järgi ja karistati 2 aastase vangistusega,
lg 2 p 1 järgi 2 aastase vangistusega,
S § 64 lg 1 alusel mõisteti liitkaristuseks 3 aastat vangistust. Karistuse alguseks loeti vanglasse saabumise päev, vahi all alates 24.05.2005.a.; T.V – sünd.. Pärnu-Jaagupis, Eesti kodanik, töötab OÜ-s MR Porter, varem kohtu poolt karistamata, elukoht - mõisteti
järgi õigeks; O.S – sünd, Eesti kodanik, kolm alaealist last, töötab AS-s Falck, varem kohtu poolt karistamata, elukoht - mõisteti
, 17 lg 6 – 188 ja 161-1 järgi õigeks; Mairold Lehismets – sünd., Eesti kodanik, kaks alaealist last, Pärnu Politseiprefektuuri konstaabel, varem kohtu poolt karistamata, - mõisteti
järgi õigeks; M.G – sünd, Eesti kodanik, kaka alaealist last, ei tööta, varem kohtu poolt karistamata, elukoht mõisteti
järgi õigeks; O.F – sünd, Eesti kodanik, kõrgharidusega, üks alaealine laps, pensionär, elukoht, varem kohtu poolt karistamata - - tunnistati süüdi
S § 74 kohaselt osaliselt tingimisi kohaldamata. Koheselt määrati ärakandmiseks 1 aasta vangistust, 2 aastat mõisteti tingimisi karistuseks 2 aastase katseajaga. I K.N tunnistati süüdi § 188 järgi selles, et tema, olles süüdimõistetuna kinnises Pärnu Vanglas vabaduskaotust kandnud isik ja viidud 15.01 kuni 13.09.1998.a. üle agendina kuriteos toimepanemises kinnipeetavate ja vahialuste kambrisiseseks kontrollimiseks Pärnu Politseiprefektuuri arestimajja sama prefektuuri kriminaalosakonna komissar O.F-i poolt suulise legendi alusel ja nende vahel kokku lepitud Mihhail Zahharovi nime all, 20.05.1998.a. täites kambrisisese agendi ülesandeid ja omades sellega kaasnevat õigust saada kambrisse paigutatud kinnipeetavatelt informatsiooni toimepandud kuritegudest ja kuritegelikest sidemetest (vastavalt jälitustegevuse seaduse § 14 lg 2 ja Politseiameti 07.03.1997.a. käskkirja nr 09 p 1, 11, 62, 63), teostas antud õigust ebaseaduslikus korras, tarvitades nimetatud info saamiseks temaga samasse kambrisse nr 16 paigutatud kinnipeetu Lembit Leemani suhtes füüsilist vägivalda, lüües viimast kambris rusikaga lõua piirkonda ning hiljem prefektuuri liftis nõudis L. Leemanilt puhtsüdamlikku ületunnistust toimepandud kuriteo kohta. 14.04 – 28.10.1999.a. olles ülalmainitud asjaoludel agendina Maksim Ježovi nime all arestimaja kambris nr 16, teostas talle antud õigust ebaseaduslikus korras ning kasutades ebaseaduslikke meetmeid – ähvardas, peksis rusikate, käte ja jalgadega ning tuvastamata isikult saadud kumminuiaga, nõudis samasse kambrisse paigutatud kinnipeetavatelt puhtsüdamlikke ülestunnistusi nende poolt toime pandud või toime panemata kuritegude kohta. Sellisel viisil nõudis ta ülestunnistusi Egert Uibolt, Rondo Ratutilt, Sigmar Reimannilt, Ivo Vonderilt. Lauri Küttilt, Indrek Männikult, Rivo Tannebaumilt, Tõnis Siitanilt, Innar Pilmelt, Raivo Taatsilt, Aare Männilaanelt, Kalle Jungilt, Alar Ninnilt, Veiko Rosenbergilt, Olev Oravalt, Marko Teraselt, Aimur Kukelt, Lauri Tohverilt, Aleksandr Kazaninilt, Rait Tiismalt, Rain Rallistelt, Vadim Martsilt, Kalmer Talilt, Margus Kullerilt, Kalle Pärnojalt, Ragnar Tilgalt, Marger Tammertilt, Erki Iirelt, Artur Kallaselt, Vladimir Kamalidtinovilt, Ardo Kohvilt.
lg 2 p 1 ja 3 järgi tunnistati K.N süüdi selles, et olles
lg 3 järgi süüdi mõistetud ja viibides agendina Maksim Ježovi nime all Pärnu arestimaja kambris 16, tarvitades elule ja tervisele mitteohtlikku vägivalda, pani toime võõra vara avaliku varguse – 1999.a. mais hõivas Rondo Ratuti jooksukingad, juuni alguses S. Reimanilt kõrvarõnga, augustis A. Männilaanelt 350 krooni, A. Ninnilt hõbeketi, V. Rosenbergilt jope, septembris L. Tohverilt käekella ja rahakoti, oktoobris R. Rallistelt püksirihma.
lg 2 p 1 ja 4 järgi tunnistati K.N süüdi selles, et viibides agendina Pärnu arestimaja kambris 16, ähvardas ja tarvitas kinnipeetavate suhtes elule ja tervisele mitteohtlikku vägivalda ja nõudis neilt neile kuuluva vara või varalise õiguse üleandmist: 1999.a. mais kinnitas E. Uibo käeraudadega nari külge, lõi rusikaga näkku ja kehasse ning sundis kirjutama volikirja, mille alusel läks K.N-ile üle valdus E. Uibo arestimajas hoiule võetud mobiiltelefonile; juulis ähvardas J. Seermat ja tema pereliikmeid vägivallaga ning sundis kirjutama avalduse, mille alusel läks talle üle valdus J. Seerma rahale ja AS-i Stromberg mobiiltelefonile, millised olid arestimajas hoiul; 2 augustis kinnitas M. Terase käeraudadega nari külge, ähvardas kumminuiaga, nõudis M. teraselt hoiule antud mobiiltelefoni 5500 kr väärtuses ning käskis kirjutada avalduse toidupaki saamiseks, mille alusel läks talle üle valdus M. Terase 493 kroonile; oktoobris kinnitas K. Pärnoja käeraudadega nari külge ja ähvardas kumminuiaga, käskis kirjutada avalduse püksirihma kambrisse saamiseks, mille alusel sai K.N püksirihma endale; oktoobris pani selja taha raudu A. Kohvi käed, surus põrandale, lõi jalaga kõhtu, käega näkku ja rusikaga kõhu piirkonda, kinnitas seejärel nari külge, ähvardas põleva sigaretiga ning sundis kirjutama avalduse, mille alusel läks K.N-ile üle A. Kohvi raha 200 krooni; oktoobris kinnitas M. Tammeti käeraudadega nari külge, lõi kumminuiaga kehasse ja sundis kirjutama avalduse toidupaki saamiseks, mille alusel sai endale M. Tammeti raha 100 krooni. O.F tunnistati süüdi selles, et olles 1993.a. kuni 1998.a. Pärnu Politseiprefektuuri kriminaalpolitsei komissar, 1998.a. jaanuarist 1999.a. märtsini kriminaalosakonna komissar ning 1999.a. märtsist detsembrini kriminaalosakonna jälitustalituse komissar, s.o riigivõimu funktsioone täitev ametiisik, paigutas 1997, 1998 ja 1999.a. jälitustegevuse seaduse § 14 lg 2 ja Politseiameti 07.03.1997.a. käskkirja nr 9 lähtudes suulise legendi alusel leppenimede Mihhail Zahharov ja Maksim Ježov all Pärnu Vanglas vabaduskaotust kandva K.N kinnipeetavate kambrisiseseks kontrollimiseks arestimajja kambrisse 16, teadis K.N poolt käeraudade ja kumminuia tarvitamisest samasse kambrisse paigutatud kinnipeetavate suhtes, seega vägivaldsete meetoditega informatsiooni saamisest toimepandud kuritegudest ja kuritegelikest sidemetest, millest kandis talle korduvalt suuliselt ette arestimaja politseivaneinspektor A. Ivannikov, ei võtnud tarvitusele mingeid meetmeid K.N õigusvastase käitumuse tõkestamiseks, millega põhjustas kaudselt olulise kahju arestimaja kambris 16 kinnipeetavate isikute seadusega kaitstud huvidele, mis väljendus 14.04.1999.a. kuni 28.10.1999.a. K.N poolt vägivalla kasutamises paljude kinnipeetavate ja anonüümse kannatanu suhtes. T.V-le oli esitatud süüdistus ja ta oli kohtu alla antud
kuni 01.03.1999.a. Pärnu Politseiprefektuuri arestimaja juhtivinspektor ja 01.03. kuni 20.12.1999.a. korrakaitseosakonna arestimaja juhtivinspektor, s.o riigivõimu funktsioone täitev ametiisik, kelle otseseks ülesandeks oli vahialuste jt kinnipeetavate õiguste tagamise eest vastutamine ning teades K.N agendina tegutsemisest ning K.N poolt füüsilise vägivalla kasutamisest samasse kambrisse paigutatud isikute suhtes, kasutas tahtlikult ära oma ametiseisundit – 20.05.1998.a. nägi pealt L. Leemanni ja 08.07.1999.a. R. Tannebaumi peksmist, kuid ei võtnud tahtlikult tarvitusele mingeid meetmeid K.N õigusvastase käitumise tõkestamiseks ega andnud vastavaid korraldusi ka alluvatele arestimaja ametnikele, millega kaudselt põhjustas olulise kahju arestimaja kambris 16 kinnipeetud isikute seadusega kaitstud huvidele. Veel oli T.V-le esitatud süüdistus selles, et ta andis ajavahemikul 14.04 – 28.10.1999.a. M. lozovskile võimaluse vabalt ja konvoita viibida kokkusaamisel oma vanaema Valentina Stepanovaga sanatooriumis „Sõprus“ Pärnus, millega rikkus kinnises vanglas vabaduskaotuslikku karistust kandva ja eelvangistusmajja paigutatud isiku kinnipidamise ja konvoeerimise nõudeid ning põhjustas sellega olulise kahju Eesti Politsei mainele.
järgi oli T.V-le esitatud süüdistus selles, et olles, nagu ülalpool märgitud, ametiisik ning kelle otseseks ülesandeks oli arestimaja ametnike töö ja tööjuhendite täitmise kontrollimine, vahialuste õiguste tagamise eest vastutamine, 14.04 kuni 28.10.1999.a., mil 3 arestimajja oli agendina paigutatud K.N, täitis oma ametiülesandeid lohakalt – jättis kontrollimata arestimaja ametnike töö, kes ei teostanud K.N ja 16. kambri nõuetekohast läbivaatust, mille tagajärjel sai võimalikuks raske tagajärje põhjustamine arestimaja kambris 16 kinni peetud isikute seadusega kaitstud huvidele, mis väljendus K.N poolt politseierivahendite – käeraudade ja kumminuia omamises ning nende vägivaldses tarvitamises E. Uibo, R. Ratuti, S. Reimanni, I. Vonderi, L. Küti, I. Männiku, R. Tannebaumi, I. Pilme, R. Taatsi, A. Männilaane, K. Jungi, A. Ninni, V. Rosenbergi, M. Terase, A. Kuke, L. Tohveri, A. Kazanini, R. Tiismaa, R. Ralliste, V. Martsi, K. Tali, M. Kulleri, K. Pärnoja, A. Kallase, M. Tammeti, E. Iire, R. Tilga, A. Kohvi, V. Kamalidtinovi, J. Lepa ja anonüümse kannatanu O. Orava suhtes. O.S-ile oli esitatud süüdistus ja ta oli kohtu alla antud
arestimaja politseinooreminspektor, s.o ametiisik, 14.04 – 28.10.1999.a., mil arestimaja 16. kambris tegutses agendina K.N, kasutas tahtlikult ära oma ametiseisundit selliselt, et andis perioodiliselt K.N-ile politsei erivahendeid – käeraudu – temaga ühte kambrisse paigutatud kinnipeetavate suhtes tarvitamiseks, millega kaudselt tekitas olulise kahju kinnipeetavate seadusega kaitstud huvidele, mis seisnes ajavahemikul 14.04 – 28.10.1999.a. K.N poolt käeraudade omamises ja nende vägivaldses tarvitamises ülalmärgitud süüdistustes nimetatud paljude vahialuste ja kinnipeetavate suhtes.
