1-05-794\26

(04278000028)Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Mati Kartau, Tiit Lõhmus Kohtuistungi sekretär Piia Saar Kriminaalasi T.Z-i süüdistus KarS § 214 lg 2 p 1, 4 järgi O.S-i süüdistus KarS § 214 lg 2 p 4 järgi Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu

1. novembri 2006 otsus Apellatsiooni esitaja süüdistatava T.Z-i kaitsja Marina Valge Prokurör Silva Peebo Kannatanu P.A. Süüdistatav T.Z isikukood: xxx, varem kriminaalkorras karistatud ühel korral Kaitsja vandeadvokaat Marina Valge. RESOLUTSIOON Juhindudes KrMS §-st 337 lg 1 p 1 jätta Tartu Maakohtu
2. novembri 2006 kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-05-794 muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates
3. märtsist
4. Kassatsiooniõiguse kasutamisel on kohtuotsus tutvumiseks kättesaadav ringkonnakohtu kantseleis alates
5. märtsist
6. Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates
7. märtsil
8. Esimese astme kohtu otsuse sisu Tartu Maakohtu
9. novembri 2006 otsusega mõisteti T.Z süüdi ja karistati KarS § 214 lg 2 p 1, 4 järgi 4-aastase vangistusega. KarS § 68 lg 1 alusel arvati eelvangistuses viibitud aeg karistuse hulka ja mõisteti karistuseks 3 aastat 11 kuud 28 päeva vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust Tartu Maakohtu 14.03.2003 otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, 1 aasta vangistuse võrra ning karistati T.Z 4 aasta 11 kuu 28-päevase vangistusega. Sama kohtuotsusega mõisteti süüdi ja karistati O.S-i, kuid tema osas ei ole kohtuotsust vaidlustatud. Maakohus arutas T.Z-ile KarS § 214 lg 2 p 1, 4 järgi esitatud süüdistust selles, et tema isikuna, kes on varem toime pannud kelmuse, 01.01.2004 ajavahemikul 19.00-23.00 Tartus R. 38 maja hoovis, grupis koos O.S-iga , T.Z-ile kuuluvas sõiduautos BMW sõidu ajal Tartust R. 38 juurest Tartusse Sõpruse pst 3 maja juurde ja Tartus Sõpruse pst 3 maja ees peksis kannatanu P.A. d käte ja jalgadega pea, näo ja keha piirkonda, tekitades sellega P.A. le füüsilist valu ja verevalumeid nii näo kui keha piirkonda, ning nõudis P.A. lt algul 1000 krooni sularaha ja kui viimane nõutud rahasumma muretses, siis lisaks veel 1000 krooni sularaha. O.S tunnistas end süüdi temale esitatud süüdistuses. T.Z tunnistas end süüdi P.A. löömises sündmuskohal, kuid mitte väljapressimises. Kohtuotsuse motiivide kohaselt on kannatanu ja tunnistajate P.A. ja L.A. ütlustega tõendatud süüdistatavate poolt kannatanult raha väljapressimine vägivallaga. Kuigi ettekäändeks toodi kannatanul mingi vana võla olemasolu süüdistatavatele, näitavad objektiivsed tehiolud, et süüdistatavad ei pidanud kannatanut neile võlgu olevaks kuni hetkeni, kui alkohol lõppes otsa ja joomingu jätkamiseks oli raha vaja. T.Z ei olnud kuni 01.01.2004 mingist võlast seoses auto mõlkimisega juttu teinud, kuigi see võimalus tal oli. On küsitav, kas kannatanu üldse midagi võlgu oli, kui kannatanu riivas autot tahtmatult ja veel O.S-i tõuklemise tulemusena. Kannatanu on selgitanud, et autole mingeid märkimisväärseid vigastusi ei tekkinud. Lahendis nr 3-1-1-88-03 on Riigikohus asunud seisukohale, et „oletatava õiguse all ei tule mõista aga mitte pelgalt isiku subjektiivset arusaama oma õigustest, vaid seda peavad toetama ka õiguskorras tervikuna omaksvõetud arusaamad ning süüdlane peab pidama seda enda tegelikuks õiguseks“. Kriminaalasjas ei ole tuvastatud sellise õiguse olemasolu. Süüdistatavate tegevus näitab, et süüdistatavate ja kannatanu vahel puudus võlasuhe VÕS § 2 mõistes. Seda, et süüdistatavad ei nõudnud mingit võlga, vaid viinaraha, näitab