lg 1, § 3811 lg 1, § 344 lg 1, § 345 lg 1 ja § 320 lg 2 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu
RS § 8 punkti 2 ja Vabariigi Valitsuse määruse nr 166, vastu võetud 28.11.2013 “Palga alammäära kehtestamine” §-i 1 alusel oli 2014. aastal suureks ulatuseks 35 500 eurot. Alates 01.01.2015 on kooskõlas
OÜ Y (pankrotis) ainukese likvideerijana ja juhatuse liikme õiguste ja kohustuste kandjana lasusid Kaido Groosil ÄS § 187 lg-st 1, ÄS § 209 lg-st 1 ja 2 ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 34 lg-st 1 tulenevad kohustused ning ettevõtte vara käsutamisel ja kohustuste võtmisel pidi ta muu hulgas järgima TsÜS §-s 35 ette nähtud juriidilise isiku juhtorgani liikme üldisi kohustusi. 27.11.2014, 28.11.2014 ja 01.12.2014 nõude loovutamise lepinguid sõlmides eelpoolnimetatud tingimustel Kaido Groos ÄS § 187, § 209 lg-te 1 ja 2 ja TsÜS § 35 nõudeid ei järginud. R OÜga sõlmitud lepingute (27.11.2014 ja 01.12.2014) tulemustel muutus sissenõutav nõue ehk äriühingu vara Y OÜ jaoks hoopis kohustuseks teise ettevõtte ees ning kahanes lõpuks vähem kui 1%le laekumistele kogunõudest ja seda ka vaid eeldusel, et R OÜle laekub midagi nõudest. Ühegi lepingu alusel ei saanud Y OÜ tasu selle nõude eest. Seega puudus nimetatud lepingutel Y OÜ jaoks majanduslik sisu ning need lepingud ei olnud sõlmitud korraliku ettevõtja hoolsusega. Samuti tuleb pidada likvideerimisel ettevõtte puhul ebatavaliseks ja kahjulikuks nõude loovutamise lepingu tingimusi L OÜga, sest nimetatud leping ei kindlustanud kohest vastusooritust ning Kaido Groos ei teinud omalt poolt ka jõupingutusi tasu sissenõudmiseks ega ettevõtte, millele nõue loovutati, tausta, sh jätkusuutlikkuse kontrollimisele. Nimetatud Kaido Groosi poolt sõlmitud lepingute tulemusel jäi Y OÜ ilma 191 735 euro suurusest sissenõutavast nõudest ja selle võimalikest kõrvalnõuetest. Selliselt käitudes rikkus Kaido Groos temal kui ettevõtte likvideerijal lasuvat hoolsus- ning samuti lojaalsuskohustust, sest nimetatud lepingud olid Y OÜle kahjulikud ning Y OÜ huvidest mitte lähtuvad. Seega pani Kaido Groos toime seadusest tuleneva teise isiku vara käsutamise ja teisele isikule kohustuse võtmise õiguse ebaseadusliku ärakasutamise, kui sellega on tekitatud suur varaline kahju, so
3 1.1 Samuti süüdistatakse Kaido Groos’i selles, et tema olles Y OÜ juhatuse ainuliige 29.09.2011-13.02.2013, so kuni Y OÜ äriregistrist kustutamiseni ning ajavahemikul 25.11.2014 kuni 21.09.2015 ettevõtte likvideerija, seega äriseadustiku (edaspidi ÄS) § 180 lg 1 kohaselt osaühingut esindav ja juhtiv organ, ÄS § 183, § 209 ja raamatupidamise seaduse (edaspidi RPS) § 2 kohaselt raamatupidamist ja finantsaruandlust korraldama kohustatud isik, rikkus teadvalt RPS § 4 sätestatut, mille kohaselt ta oli kohustatud korraldama raamatupidamist nii, et oleks tagatud aktuaalse, olulise, objektiivse ja võrreldava informatsiooni saamine raamatupidamiskohustuslase finantsseisundist, majandustulemusest ja rahavoogudest; dokumenteerima kõiki oma majandustehinguid; kirjendama algdokumentide või nende põhjal koostatud koonddokumentide alusel kõiki oma majandustehinguid raamatupidamisregistrites; koostama ja esitama majandusaastaaruande ning muud finantsaruanded raamatupidamise seaduses sätestatud korras; säilitama raamatupidamise dokumente ning ÄS § 179 lg 1 sätestatut, mille kohaselt koostab juhatus pärast majandusaasta lõppu majandusaasta aruande RPS-es sätestatud korras ning vastavalt sama paragrahvi lõikele 4 esitab juhatus kinnitatud majandusaasta aruande koos kasumi jaotamise või kahjumi katmise ettepanekuga ja müügitulu jaotusega äriregistrile kuue kuu jooksul arvates majandusaasta lõppemisest. Kaido Groos jättis teadvalt koostamata ja äriregistrile esitamata Y OÜ majandusaasta aruanded 2011-2014.aastate kohta. Y OÜ kustutati registrist 13.02.2013.a. ÄS § 60 lg 3 alusel, kuivõrd äriühingu majandusaasta aruanne oli esitamata. 03.11.2014 otsustas Tartu Maakohus tsiviilasjas 2-14-57510 Y OÜ ainuosaniku E OÜ avalduse alusel Y OÜ täiendava likvideerimismenetluse läbiviimise ja määras Y OÜ likvideerijaks Kaido Groosi. 31.08.2015.a. rahuldas kohus kohtumäärusega Y osaniku E OÜ avalduse ning kutsus Kaido Groosi Y OÜ likvideerija kohalt tagasi ja määras KL uueks Y OÜ likvideerijaks. Vaatamata KL korduvatele päringutele ja nõuetele ei ole Kaido Groos kohtu poolt määratud uuele Y OÜ likvideerijale andnud üle Y OÜ raamatupidamise dokumentatsiooni, pannes seeläbi toime teadvalt raamatupidamisdokumentide ebaseadusliku varjamise. Kuna äriühingul Y OÜ puuduvad nõuetele vastavad raamatupidamisdokumendid, puudub võimalus likvideerimisel oleva äriühingu suhtes raamatupidamise revisjoni täies ulatuses läbi viia ning seetõttu on oluliselt raskendatud ülevaate saamine likvideerimisel oleva raamatupidamiskohuslase varalisest seisundist. Seega pani Kaido Groos toime raamatupidamise korraldamise nõuete teadva rikkumise ja raamatupidamisdokumentide ebaseadusliku varjamise, mille tulemusena oli oluliselt raskendatud ülevaate saamine raamatupidamiskohuslase varalisest seisust s.o.
1.2 Samuti süüdistatakse Kaido Groos´i selles, et tema ajavahemikul 03.06.2014-23.11.2015.a kriminaalmenetluse käigus kindlaks tegemata kohas, võltsis 03.06.2014 kuupäevaga dokumenti „KINNITUSKIRI“ eesmärgiga näidata, et on AT´ile üle andnud R OÜ raamatupidamisdokumendid ja sularahakassa ning et raamatupidamise ja kassa hoidmine ja pidamine on toimunud AT teadmisel ja korralduste alusel ning et AT ei oma eelnevaga seoses mingisuguseid pretensioone või kui isegi on, siis loobub tagasivõtmatult nii nendest kui ka tulevikus tekkida võivatest pretensioonidest. Ekspertiisiakt nr 16E-DM0023 eksperdiarvamuse kohaselt on nimetatud dokumendile kõigepealt kirjutatud AT nimelt allkiri 4 ning siis prinditud paberile trükitekst ning AT nimetud sisuga tahteavaldust allkirjastanud pole, seega Kaido Groos oli tühjale paberilehele, kus oli AT allkiri, printinud peale eelpoolnimetatud sisuga trükiteksti ja pannud seeläbi toime võltsimise. Seega pani Kaido Groos toime dokumendi, millega on võimalik omandada õigusi või vabaneda kohustustest, võltsimise, so
1.3 Samuti süüdistatakse Kaido Groos´i selles, et tema esitas vahendlikult tsiviilasjas nr 2-159188 23.11.2015 oma lepingulise esindaja vandeadvokaat Helmeri Indela, kes ei olnud teadlik dokumendi võltsitusest, kaudu koos esitatud tsiviilhagi vastusega Harju Maakohtu Kentmanni Kohtumajale võltsitud dokumendi „KINNITUSKIRI“ koopia, eesmärgiga näidata, et on AT´ile üle andnud R OÜ raamatupidamisdokumendid ja sularahakassa ning et raamatupidamise ja kassa hoidmine ja pidamine on toimunud AT teadmisel ja korralduste alusel ning et AT ei oma eelnevaga seoses mingisuguseid pretensioone või kui isegi on, siis loobub tagasivõtmatult nii nendest kui ka tulevikus tekkida võivatest pretensioonidest. 12.01.2016 esitas Kaido Groos tsiviilasjas nr 2-15-9188 Harju Maakohtu Kentmanni Kohtumaja kantselei töötajale võltsitud dokumendi originaali „KINNITUSKIRI“ eesmärgiga näidata, et on AT´ile üle andnud R OÜ raamatupidamisdokumendid ja sularahakassa ning et raamatupidamise ja kassa hoidmine ja pidamine on toimunud AT teadmisel ja korralduste alusel ning et AT ei oma eelnevaga seoses mingisuguseid pretensioone või kui isegi on, siis loobub tagasivõtmatult nii nendest kui ka tulevikus tekkida võivatest pretensioonidest. Ekspertiisiakt nr 16E-DM0023 eksperdiarvamuse kohaselt on 03.06.2014 kuupäeva kandvale dokumendile kõigepealt kirjutatud AT nimelt allkiri ning siis prinditud paberile trükitekst. Seega tegelikkuses Jõe 3, Tallinn sellist kohtumist ei toimunud ja eelpool mainitud „KINNITUSKIRI“ allkirjastamist ei toimunud ja tegemist oli võltsitud dokumendiga. Seega pani Kaido Groos toime võltsitud dokumendi kasutamise eesmärgiga omandada õigusi, so
1.4 Samuti süüdistatakse Kaido Groos´i selles, et tema, olles eelnevalt hoiatatud
järgi kriminaalvastutusest teadvalt valeütluste andmise eest, andis 30.03.2016 Tallinnas Kentmanni 13 asuvas Harju Maakohtu Kentmanni kohtumajas tsiviilasjas nr 2-15-9188 tunnistajana ülekuulamise käigus teadvalt valeütlusi, mille kohaselt 03.06.2014.a AT allkirjastas dokumendi „KINNITUSKIRI“ G kontoris aadressiga XXX, Tallinn, mille algteksti kirjutas YYY ja mida muutis Kaido Groos. Ekspertiisiakt nr 16E-DM0023 eksperdiarvamuse kohaselt on kõigepealt kirjutatud AT nimelt allkiri ning siis prinditud paberile trükitekst. Seega tegelikkuses XXX, Tallinn sellist kohtumist ei toimunud ja eelpool mainitud „KINNITUSKIRI“ allkirjastamist ei toimunud ja tegemist oli võltsitud dokumendiga. Seega pani Kaido Groos toime tunnistaja poolt tsiviilkohtumenetluses teadvalt valeütluse andmise, kui sellega on kaasnenud tõendite kunstlik loomine, so
MAAKOHTU OTSUS:
lg 1 järgi ja talle mõisteti karistuseks rahaline karistus 200 miinimumpäevamäära ulatuses, s.o summas 2 000 eurot. Kaido Groos tunnistati süüdi
lg 1 järgi ja talle 5 mõisteti karistuseks rahaline karistus 200 miinimumpäevamäära ulatuses, s.o summas 2 000 eurot.
