← Eesti

1-06-7425\20

K O H T U U.N EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus U.N-i tegemise aeg ja koht 3. september 2007. a, Tallinn Kriminaalasja number 1-06-7425 Kohtukoosseis Eesistuja Paavo Randma, liikmed

§ 73

lg-te 1, 3 alusel määrata, et mõistetud tähtajalist vangistust ei pöörata täitmisele, kui L.L ei pane kolmeaastase katseaja 1 jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Välja mõista L.L-ilt teise astme kuriteo toimepanemise eest sundraha 1,5 palga alammäära, s.o 5400.- (viis tuhat nelisada) krooni riigituludesse. L.L tasuda väljamõistetud summa Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB Eesti Ühispangas nr 10220034800017 või Hansapangas nr 221023778606. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049748 ning selgitus: „L.L, 1-06-7425, sundraha“.

§ 831lg 1 (teo toimepanemise redaktsioonis Kar

S § 83 lg 1) alusel mõista L.L-ilt välja tahtliku süüteoga saadud vara 3000.- (kolm tuhat) krooni riigituludesse. L.L tasuda väljamõistetud summa Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB Eesti Ühispangas nr 10220034800017 või Hansapangas nr

  1. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049748 ning selgitus: „L.L, 1-067425, konfiskeerimine“. Sundraha ja konfiskeerimisele määratud summa tasuda 30 päeva jooksul käesoleva kohtuotsuse jõustumisest arvates. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.
  2. Süüdi tunnistada M.Z KarS § 294 lg 2 p 3 järgi ja mõista talle karistuseks kaks aastat vangistust.

§ 73

lg-te 1, 3 alusel määrata, et mõistetud tähtajalist vangistust ei pöörata täitmisele, kui M.Z ei pane kolmeaastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Välja mõista M.Z-ilt esimese astme kuriteo toimepanemise eest sundraha 2,5 palga alammäära, s.o 9000.- (üheksa tuhat) krooni riigituludesse. M.Z tasuda väljamõistetud summa Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB Eesti Ühispangas nr 10220034800017 või Hansapangas nr

  1. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049748 ning selgitus: „M.Z, 1-06-7425, sundraha“. Sundraha tasuda 30 päeva jooksul käesoleva kohtuotsuse jõustumisest arvates. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. M.Z-i õigeksmõistmise osas
  2. veebruari
  3. a episoodis jätta Harju Maakohtu
  4. novembri
  5. a otsus muutmata. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatavatel ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 2
  6. L.L-ile esitati süüdistus selles, et töötades Põhja Politseiprefektuuri LääneHarju politseiosakonna korrakaitsetalituse konstaablina, olles seega ametiisikuks KarS § 288 mõttes, pani ta 19.10.2004.a kella 23.40 paiku Tabasalus Harju maakonnas toime altkäemaksu võtmise. Täites oma teenistusülesandeid, sh teostades liiklusjärelevalvet, peatas ta liikluseeskirja rikkumise – mootorsõiduki joobes juhtimise, so Liiklusseaduse § 74-19 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemise eest J.V poolt juhitud sõiduki. J. V palvel ei vormistanud L.L temale väärteomaterjale nimetatud rikkumise kohta ning võttis selle eest altkäemaksu summas 3000.- krooni. Seega pani L.L toime altkäemaksu võtmise s.o. KarS § 294 lg 1 ettenähtud koosseisutunnustega kuriteo. M.Z-ile esitati süüdistus selles, et töötades Põhja Politseiprefektuuri Lääne-Harju politseiosakonna korrakaitsetalituse konstaablina, olles seega ametiisikuks KarS § 288 mõttes, võttis ta 13.02.2005.a kella 01.50 paiku, tegutsedes ühiselt ja kooskõlastatult Põhja Politseiprefektuuri Lääne-Harju politseiosakonna korrakaitsetalituse konstaabli Z.R-iga , altkäemaksu. Täites oma teenistusülesandeid, sh teostades liiklusjärelevalvet koos sama politseiüksuse konstaabel Z.R , peatas ta liikluseeskirja rikkumise mootorsõiduki joobes juhtimise, so Liiklusseaduse § 74-19 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemise eest J .V poolt juhitud sõiduauto. Väärteomaterjalide vormistamata jätmise eest nõudsid nimetatud politseiametnikud altkäemaksu summas 3000.- krooni. Kuna J. V oli kaasas 2000.- krooni, siis jätsid politseiametnikud oma kätte J. V juhiloa ning lubasid selle tagastada pärast 1000.- krooni maksmist. J.V võttis telefoni teel ühendust Põhja Politseiprefektuuri liiklusjärelvalve osakonna liiklustalituse konstaabel P.S-iga ning palus rääkida eelpoolnimetatud politseiametnikega, et vähendada altkäemaksu summat. P.S soovitas J. V altkäemaks ära maksta ja andis Z.R-ile J. V mobiiltelefoni numbri, millele helistades leppis Z.R J. V kokku altkäemaksu, so 1000.- krooni üleandmise ja juhiloa tagastamise aja ja koha. Altkäemaksu esialgselt andmata jäänud summa üleandmine toimus kella 18.15 paiku Harkus Paldiski mnt ja Laagri teeotsas. Veel esitati M.Z-ile süüdistus selles, et ta 7.05.2005.a kella 21.30 paiku Uus Saku tn 3 juures Saku alevikus Harju maakonnas, tegutsedes ühiselt ja kooskõlastatult Põhja Politseiprefektuuri Lääne-Harju politseiosakonna korrakaitsetalituse konstaabli Z.R-iga , pani toime altkäemaksu võtmise. Täites oma teenistusülesandeid koos konstaabel Z.R-iga, võtsid nad üle Falck turvatöötajate poolt kinnipeetud R. V, kes juhtis joobes sõiduautot ja pani seega toime Liiklusseaduse § 74-19 ettenähtud väärteo, et vormistada talle seadusega ettenähtud väärteomaterjalid. Pärast seda, kui R. V võttis telefoni teel ühendust Põhja Politseiprefektuuri liiklusjärelvalve osakonna liiklustalituse konstaabel P.S-iga, lepiti temaga kokku, et nad ei vormista rikkujale väärteomaterjale nimetatud rikkumise kohta, mille kohta andsid R. V ka nõusoleku ja võtavad V altkäemaksu summas 4000.- krooni, millest 1000.- krooni pidid andma Falck turvatöötajatele. Kuna Falck edastas kinnipidamisteate ametlikult läbi Põhja Politseiprefektuuri juhtimiskeskuse, siis otsustasid eelpoolnimetatud politseiametnikud siiski loobuda raha võtmisest. Seega, võttes altkäemaksu ja nõustudes altkäemaksu võtmisega, pani M.Z toime altkäemaksu võtmise vähemalt teist korda ja grupis, s.o KarS § 294 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo.
  7. Harju Maakohtu
  8. novembri
  9. a otsusega mõisteti L.L ja M.Z neile esitatud süüdistustes õigeks. 3 Kohtu hinnangul ei leidnud kriminaalasjas tõendamist, et L.L oleks võtnud J. V altkäemaksu – seda eitas süüdistatav, altkäemaksu andmist eitas ka J. V. Kohus ei lugenud J. V poolt telefonikõnes lausutud väljendit „maksin kolm tonni“, millest ei selgunud, kellele ja mille eest, ümberlükkamatuks tõendiks selle kohta, et L.L võttis J. V 19.10.2004 altkäemaksu. Samuti puuduvad tõendid, mis lükkaksid ümber või kinnitaksid tunnistaja J. V ütlusi, mille kohaselt ta tahtis selle lausega ennast põnevamaks teha. Samuti ei nähtunud kohtu arvates J. V ja F.V vahelisest telefonivestlusest 20.10.2004, et J.V oleks konkreetselt mõnele politseinikule altkäemaksu andnud. Telefonivestluses kasutatud väljend „jäi eile mendile vahele“ ei kinnita altkäemaksu maksmist. Kohus luges küll viitega 6.12.2005 ekspertiisiaktile tõenäoliseks, et CD-plaadil märkega „19.10.2004 J. V“ failist 5014964_19102004_234047.Wav eraldatud kõnelõikudes 1 kuni 4 on kõnelejaks sama isik, kelle häälenäidised on salvestatud CD-plaadil märkega „15.11.2005 L.L“ (I k tl 56-59). Samas ei lugenud kohus politseiametniku poolt telefonikõnes lausutud väljendeid „№ kaugele te tahtsite sõita“, „enne napsu ka oled võtnud“ ja „keda te tunnete“ ümberlükkamatuks tõendiks selle kohta, et L.L võttis J.Vlt 19.10.2004 altkäemaksu. Nii süüdistatava L.L-i kui tunnistaja J.K ütlustest nähtus, et vahel võidi kinni pidada joobekahtlusega isik, kuid pärast digiaparaadiga kontrollimist selgus, et näit oli väike ja isik lasti minema. Süüdistatava ja tunnistaja J.K selline väide ei ole ühegi tõendiga ümber lükatud. Nagu nähtus 19.10.2004 patrull-lehest (I k tl 41) on toimkonna jooksul kinni peetud kaks joobes juhti. Nagu nähtus süüdistatava ütlustest, andsid nemad vormistatud dokumendid rühmaülemale. Kas isikule edaspidi määratakse karistus, ei sõltu juba neist. Kohus märgib, et kriminaalasjas puuduvad igasugused tõendid selle kohta, kes olid need 2 joobes isikut, kes kõnealusel ööl L.L-i ja J. K poolt kinni peeti. J.V karistusregistri teatisest (I k tl 39-40), ei nähtu, et teda oleks 19.10.2004 toime pandud väärteo eest karistatud, kuid ei ole välistatud võimalus, et süüdistatav või tema paarimees koostasid J.Vle väärteomaterjalid, kuid karistus jäi J.Vle määramata L.L-ist või J. Kst mitteolenevatel põhjustel. Eeltoodust tulenevalt leidis kohus, et kriminaalasjas puudub usaldusväärsete tõendite kogum, mis kinnitaksid, et L.L oleks 19.10.2004 võtnud altkäemaksu. Kohtu hinnangul ei leidnud tõendamist ka see, et M.Z oleks võtnud J. Vlt 13.02.
