§-de 199 lg. 2 p.4,5,7,8; § 200 lg.2 p.4; § 214 lg.2 p.5; § 201 lg.2 p.1 järgi ning M.S-i süüdistuses
lg.2 p.4,5,7; § 200 lg.1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 29.jaanuari 2007.a. otsus Apellatsiooni esitajad advokaat Kadi Mägi ning süüdistatavad N.P ja M.S Prokurör Andra Sild Süüdistatavad N.P, ik. xxx, ei tööta ega õpi, eluk. x, varem kahel korral kohtulikult karistatud, neist viimati 4. detsembril 2002.a. Harju Maakohtu poolt KrK § 195 lg.1 järgi 30 päevase vangistusega, millest koheselt pöörati täitmisele vangistus 10 päeva ja 20 päeva vangistust jäeti tingimisi täitmata 1 a.ja 6 kuu pikkuse katseajaga; vahi all viibis 15.-16.septembrini 2004.a. ja viibib vahi all alates 21.jaanuarist 2005.a. ; M.S, ik.xxx, ei tööta ega õpi, eluk x, varem kahel korral kohtulikult karistatud: 27.aprillil 2005.a. Lääne- Viru Maakohtu poolt
katseajaga, milline karistus pöörati Harju Maakohtu poolt 18. oktoobril 2005.a. täitmisele; 15.veebruaril 2006.a. Harju Maakohtu poolt
lg.2 p.1,3 järgi 8 kuu vangistusega; käesolevas süüdistusasjas võeti vahi alla 29.jaanuaril 2007.a. Kaitsja advokaat Kadi Mägi RESOLUTSIOON Harju Maakohtu 29.jaanuari 2007.a. otsus N.P ja M.S-i suhtes jätta muutmata ning esitatud apellatsioonid jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsus tehakse teatavaks kohtukantselei kaudu 28. mail 2007.a., kuid selle peale võib esitada kassatsiooni Riigikohtule 30 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb 7 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtule kirjalikult teatada. Asjaolud ja menetluse käik. Üldmenetluse korras tehtud Harju Maakohtu 29.jaanuari 2007.a. otsusega süüdistatav N.P mõisteti õigeks süüdistuses
järgi ning tunnistati süüdi:
3 kuud;
lg.2 p.4 järgi ja karistati vangistusega 3 a.;
lg.2 p.1 järgi ja karistati vangistusega 4 kuud;
lg.2 p.5 järgi ja karistati vangistusega 4 a.
vangistust, mida
lg.2 alusel suurendati eelmise kohtuotsuse järgi kandmata karistuse võrra ja lõplikuks karistuseks mitme kohtuotsuse järgi mõisteti 4 a. ja 20 päeva vangistust. Süüdistatavalt N.P-lt mõisteti kuritegudega tekitatud kahju hüvitamiseks välja: T. R kasuks 250 kr., T. V kasuks 1350 kr., N. T kasuks 400 kr., K. O kasuks 87 kr. 50 senti, L. G kasuks 2790 kr., Elamuühistu Lembitu kasuks 603 kr. 85 senti. Süüdistatav M.S tunnistati süüdi:
lg.2 p.4,5,7 järgi ja karistati 7 kuu vangistusega;
vangistusega.
