4-17-3900 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 14. novembril 2017. a Tallinnas Liivalaia kohtumajas Väärteoasja number 4-17-3900 Kohtukoosseis Kohtunik Vel

§ 224

lg 2 järgi kvalifitseeritud väärteo toimepanemise eest põhikaristuseks rahatrahv 100 (ükssada) trahviühikut, s.o 400 (nelisada) eurot.

1. KarS § 66 lg-te 2 ja 3 alusel määrata K.N-ile mõistetud 400 euro suuruse rahatrahvi tasumine ositi 12 (kaheteistkümne) kuu jooksul alates 4-17-3900 kohtuotsuse jõustumisest, s.t esimesel üheteistkümnel kuul tuleb tasuda igakuiselt 33 (kolmkümmend kolm) eurot ning viimasel kaheteistkümnendal kuul tuleb tasuda 37 (kolmkümmend seitse) eurot.
2. Tühistada täielikult K.

§ 224

lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemise eest LS § 224 lg 3 p 1 alusel kohaldatud lisakaristus, s.t mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine 3 (kolmeks) kuuks.

1. Muus osas jätta kohtuvälise menetleja otsus muutmata. Kohus selgitab, et vastavalt VTMS § 107 lg-le 3 sisalduvad rahatrahvi täitmiseks vajalikud andmed kohtuotsuse lisaks olevas eraldi dokumendis (makseinfo leht). Kohus annab makseinfo lehe kätte kas koos kohtuotsusega, saadab isikule tema poolt avaldatud posti- või epostiaadressile või kinnipidamisasutusse. VTMS § 204 lg 3 kohaselt kui süüdlane ei järgi osastatud rahatrahvi tasumise tähtaegu, saadab vastavalt VTMS §-le 202 lahendit täitmisele pöörav asutus kümne päeva jooksul kohtutäiturile lahendi koopia, millele on tehtud märge jõustumise kohta. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsiooni Riigikohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättesaamise päevast. Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isikul advokaadist kaitsja vahendusel, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal.
2. KAEVATAV OTSUS 10.07.
3. a koostas Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelvalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant xxxx üldmenetluse otsuse väärteoasjas nr 2302,17,007499 K.N-i suhtes (KVM tl 6-8, 911). Otsusega karistati K.N-i liiklusseaduse (edaspidi: LS) § 224 lg 2 järgi kvalifitseeritud väärteo toimepanemise eest põhikaristusena 200 trahviühiku ehk 800 euro suuruse rahatrahviga ning lisakaristusena võeti talt LS § 224 lg 3 p 1 alusel ära mootorsõiduki juhtimisõigus 3 (kolmeks) kuuks (KVM tl 7, 10). Menetlusalust isikut karistati LS § 224 lg 2 järgi selle eest, et ta 19.06.
4. a kell 09:03 Harjumaal Keila-Ääsmäe tee
5. km-l juhtis mootorsõidukit MTZ 82 reg nr-ga xxxx isikuna, kelle ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,37 mg. Tõendusliku alkomeetri mõõtetulemus 0,42 mg/l +/- 0,05 mg/l. Väärteoprotokolli ja -otsuse kohaselt rikkus K.N sellise tegevusega LS § 69 lg-s 3 sätestatut ja pani toime LS § 224 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo (KVM tl 1, 6-7, 9-10).
6. KAEBUS 25.07.
7. a on Harju Maakohtule saabunud menetlusaluse isiku K.N-i poolt 20.07.
8. a postitatud kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 10.07.
