← Eesti

4-17-2178/4

4-17-2178 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 25. septembril 2017. a Tallinnas Liivalaia kohtumajas Väärteoasja number 4-17-2178 Kohtukoosseis Kohtunik Ve

§ 224

lg 2 järgi Kaebuse esitaja (menetlusalune isik) (isikukood: xxx) S.L Eesti Vabariigi kodanik Aadress: Xxxx E-post: puudub Töökoht: pensionär Karistatus: kriminaal- ja väärteokorras karistamata Kohtuväline menetleja Politsei- ja Piirivalveamet (registrikood: 70008747) Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse menetlusteenistus Aadress: rahumäe tee 6/1 Tallinn Harjumaa 11316 E-post: pohja@politsei.ee Esindaja: vanemväärteomenetleja Jaak Paju Menetluse liik Kirjalik menetlus V™S § 120 lg 1 alusel RESOLUTSIOON Juhindudes V™S § 132 p-st 1 kohus otsustas:

  1. Jätta täielikult rahuldamata S.L-i kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 23.03.
  2. a üldmenetluse otsuse peale väärteoasjas nr 2302,17,
  4. Jätta muutmata Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 23.03.
  5. a üldmenetluse otsus väärteoasjas nr 2302,17,
  6. Kohus selgitab, et vastavalt liiklusseaduse §-le 127 on isik, kelle suhtes on jõustunud mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise otsus, kohustatud viie tööpäeva jooksul otsuse jõustumisest arvates loovutama oma juhiloa Maanteeametile. 4-17-2178 Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsiooni Riigikohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättesaamise päevast. Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusalusel isikul advokaadist kaitsja vahendusel, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal.
  7. KAEVATAV OTSUS 23.03.
  8. a koostas Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja Margus Trees üldmenetluse otsuse väärteoasjas nr 2302,17,002562 S.L-i suhtes (KVM tl 28; kohtu tl 5-6). Otsusega karistati S.L liiklusseaduse (edaspidi: LS) §

§ 224lg 2 järgi kvalifitseeritud väärtegude toimepanemise eest karistusseadustiku (edaspidi: Kar

S) § 63 lg 1 alusel mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 5 (viieks) kuuks. Menetlusalust isikut karistati LS §

§ 224

lg 2 järgi selle eest, et ta 17.02.2017.a kell 15:45 Harjumaal Tallinnas Endla tänava ja Lille tänava ristmikul juhtis mootorsõidukit Toyota Corolla registreerimismärgiga xxxx juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,26 mg/l. Samuti, juhtides mootorsõidukit, ei veendunud enne manöövri sooritamist (reavahetust), et see on ohutu ega takista või ohusta teisi liiklejaid, mistõttu põhjustas liiklusõnnetuse, sõitis otsa kõrvalreas liikunud sõidukile Toyota Corolla registreerimismärgiga xxxx, põhjustades lisaks liiklusõnnetusele ka varalise kahju AS SEB Liising’le. Väärteoprotokolli ja –otsuse kohaselt rikkus S.L sellise tegevusega LS § 33 lg 2 p-s 8 ja LS § 69 lg-s 3 sätestatut ja pani toime LS §

§ 224lg 2 järgi kvalifitseeritavad väärteod.

