Obsah (7)

§ 123§ 87§ 31§ 30§ 57§ 204§§ 132

4-17-5098 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Pärnu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 17. november 2017. a Haapsalu kohtumaja Väärteoasja number 4-17-5098 Kohtunik Istungisekretär Väärteoasi Pii

§ 123

lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid.

§ 87

sätestab väärteo arutamise piirid, mille kohaselt kohus arutab väärteoasja ainult menetlusaluse isiku suhtes ja väärteoprotokollis sätestatud ulatuses. Kiirmenetluses seab asja arutamise piirid kiirmenetluse otsuses olev teokirjeldus. KarS § 2 lg 2 kohaselt karistatakse teo eest, kui see vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi. Kohus uurib, kas M.N on toime pannud teo, mille eest kohtuväline menetleja teda karistas. M.N tunnistas kohtuistungil, et 21.09 hommikul tööle sõites möödus aeglasemalt sõitvast sõidukist ja peale seda peatas teda politsei. Parkis auto tee äärde nagu politseiametnik tal palus teha. Tunnistab, et kiirus võis suureks minna. Tunnistaja K L rääkis kohtuistungil, et oli 21.09 tööl, teostasid liiklusjärelevalvet, tema käes oli radar. M.K märkas, et lähenev sõiduk teeb möödasõitu. Pime aeg oli, fikseeris mööda sõitnud sõiduki kiiruseks 114 km/h. M.K andis peatumismärguande, sõiduk peatus, läks sõiduki juurde ja näitas juhile näitu. Isik tuli politseisõidukisse. Tunnistaja M.K rääkis kohtus, et 21.09 kui mõõtsid Haapsalu poolt lähenevate sõidukite kiirust, andis teistele märku, et Haapsalu poolt lähenevad kaks sõidukit ja üks nendest teeb möödasõitu. K.L fikseeris seejärel möödasõidu lõpetanud auto kiiruse kiirusmõõturiga, tema andis peatumismärguande. Kui sõiduk peatus, tutvustas K.L juhile kiirusmõõturi tablool fikseeritud numbrit 114 km/h. VTT tl 5 on kiirusmõõturi kasutamise protokoll. Protokollist on näha, et 21.09.2017 kell 6.02 on K.Lukk teostanud riikliku järelevalve korras M.N poolt juhitud mootorsõiduki liikumiskiiruse mõõtmist. M.N kinnitas, et politseiametnik näitas talle kiirusmõõturi näitu. M.N sõnade kohaselt politseiametnik kirjutas näidud protokollile, näitas, et näit, lõplik otsus ja kas märkusi on. Ei olnud näidu kohta märkusi ja pani allkirja. M.N on vaidlustanud kiiruse mõõtmise tulemuste protokollimise kuna tema allkirjastas protokolli, kus oli täidetud vaid osa, kus fikseeritakse kiirusmõõturi lugem. K.L tunnistas, et kuna menetlusalune isik avaldas, et tal on kiire, siis tõepoolest täitis alguses vaid andmed kiirusmõõturi tulemuste ja lõpliku mõõtetulemuse kohta ja M.N allkirjastas protokolli selliselt. Muud andmed täitis kui M.N lahkus. Kohus uurib, kas kiiruse mõõtmise toiming ja toimingu protokollimine vastasid õigusaktidest tulenevatele nõuetele. 