9. a üldmenetluse otsuse peale väärteoasjas nr 2302,17,007499 (kohtu tl 1-2). Kaebaja taotles temale määratud rahatrahvi vähendamist ja ositi tasumise võimaldamist, samuti lisakaristuse kohaldamata jätmist. Kaebuses nõustus menetlusalune isik kirjaliku menetlusega. Menetlusalune isik ei vaidlustanud temale süükspandavat tegu ega selle kvalifikatsiooni. Kaebaja on toimepandut enda sõnul algusest peale tunnistanud, seda kahetsenud ning ei otsi õigustusi. Samuti on kaebaja täiel määral saanu aru enda teo etteheidetavusest. Samas ei nõustu kaebaja temale mõistetud karistusega. 2 4-17-3900 Kaebaja leidis, et kohtuväline menetleja ei ole arvestanud menetlusaluse isiku süü suurusega ja karistust kergendava asjaoluga ning on määranud liig karmi karistuse, s.o tunduvalt üle LS §-s 224 sätetatud sanktsiooni keskmist määra. Süü suuruse hindamisel ei ole kohtuväline menetleja arvestanud esiteks sellega, et menetlusaluse isiku poolt väljahingatavas õhus oli LS § 224 lg-s 2 sätestatud vahemiku alumisele määrale lähedane alkoholisisaldus. Teiseks ei ole menetlusalune isik rikkunud teisi liiklusnorme, mh turvavöö oli peal, sõiduk oli kindlustatud ja tehnoülevaatusega. Menetlusalune isik ei sõitnud ka tiheda liiklusega teel, ei põhjustanud liiklusohtlikku olukorda ja ei häirinud muul moel kaasliiklejaid. Kaebaja oli eelmisel õhtul lihtsalt tarbinud alkoholi ja maganud piisavalt, kuid ei osanud siiski oma terviseseisundit piisavalt õigesti hinnata. Karistust peaks kergendama ka see, et menetlusalune isik on oma tegu tunnistanud ja kahetsenud toimepandut. Teos puuduvad karistust raskendavad asjaolud, mis tingiksid karistuse kohaldamise üle sanktsiooni keskmise määra. Kaebaja ei nõustunud kohtuvälise menetlejaga ka selles, et temalt võeti karistusena ära ka sõiduki juhtimisõigus. Riigikohus on korduvalt rõhutanud (vt nr 3-1-1-122-13, p 11; 3-1-1-5915, p 10), et lisakaristuse kohaldamine tuleb kõne alla korduvate rikkujate puhul või kui isiku süü on suur – isik ületab piirmäära oluliselt, eksib muudegi liiklusnõuete vastu või suhtub toimepandud teosse hoolimatult. Kaebaja hinnangul ei saa eeltoodud juhistest lähtuvalt pidada tema süüd suureks – tal ei ole kehtivaid karistusi, alkoholisisaldus oli süüteokoosseisu keskmisest määrast väiksem, ta ei eksinud teiste liiklusnõuete vastu ning ei käitunud ülbelt või üleolevalt. Lisaks ülaltoodule palus menetlusalune isik võtta arvesse seda, et ta elab maapiirkonnas, kus ühistransport ei ole niivõrd hästi korraldatud ning bussipeatus on kaugel. Menetlusaluse isikuga ühes leibkonnas on ka tema abikaasa, kellel on küll juhtimisõigus olemas, kuid kelle tervislik seisund ei võimalda tal alati autot juhtida. Rahatrahvi osas palus menetlusalune isik võimaldada tasuda seda ositi. Kaebaja sissetulek on 280 euro suurune pension. Kaebaja ei saa elada teiste arvel, vaid peab andma ise oma panuse pere-eelarvesse.
10. KOHTUVÄLISE MENETLEJA SEISUKOHT 06.09.
11. a saabus Harju Maakohtule Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse seisukoht K.N-i esitatud kaebusele (kohtu tl 6). Kohtuväline menetleja nõustus kirjalikus seisukohas väärteoasja lahendamisega kirjalikus menetluses. Kohtuväline menetleja oli seisukohal, et alused kohtuvälise menetleja otsuse tühistamiseks kaebuses toodud põhjendustel puuduvad, mistõttu palus kohtuväline menetleja jätta kaebus rahuldamata ning kohtuvälise menetleja otsust muutmata. Samas ei vaielnud kohtuväline menetleja vastu rahatrahvi ositi tasumise võimaldamisele. Väärteoasjas kogutud materjalidest nähtuvalt saab teha järelduse, et isiku süü käesolevas väärteoasjas on suur. Süü kõrval on kohtuväline menetleja arvestanud karistust kergendava asjaoluna isiku süü tunnistamisega ning raskendavate asjaolude puudumisega. Kohtuväline menetleja leidis, et isiku poolt kaebuses avaldatud kahetsuse, kui kergendava asjaolu olemasolu ei saa mõjutada süü suurust määral, mis annaks aluse karistuse kergendamiseks. Menetlusalusele isikule inkrimineeritud väärtegu ei olnud juhuslikku laadi, vaid tahtlikult toime pandud. Isiku selline käitumine näitab ilmselgelt tema hooletut suhtumist talle lasuvatesse kohustustesse. Kuna menetlusaluse isiku poolt toime pandud rikkumine on vaadeldav ohtliku väärteona, siis isiku hooletus ei piirdu ainult tema endaga, vaid selle hooletusega on hõlmatud ka teiste kaasliiklejate elu, tervis ja vara. Nende eesmärkide näol on tegemist väga kaalukate põhiseaduslike huvidega, mis kaaluvad K.N-i kohustuste piirangud üles. Väärteoasja menetlemisel ei ole kohtuväline menetleja kohaldanud vääralt menetlus- või 3 4-17-3900 materiaalõigust ning ka kaebuses ei ole viidatud sellistele asjaoludele, millised võiksid kaasa tuua kohtuvälise menetleja poolt tehtud otsuse tühistamise või muutmise.
