sõidutee ääres sõidukit Škoda. Fotodel nr 3 ja 4 on vaated mõlema sõiduki kahjustustele.Kõigilt fotodelt on näha, et sõidutee asfaltkate on märg. 16.09.2015.a tunnistajana ülekuulamise protokolli kohaselt andis L.J. ütlusi, et 16.09.2015 kella 11.45 ajal alustas ta sõitu Jõgevalt. Ta juhtis sõidukit Škoda Octavia reg.nr XXX. Tartus Narva mntl umbes kella 12.30 paiku sõitis ta Võidu silla poole ning Narva mnt 3 juures oleva reguleerimata ülekäiguraja ees peatus ta jalakäija üle tee laskmiseks. Ta liikus esimesel sõidurajal. Jalakäija ületas teed vasakult paremale tema poolt vaadatuna. Umbes 3 sekundi möödudes kuulis ta kummivilinat ja kohe toimus ka kokkupõrge tagant tulnud autoga. Löögist paiskus tema auto edasi. Jalakäija ei jõudnud veel teele tulla. Ta tuli autost välja ja nägi, et VW Golf oli tema autole tagant külge sõitnud. Juht oli noormees Valgast, kes lonkas jalga. Kohale saabunud kiirabi viis ta haiglasse kontrolli №ormees tunnistas, et on süüdi liiklusõnnetuse põhjustamises. 16.09.2015.a menetlusaluse isiku ülekuulamise protokolli kohaselt andis J.F ütlusi, et sõitis 16.09.2015.a Tartu linnas mööda Narva mnt-d kesklinna suunas parempoolsel sõidurajal. Pärast valgusfoori sõidukid alustaisd liikumist, enne Võidu silda tuli reguleerimata ülekäigurada Äkitselt pidurdas tema ees sõitva sõiduki juht ülekäiguraja ees, sest vasakult tuli jalakäija. Ta ei suutnud sellele piisavalt reageerida, pidurdas küll, aga libises eesmisele autole tagant otsa. Tema autol avanesid turvapadjad. Koheselt oli tal vasaku käe randmes valu, käsi läks paiste. Keegi aitas ta autost välja. Ta läks teise sõidukijuhi juurde ja palus tal pääste kutsuda. Teine juht oli terve, auto oli ka suht terveks jäänud. Ta arvab, et tema süüdi ei ole, juhtunu toimus erinevate asjaolude kokkulangemise tõttu. Ta arvab, et jalakäija võib olla osaliselt süüdi, teele astudes jalakäija ei veendunud, et oleks ohutu. Sõidukiirus enne kokkupõrget pidurdamise alustamisel võis olla max 40 km/h. Tema autol oli esiosa deformeerunud. Haiglas tehti talle röntgen, luud olid terved, tekki väike verehaav, mida seoti. 16.09.2015.a teatisest liiklusõnnetuses kannatada saanud isiku saabumisest nähtub, et 16.09.2015.a kell 12.20 on toimunud liiklusõnnetus, mille kannatanuks sõidukijuht J.F , kel fikseeritud kerge vigastus – vasaku randme põrutus. Ravi: esmaabi.
2. Kohtu tuvastatud asjaolud ja järeldused Kohus lahendab J.F-i kaebuse kohtuvälise menetleja 17.11.2015.a otsuse peale kirjalikus menetluses V™S § 120 lg 1 alusel. Mõlemad kohtumenetluse pooled on oma seisukoha avaldanud ega soovi asja arutamist kohtuistungil. V™S § 123 lg 2 järgi maakohus arutab väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. 5 Kohus, vaadanud läbi kaebuse, Lõuna prefektuuri kirjaliku seisukoha, uurinud ning hinnanud kogutud ja kohtuotsuse
3. punktis nimetatud tõendeid, leiab, et J.F-i kaebus tuleb jätta rahuldamata ning Lõuna prefektuuri 17.11.2015 a otsus väärteoasjas nr 2780,15,007539 tuleb jätta muutmata.

§ 223

lg 1 sätestab, et mootorsõiduki-, maastikusõiduki- või trammijuhi poolt liiklusnõuete rikkumise eest, kui sellega on tekitatud teisele isikule varaline kahju või ettevaatamatusest tervisekahjustus, karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni.

§ 46

lg 1 kohaselt peab juht vastavalt sõiduki kiirusele ning tee- ja ilmastikutingimustele hoidma sellist pikivahet, mis võimaldab vältida otsasõitu ees ootamatult pidurdanud või seisma jäänud sõidukile.