  10. a altkäemaksu. Süüdistatav kinnitas, et tema tol õhtul J. Vt kinni ei pidanud, nad tegutsesid paarimehega kumbki eraldi, kui üks neist kellegi kinni pidas ja politseiautosse toimetas, jätkas teine õues tööd. Süüdistatava ütlusi kinnitas ka tunnistaja Z.R, kelle ütluste kohaselt just tema pidas J. V kinni ja kutsus ta politseiautosse, olles seal temaga kahekesi – J. V ei suhelnud M.Z-iga üldse. Sama kinnitas ka tunnistaja J. V. Vestluses P.S-iga kasutas ta väljendit „nad“, sest politseinikud on alati paaris. Tegelikult ei osanud tunnistaja öelda, kas teine politseinik teadis raha küsimisest. J. V ja P.S vahelisest telefonikõnest nähtub, et J. V puutus kokku üksnes Mati või Mait nimelise politseinikuga (II k tl 1). Samuti nähtus J. V ja Z.R-i vahelisest telefonikõnest, et 13.02.2005 õhtul kohtus J. Vga üksnes Z.R (II k tl 5-6). Seega leidis nii süüdistatava M.Z-i kui tunnistajate J.V ja Z.R-i ütlustega ning kirjalike tõenditega tõendamist, et J.V pidas 13.02.2005 kella 01.50 paiku kinni tunnistaja Z.R üksinda ja Z.R kohtus J.Vga 13.02.2005 õhtul üksinda. Kohus märgib, et kriminaalasjas puuduvad usaldusväärsed tõendid, mis kinnitaksid, et M.Z puutus J. Vga 13.02.2005 üldse kokku või et M.Z oleks olnud Z.R-iga kokkulepe J.Vlt altkäemaksu nõudmise kohta. Eeltoodust tulenevalt leidis kohus, et 4 kriminaalasjas puudub usaldusväärsete tõendite kogum, mis kinnitaks, et M.Z oleks 13.02.2005 ühiselt ja kooskõlastatult grupis koos konstaabel Z.R-iga võtnud altkäemaksu. Kohtu hinnangul ei leidnud tõendamist ka 7.05.
  11. a altkäemaksu võtmise episood. Süüdistatava ütluste kohaselt täitis Z.R joobe tuvastamise protokolli, tema hakkas täitma väärteoprotokolli. Mingil hetkel andis juht telefoni Z.R-i kätte ja viimane läks telefoniga välja rääkima. Ei tea, millest paarimees rääkis, kui ta tagasi tuli, oli temal väärteoprotokoll juba valmis. Süüdistatava ütlusi kinnitas ka tunnistaja Z.R, kelle ütluste kohaselt pärast joobe akti vormistamist hakkas M.Z väärteoprotokolli koostama. Autos anti talle telefon ja läks sellega õue rääkima. Autost väljudes oli M.Z juba alustanud väärteoprotokolli koostamist. Ka tunnistaja R.V ütlustest nähtus, et ta peeti joobetunnustega kinni. Mingil hetkel andis K. K talle telefoni. Siis helistas P.S numbril ja andis telefoni ühele politseinikest. Üks politseinikest käis telefoniga väljas pikalt rääkimas. Arutas samal ajal teise politseinikuga, palju saab trahvi. Kogu aeg kui autos istus, vormistati protokolli. Tunnistaja K.K ütluste kohaselt helistas ta P.S-ile ja palus abi, et autot parklasse ei viidaks. Maakohus leidis, et tunnistajate K.K ja P.S ütlused ei lükka ümber ega kinnita süüdistatava M.Z-i ja tunnistajate Z.R-i ja R.V ütlusi selle kohta, et M.Z hakkas kohe pärast joobeprotokolli vormistamist koostama R.V väärteoprotokolli ja tegi seda ka ajal, mil Z.R rääkis väljas P.S-iga. P.S ja M.A vahelisest telefonikõnest nähtub, et P.S ei olnud eelnevalt M.Z-iga kokku puutunud, küll aga oli talle tuttav tema paarimees Z.R (II k tl 131). P.S ja Z.R-i vahelisest telefonikõnest ei nähtu, et M.Z oleks olnud Z.R kõrval selle jutuajamise juures või mingi muul viisil teadnuks, millest P.S ja Z.R räägivad (II k tl 132-133). Seega on nii süüdistatava kui tunnistajate M.Linupõllu ja R.V ütlustega ning kirjalike tõenditega leidnud tõendamist, et pärast R.V joobe tuvastamist hakkas M.Z koostama väärteoprotokolli. Kriminaalasjas puuduvad usaldusväärsed tõendid, mis kinnitaksid, et M.Z oli 07.05.2005 teadlik Z.R-i ja P.S vahelise telefonikõne sisust või et M.Z oleks olnud Z.R-iga kokkulepe R.Vt altkäemaksu nõudmise kohta. Eeltoodust tulenevalt leidis kohus, et kriminaalasjas puudub usaldusväärsete tõendite kogum, mis kinnitaksid, et M.Z oleks 07.05.2005 ühiselt ja kooskõlastatult grupis koos konstaabel Z.R-iga võtnud altkäemaksu.
  12. Harju Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni prokurör J. Kasesalu, kes palub õigeksmõistev otsus tühistada ning teha süüdimõistev otsus L.L-i suhtes KarS § 294 lg 1 ja M.Z-i suhtes KarS § 294 lg 2 p-de 1, 3 järgi. Prokuröri väitel on kohus rajanud enda otsuse vaid teatud osale tõenditest, seda seejuures põhjendamata. Tõendeid on hinnatud ühekülgselt ja pealiskaudselt, rida kohtu õiguslikke järeldusi on vastuolus kehtiva seaduse ja kohtupraktikaga. 3.1 L.L-i episoodi osas märgib prokurör järgmist. Kohus on rajanud enda väite, et J. Vle võidi siiski väärteoprotokoll koostada, kuid karistus jäi hilisemalt mõistmata, põhjendamatule oletusele. Kohus on jätnud analüüsimata ka kõnesalvestused tervikuna, millest tuleneb prokuröri väitel aga üheselt, et J. V andis L.L-ile altkäemaksu. Arvestatud ei ole ka seda, et J. V andis ütlusi sündmuse kohta, milles ta ise on teises kriminaalasjas süüdistatav. 3.2 Prokuröri kinnitusel on leidnud tõendamist ka altkäemaksu võtmine M.Z-i poolt 13.02.
  13. a. Maakohus on nimelt leidnud, et mitmuse vormi kasutamine J. V ja P.S vestluses ei tähenda, et oleks räägitud mõlema politseiniku tegevusest. Siinkohal on aga jäetud tähelepanuta samade isikute vaheline hilisem vestlus seoses lubade tagasisaamisega 5 – seal kasutatakse juba ainsuse vormi. Prokuröri kinnitusel saab sellest vaid järeldada, et siis oli vestlejatel teada, et load on ühe politseiametniku käes. Vestluses on J. V viidanud politseiniku nimele aga vaid selles tähenduses, et kelle kätte jäid tema load. Tunnistaja Z.R-i ütluste hindamisel ei ole pööratud tähelepanu asjaolule, et tema tunnistab vaid altkäemaksu saamist ühekordselt summas 1000.- krooni, samas kui on tõendatud, et tegelikkuses saadi kahes osas kokku 3000.- krooni. On tuvastatud, et patrull-lehel J. V kinnipidamine ei kajastu – prokurör väidab, et kuna selle täitis patrulli vanemana M.Z , siis soostus ta rikkumise vormistamata jätmisega. 3.3 Apellatsiooni väidete kohaselt on tõendatud ka altkäemaksu võtmine 7.05.