12. KOHTU PÕHJENDUSED Kohus, tutvunud menetlusaluse isiku esitatud kaebuse, kohtuvälise menetleja kirjaliku seisukohaga ning väärteoasja materjalidega, leiab, et menetlusaluse isiku kaebus tuleb rahuldada ning kohtuvälise menetleja otsus tuleb tühistada osaliselt, s.t põhikaristuse määra ja kandmise viisi ning lisakaristuse kohaldamise osas. 4.
13. Koosseis, õigusvastasus ja süülisus Objektiivne koosseis LS 224 lg 2 kohaselt on karistatav mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimine isiku poolt, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50-1,49 mg või kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25-0,74 mg. Väärteoprotokolli kohaselt heidetakse K.N-ile ette mootorsõiduki juhtimist isikuna, kelle väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,37 mg/l (KVM tl 1). Seega peab kohus analüüsima, kas K.N juhtis mootorsõidukit ning kas ta tegi seda alkoholijoobe seisundis. Politseiametnikust tunnistaja Ruudi Räimtaal’i ütlustest (KVM tl 4 pöördel) nähtuvalt oli ta 19.06.
14. a tööl Harjumaal ja osales politseioperatsioonil „Kõik puhuvad“. Kella 09:03 ajal pidas tunnistaja Keila-Ääsmäe tee
15. km-l suunaga Koidu tänava poole kinni sinist värvi traktori MTZ 82 reg nr-ga xxxx. Traktorijuhil K.N tuvastas tunnistaja indikaatorvahendiga alkoholijoobeks väljahingatavas õhus 0,42 mg/l. Seega nähtub tunnistaja ütlustest, et K.N juhtis 19.06.
16. a kella 09:03 ajal Harjumaal Keila-Ääsmäe tee
17. km-l traktorit. LS § 2 p 86 kohaselt on traktor mootorsõiduk. Ühtlasi nähtub tunnistaja ütlustest, et indikaatorvahendi näidu tõttu oli alust arvata, et K.N võib olla juhtinud traktorit alkoholijoobes. Seda tunnistaja kahtlust kinnitab ka sõiduki juhtimisel kõrvaldamise otsus, mille kohaselt on K.N kõrvaldatud 19.06.
18. a kell 09:03 sõiduki TR MTZ 82 registreerimismärgiga xxxx juhtimiselt Harjumaal Keila-Ääsmäe tee
19. km-l LS § 91 lg 2 p 2 alusel kuni kainenemiseni põhjusel, et on alust arvata, et ta veres või väljahingatavas õhus on alkoholi üle lubatud piirmäära või et ta on joobeseisundis (KVM tl 1 pöördel). Tõendusliku alkomeetri kasutamise väljatrüki kohaselt (KVM tl 2b) on 19.06.
20. a kell 09:04-09:09 toimunud mõõtmisel olnud K.N-i alkoholijoobeks väljahingatavas õhus 0,42 mg/l, arvestades laiendmääramatust 0,05 mg/l, oli lõplikuks mõõtetulemuseks 0,37 mg/l. Sealjuures nähtub tõendusliku alkomeetri väljatrükist ka see, et alkomeetri Dräger Alcotest 9510 EE seeria nr-ga ARKB-0020 järgmine hooldus oli määratud 17.08.
21. a-ks ning seadme taatlustunnistuse nr on TTRC-17/00026 (KVM tl 2b). Väärteoasja materjalides sisaldub ka taatlustunnistus nr TTRC-17/00026, mille kohaselt on seadet Dräger Alcotest 9510 EE nr ARKB-0020 taadeldud 17.02.
22. a (KVM tl 5). Seega kinnitab ka taatlustunnistus, et kasutatud tõenduslik alkomeeter on kehtivalt taadeldud ning töökorras, mistõttu ei ole alust kahelda antud mõõteseadme näidu õigsuses. Seetõttu on tõendamist leidnud, et K.N oli 19.06.
23. a kella 09:04 ajal alkoholijoobe seisundis ning tema 1 liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus vähemalt 0,37 mg. Menetlusaluse isikuna ülekuulamisel (KVM tl 3-3 pöördel), mis toimus vahetult peale rikkumise toimepanemist 19.06.