2.1 Kaido Groos mõisteti õigeks
MS § 310 lg 2 alusel. Sama otsusega lahendati ka menetluskuludega ja asitõenditega seonduv. APELLATSIOONID: 3. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid prokurör, Y OÜ esindaja ja kaitsja. 3.1 Prokurör taotleb tühistada Harju Maakohtu 15.11.2018 otsus kriminaalasjas nr 1-17-7734 osas, millega Kaido Groos mõisteti õigeks
lg 1, § 344 lg 1 ja § 345 lg 1 järgi ja kvalifitseeriti
lg 2 tegu ümber ja mõisteti isik süüdi
lg 1 järgi, mistõttu mõisteti Kaido Groos süüdi
lg 1 järgi ning
lg 1 alusel mõisteti kuritegude kogumi eest liitkaristuseks Kaido Groosile rahaline karistus 250 miinimumpäevamäära ulatuses, so 2500 eurot. Teha uus otsus, millega mõista Kaido Groos süüdi:
lg 1 järgi ja karistada teda vangistusega 3 aastat.
lg 1 järgi ja karistada teda vangistusega 1 aasta.
lg 2 järgi ja
lg 1 järgi
lg 1 alusel mõista valeütluste andmise eest ja dokumendi võltsimise eest karistus alusel, mis näeb ette raskeima karistuse, seega mõista karistuseks 2,5 aastat vangistust.
Mõista Kaido Groosile liitkaristuseks
lg 1 alusel üksikkaristustest raskeima osalise suurendamise teel 5 aastat vangistust ning mõista 5 aasta pikkusest vangistusest mõista kohesele ärakandmisele 3 kuud. Ülejäänud osa vangistusest, s.o 4 aastat ja 9 kuud, jätta
lg 1 , 2, 3 alusel tingimisi täitmisele pööramata, katseajaga 5 aastat, kui Kaido Groos ei pane toime katseaja jooksul uut tahtlikku kuritegu. Mõista Kaido Groosilt välja täies ulatuses menetluskulud. Vaadata läbi kannatanu Y OÜ esitatud hagi ning mõista välja kannatanu Y OÜ kasuks tsiviilhagi täies ulatuses. 3.2
lg 1 osas ei nõustu prokurör maakohtuga, kuivõrd 05.01.2012 toimunud nõude loovutamise eest Y tasu ei saanud. Nõude tagasivõtmisega oleks tulemus olnud nö nullis – ettevõte ei oleks saanud ei kasu ega kahju ning nõue R vastu oleks muutunud jälle nõudeks Z vastu. Samas 27.11.2014 tehinguga otsustas Y seaduslik esindaja Kaido Groos hoopis võtta ettevõttele kohustuse nõude eest, mille eest aga varasemalt Y mingit tasu ei olnud saanud ning mille eest oleks turutingimuste kohaselt tasuma R. Sellist käitumist ei saa majanduslikus mõttes kuidagi mõistlikuks pidada. Sealt edasi oli Kaido Groosi käitumine Y esindajana veelgi ebaloogilisem: nõue loovutati edasi ning loovutamise tingimused jällegi mingit tulu Y-le ei tõotanud. 3.2.1 Prokuröri hinnangul on maakohus vara väärtust tõlgendanud liigselt kitsendavalt. Nõude võimaliku realiseerimise võimalikkus ei muuda olematuks vara kahjustamist. TsÜS § 66 järgi on vara isikule kuuluvate rahaliselt hinnatavate õiguste ja kohustuste kogum, kui seadusest ei tulene teisiti. TsÜS § 48 järgi on esemeks asjad, õigused ja muud hüved, mis võivad olla õiguse objektiks. TsÜS § 65 kohaselt loetakse eseme väärtuseks selle harilik väärtus, kui seaduse või tehinguga ei ole ette nähtud teisiti. Eseme harilik väärtus on selle kohalik keskmine müügihind (turuhind). Seega läheb kohtu mõttekäik vastuollu seaduse mõttega ning kohus on hakanud Y OÜ-le kuulunud vara väärtust kahandama nõude sissenõutavuse ebamugavuste tõttu. Seejuures puudusid igasugused objektiivsed asjaolud, mis puhul oleks 6 võinud nõustuda, et nõude sissenõudmine ei ole enam realistlik või äärmiselt väikse edulootusega (näiteks kui võlgnik oleks olnud pankrotis ettevõte või majandusraskustes). Z oli tegutsev ettevõte ning hilisemas tsiviilkohtumenetluses ettevõtte poolt kompromissi korras tasutud summa näitas, et nõude sissenõudmine ei olnud lootusetu juhtum. Võimaliku kohtuvaidluse olemasolu seoses nõudega ei anna kindlasti alust nõude kui vara nö mahakandmist. Teisest küljest tuleb arvesse võtta ka seda, et isegi kui Y OÜ olukorras ettevõte oleks pidanud kohtuvaidlust nimetatud nõude osas liigselt ressursirohkeks tegevuseks, siis oleks nõude saanud loovutada ka turutingimustele vastavalt. Ametlikult nõude sisenõudmisega tegelev ettevõtte oleks saanud osta nimetatud nõude üles kas tasudes nõude eest koheselt mingi summa või tulevikus sissenõutava summa pealt teatud osa. Selliseid võimalusi leiab internetiotsinguga kergelt ning ühe sellise ettevõtte näidistingimsued on prokuratuuri poolt tõendina ka esitatud. Kuigi see oleks tähendanud vähem kui 100% nõudest kättesaamist, oleks see võinud ettevõttele siiski kohese vastusoorituse tagada. Isegi, kui nõude sissenõudmine professionaalse ja reaalselt sellega tegeleva isiku poolt (mitte ettevõtte poolt, mis mõne nädala jooksul kusutatakse) ei oleks toonud täielikku summat, siis ei muuda see antud juhul kahju arvestamise loogikat ning vara tavalist väärtust vastavalt seadusele. Ometi Kaido Groos sellist varianti ei kasutanud ning otsustas nõude loovutada edasi ettevõttele, mis peagi registrist kustutati. 3.2.2 Maakohus on jätnud täielikult kõrvale tunnistajate ja süüdistatava ütlused nõude loovutamisega seonduvalt. Isikud ei varjanud kohtusaalis Y OÜ vara seesugust välja viimist ettevõttest. MV andis oma ütlustes teada, et ta soovis RK-lt pankrotis ettevõtte juhtimise eest tasu ning selle tasu nö tagatiseks muudeti Y OÜ vara. Y OÜ nõuet puuduvad tehingud sellest loogikast on ka lähtunud ning iga järgmine edasiloovutus on eelmisest majanduslikus mõttes kummalisem. Kaido Groos allkirjastas Y OÜ esindajana 28.11.2014 nõude loovutamise lepingu (lepingu kuupäevaks oli 27.11.2014), millega loovutas vastusoorituseta Y OÜ-le kuulunud laenunõude Z OÜ vastu summas 191 735 eurot L OÜ-le, mis on kustutatud, lõpetamisotsus võeti vastu 10.12.2014. Samuti ei täitnud Kaido Groos oma hoolsuskohustust lepingupartneri tausta kontrollimisel, sest ta ei kontrollinud ettevõtte, millele ta nõude loovutas nõude, tausta ning nimetatud äriühingu võimekust nõuet sisse nõuda. L OÜ kustutati registrist 13 päeva pärast lepingu allkirjastamist. Samal päeval, so 28.11.2014 loovutas L OÜ nõude edasi nädal varem asutatud ettevõttele M OÜ-le (esmakande aeg 21.11.2014). Kõik need tõendid on kohus otsuse motiveerimisel täielikult kõrvale jätnud. Nimetatud tehingute jada ei kindlustanud Y OÜle võimalust saada tagasi nõue vastavalt selle väärtusele või isegi olulisele osale sellest ning mingisuguse rahalise vastusoorituse saamine oli nimetatud tehingute puhul maksimaalselt vaid kõrvaleesmärk. Maakohus on jätnud analüüsimata, kuidas saab pidada normaalseks füüsilise isiku varaliste huvide jaoks juriidilise isiku vara nö pantvangi võtmist, millise äriseadustiku sätte või tava kohaselt saab sellist käitumismustrit pidada aktsepteeritavaks. Kohus ei ole selgitanud, kuidas on seadustega kooskõlas, et juriidilise isiku seadusliku esindaja tegutsemine, millega seatakse juriidilise isikuga ametlikult mitteseotud füüsilise isiku huvid kõrgemaks, kui seda on juriidilise isiku huvid. Süüdistuses toodud lojaalsus- ja hoolsuskohustused lasusid Kaido Groosil aga just Y OÜ eest. 3.2.3 Maakohus on jätnud kõrvale asjaolu, et nõude eest, mille Y OÜ ära loovutas R-le esmakordselt 2012.a., ei saanud Y varalist vastusooritust. Kaido Groos selgitas kohtus, et 2012.a. lepingu kohaselt pidi R maksma Y OÜ-le Z-lt laekuvatest summadest. Seega kuigi Y OÜ ei tegelenud R-lt nõude eest tasu nõudmisega ning puuduliku/kadunud raamatupidamise tõttu ei kajastunud nimetatud nõue ka kuskil raamatupidamises, siis oli Y OÜ-l R vastu 7 olemas varaline nõue pärast Z vastu suunatud nõude loovutamist. Seega oleks olnud keskmise mõistlikult tegutseva isiku eeldus, et eset, mis oli üle antud ning mille eest oli endiselt saamata vastutasu, ei hakata tagasi nö ostma. Kuivõrd isikute ring (K.Groos, GP, MV, kes nõude loovutamisega olid seotud oli sama, siis pidi isikutele olema ka teada, et mingit vastusooritust R Y OÜ-le teinud ei olnud). Minimaalne, mis oleks majanduslikult olnud mõistlik, oleks olnud võtta nõue tagasi ilma R-lt tasu/viivist nõudmata. Kuigi süüdistuses ei ole tehtud etteheidet 2012.a tehingu kohta (kuigi küsitav on ka selle tehingu majanduslik sisu ja olemus tervikuna), siis on selgelt kahjulik ka sellest järgnev tehing ning sellele järgnevad tehingud seoses selle nõudega. Kokkuvõtvalt leiab prokurör, et on tõendatud
lg 1 kvalifitseeritav kuriteoepisood, mistõttu palub prokurör vaadata läbi ka kannatanu Y OÜ esitatud hagi ning mõista välja kannatanu Y OÜ kasuks tsiviilhagi täies ulatuses. 3.3
