Obsah (14)

§ 214§ 263§ 199§ 68§ 74§ 75§ 2§ 120§ 121§ 122§ 118§ 200§ 32§ 36

1-07-2964 Ärakiri KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Pärnu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 17. mai 2007. a Haapsalus Kriminaalasja number 1-07-2964 (06257000421) Kohtukoosseis Kohtunik Piia J

§ 214

lg 2 p 1, 4 järgi ja E.M süüdistus

§ 263

p 1, 2, § 214 lg 2 p 1, 4 järgi lühimenetluses Prokurör Indrek Kalda Süüdistatavad Kaitsjad RESOLUTSIOON Üllar Reidla – elukoht *, isikukood 38303310395, *, haridust *, emakeel * keel, *, karistusregistri andmetel varem kolmel korral kriminaalkorras karistatud: 1) 17.12.1998 Lääne Maakohtu poolt KrK § 139 lg 2 p 3 alusel vabadusekaotusega 3 kuud katseajaga 1 aasta; 2) 05.08.2002 Lääne Maakohtu poolt KrK § 139 lg 2 p 1, 3 alusel vabadusekaotusega 3 kuud katseajaga 1 aasta, 3)08.02.2005 Lääne Maakohtu poolt

§ 199

lg 2 p 4, 8, § 214 lg 2 p 1 alusel vangistus 2 aastat ja 8 kuud tingimisi katseajaga 2 aastat. Kohaldatud tõkend elukohast lahkumise keeld E.M – elukoht *, käesoleval ajal viibib vahistatuna Tallinna Vanglas, isikukood xxx, *, haridust *, emakeel * keel, *, karistusregistri andmetel varem kriminaalkorras karistamata, väärteokorras karistatud neljal korral. 05.07.2006 kahtlustatavana kinni peetud, vabastatud samal päeval. 08.12.2006 kahtlustatavana kinni peetud, 08.12.2006 kohaldatud tõkend vahistamine Üllar Reidla kaitsja advokaat Peep Rajavere, E.M kaitsja advokaat Helmi Loonde 2 1.Õigeks mõista Üllar Reidla süüdistuses

§ 214lg 2 p 1, 4 järgi.

Üllar Reidla suhtes kohaldatud tõkend elukohast lahkumise keeld tühistada peale kohtuotsuse jõustumist. 2.Õigeks mõista E.M süüdistustes

§ 214

lg 2 p 1 ja

§ 214lg 2 p 1, 4 järgi.

3.Süüdi mõista E.M

§ 263p 1, 2 järgi ja karistada teda vangistusega 1 (üks) aasta 6 (kuus) kuud. Kr

MS § 238 lg 2 alusel vähendada E.M-ile mõistetud karistust 1/3 so 6 (kuue) kuu vangistuse võrra ning kandmisele kuuluvaks karistuseks lugeda vangistus 12 (kaksteist) kuud.

§ 68

lg 1 alusel arvata karistusaja hulka E.M kahtlustatavana kinnipidamise aeg alates 05.07.2006 s.o 1 päev, mistõttu lugeda ärakandmata karistuseks 11 (üksteist) kuud 29 (kakskümmend üheksa) päeva vangistust. 3.1.

§ 74

lg 2 alusel määrata kohesele ärakandmisele 5 (viis) kuud 10 (kümme) päeva vangistust. 3.

1. Koheselt ärakantava vangistuse kandmise aja alguseks lugeda
2. detsember
3. 3.
4. Vastavalt

§ 74

lg 1 ja 3 jätta 6 (kuue) kuu 19 (üheksateist) päevane vangistus E.M suhtes tingimuslikult kohaldamata ning määrata, et ära kandmata 6 kuu 19 päevast vangistust ei pöörata täitmisele kui E.M 24 (kahekümne nelja) kuulise katseaja jooksul ei pane toime uut tahtlikku kuritegu ja täidab talle käitumiskontrolli ajaks pandud kontrollnõudeid ja kohustusi. 3.4. Määrata E.M katseajaks Pärnu Maakohtu Kriminaalhooldusosakonna Haapsalu talituse juhataja määratud kriminaalhooldusametniku järelevalve alla ja kohustada teda täitma

§ 75

lg 1 p 1-5 tulenevaid kontrollnõudeid ja

§ 75lg 2 p 2, 4 tulenevaid kohustusi: 3.4.1.

elama oma alalises elukohas *; 3.4.

1. ilmuma kriminaalhooldaja määratud ajavahemike järel kriminaalhooldusosakonda registreerimisele; 3.4.
2. alluma kriminaalhooldaja kontrollile oma elukohas ning esitama talle andmeid oma kohustuste täitmise ja elatusvahendite kohta; 3.4.
3. saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elukohast lahkumiseks kauemaks kui viieteistkümneks päevaks; 3.4.
4. saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elu-, töö- või õppimiskoha vahetamiseks, 3.4.
5. mitte tarvitama alkoholi ja narkootikume; 3.4.
6. asuma ühe kuu jooksul peale kohtuotsuse kuulutamist tööle. 3.
7. Katseaja alguseks lugeda kohtuotsuse kuulutamise päev, s.o 17.05.2007.a. 3.
8. Kui E.M katseajal ei järgi kontrollnõudeid või ei täida talle pandud kohustusi, võib kohus kriminaalhooldusametniku ettekande alusel määrata täiendavaid kohustusi vastavalt

§ 75

lg 2 sätestatule, pikendada katseaga kuni ühe aasta võrra või pöörata karistuse täitmisele.

1. E.M suhtes valitud tõkend vahistamine tühistada ja vabastada ta vahi alt kohtusaalist.
2. Välja mõista E.M-ilt riigi tuludesse kriminaalmenetluse kulud /tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele nr 10220034800017 SEB Eesti Ühispank, arveldusarve nr 221023778606 Hansapank, viitenumber
3. Maksekorralduse selgitusse kirjutada Haapsalu kohtumaja, otsus nr 1-07-2964, sundraha, kaitsjatasu, ekspertiisitasu/: - sundraha 5 400 (viis tuhat nelisada) krooni; - määratud kaitsjale makstud tasu 4 000 (neli tuhat) krooni; - ekspertiisi kulu (isikuakt nr 56, 25.09.2006) 2 875 (kaks tuhat kaheksasada seitsekümmend viis) krooni; 3 - koopiate tegemise kulu 186 (ükssada kaheksakümmend kuus) krooni 10 senti. Kriminaalmenetluse kulude osas loetakse nõue nõuetekohaselt täidetuks, kui isik tasub nõude 30 päeva jooksul lahendi jõustumisest. Eelnimetatud tähtaja möödumisel pööratakse otsus täitmisele, saadetakse täitmiseks kohtutäiturile ja lisandub täituritasu. Kui nõude tasub teine isik, siis selgitusse lisada nimi, kelle eest nõue tasutakse.
4. Jätta riigi kanda kriminaalmenetluse kulud - Ü. Reidla määratud kaitsjale makstud tasu 6 041 krooni 60 senti; - E.M määratud kaitsjale makstud tasu 6 664 krooni; - koopiate tegemise kulu 558 krooni 30 senti.
5. Kannatanu K L tsiviilhagi summas 1 000 krooni jätta läbi vaatamata. Selgitada kannatanule, et tal on õigus esitada hagi uuesti tsiviilkohtumenetluse korras.
6. Saata kohtuotsus peale jõustumist Eesti Haigekassa Pärnu osakonnale (Lai 14 Pärnu 80010). Edasikaebamise kord Süüdistataval, tema kaitsjal, prokuröril ja kannatanul on õigus otsusega mittenõustumisel esitada otsuse peale apellatsioon, teatades apellatsiooniõiguse kasutamise soovist Pärnu Maakohtu Haapsalu kohtumajja kirjalikult seitsme päeva jooksul, alates kohtuotsuse kuulutamisest. Apellatsioon tuleb esitada Pärnu Maakohtu Haapsalu kohtumajja kirjalikult viieteistkümne päeva jooksul, alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik kohtus tutvuda kohtuotsusega. Kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse võib vaidlustada kohtuotsusest eraldi, esitades selles osas määruskaebuse Pärnu Maakohtu Haapsalu kohtumajja 10 päeva jooksul kohtuotsuse kuulutamisest. I episood Üllar Reidla’t süüdistatakse selles, et tema nõudis grupis E.M-iga igakuuliselt ajavahemikul 2006.a jaanuarist kuni juulikuuni, peale 5 kuupäeva, kohtueelse menetluse käigus täpselt tuvastamata kuupäevadel Lääne maakonnas, Taebla vallas, Taebla alevikus K L’ilt erinevate rahasummade üleandmist, kasutades nõude esitamisel K L’i suhtes psüühilist vägivalda, kasutades ära olukorda, kus kannatanule tekitas nende poolt raha küsimine hirmutunnet, kuna mõlemad süüdistatavad nõudsid temalt ka varem,
7. aasta septembrist 2004.a veebruarini vägivalda kasutades raha üleandmist, mille eest karistas Lääne Maakohus 08.02.2005.a otsusega Üllar Reidla’t tingimisi vangistusega ning Lääne Maakonna alaealiste komisjon kohaldas E.M-ile alaealise mõjutusvahendite seaduses ettenähtud mõjutusvahendit. Kuna eelmisel korral kaasnes süüdistatavate poolt raha küsimisega ka psüühiline vägivald, tajus kannatanu samade süüdistatavate poolt lühikese ajavahemiku möödudes uut raha nõudmist sunnina ning see tekitas temas hirmu, et tema suhtes võidakse vägivalda kasutada. Samuti kasutasid süüdistatavad ära kannatanu abitut seisundit, millest ta ei olnud võimeline hirmu tõttu vastupanu osutama, täitis vastu hakkamata süüdistatava nõudmised ega suutnud abi otsida. Sellise tegevuse tulemusena andis K L E.M-ile ja Ü. Reidla’le üle eelpoolnimetatud ajavahemikul sularahas kokku 2 000 krooni. Sellise tegevusega Üllar Reidla, nõudes varem väljapressimise toime pannud isikuna grupi poolt vägivalla kasutamisega varalise kasu üleandmist, pani jätkuva kuriteona toime väljapressimise, s.o

§ 214lg 2 p 1, 4 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

E.M-i süüdistatakse selles, et tema nõudis grupis Üllar Reidla’ga igakuuliselt ajavahemikul 2006.a jaanuarist kuni juulikuuni, peale 5 kuupäeva, kohtueelse menetluse käigus täpselt tuvastamata kuupäevadel Lääne maakonnas, Taebla vallas, Taebla alevikus K L’ilt erinevate 4 rahasummade üleandmist, kasutades nõude esitamisel K L’i suhtes psüühilist vägivalda, kasutades ära olukorda, kus kannatanule tekitas nende poolt raha küsimine hirmutunnet, kuna mõlemad süüdistatavad nõudsid temalt ka varem, 2003. aasta septembrist 2004.a veebruarini vägivalda kasutades raha üleandmist, mille eest karistas Lääne Maakohus 08.02.2005.a otsusega Üllar Reidla’t tingimisi vangistusega ning Lääne Maakonna alaealiste komisjon kohaldas E.M-ile alaealise mõjutusvahendite seaduses ettenähtud mõjutusvahendit. Kuna eelmisel korral kaasnes süüdistatavate poolt raha küsimisega ka psüühiline vägivald, tajus kannatanu samade süüdistatavate poolt lühikese ajavahemiku möödudes uut raha nõudmist sunnina ning see tekitas temas hirmu, et tema suhtes võidakse vägivalda kasutada. Samuti kasutasid süüdistatavad ära kannatanu abitut seisundit, millest ta ei olnud võimeline hirmu tõttu vastupanu osutama, täitis vastu hakkamata süüdistatava nõudmised ega suutnud abi otsida. Sellise tegevuse tulemusena andis K L E.M-ile ja Ü. Reidla’le üle eelpoolnimetatud ajavahemikul sularahas kokku 2 000 krooni. Sellise tegevusega E.M , nõudes varem väljapressimise toime pannud isikuna grupi poolt vägivalla kasutamisega varalise kasu üleandmist, pani jätkuva kuriteona toime väljapressimise, s.o

§ 214lg 2 p 1, 4 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

II episood E.M-i süüdistatakse selles, et tema 05.12.2006.a kella 09.00-10.00 vahelisel ajal Lääne maakonnas, Taebla alevikus, Nurme tänaval asuva kaupluse “A ja O” juures K L’ilt 300.- krooni suuruses summas sularaha üleandmist, kasutades nõude esitamisel K L’i suhtes psüühilist vägivalda, kasutades ära olukorda, kus kannatanule tekitas tema poolt raha küsimine hirmutunnet, kuna E.M nõudis koos Üllar Reidla’ga temalt ka varem, 2003. aasta septembrist 2004.a veebruarini vägivalda kasutades raha üleandmist, mille eest karistas Lääne Maakohus 08.02.2005.a otsusega Üllar Reidla’t tingimisi vangistusega ning Lääne Maakonna alaealiste komisjon kohaldas E.M-ile alaealise mõjutusvahendite seaduses ettenähtud mõjutusvahendit. Kuna eelmisel korral kaasnes süüdistatava poolt raha küsimisega ka psüühiline vägivald, tajus kannatanu sama süüdistatava poolt lühikese ajavahemiku möödudes uut raha nõudmist sunnina ning see tekitas temas hirmu, et tema suhtes võidakse vägivalda kasutada. Samuti kasutas süüdistatav ära kannatanu abitut seisundit, millest ta ei olnud võimeline hirmu tõttu vastupanu osutama, täitis vastu hakkamata süüdistatava nõudmised ega suutnud abi otsida. Kuna raha nõudmist nägi pealt E K, peale mida E.M läks K L’i juurest eemale, ei õnnestunud E.M seekord K L’ilt raha saada. Sellise tegevusega E.M, nõudes varem väljapressimise toime pannud isikuna vägivalla kasutamisega varalise kasu üleandmist, pani toime väljapressimise, s.o

§ 214lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Kriminaalasja toimikus olid ja kohus uuris I ja II episoodi kohta kogutud järgmisi kirjalikke tõendeid: Tl 126-127 II kd oleva süüdistusakti (kriminaalasi nr 04257000286) kohaselt süüdistati Rene Reidla’t selles, et tema, olles varem vargusi toime pannud isik, nõudis 2003.a septembris, täpselt tuvastamata kuupäeval grupis koos alaealise E.M-iga Lääne maakonnas, Taebla vallas, Kadarpiku külas, Taebla jõe silla juures K L’ilt 200.- krooni üleandmist, kusjuures raha nõudmise käigus vehkis K L’i suunas käes olnud puuoksaga (kaikaga), mistõttu kannatanu tajus reaalset enda vastu suunatud vägivalla ohtu, kuid sellele vaatamata varalist kasu oma tegevuse tulemusel ei saadud, kuna kannatanul ei olnud raha anda. Mõni päev hiljem, pärast Taebla jõe sillal toimunud varalise kasu üleandmise nõudmist, s.o 2003.a septembris, nõudis Üllar Reidla koos alaealise E.M-iga jätkuvalt Lääne maakonnas * külas asuvas K L’i elukohas, * talus K L’ilt 200.- krooni suuruse summa üleandmist, kusjuures nõudmise esitamise käigus ähvardas Üllar Reidla raha mitteandmise korral hävitada kannatanule kuuluvat vara, 5 s.o lubas sisse peksta tema maja aknad, millist ähvardust suurendas E.M-i kohalolek, mistõttu kannatanu andis Üllar Reidla kätte 100.- krooni raha. Peale selle nõudis Üllar Reidla jätkuvalt 2004.a jaanuaris ja veebruaris K L’i elukohas * talus K L’ilt varalise kasu üleandmist, kusjuures 2004.a jaanuaris ähvardas sisse peksta kannatanu elumaja aknad, kui tema nõuet temale raha anda ei täideta, mistõttu kannatanu andis temale raha puudumisel üle 10 CD plaati kogumaksumusega 1500.- krooni ning 2004.a veebruaris nõudis varalise kasu üleandmist, ähvardades nõude mittetäitmise korral, s.o juhul kui temale raha või muid asju ei anta, sisse lüüa elumaja aknad ning põlema panna kuuri, mistõttu kannatanu andis temale raha 500.- krooni. Sellise tegevusega Üllar Reidla, nõudes varem vargusi toime pannud isikuna grupi poolt vägivalla kasutamise ja vara hävitamisega ähvardades varalise kasu üleandmist, pani jätkuva kuriteona toime väljapressimise, s.o

§ 214lg 2 p 1, 4 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Tl 159-160 I kd Lääne Maakohtu 08.02.2005 kohtuotsuse kohaselt on Üllar Reidla süüdi tunnistatud

§ 214

lg 2 p 1 järgi ja karistatud vangistusega 2 aastat 8 kuud, mis on jäetud

§ 74, 75 sätteid kohaldades tingimuslikult kohaldamata 2 aastase katseajaga.

