Obsah (9)

§ 66§ 57§ 15§ 16§ 18§ 47§ 5§ 56§ 58

4-17-4553 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 24. novembril 2017. a Tallinnas Liivalaia kohtumajas Väärteoasja number 4-17-4553 Kohtukoosseis Kohtunik Vel

§ 66

lg-te 2 ja 3 alusel määrata O.G-le mõistetud 120 euro suuruse rahatrahvi tasumine ositi 4 (nelja) kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest, s.t igakuiselt 30 (kolmkümmend) eurot. 4-17-4553

1. Muus osas jätta kohtuvälise menetleja otsus muutmata. Kohus selgitab, et vastavalt VTMS § 107 lg-le 3 sisalduvad rahatrahvi täitmiseks vajalikud andmed kohtuotsuse lisaks olevas eraldi dokumendis (makseinfo leht). Kohus annab makseinfo lehe kätte kas koos kohtuotsusega, saadab isikule tema poolt avaldatud posti- või epostiaadressile või kinnipidamisasutusse. VTMS § 204 lg 3 kohaselt kui süüdlane ei järgi osastatud rahatrahvi tasumise tähtaegu, saadab vastavalt VTMS §-le 202 lahendit täitmisele pöörav asutus kümne päeva jooksul kohtutäiturile lahendi koopia, millele on tehtud märge jõustumise kohta. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsiooni Riigikohtule 30 päeva jooksul alates päevast, mil motiveeritud otsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav. Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isikul advokaadist kaitsja vahendusel, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal.
2. KAEVATAV OTSUS 08.08.
3. a koostas Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse juhtivspetsialist Aivar Hirs üldmenetluse otsuse väärteoasjas nr 2317,17,006220 O.G suhtes (KVM tl 6, 7). Otsusega karistati O.G liiklusseaduse (edaspidi: LS) § 201 lg 1 järgi kvalifitseeritud väärteo toimepanemise eest 100 trahviühiku ehk 400 euro suuruse rahatrahviga. Menetlusalust isikut karistati LS § 201 lg 1 järgi selle eest, et ta 16.07.
4. a kell 14:38 Harjumaal Harku vallas Vääna-Keila-Joa tee
5. km-l suunaga Humala tee poole juhtis mootorsõidukit Audi A4 Avant reg nr-ga xxxx, omamata vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõigust. Väärteoprotokolli ja -otsuse kohaselt rikkus O.G sellise tegevusega LS § 90 lg 1 p-s 1 sätestatut ja pani toime LS § 201 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo.
6. KAEBUS 30.08.
7. a esitas menetlusalune isik O.G kaebuse koos lisadega Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 08.08.
8. a üldmenetluse otsuse peale väärteoasjas nr 2317,17,006220 (kohtu tl 1-6). Kaebaja taotles menetlusalune isik kohtuvälise menetleja otsuse tühistamist ja väärteomenetluse lõpetamist või alternatiivselt määratud rahatrahvi vähendamist ¾ võrra. Kaebaja lisas samuti, et ta ei soovi kohtuistungist osa võtta. Menetlusalune isik põhjendas enda taotlusi järgnevalt. Esmalt leidis kaebaja, et väärteo kvalifitseerimise juures on tehtud viga, kuivõrd ei ole arvestatud

§ 57lg 1 alusel karistust kergendava asjaoluna puhtsüdamlikku kahetsust.

Väärteoprotokolli kohaselt puuduvad karistust kergendavad asjaolud. Kuid menetlusalune isik kirjutas selgesõnaliselt väärteoasjas selgitusi andes, et ta kahetseb sügavalt oma tegu, lubab olla tulevikus hoolsam ja seaduskuulekam. Seega on kergendavaks asjaoluks väärteo toimepanemise puhtsüdamlik kahetsemine, mida ei ole väärteoprotokollis märgitud ega otsuse tegemisel arvesse võetud. Teiseks märkis kaebaja, et arvesse tuleb võtta ka asjaolu, et tal väärteo toimepanemise ajal puudus küll juhtimisõigus, kuid ta tegeleb aktiivselt juhtimisõiguse omandamisega – läbitud on autokooli teooriaeksam ja olulises määras on olemas ka kogemus sõiduõpetajaga koos liikluses osalemise harjutamises. Seega kuigi kaebajal puudus väärteo toimepanemise ajal juhtimisõigus, oli ta siiski sõiduki juhtimise hetkel pädevam ja kogenenum sõidukijuht, võrreldes isikuga, kes ei ole sõiduki juhtimiskoolituse kaudu juhtimisõiguse omandamist alustanud. Menetlusalune 2 4-17-4553 isik esitas kohtule koos kaebusega ka juhtimisõiguse aktiivse omandamisega tegelemist kinnitavad tõendid. Kaebaja leiab, et juhtimisõiguse omandamisega tegelemist tuleks arvestada väärteoasjas kergendava asjaoluna. Kolmandaks lisas kaebaja, et tal puuduvad varasemad rikkumised, s.t tema vastu ei ole alustatud ei kriminaal- ega väärteoasju. Ühtlasi selgitas menetlusalune isik, et ta saab aru, et ilma litsentseeritud õpetajata ei ole lubatud iseseisvalt sõitu harjutada, kuid siiski soovis kaebaja märkida, et väärteo toimepanemise ajal oli sõiduki juhtimise eesmärgiks juhtimise harjutamine, tegemist ei olnud mingisuguses muus vormis oleva erasõiduga. Sealjuures leidis juhtimine aset kõrvalisel külateel Harku vallas, isikliku elukoha lähedal. Lisaks palus kaebaja arvesse võtta asjaolu, et ta on päevases õppes täiskoormuses õppiv üliõpilane ning pärit 4-lapselisest perest, kus tema on vanim lastest, vennad on kõik alaealised. Määratud rahatrahv paneb kaebaja leibkonna toimetuleku otseselt finantsilistesse raskustesse. Kõike eeltoodut arvestades leidis kaebaja, et ei ole põhjendatud tema karistamine maksimaalse võimaliku trahvimäära alusel 100 trahviühikuga.