2 4-17-5098 Kohus leiab, et politseiametnik viis kiirust mõõtes läbi haldustoimingu Haldusmenetluse seaduse § 106 lg 1 mõttes. Haldusmenetluse seaduse § 107 lg 1 kohaselt peab toiming olema kooskõlas õigusaktidega. Liiklusseaduse § 199 lg 7 sätestab, et nõuded kiirusmõõturi mõõteprotseduurile ja mõõtetulemuste töötlemisele kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega. VV 16.06.2011 määrusega nr 78 on kehtestanud „Nõuded kiirusmõõturi ja kiirusmõõtesüsteemi mõõteprotseduurile ning mõõtetulemuste töötlemisele“ (edaspidi määrus). Tunnistaja K.L ütluste kohaselt kasutas kiiruse mõõtmiseks Stalker tüüpi mõõteseadet, mis on radari põhimõttel. Vastavalt määruse § 1 lg 1, 3 on sellist tüüpi kiirusmõõtur kiiruse mõõtmiseks lubatav. Liiklusseaduse § 1962 lg 1 p 10 kohaselt on politseiametnikul õigus teostada mõõtmisi kooskõlas mõõteseadusega. Mõõteseaduse (MõõteS) § 5 lg 2 p 2 kohaselt peab mõõtetulemuste jälgitavus olema tõendatud riikliku järelevalve käigus, kui mõõtetulemuse alusel määratakse karistus väärteoasjas. MõõteS § 5 lg 1 kohaselt kui mõõtevahend on kantud MõõteS § 7 lg 3 alusel kehtestatud metroloogilise kontrolli nimistusse ning nõuded mõõteprotseduurile ja mõõtetulemuse töötlemisele tulenevad eriseadusest ja selle alusel kehtestatud õigusaktist, piisab mõõtetulemute jälgitavuse tõendamiseks taatluskohustuse läbinud mõõtevahendi kasutamisest. Liiklusseaduse § 199 lg 7 sätestab, et nõuded kiirusmõõturi mõõteprotseduurile ja mõõtetulemuste töötlemisele kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega. VV 16.06.2011 määrusega nr 78 on kehtestanud „Nõuded kiirusmõõturi ja kiirusmõõtesüsteemi mõõteprotseduurile ning mõõtetulemuste töötlemisele“. MõõteS § 7 lg 1 p 4 kohaselt metroloogilise kontrolli võib teha kohustuslikuks mõõtevahendite korral, mida kasutatakse riikliku järelevalve käigus. Lõige 3 annab valdkonna eest vastutavale ministrile õiguse kehtestada paragrahvi lõikes 1 loetletud kasutusaladest tulenevalt kohustuslikule metroloogilisele kontrollile kuuluvate mõõtevahendite nimistu, mõõtevahendite olulised ja erinõuded, sealhulgas täpsusnõuded, ning mõõtevahendite taatluskehtivusajad (edaspidi metroloogilise kontrolli nimistu). Majandus ja taristuminister on 20.09.2016 selle volitusnormi alusel vastu võtnud määruse nr 57, mille § 3 sätestab, et kohtustulikule metroloogilisele kontrollile kuuluvate mõõtevahendite nimistu sõltuvalt nende kasutusalast ning olulised ja erinõuded, sealhulgas täpsusnõuded, mõõtevahenditele on esitatud määruse lisas. Lisa punktis 8.1 on nimetatud kiirusmõõtuurid ja nende taatluskehtivusaeg on 1 aasta. Tl 27 on kiirusemõõtmiseks kasutatud kiirusmõõturi Stalker II MDR AS005412 taatlustunnistus, mille kohaselt kiirusmõõtur oli taadeldud 13.07.2017, seega oli tegemist taatluskohustuse läbinud mõõtevahendiga ja tulenevalt eelkirjeldatud normidest, on mõõtetulemuse jälgitavus tõendatud. Kohtus ei ole vaidlustatud kiiruse mõõtmise protseduuri ning kohus, hinnatud tunnistaja K.L ütlusi, kes kiirust mõõtis, leiab, et kiiruse mõõtmise protseduur on läbi viidud vastavalt määruse § 5-9 kehtestatud nõuetele. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 18 lg 1 p 4 kohaselt menetlustoiming protokollitakse kui protokollimise kohustus tuleneb määrusest. Protokollile esitatavad nõuded on kirjas HMS § 18 lg 2,