ka asjaolu, et tegemist ei olnud ühe konkreetse summaga, vaid summa järjest suurenes. Algul oli jutt 200 2 kroonist, mida kannatanu pidi sunni mõjul aktsepteerima. Seejärel hakati kannatanut peksma ja peksmise käigus suurendati nõutavat summat 1000 kroonini, ja kui süüdistavad nägid, et võimalus oleks veel raha saada, nõudsid nad kannatanult veel 1000 krooni. Ilmekas näide on ka see, kui kannatanu pidi jätma enda jope kohtualuste autosse selleks, et ta ikka kindlalt tagasi tuleks. Kannatanu vigastused on tõendatud traumakaardiga ning ka tunnistajate P. A ja L. A ütlustega, samuti kannatanu enda ütlustega. Eeluurimisel on ka O.S tunnistanud kannatanul „sinise“ silma olemasolu. Seda, et kannatanu süüdistavaid kartis ja nende soove püüdis täita, näitab ka asjaolu, et lisaks sellele, et kannatanu ei põgenenud juba esimesel korral enda korterisse varju, ei julgenud ta ka tunnistaja L. A tunnistada, kes teda tegelikult peksid, ning oma õele P.A. eitas esialgu üldse, et teda oleks pekstud. Samuti püüdis kannatanu põgeneda sõitvast autost. Mõlemad süüdistatavad on tunnistanud vägivalla kasutamist kannatanu kallal. Süüdistavate ütlustest nähtub nende püüd olukorda paremas valguses kirjeldada ja erinevaid tegutsemise motiive tuua. O.S tunnistab, et kannatanu oli hoopis temale võlgu ja tema küsis seega kannatanult võlga tagasi. Samas tunnistas O.S, et kui kannatanu tõi 1000 krooni, siis andis ta selle T.Z-i kätte. T.Z-i käest on ka politsei kätte saanud kaks 500-list kupüüri. Süüdistatavate kohtus antud ütluste erinevus eeluurimisel antud ütlustest on seletatav sooviga vähendada oma süüd ja pääseda vastutusest. Süüdistatavad on tegutsenud kaastäideviijatena ühise tahtlusega, koos ning ühise tulemuse saavutamiseks, seega on nende tegevus kvalifitseeritav grupi poolt toimepandud kuriteona. Karistuse mõistmisel arvestas maakohus, et T.Z on eelnevalt kriminaalkorras karistatud ühel korral, väärtegude eest kahel korral. Käsitletava kuriteo on T.Z pannud toime ajal, mil ta kandis Tartu Maakohtu poolt 14.03.2003 mõistetud tingimuslikku vangistust. Seega kohaldatud tingimuslik karistus ei ole avaldanud T.Z-ile küllaldast mõju, ta on jätkanud kuritegude toimepanemist. Karistuseks saab olla ainult reaalne vangistus, sest vastavalt KarS § 73 lg 6 ei saa isikut karistada tingimisi vangistusega, kui teda on varem karistatud vangistusega tahtliku kuriteo toimepanemise eest. Apellatsioonis esitatud taotluste sisu T.Z-i kaitsja palub tühistada maakohtu otsuse T.Z-i suhtes ning kvalifitseerida T.Z-i poolt toimepandud teo KarS § 257 järgi ja mõista talle rahalise karistuse. Apellatsiooni põhjenduste kohaselt ei vasta maakohtu otsus KrMS §-de 306 ja 312 nõuetele. Kohtuotsuse lk 3 ja 4 asuvad kohtu põhjendused. Tegelikult on kohus nimetatud lehekülgedele kirja pannud kannatanu, tunnistajate ja süüdistatavate ütlused. Kohtuotsuse lk 5 on kohus sõnasõnaliselt ümber kirjutanud prokuröri seisukohad (kõne). Otsuses puuduvad kohtu põhjendused, otsus on motiveerimata ning ei ole arusaadav, miks kohus sellistele järeldustele jõudis. Kohus on rikkunud KrMK § 61 nõudeid sellega, et on otsuses kirjeldanud kohtus uuritud tõendite sisu, kuid on jätnud need analüüsimata ja hindamata oma siseveendumuse kohaselt. Näitamata on, millise kindlakstehtud asjaolu tuvastamiseks kohus kirjeldatud tõendeid kasutas. Samuti ei ole näidatud motiive, millistele ja miks just nendele tõenditele kohus otsuse rajas. Kohtuotsuses põhjenduste puudumist tuleb lugeda kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks. Kannatanu ütlused 01.01.2004 sündmuste kohta on vastuolulised. 20.12.2005 kohtuistungi protokollist nähtuvalt on kannatanu andnud ütlusi, et temalt nõuti raha, et oli ühe auto ära mõlkinud. Algul nõuti 1000, pärast veel