  14. a. Kohus ei ole hinnanud R. V kohtueelses menetluses antud ütlusi, kus ta kinnitab, et vestlus P.S ja politseiniku vahel toimus autos ning seal viibis ka teine politseiametnik – ning tema sai sellest vestluses aru, et väärteoprotokolli vormistamata jätmise eest peab ta politseinike maksma raha. Sellega väljendas M.Z nõustumist saada tasu teenistusülesannete täitmata jätmise eest, millega on altkäemaksu võtmise koosseis täidetud. Samuti ütleb Z.R P.S-iga peetud vestluses, et „siin taga on mingi 500.- kroone vend“ – ka see viitab sellele, et antud kõne tehti autos, mitte aga autost väljas. Ebausutav on Z.R-i väide, et altkäemaksu võtmisest rääkides püüdis ta jätta muljet autot ümbritsevatele isikutele, et kaalutaksegi altkäemaksu võtmist. Esmalt on see äärmiselt ebaloogiline, teisalt ei haaku see H.A-ga ütlustega, kes viibis väljaspool politseisõidukit ja on öelnud, et ta ei kuulnud, millest politseiametnikud P.S-iga rääkisid.
  15. Ringkonnakohtu istungil toetas prokurör esitatud apellatsiooni, paludes see täies ulatuses rahuldada. Süüdistatavad ja nende kaitsjad palusid jätta apellatsioon rahuldamata ning maakohtu otsus muutmata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja apellatsiooni väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused, leiab, et maakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada kohtuliku uurimise ühekülgsuse ja puudulikkuse, samuti kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumise tõttu. Kohtukolleegium soostub apellatsiooni peamise väitega, et maakohtu poolt uuritud tõenditele antud hinnang on ühekülgne ning tõenditel esitatavad järeldused ka osaliselt vastuolulised.
  16. Apellatsioonis viidatakse peamiselt asjaoludele, mida maakohus on enda otsuses käsitlenud ning ka hinnanud. Sisuliselt taotleb apellant maakohtu poolt hinnatud tõendite ümberhindamist ringkonnakohtu poolt. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kestva praktika kohaselt tuleb ringkonnakohtul juhul, kui ta hindab samu tõendeid maakohtust diametraalselt erinevalt ning asub nende alusel võrreldes maakohtuga vastupidisele seisukohale, ära näidata ka esimese astme kohtu poolt tehtud vead tõendite hindamisel. Seejuures tuleb põhjusi, miks antakse tõenditele senisest vastupidine hinnang, erilise hoolikusega selgitada – „lisaks omapoolsele tõendite analüüsile peab ringkonnakohus näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega“ (vt nt RKKKo 3-1-189-06, p 10). Järgnevalt käsitlebki kriminaalkolleegium süüdistuse sisuks olevate episoodide kronoloogilises järjestuses kriminaalasjas olevaid tõendeid ning põhistab, miks asub kriminaalkolleegium neis tehtavates järeldustes maakohtust erinevale seisukohale. Kriminaalkolleegium soostub seejuures maakohtu poolt tuvastatuga ning ei käsitle seda eraldi, et nii L.L-i kui ka M.Z-i näol oli tegemist ametiisikutega KarS § 288 mõttes. 6
  17. Maakohus on esmalt L.L puudutavas episoodis resümeerinud, et kriminaalasjas on olemasolevate tõendite pinnal tõusetunud hulgaliselt kahtlusi, milliseid ei anna kõrvaldada ning need kahtlused tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks (otsuse lk 7). Kriminaalkolleegium ei soostu sellise järeldusega.
  18. Riigikohtu kriminaalkolleegium on lahendis nr 3-1-1-12-07 selgitanud põhimõtte in dubio pro reo olemust: Põhiseaduse § 22 lg-st 2 tulenev ja ka KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud nn in dubio pro reo põhimõttest ei tulene mingil määral, et isikut süüstavaid järeldusi saaks teha üksnes otseste tõendite pinnalt ja et süü tuvastamisel ei tohiks tugineda kaudsetele tõenditele. See tähendab, et otseste tõendite puudumine iseenesest ja vahetult ei tähenda veel kahtluste olemasolu, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks. Täiesti loomulik on see, et otseste tõendite puudumisel püütakse otsida ja leida isiku süüd kinnitada võivaid kaudseid tõendeid ja põhimõtteliselt pole välistatud, et süüdimõistev kohtuotsus tuginebki üksnes kaudsetele tõenditele, kui need oma kogumis võimaldavad rääkida süü tõsikindlast tuvastatusest. Alles tõendamisprotsessi lõppetapil - siis, kui kõigi - nii otseste kui kaudsete tõendite kogumi tervikhinnangu tulemina pole õnnestunud kõrvaldada kahtlusi süüdistatava või menetlusaluse isiku süüs, tuleb pöörduda in dubio pro reo põhimõtte poole (otsuse p 8). Eeltoodu tähendab, et kriminaalasja menetleva kohtu ülesanne on hinnata kõiki tõendeid nende kogumis ning neile antava tervikhinnangu alusel otsustada, kas isiku süü on tõendatud või mitte. Enda kujunenud siseveendumus ja mõttekäik tuleb seejuures esitada kõrvalseisja jaoks piisava veenvuse ja selgusega jälgitavalt. Oluline on tähele panna, et in dubio pro reo põhimõtte poolt ei ole hõlmatud igasugused, ka kõige kaugemalseisvamad hüpoteetilised variandid, mis võimaldaks tõendites sisalduvat teavet tõlgendada süüdistatava kasuks. Erinevate hüpoteetliliste lahenduskäikude analüüs muutuks sellisel juhul sisuliselt hõlmamatuks (vt RKKKo 3-1-1-94-04: „.Mõistagi peavad need motiivid olema konkreetses kriminaalasjas mõistusepäraselt asjakohased - põhjendus ei pea ulatuma kõige kaugemate tõenäoliste ning abstraktsemate võimalusteni, mis on juba oma olemuselt ümberlükkamatud“). Riigikohtu kriminaalkolleegium on seda põhimõtet tunnustanud ka ütluste hindamisel tõendina: „Oluline on muu hulgas ka hinnata ütlustes väljendatud asjaolude "elulist usutavust" ehk seda, milline on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus“ (RKKKo 3-1-1-74-05, p 15).
  19. L.L puudutavas episoodis on maakohus lugenud tõendatuks, et J. V peeti L.L-i poolt kinni
  20. oktoobri
  21. a öösel (lk 7). Vestluses, mille L.L peab J. Vga – ning millise toimumist ei ole vaidlustatud – esinevad L.L-i jutus fraasid „no kaugele te tahtsite sõita“, „enne napsu ka oled võtnud?“ ja „keda te tunnete“ (kd 1, tlk 2). Samas vestluses tunnistab J. V, et ta on eelnevalt alkoholi pruukinud („enne natsa võtsin ausalt öeldes, baaris noh”). Kriminaalkolleegium peab vajalikuks märkida, et juba sellise dialoogi pidamine viitab just joobes sõidukijuhi kinnipidamisele, aga samuti võimalikule vestlusele süüteoasja ametlikust menetlusest kõrvalehoidumiseks. Viimasele viitab kriminaalkolleegiumi hinnangul ka J. V püüd helistada P.S-ile , kusjuures ta püüab selle kõne tegemist enda vestluspartnerile – ning kelleks on tuvastatult L.L – ka tõestada: „..ta ei võta vastu lihtsalt noh, ise võid vaadata, et ma helistan talle” (kd 1, tlk 3). Samuti on protokollis fikseeritud raha pakkumine: „…võtan siis sõbra käest/…/mingi kaks tonni, lähme laiali/…/mul on alati sihuke taks” (kd 1, tlk 4). Eelnevat kinnitavalt on kriminaalasjas uuritud jälitusprotokolli, milles sisaldub J. V kõne enda tuttavale F. Vle, mis toimub koheselt peale J. V kinnipidamist politsei (L.L-i ) 7 poolt. Selles vestluses sisalduv fraas „maksin kolm tonni, raisk“ viitab juba üheselt altkäemaksu maksmisele politseiametnikule selle eest, et ta lasti peale joobes juhtimiselt tabamist ilma süüteomenetlust algatamata minema (kd 1, tlk 5). Prokuröriga soostuvalt tuleb märkida, et eelnevat kinnitab ka järgmisel päeva hommikul peetud vestlus. Seal selgitab J. V, et ta jäi politseile küll vahele, kuid tal vedas seejuures äärmiselt, kinnitades ühtlasi, et „enam ei sõida ma täis peaga ka enam ühtegi meetrit” (kd 1, tlk 6). Seejuures kirjeldab J. V enda seisundit kinnipidamisel: „alguses näitasin kõik dokumendid ära, ma olin nats sassis ka/…/, asjad lendasid maha ja üles”, samuti kirjeldab joobe tuvastamise tulemust alkomeetrisse puhumisel: „ma panin kohe punaseks muidugi selle laterna seal“ (kd 1, tlk 7). Kriminaalkolleegium nõustub just viimastesse repliikidesse puutuvalt apellatsioonis esitatud väitega, et nimetatud tõenditest ei saa kuidagi tuletada, et tegemist oleks olnud nn piiripealse joobega, mis oleks pärast nn digiaparaadiga kontrollimist võimaldanud kinni peetud isiku minema lasta pelgalt suulise hoiatamisega, mida V™S § 53 lg 2 põhimõtteliselt võimaldab. Samuti on kriminaalasjas vastuvaidlematult tõendatud, et J. Vl puudub liiklus- ehk väärteokaristus teo eest, mille ta oleks toime pannud
  22. oktoobril
  23. a (kd 8, tlk 125).