1. KOHTUVÄLISE MENETLEJA SEISUKOHT 14.09.
2. a saabus Harju Maakohtule Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse seisukoht O.G esitatud kaebusele (kohtu tl 9-10). Kohtuväline menetleja nõustus kirjalikus seisukohas väärteoasja lahendamisega kirjalikus menetluses. Kohtuväline menetleja oli seisukohal, et alused kohtuvälise menetleja otsuse tühistamiseks ja menetluse lõpetamiseks kaebuses toodud põhjendustel puuduvad, mistõttu palus kohtuväline menetleja jätta kaebus rahuldamata. Kohtuvälise menetleja poolt ei ole kohtuvälise menetluse käigus rikutud väärteomenetlusõigust ning menetlusalusele isikule määratud karistus vastab üleastumise raskusele ja on põhjendatud. O.G poolt LS § 90 lg 1 p 1 nõuete rikkumine on õigesti kvalifitseerinud LS § 201 lg 1 järgi. Maanteeameti liiklusregistri andmetel puudus menetlusalusel isikul 16.07.
3. a mootorsõiduki juhtimisõigus. LS § 90 lg 1 p 1 kohaselt ei tohi mootorsõidukit juhtida isik, kellel ei ole vastava kategooria või alamkategooria mootorsõiduki juhtimisõigust. LS § 201 lg 1 kohaselt on mootorsõiduki juhtimine vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõiguseta isiku poolt, keda ei ole eelnevalt juhtimiselt kõrvaldatud, väärtegu, mille eest on ette nähtud karistus. Kuivõrd kaebaja selgitas kaebuses, et sõiduki juhtimise eesmärk oli kodu lähedal külavaheteel juhtimise harjutamine, siis saab väärteo subjektiivse tunnusena lugeda tõendatuks isiku käitumises tahtluse. Tahtlikult ja ettekavatsetult toime pandud süüteo korral ei saa rääkida väiksest süüst. Isiku süü suurust käesoleval juhul ei vähenda ka asjaolu, et tal puuduvad kehtivad väärteokaristused. Samuti ei vähenda isiku süü suurust asjaolu, et ta on õpilane ja pärineb paljulapselisest perekonnast. Nimetatud asjaolu iseloomustab pigem isiku majanduslikku olukorda, milline annab aluse rahatrahvi täitmise edasilükkamiseks. Kohtuväline menetleja pidas oluliseks juhtida tähelepanu ka asjaolule, et mootorsõiduki juhtimine ilma vastava kategooria juhtimisõigust omamata on kahetsusväärselt nn massrikkumine, mille tõkestamiseks on seadusandja pidanud vajalikuks kriminaliseerida süstemaatiline mootorsõiduki juhtimine juhtimisõiguseta isiku poolt alates 01.01.
4. a. Lisaks on seadusandja alates 01.01.
5. a pidanud vajalikuks karmistada LS § 201 lg 1 järgi määratavaid karistusi ning tõstnud rahatrahvi sanktsiooni 100 trahviühikult 200 trahviühikule. Juhtimisõigust tõendava dokumendi väljastamisele eelneb nii liiklusteooria- kui ka sõidueksam, mille käigus kontrollitakse, kas mootorsõidukit juhtida soovival isikul on vajalikud teadmised ja oskused. Liikluses osaleva juhtimisõiguseta isiku puhul selline kindlus ühiskonnal puudub. Olukorras, kus liiklusrikkumiste tõttu satub igapäevaselt ohtu, hukub või saab vigastada 3 4-17-4553 inimesi, nõuab õiguskaitseorgani reaktsiooni. Mootorsõiduki juhtimisõiguseta juhtimine on taunitav ja seega tuleb ühiskonnale anda üheselt mõistetavalt märku, et liiklusrikkumiste näol on tegemist rangelt karistatavate õigusrikkumistega.