lg 6 – 188 järgi süüdistati O.S selles, et ta Pärnu Politseiprefektuuri arestimaja politseinooreminspektorina kuritarvitas oma ametiseisundit K.N agendina tegutsemise ajal, andes viimasele perioodiliselt käeraudu, millega aitas kaasa K.N poolt kambris 16 viibinud ja ülalnimetatud vahialuste suhtes omavoli toimepanemisele;
-1 järgi oli O.S-ile esitatud süüdistus selles, et arestimaja politseinooreminspektorina tarvitas 06.06.1999.a. vägivalda arestimaja kambrisse 16 paigutatud Ivo Vonderi suhtes, kasutades selleks ära samas kambris agendina viibinud K.N – andis K.N-ile käerauad ja suulise korralduse kinnitada I. Vonder ööseks käeraudadega nari külge, mida K.N ka tegi. Mairold Lehismets oli kohtu alla antud
Pärnu Politseiprefektuuri korrakaitseosakonna arestimaja politseinooreminspektor, s.o ametiisik, kelle otseseks ülesandeks oli kinnipidamiskambrite läbivaatuse teostamine ning teades, et kambris 16 agendina tegutsenud K.N omab kambris ja kasutab kinnipeetavate suhtes politsei erivahendit – käeraudu, kuritarvitas tahtlikult oma ametiseisundit, rikkus kambri läbivaatusega kaasnevat kohustust võtta ära keelatud esemed – teostades kambrite ülevaatust, nägi käeraudadega aheldatud samasse kambrisse paigutatud kinnipeetavaid R. Ratutit 1999.a. mai lõpus, V. Rosenbergi augustis, kuid ei võtnud tahtlikult tarvitusele mingeid meetmeid K.N õigusvastase käitumise tõkestamiseks ja keelatud esemete äravõtmiseks, mille tagajärjel kaudselt põhjustas olulise kahju 25.05. – 28.10.1999.a. 16. kambrisse paigutatud eelpool esitatud süüdistustes nimetatud kinnipeetavate seadusega kaitstud õigustele ja huvidele, mis seisnes K.N poolt käeraudade kasutamises nende isikute suhtes. M.G oli kohtu alla antud
järgi selles, et olles Pärnu Politseiprefektuuri kriminaalosakonna jälitustalituse politseijuhtivinspektor, seega riigivõimu funktsioone täitev ametiisik, kasutas 1999.a. oktoobrikuus tahtlikult ära oma ametiseisundit sellega, et sõidutas temale usaldatud ametiautol Ford Orion 060 PPP karistust kandvat ja 4 agendina tegutsevat K.N Pärnu maakonda jahile ja pärast seda, olles ise alkoholijoobes, kasutas K.N tagasiteel auto juhina ning tarvitas koos viimasega Pärnus Tallinna mnt 19 trepikojas alkoholi, millega rikkus kinnises vanglas vabaduskaotuslikku karistust kandva ja eelvangistusmajja paigutatud isiku kinnipidamise ja konvoeerimise nõudeid ja politseiauto kasutamise korda, millega põhjustas olulise kahju Eesti Politsei mainele. II APELLATSIOONID JA NENDE SISU 1. Lõuna Ringkonnaprokuratuuri Viljandi osakonna ringkonnaprokurör taotleb maakohtu otsuse tühistamist T.V , M.G, O.S ja Mairold Lehismetsa õigeksmõistmises. Prokurör taotleb T.V süüditunnistamist
järgi ja karistamist 2 aastase vangistusega, § 162 järgi 1 aastase vangistusega, liitkaristusena 2 aastat vangistust, mis jäetaks osaliselt täitmisele pööramata, koheselt kuuluks kandmisele 1 aastat; M.G süüdimõistmist ja karistamist 1 aastase vangistusega tingimisi 3 aastase katseajaga; O.S süüditunnistamist
lg 6 – 188 järgi ja karistamist 2 aastase vangistusega,
järgi 1 aastase vangistusega,
-1 järgi 1 aastase vangistusega, liitkaristusena 2 aastata vangistust tingimisi 3 aastase katseajaga. Apellant ei nõustu tõendite hindamisega maakohtu poolt. Apellatsiooni motiivid on järgmised: T.V. Kohtu järeldus, nagu poleks millegagi tõendatud T.V teadmine K.N viibimisest arestimajas agendina legendi alusel, on vastuolus kohtu enda poolt tuvastatuga ja mitmetest tõenditest tehtud järeldustega. Kohus väljendas oma otsuses järelduse, et T.V teadis K.N poolt vägavalla tarvitamisest kaaskinnipeetavate suhtes. Seega kohtu lõplik järeldus, et T.V süüdistus ei ole tõendamist leidnud, jääb arusaamatuks. Kohtuistungil leidis usaldusväärselt tõendamist, et T.V nägi pealt kannatanute R. Tannebaumi ja L. Leemanni peksmist. Kohus luges prokuröri arvates põhjendamatult kannatanute ütlused mitteusaldusväärseks ega arvestanud teiste tõenditega. Apellant ei nõustu kohtu järeldusega, et
ettenähtud kuritegu ei moodusta K.N sõidutamine arestimajast sanatooriumi ja sinna jätmine ning et tegemist võis olla ainult teenistusalase rikkumistega. Samuti järeldusega, et Konvoeerimise ja kinnipidamise nõudeid sätestava käskkirja rikkumine oli formaalne ega saanud kuidagi põhjustada politsei mainele olulist kahju
O.F-i, M.G ning A. Ivannikovi ütluste kohaselt koheldi K.N täpselt samuti nagu teisi kinnipeetavaid. Väljaspool kambrit ei olnud mõeldav K.N-ile soodustuste tegemine, sest vastasel juhul oleks tulnud kindlalt avalikuks, et K.N on politsei salajane kaastöötaja. K.N paljastada aga ei tohtinud. Seetõttu oleks pidanud kindlasti järgima, et K.N konvoeerimisel järgitakse politseiametnike poolt vastavat eeskirja ega tehtaks talle nähtavaid soodustusi. Ka T.V ametijuhendi p 2.16 kohaselt tagab kinnipeetavate konvoeerimise. Ilmse seaduserikkumise eest tehtavate soodustuste ja hüvede võimaldamine kinnipeetavale K.N-ile halvustab ühiskonna ees politseid ja õiguskorda, milles seisneski politsei mainele olulise kahju tekitamine. Seega leiab apellant, et T.V rikkus K.N transportimisel konvoeerimise nõudeid. Selliseid olulisi rikkumisi politseiametnku poolt ei saa lugeda formaalseteks, tegemist on ametialase kuriteoga, millele peab järgnema vastutus. 5 Apellant on seisukohal, et T.V süü selles süüdistuses on usaldusväärselt tõendamist leidnud T.V enda ütlustega, K.N , Gertruda Lozovskaja ütlustega ning puhkuse teatistega selle kohta, et O.F oli puhkusel 07.06.1999.a. kuni 13.07.1999.a. ja T.V 03.05.1999.a. kuni 23.05.1999.a. ja 26.07.1999.a. kuni 15.08.1999.a. Kohtu järeldust, nagu oleks süüdistuses kohatult viidatud eelvangistusmajja paigutatud isiku valvet ja konvoeerimist sätestavale käskkirjale, appellant ei jaga. K.N oli küll süüdimõistetu, kuid tal oli eriline seisund – politseiagent. Just seetõttu paigutati ta Pärnu Arestimajja ning teda pidi kohtlema kui tavalist kinnipeetavat ning rakendama tema suhtes seetõttu eelvangistusmajja paigutatud isiku valvet ja konvoeerimist sätestavat käskkirja. Põhjendamatu on kohtuotsuses esitatud seisukoht, mille kohaselt ei saa tõendatuks lugeda, et T.V täitis oma ametikohustusi lohakalt ja jättis kontrollimata nende alluvate töö, kes tegid K.N ja kambri nr. 16 igapäevast läbivaatlust. Kohus leidis, et tal ei ole alust kahelda kannatanute ütlustes selles, et kambrit nr 16 vaadati hommikuti üle pealiskaudselt ja politseinikud, kes kambrit kontrollisid või luugist kambrisse vaatasid, pidid nägema käeraudu või kannatanuid käeraudu aheldatuna. Seega luges kohus vägivalla tarvitamise ja erivahendite kasutamise kambris nr 16 tuvastatuks. Samuti luges tuvastatuks politseiametnike pealiskaudsuse kambrite kontrollimisel. Apellant leiab, et antud tuvastatud asjaolusid arvestades on kohus asunud ekslikule seisukohale, et kannatanute suhtes füüsilise vägivalla s.h. käeraudade ja kumminuia kasutamise eest peavad vastutama K.N ja O.F mitte arestimaja ülem T.V . Kohus on oma väidet põhjendanud sellega, et K.N sai oma tegevuses juhinduda ainult O.F-i korraldustest ja käerauad ning kumminui said K.N kasutuses olla ainult O.F-i teadmisel. O.F oli kõrgem politseiametnik ning asja lahendamisel ei oma tähtsust, et T.V ei olnud politseiprefektuuri struktuuri ja põhimääruse järgi O.F-i alluv. Arvestades oma ametiülesannetest tulenevaid kohustusi oleks pidanud T.V tagama kinnipeetutele nende õigused ja turvalisuse arestimajas viibimisel. Kohtu seisukoht, et T.V ei vastuta vaid vastutus langeb ainuüksi O.F-ile, on motiveerimata, eksitav ja ei tugine asjas kogutud tõenditele. O.F ei olnud õigust sekkuda arestimaja ülema töökohustustesse. Juhul, kui T.V oleks allunud O.F-ile ka siis ei oleks tohtinud T.V oma ametiülesandeid kohusetundetult ja lohakalt täita, sest alluvale on kohustuseks täita ainult ülema seaduslikke korraldusi. O.F ei tohtinud mitte mingil juhul anda T.V-le korraldust seaduse rikkumiseks. Siit tulenevalt on arestimajas toimunu eest vastutav ka arestimaja ülem T.V. Apellant, leides et T.V süü ametialases lohakuses on tõendamist leidnud, viitab veel mitmetele teistele kohtus kontrollitud tõenditele – K.N ütlustele, õiendile, mis käsitab arestimaja töötajate lubamatuid suhteid kinnipeetava K.N-iga , nii O.F-i kui T.V enda poolt öeldule, et K.N-ile ei tohtinud teha teistega võrreldes silmatorkavaid soodustusi, T.V ametijuhendile, A. Ivannikovi, G. Bogdanovi, N. Posti, A. Silla, A. Babari, M. Rootsi, A. Kononenko ütlustele. Kahju tekkimine on tõendatud kannatanute usaldusväärsete ütlustega. Apellant on seisukohal, et T.V-le süüks arvatavate süüdistuste aluseks on kannatanute kui ka tunnistajate ütlused ning leiab, et nad on kohtueelsel kui ka kohtulikul uurimisel andnud üheseid ütlusi. Tuleb arvestada, et antud kuritegude puhul on tegemist spetsiifilise kohaganimelt arestikambriga, kus tunnistajaks saab olla üksnes kaaskinnipeetav, siis on T.V süüdistuse aluseks kaaskohtualuse K.N ütlused. T.V enda, kaaskohtualuse K.N, kannatanute ütlused on põhjalikult kohtuistungil kontrollitud, saadud ütlused 6 kinnitavad ning täiendavad teineteist. Seega saab lugeda need ütlused usaldusväärseteks ning kasutada tõendamisel. Ka tunnistajad on vande all andnud ütlusi ja olulistes detailides vastuolulisi ütlusi eeluurimisega võrreldes ei olnud, samuti on kannatanud andnud üheseid ütlusi ning mõlemad kindlalt ära tundnud T.V. Kõiki kogutud tõendeid tuleb hinnata nende kogumis. Kõikide (kaaskohtualuste, tunnistajate, kannatanute) ütlusi kõrvutades annavad nad täieliku ülevaate kambris 16 toimunust. Siit tulenevalt ükski ütlus ei välista teineteist vaid kinnitavad ja täiendavad teineteist. Apellant viitab siinkohal Riigikohtu otsusele nr 3-1-1-1604. Prokurör on veendunud, et T.V-le esitatud süüdistuse asjaolud kuriteo –amatialase lohakuse ja kuritarvitamise toimepanemises ajas, kohas ja viisis on kohtuistungil usaldusväärselt kinnitust leidnud ja ta tuleb nende kuritegude toimepanemises süüdi tunnistada T.V-le eeluurimisel süüks arvatud teod on õigesti kvalifitseeritud ning prokurör esitab nii
M.G. Kohus leidis, et kohtualuse M.G tegevuses puuduvad talle süüks pandud kuriteo koosseisu tunnused ja ta tuleb esitatud süüdistuses mõista õigeks. Apellant ei nõustu kohtu järeldustega ja leiab, et M.G pani toime temale süüks arvatud kuriteo. Apellandi seisukoht tuleneb kohtu enda järeldustest, sest kohus on lugenud usaldusväärselt tõendatuks kohtualuse K.N poolt eeluurimisel antud ja kohtuistungil kinnitatud üksikasjalised ütlused ning M.G ametiauto juhtimise ja jahilkäigu koos M.G-ga Kohus leidiski, et süüdistuses kirjeldatud tegevus on tõendamist leidnud, tuli aga järeldusele, et konvoeerimise ja kinnipidamise nõudeid sätestava käskkirja rikkumine on antud juhul formaalne ega saanud kuidagi olla politsei mainet kahjustav ning et ei ole kohane süüdistuses viidata eelvangistusmajja paigutatud isiku valvet ja konvoeerimist sätestavale käskkirjale. Apellant ei nõustu kohtu sellise seisukohaga. K.N oli küll süüdimõistetu, kuid tal oli eriline seisund – politseiagent. Just seetõttu paigutati ta Pärnu Arestimajja ning teda pidi kohtlema kui tavalist kinnipeetavat ning rakendatama tema suhtes seetõttu eelvangistusmajja paigutatud isiku valvet ja konvoeerimist sätestavat käskkirja. Apellant on seisukohal, et kohtu seisukoht politsei maine kahjustamise kohta on meelevaldne ning motiveerimata, sest ei tulene kohtuliku uurimise käigus kontrollitud ja kogutud tõenditest. Apellant leiab, et M.G kahjustas oma tegevusega politsei mainet tekitades sellega Eesti Politsei mainele olulise kahju. Mittevaralise kahju kindlakstegemisel tuleb lähtuda sellest, kuivõrd ohtlik oli toimepandud tegu lähtudes üldisest õigustundest ja ühiskonna õigusteadvusest ning kuivõrd see kahjustas seadusega kaitstud õigushüve. Antud kuritegude puhul on tegemist politseiametnikuga ja seetõttu on kõne all riigi valitsemisvõimu tegevuse usaldusväärsus ning normaalne toimimine (Riigikohtu lahend 1-1-24-01). Teo tehiolud- kinnipeetava konvoeerimise nõuete rikkumine, alkoholi tarvitamine koos kinnipeetavaga ning tema kasutamine politsei ametiautojuhina ning hiljem trepikojas koos alkoholi tarvitamine ning kohtulikul uurimisel tuvastatud asjaolu, et K.N oli sellel ajal riietatud politseikombinesooni, näitab, et M.G käitumine ametiisikuna tekitas kahju riigi valitsemisvõimu tegevuse usaldusväärsusele ja normaalsele toimimisele. M.G kahjustas oluliselt oma sellise tegevusega Eesti Politsei mainet. 7 Arvestades eeltoodut leiab apellant, et M.G on toime pannud temale süüks arvatud kuriteo ja palub selles ta ka süüdi mõista. O.S. Kohus leidis, et O.S tuleb talle esitatud süüdistuses mõista õigeks, kuna talle süüks pandud kuritegude tunnused ei ole tema tegevuses tõendatud. Samas jõudis kohus järeldusele, et kohtul ei ole alust kahelda K.N ütlustes, et käerauad andis talle O.S , kuid O.F teadis seda ja ta vajas käeraudu O.F-i korralduste täitmiseks; et O.S ei saanud teada, milleks K.N käeraudu vajas, millised olid tema ülesanded ja kokkulepped kriminaalpolitsei ametnikega. Seega on tõendamata O.S tahtlus nii oma ametiseisundit ära kasutada kui ka K.N tegevusele s.o. kannatanutelt tunnistuste nõudmisele kaasa aidata. Kohus leidis, et niisuguse olukorra eest peab vastutama O.F, kes oli kõrgem politseiametnik ja et asja lahendamisel ei oma tähtsust, et O.S ei olnud politseiprefektuuri struktuuri ja põhimääruse järgi O.F-i alluv. Apellant nõustub kohtu järeldusega, et käerauad andis K.N-ile O.S , kuid ei nõustu kohtu järeldustega selles osas, et käeraudade andmise eest vastutab ainult O.F. Kohtu väide, et O.S tegevuses puudus tahtlus, sest ta täitis O.F-i käsku, ei ole kohtuliku uurimise käigus tõendamist leidnud. Kohulikul uurimisel ei olnud ühtegi tõendit selle kohta, et O.F oleks käskinud O.S anda käeraudu K.N-ile . Küll aga on K.N ütlused, et käeraudu ta kasutas kinnipeetavate suhtes ainult O.F-i käsul, kuid tõendamist ei ole leidnud käsuliin O.F-i ja O.S vahel. Apellant leiab, et O.S kui politseiametnik ei tohtinud anda kinnipeetavale politseierivahendeid- käeraudu. Ka ei allunud O.S O.F-ile vaid T.V-le . Juhul, kui oleks toimunud nn käsuliin , siis ka sellisel juhul ei oleks tohtinud O.S anda kinnipeetavale käeraudu. Ametnik tohib täita vaid ülemuse seaduslikke käske. Apellant pöörab tähelepanu K.N ütlustele selles, et kambris kasutas ta regulaarselt käeraudu. Üks paar oli tal saadud T.V-lt, teise paari sai ta vastavalt vajadusele G.Zemjanoilt, kes andis talle käerauad O.F-i korraldusel. Prokurör leiab, et O.S süü on tõendatud kannatanu Ivo Vonderi ütlustega ja isiku fotode järgi äratundmisega, kus I. Vonder O.S ära tundis, Ivo Vonder kinnitas oma ütlusi vastastamisel O.S; Pärnu Politseiprefektuuriarestimajatöö arvestuse raamatu väljavõttega, millest nähtub, et I. Vonder viibis arestimajakambris nr 16 ajavahemikul 06.06.1999.a. kuni 09.06.1999.a.; erivahendite väljastamise kaartidest nähtub, et O.S-ile olid välja antud erivahendid, Pärnu Politseiprefektuuriarestimajapolitseinooreminspektori ametijuhendiga (03. 02.1998.a. KK nr 50), millega O.S tutvus 02.11.1998.a., teiste kannatanute ütlustega. Apellant on seisukohal, et eelpooltoodud tõendite alusel on leidnud tuvastamist G. Zemlajnoi poolt
Samuti leiab, et kvalifikatsioon on õige. Kuna O.S on politseiametnik, siis leiab prokurör, et G. Zemlajnoid tuleb käsitleda kui ametiisikut, kelle pädevuse ja volituste suhtes õiguslikku vaidlust ei saa tekkida, ta pani temale süüks arvatud kuriteod toime oma õiguspädevuse piires /RK 3-1-1-99-98/.