1. Määruse § 10 sätestab mõõtetulemuse protokollimise kiiruse mõõtmisel ja seal on välja toodud erisused, mida protokollimisel tuleb kohaldada lisaks haldusmenetluse seaduses sätestatule. Kohus leiab, et kiirusmõõturi kasutamise protokoll sisaldab eelnimetatud õigusaktides nimetatud kohustuslikke andmeid. HMS § 5 lg 1 kohaselt menetlustoimingu vormi ja muud haldusmenetluse üksikasjad määrab haldusorgan kaalutlusõiguse alusel, kui seaduse või määrusega ei ole sätestatud teisiti. Lõike 2 kohaselt haldusmenetlus viiakse läbi eesmärgipäraselt ja efektiivselt, samuti võimalikult lihtsalt ja kiirelt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi isikule. HMS § 107 lg 2 kohaselt toimingu menetlemise korra määrab haldusorgan oma äranägemisel, järgides kaalutlusõiguse piire ja võrdse kohtlemise ning proportsionaalsuse põhimõtteid. 3 4-17-5098 M.N oli kiiruse mõõtmise toimingu menetlusosaline HMS § 11 lg 1 p 2 kohaselt. HMS § 40 lg 1 kohaselt peab haldusorgan andma menetlusosalisele võimaluse esitada kirjalikus, suulises või muus sobivas vormis asja kohta oma arvamus ja vastuväited. Kohus leiab, et käesoleval juhul on kiirust mõõtnud politseiametnik menetlustoimingut protokollides kasutanud HMS § 107 lg 2 kaalutlusõigust. Kuna M.N avaldas menetlejale, et tal on kiire, siis menetleja täitis protokollist osa, mis fikseeris toimingu tulemuse – kiirusmõõturi lugemi, lõpliku mõõtetulemuse ja selle kujunemise. Samuti etteheidetava kiiruse ületamise – 20 km/h. M.N on kirjutanud protokolli omakäeliselt, et märkusi ei ole ja osaliselt täidetud protokolli allkirjastanud. Seega leiab kohus, et on täidetud HMS § 40 lg 1 tulenev kohustus anda isikule võimalus esitada vastuväiteid. Kohus leiab, et asjaolu, et kiirumõõturi kasutamise protokolli ülejäänud väljad täitis mõõtja peale menetlusaluse isiku poolt allkirjastamist, ei muuda seda automaatselt lubamatuks tõendiks. M.N poolt protokolli allkirjastamise ajal olid sinna kantud toimingu eesmärgiks olnud tulemused kiirusmõõturi näit ja lõplik mõõtetulemus. Kohus leiab, et asjaolu, et mõõtja toimingu protokollimisel kasutas kaalutlusõigust ja arvestas M.N poolt avaldatut , et tal on kiire, on kooskõlas HMS § 107 lg
2. Kohus leiab, et M.N osaliselt täidetud protokolli allkirjastamisega, s.h kirjutades, et märkusi ei ole, oli nõus selliselt toimingu protokollimisega, sest ta ju nägi, millised andmed olid protokolli kantud. Kohtuistungil M.N avaldas, et protokollis ei vasta tegelikkusele see, et tema sõiduk liikus üksinda, sest tegi enne möödasõitu ja seal pidi veel üks sõiduk liikuma. K.L avaldas, et M.K ütles talle, et eemalt tulev sõiduk teeb möödasõitu. Mõõtmise ajal tema teist sõidukit ei näinud. Kuna oli pime aeg, jäi tagumine sõiduk nende poole liikuva sõiduki tulede varju ja tema kandis protokolli olukorra, mida tema kiiruse mõõtmise ajal nägi. Kohus leiab, et eeltoodu näitab, et kiirusmõõturi kasutamise protokolli kantud andmed kajastavad HMS § 18 lg 2 ja määruse § 10 nõutud asjaolusid ja protokolli kantud andmed kajastavad toimingu tegelikke asjaolusid. Lähtudes eeltoodust leiab kohus, et kiirusmõõturi kasutamise protokoll on koostatud määruse § 10, HMS § 18 lg 1 p 4, lg 2, 3, § 40 lg 1, § 107 lg 2 nõuete kohaselt ja on lubatud tõend. Kohus leiab, et kiirusmõõturi kasutamise protokolliga, tunnistajate K.L ja M.K ütlustega on tõendamist leidnud, et M.N on toime pannud teo, mis talle kiirmenetluse otsuses süüks arvatakse. M.N rikkus oma tegevusega LS § 15 lg 1 p 1 mis sätestab, et suurim sõidukiirus asulavälisel teel on 90 kilomeetrit tunnis. Kohus leiab, et M.N poolt toime