Kannatanu K L on andnud ütlusi /I kd tl 114-115 (11.07.2006)/, et

1. a talvel (täpset kuud ei mäleta) sai jälle alguse raha nõudmine E.M-i ja Üllar Reidla poolt, väites, et raha on vaja selleks, et kellelegi võlgasid ära tasuda ja neil omal raha ei ole. Põhiliselt on raha küsitud iga kuu 5ndal kuupäeval, kui kannatanul K. L’il on pensioni saamise päev. Koju nad ei ole küll enam tulnud aga ootavad teda postkontori juures. Summad on jäänud 500 krooni piiridesse. Viimati andis 05.07.2006.a Üllar Reidla’le 400 krooni. Ähvardanud nad kannatanut ei ole aga on öelnud, et ta lihtsalt peab neile iga kuu raha maksma. K. L saab pensioni 2 457 krooni kuus. Paaril korral on K. L keeldunud raha andmast, kuid siis tullakse, kui teda alevis mõni teine kord nähakse, juurde ja öeldakse, et anna raha. Seega ikkagi on pidanud raha andma, sest K. L lihtsalt kardab neid. I kd tl 117-119 (09.08.2006) – K. L andis ütlusi, et E.M-i ja Ü. Reidla’t tunneb juba mitu aastat. Alates 2003-st aastast on nad kahekesi käinud temalt raha välja pressimas, mille eest nad anti ka kohtu alla. Peale seda jäeti ta mingiks ajaks rahule, kuid 2006.a jaanuarist alates käivad nad uuesti raha välja pressimas. Esimene kord jaanuari alguses oli Ü. Reidla üksi tulnud ja küsinud 300 krooni. Sularaha käepärast ei olnud ja kannatanu läks üksi arvet kontrollima, kuid arvel ka raha ei olnud. Seega sel päeval ta Reidla’le raha ei andnud, kuid samal õhtul kohtus ta uuesti temaga poe juures ning siis andis Ü. Reidla’le 300 krooni. Reidla ei ähvardanud teda ega peksnud, kuid kannatanu sai aru, et hakkab korduma vana lugu, kui Ü. Reidla ja E.M koos temalt raha välja nõudsid. Antud raha ei ole talle tagasi makstud. Pärast seda hakkaski Reidla koos E.M-iga teda pensionipäeval poe ja postkontori juures valvama. Mingit konkreetset summat nad paika ei pannud, kuna iga kord olid summad erinevad. Kui raha kohe ei olnud anda, siis käidi kannatanut nii kaua töötlemas, kuni nõutud summa kätte saadi. Kokku 2006.a jaanuarist kuni juulikuuni on K. L maksnud Ü. Reidla’le ja E.M-ile umbes 2 000 krooni, päris kindel selles summas ei ole, võib-olla on isegi rohkem makstud. Mingit raha nende käest kannatanu tagasi ei ole saanud ja oma pangakaarti nende kätte kunagi andnud ei ole, alati on kannatanu sularaha ise välja võtnud ja siis nendele sularahas maksnud. Nendel kordadel on kannatanu näinud postkontori juures ka E K’u, kellega on ka juttu ajanud aga raha nõudmisest ei ole omavahel räägitud. K oli sellest ise kusagilt kuulnud. Seda, kuidas K. L E.M-ile ja Reidla’le raha üle annab, ei ole keegi näinud. Nad on alati valinud sellise kohta, kus kedagi lähedal ei oleks. Pekstud ega ähvardatud ei ole, kuid kannatanu tunneb nende ees hirmu. Päris kahekesi koos, s.o käest kinni või kõrvuti, nad lähenenud ei ole, kuid K. L teab, et nad tegutsevad koos. Iga kord kui üks neist tuli raha nõudma, seisis teine läheduses ja valvas. Enamjaolt oli küsijaks Reidla ja raha on ka kannatanu Reidla’le üle andnud, kuid E.M on seal samas läheduses olnud. Augustis nad raha ei käinud nõudmas aga kannatanu kardab neid ikka. Sellest, et Reidla ja E.M 2006.a jälle raha käisid nõudmas, ei ole K. L kellelegi rääkinud ja keegi pealt ei ole näinud. Kannatanu kodus ei ole nad kordagi raha küsimas käinud. 6 I kd tl 121-122 (24.08.2006) – K. L andis ütlusi, et 14.08.2006.a käis Üllar Reidla tema juures ning maksis talle 600 krooni käest kätte, öeldes, et tasub vanad võlad. E.M-i ei ole kannatanu näinud ja tema käest mingit raha saanud ei ole. II kd tl 58-60 (07.12.2006) – K. L andis ütlusi, et 2006.a detsembri
2. kuupäeval oli tal nagu alati pensioni saamise päev. Sõitis kodust Taebla alevisse ja peatus „A ja O“ kaupluse juures. Jalgratta jättis kaupluse juurde ja läks võttis kõigepealt sularahaautomaadist 500 krooni, et saaks sides hiljem ära maksta järelmaksu 400 kroonise arve. Kauplusest asjade ostmiseks sularaha ta välja ei võtnud, kuna seal ta maksab alati kaardiga. Kaupluse lähedal ta E.M-i ei märganud, kuid kui poes oli oma asjad ära ostnud ja hakkas sidesse minema, mis asub sama maja teises otsas, nägi ta kaupluses E.M-i. Kas E.M ka midagi ostis, ta tähele ei pannud. K. L läks poest välja ja suundus sidesse, kus oma maksud ära maksis ja läks uuesti poodi, kuna tuli meelde, et peab veel korraks poest läbi käima. Poodi minnes astus samal ajal poest välja E.M , kes astus ta juurde ja nimepidi nimetamata ütles: „Anna mulle 300 krooni!“. Mingist laenamisest ega tagasimaksmisest juttu ei olnud. E.M ei ähvardanud, kuid kannatanu kartis teda. E.M-i ja Ü. Reidla’t kardab kannatanu juba eelmisest korrast, kui nad käisid teda ähvardamas ja raha välja pressimas. Seegi kord kartis kannatanu E.M-i ja oli tema nõudmise peale nõus talle raha andma. Kuid sularaha kannatanul nii palju ei olnud, kuna eelmisest võetud 500 kroonist ei olnud eriti midagi järel. Sularaha automaadist ei jõudnud kannatanu raha välja võtta, kuna kõike toimuvat nägi pealt E K, kes astus kauplusest välja ja suundus nende poole. E käratas midagi E.M-ile, umbes et: „Mis sa siin jälle teed?“ või midagi taolist. Selle peale E.M ehmatas ja läks poe juurest majade poole, K. L aga sõitis jalgrattaga kodu poole. Kui Enno ei oleks vahele tulnud, oleks K. L maksnud E.M-ile 300 krooni. Peale seda E.M kannatanule ei helistanud ega ka kusagilt mujalt raha ei nõudnud. See oli esimene kord üle pika aja, kus E.M tema käest raha oli käinud nõudmas. Seekord, erinevalt eelmisest korrast, kui nad käisid koos Üllar Reidla’ga, oli E.M üksinda ja Reidla’t kannatanu kuskil lähedal ka ei näinud. Eelmistel kordadel 2006.a jaanuarist kuni juulikuuni, kui Margus koos Üllariga raha käisid nõudmas, ei olnud kordagi juttu raha laenamisest või tagasi maksmisest. Ü. Reidla on küll hiljem tagasi maksnud 600 krooni. Ühel korral on Ü. Reidla helistanud kannatanule ja uurinud tema arveldusarve numbrit, mainides, et soovib raha üle kanda (kui palju, seda ei öelnud). Seda kannatanu ei mäleta, kas ta oma arveldusarve numbri tookord Reidla’le ka ütles. Pärast seda mingil ajal laekuski kannatanu arveldusarvele 400 krooni, kuid ei tea kelle poolt. Kannatanu arvas, et see võis olla Üllari poolt, kuna kuskilt mujalt ei olnud tal raha saada. Margus ei ole mingit raha tagasi maksnud ega ka konto numbrit küsinud. Selle kohta kannatanul mingit seletust anda ei ole, et E.M oleks talle väga palju helistanud või et kannatanu oleks talle ise helistanud. K. L mäletab vaid, et vahest nägi, et talle on väga palju saabunud vastamata kõnesid. Osad neist olid E.M-i omad, osad olid hoopis ilma numbrita. K. L on proovinud ka tagasi helistada, kuid alati ei võetud vastu. Mõned korrad helistas Marguse telefonilt ka Ü. Reidla. Mõned korrad on kannatanult telefoni teel raha nõutud ja määratud koht, kuhu tulema peab. Neid kordi aga kannatanu täpselt ei mäleta. Ähvardanud nad ei ole aga K. L kardab neid ja neile vastu astuda ei julge ning jääbki oma raha neile senikaua maksma, kui nad seda nõuavad. Kannatanu arvab, et ei teeks paha, kuid neid kohtulikult karistada, siis saaks võib-olla mõneks ajaks rahu. Tl 200 I kd on FIE M T arstitõend selle kohta, et K L`il ei esine psüühikahäireid. Kahtlustatav E.M on andnud ütlusi /I kd tl 123-125 (12.07.2006)/, et käis sellel kuul Taebla kaupluse juures ja nägi 06.07.2006.a seal K L’i ning küsis tema käest 150 krooni. Raha oli tal vaja toidu ostmiseks, kuna ei olnud veel oma töötasu kätte saanud. K. L’ile ütles ta, et maksab raha tagasi kui on oma töötasu kätte saanud. Kuskil juunikuu algul tuli E.M Taebla kauplusest ja nägi postkontori juures Üllar Reidla’t, ajas temaga juttu ning nende juurest möödus E K, kes ütles, et ootab ka L’i ja tahab raha saada. Kahtlustatav E.M ei saanud aru, mis L’i ta mõtles, kui nägi K 7 L’i poest välja tulemas. Üllar ütles talle selle peale, et ta läheks eemale. E.M läks seejärel ära koju, mida Üllar seal postkontori juures edasi tegi, seda ta ei tea. Peale selle viimase korra ei ole ta varasemal ajal rohkem K. L’i käest käinud raha küsimas. Kas seda on teinud Ü. Reidla, seda E.M ei julge kinnitada, kuid lubab, et maksab K. L’ilt küsitud raha kindlasti tagasi. I kd tl 168-170 (23.08.2006) – E.M andis ütlusi, et tema K. L’i käest raha väljapressimist ei ole toime pannud ja selles osas ennast süüdi ei tunnista. Ü. Reidla’ga ta on küll koos olnud, kui nad K. L’iga postkontori ja Taebla kaupluse juures on kohtunud, kuid tema rahaküsija ei ole olnud. Seda ei oska ta öelda, kas Ü. Reidla on K. L’i käest raha nõudnud või mitte, kuna ta on eemal olnud. 2006.a algusest kuni augustini ei ole ta üksi ega koos Reidla’ga K. L’i kodu juures käinud, kuid on kohtunud temaga kas siis poe või postkontori juures. Mitte mingit K. L’ile suunatud ähvardamist või peksmist ei ole olnud. Tema on võtnud L’i käest laenuks 150 krooni ning selle raha maksis talle juba tagasi. Tagasimaksmine toimus umbes nädal enne juulikuu lõppu Taebla kaupluse ja bussipeatuse vahel, kui K. L tuli arvatavasti poodi. Mingit paberit selle kohta ei võtnud ja tunnistajaid raha üleandmisel ei olnud. I kd tl 250-252 (20.11.2006) – andis E.M ütlusi, et tema koos Ü. Reidla’ga on paaril korral postkontori juures suhelnud K L’iga, kuid raha ei ole ta tema käest küsinud. Ühe korra on küsinud 150 krooni ja selle talle ka tagasi maksnud. Ähvardanud ta K. L’i ei ole. K. L’iga on ta ammune tuttav ja saab temaga läbi, kuid ta ei ole nii hea tuttav, et temale väga tihti helistada. Sellepärast ei oska seletada, mille pärast on ta K. L’ile nii tihti helistanud. Vahest on tema telefonist K helistanud ka Ü. Reidla. Kahtlustatav E.M andis ütlusi /II kd tl 69-74 (08.12.2006)/, et K L’ilt raha väljapressimises ta ennast süüdi ei tunnista, kuna ei ole nimetatud kuritegu toime pannud ja seega ei kahetse mitte midagi. 05.12.2006.a hommikul umbes 09.-10.00 ajal läks ta „A ja O“ kaupluse juurde. Vahetult enne kaupluse hoonet, vana kõnnitee peal kohtus ta E K’uga ja palus tema käest tuld, kuid tema vastas, et ta ei suitseta ning kahtlustatav läks tema ees edasi kaupluse suunas. Kaupluse juures nägi kahtlustatav Rene Reidla ema ja küsis tema käes Rene kohta. Mingit rahajuttu neil omavahel ei olnud. Kui kahtlustatav hakkas poe juurde jõudma, nägi ta eemalt poe juures K L’i. Kahtlustatav helistas talle mobiilile ja ütles talle: „Kas sul on 300 krooni mulle anda, ma maksan hiljem tagasi?“. Kalev vastas, et ta annab talle raha. Kahtlustatav küll ei öelnud, et ta tahab raha laenata, kuid lubas hiljem tagasi maksta. Pärast seda jutuajamist sisenes kahtlustatav K poodi järgi ja nägi, et ta võtab kaupluses sees olevast rahaautomaadist raha välja, kuid kui palju, seda ta ei näinud. K tegi oma ostud ära, kahtlustatav ootas teda kogu see aeg kaupluse saalis. Keegi vahepeal helistas kahtlustatava mobiilile, kuid kes, ei mäleta. Kui K astus poest välja, järgnes kahtlustatav talle. K. L jäi side nurga taha (asub kauplusega samas majas) ning kahtlustatav järgnes talle. Side nurga taga olles, kui kahtlustatav hakkas K lähenema ja viimane oleks kahtlustatavale juba raha andnud, tuli teiselt poolt maja tagant E K, kes käratas kahtlustatavale midagi. Mida täpsemalt, sellest ei saanud kahtlustatav aru. Seejärel läks kahtlustatav tagasi vana kõnnitee poole ning K. L istus jalgrattale ning sõitis kodu poole. E. K’u rünnata kahtlustatav ei kavatsenud ja midagi tema suunas ei visanud. Raha küsides kahtlustatav ei kurjustanud ega pahandanud K, küsis seda rahulikult. II kd tl 89-92 (12.01.2007) andis kahtlustatav E.M ütlusi, et jääb eelnevalt antud ütluste juurde ning midagi juurde lisada ei soovi. K L’i käest raha väljapressimist ei ole ta toime pannud ning selles osas süüdi ennast ei tunnista. Kahtlustatav Üllar Reidla on andnud ütlusi /I kd tl 129-130 (17.07.2006)/, et on käinud K L’ilt raha küsimas. 2006.a maikuus sai K. L’ilt Taebla kaupluse juures 220 krooni, samuti küsis raha märtsikuus, kui sai temalt 200 krooni. Raha on küsinud lihtsalt selle jaoks, et tal on seda vaja olnud. Sellist asja ei ole olnud, et K. L poleks talle raha andnud, kui tema seda küsinud on. Ühel korral, kui K kohe anda ei olnud, siis lubas ta, et teeb seda mõni teine päev ja on siis ka raha toonud. K raha on ta kogu aeg üksinda küsinud ja E.M-i poolsete raha küsimiste kohta ei oska ta midagi öelda. 8 I kd tl 140-141 (22.08.2006) – tunnistas Ü. Reidla, et on toime pannud kuriteo, milles teda kahtlustatakse. Kahetseb puhtsüdamlikult oma tegu ja jääb 17.07.2006.a antud ütluste juurde. Lisab, et 15.08.2006.a maksis K. L’ile tagasi 600 krooni st osaliselt hüvitas varalise kahju, mida on oma kuriteoga K. L’ile tekitanud. Raha andis K üle sularahas tema maja ees, kas seda keegi nägi, ta ei tea. I kd tl 291-293 (16.10.2006) – tunnistas Ü. Reidla, et on toime pannud kuriteo, milles teda kahtlustatakse. Kahetseb puhtsüdamlikult oma tegu ja lisab eelnevalt antud ütlustele, et K. L’i käest ei ole ta raha küsinud laenuks, vaid oma võlgade katteks ning K. L on seda ka andnud. Ähvardanud ta K ei ole ja kui K kardab teda Margusega eelmisest korrast s.o eelmisest kuriteost, siis on see ta enda viga. Ü. Reidla on E.M-iga tihti koos, kuna nad on sõbrad ja nad on tihti olnud koos ka postkontori ja kaupluse juures, kui seal on käinud K. L. Mingit suhet tal L’iga ei ole, kuid on talle selle aasta jooksul umbes 4-5 korda helistanud. Paar korda on helistanud selleks, et raha küsida ja selleks, et määrata koht, kus temaga kohtuda. Raha on K. L alati üle andnud sularahas ja nii, et seda keegi ei oleks näinud. Seda raha, mis Lõps’i käest saanud on, ei ole ta E.M-iga jaganud. 15.08.2006 maksis ta K. Lõps’ile tagasi 600 krooni ning tahab selles kuus veel 400 krooni anda, et hüvitada osa kuriteoga tekitatud varalist kahju. Ülejäänud 1 000 krooni maksku E.M , see on tema osa. Kas E.M on midagi L’ile tagasi maksnud, seda ei tea. Tunnistaja J M on andnud ütlusi /I kd tl 138-139 (23.08.2006)/, et K. L elab koos * samas külas kus temagi, paar maja on vahet. Pärast 2003.a kui K käest Ü. Reidla ja E.M olid raha välja pressinud, on nad mingiks ajaks K rahule jätnud. 2006.a algusest on tunnistaja täheldanud, et K. L’i vist jälle kimbutatakse, kuid ei ole tema kodu juures kedagi näinud. Kõik tähelepanekud on kaudsed st et tunnistaja on näinud varakevadel jalgrattaga mööda sõitmas Ü. Reidla’t, kui Reidla kellelegi helistas ning mõne aja pärast nägi ka K. L’i kodunt väljumas. Teine kord nägi tunnistaja K. L’i koos Ü. Reidla’ga Taebla jõe silla juures, kuid niipea kui nad teda nägid, läksid nad kohe lahku. Kolmas kord nägi tunnistaja, kuidas K. L kaupluses raha välja võttis, seejärel väljus poest ning kohtudes Ü. Reidla’ga läksid nad koos kaupluse juurest minema. Raha üleandmist ei ole tunnistaja näinud, kuid oletab, et Reidla on uuesti hakanud K. L’i käest raha välja pressima. Seekord Lõps ei ole talle oma murest rääkinud ja tunnistaja ise ei ole ka küsinud, kuna tema küsimuste peale on K väga närviliseks läinud ja on otsustanud ta rahule jätta. Seekord ei ole tunnistaja Ü. Reidla’t näinud K. L’i maja juures või aias, küll aga seal piirkonnas. E.M-i kohta ei oska tunnistaja midagi öelda, kuna teda ega teisi ümbruskonna poisse ei ole ta K. L’i elamise juures täheldanud. Tunnistaja on oma sisemuses veendunud, et K. L’i käest pressitakse jälle raha välja, kuid tõestada ta seda ei suuda, kuna konkreetset raha üleandmist ta näinud ei ole. Tunnistaja E K on andnud ütlusi /I kd tl 109-113 (11.07.2006)/, et
3. mail 2006.a läks ta Taebla poole ja tema ees läks poe poole Üllar Reidla, kes poodi ei läinud, vaid selle nurga taha. Tunnistaja suundus poodi, kus nägi K L’i, kes tegi seal sisseoste. Tunnistaja ostis oma asjad ära ja väljus poest, kuid K. L jäi veel poodi. Tunnistaja läks seejärel poe nurga taha ja küsis Reidla käest, et mida või keda ta ootab. Reidla ütles, et autot. Seejärel tuli tunnistaja poe ette ja jäi vaatama, mis edasi saab. Veidi aja möödudes väljus K. L poest ja läks selle nurga taha, kuhu tunnistajast oli istuma jäänud Reidla. Seejärel hakkas K. L jalgrattaga kodu poole sõitma. Tunnistaja jälgis K tegemisi ja nägi, et Taebla bussipeatuses istuvad Ü. Reidla ja E.M. Reidla hõikas K nimepidi ja viipas käega aga K ei teinud välja vaid läks edasi. 05.06.2006 hommikupoole passis tunnistaja Taeblas * maja ees puude varjus. Nägi kui kodunt tuli K. L jalgrattaga ja läks poodi või postkontorisse, täpselt ei näinud, kuna rahvast liikus palju. Kuskil kella 10.00 paiku tunnistaja kannatus katkes ja ta läks poe juurde, kus nägi, et postkontori trepil seisid Ü. Reidla ja E.M. Tunnistaja vaatas kohe postkontorisse veendumaks, kas K. L on seal või ei. Postkontoris K ei olnud. Tunnistaja läks eemale ja nägi, et K. L tuleb ja ta läks Reidla ja E.M-i poole ning pani käe tasku. Seejärel aga K märkas tunnistajat ja läks Reidla’st ja E.M-ist mööda ning 9 sisenes postkontorisse. Tunnistaja läks E.M-i ja Reidla vahelt L’ile postkontorisse järgi ning poiste juures olles ütles, et ta tahab ka K raha saada. Kui tunnistaja postkontorist väljus, nägi ta E.M-i ja Reidla’t majade vahele minemas. L tuli välja ja läks postkontori taha. I kd tl 250-252 (20.11.2006) – andis E. K ütlusi, et tunneb E.M-i ammu kui Taebla elanikku. Mingeid suhteid neil omavahel ei ole, kuid tunneb tema vastu vihavaenu, kuna E.M „silitas“ teda telliskiviga. Tunnistaja on E.M-i ja Reidla’t koos näinud mitmel korral K. L’iga suhtlemas. Kuna Taeblas kõik teadsid, et nad kahekesi koos käivad L’ilt raha välja pressimas siis umbes aprillikuust hakkas tunnistaja neid jälgima. Sai teada, et K. L’i pensioni saamise päev on
4. kuupäev ning kahel korral viiendal kuupäeval ongi tunnistaja näinud E.M-i ja Ü. Reidla’t ootamas K. L’i. Ühel korral ootasid kaupluse ja seejärel töökoja väravate juures. Teisel korral ootasid nad mõlemad K. L’i postkontori juures. Tunnistaja on K. L’iga vestelnud sellel teemal, kuid K on alati napisõnaline, kuna ta kardab E.M-i ja Reidla’t. Kuid Kalev on tunnistajale kinnitanud, et nad mõlemad käivad tema käest raha välja pressimas. Täpset summat ei ole K tunnistajale öelnud, vastas, et kuidas kunagi. II kd tl 61-63 (07.12.2006) – andis E. K ütlusi, et 05.12.2006.a umbes kella 09.00-10.00 vahelisel ajal läks ta „A ja O“ kauplusse sisseoste tegema. Tulles oma maja juurest põrkas peaaegu kokku enne kauplust oleval kõnniteel E.M-iga, kes küsis ta käest, kas tal on tuld pakkuda. Tunnistaja vastas, et kuna ta ei ole suitsumees, siis tuld tal ei ole. Rohkem Margus midagi ei öelnud ja hakkas umbes 5-6 meetrit temast eespool poe poole liikuma. E.M sisenes poodi ja tunnistaja pani tähele, et poe ees seisab Ü.Reidla * K R. Kui tunnistaja hakkas poe uksest sisse minema, siis ta nägi, et poe ees asuvast sularahaautomaadist võtab K. L välja sularaha. Kui palju ta täpselt võttis, ei oska tunnistaja kinnitada, kuid neid oli rohkem kui kaks 100 krooni. Tunnistaja küsis veel K. L’i käest, et: “Kas jälle pressitakse raha välja?“, mille peale L midagi ei vastanud, vaid läks näost punaseks. Siis tuligi tunnistajal meelde, et on
5. kuupäev ning K on pensionipäev. Tunnistaja sisenes poodi ning nägi, et seljaga tema poole kaupluse tagumises Haapsalu poolses saalis seisab E.M ning räägib mobiiltelefoniga. Kui tunnistaja oma kaubaga kassasse jõudis, siis oli K. L juba kassast läbi ning läks poest välja. Temale järgnes kohe E.M , mille peale tunnistaja jättis oma ostud pooleli ning järgnes neile poest välja. Tunnistaja nägi, et E.M möödaminnes ütles midagi Reidla * ning läks edasi. K R jäi poe ette seisma. K. L’i tunnistaja poe ees ei näinud ja läks kohe poe nurga, et vaadata, kuhu ta läks. Kui tunnistaja oli juba poe taga pool, siis nägi ta, et K. L tuleb jalgrattaga side nurga tagant välja. Samal ajal nägi, et K. L’i poole suundub vana jalgtee poolt E.M. Tunnistaja sai aru, et E.M pressib jällegi K raha välja. Selle peale tunnistaja käratas E.M-ile: „Kaua, kurat, see jama ometi käib?“, mille peale E.M justkui ütles midagi vastu, kuid L’ile ei lähenenud enam, vaid läks tagasi. K. L aga istus jalgrattale ja sõitis kodu poole. Kas L andis E.M-ile raha või mitte, seda tunnistaja kinnitada ei saa, kuna raha üleandmist ei näinud. Tunnistaja O P on andnud ütlusi /I kd tl 134-135 (15.08.2006)/, et tuli tööle Taebla Vallavalitsusse 2003.a ja siis kuulis, et kohalikud poisid Üllar Reidla ja E.M käivad ja kiusavad kohalikke vanureid. Sellel ajal nad nõudsid K L’i käest raha välja ning selle eest astusid nad ka kohtu ette. 2006.a on tunnistaja jällegi kuulnud, et Reidla ja E.M on K. L’i käest raha välja pressinud. Tunnistaja ise ei ole kordagi näinud K. L’i poolt poistele raha üleandmist, kuid on sellest kuulnud Taebla elanike käest ning ka K enda käest, kui ta käis koos politseinikuga vallamajas avaldust kirjutamas. K otseselt midagi raha väljapressimisest tunnistajale ei rääkinud, ta vestles rohkem valla sotsiaaltööspetsialisti S M. Kuna avaldus oli tehtud 2006.a juulikuus ja tunnistaja asendas sellel ajal vallavanemat, siis kutsuski ta Reidla ja E.M-i enda juurde vestlusele. Reidla käitus väga ülbelt ning eitas kõike, E.M oli väga tagasihoidlik ja vaikne, kuid vaikivalt just tunnistas seda, et on K. L’ilt raha nõudnud. Otseselt ta seda ei ole tunnistanud.
6. või
7. augustil 2006 kohtas tunnistaja K. L’i postimaja juures ja küsis, et kas poisid on tema juures käinud ja raha nõudnud. Kalev vastas, et augustikuus Reidla ja E.M ei olevat tema käest raha välja pressinud. 10 Tunnistaja S M on andnud ütlusi / I kd tl 136-137 (16.08.2006)/, et 11.07.2006.a tuli vallamajja Taebla konstaabel Kaido Lukk ning teatas, et temani on jõudnud signaalid, et E.M koos Üllar Reidla’ga on K L’i käest raha välja pressinud. Tunnistaja läks koos K. Lukk’iga L juurde, kuid teda kodus ei olnud. Kätte said ta Taebla bussipeatusest, kui L tuli just Haapsalust. K. L kinnitas, et E.M ja Ü. Reidla on tõesti 2006.a algusest käinud tema käest raha välja pressimas. Pärast seda mindi koos vallamajja, kus K. Lukk võttis K. L’i avalduse vastu ja küsitles viimast. L rääkis, et selle aasta algusest käivad iga kuu peale
8. kuupäeva s.o pärast pensioni saamist E.M ja Ü. Reidla tema käest raha välja nõudmas. Vägivalda nad ei kasutanud ja ei ähvardanud teda, kuid K. L pidi ikkagi neid kartma. Algul ütles K. L, et poisid nõuavad tema käest iga kuu 500 krooni ja ütlevad, et nad on kellelegi võlgu ning K peab nendele selle raha andma. Pärast K väitis, et tegelikult andis ta nendele iga kuu täpselt nii palju kui nad olevat küsinud. Summad olid iga kuu erinevad. Igal juhul viimati olevat K. L Ü. Reidla kätte maksnud täpselt nädal enne avalduse kirjutamist s.o 05.-
9. juulil 2006.a 400 krooni. Reidla olevat olnud üksinda. Veel ütles K. L, et seekord poisid valvasid teda Taebla postkontori ja kaupluse juures, kuid kordagi ei ole tema kodus käinud. Tunnistaja ise ei ole kordagi näinud K. L’i poolt Ü. Reidla’le ja E.M-ile raha üleandmist. Enne seda ei ole K. L kordagi ise käinud vallamajas ning rääkinud raha väljapressimisest. Ta arvatavasti ei oleks ka seekord ise tulnud, kuna kardab neid poisse. Tunnistaja K R andis ütlusi /II kd tl 65-66 (13.12.2006)/, et 05.12.2006.a umbes kella 10.00 ajal oli ta Taeblas „A ja O“ kaupluse juures ja ootas oma sõbrannat A A’it. Tunnistaja mäletab seda hästi, kuna
10. kuupäeval oli tal pensionipäeva ja A pidi ka pensioni järgi tulema ning nad pidi kokku saama. Tunnistaja oli postkontori juures väljas, kui temast möödus E.M ja suundus kauplusse. Möödudes ta teretas tunnistajat ja midagi ka möödaminnes ütles, kuid mitte midagi erilist. Tunnistaja täpselt ei mäleta, mida Margus rääkis, kuid vist uuris midagi R kohta. Mingit raha võtmise või tunnistajale raha andmise juttu E.M ei rääkinud. Tunnistaja ei pannud tähele, et Margus oleks poe ees kellegagi kohtunud või juttu ajanud. Ka E. K ei rääkinud tunnistajaga mingist rahast ega E.M-ist. Rohkem tunnistaja Margust kaupluses ega kaupluse läheduses ei näinud. Tl 260 I kd on õiend selle kohta, et K. L on kinnitanud politseiinspektorile, et tema kasutab Eliisa Mobiilsideteenused AS teenuseid juba pikemat aega ning tema number alates liitumisest * ja ka ajavahemikul 01.01.2006 – 01.09.2006 kasutas sama numbrit. Jälitusprotokolli /I kd tl 267-269/ kohaselt teostati jälitustoiming andmete kogumiseks üldkasutatavate tehniliste sidevahendite kaudu, et välja selgitada abonentnumbrite *, * ja * suhtes sõnumite edastamise fakti, kestuse, viisi ja vormi kohta ajavahemikus 01.01.2006.a kuni 03.10.2006.a. Kõneeristuste läbitöötamisel ilmnes, et abonentnumbrile * (L) ja abonentnumber *(E.M) on omavahel sisse ja välja helistanud või sõnumeid saatnud järgnevalt: 1) 16.02.2006 kell 17.08 kõne L’ile kestvusega 1 s; 2) 16.02.2006 kell 17.09 kõne E.M-ile kestvusega 151 s; 3) 18.02.2006 kell 16.37 kõne L’ile kestvusega 1 s; 4) 18.02.2006 kell 16.37 kõne E.M-ile kestvusega 41 s; 5) 22.02.2006 kell 13.06 kõne L’ile kestvusega 2 s; 6) 22.02.2006 kell 13.07 kõne E.M-ile kestvusega 33 s; 7) 23.02.2006 kell 09.06 kõne L’ile kestvusega 1 s; 8) 23.02.2006 kell 09.06 kõne E.M-ile kestvusega 43 s; 9) 23.02.2006 kell 12.07 kõne L’ile kestvusega 2 s; 10) 23.02.2006 kell 12.07 kõne E.M-ile kestvusega 19 s; 11) 03.03.2006 kell 09.53 kõne L’ile kestvusega 1 s; 12) 03.03.2006 kell 09.55 kõne E.M-ile kestvusega 55 s; 13) 03.03.2006 kell 14.10 kõne L’ile kestvusega 1 s; 14) 03.03.2006 kell 14.10 kõne E.M-ile kestvusega 163 s; 15) 03.03.2006 kell 15.04 kõne E.M-ile kestvusega 8 s; 16) 06.03.2006 kell 17.08 kõne L’ile kestvusega 0 s; 19) 06.03.2006 kell 17.09 kõne E.M-ile kestvusega 97 s; 20) 09.03.2006 kell 18.39 kõne L’ile kestvusega 1 s; 21) 09.03.2006 kell 18.40 kõne E.M-ile kestvusega 146 s; 22) 11.03.2006 kell 13.00 kõne L’ile kestvusega 1 s; 23) 11.03.2006 kell 13.00 kõne E.M-ile kestvusega 163 s; 24) 13.03.2006 11 kell 17.42 kõne L’ile kestvusega 1 s; 25) 13.03.2006 kell 17.46 kõne L’ile kestvusega 1 s; 26) 14.03.2006 kell 09.27 kõne L’ile kestvusega 3 s; 27) 14.03.2006 kell 09.28 kõne E.M-ile kestvusega 60 s; 28) 05.04.2006 kell 15.13 SMS L’ile; 29) 05.04.2006 kell 15.21 SMS L’ile; 30) 05.04.2006 kell 16.09 SMS L’ile; 31) 05.04.2006 kell 16.18 kõne L’ile kestvusega 12 s; 32) 05.04.2006 kell 16.21 kõne E.M-ile kestvusega 136 s; 33) 05.05.2006 kell 09.59 kõne L’ile kestvusega 1 s; 34) 05.05.2006 kell 09.59 kõne E.M-ile kestvusega 77 s; 35) 05.05.2006 kell 10.16 kõne E.M-ile kestvusega 40 s; 36) 05.05.2006 kell 10.36 kõne E.M-ile kestvusega 137 s; 37) 05.05.2006 kell 10.36 kõne L’ile kestvusega 2 s; 38) 05.05.2006 kell 13.05 kõne L’ile kestvusega 1 s; 39) 05.05.2006 kell 13.06 kõne E.M-ile kestvusega 82 s; 40) 05.05.2006 kell 15.02 kõne L’ile kestvusega 8 s; 41) 10.05.2006 kell 18.37 kõne L’ile kestvusega 1 s; 42) 10.05.2006 kell 18.38 kõne E.M-ile kestvusega 53 s; 43) 06.07.2006 kell 12.49 kõne L’ile kestvusega 1 s; 44) 06.07.2006 kell 12.56 kõne E.M-ile kestvusega 13 s; 45) 03.08.2006 kell 15.17 kõne L’ile kestvusega 6 s; 46) 03.08.2006 kell 15.17 kõne E.M-ile kestvusega 107 s; 47) 04.08.2006 kell 09.
11. kõne L’ile kestvusega 124 s; 48) 04.08.2006 kell 10.18 kõne L’ile kestvusega 34 s; 49) 04.08.2006 kell 11.00 kõne E.M-ile kestvusega 57 s; 50) 04.08.2006 kell 11.00 kõne L’ile kestvusega 2 s; 51) 04.08.2006 kell 12.47 kõne L’ile kestvusega 9 s; 52) 25.08.2006 kell 12.16 kõne L’ile kestvusega 1 s; 53) 25.08.2006 kell 12.16 kõne E.M-ile kestvusega 130 s; 54) 16.09.2006 kell 11.07 kõne E.M-ile kestvusega 62 s; 55) 16.09.2006 kell 11.28 kõne E.M-ile kestvusega 17 s. Kõneeristuse läbitöötlemisel ilmnes, et abonentnumbrile * (L) ja abonentnumber * (Reidla) on omavahel sisse ja välja helistanud või sõnumeid saatnud alljärgnevalt: 1) 16.07.2006 kell 17.20 kõne L’ile kestvusega 3 s; 2) 16.07.2006 kell 17.21 kõne Reidla’le kestvusega 31 s; 3) 12.08.2006 kell 09.28 kõne L’ile kestvusega 9 s; 4) 12.08.2006 kell 09.29 kõne Reidla’le kestvusega 19 s; 5) 05.09.2006 kell 09.33 kõne Reidla’le kestvusega 26 s; 6) 05.09.2006 kell 11.31 kõne Reidla’le kestvusega 12 s; 7) 05.09.2006 kell 11.51 kõne Reidla’le kestvusega 15 s; 8) 14.09.2006 kell 14.51 SMS L’ile; 9) 14.09.2006 kell 15.21 kõne Reidla’le kestvusega 19 s. K L’i arvelduskonto väljavõtte kohaselt /I kd tl 257-259/ on 05.01.2006 laekunud arvelduskontole pension Sotsiaalkindlustusametilt 2 143 krooni, sularaha on välja võetud 05.01.2006 kell 19.04 350 krooni, 05.01.2006 kell 09.42 500 krooni, 06.01.2006 kell 09.14 300 krooni, 08.01.2006 kell 10.52 150 krooni, 10.01.2006 kell 09.50 150 krooni. 03.02.2006 on laekunud arvelduskontole pension Sotsiaalkindlustusametilt 2 143 krooni, sularaha on välja võetud 03.02.2006 kell 09.40 750 krooni, 03.02.2006 kell 15.16 700 krooni, 06.02.2006 kell 13.44 400 krooni. 03.03.2006 on laekunud arvelduskontole pension Sotsiaalkindlustusametilt 2 143 krooni, sularaha on välja võetud 03.03.2006 kell 12.24 1 250 krooni, 03.03.2006 kell 14.58 300 krooni. 05.04.2006 on laekunud arvelduskontole pension Sotsiaalkindlustusametilt 2 457 krooni, sularaha on välja võetud 05.04.2006 kell 09.15 500 krooni, 05.04.2006 kell 17.09 500 krooni, 06.04.2006 kell 13.28 500 krooni, 07.04.2006 kell 11.02 300 krooni, 26.04.2006 kell 11.31 50 krooni. 05.05.2006 on laekunud arvelduskontole pension Sotsiaalkindlustusametilt 2 457 krooni, sularaha on välja võetud 05.05.2006 kell 11.29 250 krooni, 05.05.2006 kell 13.35 850 krooni, 05.05.2006 kell 09.48 150 krooni, 05.05.2006 kell 10.53 500 krooni, 07.05.2006 kell 13.37 250 krooni. 05.06.2006 on laekunud arvelduskontole pension Sotsiaalkindlustusametilt 2 457 krooni, sularaha on välja võetud 05.06.2006 kell 09.50 1 250 krooni, 05.06.2006 kell 10.14 700 krooni. 05.07.2006 on laekunud arvelduskontole pension Sotsiaalkindlustusametilt 2 457 krooni, sularaha on välja võetud 05.07.2006 kell 09.37 1 200 krooni, 06.07.2006 kell 12.52 700 krooni. 04.08.2006 on laekunud arvelduskontole pension Sotsiaalkindlustusametilt 2 457 krooni, sularaha on välja võetud 04.08.2006 kell 09.32 1 200 krooni, 06.08.2006 kell 11.10 250 krooni, 08.08.2006 kell 12.42 250 krooni. Prokuröri seisukoht 12 Prokurör leidis, et süüdistatavate poolt väljapressimise toimepanemine on tõendamist leidnud. Tuvastatud on, et süüdistatavad raha küsisid, kannatanu raha andis ja seda just hirmu tõttu, et tema suhtes võidakse taas vägivalda kasutada. Kuna mõlemad süüdistatavad jätkasid raha nõudmist samalt kannatanult lühikese ajavahemiku möödumisel peale eelmist väljapressimist, tuleb asuda seisukohale, et sellisel viisil raha nõudmisega kaasneb ka vägivald, kuna raha küsimisega tekitati kannatanule ühtlasi ka hirmutunne. Süüdistatavad pidid aru saama, et kannatanu neid kardab ja kasutasid seda olukorda ära. Kaitsja seisukoht E.M kaitsja leidis, et E.M tuleb mõlemas väljapressimise episoodis õigeks mõista, sest puudub ähvardus ja seega on väljapressimise koosseis välistatud. Lihtsalt rahaküsimist E.M ja Reidla ei eita. Oluline on, et peale kahe aasta möödumist eelmisest teost ei osanud E.M ja Reidla arvatagi, et L veel kardab. Teist korda sama teo eest karistada ei tohi. Ü. Reidla kaitsja leidis, et asjas ei ole kogutud ühtki tõendit selle kohta, et süüdistatavad oleks millegagi ähvardanud kannatanut. Kannatanu on kinnitanud, et teda ei ole ähvardatud. Raha küsimist kannatanult on süüdistatavad tunnistanud, kuid puudub