§ 50

lg 3 p 1 kohaselt peab juht sõidukiiruse valikul arvestama oma sõidukogemust, teeolusid, tee ja sõiduki seisundit, veose iseärasusi, ilmastikutingimusi, liikluse tihedust ning muid liiklusolusid, et ta suudaks seisma jääda sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel oleva sellise takistuse ees, mida juht pidi ette aimama. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selles, et 16.09.2015.a kella 12.30 ajal toimus Tartu linnas Narva mnt-l maja nr 3 ees kokkupõrge J.F-i poolt juhitud mootorsõiduki VW Golf ja L.J.poolt juhitud mootorsõiduki Škoda vahel. Menetlusaluse isiku, tunnistaja L.J.ning sündmuskoha vaatlusprotokolli ja fototabeliga on tõendatud, et 16.09.2014.a kella 12.30 ajal liikusid menetlusaluse isiku poolt juhitud VWE Golf ja tunnistaja L.J.poolt juhitud Škoda Tartus Narva mntl suunaga Võidu silla poole, kus lubatud suurim sõidukiirus on 50 km/h. Kokkupõrge toimus hetkel, kui L.J. sõiduk peatus reguleerimata ülekäiguraja ees ning tema taga sõitnud J.F pidurdas, kuid ei suutnud kokkupõrget vältida ja sõitis külge ees olevale Škodale. Selle kohta on ühesuguseid ütlusi andnud mõlemad liiklusõnnetuse osapooled. Menetlusaluse isiku ja tunnistaja ütlustest ning sündmuskoha vaatlusprotokollile lisatud fotodelt nähtuvalt tekkisid kokkupõrke tagajärjel mõlemale sõidukile kahjustused – VW Golfil esiosa deformeerunud ja Škoda tagaosa muljutud, värvikahjustused. Nimetatud kahjustused ei oleks saanud sellisel kujul tekkida ühelgi teisel moel, kui menetluslause isiku poolt Škodale tagant otsa sõitmisel. Samuti puudub käesolevas väärteoasjas igasugune vaidlus selles, et sõidukitel esinevad kahjustused on tekkinud just menetletava liiklusõnnetuse tagajärjel. Nii on menetlusalune isik kui ka tunnistaja L.J. avaldanud, et õnnetuse tagajärjel tekkisid nende poolt juhitud sõidukitele eelnimetatud vigastused. Lisaks kinnitavad mõlemal sõidukil esinevate kahjustuste kõrgus ja asetus, mis nähtuvad fototabeli fotodelt, vigastuste tekkimist menetletava liiklusõnnetuse käigus. Menetlusaluse isiku poolt liiklusnõude rikkumine on põhjuslikus seoses liiklusõnnetuse põhjustamisega ja varalise kahju tekkimisega mõlemale sõidukile. Kohtu hinnangul on eeltooduga tuvastamist leidnud, et J.F-i poolt

§ 46

lg 1 ja § 50 lg 3 p 1 tulenevate liiklusnõuete täitmata jätmise tõttu toimus liiklusõnnetus. Liiklusõnnetust ei oleks toimunud, kui J.F oleks hoidnud piisavat pikivahet eessõitva sõidukiga, kohandanud oma sõiduki kiiruse olukorrale vastavaks ning sõidukiiruse valikul arvestanud ilmastikutingimusi ja liiklusolusid piisavalt, et seisma jääda sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel oleva sellise takistuse ees, mida juht pidi ette aimama. Kohus leiab, et subjektiivsest küljest pani J.F

§ 223lg 1 sätestatud väärteo toime vähemalt hooletusest.

Isik paneb süüteo teo toime hooletusest, kui ta ei tea süüteokoosseisule vastava asjaolu esinemisest, kuid oleks seda tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral pidanud ette nägema. Selleks, et heita isikule ette hooletust, peab kohus tuvastama, et isik on rikkunud mingit hoolsuskohustust ehk jätnud mingi ühiskonnas eksisteeriva käitumisreegli täitmata, 6 mille tähelepanemiseks ja täitmiseks ta oli kohustatud. Kõik liiklejad peavad olema liigeldes hoolikad ja tähelepanelikud, sh peab juht hindama pidevalt liiklusolustikku ja jälgima, et ta ei ohustaks oma sõidustiiliga ennast, teisi liiklejaid ja vara. Kuna väärteomaterjalidest nähtuvalt ei suutnud J.F tema ees oleva sõiduki peatumisega piisavalt arvestada ja sõitis seega eessõitvale sõidukile tagant külge, siis tuleb sellest järeldada, et ta ei hinnanud liiklusolustikku piisavalt põhjalikult ning ei kohandanud oma sõidukiirust selliseks, mis oleks arvestanud vihmamärja teekattega ja ees sõitva sõiduki poolt pidurdamise ja peatumise võimalikkust, mis ei võimaldanud tal ohuolukorra tekkides oma sõidukit turvaliselt peatada. Seega tuleb järeldada, et ta ei suutnud vajalikku hoolsuskohustust järgida, mistõttu põhjustas liiklusõnnetuse. Kui ta oleks liiklusolusid põhjalikumalt jälginud ja hinnanud adekvaatselt oma sõidukiirust märjal teekattel ning eessõitvat sõidukit, siis ei oleks ta eessõitvale sõidukile tagant otsa sõitnud, vaid oleks suutnud oma sõiduki enne seda ohutult peatada. Kohtu hinnangul on eeltooduga tõendamist leidnud J.F-i poolt