koosseis sisaldab kahte tunnust: ametiseisundi tahtlikku ärakasutamist ja olulise kahju tekitamist riigi või isiku huvidele. G. Zemlajnoi ülesanne oli jälgida, et arestimajas ei 8 ole keelatud esemeid ning loomulikult ei ole kambrites erivahendeid. Kui talle saab teatavaks erivahendite olemasolu kambris, tuleb kohaldada meetmed, lõpetamaks olukord. G. Zemlajnoile olid väljastatud käerauad, ning on tõendamist leidnud, et ta andis neid K.N-ile kambrisse 16. Seda sai ta teha ainult oma ametialaste ülesannete täitmise kuritarvitamise teel. Ametialaste kuritegude puhul kahjustatakse täitevvõimu tegevust selle esindaja enda tegevusega. Ka võib kahju olla tekitatud mitte ainult riigi vaid ka eraisiku seadusega kaitstud huvidele. G. Zemlajnoi kasutas tahtlikult ära oma ametiseisundit ning tekitas sellega olulise kahju arestimaja kambris nr 16 kinnipeetavate ja vahialuste isikute seadustega kaitstud huvidele Mis puudutab võimuliialduse süüdistust, siis kohus leidis, et K.N tegutses I.Vonderi kohtlemisel O.S-ist sõltumatult. Apellant leiab, et kohtu selline järeldus ei vasta kohtus tuvastatule ja on motiveerimata. Apellant on seisukohal, et usaldusväärseteks tuleb lugeda kannatanu Ivo Vonderi ütlused, et ta paigutati Pärnu Politseiprefektuuriarestimajakambrisse nr 16 peale põgeniskatset. Kui ta ütles K.N-ile, et kirjutab kaebuse prokuratuuri, lõi K.N teda veel rindu ja näkku. Selle peale osutas ta K.N-ile vastupanu ning nende vahel tekkis kähmlus, mille tagajärjel lükkas K.N ta põrandale maha. K.N kavatses teda lüüa, mille peale hakkas ta karjuma. Siis tuli arestimajakorrapidaja, kelle nimeks oli Gennadi ja andis K.N-ile käerauad ja käskis K.N ta käeraudadega nari külge aheldada. Käerauad andis ta läbi luugi. K.N kinnitaski ta ööseks käeraudadega nari külge ja ajas nari alla. Käeraudades oli ta hommikuni. Ka fotode järgi tundis Ivo Vonder ära O.S, kes andis K.N-ile käerauad. Ivo Vonder kinnitas oma ütlusi vastastamisel O.S-iga. Samuti jäi I. Vonder oma ütluste juurde ka kohtuistungil, kinnitas ja täiendas neid. Prokurör leiab, et kannatanu ütlused on usaldusväärsed, kuna antud kuritegude puhul on tegemist spetsiifilise kohaga- nimelt arestikambriga, kus tunnistajaks saab olla üksnes kaaskinnipeetav, siis on põhilisteks süüstavateks ütlusteks kinnipeetavate endi ütlused. Antud juhul on kannatanu menetlust läbivalt andnud ühesuguseid ütlusi, mistõttu tuleb need lugeda usaldusväärseteks ja tõenditeks, millele saab süüditunnistamise rajada. Apellant leiab, et kohtulikul uurimisel on O.S-ile süüks arvatud võimuliialdus usaldusväärselt tõendatud ja õigesti kvalifitseeritud. Võimuliialduse puhul on tegemist ametiseisundi kuritarvitamise erijuhtumiga, kus ametiseisundi tahtlik ärakasutamine leiab aset arestimajaülesannete täitmise ajal, erinevalt ametiseisundi ärakasutamisest, mis räägib seisundi ärakasutamisest. Millal vastav ametiisik on oma ametiülesannete täitmisel, sõltub ametikoha ja teenistuse iseloomust- politseinik peab täitma oma teenistuskohuseid ka väljaspool oma ametlikku tööaega. Kohtulikul uurimisel on usaldusväärselt tõendamist leidnud, et O.S oli tööl arestimajas oma ametiülesannete täitmisel ajal, mil ta kasutas Ivo Vonderi suhtes vägivalda. Seega pani teo toime ametiülesannete täitmisel. O.S tegutses tahtlikult, sest tema tahtlus oli suunatud Ivo Vonderi aheldamisele nari külge K.N poolt. Võimuliialduse toimepanemiseks kasutas ta ära K.N. 9 Apellant leiab, et O.S süüks arvatavad teod
järgi õigesti Samuti leiab apellant, et O.S-ile esitatud kolmas süüdistus, omavolile kaasaaitamine, on usaldusväärselt tõendamist leidnud. Apellant on seisukohal, O.S õigeksmõistmine selles süüdistuses on ebaõige ja ei põhine kohtuliku uurimise käigus uuritud tõenditele ning on motiveerimata. Apellant leiab,et O.S ütlused on ebausaldusväärsed ja ennastõigustavad ning on ümber lükatud ja tema süü on usaldusväärselt tõendatud: K.N ütlustega selles, et kambris kasutas ta regulaarselt käeraudu. Üks paar oli tal saadud T.V- need olid vanad eestiaegsed käerauad ja täiesti korras. Teise paari sai ta vastavalt vajadusele O.S-ilt, kes andis talle käerauad O.F-i korraldusel. Kannatanu Alar Ninni kohtuistungil antud ütlustest nähtub, et korrapidaja Gennadi pidi nägema, kui ta oli käeraudadega nari küljes, ta tuli kambrisse, K.N magas, midagi Gennadi ütles, et võtab suitsu. Ma ei öelnud, et ta mind lahti teeks. Gennadi oli politseitöötaja ja ta nägi mind, aga midagi ette ei võtnud, oli päri sellega, mis K.N tegi. Mis minu ütlemisest kasu oleks olnud. Vastavalt Pärnu Politseiprefektuuriarestimajatöö arvestuse raamatule viibis Alar Ninn kambris nr 16 ajavahemikul 17.08.1999.a. kuni 18.08.1999.a. Lisaks eelnevale tuleb arvestada kannatanu Kalle Pärnoja eeluurimisel antud ja kohtus avaldatud ütlustega. Fotode järgi tundis Kalle Pärnoja ära O.S , kes käis K.N juures ja pidi nägema teda käeraudades Vastavalt Pärnu Politseiprefektuuriarestimajatöö arvestuse raamatule viibis Kalle Pärnoja kambris nr 16 ajavahemikul 12.10.1999.a. kuni 13.10.1999.a Veel viitab prokurör kannatanute Eget Uibo, Rondo Ratuti, Sigmar Reimanni, Ivo Vonderi, Lauri Kütti, Indrek Männiku, Rivo Tammebaumi, Innar Pilme, Raivo Taatsi, Aare Männilaane, Kalle Jungi, Alar Ninni, Veikko Rosenbergi, Marko Terase, Aimur Kukke, Lauri Tohveri, Aleksandr Kazanini, Rait Tiismaa, Rain Ralliste, Vadim Martsi, Kalmer Tali, Margus Kulleri, Kalle Pärnoja, Artur Kallase, Marger Tammeti, Erki Iire, Ragnar Tilka, Ardo Kohvi, Vladimir Kamalitdinovi, Jaan Leppa usaldusväärsete ütlustega selles, et neilt nõuti K.N poolt puhtsüdamlikke ülestunnistusi. Kui nad ei nõustunud, siis kasutas K.N nende suhtes füüsilist vägivalda, samuti kasutas enamuse kannatanute suhtes käeraudu, ähvardas või lõi kumminuiaga, võttis ära esemeid ja sundis kirjutama avaldusi omandiõiguse saamiseks esemete/rahade saamiseks. Erivahendite väljastamise kaartidest nähtub, et O.S olid erivahendid. Pärnu Politseiprefektuuriarestimajapolitseinooreminspektori ametijuhend (03.02.1998.a. KK nr 50), millest O.S lähtuma pidi, oli talle teada 02.11.1998.a Seega, arvestades eeltoodut leiab apellant, et kohtulikul uurimisel on omavolile kaasaaitamine kohtulikul uurimisel usaldusväärselt tõendamist leidnud. 10 Tõelise õiguse all mõeldakse süüdlasele seaduse või muu normatiivakti alusel kuuluvat õigust. On tõendatud, et kambris oli K.N eri aegadel mitu paari käeraudu. Ühed käerauad andis talle perioodiliselt O.S . Seega omavoli pani K.N toime kasutades käeraudu, mida sai perioodiliselt O.S käest. Kvalifitseerivaks tunnuseks on tegeliku õiguse teostamine ebaseaduslikus korras. Kohtuistungil leidis tuvastamist, et K.N, kui politsei agendil, oli õigus saada teavet kambrikaaslaste käest ilma vägivallata ja töötama pidi varjatult, so pidi teostama jälitustegevust seaduslikult ja tagama salajasuse. Kambrisse nr 16 paigutati kinnipeetavad ja vahialused, keda O.F pidas vajalikuks läbi töödelda. K.N , täites kambrisisese agendi ülesandeid ja omades sellega kaasnevat õigust saada kinnipeetavatelt ja vahialustelt informatsiooni toime pandud kuritegudest ja kuritegelikest sidemetest, teostas antud õigust ebaseaduslikus korras, tarvitades läbitöödeldatavate suhtes füüsilist vägivalda. Käearauad sai ta perioodiliselt ja vastavalt vajadusele O.S-ilt, kes teadis, et K.N on kambrisisene agent ning teadis, et K.N vajab käeraudu ülestunnistuste saamiseks kinnipeetavatelt. Samas teadis ta, et ülestunnistusi ei tohi nõuda vägivalda tarvitades ning käeraudu kasutades. Vaatamata sellele andis ta K.N-ile käerauad, teades, et K.N kasutab neid kinnipeetavate aheldamiseks. Seega oli tema tahtlus suunatud omavolile kaasaaitamisele. Arvestades eeltoodut on apellant seisukohal, et O.S pani toime omavolile kaasaaitamise, mis seisnes K.N-ile omavoli toimepanemiseks riistade (käeraudade) andmises Mairold Lehismets. Mairold Lehismetsa õigeksmõistmist vaidlustab apellant osaliselt, so ainult Ronda Ratuti osas. V. Rosenbergi osas nõustub apellant kohtu järeldustega ja selles osas kohtuotsust ei vaidlusta. Kohus leidis, et Mairold Lehismets tuleb talle esitatud süüdistuses mõista õigeks, kuna süüks pandud teo toimepanemine tema poolt s.o. kuriteo koosseisu tunnused tema tegevuses ei ole tõendatud. Kohus põhjendab oma seisukohta sellega, et M.Lehismets ei pidanud oma ametikoha tõttu teadma, mis alustel viibis K.N arestimajas ja millised olid tema ülesanded. Apellant ei nõustu kohtu järeldustega ja on seisukohal, et süüdistus selles, et Lehismets nägi nari külge aheldatud Ratutit, on on usaldusväärselt tõendatud kannatanu Rondo Ratuti ütlustega selle kohta, et 1999.a. paigutati ta Pärnu Politseiprefektuuriarestimajakambrisse nr 16 kahel korral - mais. Mõlemad korrad istus temaga kambris K.N. Mais oli ta kambris 5 päeva. K.N kinnitas ta käeraudadega nari külge ning ta oli aheldatud kõik kambris viibimise päevad. Ühel hommikul käisid kambrit kontrollimas Ivannikov koos Veiko nimelise politseiametnikuga, kes oli temale tuttav varasemast ajast. Sel ajal oli ta kinnitatud käeraudadega nari külge. Üks politseinikest käskis K.N ta vabastada, mida K.N ka tegi, kuid käerauad jäid tal ühe käe külge rippuma. Kambrit läbi ei otsitud, lihtsalt vaadati üle. Veiko nimelise tundis ta fotode järgi ära ja tundis ära ka kohtuistungil ning jääb kindlalt selle juurde, et politseinik, kes teda aheldatuna nägi, oli Mairold Lehismets. Ratut lihtsalt teadis valesti, et selle politseiniku nime olevat Veiko. 11 Fotode järgi tundis Ronda Ratut ära Mairold Lehismetsa, kes koos Ivannikoviga teostas kambri kontrollimist Kohtualuse K.N ütlustega selles, et Lehismets ja Ivannikov käisid kambri läbivaatust tegemas ja nägid Ratuti käeraudades, kuid midagi talle selle kohta ei öelnud. Vastavalt Pärnu Politseiprefektuuriarestimajatöö arvestuse raamatule viibis Rondo Ratut Pärnu Politseiprefektuuriarestimajakambris nr 16 ajavahemikel 26.05.1999.a. kuni 31.05.1999.a. ja 23.07.1999.a. kuni 24.07.1999.a. Veel on M. Lehismetsa süü tõendatud teiste kannatanute Leppa usaldusväärsete ütlustega selles, et neilt nõuti K.N poolt puhtsüdamlikke ülestunnistusi. Kui nad ei nõustunud, siis kasutas K.N nende suhtes füüsilist vägivalda, samuti kasutas enamuse kannatanute suhtes käeraudu ning ähvardas või lõi kumminuiaga ning võttis ära esemeid ja sundis kirjutama avaldusi omandiõiguse saamiseks esemete/rahade saamiseks. Pärnu Politseiprefektuuriarestimajapolitseinooreminspektori (konvois) (30.04.1999.a. KK 171) tutvus Mairold Lehismets 31.05.1999.a. ametijuhendiga Apellant on seisukohal, et süüdistuse aluseks saavad olla eelpool nimetatud tõendid ja just peamise tõendina kannatanu Ronda Ratuti ütlusted. Ratut on kohtueelsel uurimisel kui ka kohtulikul uurimisel andnud üheseid ütlusi selle kohta, et Lehismets teda nägi.Seda kinnitab ka K.N. Kvalifikatsioon on õige. Subjektiks saab olla üksnes ametiisik, kelleks M. Lehismets kui politseiametnik, oli. Ta pani temale süüks arvatud kuriteod toime oma õiguspädevuse piires /RK 3-1-1-99-98/