10. Vastates prokuröri küsimusele, kas põhjendati, miks seda raha vaja oli, vastas kannatanu, et auto mõlkimise eest, mis varem oli toimunud (protokolli lk 3). Kannatanu kinnitas, et oli algul nõus vabatahtlikult raha andma. Küsimusele, 3 miks O.S peksis, vastas kannatanu, et selle auto mõlkimise pärast (protokolli lk 4). Kannatanu põhjendas tunnistaja L. A raha küsimist sellega, et on vaja üks makse ära teha (protokolli lk 5). Hiljem olevat veel raha nõutud. Edaspidise küsitlemise käigus väidab kannatanu, et ei mäleta auto kahjustamist, oli purjus (protokolli lk 8). Seoses vastuoluga kannatanu ütlustes palus prokurör avaldada kannatanu eeluurimisel antud ütlusi ning seejärel tunnistas kannatanu, et ikka oli juttu kahjutasust 1000 krooni. Protokolli lk 9 kinnitab kannatanu jälle, et raha nõuti auto mõlkimise eest, raha nõuti ka, et uut jooki tuua. Vastuolusid oma ütlustes kannatanu selgitada ei osanud. Kohtuotsusest ei selgu, miks kohus jättis kõrvale kannatanu ütlused, et raha nõudmine oli seotud auto mõlkimisega. T.Z ei ole toime pannud väljapressimist, tegemist oli omavoliga. T.Z realiseeris oma oletatavat õigust ebaseaduslikus korras. T.Z-i poolt toimepandud tegu tuleb kvalifitseerida KarS § 257 järgi. Omavoli objektiivse koosseisu moodustab oma tõelise või oletatava õiguse teostamine ebaseaduslikus korras – seega on selle kuriteo subjekt isik, kellele subjektiivne õigus kuulub või kes oletab taolise õiguse endale kuulumist (Riigikohtu lahend nr 3-1-108-02). Nii T.Z kui O.S kinnitasid kohtus, et nõudsid kannatanult kahju hüvitamist, mis oli tekitatud auto mõlkimisega. Seda, et kannatanu oli autot mõlkinud, tunnistas kannatanu kohtus korduvalt. T.Z omab positiivset iseloomustust. 06.11.2006 on T.Z-i perre sündinud poeg C. T.Z. Perearsti poolt väljaantud tõenditest nähtuvalt on T.Z langenud Valgevenes kallaletungi ohvriks, samuti on tal diagnoositud kõrgvererõhutõbe ja kahtlus reumaatilisele südamekahjustusele. Seoses sellega ei ole T.Z otstarbekas karistada vangistusega, vaid tema suhtes on võimalik kohaldada rahalist karistust, mida ka KarS § 257 ette näeb. T.Z on tasunud oma osa tsiviilhagist kannatanule. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohtu istungil jäid süüdistatav ja kaitsja esitatud apellatsiooni juurde. Prokurör vaidles apellatsioonile vastu, leides, et see on põhjendamatu. Maakohtu otsuse palus prokurör jätta muutmata. Kannatanu P.A. kohtuistungil oma arvamust T.Z-i süüküsimuse osas avaldada ei soovinud, väites vaid, et ta ei soovi T.Z-i karistamist vangistusega. Tartu Ringkonnakohus, kuulanud ära süüdistatava, kaitsja, kannatanu, prokuröri ning tutvunud kriminaalasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning vastavalt KrMS § 342 lg 3 p 1 ei pea ringkonnakohus vajalikuks selles toodud põhjendusi käesolevas otsuse korrata. Apellatsiooni põhiosas leitakse esmalt, et maakohutu poolt koostatud kohtuotsuses T.Z-i kriminaalasjas puuduvad kohtu põhjendused ning kohtuotsusest ei ole aru saada, miks kohus T.Z-i osas süüdimõistava järelduseni jõudis. Ringkonnakohus ei nõustu taolise apellatsioonis esitatud väitega. Kohtuotsuse põhiosas on maakohus (tl 180) analüüsinud süüdistatavate, kannatanu ja tunnistajate ütlustele tuginedes, miks ta leiab, et T.Z on süüdi väljapressimise toimepanemises. Nii on kohus põhjendanud, miks ta ei loe usaldusväärseks võlasuhte olemasolu süüdistatavate O.S-i ja T.Z-i ning kannatanu P. A vahel. Ka on kohus põhjendanud, miks ta ei arvesta O.S-i ja T.Z-i ütlustega, et nad nõudsid P. A võla tasumist, vaid leiab, et tegemist oli P. A viinaraha nõudmisega. Samuti on kohus põhjendanud, milliste tõenditega on tõendatud kannatanu suhtes vägivalla tarvitamine. 