pandud tegu täidab LS § 227 lg 1 sätestatud väärteokoosseisu. Seega on kohtuväline menetleja väärteo õieti kvalifitseerinud. Kohus leiab, et M.N pani talle süüks arvatud väärteo toime kaudse tahtlusega. M.N on ise öelnud, et teostas möödasõitu aeglasemalt liikuvast sõidukist, samas tunnistas, et kiirus võis suuremaks minna. Samas on tema auto kiirust mõõdetud juba peale möödasõidu manöövri lõpetamist. Möödasõit ei ole kohustuslik manööver ja selle manöövri tegemisel peab järgima kõiki liiklusseaduse sätteid, ka kinni pidama lubatud sõidukiirusest. Kui M.N ei jälginud tema poolt juhitava auto kiirust möödasõidul ja ei veendunud sõidukiiruses ka peale manöövri lõppemist, siis ta vähemalt pidas võimalikuks, et ületab lubatud kiirust. Teo õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohtule esitatud ei ole. KarS § 32 lg 1 sätestab, et isikut saab õigusvastase teo eest karistada üksnes siis, kui ta on selle toimepanemises süüdi. Isik on teo toimepanemises süüdi, kui ta on süüvõimeline ja puudub KarS
3. peatüki
4. jaos sätestatud süüd välistav asjaolu. Süüd välistavaid asjaolusid ei ole kohtule esitatud ja 4 4-17-5098 kohus leiab, et M.N on talle süüks arvatud LS § 227 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemises süüdi, sest vastavalt KarS § 33 on isik süüvõimeline, kui ta on teo toimepanemise ajal süüdiv ja vähemalt 14-aastane. Uuritud tõenditega on tõendamist leidnud, et M.N poolt toime pandud tegu vastab LS § 227 lg 1 sätestatud väärteole, tema tegu on õigusvastane ja ta on selle toimepanemises süüdi. Järgnevalt kontrollib kohus M.N etteheiteid menetleja poolt menetlusnormide rikkumise kohta. M.N toonitas korduvalt, et tema on selles menet luses eraisik ja palus teda mitte käsitelda kui politseiametnikku. Samas tunnistas, et 21.09 menetluse käigus avaldas politseiametnikele, et töötab ise *, on * Tallinnas, et on teadlik nendest asjadest. Kohtus tunnistas, et on väärtegu õppinud, on menetlusest teadlik ja puutub igapäevatöös sellega kokku Tunistaja K.L selgitas, et kui õieti mäletab, ütles menetlusalune isik, et ta on kõigi nende protseduuriga kursis kuna töötab ise *. Tunnistaja M.K selgitas kui kontrollis M.N kainust indikaatorvahendiga, siis juht ütles seepeale, et ta on protseduuridega väga hästi kursis. Küsis kuidas ja isik ütles, et töötab ise Tallinnas *. Kohus märgib, et käesolevas menetluses on kaebuse esitajaks eraisik M.N . Samas menetlusnormide rikkumise hindamisel ei saa kõrvale jätta M.N teadmisi väärteomenetlusest. Kui * tööpäev lõpeb, siis teadmised, mis ta oma töös on omandanud, jäävad talle kui eraisikule alles. Eriti tuleb seda arvestada kui isik on menetlejale menetluse käigus teatanud, et talle on protseduurid arusaadavad kuna töötab ise samal alal Tallinnas *. M.N leiab, et kuna menetleja ei kuulanud kohapeal üle tunnistajat , siis kiirmenetluse otsuse tegemise ajal ei olnud tema tegu tõendatud. Kiirusmõõturi käsitamise protokoll on haldusmenetluse toiming mitte väärteomenetluse toiming. Kohus juhib tähelepanu, et M.N on kiirmenetluse otsuses omakäeliselt kirjutanud ütlused /VTT tl 4/, kus ta oma rikkumist tunnistab. Ka menetlusaluse isiku ütlus on tõendiks. Kuigi kiiruse mõõtmine on haldustoiming, ei ole haldustoimingu protokoll keelatud tõendiks väärteomenetluses. Menetlejal on õigus otsustada, milliseid tõendeid ta peab vajalikuks menetluses koguda ja kas kogutud tõendite pinnalt on võimalik otsuseid teha. Tunnistaja ülekuulamine väärteomenetluses ei ole kohustuslik. Kohus leiab, et nii menetlusaluse isiku ütlused kui kiirusmõõturi kasutamise protokoll on tõendiks