vangistust, millega
lg.1 alusel loeti kaetuks eelmise kohtuotsusega mõistetud kergem karistus ja lõplikuks karistuseks mitme kohtuotsuse järgi mõisteti 2 .a vangistust. Süüdistatavalt M.S-ilt ( süüdistatava rahaliste vahendite puudumise korral aga tema seaduslikult esindajalt Jelena M.S-ilt ) mõisteti kuriteoga tekitatud kahju hüvitamiseks välja A. S kasuks 1390 kr. Sama kohtuotsusega kaassüüdistatav Nikolai Tenjugin mõisteti õigeks süüdistuses
lg.3 ja 200 lg.1 järgi ning erinevates kuritegudes tunnistati süüdi ja karistati kaassüüdistatavaid P.D, H.D, T.B, E.M-i, N.D, J.K, S.F-i, kuid nende osas kohtuotsust apellatsiooni korra ei vaidlustata. N.P tunnistati süüdi:
4,5,7,8 järgi selles, et tema, ajavahemikul
4 järgi selles, et tema, 28.detsembril 2004.a., Tallinnas, Paldiski mnt.40 hoone juures, võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil ja vägivalda kasutades, võttis kannatanult S.Klt ära 2790 kr. maksnud mobiiltelefoni №ki 320;
novembrist kuni 15. detsembrini 2004.a. Tallinnas, Endla tn. 92 maja juures, omastas kannatanu D. M potased, väärtusega 400 kr.;
mail 2004.a., Tallinnas, x majas, võttis S. A vabaduse ning nõudis kannatanult T. S mobiiltelefoni üleandmist, ähvardades vastasel juhul oma sõprade abil rõdul kinnihoitava S. A arveid õiendada. Seepeale kannatanu T. S loovutas süüdistatavale I. L 1188 kr. maksnud mobiiltelefoni Alcatel OT 332. M.S tunnistati süüdi:
lg.2 p.4,5,7 järgi selles, et tema, 20.oktoobril 2004.a., Tallinnas, Erika tänaval, võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil, avalikult ja vägivalda kasutamata, võttis kannatanult A. K ära mobiiltelefoni Motorola T-190;
septembril 2004.a., Tallinnas, Männiku tee 121 ja 123 majade vahel, võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil ja vägivalda kasutadestõugates kannatanu R. S pikali ja lüües teda näkku – võttis kannatanult ära mobiiltelefoni №ki 2100, väärtusega 1390 kr. Menetlusosaliste seisukohad ringkonnakohtus. Süüdistatav N.P oma apellatsioonis ei vaidlusta kohtuotsust kuritegude toimepanemises süüditunnistamise ja neile kuritegudele antud õigusliku hinnangu osas, vaid ainuüksi mõistetud lõpliku karistuse osas. Apellandi väitel ta kahetseb puhtsüdamlikult kuritegude toimepanemist ning palub arvestada, et invaliidist isa vajab tema abi ja hooldust. Süüdistatava M.S-i apellatsiooni väidete kohaselt ei löönud ta kannatanut R. S mobiiltelefoni №kia 2100 äravõtmiseks, vaid kannatanu haardest vabanemiseks. Kuhu löök kannatanut tabas, seda apellant tähele ei pannud. Veel on apellandile arusaamatu, miks teda karistati tähtajalise vangistusega. Apellant ja tema emagi lootsid, et karistusena mõistetud tähtajaline vangistus jäetakse tingimisi täitmata. Varem on apellanti karistatud Tapa erikoolist loata lahkumise eest, mitte kuritegude toimepanemise eest. Apellandil on ema uue elukaaslasega head suhted ning viimane on lubanud abi hea töökoha saamisel. Apellant loodab omandada koka elukutse ja asuda tööle laeval. Ema ja vanaema vajavad toetust. Vahi alla viibitud aja jooksul on apellant oma elu üle mõelnud ja jõudnud arusaamisele, et vangla inimest ei paranda. Seetõttu soovib saada seaduskuulekaks Eesti Vabariigi kodanikuks ning taotleb mõistetud tähtajalisest vangistusest tingimisi vabastamist. Advokaat K. Mägi apellatsioonis vaidlustatakse kohtuotsust süüdistatava N.P
