1-03-63\3

1-03-63 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg, koht

1. jaanuaril 2006.a., Tallinn Kohtukoosseis Jüri Paap, Meelika Aava, Ivi Kesküla Sekretär Tatjana Derkatš Apelleeritud kohtuotsus Tallinna Linnakohtu 02.09.2005.a. kohtuotsus I.G ja J.R süüdistuses süüdistuses Apellant ringkonnaprokurör Kristel Eliste, kannatanu Hillar Tenso esindaja adv. Vaike Eerma Prokurör Kaitsjad RESOLUTSIOON Kristel Eliste Vladimir Kuznetsov, adv. Jaan Tedder Tühistada Tallinna Linnakohtu 02.09.2005.a. kohtuotsus I.G ja J.R-i süüdistusasjas. Süüdi tunnistada ja karistada I.G KrK § 140 lg 2 p 1, 2 järgi 1 aasta vangistusega ning KrK § 108 lg 1 järgi 7 kuu vangistusega. Nimetatud karistused KarS § 64 lg 1 järgi liita ja liitkaristuseks 1 mõista 1 aasta vangistust. Kohaldada KarS § 73 ja määrata, et tingimisi jäetakse karistus süüditunnistatu suhtes kohaldamata ja seda ei pöörata täielikult täitmisele, kui I.G ei pane katseajal- 2 aasta kestel- tahtlikult toime uut kuritegu. Süüdi tunnistada ja karistada J.R KrK § 140 lg 2 p 1, 2 järgi 1 aasta vangistusega ning KrK § 108 lg 1 järgi 7 kuu vangistusega. Nimetatud karistused KarS § 64 lg 1 järgi liita ja liitkaristuseks mõista 1 aasta vangistust. Kohaldada KarS § 73 ja määrata, et tingimisi jäetakse karistus süüditunnistatu suhtes kohaldamata ja seda ei pöörata täielikult täitmisele, kui J.R ei pane katseajal- 2 aasta kestel- tahtlikult toime uut kuritegu. Välja mõista I.G-lt ja J.R-ilt solidaarselt 2880 krooni Hillar Tenso kasuks. Välja mõista I.G-lt ja J.R-ilt kummaltki sundraha 4500 krooni riigituludesse. Prokuröri ja kannatanu esindaja apellatsioonid rahuldada. Tõkend- allkiri elukohast mittelahkumise kohtatühistada kohtuotsuse seadusejõustumisel. EDASIKAEBUS Kohtuotsuse peale võib kaevata kassatsioonikorras Riigikohtule 30 päeva jooksul. Selle õiguse kasutamise soovist tuleb samale ringkonnakohtule teatada kirjalikult 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. 2 Asjaolud ja menetluse käik A. K, sünd., kodakondsuseta, varem kriminaalkorras karistamata, elukoht ja L. A., sünd..a., kodakondsuseta, varem kriminaalkorras karistatud kaks korda, karistatused kustunud, elukoht kumbki mõisteti õigeks süüdistatuna KrK § 140 lg 2 p 1, 2 ja § 108 lg 1 järgi. Süüdistus KrK § 140 lg 2 p 1, 2 järgi seisnes selles, et süüdistatavad isikute grupina võtsid 12.01.2002.a. kella 13 ajal Tallinnas Männiku piirkonnas Hillar Tensolt materiaalset väärtust mitteomava juhiloa H.Tenso nimele ning 2500 krooni maksva mobiiltelefoni №kia 3310, kusjuures I.G väänas kannatanu vasaku käe selja taha, põhjustades kannatanul vasaku käepöidla sidemete nihestuse. Süüdistus KrK § 108 lg 1 järgi seisnes selles, et süüdistatavad samal päeval kella 13.30 ajal Tallinnas Väike-Ameerika 8 maja juures tekitasid Hillar Tensole tahtlikult pikaajalise terviserikke: J.R lõi kannatanule selga, millest too kukkus, seejärel haarasid talt kätest, lõid talle kätega ribidesse ja tirisid mööda asfalti maja nurga taha, põhjustades kannatanule rasked kehavigastused-nelja roide murru. Linnakohus langetas õigeksmõistva kohtuotsuse põhjendusega, et asjas puuduvad tõendid süüdistatavate viibimise kohta koos kannatanuga 12.01.2002.a. Tallinnas Männikul. J.R viibis kõnesoleval päeval kella 13.00 ajal tõesti Männikul, kuid I.G ja H.Tenso temaga koos ei olnud, tunnistajad Jelena J.R-i ja Juri Ivanov on kinnitanud, et J.R viibis