koosseis sisaldab kahte tunnust: ametiseisundi tahtlikku ärakasutamist ja olulise kahju tekitamist riigi või isiku huvidele. M. Lehismets pidi oma töös juhinduma Politseiseadusest, selle alusel vastu võetud seadusandlikest aktidest, arestimaja sisekorra eeskirjadest ja ametijuhendist. Seega pidi ta jälgima, et arestimajas ei ole keelatud esemeid ega kambrites erivahendeid. M. Lehismetsal tulunuks võtta meetmed vägivalla lõpetamiseks ja erivahendite (keelatud esemete) äravõtmiseks. Lehismets, teostades kambri 16 läbivaatust, nägi, et K.N on käerauad ja ta nägi nendega aheldatuna Ratutit. Seega, arvestades kogutud tõendeid, pani Lehismets toime ametialase kuritarvitamise. Ametialaste kuritegude puhul kahjustatakse täitevvõimu tegevust selle esindaja endi tegevusega. Ka võib kahju olla tekitatud mitte ainult riigi vaid ka eraisiku seadusega kaitstud huvidele. Kambrisse 16 paigutatud isikutel on õigus inimväärikale kohtlemisele, õigus vabadusele kambri piires ja õigus kehalisele puutumatusele. Antud kriminaalasjas on tõendamist leidnud, et K16 alandati kinnipeetavaid, võeti/piirati nende vabadust kambri piires liikumiseks ning kasutati nende kallal vägivalda. K.N sai kambris 16 kinnipeetavate suhtes vägivalda tarvitada ja käeraudu kasutada, sest O.S andis talle need vahendid perioodiliselt kambrisse. 12 Arvestades eeltoodut Lehismets kasutas tahtlikult ära oma ametiseisundit ning tekitas sellega olulise kahju arestimajakambris nr 16 kinnipeetavate ja vahialuste isikute seadustega kaitstud huvidele Seega on apellant seisukohal, et Lehismetsale süüks arvatavad teod
järgi on õigesti kvalifitseeritud ja palub ta selle paragrahvi järgi süüdi tunnistada. Kokkuvõtteks leiab apellant, et Rapla Maakohtu 27.10.2004.a. otsus kuulub osaliselt tühistamisele T.V , M.G , O.S ja Mairold Lehismetsa õigeksmõistmise osas ning nad tuleb uue otsusega süüdi mõista ja karistada vastavalt süü suurusele. Kohus on kohaldatud valesti materiaalõigust ning rikutud on oluliselt kriminaalmenetlusõigust: kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Prokuröri apellatsioonile esitas kirjalikud vastuväited Mairold Lehismets. 2. O.F taotleb apellatsioonis maakohtu otsuse tühistamist ja enese õigeksmõistmist. Apellatsiooni motiivid on järgmised. Maakohtu otsus ei sisalda mitte ühtegi konkreetset tema ametikohustustest tulenevat nõuet, mida ta oleks rikkunud ja milline oleks antud juhul
Otsusest ju nähtub, et kohus ei lugenud tõendatuks K.N-ile soodustuste tegemist, K.N-ilt kaastöötoimiku raames vägivaldsel teel saadud jälitusteabe kasutamist, konvoeerimisnõuete rikkumise luges kohus formaalseks ning ametiauto juhtimise üleandmist käsitles distsiplinaarsüüteona. Nõustudes maakohtu otsusega osas, millega teda õigeks mõisteti, leiab samas apellant, et maakohus ei andnud hinnangut talle inkrimineeritud õigusnormide rikkumisele. Sellega on aga rikutud tema kaisteõigust. Kohtuotsuses puudub põhjendus ja kohtu järeldused ei vasta tuvastatule. Süüdistuses tugineti - Politseiameti 01.03.1999.a. käskkirjale nr 290, millest tuleneb tema teenistussuhe; - Jälitustegevuse seadusele, mille § 14 lg 2 sätestab jälitustegevuse salastatuse. Selle nõude rikkumist talle inkrimineeritud ei ole. Seda sätet nimetatakse K.N arestikambrisse paigutamise alusena. Maakohus väljus siinjuures süüdistusest, kui mainis et salastatuse nõue on täitmata – K.N ei varjanud, et töötab kriminaalpolitsei heaks. Kohus leidis, et K.N ei kogunud informatsiooni JälitTS § 7 p 3 mõttes, vaid sisuliselt sundis kannatanuid ütluste andmisele. Samas leidis kohus põhjendatult, et K.N poolt kannatanutelt saadud ülestunnistusi ei saa lugeda jälitusteabeks. Maakohtu otsus salastatuse nõude rikkumisele ei tugine. Apellant rõhutab, et ta polnud teadlik K.N helistamisest jälitustoimkonnale informatsiooni täpsustamiseks kannatanute juuresolekul. K.N ise paljastas, et ta on agent – avaldas vastava artikli ajalehes Postimees (14.05.2001). - Jälitustegevuse juhendile, kinnitatud Politseiameti 07.03.1997.a. käskkirjaga nr
See on ebatäpne. Süüdistatav tunnistas üksnes O.F-i korraldusel osade kannatanute suhtes käeraudade kasutamist. K.N puudus tahtlus, ta täitis O.F-i ja M.G korraldusi, olles veendunud, et käeraudade kasutamine oli seaduslik. K.N oli kaasatud salajasele koostööle jälitustegevuse seaduse § 14 tähenduses ning pidi andmete kogumisel täitma ja järgima talle politseikomissari poolt antud juhiseid – seega täitis ta oma kohustusi, mitte ei realiseerinud subjektiivseid õigusi. Kohus luges K.N teo
See aga eeldab tegelikult objektiivselt eksisteerivat (võimalikku) õigust. Kohus samas sellise õiguse olemasolu ei tuvastanud. K.N KrJK § 188 alusel süüditunnistamine on seega arusaamatu ja materiaalõigusega vastuolus. Kohtu seisukoht, et K.N ei tegutsenud jälitustegevuse seaduse raames, pole õige. Ta tegutses selle seaduse raames igal juhul, kuid temale korraldusi andnud O.F võis rikkuda jälitusteghevuser piire. JTS § 5 lg 2 kohaselt on jälitustegevuse meetodid, taktika ning üksnes jälitustegevuses kasutatavate või selleks kohandatud tehniliste vahendite kohta käiv teave ametkondlik. Meetodid ja taktika määrab seega jälitusametkond. K.N sai korraldused O.F-ilt. Kohus tuvastas, et K.N-ile anti kumminui ja käerauad, mida 15 ei konfiskeeritud, sellest oli jälitusasutus teadlik. K.N suhtles pidevalt käsuandjatega, kes olid kõrged riigivõimu esindajad. Selge, et süüdistataval puudus igasugune kahtlus oma tegevuse seaduslikkuses. Seega ei ole tõendatud K.N poolt oma tegeliku või oletatava õiguse teostamine teadvalt ebaseaduslikus vormis ega ka see, et ta oleks teostanud informatsiooni kogumist ebaseaduslikus korras. 2.1.2 K.N käitumises puudub ka omavoli subjektiivne koosseis. Kohus leidis, et süüdistatav tegutses otsese tahtlusega. See on väär, sest ta ei teadnud O.F-i korraldusi täites, et paneb toime kuriteo. Tema tahtlus oli suunatud politseikomissari korralduste täitmisele ja jälitustegevuse läbiviimisele, mitte omavoli teostamisele. Vastutus erivahendite ja võimalike ebaseaduslike korralduste andmise eest langeb korralduse andnud isikutele. JTS § 6 lg 3 kohaselt vastutab jälitusametkonna juht jälitustegevuse korraldamise ning selle tegevuse seaduslikkuse eest. Seega ei saanudki kohus tuvastada K.N otsest tahtlust. Kaitsja leiab, et nii kriminaalkoodeks kui ka karistuseadustik välistavad antud olukorras süüdistatava vastutuse (
koosseisu tasandil, KarS ka süü tasandil), mistõttu K.N vastutusele võtmine
2.1.3 Vastavalt kriminaalõiguse teooriale võib ametkonna teadlik mittesekkumine isiku tegevusse olla õigustavaks asjaoluks, mis välistab teo õigusvastasuse. Käesoleval juhul määras ametkond ise kaastöötaja poolt rakendatavad meetodid ja vahendid. O.S ütlustest nähtub, et T.V ja A. Ivannikov ütlesid, et K.N ei puudutataks. A. Ivannikov teatas käeraudade ja kumminuia olemasolust O.F-ile ja T.V-le ning sai siis O.F-ilt teada, et K.N on agent, andes mõista, et temasse tuleb suhtuda leebemalt. A. Sild tunnistas, et neile oli kõrgemalt poolt antud mõista mitte sekkuda K.N asjadesse. Kambrisse 16 pandi kinnipeetu vaid O.F-i korraldusel. Kohus on märkinud, et K.N ütlustes ei ole alust kahelda. Tuvastati, et käerauad ja kumminuia andis talle O.S O.F-i teadmisel. Käeraudu andsid talle ka teised politseinikud – Keersalu, Pulk, Jakobson, O.F, Talts, Sild. Kohtu käsutuses on õiend, mille kohaselt olid K.N mobiiltelefoni mälus paljude politseitöötajate telefoninumbrid. Ka märkis kohus, et ei kahtle, et politseinikud, kes kambrit kontrollisid, pidid nägema käeraudu või kannatanuid käeraudadesse panduna. Eelnevast tulenevalt puudub K.N tegudes õigusvastasus. 2.1.4 K.N puudub süü. Isikul puudub süü, kui ta ei saa aru oma teo keelatusest ja see eksimus on temale vältimatu. Tuvastatud on, et süüdistatav ei soovinud õiguskorda kahjustada. Tehes koostööd politseiga ja täites kõrge riigivõimu esindaja korraldusi ei olnud süüdistataval objektiivselt põhjust kahelda oma teo õiguspärasuses. Muuhulgas tuleb arvestada asjaoluga, et isiku tegevus- ja kommunikatsioonivabadus oli piiratud (Riigikohus on leidnud, et vanglas viibimine õigustab normi mittetundmist). K.N ei pidanud teo toimepanemise ajal isegi võimalikuks, et tema tegevus võib olla seadusega keelatud. Tegemist oli talle jälitustegevuse raames antud ülesandega, mille täitmine toimus range kontrolli all. 2.1.5 K.N oli O.F-i vahend kannatanutelt informatsiooni saamiseks. Maakohus luges alluvussuhte olemasolu tõendatuks, kuid jättis arvestamata, et kui isik tegutseb teise isiku korraldusel ja huvides ning paneb korraldust täites toime õigusvastase teo, siis on see alluvussuhte tuvastatuse korral käsitletav kuriteo vahendliku täideviimisena. K.N puudus igasugune isiklik huvi informatsiooni saamiseks. Vahendlikku täideviimist 16 iseloomustabki see, et üks isik juhib sündmusi ja kasutab teist isikut. K.N sai olla pelgalt tegude vahendaja. Täideviimist tuleb sisustada teovalitsemisena – objektiivsete ja subjektiivsete tunnuste kogumina, mis näitab, kelle teod moodustavad kaaluka osa kuriteokoosseisu tunnuste täitmisel ja kelle tahe tegu juhib. Kohtupraktika kohaselt ei pane vahendliku täideviimise puhul kuritegu õiguslikus mõttes toime vahend, vaid vahendlik täideviija ehk antud juhul O.F. Tegu tuleb omistada O.F-ile , teda tuleb lugeda toimepanijaks ja tema ka vastutab. Teo vahendaja teo toimepanemise eest ei vastuta, liiati veel siis, kui ta tegutses keelueksimuses ja see eksimus oli vältimatu. 2.2 K.N süüdimõistmine