  24. Loetletud tõenditest saab teha vaid ühese järelduse – J. V peeti
  25. oktoobril
  26. a politseiametnik L.L-i poolt kinni, tal tuvastati alkohoolne joove, ning et pääseda ametlikust väärteoasja menetlusest, maksis ta L.L-ile 3000.- krooni. On edasiseks küsimuseks, kas nende, kriminaalkolleegiumi hinnangul ainult üheselt hinnatavate tõendite suhtes on käesolevas kriminaalasjas tõusetunud selliseid kahtlusi, mis võimaldaks neid in dubio pro reo valguses hinnata viisil, et nad tegelikkuses altkäemaksu andmist- ja võtmist siiski ei kinnita. Kriminaalkolleegiumi hinnangul tuleb sellisele küsimusele vastata eitavalt. Maakohtu argumentide suhtes, millega sellist võimalust siiski jaatatakse, märgib kriminaalkolleegium järgmist.
  27. Esmalt viitab maakohus L.L-i paarimehe, tunnistaja J. K ütlustele, mille kohaselt ei ole L.L kedagi kunagi kahtlastel asjaoludel minema lasknud ning altkäemaksust ei ole neil kunagi juttu olnud. Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei saa sellest teha järeldust, et
  28. oktoobril
  29. a ei võtnud L.L altkäemaksu – käesoleva otsuse p-s 8 loetletud tõendid väidavad otseselt vastupidist. Liiatigi tuleb tähele panna tunnistaja J. K ütlusi tervikuna. Neist tuleneb, et nende töö oli korraldatud viisil, et üks tegeles rikkujaga ning teine tegi väljas tööd edasi, sest tal polnud autos midagi teha (kd 8, lk 110). Seega ei saanud J. K ka midagi teada asjaolude kohta, mis autos aset leidsid. J. K ütluste sisuks on põhimõtteliselt, et tema ei tea midagi altkäemaksu andmise-võtmise kohta, oma paarimehega tegutseti usalduse alusel (kd 8, lk 111), mis ei sea aga kahtluse alla p-s 8 loetletud tõendeid. J. K ütlustest tuleneb, et ta ei mäleta, et L.L oleks kellegi autosse kutsunud ja siis minema lasknud (kd 8, lk 111), aga et L.L J. V nimetatud päeval kinni pidas ja ka autosse kutsus ning hilisemalt minema lasi (ning seda sõltumata küsimuse lahendamisest, kas seejuures koostati väärteoprotokoll või mitte), on käesolevas kriminaalasjas vastuvaidlematult tõendatud. Kriminaalkolleegiumile jääb ka arusaamatuks maakohtu hinnang, et J. V ütlustest, milles ta hoiatab enda tuttavat Tabasallu sõitmast, kuna ta „maksis seal kolm tonni“, ei saa teha järeldust politseiametnikule altkäemaksu andmise kohta. Enda seisukohta on maakohus põhistanud väitega, et sellest kõnest ei ole aru saada, kellele ja mille eest seda raha anti (otsuse lk 7). Riigikohtu kriminaalkolleegium on lahendis nr 3-1-1-16-04 märkinud, et tõendite hindamine nende kogumis tähendab muuhulgas seda, et erinevatest tõenditest tulenevad andmed 8 asetatakse omavahelisse konteksti. Ühe või teise versiooni usaldusväärsuse kontrollimisel tuleb seda kinnitavad andmed paigutada kuriteosündmusele eelnenud ja järgnenud sündmuste üldisesse kulgu. Seejuures tuleb arvestada isikule inkrimineeritava süüteo liiki ja vastava kuritegeliku käitumise kriminoloogilist eripära (otsuse p 10). Kriminaalkolleegium möönab, et sellise lausekatke olemasolu üksikuna ei tõendaks tõepoolest, kellele ja mille eest J. V raha maksis. Kuid arvestades vastuvaidlematult tõendatut, et J. V peeti
  30. oktoobril
  31. a joobes sõidukit juhtides L.L-i poolt kinni ning seda, et tal puudub nimetatud päevast igasugune märge liiklussüüteo kohta, ning ka seda, et vestluses F. Vga peab J. V otseselt silmas tema kinnipidamist Tabasalus L.L-i poolt, saab sellest teha vaid järelduse, et see raha maksti altkäemaksuna politseiametnikule. Kriminaalkolleegiumile jääb seejuures arusaamatuks, millise täpsus- ja konkreetsusastmega peab maakohtu arvates olema mingi info altkäemaksu andmise kohta, et seda saaks käsitleda süüstava tõendina. Kriminaalkolleegiumi hinnangul on elementaarselt selge, et see ei pea sisaldama viidet politseiametniku nimele ega ka täpsele liiklusrikkumise kvalifikatsioonile. Aga et J. V juhtis joobes sõiduautot ning ta peeti L.L-i poolt kinni, saab tõendeid omavahelisse konteksti asetades järeldada vaid seda, et tegemist oli altkäemaksuga politseiametnikule. Selgitamaks enda poolt öeldu tähendust on J. V suutnud öelda vaid järgmist: „ei tea, tegin põnevamaks ennast“ (kd 8, lk 125). Maakohus on selles osas märkinud, et puuduvad tõendid, mis kinnitaks või lükkaks neid ütlusi ümber. Selles osas märgib kriminaalkolleegium järgmist. Kui isik peetakse joobes sõiduautot juhtides politseiametniku poolt kinni, enda väitel maksis ta selle eest altkäemaksu ning hilisemalt omakorda tuvastatakse, et selles osas ei järgnenud tõepoolest mingit süüteomenetlust, ei ole väide, et „tahtsin ennast põnevamaks teha“ kriminaalkolleegiumi hinnangul käsitletav kahtlusena, mis in dubio pro reo põhimõttele tuginevalt saaks kahtluse alla seada ütluses sisalduva väite. Käesoleva otsuse p-s 7 viidatud tõenditele tervikhindamine ei anna mingilgi viisil sellisele hüpoteetilisele kahtlustusele tuge. Ringkonnakohus ei loe erinevalt maakohtust sellist argumenti mõistusepäraselt asjakohaseks Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktika tähenduses (vt käesoleva otsuse p 7). Käesoleva otsuse p-s 8 esitas kriminaalkolleegium juba enda seisukoha väite suhtes, et tegemist võis olla sedavõrd väikese joobega J. Vl, et piirduti hoiatamisega ning lasti J. V minema, eitades selle võimaluse usutavust. Maakohus on enda motiveeringus kasutanud ka väidet, et välistatud ei ole võimalus, et süüdistatav või tema paarimees siiski koostasid J. Vle väärteomaterjalid, kuid karistus jäi talle määramata L.L-ist või J. Kst mitteolenevatel põhjustel (olgu veel märgitud, et sellise argumentatsiooni kaasamisel on maakohus ühtlasi tõeseks lugenud asjaolu, et J. V oli kõnealusel ajal joobes autoroolis). Kriminaalkolleegium leiab, et sellise versiooni tõesus eeldaks sellist juhuslikkuse jada, mida ei ole reaalne eeldada. Ühest küljest võiks see tõepoolest tähendada, et väärteoprotokoll koostati, seda edasiselt ka menetleti, kuid kohtuväline menetleja oleks enda otsuses hilisemalt piirdunud suulise hoiatusega. Asjade sellisest käigust ei ole J. V käesolevas kriminaalasjas aga teavet andud – tema ütluste sisuks on üheselt teave, et peale minemalaskmist oli see vahejuhtum tema jaoks lõppenud, edasisi kontakte politseiga nimetatud rikkumise osas J. V ei kinnita. Teiseks võimaluseks oleks, et J. V jääb politseile joobes vahele, ta pakub politseiametnikule altkäemaksuna raha, talle siiski koostatakse väärteoprotokoll, peale mida helistab ta korduvalt enda sõbrale ning teatab, et „maksis kolm tonni“, peale mida lähevad väärteomaterjalid omakorda kaduma või juhtub nendega midagi kolmandat, kuid taaskord – väärteokaristust ei kaasne. Seega peaks eeldama igasuguse seose puudumist raha pakkumise, „kolme tonni“ maksmise ja väärteokaristuse mittejärgnemise vahel. Kriminaalkolleegium leiab, et selline versioon ei ole käesolevas kriminaalasjas olemasolevaid ning ringkonnakohtu poolt analüüsitud tõendeid arvestades eluliselt usutav ega ka reaalne, mistõttu peab seda erinevalt maakohtust ebatõenäoliseks. 9 Eelpool kirjeldatud argumentidel leiab kriminaalkolleegium, et L.L pani
  32. oktoobril
  33. a toime altkäemaksu võtmise KarS § 294 lg 1 objektiivse koosseisu mõttes – L.L võttis J. Vlt vastu vara (3000.- krooni) vastutasuna selle eest, et ta enda ametiseisundit kasutades jätaks ebaseaduslikult toime panemata temalt nõutava teo (jätaks fikseerimata J. V joobes juhtimise ning laseks ta minema). Kriminaalkolleegium on kindlalt seda meelt, et antud tegu (väärteoprotokolli koostamata jätmine) oli objektiivselt ebaseaduslik, ning kõrvutades käesoleva kriminaalasja tehiolusid Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendis nr 31-1-118-06 kajastatud tehioludega, leiab, et puudub vajadus edasiselt piiritleda KarS §-des 293 ja § 294 sätestatud süüteokoosseise. Kriminaalkolleegium leiab, et altkäemaksu võtmist ei pannud L.L toime kavatsetult – see ei olnud tema eesmärgiks tööülesannete täitmisel ja J. V kinnipidamisel. Küll aga pani ta selle toime võimaluse avanemisel ehk siis, kui talle seda pakuti, tegutsedes seega otsese tahtlusega KarS § 16 lg 3 mõttes.