§ 214teokoosseisu objektiivse külje element – vägivald või vägivallaga ähvardus.

Ü. Reidla on kahe aasta taguse teo eest juba karistada saanud, teist korda sama teo eest karistamine on lubamatu. Süüdistatavad ei ole tahtliku teoga kannatanule meenutanud vanu tegusid. Seega tuleb Ü. Reidla talle esitatud süüdistuses õigeks mõista. Kohtu seisukoht

§ 2

lg 2 kohaselt karistatakse teo eest, kui see vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi. Teo vastavus süüteokoosseisule.

§ 214

lg 2 p 1, 4 näeb kuriteona ette varalise kasu üleandmise nõudmise, kui on ähvardatud piirata isiku vabadust, avaldada häbistavaid andmeid või hävitada või rikkuda vara, samuti kui on kasutatud vägivalda ning kui see on toime pandud isiku poolt, kes on varem toime pannud väljapressimise, varguse, röövimise või kelmuse ja kui see on toime pandud grupi poolt. Seega tuleb kohtul vastavalt esitatud süüdistustele tuvastada, kas toimus süüdistatavate poolt varalise kasu üleandmise nõudmine kannatanult, millega kaasnes psüühiline vägivald. Ü. Reidla on Lääne Maakohtu 08.02.2005 kohtuotsusega süüdi mõistetud ja E.M suhtes on kohaldatud alaealise mõjutusvahendite seaduses ettenähtud mõjutusvahendit selle eest, et nemad

1. aasta septembrist 2004.aasta veebruarini panid K. L suhtes toime väljapressimise – nõudsid raha, mille mitteandmise korral ähvardati hävitada kannatanu vara – lüüa sisse kannatanu maja aknad ja panna põlema kuuri. Käesolevas kriminaalasjas on tõendamist leidnud, et Ü. Reidla ja E.M on alates jaanuarist 2006 korduvalt K. L käest raha küsinud. Süüdistatav Ü. Reidla on andnud ütlusi, et tema on K. L käest raha küsinud oma võlgade katteks ja K. L on talle raha andnud. Raha on küsinud K. L`ilt üksinda ja E.M rahaküsimiste kohta midagi ei tea. Süüdistatav E.M on tunnistanud, et juulis 2006 küsis K. L käest raha ja ka raha sai. Samuti tunnistab, et 05.12.2006 K .L’ilt 300 krooni küsis, kuid raha ei saanud. Ka kannatanu kinnitab, et ajavahemikul jaanuar 2006 - juuli 2006 on ta süüdistatavatele andnud kokku võib-olla 2 000 krooni. Kannatanu kinnitab, et enamjaolt on raha Reidla’le üle andnud, kuid E.M on olnud sealsamas juures (välja arvatud esimene kord jaanuaris kui Reidla oli üksi). Detsembris küsis E.M talt poes 300 krooni, raha ei jõudnud anda, kuna E. Kaev kõike pealt nägi. Kannatanu täpselt ei mäleta, mis kuupäevadel raha nõudmine on toimunud, on kinnitanud, et tavaliselt ootasid süüdistatavad teda pensionipäeval postkontori juures, kui siis raha ei andnud, siis tuldi mõni teine päev juurde ja küsiti raha. 13 Kohus leiab, et K. L konto väljavõte ei tõenda süüdistatavate poolt raha küsimise päevi ja K. L poolt neile üle antud rahasummasid, sest süüdistuses märgitud ajaperioodil jaanuar-juuli 2006 on kannatanu pensionipäeva läheduses sularaha välja võtnud erinevatel päevadel, aga ka ühel ja samal päeval mitmel korral. Kuna kannatanu ei ole sularaha välja võtnud vaid selleks, et süüdistatavatele raha maksta ja kannatanu ise raha maksmise täpseid kuupäevi ja summasid ei mäleta, siis konto väljavõte näitab vaid seda, et K. L on oma arvelt raha võtnud. Kohtule on tõendina esitatud ka kõnede väljavõte E.M-i, Reidla ja L’i vaheliste kõnede osas veebruarist-septembrini
2. Kannatanu ei oska seletust anda, miks ta nii palju on helistanud E.M-ile, ütleb vaid, et teinekord oli tal palju vastamata kõnesid, helistas tagasi, kuid kätte ei saanud kedagi. Mõnikord on telefoni teel raha nõutud ja määratud koht, kuhu ta peab tulema. E.M selgitab, et ei ole L’iga nii hea tuttav, et peaks talle palju helistama, võib-olla on ka Reidla helistanud tema telefonilt L’ile. Reidla tunnistas, et on paar korda L’ile helistanud, et raha küsida ja määrata koht, kus temaga kokku saada. Telefonikõnede eristusi uurides, selgub, et tõepoolest enamasti on E.M-i telefonilt tehtud L’ile väga lühikesi kõnesid, mispeale L on tagasi helistanud ja räägitud on pikemalt. Kuna kannatanu täpselt ei mäleta, millal telefoni teel raha küsiti, siis esitatud kõnede väljavõte näitab vaid seda, et suheldud on telefoni teel aktiivselt ja kõned L’i poolt E.M-ile on olnud suhteliselt pikad. Samas kannatanu ja süüdistatavad ei ole andnud selgitusi ega kinnitanud selliste pikkade kõnede olemasolu. Prokurör on leidnud, et telefoni teel tihe suhtlemine näitab süüdistatavate poolt psüühilist survet kannatanule. Kohus leiab, et kohtule esitatud tõenditega, just nimelt kannatanu ütlustega ei ole see kinnitust leidnud, sest kannatanu ütlustest nähtuvalt ta ei pea neid kõnesid tähtsaks, ta ei mäletagi neid hästi. Seega väljapressimise kui kuriteo üks objektiivne element – raha nõudmine, on tõendamist leidnud mõlema kuriteoepisoodi puhul. Samas leiab kohus, et jaanuaris 2006 raha nõudmine Reidla ja E.M-i poolt grupis ei ole tõendamist leidnud, sest kannatanu on kinnitanud, et jaanuaris oli nõudjaks ja ka raha saajaks Reidla üksi ja peale seda hakkasid koos E.M-iga teda pensionipäeval poe ja postkontori juures valvama. Kohus leiab, et ülejäänud kordadel süüdistatavate poolt grupis raha nõudmine on tõendamist leidnud kannatanu ja tunnistaja E. K ütlustega. Kannatanu on kinnitanud, et kuigi rahaküsijaks oli enamjaolt Reidla, oli E.M alati läheduses. Ka tunnistaja E. K on kinnitanud, et on näinud pensionipäeva paiku Reidla’t ja E.M-i koos L’i ootamas. Kuna väljapressimine on liitkuritegu, mis nõuab, et varalise kasu nõudmisega peab kaasnema vägivald, tuleb järgmisena tuvastada, kas Ü. Reidla ja E.M poolt raha nõudmisega kaasnes psüühiline vägivald, nagu neile süüdistuses süüks on arvatud. Süüdistatavate ja kannatanu ütlustega on tõendamist leidnud, et käesolevas kriminaalasjas süüdistustes märgitud ajal ei ole süüdistatavad K. L’i ei ähvardanud ega kasutanud füüsilist vägivalda. Nii süüdistatavad kui kannatanu on kinnitanud, et toimus vaid raha küsimine, keegi ei ähvardanud. K. L on kinnitanud, et andis E.M-ile ja Reidla’le seekord raha, sest tal oli hirm, kartis neid eelmise väljapressimise tõttu, sai aru, et hakkab korduma vana lugu. Süüdistuses ongi kirjas, et kuna eelmisel korral kaasnes süüdistatavate poolt raha küsimisega ka psüühiline vägivald, tajus kannatanu samade süüdistatavate poolt lühikese ajavahemiku möödudes uut raha nõudmist sunnina ning see tekitas temas hirmu, et tema suhtes võidakse vägivalda kasutada. Samuti kasutasid süüdistatavad ära kannatanu abitut seisundit, milles ta ei olnud võimeline hirmu tõttu vastupanu osutama, täitis vastu hakkamata süüdistatavate nõudmised ega suutnud abi otsida. Seega on juba süüdistuses leitud, et süüdistuses kirjeldatud ajavahemikul, seega vahetult koos raha nõudmisega süüdistatavad vägivalda ei kasutanud. Seega tuleb kohtul vastata küsimusele, kas saab varem sama kannatanu suhtes samade isikute poolt väljapressimisel kasutatud psüühilist vägivalda (millise teo eest on üks süüdistatav juba karistatud ja teisele kohaldatud Alaealise mõjutusvahendi seaduses ette nähtud mõjutusvahendit) lugeda käesolevas kriminaalasjas menetluse objektis olevates väljapressimise episoodides selliseks 14 asjaoluks, mis annaks alust väita, et kannatanu suhtes kasutati süüdistuses märgitud ajavahemikul psüühilist vägivalda. Prokurör on leidnud, et kannatanul oli alust arvata, et samad kurjategijad, s.o E.M ja Reidla jätkavad tema suhtes sama tegevust, mis toimus varem, kui temalt pressiti raha välja psüühilise vägivallaga, seda enam, et tegemist ei olnud väga viisaka nentimise vaid kategoorilise nõudmisega ja järjekindla tegevusega. Väljapressimine toimus lühikese ajavahemiku järel. Kannatanule meenutab ka ainult uus raha nõudmine varem toimepandud vägivalda, mistõttu saab sellisel viisil toime pandud raha nõudmist lugeda toimepanduks vägivallaga, kuna see tekitas kannatanus hirmutunde. Kohus ei nõustu eelkirjeldatud prokuröri seisukohaga. Kohus leiab, et kriminaalasjas on tõendamist leidnud vaid rahanõudmine, sellega kaasnevat vägivalda kohtule esitatud tõendid ei tõenda.

§ 214

ettenähtud vägivallale on Riigikohus oma otsuses nr 3-1-1-131-02 andnud väga selged piirid - “Karistusseadustikus on aga mõistega vägivald hõlmatud nii füüsiline kui ka psüühiline vägivald. Vägivald võib seisneda nii ähvardamises (

§ 120

), kehalises väärkohtlemises (

§ 121

), piinamises (

§ 122

) kui ka raske tervisekahjustuse tekitamises (

§ 118

).“ Loetletud on need teod, milliseid saab

§ 214puhul lugeda vägivallaks.

Käesoleval juhul on vaja vaadelda lähemalt

§ 120koosseisu, kuna süüdistuse kohaselt on K.

L suhtes kasutatud just psüühilist vägivalda.

kommenteeritud väljaandes (Tallinn 2004) § 214 kommentaaris 6 viidatakse vägivalla mõiste sisustamisel § 200 kommentaaridele.

§ 200kommentaar p 4 seletab, et sisult on vägivald kannatanu psüühiline mõjutamine.

Psüühiline vägivald on ähvardamine (§ 120).

§ 120

on sätestatud kuriteona - tapmisega, tervisekahjustuse tekitamisega või olulises ulatuses vara rikkumise või hävitamisega ähvardamine, kui on alust ähvarduse täideviimist. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, et süüdistatavad oleks koos raha nõudmisega toime pannud

§ 120sätestatud teo.

Samuti leiab kohus, et ei ole esitatud ühtki tõendit kohtule, et süüdistatavad oleks kannatanule meenutanud eelmist kuritegu või sellega kaasnenud ähvardusi. Samas ei ole kannatanu ka konkretiseerinud, mille suhtes tal oli hirm - ta ei ole kordagi väitnud, et tema hirm oli seotud just eelmise korra ähvardustega, et ta oleks kartnud, et süüdistatavad oma eelmise korra ähvardused täide viivad. Seetõttu ei saa ka lugeda, et see eelmise korra ähvardus konkreetselt õhus ripub ja et kannatanu just selle konkreetse ähvarduse mõjul raha andis. Kannatanu on öelnud, et kui raha kohe ei andnud, siis süüdistatavad käisid nii kaua töötlemas, kui nõutud summa kätte saadi. Milles aga see töötlemine seisnes, selle kohta kohtule tõendeid esitatud ei ole. Samuti ei ole seda nn töötlemist süüdistuses arvatud vägivalla hulka. Kohus nõustub prokuröri seisukohaga selles, et süüdistatavad kasutasid ära kannatanu isikuomadusi, kes ei suutnud neile vastu hakata ja raha maksmisest keelduda.

§ 214

ei näe aga ette kuriteona tegu, mille puhul raha nõutakse kannatanu isikuomadusi ära kasutades. Varalise kasu üleandmise nõudmisega peab

§ 214järgi kaasnema süüdistatava tahtlik tegevus – ähvardamine.

Kohus leiab, et asjaolu, et süüdistatavad teadsid, et kannatanu neid kardab, ei täida

§ 214ette nähtud tegu - ähvardamist.

Asjaolu, et kannatanu on invaliid silmaprobleemide tõttu ei kinnita ega lükka süüdistust ümber. Samuti ei tee raha küsimisest väljapressimist asjaolu, et süüdistatavad suhtlesid kannatanuga kõrvalistes kohtades. Nii süüdistatavad kui kannatanu on suhtlemist kinnitanud, keegi ei ole väitnud, et oleks ähvardatud, niisamuti ka telefonivestluste kohta ei ole selliseid asjaolusid kohtule esitatud. Kannatanu K. L sõnade kohaselt ka siis kui tal raha ei ole kohe olnud, on kokku lepitud teine kord ja ta on raha viinud teisel korral, kuid kannatanu ei ole öelnud, et isegi juhtudel, kui raha kohe anda polnud, oleks teda ähvardatud. Kohus ei nõustu prokuröri seisukohaga, et eelmise kuriteo ja käesolevas kriminaalmenetluses arutusel olevate väljapressimiste vahe on lühike ajaperiood. Sündmuste vahe on peaaegu 2 aastat ja kuna kannatanu ei ole öelnud, et ta tundis hirmu just eelmise korra ähvarduste täideviimise pärast, 15 siis see ajavahe iseenesest ei oma käesolevas kriminaalasjas ka tähtsust. Kohus leiab, et arvestades kannatanu isikut ja seda, et süüdistatavad tõepoolest temalt juba raha välja on pressinud, on loomulik, et kannatanul on hirm. Kuid kohus leiab, et hoolimata kõikidest eelkirjeldatud asjaoludest ei saa lugeda, et Ü. Reidla jaanuaris 2006 ja süüdistatavad veebruarist kuni juulini 2006 ja E.M detsembris 2006 kannatanult raha küsides tegid seda vägivallaga – seega ei ole süüdistatavate käitumises tõendamist leidnud

§ 214kirjeldatud süüteo koosseis – raha nõudmine vägivallaga.

Lähtudes eeltoodust leiab kohus, et süüdistatavatele süüks arvatud tegu ei vasta

§ 214

lg 2 p 1, 4 ja E.M puhul 05.12.2006 süüdistuse puhul

§ 214

lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritava teo koosseisule, kuna vägivalla kasutamine ei ole tõendamist leidnud. Seetõttu tuleb süüdistatavad

§ 214

lg 2 p 1, 4 järgi esitatud süüdistuses ja E.M

§ 214lg 2 p 1 järgi esitatud süüdistuses õigeks mõista.

III episood E.M-i süüdistatakse selles, et tema tungis 05. juulil 2006.a kella 02.30 ajal avalikus kohas, s.o Lääne maakonnas, Taebla vallas, Taebla alevikus, Nurme tänaval asuva maja nr 4 ees alkoholijoobes olles tühisel ajendil kallale alaealisele M K’ule, keda lõi jalaga ühel korral kaela piirkonda, seejärel tungis kallale E K’ule, keda lõi ühel korral jalaga rinna piirkonda. Seejärel järgnedes kannatanutele Taebla bussipeatuse suunas, viskas E.M E K’ule silikaatkiviga vastu pead. Peale seda tungis ta kallale M K, keda viskas pudelite ja kividega eesmärgiga viimast tabada ning talle füüsilist valu põhjustada, kuid ei tabanud, samaaegselt ähvardades ja sõimates kannatanuid ebatsensuursete sõnadega. Kuriteoga tekitas E.M M K’ule füüsilist valu, E Kv’ule füüsilist valu ja mitteeluohtliku tervisekahjustuse- otsmikuluu murru, haava näol, verevalumi vasaku silma piirkonnas, rindkere põrutuse koos nahaaluse verevalumiga ning M K’ule moraalse kahju. Oma tegevusega väljendas E.M ilmset lugupidamatust ühiskonna vastu sellega, et eirates heade tavade, kommete, normide- ja reeglitega kinnistatud isikutevahelisi suhteid ühiskonnas, mis tagavad igaühe avaliku kindlustunde ning võimaluse vabalt realiseerida oma õigusi ja vabadusi, häiris oma käitumisega teiste maja ees viibinud inimeste, sealhulgas M K’u, M K’u ning E K’u rahu ja kindlustunnet. Sellise tegevusega pani E.M toime teiste isikute rahu ja avaliku korra rikkumise, mis oli pandud toime vägivallaga, s.o avaliku korra raske rikkumise, mis on kvalifitseeritav

§ 263p 1 järgi.