  1. KAEBUS 12.04.
  2. a esitas menetlusalune isik S.L kaebuse Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 23.03.
  3. a üldmenetluse otsuse peale väärteoasjas nr 2302,27,002562 (kohtu tl 1-4). Kaebaja taotles kohtuvälise menetleja otsuse tühistamist määratud karistuse osas ning avaldas soovi määrata talle karistuseks rahatrahv, mille tasumist võimaldada ositi. Kaebaja nõustus kirjaliku menetlusega. Kaebuses tunnistab S.L , et ta juhtis mootorsõidukit lubatud alkoholi piirmäära ületades ning tekitas varalise kahju. Kaebaja palus Politsei- ja Piirivalveameti otsusega määratud põhikaristus tühistada ja määrata talle karistuseks rahatrahv järgmistel põhjustel. Esmalt kahetseb kaebaja väärtegu ning lubab, et enam seda ei juhtu. Teiseks on kohtuväline menetleja karistuse määramisel küll arvestanud menetlusaluse isiku antud ütlustega, et tal on raske majanduslik olukord, kuid kuigi ta on pensionär, ei ole ta nii vaene, et rahatrahvi määramine oluliselt raskendaks tema võimalusi sotsiaalseks toimetulekuks. Kolmandaks leiab kaebaja, et talle tuleb põhikaristusena kohaldada rahatrahvi, sest teda ei ole varem kordagi karistatud mitte ühegi süüteo eest. Kaebaja selgitab toimepandud tegu asjaoluga, et 16.02.
  4. a pidas ta oma sünnipäeva, kus ka tarbis natuke alkoholi, sest järgmisel päeval ei olnud plaanis kuhugi sõita. 17.02.
  5. a juhtis ta mootorsõidukit tulenevalt erakorralistest asjaoludest, s.t tütar palus viia tütretütar koolist koju. Miinimum 15 tunni jooksul enne mootorsõiduki juhtimist ei tarbinud ta rohkem alkoholi ja ka magas. Hommikul tundis ennast täiesti kainena. Kaebaja selgitab, et tal on vaja juhilubasid, sest põeb kroonilist xxxx . Seega on tal vaja regulaarselt käia ravikehateraapia kuuris, mida viiakse läbi erinevates Tallinna meditsiiniasutustes. Seetõttu tekivad ebamugavused, kui temalt võetakse ära juhiload, sest 2 4-17-2178 seoses diagnoosiga on tal vastunäidustatud ühistranspordiga liiklemine ning tema abikaasa ei oma mootorsõiduki juhilube, seega ei saa ta kaebajat transportida. Kaebaja leiab, et kohtuvälise menetleja poolt talle määratud karistus on liiga range, sest tema joobeks mõõdeti ligikaudu 0,26 mg/l, seega peaaegu alammääras. Seega ei ole põhjendatud määrata talle karistuseks juhtimisõiguse äravõtmist 5 kuuks, mis on kõigest 7 kuud väiksem maksimaalsest sanktsioonist. Kaebaja toob välja ka asjaolu, et tal on suur pere ning ta abistab igapäevaselt oma lapsi, seega on tal juhtimisõigust vaja igapäevaste kohustuste täitmisel. Neid asjaolusid on aga kohtuväline menetleja ignoreerinud ja mitte arvesse võtnud.
  6. KOHTUVÄLISE MENETLEJA SEISUKOHT 25.04.
  7. a saabus Harju Maakohtule Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlusteenistuse seisukoht S.L-i esitatud kaebusele (kohtu tl 9-10). Kohtuväline menetleja nõustus kirjalikus seisukohas väärteoasja lahendamisega kirjalikus menetluses. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et S.L-ile inkrimineeritavad rikkumised on väärteoasjas kogutud materjalidega leidnud täielikku tõendamist, kvalifitseeritud õigesti ja menetluse käigus ei ole rikutud menetlusnorme. Mootorsõiduki juhtimine joobeseisundis ja lisaks sellele ka liiklusõnnetuse põhjustamine on väga ühiskonnaohtlik käitumine, millega seatakse ohtu mitte ainult teiste isikute vara vaid ka ümbritsevate inimeste elu ja tervis. Seega peab kohtuvälise menetleja poolt määratud karistus vastama toimepandud teo raskusele ning peab mõjutama rikkujat edaspidi rikkumistest hoiduma. Seadusandja on LS § 224 lg 2 järgi kvalifitseeritava rikkumise eest maksimaalse karistusena ette näinud rahatrahvi kuni 300 trahviühikut (s.o 1200 eurot) või aresti ning lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmise kuni 12 kuuni. Karistuse määramise praktikas välja kujunenud seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuleb tuvastada menetlusaluse isiku süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Karistuse määramisel on otsuse tegija arvestanud kaebaja isikut, tema poolt toime pandud tegu, süü suurust ja seda, et menetlusalune isik on varasemalt väärteokorras karistamata. Samuti arvestas otsuse tegija menetlusaluse isiku poolt vastulauses väga selgelt esitatud seisukohta, et ta on pensionär, kes ei ole võimeline suurt rahatrahvi tasuma. Otsuse tegija on seetõttu määranud menetlusalusele isikule karistuseks mitte rahatrahvi, vaid mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise. Karistus on proportsionaalne ja on kooskõlas karistuse määramise põhimõtetega. Lähtudes eeltoodust leiab kohtuväline menetleja, et kaebuses toodud alustel ei ole põhjendatud kohtuvälise menetleja poolt tehtud otsuse tühistamine ega muutmine, mistõttu palus kohtuväline menetleja jätta kaebus rahuldamata.