lg 2 p 1 järgi ei ole kooskõlas faktiliste asjaoludega ning kohus on vastavat normi ebaõigesti kohaldanud. K.N süüdistati R. Ratuti, S. Reimanni, A. Männilaane, A. Ninni, V. Rosenbergi, L. Tohvri ja R. Ralliste vara avalikus varguses. Need süüdistused on alusetud, sest väidetavad teod ei ole tõendatud. Puuduvad igasugused tõendid, et süüdistustes nimetatud vara üldse olemas oli. Kohus ei arvestanud, et arestikambrisse ei saanud üldse siseneda väärtesemete ja rahaga. Puudub omastamise fakt. Kohus mainib, et kannatanute avalduste alusel läks K.N-ile üle valdus nende rahale või esemetele, mitte omandiõigus. Millegagi ei ole tõendatud, et K.N oleks saanud endale tsiviilhagides loetletud asjade/raha valduse. Kõik asjad olid arestimaja vastutaval hoiul. Samuti ei ole süüdistusel esitada ühtegi kannatanu vastavasisulist avaldust. Millegagi ei ole tõendatud kannatanute väited väidetava vargusega kaasnenud vägivalla osas. Asja materjalides ega kohtuotsuses ei ole kirjeldatud vägivalla seost vargusega. Avalik vargus eeldab, et isikul on soov teostada faktilist võimu asja üle. Antud juhul ei ole tõendatud teod, rääkimata K.N soovist teostada faktilist võimu väidetavalt varastatud asjade üle. 2.3 K.N
K.N-ile omistatud tegude kirjeldus ei vasta antud süüteo objektiivsele koosseisule. Puuduvad tõendid, et K.N oleks saanud väljapressimisega mingit varalist kasu. Kohtuotsuse kohaselt lasi K.N kirjutada kannatanutel avaldusi, mille tulemusel läks väidetavalt temale kinnipeetavatelt arestimajja hoiule võetud või kambris kaasas olnud vara valdus. See ei ole kooskõlas kehtiva õigusega. Avaldused toidupaki saamiseks, asjade kättesaamiseks ei ole käsitletavad väljanõudeõiguse loovutamisena (need väidetavad avaldused ei olnud tehtud K.N nimele). Varalise kasuga on tegu siis, kui isik saab nõudmise tulemusena endale asja, mis ei kuulu talle või varalise õiguse, millele tal pole õigust. Seega peavad hüved olema läinud tema käsutusse. Ilma omastamiseta ei ole väljapressimist. 17 Väljapressimine eeldab tahtlust koosseisu asjaolude osas. Ei ole tõendatud ei teod ega ka see, et K.N kasutas vägivalda avalduste kirjutamiseks, samuti ei ole tõendatud avalduste olemasolu ega pole toimunud omandi/valduse üleminekut. Väljapressimine seisneb kannatanu viimises varalise enesekahjustuseni, kusjuures sellega peab kaasnema ähvardus piirata vabadust või rakendada vägivalda. Süüdistatav ei ole E. Uibole, J. Seermaale ja M. Terasele kuulunud mobiiltelefone omastanud ega nende arvelt kasu saanud. Puuduvad avaldused või volikirjad, puuduvad tõendid vägivallast väljapressimise eesmärgil. Puuduvad tõendid, et Teras, Kohv ja Tammet poleks tellitud toidupakki kätte saanud või nende saamiseks oleks raha üle antud. Ei ole teada, et K. Pärnoja püksirihm oleks üldse kunagi hoiule võetudki. Vahetustehing ei ole kriminaalkorras karistatav tegu. K.N on möönnud K. Pärnoja püksirihma vahetamist tee ja sigarettide vastu, kuid ka selle vara andis süüdistatav M.G-le . Vahetustehingu tegi K.N ka M. Terasega. Arvestada tuleb, et väidetavalt K.N poolt väljapressitud telefon №kia 6110 oli O.F-i kasutuses. Kui kannatanud hoiuleantud esemeid arestimajast tagasi ei saanud, siis tuleb tuvastada, kes vastutasid hoiule võetud asjade säilimise eest ja varalisi nõudeid saab esitada vastava ametkonna vastu. Seega pole väljapressimised tõendamist leidnud. 3 Kriminaalmenetluseõiguse rikkumised. 3.1 Kohtuotsuse järeldused ei vasta tuvastatud asjaoludele. Kohus leidis, et käeraudade kasutajaks ja kannatanute õiguste rikkujaks oli K.N koostöös kriminaalpolitseinikega. See seisukoht on ebaõige ja vastuolus kogutud tõenditega. Kohus tuvastas, et korralduse käeraudade kasutamiseks andis O.F. Seega on korrektne väita, et kannatanute õiguste rikkujaks oli jälitusametkond, kes kasutas kaastöötajana K.N ja andis talle ebaseaduslikke korraldusi. Kohus märkis seda samuti, öeldes, et käeraudade, vägivalla kasutamine ei toimunud K.N algatusel. Kui mõista K.N korralduse täitmise tõttu süüdi, ei ole õige mõista õigeks arestimaja korrapidajaid ja teisi politseiametnikke, kes nägid K.N poolt uurimistoimingute raames käeraudade kasutamist ning avaldasid sellest kõrgemalseisvale politseiametnikule. Kohus tuvastas, et K.N oli O.F-i salajane kaastöötaja alates 1994.a. Samas on kohus leidnud, et mainitud arestimaja korrapidajate ja politseinike teos välistab kuriteokoosseisu just alluvussuhe ja korralduste täitmine. 3.2 Kohus rikkus süütuse presumptsiooni põhimõtet. Olukorras, kus faktilised asjaolud näitavad üheselt, et süüdistatava tegu ei vasta süüdistuses märgitud teokoosseisule, ei saa K.N kuriteos süüdi mõista. 3.3 Kohus hindas tõendeid valikuliselt ja ühekülgselt. Kohus hindas kannatanute ütluste usaldusväärsust erinevalt. S. Reimanni ütlused, nagu oleks K.Neda noaga ähvardanud ei ole usaldusväärsed. Kohus ei lugenud usaldusväärseiks S. Reimanni ja V. Rosenbergi ütlusi, kuid rahuldas nende ütluste alusel tsiviilhagi ja mõistis kahju välja K.N-ilt. Apellant palub tõendid ümber hinnata ja K.N süüditunnistamisel aluseks võetud kannatanute ja tunnistajate ütlused arvestamata jätta. 18 3.4 Kohus kasutas süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel lubamatult erinevate kuriteoepisoodide kohta tuvastatut kogumis ega arvestanud konkreetsete teokoosseisude täitmiseks vajalikke objektiivseid ja subjektiivseid asjaolusid. K.N poolt jälitustegevuse ülesannete täitmisel kaastöötajana O.F-i korralduse alusel käeraudade kasutamine on kvalifitseeritud alusetult avalikuks varguseks ja väljapressimiseks. K.N puudus igasugune isiklik huvi kannatanutelt saadava teabe või nende vara suhtes. Ta täitis üksnes O.F-i korraldusi. 4. Kannatanu Jaan Lepp taotleb apellatsioonis K.N süüditunnistamist
järgi
asemel, leides, et K.N peksis eelnevalt kaaskannatajaid ja alles siis omastas ebaseaduslikul teel nende esemed, seega pani toime röövimise. KOHTUMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS Prokurör jäi esitatud apellatsiooni juurde ja taotles maakohtu otsuse osalist tühistamist, uue otsusega M.G, T.V, M. Lehismetsa ja O.S süüditunnistamist. O.F-i, K.N kaitsja ja kannatanu J. Lepa apellatsioonid palus prokurör rahuldamata jätta. O.S , M. Lehismets, M.G ja T.V taotlesid maakohtu otsuse muutmata ja prokuröri apellatsiooni rahuldamata jätmist. O.F-i esindaja adv. E. Jundas toetas O.F-i esitatud apellatsiooni ja taotles maakohtu otsuse tühistamist ning O.F-i õigeksmõistmist rehabiliteerimise eesmärgil, lähtudes KrMS § 199 lg 3 p 2. K.N ja tema kaitsja toetasid K.N suhtes esitatud apellatsiooni ja taotlesid õigeksmõistva otsuse tegemist. J. Lepp esitas kirjaliku taotluse, et tema apellatsiooni arutataks ilma tema osavõtuta. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT I K.N kaitsja apellatsiooniga kohtukolleegium ei nõustu. Maakohus on K.N põhjendatult
järgi süüdi tunnistanud – tuvastatud on selle süüteokoosseisu nii objektiivsed kui subjektiivsed tunnused. Põhjendatult on maakohus oma otsuses täpsustanud K.N süüdistust, märkides, et süüdistatav ei teostanud mitte oma tõelist õigust vahialustelt informatsiooni hankides, vaid tegemist oli oletatava õigusega. Kohtukolleegium peab vajalikuks märkida, et tõelise õigusena on võimalik käsitleda üksnes isikule mõne õigustloova üld- või üksikakti alusel kuuluvat tegelikku õigust. Seda aga asjas tuvastatud ei ole ning kohus sellele oma otsuses ka viitab /lk 25/. Kaitsja arusaam, nagu tuleks K.N süüdistuses kirjeldatud tegevust – vägivalla ja ähvarduste abil kinnipeetavatelt puhtsüdamlike ülestunnistuste nõudmist - käsitleda O.F-i ja M.G korralduste täitmisena e. oma kohustuste täitmisena, on kohtukolleegiumi arvates eksitav ega haaku maakohtu poolt tuvastatud tehioludega. 19 Kohtukolleegium peab vajalikuks märkida, et K.N näol on tegemist normaalse, vastutusvõimelise isikuga, kes oma tegude seadusevastasusest väga hästi aru sai. Apellandi väide, nagu oleks K.N-ile kui agendile oma ülesannete täitmiseks andnud süüdistuses kirjeldatud meetodid ja takika jälitusametkond, on meelevaldne. Pole tuvastatud ka, et seda oleks teinud O.F , kuigi viimane möönis K.N taktikat ja teadis sellest. Maakohus märgib põhjendatult, et K.N vastutust ei välista asjaolu, et ta erinevatelt politseiametnikelt käeraudu sai. Kohtukolleegium ei nõustu apellandiga selles, et K.N ei saanud aru oma tegude keelatusest ning eksimus oli temale vältimatu. K.N , olles varem korduvalt vabaduskaotuslikku karistust kandnud, oli väga hästi teadlik kinnipeetavate õigustest, vägivalla keelatusest. Seega ei saa tema puhul rääkida eksimusest. Kuivõrd aga eksimust ei ole tuvastatud, ei ole alust edasiseks analüüsiks eksimuse vältimatuse või välditavuse kohta. Mis puutub apellandi seisukohta, mille kohaselt tuleb K.N süüdistuses kirjeldatud tegevust käsitleda kuriteo vahendliku täideviimisena, siis kohtukolleegium peab vajalikuks rõhutada, et kuivõrd sellesisulisi süüdistusi ei ole kriminaalasjas esitatud ning kohtul lasub seadusest tulenev kohustus arutada kriminaalasja süüdistuse raames, ei ole apellandi poolt esitatud arutlusel alust. Maakohus on põhjendatult leidnud, et K.N pani toime avalikud vargused. Apellatsioonis esitatud arusaam, nagu puuduksid nimetatud kuriteo osas tõendid ning kahtlus selles, kas süüdistuses nimetatud vara üldse olemas oli, ei ole kohtukolleegiumi arvates põhjendatud. Maakohus on kannatanute ütlusi väga põhjalikult analüüsinud ning pidanud neid usaldusväärseiks. Muuhulgas on K.N ise avaliku varguse toimepanemist osaliselt omaks võtnud, kinnitades, et R. Rallistelt võttis püksirihma. K.N on kinnitanud ka seda, et S. Reimannil kõrvarõngas kõrvas oli ja et ta selle WC-st alla viskas. Kohtukolleegium peab vajalikuks viidata siinkohal kannatanute ütlustele, milles alust kahelda ei ole. Nii on A. Ninn kinnitanud, et andis kambrisse minnes ära küll rahakoti ja püksirihma, kuid hõbekett jäi kaela /X kd tl 30/; V. Rosenbergi ütlustest nähtub, et jope pani ta kambris varna, kuid tagasi ei saanud /VIII kd tl 11/; L. Tohver kinnitas, et K.N lihtsalt otsis ta läbi ja leides käekella ning rahakoti, võttis need ära /VIII kd tl 12-13, X kd tl 32/; R. Ralliste sõnul ei otsitud teda enne kambrisse viimist läbi ega võetud ära püksirihma /X kd tl 32-33/ ; R. Ratuti kinnitusel võttis K.N temalt jalas olnud tossud ning hiljem kuskil pargis nägi neid K.N jalas /VIII kd tl 142/; S. Reimanni ütlustest nähtub, et K.N rebis tal kõrvast kõrvarõnga, mis ei olnud korralikult kinnitatud ja viskas minema /X kd tl 43/. Asjaolu, et maakohus on mõnede kannatanute ütlused osaliselt, teisi süüdistatavaid puudutavas osas mitteusaldusväärseks lugenud, ei mõjusta kohtukolleegiumi arvates K.N süüküsimust, kuivõrd maakohus on arvestanud kannatanute ütlustega osas, mis haakuvad teiste tõendite ja tuvastatud tehioludega. Apellant, vaidlustades avaliku varguse süüksarvamist oma kaitsealusele, viitab eksitavalt kohtuotsuses väljendatud seisukohale, mille kohaselt läks