lg.2 p.5 järgi süüditunnistamise ja karistamise osas kohtuliku uurimise ühekülgsuse ning materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu. Maakohtu hinnangul on kannatanu T. S, tunnistaja S. A, kaassüüdistatava V. B ja süüdistatava I. L ütluste kohaselt tõendatud, et süüdistatav N.P hoidis kannatanu T. S elukaaslast, tunnistajat S. A, rõdul kinni ja kasutas kannatanut T. S suhtes psüühilist vägivalda, sundimaks kannatanut mobiiltelefoni loovutama. Süüdistatava N.P ütluste kohaselt ei palunud ta kaassüüdistataval H.D tunnistajat S. A rõdule kutsuda ja viimasele midagi halba ei teinud. Rõdu uks ei olnud lukustatud, vaid kinni lükatud. Rõdult lahkudes palus süüdistatav kaassüüdistataval H.D tunnistajaga S. A vestelda , ise läks rõdult alla ja küsis kannatanult T. S mobiiltelefoni. Süüdistatav N.P ei mäleta mida kannatanule ütles, kuid see polnud hirmutamine ega ähvardamine. Kannatanu T. S ütluste kohaselt kutsus süüdistatav N.P tema elukaaslase S. A elamu neljandale korrusele. Viie-kümne minuti pärast korterist trepimademele väljunud tunnistaja nägi süüdistatavat neljandal korrusel. Küsimusele tunnistaja S. A asukohast, vastas süüdistatav, et tunnistaja S. A räägib rõdul kaassüüdistavaga H.D-ga. Kannatanu T. S järgnes süüdistatavale N.P-le neljandale korrusele ja nägi tunnistajat S. Ai rõdul, kes kannatanule näitas, et rõdu uks on kinni ja soovitas kannatanul politseisse helistada. Süüdistatav N.P küsis kannatanult T. Salt telefoni, lubades siis tunnistajal S. Ail rõdult lahkuda. Kannatanu pole kindel, kas süüdistatav teda ähvardas, kuid ütles, et kui telefoni ei saa lahendab asja teisti. Jõuti kokkuleppele, et kannatanu T. S loovutab telefoni ja süüdistatav N.P vabastas tunnistaja S. Ai. Kaassüüdistatava H.D ütluste kohaselt palus süüdistatav N.P tal tunnistaja S. Ai korterist välja kutsuda. Rõduks oli lukus ja võtme said valvurilt. Rõdul oldi kolmekesi koos. Kaassüüdistatav H.D ei tea millest süüdistatav N.P ja tunnistaja S. A omavahel rääkisid. Süüdistatava N.P lahkumise järel jäid tunnistaja S. A ja kaassüüdistatav H.D rõdule kahekesi. Rõdu uks ei olnud lukustatud. Kaassüüdistatava H.D lahkudes jäid süüdistatav N.P ja tunnistaja S. A rõdule edasi. Rõdu uks oli kinni lükatud. Tunnistaja S. Ai ütluste kohaselt jõi ta kodus viina kui tuli süüdistatav N.P ja ütles, et kaassüüdistatav H.D tahab rääkida. Koos süüdistatava N.P-ga läksid neljanda korruse rõdule kus juba oli kaassüüdistatav H.D. Süüdistatav N.P lukustas rõdu ukse. Tunnistajal S. Ail kästi mobiiltelefon ära anda, mida ta ei saanud teha, sest oli mobiiltelefoni jätnud korterisse, kannatanu T. Sa kätte. Süüdistatav N.P lahkus rõdult ja lukustas ukse. Süüdistatav N.P rääkis midagi kannatanu T. Saga. Kaassüüdistatav H.D küsis samuti 2-3 korda tunnistajalt S. Ailt mobiiltelefoni. Süüdistatav N.P rääkis midagi ähvardavat, kuid tunnistaja S. A ei võtnud seda tõsiselt. Rõdul viibis ta 30-40 minutit. Lõpuks süüdistatav N.P keeras rõdu ukse lukust lahti ning tunnistaja S. A koos hirmunud kannatanuga T. Saga ja süüdistatava N.P-ga läksid kannatanu korterisse. Kannatanu T. S andis seal mobiiltelefoni süüdistatavale N.P-le. Kaitsja hinnangul ei saa nimetatud tõendite põhjal tõsikindlalt järeldada, et tunnistajat S. Ai hoiti kinni vägivaldselt, kannatanu T. Sa käest mobiiltelefoni kättesaamise eesmärgil ning et esimesena nõudis mobiiltelefoni üleandmist süüdistatav N.P. Apellandi hinnangul sai süüdistatav N.P telefoni oma valdusse pettuse abil, pannes sellega toime kelmuse, mitte väljapressimise. Seetõttu taotletakse
lg.2 p.1,5 järgi kvalifitseeritud süüdistuse ümber kvalifitseerimist
vangistust.