Selles kuriteoepisoodis on kogutud ja kohtus uuritud järgmisi kirjalikke tõendeid: Tl 5-6 I kd on Enno Kaev läbivaatuse protokoll, mille kohaselt 05.07.2006 on E. K’u pildistatud ja on näha, et tal on vasak kulm plaasterdatud ja vasak silm sinine ja paistes. Tl 7 I kd oleva Läänemaa Haigla teatise kohaselt viibis E K 05.07 Läänemaa Haiglas *. Kaine. Tl 8 I kd protokolli kohaselt on E.M 05.07.2006 tuvastatud indikaatorvahendiga alkoholijoovet ja indikaatorvahendi näit – 1,08 mg/l. Tuvastamise tulemus – alkoholijoove. Asitõendina on vaadeldud halli värvi silikaatkivi, mis on ristküliku kujuline, ebastandartsete murenenud äärtega. Silikaatkivi suurus on 24,5x11,5x8,5 ning raskus on 5,65 kg. Ühel silikaatkivi küljel kohati on kuivanud tsemendisegu. Silikaatkivi on mustuse määrdumisjälgedega. Kivi kuulub tagastamisele E K’ule /tl 215-216 I kd/. Tl 217 I kd oleva allkirja kohaselt on silikaatkivi E K’ule tagastatud. Tl 219-221 on SA Läänemaa Haigla teatised selle kohta, et E K viibis 26.09.2006 SA Läänemaa Haigla polikliinikus silmaarsti vastuvõtul. 16 Tl 223 I kd on SA Läänemaa Haigla teatis selle kohta, et 20.07.2006 viibis E K kirurgi vastuvõtul, diagnoos *. Tl 225 I kd on 20.07.2006 uuringu vastus, et E K`ul rindkere elundid normi piirides, parempoolsete roiete luulistes osades luumurdu ei esine. Tl 22-26 I kd on E K’u terviseseisundit puudutavad dokumendid, mida on kasutatud E. K kohtuarstliku ekspertiisi läbiviimisel. Tl 30-60 I kd on SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla poolt väljastatud haiguslugu nr 43909, milliseid dokumente on kasutatud isiku kohtuarstliku ekspertiisi läbiviimiseks. Tl 2002-203 I kd on ekspertiisimäärus, millega on määratud teostada E K osas kohtuarstlik ekspertiis. Tl 206-208 I kd on isiku kohtuarstliku ekspertiisi akt nr 56 25.09.2006, kus ekspert on jõudnud arvamusele:

1. Ekspertiisiks esitatud ravidokumentide andmetel diagnoositud E K’ul järgmised vigastused: *.
2. Vigastused on saadudu tömbi vägivalla toimel, võimalik, et määruses kirjeldatud viisil – löökidest kõvade tömpide esemetega (silikaatkiviga, jalaga). Pea piirkonnas paiknenud vigastuste morfoloogilisi iseärasusi arvesse võttes võivad nad olla saadud löögist telliskiviga või muu analoogse esemega, mida kohtuarstlike meetodite abil ei ole võimalik täpsemalt eristada.
3. E K’ul esinenud vigastused võivad olla saadud eelandmetes märgitud ajal – 05.07.
5. E K’ul esinenud vigastused ei ole eluohtlikud ning tavalise kulu korral põhjustavad pikaajalise tervisekahjustuse kestusega rohkem kui 4 nädalat kuid mitte üle 4 kuu.
6. Ekspertiisiks esitatud ravidokumentide andmetest ei nähtu, et E K’ul oleks esinenud seoses 05.07.2006 saadud traumaga silmanägemise kaotus või oluline halvenemine. Kannatanu M K andis ütlusi /I kd tl 63-67 (24.08.2006)/, et ta täpset kuupäeva ei mäleta, kuid see võis olla 04.07.2006 vastu 05.07.2006.a umbes kella 17.-18.00 vahel, kui tema koos venna M läksid välja. Taebla kaupluse juures asuva pingi peal said kokku T M’iga (T), ajasid niisama juttu ja võtsid natukene alkoholi. Kannatanu ise jõi hästi vähe džinni, poisid jõid viina. Mingil ajal ühinesid nendega E.M, Nigula poisid R ja R L’ed (T ja T), O L ja kaks Taebla tüdrukut J R ja K R. Koos aeti juttu ja tarbiti alkoholi, oldi kogu aeg pingi peal ning kuskile mujale ei mindud. Umbes kella 22.-23.00 vahelisel ajal tundis kannatanu, et tal on paha ja läks vanaisa juurde. Kuna vanaisa juba magas, siis käis vaid korra toas ja läks välja, kus istus aia sees seisvasse vanaisa autosse. Umbes poole tunni pärast tulid aiast sisse O, R ning auto taga olid veel kaks inimest, keda kannatanu ei näinud. O ütles kannatanule, et R on telefon kadunud ning küsis, kas ta ei tea sellest midagi. Kannatanu vastas, et ei tea ja pole R telefoni võtnud. Selle peale tahtis O näha kannatanu telefoni, mida viimane ka näitas. Seejärel võttis O kannatanu telefoni ja pani enda taskusse. Kannatanu istus kogu selle aja autos. Pärast seda läks O koos teiste poistega aiast välja, vaid M jäi koos kannatanuga. Kannatanu tuli autost välja ja järgnes O, kuna tahtis oma telefoni tagasi saada. Küsis O käest telefoni, kuid tema vastas, et see ei ole tema käes. Mingil ajal tuli järsku maja nurga tagant E.M , kes oli väga purjus ja väga agressiivne. Ta lähenes kannatanule ning karjus väga vihaselt talle: „Kas sa ei saa siis aru, et telefoni ei ole O käes!“. Seejärel ta ründas kannatanut, kuid esimesel korral ei saanud jalaga talle pihta. Peale seda Margus lõi ühel korral kaela piirkonda, mille tagajärjel tundis kannatanu tugevat valu ja kael muutus löögi tagajärjel täiesti tuimaks. Mingil ajal tuli aia juurde kannatanu vanaisa E K. Kui E.M teda nägi, hakkas ta kohe vanaisa poole jooksma ja jõudes temani, lõi vanaisa ühel korral jalaga rinda. Pärast seda läks vanaisa aeda sisse ning seejärel tuppa. E.M-i aga rahustas ning hoidis kinni T. Varsti tuli vanaisa tagasi ja tal oli enesekaitseks kaasas kumminui. Kannatanu ei näinud, et vanaisa oleks kas või korra kedagi sellega löönud. Vahepeal käis kannatanu oma isa – M K’u välja kutsumas, kellega koos läks ta vana mõisa juurde, kus oli terve see seltskond. M K lähenes O’ile ning nõudis kannatanu telefoni tagasi, mille peale O algul ütles, et see ei ole tema käes, kuid korduvate nõudmiste peale O andis siiski mobiiltelefoni kannatanule kätte tagasi. Kohe pärast seda sõitsid Nigula poisid minema. Kannatanu hakkas koos isaga liikuma sinna poole, kus olid vanaisa E. K ja M, s.o kaupluse juurde. Sellel ajal hakkas E.M ründama 17 kannatanu isa M. K’u, visates kaks korda pudeliga tema suunas. Esimesel korral pihta ei saanud ja teisel korral riivas vist õlga. Kui nad poe juurde jõudsid, siis vanaisa E. K helistas politseisse ning hakati liikuma bussipeatuse poole, kui järsku jooksis neile järgi E.M , telliskivi käes. E.M viskas telliskivi ning sai vanaisale sellega kulmu piirkonda pihta. Seejärel haaras T Margusel ümbert kinni ning hakkas teda eemale tirima, kuid Margus rabeles jällegi lahti, haaras teise telliskivi ning viskas, kuid seekord mööda. Jälle tuli vahele T M. Kannatanu nägi vanaisa laubal verd, mille peale Marko kutsus kiirabi ning helistas teist korda politseisse. Pärast seda E.M, T ja tüdrukud hakkasid katlamaja poole minema ning kannatanu isa M. K läks neile järele. Kannatanu koos M ja vanaisaga jäid kiirabi ja politseid ootama. Varsti tuli kiirabi ning vanaisa viidi Haapsalusse haiglasse. Mõne aja pärast tuli ka politsei ning kannatanu ütles neile, et seltskond, kus oli E.M, läks katlamaja poole. Rohkem mingit peksmist ei olnud. Kogu ründamise aja E.M karjus, sõimas ja ähvardas neid, olles väga purjus ja väga agressiivne. Oma käitumisega tekitas E.M kannatanule füüsilist valu, kuid mingeid varalisi nõudeid tema vastu ei ole. Kannatanu soovib, et E.M-i karistatakse selle eest kohtulikult. Kannatanu E K andis ütlusi /I kd tl 2-4 (05.07.2006)/, et 05.07.2006.a öösel kella 02.30 paiku kuulis ta õues lärmi ja kisamist, mille peale vaatas aknast välja ja nägi õues suuremat seltskonda noori. Õue minnes nägi ta, et tema lapselast M K’u on löödud. M oli enne seda olnud konflikt mobiiltelefoni pärast. M ütles, et teda oli löönud E.M-i nimeline poiss. Kannatanu E. K läks koos M toa poole kui järsku tuli põõsast välja E.M ja lõi kannatanut jalaga paremale poole rindkeresse. Kannatanul oli käes kummivoolik, millega üritas tema rünnet tõrjuda. Seejärel läks koos Mt ja M K’uga maja ette ning M avastas, et tema telefoni ei ole. Ta läks sellest isale rääkima, et andis oma telefoni ära ja tagasi seda ei saanud. Kannatanu E. K läks tuppa, pani riidesse ning seejärel läks uuesti maja hoovi vaatama, mis edasi toimub. Ta nägi, et M tuli koos isaga õue ning kannatanu läks nendega kaasa. Mõni aeg hiljem nägid nad poissi, kellele M oli oma telefoni andnud. Kannatanu poeg M K sai mobiili poisi käest tagasi. Poiss, kelle käes telefoni oli, elab Nigulas. Sel ajal tahtis E.M kogu aeg rünnata nii kannatanut kui M K’u. E.M viskas nende poole pudeliga, kuid ei saanud pihta. Seejärel mindi kaupluse poole, kuna vahepeal oli kutsutud politsei. Kaupluse ees politseid oodates tuli E.M uuesti ning jõudes 3-4 meetri kaugusele, viskas kannatanut silikaatkiviga, mille peale hakkas kannatanul peast verd jooksma ning M kutsus kiirabi talle. Kogu selle aja takistas E.M-i M nimeline noormees. Mõne aja pärast kui E.M sai teada, et politsei on kutsutud, hakkas ta kodu poole minema. Kannatanu E. K jäi kiirabi ootama. Peagi saabus politsei ja püüdis E.M-i kinni ning toimetas ta politseisse. Kiirabi viis kannatanu haiglasse, kus tehti talle 6 õmblust. I kd tl 212-213 (26.09.2006) andis kannatanu E. K ütlusi, et 05.07.2006.a, kui E.M teda ründas, siis kõigepealt lõi E.M teda ühel korral jalaga rinna piirkonda. Selle tagajärjel tekkinud tervisekahjustusega on ta pöördunud 05.07.2006.a enne kella 12.00 Läänemaa Haiglasse, kus tehti rinna- ning silmapiirkonna pildid ja saadeti Tallinnasse. Tallinnas, Mustamäe haiglas tehti talle operatsioon. Pärast seda, kui kannatanu tuli Tallinna haiglast tagasi, pöördus ta uuesti Läänemaa Haiglasse kirurgi poole (see võis olla 10.07.2006.a), kuna tundis rinna piirkonnas tugevat valu. Vist 11.07.2006.a kirurgi vastuvõtul öeldi talle, et löögi tagajärjel on tal kahjustatud paremal pool asuv ribi kõhrekont. Mingit ravi arst ei kirjutanud, öeldes, et see vigastus paraneb mingi aja jooksul. Käesolevaid tunnistusi andes vigastus enam haiget ei tee. Lisaks on kannatanul peale kulmuoperatsiooni halvenenud silmanägemine. Kannatanu pole elu jooksul kordagi silmaarsti juurde pöördunud, kuid pärast juhtunut näeb ta kaugelt asju nagu topelt, õigemini öeldes näeb asju varjuga vasakule. Seda märkas kannatanu kaks nädalat pärast Tallinna haiglast naasmist. E.M ründamisega mingit varalist kahju kannatanule ei tekitanud, seega varalisi nõudmisi tema vastu ei ole. Veel lisab kannatanu, et kui E.M teda esimest korda ründas ja jalaga rinda lõi, siis kannatanu lõi enesekaitseks E.M-i kummivooliku jupiga, kuid seda vaid E.M-i peletamiseks ja enda kaitseks. Kannatanu arvab, et see löök võis tabada E.M-i kätt. Peale seda läks E.M veel 18 agressiivsemaks ja hakkas karjuma: “Ma tapan su, K vanamees!“. Kannatanu teda ei kartnud ja mingit surmahirmu ei tundnud. Ähvardusi kuulis pealt kannatanu majas elav naisterahvas N T. I kd tl 250-252 (20.11.2006) andis kannatanu E. K ütlusi, et E.M kasutas 05.07.2006.a Lääne maakonnas Taebla alevikus maja nr 4 läheduses tema suhtes vägivalda. Kõigepealt lõi ta teda ühel korral jalaga paremale poole rindkeresse. Pärast seda läks kannatanu vahepeal koju, pani riidesse ning tagasi välja tulles suundus postkontori ja „A ja O“ kaupluse poole, kus natukene enne kauplust viskas E.M teda silikaatkiviga vastu pead. Kogu oma tegevuse ajal E.M karjus ta peale ning ähvardas: „Ma tapan su, K vanamees!“. Vahepeal loopis E.M kannatanu suunas tühja viinapudelit, kuid pihta ei saanud. Kannatanu E K’u ütluste ja olustiku seostamise protokolli kohaselt /I kd tl 270-280 (26.09.2006)/ asutakse Lääne maakonnas Taebla alevikus Nurme tänava majade nr 2, 3 ja 4 juures (foto nr 1). Kannatanu E. K seisab näoga Nurme tn maja nr * poole ning näitab, kus 05.07.2006.a kella 01.-02.00 vahel seisis M K koos T M’iga, kes M lohutas (foto nr 2). Seejärel E. K suundub mööda jalakäijateed maja nr * suunas, kus osutab kohale, kus ta ise seisis 05.07.2006.a kella 01.02.00 ajal (foto nr 3). Edasi selgitab E. K ja osutab kohale, kus põõsastest tormas tema poole E.M (foto nr 4). E. K väidab, et põõsaste taga oli keegi teine veel, kuid ta ei näinud, kes see oli. Seejärel E. K osutab käega kohale, kus E.M lõi teda ühel korral jalaga rinna piirkonda (foto nr 5, nr 3). Seejärel suundutakse tagasi mööda jalakäijateed Nurme tn maja nr * suunas ja E. K osutab kohale, kus seisid T. M, kes hoidis E.M-i ümbert kinni ning püüdis teda rahustada, ja teised noored (foto nr 6). Pärast esimest ründamist kannatanu E. K hakkas liikuma koju tagasi ehk Nurme tn * maja poole, millele ta ka osutab (foto nr 7). Temale olevat järgnenud M ja M K. E. K väidab, et ta pani kodus riidesse ning tuli jälle välja. Kannatanu E. K osutab käega suunda, kuhu ta mööda jalakäijateed hakkas liikuma (foto nr 8). Seejärel suundutakse mööda Nurme tänavat bussipeatuse suunas ning Nurme tn maja nr * läheduses osutab E. K kohale, kus M K sai mingi E. K’ule tundmatu poisi käest M K’u mobiiltelefoni (foto nr 9). Edasi suundutakse mööda Nurme tänavat „A ja O“ kaupluse suunas, kus E. K osutab kohale, kuhu jäid E.M ja T. M, kes hoidis E.M-i oma haardes ning püüdis teda rahustada (foto nr 10). Edasi osutab E. Kaev kohale, kus ta seisis sellel momendil, kui teda tabas vastu pead E.M-i poolt tema suunas visatud silikaatkivi (foto nr 11). Seejärel umbes 2 m kaugusel osutab E. K kohale, kus seisis E.M sellel hetkel, kui ta viskas kannatanu suunas silikaatkivi (foto nr 12). Täpsustavalt seletas E. K, et peale seda, kui ta sai kiviga pihta, jäi seesama silikaatkivi maha löögikohta (foto nr 11). Kannatanu E. K soovitas M K’ule silikaatkivi ülesse korjata, mida viimane ka tegi ning võttis kaasa. Seejärel E. K osutab käega suunda, kuhu E.M lahkus kaupluse „A ja O“ ja Nurme tn maja nr 17 vahelist jalgteed pidi (foto nr 13). Edasi suundutakse mööda jalakäijateed „A ja O“ kaupluse juurest Taebla vana mõisa põlenud hoone juurde, mis asub Nurme tn maja nr 1 läheduses, kus E. K osutab kohale, kust tema arvates võis E.M haarata silikaatkivi, millega ründas E. K’u. E. K väidab, et ta küll ei ole näinud, kuidas E.M just sealt haaras silikaatkivi, kuid arvab, et see oli just selles kohas (foto nr 14). Edasi suundutakse mööda Nurme tn tagasi maja nr 4 juurde, kus E. K osutab Nurme tn maja nr 16 aknale, kus korteris nr 12 elab N T, kes olevat kuulnud 05.07.06.a öösel ähvardusi: „Ma tapan su, ma tapan su!“ (foto nr 15). Kannatanu M K andis ütlusi /I kd tl 70-72 (09.08.2006)/, et täpset kuupäeva ei mäleta, kuid võis olla 05.07.2006.a, kui E.M tuli kallale tema isale E K’ule. Kannatanu M. Koli sellel päeval Taeblas * oma endises korteris, kus on 20 m vahet tema ja E. K’u elamise vahel. E. K elab *. Kannatanu M. K pojad M ja M K olid 04.07.2006.a õhtul välja läinud ja kannatanu M. K läks rahulikult magama. Öösel umbes kella 02.00 ajal kuulis ta, kui M koputas uksele, tegi ukse lahti ja nägi, et M nutab. Kannatanu M. K küsis, et: „Mis juhtus?“, mille peale M vastas, et mingid Nigula poisid võtsid talt mobiiltelefoni ära. Kannatanu pani ennast riidesse ning läks koos pojaga õue, kus olid temale võõrad poisid, neid võis olla 3-
7. Suundusid M poiste poole ja M näitas ühte poissi, kes olevat temalt mobiiltelefoni ära võtnud. Kannatanu pöördus rahulikult ja konkreetselt selle poisi 19 poole, keda M näitas ja palus tal M telefon talle tagastada, kuid poiss vastas, et temal ei ole midagi ja ta ei ole midagi võtnud. Sellel momendil, kui kannatanu suhtles selle Nigula poisiga, viskas selja tagant keegi kannatanut M. K’u pudeliga, kuigi pihta ei saanud. Ringi keerates nägi kannatanu E.M-i , kes oli täiesti purjus. Kannatanu M. K otsustas, et õigem on politsei kutsuda. Siis, kui mindi kannatanu isa E. K’u maja poole, viskas E.M teist korda pudeliga, kuid jällegi ei saanud pihta. Kui nad jõudsid Nurme * maja juurde, siis kannatanu ise ülesse korterisse ei läinud, vaid M läks ja kutsus vanaisa E. K’u ja M alla. Kui M ja vanaisa alla tulid, ütles kannatanu M. K M, et ta helistaks politsei välja, mida ta tegigi. Koos otsustati, et nad lähevad tagasi poiste juurde ning nõuavad M telefoni tagasi. Kannatanu M. K ja M läksid ees ja M koos vanaisaga tulid järgi. M ja vanaisa kutsuti kaasa kui tunnistajad, et keegi ei saaks hiljem öelda, et kannatanu M. K oleks kellegi lapsi peksnud. Terve see seltskond oli vana mõisa juures oleva pingi peal. Algul oli poistega koos kaks tüdrukut, kuid nad läksid eemale. Kannatanu M. K pöördus jällegi sama Nigula poisi poole ja ütles, et nüüd on politsei välja kutsutud ning nad ise selgitavad kõik välja. Selle jutu peale võttis poiss oma taskust M telefoni välja, ulatas selle M ning sõitis otsekohe oma rolleriga ära. Poiss oli ilmselgelt alkoholijoobes, alkoholi lõhnad olid tal juures. Kõik see aeg, mis kannatanu M. K ajas Nigula poisiga juttu, ärples E.M natuke eemal. E.M oli väga agressiivne ning kogu aeg karjus, et tapab kõike. Kui teine poiss (vist T M) ei oleks teda kinni hoidnud, siis ei tea mida kõike E.M oleks teha võinud. Võib-olla tõesti oleks kedagi maha löönud. E.M püüdis rünnata kannatanu isa E. K’u. Isal oli saapasääres kumminui, mille ta võttis kodunt enesekaitseks kaasa, kuid kannatanu ei näinud, et E. Koleks sellega vehkinud või E.M-i kordagi löönud. Neljakesi suunduti bussipeatuse poole, et politsei ära oodata. E. K, M ja M läksid ees, kannatanu M. K taga. Järsku läks lahti mingi kisa, kannatanu keeras ringi ning nägi, et nende suunas jookseb E.M, telliskivi käes. Kannatanu hüüdis poistele, et nad jookseks minema, samas jooksis E.M telliskivi käes, kannatanu suunas. Kannatanu M. K hüppas kõrvale, E.M jooksis temast mööda ning umbes 3 m kauguselt viskas sellega E. K’u. E. K ei jõudnud kõrvale hüpata ning sai kiviga vastu pead. E. K jäi tardunult seisma, kannatanu M. K läks ta juurde ja nägi, et tal on vasakul pool kulmu piirkonnas lahtine haav. Kannatanu M. K käskis tal mütsi haavale panna ja ütles M et ta kutsuks kiirabi ja helistaks uuesti politseisse. Sellel ajal T. M sai E.M-i kätte ning hoidis teda kinni. Kuid E.M õnnestus M’i haardest lahti rabeleda ning ta viskas uuesti nende suunas telliskiviga, kuid pihta ei saanud ei kanntanule ega tema isale. Pärast seda pani E.M sealt jooksu, kuid kannatanu M. K läks talle järele, et ta silmist ära ei kaoks ja et politsei ta kätte saaks. E.M koos M’iga jooksid sauna poole, kannatanu järgnes neile. Sauna juures oleva kolmekordse maja nr 17 juures E.M ja M jäid seisma. E.M vahepeal kukkus ning kui ülesse sai, haaras ta jällegi maast pooliku telliskivi, tuli kannatanu poole ja viskas sellega teda, kuid pihta ei saanud. Kõik see aeg, kui E.M mürgeldas ja ründas kannatanut, püüdis teda rahustada ja kinni hoida T. M. Kui kannatanu seisma jäi, siis E.M tuli, haaras sama pooliku telliskivi ning viskas uuesti sellega M. K’u ja ütles, et tapab ta ära. Kiviga kannatanu pihta ei saanud. T. M haaras jällegi E.M ümbert kinni, kuid E.M rabeles lahti ja pani jooksu katlamaja garaažide vahele. Kannatanu M. K jooksis talle järele ja tema juurde jõudis ka M, mõlemad kuulsid garaažide vahelt hääli ning liikusid häälte suunas ja juhatasid sinna ka just kohale saabunud politsei. Mingil hetkel jooksis garaažide vahelt kannatanule vastu E.M, kivi käes. E.M jooksis kanntanu poole, kuid samal momendil tuli politseiauto ning lõikas E.M tee ära. Pärast E.M viskas kannatanut kiviga, keeras ringi ja hakkas ära jooksma. Politseinik hüppas autost välja ja jooksis talle järele. Kannatanu M. K jäi katlamaja juurde seisma, mõne aja pärast tuli politseinik koos E.M-iga, kes ikkagi püüdis kannatanut veel rünnata. E.M püüdis teda jalaga lüüa, kuid see ei õnnestunud, kuna politseinik surus ta kõhuli maha. E.M oli väga ülbe, sõimas kõike roppude sõnadega. Mõne hetke pärast sõitis katlamaja juurde ka politseiauto ja sellel ajal jõudis kannatanu juurde ka M, kes ütles, et kiirabi jõudis kohale. Kui E.M-i pandi politseiautosse, siis ta karjus, et kui saab M kätte, siis tapab ta ära. Kannatanu koos M ja M jooksid mõisa poole, kus oli kiirabi. Kiirabiga viidi kannatanu isa E. K Haapsalu haiglasse. Kannatanu M. K läks koos poegadega koju ja korjasid tee pealt kaasa veel vanaisa mütsi ja selle telliskivi, millega vanaisa pihta sai. Siis sai 20 kanntanu alles teada, et E.M oli enne tema välja tulemist kaks korda löönud jalaga M ja ühe korra jalaga E. K’u rinda. Kannatanut M. K’u ei õnnestunud E.M kordagi tabada, kuid oma käitumise ja tegevusega tekitas moraalset kahju. E. K’ule tekitas E.M kehavigastused ja lõi kannatanu poega M, mis iseenesest juba tekitab moraalse kahju kanntanule. Kannatanu M. K’u rahu ja turvatunne oli sellega rikutud ja ta soovib E.M-i kohtulikku karistamist. I kd tl 229-231 (13.10.2006) andis kannatanu M K ütlusi, et tunneb O L’i, kuid ainult eesnime- ja nägupidi ning seda seoses tema poja M K’ule kuuluva telefoni äravõtmise looga, varem teda ei tundnud. Mingit suhet omavahel ei ole, otsest vihavaenu tema vastu ei ole, küll aga on pahane tema peale telefoni pärast. Kannatanu kinnitab, et O. L oli see mees, kes 05.07.2006.a võttis tema poja M K’u käest ära mobiiltelefoni. Kannatanu M. K seda küll ise ei näinud, kui O. L telefoni võttis, kuid seda ütles talle M. Sellepärast kannatanu sel õhtul välja läkski, et M telefon tagasi küsida. Väljas M näitas, et see poiss võttis telefoni, kelleks osutus O. L. Kannatanu M. K lähenes temale ning nõudis telefoni tagasi, kuid O seda kohe ei andnud, öeldes, et seda ei ole tema käes. Alles pärast mitmekordseid nõudmisi ja ütlemist, et kohale tuleb politsei, võttis O. L telefoni oma taskust välja ning ulatas selle M. Telefon oli töökorras ja mingeid pretensiooni ei ole. Kahtlustatav E.M andis ütlusi /I kd tl 13-15 (05.07.2006)/, et ta on toime pannud kuriteo, milles teda kahtlustatakse ning tunnistab ennast süüdi osaliselt. Ta kinnitab, et lõi M K’u vanaisa E K’u sellepärast, et viimane lõi teda kummivoolikuga. Kahtlustatav E.M kahetseb puhtsüdamlikult toimepandud kuritegu ja annab selle kohta järgnevaid ütlusi: 04.07.2006.a umbes kella 22.