4-13-3759/10

4-13-3759 KO H T U O T S U S Eesti Vabariigi nimel Otsuse kuupäev Otsuse teinud kohus Kohtunik Sekretär Tõlk Vaidlustatud lahend 22.07.2013.a. Harju Maakohus Liivalaia Kohtumaja Julia Vernikova Raivo Seppo Kaebuse esitanud isik Istungil osalenud isikud Xxxx, isikukood: xxxx, elukoht Xxxx kaebuse esitaja: Xxxx, kohtuvälise menetleja – Põhja PP korrakaitseosakonna liiklusjärelevalvekeskuse menetlustalituse esindaja Triinu Riigor Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse menetlustalituse 14.05.2013.a. otsus väärteoasjas nr. 2302,13,005720 LÕPPOSA Jätta Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse menetlustalituse otsus nr. 2302,13,005720 muutmata ja Xxxx kaebus rahuldamata. Kui menetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama Harju Maakohtule (Liivalaia kohtumaja) seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. Kassatsiooniteate esitamise korral on kohtuotsuse terviktekst menetluspooltele tutvumiseks kättesaadav 14.08.2013.a. Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis. Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonikaebuse Riigikohtusse 30 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele Harju Maakohtus tutvumiseks kättesaadav. Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal. VAIDLUSTATUD OTSUSE SISU 4-13-3759 Kaevatava otsusega karistati kaebajat liiklusseaduse (LS) § 205 alusel rahatrahviga 100 trahviühiku ulatuses, summas 400 eurot. Väärteoasja otsuse kohaselt juhtis Xxxx 23.04.2013.a. kella 09:43 ajal Tallinnas, Mustamäe tee 46 juures registreerimismärgita mootorsõidukit - nimelt puudus Xxxxjuhitud sõiduautol esimene numbrimärk. KAEBUSE SISU Kaebuses taotletakse määratud otsuse osalist tühistamist ja karistuse kergendamist. Oma kaebust põhjendab kaebaja järgmiste asjaoludega: menetlusaluse isiku Xxxxsuhtes tehtud otsuses väärteoasjas nr 2302,13,005720 ei ole märgitud väärteo toimepanemise vahendit ning kohtuväline menetleja on väljunud seetõttu nii väärteoprotokolli kui ka väärteomenetluse seadustiku (V™S) § 87 alusel sätestatud väärteoasja arutamise piiridest. Samuti leiab kaebaja, et kuna tema juhitud sõidukil oli olemas tagumine registreerimismärk, siis seetõttu ei saa lugeda sõidukit identifitseerimata ega riikliku registreerimismärgita olevaks ning seepärast ka kaebajat karistada. Kaebaja selgitab, et ta oli politseiametnike poolt kinnipidamise hetkel teel autoremonditöökotta, kuna tema juhitud sõidukile oli eelnevalt otsa tagurdatud eessõitva auto poolt ning vigastada oli saanud sõiduki põrkeraud, mille tõttu ei olnud võimalik esimest registreerimismärki sõidukile kinnitada. Kaebaja leiab, et kuna tehnoülevaatust mitteomaval sõidukil on lubatud sõita tehnoülevaatusele, siis võiks olla lubatav ka põrkeraua vigastusega auto sõit autoremonditöökotta. Lisaks leiab kaebaja, et väärteoprotokollis on kajastamata jäetud menetlusaluse isiku kahetsus ning ta ei ole seetõttu nõus otsuses märgituga, mille kohaselt karistust kergendavad asjaolud puuduvad. Kaebaja märgib, et saab alampalga lähedast töötasu, tal on ülalpeetav ning mõistetud rahatrahvi tasumine on seetõttu raskendatud. Kohtuistungil jäi kaebuse esitaja esitatud kaebuse juurde ning selgitas lisaks kaebuses märgitule, et numbrimärki ei saanud asetada ka auto esiklaasile, kuna see ei oleks seal armatuurlaua kuju tõttu püsinud, seetõttu oli numbrimärk autoistmete vahel. Kohtuistungi ajaks oli auto parandatud, vastav tšekk on aga ettevõtte raamatupidaja käes. Kaebaja lisas, et kahetseb süüd ning palub määrata miinimumilähedase karistuse. Kohtuväline menetleja leidis, et kaebaja poolt toimepandud väärtegu on tõendatud, karistus on proportsionaalne ning palub jätta kaebus rahuldamata. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED Kohus, kuulanud ära kaebaja selgitused, kohtuvälise menetleja arvamuse, samuti uurinud vahetult menetletavas väärteoasjas olevaid tõendeid, asub alljärgnevatele seisukohtadele. Antud väärteoasjas ei ole vaidlust selle üle, et Xxxxjuhtis väärteoprotokollis ja kohtuvälise menetleja otsuses märgitud ajal ja kohas mootorsõidukit Citroen Jumper, millel oli vaid tagumine numbrimärk xxxxning esimene numbrimärk oli puudu. Nimetatud asjaolud on tõendatud nii kaebaja kui ka kombineeritud liiklusjärelevalve teostamise protokolliga. Puutuvalt kaebaja väitesse, et kohtuvälise menetleja otsuses puudub märge väärteo toimepanemise vahendi (s.o. sõiduki mark ja registreerimisnumber) kohta ning seetõttu on väljutud kaebaja hinnangul väärteoprotokolli piiridest ning rikutud ka V™S § 87 alusel 4-13-3759 väärteoasja arutamise piire, märgib kohus kõigepealt, et kaebaja viide kohtuvälise menetleja otsuse tegemiseks lähtumisele V™S § 87 nõuetest ei ole korrektne, kuna nõudeid kohtuvälise menetleja otsusele reguleerivad V™S §§ 72-75. Väärteomenetluse seadustiku § 74 lg 1 kohaselt tuleb kohtuvälise menetleja otsuses näidata väärteo toimepanemise aeg ja koht, väärteo lühikirjeldus, viide otsuse tegemise aluseks olevale väärteoprotokollile, vastulauses esitatu mittearvestamise põhjendus ning väärteo kvalifikatsioon. Vastavalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi korduvalt väljendatud seisukohale tähendab mõiste „väärteo lühikirjeldus“ nõuet, et selles peavad kajastuma kõik need faktilised asjaolud, mille alusel on menetleja arvates võimalik lugeda süüteokoosseis täidetuks. Väärteoasja otsusest on näha, et see kordab sõna-sõnalt väärteoprotokollis sisalduvat teo kirjeldust. Otsuses on märgitud, et väärtegu pandi toime mootorsõidukiga, millel puudus esimene numbrimärk (numbrimärk asus auto salongis istme all). Asjaolu, et kohtuvälise menetleja otsuses ei ole kajastatud kaebaja poolt juhitud mootorsõiduki marki ega registreerimisnumbrit, ei ole kohtu hinnangul käsitletav väljumisena väärteoprotokolli piiridest nagu kaebaja leiab, vaid sõiduki registreerimisnumber ja mark nähtuvadki otseselt nii väärteoprotokollist, kui ka teistest käesolevas väärteoasjas kogutud tõenditest, millest kohtuväline menetleja oma lahendi tegemisel on lähtunud. Seega vastupidiselt kaebajale, leiab kohus, et kohtuväline menetleja on oma otsuse tegemisel teinud lahendi, tuginedes kõigile väärteoasjas kogutud tõenditele, väärteoprotokolli piiridest väljumata. Kohus ei nõustu kaebaja väitega selle kohta, et kohtuvälise menetleja otsuses on märgitud, et rikkumine pandi toime identifitseerimata sõidukiga. Nimetatud otsuses on kirjeldatud, et väärtegu pandi toime registreerimismärgita sõiduki juhtimisega, rikkudes LS § 76 lg 1 nõudeid ning pannes toime LS § 205 sätestatud väärteo, kusjuures kohus osundab, et mõisted „identifitseerimata“ ning „registreerimismärgita“ ei ole samatähenduslikud ega käsitletavad sünonüümidena ning seetõttu on kaebaja selline väide kohtuvälise menetleja otsuses sisalduva termini kohta alusetu. Kohus ei n]ustu ka kaebaja seisukohaga, mille kohaselt sõidukit, millel on olemas kehtiv registreerimismärk, mis on vaid sõiduki tagaosas, ei saa pidada riikliku registreerimismärgita olevaks. Kohus selgitab, et LS § 76 lg 1 kohaselt peavad mootorsõidukil olema riiklikud registreerimismärgid ning vastavalt majandus- ja kommunikatsiooniministri 13.06.2011.a. määruse nr 42 lisale I (Nõuded alates 1.01.1997.a. liiklusregistrisse kantud või kantavale sõidukile, v.a. enne 1.01.1984.a. valmistatud või esmaregistreeritud sõidukid ning 30aastased ja vanemad sõidukid) peab M ja N