  8. KOHTU PÕHJENDUSED Kohus, tutvunud menetlusaluse isiku esitatud kaebuse, kohtuvälise menetleja kirjaliku seisukohaga ning väärteoasja materjalidega leiab, et menetlusaluse isiku kaebus tuleb jätta rahuldamata ning kohtuvälise menetleja otsus muutmata. 4.1 Koosseis, õigusvastasus ja süülisus 4.1.1 LS § 223 lg 1 etteheide (varalise kahju ja/või tervisekahjustuse tekitamine) Objektiivne koosseis LS § 223 lg 1 kohaselt on karistatav mootorsõiduki-, maastikusõiduki- või trammijuhi poolt liiklusnõuete rikkumine, kui sellega on tekitatud teisele isikule varaline kahju või ettevaatamatusest tervisekahjustus. 3 4-17-2178 Sündmuskoha vaatlusprotokolli (KVM tl 1) kohaselt on 17.02.
  9. a kell 15.45 tulnud teade liiklusõnnetuse toimumise kohta Tallinnas Endla-Lille tänavate ristmikul. Sündmuskoha vaatlusprotokollist nähtuvalt on liiklusõnnetuses osalenud S.L sõiduautoga Toyota Corolla registreerimismärgiga xxxx ning Xxxx sõiduautoga Toyota Corolla registreerimismärgiga xxxx. Sündmuskoha vaatlusprotokollist nähtub, et kahjustada on saanud nii sõiduauto Toyota Corolla registreerimismärgiga xxxx (parempoolne tagumine uks, poritiib ja ilukilp) kui ka sõiduauto Toyota Corolla registreerimismärgiga xxxx (vasakpoolne esiuks, põrkeraud deformeerunud, poritiib). Sõiduki vaatlusprotokolli (KVM tl 8) ja sellele lisatud fototabeli (KVM tl 9-13) kohaselt on sõiduautol Toyota Corolla registreerimismärgiga xxxx parempoolsel tagumisel uksel mõlk, tagumisel poritiival värvikahjustused ja tagumisel ilukilbil nihkejäljed. Sõiduki vaatlusprotokolli (KVM tl 14) ja sellele lisatud fototabeli (KVM tl 15-18) kohaselt on sõiduautol Toyota Corolla registreerimismärgiga xxxx purunenud esipõrkeraud, deformeerunud vasakpoolne esinurk ja esiporitiival mõlk. Seega kuivõrd sõiduauti Toyota Corolla registreerimismärgiga xxxx omanik on S.L ja sõiduauto Toyota Corolla registreerimismärgiga xxxx omanik on AS SEB Liising, siis on liiklusõnnetuse tagajärjel tekitatud varalist kahju nii S.L-ile kui ka AS-ile SEB Liising. Menetlusaluse isikuna 01.03.
  10. a ütlusi (KVM tl 22) andes jäi S.L 17.02.
  11. a tunnistajana antud ütluste juurde, lisades, et ta tunnistab end täielikult süüdi liiklusõnnetuse põhjustamises. S.L on 17.02.
  12. a-l tunnistajana andnud ütlusi (KVM tl 19; tõlge kohtu tl 11), mille kohaselt oli ta 16.02.
  13. a pidanud sünnipäeva, kus tarvitas alkoholi. Sõitis autoga reg nr-ga xxxx mööda Endla tänavat Kristiine keskuse suunas, kui hakkas ümberreastuma. Sõitis vasakus sõidureas, paremas reas sõitis liinibuss, mis hakkas ümberreastuma paremale. Reastus paralleelselt bussiga ja lülitas ka 5-6 sekundit enne manöövrit sisse suunatule. Tagant lähenev liikleja suurendas kiirust. Ei märganud paremalt poolt paremas reas suure kiirusega liikunud teist autot. Kokkupõrke tagajärjel lülitas sisse avariituled ja sõitis bensiinijaama Statoil, et mitte liiklust sulgeda. Kellegi eest ei põgenenud. 09.03.
  14. a on esitanud S.L taotluse kohtuvälisele menetlejale (KVM tl 25; tõlge kohtu tl 11), mida viimane on käsitlenud vastulausena väärteoprotokollile (vt KVM tl 28). Antud taotluses kinnitas S.L veelkord oma süüd liiklusõnnetuses ning selgitas täiendavalt, et ta ei plaaninud 17.02.
  15. a rooli istuda, teades, et veres võib olla alkoholi jääk, kuid perekondlikel põhjustel pidi ta kodust kiiresti ära sõitma. Xxxx on 17.02.
  16. a-l tunnistajana andnud ütlusi (KVM tl 21), mille kohaselt ta liikles Endla tänaval, parempoolses reas, suunaga Kristiine keskuse poole. Vasakpoolses reas olev juht lülitas sisse parema suunatule ja proovis vasakult paremale ümberreastuda. Tunnistaja lasi helisignaali ja pidurdas, kuid ei õnnestunud avariid vältida. Kaasliikleja jätkas aga teekonda ilma peatumata. Kristiine Statoili juures õnnestus juht, kellel olid alkoholi tarvitamise tunnused, peatada. Liiklusõnnetus leidis aset Endla ja Lille ristmiku lähistel. Tunnistaja helistas politseisse kell 15.