§-56 sätestatu kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Süü suurust mõjutab käesoleval juhul suuresti tegu, mille isik on toime pannud. Mootorsõiduki juhtimise eest, kui selleks puudub juhtimisõigus, karistuse määramisel ei saa ega peagi alati arvestama tagajärjega selles mõttes, et kas konkreetse teo toimepanemisele järgnes liikluses raske tagajärg või mitte, või kas juhiti mootorsõidukit soovist harjutada. Mootorsõiduki ilma juhtimisõiguseta juhtimise keelu sotsiaalne tähendus on igaühele, sealhulgas ka ilma juhtimisõiguseta isikule arusaadav. Kuna mootorsõiduk on kõrgema ohu allikas ja selle juhtimisel võivad olla ohustatud nii juhi enda kui ka teiste liiklejate elu, tervis ja vara, on selline tegevus lubatud vaid seadusega ettenähtud korras. LS § 109 sätestab tingimused mootorsõiduki juhtimisel õppesõidul või sõidupraktikal. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et selline isiku enesemääramise õiguse piirangu vajadus on ühiskonna poolt tunnetatav ja pidi olema üheselt mõistetavalt arusaadav ka O.G-le . Kuivõrd liiklusseaduses on karistusraamid laia vahemikuga, arvestades alam- ja ülemmäära, tuleb karistuse määramisel lähtuda erinevate liiklusalaste rikkumiste taunitavusest ning rikkumise võimalikest tagajärgedest. Liiklusõnnetuste arvu seostatakse suures osas just mootorsõiduki juhtimisõiguse puudumisega. Seda väidet ilmestavad sagedased meediakajastused. Seega pani O.G toime süüteo, mida ühiskond rangelt taunib. Kohtuvälise menetleja poolt määratud karistus kitsendab mõõdukalt isiku võimalusi heaolu saavutamisel ja aitab mõista toimepandud väärteo olemust ja süü suurust ning LS § 201 lg 1 rikkumise ohtlikkust. Menetleja on karistuse määramisel arvestanud, et menetlusaluse isiku näol ei ole tegemist isikuga, kes oma vanuse või vaimse tervise tõttu ei oleks tajunud toimepandud teo õigusvastasust.

1. KOHTU PÕHJENDUSED Kohus, tutvunud menetlusaluse isiku esitatud kaebuse, kohtuvälise menetleja kirjaliku seisukohaga ning väärteoasja materjalidega, leiab, et menetlusaluse isiku kaebus tuleb rahuldada osaliselt ning kohtuvälise menetleja otsus tuleb tühistada osaliselt, s.t karistuse määra ja kandmise viisi osas. 4.
2. Koosseisupärane, õigusvastane ja süüline tegu LS § 201 lg 1 kohaselt on karistatav mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimine vastava kategooria mootorsõiduki või trammi juhtimisõiguseta isiku poolt. Kuivõrd väärteoprotokolli kohaselt heidetakse O.G-le ette mootorsõiduki (KVM tl 1), mitte trammi või maastikusõiduki, juhtimist ilma juhtimisõiguseta, siis analüüsib kohus, kas O.G on 16.07.
3. a juhtinud mootorsõidukit ilma juhtimisõiguseta. Objektiivne koosseis Abipolitseiniku Karita Kärmet’i ütlustest (KVM tl 3-3 pöördel) nähtuvalt märkas ta õigusrikkumist järelevalve teostamise käigus Harjumaal Harku vallas Vääna-Keila-Joa tee
4. km-l. Tunnistaja kontrollis sõidukit Audi A4 Avant reg nr-ga xxxx, mis liikus suunaga Humala tee poole. Antud sõiduki juht O.G pani tunnistaja sõnul toime mootorsõiduki juhtimise omamata vastava kategooria juhtimisõigust. Rikkumine toimus tunnistaja sõnul 16.07.
5. a kell 14:
6. Tunnistaja ütlusi selle kohta, et O.G juhtis 16.07.
7. a kell 14:38 Harjumaal Harku vallas Vääna-Keila-Joa tee
8. km-l sõidukit Audi A4 Avant reg nr-ga xxxx ilma juhtimisõigsueta, kinnitab ka O.G sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsus (KVM tl 1 pöördel), mille kohaselt on O.G kõrvaldatud nimetatud kohas eelnimetatud sõiduki 4 4-17-4553 juhtimiselt LS § 91 lg 2 p 3 alusel põhjusel, et tal puudub vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõigus. Kohtuvälise menetleja toimikus on ka CD-R-plaat, millel on 2 videofaili. Esimesest videofailist nimega 2017-07-16-14h36m41s_event.avi nähtub, kuidas 16.07.
9. a kell 14:38:05 kuni 14:38:27 takistab halli/hõbedast värvi sõiduk liiklust ning teeb lõpuks vasakpöörde. Nimelt on antud halli/hõbedast värvi sõiduki taha videost nähtuvalt kogunenud koos politseiautoga 3 sõidukit, mis kõik seisavad. Kuid vahetult halli/hõbease sõiduki taga olev auto tagurdab, samuti tagurdab politseiauto, enne kui hall/hõbedane sõiduk teeb vasakpöörde. Antud videofail lõppeb kell 14:38:34 sellega, et hall/hõbedane sõiduk, proovi numbrimärki kandev sõiduk ning nende järel sõitev politseiauto kõik teevad vasakpöörde. Videofailis nimega 2017-07-1614h38m34s_normal.avi jätkub video sellest hetkest, mil eelmine fail lõppes. Antud videost nähtub, kuidas hõbedane/hall sõiduauto Audi A4 reg nr-ga xxxx sõidab teel politseiauto ees kuni kella 14:39:13-ni, mil sõiduk peatub paremal pool tee ääres. Politseinikud lähevad Audi juurde ja räägivad juhiga ning kell 14:40:11 väljub sõidukist juhikohalt noor naisterahvas. Videolt nähtub, et sõidukis istub eesistmel kõrvalistuja kohal samuti keegi. Kell 14:40:31 väljub sõidukist kõrvalistuja kohalt noor meesterahvas. O.G on 16.07.
10. a kell 15:00-15:10 toimunud ülekuulamisel ehk vaid paarkümmend minutit peale tema politsei poolt sõiduki juhtimiselt kinnipidamist ja juhtimiselt kõrvaldamist tunnistanud sõiduauto Audi A4 reg nr-ga xxxx juhtimist ilma kehtiva juhtimisõiguseta (KVM tl 2 pöördel). Maanteeameti liiklusregistri väljavõtte kohaselt ei ole O.G olnud 19.07.
11. a seisuga juhtimisõigust (KVM tl 5). Seega nähtub eeltoodud tõenditest, et O.G on 16.07.
12. a kell 14:38 juhtinud Harjumaal Harku vallas Vääna-Keila-Joa tee
13. km-l mootorsõidukit ilma juhtimisõiguseta, mistõttu on O.G pannud toime LS § 201 lg-s 1 sätestatud väärteo. Siinkohal märgib kohus lisaks, et menetlusaluse isiku kaebuses esitatud seisukoht, mille kohaselt on kohtuvälise menetleja poolt puhtsüdamliku kahetsuse arvestamata jätmine toonud kaasa väärteo valesti kvalifitseerimise, on väär. Nimelt saab kahetsuse arvestamata jätmine mõjutada vaid isiku süü suurust ja seetõttu ka isikule mõistetava karistuse määra, kuid mitte selle väärteo kvalifikatsiooni, mille isik on toime pannud. Ehk teisisõnu – see, kas isik kahetseb toimepandut/juhtunut või mitte, ei mõjuta vähimalgi määral seda fakti, et isik on teo toime pannud ega seda, millise paragrahvi järgi seda tegu tuleb kvalifitseerida. Seetõttu analüüsib kohus puhtsüdamliku kahetsuse arvestamata jätmise väidet karistust määra juures. Subjektiivne koosseis