kategooria sõidukil olema registreerimismärgile kehtestatavate nõuete p 3 kohaselt üks registreerimismärk kinnitatud sõiduki ette ning teine sõiduki taha. Kaebaja kasutuses olev sõiduk Citroen Jumper reg. nr-ga xxxx on Maanteeameti avaliku teabe kohaselt kantud liiklusregistrisse 25.02.2010, seega kuulub sõiduk ülalnimetatud kategooriasse ning sellele kehtivad eelpoolmainitud määruse lisa I nõuded registreerimismärkide kinnitamise kohta. LS § 205 sätestab vastutuse riikliku registreerimismärgita mootorsõiduki juhtimise eest. Kohus on kaebajaga ühisel seisukohal selles osas, et kaebaja poolt juhitud esimese numbrimärgita mootorsõiduk ei ole samaväärne sõidukiga, millele ei ole õigusaktide alusel 4-13-3759 ühtegi registreerimismärki omistatud, s.o kehtiva riikliku registreerimismärgita sõidukiga. Küll aga selgitab kohus, et LS § 205 dispositsioonis sisalduva mõiste riikliku registreerimismärgita mootorsõiduk ning sellest tulenevalt riikliku registreerimismärgiga mootorsõiduki mõiste rajaneb kahel eeldusel - esiteks, riikliku registreerimismärgiga mootorsõidukiks saab pidada mootorsõidukit, mis on õigusaktidega kehtestatud korras liiklusregistris registreeritud ning millele on välja antud riiklikud registreerimismärgid ning teiseks, riiklikud registreerimismärgid peavad vastama majandusja kommunikatsiooniministri määruses sätestatud nõuetele ning olema ka nõuetekohaselt sõidukile kinnitatud. Kuna kaebaja juhitud mootorsõidukile olid küll kehtiva seadusandluse alusel väljastatud registreerimismärgid, kuid kaebaja juhtis sõidukit, millel oli vaid üks numbrimärk, siis saab pidada sellist sõidukit riikliku registreerimismärgita mootorsõidukiks vastavalt LS § 205 dispositsioonile ja seda riiklikule registreerimismärgile esitatud nõuete rikkumise tõttu. Kaebaja on selgitanud nii väärteomenetluse käigus kui ka kohtuistungil, et tema juhitaval sõidukil puudus esimene numbrimärk selle tõttu, et samal päeval, enne kui tema suhtes väärteomenetlust alustati, juhtus tema autoga liiklusõnnetus, milles eessõitnud auto tagurdas otsa kaebaja autole, vigastades kaebaja auto esimest põrkerauda, mille tagajärjel esimest numbrimärki ei olnud võimalik enam autole kinnitada. Kaebaja on ka lisanud, et ajal, millal ta liiklusjärelevalveametnike poolt peatati, oli ta teel oma sõidukiga autoremonditöökotta, et parandada põrkeraud ning registreerimismärgi kinnitus. Sellega seonduvalt peab kohus vajalikuks märkida, et kaebaja ei ole oma väidete tõendamiseks liiklusõnnetuse toimumise ega ka sõiduki parandamise asjaolude kohta esitanud ühtegi tõendit, mille alusel saaks kohus nimetatud asjaolusid kontrollida. Riigikohus on kriminaalasjas nr 3-1-1-112-99 ( RT III, 2000,2 20) leidnud, et juhul, mil kohtualune otsustab end kaitsta aktiivselt, peab ta kas ise esitama tõendid oma väidete õigsuse kinnitamiseks või vähemalt looma menetlejale reaalse võimaluse nende väidete kontrollimiseks. Antud asjas alustati väärteomenetlust 23.04.2013.a., seega oli kaebajal aega ligi 3 kuud, et esitada liiklusõnnetuse toimumise või autoremondi teostamise kohta kontrollimist võimaldavad dokumendid. Kaebaja seda teinud ei ole. Kohus juhib siinkohal tähelepanu ka asjaolule, et kaebaja, asudes juhtima teadvalt tehnonõuetele mittevastavat mootorsõidukit ning teades, et nimetatud tegevus on seadusega karistatav, ei asunud mingilgi viisil tegema endastolenevat, et võimaldada liiklusjärelevalve ametnikel mõista, et tegemist on vaid erandkorras toimuva sõiduga lähimasse remondikohta. Kaebajalt, kes on täisealine ning liiklusreeglitega kursis olev isik, olnuks mõistlik sellises situatsioonis eeldada, et juhul, kui sõiduki küljest ära tulnud numbrimärki ei olnud tõepoolest võimalik asetada nähtavale kohale sõiduki esiklaasi lähedale, oleks ta pidanud kas muul viisil tegema sõiduki esimese registreerimisnumbri nähtavaks (näiteks paberile kirjutatud registreerimisnumbri asetamisega esiklaasi alla) või andma vähemalt ohutulede sisselülitamisega märku, et tegemist ei ole tavaolukorraga. Nimetatud tegevusi, mille pinnalt oleks võinud järeldada, et tegemist on erandolukorras sõiduga, kaebaja ei kasutanud. 