  34. Eeltoodu alusel leiab kriminaalkolleegium, et tõendeid kogumis hinnates on tõendatud L.L-i süü altkäemaksu võtmises J. Vlt
  35. oktoobril
  36. a, maakohtu otsus tuleb selles osas tühistada ning L.L süüdi tunnistada ja karistada KarS § 294 lg 1 järgi (karistuse osas vt käesoleva otsuse p-d 20 jj).
  37. M.Z-ile esitatud kuriteoepisoodide osas leiab kriminaalkolleegium järgmist.
  38. Vastuvaidlematult on tõendatud, et J. V andis Z.R-ile
  39. veebruaril
  40. a altkäemaksu selle eest, et tema liiklusrikkumist ei fikseeritaks ning talle ei mõistetaks selle eest karistust. Kuigi Z.R kinnitab, et koheselt peale rikkuja kinnipidamist ta raha ei võtnud (kd 8, tlk 101) ning raha maksti talle ainult järgmisel päeval, mil ta J. Vle load tagasi andis, tuleneb J. V ütlustest, et kohapeal maksis ta ära teatud osa summast (kd 8, tlk 121), täpsustades, et selleks oli 2000.- krooni (kd 8, tlk 122). Kindlaks on ka tehtud, et kõnelause juhtumi ajal oli Z.R-i paarimeheks M.Z . Eeltoodust ei saa aga teha järeldust, et M.Z-i ja Z.R-i tegevus altkäemaksu võtmisel oli ühine ja kooskõlastatud kaastäideviimise tähenduses ning selles osas soostub ringkonnakohus maakohtu järeldustega (otsuse lk 8). Maakohtuga soostuvalt tuleb märkida sedagi, et puuduvad usaldusväärsed tõendid selle kohta, et politseiautos oli lisaks J. Vle ja Z.R-ile ka M.Z. Seda on kohtumenetluses eitanud nii J. V (kd 8, tlk 121, 123), M.Z (kd 8, tlk 126) kui ka Z.R (kd 8, tlk 101) ning puuduvad vastupidist kinnitavad tõendid. Ainukeseks tõendiks selle kohta, et M.Z tegutses Z.R-iga ühiselt ja kooskõlastatult, oleks prokuröri poolt apellatsioonis viidatud jälitusprotokollid, kus J. V kasutab P.S-iga vesteldes väljendeid nagu „nad ütlesid”, „nad võtsid” (kd 2, tlk 1-2). Selles osas märgib kriminaalkolleegium, et ei ole tõepoolest välistatud olukord, kus J. V jaoks moodustasid Z.R ja M.Z ühtse terviku kui politseinikud, kes ta kinni pidasid – see ei ütle aga midagi omavahelise seose ulatuse ja võimaliku kokkuleppe sisu kohta Z.R-i ja M.Z-i vahel, täpsemalt nende ühise ja kooskõlastatud tegevuse kohta kaastäideviimise mõttes. Kriminaalkolleegiumile jääb seejuures arusaamatuks apellandi viide Riigikohtu praktikale, mis sisustab kaastäideviimist teovalitsemise teooria tähenduses. Apellandi poolt viidatud lahendis 3-1-1-97-04 vaeb Riigikohtu kriminaalkolleegium erinevaid momente, mille esinemise korral saab rääkida kaastäideviimisest ning seda vaatamata asjaolule, et isik ise ühtegi objektiivse koosseisu tunnust ei realiseeri. Igal juhul peab isik olema toimuva kaasvalitseja – apellatsioonis aga ei viidata, milliste tõendite alusel saaks antud süüteoepisoodis sellise järelduse teha, ehk teisisõnu, milliste tõendite alusel saaks rääkida M.Z-i poolsest olulisest teopanusest kaastäideviimise tähenduses. 10 Samas peab kriminaalkolleegium kaduvväikeseks võimalust, et M.Z tegelikkuses ei teadnud, et Z.R pani toime altkäemaksu võtmise (nimetatud teadmine ei lase aga koheselt rääkida kaastäideviimisest, kuna siis kaoks täielikult ära piir kuriteole kaasaaitamisega). Kuigi kriminaalajas on nii Z.R kui M.Z püüdnud jätta muljet, et patrullis olles tegutseti täiesti eraldiseisvalt ning omaette, ei pea kriminaalkolleegium sellist väidet usutavaks. Z.R-i ütluste kohaselt oli M.Z sel ajal, kui tema tegeles J. Vga, autost 20-30 meetri kaugusel (kd 8, tlk 102). Samaaegselt, kui tehti kõnesid P.S-ile (kd 2, tlk 1) ning lepiti kokku altkäemaksu summas, oleks võinud M.Z ilma igasuguse ettehoiatamiseta tulla autosse, tulla paarimehele appi materjale vormistama, autosse sooja (oli veebruarikuu) vms. Z.R-i sedavõrd enesekindel tegutsemine näitab kriminaalkolleegiumi arvates tema kindlat teadmist selle kohta, et M.Z ei hakka segama temapoolset altkäemaksu võtmist. Siinkohal muutub aktuaalseks prokuröri apellatsioonis viidatud jälitusprotokollidest saadav teave – J. V ütlused, et „mingid vennad võtsid mind vahele”, „nad ütlesid”, „andsin neile”, „ütle neile” on tõepoolest hinnatavad sellisena, et ka J. Vle arusaadavalt oli teine, väljaspool sõiduautot viibinud politseiametnik (M.Z ) teadlik toimunust; J. V oli samaaegselt kindel, et altkäemaksu andmise ja võtmise protsessi ei sekkuta ning vahetult sõiduauto juures seisev M.Z ei ole kuriteo toimepanemist segavaks ega seda välistavaks teguriks. Kriminaalkolleegium märgib, et kokkulepe selliseks mitteteatamiseks või mittesegamiseks võib olla antud varasemalt, aga ka samaaegselt, ning sellisel juhul ei ole tegemist mitte kaastäideviimise, vaid kaasaaitamisega kuriteo toimepanemisele. Seejuures ei ole oluline, et kaasaaitaja oleks teadlik, millal konkreetselt tema toetava teopanuse toel pannakse toime põhitegu – kaasaaitamine sellist kõigi asjaoludeni ulatuvat teadmist ei eelda (ka võltsitud eseme üleandja ei tea, millal seda eset konkreetselt kasutatakse, mis ei välista aga tema käsitlemist kaasaaitamisena – piisab teadmisest, et teatud eesmärk saavutatakse tema teopanuse toel). Vaatamata sellisele arvamusele puudub käesolevas kriminaalasjas aga võimalus edasiselt arutleda kaasaaitamisteo realiseerituse üle M.Z-i käitumises
  41. veebruari
  42. a episoodis. Nimelt oleks käesoleval juhul tegemist kaasaaitamisega tegevusetusega, millist järeldust antud menetluses aga teha ei saa. Riigikohtu kriminaalkolleegium on tegevusdelikti muutmist tegevusetusdeliktiks lugenud süüdistuse radikaalseks muutmiseks, mis eeldaks uue süüdistuse esitamist (viimasena RKKKo 3-1-1-13-07). Uue süüdistuse esitamine ringkonnakohtu menetluses on aga välistatud, mistõttu puudub alus käesoleva küsimuse edasiseks arutamiseks.