  17. Ühtlasi nähtub tunnistaja ülekuulamise protokollist, et tema juhitud Toyota Corrollal reg nr-ga xxxx olid vigastatud esistange, tuled, registreerimisnumber, esirehv ja –velg ning –kilp, samuti esitiib ja eesmine iluvõre. Nii väärteoprotokollis (KVM tl 24) kui kohtuvälise menetleja otsuses (KVM tl 28; kohtu tl 5) on viidatud liiklusõnnetuse toimepanemise puhul LS § 33 lg 2 p-s 8 sätestatu rikkumisele, mis näeb ette, et juht on kohustatud enne paigalt liikuma hakkamist, manöövri või sõiduki seismajäämise alustamist veenduma, et see on ohutu ega takista või ohusta teisi liiklejaid ning teel töötajaid. Väärteoprotokollis heidetakse S.L-ile ette, et ta sõidukit juhtides enne manöövri sooritamist ei veendunud, et see on õhtutu ega takista või ohusta teisi liiklejaid, mistõttu põhjustas liiklusõnnetuse, sõitis otsa kõrvalreas liikunud sõidukile Toyota Corolla registreerimismärgiga xxxx. Sündmuskoha vaatlusprotokollist (KVM tl 1) nähtuvalt oli liiklusõnnetuse toimumise kohas suurimaks lubatud piirkiiruseks 50 km/h ning S.L on (enda sõnade kohaselt) sõitnud 4 4-17-2178 kiirusega 45 km/h – 50 km/h. Samuti oli sõidutee korras, kuid teekate oli märg, ilm oli pilvine, oli valge aeg ning tee oli tasane, erielementideta ja sirge. Tunnistaja Xxxx’e ütlustest nähtuvalt näitas S.L küll suunatuld, kuid sooritas manöövri siiski ilma, et oleks veendunud, et see on ohutu, mille tõttu pidi tunnistaja äkitselt pidurdama. Eelnimetatud asjaolusid arvestades nähtub väärteoasja materjalidest, et S.L ei veendunud enne manöövri sooritamist, et see oleks ohutu ja ei takistaks ega ohustaks teisi liiklejaid. Sealjuures ei oleks takistanud ohutu manöövri tegemist ka tee- ega ilmastikuolud. Seega nõustub kohus kohtuvälise menetlejaga selles, et käesoleval juhul põhjustas liiklusõnnetuse S.L-i poolt mitte veendumine, et manööver on ohutu. Eeltoodut kokku võttes leiab kohus, et tõenditest nähtuvalt on S.L 17.02.
  18. a kella 15.45 ajal põhjustanud Endla tänava ja Lille tänava ristmikul liiklusõnnetuse, mille tagajärjel tekitas varalist kahju nii iseendale kui ka AS-ile SEB Liising. Subjektiivne koosseis KarS § 15 lg 3 kohaselt on väärteona karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu. KarS § 16 lg 1 kohaselt on tahtluse vormideks kavatsetus, otsene ja kaudne tahtlus ning KarS § 18 lg 1 kohaselt on ettevaatamatuse vormideks kergemeelsus ja hooletus. Sealjuures on väärteo toimepanemise vormidest kõige kergem hooletus ning kõige raskem kavatsetus. Subjektiivse koosseisu osas leiab kohus, et S.L pani liiklusõnnetuse põhjustamise väärteo toime kergemeelsusest KarS § 18 lg 2 mõttes, mis sätestab, et isik paneb teo toime kergemeelsusest, kui ta peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist, kuid tähelepanematuse või kohusetundetuse tõttu loodab seda vältida. Arvestades, et isiku enda ütluste põhjal on tal 40 aastat auto juhtimise staaži, sealjuures on ta töötanud sõiduõpetajana (kohtu tl 2), siis oli talle teada, et rida vahetades tuleb eelnevalt veenduda manöövri ohutuses. Kogenud autojuhina on S.L-ile ka teada, et jättes rea vahetamisel manöövri ohutuse kontrollimata, on võimalik kokkupõrge selles reas asuva sõidukiga, kuhu rida vahetav sõidukijuht soovib ümber paikneda. Seda eriti olukorras, kus liigeldi Tallinna ühe tihedaima liiklusega tänaval päevasel ajal. Eeltoodud põhjustel on kohus seisukohal, et S.L pani LS § 223 lg 1 järgi kvalifitseeritava teo toime kergemeelsusest. Seega on S.L täitnud LS § 223 lg-s 1 sätestatud väärteo koosseisu. 4.1.2 Liiklusseaduse § 224 lg 2 etteheide (lubatud alkoholi piirmäära ületamine) LS § 224 lg 2 kohaselt on karistatav mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimine isiku poolt, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50-1,49 milligrammi või kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25-0,74 milligrammi. Nähtuvalt tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollist ja alkomeetri väljatrükist (KVM tl 5) oli S.L 17.02.