MS § 66 kohaselt on tunnistaja füüsiline isik, kes võib teada tõendamiseseme asjaolusid. Oletused, arvamused, uskumised ei ole tõendiks. Antud juhul on kohus jätnud tõendikogumist kõrvale tõendid, mis näitasid, et KL ei olnud neutraalne kõrvalseisja, vaid ka ise konfliktses situatsioonis RK-ga, sarnaselt Kaido Groosiga. Tunnistaja AT kinnitas, et oli andnud tühjadele paberitele allkirju ning et neid pabereid oli ta andnud mh ka Kaido Groosi kätte. Kaido Groosil oli seega motiiv ja võimalus ühe sellise paberi ärakasutamiseks tema vastu suunatud tsiviilkohtumenetluses. Nimetatud motiivi olemasolu kellelgi teisel kui Groosil, millele viitab kohus, on paljasõnaline oletus ning sellise motiivi olemasolu ei suutnud ka Kaido Groos oma ütlustega veenvalt näidata. Kaido Groosi selgitused kohtus, et nimetatud paberi võis talle anda keegi teine, jäid ebamääraseks. Tunnistajate ütlustega on tõendatud vastupidine, sest teiste isikute huvisid kaitsvad kinnituskirjad oli aasta enne kinnituskirja väljailmumist allkirjastatud. Olukorras, kus isik vajas hädasti tõendit, et ennast tsiviilkohtus kohustusest vabastada, ei ole eluliselt usutav, et talle oluline paber ilmub anonüümselt välja ning ta ei tea, kelle poolt see täpselt on talle antud ning mis tingimustel AT selle allkirjastas. Kaido Groosi selgitused, et isik oli kinnituskirja allkirjastamisega samal päeval AT-ga siiski kohtunud, näitab, et isik proovis vaatamata ekspertiisitulemustele ning tunnistaja AT ütlustele endiselt näidata, et nimetatud kinnituskirja allkirjastamisega võis AT nõus olla. Ekspertiisi kohaselt oli paberilehele olnud enne AT allkiri ja alles seejärel oli pabreile prinditud peale kinnistuskirja tekst. Nimetatud kinnituskirja tõi kohtusse Kaido Groos ning kinnituskirjaga seotud asjaolude kohta andis Kaido Groos tsiviilkohtus ütlusi, kus ta väitis, et AT tema juuresolekul nimetatud paberi allkirjastas. Neid tõendeid kogumis vaadates peab asuma seisukohale, et Kaido Groos oli nimetatud kinnistuskirja ise võltsinud ning seejärel asunud seda ka kasutama. 3.3.1 Kaido Groos on jäänud ebamääraseks kinnituskirja päritolu ja tekkimise asjaolude suhtes. Kaido Groos on 22.03.2018 ristküsitlusel vastanud kaitsja küsimusele kinnituskirja tema kätte sattumise kohta järgmiselt: „Selle võis tuua EL, kuna see oli tema ülesanne. Kui me R osas kokkuleppe sõlmisime, ma annan tagasi kogu äritegevuse RK-ga seotud ettevõttele Z Spordiklubi, siis sinna juurde käisid ka erinevad kinnituskirjad. Mina andsin kinnitusi nii Lle, K-le, K-le, tema ettevõtetele, et mul ei ole pretensioone. Samamoodi L lubas vastu organiseerida selle, et ma ei peaks vastutama R asjade eest ja ta hangib mulle kõik vajalikud kinnituskirjad.” 03.06.14 kinnituskirja väidetaval allkirjastamise päeval kohtus Kaido Groos enda sõnul AT-ga. “Me läksime koos SEB panka ja tegime R osade võõrandamise. Mina kui eraisik võõrandasin E, kelle esindaja oli AT, jah, käisime koos pangas. Sel päeval käisime. Selle kohta on olemas ka kviitung,” selgitas Kaido Groos kohtus. Seega Kaido Groosi sõnul kohtus ta AT-ga täpselt võltsitud kinnituskirja väidetaval allkirjastamise päeval, kuid kinnituskirja ei saanud Kaido Groos mitte AT käest, vaid teadmata isik oli talle selle mugavalt 8 jätnud XXX, Tallinn kontorisse. Kohtule esitatud muudest kinnituskirjadest nähtub, et erinevad osapooled allkirjastasid need 2013. aasta lõpus (nendes kirjades osas isikud üksteile etteheiteid teinud ei ole ega nende audentsust kahtluse alla seadnud). Tunnistaja EL sõnul pärast 2013.a detsembrit katkesid tal suhted Kaido Groosiga ning tema pärast seda XXX kontorit ei külastanud. Kui isikute eesmärgiks oli korraga omavahel ära lahendada ettevõttega seotud konfliktid, kinnitades üksteisele kinnituskirjadega pretensioonide puudumist, siis puudub põhjus pool aastat hiljem, kui suhtlus on katkenud, uue kinnituskirja koostamiseks, mis 2015. aastal välja ilmus, kui see kohtusse esitati Kaido Groosi poolt. Nimetatud kinnituskirja olemasolust kuulis AT alles 2015.aastal, seega, kui isegi oletada, et kõikidest kinnituskirjadest oli võltsitud vaid see, siis tekitab küsimusi, miks see varem välja ei ilmunud ning kuidas see juhuslikult oli sellise sõnastusega, mida Kaido Groosi jaoks tsiviilmenetluses hagi välistava asjaoluna sai käsitleda. Sellist selgitust ei saa lugeda põhjendatud kahtluse tekkeks, vaid katseks kohust erinevate ja eluliselt mitteusutavate teooriatega segadusse ajada. Kokkuvõtvalt leiab prokurör, et on tõendatud
3.4
lg 1 osas märgib prokurör, et käesoleval juhul tuleb Kaido Groosi süüdistusest tervikuna välja etteheidetavate tegude aluseks olevate objektiivse ja subjektiivse külje faktilised asjaolud, seejuures on hoidutud liigsetest kordustest, mida on taunitud ka kohtupraktikas. Seaduseteksti ümberkirjutuse puudumine ei tähenda, et süüdistuses tervikuna puuduks info Kaido Groosi subjektiivse külje osas võltsitud dokumendi kasutamisel.
teo juures on süüdistuses kirjeldatud, kuidas Kaido Groos kinnituskirja võltsis ning
teo juures kirjeldatakse, kuidas Kaido Groos iseenda poolt võltsitud dokumenti kasutas eesmärgiga vabaneda kohustustest tsiviilkohtumenetluses. Iseenda poolt võltsitud dokumendi kasutamine tähendab ilmselgelt ka seda, et isik teadis, et see dokument on võltsitud ning seega on
Kokkuvõtvalt leiab prokurör, et on tõendatud
3.5 Prokurör on seisukohale, et antud juhul on maakohus ise välja toonud, et
järgi võib tõendi kunstlik loomine seisneda näiteks asitõendi fabritseerimises või dokumendi võltsimises. Antud juhul on süüdistuses ette heidetud Kaido Groosile dokumendi võltsimist ning ka valeütluste andmist. Kuivõrd samas tsiviilkohtumenetluses, kus isik valeütlusi andis, esitas isik kohtule ka võltsitud dokumendi ning andis selle sama dokumendi koostamise ja allkirjastamise kohta ka valeütlusi (ekspertiis ja tunnistaja ütlused kinnitavad, et sellisel viisil allkirjastamine toimuda ei saanud), siis on süüdistuses ka antud juhul piisavalt detailselt kirjeldatud etteheidet. Kordamata eelnevalt välja toodud kohtupraktika seisukohti süüdistuse vormistamise osas, jääb prokuratuur ka siin seisukohale, et maakohus on liialt formaalselt ja kitsalt tõlgendanud süüdistuse sisu, mis on ebaõigelt toonud kaasa isikule etteheidetava teo ümberkvalifitseerimise. Kokkuvõtvalt leiab prokurör, et on tõendatud
3.6 Süü suuruse hindamisel jääb prokuratuur maakohtus toodud põhistuste juurde.
lg 1 järgi kvalifitseeritava teo puhul on võimalik isikut karistada rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistusega, sanktsiooni keskmiseks määraks on 2, 5 aastat vangistust. Süü suuruse puhul tuleb arvesse võtta tekitatud kahju, subjektiivset külge ehk vähemalt otsest tahtlust. Arvestades eeltoodut siis vastaks süüdistatava suurusele
lg 1 sanktsiooni keskmist määra ületav vangistus ja prokuratuur palub süüdistatav süüdi mõista
lg 1 järgi ja teda karistada vangistusega 3 aastat.
lg 1 järgi kvalifitseeritava teo puhul on võimalik isikut karistada rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega, sanktsiooni keskmiseks määraks on 0, 5 aastat vangistust. Teo puhul tuleb süü suuruse arvestada, et isik oli ettevõtte tegutsemise ajal jätnud raamatupidamise nõuetekohaselt 9 korraldamata, majandusaasta aruanded olid esitamata ning lisaks keeldus ta järgmisele juriidilise isiku seaduslikule esindajale välja andmast raamatupidamist, mis takistas järgmisel likvideerijal tema tööülesandeid täita ning varjas seeläbi ettevõtte tegevusega seotud rikkumisi. Arvestades eeltoodut siis vastaks süüdistatava süü suurusele
Prokuratuur palub süüdistatav süüdi mõista
lg 1 järgi ja teda karistada vangistusega 1 aasta.
lg 2 järgi kvalifitseeritava teo puhul on võimalik isikut karistada rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistusega, sanktsiooni keskmiseks määraks on 2, 5 aastat vangistust.
lg 1 järgi kvalifitseeritava teo puhul on võimalik isikut karistada rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega, sanktsiooni keskmiseks määraks on 0,5 aastat vangistust. Süü suuruse puhul tuleb arvestada, et isik oli kavatsetult võltsinud ühte dokumenti ja andnud selles osas valeütlusi, eesmärgiga vabaneda tsiviilkohtumenetluses vastutusest ning eesmärgiga lükata vastutus teise inimese peale. Arvestades eeltoodut siis vastaks süüdistatava süü suurusele
Prokuratuur palub süüdistatav süüdi mõista
lg 2 järgi ja
lg 1 järgi ning
lg 1 alusel mõista valeütluste andmise eest ja dokumendi võltsimise eest karistus alusel, mis näeb ette raskeima karistuse, seega mõista karistuseks 2, 5 aastat vangistust.