süüdistuses nimetatud ajal mujal. Toimikus (tl.52) olev õiend telekommunikatsiooniteenuste osutamise kohta kajastab jälituse eritoimingut Jälitustegevuse seaduse § 12 lg 1 p 5 mõttes, jälitustegevuse protokolli aga koostatud ei ole, seetõttu kõnesolev õiend ei ole tõendiks KrMK § 48 mõttes. Politsei juhtivinspektor on koostanud jälitustegevuse tulemuse (sidefirmadelt saadud andmete) tõendiks vormistamise protokolli (tl.138), kuid protokollis viidatud kõnede eristusi ja analüüsi tulemust lisatud ei ole, mistõttu lähteandmeid süüdistatavate ja kannatanu viibimisest telefonide tugijaamade levipiirkondades kontrollida pole võimalik. 3 Ka puuduvad tõendid süüdistustes nimetatud isikuvastase teo toimepanemise fakti kohta rahvarikkas paigas, tunnistajate ütluste kohaselt viibis A.Komendatov sellel ajal nende vaateväljas, arusaamatu on väidetava vägivalla motiiv. Linnakohtu arvates ei saa süüdimõistev kohtuotsus rajaneda üksnes kannatanu ütlustel, sest need on ebajärjekindlad (väidetav metsa viimise motiiv, hirmu tundmine) ja ükski teine tõend neid ei kinnita. Seevastu on süüdistatavad oma ütlustes olnud järjekindlad. Apellatsioonid ja taotluste sisu Mõlemad apellandid taotlevad õigeksmõistva kohtuotsuse tühistamist ning I.G ja J.R-i süüditunnistamist vastavalt süüdistusele ja karistamist. Kannatanu esindaja palub veel rahuldada tsiviilnõue 2880 krooni, sellest 2500 krooni mobiiltelefoni eest ja 380 krooni uue juhiloa saamise eest. Prokurör, oponeerides kohtuga, leiab, et tegelikult on olnud kannatanu järjekindel oma ütlustes tema suhtes toimepandud vägivalla kasutamise ja temalt vara võtmise asjaolude kohta. Et ta on hinnangulistes küsimustes andnud erinevaid ütlusi, ei saa olla põhjuseks tema kõikide ütluste tõesuse kahtluse alla seadmisele. Kinnitust on leidnud fakt, et kannatanu ja I.G vahel oli tollel päeval rüselemine ja kannatanu pöördus abi saamiseks Väike-Ameerika 8 turvamehe poole. Ka on tunnistaja Evald Tiisler andnud ütlusi, mis lükkavad ümber I.G kinnituse, et ta viibis kogu kõnesoleval ajal töökaaslaste vaateväljas. Kõnesolev sündmuskoht ei asunud rahvarohkes paigas. Tunnistaja Moonika Urgas on kinnitanud, et kannatanu- tema toonane abikaasateatas talle telefoni teel, et ülemused viivad ta metsa, hiljem kannatanu rääkis, et sai ülemuse ja tema sõbra käest peksa, talt võeti telefon ära, tal õnnestus põgeneda; ka olid tal riided mustad, rinnakorv oli valulik. Prokuröri arvates nende tõendite mittearvestamine viitab käesoleva asja kohtuliku uurimise ühekülgsusele ja sellest tulenevale valede järelduste tegemisele. Puuduvad alused kahelda kannatanu ütlustes tema suhtes toime pandud kuritegudest süüdistatavate poolt. Ka kannatanu esindaja leiab, et kannatanu on kõnesolevate sündmuste kohta ütlusi andes olnud järjekindel, tema ütlused on kaudselt tõendatud terve rea asjast isiklikku huvi mitteomavate isikute ütlustega, kohtuarstliku ekspertiisi arvamusega ja telefonifirmadelt saadud andmetega asjas puutumust omavate isikute viibimise kohta kõnesoleval ajal. 4 Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus nõustub linnakohtuga, et käesoleva kriminaalasja raames telekommunikatsioonivõrgu kaudu tehtud telefonikõnede kestvuse, helistaja ja vastuvõtja isikuandmete ja asukoha kohta kogutud andmed ei ole vaadeldavad tõendina. Need andmed on küll uurija poolt vormistatud tõendiks (toimik, lk.138), kuid lähteandmed ja alusdokumendid