4 Maakohus on kohtuotsuses andnud ka omapoolse hinnangu kaitseversioonile ning põhjendanud, miks ta leiab, et O.S-i ja T.Z-i tegevust ei saa vaadelda omavolina. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma mitmetes lahendites rõhutanud, et motiivide puudumisena tuleb käsitleda olukorda, kus mõnes olulises küsimuses motiive üldse ei esitata, mitte aga seda, kui motiivid tunduvad menetlusosalisele ebapiisavatena või nad ei nõustu nendega. Ringkonnakohus leiab, et antud kriminaalasjas on maakohus analüüsinud ja hinnanud esitatud tõendeid ja kujundanud nende põhjal oma motiveeritud seisukoha, miks ta tunnistab O.S-i ja T.Z-i süüdi väljapressimise toimepanemises. Seega ei ole maakohus ringkonnakohtu arvates kohtuotsuse koostamisel oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusnorme. Samas leiab ringkonnakohus, et apellatsioonis esitatud väite oletatavate menetlusnormide rikkumise ja apellatsiooni resolutiivosas esitatud taotluse vahel esineb vastuolu. Ringkonnakohtu arvates oleks mõistetav, et juhul kui apellandi väidete kohaselt on kohus oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõiguse norme, siis taotletakse ka apellatsiooni resolutiivosas kriminaalasja saatmist esimese astme kohtule uueks arutamiseks KrMS § 341 lg 1 alusel. Käesoleval juhul taolist taotlust esitatud ei ole ning taotletakse hoopis T.Z-i süüditunnistamist KarS § 257 järgi ja talle rahalise karistuse mõistmist. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonis esitatud väitega nagu ei oleks kriminaalasjas leidnud tõendamist, milleks O.S ja T.Z P. A käest raha küsisid, sest P. A ütlused on vastuolulised. Tõepoolest on P. A, vastates prokuröri küsimusele, andnud esmalt vastuse, et temalt nõuti raha auto mõlkimise eest. Samas on P. A oma hilisemates vastustes prokurörile selgitanud, et tema auto mõlkimisest tegelikult midagi ei tea ja kunagi varem ei ole O.S ega ka T.Z taolist nõudmist talle esitanud. Vastates ristküsitluse käigus kaitsja küsimustele on kannatanu väitnud, et esmalt küsis temalt raha T.Z ja ta küsis seda selleks, et osta juurde alkoholi. Kui ta ütles, et tal raha ei ole, siis soovitas T.Z tal seda küsida naabrinaise käest. Seda, et raha küsiti temalt alkoholi juurde ostmiseks on P. A kaitsja küsimustele vastates korduvalt kinnitanud (tl 96). Süüdistatav O.S on oma ütlustes samuti kinnitanud, et kui joogid hakkasid otsa saama ja selleks, et neid juurde osta oli vaja raha. Seepärast ta tuletaski P. A meelde, et P. A on talle auto mõlkimise eest võlgu ning soovis selle eest raha saada (tl 128). T.Z on ristküsitluse käigus andnud ütlusi, et kui alkohol hakkas otsa saama, siis küsis ta P. A raha alkoholi juurde ostmiseks. Viimasel aga raha ei olnud. Siis tuli jutuks ka see, et P. A on O.S-ile võlgu auto mõlkimise eest. P. A lubas palgapäeval O.S-ile võla ära maksta. Hilisema ristküsitluse käigus on T.Z kinnitanud, et P. A elukohta sõitsid nad selleks, et saada viimaselt raha alkoholi juurdeostmiseks (tl 131). Ringkonnakohus leiab, tuginedes nii kannatanu kui ka süüdistatavate ütlustele, et O.S ja T.Z nõudsid P. A esmalt 1000 krooni üleandmist selleks, et saada raha alkoholi juurdeostmiseks. Ringkonnakohtu arvates on väited O.S-ile kuulunud auto mõlkimise kohta ja sellest tuleneva võlaõigussuhte olemasolu O.S-i ja P. A vahel, otsitud ettekääne P. A raha kättesaamiseks. Sellele viitab ringkonnakohtu arvates asjaolu, et kuigi väidetav automõlkimine toimus 2003 aasta suvel, ei olnud O.S kuni