  43. Küll soostub aga kriminaalkolleegium prokuröri argumentidega, mis puudutavad M.Z-i poolt altkäemaksu võtmist
  44. mail
  45. a. Kõnealuses episoodis pidas Falcki patrull kinni R. V, kes juhtis joobes sõiduautot. Falcki patrulli poolt anti rikkuja üle politseinikele, kelleks olid Z.R ja M.Z. Et pääseda väärteoasja ametlikus menetlemisest, helistas R. V tuttav P.S-ile , paludes tal uurida vastavaid võimalusi. Samuti on tuvastatud, et loodi telefoniühendus P.S ja Z.R-i vahel, mille sisu on üheselt hinnatav kui võimaliku ebaseadusliku teo toimepanemine politseiametnike poolt (kd 2, tlk 132-133). Ka siinkohal resümeerib maakohus, et puudub usaldusväärsete tõendite kogum, mis kinnitaks, et M.Z oleks ühiselt ja kooskõlastatult koos Z.R-iga võtnud altkäemaksu (otsuse lk 9). Kriminaalkolleegium, pidades silmas käesoleva otsuse p-des 5-7 väljendatut, ei soostu sellise seisukohaga, põhjendades seda järgnevalt.
  46. Maakohus on lugenud põhimõtteliselt tuvastatuks P.S ja Z.R-i vahel peetud vestluses altkäemaksu pakkumise, kuid leiab, et pole tõendatud, et sellest oleks teadnud ka M.Z . Maakohus võtab sellise väite esitamisel aluseks, et kogu vestlus P.S ja Z.R-i vahel toimus väljaspool sõiduautot, samal ajal kui M.Z vormistas 11 väärteoprotokolli. Seejuures on kohus tuginenud esmajoones R. V ja Z.R-i ütlustele. Ringkonnakohus soostub prokuröriga selles, et R. V ütlustele tuginevalt ei saa sellist järeldust teha. R. V selgitas kohtus, et tema andis telefoni ühele politseinikest, kes võttis selle vastu ja hakkas rääkima (kd 8, tlk 106). Kriminaalkolleegiumi hinnangul viitab juba antud ütlus vähemalt sellele, et teatud osa vestlusest peeti politseiautos, kus samaaegselt viibis ka M.Z . Samuti peab R. V ütluste hindamisel arvestama tema kohtus ja eeluurimisel antud ütluste vastuolu, mis toob endaga koheselt kaasa tunnistaja usaldusväärsuse küsimuse lahendamise. Nimelt on maakohus avaldanud R. V kohtueelses menetluses antud ütlused, kuna need irdusid kohtumenetluses antud ütlustest – kohtus kinnitas R. V nimelt, et kogu vestlus peeti väljas ja tema oli samaaegselt koos teise politseiametnikuga (M.Z ) sõiduautos, kuulmata sellest midagi (kd 8, tlk 107). Vastuolu tuvastamiseks on avaldatud järgmised R. V eeluurimisel antud ütlused: „jutt oli teemal, et kuidas saaks mind vabastada karistusest. Sain aru, et kui politseinikud mind aitavad, siis pean maksma neile mingi raha…” (kd 2, tlk 151). Seega on tegemist vastuoluga tunnistaja ütlustes, mis ei võimalda tugineda tema poolt kohtus antud ütlustele (vt RKKKo 3-1-1-11306, p-d 13 jj). Kuid kui siiski leida, et R. V kohtus antud ütlused on usaldusväärsed – ning maakohus seda leidis – siis tuleb arvestada ka järgnevat R. V kohtus antud ütlustes sisalduvat: „Politseinikud ütlesid, et ei saa mind aidata, kuna Falck tegi protokolli”. Kuna kogu vestlus võimalike õigusjärelmite üle käis politseiautos, saab sellest teha vaid järelduse, et seal oli ka M.Z , kes oli teadlik Z.R-i poolt P.S-iga räägitu sisust („politseinikud ütlesid, et…“). Kuid olles tuvastanud vastuolu tunnistaja ütlustes, saab ringkonnakohus sellest teha vaid järelduse, et R. V ütlused ei ole käesoleval hetkel usaldusväärsena kasutatavad. Teiseks tuleb kriitiliselt hinnata ka Z.R-i väiteid selle kohta, et M.Z ei kuulnud vestlusest midagi, kuna ta pidas seda sõiduautost väljas, ning seda just nn elulise usutavuse seisukohalt. Nagu öeldud, on Z.R-i ja P.S vestluse sisu ilmselgelt mõistetav kui võimalik ebaseaduslik tegutsemine politseiametnike poolt. Samaaegselt on tuvastatud, et väljaspool sõiduautot viibisid R. V sõbrad, keda oli hinnanguliselt 15-20, kes Z.R-i (tema enda sõnade kohaselt) tihedalt ümbritsesid. Selgitamaks, miks ta sellise tunnistajate arvu juures hakkas kõva häälega rääkima võimalikust toimepandavast kuriteost politseiametnike poolt, on Z.R selgitanud, et „hakkasin pundi sees kõva häälega rääkima, et punt maha rahuneks”, „minu eesmärk oli selgitada kõigile kohalolijatele, et nad maha rahuneksid, et asjad liiguvad, et saaks oma töö korralikult ära lõpetada”, „ma ei oska neid teistmoodi rahustada” Samaaegselt kinnitab Z.R , et altkäemaksu võtmist polnud üldse plaaniski (kd 8, tlk 103-104). Kriminaalkolleegium peab enam kui ebausutavaks esmalt seda, et selline kõne peeti kellegi rahustamise eesmärgil, st isik, kes väidetavalt isegi ei kaalu kuriteo toimepanemist, jätab väliselt kõvahäälselt just mulje kuriteo toimepanemisest, teisalt aga seda, et selline kõne peeti 15-20 võimaliku tunnistaja juuresolekul. Kriminaalkolleegium osutab veelkord käesoleva otsuse p-s 10 tsiteeritud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendile, mille kohaselt tuleb ühe või teise versiooni usaldusväärsuse kontrollimisel seda kinnitavad andmed paigutada kuriteosündmusele eelnenud ja järgnenud sündmuste üldisesse kulgu. Seejuures tuleb arvestada isikule inkrimineeritava süüteo liiki ja vastava kuritegeliku käitumise kriminoloogilist eripära. Käesoleval juhul tuleneb Z.R-i vestlusest P.S-iga üheselt, et plaanitud variandi (joobes juhtimise asemel ainult jääknähtudega juhtimise vormistamine väärteoprotokolli, vt kd 2, tlk 132) realiseerimist takistavaks asjaoluks oli just see, et teave joobes isiku kinnipidamise kohta oli saanud ametkondlikult avalikuks. Seega ei olnud kõnel mitte mingisugust kellegi rahustamise eesmärki. 12 Samuti ei ole kriminaalkolleegiumi hinnangul eluliselt usutav Z.R-i väide, et ta tegi seda hulgaliste tunnistajate juuresolekul. Kriminaalkolleegium on veendunud, et vestlus toimus sõiduautos ja seda ajal, mil seal viibis ka M.Z . Kolleegium on ka seda meelt, et kõnealuseid ütlusi annab Z.R just M.Z-i kriminaalvastutusest päästmise eesmärgil. Kuigi käesolevas menetluses ei saa anda karistusõiguslikku hinnangut Z.R-i käitumisele, on ta samas süüdistusepisoodis kohtu all teises, paralleelselt kulgevas kohtumenetluses. Tõendid, mis inkrimineerivad antud süüteo toimepanemises Z.R-i ja mis on leidnud kajastamist ning uurimist ka käesolevas kriminaalasjas, on sedavõrd otsesed, et neile on raske esitada veenvaid vastuargumente. Kriminaalkolleegium leiab, et tajudes kriminaalvastutuse möödapääsmatust, ei saa sugugi välistada võimalust, et Z.R on vaid talle teadaolevatel motiividel otsustanud võtta kogu süü toimepandud süütegudes enda peale.