§ 31lg 1, Kr

MS § 63 lg 1 alusel ja seega M.N etteheide, et tema tegu ei olnud tõendatud, ei ole asjakohane. Lisaks märgib kohus, et

§ 123

lg 2 kohustab kohut uurima väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Seega on kohtul nii õigus kui kohustus kuulata kaebuse arutamisel üle ka tunnistajad, keda kohtueelses menetluses ei ole üle kuulatud, kuid kes võivad teada kaebuse lahendamiseks tähtsust omavaid asjaolusid. M.N on kohtuvälisele menetlejale ette heitnud, et kuigi kohtuvälisel menetlejal on kaalutlusõigus, kas isikut karistada või lõpetada menetlus otstarbekuse kaalutlusel või teha suuline hoiatus, siis menetleja seda ei kaalunud. Kohus leiab, et

annab menetlejale tõepoolest suure kaalutulusruumi, otsustamaks, kuidas rikkumisele menetluslikult reageerida. Kuid kohus leiab, et menetleja otsus asja ühel või teisel viisil menetleda, ei kuulu vaidlustamisele väärteomenetluse korras, vaidlustada on võimalik seaduses ette nähtud lahendeid (otsustusi) seaduses ette nähtud korras. M.N on ette heitnud, et talle ei tutvustatud erinevaid menetlusliike, öeldi, et tehakse kiirem menetlus, isegi ei selgitatud mida see tähendab. 5 4-17-5098 Kohus leiab, et menetleja ei pea menetlusalusele isikule seletama kõiki seaduses olevaid menetlusliike. Kuna mentlejale on antud kaalutlusõigus kas ja millises menetluses ta asja menetleb, siis on menetleja kohustus tagada, et isik sellest konkreetsest menetlustest aru saab. M.N leidis, et kuna talle sisuliselt ei tutvustatud tema õigusi ja kohustusi kiirmenetluses, siis sellega menetleja rikkus oluliselt menetlusnorme. M.N kirjeldas, et menetleja ütles, et tehakse kiirmenetluse protokoll, ütles, et peab õigustele ja kohustustele alla kirjutama, siis pandi ette teine pool, kus sai ütlusi anda. Näidati ette kohad, kuhu tuleb allkirjad panna. Ja kui öeldi, mida peab kirjutama, ütles, et poisid, teab, mida kirjutada, töötab samal alal. M.N selgitas kohtus, et sai aru, kuhu allkirjad andis, aga oli sattunud olukorda, kus ei olnud harjunud olema. Nõustus kõigega. Koha peal ei öelnud, et ei saa õigustest ja kohustustest aru, pani allkirja. Ei sunnitud allkirja kirjutama. Oli meeltesegaduses. Tunnistaja K.L selgitas, et küsis M.N käest, kas on nõus kiirmenetlusega, sai vastuseks jah, mingeid vastuväiteid isikul ei olnud, oli väga koostööaldis. Isik oli vägagi rõõmsameelne, miski ei viidanud sellel, et oli pinges. Toimetas vastavalt edasi, isik allkirjastas õigused ja kohustused, ütles, et on asjaga kursis kuna töötab ise politseiametnikuna ja seetõttu ka õigusi ja kohustusi ette ei lugenud. Jäi kiirmenetluse otsust vormistama. Kaebeõigust ei selgitanud kuna isik oli eelnevalt öelnud, et on kõigega kursis. Kohus leiab, et menetlusalusele isikule õiguste ja kohustuste tutvustamise eesmärk on, et isik teaks oma õigusi ja kohustusi menetluses. Vaidlust ei ole selle üle, et M.N avaldas kohapeal, et talle on kõik protseduurid teada, kuna töötab ise politseiametnikuna. Kohus leiab, et sellises olukorras ei ole õiguste ja kohustuste ettelugemine, kui isik selleks soovi ei avalda, kohustuslik. Isiku avaldusest tulenes selgelt, et oma töökoha tõttu on ta asjadest teadlik. Samuti kinnitas M.N, et allkirja kirjutas alla vabatahtlikult. Kohus viitab Riigikohtu lahendi 3-1-1-6-07 p 6 ja 7, kus on käsitletud menetlusalusele isikule õiguste tutvustamist ja selgitatud allkirja andmise tähendust. M.N rääkis kohtus, et kui oli tagasi autosse läinud, siis menetleja tuli tema auto juurde ja kirjutas kiirmenetluse otsusele oma allkirja, ei tea, kas allkirjastas ka talle jäänud eksemplari, allkirjad tuleb panna korraga. Tunnistaja K.L selgitas, et ei peeta õigeks, et allkiri kirjutatakse otsusele kopeeruvalt, tavaliselt kirjutab mõlemale eksemplarile originaalallkirja. Nii ka seekord. Kui menetlusalune isik oli juba oma autos, meenus, et tema eksemplarile allkirja ei kirjutanud. Läks auto juurde ja kirjutas allkirja sin na, kus eelnevalt oli menetlusalune isik ekslikult oma allkirja kirjutanud menetleja kohale, allkirjastas otsuse. VTT tl 3-4 on kiirmenetlus otsus ja seal on näha, et otsus on allkirjastatud. Kohus kontrollis kohtuistungil M.N otsuse eksemplari, mille koopia asub tl 7-9 ja sealt on näha, et ka M.N otsuse eksemplaril on ametniku allkiri. Kohus leiab, et asjaolu, et ametnik oma allkirja kirjutas M.N eksemplarile mitte kopeeruvalt, ei ole rikkumine. Oluline on, et otsus on selle teinud ametniku poolt allkirjastatud. Kokkuvõtvalt saab öelda, et kohus ei tuvastanud menetleja poolt menetlusnormide rikkumisi, mis tingiksid väärteootsuse tühistamise. M.N taotles kohtuvaidlustes, et kohus menetlusvigade tõttu lõpetaks menetluse otstarbekuse kaalutlusel. Kõigepealt märgib kohus, et