24. a-l kella 09:18-st kuni kella 09:24-ni, tunnistas K.N , et osales liikluses sõiduki MTZ 82 nr xxxx juhina ning alustas sõitu Ääsmäelt, et jõuda Allikule. Enne kinnipidamist jõudis ta liikluses osaleda 10 minutit. Rikkumise põhjusena 4 4-17-3900 märkis K.N vaid seda, et läks liiale. Sealjuures ei vaidlusta K.N ka kohtule esitatud kaebuses temale etteheidetava rikkumise toimepanemist (kohtu tl 1). Seega nähtub eeltoodud tõenditest, et K.N on 19.06.
25. a kella 09:03 ajal juhtinud mootorsõidukit (traktor reg nr-ga xxxx) Harjumaal Keila-Ääsmäe tee
26. km-l alkoholijoobes, täpsemalt oli tema ühes liitris väljahingatavas õhus alkoholisisaldus vähemalt 0,37 mg. Seega on K.N täitnud LS § 224 lg-s 2 sätestatud väärteo objektiivse koosseisu. Subjektiivne koosseis KarS § 15 lg 3 kohaselt on väärteona karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu. KarS § 16 lg 1 kohaselt on tahtluse vormideks kavatsetus, otsene ja kaudne tahtlus ning KarS § 18 lg 1 kohaselt on ettevaatamatuse vormideks kergemeelsus ja hooletus. Sealjuures on väärteo toimepanemise vormidest kõige kergem hooletus ning kõige raskem kavatsetus. Subjektiivse koosseisu osas leiab kohus, et K.N pani väärteo toime vähemalt hooletusest KarS § 18 lg 3 mõttes, mis sätestab, et isik paneb teo toime hooletusest, kui ta ei tea süüteokoosseisule vastava asjaolu esinemist, kuid oleks seda tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral pidanud ette nägema. K.N on kohtuvälises menetluses mootorsõiduki joobes juhtimise osas öelnud vaid seda, et läks liiale (KVM tl 3 pöördel). Kohtule esitatud kaebuses on K.N lisanud veel, et ta oli lihtsalt eelmisel õhtul tarbinud alkoholi ja maganud piisavalt, kuid ei osanud oma terviseseisundit piisavalt õigesti hinnata (kohtu tl 1). Seega arvestades ka K.N-i kaebuses toodud selgitusi, leiab kohus, et K.N oleks tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral, pidanud veenduma sellest, et joove on tõepoolest möödunud, mitte lähtuma vaid enda enesetundest. Seega ei teadnud K.N , et ta ei ole veel eelmisel õhtul joodud alkoholist kainenenud, kuid ta ei võtnud peale öösel magamise ning enda subjektiivsele hinnangule tugineva enesetunde kontrollimiseks ette ka mitte midagi täiendavat – nt ei kontrollinud enda olukorda alkomeetriga enne rooli istumist. Samuti oleks K.N võinud igaks juhuks jätta ka peale ärkamist pikema ajavahemiku enne seda, kui ta sõidukit juhtima asus. Eeltoodut arvesse võttes leiab kohus, et K.N käitus hooletult KarS § 18 lg 3 tähenduses. Seega ei nõustu kohus kohtuvälise menetleja kirjalikus seisukohas avaldatuga, et K.N pani antud väärteo toime tahtlikult. Seega on K.N täitnud LS § 224 lg-s 2 sätestatud väärteo koosseisu. Õigusvastasus ja süü Õigusvastasust ning süüd välistavaid asjaolusid K.N-i teos ei esine. Samuti on K.N süüvõimeline, s.t ta oli väärteo toimepanemise ajal ja on ka käesoleval ajal süüdiv ja vähemalt 14-aastane (sündinud
27. aastal – KVM tl 1, 1 pöördel, 3, 12). Eeltoodud põhjustel nõustub kohus kohtuvälise menetlejaga selles, et K.N on pannud toime koosseisulise, õigusvastase ning süülise väärteo, mis on kvalifitseeritav LS § 224 lg 2 järgi. 4.