§ 15

lg 3 kohaselt on väärteona karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu.

§ 16

lg 1 kohaselt on tahtluse vormideks kavatsetus, otsene ja kaudne tahtlus ning

§ 18lg 1 kohaselt on ettevaatamatuse vormideks kergemeelsus ja hooletus.

Sealjuures on väärteo toimepanemise vormidest kõige kergem hooletus ning kõige raskem kavatsetus. Subjektiivse koosseisu osas leiab kohus, et O.G pani väärteo toime kavatsetult

§ 16

lg 2 mõttes, mis sätestab, et isik paneb toime teo kavatsetult, kui ta seab eesmärgiks süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise ja teab, et see saabub, või vähemalt peab seda võimalikuks. Isik paneb teo toime kavatsetult ka siis, kui ta kujutab endale ette, et süüteokoosseisule vastav asjaolu on eesmärgi saavutamise hädavajalik tingimus. O.G on kohtuvälises menetluses andnud järgmisi ütlusi: Juhtisin sõidukit Audi A4 reg nr-ga xxxx ilma kehtiva juhtimisõiguseta. Käin autokoolis Tallinna Õismäe Gümnaasiumis, olen seal õppinud alates

1. a sügisest. Tegin teooriaeksami ära ja
2. a hakkasin tegema sõite. Teha on veel libeda sõit ja 71 sõidutundi. Õppisin sõitmist koos õpetajaga. Mõistan, et isegi väikse liiklusega maateedel ei ole lubatud ilma õiguseta sõitu harjutada (KVM tl 2 5 4-17-4553 pöördel). Seega oli O.G eesmärgiks harjutada mootorsõidukiga sõitmist. Samas oli O.G teadlik sellest, et tal puudub juhtimisõigus ning selle saamiseks on vajalik esmalt läbida autokool. Kõike seda kinnitas O.G ka kohtule esitatud kaebuses, kus ta selgitas, et ta teab, et ei tohtinud sõita ilma juhtimisõiguseta ise kõrvalisel teel, kuid tegi seda, et harjutada sõitmist ning mõistab oma rikkumist täielikult (kohtu tl 2 pöördel). Seega oli O.G teadlik 16.07.
3. a, et talle ei ole veel juhtimisõigust omistatud (mida kinnitaks juhilubade väljastamine) ning ta ei tohi mootorsõidukit juhtida, kuid sellest hoolimata tahtis ta sõitmist iseseisvalt harjutada ehk tema eesmärgiks oli juhtida mootorsõidukit. Eeltoodud põhjustel on kohus seisukohal, et O.G pani LS § 201 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo toime kavatsetult. Seega on O.G täitnud LS § 201 lg-s 1 sätestatud väärteo koosseisu. Õigusvastasus ja süü Õigusvastasust ning süüd välistavaid asjaolusid O.G teos ei esine. Samuti on O.G süüvõimeline, s.t ta oli väärteo toimepanemise ajal ja on ka käesoleval ajal süüdiv ja vähemalt 14-aastane (sündinud
4. aastal – KVM tl 1, 1 pöördel, 2 pöördel, 4, 5, 8; kohtu tl 4). Eeltoodud põhjustel nõustub kohus kohtuvälise menetlejaga selles, et O.G on pannud toime koosseisulise, õigusvastase ning süülise väärteo, mis on kvalifitseeritav LS § 201 lg 1 järgi. 4.
5. Karistus Karistuse määr LS § 201 lg 1 sätestab sanktsioonis kergema karistusliigina rahatrahvi kuni 200 trahviühikut ning raskema karistusliigina aresti. Arvestades, et O.G on varem kriminaal- ja väärteokorras karistamata (KVM tl 8), siis on tema suhtes võimalik kohaldada kergeimat karistusliiki, s.o rahatrahvi, millest on põhjendatult lähtunud ka kohtuväline menetleja, sest esmarikkujate puhul tulebki üldjuhul (kui isiku süü ei ole väga suur) alustada kõige leebematest karistusliikidest. Kuivõrd LS §-s 201 ei ole sätestatud rahatrahvi minimaalset määra, tuleneb see karistusseadustiku (edaspidi:

) § 47 lg-st 1, mille kohaselt on rahatrahvi minimaalne määr 3 trahviühikut.

§ 47lg 1 lause 2 kohaselt on üks trahviühik neli eurot.

Seega peab O.G-le mõistetav rahatrahv jääma vahemikku 3-200 trahviühikut (s.o 12-800 eurot) ehk sanktsiooni keskmine oleks 100 trahviühikut, s.o 400 eurot. Siinkohal juhib kohus tähelepanu sellele, et kohtuväline menetleja on õigesti kirjalikus seisukohas märkinud, et alates 01.01.2015. a on LS § 201 lg-s 1 sätestatud rikkumise eest ette nähtud maksimaalse rahatrahvi määrana 200 trahviühikut, mitte enam 100 trahviühikut.

§ 5

lg 1 näeb ette, et karistus mõistetakse teo toimepanemise ajal kehtinud seaduse järgi. Kuivõrd menetlusalune isik on teo toime pannud 16.07.

1. a ehk peale 01.01.
2. a, siis tuleb lähtuda LS § 201 lg 1 sanktsioonist, mis kehtib alates 01.01.
3. a-st. Seega ei ole käesoleval juhul menetlusalust isikut karistatud kohtuvälise menetleja poolt mitte maksimaalse rahatrahviga, vaid sanktsiooni keskmises määras oleva rahatrahviga.

§ 56lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü.

Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. O.G süü suurust mõjutab esmalt väärteo toimepanemise subjektiivne külg. Arvestades, et väärtegu saab toime panna tahtlikult ja ettevaatamatusest ning O.G 6 4-17-4553 pani antud väärteo toime tahtlikult, täpsemalt kavatsetult, mis on kõige raskem väärteo toimepanemise vorm, on tegemist asjaoluga, mis viitab isiku suurele süüle. Samas ei nõustu kohus siinkohal kohtuvälise menetlejaga selles, et kui tegu on toime pandud tahtlikult, siis tuleks isiku süüd lugeda kogumis automaatsel suureks. Mootorsõiduki juhtimise puhul on kohtu hinnangul väga erandlik, kui isik juhiks sõidukit ettevaatamatusest, mitte tahtlikult. Üldjuhul on sõiduki juhtimine siiski tahtlik ja eesmärgistatud tegevus. Seega leiab kohus, et olulisemalt mõjutavad süü suurust teised asjaolud. Kohtule esitatud kaebuses on O.G selgitanud, et tal ei olnud teo toimepanemise ajal küll juhtimisõigust, kuid ta oli juba alustanud juhtimisõiguse omandamisega (kohtu tl 2 pöördel). Nimelt käib ta autokoolis, kus liiklusteooria eksam on läbitud ja sõidutunnid liikluses koos sõiduõpetajaga on pooleli. Selle kinnituseks on O.G kaebusele lisanud ka autokooli xxxx OÜ õpingukaardi (kohtu tl 3-3 pöördel), millest nähtuvalt on ta B-kategooria õpinguid alustanud 18.11.