11. jaanuarini 2004 P. A poole sellesisulise nõudmisega pöördunud. Nimetatud asjaolule viitab otseselt ka see, et P. A nõudis raha üleandmist lisaks O.S-ile ka T.Z , kuigi kannatanu ei saanud talle midagi võlgu olla. Lisaks eeltoodule on mõlemad süüdistatavad ka ise kohtuistungil kinnitanud, et P. A raha küsimise eesmärgiks oli soov saada raha alkoholi juurdeostmiseks. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on õigesti kvalifitseerinud O.S-i ja T.Z-i tegevuse väljapressimisena ning alusetu on apellatsioonis esitatud taotlus kvalifitseerida T.Z-i käitumine omavolina KarS § 257 järgi. 5 KarS § 257 järgi kuulub kvalifitseerimisele isiku tegevus, kes teostab oma tõelist või oletatavat õigust ebaseaduslikus korras, kui see on seotud vägivalla, vara hävitamise või rikkumise või sellega ähvardamisega, isikult vabaduse võtmise, isiku vabaduse piiramise või sellega ähvardamisega või kui sellega on põhjustatud muu oluline kahju. Otsustamaks, kas T.Z-i käitumine tuleb kvalifitseerida omavolina, tuleb seega esmalt vastata küsimusele, kas T.Z oli isikuks kellele kuulus subjektiivne õigus või kas ta oletas endal taolise õiguse olemasolu. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt ei ole T.Z, ega ka P. A andnud ütlusi, et kannatanu oleks T.Z-ile tekitanud mingisugust kahju, mille alusel oleks viimasel alust nõuda P. A tekitatud kahju hüvitamist. Seega ei saanud T.Z, P. A vägivallaga raha nõudes, teostada ei oma tegelikku ega ka oletatavat õigust. Kuigi apellatsioonist otseselt ei nähtu, millist tõelist või oletatavat õigust T.Z ebaseaduslikus korras teostas, võib ringkonnakohtu arvates selleks lugeda kohtualuste poolt esitatud versiooni, et O.S oli õigus nõuda P. A kahjutasu oma auto mõlkimise eest. Ringkonnakohus leiab, et kriminaalasjas kogutud tõenditele tuginedes ei olnud ka O.S tegelikku ega oletatavat õigust P. A raha nõudmiseks. O.S-i ja T.Z-i poolt antud ütluste kohaselt vigastas P. A 2003 aasta suvel O.S-i käsutuses olnud sõidukit. Kriminaalasjas pole ühtki tõendit selle kohta, et O.S-ile oleks üldse kuulunud mingi sõiduauto. Kriminaalasjas puuduvad tõendid, et nimetatud sõiduautot oleks vigastatud, need vigastused oleksid fikseeritud ning oleks kindlaks tehtud vigastuste ulatus ja maksumus. Ka on kriminaalasjas tõendamist leidnud, et enne
12. jaanuari 2004 ei pöördunud O.S P. A poole sooviga, et viimane hüvitaks talle tekitatud kahju. Ringkonnakohutu arvates on väheusutav, et isik, kellele on tekitatud kahju ja kes kindlasti soovib selle hüvitamist, ootaks kahjunõude esitamisega kahju tekitajale pool aastat. Seda enam, et O.S oli P. A tuttav. Arvestades ülaltoodut leiab ringkonnakohus, et O.S-i ja T.Z-i väide auto mõlkimisest ning sellest tulevalt kahju esinemine O.S on paljasõnaline ning antud selleks, et õigustada P. A raha nõudmist. Nimetatud asjaolu kinnitavad ringkonnakohtu arvates ka P. A ütlused, milliste kohaselt ta ei tea O.S-i auto mõlkimisest midagi ja esmakordselt kuulis ta sellest alles
13. jaanuaril
14. Ringkonnakohus leiab, et O.S-i ja T.Z-i soovi P. A raha väljapressida kinnitab ilmekalt fakt, et kui P. A oli pärast tema suhtes kasutatud vägivalda, süüdistatavale üle andnud 1000 krooni, mis pidi katma väidetavalt tekitatud kahju, nõudsid O.S ja T.Z koheselt P. A veelkord 1000 krooni üleandmist neile. Aarne Sarjas Mati Kartau 6 Tiit Lõhmus