28. Karistus LS § 224 lg 2 näeb põhikaristusena ette rahatrahvi kuni 300 trahviühikut, aresti või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni 12 kuuni. Lisaks võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada isiku suhtes lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist LS § 224 lg 3 p 1 alusel 3-9 kuuni, kui isikut ei ole varem LS §-s 224 sätestatud süüteo eest karistatud ning LS § 224 lg 3 p 2 alusel 3-12 kuuni, kui isikut on varem LS §-s 224 sätestatud süüteo eest karistatud. K.N-i ei ole varem LS § 224 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemise eest karistatud (KVM tl 12). 5 4-17-3900 KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Põhikaristus K.N-i süü suurust mõjutab esmalt alkoholijoobe määr, milles ta sõidukit juhtis. Arvestades, et LS § 224 lg 2 kohaselt karistatakse isikut alkoholijoobes sõiduki juhtimise eest, olukorras, kus isiku ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25-0,74 mg ja K.N oli alkoholijoobe määraks 0,37 mg/l, oli tema joove alla nimetatud sätte keskmise alkoholijoobe määra (49,5 mg/l). Nimetatud asjaolu viitab keskmisest vähemas määras olevale süü suurusele. Lisaks mõjutab K.N-i süü suurust väärteo toimepanemise subjektiivne külg. Arvestades, et väärtegu saab toime panna tahtlikult ja ettevaatamatusest ning K.N pani teo toime ettevaatamatusest, täpsemalt hooletusest, mis on kõige kergem väärteo toimepanemisi vorm, on tegemist asjaoluga, mis viitab isiku väiksemale süüle. Neid kahte K.N-i süü suurust mõjuvaid asjaolusid kogumis arvestades leiab kohus, et tema süüd tuleb lugeda keskmisest väiksemaks, kuid siiski mitte minimaalseks. Siinkohal märgib kohus lisaks, et nõustub täielikult menetlusaluse isikuga selles, et praegusel juhul ei nähtu väärteoasja materjalidest muid isiku süüd suurendavaid asjaolusid – nt täiendavate liiklusrikkumiste toimepanemist, teiste kaasliiklejate häirimist, tiheda liiklusega teel sõitmist vms (kohtu tl 1). Väärteo asja materjalidest nähtub, et K.N peeti kinni politseioperatsiooni „Kõik puhuvad“ raames (KVM tl 4 pöördel) ehk politsei pidas mingil ajahetkel ja konkreetses kohas kinni kõik mööduvad sõidukijuhid, mitte ei pidanud K.N-i kinni näiteks põhjusel, et tema juhitud sõidukil oli kahtlane sõidustiil vms. Kohtuväline menetleja on leidnud, et K.N-i puhul esineb karistust kergendava asjaoluna süüteo tunnistamine (KVM tl 6 pöördel, 9 pöördel). Kohus on seisukohal, et lihtsalt süü tunnistamine ei saa olla karistust kergendavaks asjaoluks KarS § 57 lg 1 p 3 mõttes. Seda põhjusel, et KarS § 57 lg 1 p-s 3 on karistust kergendava asjaoluna märgitud süü ülestunnistamisele ilmumine, puhtsüdamlik kahetsus või süüteo avastamisele aktiivne kaasaaitamine. Süü ülestunnistamisele ilmumisest kui karistust kergendavast asjaolust saab rääkida olukorras, kus isik läheb vabatahtlikult pärast teo toimepanemist ametiasutusse ning tunnistab oma süüteo üles. Sealjuures on veel oluline, et enne isiku poolt süü ülestunnistamist ametiasutus (nt politsei) ja avalikkus kas üldse ei teagi, et süütegu on toime pandud või ei ole teada, et konkreetne isik nimetatud süüteo toime pani. Käesoleval juhul süü ülestunnistamisele ilmumisest aga rääkida ei saa, sest K.N peeti politseioperatsiooni „Kõik puhuvad“ raames kinni ning tema joobeseisundi kontrollimisel leiti, et ta on alkoholijoobes. Seega sai politseiametnikele vahetult peale isiku kinnipidamist ning algselt indikaatorvahendi ja seejärel tõendusliku alkomeetri kasutamist teatavaks väärteo toimepanemine koos rikkuja isikuga. Samuti tuleb silmas pidada, et lihtsalt süü ülestunnistamine ei tähenda veel automaatselt toimepandu puhtsüdamlikku kahetsemist. Samas leiab kohus, et käesoleval juhul esineb K.N-i puhul siiski puhtsüdamlik kahetsus, mis tuleb lugeda karistust kergendavaks asjaoluks KarS § 57 lg 1 p 3 teise alternatiivi mõttes. Kuigi K.N ei ole kohtuvälises menetluses kahetust sõnaselgelt avaldanud, leiab kohus, et ka kohtuvälises menetluses esines K.N-i puhul juba puhtsüdamlik kahetsus. Seda kinnitab kohtu hinnangul kohtuvälises menetluses menetlusaluse isiku ülekuulamise ning õigust ja kohustuste läbiviimist kajastav videosalvestus (vt KVM toimikus ümbrikus olevat