lg 1 järgi kvalifitseeritava teo puhul on võimalik isikut karistada rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega, sanktsiooni keskmiseks määraks on 1, 5 aastat vangistust. Süü suuruse puhul tuleb arvestada, et isik kasutas kavatsetult ühte võltsitud dokumenti, eesmärgiga pääseda vastutusest tsiviilkohtumenetlusest. Arvestades eeltoodut siis vastaks süüdistatava süü suurusele
Prokuratuur palub süüdistatav süüdi mõista
Liitkaristuseks mõista
lg 1 alusel üksikkaristustest raskeima osalise suurendamise teel 5 aastat vangistust. Katseaja toime on isikule oluliselt distsiplineerivam, kui isik on vahetult kogenud, mida kujutab endast ja milliste tegelike vabadusepiirangutega on vangistus seotud. Kohtupraktika kohaselt tuleb osalisel karistusest tingimuslikul vabastamisel tuleb kohesele ärakandmisele määratavat karistust käsitada vaid kuudes vältava lühivangistusena. Tulenevalt Riigikohtu seisukohtadest avaldub sellise sanktsiooni preventiivne toime vangistuse lühiajalisuses. Eeltoodud arvesse võttes palub prokurör 5 aasta pikkusest vangistusest mõista kohesele ärakandmisele 3 kuud. Ülejäänud osa vangistusest, s.o 4 aastat ja 9 kuud, jätta
lg 1 , 2, 3 alusel tingimisi täitmisele pööramata, katseajaga 5 aastat, kui Kaido Groos ei pane toime katseaja jooksul uut tahtlikku kuritegu. 4. Y OÜ esindaja (likvideerija) KL palub tühistada Harju Maakohtu 15.11.2018.a. otsus kriminaalasjas nr 1-17-7734 osas, millega kohus mõistis Kaido Groosi
lg 1 järgi esitatud süüdistuses õigeks ning teha asjas uus ja süüdimõistev otsus, millega mõista Kaido Groos
Tühistada Harju Maakohtu 15.11.2018.a. otsus kriminaalasjas nr 1-17-7734 osas, millega kohus jättis kannatanu tsiviilhagi läbi vaatamata ning saata kriminaalasi tsiviilhagi puudutavas osas maakohtule uueks arutamiseks. Jätta menetluskulud Kaido Groosi kanda. 4.1 Kannatanu hinnangul on kohus rikkunud KrMS § 310 lg-t 2, jättes kannatanu tsiviilhagi läbi vaatamata, sest Kaido Groos on toime pannud
Olukorras, kus ringkonnakohus Kaido Groosi poolse süüteo toimepanemise tuvastab, on maakohus rikkunud tsiviilhagi läbivaatamata jätmisega oluliselt menetlusõigust ning on teinud tsiviilhagi läbivaatamata jätmise osas ebaõige kohtulahendi. Sellisel juhul kuulub kannatanu apellatsioonkaebus rahuldamisele ja kriminaalasi tsiviilhagi puudutavas osas maakohtule uueks arutamiseks saatmisele (vt Riigikohtu lahendi nr 3-1-1-42-08, p 23). 10 4.2
lg 1 osas nõustub kannatu täies ulatuses prokuratuuri poolt esitatud või esitatavas apellatsioonkaebuses esitatud väidete ja seisukohtadega. Kannatanu palub kohtul Kaido Groosi
Kannatanu hinnangul ei ole tõendatud asjaolu, et kannatanu loovutas 05.01.2012.a. nõude Z OÜ vastu OÜ-le R. Nõude loovutamist tõendavat lepingut menetlusse esitatud ei ole. Seetõttu ei ole õiged ka kohtu järeldused, mille kohaselt kohustus kannatanu tasuma Z OÜ-lt laekuvatest summadest 89% OÜ-le R ja et seetõttu ei saanud kannatanule tekkida nõude edasi loovutamisel kahju enam kui 11% kogu nõude summast (ehk, et kahju tekkis alla
p 2 mõistes suure kahju piiri; suur kahju on
4.3 Ka olukorras, kus 05.01.2012.a. loovutati nõue R OÜ poolt kanntanule, on ka sellisel juhul tekkis kannatanule kahju summas enam kui 40 000 eurot. Kui hinnata nõude loovutamise tehinguid objektiivselt ja kogumis, siis on selge, et tegemist on skeemiga tekitada kannatanule kolmandate isikute soodustamise eesmärgil varalist kahju. Kannatanu oli laenunõude omanik (mis pandi reaalselt Z OÜ vastu maksma) ning Kaido Groosi tegevuse tulemusena kaotas kannatanu nõudele omandiõiguse ega saanud selle eest vastusooritust. Kannatanu toob ära kokkuvõtte faktoloogia Kaido Groosi tegevusest, mis kinnitab, et Kaido Groos tekitas oma tegevusega kannatanule suures ulatuses kahju, pannes seejuures toime
lg 1 kohase süüteo, kuivõrd nõude väärtus (koos kõrvalnõuetega) oli selle kannatanust välja loovutamise hetkel väärt enam kui 200 000 eurot, mistõttu tekkis kannatanule kahju oluliselt suuremas summas kui seda on
lg 1 järgi ja
Teha uus otsus, millega mõista Kaido Groos õigeks
lg 1 ja
Jätta Kaido Groosilt välja mõistmata süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sunniraha 750 eurot ning hüvitada Kaido Groosi apellatsiooniastme õigusabikulud. Kaitsja nõustub kohtuotsusega ülejäänud osas, sh Kaido Groosi õigeksmõistmises. 5.1 Maakohus ei nõustunud kaitsjaga, et puuduvad tõendid selle kohta, et Y raamatupidamist korraldanud firma oleks dokumendid Groosile tagastanud. Samuti ei nõustunud kohus kaitsjaga, et raamatupidamiskohuslase varalisest seisundist ülevaate saamine ei olnud raskendatud. Asjas on tuvastatud, et perioodil, mil süüdistatav oli Y juhatuse liige, korraldas Y raamatupidamist raamatupidamisfirma A. Kaido Groosi ütlustega on tõendatud, et raamatupidamisdokumendid pidid olema, ja olid ka reaalse tegutsemise ajal, A raamatupidamisbüroos, hiljem, kui A ära müüdi, siis R raamatupidamisbüroos. Tema ütlustega on ka tõendatud, et raamatupidamisbüroo keeldus talle dokumentide üleandmisest. Tunnistaja KL ütlustega on tõendatud, et raamatupidamist korraldas A ning A ümberkorralduste järgselt võttis R üle A raamatupidamisportfelli. Ka raamatupidamisfirma töötaja MT ütlustest nähtub, et raamatupidamisdokumendid olid A käes ning A müümise järgselt anti klientide raamatupidamisdokumendid A’i ettevõttega kaasa. Kaitsja hinnangul ei ole MT ja Kaido Groosi ütlused vastuolulised. Eelenvast tulenevalt on tõendatud, et perioodil, mil Kaido Groos oli Y juhatuse liige, täitis ta raamatupidamiskohustust ning raamatupidamist korraldas raamatupidamisettevõte. Käesolevas asjas ei ole tõendamist leidnud, et Y raamatupidamist korraldanud firma oleks dokumendid Kaido Groosile tagastanud, seega jäid 11 dokumendid raamatupidamisettevõttesse ka Y kustutamise järgselt. Süüdistatava väidetavad rikkumised ei ole ajavahemikul 29.09.2011-13.02.2013 tuvastamist leidnud. 5.1.2 Süüdistust ei saa rajada oletusele, et ilmselt ikkagi raamatupidamisdokumendid mingil hetkel tagastati K.Groosile ja tema ei ole seejärel taganud nende säilimist. Väär on kohtu seisukoht, et majandusaasta aruannete mitteesitamisega saab toime panna raamatupidamise ebarahuldavat korraldamist. Aastaaruannete mitteesitamine võib kaasa tuua äriühingu äriregistrist kustutamise, kuid see ei tähenda automaatselt seda, et iga sellise äriühingu juhatuse liige oleks toime pannud raamatupidamisalase kuriteo. 5.1.3 Kaido Groosil ei olnud kohustust säilitada raamatupidamise dokumente perioodist, mis eelnes Y kustutamisele. Selles osas on kohus ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust. Y on sundlõpetatud ja kustutatud registrist 13.02.
lg 1 kohaldamise eelduseks on raamatupidamiskohuslase varalisest seisundist ülevaate saamise oluline raskendamine.
kommenteeritud väljaande kohaselt on raamatupidamiskohuslase varalisest seisundist ülevaate saamine olulise raskendamisega tegu eelkõige juhul, kui selle ülevaate saamiseks õigustatud isik või asutus ei saa vastavat ülevaadet kas üldse või on selle saamine küll võimalik, kuid seda üksnes ebamõistlike pingutustega.
kommenteeritud väljaandes on rõhutatud, et raamatupidamisregistrite puudumine ei pruugi veel tähendada ülevaate saamise olulist raskendamist, sest rikkumist ei ole näiteks olukorras, kus 12 algdokumendid on olemas süstematiseerimata kujul ja neid ei ole raamatupidamisregistrites, kuid nende väike maht võimaldab siiski ülevaate luua. kajastatud 5.1.5 Kaitsja peab oluliseks rõhutada, et likvideerijana tegutsemise ajal tegi Kaido Groos ainult ühe tehingu ning nimetatud tehing puudutas nõuet C vastu. Y omandas
lg 1 objektiivne teokoosseis täidetud ning Kaido Groosi tegu ei vasta talle omistatud süüteokoosseisule, mistõttu tuleb Kaido Groosi
5.2
lg 1 järgi süüdi tunnistamises nõustub kaitsja maakohtuga vaid selles, et ütluste andmisega ei kaasnenud tõendite kunstlikku loomist. Kaitsja leiab jätkuvalt, et Kaido Groos ei ole tahtlikult andnud valeütlusi. Maakohus tugines oma järeldustes asjaolule, et vastavalt ekspertiisiaktile vaidlusalune kinnituskiri oli võltsitud, mistõttu ei saanud A. Tõnisson seda 03.06.2014 G kontoris Jõe tn 3, Tallinn allkirjastada. Kaido Groos on kriminaalmenetluse käigus andnud selgitusi, et Harju Maakohtus tsiviilasjas nr 2-15-9188 tunnistajana ütluste andmisel ei ole ta andnud tahtlikult valeütlusi. Kohus tugineb eelkõige kohtuprotokollile, mille vastavus tegelikult öeldule on äärmiselt kaheldav. Kohtuprotokoll on üles kirjutatud Kaido Groosi sõnade järgi, kuid ei kajasta tema ütlusi sõnasõnalt. Kaitsja märgib siinkohal, et kohtuprotokollide mittevastavus tegelikkuses öeldule on viinud asjaoluni, et käesolevaks ajaks on kohtutes kasutusel helisalvestamine. 5.2.1 Kaido Groos on kohtuistungil kinnitanud, et ei ole protokollile alla kirjutades seda lugenud tuues ka asjakohaseid põhjendusi selle kohta. Kuivõrd ta ei olnud teadlik protokollitud ütluste sisust, siis ei olnud protokolli vaidlustamine asjakohane. Arvestades 13 asjaolu, et ei ole võimalik kontrollida, kas Kaido Groos on ka tegelikkuses öelnud sõna-sõnalt protokollis toodut, siis ei ole võimalik mõista teda süüdi kaheldava tõendi alusel. 5.2.2 Dokumentide allkirjastamine G kontoris oli Kaido Groosi ja tema äripartnerite, sh AT, igapäevane tegevus. Juhul, kui tegemist oleks ühekordse dokumendiga, siis oleks loogiline järeldada, et isik mäletab sellega seonduvat suhteliselt täpselt. Samas, nimetatud kinnituskiri oli üks väga paljudest dokumentidest äritegevuse käigus, seega on kaitsja seisukohalt äärmiselt meelevaldne järeldada, et Kaido Groos otsustas konkreetselt selle kohta anda valeütlusi. Kaido Groosi poolt sai kohtule esitatud veel mitmeid kinnituskirju, mis tõendab vähemalt seda, et ühelt poolt RK ja EL, ning ka AT ja teiselt poolt Kaido Groosi vahel üritati erinevate kinnituskirjade koostamisega lahendada äritüli. AT on kohtumenetluse käigus andnud ütlusi selle kohta, et tema ei ole nimetatud kinnituskirja allkirjastanud. Samas ei ole kohtumenetluses tuvastatud, et AT allkiri kinnituskirjal oleks võltsitud. Seega, kaitsja asub seisukohale, et AT poolt antud ütlused on kaheldavad ning ei pruugi vastata tegelikkusele. Arvestades asjaolu, et AT poolt oli allkirjastatud mitmeid dokumente, siis on kaitsja seisukohalt äärmiselt kummaline, et AT mäletab seda konkreetset dokumenti niivõrd hästi. 5.2.3 Välistatud ei ole olukord, et konkreetsel vaidlusalusel kuupäeval kontoris kinnituskiri allkirjastati (sellele konkreetsele kuupäevale viitab ka kohtu poolt tuvastatud AT ja Kaido Groosi kohtumine SEB pangas), hiljem on aga konkreetne originaaldokument asendatud AT allkirjaga tühjale paberile prinditud dokumendiga. Kokkuvõttes on kaitsja seisukohal, et Kaido Groos’i süü teadlikult valeütluste andmises ei ole käesolevaga leidnud tõendamist. Kohus on süüdimõistmisel tuginenud kohtuprotokollile, mille vastavust tegelikkuses öeldule ei ole võimalik kontrollida ning AT ebausaldusväärsetele ütlustele. Kahtlusi ei ole tõlgendatud süüdistatava kasuks. Antud tõendid ei ole ilmselgelt piisavad Kaido Groos’i süüdi mõistmiseks