vangistust, mida
lg.2 alusel suurendada eelmise kohtuotsuse järgi kandmata karistuse 20 päeva võrra ning süüdistatava N.P lõplikuks karistuseks mõista vangistus tähtajaga 3 a. ja 20 päeva. Ringkonnakohtu istungil süüdistatavad N.P ja M.S ning advokaat K. Mägi toetasid apellatsioone täies ulatuses neis esitatud motiividel. Prokurör A. Sild vaidles apellatsioonidele vastu ning taotles esimese astme kohtu otsuse muutmata ja apellatsioonide rahuldamata jätmist. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus, kuulanud ära kohtumenetluse pooled ja tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega, ei nõustu advokaat K. Mägi apellatsiooni väidetega, nagu poleks tõendatud süüdistatava N.P poolt kannatanu T. Sa ähvardamine ja tunnistajalt S. Ailt vabaduse võtmine, sundimaks kannatanut T. Sat loovutama 1188 kr. väärtusega mobiiltelefoni, mistõttu tuleks toimepandud kuritegu kvalifitseerida
§-s 209 lg.2 p.1 kirjeldatud kelmusena. Ringkonnakohus peab siinjuures vajalikuks märkida, et
§-s 209 kelmusena kirjeldatud karistatava teo koosseisu objektiivseks tunnuseks on petmine, mille tulemusena kannatanu teeb varakäsutuse ning saab varalist kahju, süüdistatav aga varalist kasu. Petmine on süüdlase poolt tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse loomine, mille tagajärjel kannatanu satub eksitusse. Eelkõige seisneb petmine suulise või kirjaliku väite abil väärkujutluse loomises. Vaidlustatud kuriteo puhul pole tõendeid selles, et süüdistatav N.P petnuks kannatanut T. Sat tegelikest asjaoludest väärkujutluse loomise abil. Kannatanu T. Sa, tunnistaja S. Ai, süüdistatava N.P ja kaassüüdistatava V. Bunevitsi kattuvate ütlustega kohaselt kutsusid süüdistatavad tunnistaja S. Ai x elamu IV korruse rõdule. Samuti on süüdistatava N.P , kaassüüdistatava H.D, kannatanu T. Sa ütlustega tõendatud, et rõdu uks oli lukustatav ning võti oli süüdistatava N.P käes. Tunnistaja S. A, kannatanu T. Sa , süüdistatava N.P ja kaassüüdistatava H.D ütlustega on tõendatud, et rõduks oli suletud ning tunnistaja S. Ai juures viibisid üheaegselt või vaheldumisi süüdistatav N.P ja kaassüüdistatav H.D. Tunnistaja S. Ai ja kannatanu T. Sa ütluste kohaselt ei saanud tunnistaja S. A omal tahtel rõdult lahkuda. Ringkonnakohtu seiskohalt tuleb vabaduse võtmisena hinnata isikule igasuguse takistuse tegemist, mis piirab teda oma vaba tahte kohaselt liikumast. Seetõttu pole otsustavat tähendust asjaolul, kas rõdu uks oli süüdistatava N.P poolt lukustatud või lihtsalt suletud. Tähtis on, et tunnistaja S. A mõistis, et tal pole oma tahte kohaselt võimalik rõdult lahkuda ning tunnistajalt vabaduse võtmisena sai toimunust aru ka kannatanu T. S. Ringkonnakohtu hinnangul on seega vaieldamatult tõendatud, et tunnistajalt S. Ailt oli vabadus võetud, millest süüdistatava N.P kannatanule T. Sale teatas ja nõudis kannatanult tunnistaja S. Ai vabastamise eest mobiiltelefoni üle andmist. Seega süüdistatav N.P ei petnud kannatanut T. Sat ega loonud suuliste väidete abil tunnistajalt S. Ailt vabaduse võtmise kohta väärettekujutust, vaid kirjeldas tegelikke asjaolusid. Vaidlust pole asjaolus, et kannatanu T. S loovutas süüdistatavale N.P-le mobiiltelefoni tunnistaja S. Ai vabastamise järel. Ringkonnakohtu seisukohalt on süüdistatava N.P teoga täidetud