DVD-R-plaati). Seetõttu leiab kohus, et tõenäoliselt on kohtuväline menetleja otsuses karistust kergendava asjaoluna märgitud süü tunnistamise all tegelikkuses silmas pidanud puhtsüdamliku kahetsuse olemasolu. Sealjuures on K.N kahetust avaldanud ka maakohtule esitatud kaebuses (kohtu tl 1). Seega esineb K.N-i puhul karistust kergendava asjaoluna puhtsüdamlik kahetsus KarS § 57 lg 1 p 3 teise alternatiivi mõttes. Kohus nõustub kohtuvälise menetlejaga selles, et K.N-i puhul ei esine karistust 6 4-17-3900 raskendavaid asjaolusid KarS § 58 mõttes (KVM tl 6 pöördel, 9 pöördel). Eeltoodut arvestades leiab kohus, et K.N-i süü on alla keskmise, kuid mitte minimaalne, mistõttu tuleks teda karistada LS § 224 lg-s 2 sätestatud karistusliigi keskmisest määrast allapoole jääva, kuid mitte siiski alammääras oleva karistusega. Karistuse mõistmisel arvestab kohus ka eripreventiivseid kaalutlusi ehk lähtub sellest, kuidas on võimalik K.N-i mõjutada edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. K.N ei ole karistusregistri kohaselt kehtivaid karistusi (KVM tl 12), mistõttu võib asuda seisukohale, et antud rikkumine oli juhuslikku laadi. Seda kinnitab ka asjaolu, et menetlusalune isik ei juhtinud sõidukit alkoholijoobe seisundis tahtlikult, vaid hooletusest. Samuti on K.N nii kohtuvälises menetluses kui ka kohtule esitatud kaebuses algusest peale ja järjepidevalt tunnistanud väärteo toimepanemist (KVM tl 3 pöördel; kohtu tl 1). Neid asjaolusid arvestades on alust arvata, et K.N on aru saanud enda rikkumisest ning edaspidi käitub õiguskuulekalt, mistõttu on võimalik temale mõistetavat karistust eripreventsioonist tulenevalt veelgi vähendada. Seega tuleb mõista K.N-ile karistuseks rahatrahv, mis jääb sanktsiooni keskmisest allapoole ning pigem alammäära lähedale, kuid mis ei ole siiski alammääras. Eripreventiivsete kaalutluste kõrval arvestab kohus karistuse mõistmisel ka üldpreventiivseid kaalutlusi ehk lähtub õiguskorra kaitsmise huvidest. Kohus märgib siinkohal, et isikule mõistetav karistus peab eelkõige lähtuma tema süü suurusest ja eripreventsioonist. Vaid väga erandlikel juhtudel võib isikule mõista karmima karistuse võrreldes tema süü suuruse ja eripreventiivse vajadusega. Vastasel korral võib liiga range karistus, mis on mõistetud peamiselt üldpreventiivsetest kaalutlustest ehk õiguskorra kaitsmise huvidest lähtudes, olla isiku jaoks hoopis negatiivse mõjuga, sest isik ei tunne, et teda on karistatud õiglaselt, mistõttu kaotab ta ka usalduse õiguskorra vastu. Kuigi mootorsõiduki juhtimine alkoholijoobes on üks raskeimaid liiklusalaseid rikkumisi ning tegemist on hetkel seadusandja ja korrakaitseorganite huviorbiidis oleva rikkumisega, ei pea kohus siiski antud juhul üldpreventiivsetest kaalutlustest lähtuvalt vajalikuks mõista isikule rangemat karistust võrreldes sellega, mis vastab tema süü suurusele ega suuremas määras võrreldes sellega, milline karistusmäär avaldaks isikule piisavat eripreventiivset mõju. Eeltoodud asjaolusid arvestades leiab kohus, et kohtuvälise menetleja poolt K.N-ile määratud 200 trahviühiku ehk 800 euro suurune rahatrahv, mis on 2/3 maksimaalsest rahatrahvi määrast, ületab K.N-i süü suurust ning üld- ja eripreventiivseid vajadusi. Ehk kohtuväline menetleja on mõistnud K.N-ile liiga range põhikaristuse. Kohus on seisukohal, et K.N-i süü suurust mõjutavaid asjaolusid ning üld- ja eripreventsiooni arvesse võttes tuleb K.N-ile mõista põhikaristusena rahatrahv 1/3 maksimaalsest määrast ehk 100 trahviühiku (400 euro) suuruses määras. Lisakaristus Kohtuväline menetleja on K.N-ile kohaldanud lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist 3 kuuks (KVM tl 7, 10). Kuivõrd K.N ei ole kehtivaid karistusi (KVM tl 10), siis võib tema puhul liiklusseaduse kohaselt kohaldada lisakaristusena LS § 224 lg 3 p 1 alusel sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist 3-9 kuuks. Lisakaristuse kohaldamine on seega kohtuvälise menetleja ja kohtu diskretsiooniotsustus, kuid seda tuleb alati põhjendada. Riigikohtu kriminaalkolleegium on selgitanud, et nii põhi- kui lisakaristus kogumis peavad vastama nii isiku süü suurusele kui ka üld- ja eripreventiivsetele kaalutlustele (vt nt 16.05.