1. a ning sooritanud 12 sõidutundi vahemikus 22.11.
2. a – 19.05.
3. a. Kohus leiab, et juhtimisõiguse omandamise protsessis poole peal olemine ning isegi mitte juhtimisõiguse hilisem omandamine ei saa iseenesest vähendada isiku süüd väärteo toimepanemises, mis seisnes ilma juhtimisõiguseta sõiduki juhtimises. Samas arvestab kohus siiski ka asjaoluga, et antud väärteo toimepanemise ajal oli O.G vähesel määral, kuid siiski, omandanud juba liikluses sõidukogemusi ja -võtteid. Samuti nõustub kohus siinkohal kaebajaga selles, et arvestades kaebaja poolt autokoolis käimist, ei saa teda pidada samavõrd ohtlikuks liikluses, kui seda on isik, kes pole üldse ametlikku liiklusteooria ega sõidukoolitust saanud. Samas tuleb antud juhul arvestada, et LS § 201 lg 1 alusel karistatakse isikut ka olukorras, kus tema juhtimisõigus peatub juhiloa kehtivusaja lõppemise tõttu (LS § 124 lg 3 p 1). Ehk LS § 201 lg 1 alusel saab karistada nende isikute kõrval, kellel pole kunagi juhtimisõigust olnudki, ka isikut, kellel on juhtimisõigus Maanteeameti poolt omistatud ja kellel on liiklusteadmised ning sõidukogemus, kuid kelle juhiluba on lihtsalt kaotanud kehtivuse. Ühtlasi võtab kohus arvesse seda, et LS § 100 lg 6 alusel kehtestatud majandus- ja kommunikatsiooniministri 27.06.
4. a määruse nr 60 „Mootorsõidukijuhi ettevalmistamise tingimused ja kord ning mootorsõidukijuhi ettevalmistamise õppekavad“ lisa 4 esimese tabeli kohaselt on B-kategooria esmaõppe algastme vähima sõiduõppe maht 23 tundi. O.G oli kohustuslikust minimaalsest õppesõidu praktikast väärteo toimepanemise hetkeks läbitud napilt pool. Lisaks eelnevale arvestab kohus süü suuruse hindamisel (kuigi vähesel määral) ka asjaolu, et isik kasutas küll valesid vahendeid, kuid soovis siiski harjutada sõitmist ning valis selleks võimalikult kõrvalise asukoha, et mitte seada teisi liiklejaid ohtu. Eelmärgitud asjaolusid kogumis arvestades leiab kohus, et O.G süüd tuleb lugeda keskmisest mõnevõrra väiksemaks. Kohus nõustub kohtuvälise menetleja selles, et isiku süü suurust ei vähenda asjaolu, et tal puuduvad kehtivad väärteokaristused. Samas on tegemist asjaoluga, mida tuleb arvestada eripreventsiooni juures. Sealjuures võib varasem karistatus/karistamatus, kuigi see ei ole isiku süü suurust mõjutav asjaolu, siiski lõppkokkuvõttes mõjutada isikule mõistetava karistuse määra. Kohus nõustub kohtuvälise menetlejaga ka selles, et isiku süü suurust ei mõjuta asjaolu, et ta on üliõpilane ning pärit paljulapselisest perest, mistõttu on rahatrahvi tasumine raskendatud. Nimetatud asjaolud võivad mõjutada vaid rahatrahvi kandmise viisi ehk seda, kas see tuleb tasuda ühekorraga või ositi mitme kuu vältel. Seetõttu käsitleb kohus eeltoodud menetlusaluse isiku väiteid kui rahatrahvi ositi tasumise võimaldamise taotlust ning analüüsib seda rahatrahvi ositi tasumise võimaldamise otsustamise juures. Menetlusalune isik on kaebuses leidnud, et tema puhtsüdamlikku kahetust ei ole väärteoprotokollis märgitud ega otsuse tegemisel arvesse võetud (kohtu tl 2). Kohus nõustub menetlusaluse isiku etteheitega. Kohus küll märgib, et väärteoprotokollis ei ole kohtuvälisel menetlejal kohustust märkida, kas esineb karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid (vt VTMS § 69), samas tuleb karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude osas seisukoht võtta kohtuvälisel menetlejal otsuses (vt VTMS § 74 lg 1 p 10). Käesoleval juhul on kohtuväline 7 4-17-4553 menetleja asunud otsuses seisukohale, et O.G teo puuduvad karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud (KVM tl 6, 7). Kohus ei nõustu kohtuvälise menetleja selles, et karistust kergendavaid asjaolusid käesoleval juhul ei esine. Nimelt esineb kohtu hinnangul praegusel juhul

§ 57lg 1 p 3 alt 2 mõttes karistust kergendava asjaoluna O.G puhtsüdamlik kahetsus.

Kohtuvälises menetluses ülekuulamisel on O.G sõnaselgelt öelnud järgmist: Kahetsen oma tegu sügavalt ja luban tulevikus järgida seadusi (KVM tl 2 pöördel). Sealjuures ei nähtu kohtuvälise menetleja kogutud tõenditest ka mitte ühtegi põhjust kahelda avaldatud kahetsuse siiruses. Ka kohtule esitatud kaebusest ei nähtu asjaolusid, mis seaksid menetlusaluse isiku kahetsuse siiruse kahtluse alla. Seega on kohtuväline menetleja jätnud alusetult arvestamata O.G puhul karistust kergendava asjaoluna

§ 57lg 1 p 3 teise alternatiivi mõttes esineva puhtsüdamliku kahetsuse.