Ringkonnakohus ei nõustus süüdistatava M.S-i apellatsiooni väitega, nagu poleks tema tegu kannatanult R. S mobiiltelefoni ära võtmisel kvalifitseeritav röövimisena põhjusel, et kannatanut löödi näkku juhuslikult ja tema haardest vabanemiseks. Ringkonnakohtu seisukohalt on süüdistatava M.S-i apellatsiooni väide vastuoluline. Kinnitades, et kannatanut lõi ta viimase haardest vabanemiseks, ei saa olla tegu ettevaatamatusest põhjustatud vägivallaga, vaid selle tahtliku ja eesmärgipärase kasutamisega. Seejuures pole tähendust kuhu konkreetselt süüdistatava M.S-i löök kannatanutu R. S tabas. Röövimisena kvalifitseeritud kuriteo koosseis on täidetud juhul kui vägivalda kasutatakse võõra vara äravõtmise vahendina ning see on ajaliselt seotud võõra asja äravõtmisega. Asja äravõtmine on senise valduse lõpetamine ja uue valduse kehtestamine. Uus valdus on kehtestatud ja võõras asi on ära võetud kui hõivaja on saavutanud selle üle võimu ning omanik asjast ilma jäänud. Hõivatud mobiiltelefoniga kannatanu haardes olemise ajani polnud süüdistatav M.S saavutanud võimu võõra asja üle. Lüües kannatanut R. S ja koos hõivatud mobiiltelefoniga tema haardest vabanedes ning sellega põgenedes, kehtestas süüdistatav M.S täieliku võimu äravõetud võõra asja - mobiiltelefoni- üle. Seega oli süüdistatava M.S-i poolt kasutatud vägivald kannatanult R. S asja äravõtmise vahendiks ning toimepandud tegu vastab
Süüdistatavatele N.P-le ja M.S-ile karistuste mõistmisel on esimese astme kohus võtnud arvesse süüdistatavate süü suurust ja karistust raskendavate asjaolude puudumist. Süüdistatava N.P karistust kergendava asjaoluna on arvestatud kuritegude toimepanemise osalist ülestunnistamist ja avaldatud kahetsust. Süüdistatava M.S-i karistust kergendava asjaoluna on arvestatud süü ülestunnistamist ja kuritegude toimepanemise kahetsust. Esimese astme kohtus juha arvestatud karistust kergendavate või seda raskendavate asjaolude korduv arvesse võtmine apellatsioonimenetluses pole lubatud. Seetõttu jätab ringkonnakohus tähelepanuta süüdistatavate apellatsioonide põhjendused maakohtu poolt mõistetud karistuste muutmiseks kuritegude toimepanemise puhtsüdamliku kahetsuse tõttu. Süüdistatava M.S-i tähtajalise vangistusega karistamist on esimese astme kohus selgitanud asjaoluga, et eelmise kohtuotsusega mõistetud tähtajalise vangistuse tingimisi täitmata jätmine ei mõjutanud süüdistatavat M.S õiguskuulekalt käituma. Kohtuotsusega pandud kohustuse täitma jätmise ning kriminaalhooldusametniku erakorralise ettekande põhjal pöörati karistus täitmisele. Ringkonnakohtu seisukohalt tõendab see faktiline asjaolu, et süüdistatava M.S-i suhtes pole karistuse eesmärgid, ilma teda ühiskonnast isoleerimata, saavutatavad. Apellatsioonides kirjeldatud vajadus abistada vanemaid ja kavatsused omandada kutseoskused ning olla seaduskuulekas Eesti Vabariigi kodanik, väärivad heakskiitu ning elluviidavad toimepandud kuritegude eest mõistetud karistuse ärakandmise järel. Süüdistatavatele N.P-le ja M.S-ile on karistused mõistetud karistusseadustiku eriosas kehtestatud sanktsioonide piires, liitkaristused on moodustatud õigesti. Põhjendatud on tähtajaliste vangistustega karistamist. Neil asjaoludel ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsuse põhiosa asjaoludega ja kasutades KrMS § 342 lg.3 p.1 antud õigust, ei pea vajalikuks nende asjaolude jätkuvat kordamist. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg.1 p.1 ringkonnakohus jätab Harju Maakohtu 29.jaanuari 2007.a. otsuse N.P ja M.S-i suhtes muutmata ning nende ja advokaat K. Mägi poolt esitatud apellatsioonid rahuldamata. I. AMANN M. PREIMER E. RANDMÄE
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.