-23.00 ajal tema koos M K, M K ja T M’iga istusid Lääne maakonnas, Taebla alevikus „A ja O“ kaupluse ees pingi peal ja tarvitasid alkoholi (kõik jõid viina). Umbes kella 23.30 paiku sõitsid mopeedidega nende juurde kolm Nigula poissi, kelle nimesid ei tea. Aeti juttu ning mingil hetkel üks neist poistest avastas, et tal on kadunud mobiiltelefon. Nad kolmekesi sõitsid vahepeal ära telefoni otsima, kuid juba mõne aja pärast tulid tagasi ning see poiss, kellel oli mobiil kadunud, hakkas M K’u süüdistama selles, et justkui tema mobiil on M käes. E.M-i mäletamist mööda M küll kedagi ei süüdistanud selles, et temal oleks telefon kadunud olnud. Lärm oli kõva, kuid mingit kaklust või peksmist ei olnud. Kahtlustatav kinnitab, et tema tol õhtul M ei löönud, kuna ei olnud selleks mingit põhjust. Oldi nagu sõbrad terve õhtu koos, tarbiti alkoholi, aeti juttu ja ei tülitsetud. Mingil hetkel M K läks koju (tema vanaisa maja asub seal samas, kaupluse lähedal) ja mõne aja pärast tuli M nende juurde tagasi koos vanaisa E K’u ja isaga (nime ei tea). Vanaisa hakkas kohe kahtlustatava E.M-i peale karjuma ning nõudma tema käest justkui M telefoni. Kuna kahtlustatav E.M ei olnud mingit telefoni näinud ega endale võtnud, siis hakkas ennast kaitsma ja küsis E. K’u käest, et „mis telefon“. E. K oli väga vihane, ärritatud ja endast väljas. E.M-i küsimuse peale sai ta veel vihasemaks ning hakkas vehkima tal käes oleva kummivoolikuga. Kust ta selle vooliku sai, seda E.M ei näinud. Kahtlustatav E.M pani enda näo kaitseks käed ette ning mingil hetkel sai kummivoolikuga paar-kolm korda vastu sõrmenukke. E.M sai vihaseks, haaras maast silikaatkivi ning viskas selle E. K’u suunas. Seda tegi selleks, et M vanaisa endast eemale peletada, kuna ta jätkuvalt vehkis kummivoolikuga. Seda E.M ei mäleta, et ta oleks E.K’u jalaga löönud. Mäletab, et T M püüdis teda tagasi hoida ning käskis kogu aeg rahuneda. Kahtlustatav E.M ei näinud, et kivi oleks E. K’u pead tabanud ja mingit verd samuti ei näinud. Mida samal ajal M, M ja nende isa tegid, seda E.M ei tea, arvab, et nad olid toimunu juures ja nägid kõike pealt, kuid vahele ei tulnud. Keegi kutsus välja kiirabi ja politsei. Kahtlustatav E.M koos T suundusid kodu poole, kui poolel teel politsei ta kinni pidas. Kui E.M politseiautos Haapsalu poole hakkas sõitma, siis nägi, et kaupluse juures (samas kohas, kus kõik juhtus) seisis kiirabi auto. E.M kahetseb kõike seda, mis öösel juhtus. E. K’u poolt kummivoolikuga löömise tagajärjel oli E.M mõlema käe sõrmenukid katki, paistes ning valulikud. I kd tl 168-170 (23.08.2006) andis kahtlustatav E.M ütlusi, et jääb 05.07.2006 ja 12.07.2006.a antud ütluste juurde ja soovib juurde lisada, et E. K olevat teda löönud mitte 21 kummivoolikuga vaid kumminuiaga. Seda E.M ise ei näinud, et E. K’ul oli käes kumminui, vaid sellest rääkis hiljem keegi poistest. E.M ei mäleta, et ta oleks M K’u löönud ja pudeleid ja kive loopides ei tahtnud ta kellelegi viga tekitada – ei M Kv’ule, ei M ega E K’ule. Tegelikult oli ta nii purjus, et suurt midagi ei mäleta, mida ta tegi ja miks niimoodi käitus. E.M kahetseb puhtsüdamlikult oma kuritegu ja lubab, et rohkem temaga midagi sellist ei kordu. I kd tl 250-252 (20.11.2006) andis E.M ütlusi, et ta ei mäleta, et oleks 05.07.2006.a Lääne maakonnas, Taebla alevikus, Nurme tn maja nr * läheduses löönud jalaga E. K’u rinna piirkonda. Oli päris purjus ning ei mäleta kohati, mida tegi. Täpselt E.M ei mäleta, kuid vist vana põlenud mõisa hoone juures võttis ta silikaatkivi ning postkontori ehk „A ja O“ kaupluse lähedal viskas sellega E K’u. Seda, kas E. K kiviga pihta sai, ta ei näinud. Samuti ei mäleta E.M , et ta oleks veel mingite esemetega K’de suunas visanud, või et ta oleks karjunud või ähvardanud neid. E. K’u suunas viskas silikaatkivi sellepärast, et ta peksis teda vana mõisa juures kumminuiaga. M Kv’i E.M sellel õhtul üldse ei löönud. Tunnistaja M K andis ütlusi /I kd tl 75-77 (08.08.2006)/, et ta täpset kuupäeva ei mäleta, kuid see võis olla 04.07.2006.a õhtul, kui ta sai kokku E.M ja T M’iga. Nendega koos oli veel tema noorem vend M K. Kokku saadi umbes 16.-17.00 ajal, ei tehtud suurt midagi, istuti koos „A ja O“ poe kõrval pingi peal. Algul aeti niisama juttu ja joodi natukene džinni, mille T (T M) oli toonud. Põhimõtteliselt jõi selle T üksinda ära, tunnistaja M. K jõi natukene ja ka M võttis mõne lonksu. Nii istuti seal tükk aega kuni M läks 22.00 ajal koju ja jäädi kolmekesi pingi peale. Mingil ajal tulid nende juurde Nigula poisid, neid oli vist neli inimest ning kaks olid mopeedidega ja kaks jalgratastega. Nigula poistest tunneb tunnistaja ainult O nimelist poissi ja kahte L’e poissi (nende hüüdnimed on T ja T). Nigula poistega koos aeti niisama juttu ja umbes 22.00 ajal mingi kõik koos bensiinijaama alkoholi ostma. Osteti sealt 2 liitrist pudelit viina ning mindi tagasi pingi peale, kus hakati koos alkoholi tarvitama. Nigula poisid tarbisid ka koos nendega alkoholi. M K’u nendega koos siis enam ei olnud. Kõik oli üsna rahulik, omavahel ei riieldud ega suhteid ei klaaritud. Järsku üks L’e poistest avastas, et tal on mobiiltelefon kadunud. Ta hakkas kellegi telefonist oma numbrile helistama ning keegi võttis isegi vastu ja ütles, et telefon on kooli juures. Pärast seda O ja L’e poiss läksidki kooli juurde. Nad tulid üsna kiiresti tagasi ja teatasid, et kooli juures ei olnud kedagi ja telefoni nad kätte ei saanud. Pärast seda Nigula poisid hakkasid arvama, et tunnistaja vend M võis telefoni võtta. Selle peale tunnistaja M K ütles, et M ei saanud ju võtta, kuna ta läks varem ära. Selle jutu peale Nigula poisid rahunesid maha ja jätkasid koos nendega alkoholi tarbimist. Umbes kella 02.00 ajal tegi tunnistaja M. K ettepaneku laiali minna, kuna aeg oli suht hiline ning poisid olid juba päris purjus. Nigula poisid sõitsid ees ära ja tunnistaja koos teiste poistega läksid Taebla lasteaia suunas. T ja M olid väga purjus, tunnistaja M. K oli ka joonud aga ta oli seltskonnas kõige kainem. Mingil ajal ühinesid nendega kaks Taebla tüdrukut, nimesid tunnistaja ei tea. Ühe tüdruku hüüdnimi oli vist J, ta oli umbes 13-aastane. Teist tüdrukut tunnistaja ei tunne, teab ainult, et on Taebla tüdruk. Tüdrukud tulid ka koos nendega lasteaia suunas ja olid päris purjus. Kui jõuti tunnistaja M. K’u vanaisa maja lähedale, siis tunnistaja nägi, et seal käib juba mingi arvete klaarimine Nigula poiste ja M vahel. Mindi kõik koos sinna ja tunnistaja nägi, et Nigula poisid nõuavad M käest mobiiltelefoni. M ütles, et temal L’te poisi telefoni ei ole. Kõik olid väga närvilised ja tunnistaja M. K püüdis M minema viia. E.M läks järsku vihaseks ning tahtis M jalaga lüüa, kuid teda takistas T. E.M rabeles lahti ning lõi jalaga uuesti Marti ja sai pihta kusagile kukla piirkonda. Selle peale hakkas M nutma ning tunnistaja M. K viis ta koju. Selle lärmi ja kära peale tuli kodust välja tunnistaja vanaisa E K, kes hakkas rahulikult uurima, mis toimub. Kui E.M nägi vanaisa siis ta hakkas teda kohe ründama – jooksis vanaisa suunas ning lõi teda jalaga ühel korral rindkere piirkonda. Vanaisa vehkis E.M-ile vastu käes oleva kummivoolikuga, mis oli tal kohe käes, kui ta kodust välja tuli. Seda tunnistaja ei näinud, et vanaisa oleks kummivoolikuga Margusele pihta saanud. Margus tahtis veelkord vanaisa rünnata, kuid T hoidis teda kinni. Vahepeal läks tunnistaja M. K koos vanaisa E. K’uga vanaisa koju. Tunnistaja jäi mõneks ajaks sinna aga vanaisa pani riidesse ning läks jälle välja. 22 M oli kogu see aeg väljas ja kutsus vahepeal välja ka tunnistaja ja M K’u isa M K’u. Mõne aja pärast läks tunnistaja ka välja. Maja ees olid vaid tunnistaja M, M, tunnistaja isa Mja vanaisa E, teised olid juba ära läinud. Kuulati koos, kus kandis lärm on ja suunduti sinna poole. Mindi sellepärast, et Nigula poistest L’e nimeline poiss oli vahepeal M telefoni enda kätte võtnud ja nad tahtsid seda tagasi saada. Vana mõisa kõrval nägid nad tervet seltskonda, kus olid T, E.M, O ja J-nimeline tüdruk. Suunduti sinna poole. Tunnistaja isa M koos M läksid O’i poole ja isa küsis M käest: „Kas see poiss võttis telefoni?“, mille peale M vastas jaatavalt. Isa küsis O käest telefoni tagasi, mille peale O andis M telefoni tagasi ning kohe sõitis minema. Kõik see aeg E.M karjus ja sõimas vanaisa ning tahtis teda rünnata, kuid T hoidis teda kõvasti kinni. Tunnistaja vanaisa ja isa ei teinud Margusest väljagi ja hakati neljakesti koos poe poole minema. Sellel ajal E.M viskas isa suunas pudeliga, kuid pihta ei saanud. Isa küsis Marguse käest: „Mida sa loobid?“, mille peale Margus karjus midagi vastu. Kui oldi juba peaaegu poe juures, siis E.M jooksis telliskivi käes vanaisa suunas. Vanaisa jõudis ringi keerata ja hakkas taganema, kui Margus viskas vanaisa telliskiviga ning sai pihta talle. Telliskivi tabas E. K’u vasaku silma piirkonda, kulmu. Tunnistaja M K nägi verd, ehmatas ja kutsus kohe kiirabi. Lisaks nägi, et Margus jookseb jällegi nende suunas, poolik telliskivi käes. Margus viskas telliskivi nende suunas, kuid sellel korral pihta ei saanud ei tunnistaja vanaisale ega isale. Vahepeal jõudis T jällegi Margusest kinni haarata ning seejärel viis ta E.M-i minema. Tunnistaja mäletamist mööda kutsus tema politsei ning varsti tuligi kohale kiirabi ja politsei. Tunnistaja vanaisa E. K viidi Haapsalu haiglasse ja mõne aja pärast politsei sai kätte ka E.M-i ning viis ta Haapsalusse. Tunnistaja M K’u ei rünnanud E.M kordagi ning mingeid vigastusi E.M-i ründamise tagajärjel ei saanud. Kuid tunnistaja M K’u rahu oli sellise tegevusega rikutud ja häiritud, kuna talle ei meeldinud, et Margus ründas tema isa ja vanaisa. Tunnistaja lisab, et L’te poiss oli oma telefoni ise ülesse leidnud. Telefon oli olnud ikkagi kooli juures, kuid kuidas see sinna sai, seda tunnistaja ei tea – võib-olla kaotas L’te selle ise sinna. Tunnistaja T M andis ütlusi /I kd tl 79-81 (09.08.2006)/, et E.M (hüüdnimega Khoust) on tema sõber umbes kolm aastat. Tegelikult tunneb teda sellest ajast alates kui ta tuli Taebla Gümnaasiumi
8. klassi, kuid viimased 3 aastat on nad parimad sõbrad. Muidu on Margus rahulik, kuid alkoholi tarbides läheb agressiivseks. Mis kana Margusel E K’uga kitkuda on, seda T ei tea, kuid mingi ammune vimm nendel omavahel on. T mäletab seda kuupäeva hästi, kui Margus E kallale läks. See oli 04.07.2006, kui tunnistaja sai praktika raha kätte ja otsustas sõpradele välja teha. Kõigepealt sai ta kokku R R’ga, kellega hakkas koos alkoholi tarbima. Umbes kella 17.00 ajal läksid nad „A ja O“ kauplusesse alkoholi juurde ostma ja jäid poe kõrval olevale pingile. Umbes 19.00 ajal ühinesid nendega E.M , M ja M K. Neil oli alkohol tunnistaja mäletamist mööda kaasa, vähemalt tema nendele alkoholi ei ostnud ega oma pudelist ei pakkunud. Kõik koos hakati alkoholi tarbima. Vahepeal R R läks minema ning rohkem nende juurde tagasi ei tulnud. Pingi peale jäid nad neljakesi – T, M, M ja M K. Mingil hetkel ühinesid nendega J R ja K R, kes jõid tunnistaja mäletamist mööda džinni. Vahepeal tulid nende juurde veel Nigula poisid – R ja R (nad on vennad), O Lja Ju-nimeline poiss. Nad olid mopeedide ja jalgratastega. Mingil hetkel avastas R, et tal on kadunud mobiiltelefon ning Nigula omad sõitsid ära telefoni otsima. Mõne aja pärast nad tulid tagasi, kuid telefoni nad ei olevat leidnud. Nii veedeti pingi peal päris kaua aega. Umbes kella 02.00 ajal keegi, vist M K, ütles, et aeg on hiline ning kõik on juba purjus ja on aeg laiali minna, mida tehtigi. Selle öö sündmused ei ole tunnistajal eriti hästi meeles, kuna oli päris purjus. Tema meelest M K’u nendega ei olnud kui nad koju minema hakkasid. M läks vist mingil ajal minema aga tunnistaja seda hästi ei mäleta. Selgem pilt on tunnistajal sellest ajast, kui nad olid värava juures ja M K ütles talle: „T, Khoust hakkas mässama, mine vahele!“. Seda, kuidas Margus M lõi, seda tunnistaja ei näinud, kuid nägi, et Margus seisab M kõrval ning viimane on küürus, hoiab peast kinni ja nutab. Tunnistaja lükkas Marguse eemale ja proovis M rahustada. Mõne aja pärast keegi jälle karjus, et Margus mässab, siis juba M vanaisaga. Tunnistaja läks jälle vahele, haaras Margusel ümbert kinni ning püüdis teda kinni hoida. Seda tunnistaja ei näinud, kuidas Margus E K’u lõi, kuid 23 kuulis, et Margus olevat teda jalaga löönud. Tunnistaja ütles Margusele mitmel korral, et jäta see vanamees rahule, kuid Margus eriti teda ei kuulanud. Margus oli nii purjus ja seetõttu ka agressiivne, et ei saanud sõnadest aru. Seda tunnistaja samuti ei näinud, et E. K oleks Margust kummivoolikuga löönud, kuid Margus näitas talle oma küünarnukke, mis olid katki ning ütles, et Enno Kaev olevat teda kummivoolikuga löönud. Mis vahepeal toimus, seda tunnistaja ei tea, kuna ta oli nii purjus ja tal oli kogu aeg tegemist, sest oli vaja Margust rahustada ja kinni hoida. Seega ei näinud tunnistaja ka seda, kuidas Margus E. K`u telliskiviga viskas. Nägi vaid, kuidas E hoidis mütsi vasaku silma ees. Tunnistaja läks juurde ja küsis mis juhtus, mille peale E. K võttis mütsi eest ära ning ta nägi, et vasaku silma kulmupiirkond on lõhki ja haavast tuleb verd. Keegi ütles, et seda tegi Margus, visates M vanaisa telliskiviga. Pärast seda läks tunnistaja Marguse juurde ja kamandas ta koju. Kui nad olid poest mööda läinud, tuli politseiauto, mida nähes Margus minema jooksis. Mis edasi sai, seda tunnistaja ei tea, kuid kuulis, et Margus olevat viidud Haapsalu politseisse. I kd tl 240-241 (06.10.2006) andis T. M ütlusi, et 05.07.
9. a kui nad olid koos E.M-i ja teiste noortega Taeblas, kus E.M ründas E K’u, siis ei olnud nendega koos J-nimelist poissi. Selline poiss on küll olemas ja elab Nigulas, kuid rohkem temast midagi ei tea. Tunnistaja oli küll koos J aga mitte 05.07.2006.a, ajas lihtsalt õhtud segamini. Siis olid nendega koos Nigulast ainult 3 poissi – R, R ja O. J ei olnud ei 04.07.2006 ega ka 05.07.2006 koos nendega. J võis olla nendega koos järgmise nädala nädalavahetusel, kuid seda päeva täpselt ei mäleta. Tunnistaja O L andis ütlusi /I kd tl 83-85 (11.08.2006), et see võis olla 04.07.2006.a, igal juhul oli teisipäevane õhtu kui tema koos R ja R sõitsid tunnistaja rolleriga Nigulast Taeblasse. Sinna mindi sellepärast, et nad teadsid, et Taebla rahvas on väljas. „A ja O“ kaupluse juures saadi kokku E.M-i , T M’i, M ja M K’uga ning K ja J. See võis olla umbes kella 21.-22.00 ajal. Nigulast olid vaid nemad kolmekesi (O, R ja R). Pingi peal olles ajasid nad kõik koos juttu, tarbiti alkoholi, kõik oli väga rahulik ja keegi ei tülitsenud. Väga lühikese aja pärast läks M K koju, maksimum oli koos nendega tund aega. Algul M ütles, et läheb põõsaste taha oksendama, kuid järsku oli ta kadunud. Kuhu ta läks, seda tunnistaja ei tea. Mõne aja pärast avastas R et tema mobiiltelefon on kadunud. R arvas kohe, et selle võis võtta M K. Seda arvasid ka kõik ülejäänud seltskonnas olijad. Ainult M K oli see, kes ütles, et M seda ei teinud. M käis tunnistaja meelest vahepeal kodus ning tagasi tulles ütles, et väikest venda ei olegi kodus. Tunnistaja koos R sõitis vahepeal Taeblas ringi, otsiti M, kuid kusagilt teda ei leitud. Seejärel tulid tagasi ja jätkasid alkoholi tarbimist. Kuna R jäi täiesti purju, sõitis tunnistaja umbes kella 01.-02.00 ajal teda Nigulasse koju viima. R jäi teistega Taeblasse, kuna tunnistaja lubas, et tuleb veel tagasi. Enne Nigulasse minekut andis keegi (ei mäleta kes) tunnistaja kätte mobiiltelefoni, mis pidi kuuluma M. Miks see tema kätte anti, seda tunnistaja ei tea. Kas ta pidi selle M või M kätte viima, ei mäleta. Kui tunnistaja tagasi tuli, siis vahepeal oli toimunud juba mingi kaklus Marguse ja M vanaisa vahel, kuid tunnistaja ise seda ei näinud. Väljas oli juba M koos oma isaga. M astus tunnistaja O. L’i juurde ja küsis, kas ta teab, kus tema telefon on. Tunnistaja vastas, et see on siin samas. Seejärel astus kohe juurde M isa, kes oli väga närviline ja nõudis tema käest M telefoni. Tunnistaja andis M tema telefoni ning sõitis seejärel kohe minema, kuna kartis, et M isa tuleb talle kallale. Suure tee peal ootas teda R, kelle tunnistaja peale korjas ja sõitsid koos Nigulasse. Mis Taeblas edasi toimus, seda tunnistaja ei näinud. Vahepeal kui ta Nigulat Taeblasse tagasi tuli, kui M telefoni tagasi andis, siis nägi küll, et E.M oli täiesti endast väljas. Ta hüppas, karjus, vahepeal kukkus maha ja tõusis jälle ning sõimas. Tunnistaja kuulis, kuidas E.M karjus: „K, ma tapan su maha!“. T püüdis teda kinni hoida, kuid Margus muudkui rabeles end lahti. Tunnistaja O. L nägi ainult K’u isa, kuid vanaisa ta ei näinud. Seda samuti ei näinud, et Margus oleks kedagi löönud. Hiljem vaid kuulis kellegi käest, et Margus sellel ajal kui tunnistaja Nigulas käis, olevat löönud M K’u ja vist ka ta vanaisa. Veel kuulis tunnistaja, et Margus olevat vanaisa käest kumminuiaga vastu kätt saanud. Ise O. L mingit kaklemist või peksmist pealt ei näinud. 