§ 46

lg 1 ja § 50 lg 3 p 1 nõuete rikkumine, millega ta pani toime

§ 223lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo.

Kohus ei tuvastanud menetlusaluse isiku tegevuses süüd ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid. Seega puuduvad väärteoasjas V™S § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud VTMS § 133 p 1 mõttes. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Ka väärteomenetluses karistuse määramisel tuleb lähtuda KarS § 56 lg 1. Menetlusalust isikut on karistatud rahatrahviga 75 trahviühikut, mis jääb

§ 223lg 1 sanktsiooni esimesse kolmandikku.

Riigikohus on mitmetes lahendites selgitanud karistuse mõistmist. 17.05.

1. a Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses nr 3-1-1-52-13 punktis 19 selgitatakse järgmiselt: „Karistuse mõistmisel tuleb võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus (nt süüdistatava teoeelne ja -järgne käitumine, kannatanu käitumine jms) ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. See karistuse määr võib jääda kas üles- või allapoole sanktsiooni keskmist määra. Selliselt saadud süüle vastava karistuse ülemmäära korrigeeritakse eri- ja üldpreventsiooni kaalutlustest tulenevalt (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. oktoobri
3. a otsus kriminaalasjas nr3-1-1-77-11, p 11). Ka väärteomenetluses karistuse määramisel tuleb lähtuda KarS § 56 lg
4. Riigikohtu 03.04.
5. a otsuses nr 3-1-1-2-06 punktis 9 on see selgelt väljendatud järgmiselt: „Karistuse mõistmisel või määramisel tuleb lähtuda KarS § 56 lg 1 kohaselt isiku süüst ning võimalusest mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvidest. Seega peaks KarS § 57 lg-s 1 nimetamata asjaolu arvestamine kergendava asjaoluna tähendama seda, et see asjaolu on isiku süüd vähendav või näitab, et isiku mõjutamiseks edasistest rikkumistest hoiduma on põhjendatud kergema karistuse kohaldamine.“ J.F-i puhul ei esine KarS § 57 sätestatud karistust kergendavaid või KarS § 58 sätestatud karistust raskendavaid asjaolusid. Karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumisel tuleb väljakujunenud praktika kohaselt lähtuda sanktsiooni keskmisest määrast. Hinnates Carl-Felix J.F-i süü suurust

§ 223

lg 1 järgi kvalifitseeritava süüteo toimepanemisel, leiab kohus, et teo tehiolud annavad aluse asuda seisukohale, et süüdistatava süü pole sedavõrd suur, et tingiks karistuse mõistmise sanktsiooni keskmise määra lähedal. Ettevaatamatuse korral on väiksem ka 7 toimepanija teo ebaõigsussisu ja süü suurus. Käesoleval juhul on kohtuväline menetleja seda ka arvestanud ning hinnanud menetlusaluse isiku süüd

§ 223lg 1 mõttes alla keskmise.