  19. a kell 16.17-16.22 toimunud mõõtmisel alkoholijoobeks 0,31 mg/l, arvestades laiendmääramatust +/-0,05 mg/l, oli lõplikuks mõõtetulemuseks 0,26 mg/l. Menetlusalune isik S.L on menetlusaluse isikuna ülekuulamisel (KVM tl 22) jäänud oma 17.02.
  20. a tunnistajana antud ütluste (KVM tl 19; tõlge kohtu tl 11) juurde, mille kohaselt tarbis ta 16.02.
  21. a vastu 17.02.
  22. a kesköö paiku viimane kord alkoholi. 09.03.
  23. a on esitanud S.L taotluse kohtuvälisele menetlejale (KVM tl 25; tõlge kohtu tl 11), mida viimane on käsitlenud vastulausena väärteoprotokollile (vt KVM tl 28). Antud taotluses selgitas S.L täiendavalt, et ta ei plaaninud 17.02.
  24. a rooli istuda, teades, et veres võib olla alkoholi jääk, kuid perekondlikel põhjustel pidi ta kodust kiiresti ära sõitma. Ka kohtule esitatud kaebuses selgitas S.L, et ta ei olnud minimaalselt 15 tundi enne juhtima asumist enam alkoholi tarbinud ning magas ja hommikul tundis end kainena (kohtu tl 2). Seda, et S.L juhtis 17.02.
  25. a sõidukit Toyota Corolla registreerimismärgiga xxxx alkoholijoobes, kinnitab ka sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsus (KVM tl 4), millest 5 4-17-2178 nähtuvalt on S.L kõrvaldatud 17.02.
  26. a kell 16.02 Endla tänav 43 Tallinn aadressil sõiduki juhtimiselt kuni kainenemiseni. Seda tõendab lisaks ka sõiduki hoiukohta teisaldamise akt (KVM tl 3), mille kohaselt teisaldati sõiduauto Toyota Corolla xxxx, sest oli alust arvata, et sõiduki juhi veres või väljahingatavas õhus on alkoholi üle lubatud piirmäära või et ta on joobeseisundis. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et tõendamist on leidnud, et S.L juhtis 17.02.
  27. a kella 15.45 paiku sõidukit Toyota Corolla registreerimismärgiga xxxx, olles alkoholijoobes joobemääraga vähemalt 0,26 mg/l. Subjektiivne koosseis Subjektiivse koosseisu osas leiab kohus, et S.L pani alkoholijoobes mootorsõiduki juhtimise väärteo toime kaudse tahtlusega KarS § 16 lg 4 mõttes, mille kohaselt paneb isik teo toime kaudse tahtlusega, kui ta peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ja möönab seda. Menetlusalune isik S.L on menetlusaluse isikuna ülekuulamisel (KVM tl 22) jäänud oma 17.02.
  28. a tunnistajana antud ütluste (KVM tl 19; tõlge kohtu tl 11) juurde, mille kohaselt tarbis ta 16.02.
  29. a vastu 17.02.
  30. a kesköö paiku viimane kord alkoholi. 09.03.
  31. a on esitanud S.L taotluse kohtuvälisele menetlejale (KVM tl 25; tõlge kohtu tl 11), mida viimane on käsitlenud vastulausena väärteoprotokollile (vt KVM tl 28). Antud taotluses selgitas S.L täiendavalt, et ta ei plaaninud 17.02.
  32. a rooli istuda, teades, et veres võib olla alkoholi jääk, kuid perekondlikel põhjustel pidi ta kodust kiiresti ära sõitma ning seetõttu asus siiski sõidukit juhtima. Ka kohtule esitatud kaebuses selgitas S.L , et ta ei olnud minimaalselt 15 tundi enne juhtima asumist enam alkoholi tarbinud ning magas ja hommikul tundis end kainena (kohtu tl 2). Seega nähtuvalt S.L-i enda sõnadest pidas ta võimalikuks, et tal võib veres veel olla alkoholi jääk, mistõttu ta ei plaaninud mootorsõidukit 17.02.
  33. a päeval juhtida, kuivõrd oli eelmisel õhtul sünnipäeva tähistades alkoholi joonud. Sellest hoolimata asus S.L aga mootorsõidukit juhtima, tuues vabanduseks perekondliku vajaduse. Sealjuures ei võtnud S.L ka mitte midagi selleks ette, et olla veendunud, kas ja kui, siis kui suur alkoholisisaldus tal jätkuvalt veres on. Seega möönas S.L, et tal võib jätkuvalt olla alkoholijoove, kuid isik eiras seda ning asus sellegipoolest mootorsõidukit juhtima. Nendel põhjustel leiab kohus, et S.L pani mootorsõiduki alkoholijoobes juhtimise toime kaudse tahtlusega KarS § 16 lg 4 tähenduses. Seega on S.L täitnud ka LS § 224 lg-s 2 sätestatud väärteo koosseisu. 4.1.3 Õigusvastasus ja süü Õigusvastasust ning süüd välistavaid asjaolusid S.L-i teos ei esine. Samuti on S.L süüvõimeline, s.t ta oli väärteo toimepanemise ajal ja on ka käesoleval ajal süüdiv ja vähemalt 14-aastane (sündinud
  34. aastal – KVM tl 4, 6;kohtu tl 12). Eeltoodud põhjustel nõustub kohus kohtuvälise menetlejaga selles, et S.L on pannud toime koosseisulised, õigusvastased ning süülised väärteod, mis on kvalifitseeritavad LS §