24 Umbes 03.-04.00 ajal helista O. L T ja küsis, mis toimus. T oli kusagil Taeblas majade vahel ja ütles, et politsei on juba ära läinud. Lepiti omavahel kokku, et kohtuvad Taeblas. Tunnistaja sõitiski Taeblasse ja lasteaia juures said T kokku. Temaga koos olid veel K, J ja kusagilt tuli välja ka M K. Siis kõik kordamööda rääkisidki, mis toimus. Tunnistaja O. L sai teada, et Margus oli löönud K vanaisa telliskiviga pähe. Margus viidi politseisse kainerisse ja K’u vanaisa olevat haiglasse viidud. Umbes pool tundi aeti juttu ning seejärel sõitis tunnistaja koju. Toomas koos tüdrukutega läksid ka kodu poole, M K oli juba vahepeal ära läinud. I kd tl 229-231 (13.10.2006) andis tunnistaja O L ütlusi, et ta tunneb M K’u, kes on M K’u isa. Mingit suhet temaga ei ole, tunneb teda seoses mobiiltelefoniga seotud looga. Mingit vihavaenu omavahel ei ole. 05.07.2006.a võttis tunnistaja O. L M K’u telefoni enda kätte ainult selleks, et vaadata, kas see järsku ei ole tema sõbra telefon, mis oli just sellel ajal, kui M seltskonnast ära läks, kaduma läinud. Tunnistaja ja teised seltskonnas teadsid, et M K on ennemgi telefoni varastanud. Kui R avastas, et tal on telefon kadunud, siis kohe kõik arvasid, et seda võis teha M K. Telefoni M käest keegi vägisi ei võtnud, ta ise ulatas selle vist tunnistaja O. L’i kätte. Telefon oli tema käes, kuna tahtis veenduda, et see ei ole R oma. Vahepeal käis tunnistaja O. L Nigulas R koju viimas ning kõik see aeg oli telefon tema käes. Kui ta Taeblasse tagasi tuli, siis nägi vana mõisa kuuri juures M ja ta isa. Algul M küsis ta käest oma telefoni tagasi, kuid tunnistaja vastas, et seda ei ole tema käes. Siis tuli tunnistaja juurde M isa, kes mitmel korral (2 või 3 korda) nõudis tema käest telefoni. Seejärel ta võttiski oma vesti taskust telefoni ja ulatas selle M. Tunnistaja mäletamist mööda M isa ütles seda, et politsei tuleb kohale juba pärast seda, kui ta oli telefoni tagasi andnud. M telefoni tunnistaja endale jätta ei tahtnud, vadi tahtis lihtsalt välja selgitada, kus on R telefon. Telefoni tunnistaja O. L ei kasutanud, kuna see oli väljas. Tunnistaja R L andis ütlusi /I kd tl 87-89 (14.08.2006)/ et juulikuu algul, vist 04.07.2006.a teisipäevasel päeval kutsus O L teda ja ta venda R Taeblasse pidu panema. Umbes kella 21.00 ajal mindi kolmekesi O rolleriga Taeblasse, kus „A ja O“ kaupluse juures pingi peal olid juba E.M , T M, vennad K’ud – M ja M, K R, J J ja J. Kõik koos joodi viina ja džinni. Algul oli kõik rahulik, keegi ei riielnud ega klaarinud suhteid. Mõne aja pärast kadus järsku kusagile M K. Pärast seda, kui R oli tahtnud kellelegi helistada, avastas ta, et tal on mobiiltelefon kadunud. R ja O hakkasid kohe kahtlustama M K, kuna tema on ennegi teistelt telefone varastanud. M K arvas, et M ei võtnud R telefoni ja käis vahepeal vanaisa juures, kus pidi M olema. Kuid vanaisa juure ei olnud M ega telefoni. Siis tunnistaja koos O läksid M vanaisa juurde, kuid M sealt ei leidnud. M leiti hoopis vanaisa maja juures seisvast autost Moskvitš, kus ta magas. M aeti ülesse ning hakati telefoni tagasi nõudma, kuid M väitis, et tema käes seda ei ole. Tunnistaja läks koos O teiste juurde tagasi ja M jäi autosse. Pingi juurde tagasi jõudes ütlesid nad teistele, et leidsid M ülesse, kuid telefoni võtmist ta omaks ei võtnud. Margus järsku vihastas ja ütles, et läheb peksab M läbi. Margus ja T suundusid K vanaisa maja poole ning neile järgnesid tunnistaja, O, K, J, J ning M K. jäi puu alla magama, kuna oli päris pujus. K vanaisa maja läheduses tuli vastu neile M K. Margus tahtis kohe M kallale minna, kuid T haaras tal ümbert kinni ning püüdis kinni hoida. Kuid Margus rabeles välja ja jooksis M suunas. Nii kui ta M juurde jõudis, nägi tunnistaja, kui Margus lõi teda ühel korral jalga selja piirkonda. Kuhu ta täpselt pihta sai, kas kuklasse või selga, seda tunnistaja ei oska öelda. Tunnistaja nägi, kui Margus lõi M ühel korral jalaga, teist korda ei näinud. Seejärel läks T neile vahele. M K läks nuttes vanaisa maja poole, vist vanaisa appi kutsuma. Varsti tuligi M vanaisa ja tal oli käes kumminui, mida ta justkui peitis ning hoidis külje peal. Tunnistaja koos O olid veidi eemal, kuid teised suundusid M vanaisa poole. Mis hoovis toimus, seda tunnistaja ei näinud, kuulis vaid, kuidas Margus laamendas ja sõimas kõvasti ning T kogu aeg rahustas teda. Samuti ei näinud tunnistaja, et Margus oleks M vanaisa löönud jalaga või muu asjaga kuhugi kehapiirkonda. Kes vahepeal võttis M käest mobiiltelefoni ära, seda tunnistaja ei tea. Kuid juba enne seda, kui O läks R Nigulasse viima, olevat M telefon O kätte antud. Kui O Nigulast tagasi tuli ütles tunnistaja talle, et M koos tuli ka ta isa välja. Selle peale O ütles, et läheb viib M telefoni tagasi. Mõne minuti pärast 25 tuli O tunnistajale rolleriga järele ja mindi Nigulasse. Tee peal O rääkis, et nägi, kuidas E.M oli telliskiviga löönud M K’u vanaisa pea lõhki. Tunnistaja ise seda ei näinud. Veel kuulis tunnistaja K käest, et E.M olevat pudeliga visanud M isa, kuid pihta ei saanud. Tunnistaja R L andis ütlusi /I kd tl 91-92 (14.08.2006)/, et teisipäeval 04.07.2006 läks tema, R ja O viimase rolleriga Taeblasse, kuhu kutsus neid K. Taeblasse jõuti 21.-22.00 ajal ning „A ja O“ kaupluse juures asuval pingil olid T, Margus, M ja M K, K ja J. Pingi peal joodi koos viina, aeti niisama juttu ja kõik oli üsna rahulik, mingit kaklemist ega arvete klaarimist ei olnud. Vahepeal M K läks kusagile ära. Mingi aeg tahtis tunnistaja helistada ja avastas, et ta mobiiltelefon on kadunud. Millegi arvas tunnistaja kohe, et see võis olla M K, kes telefoni ära võttis ning ütles seda ka teistele. O helistas oma telefoniga tunnistaja telefonile ning keegi võttis vastu ja ütles, et telefon on koolimaja trepi peal. Mis edasi sai, seda tunnistaja ei tea, kuna ta jäi kusagile põõsa alla magama. Tunnistaja oli täiesti purjus ja ei mäleta toimunust midagi. Järgmisel päeval kuulis O käest, et Margus olevat M vanaisale kiviga pähe visanud ning selle katki löönud. Tunnistaja J R andis ütlusi /I kd tl 94-95 (15.08.2006)/, et 04.07.2006 teisipäevasel päeval jalutas ta koos K R’uga Taebla vahel, kui „A ja O“ kaupluse juures pingi peal nägid nad T M’it ja R. Kell võis olla 19.-19.
10. Mindi nende juurde ja aeti niisama juttu. Poisid tarbisid alkoholi, pakkusid neile ka, kuid nad keeldusid. Umbes 20.00 ajal läks tunnistaja koju, kuna ema helistas ja kutsus ta sööma ning temaga tuli koju kaasa ka K. Umbes 23.00 ajal läks tunnistaja K koju saatma, saatis ta kuni bensiinijaamani ning läks pärast seda koju tagasi. Seda, mis sellel ööl Taeblas E.M-i ja M K vanaisa vahel juhtus, tunnistaja ei näinud. Järgmisel päeval sai tunnistaja kokku E.M-iga , kes rääkis, et viskas E K’u kiviga selle eest, et viimane oli teda kumminuiaga löönud. Veel rääkis tunnistajale 05.07.2006.a T M, et öösel oli E.M löönud jalaga M K’u ning kiviga visanud E. K’u. Kõik see oli toimunud mingi telefoni pärast. I kd tl 242-244 (10.10.2006) andis tunnistaja J R ütlusi, et tahab muuta eelnevalt antud ütlusi, kuna eelmine kord ei rääkinud tõtt. 04.07.2006.a olid poe juures T M, E.M ja M K. Koos poistega tarbiti alkoholi, alguses džinni ning pärast ka viina. Umbes kella 21.00 ajal ühinesid nendega Nigula poisid: O L ning R ja R. Umbes kella 22.00 ajal tuli nende juurde pingi peale ka M K. Kõik koos tarbiti alkoholi ja kõik olid ka purjus. M K oli koos nendega kusagil tund või kaks ning siis kadus järsku ära. Pärast keegi poistest, vist R, avastas et ta telefon on kadunud. Tunnistaja ei mäleta kes, aga vist oli O, kes kohe arvas, et telefoni võis võtta M K. Nigula poisid läksid kooli juurde telefoni otsima, kuid telefoni sealt ei leidnud. Varsti tulid nad tagasi ja mindi koos M K’u otsima. M mindi otsima tema vanaisa juurde. M oli maja hoovis seisvas autos, kui tema juurde astus O. L ja palus temalt vaadata mobiiltelefoni. M andiski O kätte mobiiltelefoni ning O pani selle tasku. Pärast seda hakati pingi juurde tagasi minema ja M K oli hoovist välja tulnud, kui E.M lõi teda mitu korda jalaga kaela piirkonda. M hakkas nutma ja mõne aja pärast tuli välja E K. Järsku E.M ründas E. K’u, kuid tunnistaja täpselt ei mäleta, kuidas ja mitu korda Margus lõi. Selle ründamise peale oli E. K löönud E.M-i vastu kas kummivooliku või –nuiaga, täpselt ei tea. Siis T. M haaras E.M-ist ümbert kinni ja hakkas teda eemale tirima. E. K läks tagasi oma maja poole, hoovi. Tunnistaja jooksis eemale, kus olid ka O ja K. Tunnistaja kuulis, kuidas E.M lärmas ja karjus: „Ma tapan su, K vanamees!“. T. M, nii palju kui ta jaksas, hoidis Margust kinni ja rahustas teda. Kui ta poleks seda teinud, siis Margus oleks arvatavasti veel rohkem rünnanud K’u. Seejärel hakati tagasi pingi poole minema. Vahepeal läks tunnistaja bussijaama ja seda, mis sellel ajal toimus, ta ei tea. Tagasi pingi juurde tulles olid seal Margus, T ja M. Keegi vahepeal rääkis, et E.M oli rünnanud jällegi E. K’u ning visanud tema pihta viinapudeliga ja telliskiviga, kuid tunnistaja seda ise ei näinud. Tunnistaja nägi seda, kuidas E.M enne politsei tulekut jooksis telliskivi käes ja ajas taga M ja M, nende isa ja vanaisa. Margus viskas nende suunas telliskivi, kuid pihta ei saanud. 26 Margus oli sellel ööl väga purjus ja agressiivne. Kogu aeg lärmas, karjus, ähvardas ning ründas K’usid. Tunnistaja K R andis ütlusi (I kd tl 97-98 (15.08.2006)/, et nemad J 04.07.2006.a öösel enam välja ei käinud. Mis sellel ööl E.M-i ja E K’u vahel juhtus, seda ei ole ise näinud. Järgmisel päeval umbes kella 13.00 ajal sai ta kokku M K’uga, kes rääkis talle, et Margus olevat visanud ta vanaisa kiviga. Veel rääkis M, et Margus olevat ka teda löönud 3-4 korda jalaga vastu kaela. I kd tl 245-247 (10.10.2006) andis tunnistaja K R ütlusi, et tahab muuta oma eelnevalt antud ütlusi, kuna eelmine kord ei rääkinud tõtt. Tunnistaja läks 04.07.2006.a koos J umbes kella 18.-19.00 ajal „A ja O“ kaupluse juurde pingi peale, kus olid juba E.M, T M, M ja M K. Vahepeal käis läbi ka R R, kuid ta oli hästi lühikest aega olnud. Umbes kella 20.-21.00 ajal tulid nende juurde ka Nigula poisid – O L, R ja R L’ed. Kõik koos tarbiti alkoholi. Umbes 22.00 ajal kadus järsku kusagile M K. Mõne aja pärast R avastas, et tema mobiiltelefon on kadunud ja O pakkus, et järsku võttis selle M K. Nigula poisid läksid telefoni otsima, kuid ei leidnud ja tulid tagasi. Siis otsustati minna M K’u vanaisa juurde, sest M elas tavaliselt tema juures. M leiti vanaisa maja hoovis seisvast autost, ta oli väga purjus ja magas seal. O ajas ta ülesse ning küsis ta käest, kus R telefon on. Selle peale M ulatas O oma telefoni, mille O panigi oma tasku. Peale seda mindi hoovist välja ja suunduti pingi poole. M oli ka hoovist väljas, kui E.M järsku ründas teda ja lõi mitu korda jalaga kas kukla või kaela piirkonda. M hakkas nutma ja läks isa juurde ning kutsus ta välja. Selle aja jooksul jõudis ka E K kodust välja tulla. Tunnistaja läks kohe peale seda sealt ära, kuna aimas, et asi läheb veel hullemaks. Mis seal edasi toimus, seda tunnistaja ei näinud. Hiljem kuulis, et Margus olevat E K’u rünnanud ja löönud teda jalaga ja telliskiviga. Tunnistaja nägi seda, kuidas M K koos oma isaga mingi maja juures said kätte O. L’i ning M isa nõudis ta käest telefoni tagasi. Algul O ei tagastanud, alles peale seda, kui M isa ütles, et kutsus politsei välja, oli O telefoni taskust välja võtnud ja tagasi andnud. Tunnistaja kinnitab, et E.M oli väga purjus ja agressiivne, kogu aeg lärmas, karjus ja ähvardas K-vanameest ja M maha lüüa. Tunnistaja nägi, kuidas E.M viskas telliskiviga K’ude suunas, kuid pihta ei saanud. See oli umbes samas kohas, kus M isa võttis O käest telefoni tagasi. Tunnistaja L R andis ütlusi /I kd tl 101-102 (21.08.2006)/, et ta täpselt ei mäleta juulikuu algust, kas ta oli 04.07.2006.a õhtul üldse kodus või tööl, kuid tunnistaja kinnitab, et ta ei ole oma tütrele J R’le helistanud ja koju sööma kutsunud. Tunnistaja ei mäletagi seda ööd, kui J oleks kodus olnud. Tunnistaja ei saa kinnitada, et J koos K oleks meil mõni õhtu pärast kella 20.00 kodus istunud ning seda enam, et J oleks pärast K koju saatmist koju tagasi tulnud ja kodus ööbinud. Kõik, mida J räägib, on vale. Tunnistaja R R andis ütlusi /I kd tl 103-104 (22.08.2006)/, et see võis olla 04.07.2006.a kui ta oli kodus ja kuulis väljas mingit karjumist ja lärmamist. Läks välja vaatama ja nägi „A ja O“ kaupluse juures pingi peal tervet suurt seltskond. Seal oli T M, E.M, M K, kaks Taebla tüdrukut vist K ja J ning Nigula poisid, keda nimepidi ei tunne. Vist olid R ja R La ja veel keegi. Umbes 22.-23.00 ajal ühines tunnistaja nendega ning sellel ajal M K’u enam nendega ei olnud. Tunnistaja kuulis mingit juttu mobiiltelefoni kadumisest ja et selles kahtlustati M K’u ning teda otsiti taga. Tunnistaja oli selles seltskonnas umbes tund aega, ajas niisama juttu, alkoholi nendega koos ei tarbinud. Teised kõik tarvitasid alkoholi ning olid üsna purjus, nende hulgas ka tüdrukud. Tunnistaja läks varsti koju ning seega ei näinud, mis seal edasi juhtus. Järgmisel päeval kuulis M K’u käest, et E.M oli telliskiviga visanud E K’ule vastu pead ning Margus viibib kaineris ja E. K haiglas. Tunnistaja lisab, et kui ta hakkas koju minema, siis oli E.M juba täiseti purjus ning väga agressiivne. E.M on alati väga agressiivne kui ta on täis. Kaine peaga on vaikne ja tagasihoidlik. Tunnistaja M L andis ütlusi /I kd tl 234-235 (03.10.2006)/, et asus 04.07.2006.a välijuhina 12tunnisesse graafikujärgsesse valvesse, kui 05.07.2006.a kella 03.04 ajal sai telefoni teel teate. 27 Helistas M K ja teatas, et Taebla bussijaamas on kamp noorukeid, kes võtsid M K’ult ära mobiiltelefoni. Tunnistaja saatis välja A K’i ja A K’i, kes olid patrullis. Kohapeal selgus, et M K oli andnud oma mobiiltelefoni vaadata ühele tuttavale, kuid oli selle juba politsei saabumise ajaks tagasi saanud. Patrulli saabumisel selgus samuti, et väljas toimuva lärmi peale oli välja tulnud ka M K’u vanaisa E K, et saada selgust, mis õues toimub. Õues oli E. K’u rünnanud alkoholijoobes alaealine E.M , kes oli ühel korral löönud jalaga E. K’ule rindkeresse ning mõned minutid hiljem visanud E. K’u suunas silikaatkivi, mis tabas viimast pähe. Seejärel toimetati E. K kiirabi poolt SA Läänemaa Haiglasse. Patrullekipaaž pidas E.M-i kinni ning toimetas ta Haapsalu politseijaoskonda. Politseijaoskonda saabudes oli E.M väga purjus, kuid mitte agressiivne. Ta ei lärmanud, ei ähvardanud kedagi, oli rahulik, vaikne ning isegi nuttis. Tunnistaja vormistas E.M-i kohta kahtlustatavana kinnipidamise protokolli ning paigutas ta kambrisse kainenema. Tunnistaja A K andis ütlusi /I kd tl 238-239 (03.10.2006)/, et oli 04.07.2006.a patrullis koos A K’iga kui 05.07.2006.a kella 03.04 ajal sai välijuht M L telefoni teel teate, et Taebla bussijaamas on kamp noorukeid, kes võtsid M K’ult ära mobiiltelefoni. M. L saatis patrullekipaaži e. tunnistaja koos A K’iga sündmuskohale. Jõudes Taeblasse bussijaamas mingit kampa ei olnudki, kuid natuke eemal seisid E. K koos M ja M K’uga ning näitasid neile käega suunda, kuhu E.M olevat jooksnud. Õues oli E. K’u rünnanud alkoholijoobes alaealine E.M, kes oli ühel korral löönud jalaga E. K’u rindkeresse ning mõned minutid hiljem visanud E. K’u suunas silikaatkivi, mis tabas viimast pähe. Patrullekipaaži saabumiselt Taeblasse oli sinna jõudnud ka SA Läänemaa Haigla kiirabi auto. Seejärel toimetati E. K kiirabi poolt haiglasse ja patrull sõitsid autoga E.M-i otsima. Sõideti katlamaja taha, kus nägid teda jooksmas. Kui vastu tuli võrkaed ja autoga lähemale ei saanud siis A Kl jooksis autost välja ja asus M. R’i taga ajama. Mõne aja pärast A helistas tunnistajale ja ütles, et ta sai E.M-i kätte ja et ta sõidaks nendele järgi, mida tunnistaja ka tegi. Kohale jõudes tunnistaja nägi, et A hoidis kinni purjus E.M-i ning A vedas ta autosse. Autosse istudes oli E.M algul agressiivne, karjus ja lärmas ning ähvardas kedagi tappa, kuid sõidu ajal jäi vaikseks. Tunnistaja ei näinud, et E.M oleks politseinike nähes rünnanud jalaga või kuidagi teistmoodi läheduses seisvat M K’u. Politseinike E.M ei ähvardanud ega ka rünnanud. Tunnistaja A K andis ütlusi / I kd tl 236-237 (03.10.2006)/, et 05.07.2006.a öösel kui M. L saatis tema koos A K’iga sündmuskohale, siis Taeblasse jõudes nad mingit kampa ei avastanud. Natuke eemal „A ja O“ kaupluse juures seisid E. K koos M ja M K’uga ja näitasid neile käega suunda, kuhu E.M olevat ära jooksnud. Mindi autoga patrulli tegema ja E.M-i otsima. Katlamaja juures seisis M K, kes näitas neile käega suunda kuhu E.M jooksis. Seejärel sõideti garaažide vahele E.M-ile ette. Kui tunnistaja nägi seal E.M-i, siis hüppas ta autost välja ning jooksis E.M-ile järgi. E.M jooksis eest ära, kuid ei jõudnud kuigi kaugele ja jäi põõsastesse istuma. Tunnistaja lähenes talle ning kamandas ta põõsastest välja, kuid E.M käskudele ei allunud. Lõpuks tuli ta välja, tunnistaja sai aru, et E.M on purjus. Tunnistaja läks temaga katlamaja territooriumilt välja ning helistas A K’ile, et ta tuleks autoga neile järele, kuna E.M oli tal käes. Mõne aja pärast saabus kohale politseiauto. Kuna E.M oli agressiivne, kogu aeg õiendas, ei olnud rahul sellega, et ta kinni võeti, siis pani tunnistaja ta kõhuli ning käed raudu. E.M oli väga agressiivne, kogu aeg ähvardas M K’u, kes seisis läheduses. Tunnistaja ei oska öelda, kas E.M püüdis ka M K’u jalaga rünnata, kuna ei näinud seda. Autos istudes oli E.M algul lärmakas, püüdis ennast õigustada, kuid Haapsalu poole sõites muutus rahulikuks ja vaikseks. Politseinikke ta ei ähvardanud ega rünnanud. Prokuröri leidis, et E.M süü on kriminaalasjas kogutud kohtus uuritud tõenditega tõendamist leidnud. Kaitsja leidis, et tõendamist ei ole leidnud, et E.M oleks löönud E K’u jalaga rindkere piirkonda, muus osas on E.M süü tõendamist leidnud. 28 Kohtu seisukoht Teo vastavus süüteokoosseisule.