Kohus leiab, et O.G puhul ei esine karistust raskendavaid asjaolusid

§ 58mõttes, millisel seisukohal on olnud ka kohtuväline menetleja.

Eeltoodust nähtuvalt ja arvestades O.G süü suurust mõjutavaid asjaolusid, ühe karistust kergendava asjaolu esinemist kahetsuse näol ning karistust raskendavate asjaolude puudumist, leiab kohus, et O.G süü jääb kokkuvõttes alla keskmise, mistõttu tuleks talle mõista karistuseks rahatrahv, mis jääb alla sanktsiooni keskmise. Karistuse mõistmisel arvestab kohus ka eripreventiivseid kaalutlusi ehk lähtub sellest, kuidas on võimalik O.G mõjutada edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. O.G ei ole karistusregistrisse kantud ehk tegemist on varem kriminaal- ja väärteokorras karistamata isikuga (KVM tl 8). Samuti on tegemist noore inimesega (teo toimepanemise ajal 18-aastane, nüüd 19-aastane), keda on edaspidiselt õiguskuulekalt käituma mõjutada oluliselt kergem võrreldes vanema isikuga, kelle käitumine ja arusaamad on juba välja kujunenud. Samuti on kohtul nii menetlusaluse isiku kohtuvälises menetluses antud ütlustest kui ka kohtule esitatud kaebusest nähtuvalt alust arvata, et O.G on aru saanud oma teo taunitavusest ning edaspidi midagi sellist toime ei pane. Neid asjaolusid arvestades on kohtu hinnangul võimalik O.G-le mõistetavat karistust veelgi vähendada, mistõttu tuleb talle mõista karistuseks rahatrahv, mis jääb sanktsiooni keskmisest allapoole ning pigem alammäära lähedale, kuid mis ei ole siiski alammääras. Eripreventiivsete kaalutluste kõrval arvestab kohus karistuse mõistmisel ka üldpreventiivseid kaalutlusi ehk lähtub õiguskorra kaitsmise huvidest. Kohus märgib siinkohal, et isikule mõistetav karistus peab eelkõige lähtuma tema süü suurusest ja eripreventsioonist. Vaid väga erandlikel juhtudel võib isikule mõista karmima karistuse võrreldes tema süü suuruse ja eripreventiivse vajadusega. Vastasel korral võib liiga range karistus, mis on mõistetud peamiselt üldpreventiivsetest kaalutlustest ehk õiguskorra kaitsmise huvidest lähtudes, olla isiku jaoks hoopis negatiivse eripreventsiooniga, sest isik ei tunne, et teda on karistatud õiglaselt, mistõttu kaotab ta ka usalduse õiguskorra vastu. Kuigi juhtimisõiguseta mootorsõiduki juhtimine on üks raskeimaid liiklusalaseid rikkumisi näiteks joobes juhtimise kõrval, ei pea kohus siiski antud juhul üldpreventiivsetest kaalutlustest lähtuvalt vajalikuks mõista isikule rangemat karistust võrreldes sellega, mis vastab tema süü suurusele ega suuremas määras võrreldes sellega, milline karistusmäär avaldaks isikule piisavat eripreventiivset mõju. Kohus leiab, et käesoleval juhul on võimalik ühiskonnale saata piisav signaal juba seeläbi, et isegi kui ollakse juhtimisõiguse saamisega n-ö poole peal, s.t autokooli ettevalmistus on osaliselt läbitud, siis ei ole mitte mingil juhul õigustatud mootorsõiduki juhtimine ilma sõiduõpetaja või juhendajata enne tegelikult isikule juhtimisõiguse omistamist (isegi mitte harjutamise eesmärgil kõrvalisel teel) ning sellisele käitumisele järgneb alati ka karistus, mis võib juhtimisõiguse saamise mõne kuu asemel lükata edasi veel vähemalt aasta võrra. Eeltoodut kokku võttes on kohus seisukohal, et kohtuvälise menetleja poolt O.G-le määratud sanktsiooni keskmises määras rahatrahv, s.t 100 trahviühikut ehk 400 eurot, ei vasta O.G süü suurusele ning üld- ja eripreventiivsetele eesmärkidele, kuivõrd määratud rahatrahv on liialt range. Seetõttu tuleb kohtuvälise menetleja otsus O.G-le 8 4-17-4553 määratud rahatrahvi määra osas tühistada. Kuivõrd kohus leidis, et O.G süü suurusele ning üld- ja eripreventiivsetele eesmärkidele vastav karistus oleks rahatrahv, mis jääb alla keskmise ja pigem alammäära lähedale, kuid mis ei ole siiski alammääras, siis mõistab kohus O.G-le karistuseks rahatrahvi 30 trahviühiku ehk 120 euro suuruses määras. Siinkohal juhib kohus menetlusaluse isiku tähelepanu LS §-s 109 sätestatule, mille kohaselt on võimalik lisaks autokooli sõiduõpetajale autojuhtimist harjutada ka juhendaja käe all, kui juhendaja vastab LS §-s 109 toodud kõikidele tingimustele, sh on saanud Maanteeametilt õiguse juhendamiseks. Seega ei või lihtsalt iga juhtimisõigust omav isik alles autokoolis õppivat isikut juhendada. Juhendajaks võib LS § 109 nõuetele vastavuse korral põhimõtteliselt olla ka vanem, sugulane, tuttav, kes tavapäraselt on nõus juhendama isikut tasuta. Praegusel juhul nähtub väärteoasja materjalidest, et O.G-ga oli sõitmise ajal autos ka noorem meesterahvas, kuid väärteoasja materjalidest ei nähtu, et antud isikule oleks olnud väljastatud juhendamise õigust. Samuti puudusid videost nähtuvalt O.G juhitud sõidukil õppesõidumärgid (LS § 109 lg 6). Lisaks peab LS § 88 lg 8 kohaselt olema isikul, kes teeb õppesõitu juhendaja käe all, olema õppesõidu ajal kaasas koolituskursuse õpingukaart või tunnistus ja isikut tõendav dokument. Sealjuures peab sõiduõppija õpingukaart olema LS § 96 lg 4 kohaselt nõuetekohaselt täidetud ning koos märkega teeliiklusesse lubamise kohta. Kaebusega kohtule esitatud tõenditest nähtuvalt ei ole O.G õpingukaardile tehtud märget teeliiklusse lubamise kohta. Rahatrahvi tasumine ositi Karistuse määra analüüsi juures on kohus märkinud, et arvestab menetlusaluse isiku esiletoodud asjaolusid, mille kohaselt on ta üliõpilane ning elab paljulapselises peres, kui rahatrahvi ositi tasumise taotlust. Kaebuses esitatust nähtuvalt ei ole O.G iseseisvat sissetulekut ning ta õpib, mitte ei tööta täiskohaga (kohtu tl 2, 2 pöördel, 4-4 pöördel). Samas on O.G võimeline kaebuse kohaselt tasuma ¾ temale kohtuvälise menetleja poolt algselt määratud 400 euro suurusest rahatrahvist ehk 100 eurot (kohtu tl 2 pöördel). Kuid kaebuses ei ole täpsustatud, kas 100 euro suuruse trahvi suudaks menetlusalune isik tasuda ühekorraga või ositi pikema perioodi jooksul. Kohtu hinnangul ei ole praegusel juhul kohtu poolt mõistetud 120 euro suurune rahatrahv oluliselt suurem võrreldes sellega, mida on O.G võimeline enda sõnul rahatrahvina tasuma. Samas arvestab kohus kaebaja poolt esiletoodud asjaolusid, mille kohaselt kaebajal endal sissetulek puudub, sest ta õpib ning nende perekonnas on veel kolm alaealist last.