kannatanute avalduste alusel K.N-ile üle valdus nende rahale või esemetele, kuivõrd seisukoht ei ole seostatav avaliku varguse süüdistusega vaid väljapressimise süüdistusega. Mis puutub vägivalla kasutamisse K.N poolt, siis selle on maakohus vaieldamatult tuvastanud, tema poolt kasutatud vägivald olukorras, kus lahkuda või põgeneda polnud 20 võimalik ja abi saamine tundus ja ka enamikel juhtudest oli lootusetu, oli vahendiks nii omavoli, avaliku varguse kui väljapressimise toimepanemisel. Ka väljapressimises on maakohus K.N põhjendatult süüdi tunnistanud. Kannatanud E. Uibo, J. Seerma, M. Teras, K. Pärnoja, A. Kohv ja M. Tammet on andnud toimunu kohta üksikasjalisi ja loogilisi ütlusi, milliste usaldusväärsus on kinnitatud ka teiste kriminaalasjas kontrollitud tõenditega. Nii nähtub 13.05.1999.a. kahtlustatava kinnipidamise protokollist, et E. Uibo mobiiltelefon Ericsson 688 võeti arestimajja hoiule /I kd tl 58/. E. Uibo ütlustest nähtub, et kirjutas K.N survel avalduse telefoni ajutiseks kasutamiseks andmise kohta K.N-ile. Lootes, et ta telefoni siiski tagasi saab, ei esitanud ta arestimajast vabastamisel kohe pretensioone vaid käis hiljem nii J. O.F-i kui A. Ivannikovi jutul, kuid telefoni tagasi ei saanud /X kd tl 35, VIII kd tl 143/. J. Seerma läbiotsimise protokollist nähtub, et temalt võeti hoiule raha 20 SEK-i ja 109 krooni ning mobiiltelefon Ericsson 688 /I kd tl 211/. J. Seerma ütlustest nähtub, et tema kasutuses olev ja tema tööandjale kuuluv telefon oli arestikambris K.N kasutuses ja viimasele oli ka teada täpne rahasumma, mis temalt arestimajja hoiule võeti. K.N käskis kirjutada avalduse, nagu ta oleks oma telefoni kätte saanud ning teise avalduse, et palub tuua endale toidupaki kogu raha eest, mis hoiule jäi ning et ta on toidupaki ka kätte saanud. Kui ta hoiatas, et telefon kuulub firmale, siis käskis K.N tal pärast vabastamist tuua mingi teine telefon, mida ta ka tegi, sest K.N ähvardas keeldumisel nii teda kui tema perekonda /X kd tl 3-4/. M. Terase ütlusi kinnitavad mitmed dokumentaalsed tõendid – kinnipidamise protokoll 493 krooni ja mobiiltelefoni Nokia hoiulevõtmist /II tl 92-93/, M. Terasele kuulunud telefoni №kia 6110 ja K.N-ile kuulunud telefoni №kia 2110 ja nende telefonide laadijate võetused ja vaatlused /II 95-96, 142-158/. M. Tammeti ütlusi selle kohta, et kirjutas K.N survel avalduse toidupaki saamiseks hoiule jäetud 100 krooni eest, kinnitab tema kinnipidamise protokoll, mille kohaselt võeti temalt ära ja anti hoiule 108 krooni /III tl 33/. A. Kohvi ütluste kohaselt käskis K.N kirjutada tal avalduse toidupaki saamiseks 200 krooni väärtuses, milline summa oli temalt kinnipidamisel ära võetud ja hoiule antud ning kinnitama avalduse lõpus, et on toidupaki ka kätte saanud. Neid ütlusi kinnitab avalduse koopia /III kd tl 137/. Oma ütlustele jäi A. Kohv kindlaks ka K.N-iga vastastamisel /III kd tl 222-223/. Kohtukolleegium leiab, et maakohus on kõikide kannatanute poolt antud ütlustesse piisava kriitikaga suhtunud, neid analüüsides ja teiste tõenditega võrreldes. Kannatanu K. Pärnoja ütlusi kummutavaid asjaolusid ei ole kohus tuvastanud ning seetõttu on tema ütlused aluseks võetud K.N süü tuvastamisel. K. Pärnoja kohtuistungil avaldatud ütlustest nähtub, et kumminuiaga ähvardamise mõjul kirjutas ta puhtsüdamliku ülestunnistuse ning avalduse, et tahab kambrisse püksirihma, mille arestimaja korrapidaja K.N-ile ka tõi /III kd 11-14/. Kaitsja arutlus, nagu puuduksid tõendid, et K.N süüdistuses kirjeldatud tegudega mingit kasu oleks saanud ning et ilma omastamiseta ei ole väljapressimist, on eksitav. Kohtukolleegium rõhutab, et väljapressimine on lõpule viidud varalise kasu nõudmisega. Selline nõudmine moodustab väljapressimise juhul, kui sellega kaasneb ähvardus piirata isiku vabadust, ähvardus hävitada või rikkuda vara või vägivald, mis on käesolevas kriminaalasjas tuvastatud. Oluline ei ole isegi see, kas nõudmine esitati enne varalise õiguse üleminekut süüdlasele või seisnes nõudmine juba tegelikult üleläinud valdamis- või kasutamisvolituste nö 21 vormistamise soovis. Varalise kasu nõudmine seisneb ettepanekus anda nõudjale või ka kolmandale isikule varaline kasu. Seega ei oma käesolevas asjas tähtsust, kas K.N ise kasutas kannatanutelt nõutud arestimajja hoiule antud raha, telefoni või muud eset või andis need kellegi teise valdusse. II Prokuröri apellatsioon on osaliselt põhjendatud. Selle üle, et süüdistatavad olid politseiametnikena ametiisikud
1. M.G Süüdistuse kohaselt rikkus M.G kui politseijuhtivinspektor 15.04.1993.a. Politseiameti käskkirjaga nr 87 kinnitatud Kinnises vanglas vabaduskaotuslikku karistust kandva ja eelvangistusmajja paigutatud isiku kinnipidamise ja konvoeerimise nõudeid ja 23.02.1998.a. käskkirjaga kinnitatud politseiasutuse mootorsõiduki kasutamise korda sellega, et viis K.N Pärnu maakonda jahile ning pärast seda, olles ise alkoholijoobes, kasutas K.N ametiauto juhina ja tarbis viimasega ühes trepikojas alkohoolseid jooke. Selline käitumine põhjustas olulise kahju Eesti Politsei mainele. Maakohus leidis, et süüks pandud tegude toimepanemine M.G poolt on tõendatud ning seda kohtu seisukohta vaidlustatud ei ole, M.G mõistis kohus õigeks kuriteokoosseisu puudumise tõttu. Esmalt peab kohtukolleegium vajalikuks märkida, et M.G rikkus konvoeerimise nõudeid. Konvoeerimise määrustiku (kinnitatud 15.04.1993.a. Politseiameti käskkirjaga nr 87) p 5 kohaselt on tavaline vahtkonna suurus ühe konvoeeritava jaoks 2-liikmeline vahtkond; p 2 sätestab, et konvoeerimine võib toimuda eriautodega, lühikestel marsruutidel ka jalgsi; p 13 keelab vangide veoks selleks kohaldamata sõidukeid kasutada ning juhul, kui vahialust transporditakse erandina sõiduautos, peavad olema tema käed raudus ja mõlemal küljel istuma vahtkonna liikmed. Seega on vangide ühest kohast teise toimetamine rangelt reglementeeritud. Maakohus tuvastas, et K.N viibimisel väljaspool arestimaja ei olnud teda saatmas vahtkond, konvoeerimise nõuded olid täitmata. M.G rikkus ka Politseiameti käskkirja nr 50 lisa 2, kuivõrd teenistusautot Ford Orion reg märgiga 060 PPP, millega jahil käidi, võisid kasutada üksnes politseiametnikud M.G ja O. Jakobson. Tuvastamist aga leidis, et M.G, olles ise joobes, kasutas kaine autojuhina vanglakaristust kandvat K.N . Seega kasutas M.G oma õiguspädevust ebaseaduslikult ära. Maakohus leidis, et M.G käitumises puudub
koosseisutunnus – oluline kahju, kuivõrd M.G tegevus ei rikkunud politsei mainet olulisel määral ning konvoeerimise ja kinnipidamise nõudeid sätestava eeskirja rikkumine on formaalne, mis ei saa olla politsei mainet kahjustav /lk 19/. Kohtukolleegium maakohtu käsitlusega ei nõustu ja soostub apellatsioonis esitatuga. Esmalt osundab kohtukolleegium Riigikohtu otsusele 3-1-1-100-00, milles märgitakse, et Lahendamaks küsimust, millises ulatuses mittevaralise kahjuga on igal konkreetsel juhul 22 tegemist, tuleb lähtuda sellest, kuivõrd ohtlik oli toimepandud tegu lähtudes üldisest õiglustundest ja ühiskonna õigusteadvusest ning kuivõrd see kahjustas seadusega kaitstud õigushüve. Kahju ulatust võivad muuhulgas mõjustada sellised asjaolud nagu toimepanija ametiseisundi asend riigi või kohalike omavalitsuste ametikohtade hierarhias, korruptiivse tegevuse ajaline kestvus, selle ühekordsus või süstemaatilisus, põhjendamatute või õigusvastaste toimingute või otsuste toimesfääri sattunud isikute hulk ning nende lokalisatsioon kohalikul, riiklikul või rahvusvahelisel tasandil, tekitatud kahju laad - millise tasandi võimu- või valitsemisorgani prestiiži ja autoriteeti kahjustati, millises määras nende usaldusväärsust riivati, kas ja milliseid häireid riigivõimu normaalses toimimises põhjustati jms. Seejuures tuleb arvestada, et mõnikord on tegu ja kuritegelik tagajärg üksteisest lahutamatud (näiteks on võimuesindaja ebaseaduslikud teod samaaegselt ka võimuorgani prestiiži ja autoriteedi alandamine). Samasugust seisukohta on Riigikohus avaldanud ka otsuses nr 3-1-1-24-01. Käesoleva kuriteo puhul on tegemist täidesaatva riigivõimu institutsioonis töötava politseiametnikuga, kelle töö ja käitumine peab tagama Eesti Politseile Politseiseadusega pandud laiaulatuslikud ülesanded avaliku korra tagamisel, inimeste ja organisatsioonide seaduslike huvide kaitsel lähtudes seaduslikkuse ja humanismi põhimõtetest ning teisalt ka õigustama politseile seadusega antud volitusi oma ülesannete täitmisel. Maakohtu poolt tuvastatud tehiolud viitavad sellele, et, piir politseiametnike kui seaduslikkuse kaitsjate ja kuriteo toimepanemise tõttu vanglakaristust kandva isiku vahel oli ähmastunud. Olukorras, kus on tuvastatud ühine jahilkäik, alkoholitarbimine, ametiauto kasutamine, ei ole enam alust rääkida politsei prestiižist, kahtluse alla oli seatud täidesaatva riigivõimu institutsiooni usaldusväärsus, politsei maine oli rikutud. Käesolevas asjas on kohtukolleegiumi arvates tegemist juhtumiga, kus võimuesindaja ebaseaduslikud teod on samaaegselt ka võimuorgani prestiiži ja autoriteedi alandamine. Kohtukolleegium on ka seisukohal, et maakohus on süüdistatavate väiteid ja selgitusi selle kohta, et K.N-ile kui agendile tuli teha paratamatult soodustusi, vääralt käsitlenud. Kohtukolleegium leiab, et tegemist on paljasõnalise ja ennastõigustava ettekäändega. Soodustuse tegemisest käesoleva kriminaalasja kontekstis võib rääkida üksnes siis, kui politseiametniku poolt ei ole rikutud ühtki temale seadusega või ametkondliku õigusaktiga pandud käitumisjuhist või politseiametniku eetikat. Seega, süüdistusest nähtuvalt tegutses M.G oma ametialaste volituste piires, rikkus talle töös juhindumiseks sätestatud käskkirja ja määrustikku ning need rikkumised kahjustasid olulisel määral Eesti Politsei mainet, see kahju tulenes otseselt ja vahetult M.G kui ametiisiku tegudest. M.G tuleb
2. T.V
järgi T.V-le esitatud süüdistuse kohaselt tema kui Pärnu Arestimaja juhtivinspektor, kes vastutas vahialuste õiguste tagamise eest ja teades K.N kui agendi viibimisest arestimajas, kasutas tahtlikult oma ametiseisundit ära – nähes pealt kinnipeetavate L. Leemanni ja R. Tannebaumi peksmist 1998.a. mais ja 1999.a. juulis, ei võtnud tarvitusele mingeid meetmeid K.N tegevuse tõkestamiseks ega andnud korraldusi ka alluvatele, millega põhjustas kaudselt olulise kahju nimetatud isikute seadusega kaitstud huvidele. Veel süüdistati T.V selles, et ta ajavahemikul 14.04- 28.10.1999.a. andis K.N-ile võimaluse vabalt ja konvoita viibida kokkusaamisel oma vanaemaga V. Stepanovaga sanatooriumis Sõprus, millega rikkus karistust kandva ja eelvangistusmajja 23 paigutatud isiku kinnipidamise ja konvoeerimise nõudeid, põhjustades olulise kahju Eesti Politsei mainele. Kohus leidis, et tõendatud ei ole T.V teadmine K.N kui agendi viibimisest arestimajas, kuivõrd tema ametijuhendis ei ole vastavat kohustust ette nähtud. Ka ei lugenud maakohus usaldusväärseiks L. Leemanni ja R. Tannebaumi ütlusi. Kohtukolleegium nõustub apellatsioonis esitatuga ja leiab, et T.V on