KAITSJA SEISUKOHT JA VASTUVÄITED: 6. Kaitsja palub jätta prokuröri apellatsioonkaebus rahuldamata. Kuna kannatanu esindaja apellatsioon ei sisalda prokuröri käsitlusest erinevaid seisukohti siis ei peatu nendel täiendavalt ja palub ka see apellatsioon jätta rahuldamata. 6.1 Prokuratuur on esitanud apellatsioonkaebuse ning leidnud, et Kohus on ebaõigesti Kaido Groosi
lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises õigeksmõistmist, seaduslik ja õiguspärane. Otsuse põhjendavast osast nähtub, et kohus on igakülgselt uurinud kriminaalasja toimikus olevaid tõendeid, kohtu järeldused põhinevad kohtuistungil uuritud tõenditel ja kohtu poolt tõendite uurimisel tehtud järeldused on loogilised ja järgitavad. Kaitsja hinnangul on prokuratuuri etteheited seonduvalt
2172 lg 1 süüteokoosseisule. Süüdistatav ei ole ebaseaduslikult ära kasutanud seadusest tuleneva teise isiku vara käsutamise ja teisele isikule kohustuse võtmise õigust ega tekitanud sellega suurt varalist kahju. Süüdistatav ei ole ebaseaduslikult ära kasutanud seadusest tuleneva teise isiku vara käsutamise ja teisele isikule kohustuse võtmise õigust. Süüdistatav loovutas nõude C vastu L OÜ-le vastusoorituse, s.o tasu eest. Y’l tekkis õigus 1 %-le kõikidest nõudest laekuvatest summadest. Arvestades asjaolu, et Y’l puudus rahaline võimekus ise nõuet realiseerida ning veel enam, Y osanik pidas nõuet väärtusetuks, siis käitus süüdistatav Y ja tema osaniku huvides. Süüdistatav täitis talle seadusega pandud likvideerija kohustusi, seega ei olnud nõude loovutamine ebaseaduslik. Kaitse hinnangul ei ole süüdistatav likvideerija volitusi ületanud ega ole rikkunud ÄS § 187, § 209 lg-te 1 ja 2 ja TsÜS § 35 nõudeid. Süüdistatav on käitunud äriühingu ning selle omaniku huvides. Kaitse on seisukohal, et mistahes kahju ei ole Y-le tekkinud. Süüdistatava tegevus on olnud Y-le kasulik. Isegi juhul kui alternatiivselt asuda seisukohale, et on tekkinud kahju (ei mööna), siis igal juhul ei saa rääkida suurest kahjust. Apellatsioonis on prokurör taas põhjendamatult jätnud tähelepanuta, et hetkel, mil Y nõude R OÜ-lt omandas, ei olnud nõude väärtus Y jaoks 191 735 eurot vaid 11% nõudest laekuvatest võimalikest summadest, s.o Y jaoks oli nõude omandamise hetkel nõude maksimaalne hüpoteetiline väärtus 21 090,85 eurot ning seda ainult juhul, kui oleks õnnestunud nõue 100% ulatuses sisse nõuda. Seega loovutas Y nõude, mille väärtus ei olnud suurem kui 21 090,85 eurot. Veel enam, käesoleval hetkel on selge, et nõude reaalne väärus oli 70 000 eurot. Seega loovutas Y nõude, mille väärtus L OÜ-le loovutamise hetkel oli Y jaoks 7 700 eurot
kohaselt on tegu pandud toime “suures ulatuses”, kui teo tagajärjel tekkinud kahju ületab 40 000 eurot. Käesoleval juhul ei ole võimalik rääkida väidetavast suurest kahjust. Kokkuvõtvalt, kaitsja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja
16 6.6 Kaitsjana leian, et kohus on ammendavalt analüüsinud tõendeid nii
lg 1 kui ka § 345 lg 1 süüdistuse osas ning kohtu järeldused on loogilised ning arusaadavad. Juba kaitseaktis leidsin, et ”Puuduvad tõendid selle kohta, et kaitsealune oleks ise dokumenti võltsinud, samuti ei ole tõendatud, et väidetavalt võltsitud dokumenti esitades isik oli teadlik selle väidetavast võltsimisest.” Ka kohtuliku uurimise käigus ei ilmnenud ühtegi tõendit, mis oleks kohut veennud vastupidises. Antud asjas n.ö võtmetunnistaja AT’i ütluste usaldusväärsust näitavad tema vastused kohtule: “ Millega Y ja R täpselt tegeles, ma ei tea”, ”Ma arvan, et mind ei huvitanud, millega nad tegelesid...”, “ärikeeld on mul kevadest 2016. Ärikeeld pandi 5 aastaks.” Olukorras kus on äritüli ühelt poolt RK ja teiselt poolt n.ö Kaido Groosi seltskonna vahel, ja nähtav RK meeletu tahe Kaido Groos’ile kätte maksta, siis on eluliselt usutav, et ka keegi teine kui Kaido Groos sai võltsida vaidlusaluse dokumendi. Kohus on piisavalt põhjendanud in dubio pro reo põhimõtte kohaldamist ja kaitsja nõustub kohtu käsitlusega selles osas. 6.7 Prokurör leiab apellatsioonis, et kuna tema nägemuses oli K.Groos’il motiiv dokumendi võltsimiseks ja “võimalus sellise paberi ärakasutamiseks tema vastu suunatud tsiviilkohtumenetluses” siis ei saa in dubio pro reo põhimõtet väidetavalt K. Groos’i puhul rakendada. Selline käsitlus ei ole õige ning tänaseks on selge, et antud tõendi tsiviilkohtusse esitamisest on Kaido Groos’i saanud mitte kasu, vaid aastaid närvesöövat kohtuskäimist. Prokuröri copy paste ütlustest ei sisalda siiski ühtegi tõendit selle kohta, et Kaido Groos oleks dokumenti ise materiaalselt võltsinud ja selliseid tõendeid ei ilmnenud ka kohtuliku uurimise käigus. Kui analüüsida väidetavalt teadvalt võltsitud dokumendi vabatahtlikku esitamist Kaido Groos’i poolt Harju Maakohtule, siis eluline usutavus ütleb, et just originaali andmine kohtu kätte näitab, et K.Groosil puudus vähimgi kahtlus selles osas, et see dokument on võltsitud. Nõustun kohtu käsitlusega
lg 1 osas, mis puudutab süüdistuse puudulikkust, kuid leian täiendavalt, et ka juhuks kui Tallinna Ringkonnakohus nõustub prokuröri süüdistuse puudulikkust eitava käsitlusega, siis ei ole ikkagi kuidagi tõendamist leidnud Kaido Groos’il käitumise subjektiivse külje element- otsene tahtluse esitada kohtule just võltsitud dokument. Kui ka kohus ei rahulda kaitsja apellatsiooni väidetava valeütluste andmise osas, siis on ikkagi täiesti põhjendatud isiku õigeksmõistmine
lg 1 järgi, kuna kuigi olemuslikult on antud kaks süüdistust seotud, on nende tõendamisese täiesti erinev. PROKURÖRI SEISUKOHT JA VASTUVÄITED: 7. Prokurör asub seisukohale, et Kaido Groosi kaitsja Mart Missiku apellatsioon tuleb jätta täies ulatuses rahuldamata. 7.1 Kannatanu esindaja KL ütlustest nähtub, et Kaido Groos vaatamata korduvatele palvetele OÜ Y raamatupidamisdokumente üle ei andnud. Seda kinnitavad ka KL poolt üle antud Kaido Groosile adresseeritud nõudekirjad. Isiku vastus dokumentide üleandmisest keeldumisel ei viita sellele, et tal ei oleks neid enam olnud või et need oleksid kellegi teise käes või keegi kolmas varjaks neid omakorda tema eest, vaid isik andis selgelt mõista, et kuni tema kui likvideerija tagandamise otsus ei ole jõustunud, siis ei anna ta neid üle. Tema kohtumenetluses antud selgitusi ei saa seetõttu usaldusväärseks pidada. Seega varjas ta tahtlikult teise juriidilise isiku seadusliku esindaja eest raamatupidamisdokumente. Analüüsides ettevõtte pangakontosid ning võttes arvesse nõude loovutustehinguga seonduvat dokumentatsiooni, on selge, et ettevõttel Y OÜ ka pidi olema raamatupidamisdokumente toimunud erinevate tehingute kohta. Näiteks loovutuslepingu lisad ilmusid välja alles 17 käesoleva kriminaalasja kohtuliku uurimise käigus. Varasemalt likvideerija KL loovutuslepingute lisasid ning samuti 01.detsember 2014 lepingut koos lisadega näinud ei olnud. Nimetatud loovutuslepingud, koos lisadega olid paberile kantud kuupäevade järgi koostatud ajal, kui isik oli likvideerija. Arvestades, et tol hetkel oli nõude näol tegemist olulise varaga, siis ainuüksi nõuet puudutava dokumentatsiooni varjamine on juba olulises ulatuses raamatupidamisnõuete rikkumine. Nimetatud dokumente ei olnud ettevõtte hilisem likvideerija KL samuti näinud. Seega on juba ainuüksi nende dokumentide osas ilmekalt tõendatud dokumentide varjamine Y OÜ seadusliku esindaja eest. Kaido Groosi enda selgitused Y OÜ raamatupidamisega seoses on vasturääkivad. Isik selgitas, et ta ei teadnudki, kus raamatupidamisdokumendid asusid, oletades et raamatupidajate käes. Teiselt poolt selgitas ta, et ajal kui tema juhtis ettevõtet oli ta delegeerinud raamatupidamise korraldamise, sh dokumentide edastamise raamatupidajatele, MV-le, aga ka AT-le. Selles osas on Kaido Groosi ütlused ebausaldusväärsed ning tuleks tõendikogumist välja jätta. Majandusaastaaruannete esitamise osas selgitas Kaido Groos ristküsitlusel, et kuna ettevõte pidi likvideerimisele minema, siis aruandeid ei esitatud. Selline vabandus ei ole kooskõlas seaduse mõttega. RPS § 14 lg 1 sätestab, et raamatupidamiskohustuslane on kohustatud lõppenud majandusaasta kohta koostama majandusaasta aruande, mis koosneb raamatupidamise aastaaruandest ja tegevusaruandest. ÄS § 60 lg 1 sätestab, et kui osaühing, aktsiaselts või tulundusühistu ei ole registripidajale seaduses sätestatud tähtaja möödumisest alates kuue kuu jooksul esitanud nõutavat majandusaasta aruannet, kohustab registripidaja teda registrist kustutamise hoiatusel esitama majandusaasta aruande määratud tähtaja jooksul, mis peab olema vähemalt kuus kuud. Juhatuse liikmena oli isikul vastutus raamatupidamise nõuetekohase korraldamise eest, isik ei olnud ametliku lepingu alusel seda kellelegi edasi delegeerinud, mis võiks vastutuse nihutada mõnele muule inimesele. Seetõttu ei ole asjakohased seaduste mõttes ega ka vastutust välistavad ka Kaido Groosi väited nagu oleks keegi teine andnud talle korralduse aruandeid mitte esitada. 7.2 Kaido Groos on esitanud likvideerijana lõpparuande, sest RPS § 26 lg 3 järgi raamatupidamiskohustuslase likvideerimismenetluse lõpetamisel koostab raamatupidamiskohustuslane lõppbilansi. RPS § 18 lg 1 järgi on bilanss raamatupidamisaruanne, mis kajastab teatud kuupäeva seisuga raamatupidamiskohustuslase finantsseisundit (vara, kohustisi ja omakapitali). Isik on ristküsitlusel kinnitanud, et tegi seda dokumentide põhjal (seega jaatades mingite dokumentide olemasolu ja ülevaate omamist neist) ning samuti kinnitas ta, et nõude loovutuslepingud olid tema käes. Sellega on isik jaatanud, et tema käes olid Y OÜ raamatupidamisdokumendid. Võttes arvesse, et nõude rahalist suurust, mis ära loovutati, siis ainuüksi nimetatud loovutuse aluseks olevate algdokumentide varjamine järgmise likvideerija KL ees moodustab koosseisuks vajalikul määral raamatupidamiskohuslase seisust ülevaate saamise puudumiseks. Muude raamatupidamisdokumentide puudumise osas on isik andnud selgitusi, et talle keelduti neid kätte andmast. Käesolevat väidet ei ole kinnitanud Y OÜ raamatupidamisega tegelenud ettevõtte juhatuse liige MT, kelle sõnul nende ettevõtte dokumente jääda ei saanud. Deklaratsioonide esitamine maksu- ja tolliametile ei eelda üldse majandustegevust (ehk seega ka dokumente), ainus nende esitamise põhjus raamatupidamisettevõtte poolt oli see, et juriidiline isik oli käibemaksukohuslane ning Y OÜ omas lepingut raamatupidamisettevõttega. Kaido Groosi ükskõikne suhtumine enda juhatuse liikme rolli täitmisesse, mis ilmneb isiku ütlustest, viitab sellele, et raamatupidamist nõuetekohaselt ei tehtud ning neid väheseid algdokumente, mis alles hiljem olid, järgmisele likvideerijale üle ei antud. 18 7.3 Eraldivõetult ei pruugi majandusaasta aruannete mitteesitamine alati täita