29. a otsuse nr 3-1-1-18-17, p 13; 18.06.
30. a otsuse nr 3-1-1-59-15, p 12 ning 13.12.
31. a otsuse nr 3-1-1-122-13, p 9). Riigikohtu kriminaalkolleegium on 13.12.
32. a kohtuotsuse nr 3-1-1-122-13 punktides 9-11 märkinud järgmist (rõhutused lisatud maakohtu poolt): Lisakaristust nagu põhikaristustki tuleb 7 4-17-3900 mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele. See tähendab, et karistamise aluseks on isiku süü, arvestades karistust kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Lisakaristuse mõistmisel tuleb arvestada selle kahetise iseloomuga: lisakaristus ei täida mitte ainult süüd heastavat, vaid ka ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet. Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Lisakaristuse seisukohalt olulistel eripreventiivsetel kaalutlustel tuleb arvestada, kui rängalt juhtimisõiguse äravõtmine iseenesest ja karistuse aeg isikule mõjub (võttes seejuures arvesse, kas tegemist oli harjumus- või juhusesüüteoga). Ehkki ka lisakaristuse kohaldamisel tuleb vaieldamatult arvestada üldpreventiivsete kaalutlustega, ei tohi need anda põhjust kohaldada juhtimisõiguse äravõtmist üle piiri, mis on kindlaks määratud süü suuruse ja eripreventiivsete vajadustega. /…/ Samas ei saa ka korduvalt rikkumise toime pannud isikutele lisakaristust kohaldada automaatselt, vaid seda tuleb eraldi kaaluda ja põhistada. /…/ Iseenesest ei ole ka esmakordse rikkumise toime pannud isiku puhul välistatud temalt sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine. Nii sisaldab LS § 224 lg 3 ka eraldi alapunkte lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmise määrade kohta vastavalt sellele, kas isikut on varem nimetatud paragrahvis sätestatud väärteo eest karistatud või mitte. Võttes arvesse, et sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise esmane eesmärk on tagada, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna, tuleb kohtul lisakaristuse mõistmisel näidata, millistele asjaoludele tuginevalt ta sellise ohu olemasolu tuvastatuks loeb. Üksnes abstraktne võimalus, et isik asub taas alkoholi piirmäära ületades sõidukit juhtima, ei ole lisakaristuse kohaldamiseks piisav. Kui korduvalt rikkumise toime pannud isiku puhul on ohu olemasolu tuletatav juba korduvuse faktist, siis esmakordse rikkumise puhul peaksid esinema kas isiku süüd (nt piirmäära oluline ületamine, täiendavate liiklusnõuete rikkumine) või tema isikut (hoolimatu suhtumine oma teosse) iseloomustavad asjaolud, mis muudavad selle võimaluse tavapärasest suuremaks. Samuti on Riigikohtu kriminaalkolleegium 20.03.