Maakohus on oma otsuses refereerinud T.V enda ütlusi, millest nähtuvalt sai T.V K.N kui politsei salajase kaastöötaja viibimisest arestimajas teada 1997.a., mil oli viimasega vestlus, talle sai teatavaks ka arestimajas valitsev olukord /lk 16/. Süüdistuses kirjeldatu leidis aset 1998. ja 1999.a. Seega oli T.V K.N-iga seonduv teada. Asjaolu, kas ta pidi oma ametijuhendist lähtuvalt K.N-ist kui agendist teadlik olema, ei oma kriminaalasja lahendamisel mingisugust tähtsust. Maakohus, analüüsides R. Tannebaumi ja L. Leemanni ütlusi, on leidnud, et kuivõrd süüdistuses kirjeldatu leidis aset pärast kella 17, s.o pärast tööpäeva lõppu ja T.V ei pidanud enam arestimajas olema, siis kannatanute ütlused pole usaldusväärsed /lk 22/. Kohtukolleegium märgib, et selline järeldus on oletuslik ega saa seetõttu kummutada ega kahtluse alla seada kannatanute ütlusi. Tõendid sellest, et T.V pärast tööpäeva lõppu enam arestimajas ei olnud, puuduvad, maakohus on seda vaid oletanud. R. Tannebaum on kindlalt jäänud oma eeluurimisel ja esimesel kohtuistungil antud ütluste juurde ja selgitanud kohtuistungil, et tundis T.V ära ning et kui inimene luugist sisse vaatas, jättis ta näo meelde, hiljem sai teada, et ta nimi on T.V, teadis, et ta on arestimaja ülem, nägi teda ka tapis sõites /VIII kd tl 10/. R. Tannebaumi kohtueelsel uurimisel antud ütlustest nähtub, et K.N kinnitas ta käeraudadega nari külge ja lõi lahtise käega näkku, mida nägi arestimaja ülemus T.V, kes seisis ukse taga ning vaatas luugist, rääkis venelasega, millest tema aru ei saanud. Selleks ajaks kui teda nari alla saadeti, oli T.V läinud /I kd tl 195-196/. Samasisulisi ütlusi on R. Tannebaum korranud järgmisel ülekuulamisel /I kd tl 200-201/. Neist ütlustest ilmneb kohtukolleegiumi arvates R. Tannebaumi kindel veendumus, et kambriluugist vaatajaks oli T.V . Kohus kahtleb R. Tannebaumi ütlustes veel seetõttu, et need on antud aasta ja 5 kuud pärast sündmust ja leiab, et kannatanu võis T.V arestimaja korrapidajaga segi ajada. Kohtukolleegiumi ei veena maakohtu kahtlused ja soostub apellandiga, et kohtu oletuslikud järeldused ei ole kahtlusteks, mis tuleksid tõlgendada kohtualuse kasuks. R. Tannebaumiga asetleidnud sündmused Pärnu Arestimajas ei olnud igapäevased, mis kergelt ununevad, pealegi on kannatanu selgitanud, et nägi sama meest korduvalt. Kohtukolleegium leiab, et maakohus ei ole tuvastanud asjaolusid, mis võiksid kannatanu ütlused kahtluse alla seada. R. Tannebaumi ütlused on kohtukolleegiumi arvates usaldusväärsed ja T.V süüdistuses kirjeldatud käitumise tõendamisel aluseks. L. Leemanni eeluurimisel antud ütlustest nähtub, et K.N vägivallatsemise ajal vaatas kambri luugist sisse arestimaja korrapidaja, samas aga mitte see isik, kes teda arestimajja vormistas /III kd tl 94/. Kohtuistungil kinnitas L. Leemann eeluurimisel antud ütlusi, kuid vastates T.V küsimusele selgitas, et äratundmiseks esitamisel andis uurija talle plakati fotodega ja küsis, milline neist vaatas luugist sisse. Plakatil oli üks vuntsidega mees, pakkus tema välja, arvas, et see oli T.V, võis ka eksida /X kd tl 115/. Siit järeldub, et L. Leemann ei 24 olnud kindel, et isikuks, kes tema peksmist pealt nägi, oli T.V . Maakohus jättis põhjendatult L. Leemanni ütlused T.V süü tuvastamisel kõrvale, leides, et kahtlused tuleb süüdistatava kasuks tõlgendada. Kohtukolleegium siinkohal apellandiga ei nõustu. Kohtuistungi protokoll ei kinnita apellatsioonis esitatut, nagu oleks L. Leemann T.V kohtuistungil ära tundnud ja et L. Leemann oleks eksimatult kinnitanud, et just T.V oli see politseiametnik, kes tema peksmist pealt vaatas. Seega tuleb T.V süüdistusest tuleb välja jätta L. Leemanniga seonduv. Maakohus luges küll tõendatuks K.N sõidutamise arestimajast sanatooriumisse oma vanaemaga kohtumisele ja sinna jätmise, kuid leidis, et see võis olla üksnes teenistusalane rikkumine, mis kuritegu ei moodusta. Ka viitab maakohus K.N-ile paratamatute soodustuste tegemisele ja asjaolule, et konvoeerimise reegleid järgides ei oleks saanud kuidagi hoida koostööd saladuses/lk 23/. Kohtukolleegium nõustub siinjuures apellandiga ja leiab, et maakohtu käsitlus on väär. Apellant märgib põhjendatult, et O.F-i, M.G ja A. Ivannikovi ütluste kohaselt tuli K.N kohelda täpselt samuti nagu teisi kinnipeetavaid. Väljaspool kambrit ei olnud mõeldav K.N-ile soodustuste tegemine, sest vastasel juhul oleks tulnud avalikuks, et K.N on politsei salajane kaastöötaja, K.N paljastada aga ei tohtinud. Seetõttu polnud mõeldav talle nähtavate soodustuste tegemine, milleks on ka konvoeerimisnõuete eiramine. T.V ametijuhendi p 2.16 kohaselt oli tema ülesandeks kinnipeetavate konvoeerimise tagamine. Prokurör märgib põhjendatult, et ilmse seaduserikkumisega tehtud soodustuste ja hüvede võimaldamine kinnipeetavale K.N-ile halvustab politseid ja õiguskorda, mis on käsitletav politsei mainele olulise kahju tekitamisena. Selliseid seaduserikkumisi ei saa pidada formaalseteks, nagu seda on väljendanud maakohus korduvalt oma otsuses. Kohtukolleegium nõustub prokuröri seisukohaga. Mis puudutab soodustuste tegemist K.N-ile , siis kohtukolleegium juba väljendas oma seisukoha eespool. Nagu apellantki, leiab kohtukolleegium, et maakohtu seisukoht, nagu poleks kohane süüdistuses viidata eelvangistusmajja paigutatud isiku valvet ja konvoeerimist sätestavale eeskirjale, on põhjendamatu. K.N oli küll süüdimõistetu, kuid tal oli eriline seisund – politseiagent. Seetõttu paigutatigi ta Pärnu Arestimajja ning teda pidi kohtlema kui tavalist kinnipeetavat ning rakendama tema suhtes eelvangistusmajja paigutratud isiku valvet ja konvoeerimist sätestavat eeskirja. Kohtukolleegium peab vajalikuks osundada T.V kui korrakaitseosakonna politseijuhtivinspektori ametijuhendile (kinnitatud 03.02.1998.a. Pärnu Politseiprefektuuri käskkirjaga nr 50, T.V tutvunud samal päeval) /V kd tl 118-120/. Juhendi p. 2.16 kohaselt tagab kinnipeetavate konvoeerimise; p 3.4 kohaselt vastutab vahialustele ja teistele kinnipeetavatele ettenähtud õiguste tagamise eest. Prokurör märgib põjendatult, et seega oli T.V täielik vastutus arestimajas toimuva eest. T.V kui arestimaja ülemal oli kohustus koheselt reageerida K.N vägivaldsest ja kuritegelikust tegevusest teada saades ja see lõpetada. Kohtukolleegium leiab, et T.V käitumises on tuvastatud
koosseisu eelduseks olevad tunnused – ametiseisundi tahtlik ärakasutamine ja olulise kahju tekkimine riigi või isiku huvidele. Vastavalt oma ametijuhendile oli T.V kohustatud tagama R. Tannebaumi õigused ja puutumatuse arestikambris viibimise ajal. Seega tuleb ta
25 T.V-le oli esitatud veel süüdistus
järgi selles, et olles kohustatud kontrollima kõikide arestimaja ametnike tööjuhendite täitmist ja vastutama kinnipeetavate õiguste tagamise eest, ajavahemikul 14.04.1999 kuni 28.
3. O.S O.S-ile oli esitatud
järgi süüdistus selles, et ta arestimaja politseinooreminspektorina aprillist kuni oktoobrini 1999.a. kasutas tahtlikult ära oma ametiseisundit, mis tulenes Pärnu Politseiprefekti 03.02.1998.a. käskkirjaga nr 50 kinnitatud Pärnu Politseiprefektuuri arestimaja politseinooreminspektori ametijuhendist - andis kambrisse 16 K.N-ile üle politsei erivahendeid – käeraudu temaga ühte kambrisse paigutatud kinnipeetavate ja vahialuste suhtes tarvitamiseks, millega kaudselt tekitas olulise kahju kannatanute seadusega kaitstud huvidele. Maakohus leidis, et O.S tegevuses ei ole talle süüks pandud kuritegude tunnused tõendatud. O.S ei saanud teada, milleks K.N käeraudu vajas. Olukorra eest peab vastutama O.F ning ei oma tähtsust, et O.S ei olnud O.F-i alluv. Tõendamata on O.S tahtlus /lk 30-31/. Nõustudes apellandiga leiab kohtukolleegium, et O.S õigeksmõistmine
Maakohus on tuvastatuks lugenud, et käerauad K.N-ile O.S andis. Samas on maakohus asunud süüdistuse väliselt analüüsima kannatanute ütlusi, leidnud, et käeraudu kasutati kannatanute suhtes ka väljapool arestimaja kriminaalpolitseinike poolt, seega peab olukorra eest vastutama O.F , kuivõrd kannatanute õiguste rikkujaks oli K.N 27 koostöös kriminaalpolitseinikega. Kohtukolleegium leiab, et sellise käsitluse juures rikkus maakohus KrMK § 215 lg 1 sätestatut ja väljus süüdistuse piiridest. Kohtukolleegium nõustub prokuröriga selles, et kohtu väide, nagu puuduks O.S tegevuses tahtlus, sest ta täitis O.F-i käsku, ei ole kooskõlas kohtu poolt tuvastatud tehioludega ega ole tõendatud. Maakohus ei viita ühelegi tõendile, mis kinnitaks, et O.F käskis O.S K.N-ile käeraudu anda. Vastavalt maakohtu poolt tuvastatud tehioludele, kannatanute, süüdistatavate endi ja mitmete tunnistajate ütlustest nähtuvalt oli arestimajas avalik saladus see, kuidas, millisel eesmärgil ja milliste vahenditega K.N tegutseb. K.N kinnitas, et käeraudu sai ta O.S-ilt vastavalt vajadusele. Prokurör märgib põhjendatult, et käsuliin O.F-i ja O.S vahel ei ole tõendamist leidnud ning juhul, kui ka oleks toiminud nn käsuliin, ei oleks O.S tohtinud anda kinnipeetavale käeraudu. O.S-ile kui politseiametnikule olid väljastatud käerauad allkirja vastu, ta oli teadlik nende kasutamise reglementeeritusest. O.S oli politseiametnik, kes pidi oma töös juhinduma Politseiseadusest, selle alusel vastu võetud seadusandlikest aktidest, arestimaja sisekorraeeskirjadest ja ametijuhendist. Ta oli kohustatud jälgima, et arestimaja kambrites ei oleks keelatud esemeid, veel vähem politsei erivahendeid, pidi tarvitusele võtma meetmed, et selline olukord, nagu Pärnu Arestiamajas, lõpetataks. Vaidlust ei ole selles, et temale olid tööks käerauad väljastatud ning et ta andis neid K.N-ile kambrisse nr. 16. O.S selline käitumine sai võimalikuks üksnes oma ametialase pädevuse kuritarvitamise teel. Seega tegutses O.S oma ametialaste volituste piires, kasutas oma õiguspädevust ebaseaduslikult ära, mille tagajärjel tekitati oluline kahju arestimaja kambris 16 viibinud isikute seadusega kaitstud õigustele ja huvidele. Kohtukolleegium leiab, et O.S tuleb
järgi süüdi tunnistada.