koosseisuks vajalikku etteheidet, kuid antud juhul peab pidama vajalikuks nimetatud etteheite süüdistuses äratoomist, sest kogumis muude etteheidetega, ilmestab see seda, et Kaido Groos rikkus raamatupidamise korraldamise nõudeid ning kogumis on nende etteheidete tagajärjel vähemalt oluliselt raskendatud Y OÜ majandusseisust ülevaate saamine. Käesoleval juhul ühtegi algdokumenti järgmine likvideerija enda kätte Kaido Groosi käest ei saanud, samuti polnud olemas ka majandusaastaaruandeid, mille järgi oleks tekkinud teatav ettekujutus ettevõttes toimunust. Prokuröri hinnangul lisaks raamatupidamisseadusest tulenevate muude nõuete rikkumisele Kaido Groosi poolt on rikkumiseks ka see, et ajal kui Kaido Groos oli juhatuse liige, Y OÜ poolt ei esitatud majandusaasta aruandeid äriregistrile. Raamatupidamise nõuete rikkumise tugevaks motiiviks ning raamatupidamisdokumentide varjamise põhjuseks saab pidada puudusi ettevõtte varadega ümberkäimisel. Y OÜ varade kuritarvitamist on lisaks käesolevale menetluse Kaido Groosile etteheidetud ka tsiviilkohtumenetluses ning samuti eelmisele Y OÜ juhatuse liikmele MV-le, kellega Kaido Groosil on hea läbisaamine. Majanduskuritegude ja juriidilise isiku varade muude kuritarvituste jms puhul on äärmiselt tavaline kombinatsioon varade kuritarvitamine ja raamatupidamisdokumentide puudumine. 7.4 Äriregistri väljavõtted kinnitavad, et Kaido Groos oli Y OÜ seaduslik esindaja perioodil alates 29.09.2011 kuni 13.02.2013 kuni ettevõtte kustutati registrist ning seejärel likvideerimismenetluse uuesti alustamisel ajavahemikul 25.11.2014 kuni 21.09.2015 kuni Kaido Groos kutsuti tagasi likvideerija positsioonilt. RPS § 12 kohaselt peab raamatupidamiskohustuslane raamatupidamise algdokumente säilitama seitse aastat alates selle majandusaasta lõpust, kui majandustehing algdokumendi alusel raamatupidamisregistris kirjendati, raamatupidamisregistreid, lepinguid, raamatupidamise aruandeid ja muid äridokumente, mis on vajalikud majandustehingute arusaadavaks kirjeldamiseks revideerimise käigus, peab raamatupidamiskohustuslane säilitama seitse aastat, alates vastava majandusaasta lõpust, pikaajaliste kohustiste või õigustega seotud äridokumente tuleb säilitada seitse aastat pärast kehtimistähtaja möödumist ning raamatupidamise sise-eeskirja tuleb säilitada seitse aastat pärast selle muutmist või asendamist. RPS § 2 lg 1 järgi on kohustatud raamatupidamist ja finantsaruandlust korraldama kõik raamatupidamiskohustuslased. Sama sätte lõige 2 sätestab, et raamatupidamiskohustuslaseks on iga Eestis registreeritud era- või avalik-õiguslik juriidiline isik. Seega vaatamata sellele, et juriidiline isik oli vahepeal registrist kustutatud, jäi alles kohustus hoida raamatupidamisdokumente alles. Ka äriseadustikust tuleneb selgelt nimetatud kohustus. Nimelt ÄS § 211 sätestab, et likvideeritav osaühing peab raamatupidamist raamatupidamise seaduses sätestatud korras, kui seadusest või likvideerimise olemusest ei tulene teisiti. ÄS § 219 sätestab, et osaühingu dokumendid annavad likvideerijad hoiule likvideerijale, arhiivipidajale või muule usaldusväärsele isikule. Kui likvideerijad dokumentide hoidjat määranud ei ole, määrab selle vajaduse korral kohus. Dokumente hoitakse Eestis. Dokumentide hoidja vastutab hoiule antud dokumentide säilimise eest seadusega ettenähtud tähtaja jooksul. Hoiule antud dokumentidega võivad tutvuda osanikud ja nende õigusjärglased. Osaühingu võlausaldajad ning isikud, kellel on selleks õigustatud huvi, võivad dokumentidega tutvuda kohtu loal. Seega on kaitsja materiaalõiguse tõlgendamisel jõudnud valele järeldusele, et Kaido Groosil dokumentide säilitamise kohustust enam ei olnud. 7.5 Kohus on viidanud õigesti RK lahendile 3-1-1-109-15, märkides, et
lg 1 kohaldamise eelduseks on raamatupidamiskohuslase varalisest seisundist ülevaate saamise oluline raskendamine. Prokurör vaidleb vastu kaitsja väitele, et kuna teatud osa nõude loovutuslepingutest oli uuel likvideerijal olemas muudest allikatest, siis varjamistegu pole Kaido Groosi poolt toime pandud. Isegi, kui neid loovutuslepinguid ei saanud KL Kaido 19 Groosi käest, siis see ei muuda olematuks varjamistegu Kaido Groosi poolt. Tunnistaja ütlustest selgub, et info loovutuste kohta sai ta Ei lepingust esindajalt TF-lt ning need lepingud, mis tal oli, esitas ta KL-le, kes need omakorda kuriteoteatega edastas politseile/prokuratuurile (ja mille prokurör kohtus tõendina esitas). KL sõnul oli ta pöördunud Kaido Groosi poole, et ta edastaks talle kogu raamatupidamisdokumentatsiooni. KL tegi seda nii e-kirja teel, samuti esitas järelpärimise, nõudekirja, läks isegi kohale ühe Kaido Groosi hagimenetluse istungile, kus ta pöördus pärast istungit Kaido Groosi poole ja palus dokumendid esitada, kuid Kaido Groos keeldus. Isegi kui lühikese aja jooksul pärast seda, kui likvideerija vahetus oli toimunud, Kaido Groos leidis, et ta veel ei pea uuele likvideerijale dokumente üle andma, siis ei välista see isiku süüd pärast kohtumääruse jõustumist ja endiselt dokumentide mitteüleandmist.
Kannatanu taotleb maakohtu poolt hinnatud tõendite ümberhindamist ning süüdimõistva otsuse tegemist osas, mis puudutab esitatud süüdistust
Asjaolu, et prokurör ja kannatanu ei ole nõus maakohtu poolt tõendite hindamisel tehtud järeldusega ei anna alust tuvastada, et maakohus poleks tõendeid hinnanud. 21 Riigikohus on korduvalt selgitanud, et kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel KrMS § 61 lg 2 järgi eeldab tõendite kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda. See, kas kohus on pidanud mingit tõendit teisega võrreldes eelistatuks aprioorselt või on jõudnud sellele järeldusele tõendeid kogumis hinnates, on tuvastatav kohtuotsuse põhjenduste alusel (Riigikohtu otsused nr 3-1-1-88-06, 3-1-1-4-07). 9.2 Maakohtu otsuses on põhjalikult analüüsitud süüdistatava ja tunnistajate ütlusi ning esitatud dokumentaalseid tõendeid. Seejuures ei ole maakohtu poolt tähelepanuta jäetud prokuröri väited ja esitatud tõendid. Maakohtu otsuses on üheselt käsitletud nii süüdistatava, kui tema kaitsja seisukohti ning ka prokuröri seisukohti (III kd, tl 217 pöördel-228 pöördel). Kohtukolleegium ei pea vajalikuks uuesti tõendite analüüsi korrata ja leiab, et maakohus ei ole rikkunud tõendite kogumis hindamise põhimõtet. Kohtukolleegium juhib tähelepanu ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
Maakohtu otsuses toodud põhjendused Kaido Groosi süü tõendamatuse osas on veenvad ja mõttekäik jälgitav. Prokurör ei ole esitanud apellatsioonis uusi argumente võrreldes maakohtu istungil esitatuga (kohtukõne ja apellatsioon kattuvad sisuliselt, lisatud on vaid maakohtu järeldused ning sellega mittenõustumine). Seega ei pea ringkonnakohus tulenevalt KrMS § 342 lg 3 p 1 sättest oma otsuses andma vastuseid kõigile apellatsioonis toodud väidetele, millele maakohtu otsuses on ammendavalt ja põhistatult vastanud ning millega ringkonnakohus nõustub (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused asjades nr 3-1-1-805, p 9 , 3-1-1-108-10, p 9 ja 3-1-1-23-11 p 18). 9.4 Apellandid leiavad, et Kaido Groosi süü temale inkrimineeritud kuriteos
Ringkonnakohus märgib, et
lg 1 objektiivse koosseisu mõttes tuleb varalise kahju tuvastamisel võrrelda ühelt poolt kannatanu vara koguväärtust enne süüdistatavale ette heidetavat tegu ja teiselt poolt seda, kui palju on kannatanu vara väärt pärast tegu (RKKKo nr 3-1-1-23-14, p 9). Maakohus on õigesti leidnud, et ajal, mil Kaido Groos sai Y OÜ (edaspidi Y OÜ) likvideerijaks, ei kuulunud Z OÜ vastu suunatud nõue Y OÜ-le, vaid R OÜ-le. Nimelt määrati süüdistuse kohaselt Kaido Groos Y OÜ (likvideerimisel) likvideerijaks 03.11.2014, millisel hetkel ei olnud Y OÜ-l nõuet Z OÜ vastu, kuivõrd nõue oli loovutatud juba 05.01.2012 R OÜ-le. See, millistel tingimustel loovutati nimetatud nõue
lg 1 objektiivset koosseisu, mistõttu on maakohus ta selles kuriteos põhjendatult õigeks mõistnud. 9.4.5 Tulenevalt eeltoodust tuleb jätta rahuldamata ka Y OÜ (likvideerimisel) esindaja KL apellatsioon. Seejuures on täiesti asjakohatu esindaja väide, et tõendatud ei ole asjaolu, et kannatanu loovutas 05.01.2012 nõude Z OÜ vastu R OÜ-le. Nagu juba eelnevalt märgitud, ei ole Kaido Groosile esitatud süüdistust selles, et ta juhatuse liikmena oleks 2012. aastal teinud Y OÜ-le kahjuliku tehingu või et tegemist oleks näiliku tehinguga, mistõttu ei pidanudki maakohus seda asjaolu tuvastama. Arusaamatuks jääb ka esindaja väide, et olukorras, kus 05.01.2012 loovutati nõue R OÜ poolt kanntanule, siis ka sellisel juhul tekkis kannatanule kahju summas enam kui 40 000 eurot. 05.01.2012 loovutati nõue Y OÜ poolt R OÜ-le, mitte vastupidi, nagu seda märgib kannatanu esindaja. Kuivõrd ringkonnakohus nõustub maakohtuga Kaido Groosi õigeks mõistmises
MS § 310 lg 2 alusel. 9.4.6 Antud juhul leidis prokurör maakohtus, et Kaido Groosi karistamine vara omastamise eest
järgi on välistatud, kuivõrd prokurör loobus kohtumenetluse käigus süüdistusest
järgi ning esitas uue süüdistuse
Maakohtu poolt tuvastatu ja käesoleva otsuse punktides 9.4-9.4.5 märgitu tõttu ei ole Kaido Groos realiseerinud vara omastamise koosseisu, mistõttu on Kaido Groosi karistamine
24 9.5 Prokurör asub seisukohale, et Kaido Groosi süü temale inkrimineeritud kuriteos
lg 1 järgi on tõendamist leidnud, kuivõrd ei ole tekkinud kahtlusi, mida ei ole võimalik kõrvaldada. Kolleegiumil tuleb märkida, et kohtuotsus saab KrMS § 60 lg 1 kohaselt tugineda siiski asjaoludele, mille kohus on tunnistanud tõendatuks või üldtuntuks. Maakohus on otsuse järeldustes toetunud maakohtu istungil vahetult uuritud tõendite kogumile, mis ei kinnitanud tõsikindlat süüdistatava süüd. Võistlevuse põhimõte on sätestatud KrMS §-s 14, mille kohaselt täidavad süüdistus- ja kaitsefunktsioone ning kriminaalasja lahendamise funktsioone eri menetlussubjektid. Erinevalt uurimispõhimõttele rajanevast kriminaalmenetlusest vastutab võistlevas menetluses süüdistuse ja seda toetavate tõendite esitamise eest prokurör. Kohus on erapooletu õigusemõistja, kelle roll seisneb eelkõige tõendamise reeglite järgimise tagamises kohtuistungil, seejärel kogutud tõendite hindamises ja nende pinnalt otsuse tegemises. Kolleegium peab vajalikus rõhutada, et isikut süüstavate või õigustavate tõendite esitamise kohustus lasub kohtumenetluse pooltel. Apellatsioonis toodud põhjendused
lg 1 osas ei anna ringkonnakohtule alust maakohtu otsuse tühistamiseks ja süüdimõistva otsuse tegemiseks, kuivõrd kriminaalasjas ei ole kogutud tõsikindlaid tõendeid, mis kinnitaksid just prokuröri versiooni toimunust. Vastavalt süüteomenetlusõiguse üldpõhimõtetele on süüteoetteheite puhul tõendamiskoormus riigil ning süütuse presumptsioonist tulenevalt ei pea süüdistatav enda süütust tõendama. Seega tuleb võistlevas kohtumenetluses prokuratuuril tõendada, et 03.06.2014.a kuupäeva kandev dokument „KINNITUSKIRI“ on võltsitud Kaido Groosi poolt. 9.5.1 Kolleegium nõustub maakohtuga, et kõiki võimalikke Kaido Groosi süüd puudutavaid kahtlusi
MS § 7 lg 3 kohaselt süüdistatava kasuks.