§ 263

p 1 näeb kuriteona ette rahu või avaliku korra rikkumise, kui see on toime pandud vägivallaga. Kohus leiab, et E.M süü talle süüks arvatud kuriteo toimepanemises on täies mahus kriminaalasjas kohtus uuritud ja eelkirjeldatud tõenditega tõendamist leidnud. Kohus leiab, et süüdistatava E.M sündmuste tajumist ja ütlusi on oluliselt mõjutanud asjaolu, et ta oli joobes ja seetõttu ei saa tema ütlusi sündmuste kohta pidada usaldusväärseks. Nii kannatanute kui tunnistajate eelkirjeldatud ütlused kinnitavad süüdistust. Kannatanu M K, tunnistaja M K, tunnistaja R L, tunnistaja J R, tunnistaja K R on kõik kokkulangevalt kinnitanud, et E.M lõi M K jalaga. Tunnistaja T M on andnud ütlusi, et M K käskis tal vahele minna, sest E.M hakkas mässama ja ta nägi, kuidas E.M seisab M K kõrval ning M on küürus, hoiab peast kinni ja nutab. Tõendamist on leidnud ka, et E.M sel õhtul korduvalt loopis kannatanute suunas pudeleid ja kive. Seda on kinnitanud kannatanu M K, kannatanu E K, kannatanu M K, tunnistaja M K. Kohus leiab, et alusetud on kaitsja väited selles, et K’ude ütlusi ei saa lugeda usaldusväärseks, kuna nad on omavahel sugulased. Nii kannatanuid kui tunnistajaid hoiatatakse kriminaalmenetluse käigus, et nad on kohustatud tõtt rääkima. Samas, kui võrrelda K ütlusi teiste tunnistajate ütlustega muude sel öösel toimunud asjaolude kohta, saab nentida, et need on kokkulangevad ja kirjeldavad toimunud sündmusi ühtviisi. Tunnistajate ütlused käivad vaid mõne seiga kohta ka seetõttu, et kõik ei olnud pidevalt sündmuste juures, sündmuste käigus liiguti ühest kohast teise. Kannatanud K’ud ja tunnistaja M K olid ise kogu aja sündmuste keskel ja just seetõttu saavadki nende ütlused selle õhtu sündmuste kohta olla kõige täpsemad. Paljud tunnistajad olid kuriteosündmuse ajaks juba ka pikemat aega alkoholi tarvitanud ning ka seetõttu sündmuste mäletamine on halb. Lähtudes eeltoodust leiab kohus, et nii kannatanute K’ude kui tunnistaja M. K ütlused on usaldusväärsed ja annavad tervikpildi sündmuste käigust. Nende ütluste usaldusväärsust kinnitavad ka mitmed tunnistajate ütlused - sündmuste kohta, mida tunnistajad on näinud või mäletavad, annavad nad K’udega kokkulangevaid ütlusi. Lähtudes eelöeldust loeb kohus tõendatuks ka selle, et E.M E. K’u jalaga rindkere piirkonda lõi. Seda on kinnitanud kannatanud E. K ja M K, tunnistaja M K. Kohus leiab, et E.M poolt E. K jalaga löömist tõendavad ka Läänemaa haigla teatis, mille kohaselt viibis E. K 05.07.2007 Läänemaa haiglas pea haavaga ja rindkere põrutusega. Niisamuti on see tõendatud E. K kohta koostatud kohtuarstliku ekspertiisi aktiga, kus ravidokumentide alusel on muuhulgas E. K’ul tuvastatud vigastused – rindkere põrutus ja nahaalune verevalum rindkerel. Ekspert on leidnud, et vigastused on saadud tömbi vägivalla toimel, võimalik, et löökidest kõvade tömpide esemetega (silikaatkiviga, jalaga) ja need vigastused võivad olla saadud 05.07.2006. Kaitsja arvamusel, et E. K võis ise kukkuda ja nii vigastuse saada, ei ole eelkirjeldatud tõendite valguses mingit alust, oma arvamust kinnitavaid tõendeid ei ole kaitsja kohtule esitanud. Lähtudes eeltoodust leiab kohus, et E.M tegevus on õieti kvalifitseeritud

§ 263p 1 järgi.

Teo õigusvastasus. Kohus leiab, et teo õigusvastasust välistavaid asjaolusid ei esine. Süüküsimus.

§ 32

lg 1 sätestab, et isikut saab õigusvastase teo eest karistada üksnes siis, kui ta on selle toimepanemises süüdi. Isik on teo toimepanemises süüdi, kui ta on süüvõimeline ja puudub

1. peatükis
2. jaos sätestatud süüd välistav asjaolu. 29 Kohus leiab, et kriminaalasjas ei ole kogutud ja kohtule esitatud tõendeid, mis välistaks E.M süü temale süüks arvatud kuriteo toimepanemises. E.M oli kuritegusid toime pannes alkoholijoobes, kuid

§ 36

sätestab, et tahtlikult või ettevaatamatusest põhjustatud joobeseisund ei välista süüd. Lähtudes eeltoodust leiab kohus, et E.M tuleb talle süüks arvatud süüdistuses

§ 263p 1 järgi süüdi mõista.

Tsiviilhagi puudub. Asitõendid - asitõendina on vaadeldud halli värvi silikaatkivi, mis tl 217 I kd oleva allkirja kohaselt on E K’ule tagastatud. IV episood E.M-i süüdistatakse selles, et tema, olles alkoholijoobes ja viibides 10.11.2006.a kella 23.15 ajal avalikus kohas Lääne maakonnas, Taebla alevikus, Nurme tänava maja nr 36 läheduses asuval korvpallipalliplatsil, tungis põhjuseta kallale A K’le, keda lõi ühel korral rusikas käega näo piirkonda, mille tagajärjel kannatanu kaotas tasakaalu ja kukkus ning seejärel peksis E.M maas lamavat A K’t jalgadega näo piirkonda, tekitades oma tegevusega kannatanu A. K’le tahtlikult füüsilist valu ning mitteeluohtlikud tervisekahjustused – mõlema silmaümbruse hematoomid, ninaluumurru, ninajuurel marrastuse ja turse ning esihamba kildmurru. Kuriteo tagajärjel on alaealise kannatanu A K seaduslik esindaja ema - A K kandnud lisakulutusi kogusummas 65.krooni, millest 30.- krooni moodustab eriarsti visiidi tasu ning 35.-krooni transpordile kulunud summa. Oma tegevusega väljendas E.M ilmset lugupidamatust ühiskonna vastu sellega, et eirates heade tavade, kommete, normide- ja reeglitega kinnistatud isikutevahelisi suhteid ühiskonnas, mis tagavad igaühe avaliku kindlustunde ning võimaluse vabalt realiseerida oma õigusi ja vabadusi, häiris oma käitumisega teiste palliplatsil viibinud inimeste, sealhulgas A K rahu ja kindlustunnet. Sellise tegevusega pani E.M toime teiste isikute rahu ja avaliku korra rikkumise, mis oli pandud toime vägivallaga, s.o avaliku korra raske rikkumise, mis on kvalifitseeritav

§ 263p 1 järgi.

Kriminaalasja toimikus on selle episoodi kohta järgmised kirjalikud tõendid: Tl 9-11 II kd on isiku läbivaatuse protokoll koos fototabelitega, kus on tuvastatud, et 13.11.2006 A K’l olid mõlema silma all hematoomid, esimestel lõikehammastel tükid ära. Tl 12 II kd oleva arstitõendi kohaselt pöördus A. K 13.11.2006 perearsti vastuvõtule, sest eelmisel õhtul saanud löögi