§ 30

lg 1 p 1 ei näe ette väärteomenetluse lõpetamist otstarbekuse kaalutlusel kui rikutud on menetlusnorme.

§ 30

lg 1 p 1 sätestab, et menetleja võib väärteomenetluse lõpetada, kui menetlusaluse isiku süü ei ole suur ja väärteomenetluse jätkamiseks puudub avalik menetlushuvi. Kohus leiab, et M.N süü ei ole küll suur, kuid puudub teine 6 4-17-5098 lõpetamiseks vajalik alus – avaliku menetlushuvi puudumine. Kohus märgib, et avalik menetlushuvi ei tulene mitte M.N-ist kui politseiametnikust. Liikluses on kehtestatud reeglid, et tagada kõikide liikluses osalevate inimeste (kelle osakaal ühiskonnas on suur) turvalisus. Kiiruse ületamise puhul ei pruugi ootamatute asjaolude tekkimisel juhil olla piisavalt aega reageerimiseks ja seeläbi võivad ohtu sattuda ka teised liiklejad. Seetõttu just tahtliku kiiruse ületamise puhul on olemas avalik menetlushuvi. Kohus leiab, et käesolevas väärteoasjas puuduvad alused

§ 30lg 1 p 1 alusel väärteomenetluse lõpetamiseks.