  47. Eelnevast tuleneb, et kriminaalkolleegiumi hinnangul toimus Z.R-i telefonivestlus P.S-iga politseiautos, mitte aga väljas, nagu on seda leidnud maakohus. M.Z-i süüd välistavate motiividena on maakohus märkinud veel järgmist, mis kriminaalkolleegiumi hinnangul ei ole samuti asjakohased. Maakohus märgib, et ümber ei ole lükatud väide, et M.Z hakkas koheselt koostama R. Ve väärteoprotokolli, tehes seda kogu aja, mil Z.R rääkis P.S-iga . Kriminaalkolleegium märgib, et selline väide ei vaja P.S ja Z.R-i vestluse sisu hindamisel tulenevast ka ümberlükkamist. Protokollis leiab kajastamist, et R. V tuvastati joove 1,2 promilli, aga „põhimõtteliselt võib-olla mul õnnestub siin talle jääknähud kirjutada, ma pean talle siin kolm kilo ikka panema”; „aga see on päris suur risk, Falcki mehed tulevad kohe tagasi ka”; „päris ilma ei saa raudselt, see on läbi 110 käinud ja kõik on kirjas” (Z.R , kd 2, tlk 132-133). Vestlusest tuleneb, et väärteoprotokolli kui sellise koostamine on asjaoludest tulenevalt vältimatu, arutelu käis teemal, kas annaks – ja oleks mõtet ning otstarbekas – muuta väärteoprotokollis kajastamist leidvat liiklusrikkumise kirjeldust ja kvalifikatsiooni. Eeltoodu tähendab, et M.Z, täites küll väärteoprotokolli, jättis vestluse ajal täitmata rubriigi „rikkumise kirjeldus“, jättes selle lahtiseks. P.S ja Z.R-i vestluse sisuks oligi, kas ja mida sinna rubriiki kirjutada. Rikkumise kirjeldust ei jäeta kõneluse sisust tulenevalt muutmata mitte motiivil, et M.Z juba täitis protokolli, vaid seetõttu, et sellega kaasnev risk olnuks ülemäärane. Seega ei olnud M.Z-i poolt protokolli vormistamine millekski selliseks, mis oleks takistanud Z.R vaagimast, et „äkki õnnestub siin talle jääknähud kirjutada”. Samuti on M.Z ja Z.R püüdnud jätta muljet, et viimase vestlus P.S-iga kestis ajaliselt pikalt, ning selle jooksul täitis M.Z protokolli täielikult. Vestluse sisu hinnates ei saa sellist järeldust aga teha, tegemist oli suhteliselt lühiajalise vestlusega. Vestlus P.S ja Z.R-i vahel algab kell 21.37.32 (kd 2, tlk 132), H.A-le annab P.S aga teada, et neid ei saa aidata, kõnes, mis algab kell 21.41.00 (kd 2, tlk 134). Seega on vestluse kestuseks maksimaalselt kolm ja pool minutit, kuid arvestades, et P.S pidi valima veel H.A-ga numbri ja ootama ühenduse loomist, siis isegi vähem – kindlasti ei ole kõne pikkuseks seega 10-20 minutit, millele osundab M.Z enda ütlustes, seletades protokolli täitmisele kuluvat aega (kd 8, tlk 129). Samal ajal tuleb arvestada ka M.Z-i enda poolt väidetut, et „ma kirjutan üldse aeglaselt“ (samas). Ka see kinnitab kriminaalkolleegiumile, et P.S ja Z.R-i vestluse toimumise ajal ei olnud protokoll täielikult täidetud, või täpsemalt mitte selle rikkumise teokirjeldust puudutav osa. Seega ei takistanud asjaolu, et M.Z täitis väärteoprotokolli, altkäemaksu võtmise vaagimist. Kriminaalkolleegiumile jääb selgusetuks, millest tuleneb maakohtu väide, et P.S ei olnud eelnevalt M.Z-iga kokku puutunud, samuti selle väite tähendus. H.A-ga 13 peetud vestluses ütleb P.S vaid seda, et tal ei ole M.Z-i numbrit, mistõttu ei saa ta temaga ühendust võtta: „kuule, mul ei ole ta numbrit, kellega ta paaris on?” (kd 2, tlk 130). Ka vestluses Z.R-iga seletab P.S, et „ma ei teand, kellega M.Z sõidab ja mul tema numbrit ei ole ja ma just sain teada, et ta sinuga sõidab” (kd 2, tlk 132). Antud vestlustest ei ole kuidagi tuletatav, et M.Z olnuks isikuks, kellega P.S ei soovinud vestelda. Liiatigi tuleb arvestada seda, kuidas loodi ühendus P.S ja Z.R-i vahel. Nimelt tuleneb, et R. V sai enda sõbralt telefoninumbri, helistas sellele ning andis telefoni ühele ees istunud politseinikest. R. V ei olnud kummagi politseiametnikuga isiklikult tuttav (vt kd 8, tlk 103 ja 105 – Z.R tunneb R. V vaid kriminaalasja kaudu, R. V nägupidi M.Z-i ei tea), seega ei saanud R. V ka teada, kellele nimelt ta enda telefoni ulatas – selleks oleks võinud samahästi sattuda ka M.Z . Et P.S sattus rääkima Z.R-iga , oli seega juhus, mitte aga planeeritud sündmuste käik.
  48. Punktides 15-16 kirjeldatud argumentidel peab kriminaalkolleegium seega tuvastatuks seda, et vestlus Z.R-i ja P.S vahel toimus politseiautos M.Z-i juuresolekul, kes oli selle sisust seega täielikult teadlik. Nagu öeldud, ei pea kriminaalkolleegium ka usutavaks väidet, et selle vestluse eesmärk oli lihtsalt juuresolijate rahustamine. Z.R , arutades võimalikku toimepandud väärteo kvalifikatsiooni muutmist, sai tegutseda vaid ühiselt ja kooskõlastatult koos M.Z-iga , kes reaalselt väärteoprotokolli ka täitis. Protokolli täitmine ja selles sisalduva teokirjelduse võimalik muutmine sõltus seega täielikult M.Z-ist, mis on hinnatav olulise teopanusena kaastäideviimise mõttes.
  49. Vestluses, mis peeti Z.R-i ja P.S vahel, arutati võimalikku väärteo teokirjelduse muutmist ning selle eest küsitavaid summasid. Plaan jäi realiseerimata vaid põhjusel, et sellega oleks kaasnenud liigne risk, samuti motiivil, et kergema kvalifikatsiooni korra oleks trahvisumma koos altkäemaksuga läinud liiga suureks: „hakkavad tõrkuma, et umbes miks nii palju” (vt kd 2, tlk 132-133). Riigikohtu kriminaalkolleegium on lahendis nr 3-1-1-118-06 selgitanud, et

§-s 294 kirjeldatud käitumine kujutab endast ametiisiku aususkohustuse rikkumist. Karistatav on vara või muu soodustuse lubamisega nõustumine või selle vastuvõtmine, kusjuures põhjuslik seos nimetatud tegude ja ametiisiku eelnenud või järgneva käitumise vahel ei ole vajalik, piisab nn ekvivalentsussuhtest. Ametiisiku tegu peab kujutama endast vastutasu eest tehtut või tehtavat: see on pistise või altkäemaksu andja jaoks sisuliselt ostetud või ostetav vastuteene, pistise või altkäemaksu võtja ehk ametiisiku jaoks tasustatav või tasustatud teene. Muid tingimusi ametiisiku teole ei seata (otsuse p 14). Nõustumine tähendab KarS § 294 kontekstis pakkumisega, s.t tulevikus üleantava vara või muu soodustusega, soostumist – teisisõnu, pakkumisega nõustumist. Nõustumisega on altkäemaksu võtmise tähenduses tegemist ka siis, kui see on seatud sõltuvusse teatud täiendavatest tingimustest (käesoleval juhul seega – raha maksmine siis, kui ametiisik paneb vale teokirjelduse fikseerimisel toime ebaseadusliku teo). Altkäemaksu võtmine nõustumise tähenduses on lõpule viidud hetkest, mil ametiisik teeb pakkumise tegijale väliselt enda käitumisega selgeks enda äraostetavuse (näitab üles valmisolekut panna toime seadusega keelatud tegu). Olukorras, kus väärteo toimepanija juuresolekul peetakse vestlust tema võimaliku „päästmise“ osas ning vaetakse erinevaid variante ning summasid, on sellise välise mulje loomine politseiametniku äraostetavusest vastuvaidlematult realiseeritud ning altkäemaksu võtmine KarS § 294 tähenduses seega ka lõpule viidud. Kriminaalkolleegium ei pea seejuures vajalikuks arutleda teemal, kas ja millisel määral on võimalik lõpuleviidud formaalsest deliktist loobumine. Kuid isegi juhul, kui sellist võimalust põhimõtteliselt jaatada, leiab kriminaalkolleegium, et käesoleval juhul ei saa rääkida 14 vabatahtlikust loobumisest KarS § 40 lg 3 tähenduses. Selle jaatamiseks peaks isik loobuma süüteo toimepanemisest ilma tema tahtest sõltumatute asjaolude sunnita. Käesolevas kriminaalasjas on aga tuvastatud, et ebaseadusliku teo toimepanemisest loobuti põhjendusel, et teave tabatud joobes juhist oli ametkondlikult fikseeritud ning sellega kaasnenuks ülemäärane risk, mistõttu ei saa rääkida ka nn autonoomsetest motiividest loobumisregulatsiooni tähenduses. Kriminaalkolleegium leiab, et altkäemaksu võtmise nõustumise tähenduses pani M.Z toime otsese tahtlusega – see ei olnud küll tema otseseks eesmärgiks, kuid ta teadis, et paneb toime süüteokoosseisule vastava asjaolu ning minimaalselt ka möönis seda KarS § 16 lg 3 tähenduses.