objektiivsesse külge kuuluva koosseisupärase teo moodustab just nimelt dokumendi võltsimine. Apellant on apellatsioonis märkinud läbivalt, et kuna Kaido Groos esitas kohtusse kinnituskirja ning andis ütlusi, et AT tema juuresolekul nimetatud paberi allkirjastas, siis on kinnituskirja võltsinud Kaido Groos. Prokurör on teinud ühese järelduse, et kinnituskirja võltsimist Kaido Groosi poolt kinnitab ka see, et süüdistatav andis ebamääraseid ütlusi kinnituskirja päritolu ja tekkimise asjaolude suhtes ning käsitles kinnituskirja tsiviilmenetluses hagi välistava asjaoluna. Apellatsioonist nähtuvalt, taotleb prokurör seega süüdistatava süüditunnistamist põhjusel, et süüdistatav ei suutnud veenvalt tõendada enda süütust. Seejuures ei moodusta
objektiivset süüteokoosseisu võltsitud dokumendi esitamine kohtule tsiviilmenetluse, vaid nagu kolleegium eelnevalt märkis dokumendi võltsimine. 9.5.2 Kolleegiumil tuleb asuda seisukohale, et kriminaalasjas puuduvad otsesed tõendid, mis kinnitaks kinnituskirja võltsimist Kaido Groosi poolt. Puuduvad igasugused tunnistajad, kes oleks vahetult näinud, et Kaido Groos süüdistuses märgitud kinnituskirja võltsis. Kaudseteks tõenditeks on vaid asjaolu, et kinnituskiri oli esitatud tsiviilasja arutavale kohtule Kaido Groosi poolt, kuid nimetatud asjaolu ei võimalda aga järeldada muud, kui et kinnituskiri oli Kaido Groosi valduses, kuid selles asjaolus puudub vaidlus, kuivõrd ka süüdistatav ei eita, et tema käes kinnituskiri oli ja ta selle kohtule esitas. Apellatsioonis pole viidatud ühelegi teisele tõendile, mis kinnitaks Kaido Groosi poolt „KINNITUSKIRI“ võltsimist, et just Kaido Groos printis paberile trükiteksti, millele oli eelnevalt tühjal blanketil AT allkiri. 9.5.3 Kolleegium nõustub maakohtuga, et käesolevas asjas ei ole esitatud tõenditest tekkinud sellist tõendite kogumit, mis võimaldaks teha tõsikindlaid järeldusi kuriteo toimepanemise 25 kohta Kaido Groosi poolt. Prokuratuuri poolt kogutud tõendid ei kinnita tõsikindlalt süüteo toimepanemist. Kolleegiumil ei ole võimalik lugeda kuriteokoosseis tõendatuks põhjusel, et süüdistatav ei suutnud veenvalt tõendada enda süütust. Selliselt pööraks kohus tõendamiskoormise ümber ja nii toimides läheks kohus vastuollu süütuse presumptsiooni põhimõttega ja rikuks ise oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes. 9.5.4 Kolleegium asub seisukohale, et tunnistaja AT ütlustega ei ole võimalik tõsikindlalt tuvastada süüdistuses kajastatud tõendamiseseme asjaolu, s.o Kaido Groosi poolt kinnituskirja võltsimist ning antud ütlustest ei saa teha järeldust, et kinnituskirja võltsis just Kaido Groos, mitte keegi teine isik. Kuivõrd tõendid, mis nimetatud asjaolu tõsikindlat kinnitaks, puuduvad, toetub prokurör apellatsioonis selles osas üksnes oletustele. Tulenevalt KrMS §dest 7 ja 14 ei või kohus võtta endale süüdistaja rolli ja asuda täitma süüdistust kinnitavate tõendite vähesusest tulenevat tühimikku enda siseveendumusega (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-10-11, p 26). 9.5.5 Apellant on süüdistatava osaliste ütluste usaldusväärsuse hindamisel lähtunud elulisest usutavusest ning omapoolsest versioonist ehk oletustest. Ehkki eluline usutavus on üks tõendi usaldusväärsuse hindamise kriteeriume, ei ole see arvestatav iseseisva tõendina KrMS § 63 lg 1 tähenduses (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-72-13, p 14). Pelgalt elulise usutavuse ja prokuröri enda oletuste pinnalt ei saa süüdistatava ütlusi osaliselt ebausaldusväärseks tunnistada. 9.5.6 Kolleegium asub kokkuvõtvalt seisukohale, et kriminaalasjas kogutud tõendid ei moodusta sellist usaldusväärset tõendi kogumit, et selle pinnalt jaatada kinnituskirja võltsimist Kaido Groosi poolt. Kolleegium ei näe, mil viisil oleks võimalik esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta ning lugeda Kaido Groosi süü tõendatuks, kuivõrd isiku süü tõendamine ka kaudsete tõenditega eeldab tõendite paljusust. Riigikohus on oma lahendites korduvalt märkinud, et kui tõendite hindamisel tekivad põhjendatud kahtlused ning neid ei õnnestu kõrvaldada teiste kriminaalasjas sisalduvate tõenditega, tuleb in dubio pro reo põhimõttel langetada otsus süüdistatava kasuks, mitte aga teha süüdistatavale kahjulikku otsust puudulike tõendite alusel. Kuna täiendavad tõendid puudusid, tuli maakohtul kõrvaldamata kahtlus vastavalt KrMS § 7 lg 3 tõlgendada süüdistatava kasuks ja süüdistatav temale inkrimineeritud kuriteos
9.6 Prokurör asub seisukohale, et esitatud süüdistus
lg 1 järgi vastab nõuetele ning on tõendamist leidnud Kaido Groosile inkrimineeritud kuritegu
Kolleegium nõustub maakohtuga, et ei esialgses ega muudetud süüdistuses ei heideta isikule ette teadvalt võltsitud dokumendi kasutamist eesmärgiga omandada õigusi. Subjektiivse koosseisu tunnustele vastavad asjaolud puuduvad mõlemas esitatud süüdistuses. Muudetud süüdistuses on täiendavalt märgitud, et Kaido Groosi lepinguline esindaja ei olnud teadlik dokumendi võltsitusest, kuid puuduvad asjaolud, mille alusel tuvastada, kuidas ja kas oli Kaido Groos teadlik dokumendi võltsitusest. 9.6.1 Prokurör viitab asjakohaselt, et Riigikohus on lahendis nr 1-17-1327 (p 13) märkinud, et kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks. See tähendab eelkõige seda, et süüdistuses tuleb asjakohaselt välja tuua isikule süüksarvatava kuriteokoosseisu igale objektiivsele ja subjektiivsele tunnusele vastavad faktilised asjaolud. Prokuröri hinnangul 26 tuleb Kaido Groosi süüdistusest tervikuna välja etteheidetavate tegude aluseks olevad objektiivse ja subjektiivse külje faktilised asjaolud. Kolleegium ei nõustu prokuröri järeldusega, et kuivõrd
teo juures on süüdistuses kirjeldatud, kuidas Kaido Groos kinnituskirja võltsis, siis võltsitud dokumendi kasutamine tähendab ilmselgelt ka seda, et isik teadis, et see dokument on võltsitud ning seega on
Iga süüdistuse sisus kajastuvad faktilised asjaolud peavad olema piisavad, jõudmaks ühtegi täiendavat asjaolu juurde mõtlemata abstraktselt järelduseni, et süüdistatava käitumine realiseerib süüdistusaktis nimetatud kuriteokoosseisu kõik tunnused ja on karistatav. 9.6.2 Prokuröri viide Tartu Ringkonnakohtu lahendile on antud juhul asjakohatu, kuivõrd viidatud lahendis oli tegemist olukorraga, kus süüdistuses oli kirjutatud üks ja sama süüdistustekst identses sõnastuses välja kuus korda. See ei ole võrreldav olukorraga, kus kuriteokoosseisu objektiivsele ja subjektiivsele tunnusele vastavaid faktilisi asjaolusid tuleb otsida erinevatest süüdistuses toodud koosseisudest. Selline olukord võiks olla iseenesest aktsepteeritav olukorras, kus ühe teoga on realiseeritud mitu kuriteokoosseisu ehk tegemist on ideaalkogumiga. Riigikohus on märkinud, et süüdistuse sisu ja sellele vastav kuriteo kvalifikatsioon on omavahel subsumtsioonisuhtes, mis tähendab, et süüdistusakti lõpposas märgitavas süüdistatava tegevuse kirjelduses tuleb obligatoorselt ära näidata kõik need tema käitumise aspektid, mis prokuratuuri arvates moodustavad kuriteokoosseisu. Seega määrab just materiaalõigusest tuleneva kuriteokoosseisu olemus (koosseisutüüp, selles sisalduvate üksikute tunnuste laad jne) nõuded sellele, millises ulatuses ja viisil tuleb süüdistusakti lõpposas süüdistatava käitumist kirjeldada (RKKKo nr 3-1-1-96-06, p13). 9.6.3 Kaido Groosi süüdistatakse antud juhul selles, et tema ajavahemikul 03.06.201423.11.2015 kriminaalmenetluse käigus kindlaks tegemata kohas, võltsis 03.06.2014 kuupäevaga dokumenti „KINNITUSKIRI“ eesmärgiga näidata, et on AT-le üle andnud R OÜ raamatupidamisdokumendid ja sularahakassa ning et raamatupidamise ja kassa hoidmine ja pidamine on toimunud AT teadmisel ja korralduste alusel ning et AT ei oma eelnevaga seoses mingisuguseid pretensioone või kui isegi on, siis loobub tagasivõtmatult nii nendest kui ka tulevikus tekkida võivatest pretensioonidest. Seega pani toime