Järgmiseks kontrollib kohus, kas karistuse mõistmine kohtuvälise menetleja poolt on toimunud vastavalt karistuse mõistmise alustele. LS § 227 lg 1 näeb karistusena ette rahatrahvi kuni 30 trahviühikut. Kohtuväline menetleja on M.N karistanud LS § 227 lg 1 järgi rahatrahviga 15 trahviühikut s.o 30 eurot. KarS § 56 lg 1 sätestab, et karistamise alus on isiku süü, mis M.N puhul on tuvastatud. Kohus leiab, et M.N süü on keskmisest suurem, ta ületas kiirust LS § 227 lg 1 ülemmääras, tegu on toime pandud tahtlikult. M.N sooritades möödasõitu ja peale selle lõpetamist, ületas kiirust. Samas on ilmne, et möödasõit asulavälisel teel on manööver, mis nõuab juhilt täit tähelepanu ja ka oma sõidukiiruse jälgimist, sest maanteel lubatud suurim kiirus on selline, et selle ületamisel muutub juhi õigeaegne reageerimine võimalikele ootamatutele ohtudele järjest väiksemaks. Pealegi oli tegemist pimeda ajaga, mis raskendab niigi liiklusolude tajumist. Karistuse mõistmisel tuleb arvestada karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Karistust kergendavaks asjaoluks on kohtuväline menetleja lugenud kahetsuse. Kohtus M.N toimepandut ei kahetsenud. M.N heitis menetlejale ette, et menetleja ütles talle, et kar istust kergendav asjaolu on, et ta on politseiametnik, kuigi seadus sellist kergendavat asjaolu ette ei näe. Kohus näeb kiirmenetluse otsusest, et kergendava asjaoluna on märgitud – kahetsus. Karistust raskendavad asjaolud puuduvad. M.N avaldas, et ta on eelnevalt karistamata isik. Tunnistajad K.L ja M.K rääkisid, et kohapeal kontrolliti, kas isikul on rikkumisi, neid ei olnud. See tähendab, et eripreventiivsel eesmärgil oli ole vajadust mõista rangemat karistust. Lisaks eelnevale tuleb arvestada ka asjaoluga, kuidas kaitsta õiguskorda. M.N on toime pannud liiklussüüteo, mille puhul tahtlikult ületas kiirust. Liikluseeskirju peavad täitma kõik liiklejad ja see kohustus on sätestatud kõikide liiklejate turvalisuse huvides. Eirates tahtlikult kehtestatud piirkiirust, väljendab liikleja oma ükskõiksust teiste liiklejate turvalisusesse. Kohus leiab, et kohtuvälise menetleja poolt M.N-ile määratud karistus vastas KarS § 56 lg 1 sätestatud karistuse mõistmise alustele. Kuigi kohtus M.N ei kahetsenud oma tegu, s.t, et ei esine karistust kergendavat asjaolu, ei või kohus kaebust lahendades raskendada isiku olukorda ja seega kohtuvälise menetleja poolt määratud karistus tuleb muutmata jätta. M.N leidis, et väärteootsus tuleb tühistada kuna kiirmenetluse otsusel on eksitav teave otsuse täitmise kohta – seal on kirjas, et rahatrahv summas 60 eurot tuleb tasuda 30 päeva jooksul otsuse kättesaamisest.

§ 57

lg 1 p 16 kohaselt tuleb trahv tasuda otsuse kättesaamisest alates 15 päeva jooksul. Kohus nõustub, et otsuses märgitud trahvi tasumise tähtaeg on pikem kui seaduses sätestatud tähtaeg. Samas ei ole M.N menetluses avaldanud ega kohtule pole esitatud ka muid tõendeid, et otsust oleks täidetud ja et otsuse täimisel oleks lähtutud seaduses sätestatud lühemast tähtajast, millisel juhul oleks võinud kõne alla tulla isiku õiguste rikkumine. Kuna tasumise tähtaeg on pikem kui seaduses sätestatu, ei kahjusta see mingil viisil isiku õigusi ja selline eksimus ei keela isikul ka seaduses 7 4-17-5098 näidatud tähtajal trahvi tasumast. Seega ei ole otsuses märgitud trahvi tasumise pikem tähtaeg aluseks otsuse tühistamisele. Kuna M.N vaidlustas kiirmenetluse otsuse, siis rahatrahvi tasumine ei toimu enam kiirmenetluse otsuses näidatud tähtajal vaid vastavalt

§ 204

lg 3, mille kohaselt rahatrahv tuleb tasuda kohtuotsuse peale edasikaebamise tähtaja jooksul. Trahvi tasumiseks vajalikud rekvisiidid on näidatud kiirmenetluse otsuses. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et M.N kaebus tuleb jätta rahuldamata ja kohtuvälise menetleja otsus muutmata. Otsuse tegemisel juhindub kohus LS §§ 15 lg 1 p 1, 227 lg 1, KarS § 56 lg 1,

§§ 132p 1, 133.

(allkirjastatud digitaalselt) Piia Jaaksoo Kohtunik 8