§ 224lg 2 järgi.

4.2 Väärtegude kogum Eelnevalt on kohus tuvastanud, et S.L juhtis mootorsõidukit Toyota Corolla registreerimismärgiga xxxx 17.02.

  1. a kella 15.45 ajal Endla tänava ja Lille tänava ristmikul, olles nii joobeseisundis kui põhjustades samal ajal ka liiklusõnnetuse. Sealjuures ei ole võimalik eristada mootorsõiduki juhtimisel selle juhtimist joobeseisundis sõiduki juhtimisest, mis toob kaasa liiklusõnnetuse. Ehk kõrvaltvaataja jaoks on tegemist ühe 6 4-17-2178 käitumisaktiga – sõiduki juhtimisega. Seega arvestades, et S.L-i poolt toime pandud väärteod on kantud ühisest tahtlusest ja nad on ajalis-ruumilise läheduse tõttu sellisel määral seotud, et kogu käitumine on kolmandale isikule objektiivselt vaadeldav ühtse, kokkukuuluva teona, tuleb mõlemat eelpool tuvastatud väärteokoosseisu käsitleda ideaalkogumina KarS § 63 lg 1 järgi. KarS § 63 lg 1 sätestab, et kui isik on pannud toime ühe teo, mis vastab mitmele eri süüteokoosseisule, siis määratakse või mõistetakse talle üks karistus seadusesätte alusel, mis näeb ette raskeima karistuse. LS § 223 lg 1 näeb põhikaristusena ette rahatrahvi kuni 300 trahviühikut, aresti või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni 6 kuuks. Lisaks võib kohus või kohtuväline menetleja LS § 223 lg 2 alusel kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist 1-3 kuuks. LS § 224 lg 2 näeb põhikaristusena ette rahatrahvi kuni 300 trahviühikut, aresti või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni 12 kuuks. Lisaks võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada isiku suhtes lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist LS § 224 lg 3 p 1 alusel 3-9 kuuks, kui isikut ei ole varasemalt LS §-s 224 sätestatud väärteo eest karistatud või kui isikut on varasemalt LS §-s 224 sätestatud väärteo eest karistatud, siis lisakaristusena võib juhtimisõiguse ära võtta 3-12 kuuks. Eeltoodust nähtub, et LS § 223 lg-s 1 ja LS § 224 lg-s 2 sätestatud karistused erinevad põhikaristuse osas vaid juhtimisõiguse äravõtmise maksimaalses määras. Seega kuivõrd LS § 224 lg-s 2 sätestatud väärteo puhul on põhikaristusena võimalik sõiduki juhtimisõigus ära võtta pikemaks perioodiks võrreldes LS § 223 lg-s 1 nimetatud väärteo toimepanemisega, siis tuleb käesoleval juhul S.L-ile põhikaristus mõista lähtudes LS § 224 lg-s 2 sätestatud põhikaristuse karistusmääradest. Sealjuures on ka lisakaristuste võrdluses just LS § 224 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemise puhul ette nähtud suuremad karistusmäärad võrreldes LS §-s 223 nimetatud väärteoga. 4.3 Karistus KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. S.L-i süü suurust mõjutab esmalt asjaolu, et ta pani väliselt ühe käitumisaktiga ehk sõiduki juhtimisega toime kaks väärtegu – juhtis mootorsõidukit alkoholijoobes (LS § 224 lg 2) ning põhjustas ka liiklusõnnetuse (LS § 223 lg 1). Riigikohtu kriminaalkolleegium on 28.10.