§ 66

lg 3 kohaselt võib ositi tasutava rahatrahvi täitmise tähtaeg olla kuni üks aasta. Kuivõrd kohtul puuduvad täpsemad andmed O.G sissetulekute kohta, siis lähtub kohus käesoleval juhul mõistetud rahatrahvi suurusest ning leiab, et O.G-le võib anda võimaluse tasuda temale mõistetud 120 euro suurune rahatrahv ositi 4 kuu jooksul alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest, s.t igakuiselt kuulub tasumisele 30 eurot. Samas märgib kohus siinkohal, et rahatrahvi võib tasuda ka ühekordse maksena ning kiiremini ja igakuiselt suuremates osamaksetes kui kohtu määratud osamaksed. Nimelt kantakse karistusregistris olev väärteokaristus arhiiviandmetesse karistusregistri seaduse § 24 lg 1 p 1 alusel ühe aasta möödumisel rahatrahvi täielikust tasumisest. Seega mida kiiremini tasuda kogu mõistetud rahatrahv, seda varem, kantakse see ka arhiiviandmetesse. Ühtlasi juhib kohus menetlusaluse isiku tähelepanu sellele, et LS § 106 lg 1 p 3 kohaselt antakse juhtimisõigus ning väljastatakse esmane juhiluba isikule, kellel ei ole karistatust (s.t kehtivat karistust) muuhulgas LS §-s 201 sätestatud väärteo toimepanemise eest. 4.

1. Kokkuvõte Eeltoodud põhjustel rahuldab kohus osaliselt O.G kaebuse Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse 9 4-17-4553 liiklusmenetlustalituse 08.08.
2. a üldmenetluse otsuse peale väärteoasjas nr 2317,17,
3. Kohus tühistab kohtuvälise menetleja otsuse osaliselt, s.t karistuse määra ja kandmise viisi osas ning teeb tühistatud osas uue otsuse, millega mõistab O.G-le LS § 201 lg 1 järgi kvalifitseeritud väärteo toimepanemise eest karistuseks rahatrahvi 30 (kolmkümmend) trahviühikut, s.o 120 (ükssada kakskümmend) eurot, mis tuleb tasuda ositi 4 (nelja) kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest, s.t igakuiselt tuleb tasuda 30 (kolmkümmend) eurot. Velmar Brett kohtunik (allkirjastatud digitaalselt) 10