  1. Eeltoodu alusel leiab kriminaalkolleegium, et tõendeid kõrvutades ning kogumis hinnates on tõendatud M.Z-i poolt altkäemaksu võtmine (nõustumise vormis) ühiselt ja kooskõlastatult koos Z.R-iga
  2. mail
  3. a, selles osas tuleb maakohtu otsus tühistada ning M.Z süüdi tunnistada ning karistada KarS § 294 lg 2 p 3 järgi.
  4. Mõistetavate karistuste osas märgib kriminaalkolleegium järgmist. Klassikalise arusaama kohaselt on karistusõigus suunatud esmajoones teole, mitte aga täideviijale - karistusõigusliku hinnangu andmise aluseks on üldjuhul isiku poolt toimepandud tegu, mitte aga isik ise ja karistuse aluseks on esmajoones isiku süü (RKKKo 3-1-1-43-06). Süü suurus määrab võimaliku karistuse ülempiiri karistuse kohaldamisel. Karistuse mõistmisel tuleb süü suuruse kvantitatiivsel kindlaksmääramisel igal juhul arvestada teo toimepanemisega seotud kergendavate ja raskendavate asjaoludega, eesmärgiga teha kindlaks karistuse konkreetne määr vastava paragrahvi sanktsiooni piirides ja prognoosida konkreetsele isikule mõistetava karistuse eripreventiivseid eesmärke (RKKKo 3-1-1-14-07). Seega tuleb karistuse mõistmisesse vältimatult kaasata ka isikulised asjaolud. 20.1 L.L-ile tuleb mõista karistus KarS § 294 lg 1 järgi, mis näeb sanktsioonina ette üksnes vabadusekaotusliku karistuse pikkusega üks kuni viis aastat. Kriminaalkolleegium ei tuvastanud L.L-i käitumises kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid. Kuid hinnates toimepandud tegu, ei saa mööda vaadata järgmisest. L.L-ile on etteheidetavaks teoks altkäemaksu võtmine selle eest, et ta lasi väärteoprotokolli koostamata minema sõidukit joobeseisundis juhtinud inimese. Küsimus ei ole seega mitte sedavõrd aususekohustuse rikkumises, mis on KarS §-s 294 kaitstavaks õigushüveks, kuivõrd just see toimepandud ebaseaduslik tegu, mis võimaldas liiklusesse naasta alkoholi pruukinud isikul – ning nagu kohus tuvastas käesoleva otsuse p-s 8, ei olnud tegemist minimaalse, piiripealse joobega, mis võimaldanuks teha teatud mööndusi. Enda tegevusega suurendas L.L vältimatult ohtu, mis lähtub alkoholi pruukinud isikutest autoliikluses. Nagu nähtub kriminaalasja materjalidest, lubaski see J. Vl käituda sedavõrd enesekindlalt, et ta peeti mõne kuu möödudes uuesti politsei poolt sõiduautot joobes juhtides kinni. Kriminaalkolleegium ei taha eeltooduga põhistada L.L-ile mõistetavat karistust J. V käitumise kaudu – kuid tegemist on vaieldamatult ainesega, mis aitab kohtul määratleda ettenähtud sanktsiooniliigi raames mõistetavat karistust, kuna see iseloomustab vaieldamatult ka tegu ennast ning sellest lähtuvalt ka isiku süüd. Kuid arvestades samas seda, et L.L on eelnevalt kriminaalkorras karistamata ning ka seda, et eripreventiivsest aspektist peab kriminaalkolleegium tema võimalikku uut kriminaalset käitumist vähetõenäoliseks, leiab ringkonnakohus, et L.L-ile tuleb mõista karistuseks üks aasta kuus kuud vangistust, s.t karistus alla sanktsiooni keskmist määra. Seejuures peab kriminaalkolleegium vajalikuks märkida, et arvestamisele ei tule argument, et tegemist oli ühekordselt toimepandud kuriteoga (vt prokuröri argumendid kd 8, tlk 135) – kui 15 tegemist ei olnuks ühekordse käitumisega, oleks võimalikuks sanktsioonimääraks juba kaks kuni kümme aastat vangistust. Kriminaalkolleegium leiab samas, et L.L-i suhtes võib kohaldada KarS § 73 sätteid ning jätta mõistetud karistuse tingimuslikult kohaldamata. Kuriteo toimepanemisest on möödas peaaegu kolm aastat, vahepealsel ajal ei ole L.L pannud toime õigusrikkumisi, tal on olemas kindel töö-ja elukoht. Arvestamata ei saa jätta ka eelnevalt märgitut, et kriminaalkolleegium peab võimalikku uut kriminaalset käitumist vähetõenäoliseks, mis on sarnaselt mõistetud karistuse pikkuse määramisel süüdlase isikut iseloomustavaks asjaoluks KarS § 73 lg 1 mõttes (vt RKKKo 3-1-1-99-06 p 16.3, mis viitab küll kuriteokoosseisu iseloomustava asjaolu kahekordse kasutamise keelule, kuid ei keela seda teha isikulistest asjaoludest lähtuvalt). 20.2 M.Z-ile tuleb mõista karistus KarS § 294 lg 2 p 3 järgi, mis näeb sanktsioonina ette vabadusekaotuse kahest kümne aastani. Ka M.Z-i suhtes ei tuvastanud kriminaalkolleegium karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid. Soostudes koos Z.R-iga altkäemaksu andmisega, lõi M.Z isikutele vahetu kuvandi õigussüsteemi müüdavusest ning äraostetavusest. Kuigi KarS § 294 teise lõike sanktsioon on oluliselt kõrgem kui esimese lõike sanktsioon, leiab kriminaalkolleegium, et antud kriminaalasja tehiolud lubavad mõista M.Z-ile karistuse sanktsiooni miinimummääras. Grupiviisiliselt toimepandud kuritegu leiab seadusandja poolt rangemat sanktsioneerimist esmajoones seetõttu, et kaastäideviimise korral on suurem tagajärje saavutamise tõenäosus, selles ühises ja kooskõlastatud, kokkulepitud käitumises väljendub selgemalt isikute õiguskorrale vastanduv meelestatus. Kriminaalkolleegium leiab, et käesolevas kriminaalasjas ei ole need argumendid asjakohased, mis tingiks karistuse mõistmise sanktsiooni keskmises määras või isegi kõrgemalt. Tegemist on formaalse deliktiga, aususkohustuse rikkumisega, mis ei eelda mingi tagajärje saavutamisele suunatud kooskõlastatud käitumist. Enda ühise käitumisega soostuti (nõustuti) neile vara pakkumisega võimaliku ebaseadusliku teo toimepanemise eest, ning sellega oli süüteokoosseis M.Z-i poolt KarS § 294 lg 2 p 3 tähenduses ka realiseeritud. Arvestades ka M.Z-i isiku puhul, et tegemist on kriminaalkorras varem karistamata isikuga, kelle võimalikku uut kriminaalset käitumist peab kriminaalkolleegium vähetõenäoliseks, leiab kriminaalkolleegium, et M.Z-ile tuleb mõista karistuseks kaks aastat vangistus, s.t karistus sanktsiooni minimaalmääras. Ka M.Z-i osas leiab kriminaalkolleegium, et tema suhtes võib kohaldada KarS § 73 sätteid ning jätta mõistetud karistuse tingimuslikult kohaldamata. Kuriteo toimepanemisest on möödas üle kahe aasta, uusi õigusrikkumisi ei ole M.Z toime pannud, tal on olemas kindel elu-ja töökoht. Kriminaalkolleegium leiab, et tingimisi mõistetud karistus on kohane, et mõjutada M.Z-i edaspidiselt hoiduma kuritegude toimepanemisest ning kordab juba märgitut, et kriminaalkolleegium peab M.Z-i edasist kriminaalset käitumist vähetõenäoliseks. Nimetatud asjaolude koostoimes leiab kriminaalkolleegium, et M.Z-ile mõistetud karistuse võib jätta tingimuslikult kohaldamata.
  5. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4, § 338 p-dest 1 ja 3, § 340 lg 4 p-dest 2 ja 3 tühistab Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium osaliselt Harju Maakohtu
  6. novembri
  7. a otsuse: L.L-i õigeksmõistmises KarS § 294 lg 1 järgi ja M.Z-i õigeksmõistmises KarS § 294 lg 2 p 3 (
  8. mai
  9. a episood) järgi, tunnistades nad vastavates sätetes süüdi ning mõistes neile karistuse. 16 Paavo Randma Julia Katškovskaja Malle Preimer 17

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.