  2. a kohtuotsuse nr 3-1-1-75-16 punktis 10 leidnud, et kui isik juhib sõidukit alkoholi piirimäära oluliselt ületades ja samal ajal eksib ka teiste liiklusnõuete vastu, tuleb tema süüd hinnata suureks. Seega tuleb käesoleval juhul lugeda S.L-i süüd suureks, kuivõrd ta juhtis sõidukit alkoholijoobes ning põhjustas liiklusõnnetuse. Teiseks mõjutab S.L-i süü suurust alkoholijoobe määr. Arvestades, et LS § 224 lg 2 kohaselt karistatakse alkoholijoobe eest määras alkoholisisaldusega ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25–0,74 milligrammi ja S.L oli alkoholijoobe määraks 0,26 mg/l, jääb tema joove nimetatud sätte minimaalse alkoholijoobe lähedale (0,25 mg/l). Seega näiks süü olevat selles konkreetse paragrahvi lõigu koosseisu eraldiseisvalt võttes väike. Samas, vaadeldes paragrahvi tervikuna s.t väärteokorras karistatakse mootorsõiduki joobes juhtimise eest siis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,10–0,74, ilmneb, et tema joobemäärast tulenevat on tema süü veidi alla keskmise (keskmine oleks 0,42 mg/l). Kolmas asjaolu, mis mõjutab S.L-i süü suurust, on väärtegude toimepanemise subjektiivne külg. Arvestades, et väärtegu saab toime panna tahtlikult ja ettevaatamatusest ning 7 4-17-2178 S.L pani liiklusõnnetuse põhjustamise toime ettevaatamatusest, täpsemalt kergemeelsusest ning mootorsõiduki joobes juhtimise toime tahtlikult, täpsemalt kaudse tahtlusega, leiab kohus, et väärtegude toimepanemise subjektiivse külje osas peab isiku süüd lugema keskmise lähedale jäävaks. Kohtuväline menetleja on leidnud, et S.L-i puhul esineb karistust kergendava asjaoluna süü tunnistamine (KVM tl 28). Kohu on seisukohal, et kuigi süü tunnistamine iseenesest ei ole karistust kergendav asjaolu, leiab kohus, et kohtuväline menetleja on pidanud silmas siiski menetlusaluse isiku puhtsüdamlikku kahetsust. S.L on menetlusaluse isikuna ülekuulamisel (KVM tl 22 pöördel) öelnud, et ta kahetseb puhtsüdamlikult juhtunut. Samuti on S.L kinnitanud enda kahetsust ka kohtuvälisele menetlejale vastulause (KVM tl 25, tõlge kohtu tl 11) ning kohtule kaebuse esitamisel (kohtu tl 3). Seega leiab kohus, et S.L-i puhul esineb karistust kergendava asjaoluna KarS § 57 lg 1 p 3 mõttes puhtsüdamlik kahetsus. Samas nõustub kohus kohtuvälise menetlejaga selles, et S.L-i puhul ei esine karistust raskendavaid asjaolusid KarS § 58 mõttes. Eeltoodust nähtuvalt, arvestades S.L-i süü suurust mõjutavaid asjaolusid, ühe karistust kergendava asjaolu esinemist ning karistust raskendavate asjaolude puudumist, leiab kohus, et S.L-i süü on veidi alla keskmise ja seda eelkõige põhjusel, et isik pani ühe teoga toime kaks erinevat rasket liiklusalast väärtegu. Karistuse mõistmisel arvestab kohus ka eripreventiivseid kaalutlusi ehk lähtub sellest, kuidas on võimalik S.L mõjutada edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Kohtuvälise menetleja otsuse tegemise seisuga (23.03.
  3. a) ei olnud S.L kriminaal- ega väärteokorras karistatud, isik on seniajani karistamata (kohtu tl 12). Seejuures on menetlusalune isik omanud juhtimisõigust 40 aastat (kohtu tl 2; KVM tl 25, tõlge kohtu tl 11). Seetõttu on kohus seisukohal, et eriprevensiooni tõttu võib karistust mõnevõrra vähendada. Eripreventiivsete kaalutluste kõrval arvestab kohus karistuse mõistmisel ka üldpreventiivseid kaalutlusi ehk lähtub õiguskorra kaitsmise huvidest. Kohus märgib siinkohal, et isikule mõistetav karistus peab eelkõige lähtuma tema süü suurusest ja eripreventsioonist. Vaid väga erandlikel juhtudel võib isikule mõista karmima karistuse võrreldes tema süü suuruse ja eripreventiivse vajadusega. Käesoleval juhul on isik toime pannud ühe taunitavama liiklusväärteo – mootorsõiduki joobes juhtimine ja sellega on kaasnenud ka ohtlik tagajärg – liiklusõnnetus. Arvestades, et joobes juhtimine on meie liikluses suureks prioriteediks, tuleks üldpreventsiooni tõttu karistust suurendada. Eeltoodud põhjusel leiab kohus, et menetlusaluse isiku karistus peaks jääma veidi alla keskmise määra. Valides karistusliiki möönab kohus, et Riigikohtu kriminaalkolleegium on lahendi nr 3-1-1-617 p-s 16 leidnud, et sõiduki juhtimise õiguse äravõtmine teenib eeskätt eripreventiivseid eesmärke: see peab tagama, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna. Nähtuvalt Politsei- ja Piirivalveameti 23.03.