ei ole nende puudumise tõttu kontrollitavad. Ringkonnakohus ei nõustu linnakohtu järeldusega, et arutuselolev süüdistus rajaneb üksnes kannatanu ütlustel ja et need on ebajärjekindlad ja vastuolus kõigi teiste asjas olevate tõenditega. Selline järeldus näitab, et asja uuriti linnakohtus ühekülgselt, mistõttu tuleb apelleeritud kohtuotsus tühistada. Kannatanu H.Tenso on olnud järjekindel ütlustes, et lõpetades vahetust taksojuhina tekkis tal sõnavahetus ja rüselemine taksofirma mehhaaniku I.G-ga töökorralduslikel põhjustel. Menetluse käigus on väidetud, et üleantav auto polnud pestud, selles avastati taksomeetri kiirust reguleeriv seade, juht polnud kaine ja ta polnud täitnud rahalist kohustust firma ees. Kannatanu lahkus tööruumidest. I.G järgnes talle, teatas juhtunust telefoni teel firma kommertsdirektorile J.R-ile ja palus tal kohale sõita. Kannatanu ütluste kohaselt teel koju I.G järgnes talle, Liivalaia ja Veerenni tänavate ristmikul peatus sõiduauto BMW J.R-iga roolis, tal kästi istuda autosse, sõideti Männikule metsa, kus süüdistatavad võtsid talt telefoni ja juhiload, seejuures väänas I.G tema vasakut kätt selja taha, talt nõuti veel auto pesemist või raha selle eest. Mindigi tagasi firma asukohta, et selgitada rahalise nõude suurus, maja juures aga lõi I.G talle vastu jalga ja selga, ta kukkus kõhuli, sellele järgnesid löögid jalgadega selga, tal haarati mõlemalt poolt kätest ja edasi löödi neerude piirkonda, ta tassiti maja nurga juurde, kus tal õnnestus lahti rabeleda ja põgeneda. Seevastu J.R on eitanud kannatanu nägemist üldse sellel päeval, I.G aga olevat jäänud töökohale peale H.Tenso lahkumist pärast sõnelemist dispetšeriruumis. Vaieldamatult on kindlaks tehtud- ja see on oma objektiivsuse tõttu olulisim tõend arutatavas kriminaalasjas, mida linnakohus pole hinnanud-, et järgmise päeva, 13.01.2002.a. hommikul diagnoositi kannatanul kolme roide murd ja vasaku pöidla sidemete venitus (tl. 38). Kohtuarst-eksperdi arvates võisid need kehavigastused olla tekitatud 12.01.2002.a. kõva tömbi vägivalla toimel, roiete murrud vasakul küljel ja vasakul selja külgmises osas löökidest rindkere piirkonda, võimalik, et jalalöökidest; pöidla sidemete venitus aga pöidla 5 väänamisest (tl.36-37). See ekspertarvamus langeb kokku kannatanu H.Tenso järjepidevate ütlustega, et süüdistatavad tekitasid need luumurrud talle VäikeAmeerika 8 maja juures ühise peksmise käigus ning pöidla sidemete venituse Männikul talt vara hõivamise käigus. Kaudselt kinnitavad nende ütluste tõelevastavust veel tunnistaja R.Duhhota (kannatanu ja I.G vestlesid kõrgendatud hääletoonil, haarasid teineteisest kinni ja rüselesid, I.G ei lasknud kannatanul ära minna, kannatanu palus turvatöötajat kutsuda politsei, kannatanul õnnestus minema joosta, I.G läks talle järele), tunnistaja S.Jakovlev (kannatanu ja I.G lahendasid mingit probleemi, vaieldi, sest kellelegi ei meeldinud midagi auto juures), tunnistaja E.Tiisler (dispetšeriruumist lahkusid kannatanu ja I.G koos, hiljem tulid I.G ja J.R koos töö juurde, sama päeva õhtul näitas kannatanu kodus oma särki ja rääkis, et teda oli päeval pekstud), asitõendmäärdunud maikasärk, kannatanu tolleaegne abikaasa tunnistaja M.Urgas (kannatanu H.Tenso helistas ja ütles, et ta on autos ja teda viiakse metsa, kell 12.58 helistas abikaasa talle uuesti ja ütles, et ollakse juba metsas, kõne katkes, hiljem koju tulles