vägivalda arestimaja kambrisse 16 paigutatud Ivo Vonderi suhtes, kasutades selleks ära samas kambris agendina viibinud K.N, andes talle käerauad ja korralduse kinnitada I. Vonder ööseks käeraudadega nari külge, mida K.N ka tegi. Maakohus leidis, et kontrollitud tõenditest tulenevalt tegutses K.N I. Vonderi kohtlemisel O.S-ist sõltumatult, süüdistuses kirjeldatud teod ei ole tõendatud/lk 32/. Kohtukolleegium soostub maakohtu järeldustega. Tuleb küll tõdeda, et I. Vonder on andnud korduvalt ütlusi, et käeraudade andjaks K.N-ile oli korrapidaja Gennadi, kelle korraldusel ta ka käeraudadesse pandi, kuid teised kohtu poolt kontrollitud tõendid sellele ei viita ning kohtukolleegium leiab, et kõne all olevas süüdistuses ei ole O.S süü tõendatud. K.N on maakohtu istungil andnud tunnistusi selle kohta, et I. Vonder tuli kambrisse juba käeraudades ja oli neis päev läbi /IX tl 14/, veel nähtub tema ütlustest, et O.F helistas talle ja ütles, et I. Vonderi puhul on tarvilikud kõige rangemad meetmed, et istuks kogu aeg käeraudades /X lk 123/. O.S on kinnitanud, et tema tööle tulles istus I. Vonder juba käeraudades nari all ja magas. Maakohus viitas veel sellele, et O.S vahetus algas alles õhtul kell kaheksa. Kindlakstehtud tehioludest nähtuvalt algasid probleemid I. Vonderiga hommikul, mil avastati tema poolt lõhutud kambri sein. I. Vonder paigutati esmalt küll kartserisse, kuid viidi varsti kambrisse nr. 16, kus K.N tema kallal vägivallatsema hakkas. Tõendite vastuolulisuse tõttu ja olukorras, kus kannatanu ütlustega mitmed teised tõendid ei haaku, tuleb esinevad kahtlused tõlgendada süüdistatava 28 kasuks. Kohtukolleegium leiab, et O.S õigeksmõistmine
-1 järgi on põhjendatud, prokuröri apellatsioon selles osas tuleb jätta rahuldamata. O.S-ile oli esitatud süüdistus ka
lg 6 – 188 järgi selles, et tema, andes K.N-ile kambrisse nr 16 käeraudu, aitas kaasa samas kambris viibinud E. Uibo, R. Ratuti; S. Reimanni, I. Vonderi, L. Küti, I. Männiku, R. Tannebaumi, I. Pilma, R. Taatsi, A. Männilaane, K. Jungi, A. Ninni, V. Rosenbergi, M. Terase, A. Kukke, L. Tohveri, A. Kazanini, R. Tiisma, R. Ralliste, V. Martsi, K. Tali, M. Kulleri, K. Pärnoja, A. Kallase, M. Tammeti, E. Iire, R. Tilga, A. Kohvi, V. Kamalitdinovi, J. Lepa ja anonüümse kannatanu suhtes omavoli toimepanemisele. Maakohus leidis, et käeraudade kasutajaks ja kannatanute õiguste rikkujaks oli K.N koostöös kriminaalpolitseinikega. Prokurör leiab, et paljude kannatanute ütlused selle kohta, et K.N aheldas neid kambris 16 käeraudadesse, mida pidid nägema arestimaja korrapidajad, tõendavad O.S tegevust kui omavolile kaasaaitamist. Kohtukolleegium prokuröri apellatsiooniga ei nõustu. Käesoleval juhul pole küsimus selles, kas O.S teadis või ei teadnud käeraudade olemasolust kambris nr 16. Prokurör viitab apellatsioonis kannatanute A. Ninni ja K. Pärnoja ütlustele, milledest nähtuvalt O.S pidi neid kambris käeraudadega aheldatuna nägema ning kõikide teiste kannatanute ütlustele selle kohta, et enamuse suhtes kasutas K.N käeraudu ja sundis kirjutama avaldusi omandiõiguse saamiseks esemetele või rahale. Kohtukolleegium peab vajalikuks märkida, et kannatanute ütlustest ei nähtu, kellelt K.N nende aheldamiseks käerauad sai. Mitmed kannatanud on väitnud, et käerauad olid juba kambris. K.N on korduvalt kinnitanud, et käeraudu kambris pidid kõik nägema - T. Talts, Zanna, N. Post, O.S, tema paariline. Ühekorraga on kambris olnud 4 paari käeraudu. Käeraudu läks vaja rohkem, sest viimasel ajal oli kambris korraga kuni 6 inimest. Käeraudu andsid Keersalu, Pulk, Jakobson, O.F, O.S /IX kd tl 17, 22/. Järgmisel kohtuistungil, vastates O.F-i küsimusele, on K.N samuti kinnitanud, et O.F-ilt sai ta 4-5 paari käeraudu, lisaks andsid O.S, Sild Talts, ka M.G. Andsid kõik kui vaja oli, polnud probleemi /X kd tl 123/. Kohtukolleegium on seisukohal, et asjas on siiski ilmselgelt tuvastatud, et O.S oli üksnes üheks K.N käeraudadega varustajaks mitmetest. Seda aga, kelle aheldamiseks O.S K.N-ile käerauad ülestunnistuse kirjutamise sundimiseks andis, ei ole täpsustatud. Kohtukolleegium on seisukohal, et O.S-ile saaks süüks arvata K.N poolt toimepandud omavolile kaasaaitamine üksnes siis, kui igal konkreetsel juhul oleks tuvastatud, et just selle kannatanu suhtes sai ebaseaduslik ülestunnistuse kirjutamisele sundimine võimalikuks O.S poolt selleks antud käeraudade kasutamise abil. Kohtukolleegium on seisukohal, et apellatsioonis esitatud põhjendused ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks osas, mis puudutab O.S õigeksmõistmist
4. Mairold Lehismets M. Lehismetsa süüdistati
järgi selles, et tema, teades K.N kui agendi viibimisest kambris 16 ja tema poolt kaaskinnipeetavate suhtes käeraudade kasutamisest, teostades kambrite ülevaatusi, kuritarvitas oma ametiseisundit ja rikkus kohustust võtta kambrist ära keelatud esemed – nägi Rondo Ratutit 26-
III O.F-i apellatsiooniga kohtukolleegium ei nõustu ning leiab, et maakohus on ta põhjendatult
O.F-i süüdistust on maakohus lugenud põhjendatuks osaliselt /lk 27-30/. Prokurör ei ole kohtuotsust O.F-i suhtes vaidlustanud. Kohtukolleegium leiab, et O.F-i apellatsioon on põhjendamatu ning peab vajalikuks rõhutada järgmist. Vaieldamatult on tõendatud, et O.F teadis, et K.N kasutas arestimaja kambrisse nr 16 kontrollimiseks paigutatud isikute suhtes käeraudu ja kumminuia ning nõudis nendelt vägivaldsete meetoditega ülestunnistusi. K.N tegevuse tõkestamiseks O.F midagi ei teinud, pigem soosis seda ning selle tulemusena sai võimalikuks vägivalla, käeraudade ja kumminuia kasutamine kannatanute suhtes. Maakohus märgib põhjendatult, et vahistatu on allutatud riiklikule sunnile vabaduse piiramise teel ja tal on alus eeldada, et täites arestimaja sisekorda ja alludes arestimaja töötajate korraldustele, mingit muud sundi keegi tema suhtes kasutada ei saa. Füüsiline vägivald, sellega ähvardamine ja käeraudade ebaseaduslik kasutamine on vaieldamatult vahistatu õiguste oluline rikkumine. Seega, tegutsedes oma ametialaste volituste piires, kasutas O.F oma ametiseisundit 30 tahtlikult ära ja põhjustas sellega arestimaja kambris 16 kinnipeetavate isikute seadusega kaitstud õigustele ja huvidele olulise kahju. Maakohus on põhjendatult kõrvale jätnud O.F-i enda väited, nagu poleks ta kambris 16 toimuvast teadlik olnud. K.N on korduvalt, nii eeluurimisel kui kohtus kinnitanud, et ta allus kõiges üksnes O.F-ile ja tegi kõike tema juhiste põhjal. Neis ütlustes ei ole alust kahelda, kuivõrd K.N lihtsalt ei saanud omal algatusel kannatanutelt ülestunnistusi nõuda. K.N sõnade paikapidavust kinnitasid ka kannatanud, kellede ütlustest nähtuvalt sundinud K.N neid kirjutama enda poolt toimepandud ja veel tunnistamata kuritegudest, võtma aga ka omaks niisuguseid kuritegusid, millistest nad midagi ei teadnud. Kannatanute väitel oli K.N teada, milles kedagi kahtlustati, vahel täpsustanud ta seda telefonitsi. Veel märgib maakohus põhjendatult, et vaen või tekkinud lahkhelid O.F-i suhtes ei viita sellele, et K.N on andnud O.F-i kohta valeütlusi. K.N , olles täie vastutusvõimega isik ja saades väga hästi toimunust aru, võis tahta O.F-ile kätte maksta tõeste ütluste andmisega. Apellandi poolt viidatud asjaolud - prokuröri poolne arestimaja perioodiline kontrollimine, kirjaliku informatsiooni puudumine, ei välista kohtukolleegiumi arvates O.F-i vastutust. Nagu juba kohtukolleegium eespool märkis, analüüsis maakohus kannatanute ütlusi piisava kriitikaga ja seostas teiste tõenditega, mistõttu ei ole mingit alust väita, et kümnete kannatanute ja tunnistajate ütlused on ebausaldusväärsed ning lähtuda tuleks üksnes O.F-i väidetest. Asjakohatu on viide 16-le menetluse lõpetamise määrusele, millede aluseks olid kinnipeetute põhjendamatud kaebused. Maakohus ei olegi neid käsitlenud. Asjaolu, et K.N andis allkirja talle selgitatud vägivalla kasutamise keelatuse kohta, ei kummuta kohtulikul uurimisel tuvastatut. Kohtukolleegium leiab, et O.F on põhjendatult
Kannatanu Jaan Lepa apellatsiooniga kohtukolleegium ei nõustu. Maakohus on esitanud kohtuotsuses põhjendused, miks ta J. Lepa ütlusi usaldusväärseiks ei pea /lk 26/. J. Lepa erinevates menetlusstaadiumides antud ütlused on vastuolulised ega ühti ka vaieldamatult kindlakstehtud tehioludega. Nii näiteks kummutab sündmuskoha vaatlusprotokoll J. Lepa ütlused sellest, nagu oleks K.N kambris voodi ümber lükanud. Sündmuskoha vaatlusprotokolli kohaselt on kambris kõik narid põranda külge kinnitatud. Veel viitab maakohus põhjendatult tunnistaja A. Silla ütlustele, mille kohaselt läinud J. Lepp ja K.N kambris omavahel kaklema, mistõttu J. Lepp teise kambrisse paigutati. J. Lepa seisukoht, et K.N-ile süüks arvatud avalikud vargused tuleb ümber kvalifitseerida röövimisteks, ei ole põhjendatud. KarS § 5 lg 1 kohaselt mõistetakse karistus teo toimepanemise ajal kehtinud seaduse järgi. Sama paragrahvi lg 3 sätestab, et seadusel, mis tunnistab teo karistatavaks, raskendab karistust või muul viisil halvendab isiku olukorda, ei ole tagasiulatuvat jõudu. Maakohus ei ole tuvastanud, et K.N käitumises esineksid röövimisele omased tunnused. Seega leiab kohtukolleegium, et J. Lepa apellatsioon tuleb jätta rahuldamata. 31 Ülaltoodust lähtudes leiab kohtukolleegium, et maakohtu otsus tuleb tühistada osaliselt T.V õigeksmõistmises
ja 162 järgi, O.S õigeksmõistmises
järgi ja M.G õigeksmõistmises
O.S ja M.G tuleb
järgi süüdi tunnistada ning T.V
S § 56 sätetest – eelkõige T.V , O.S ja M.G süü suurusest. Vastutust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid kohtukolleegium süüdistatavate puhul ei tuvastanud. Prokurör taotleb T.V-le liitkaristusena 2 aastase vangistuse mõistmist, mis jäetaks osaliselt täitmisele pööramata, koheselt kuuluks kandmisele 1 aasta vangistust. Kohtukolleegium prokuröriga ei nõustu ning leiab, et karistuse eesmärgid on saavutatavad T.V suhtes KarS § 74 lg 1 kohaldamisel, jättes mõistetud vangistuse täielikult täitmisele pööramata. Prokuröri seisukohaga, et M.G ja O.S suhtes on võimalik ja otstarbekas kohaldada KarS § 74 sätteid, jättes vangistuse tingimisi täitmisele pööramata, kohtukolleegium nõustub. Eeltoodust lähtudes ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 4, 338 p 1, 2, 340 lg 4 p 2, 342, 331 lg 1, 274 lg 2 p 2 kohtukolleegium otsustas: Tühistada Rapla Maakohtu 27. oktoobri 2004.a. otsus M.G õigeksmõistmises
järgi, T.V õigeksmõistmises
ja 162 järgi ning O.S õigeksmõistmises
Teha uus otsus: Tunnistada M.G süüdi
S § 74 alusel määrata, et vangistus jäetakse tingimisi kohaldamata kui M.G 3 aastase katseaja kestel ei pane toime uut tahtlikku kuritegu ja täidab KarS § 75 lg-s 1 sätestatud kontrollnõuded ja kohustused. Tunnistada T.V süüdi
Tunnistada T.V süüdi
S § 64 lg 1 alusel lugeda kergem karistus raskemaga kaetuks ja mõista liitkaristuseks 2 aastat vangistust. KarS § 74 alusel määrata, et mõistetud vangistus jäetakse tingimisi kohaldamata, kui T.V 3 aastase katseaja kestel ei pane tahtlikult toime uut kuritegu ja täidab KarS § 75 lg-s 1 sätestatud kontrollnõuded ja kohustused. Tunnistada O.S süüdi
S § 74 alusel määrata, et mõistetud vangistust ei pöörata täitmisele, kui O.S 3 aastase katseaja kestel ei pane tahtlikult toime uut kuritegu ja täidab KarS § 75 lg-s 1 sätestatud kontrollnõuded ja kohustused. KrMS § 179 alusel mõista M.G-lt, T.V-lt ja O.S-ilt igaühelt välja sundraha 4035.- krooni riigituludesse. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata. 32 Prokuröri apellatsioon rahuldada osaliselt. K.N kaitsja, O.F-i ja J. Lepa apellatsioonid jätta rahuldamata. Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav võib kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. Malle Preimer Meelika Aava 33 Julia Katškovskaja
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.