Kohus arvestab samuti seda, et rikkumine leidis aset kesklinnas kohas, kus päevasel ajal on väga suur liiklustihedus ja seetõttu tuleb sellisel tänavalõigul olla tavapärasest tähelepanelikum. Lisaks oli teekate vihmamärg, mis omakorda annab alust kõrgendatud tähelepanuks enda ja teiste liiklejate sõidukiiruse suhtes. Menetlusalune isik sellist tähelepanu ega tiheda liiklusega tänaval vajalikku sõidukiirust ja pikivahet eessõitva esõidukiga aga ei rakendanud, mis tingis liiklusõnnetuse põhjustamise. Arvestades, et J.F on varem karistamata isik, ei ole tema puhul aga tõenäoline samasuguse teo korduvuse risk. KarS § 56 lg 1 teine lause teeb otsese viite sellele, et karistuse mõistmisel tuleb arvestada sellega, et mõistetav karistus peab mõjutama süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest, mistõttu tähendab see üheselt mõistetavalt, et karistuse mõistmisel, s.o nii liigi kui määra kujundamisel evib mõju ka menetlusaluse isiku senine elukäik, sh tema eelnev karistatus – märgitu võimaldab prognoosida määratava või mõistetava karistuse eripreventiivset toimet (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-99-06). Karistusregistri 17.11.2015.a teatise andmetel J.F varasemad karistused puuduvad. J.F-i karistamisel on kohtuväline menetleja juhindunud KarS § 56 lg 1 ettenähtud karistamise alustest ja Riigikohtu mitmetes lahendites väljendatud seisukohtadest. Kohus peab vajalikuks märgida, et alati tuleb kaaluda ka karistamise otstarbekust. Kohus nõustub kohtuvälise menetleja seisukohaga selles, et ainuüksi kokkupõrke toimumise koht (vahetult enne ülekäigurada) eeldab juhilt kõrgendatud tähelepanu ja ettevaatlikkust ning vaid soodsate asjaolude kokkulangevuse tõttu ei tekkinud sündmuse käigus raskemakujulist kahju. Arvestades aga asjaolu, et J.F pani väärteo toime hooletusest ja esmakordselt, on alust karistuse mõistmisel liikuda karistuspiiride keskmisest määrast allapoole, mida kohtuväline menetleja on ka teinud.

§ 223

lg 1 näeb ette rahatrahvi kuni 300 trahviühikut, seega on keskmiseks määraks 150 trahviühikut. Kohtuväline menetleja on kõiki asjaolusid arvesse võttes pidanud võimalikuks karistada J.F-i

§ 223

lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 75 trahviühikut, s.o 300 eurot. Tegemist on kergema karistusliigi esimesse kolmandikku jääva karistusmääraga, karistus on täpselt ¼ sanktsiooni määrast. Kohus leiab, et kohtuvälise menetleja poolt määratud karistus vastab menetlusaluse isiku süü suurusele ning arvestatud on muid karistuse määramisel olulisi asjaolusid. Kohus nõustub kohtuvälise menetlejage selles, et ainuüksi süüteo toimepanija kehv majanduslik olukord ei saa olla tingimuseks temale võimalikult soodsa karistuse määramisel. Samuti ei saa selleks olla ka asjaolu, et menetlusalune isik sai liiklusõnnetusega raskemad tagajärjed kui teine liiklusõnnetuse osapool. Seetõttu, arvestades menetlusaluse isiku poolt toimepandud teo iseloomu, karistust raskendavate asjaolude ja varasemate karistuste puudumist, teo toimepanemist ettevaatamatusest ja õiguskorra kaitsmise huvisid, on kohus on kohus jõudnud järeldusele, et kohtuvälise menetleja poolt karistusena kohaldatud rahatrahv oluliselt alla keskmise määra on põhjendatud ja piisav, et täita karistuse eesmärke. Samas aga leiab kohus, et arvestades J.F-ile määratud karistuse suurust ja tema majanduslikku olukorda, siis on alust arvata, et ta ei oleks võimeline tasuma karistust korraga täies ulatuses või isegi kui suudaks, siis seaks see ilmselt ta majanduslikult väga raskesse olukorda. Tegemist on töötu isikuga, kes omandab kutseharidust XXXX. Kaebusele on lisatud tõend selle kohta, et J.F õpib XXXX alates 2014.a harvesterioperaatori õppekava alusel ning talle on määratud 2015/2016 I poolaasta põhitoetus 60 eurot. Samuti on lisatud tõend selle kohta, et 2015.a novembrikuus sai J.F toitjakaotuspensioni 150,81 eurot. Eelnimetatud tõendite alusel saab hinnata menetlusaluse isiku majanduslikku olukorda, mis ei võimalda rahatrahvi kohest tasumist täies ulatuses. 8 Tulenevalt eelnevast jätab kohus kohtuvälise menetleja otsuse muutmata, kuid teeb kaebust lahendades otsuse KarS § 66 lõikest 2 alusel määrates karistuse tasumise ositi. Karistuse ositi tasumisega hajutatakse maksekoormus. Kohus leiab, et on põhjendatud määrata rahatrahvi tasumine J.F-ile osade kaupa ühe aasta jooksul, tasudes otsuse jõustumisele järgnevast kuust alates igakuiselt 25 eurot. Ene Muts kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ 9