4-13-3759 Eeltoodu pinnalt leiab kohus, et väärteoasja kaebemenetluses uuritud ja kogumis hinnatud tõendite alusel saab lugeda tõendatuks LS § 205 järgi kvalifitseeritava väärteo objektiivsete ja subjektiivsete tunnuste esinemist kaebaja käitumises, samuti ei nähtu asjas kaebaja süüd ega tema käitumise õigusvastasust välistavaid asjaolusid. Liiklusseaduse § 205 näeb karistusena ette selles sätestatud väärteo toimepanemise eest rahatrahvi kuni 200 trahviühikut. Kohtuväline menetleja on määranud kaebajale karistuseks toimepandud väärteo eest rahatrahvi 100 trahviühikut, arvestades süü suurust ning üld- ja eripreventiivseid eesmärke. Kaebaja on oma kaebuses märkinud, et määratud rahatrahv 100 trahviühiku ulatuses, summas 400 eurot on tema jaoks liiga range, arvestades kaebaja sissetulekuid, ülalpeetavaid, kui ka seda, et kaebaja on toimepandud tegu kahetsenud. Kohus aga leiab, et karistuse määramisel on kohtuväline menetleja juhindunud KarS § 56 sätestatud nõuetest ning arvestanud üld- ja eripreventiivseid eesmärke. Karistuse määramisel peab karistuse eripreventiivsete eesmärkide saavutamiseks vältimatult arvestama süüdlase isikut. Nähtuvalt karistusregistri väljavõttest on kaebajat varem karistatud liiklusseaduse nõuete rikkumise eest 31 korral, sh üksnes 2013 aastal karistati teda neljal korral. Kohus on seisukohal, et oma käitumisega on kaebaja näidanud ilmselgelt enda üleolevat suhtumist liiklusohutusse, vaatamata sellele, et teda on varem korduvalt karistatud liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest. Seetõttu suhtub kohus kriitiliselt ka kaebaja väitesse toimepandud seaduserikkumise kahetsemise kohta, märkides, et kuigi asjaolu, et isik on varem korduvalt samalaadseid süütegusid toime pannud, ei välista automaatselt kahetsuse puhtsüdamlikkust, sunnib liiklusalaste süütegude järjepidev toimepanemine Xxxx poolt tõsiselt kaaluma, kas käesolevas väärteoasjas avaldatud kahetsus on ikka siiras. Siiras kahetsus tähendab kohtu arvates seda, et isik on oma tegude taunitavust ning tagajärgede olemust mõistnud ning teeb endast oleneva, et samasugust käitumist tulevikus vältida. Kuna karistust kergendav asjaolu ei ole mitte kahetsuse verbaalne väljendamine, vaid just puhtsüdamlik kahetsus, mis viitab siirale kavatsusele oma käitumist muuta, avaldudes esmajoones isiku tegudes, järeldab kohus, et kuna kaebaja vaidlustab kohtuvälise menetleja otsust mitte ainult määratud karistuse osas, vaid sisuliselt, väites, et ta ei ole väärtegu toime pannud, ei ole Xxxxkahetsus antud väärteoasjas siiras ning seda ei saa arvestada karistust kergendava asjaoluna. Karistust raskendavad asjaolud puuduvad. Kohus leiab, et sanktsiooni keskmises määras määratud rahatrahv on, arvestades isiku süü raskusastet, tema varasemate karistuste arvukust ning kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumist, proportsionaalne karistus, mis mõjutab teda edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ning kohtul puuduvad alused karistuse kergendamiseks. Eeltoodud motiividel puudub seaduslik alus vaidlustatud otsuse tühistamiseks või muutmiseks ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata ja vaidlustatud otsus muutmata. 4-13-3759 Kohus juhindub V™S § 132 p 1, § 109, § 111, Kohtunik Julia Vernikova