33. a otsuse nr 3-1-1-6-17 punktis 16 selgitanud järgmist: Sõiduki juhtimise õiguse äravõtmine teenib eeskätt eripreventiivseid eesmärke: see peab tagama, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna. Kuna korduva rikkuja puhul on tõenäolisem võimalus, et ta paneb tulevikus uuesti toime samaliigilise süüteo, on see ka üks alus, mille põhjal saab hinnata sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise vajalikkust. Praeguses asjas on kohus seisukohal, et K.N-ile on kohtuvälise menetleja poolt kohaldatud põhjendamatult lisakaristust. Kohus nõustub täiel määral menetlusaluse isiku poolt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahenditele tuginedes kaebuses esiletoodud argumentidega, et tema puhul puuduvad lisakaristuse kohaldamist õigustavad asjaolud nagu näiteks korduv rikkumine, suur süü, eksimine muude liiklusnõuete vastu, isiku hoolimatu suhtumine toimepandusse (kohtu tl 1-1 pöördel). Nimelt on kohus eelnevalt leidnud, et K.N-i süü ei ole suur, vaid jääb alla keskmise. K.N ei ole kehtivaid karistusi, mistõttu ei ole ta ka korduv liiklusrikkuja. Väärteoasja materjalidest ei nähtu viiteid mitte ühelegi muule liiklusrikkumisele. Samuti oli isiku alkoholijoobe määr alla keskmise. Ühtlasi on K.N kogu menetluse kestel enda süüd tunnistanud ning toimepandut kahetsenud, mistõttu ei saa rääkida ka tema hoolimatust suhtumisest oma teosse. Seega ei esine praegusel juhul mitte ühtegi asjaolu, mille pinnalt saaks arvata, et K.N oleks jätkuvalt ühiskonnale ohtlik ning tema puhul oleks põhjendatud ohtlikkusest tulenevalt lisakaristuse kohaldamine. Kohus on seisukohal, et praegusel juhul täidab K.N-ile mõistetud 100 trahviühiku suurune rahatrahv täielikult karistuse eesmärgid. Seetõttu tühistab kohus täielikult K.N-ile kohtuvälise menetleja poolt määratud lisakaristuse ehk mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise 3 kuuks. Rahatrahvi tasumine ositi K.N on kohtule esitatud kaebuses taotlenud, et kohus võimaldaks tasuda tal 8 4-17-3900 rahatrahvi osade kaupa. Antud taotlust on menetlusalune isik põhjendanud sellega, et tema sissetulekuks on 280 euro suurune pension ning ka tema peab andma panuse pere-eelarvesse (kohtu tl 1 pöördel). Kohtuväline menetleja ei ole kirjalikus menetluses olnud vastu rahatrahvi ositi tasumise võimaldamisele (kohtu tl 6 pöördel). KarS § 66 lg 3 kohaselt võib ositi tasutava rahatrahvi täitmise tähtaeg olla kuni üks aasta. Arvestades, et praeguses asjas mõistis kohus K.N-ile karistuseks 400 euro suuruse rahatrahvi ning isiku igakuine püsiv sissetulek on vaid 280 eurot, on kohtu hinnangul põhjendatud anda K.N-ilt rahatrahvi tasumiseks maksimaalne võimalik periood ehk 1 aasta. Kohus määrab, et K.N peab tasuma temale mõistetud 400 euro suuruse rahatrahvi ositi 12 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest sellisel, et esimesel üheteistkümnel kuul tuleb tasuda igakuiselt 33 eurot ning viimasel kaheteistkümnendal kuul tuleb tasuda 37 eurot. Samas märgib kohus siinkohal, et rahatrahvi võib tasuda ka ühekordse maksena ning kiiremini ja igakuiselt suuremates osamaksetes, kui on kohtu määratud osamaksete suurused. Nimelt kantakse karistusregistris olev väärteokaristus arhiiviandmetesse karistusregistri seaduse § 24 lg 1 p 1 alusel ühe aasta möödumisel rahatrahvi täielikust tasumisest. Seega mida kiiremini tasuda kogu mõistetud rahatrahv, seda varem, kantakse see ka arhiiviandmetesse. 4.
34. Kokkuvõte Eeltoodud põhjustel rahuldab kohus K.N-i kaebuse Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 10.07.
35. a üldmenetluse otsuse peale väärteoasjas nr 2302,17,
36. Kohus tühistab kohtuvälise menetleja otsuse osaliselt, s.t põhikaristuse määra ja kandmise viisi ning lisakaristuse kohaldamise osas ning mõistab K.

§ 224

lg 2 järgi kvalifitseeritud väärteo toimepanemise eest põhikaristuseks rahatrahvi 100 (ükssada) trahviühikut, s.o 400 (nelisada) eurot, mis tuleb tasuda ositi 12 (kaheteistkümne) kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest, s.t esimesel üheteistkümnel kuul tuleb tasuda igakuiselt 33 (kolmkümmend kolm) eurot ning viimasel kaheteistkümnendal kuul tuleb tasuda 37 (kolmkümmend seitse) eurot. Ühtlasi tühistab kohus täielikult K.

§ 224

lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemise eest LS § 224 lg 3 p 1 alusel kohaldatud lisakaristuse ehk mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise 3 (kolmeks) kuuks. Velmar Brett kohtunik (allkirjastatud digitaalselt) 9