kannatanu rääkis, et ülemus ja ülemuse sõber olid talt võtnud mobiiltelefoni ära, metsas teda ei pekstud, hiljem linnas firma juures sai aga peksa, tal oli kampsun seljast ära tulnud ja ta pääses põgenema, ta riided olid määrdunud, selja peal oli punane jälg). Käesolevas asjas on mitmed isikud erinevatel ülekuulamistel oma ütluste nüanssides andnud erinevaid ütlusi. Olulisimad erinevused puudutavad kannatanu ütluseid osas, millisesse selja ossa teda löögid tabasid, ning süüdistatavate ütluseid osas, kus ja kellega koos nad viibisid 12.01.2002.a. ajavahemikus kella 12-st kuni kella 15-ni s.o. süüdistuses nimetatud ajavahemikus. Kohtukolleegiumi arvates ei saa käesoleva kriminaalasja lahendamisel ette heita kannatanule, et ta on löökide tabamise kohti seljal nimetanud erinevalt. Kindlasti aga löödi talle selja piirkonda korduvalt (kohtuarstliku ekspertiisi akti kohaselt roiete murrud erinevates kohtades), löögid polnud sihitud kindlasse seljaossa, osa lööke võisid jälgi mitte jätta. Linnakohtu otsuses nimetatu, et süüdistatavad on andnud algusest peale üheseid ja järjepidevaid ütlusi, ei vasta kriminaalasja materjalidele. Olulised lahknevused on süüdistust puudutavates kellaaegades, mis käesolevas asjas omavad kaalu ütluste tõelevastavuse hindamisel üldse. Nii on I.G nimetanud J.R-i kõnesoleval päeval töökohta tulemise ajaks kell 15 (tl.44 pöördel) või kell 14.30 (tl.73). J.R on oma kodust lahkumise ajana nimetanud kell 12.30 (tl.99), tööle jõudmise ajaks kell 15.00 (tl.46, 93), selle ajani oli kodus (tl.93), oma tegelikku viibimist Männikul kella 13 ajal kas ei osanud seletada (tl.93) või põhjendas kokkusaamisega J.Ivanoviga. Tunnistaja 6 J.Ivanov- kohtusin J.R-iga kella 13-13.30 paiku (tl.234). Samas küsimuses- kus viibisid süüdistatavad süüdistuses nimetatud ajal- on vastuolulisi ütlusi andnud ka tunnistaja J.J.R-i: kodust tulime välja kella 12.00 paiku, mehe töö juurde jõudsime umbes kell 13.30 (tl.190), täpset kellaaega ei mäleta, võib-olla jõudsime kella 15-16 paiku (tl.233-234). Samuti pole kooskõlas materjalidega kinnitus apelleeritud kohtuotsuses, et I.G oli kõnesoleval ajal töökaaslaste vaateväljas. Dispetšer H.Eirand kinnitas, et konfliktist kannatanuga sellel päeval kuulis ta alles nädal või kaks hiljem, I.G ei saa töölt lahkuda enamaks kui 15 minutiks, aga tal on omaette tööruum (tl.233). Neist ütlustest järeldub, et H.Eirand ei näinud faktiliselt asetleidnud sõnavahetust ja rüselemist, I.G polnud pidevalt tema vaateulatuses. E.Tiisler kinnitas, et ta ootas ülemust dispetšeri ruumis, I.G oli ära 1-2 tundi, koos I.G-ga saabunud J.R kirjutas välja teekonnalehe (tl.214). Ülaltoodud omavahel vastuolulistest tõenditest langevad objektiivselt kindlakstehtuga- kõnesolevate kehavigastuste ja asitõendiga- enam kokku tõendid, mis kinnitavad kannatanu ütlusi nende tekke kohta. M.Urgas, kes olevat näinud H.Tensot juba mõne tunni möödudes pärast rünnaku ohvriks osutumist ja kellele ta oli esimesena rääkinud peksmisest ülemuse ja ülemuse sõbra poolt, on kannatanu endine abikaasa. Seega puudub perekondlik side, mis võiks seada kahtluse alla selle tunnistaja ütluste objektiivsuse. Seevastu tõendid süüdistatavate alibist on ebajärjekindlad, vastuolulised ja omavahel mittehaakuvad. Versioon kohtumisest J.Ivanoviga baari juures Viljandi maanteel tekkis J.R alles pärast seda, kui tehti kindlaks tema viibimine kõnesoleval ajal Männikul. Seda