Samuti süüdistatakse teda selles, et ta esitas vahendlikult tsiviilasjas nr 215-9188 23.11.2015 oma lepingulise esindaja vandeadvokaat Helmeri Indela, kes ei olnud teadlik dokumendi võltsitusest, kaudu koos esitatud tsiviilhagi vastusega Harju Maakohtu Kentmanni Kohtumajale võltsitud dokumendi „KINNITUSKIRI“ koopia ning esitas 12.01.2016 Harju Maakohtu Kentmanni Kohtumaja kantselei töötajale teadvalt võltsitud dokumendi originaali „KINNITUSKIRI“ tsiviilasja nr 2-15-9188 kohtumenetluses tõendina. Seega on
lg 1 ja § 345 lg 1 järgi esitatud süüdistuste näol tegemist faktiliselt mitme eri teoga, mistõttu tuleb iga etteheidetavate teo aluseks olevad objektiivse ja subjektiivse külje faktilised asjaolud eraldi välja tuua. Menetlusõiguslikult ei saa pidada aktsepteeritavaks olukorda, mil toimepanija käitumise erinevaid aspekte, mis moodustavad tervikuna kuriteokoosseisu, kajastatakse erinevates süüdistuspunktides ja üksnes süüdistuse sisu erinevate koosseisude kogumis vaatlemisel selgub, milles isikule inkrimineeritav tegu seisnes. 9.6.4 Samas peab kohtukolleegium vajalikuks märkida, et isegi kui tuletada
lg 1 koosseisu subjektiivne külg süüdistusakti osast, milles on kirjeldatud
lg 1 objektiivseid ja subjektiivseid tunnuseid, siis leidis ringkonnkohus eelnevalt, et ka
Seega ei ole võimalik ka selle pinnalt tuvastada
Seetõttu nõustub 27 kolleegium maakohtuga, et Kaido Groosile esitatud süüdistus on puudulik, mistõttu ei ole võimalik teda esitatud süüdistuses
9.7 Tulenevalt eeltoodust ei kuulu rahuldamisele prokuröri ja kannatanu esindaja apellatsioon Kaido Groosi süüdi tunnistamiseks
lg 1 järgi ja ei kuulu rahuldamisele prokurör apellatsioon Kaido Groosi süüdi tunnistamiseks
Kuna kolleegium ei nõustunud Kaido Groosi süüdi tunnistamisega
lg 1, § 344 lg 1, § 345 lg 1 järgi, siis ei kuulu rahuldamisele ka prokuröri taotlus karistuste raskendamiseks.
lg 1 järgi raamatupidamise korraldamise nõuete teadlikus rikkumises ja raamatupidamisdokumentide ebaseaduslikus varjamises, mille tulemusel oli oluliselt raskendatud ülevaate saamine Y OÜ varalisest seisundist. Nagu eelnevalt märgitud, kohustab ÄS § 179 lg 1 pärast majandusaasta lõppu koostama juhatust majandusaasta aruanne raamatupidamise seaduses sätestatud korras. Vastavalt RPS § 14 lg 1 on raamatupidamiskohustuslane kohustatud lõppenud majandusaasta kohta koostama majandusaasta aruande, mis koosneb raamatupidamise aastaaruandest ja tegevusaruandest. Kaido Groos Y OÜ juhatuse liikmena alates 2011 aasta majandusaasta aruandeid ei koostanud ega säilitanud ka raamatupidamise algdokumente, rikkudes sellega teadlikult raamatupidamise korraldamise nõudeid, raskendades sellega oluliselt ülevaate saamist raamatupidamiskohuslase varalisest seisundist. Lisaks, jättes uuele Y OÜ likvideerijale üle andmata Y OÜ raamatupidamise dokumentatsiooni, varjas ta ebaseaduslikult raamatupidamisdokumente, mistõttu oli ka likvideerijal oluliselt raskendatud ülevaate saamine raamatupidamiskohuslase varalisest seisundist. Tuginedes eeltoodule leiab kohtukolleegium sarnaselt maakohtuga, et Kaido Groos rikkus teadvalt rikkus raamatupidamise korraldamise kohustust ja varjas raamatupidamisdokumente ebaseaduslikult Y OÜ uue likvideerija ees, mille tulemusel oli raskendatud ülevaate saamine Y OÜ varalisest seisundist, millega on täidetud
Kuivõrd süüdistatav sai aru, et kui ta ei täida raamatupidamise kohustust ning varjab dokumente, siis on ülevaate saamine raamatupidamiskohuslase varalisest seisundist raskendatud, pani Kaido Groos teo toime. 11.
lg 2 järgi süüdistatakse Kaido Groosi tunnistajana tsiviilkohtumenetluses teadvalt valeütluse andmises, kui sellega on kaasnenud tõendite kunstlik loomine. Kohtukolleegium nõustudes maakohtu otsuse põhjenduste ja järeldustega, ei pea neid KrMS § 342 lg 3 p 1 sätestatud õigust kasutades täies mahus vajalikuks korrata, vaid piirdub hinnangu andmisega apellatsioonides esitatud peamistele väidetele. Kaitsja leiab jätkuvalt, et Kaido Groos ei ole tahtlikult andnud valeütlusi. Kohus tugineb eelkõige kohtuprotokollile, mille vastavus tegelikult öeldule on äärmiselt kaheldav. Kohtuprotokoll on üles kirjutatud Kaido Groosi sõnade järgi, kuid ei kajasta tema ütlusi sõnasõnalt. Kaido Groos on kohtuistungil kinnitanud, et ei ole protokollile alla kirjutades seda lugenud tuues ka asjakohaseid põhjendusi selle kohta. Kuivõrd ta ei olnud teadlik protokollitud ütluste sisust, siis ei olnud protokolli vaidlustamine asjakohane. Samuti leiab kaitsja, et ei saa olla välistatud olukord, et konkreetsel vaidlusalusel kuupäeval kontoris kinnituskiri allkirjastati, hiljem on aga konkreetne originaaldokument asendatud AT allkirjaga tühjale paberile prinditud dokumendiga. 11.1 Maakohus on asjakohaselt märkinud, et kuna vaidlusalune kinnituskiri on võltsitud, on selge, et 03.06.2014.a dokumendi allkirjastamine ei saanud toimuda Kaido Groosi poolt antud ütluste kohaselt ehk 30.03.2016 antud ütlused ei kajastanud tegelikult aset leidnud sündmusi. Seonduvalt protokolli vastavusega Kaido Groosi poolt öeldule, siis ka selles osas on maakohus oma põhistused esitanud ning ringkonnakohus nõustub täielikult maakohtuga, et kuivõrd Kaido Groos on omakäeliselt protokolli õigsust kinnitanud, ei saa usutavaks pidada 31 Kaido Groosi väiteid, justkui oleks kohtuprotokoll olnud ebatäpne ning ta ei andnud absoluutseid väiteid. Istungiprotokolli kohaselt viibis juures ka Kaido Groosi esindaja, seega ei ole eluliselt usutav, et nimetatud protokolli ei oleks enne allkirjastamist parandatud, kui see oleks faktilistes asjaoludes ebatäpne olnud. Eluliselt usutavaks ei saa pidada ka seda, et isik ei vaevuks enne allkirjastamist kontrollima kirja pandud ütlusi ning seda olukorras, kus teda on eelnevalt hoiatatud valeütluste andmise eest ning teades sellega kaasnevaid tagajärgi. süüdistatav saaks igal hetkel allkirja teel väljendatud tahteavaldust tagasi võtta või seda muuta. Ka Riigikohus on väljendanud seisukohta, et piisavalt mõistlik alus on eeldada, et täiskasvanud inimene on teadlik enda allkirja tähendusest ega toimi allkirja andes kergemeelses lootuses seda tagasi võtta igal enesele sobival hetkel (RKKKo 3-1-1-6-07, p 6). 11.2 Seonduvalt kaitsja väitega, et ei saa olla välistatud olukord, et konkreetsel vaidlusalusel kuupäeval kontoris kinnituskiri allkirjastati, hiljem on aga konkreetne originaaldokument asendatud AT allkirjaga tühjale paberile prinditud dokumendiga, märgib kohtukolleegium järgmist. Mitte igasugune süüdistusversiooni kummutada püüdev kaitseversioon ei saa evida sellise kahtluse kvaliteeti, mis võiks olla hõlmatud in dubio pro reo põhimõttest, sest süüdistatava kasuks tuleb tõlgendada vaid selline kõrvaldamata kahtlus süüdistusversiooni paikapidavuses, mis on konkreetseid asjaolusid arvestades eluliselt usutav (vt nt RKKKo 3-11-38-11). Riigikohus on korduvalt rõhutatud, et juhul kui süüdistatav otsustab end kaitsta aktiivselt, peab ta ka ise esitama tõendeid oma väidete õigsuse kinnitamiseks või vähemalt looma menetlejale reaalse võimaluse nende väidete kontrollimiseks. Kui end aktiivselt kaitsev süüdistatav jätab esitamata oma väidete õigsust kinnitavad tõendid ega loo reaalset võimalust enda väidete kontrollimiseks, pole alust rääkida kahtlusest, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks (vt nt RKKKo nr 3-1-1-85-07). Kaitsja ei ole esitanud ühtegi tõendit ega loonud ka menetlejale reaalset võimalust, mis võimaldaks kontrollida tema väidete õigsust. Küll aga on maakohus viidanud, et AT eitab kinnituskirja allkirjastamist ning ekspertiisiaktidega on kindlaks tehtud ka selle võltsimise viis, mistõttu on selge, et AT seda ei allkirjastanud ei 03.06.2014 ega muudel kuupäevadel ei Jõe tn kontoris ega kuskil mujal. Ka 21.06.2017.a kohtuotsuses tsiviilasjas nr 2-15-9188 on kohus märkinud, et EKEI ekspertiisiaktiga on tõendatud, et kinnituskirja tekst on trükitud paberile hiljem, kui sellele on kirjutatud AATi allkiri, seega ei saa see kinnitada kostja (Kaido Groosi) väiteid, kohus selle tõendiga otsuse tegemisel ei arvestanud ja pidas vajalikuks TsMS § 277 lg 5 alusel prokuratuuri teavitamist dokumendi võltsituse kahtlusest. Seega nõustub kolleegium maa
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.