  4. a väärteootsusest, on politsei kohaldanud juhtimisõiguse äravõtmist kui põhikaristuse liiki mitte eripreventsiooni eesmärgil, vaid menetlusaluse isiku majanduslikku olukorda arvestades menetlusaluse isiku enda soovil. Kaebuses leiab aga menetlusalune isik, et tema sissetulek ei ole siiski sedavõrd halb nagu kohtuväline menetleja mõistis. Lisaks on kaebaja leidnud, et tal on selline terviserike, mille tõttu on tal ühistranspordiga sõit vastunäidustatud. Kohus leiab, et menetlusaluse isiku terviserikkest tulenev vastunäidustatus ei ole tõendamist leidnud. Vastavalt raviarst dr Xxxx poolt allkirjastatud väljavõttele haigusloost (kohtu tl 7) patsient valuvaigisteid ei kasuta, ägenemisi on harva, 1 kord kuus. Samuti nähtub dokumendist, et isik ravi ei vaja ja vajalik on regulaarne ravikehakultuur. Seega ei ole liikumine, mis 8 4-17-2178 ühistranspordi kasutamisega kaasneb, menetlusalusele isikule vastunäidustatud. Järelikult on menetlusalune isik on püüdnud oma diagnoosiga kohut eksitada. Samuti märgib kohus, et KarS § 50 lg 2 alusel ei saa juhtimisõigust ära võtta üksnes juhul, kui isik kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu. Niisugust puuet pole aga menetlusaluse isiku suhtes tuvastatud. Kohus leiab, et karistusliigi valimine ei ole mitte menetlusaluse isiku privileeg, vaid karistuse kohaldaja kaalutlusõigus. Kuigi kaebemenetlus maakohtus ei ole kohtuvälise menetluse suhtes apellatsioonmenetluseks, vaid kohus menetleb asja ab ovo, s.t algusest peale, tuleb siiski arvestada, et õiguskindluse huvides on muuhulgas tagada kohtuvälise menetleja otsuse autoriteet. Seega kohus ei peaks muutma kohtuvälise menetleja otsust kergekäeliselt. Olukorras, kus kohtuväline menetleja on valinud otsuse tegemise aja seisuga õige karistusliigi, arvestades sealjuures eelkõige menetlusaluse isiku enda poolt väljendatud huve, ei pea kohus võimalikuks karistusliiki muuta ainult menetlusaluse isiku meelemuutuse tõttu pärast kohtuvälise menetleja otsuse kättesaamist. Kohtuväline menetleja mõistis menetlusalusele isikule põhikaristusena juhtimisõiguse äravõtmise 5 kuuks. Arvestades, et vastavalt LS § 224 lg-le 2 on võimalik nimetatud rikkumise eest mõista põhikaristusena juhtimisõiguse äravõtmise kuni 12 kuuni, on keskmine karistusmäär nimetatud rikkumise eest juhtimisõiguse äravõtmine 6 kuuks. Seega jääb kohtuvälise menetleja poolt mõistetud karistus alla keskmise määra ja järelikult on karistusmäär vastavuses isiku süü suurusega. Kaebaja etteheited PS § 18, kaalutlusõiguse, uurimisprintsiibi ja selgitamiskohustuse rikkumistele kohtuvälise menetleja poolt, on ilmselgelt asjakohatud ja sisustamata. Seetõttu kohus neil täpsemalt ei peatu. Eeltoodud põhjustel jätab kohus kaebuse rahuldamata ja kohtuvälise menetleja otsuse muutmata. Velmar Brett kohtunik (allkirjastatud digitaalselt) 9

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.