kohtumist kinnitavad ütlused on vastuolus kannatanu ütlustega, viimaste tõelevastavuses kogu sündmusteahelas pole aga alust kahelda. Kõnesolevat isikuvastast tegu ei tee olematuks asjaolu, et sellel polnud pealtnägijaid. Ka on kannatanu selgitanud, miks ja milliste tunnetega ta nõustus sisenema J.R-i autosse ja ära andma temalt nõutud asjad ja dokumendi. Kuritegude ajendiks oli, et kannatanu ei allunud I.G korraldusele oodata alluvana ära J.R-i saabumine. Nimelt erinevalt I.G-st omas J.R pädevust võtta meetmed etteheidete aluseks olevate tööalaste minetuste eest. Süüdistatavad hõivasid ühiselt kannatanu mobiiltelefoni ja juhiload avalikult, seejuures kasutasid nad kannatanu elule või tervisele mitteohtlikku vägivalda. Juriidiliselt ei oma tähtsust, kas hõivajad võtsid vara isiklikult endale, andsid/müüsid kellelegi kolmandale esikule või viskasid minema. Selline 7 kuritegu kvalifitseeriti teo toimepanemise ajal kehtinud KrK § 140 lg 2 p 1, 2 järgi ja on karistatav ka alates 01.09.2002.a. kehtiva KarS § 200 lg 2 p 7 järgi. Samuti tekitasid süüdistatavad kannatanule tahtlikult raske kehavigastuse, mis kvalifitseeriti teo toimepanemise ajal kehtinud KrK § 108 lg 1 järgi. Tulenevalt kohtuarst-eksperdi arvamusest (tl.197-198) ja KarSRS §-st 81 on selline käitumine käesolevas asjas alates 01.09.2002.a. kvalifitseeritav KarS § 121 järgi kui kehaline väärkohtlemine. KarSRS § 3 lg 2 kohaselt kvalifitseeritakse enne karistusseadustiku jõustumist toimepandud tegu, mis on kuriteona karistatav ka karistusseadustiku järgi, selle toimepanemise ajal kehtinud kriminaalkoodeksi vastava paragrahvi järgi. Sama seadustiku § 3 lg 3 kohaselt karistuse mõistmisel pärast karistusseadustiku jõustumist enne selle jõustumist toimepandud kuriteo eest lähtutakse teo toimepanemise ajal kehtinud kriminaalkoodeksi vastavas paragrahvis sätestatud karistusest, kui see näeb ette kergema karistuse. Järeldub, et arutuselolevas asjas tuleb kuriteod kvalifitseerida KrK § 140 lg 2 p 1, 2 ja KrK § 108 lg 1 järgi ning mõista karistused samades paragrahvides sätestatud sanktsioonide piirides. Karistuse mõistmisel võtab kohus arvesse, et toime on pandud kaks teise astme kuritegu, sellest on möödunud neli aastat. Karistust kergendavad või raskendavad asjaolud puuduvad. Mõlemad süüdistatavad on juriidiliselt karistamata, neil on kindlad elukohad ja tegevusalad. Neil asjaoludel karistab ringkonnakohus mõlemat süüdistatavat vangistusega, seejuures avaliku varguse eest seaduses ettenähtud sanktsiooni alammääras, kuid vabastab sellest tingimisi, karistuse ärakandmine ei ole otstarbekas. Mõlema süüdistatava roll kuritegudes oli võrdne. Põhjendatud on tsiviilhagi summas 2880 krooni, juhilubade, rahakoti ja mobiiltelefoni äravõtmist kinnitas kannatanu alates esmasest pöördumisest politseisse. Kahju 380 krooni seoses ajutise juhiloa ja juhiloa dublikaadi eest on tõendatud dokumentaalselt. Hinnang mobiiltelefoni väärtuse kohta- 2500 krooni- on usutav ja täpsemalt mittekontrollitav, sest süüdistatavad ei tagastanud seda omanikule. Kahju tuleb välja mõista selle tekitajatelt solidaarselt. Süüditunnistamisele kaasneb sundraha, milleks KrMS § 179 lg 1 p 2 kohaselt on II astme kuritegude korral 1,5 palga alammäära s.o. 4500 krooni. Otsuse tegemisel juhindub kohtukolleegium KrMS §-dest 337 lg 1 p 4, 338 p 1, 340 lg 4 p 3, 173 lg 2, 175 lg 1 p
2. 8 Jüri Paap Meelika Aava Ivi Kesküla 9